-
Avaleht
- Kliinikutes-teenistustes
Söömishäirete keskusel täitus viies tegutsemisaasta
2005. aasta 29. märtsil loodi psühhiaatriakliiniku vastremonditud psühhiaatriaosakonna juurde 6-kohaline palatiplokk söömishäiretega patsientidele. Tänaseks on keskus tegutsenud juba viis aastat.
Psühhiaatriakliiniku vanemarst-õppejõu ning söömishäirete keskuse eestvedaja dr Anu Järve sõnul on keskuse loomine end igati õigustanud, sest tööd ja patsiente jagub. „Viimastel aastatel on söömishäirete esinemise osas märgata tõusvat tendentsi, mistõttu on ka pöördumisi rohkem," räägib ta. "Pikki tühje perioode ei olegi meil olnud, ette on tulnud üksikuid kordi, mil patsiente on vähem.“
Kuigi algselt oli plaanis keskuse töö korraldada kolmeetapiliseks (statsionaarne ja ambulatoorne vastuvõtt ning päevakeskus), siis ressursside vähesuse tõttu on praegu piirdutud eeskätt haiglas ja ambulatoorses faasis antava abiga. Päevakeskuse etapis ravitud haigete arv on dr Järve sõnul väike ka kokkuleppe puudumise tõttu haigekassaga: „Päevakeskuse jaoks ei ole haigekassapoolset teenuse hinda, kuigi on tehtud mitmeid taotlusi,“ selgitab psühhiaater.
Kuidas söömishäireid ära tunda?
Tuhanded naised, ja üha sagedamini ka mehed, vaatavad igapäevaelus peeglisse ja vihkavad seda, mida näevad. Enesepildiga rahulolematuse põhjuseks on nii üle- kui alakaal, tagajärjeks tihtipeale söömishäire.
Sagedamini tabab see küll teismelisi tütarlapsi ja nooremaid naisi, kuid haigusi esineb ka lastel, vanematel naistel ning isegi meestel. Kuid kuidas seesuguseid häireid ära tunda?
Anoreksia tagajärjel kaovad lihasmass ja rasvkude, haigel on pidevalt külm, tekivad nõrkus, uimasus, pearinglus, minestamised, kõhukinnisus, muutused veres, juuste väljalangemine, mäluprobleemid, menstruatsioonihäired või selle ärajäämine jne. Söömishäiretega kaasnevad tihti ka depressioon ja ärevushäired, mille tagajärjel muutub suuresti anoreksiahaigete käitumine: nad sulguvad endasse, ei naera enam, kapselduvad ja on üksikud. Kaugelearenenud häire korral väljenduvad juba ka kaasuvad haigused nagu osteoporoos, ajuatroofia jne.
Buliimiat põdev patsient on küll normaalse kehakaaluga, kuid tema kehataju ja mõttemaailm on väga tugevalt häiritud. Buliimiaga kaasnevad depressioon, unehäired, madal enesehinnang ja suitsiidimõtteid. Sagedasti esineb hammaste emaili muutus, krooniline neelupõletik, süljenäärmete turse, madal vererõhk jne. Sageli otsitakse arstilt abi alles füüsiliste vaevuste tekkides, kuid ka siis püütakse oma söömisharjumusi varjata ning ravitakse häire tagajärgi. Buliimia on sarnane sõltuvushaigusega ja seda tuleb ka samamoodi käsitleda.
Töövarjutus kliinikumis
19. novembril toimus XIII üle-eestiline töövarjupäev, mille raames külastasid paljud meditsiinihuvilised keskkoolinoored ka kliinikumi erinevaid osakondi. Kliinikumi Leht palus oma töövarjupäeva-alaseid muljeid jagada nii varjutanutel kui varjutatutel.
Soovisin töövarjupäeval jälgida intensiivravi õe tööd, sest meditsiin on mind huvitanud juba pikemat aega. Mind juhendas Annika Noorkõiv, kelle jälgimise all oli kolm mitteeluohtlikus seisundis haiget.
Töövarjupäev algas varahommikul kell 7.30. Esmalt tutvustas Annika mulle osakonda ja patsiente, kes seal parajasti viibisid. Jälgisin ja kuulasin hoolikalt kõike, mida mulle räägiti. Nägin ka igasugust aparatuuri, nt ultraheli- ja elustamisaparaati ning jälgimismonitori, mis näitas haige vererõhku, südamelööke ja pulssi. Kõik, mida Annika rääkis, oli väga hästi arusaadav, ja nii, kui kõrvalpalatis mingi protseduur toimus, viis ta mu sinna seda jälgima.
