Lisatud: 22 Jaanuar 2015

5. jaanuar, silmakliinik
„Olin silmaoperatsioonil dr Kuldar Kaljuranna juures. Operatsioon läks väga hästi. Tänan väga doktor Kaljuranda kui intelligentset ja sõbralikku doktorit. Peab ütlema ainult kiidusõnu ka kogu abipersonalile, kõik olid väga sõbralikud ja abivalmid."

5. jaanuar, naistekliinik, günekoloogia osakond
„Tänan kogu osakonna personali väga hea meditsiinilise abi, ravi ja hoolitsuse eest! Tänusõnad ka haigla kööki – toit on maitsev, kodune ja tervislik."

8. jaanuar, sisekliinik
„Tänan südamest sisekliiniku kollektiivi sooja, professionaalse töö eest. Eriti sooviksin tänada dr Susan Sündemad, õde Liivit, põetajaid Silvit, Rimat ja Tiinat."

8. jaanuar, hematoloogia-onkoloogia kliinik, kirurgilise onkoloogia osakond
„Tänan südamest mind opereerinud arsti dr Jaan Soplepmanni, prof.emer Karl Kulli, vanemõde Viive Kaalepit. 28. detsember vajasin vereülekannet. Olen väga tänulik osakonna õele Sirje Tiidole, kes hea sõnaga julgustas ja peletas kartuse, nii möödusid vereülekande tunnid hirmuta. Olen tänulik hooldaja Ly Tuvile, kes operatsioonijärgselt, kui olin väga nõrk, innustas pesemisel: „Toon teid või süles voodisse tagasi." Aitäh kogu osakonna personalile!"

15. jaanuar, lastekliinik
„Suured tänud kogu lastekliiniku personalile. Sellist armastust oma töö ja nende laste vastu kohtab väga harva. Teie hool, südamesoojus ja abi on väga suureks toeks nii nendele pisikestele tegelastele kui ka vanematele eraldi. Suured tänud Teile veel kord!"

15. jaanuar, südamekliinik, erakorralise kardioloogia osakond
„Olen uhke oma Eesti üle, et meil on olemas nii täiuslik arstiabi, nii kõrgel tasemel abivahendid, nii head arstid ja nii hoolas abipersonal!"

Lisatud: 22 Jaanuar 2015

Psühhiaatriakliinikus on kolleegide tunnustamiseks traditsioon valida aasta parimad töötajad. Parimate välja selgitamiseks olid 2014. aasta novembris psühhiaatrikliiniku osakondadesse pandud hääletuskastid. Igaüks sai anda hääle sellele kolleegile, kes tema meelest seda tiitlit väärt oli.

Parima töötaja preemiaks on väike rahasumma ja mõni meene või raamat. Samuti nimesilt, kus lisaks nimele ja ametile kirjas ka aasta parima tiitel.

Aasta tegijad 2014 psühhiaatriakliinikus
Aasta õed:
Britta-Karin Kanarik, akuutosakond
Galina Treimut, ambulatoorne osakond
Markus Mehike, psühhiaatriaosakond
Jekaterina Kuzmitšova, lasteosakond

Hooldajad:
Siim Jakobsoo, akuutosakond
Tuuli-Reet Taimalu, lasteosakond
Heidi Lang, psühhiaatriaosakond

Psühholoogid:
Signe Noppel, ambulatoorne osakond
Katrin Pruulmann, lasteosakond

Tugipersonal:
Ivi Obziniš, akuutosakond

Resident: Teelia Rolko
Arst: dr Peeter Veiksaar

Lisatud: 22 Jaanuar 2015

Jõuluaeg lastekliinikus sai alguse juba detsembri alguses. Esimesteks heategijateks olid heategevusliku mittetulundusühingu LEO-klubi Tartu vabatahtlikud ja teotahtelised noored. Noored elustasid klubi kunagise traditsiooni käia jõulueelsel ajal lastekliinikus. Seekord lõbustasid vabatahtlikud noored haiglas viibivaid lapsi nendega joonistades ja lauamänge mängides.

Järgmised heatahtlikud – Juhan Liivi nim. Alatskivi Keskkooli 8. klass ja klassijuhataja Ingrid Laur – otsustasid, et loosipakkide tegemise asemel kingitakse lastekliiniku patisentide jaoks midagi vajalikku. Lastele toodi väikeseid autosid ja nukke. Külaskäigu raames said koolinoored kohtuda ka lastekliiniku juhataja professor Vallo Tillmanniga, kellele õpilased väga aktiivselt ka küsimusi esitasid.

Traditsiooniliselt on jõulukuul lastekliinikut külastanud ka Eesti Maaülikooli Üliõpilasesindus. Nii ka sel aastal, kui üliõpilasesindus käis meie kliiniku patsiente kingitustega üllatamas. Kingituste jagajaks oli Esimumm Mesimumm ise.

Raatuse Kooli seitsmendate klasside õpilased koos õpetaja Tiiu Laidiga kinkisid lastekliinikule kolm ratastel sõidukit. Erilised on need kolm mänguasja seetõttu, et on puidust ja vineerist ise valmistatud ning kõik kolm sõidukit on erineva kuju ja väljanägemisega.

Isetegemise vaeva eest tuleb tänada ka Tartu Sipsiku Lasteaia õpetajad, kes meisterdasid kümme erinevat lauamängu ja kinkisid need lastekliiniku patsientidele.

Tartu Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumi Õpilasesinduse juhatuse liikme ja 12A-K klassi klassivanema Marit Lusti eestvedamisel otsustasid Mariti klassikaaslased kulutada jõulupaki raha hoopis heategevusele. Kuna õpilased soovisid aidata ja rõõmu pakkuda just lastele, siis tõid nad kogutud raha eest meie kliinikule jõulukingiks mänguasju ja kleebiseid.

Juba kuuendat aastat järjest korraldab MTÜ Naerata Ometi projekti „Jõulud haiglas". Sel korral sai projekt teoks koostöös Tallinna Tehnikakõrgkooli tudengitega. Projekti raames viidi jõulude ajal haiglas viibivatele lastele jõulukingitusi üle terve Eesti, nii jõudsid tublid Tallinna tudengid ka lastekliinikusse.

Lähte Ühisgümnaasiumi abiturientide poolt korraldatud traditsiooniline heategevuskampaania oli 2014. aastal pühendatud enneaegsetele lastele. Tublid abituriendid toetasid kängurutoolide soetamist. Samuti kogusid nad pisikestele patsientidele kootud ja heegeldatud sokke ja mütsikesi.

Loe edasi...

Lisatud: 18 Detsember 2014

Kliinikumis töötab kokku 14 logopeedi. Kliinikumi Leht käis uurimas kliinilise logopeedi Helena Oselini käest, mida kujutab endast logopeedi töö haigla juures ning mille poolest see erineb n-ö tavalise logopeedi omast.

Kuidas üldse defineerida logopeediat – õpitakse seda eripedagoogika õppes, aga töötatakse ju meditsiinivaldkonnale väga lähedal?
Logopeedia on teadus kõnepuuetest, nende ennetamise ja kõrvaldamise seaduspärasustest. Tänapäeval tegelevad logopeedid lisaks ka neelamishäiretega. Logopeedia on seotud meditsiini, pedagoogika, lingvistika ja psühholoogiaga. Eestis õpetatakse logopeediat Tartu Ülikooli eripedagoogika magistriõppes. See, kas ta kaldub rohkem pedagoogika või meditsiini poole, sõltub ka riigist – näiteks Rootsis on logopeedia lähemal meditsiinile, Venemaal aga pedagoogikale. Eestis on meditsiinisüsteemis töötavaid logopeede kordades vähem kui lasteaia- ja koolilogopeede – meditsiinisüsteemis töötab u 70 logopeedi.

Kui erinev on haigla logopeedi töö lasteaias või koolis töötava logopeedi omast?
Kõik logopeedid tegelevad nii kõne hindamise kui kõneraviga. Haiglas on logopeedide patsiendid nii lapsed kui täiskasvanud ning logopeed töötab meeskonnas, kuhu kuuluvad arstid, õed, psühholoog, füsioterapeut ja sotsiaaltöötaja. Mina töötan närvikliinikus ja lastekliinikus, mistõttu saan sellest täpsemalt rääkida. Näiteks närvikliinikus neuroloogia osakonnas on kõneravist olulisem elulise tähtsusega funktsiooni – neelamise hindamine. Kui neelamishäire avastatakse õigel ajal ning lähtuvalt uuringutest saadud teadmistele leitakse sobiv toitmisviis, saab ära hoida edasisi tüsistusi (nt aspiratsioonipneumooniat).

