Lisatud: 28 November 2024

17. novembril on meie mõtted enne õiget aega siia ilma sündinud lastega. Need väikesed ilmakodanikud on tublid võitlejad ning meie roll Tartu Ülikooli Kliinikumis on sellele kõikide parimate võimalustega kaasa aidata. Samas on oluline ka teadvustada, et vaatamata sellele, et teaduse ja meditsiini arengud on parandanud märkimisväärselt enneaegsete laste ellujäämisvõimalusi, seisavad need lapsed, nende vanemad ja meditsiinipersonal silmitsi oluliste väljakutsetega nii vahetult pärast sündi kui ka terve nende elu jooksul.

Kuna mitte üks lapsevanem ei ole valmis enneaegse lapse sünniks, siis on väga oluline nende perede sünnieelne nõustamine. On hea, kui meil jääb aega rahulikult vestelda sellest, mis pere ees ootab. Tihtipeale on peredel keegi tutvusringkonnas, kellel enneaegne laps ning tavaelus ei küsita sageli – „mitmendal rasedusnädalal laps sündis“? Sellest raseduse kestusest ehk gestatsiooninädalast hakkavad hargnema kõik edasised sündmused.

Kui enneaegse lapse raseduskestus on 30–36 nädalat, võime rääkida vanematega küllalt rahulikult heast prognoosist nii ellujäämise kui ka võimaluse osas, et nende lapsed on tulevikus terved. Me räägime tavaliselt väljakutsetest,  millega laps võib haiglas viibimise ajal kokku puutuda ja tingimustest, mis tuleb enne kojusaamist täita. Nende laste puhul on enneaegsusega seotud tõsiste tüsistuste risk madal ning elukvaliteet tulevikus reeglina hea. Me ei saa päriselt välistada, et sellise raseduse kestusega lastel võib tekkida mõni tüsistus, kuid nende esinemissagedus on palju väiksem võrreldes varasematel rasedusnädalal sündinud enneaegsetega.

Mida väiksem on raseduse kestus nädalates, seda tõsisemaks lähevad jutuajamised ning hakkame keskenduma ka enam ellujäämisele ja hilisemat arengut mõjutavatele probleemidele. Räägime enneaegse sünniga kaasnevatest riskidest, mis võivad mõjutada suuremaid organsüsteeme nagu kopsud, aju, süda, soolestik ning kuidas need tüsistused võivad avaldada mõju lapse hilisemale arengule. Mida väiksem on enneaegne laps, seda pikem on tema haiglas viibimise aeg. Ebaküps immuunsüsteem ja erinevate ravivõtete vajadus suurendavad ohtu infektsioonide tekkeks.

Üks kõige raskemaid vestlusi on 22–24 rasedusnädalal sündima hakkavate enneaegsete laste peredega. Kirjanduses nimetatakse seda gruppi ka nn „halliks tsooniks“. Sünni korral selles gestatsiooniaja vahemikus on ellujäämise tõenäosus umbes 10–60%, kuid ellujäämine hea elukvaliteediga on siiani ebaselge.

„Hallis tsoonis“ tuleb võimalusel võtta veelgi aeg maha ning anda perele infot üldise ellujäämise, enneaegsuse võimalike tüsistuste ja nende mõju kohta lapse hilisemale arengule. Tihtipeale saame koos perega otsustada, missuguses mahus beebit abistada, sealhulgas, kas elustada sünnihetkel või mitte. Siinkohal on koostöö ja usalduse loomine enne lapse sündi määrava tähtsusega. Arstid pakuvad oma tuge ja oskusi iga lapsevanemate otsuse korral – olgu see siis täismahus elustamine või väheste elu tunnustega enneaegsete laste puhul nn palliatiivne hooldus (komfort-hooldus), kus vanemad saavad pakkuda lapsele oma soojust ning lähedust loomulikuks lahkumiseks. Samas rõhutame peredele, et igasugune otsus, mille nad vastu võtavad, on lihtsalt üks otsus, mida saab ümber hinnata. Perekonnale ei tohi jääda tunnet, et nad teevad ühe absoluutse otsuse, kus pole hiljem võimalust ümber mõelda.

Need on väga keerulised ja emotsionaalsed vestlused, mille puhul puudutame ka eetilisi piire. Seetõttu on oluline, et saaksime koos perega iga hetk uuesti arutada ja hinnata tehtud otsuseid.

Väga paljud lapsevanemad tahavad teada, missugune on nende lapse tulevik nädala, kuu ja aasta pärast. Paraku me ei tea seda täpselt. Me ei oska ennustada, sest iga lapse lugu on eriline ning faktorid, miks nad sündisid enneaegsena, erinevad.

Dr Annika Tiit-Vesingi
Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliinik
Neonatoloogia osakond

MÕTTEID, FAKTE

Loe edasi...

Lisatud: 29 Veebruar 2024

Esimene õnnestunud elundisiirdamine teostati 1954. aastal USAs. Seitsmekümne aasta jooksul on ravimeetod levinud üle kogu maailma, tuues kasu väga paljudele patsientidele. Ülemaailmne statistika näitab, et igal aastal teostatakse maailmas kokku üle 150 tuhande elundisiirdamise. Ühe kolmandiku siiratavatest elunditest loovutavad elusdoonorid kas oma lähikondsete või ka täitsa võõraste inimeste aitamiseks, ülejäänud kaks kolmandikku eemaldatakse surnud doonoritelt.

Siiski suureneb aasta aastalt uut elundit vajavate patsientide arv ning vaatamata biotehnoloogia kiirele arengule ei ole lõppstaadiumis elundipuudulikkuse korral seni inimpäritolu elundite siirdamisele paremat alternatiivi. Paljudele patsientidele jääb elundisiirdamine paraku unistuseks, kuna doonorelundeid napib. Seejuures on elundidoonorluse kõige olulisem takistus inimeste teadmatus, ekslikud eelarvamused ja tõekspidamised.

Siit algabki poleemika, kuidas siirdamiseks sobilikke doonorelundeid juurde saada. Sageli arvatakse, et võluvõti peitub riigi seadusandluses. Tuleks vaid seadusesse sisse kirjutada, et doonoriks olemine on kohustuslik ja kohe ongi kõik hästi. Paraku tegelikkus ei ole sugugi nii lihtne. Mitmete riikide kogemus on näidanud, et kui inimesi millekski sundida, tekitab see pigem protestimeelsust, eetilisi dilemmasid ja soovi sunduse vastu võidelda. Seevastu soodsat mõju omab ühiskonna usaldus tervishoiusüsteemi suhtes, elanikkonna teadlikkuse tõstmine, meedikute selge ja empaatiline suhtlemine lahkunu lähedastega.

2020. aastal koostas Euroopa Parlament põhjaliku ülevaate surmajärgse elundidoonorluse riiklikest regulatsioonidest – 70% Euroopa riikidest kehtis siis opt-out, 26% opt-in ja 4% kombineeritud nõusolekusüsteem. Täheldati, et nõusolekusüsteemi ja doonorluse aktiivsuse vahel ei ole kindlat seost. Mõlema süsteemi korral oli nii kõrge kui madala doonorluse aktiivsusega riike. Seega tegelikult ei ole mingit alust väita, et üks süsteem oleks parem kui teine.

Eestis kehtib juriidiliselt opt-out süsteem ehk kui inimene ei ole oma eluajal selgelt väljendanud, et ta on surmajärgse elundite loovutamise vastu, käsitletakse teda võimaliku doonorina. Probleem on selles, kuidas inimese elupuhune tahe pärast tema surma meedikuteni jõuab. Elektroonse tahteavalduse on terviseportaalis allkirjastanud vaid 4% täiskasvanutest. Kui tahteavaldust vormistatud ei ole, püütakse isiku soov välja selgitada lähedasi küsitledes. Lähedased ei pruugi surnud inimese tegelikku tahet teada ja võivad väljendada hoopis enda arvamust, mis ei pruugi kokku langeda lahkunu sooviga.

Sageli arvatakse ekslikult, et kui isik oma elundeid loovutada ei soovi, siis tahteavaldust täitma ei pea. Tegelikult on vastupidi – just need inimesed peaksid oma soovi selgelt väljendama ja tahteavalduse täitma. Üsna levinud on ka veendumus, et usk ei luba doonoriks olla. Teoorias ei keela ükski maailma suurim usund elundite loovutamist, seda pigem pooldatakse kui suurt ja isetut heategu teiste inimeste elude päästmiseks.

Selleks, et aru saada, kas ja kuidas Eestis praegu kehtiv korraldus toimib, vaadakem 2023. aasta numbreid.