Näiteks oli mul võimalus näha, kuidas ühele patsiendile paigutati kateedrit õla piirkonna veeni. Pealtnäha tundus see protseduur kuidagi ebameeldiv, kuid lähemalt uurides näis vägagi huvitav. Samuti viis Annika mind ühe haige juurde, kellele tehti parasjagu südame ultraheli. Lisaks oli mul võimalus jälgida, kuidas ühel patsiendil südamepiirkonnas švammi vahetati.
Kui Annika räägitud jutt oli mulle enamasti arusaadav, siis doktorite ja intensiivraviõe omavahelistest väga keerulistest meditsiinilistest sõnadest koosnevatest jutust ei saanud ma suurt midagi aru. Kuid piisas küsimisest ja mulle seletati kõik ära. Kardioloogia osakonna töötajad olid kõik sõbralikud, kuid vahepeal tundusid tõsised. Mõistsin siis, et kõik ei ole siiski nagu filmis. Reaalses elus on asjad teistmoodi ja arstide elu ei ole lihtne.
Mina jäin päevaga väga rahule ja olen tänulik, et mind võeti sinna vastu oma töövarjupäeva veetma. Tänan ka Annika Noorkõivu, kes oli nõus, et talle töövarjuks ollakse. Minu arvamus arsti erialast jäi ka pärast töövarjupäeva samasuguseks: see on põnev ja kiiret reageerimist vajav amet ning miks ka mitte seda tulevikus õppida.
Liis Mardi
kardioloogia osakonna töövari Rõngu Keskkooli 11. klassist
Kliinikujuhataja parem käsi – Laos Koskvee (28.11.1909-10.05.1991)
Radioloogiakliiniku taastamise puhul k.a. 1. jaanuaril on paslik meelde tuletada ka valdkonna eelkäijaid. Mullu septembris möödus 100 aastat radioloogiakliiniku esimese juhataja prof Jüri Haldre lähima kaastöötaja – Laos Koskvee – sünnist.
L. Koskvee sündis 1909. a Lätimaal Kuldiga linnas, kuhu tema isa peale TÜ lõpetamist asus tööle matemaatikaõpetaja ja koolidirektorina. Eestisse, Pärnusse naasis perekond, kui Leo oli 7-aastane. Pärast Pärnu Kooliseltsi Saksa Eraühisgümnaasiumi lõpetamist asus ta õppima TÜ arstiteaduskonda, mille lõpetas 1933. a cum laude. Ülikooli ajal kuulus üliõpilasseltsi Raimla, Eesti kaitseväes teenis aastatel 1933-1934.
Sõjaväeteenistusest vabanedes asus ta 1934. a augustis röntgendiagnosti ja röntgenterapeudina tööle TÜ naistekliinikusse prof Jüri Haldre assistendina. Perfektse saksa keele oskajana täiendas ta end 1936. a radioloogia, kardioloogia ning vähihaigete dieetravi alal Viinis, Berliinis, Maini äärses Frankfurtis ja Münchenis. Korralikud märkmed sellest perioodist on säilinud tänaseni. 1936. a sooritas L. Koskvee doktorandi eksamid. Sel perioodil tegeles ta ka tol ajal ülimoodsa raviviisi – kiiritusravi – juurutamisega. Arhiivis on säilinud raadiumpreparaatide hinnapakkumised erinevatest Euroopa riikidest. Lõpuks osteti raadium 1935. a Kanadast. Aastatel 1939-1940 oli L. Koskvee TÜ naistekliiniku vanemassistent röntgenoloogia erialal, 1941. a radioloogiakliiniku peaarst, 1943. a kinnitati ta ülemarstiks.
Erakorralise meditsiini osakond tähistab 10. juubelit
Aasta esimesel päeval 10 aastat tagasi avati kliinikumis esmakordselt eraldiseisva üksusena erakorralise meditsiini osakond (EMO). Käesoleval aastal tähistatakse juba 10. tegutsemisaastat. Tähtpäeva puhul vestles Kliinikumi Leht osakonnajuhataja Ago Kõrgvee ning vanemõe Svetlana Paderinaga.