Mis põhjustab neelamisfunktsiooni häireid?
Põhjusi on erinevaid. Neuroloogia osakonnas on üks sagedasemaid põhjuseid insult. Kirjanduse järgi u 50% akuutses faasis insuldihaigetel on düsfaagia ehk neelamishäire. Lisaks esineb seda progresseeruvate neuroloogiliste haiguste puhul, nagu näiteks ALS, müasteenia, Parkinsoni tõbi jne. Neelamishäiret võib esineda ka onkoloogiliste probleemide puhul. Esineb ka psühhogeense etioloogiaga neelamishäire kaebusi – nn tükitunne kurgus, mille puhul uuringu käigus selgub, et mingit n-ö tükki kõris ei ole ning neelamise füsioloogia on normipärane. Uuringu tulemusena saab inimene objektiivset infot ning sageli ka tükitunne tasapisi kaob.

Millised on neelamishäire diagnostika võimalused?
Diagnostika algab haiguslooga tutvumisest ning inimesega vestlemistest. Neuroloogia osakonnas näiteks viib logopeed seejärel läbi neelamise kliinilise hindamise, kus ta hindab kõne ja neelamisega seotud kraniaalnärvide tööd (st lõua, huulte, keele, pehme suulae tundlikkust ja liikuvust) ning erinevate toidu- ja joogikonsistentside neelamist (nt kas neelatus on õigeaegne, kas esineb köha, milline on hingamine peale neelamist). Oluline on koostöö ka radioloogidega. Me saame teha videofluoroskoopilist (VFS) neelamisuuringut, kui patsient on adekvaatne ning teda saab panna istuvasse asendisse. Inimese toidu või joogi sisse segatakse kontrastainet ning seejärel jälgitakse neelamist röntgenuuringu abil. VFS-uuringul on hästi näha, kas esineb penetratsiooni (toidujäägid häälepaeltel) või lausa aspiratsiooni (toit on sattunud hingamisteedesse häälepaeltest allapoole). Mõistes, milliste konsistentside puhul esineb aspiratsiooni ja mis on viltu neelamise mehhanismis, saab leida sobiva söömis- või toitmisviisi või sobivad toidukonsistentsid ning adekvaatsemate patsientide puhul ka sobivad harjutused neelamisfunktsiooni taastamiseks.
Lisaks saab neelamist hinnata FEES-i (ingl Fiberoptic Endoscopic Evaluation of Swallowing) abil, kus endoskoop sisestatakse nina kaudu neelu ning jälgitakse neelamist sealt väikese kaamera abil. See protseduur ei sobi väikestele lastele, kuna on ebamugav. Täiskasvanute puhul on see aga arvestatav neelamise hindamise meetod.

Kuidas saab logopeedi vastuvõtule?

Loe edasi...

Lisatud: 18 Detsember 2014

Novembrikuu Kliinikumi Lehes jagas oma muljeid Brasiilias kogetu ja õpitu kohta dr Leho Rips, seekord on sõna arendusfondi toel sama reisi kaasa teinud sporditraumatoloogia keskuse füsioterapeutidel Tauno Koovitil ja Mihkel Luigel.

ISHA konverents Rio de Janeiros
Esimene osa reisist veedeti Rio de Janeiros ISHA (International Society for Hip Arthroscopy) konverentsil. Lisaks ortopeedidele mõeldud koolitusprogrammile toimus paralleelselt ka füsioterapeutidele suunatud teoreetiline ja praktiline õpe. Õppe üheks peamiseks läbiviijaks oli brasiillane Thiago Fukuda, kes 2011. aastal võitis spordifüsioteraapia eriala tuntuima teadusajakirja (JOSPT – Journal of Orthopaedic & Sports Physical Therapy) aasta artikli auhinna. Koolituse raames toimunust hindasid kliinikumi füsioterapeudid eelkõige praktilist õpet, mis andis olulised teadmised ja oskused puusaliigese füsioterapeutilisest hindamisest. Noormehed pidasid oluliseks ka Fukudaga loodud isiklikku kontakti ja mõttevahetust rahvusvahelise koostöö arendamiseks.

„Õpitut ka filmiti, et hiljem oleks võimalik materjale üle vaadata ning miks mitte ka teistele huvilistele jagada," kirjeldab Tauno Koovit. Tema sõnul Eestis seni väga head puusaliigese pitsumissündroomi ja artroskoopilise operatsiooni järgse füsioteraapia kogemust polnud, lisaks said nad kinnitust, et tihti võibki esimene visiit kuluda ainult testimisele. „Brasiilias kulutatakse sageli testimisele tund ja rohkemgi, et ravi saaks võimalikult täpne ja patsiendi eripära arvestav. Meie patsient muutub rahulolematuks, kui terve seanss kulub testimise peale ning eks see ole ka arusaadav, kui arvestada, et füsioteraapias käimise kordade arv on piiratud."

„ISHA konverentsi järgselt võiks meie keskuse üheks eesmärgiks olla süsteemse puusaliigese artroskoopia eelse ja järgse ravi väljaarendamine ja juurutamine. Teiseks oluliseks eesmärgiks oleks operatiivset ravi mittevajavate patsientide diferentseerimine ning nende füsioterapeutilise ravi planeerimine ning teostamine," selgitab Tauno Koovit.

Sao Paolo ja Coheni Instituut
Edasi siirdusid Tauno ja Mihkel Sao Paolosse, kus nad aga ei olnud mitte esimest korda – kaks aastat tagasi oli mõlemal füsioterpeudil võimalus viibida Sao Paolo ülikoolis praktikal. Ülikool teeb tihedat koostööd põlve- ja õlaliigese traumadele spetsialiseerunud Coheni Instituudiga, kus ka seekord sporditraumatoloogia keskuse meeskond dr Coheni kutsel peatus. „Brasiilias on tunduvalt rohkem traumasid kui Eestis, traumapatsiendid võivad olla ka juba meie mõistes väga noored lapsed. See kõik on sealse kultuuri eripära – maa on suur ning vahemaad pikad, tavaliselt emad-isad ei sõiduta lapsi autoga nagu Põhjamaades ning noored teevad väga palju sporti, sest näevad selles väljundit paremaks eluks.

Sao Paolo ülikooli juurde on loodud olümpiakeskus, kus on esindatud erinevad spordialad: kõik pallimängud, poks, maadlus, tennis kergejõustik jne. Selle juures on ka eraldi meditsiinikeskus, mis tegeleb nii spordivigastuste preventatsiooni, taastusravi kui ka teadustööga. Erinevus meist on see, et trauma korral käib patsient füsioterapeudi vastuvõtul oluliselt tihedamalt ja rohkem arv kordi. Olümpiakeskus on riikliku süsteemi osa ja seetõttu visiitide arv ei ole piiratud. Erasektoris sõltub teraapiakordade arv mõnevõrra tervisekindlustuse paketist – mida kallim kindlustus, seda parem ravi. Tauno sõnul on keskmine visiitide arv Brasiilias märkimisväärselt suurem. „See tuleb patsientide suuremast motiveeritusest ning teadlikkusest teraapia vajalikkusesest. Brasiilias toimib paremini ka infovahetus patsiendi, treeneri, füsioterapeudi ning ortopeedi vahel," selgitab Tauno.

„Üks minu ja Mihkliga soovidest oligi näha, kus me positsioneerumine nüüd, kaks aastat hiljem. Näiteks suurim erinevus, mis kaks aastat tagasi silma hakkas, oli see, et füsioterapeutide töö oli jagatud keha piirkondade kaupa. See on väga mõistlik lähenemine. Eestis päris nii ei saa, ennekõike meie väikese rahvaarvu tõttu, ent enam-vähem selle põhimõtte järgi on ka kliinikumi siseselt füsioterapeudid spetsialiseerunud," räägib Tauno. Lisaks toob ta välja, et kahe aasta jooksul on kliinikumi ostetud juurde palju vajalikku inventari, ikka eesmärgiga muuta taastujate treeningud efektiivsemaks.

Loe edasi...

Lisatud: 18 Detsember 2014

Meditsiini hüppelise arengu tõttu viimastel aastakümnetel suudetakse päästa aina rohkem enneaegsetena sündivaid lapsi. Enneaegselt sündinuks loetakse neid lapsi, kes tulevad ilmale 23.–37. rasedusnädalal. Eestis sünnib igal aastal liiga vara umbes 800 last.

17. novembril tähistati Eestis teist aastat järjest ülemaailmset enneaegse sünni päeva. Sel puhul korraldati neli kontserti üle Eesti, kus astusid üles Nele-Liis Vaiksoo ja Uku Suviste.

Kliinikumi lastekliinikus peeti lisaks kontserdile ettekandeid, kuidas toetada lapsevanemat, kui tema laps on haiglas, ning kuidas tugevdada nendevahelist suhet. Lastekliiniku vastsündinute osakonna vanemarst-õppejõu Heili Varendi sõnul on vanema osalemine lapse paranemisloos väga oluline ning seetõttu pöörati sel aastal ka sellele rohkem tähelepanu. „Eesti on õnnelik riik selles mõttes, et ema saab olla lapse juures haiglas, sest meil on tema jaoks olemas voodi ja haigekassa tasub ka tema kulud. Paljudes riikides ei ole see võimalik. See on väga oluline tegur lapse arenemisel ja paranemisel ning lapse ja vanema vahelise lähedussuhte tekkimisel," selgitas dr Heili Varendi.