Aasta jooksul teavitati Tartu Ülikooli Kliinikumi transplantatsioonikeskust kokku 66 potentsiaalsest ajusurmas doonorist 6 Eesti haiglas. Haiglate lõikes jagunesid teavitused järgmiselt: Regionaalhaigla – 37, Kliinikum – 22, Tallinna Lastehaigla – 2, Pärnu Haigla – 2, Ida-Tallinna Keskhaigla – 2 ja Lääne-Tallinna Keskhaigla – 1.

Reaalselt eemaldati Eestis elundeid 30 surnud ja 5 elusdoonorilt. Elundidoonorite keskmine vanus oli 45 aastat. Riikidevahelises võrdluses kasutatakse doonorluse aktiivsuse näitajana surnud elundidoonorite arvu miljoni elaniku kohta, see number oli Eesti kohta 22,0 (võrdluseks: Euroopa Liidu liikmesriikide keskmine aasta varem – 20,9, sh kõrgeim Hispaanias – 47,0 ja madalaim Bulgaarias – 2,1; koondandmeid 2023. aasta kohta pole veel avaldatud).

Tartu Ülikooli Kliinikumis tehti 2023. aastal 70 elundisiirdamist, sh 47 neerusiirdamist, 17 maksasiirdamist, 4 neeru ja kõhunäärme siirdamist ning 2 kopsusiirdamist. Lisaks toimus Helsingis 1 neerusiirdamine Eesti väikelapsele (neer lapse isalt) ja 3 südamesiirdamist Eesti patsientidele. Elundiretsipientide keskmiseks vanuseks oli 50 aastat.

Ootelehe konsiiliumidel arutati kokku 114 patsiendi ravijuhtusid, sh 89 juhul võeti patsient ootelehele. Aastavahetuse seisuga oli elundisiirdamise ootel kokku 73 patsienti, sh 53 ootas uut neeru, 9 maksa, 4 kopse, 1 pankreast, 1 neeru ja maksa ning 2 neeru ja pankreast; südamesiirdamise ootelehel Soomes, Helsingi Ülikooli Keskhaiglas oli 3 Eesti patsienti.

Kokkuvõttes – Eesti doonorluse aktiivsuse üle ei saa kurta, siinkohal suur ja südamlik tänu kõigile doonoritele ja nende lähedastele. Elundisiirdamisi õnnestus eelmisel aastal teostada keskmisest enam, sh maksasiirdamisi rohkem kui kunagi varem Eesti ajaloos. Ja kuigi ootelehe konsiiliumile suunatud patsiente oli rekordiliselt palju, püsis ooteleht siiski stabiilsena.

Samas arengupotentsiaali on veel küllaga. Neid juhtusid, kus isik oleks pärast surma sobinud doonoriks, aga lähedased keeldusid, väites, et isik ei soovinud oma elundeid loovutada, oli 11. Seda on väikese Eesti kohta päris palju ja sellest on siiralt kahju, nende elunditega oleks saanud pikendada paljude abivajajate elu ning tuua seeläbi rõõmu kümnetele peredele.

Dr Virge Pall
Kliinikumi transplantatsioonikeskuse juht

Lisatud: 24 November 2022

Kui inimesel tekib tervisega probleem, on tema ees neli võimalikku valikuvarianti. Ta võib helistada häirekeskusesse ja kutsuda endale kiirabi, pöörduda erakorralise meditsiini osakonda (EMOsse), pöörduda oma perearstile või siis üritada ise oma probleemiga hakkama saada. Selleks, et patsient jõuaks süsteemis õigesse kohta, on vaja nii patsiendipoolset terviseteadlikkust kui ka häid filtreid, mis ei lase patsiendil valesse süsteemi sattuda. Kuna mõlema poolega on oma mured, on tagajärjeks nii kiirabi kui EMO üle koormamine mitte-erakorraliste patsientidega.

Kui patsient valib häirekeskuse ja kiirabi kutsumise tee, on filtriteks tema teekonnal häirekeskuse poolne kõnetöötlus ja kiirabibrigaadi visiit. Enamikke häirekeskuse kõnesid ei töötle meditsiinilise taustaga inimene. On tavapärane, et patsiendi seisundi raskust hinnatakse üle – häirekeskus edastab kiirabile kutseid, mille esmase kirjelduse põhjal on kiirabitöötajale juba autosse astudes selge, et tegelikult kiirabi ei vajata või siis, kui abi ka vajatakse, edastatakse kutse kiirabile põhjendamatult kõrge prioriteediga. Sellest olukorrast tulenev kiirabi ülekoormus reeglina EMOsse üle ei kandu, kuna kiirabitöötajad hindavad patsiendi seisundi raskust adekvaatselt ning ei hospitaliseeri reeglina erakorralist abi mittevajavaid patsiente EMOsse.

EMO ülekoormus tuleb valdavalt isepöörduvate patsientide arvelt ning sellel süsteemil hetkel filtrit ees ei ole. Nende filtrite loomisel on olulised miinused. Kui lubada EMOsse ainult patsiente, kes on sinna suunatud perearsti saatekirjaga või kes tuuakse kiirabiga, siis kasvaks ebavajalike transportide arvelt oluliselt kiirabi töökoormus. Lisaks jääksid paljud patsiendid, kes muidu oma tõsise terviserikkega ise EMOsse pöörduksid, saatekirja otsima, mistõttu võib nende abi oluliselt hilineda. Nende patsientide jaoks, kes on juba EMOsse jõudnud, aga erakorralist käsitlust ei vaja, saab edaspidi tõenäoliselt lahenduseks olema õe iseseisev vastuvõtt. Õde hindab patsiendi seisundit ja kui seisund ei vaja erakorralist abi, siis pakub õde ise patsiendile esmast nõustamist ja soovitab, kuhu edasi pöörduda.

Ühe võimaliku filtrina on välja pakutud rahalist kulu patsiendile, olgu see siis kiirabi või EMO visiiditasuna. On riike, kus selline süsteem toimib, aga selle lahendusega on samuti seotud olulised riskid. Tihtipeale on kehvemas majanduslikus seisus inimesed needsamad patsiendid, kelle riskid tõsiseks tervisehädaks kõige suuremad on. Liiga suure visiiditasu korral on oht, et patsient, kes erakorralist abi vajab, ei julge selle abi saamiseks kuskile pöörduda. Kui hakata selekteerima, et erakorralisematele patsientidele on visiit tasuta ja mitteerakorralistele tasuline, siis tekib alati küsimus, et kes seda otsustab, mille alusel ja kes lahendab tekkida võivad vaidlused.

Kiirabi ülekoormuse lahendusteks on patsientide terviseteadlikkuse tõstmine ja häirekeskuse filtri parandamine. EMO ülekoormuse lahendusteks on EMOle mõistlike alternatiivide pakkumine ja jällegi patsientide terviseteadlikkuse tõstmine.

On arusaadav, et kuskile peab patsient oma hädaga pöörduda saama. Kui ta aga oma perearsti kätte ei saa või aeg on tööväline, siis ongi EMO hetkel tihtipeale ainsaks järele jäänud variandiks. EMOde lähedale on vaja tervisekeskuseid, kuhu oleks võimalik mitte-erakorralist patsienti EMOst suunata nii tööajal kui ka väljaspool tööaega.

Väga suur roll nii kiirabi kui EMO ülekoormuse vähendamisel on aga patsientide enda terviseteadlikkusel. Eesti Perearstide Selts ja Eesti Erakorralise Meditsiini Arstide Selts on koos töötanud välja patsiendijuhised selle kohta, milliste probleemidega tasub pöörduda perearsti vastuvõtule ja milliste puhul pöörduda EMOsse. Need juhised on leitavad haigekassa kodulehelt.

Kui inimesel on kahtlus, kas tema tervisemure on erakorraline, siis tasub alati alustada esmalt perearsti nõuandetelefonist numbril 1220, kus pakutakse meditsiiniküsimustes nõustamist ja selgitatakse välja, kui kiiret abi patsient vajab.

Dr Sander Poks

Erakorralise meditsiini osakonna juht

Lisatud: 26 Aprill 2021

Paavst Franciscus on COVID-19 vastu vaktsineeritud ja piiskop Jourdan kirjutab lehes, et enda ja teiste inimeste tervise kaitsmine on kahtlemata meie kõikide kohustus, ükskõik kas keegi soovib vaktsineerimist või mitte. Vahel, tundub, on konservatiivsus hea maailmavaade, toetub ajaloole ja paneb asjad perspektiivi.

