Novembrikuu Kliinikumi Lehes jagas oma muljeid Brasiilias kogetu ja õpitu kohta dr Leho Rips, seekord on sõna arendusfondi toel sama reisi kaasa teinud sporditraumatoloogia keskuse füsioterapeutidel Tauno Koovitil ja Mihkel Luigel.
ISHA konverents Rio de Janeiros
Esimene osa reisist veedeti Rio de Janeiros ISHA (International Society for Hip Arthroscopy) konverentsil. Lisaks ortopeedidele mõeldud koolitusprogrammile toimus paralleelselt ka füsioterapeutidele suunatud teoreetiline ja praktiline õpe. Õppe üheks peamiseks läbiviijaks oli brasiillane Thiago Fukuda, kes 2011. aastal võitis spordifüsioteraapia eriala tuntuima teadusajakirja (JOSPT – Journal of Orthopaedic & Sports Physical Therapy) aasta artikli auhinna. Koolituse raames toimunust hindasid kliinikumi füsioterapeudid eelkõige praktilist õpet, mis andis olulised teadmised ja oskused puusaliigese füsioterapeutilisest hindamisest. Noormehed pidasid oluliseks ka Fukudaga loodud isiklikku kontakti ja mõttevahetust rahvusvahelise koostöö arendamiseks.
„Õpitut ka filmiti, et hiljem oleks võimalik materjale üle vaadata ning miks mitte ka teistele huvilistele jagada," kirjeldab Tauno Koovit. Tema sõnul Eestis seni väga head puusaliigese pitsumissündroomi ja artroskoopilise operatsiooni järgse füsioteraapia kogemust polnud, lisaks said nad kinnitust, et tihti võibki esimene visiit kuluda ainult testimisele. „Brasiilias kulutatakse sageli testimisele tund ja rohkemgi, et ravi saaks võimalikult täpne ja patsiendi eripära arvestav. Meie patsient muutub rahulolematuks, kui terve seanss kulub testimise peale ning eks see ole ka arusaadav, kui arvestada, et füsioteraapias käimise kordade arv on piiratud."
„ISHA konverentsi järgselt võiks meie keskuse üheks eesmärgiks olla süsteemse puusaliigese artroskoopia eelse ja järgse ravi väljaarendamine ja juurutamine. Teiseks oluliseks eesmärgiks oleks operatiivset ravi mittevajavate patsientide diferentseerimine ning nende füsioterapeutilise ravi planeerimine ning teostamine," selgitab Tauno Koovit.
Sao Paolo ja Coheni Instituut
Edasi siirdusid Tauno ja Mihkel Sao Paolosse, kus nad aga ei olnud mitte esimest korda – kaks aastat tagasi oli mõlemal füsioterpeudil võimalus viibida Sao Paolo ülikoolis praktikal. Ülikool teeb tihedat koostööd põlve- ja õlaliigese traumadele spetsialiseerunud Coheni Instituudiga, kus ka seekord sporditraumatoloogia keskuse meeskond dr Coheni kutsel peatus. „Brasiilias on tunduvalt rohkem traumasid kui Eestis, traumapatsiendid võivad olla ka juba meie mõistes väga noored lapsed. See kõik on sealse kultuuri eripära – maa on suur ning vahemaad pikad, tavaliselt emad-isad ei sõiduta lapsi autoga nagu Põhjamaades ning noored teevad väga palju sporti, sest näevad selles väljundit paremaks eluks.