Ettevõtlikud lapsevanemad on Eestis taaselustanud ka MTÜ Enneaegsed Lapsed, sest tugi ja nõustamine liiga vara sündinud lapse vanemale on äärmiselt vajalik. „Kogemuste vahetamine on vajalik ka hiljem lapse kasvades, sest on tehtud uurimusi, mis näitavad, et lisaks terviseriskidele hilisemas elus, võib neil esineda sagedamini ka sotsiaalseid probleeme, sealhulgas koolikiusamist. Selle põhjuseks võivad olla vanematepoolne liigne hoolitsus või lapse käitumise iseärasused, ka nõrgem närvisüsteem, eriti poisslastel," kirjeldas dr Varendi. Üheks suurimaks proovikiviks olevat enneaegsetel lastel kooliminek – koormus ja nõuete täitmine ei sobi kõigile.

Suurim risk surra on 23.–25. rasedusnädalal sündinud lastel.

Loe edasi...

Lisatud: 18 Detsember 2014

Töö kandis pealkirja „Alloplastika võrkude mõju kroonilise valu ja võõrkehatunde tekkimisele kubemesonga ravis", töö juhendaja oli dotsent Urmas Lepner ning oponent professor Hannu Paajanen Ida-Soome Ülikoolist.

Dr Ceith Nikkolo: Peale võrkude kasutusele võtmist songade ravis on sagedaseks probleemiks muutunud songaplastika järgne krooniline valu ja võõrkehatunne, mis võivad oluliselt halvendada patsientide elukvaliteeti.

Antud uuringu eesmärgiks oli hinnata kroonilise valu ja võõrkehatunde esinemist erinevate võrkude kasutamisel ja selgitada, millised võrgu omadused mõjutavad oluliselt krooniliste sümptomite teket kubemesonga plastika järgselt. Samuti oli eesmärgiks hinnata patsientide elukvaliteeti kubemesonga operatsiooni järgselt.

Kroonilist valu esines 6. operatsiooni järgsel kuul kuni 59,4 % ja võõrkehatunnet kuni 47,8 % patsientidest. Meie uuringu tulemuste kohaselt ei oma võrgu kaal, poori suurus ja võrku kinnitavad õmblused olulist mõju kroonilise valu tekkimisele. Kuna esines seos varajase tugeva valu ning kroonilise valu tekkimise vahel kubemesonga plastika järgselt, siis on vajalik parema operatsioonijärgse valuravi skeemi väljatöötamine. Kolm aastat peale operatsiooni esines kroonilist valu oluliselt vähem kui 6. operatsioonijärgsel kuul. Seega juhul, kui kaalutakse kroonilise valu tõttu kirurgilist ravi, tuleks see võimalusel edasi lükata rohkem kui aasta peale esmast operatsiooni. Arvestades, et kroonilise valu esinemine on kubemesonga plastika järgselt sage, peaks nendel patsientidel, kellele kubemesong kaebuseid ei põhjusta, kirurgilise ravi kuni kaebuste tekkimiseni edasi lükkama.

Sümptomaatilisi kubemesongasid on soovitav opereerida plaanilises korras esimesel võimalusel, kuna patsientide elukvaliteet paranes oluliselt kubemesonga operatsiooni järgselt. Samuti näitab elukvaliteedi paranemine kubemesonga plastika järgselt seda, et kubemesongadel on elukvaliteedile suurem mõju, kui seni arvatud.

Arvestades, et kubemesonga plastika järgne krooniline valu on sage probleem, siis on kindlasti vajalik võrkude muude omaduste ja eriti võrkude erinevate omaduste kombinatsioonide edasine uurimine.

Dotsent Urmas Lepner, kirurgiakliiniku juhataja: „Ceith Nikkolo doktoritöö käsitles kirurgia väga praktilist ja igapäevast tegevust – kubemesongade kirurgilist ravi. Tema teadustöö tulemusena täienesid meie teadmised kubemesongade ravitehnikate ja tulemusnäitajate osas, mis teeb selle töö kliiniliselt väga relevantseks. Ceith Nikkolo näol on tegemist väga motiveeritud ja sihikindla kirurgi ja arstiteadlasega. Ta on edukalt suutnud ühendada kirurgi raske igapäevatöö ja teadustöö, mis võiks olla eeskujuks ka paljudele kolleegidele."

Lisatud: 20 November 2014

Sporditraumatoloogia keskuse ortopeed dr Leho Rips ja ambulatoorse taastusravi osakonna füsioterapeudid Tauno Koovit ja Mihkel Luik käisid kliinikumi arengufondi toel ennast täiendamas Brasiilias. Kliinikumi Leht küsis dr Leho Ripsilt, millise mulje maakera teispool käimine jättis.

Miks te otsustasite just Brasiiliasse sõita?
Brasiilia oli sihtkohaks seetõttu, et iga-aastane ISHA (International Society for Hip Arthroscopy) teaduskonverents toimus sel aastal 9.–11. oktoobril Brasiilias Rio de Janeiros. Järgmisel aastal toimub see näiteks Suurbritannias, ülejärgmisel aastal Ameerika Ühendriikides San Franciscos.
Olgugi, et Brasiilia sihtkohana on kaugel ning puusaliigese artroskoopia valdkond ise üsna kitsas, oli üle maailma kohale tulnud osalejaid ligikaudu 250. Lisaks sellele, et terve konverentsi seltskond olid oma ala tugevad spetsialistid, olid kohale sõitnud ka kaks selle valdkonna vaimset guru – dr Michael Dienst Saksamaalt ning dr Marc Philippon Ameerika Ühendriikidest.

Kuidas oli konverentsi kava kokku pandud – esmalt teooria, siis praktika?
Terve konverents keskendus ühele valdkonnale – puusaliigese artroskoopiale, samuti artroskoopia kui assisteeritud ravimeetodi praktiseerimisele. Teemad ning ettekanded olid väga mitmekülgsed ja suurepäraselt nii ette valmistatud kui ka ette kantud. Kõlama jäi asjaolu, et valdav enamus puusapatoloogiatest on artroskoopiliselt ravitavad. Kõik ettekanded kokku andsid laialdase ülevaate erinevatest puusaliigese artroskoopia ravivõimalustest. Kusjuures ka vähem kogenud ortopeedid said sealt kindlasti suurepärase ülevaate ravipõhimõtetest. Meie päevad olid äärmiselt sisutihedad ning pikad – päevas peeti keskmiselt 35 ettekannet koos arutlustega.
Lisaks teoreetilisele poolele kuulusid kolme päeva sisse ka praktika ravisessioonid. See tähendas kõikide protsesside läbimist – patsiendi hindamist, diagnostikat (radioloogia, magnetresonantstomograafia ja kompuuteruuringud) ja kõige selle interpreteerimist.

Kas ISHA ettekanded ja praktika tekitasid mõtteid ja soove viia sisse muudatusi ka sporditraumatoloogia keskuses?
Oleme realistlikud, meie keskus on 1,5 aastat vana ning üle öö ei tehta suuri tegusid. Kuigi jah, konverents andis selles mõttes väga hea ülevaate, et positsioneerida, kus meie keskus puusaliigese artroskoopia valdkonnas asub. Kindlasti saab õpitut ja kogetut ka kohe praktikasse rakendada, näiteks mis puudutab probleemi diagnoosimist ja ülevaadet, ent ravivõimaluste parandamine võtab lihtsalt aega. Mina isiklikult tahtsingi näha seda, kus me maailma mõistes asume, kuhu poole peaksime liikuma. Ortopeedidel, kellel on teadmised artroskoopiast ja õlaliigese kirurgiast, on märksa lihtsam liikuda edasi puusaliigese peale, kuna sarnasusi õlaga on palju. Lisaks oli hea tõdeda, et päevakirurgia ei ole puusaliigese artroskoopiale vastunäidustuseks.

Meil oma keskuses võiks järgmine väljakutse olla liikuda veel praktilisema poole peale, täpsemalt „cadaver koolituste" peale.

Pärast ISHA konverentsi ei pöördunud te koju tagasi, vaid veetsite nädala Sao Paolos – miks?

Loe edasi...

Lisatud: 20 November 2014

Töö pealkirjaks oli "Diabeedi kujunemine, fertiilsuse ja energia ainevahetuse häired Wfs1 puudulikkusega hiirel kui Wolframi sündroomi loommudelil".