Vaktsineerimisel on Euroopas üle 200 aasta ajalugu, kogutud teadmised on võimaldanud 20. sajandi lõpuks luua ohutud ja tõhusad vaktsiinid paljude nakkushaiguste tarvis. Viimasel paaril aastakümnel on vaktsiinid langenud arenenud riikides omaenese edu ohvriks – olukorras, kus enamiku inimeste jaoks on vaktsineerimine iseenesestmõistetav, on mälestused rasketest nakkushaigustest tuhmunud ja mõttemängud pöördumisest teaduse-eelsesse maailma sagedasemaks muutunud.

SARS-CoV-2 on suutnud vallandada kaose, mille ohjamiseks on tulnud nakkushaigustega toimetuleku hästi äraõpitud meetodid jälle meelde tuletada ja üheks olulisemaks neist on kiire ja ulatuslik vaktsineerimine.

Milleks COVID-19 kontekstis vaktsineeritakse?

Vaktsineerime, et maailm saaks naasta tavapärasema elukorralduse juurde ja et igaüks meist saaks teha jälle neid asju, mida meile teha meeldib. Või siis vastupidi, kumb põhjus vaktsineerimisotsuse tegijat parajasti meie individualistlikul ajal enam kõnetab.

Kui alguses oli teavet rohkem sellest, et vaktsineerimisest on kindlasti kasu raske haigestumise vältimiseks ja seeläbi tervishoiu toimimise säilitamiseks, siis iga päevaga lisanduvad andmed näitavad – ootuspäraselt – ka nakatumise ja nakatamise vähenemist. Samuti näitavad andmed, et vaktsiinid tekitavad tugevama immuunvastuse kui haiguse läbipõdemine.

Andmed miljonite vaktsineerimisel

Pärast vaktsiinide kasutuselevõtmist on paljudes riikides mõõdetud nende tõhusust tavatingimustes. Need andmed kinnitavad tõhusust kõigil eagruppidel ning nakkuse ülekandumise vähenemist: pärast Šotimaa tervishoiutöötajate vakstineerimist mRNA või adenoviirusvaktsiini ühe annusega vähenes nende pereliikmete tõenäosus nakatuda 30% ja pärast teise annuse manustamist 54%. Iisraeli ja Ühendriikide teadlaste uuring näitas nakatumise vähenemist poole võrra pärast esimest mRNA vaktsiini doosi ja 92% pärast teist. Ühendriikide uuring 6 osariigi 3950 eesliinitöötajal näitas, et nakatumise tõenäosus vähenes kaks nädalat pärast esimest mRNA vaktsiini annust 80% ja kaks nädalat pärast teist annust 90%.

COVID-19 vaktsiinid on osutunud väga ohutuks. Nad on küll ühed reaktogeensemad praegu laialt kasutusel olevate vaktsiinide hulgas, st mõne paikse või süsteemse vaktsineerimisreaktsiooni saab peaaegu iga vaktsineeritu ja ei ole harv, et enesetunne vajab turgutamist paratsetamooli või ibuprofeeniga ning tuleb võtta päev puhkamiseks, aga pärast kliinilisi uuringuid on andmeid lisandunud ainult kahe üliharva kõrvaltoime kohta. Ootuspäraselt on nähtud anafülaktilisi reakstioone, teistegi vaktsiinide puhul teada oleva sagedusega (2–11 juhtu miljoni kohta). Adenoviirusvektoriga vaktsiinidel on kirjeldatud nn VIPIT sündroomi, sagedusega kuni 1 juht 100 000 vaktsineeritu kohta, peamiselt alla 60 aastastel. VIPIT on vaktsiinist indutseeritud protrombootiline trombotsütopeenia, immuunmehhanismiga tekkiv trombotsüütide aktivatsioon ja tromboos, mis vajab tavalisest trombist erinevat ravi. Selle sagedus on ligikaudu sarnane fataalse tromboosi riskiga suukaudsete kombineeritud kontratseptiivide kasutamisel.

Vaktsineerimine on tavaline, normaalne asi

Vaktsineerimine on asi, mida me kõik oleme sünnist saati kogenud, see kuulub elu normaalsuse juurde juba palju-palju aastaid. Tänu sellele oleme unustanud haigused, mis veel põlvkond-paar tagasi puudutasid valusalt igat peret.

COVID-19 vaktsineerimine on sellesama ajaloo loomulik jätk. COVID-19 vaktsiinid ei saanud valmis 11 kuuga. mRNA tehnoloogiat on arendatud üle aastakümne, adenoviirusvaktsiinid tehti valmis juba SARS ja MERS puhangute järel. COVID-19 kõigi negatiivsete mõjude kõrval on see andnud positiivse impulsi senistest paremate vaktsiinide loomisele. Neist on abi siis, kui me neid kasutada otsustame.

Dr Alar Irs

Ravimiameti meditsiininõunik, Tartu Ülikooli Kliinikumi arst-õppejõud kardioloogia erialal

Viited:

• Vasileiou E, Simpson C, Robertson C jt. (2021) Effectiveness of First Dose of COVID-19 Vaccines Against Hospital Admissions in Scotland: National Prospective Cohort Study of 5.4 Million People. SSRN Electronic Journal. 10.2139/ssrn.3789264
• Shah A, Gribben C, Bishop J jt. (2021) Effect of vaccination on transmission of COVID-19: an observational study in healthcare workers and their households. medRxiv 2021.03.11.21253275; doi: https://doi.org/10.1101/2021.03.11.21253275
• Dagan N, Barda N, Kepten E jt. (2021) BNT162b2 mRNA Covid-19 Vaccine in a Nationwide Mass Vaccination Setting. N Engl J Med. 384(15):1412-1423. doi: 10.1056/NEJMoa2101765.
• Thompson MG, Burgess JL, Naleway AL jt. (2021) Interim Estimates of Vaccine Effectiveness of BNT162b2 and mRNA-1273 COVID-19 Vaccines in Preventing SARS-CoV-2 Infection Among Health Care Personnel, First Responders, and Other Essential and Frontline Workers — Eight U.S. Locations, December 2020–March 2021. MMWR Morb Mortal Wkly Rep 2021;70:495–500. DOI: http://dx.doi.org/10.15585/mmwr.mm7013e3external icon

Lisatud: 02 Märts 2020

Jaanuari viimasel päeval kutsus Tartu Ülikooli Kliinikumi nõukogu ellu struktuuri- ja juhtimisreformi töörühma, mille ülesandeks on tasakaalukalt ja osapooli kaasavalt valmistada käesoleva aasta lõpuks ette kliinikumi struktuuri ja juhtimissüsteemi uuendamine. Kliinikumi juhtimismuudatused on avalikkuses põhjustanud emotsionaalseid reaktsioone, uuenduste sisuliste eesmärkide arutamine on selle taustal jäänud tagaplaanile. Miks vajab kliinikum muutusi struktuuris ja juhtimises?

Vastusel on kolm sammast – juhtimise kvaliteet, patsiendikeskus ja teaduspõhine ravitöö. Alustan siinkohal viimasest: kliinikumil on ainulaadne positsioon Eesti tervishoiumaastikul, mis seisneb tema lahutamatus koostoimes Tartu Ülikooliga. Kliinikum on Tartu Ülikoolile peamine õppebaas nii uute arstide kui akadeemilise järelkasvu koolitamisel. Seos akadeemilise uurimis- ja õppetööga võimaldab pakkuda tippteadusele tuginevaid raviteenuseid ja just see teeb kliinikumist Eesti tervishoiu lipulaeva. Kliinikumi tugevus põhineb koostoimel ülikooli akadeemilise tööga ning kliinikumi teenuste tase sõltub paljuski selle ühisosa rakendamisest, edasiarendamisest ning muudatuste mõtestatud juhtimisest kõigil tasanditel.

Igapäevaelus tekitavad möödunud sajandivahetusel ülikooliga kokku lepitud struktuursed kattuvused ning mõlema organisatsiooni struktuuri- ja juhtimiskokkulepped nüüdseks aga ka mitmeid takistusi, mida kliinikumi struktuuri ja juhtimismudeli kaasajastamise soovi korral tuleb teadvustada.

Miks vajab kliinikum muutusi struktuuris ja juhtimises?

Kõik osapooled on ühel meelel, et kliinikumi juhtimine peab olema kaasav ja tulemuspõhine kõikidel juhtimise tasanditel: nõukogu, juhatus, kliinikud, teenistused ja nende alluvuses tegutsevad osakonnad. Praegu peab 5-liikmeline juhatus korraldama 17 kliiniku ja 22 teenistuse ja osakonna juhtimist ning koordineerima koostööd Tartu Kiirabi ja kolme võrgustunud haiglaga. Juhatusel on seega otsevastutus enam kui 40 üksuse eelarve, personali ja muude põhifunktsioonide juhtimise eest, mis erinevad oma mahult enam kui kümnekordselt. Sellist struktuuri ei ole võimalik juhtida kaasavalt ja tulemuspõhiselt.