Kuidas on EMO-l tema asutamisest alates läinud?
Ago Kõrgvee (AK): 10 aastat on piisavalt pikk aeg ühe osakonna ja eriala arengus. Ma olen veendunud, et erakorralise meditsiini osakond tekkis omal ajal õigesse kliinikusse ja keskkonda ning tema järgi oli kliinikumi edasiste muutuste läbiviimiseks ka praktiline vajadus ning nõudlus. Ja ma arvan, et just seetõttu on ta saanud piisavalt tähelepanu. On kindlasti olnud probleeme, mida on tulnud lahendada, kuid igal eesminejal ongi alati keerulisem ja raskem. Kliinikumi EMO oli ju esimene tõeline erakorralise meditsiini osakond, kus hakati abi osutama arenenud riikidele omaste standardite järgi. Tervikuna on meie erakorralise meditsiini osakonna areng olnud eeskujuks muutustele Eesti tervishoius ja üheks osaks selle eduloost. Kahtlemata on selles suurt rolli mänginud ka osakonna avamise eelselt käivitatud erakorralise meditsiini eriala residentuur ning see, et alates 2001. aastast kanti erakorraline meditsiin kui eriarstlik eriala Sotsiaalministeeriumi erialaloetelusse.
Svetlana Paderina (SP): Ka mina arvan, et meil on läinud hästi. Eriti kui võrrelda meie praeguseid tingimusi 10 aasta taguse ajaga, mil me vanas korpuses endistes ruumides alustasime. Ning kui tollal oli paljudel tegelikult väga piiratud ettekujutus erakorralisest meditsiinist üldse, siis ma arvan, et käesolevaks ajaks on meil kõigil väga kindel arusaam, mida see süsteem endast kujutab ja mis tegevusi ta hõlmab. Ja erakorraline meditsiin kui toimiv süsteem on praktilises tegevuses end igati õigustanud.
Vastloodud radioloogiakliinik sai juhataja
10. novembril kinnitas kliinikumi juhatus jaanuaris tööd alustava radioloogiakliiniku juhataja ametikohale konkursi tulemusena dotsent Pilvi Ilvese, kes asub ametisse 1. jaanuaril 2010.
Radioloogiakliiniku loomise ning kliiniku juhataja valimisega jõudis lõpule ligi 60-aastane periood, kus ülikoolihaiglal ei olnud omaette radioloogiakliinikut. Otsuse radioloogiateenistuse baasil alates 1. jaanuarist 2010 radioloogiakliiniku moodustamiseks tegi kliinikumi juhatus 15. septembril vastavalt nõukogu 11.09.2009 otsusele.
Seni TÜ radioloogiakliiniku juhataja ning kliinikumi radioloogina tegutsenud dots Pilvi Ilves võttis uue ametikoha vastu väga soojade tunnetega. „Eesti radioloogiale on TÜ Kliinikumi juurde radioloogiakliiniku loomine sama, nagu meile kõigile oli Eesti Vabariigi taastamine – selle emotsionaalset tähtsust on raske sõnadesse panna.“ Dots Ilvese sõnul on eriti imetlusväärne kliinikumi juhtkonna otsus selline oluline samm ette võtta käesolevas raskes majandussituatsioonis: „Ilmselt on keerulisel perioodil, mis eeldab edasiminekuks olulisi muutusi, küll kergem selliseid olulisi struktuurimuutusi ette võtta, kuid majanduslikult ei saa see algus kahtlemata kerge olema.“
Naistearstid said ülevaate urogünekoloogiast
Lisaks radioloogidele, külastas kliinikumi ka USA urogünekoloog Yuko Komesu, MD (University of New Mexico Health Sciences Center), kes pidas 16. oktoobril naistekliiniku auditooriumis loengu teemadel: vaagnaorganite prolapsi anatoomia ja patofüsioloogia, stressinkontinentsi ravivõimalused tänapäeval, sakraal neuromodulatsioon ja robotkirurgiline ravi vaagnaorganite prolapsi korral.
Loengut kuulasid naistearstid, uroloogid ja residendid üle Eesti.
Dr Tiiu Hermlin
naistekliiniku arst-õppejõud sünnitusabi ja günekoloogia erialal