Wolframi sündroom (WS) on autosoom-retsessiivse pärandumismustriga neurodegeneratiivne haigus, mille peamisteks kliinilisteks avaldusteks on varases lapseeas algav insuliinsõltuv diabeet, nägemisnärvi atroofia, magediabeet ja sensorineuraalne kuulmislangus. Lisaks võivad esineda ka urotrakti väärarendid, mitmed erinevad neuroloogilised ning psühhiaatrilised probleemid.

Wolframi sündroomi põhjuseks on mutatsioon WFS1 geenis, mis paikneb 4. kromosoomi lühikeses õlas (4p16).

Esimeseks kliiniliseks avalduseks WS korral on diabeet. Diabeet tekib WS haigetel keskmiselt 6-aastaselt, poistel pisut varem kui tüdrukutel. Võrreldes 1. tüüpi diabeediga esineb Wolframi sündroomiga patsientidel vähem mikrovaskulaarseid komplikatsioone, ketoatsidoosi ja ka insuliini vajadus on väiksem. Täpne diabeedi tekkemehhanism WS korral ei ole teada.

Sageli kaasub WS-ga lühike kasv, mille üheks põhjuseks on leitud kasvuhormooni puudulikkus. Siiani puudub info WS-ga patsientide fertiilsusest. Meile teadaolevalt ei ole siiani uuritud WFS1 geeni rolli fertiilsuse mõjutamisel. Puuduvad ka andmed WS patsientide kilpnäärme funktsiooni ja energia ainevahetuse kohta.

Meie eesmärgiks oli uurida diabeedi kujunemist ja selle võimalikke patofüsioloogilisi põhjuseid WS loommudelil – Wfs1 puudulikkusega hiirel. Samuti soovisime anda ülevaate isasloomade viljakusest ning leida võiamaliku viljatuse põhjuseid.

Leidsime et, Wfs1KO isashiirte viljakus, võrreldes wt (ingl wild type) isashiirtega, on langenud. See on tingitud muutustest sperma ja testiste morfoloogias. Wfs1KO isashiirte spermidel on vähem proksimaalselt keerdunud sabasid ja ebaharilikke päid, mis mõlemad seostuvad madalama viljastumisvõimega. Wfs1KO isashiirte seemnetorukestel puudub tavapärane epiteel ning esineb spermatogoonide ja Sertoli rakkude vähenemine, mis võib põhjustada langenud sperma produktsiooni.

Kasvuhäire ja diabeedi kujunemisel esinevad tõsised sugudevahelised erinevused. Kasvuhäire on Wfs1KO isashiirtel väljendunud juba sünnil, kusjuures emashiirtel kujuneb see alles esimeste elukuude jooksul. Mõlemast soost Wfs1KO hiirtel esineb väljendunud glükoosi tolerantsuse häire, kuid väljendunud diabeet koos madala plasma insuliini tasemega kujuneb ainult isashiirtel.

Kirjeldasime esmakordselt, et üheks põhjuseks, miks Wfs1KO isashiirtel kujuneb diabeet, ei ole primaarsena mitte insuliini defitsiitsus, kuivõrd võimetus konverteerida mitteaktiivset proinsuliini aktiivseks insuliiniks. Selle leiu kinnituseks on ka hiljem teiste uurimisgruppide poolt avaldatud andmed tõusnud proinsuliini/insuliini tasemete kohta.

Energia ainevahetuses ei esine olulisi erinevusi Wfs1KO ja wt hiirte vahel. Küll aga leidsime, et emastel hiirtel, nii Wfs1KO kui ka wt grupis, on madalam plasma türoksiini tase kui isashiirtel. Meie tulemused viitavad ka võimalikule leptiini resistentsusele Wfs1KO emasloomadel, mille tõestamine vajab aga täiendavaid uuringuid.

Professor Vallo Tillmann, lastekliiniku juhataja: „Kõige suurem rahulolu on sellest, et loodetavasti asub järgmise aasta sügisel, mil Klari lõpetab lasteneuroloogia residentuuri, lastekliinikusse tööle arst-õppejõud, kel on eksperimentaalse uurimistöö kogemus. See annab võimaluse tal edaspidi uurida kliinilises töös tekkinud küsimusi ka laboris. Mõnikord on see parim ja kiireim viis vastus saada. Loodan väga, et Klari liitumisega lastekliinikuga laieneb meie kliinikus kasutatavate erinevate uurimismetoodikate arv. Samuti loodan, et Klari tehtud doktoritöö loommudelil julgustab ka teisi tegelema eksperimentaalse uurimistööga. See doktoritöö sai võimalikuks tänu heale koostööle Tartu erinevate uurimisgruppide vahel, eeskätt tänu professor Sulev Kõksile ja tema meeskonnale, kuhu kuulub rida noori ja väga võimekaid teadlasi.

Mis puudutab praktilist tähendust Wolfram sündroomi põdevatele patsientidele, on minu arvates oluliseim töö, kus me näitasime esmakordselt (hiljem on teised uurmisgrupid seda kinnitanud), et selle sündroomi korral on häirunud proinsuliini konventeerimine insuliiniks. See võiks olla üheks sihtmärgiks ravimi väljatöötamisel Wolfram sündroomi raviks".

Lisatud: 20 November 2014

Esimene Balti Radioloogia Kongress (BCR) toimus 2006 aastal Kaunases. Järgnevalt on BCR-i korraldatud iga kahe aasta tagant järgemööda kõigis Balti riikides. Eestis toimus kongress viimati 2008 aastal Tartus. Sel aastal, 10.–11. oktoobril, toimus BCR esmakordselt Eesti Radioloogia Ühingu ja Eesti Radioloogiatehnikute Ühingu ühiste jõupingutuste tulemusena ühiselt nii radioloogidele kui radioloogiatehnikutele. Kongressil oli 443 osavõtjat, neist radiolooge 173, radioloogiatehnikuid 137, residente ning tudengeid 86. Koos lektoritega oli osavõtjaid koguni 13 riigist.

_{Vasakult paremale: professor Sergei Nazarenko, dr Jaanika Kumm,}

_{dotsent Pilvi Ilves, radioloogiatehnik Maare-Liis Kriisa,}

_{radioloogiatehnik Piret Vahtramäe, dr Aadu Simisker.}

Kongressi juhatas sisse eelneval päeval toimunud Radioloogia Kool. Radioloogia Kooli idee autorid on Leedu radioloogid, kelle eestvedamisel toimus kool esmakordselt kaks aastat tagasi Vilniuses. Radioloogia Kool on eeskätt residentidele, nooremradioloogidele ning teiste erialade arstidele suunatud praktilisi teadmisi jagav kursus. Sel aastal oli kooli teemaks onkoradioloogia ning õpetust jagasid tunnustatud lektorid USA-st ja Venemaalt.

Käesoleva aasta kongressi eripäraks oli süvendatud suunitlus praktiliste, uudsete ja teaduslike saavutuste tutvustamisele onkoloogiliste haiguste radioloogilises diagnostikas. Plenaarsessiooni avas professor Hele Everaus arutledes teemal, miks on nii raske võidelda kasvajaliste haigustega. Seejärel tutvustas Uppsala Ülikooli professor Elna-Marie Larsson difusioonkujutiste ja perfusioon-magentresonantstomograafiliste uuringute rolli kaasajal ajutuumorite diagnostikas ja ravivastuse hindamisel. Tartu Ülikooli Kliinikumi Radioloogiakliinikust esitati dotsent Pilvi Ilvese juhendamisel valminud teaduslikke ettekandeid maailmas alles viimastel aastatel kasutusele tulnud uudsetest neuroradioloogilistest meetoditest nagu aju mahulised uuringud ning rahuoleku funktsiooniuuringud. Nimetatud teaduslikke uurimusi on tehtud koostöös kliinikumi lasteneuroloogia osakonna, psühhiaatria- ja närvikliiniku kolleegidega. Radioloogiakliiniku tööd äratasid huvi Leedu ja Läti kolleegide seas, kes sarnaseid meetodeid oma töös veel ei kasuta.

Muskuloskeletaalse radioloogia sessioonis kuulsime Läti lektori Mara Epermane aastatagustest kogemustest Riias kaupluse varingu alla jäänud patsientide radioloogilisest käsitlusest kriisisituatsioonis. Spetsiaalne sessioon oli pühendatud ohutuskultuurile radioloogias. Helsingi ülikooli lektor Raija Seuri käsitles kompuutertomograafiliste uuringute kiirgusdooside optimeerimist lastel ning lektor Sloveeniast lahkas MRT-uuringute ohutuskultuuri. Põhjalikku käsitlust leidis kontrastainete ohutusega seotud probleemistik. European Society of Urogenital Radiology (ESUR) kontrastainete kasutusjuhistele pühendatud sümpoosiumil jagati praktilisi näpunäiteid kontrastainetega uuringute planeerimiseks, kõrvaltoimete ning organkahjustuse vältimiseks.