Struktuurireformi üks keskseid eesmärke on seega ebaühtlase mahuga üksuste konsolideerimine selliselt, et kliinikumi juhatuse alluvuses töötaks mõistliku suurusega allüksuste eest vastutavate ja tipptasemel juhtimiskompetentsiga juhtide meeskond, kelle alluvuses töötaksid omakorda võrreldava suurusega tööpered.

Selline väikeste, esmapilgul ehk ka ühildamatute ülesannetega üksuste liitmine on rahvusvahelises haiglate kaasajastamise praktikas tavapärane meede, mille eesmärk on tuua allüksuste juhtimine lähemale tegevjuhtimise tipptasemele. Sarnaseid divisjonidepõhiseid struktuurimudeleid kasutavad mitmed Põhjamaade ülikoolihaiglad, võrreldava juhtimismuutuse viis oma struktuuris 2016. aastal läbi ka Tartu Ülikool.

Patsiendikeskne raviteekond

Lisaks kaasava ja tulemuspõhise juhtimisvõimekuse loomisele on struktuurireformil üks veelgi olulisem põhjus. Kliinikum on ellu kutsutud patsientide jaoks. Seega peab kliinikumi struktuur otseselt toetama patsiendikeskset terviklikku raviteekonda. Kaasaegne raviprotsess on aga paarikümne aastaga muutunud tunduvalt interdistsiplinaarsemaks ning vajab patsientide ravimiseks paljude erialade ning kliinikute panust. Seetõttu peab patsiendi raviteekond, sh tema liikumine kliinikute vahel, olema sujuv. Euroopa ja maailma (ülikooli)haiglates on jõutud lahendusteni, mis kombineerivad funktsionaalset organisatsioonistruktuuri selliselt, et need on avatud kliinikuteülestele raviprotsessidele, mille juhtimises kasutatakse maatriksjuhtimist. Maatriksjuhtimise peamine idee seisneb interdistsiplinaarsete meeskondade võimestamises, mis pannakse kokku kliinikuteüleselt nii, et ühel inimesel (või meekonnal) on kaks (või enam) juhti: üks lähtuvalt funktsionaalsest jaotusest ning teine patsiendikesksest raviprotsessist.

Loe edasi...

Lisatud: 26 August 2019

Elusorganismid Maal vajavad elu säilitamiseks hapnikku, kuid seda väga täpse kontsentratsiooniga. Evolutsiooni käigus on jäänud ellu need organismid, kes Maa atmosfääri tingimustes saavutavad vajaliku hapniku enda organites (ajus, südames, kopsudes, neerudes jne). Atmosfääris on hapnikku 21%. Kopsud on väga võimekad, suutes edastada hapnikku verre nii, et veres olev hemoglobiin peab küllastuma hapnikuga 95…99%. Kui esmapilgul võiks eeldada, et suurem kogus sissehingatud hapnikku võiks olla organismile kasulik, siis tegelikult on ohtlik igasugune muutus – ohtlik on ka hapniku tõus sissehingatavas õhus (ehk hüperoksia ehk oxygen bar ehk hapniku bar).

Hapniku sissehingamisel suuremas kontsentratsioonis kui 21% avaldub hapniku toksiline toime kudedele. Enamus toksilisest toimest on seotud kudedes hapniku aktiivsete radikaalide vabanemisega (1). Aktiivsed hapnikradikaalid tekivad ka haiguste (nt gripi või muude hingamisteede infektsioonide) korral, mis ongi kudede kahjustuse põhjustajad. Teame, et väga äge haigus võib põhjustada ägeda organpuudulikkuse (mis on eluohtlik seisund), siis krooniline kahjustus põhjustab aeglase (märkamatult kulgeva) kudede kahjustuse (ehk kiirema vananemise – nt väliselt võib märgata naha elastsuse kadu, kuid aju, kopsude ja südame vananemist me silmadega ei näe!).

Hapnikradikaalid põhjustavad enamasti esmased kaebused kesknärvisüsteemi poolt – tekivad: iiveldus, pearinglus, peavalu ja nägemise häire (viimane on seotud reetina kahjustusega), neuropaatia (närvi kahjustusel tekkiv nt käte- ja jalgade tundetus), paralüüs (lihaste nõrkus) ja krambid (2).

Hüperoksia põhjustab ka veresoonte ahenemise ja sellega seoses väheneb aju verevarustus (3). Isegi hapniku kerge liia korral tekib aju hallaine verevarustuse vähenemine (4;5).

Ka lühiajaline liigne hapnik põhjustab veresoonte ahenemise tõttu südame löögisageduse (pulsi) aeglustumise, südame löögimahu vähenemise ja südame „pumba töö“ nõrgenemise (6).

Liigse hapniku tingimustes tekib kopsukahjustus veel seoses lämmastiku kontsentratsiooni vähenemisega. Atmosfääri õhus on lämmastikku 78%, samuti kopsudes, mille abil hoitakse kopsud alati avatuna. Juhul kui sissehingatavas õhus on hapniku kontsentratsioon kõrgem, siis jääb lämmastiku kontsentratsioon järjest väiksemaks kuni ei piisa enam kopsude avatuna hoidmiseks. Selle tagajärjel vajuvad kopsud kokku, ehk tekib atelektaas – sellisel juhul õhk ei pääse enam kopsudesse.

Mitmed hapnikubaarid pakuvad liigset hapnikku veel koos aroomidega. Aroomid tähendavad keemilisi ühendeid, mis antud juhul tuleb kopsudesse sisse hingata. Teame, et kopsude jaoks on kahjulik õhk, mis on erinev atmosfääri õhu koostisest. Õhk, milles tunneme lõhna või mida näeme silmadega sisaldab keemilisi ühendeid või tolmu, mis on alati kopsudele kahjulikud!

Lisaks on hapniku suur kontsentratsioon ülimalt plahvatusohtlik.

Igasugune aine, mis mõjutab organismi on kas mürgi või ravimi toimega. Ravimi manustamiseks on vajalik arsti ettekirjutus (retsept). Ilma arsti ettekirjutuseta ei ole lubatud manustada ühelegi inimesele mitte mingisugust ainet, mis organismi mõjutab.

Ülle Ani
Arst-õppejõud pulmonoloogia erialal
Kopsukliinik

Kirjandus:
1. Hendrik J F, et al. Bench-to-bedside review: the effects of hyperoxia during critical illness. Crit care: v19(1); 2015
2. Bitterman H. Bench-to-bedside review: oxygen as a drug. Crit Care. 2009;13:205
3. Gupta AK, Menon DK, Czosnyka M, Smielewsky P, Jones JG. Thresholds for hypoxic cerebral vasodilation in volunteers. Anesth Analg. 1997;85:817–820
4. Floyd TF, Clark JM, Gelfand R, Detre JA, Ratcliffe S, Guvakov D, Lambertsen CJ, Eckenhoff RG. Independent cerebral vasoconstrictive effects of hyperoxia and accompanying arterial hypocapnia at 1 ATA. J Appl Physiol. 2003;95:2453–2461
5. Rusyniak DE, Kirk MA, May JD, Kao LW, Brizendine EJ, Welch JL, Cordell WH, Alonso RJ. Hyperbaric oxygen therapy in acute ischemic stroke. Results of the Hyperbaric Oxygen in Acute Ischemic Stroke Trial Pilot Study. Stroke. 2003;34:571–574
6. Waring WS, Thomson AJ, Adwani SH, Rosseel AJ, Potter JF, Webb DJ, et al. Cardiovascular effects of acute oxygen administration in healthy adults. J Cardiovasc Pharmacol. 2003;42:245–50

Lisatud: 22 Detsember 2016

Detsembrikuu alguses tähistas Eesti Perearstide Selts 25 aasta möödumist seltsi asutamisest Tartus, kui 3. detsembril 1991. aastal võeti vastu otsus, et uusi perearste hakatakse ette valmistama ka Eestis. Liidu tegutsemisaastate jooksul on alus pandud praegu toimivale esmatasandi arstiabisüsteemile ning 25 aastat on olnud ühtlasi aeg, mis peagi toob endaga kaasa põlvkonnavahetuse arstkonna seas. Kliinikumi Leht küsis vastselt peremeditsiini eriala residendilt dr Laura Kaljurannalt, kes on ka residentide esindajaks Eesti Perearstide Seltsis, mida „uus põlvkond“ peremeditsiini käekäigust arvab.

