Kliinikumis töötab kokku 14 logopeedi. Kliinikumi Leht käis uurimas kliinilise logopeedi Helena Oselini käest, mida kujutab endast logopeedi töö haigla juures ning mille poolest see erineb n-ö tavalise logopeedi omast.

Kuidas üldse defineerida logopeediat – õpitakse seda eripedagoogika õppes, aga töötatakse ju meditsiinivaldkonnale väga lähedal?
Logopeedia on teadus kõnepuuetest, nende ennetamise ja kõrvaldamise seaduspärasustest. Tänapäeval tegelevad logopeedid lisaks ka neelamishäiretega. Logopeedia on seotud meditsiini, pedagoogika, lingvistika ja psühholoogiaga. Eestis õpetatakse logopeediat Tartu Ülikooli eripedagoogika magistriõppes. See, kas ta kaldub rohkem pedagoogika või meditsiini poole, sõltub ka riigist – näiteks Rootsis on logopeedia lähemal meditsiinile, Venemaal aga pedagoogikale. Eestis on meditsiinisüsteemis töötavaid logopeede kordades vähem kui lasteaia- ja koolilogopeede – meditsiinisüsteemis töötab u 70 logopeedi.

Kui erinev on haigla logopeedi töö lasteaias või koolis töötava logopeedi omast?
Kõik logopeedid tegelevad nii kõne hindamise kui kõneraviga. Haiglas on logopeedide patsiendid nii lapsed kui täiskasvanud ning logopeed töötab meeskonnas, kuhu kuuluvad arstid, õed, psühholoog, füsioterapeut ja sotsiaaltöötaja. Mina töötan närvikliinikus ja lastekliinikus, mistõttu saan sellest täpsemalt rääkida. Näiteks närvikliinikus neuroloogia osakonnas on kõneravist olulisem elulise tähtsusega funktsiooni – neelamise hindamine. Kui neelamishäire avastatakse õigel ajal ning lähtuvalt uuringutest saadud teadmistele leitakse sobiv toitmisviis, saab ära hoida edasisi tüsistusi (nt aspiratsioonipneumooniat).

Mis põhjustab neelamisfunktsiooni häireid?
Põhjusi on erinevaid. Neuroloogia osakonnas on üks sagedasemaid põhjuseid insult. Kirjanduse järgi u 50% akuutses faasis insuldihaigetel on düsfaagia ehk neelamishäire. Lisaks esineb seda progresseeruvate neuroloogiliste haiguste puhul, nagu näiteks ALS, müasteenia, Parkinsoni tõbi jne. Neelamishäiret võib esineda ka onkoloogiliste probleemide puhul. Esineb ka psühhogeense etioloogiaga neelamishäire kaebusi – nn tükitunne kurgus, mille puhul uuringu käigus selgub, et mingit n-ö tükki kõris ei ole ning neelamise füsioloogia on normipärane. Uuringu tulemusena saab inimene objektiivset infot ning sageli ka tükitunne tasapisi kaob.

Millised on neelamishäire diagnostika võimalused?
Diagnostika algab haiguslooga tutvumisest ning inimesega vestlemistest. Neuroloogia osakonnas näiteks viib logopeed seejärel läbi neelamise kliinilise hindamise, kus ta hindab kõne ja neelamisega seotud kraniaalnärvide tööd (st lõua, huulte, keele, pehme suulae tundlikkust ja liikuvust) ning erinevate toidu- ja joogikonsistentside neelamist (nt kas neelatus on õigeaegne, kas esineb köha, milline on hingamine peale neelamist). Oluline on koostöö ka radioloogidega. Me saame teha videofluoroskoopilist (VFS) neelamisuuringut, kui patsient on adekvaatne ning teda saab panna istuvasse asendisse. Inimese toidu või joogi sisse segatakse kontrastainet ning seejärel jälgitakse neelamist röntgenuuringu abil. VFS-uuringul on hästi näha, kas esineb penetratsiooni (toidujäägid häälepaeltel) või lausa aspiratsiooni (toit on sattunud hingamisteedesse häälepaeltest allapoole). Mõistes, milliste konsistentside puhul esineb aspiratsiooni ja mis on viltu neelamise mehhanismis, saab leida sobiva söömis- või toitmisviisi või sobivad toidukonsistentsid ning adekvaatsemate patsientide puhul ka sobivad harjutused neelamisfunktsiooni taastamiseks.
Lisaks saab neelamist hinnata FEES-i (ingl Fiberoptic Endoscopic Evaluation of Swallowing) abil, kus endoskoop sisestatakse nina kaudu neelu ning jälgitakse neelamist sealt väikese kaamera abil. See protseduur ei sobi väikestele lastele, kuna on ebamugav. Täiskasvanute puhul on see aga arvestatav neelamise hindamise meetod.

Kuidas saab logopeedi vastuvõtule?