Kõige muu seas andis kongress suurepärase võimaluse Balti riikide doktorantidele oma teadustöö tulemuste tutvustamiseks arvukale kuulasjakonnale.

Jaanika Kumm
Radioloogiakliiniku radioloog
BCR 2014 president

Lisatud: 20 November 2014

05. novembril jõudis lõpule aasta tagasi tekkinud ideest alguse saanud projekt. Kliinikumi lasteintensiivravi osakonnale kingiti osakonnas ravil viibivate laste tarbeks valmistatud kudumid. Projektis osales väga suur hulk kudumishuvilisi inimesi. Heategevuslik aktsioon on ainulaadne selle poolest, et mõeldi ka suuremate laste peale – valmisid suured tekid, sokid, kindad ja ka mütsid (transporti vajavatele patsientidele). On väga liigutav, et ka meie suuremaid patsiente märgatakse!

Lasteintensiivravi nimel
Evelin Kostabi

Lisatud: 20 November 2014

Et erialased meditsiiniajakirjad oleksid meie arstidele ja õdedele veelgi lihtsamini ligipääsetavad, on meditsiiniinfo keskus alustanud erinevate meditsiiniajakirjade temaatiliste loendite avaldamist kodulehel.

Praeguseks on loodud kirurgia- ja otolarüngoloogia ajakirjade kollektsioonid. Neile pääseb ligi meditsiiniinfo keskuse kodulehelt (http://www.kliinikum.ee/infokeskus/ajakirjade-nimekirjad).
Ajakirjade nimekirju saab kasutada ka vastavate kliinikute (kõrvakliinik, kirurgiakliinik) kodulehtedel viidete rubriigis.

Praegu on töös traumatoloogia-ortopeedia ja onkoloogia-hematoloogia ajakirjade loetelude koostamine. Kui mõni kliinik soovib kiiremini oma eriala ajakirjade loetelule juurde pääseda, siis palun teada anda meditsiiniinfo keskusele. Kliinikud oleme valinud seni nii, nagu meile on soovi avaldatud.

Meditsiiniinfo keskus ootab oma praeguseid ja uusi kliente aadressil L. Puusepa 2-123 (avatud E–R 8.30–16.30, tel 731 8185) ning külastama meie kodulehekülge http://www.kliinikum.ee/infokeskus.

Lisatud: 27 Oktoober 2014

Kevadel töösse läinud Tartu Ülikooli Kliinikumi elu kajastava doksarja „Haiglalood" võtted on peale kuuma suve uue hooga käima läinud – nüüdseks on võtteid tehtud elundisiirdamisest, oldud sisekliinikus, närvikliinikus, spordimeditsiini ja taastusravi kliinikus. Oleme käinud doktor kloun Triibuga lapsi rõõmustamas ja jälginud peavalukabinetis patsientide nõustamist. Palju võtteid seisab veel ees. Sarja autor Vahur Laiapea ootab ka kliinikutepoolseid ideepakkumisi meilile See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..

Haigused ja hädad hüüavad juba enne tulemist. Mina olen oma seljaga aastaid hädas olnud – teismelisena lõhkusin seda spordiga ja noorest peast lubamatult suurte raskuste tõstmisega. Joogaharjutused on kenasti elada lasknud, aga aiamaa kaevamisest ei tule enam midagi välja ja kui keegi palub appi pesumasinat viiendale korrusele viima, ütlen viisakalt ära.

Mõned nädalad tagasi jõudsin „Haiglalugude" filmimise järjega närvikliiniku juhataja professor Toomas Asseri juurde. Kui tööjutud suures jaos räägitud, kaebasin hetkeolukorda ära kasutades isiklikku muret – juba mitu kuud on kestnud tugevad valud puusas ja alaseljas. Professor võttis aega raiskamata internetis lahti mu alaselja röntgenülesvõtte ja suunas mu kohe edasistele uuringutele – magnetresonantstomograafiasse.

30. septembri hommikul olen radioloogiakliinikus kohal ja täidan hoolega küsimustikku. Mida kõike seal teada ei taheta – kas mees või naine ja ega juhuslikult või sihilikult rase ei ole. Ja veel – ega mingeid metallitükke organismis ei ole. Tuli meelde, et on – nii umbes 23 aastat tagasi tagusin suure raudvasaraga kirka pihta ja väike metallikild lendas kõhulihasesse. Sinna see jäi ja pole selle kohal isegi Moskva lennujaama metallidetektor piuksu teinud. Aga kirja ma küsimustikku selle panin ja radioloogidele on see murekoht – tugev magnetväli võib uuringu ajal metallitüki liikuma panna.

Uuringule mind siiski võetakse. Olen juba selili alusel, kui noor ametimees veel üle küsib, kas oli ikka peauuring plaanis. Kinnitan talle, et minu andmetel tuleks alaselga uurida. Ja mõtlen endamisi, et kas mulle peale vaadates tundub tõesti pea kõige nõrgema kohana.

Alaselg saab uuritud ja patsiendist paarikümne minuti pärast jälle filmimees. Lähen neurokirurgia osakonda filmima lõikust, mille käigus doktor Tõnu Rätsep ja professor Toomas Asser paigaldavad Parkinsoni tõvega meespatsiendile ajustimulaatori. Selle kokkuvõtva lause kirjutamiseks kulub kümmekond sekundit. Lõikus ise kestab ligi kuus tundi ja selle teostamisel on patsient teadvusel – et anda arstidele tagasisidet, millise stimulatsiooni juures on käe liikumisfunktsiooni taastumine kõige efektiivsem. Nonii, üritan siin ka meditsiinilist terminoloogiat kasutada. Tegelikkuses näeb see minu jaoks välja nii, et doktor Rätsep liigutab mingi peenmehhaanilise kruvimehhanismi abil ajusse sisestatud elektroode. Professor Asser palub patsiendil käsi liigutada, oma kätt pigistada ning jälgib arvutist, millise voolutugevuse ja elektroodide asetuse juures toimib stimulaator kõige paremini. Kui elektroodid on paigaldatud, suletakse patsiendi kolju ja doktor Rätsep hakkab tema rinnale paigaldama stimulaatori toiteplokki. Ja siis viiakse peast toiteploki asukohani naha alt ka juhtmed. Kui lihtsalt see kõik kõlab... Selle toimingu ajaks viivad anestesioloogid patsiendi narkoosi. Toiteploki akust piisavat viieks-kuueks aastaks.

Professor Asser leiab opitoas hetke, et võtta arvutis lahti minu hommikuse alaselja uuringu tulemused. Nimmekanali ahenemine ehk stenoos neljanda ja viienda lüli kohal, ütleb ta kohe, kui pilti näeb. Lõikus annab sellisel juhul hea efekti. Paneme aja paika. Kui kõik sujub plaanipäraselt, olen 4. detsembri hommikul opilaual ja professor Asser hakkab mind opereerima. Võib-olla panen kaamera enne seda jala peale filmima, aga võib-olla ei pane ka. Seniks krõbistan valuvaigisteid ja käin iga nädal kliinikumis „Haiglalugusid" filmimas.

Vahur Laiapea
filmimees

Lisatud: 27 Oktoober 2014

Septembrikuu viimastel päevadel külastasid kliinikumi naistekliinikut Gruusia ämmaemandad Natalia Khachidze ja Irma Modebadze. Visiidi eesmärk oli tutvuda meie ämmaemandate töö sisu, kultuuri ja rakendusliku kõrghariduse õppekavaga. Tartu ringkäigule eelnes Euroopa Ämmaemandate Assotsiatsiooni koosolek 26–27. septembril Tallinnas, kus osalesid ämmaemandad 30st erinevast ühingust, kokku 25st erinevast riigist. Gruusia kolleegid olid seekord veel vaatleja rollis, ent plaan on teha järgmisel aastal taotlus Euroopa ühingusse astumiseks.

Natalia Khachidze sõnul, kes on ühtlasi Gruusia ämmaemandate ühingu president, on nende Eesti reis olnud väga õpetlik, tore ja meeleolukas. Kõige enam üllatas grusiine see, kui iseseisev on Eesti ämmaemand – iseseisev vastuvõtt, iseseisvad otsused, osade retseptide kirjutamise õigus ning sünnitusjärgsed koduvisiidid. Gruusias ei oleks see hetkel võimalik juba ainuüksi ämmaemanda õppe tõttu – kui Eestis õpitakse ämmaemandaks 4,5 aastat rakenduskõrghariduse tasemel, siis Gruusias lõpetatakse õe õppekava, asutakse hooldajana sünnitusmajja tööle ning ämmaemandaks saadakse sealse töö kõrvalt õppides. Eesti mõistes praktikaõpet ei toimu ning õpet viivad läbi ainult arstid. Tbilisi ülikooli juures on küll avatud kolme-aastane õppekava, kuid huvi selle vastu on minimaalne, kursusel õpib vaid 2–5 üliõpilast.