Dr Laura Kaljurand, miks te valisite peremeditsiini residentuuri?
Otsus astuda just peremeditsiini residentuuri tuli minu jaoks väga lihtsalt. Olles kuuenda kursuse praktika aasta käigus näinud tööd nii erakorralises osakonnas, haiglas, kui ka tubli perearsti kabinetis, sain kiiresti aru, et enim tunnen end kasulikuna just viimases. Minu enda vaadetega ühtib täielikult idee, et korralik haigusennetus, krooniliste haigete õige ja tähelepanelik jälgimine on see, mis viib Eesti meditsiini edasi. See muudabki tervishoiusüsteemi jätkusuutlikumaks – vähendab erakorralise abi ja hospitaliseerimise tarvidust, suurendades abi kättesaadavust neile, kes seda tõesti vajavad. Pean enda eesmärgiks pikendada oma patsientide tervena elatud eluaastaid.

Vahel kiputakse vastandama eriarste ja perearste, kuigi mõlema poole esindajad seisavad ühise eesmärgi ehk hea tervise ja elukvaliteedi eest. Kas see vastasseis on pigem legend või tegelikkus?
Esiteks tooksin välja, et ka perearst on eriarst, kes läbib oma eriala residentuuri ning sellega teenib välja eriarsti tiitli. Perearstide ja haiglas abi pakkuvate arstide vahel on kahjuks tõesti mõningane vastasseis. Minu silmis on see seotud kehva arstiabi korraldusega – ei ole täit selgust, kes, kus ning millisel määral peaks patsiendi probleemidega tegelema. Samuti on rahastamissüsteem ebatäiuslik ning kohati ebaloogiline – soovitakse suuremat panust esmatasandilt, ent sinna panustada ei taheta. Lisaks võetakse rahastust vähemaks ka haiglatelt. Sellises olukorras on ju loomulik, et tekib vastasseis, mitte õelusest, vaid puhtalt vajadusest praeguses keskkonnas pinnale jääda.

Ladusa koostöö harjutamiseks eriarstide ja perearstide vahel annab võimaluse näiteks e-konsultatsioon. Kuidas teile tundub, kas e-konsultatsioon kiirendab patsiendi haigusloo jõudmist eriarstini?
E-konsultatsiooni idee on suurepärane. Sageli on perearstil dilemma, kas pigem saata patsient edasi või ei ole see vajalik. Taoline dilemma laheneb pigem patsiendi edasi saatmisega. Nii aga pikenevad ravijärjekorrad, väheneb arstiabi kättesaadavus. E-konsultatsioon on väga hea viis kiirema nõustamise saamiseks ja järjekordade lühendamiseks. Selle hea idee efektiivseks elluviimiseks on vaja siiski veel pingutada. Kohati tundub, et haiglasiseselt ei ole päris täpselt kokku lepitud, kelle ülesanne on e-konsultatsioonidele vastata, mistõttu jäävad osad saatekirjad vastuseta. Alati ei peeta kinni ka vastamiseks ettenähtud ajast. Lisaks on paraku ka erialasid, kus ei peeta vajalikuks taolise süsteemi juurutamist, tuues põhjenduseks pöördumatu vajaduse patsienti oma silmaga näha. Ootan väga, et e-konsultatsioon läheks täies mahus tööle ning suureneks ka erialade valik, kellelt on võimalik e-konsultatsiooni saada. E-konsultatsiooni edasiarendusena näeksin süsteemi, kus enne erialaarstile pöördumise planeerimist saadetaks kõikide patsientide saatekirjad vastavasse osakonda ning seal otsustataks, kas ja kui kiiresti patsient abi vajab ja leitaks talle ka sobiv aeg. Selline süsteem ei ole utoopia, sest Soomes see juba töötab ning arstid ja patsiendid on sellega pigem rahul.

Perearstide selts on tegutsenud 25 aastat, paaril viimasel aastal räägitakse aga uuesti esmatasandi arstiabi muutmisest ning selle jätkusuutlikkusest – mida see täpselt tähendab?
25 aasta jooksul on peremeditsiin olnud pidevas arengus, parandatud on koostööd haiglatega ning selgitatud ka patsientidele nii perearsti kui ka pereõe rolli tervishoiusüsteemis. Kuid töö esmatasandi arendamisega ei lõppe ilmselt kunagi, alati on võimalik midagi parandada. Hetkel peetakse suureks murekohaks esmatasandi jätkusuutmatust pisemates paikades tekkiva perearstide puuduse tõttu. Arusaadavalt eelistavad noored võtta nimistuid suuremates keskustes, kus haiglaabi ja uuringud on kättesaadavamad ning on kolleege, kellega nõu pidada. See on aga viinud olukorrani, kus maakondades konkursid nimistutele luhtuvad, Tallinnas ja Tartus aga on konkurss tihe.

Kuidas nn vanemad olijad suhtuvad peremeditsiinis kätte jõudvasse põlvkonnavahetusse?
Mina isiklikult olen kuulnud peamiselt positiivseid kommentaare. Rõõmustatakse, et tulemas on palju „säravsilmseid noori”. Siiski on ka mure, et põlvkonnavahetus toob endaga kaasa perearstiabi kaugemaks jäämise, sest noored ei ole huvitatud väiksemates kohtades töötamisest ning eelistaksid toimetada keskustes.

Kas loodavad esmatasandi tervisekeskused võivad tuua lahenduse arstiabi kättesaadavuse osas väljaspool Tallinna ja Tartut?
Usun, et esmatasandi tervisekeskused praeguse ideekavandi järgi peaksid parandama esmatasandi abi efektiivsust ning kindlasti on patsiendile ja ka arstile mugavamaks lahenduseks. Kättesaadavuse paranemist on keeruline hetkel hinnata – paljud avaldused tervisekeskuste loomiseks on esitatud suuremates keskustes või nende läheduses paiknevate arstide poolt, seega mõju pisematele paikadele võib olla vähene. Kui aga riigil õnnestub parandada infrastruktuuri ja haldusreform õnnestub igakülgselt, siis loodetavasti paraneb ka kättesaadavus. Lisaks näen võimalust väiksemates kohtades abi kättesaadavuse parandamiseks selles, kui loodavatel tervisekeskustel oleks kasumlik luua teine tegevuskoht maakonna keskusest väljaspool. Seal käiks tervisekeskuse arstid korra või paar nädalas, mis võiks katta väiksema populatsiooniga asulate vajaduse ning parandada kättesaadavust.

Kui suurt kõlapinda saavad seltsis residentide ettepanekud/arvamused?
On väga suur rõõm tõdeda, et residentide arvamust võetakse väga tõsiselt. Meid kutsutakse kaasa lööma kõikvõimalikes esmatasandi muutusi puudutavates mõttetubades ja kohtumistel. Rõhutatakse, et noored on need, kellele uut süsteemi ehitatakse. Meid ootab alati väga soe vastuvõtt ning suure huviga kuulatakse, milline on meie nägemus ja soovid tulevikus planeeritavate muutuste osas.

Milline võiks olla Eesti peremeditsiin järgmise 25 aasta pärast, sealhulgas koostöö haiglas töötavate arstidega?
Ma loodan, et 25 aasta pärast töötab meditsiinisüsteem enam ühtse tervikuna. On paremini jaotunud ülesanded erinevate etappide vahel ning on suuremad koostöövõimalused esmatasandi ja haiglate vahel. Loodetavasti saab tulevikus Eesti meditsiin olema tõeliselt patsiendikeskne, et nähtaks liikuva paberitöö taga ka inimest tervikuna.

Dr Laura Kaljurannale esitas küsimused Helen Kaju

Lisatud: 24 November 2016

“Eestis ei taheta mingil põhjusel perearste usaldada, kuid kui seda õnnestuks muuta, tooks see mitu miljonit kokkuhoidu,“ väitis Andrus Loog hiljuti “Vabariigi kodanikes”.

"See tähendab, et mingil põhjusel – mulle tundub, et see on ajalooline põhjus – ei taheta perearste usaldada ja me näeme igapäevaselt väga palju selliseid patsiente /.../ see on 60–80 protsenti, kelle puhul võiks öelda, et perearsti antud soovitused on olnud täiesti adekvaatsed, patsiendil oleks olnud vaja neid järgida. Ja eriarsti visiit tähendab, et ta kordab üle, mis perearst on juba öelnud," märkis dr Loog.

Valisin Andrus Loogi arvamuse lihtsalt üheks näiteks, aga olen ka ise sellist arvamust kuulnud nii teistelt eriarstidelt kui ka meediast. Kas selline arvamus põhineb objektiivsetel uuringutel või on see siiski vaid pelgalt subjektiivne ja tegelikkusest kaugel?