Ambulatoorsesse vastuvõttu saab pere- või eriarsti saatekirjaga pöörduda lastekliinikus, kõrvakliinikus, spordimeditsiini ja taastusravi kliinikus ning psühhiaatriakliinikus. Lisaks konsulteerivad logopeedid vajadusel raviarsti suunamisel kliinikus olevaid statsionaarseid patsiente.

Kas saab üldistada, millised patsiendid satuvad logopeedi juurde?
Patsiendid ja nende probleemid on väga erinevad. Näiteks lastekliinikus töötab 5 logopeedi, nende patsiendid on vastsündinueast teismeliseeani välja. Oluline on analüüsida probleemi tervikuna – kas on kuulmisprobleem, neuroloogilisest haigusest tingitud arenguhäire, autismi spektri häire või näiteks ainult kõne arengu hilistumine vm. Lisaks tegeletakse ka laste söömisprobleemidega. Logopeedi esmane ülesanne on viia läbi logopeediline hindamine ning sellest lähtuvalt nõustada lapsevanemaid. Pärast uuringut on sageli vaja soovitada lapsele võimetekohast erirühma lasteaias ning kooliealiste laste puhul samuti sobivat kooli või klassi või muid abistamisvõimalusi. Korra nädalas kliinikus logopeedi juures kõneravil käimine ei ole tõsise kõnepuudega lapse puhul piisav. Palju suuremat abi saab laps lasteaia tasandusrühmast, kus logopeediline ja eripedagoogiline abi on igapäevaselt kättesaadav.
Täiskasvanute puhul tegeldakse näiteks häälehäiretega, kogelusega, afaasiaga (ajukahjustuse tagajärjel tekkinud kõnehäire) jne. Närvikliinikus tegeletakse ka dementsusega kaasnevate kommunikatsiooniprobleemide hindamise ja lähedaste nõustamisega.

Kõrvalt vaadates on jäänud mulje, et järjest enam lapsi vajab logopeedi abi. Millest see tuleb?
Puudega inimeste protsent ühiskonnas tervikuna on kasvanud. Meditsiini areng on viinud selleni, et aidatakse elule rohkem inimesi, kellest osad jäävad raske puudega, sh kõnepuudega. Statistika andmeil suureneb järjest ka pervasiivse häirega laste hulk, millega sageli kaasuvad suhtlemisraskused või kõnehäire.
Laste kõnet mõjutab kasvukeskkond. Kui me suhtleme omavahel vähem, siis kuuleb ja näeb laps head suhtlemist, sh kõnet vähem ja saab sellest vähem õppida. Kõnehäirega laste puhul on kurb kuulda, kui nad veedavad tunde televiisori ees või nutitelefoni seltsis, eriti kui vaadatakse võõrkeelseid multifilme või mängitakse võõrkeelseid mänge. See tekitab niigi probleemse kõne arengu puhul veelgi suuremat mahajäämust. Tähtis on jälgida lapse eakohast arengut igast aspektist – lisaks kõne arendamisele tuleb näiteks ka tükilist toitu hakata õigel ajal närima. On olnud juhus, kui kolmeaastast last õpetati närima, kuna ta oli harjunud neelama ainult vedelikku ja püreetaolist konsistentsi.
Lisaks tuleb hinnata õigesti lapse kogelemist. Arenguliselt on sõna või fraasi kordused ning vähesel määral silbikordusi normaalne 2.–5. eluaasta vahel, ent kui kogelus on väga tugev või püsib üle 6 kuu, siis oleks vaja pöörduda logopeedi vastuvõtule. Kogelevad lapsed on sageli tundlikuma närvisüsteemiga ning seetõttu ei piisa vaid logopeedi juures kõneravil käimisest, vaid tuleb korrigeerida ka elustiili – tähtis on rutiin ja rahulik ümbruskond, kuna tundlikud lapsed kogevad meid ümbritsevat märksa eredamana.

Millised võiksid olla logopeedia tuleviku arengusuunad?
Üks suuri probleeme on logopeedide vähesus. Kliinikum on Eesti mõttes esirinnas – siin on erinevates kliinikutes kokku 14 logopeedi. Samas püsivad ootejärjekorrad kliinikutes ning logopeede on liiga vähe nii lasteaedades kui koolides. Eestis võiks olla logopeedia õpe alates esimesest kursusest ning võimalus astuda logopeedia doktorantuuri. Logopeedid kasutavad hindamisel aina rohkem objektiivseid hindamisvahendeid, ka see on suund, mis järjest areneb. Näiteks eelmisel aastal valmis 5–6-aastaste eesti laste standardiseeritud kõnetest ning valmimas on Mississippi afaasia sõeltest insuldihaigete kõne esmaseks hindamiseks. Kuna kõne hindamine on keelespetsiifiline, siis ei saa teste otse teistest keeltest üle võtta. Logopeediline teraapia võiks olla intensiivsem, ent see eeldab suuremat logopeedide hulka.

Helena Oseliniga vestles Helen Kaju