Viia Gruusia ämmaemandate õppesse sisse tasemeõpe, on siin käinud külaliste suur soov. Plaan on välja töötada Euroopa nõuetele vastav õppekava. Tasemeõpe tõstaks sealsete ämmaemandate kvalifikatsiooni ning võimaldaks pikemas perspektiivis ämmaemandal iseseisvamalt töötada.

Gruusia ämmaemandad märkisid, et Eestis on raseda nõustamine väga heal tasemel: „Meil on tõusnud keisrilõigete arv. Emaks saavate naiste teadvust tuleks tõsta ja pakkuda nõustamist. Noored naised kardavad valu ja sünnitust ning paluvad keisrilõiget. Neid hirme ja otsuseid saaks muuta kvaliteetse nõustamisteenuse ja alternatiivsete võimaluste tutvustamise kaudu," arvas Natalia Khachidze.

Kliinikumi ämmaemandate tööd, olusid ning põhimõtteid tutvustasid Gruusia kolleegidele Pille Teesalu, Siiri Põllumaa ja Taissia Pahhomova. Taissia Pahhomova on üks neist ämmaemandatest, kes tegeleb rasedaga esimesest kohtumisest, rasedusaegsest jälgimisest kuni koduvisiidini välja. „Mul on väga hea meel anda meie kogemust edasi. Kui saan jagada oma tööalaseid teadmisi, on see hea tunne ning arendab kindlasti ka mind ennast. See on vastastikune protsess. Lisaks, meil on, mida jagada, Eesti ämmaemandus on viimaste aastate jooksul palju muutunud ja arenenud," lausus Taissia Pahhomova.

Eesti Ämmaemandate Ühingu president Pille Teesalu lisas, et on ju meidki aidatud: „Mäletan hästi, kui umbes 20 aastat tagasi käisime Soomes, Rootsis ja Taanis „ahhaa-elamusi" saamas ning kogemusi ja teadmisi omandamas. Miks mitte olla nüüd ise kasulik mõnele teisele riigile."

Pärast ringkäiku kliinikumis suundusid ämmaemandad Tartu Tervishoiu Kõrgkooli, et arutada Siiri Põllumaa ja Marge Mahlaga õppekava arendamise võimalusi süvitsi.

Eesti ja Gruusia ämmaemandate organisatsioonide vahel allkirjastati ka ühiste huvide memorandum, mis saab õppekava arendamise protsessi aluseks.

Kliinikumi ämmaemandate koostöö teiste riikidega jätkub juba lähitulevikus, kui kaheksateist Kesk-Aasia ämmaemandat tulevad 1.–5. novembril Eestisse õppereisile.

Helen Kaju

Lisatud: 27 Oktoober 2014

Ilmad on muutunud külmemaks ning algamas on tavapärane sügis-talvine viirusinfektsioonide hooaeg. Gripp on äge hingamisteede viirushaigus, millele on iseloomulik kõrge palavik, lihas- ja liigesvalu, peavalu, üldine nõrkus ja jõuetus ning kuiv köha/nohu. Raske haiguskulu korral võib lisanduda kopsupõletik. Tüsistuste tekke risk on suurem krooniliste kaasuvate haigustega, eakatel, aga ka lastel ja rasedatel. Gripi peiteperiood on 3–7 päeva, viirusega nakatunud inimene hakkab viirust eritama 1–2 päeva enne sümptomite teket.

Parima võimaluse kaitsta end gripi vastu annab vaktsineerimine. Gripiviiruste suure muutlikkuse tõttu on vajalik igal aastal uuesti vaktsineerida. Igal aastal muudetakse gripivaktsiini koostist vastavalt Maailma Terviseorganisatsiooni gripiviiruste seire tulemustele. Sel hooajal kasutusel olevate vaktsiinidega saab tutvuda Ravimiameti koduleheküljel – www.sam.ee.

Kõikidel kliinikumi töötajatel on võimalus ka käesoleval aastal vaktsineerida end gripi vastu tööandja kulul. Vaktsiini saamiseks tuleb oma soovist teada anda osakonna vanemõele, kes edastab osakonna tellimuse apteegile.
Infektsioonikontrolli teenistus aitab korraldada töötajate gripivastast vaktsineerimist nendele osakondadele ja teenistustele, kel puudub võimalus vaktsineerimiseks. Selleks palume pöörduda infektsioonikontrolli õdede Ljudmila Linniku või Krista Piirisilla poole telefonil 731 8493 või saata e-kiri.

Kutsume üles kõiki kliinikumi töötajaid vaktsineerima end gripi vastu, et näidata hoolivust iseenda, oma lähedaste ning patsientide vastu!
Infektsioonikontrolli teenistus

Gripi ennetamine

Infektsioonikontrolli teenistuse 5 soovitust gripi leviku tõkestamiseks kliinikumis.
1. Parim võimalus gripi vältimiseks on vaktsineerimine. Lisaks lähedastele inimestele on oluline kaitsta ka oma töökaaslasi ja patsiente.
2. Kui sul on gripilaadsed haigusnähud – jää võimalusel töölt koju! Nii väldid viiruse edasist levikut.
3. Aevastades või köhides kata oma nina ja suu pabertaskurätikuga. Selle puudumisel kasuta varrukat.
4. Järgi hoolikalt käte hügieeni reegleid! Vajadusel tutvusta neid patsientidele ja nende külalistele. Vt Käte hügieeni juhend.
5. Kokkupuutel gripilaadsete haigusnähtudega patsientidega jälgi piiskisolatsiooni reegleid! Vt Mikroorganismide haiglasisese leviku vältimise juhend.

Lisatud: 27 Oktoober 2014

2.–15. augustil toimus esmakordselt Nijmegeni Radboudi Ülikooli (Holland) poolt korraldatud suveülikool. Valdkondi, milles ennast täiendada võis, oli kuus: kunst ja keeled, aju ja käitumine, majandus ja ökonoomika, tervishoid, teadus ning sotsiaalteadused. Kokku viidi Radboudi Üilkooli ja Radboudi Ülikooli Meditsiinikeskuse teadlaste poolt läbi üle 30 kursuse ligikaudu 270 kursuslasele.

Tartu Ülikooli Kliinikumi Arengufondi toetusel võttis kliinikumi ühendlabori geneetikakeskuse arst Tiina Kahre osa tervishoiu valdkonna personaalgenoomika kursusest „Personalized Genomics: The future is now".

Dr Tiina Kahre: Tegemist oli viiepäevase kursusega, mis keskendus diagnostiliste eksoomi sekveneerimise analüüside tulemuste interpretatsioonile. Lähemalt vaadeldi kolme suuremat haiguste rühma: juhtivalt intellektipuudega haigused, geneetilised lihashaigused pärilike spastiliste parapleegiate näitel ja kardiomüopaatiad. Antud haiguste uurimiseks olid Radboudi Ülikooli geneetikakeskuse teadlased välja töötanud 200-300 geenist koosnevad geenipaneelid, millede sekveneerimise toorandmeid pidid kõik kursuslased analüüsima. Kõik osalejad said endale lahendamiseks kolm haigusjuhtu. Kasutades erinevaid arvutiprogramme, pidi leidma kõige tõenäosema haigusseoselise geenimuutuse, iseloomustama leitud muutuse nii bioloogilist kui kliinilist mõju, andma soovitused geneetiliseks konsultatsiooniks, jälgimiseks, raviks ja hindama kordusriski pereliikmetele. Kõigi haigusjuhtude kohta oli vajalik teha lühiettekanne. Kursuse viimasel päeval keskenduti suuremahuliste geneetiliste testimiste läbiviimise eetilistele aspektidele ning seda nii sünnieelsete kui ka sünnijärgsete uuringute osas.

Uue põlvkonna sekveneerimise (NGS) platvormide laialdasem kasutamine geneetiliste haiguste diagnostikas algas 5–6 aastat tagasi ning on nüüdseks kandunud tavapraktikasse kõigis meditsiinivaldkondades. Sellest aastast on NGS kasutusel ka Eesti meditsiinis ja eksoomi sekveneerimine on rahastatav Eesti Haigekassa poolt. Alates 2014. aasta teisest poolest on geneetikakeskuses olnud võimalus kasutada onkogeneetika paneeli (Trusight Cancer Sequencing Panel, Illumina) päriliku rinna-ja munasarjavähi patsientide diagnostikas. Lisaks teadatuntud kõrge riskiga BRCA1 ja BRCA2 geenide analüüsimisele, on paneelil veel 92 keskmise või väiksema vähiriskiga seostatud geeni. Hetkel on paneeliga uuritud Eestis vaid paarkümmend patsienti, seega on kursusel omandatud teadmised koheselt rakendatavad igapäevases geneetilises diagnostikas.

Lisatud: 27 Oktoober 2014

20. septembril toimunud sõuderegati, kus 3,1 km distantsil võtsid mõõtu eriarstide ja residentide paatkonnad, võitis seekord residentide meeskond. Aastate lõikes on seis nüüd 2:1 residentide kasuks.