TNS Emoriga koostöös läbi viidud Eesti elanike uuring näitas, et 2015. aastal usaldas 89% Eesti elanikkonnast oma terviseküsimuse lahendamisel perearsti ja pereõde. Võrreldes 2014. aastaga on usk perearsti asjatundlikkusesse kasvanud 84%-lt 90%-le. Viimase aasta jooksul perearsti külastanutest on perearsti teenusega rahul 91% külastanutest. Pereõega on rahulolu isegi kõrgem – 93%. Sealjuures on rahulolu eriarstiga täpselt sama e 91%, haiglaraviteenusega on rahul 89% ravil viibinutest ning kiirabiga rahul 86% kokkupuutunutest. Uuringust selgub veel, et 79% usub, et perearst suudab teda aidata enamikus terviseküsimustes. Seega ei saa kuidagi väita, et patsientide usaldamatus on oma perearsti suhtes kõrge.

Tuleme korraks tagasi dr Loogi poolt öeldud lause teise poole juurde, mis ütleb seda, et 60– 80% juhtudest ei peakski patsient erialaspetsialisti juurde edasi saadetama, sest perearsti poolt on kõik õigesti tehtud. Eelpooltoodud EMORi uuringu andmetel oli eriarsti juurde suunatud 60% perearsti juures käinutest, sealjuures pooled neist patsiendi enda soovil ja initsiatiivil. Kas need pooled, kes suunamist ise soovivad, ei usalda oma perearsti?

Usalduse tekkimine on pikk protsess, kus mängivad oma rolli nii esmamulje kui samm-sammult ülesehitatav suhe. Perearstid on sellist suhet saanud üles ehitada nüüdseks 25 aastat. Uurijad on leidnud, et usalduse tekkimist mõjutab alateadvus, suust suhu levinud arvamused, hoiakud, teiste poolt öeldu. Nii nagu usaldus võib tekkida isegi enne kui inimesega kohtutakse, võib see ka enne kohtumist juba kadunud olla. Väga palju halba saab usalduse kaotamiseks ära teha selliste üldiste hinnangutega nagu „perearstid on rumalad”, “perearstid ei tea midagi”, “perearstid hoiavad raha kokku” jne. Mitmed meie eriala noored säravad residendid on rääkinud, et olles residentuuri käigus haigla tsüklites, on imestatud, kuidas küll sellised targad ja säravad noored perearstiks on soovinud saada? Mõni aeg hiljem aga liigitatakse need “säravad noored”, keda ise õpetati ja juhendati, ikkagi “perearstid on rumalad” hulka. Siin on kaks sildistavat hoiakut: üks väljendab usku, et perearstiks soovivad saada vaid need, kes kuhugi mujale ei kõlba, teine aga üldistab üksikute rumaluse kõigi kaela. Kui selliseid arvamusi laialt levitada ja pealegi veel ka patsientide kuuldes, siis pole ju põhjust imestada usalduse puudumise üle.

Oletame, et patsient on pääsenud eriarsti vastuvõtule põhjuseta, tema enda nõudmisel. Kui paljud eriarstidest ütlevad talle, et teie perearst on tubli, kõik on hästi tehtud, ta saab ravi jälgimisega hakkama, enam pole tarvidust eriarsti juurde tagasi tulla? Ilmselt avaldatakse perearsti suhtes pigem rahulolematust, aga seda ei mõelda, et patsient korjab sellest rahulolematusest üles signaali, et perearst on saamatu või rumal.

Meil on palju kroonilisi haigeid, kes on ajalooliselt harjunud käima oma haigustega eriarsti juures vastuvõtul, aga kelle kureerimisega saab tegelikkuses hakkama perearst. Miskipärast aga hoiavad seda ajaloolist sidet üleval ka eriarstid, kutsudes patsiente rutiinselt iga-aastaselt kontrollile. Olen korduvalt saatekirjale, mida patsient tuleb küsima, kirjutanud järgmise küsimuse: “Saan hakkama patsiendile vajalike uuringute ja analüüside teostamisega ning ravi korraldamisega. Kas Te ikka peate vajalikuks, et patsient pöörduks iga-aastaselt Teie juurde tagasi?“ Ma ei ole kahjuks sellele vastust saanud. Ma ise usun, et patsient usaldab mind küll, aga kui ikka eriarst ütleb, et tuleb tagasi tulla, ju siis nii ka peab.

Tuleksin tagasi EMORi uuringu juurde, mis ütleb, et tegelikkuses ollakse perearstidega samavõrra rahul kui teiste eriarstidega. Erinevust selles ei ole. On aga üks oluline erinevus – ma ise pole kunagi kuulnud perearstide poolt üldistavat suhtumist, et kõik eriarstid on rumalad. Ma kutsuks üles probleeme lahendama, kui need eksisteerivad, konstruktiivselt, konkreetselt ning usaldust ja koostööd soosivalt. Vastasel juhul suurenevad järjekorrad eriarstiabisse ning koormus EMO-dele veelgi.

Ja vastupidi – iga patsiendi kuuldes perearsti kohta tehtud tunnustus võiks pigem mõjutada neid edaspidi pöörduma pigem oma perearsti poole.

Lugupidamisega
Professor Ruth Kalda
Tartu Ülikooli Peremeditsiini ja Rahvatervishoiu Instituudi juhataja

Lisatud: 01 Aprill 2016

Eestis kehtib süsteem, kus iga inimene võib oma elu jooksul langetada otsuse, kas ta soovib olla organidoonor või mitte. Selleks saab minna e-tervise leheküljele ja digiallkirjastada tahteavaldus või varuvariandina printida välja doonorikaart ning seda rahakoti vahel kaasas kanda. Tegelikkuses, kui õnnetus juhtub, langetavad otsuse kadunu sugulased. Meie süsteem on seega lähedaste keskne: kadunu pere langetab otsuse, millega pereliikmed ise suudavad edasi elada.

Leinava inimese otsustus- ja keskendumisvõime on häiritud ning on suurem võimalus, et sel ajal langetatud otsuseid hiljem kahetsetakse. Ometi oleme seadnud värskes kaotusevalus olevad inimesed situatsiooni, kus neil tuleb mõne tunni jooksul välja mõelda, mida endale kalli inimese kehaga teha. Sel hetkel eelistaksime langetada otsuse pärast rahulikku ja paaripäevast mõtlemisaega, kuid see pole kahjuks võimalik. Sellises situatsioonis on ka arstil keeruline teemat taktitundeliselt tõstatada.

Olukorda saaks vältida, kui inimesed räägiksid sellel teemal oma lähedastega, annaksid teada, mis on nende arvamus organidoonorlusest ja kuidas nad soovivad, et õnnetuse korral nende elunditega käitutakse. Enamik suuremaid usundeid pooldab organidoonorlust (ka Jehoova tunnistajad) ja eeskujuna näeme riike nagu Austria, kus 99% rahvastikust on nõus olema organidoonorid. Eestlastele on teema aga tabu, 2009. aasta uuringu järgi on ainult 17% inimestest organidoonorluse teemat oma perekonnaga arutanud, mis on Euroopa Liidus Läti järel kõige madalam tulemus¹. Surm ei ole teema, mida oleks söögilauas kerge tõstatada või mainida telefoni teel. Vanarahvaski ju teadis, et hunti ei tohi kutsuda – nii välditakse kõiki surmaga seotud teemasid, sealhulgas ka organidoonorlust.

Lisaks kaasneb organidoonorlusega väga palju müüte ja teadmatust. Kuidas saame eeldada, et patsiendid avaldaksid oma soovi olla doonor, kui nad ei tea, kes organidoonor on, mis situatsioonis elundeid loovutatakse ja kellele tema organid lähevad. Levinud on ka valearvamus, et kui inimene on otsustanud hakata organidoonoriks, siis eluohtlikus olukorras ei pöörata enam tähelepanu inimese päästmisele ja esmatähtsaks muutub "varuosade" saamine. Meie olukorda kirjeldab ka fakt, et uuringu järgi on organidoonorluse seadustega kursis ainult 8% Eesti elanikkonnast.

Antud temaatika tuleks ühiskonnas laiemalt tõstatada ja võiksime kaaluda ka seaduste muutmist. Opt-in ja opt-out süsteeme on Euroopa Liidus järjest enam kõrvutatud. Eelmise aasta detsembris otsustas Wales esimese riigina oma süsteemi vahetada opt-out ehk eeldusliku nõusoleku kasuks. Kõige kõrgemad organidoonorluse arvud maailmas on just opt-out süsteemides, näiteks Hispaanias ja Belgias. Kindlasti ei saa sealset edu pelgalt süsteemi positiivse mõjuna vaadelda, väga olulist rolli mängib ka inimeste mentaliteedi muutmine teavitustöö abil. Tänu opt-out süsteemile on organidoonorlus neis riikides ühiskonnas aktsepteeritud osa, kuigi jätab samamoodi õiguse doonorlusest loobumiseks.