Sao Paolo ülikooli juurde on loodud olümpiakeskus, kus on esindatud erinevad spordialad: kõik pallimängud, poks, maadlus, tennis kergejõustik jne. Selle juures on ka eraldi meditsiinikeskus, mis tegeleb nii spordivigastuste preventatsiooni, taastusravi kui ka teadustööga. Erinevus meist on see, et trauma korral käib patsient füsioterapeudi vastuvõtul oluliselt tihedamalt ja rohkem arv kordi. Olümpiakeskus on riikliku süsteemi osa ja seetõttu visiitide arv ei ole piiratud. Erasektoris sõltub teraapiakordade arv mõnevõrra tervisekindlustuse paketist – mida kallim kindlustus, seda parem ravi. Tauno sõnul on keskmine visiitide arv Brasiilias märkimisväärselt suurem. „See tuleb patsientide suuremast motiveeritusest ning teadlikkusest teraapia vajalikkusesest. Brasiilias toimib paremini ka infovahetus patsiendi, treeneri, füsioterapeudi ning ortopeedi vahel," selgitab Tauno.
„Üks minu ja Mihkliga soovidest oligi näha, kus me positsioneerumine nüüd, kaks aastat hiljem. Näiteks suurim erinevus, mis kaks aastat tagasi silma hakkas, oli see, et füsioterapeutide töö oli jagatud keha piirkondade kaupa. See on väga mõistlik lähenemine. Eestis päris nii ei saa, ennekõike meie väikese rahvaarvu tõttu, ent enam-vähem selle põhimõtte järgi on ka kliinikumi siseselt füsioterapeudid spetsialiseerunud," räägib Tauno. Lisaks toob ta välja, et kahe aasta jooksul on kliinikumi ostetud juurde palju vajalikku inventari, ikka eesmärgiga muuta taastujate treeningud efektiivsemaks.
Kliinikumi füsioterapeudid korraldasid kogemuste jagamiseks CETE (Centro de Traumatologia do Esporte) keskuse juures töötoa. CETE on Sao Paulo riikliku ülikooli meditsiinivaldkonna õppe- ja teaduskliinik, mis muuhulgas on näiteks FIFA ametlik meditsiinikeskus. Töötoast võtsid osa viisteist füsioterapeuti, kes on ülikooli vastu võetud üleriigilise konkursi alusel. „Vaatamata sellele, et sealne sporditraumadele spetsialiseerunud füsioterapeut õpib kolm aastat bakalaureuseõppes ning sellele lisaks peab veetma ühe aasta praktikal, on nende teoreetilised ja praktilised teadmised ning oskused väga kõrgel tasemel," räägib Tauno. Küsimuse peale, mida brasiillastel on meilt õppida, vastab ta: „Ennekõike jahmatasid neid meie infotehnoloogiavõimalused. Sisenesime "hydra" kaudu andmebaasi ning vaatasime näiteks röntgenuuringu tulemust. Samuti hindasid nad kõrgelt meie sporditraumade taastusravimaterjale, kuigi nende süstemaatiline koostamine ja trükkimine sai alguse meie initsiatiivil alles kaks aastat tagasi. Ning muidugi meie antigravitatsiooni jooksurada – brasiillastel seda veel pole."
Lisaks uute kogemuste omandamisele, oli sporditraumatoloogia keskusel eesmärk otsida Brasiilias koostöövõimalusi teadustöö tegemiseks. „See kõik ei juhtu muidugi üleöö, ent seal on teadustöö kõrgetasemeline ning olulisel kohal nii riiklikus kui ka erameditsiinis. Eestis piirdub füsioteraapiaalane teadustöö tegelikult doktoriõppega, aga selle muutmine ei toimu üleöö," kirjeldab eesmärke Tauno Koovit.
Nii Eesti kui Brasiilia füsioteraapia hetkeolukorda arvestades peab Tauno äärmiselt oluliseks eesmärki koostada korralik sporditraumade preventatsiooniprogramm. „Brasiilias on see kasutusel olnud ligikaudu viis aastat ja uuringud näitavad, et sporditraumade osas on vigastuste arv langenud 30%. Ka kliinikumis on ennetusprogrammiga juba algust tehtud ning seeläbi on füsioterapeudid kaasatud ka Eesti Olümpiakomitee kaudu tegevust alustanud Spordiakadeemia töösse. „Alati on ju odavam ennetada kui ravida," lõpetab Tauno lootusrikkalt.
Helen Kaju