Residentide paatkonda kuulusid: Indrek Benno, Anna-Helena Kase, Karl-Gunnar Isand, Timo Rahnel, Ott Kiens, Kimm Semjonov, Jaan Laos, Joosep Piirisild, Hele Eesmaa.

Eriarstide paatkonda kuulusid: Jaan Sütt, Marko Pastak, Juri Karjagin, Peeter Saadla, Aleks Kree, Jaanus Suumann, Marju Hein, Arno Ruusalepp, Pille Kallas.

Lisatud: 19 September 2014

Euroopa Veresoontekirurgia Selts omistas üleeuroopalise konkursi tulemusena 20 400 euro suuruse teadusgrandi veresoontekirurgia-alaseks teadusuuringuks kliinikumi kirurgiakliiniku veresoontekirurgile ja Tartu ülikooli meditsiinilise biokeemia vanemteadurile Jaak Kalsile.

Kalsi uurimus on seotud röntgenkontrastainest tingitud nefropaatia uuringutega. „Kui inimesele manustatakse veresoonte uuringute käigus röntgenkontrastainet, siis see kahjustab paratamatult neerusid. Uuringu eesmärk on selgitada, millist süsteemsemat mõju kontrastaine manustamine avaldab," rääkis Kals. Uuringu kestvuseks on kaks aastat.

Euroopa Veresoontekirurgia Selts jagab teadusgrante kord aastas. Tartu ülikooli meditsiinilise biokeemia professori Mihkel Zilmeri sõnul on see suur tunnustus noore kolleegi senisele panusele siirdemeditsiini-alastesse uuringutesse bio- ja siirdemeditsiini instituudi, Endoteeli uuringute keskuse (südamekliinik ja BSI biokeemia osakond) ja kirurgiakliiniku teadustöö raames.

Dr Jaak Kals: „Oma tegevuseks materiaalsete vahendite otsimine kuulub paratamatult teadustöö juurde. Rahalisest summast, mis pole ju teab mis suur, olulisem on, et meie teaduse kvaliteeti hinnatakse ka rahvusvahelisel tasemel. Kuid kindlasti hõlbustab see ka praktilises mõttes meie pooleliolevaid antud temaatikaga seotud uurimusi."

Lisatud: 19 September 2014

Viimastel kuudel on psühhiaatriakliiniku lasteosakonnas kasutusel uudne neuropsühhiaatriline arvutipõhine test aktiivsus-tähelepanuhäire (ATH) sümptomite hindamiseks. Antud test on olnud juba mõnda aega kasutusel Viljandi haiglas, seega pole see moodne vahend Eestis uudne. Praeguseks on test kasutusel juba 10 erinevas riigis (nii Euroopas kui ka Ameerika Ühendriikides). Seda on tõlgitud 8 erinevasse keelde ning katsetatud üle maailma 150 000 inimese peal.

Tegemist on järjepideval sooritusel põhineva ülesandega (Continuous Performance Task), millele on lisatud kõrgresolutsiooniline liikumist mõõtev süsteem (liikumist mõõdetakse infrapuna kaamera abil). Test mõõdab ATH-e kolme põhisümptomit: hüperaktiivsus, tähelepanuprobleemid ja impulsiivsus. Antud testi saab kasutada lastel vanuses 6–12 aastat ning noorukitel ja täiskasvanutel vanuses 12–60 aastat. Eristatakse kahte erinevat kognitiivsel võimekusel põhinevat ülesannet: lasteversioon põhineb go/no-go paradigmal ning noorukite ja täiskasvanute versioon põhineb tingimatute identsete paaride paradigmal. Samaaegselt tähelepanuvõime mõõtmisega, analüüsitakse ka aktiivsuse taset liikumisanduri abil. Testitava tulemused saadakse võrdluses normgrupiga, mis esitatakse raportitena. Raportites on aktiivsuse ja impulsiivsuse tasemed näha graafiliselt ning tähelepanuvõime kogu testi vältel. Nii saab esitada testitulemusi objektiivselt nii patsientidele endile kui ka nende lähedastele. Visuaalne pilt aitab sageli ka vanematele näidata, millised raskused lapsel tegelikult on.

Testi eeliseks on see, et seda võib läbi viia korduvalt lühikese aja jooksul, mistõttu saab selle abil hinnata raviefekti ATH sümptomaatikale. Nii saame objektiivset infot ravi mõjust sümptomitele. Testi kasutakse kliinilises töös ka ravimi doosi korrigeerimiseks.

Patsiendi seisundi hindamine on keeruline ning ei ole olemas ühtegi kindlat testi või mõõdikut, mis annaks meile vastuse diagnoosi olemasolu või puudumise kohta. Qb-Testi puhul on tegemist psühhodiagnostilise abivahendiga, mis annab objektiivset teavet oluliste sümptomite kohta ning koos muu infoga aitab see meil paremini aru saada indiviidi raskustest ja probleemidest.

Ingrid Vachtel
psühhiaatrikliiniku lasteosakonna kliiniline psühholoog

Lisatud: 19 September 2014

Septembrikuu esimesel nädalal pani kliinikumi verekeskus juba seitsmendat aastat järjest Raekoja platsi üles doonoritelgi. Verd sai loovutada 03. ja 04. septembril. Kliinikumi verekeskuse juhataja dr Helve Köningi sõnul püstitati sel aastal kõigi aegade Tartu doonoritelgi rekord. „Esimesel päeval külastas meid telgis 144 inimest. Neist verd loovutas 113 doonorit. Teisel päeval oli külastajaid 151 inimest, verd loovutas neist 127 doonorit. Kahel päeval kokki loovutas verd 240 doonorit, kellest elus esmakordselt 86 inimest. Külastusi oli kokku 295, " tõi välja dr Helve Köning.

Ürituse õnnestumisele aitasid kaasa teater Vanemuine teatripiletitega, AS A. Le Coq karastavate jookidega ning Oriflame kosmeetikaalase nõuga. Punase Risti Tartumaa Selts abistas väga oskuslikult doonorite teenindamisel ja andis vajadusel ka esmaabi, telgid aitas püstitada Kaitseliit.

Kliinikumi verekeskus tänab kõiki vereloovutajaid, osavõtjaid ja toetajaid!

Lisatud: 19 September 2014

10.–11. oktoobril toimub Pärnus Strand Conference & Spa hotellis Balti Radioloogia Kongress (Baltic Congress of Radiology, BCR).

Kongressil esinevad lisaks Balti lektoritele mitmed välislektorid Soomest, Rootsist, Hollandist, Suurbritanniast, Horvaatiast, Venemaalt ja Ameerika Ühendriikidest.

Kongress jagab laialdast uudset teavet neuro-, muskuloskeletaal-, torakaal-, abdominaal-, urogenitaal-, ja rinnaradioloogia valdkonnast. Käesoleva aasta kongressi eripäraks on süvendatud suunitlus onkoloogiliste haiguste radioloogilisele diagnostikale. Kongressile eelneval päeval (09.10) toimub onkoradioloogiale pühendatud Radioloogia Kool, kuhu on oodatud eeskätt residendid, nooremradioloogid ning ka teiste erialade arstid. Süvendatud käsitlust leiab radioloogias kasutatavate kontrastainete ohutusega seotud probleemistik. Kongressi kavas on European Society of Urogenital Radiology (ESUR) kontrastainete kasutusjuhistele pühendatud sümpoosium ning sessioon „Safety Culture in Radiology".

Kongressi korraldajateks on Eesti Radioloogia Ühing ja Eesti Radioloogiatehnikute Ühing.
Lisainformatsiooni leiate kongressi kodulehelt: www.balticradiology.com

Jaanika Kumm
radioloog
kongressi president

Lisatud: 19 September 2014

06.10.2014–30.11.2014 toimub tasuta e-kursus "Meditsiinialased infoallikad ja infokirjaoskuse põhimõtted. EBM ja PICO meetod"
Vaata kursuse kirjeldust: http://www.kliinikum.ee/infokeskus/kursused

Piisava arvu soovijate korral toimub kursus ka vene keeles. Kursusele saab registreeruda aadressil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
Lisateave: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. 731 8186, 5331 8186

Piret Truu
Medinfo keskus

Lisatud: 19 September 2014

Kliinikumi psühhiaatriakliiniku lasteosakond on juba üle poole aasta vedanud projekti „Lõuna-Eesti laste ja noorukite vaimse tervise keskuse loomine". Projekt on peamiselt mõeldud lastele vanuses 0-18 eluaastat, aga ka nende vanematele/hooldajatele.

Projekti eesmärgiks on parandada lastepsühhiaatrilise abi kättesaadavust – selleks rajati mitmed vaimse tervise keskused just maakonnahaiglate juurde. Kliinikumi psühhiaatriakliinikus ehitatakse projekti raames 12-kohaline noorukite statsionaarne palatiplokk.