Suurbritannia aga kasutab opt-in süsteemi. Selleks, et panna inimesi antud teema üle mõtlema, on juhiloa taotlemisel lisatud küsimus, kas soovitakse olla organidoonor või lükatakse otsuse tegemine hilisemaks. Iga aasta liitub pool miljonit inimest organidoonorluse süsteemiga just seda teed mööda. Inimesele jääb sealjuures õigus oma valikut iga hetk muuta. Ühe küsimuse lisamine juhiloa taotlusesse või lisaküsimuse esitamine perearstikabinetis aitaks vältida olukorda, kus leinav pere peab võtma vastu otsuse väga pingelises olukorras.

Tegelikult ei saa öelda, et ükski süsteem on ideaalne ehk mistahes süsteemiga peab kaasas käima laialdane teavitustöö. Oleme Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsiga võtnud eesmärgiks tõsta aprillikuus nii arstitudengite kui ka ühiskonna teadlikkust organidoonorlusest – on oluline, et oma arvamusest lähedastele teada antaks. Juba ainuüksi pere keskel teema arutamine võib viia avalikkuse suhtumise muutmiseni ja rohkemate elude päästmiseni.

Anu Parvelo

¹TNS Opinion & Social at the request of Directorate General Health and Consumers. 2010. Organ Donation and Transplantation. Brussels http://ec.europa.eu/public_opinion/archives/ebs/ebs_333a_en.pdf

Katrin Elmet, arst-õppejõud anestesioloogia erialal: Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi initsiatiiv on väga tervitatav. Teada on, et doonorluse aktiivsus riikides on paljuski sõltuv ühiskonna hoiakust transplantatsioonimeditsiini suhtes, mille määrab informeeritus. Ülearu palju ei maksa loota seadusandliku korralduse peale. On vaid illusioon, et opt-out süsteemiga (eeldatava nõusolekuga) riikides on doonorite arv suurem. Statistiliselt on esitatud väga kõrget doonorluse poolt olevate inimeste osakaalu opt-out süsteemi korral. Paraku on need numbrid eksitavad – inimesed, kes ei ole oma eitavat suhtumist registreerinud, ei pruugi reaalselt olla nõus oma organeid loovutama. Nad ei pruugi doonorlusest üldse midagi teada.

Olenemata nõusoleku saamise õiguslikust regulatsioonist eksisteerib praktika, et lähedastega vastuollu ei minda. Isegi inimese positiivne tahteavaldus registris opt-in süsteemi puhul ei garanteeri doonorlust – kui lähedased on vääramatult vastu, siis doonororganeid ei võeta. Kõige vähem vajab transplantatsioonimeditsiin konflikti ühiskonnaga.

Nii ei jäägi muud üle, kui püüda inimesi informeerida ja mõtlema panna. Tööriistadeks siin oleksid hästi läbimõeldud kampaaniad ning harivad ja doonorlust positiivses võtmes käsitlevad meediakajastused. Doonorlus on ju annetamine, tahe head teha. Siin regulatsioonid palju ei aita.

Lisatud: 26 Oktoober 2015

Ülemaailmse siirdamisregistri (World Transplant Registry, hõlmatud on 112 riiki) andmetel teostati 2013. aastal maailmas kokku 118 127 elundisiirdamist, neist 31 165 Euroopa Liidu liikmesriikides. Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul katab see vaid 12% siirdamiste tegelikust vajadusest.

Kuidas edasi? Tuginedes k.a septembris Euroopa Elundisiirdamisühingu (European Society for Organ Transplantation) 17. kongressil kuuldule ja nähtule, jäid kõlama kolm võtmesõna – doonorluse areng, isikupõhised valikud ja innovatsioon.

Doonorlus
Ajaloost on teada, et esimene katse inimeselt pärinevate doonorelundite siirdamisel tehti juba 1933. aastal, paraku ebaõnnestunult, siirik ei hakanud funktsioneerima. Esimene edukas elundisiirdamine leidis aset 1954. a, mil USAs siirati neer ühelt geneetiliselt identselt kaksikvennalt teisele. Surnud doonoritelt eemaldatud elundeid hakati kasutama möödunud sajandi 60ndatel aastatel.

Sellest alates on käsikäes koesobivusuuringute ja immuunosupressioonravi arenguga jõutud järk-järgult teiste elundite – maksa, kõhunäärme, südame ja kopsude siirdamiseni.

Aastatega on oluliselt muutunud arusaamad, milliseid elundeid saab siirdamiseks kasutada. Kui nn marginaalsetelt doonoritelt (eakad ja erinevate kaasuvate haigustega inimesed) eemaldatud elundite kasutamine on paljudes siirdamiskeskustes juba igapäevane praktika ja elusdoonorite kasutamine ei piirdu ammu ainult neerusiirdamisega, siis nüüdseks käsitletakse võimalike doonoritena ka eutanaasia läbi surnud isikuid ning üha laialdasemalt võetakse kasutusele seiskunud südamega doonoreid, sh ka südamesiirdamiseks.

Viimastel aastatel on siiratavate elundite hulka lisandunud harknääre, magu, põrn ja reproduktiivelundid. Näiteks Rootsis on viimase 12 kuu jooksul sündinud siiratud emakaga naistelt kokku 4 tervet last.
Alates 2014. aastast loetakse OPTN/UNOS klassifikatsiooni järgi elundisiirdamiseks ka vaskulariseeritud komposiitsiirikute kasutamine.

Isikupõhine meditsiin
Suur osa sellest, kas siirdamine tervikuna õnnestub, sõltub juhusest, õnnest ja arstlikest valikutest. Karm statistika näitab, et igal aastal diagnoositakse maailmas kokku ca 50 tuhat elundisiiriku äratõuget.
Esimene raske valik tuleb teha juba elundite jaotamisel – iga doonorelund tuleks alati siirata just sellele ootelehe haigele, kes siirdamisest kõige rohkem kasu saab. Kuid kuidas seda teha, kuidas hinnata õigesti võimalikke riske ja kuidas mõõta eeldatavat kasu? Kas eelistada haiget, kes ilma elupäästva siirdamiseta elaks mõne tunni või päeva ning samas siirdamise edukus on kahtlane ja lootust eluea pikenemisele kõige rohkem mõni kuu? Või valida pigem see patsient, kes hetkel on veel üsna stabiilne ja kellel siirdamisjärgselt võiks eeldada aastatepikkust head prognoosi?

Loe edasi...

Lisatud: 27 Jaanuar 2014

Vastavalt kehtivale Eesti Naistearstide Seltsi juhendile loetakse sünnieelseks diagnostikaks loote või embrüo geneetiliste haiguste spetsiifiliste ja üldiste aspektide hindamiseks tehtavaid uuringuid. Invasiivne sünnieelne diagnostika kasutab uurimiseks invasiivsel meetodil (amniotsentees, koorionihattude biopsia) saadud loote materjali.

Elame ajajärgul, kus kogu maailmas on toimumas selle valdkonna paradigma muutus eesmärgiga vältida invasiivseid protseduure ning suurendada diagnoosimise täpsust. Tehnoloogia areng on olnud kiire ja tõenäoliselt oleme tänasel päeval tunnistajaks üleminekuperioodile, mil pole lõplikuna veel selge uute tehnoloogiate usaldusväärsus ning saadud informatsiooni tähendus. Selgeks mõtlemise faasis on ka mitmed eetilised küsimused.

Vastavalt Ülemaailmse Naistearstide Föderatsiooni (FIGO) eetikakoodeksile tuleb alati enne sünnieelset sõeluuringut ja diagnostikat loote võimalike geneetiliste haiguste osas naisi nõustada ja informeerida nendest tegevustest. Teave peab olema tõenduspõhine ja austama naise vaateid, lisaks on kõik uuringud rangelt vabatahtlikud. Muu hulgas tuleb selgitada kasutatavate tehnoloogiate olemust, eeliseid ja puudusi ning usaldusväärsust. Kõrvalekallete leidumisel on õigus oma raseduse osas otsustada vaid naisel endal, keegi ei tohi sundida või survestada naist tema otsustusvabaduses.