Loe edasi...

Lisatud: 27 August 2014

Artiklit ette valmistades sain aru, et käekirurgiat lihtsalt defineerida pole võimalik. Meditsiinidoktor Mati Merila, keda Kliinikumi Lehel oli võimalus ka küsitleda, on näiteks kirurgiakliiniku traumatoloogiakliiniku töötajate ridades. Dr Andrus Metsa aga hoopiski kirurgiakliiniku veresoontekirurgia osakonnas.

Eesti Käekirurgia Selts defineerib eriala nii: „Käekirurgia on multidistsiplinaarne eriala, mille eesmärgiks on diagnoosida ja ravida käe vigastusi, kaasasündinud ja omandatud haigusi ning deformatsioone, et taastada käe funktsionaalne ja anatoomiline terviklikkus. Käekirurgia hõlmab ortopeedilise, vaskulaar-, üld- ja neurokirurgia ning plastika-rekonstruktiivkirurgia erialade baasteadmisi ja ravimeetodeid."

Dr Mati Merila, te sooritasite juulikuus Pariisis käekirurgia eksami. Mis eksam see täpsemalt oli ning miks see oli oluline?
Tegemist oli Euroopa Käekirurgia Seltside Assotsiatsiooni poolt igal aastal läbi viidava erialaeksamiga, mille esimene kirjalik osa viiakse testi kujul läbi märtsikuus üheaegselt kaheksas kuni kümnes erinevas Euroopa riigis, suuremate ülikooliga seotud erialakeskuste juures. Test koosneb 60st küsimusest, millel on kokku 300 vastusevarianti ning aega testi soorituseks on kaks tundi. Testi edukalt läbinud pääsevad teise, kaheosalisse suulisesse vooru, mis toimub tavaliselt mais-juunis, kahel eraldi päeval, vahetult enne iga-aastast eelpool nimetatud organisatsiooni kongressi. Suulises voorus antakse lahendamiseks kümme kliinilist juhtu üle kogu materjali. Edukas eksami sooritus annab juriidilise õiguse töötada kõikides Euroopa Liidu maades ning on ühtlasi suureks tunnustuseks kõigile eksami läbinutele. Minul õnnestus jõuda teise, suulisesse vooru ja saada „pilet" järgmise aasta suulise vooru kordamiseks.

Eksam toimus Pariisis – miks just seal? Kas Prantsusmaal on käekirurgia kui eriala rohkem arenenud?
Pariisis toimus seekordne assotsiatsiooni aastakongress, kuid käekirurgia eriala on väga heal tasemel enamikes Euroopa Liidu riikides.

Kas Eestis on üldse võimalik residentuuris spetsialiseeruda käekirurgiale? Või tulebki selle eriala esindajatel otsida koolitusvõimalusi mujalt maailmast?
Käekirurgia eriala, või täpsemalt läbi ortopeedia residentuuri planeeritav lisaeriala, hetkel Eestis omandamise võimalusena registreeritud veel ei ole. 2009. aastal loodud Eesti Käekirurgia Seltsis on välja töötatud käekirurgia eriala omandamise kriteeriumid, mis peavad realiseeruma läbi vastava residentuuri programmi. Eriarvamused selles osas näitavad, et see vajab küpsemiseks veel aega, kuid usun, et see saab tehtud varem või hiljem. Välismaise koolituse osa residentuuris saab olema üks mahukamaid Eesti väiksuse tõttu. Meil on olemas kontaktid suurte käekirugia keskustega, kes pakuvad võimalusi ka meie kolleegide koolituseks.

Kuidas te defineeriksite, mis on käekirurgia?
Käekirurgia tegeleb käe kui terviku probleemiga. Käe erinevate kudede üheaegne käsitlemine ja nende rolli mõistmine raviprotsessis annab patsiendile parima tulemuse. Kes meist tahaks poolikut ravi või jooksutamist mitme erineva spetsialisti vahel, kes üksteise eriala täpsemaid nüansse ei tunne ega mõista käe tervikliku toimimise keerukaid mehhanisme? Sellest tuleneb selle eriala vajadus kaasaegses meditsiinis.

Kas käekirurgia peaks erialana saama rohkem tähelepanu?
Eesti ühiskond on küll väike, kuid piisavalt suur selleks, et ka käekirurgiasse rohkem investeerida.

Meil on olemas näiteks unekeskus ja sporditraumatoloogia keskus. Kui mõelda, kui multidistsiplinaarne valdkond on käekirurgia, siis kas võiks eraldi üksusena tegutseda ka käekirurgiakeskus?
Tõepoolest, Eesti mastaape arvestades võiks heatahtliku irooniaga lisada – nüüd on kombeks nimetada keskuseks kasvõi ühe ruumi, inimese ja aparaadi keskkonda! Tunnustan omalt poolt meie olemasolevaid ja elujõudu koguvaid keskusi! Keskuse loomine on reaalne, kuna meil on ka olemas kolleegidest meeskond, kelle õlul on püsinud juba 2,5 aastat ülevabariiklik erakorraline käekirurgia valveteenistus. Minu nägemuses on siin üheks eeltingimuseks sihtotstarbeline rahastus haigekassalt, kelle huvides on ravikvaliteedi tagamine mitte ainult ülikooli haiglas, vaid kogu vabariigis tervikuna. Ainult „õhinapõhine" tegevus jätkusuutlik ei ole.

Kui käekirurg on oma töö ära teinud, järgneb taastumine, mis on samuti paranemisprotsessis väga oluline. Kas tänaseks on olemas kätele spetsialiseerunud füsioterapeudid?
Käeteraapia ja taastusravi on vältimatu osa enamiku käeprobleemide ravis. Käekirurgia ei toimi ilma sellele järgneva taastusravita. Näiteks vigastatud sõrmede painutajakõõluse õmblemisele järgnev võimlemine, õige lahastamine ja füüsikaline ravi on kriitilise tähtsusega. Meil tegeleb käeteraapiaga füsioterapeut Liis Lamson, kes lisaks Šveitsi tuntud käekirurgia keskuse St. Gallen-i kogemustele on omandanud oma erialadiplomi ka Lundi Ülikoolis. Liis on meie esimene käeterapeut Tartus, tänu kellele on paljud meie haiged saanud kaasaegset käeteraapiat ja lõikuste järelravi. Teiste riikide meditsiinipraktikas on käe füsioterapeudid esindatud arvuliselt võrdses suurusjärgus käekirurgidega. Siin on meil üksjagu arenguruumi.

Loe edasi...

Lisatud: 27 August 2014

Tartus Vanemuise kontserdimajas 26. septembril 2014.

Mitmete haiguste koosesinemine on täiskasvanutel muutumas üha tavalisemaks. Paljude kaasuvate haigustega arvestamine ja nende koos ravimine nõuab arstidelt märksa enam kui pelgalt haige põhiprobleemi lahendamist. Ühelt poolt tähendab see patsiendi käsitlusse rohkemate kitsa eriala spetsialistide kaasamist, teisalt suurendab see vajadust meditsiini laiuti tundvate arstide järele. Konverentsile on oodatud kõik arstid, kellele pakub nimetatud teema huvi, eeskätt sisemeditsiiniga tegelevate erialade arstid ja perearstid.

Käesoleva aasta konverentsi eripäraks on välislektorid Euroopa erinevatest riikidest. Et Euroopa Sisemeditsiini Föderatsiooni (European Federation of Internal Medicine) Nõukogu peab tänavu oma korralise koosoleku 27. Septembril Tartus, on selle organisatsiooni juhid andnud nõusoleku konverentsil esinemiseks.

Konverentsi korraldajateks on Tartu Ülikooli Sisekliinik, Eesti Sisearstide Selts ja Eesti Sisearstide Ühendus.

Konverentsile registreerumiseks palume täita registreerimisvorm, mis asub aadressil www.esy.ee

Kohtumiseni konverentsil!

Programm
10.00–10.30 Registreerimine, saabumiskohv
10.30–12.45
Margus Lember: konverentsi avamine
Sotsiaalministeeriumi sõnavõtt
Mari Mathiesen, Eesti Haigekassa juhatuse liige
Ramon Pujol (Hispaania): Multimorbidity and ageing: Epidemiology of a new global epidemic
Maria Dominica Capellini (Itaalia): Anaemia as widely spread co-morbidity in internal medicine
Pedro Conthe (Hispaania): Impact of chronic diseases on cardiovascular risk
12.45–13.45 Lõuna
13.45–16.00
Kimmo Kontula (Soome): Genomics of hypertension: What does it give to a clinician?
Serhat Unal (Türgi): Adult immunization
Luboš Kotik (Tšehhi): Overdiagnosis and overtreatment of polymorbid internal medicine patients?
Frank Bosch (Holland): Treatment limitations