Sünnieelne diagnostika on üks eetiliselt keerukamaid valdkondi meditsiinis. Kui seda rakendada (nt üleriikliku programmina), siis esimene lihtne, aga ülioluline küsimus on: „Mis on sünnieelse diagnostika võimaluste juurutamise laiem eesmärk?" Kas anda naistele võimalus reproduktiivseteks valikuteks või on eesmärgiks hoopis "rahvatervise edendamine" – vältides puudega laste sündi hoiame kokku tervishoiukulutusi? Samas, kas viimasel juhul ei liigu me eugeenika suunas? Sünnieelse diagnostika rakendamine süvendab paratamatult diskrimineerimist, andes signaali, et puuetega inimesed ei peaks kuuluma ühiskonda. Sünnieelse diagnostika võimaluste loomise eesmärgiks saab siiski olla vaid naiste õiguste tagamine nende reproduktiivsele autonoomiale.

Uute meetodite (loote rakuvaba DNA määramine ema veres, kogu genoomi sekveneerimine jm) jõudmine uuringute faasist laialdasse kliinilisse praktikasse on ilmselt vaid aja küsimus. Samas, uute tehnoloogiate rakendamisega, kus informatsiooni hulk on varasemaga (tsütogeneetika, monogeensete haiguste diagnoosimine) võrreldes hoomamatu, saabuvad uued, seni veel lahendamata küsimused. Näiteks on mitmed organisatsioonid püüdnud sõnastada, millal on sünnieelse diagnostika kontekstis õigustatud loote kogu või osa genoomi sekveneerimine. Hetkel ühtne rahvusvaheline seisukoht puudub. Sünnieelse diagnostika lahutamatu osa on igale sammule eelnev põhjalik nõustamine. Kas traditsiooniline kontseptsioon informeeritud nõusolekust on siinjuures üldse rakendatav? Millist haritust see naiselt eeldab? Pole ju veel spetsialistidelegi selge uute tehnoloogiate kasutamisel saadud informatsiooni tähendus, järjest raskemaks ja tinglikumaks muutub piiri tõmbamine tõsiste ja mittetõsiste terviseprobleemide vahele. Jääb küsimus, kes selle piiri tõmbab? Sünnieelsete loote uuringute ja diagnoosimise juures on emotsionaalselt enim laetud küsimus, kuidas ja mil viisil me informatsiooni edastame ning raseduse võimaliku katkemise ja katkestamisega seonduvad aspektid. Samas võib tulevik ka siin tuua paradigma muutuse – ravimeetodite rakendamise võimalused lootel on tänapäeval suuresti piiratud, samas, edusammud geeniteraapias võivad teha üsasisese ravi võimalikuks ja kättesaadavaks ka seni ravimatute haiguste korral (nt teoreetiline võimalus mõjutada aju arengut 21. kromosoomi trisoomiaga loodetel jm).

Loe edasi...

Lisatud: 10 Jaanuar 2014

Geneetilise konsultatsiooni üheks peamiseks eesmärgiks on leida uuritavale indiviidile õige etioloogiline diagnoos. Sealjuures on oluline teada, et meditsiinis sõna "diagnoos" või "diagnoosimine" on omanud kaks tähendust: esiteks protsess, mille käigus jõutakse haiguse põhjuseni, ja teiseks lõpptulem ehk haige seisundi kirjeldus.

Diagnoosimise muudab keeruliseks asjaolu, et paljud pärilikud haigused on äärmiselt harvaesinevad. Geneetilisi haigusi on teada kõigist meditsiinivaldkondadest (näiteks pediaatria, neuroloogia ja kardioloogia) ja diagnoosini jõutakse sageli eriarstidega koostöös. Geneetilise haiguse diagnoosimine võib võtta aega aastaid, näiteks juhul, kui antud haiguse täpne geneetiline põhjus ei ole arstidele ja teadlastele veel teada. Uusi teadmisi haiguste tekkepõhjuste kohta geenides tuleb juurde pidevalt, lausa igakuiselt. Seetõttu kutsutakse ebaselge etioloogilise diagnoosiga patsienti 1-2 aasta tagant uuringutele tagasi.

Miks ikkagi on geneetilise haiguse etioloogiline diagnoos nii oluline? Patsiendil võib näiteks olla diagnoositud vaimse arengu mahajäämust, mis seletab täielikult ära tema kliinilise seisundi, aga ei ütle meile midagi selle tekkepõhjuste kohta. Alles vaimse arengu mahajäämuse tekkepõhjuse täpne väljaselgitamine annab meile informatsiooni antud haiguse pärandumisviisist, mille alusel saaks patsiendile anda järgnevat informatsiooni:

1) Ravivõimalused. Ligikaudu 200 pärilikule haigusele on olemas mingi spetsiifiline ravi: näiteks pärilikud ainevahetushaigused, mille raviks kasutatakse dieettavi ja ensüümasendusravi. Ravimatute geneetiliste haiguste korral saab anda infot haiguse kulu, jälgimissoovituste, tüsistuse ja prognoosi kohta.

2) Kordusriski hindamine perekonnas. Geneetiku konsultatsioonil on tavaks rääkida haiguse kordumisriskist ja riskihinnangust järgmistele lastele ning õdedele-vendadele. Kordusriski all peetakse silmas tõenäosust, millise sagedusega võib haigus perekonnas korduda.

3) Sünnieelse diagnostika võimalused. Mitmed pärilikud haigused omavad 25-50% kordusriski. Seetõttu on väga oluline varajase sünnieelse diagnostika teostamine. Eelnevalt teadaolev täpne etioloogiline geneetilise haiguse diagnoos võimaldab meil õige taktika ja diagnostikameetodi valimist.

Prof. Katrin Õunap

Kliinikumi geneetikakeskuse juhataja

Lisatud: 10 Detsember 2013

31. mai on rahvusvaheline tubakavaba päev. Tuletame meelde ja hoiatame, et e-sigaret ei ole abiks suitsetamisest loobumisel ning selle kvaliteedi ja ohutuse kohta puuduvad andmed.

Kliinikumis on täheldatud patsientide ja personali hulgas elektrooniliste ehk e-sigarettide levikut ning seetõttu peab tubakaleviku piiramise töörühm vajalikuks sellele teemale tähelepanu pöörata.

E-sigaretid töötas välja ja patenteeris 2003. aastal hiina farmakoloog Hon Lik. Need ei ole „tavalised" sigaretid, sest neis puudub tubakas ning toodet esitletakse kui abivahendit suitsetamise mahajätmisel.

Vaatamata sellele, et elektrooniline sigaret ei sisalda tubakat ja mõnel juhul ka nikotiini, on Maailma Tervishoiu Organisatsiooni ametlik seisukoht, et e-sigaret ei ole suitsetamisest loobumise abivahend, vaid tegemist on suitsetamise asemel kasutatava vahendiga – seega suitsetamise jätkamisega.

WHO-l ei ole teaduslikku kinnitust toote ohutuse ja efektiivsuse osas. E-sigaretis kasutatavate ainete kantserogeensuse kohta puudub tõenduspõhine info ning samuti võib nikotiini sisaldus e-sigaretis kasutatavas vedelikus märkimisväärselt erineda.

Eesti ravimiameti seisukoht on, et kui e-sigareti padrun sisaldab nikotiini, siis kuulub toode ravimite hulka ning selle müük ilma vastava müügiloata pole seaduse kohaselt lubatud. Kui e-sigareti tarvikuna kasutatav padrun ei sisalda nikotiini, siis peab selle üle järelevalvet Tarbijakaitseamet. Samas Eesti ravimiamet hoiatab, et selliste toodete kasutamisel puuduvad garantiid kvaliteedi ja ohutuse kohta ning see võib kujutada tõsist ohtu kasutaja tervisele. Seetõttu, olgem ise vastutustundlikud ning teavitame riskidest ka patsiente.

NB! Kõiki suitsetajaid oodatakse endiselt suitsetamisest loobumise nõustamisele (SLN). Minna võib mitmekesi või üks ja ka ainult infot küsima. Võimalik on grupinõustamine ning nõustamine e-posti kaudu. Kliinikum toetab esimese suitsetamisest loobumise katse nikotiinsõltuvusravimite maksumuse.

Evelyn Evert

lastekliiniku ülemõde,

tubakavaba haiglakeskkonna töörühmajuht

Dr. Ülle Ani võtab vastu

Puusepa 8, kolmapäeviti kell 14.30, VI korrus, õpperuum Ü 607 (registreerimiseleht on uksel)

Riia 167, kopsukliiniku SLN kabinet, eelregistreerimine telefonil 731 8911.

Kommentaar

E-sigaretist selgituseks: WHO ametliku seisukoha alusel ei ole e-sigaret suitsetamisest loobumisel kasutatav abivahend. Tegemist on suitsetamise asemel kasutatava vahendiga – seega suitsetamise jätkamisega.

Ravimiametist: selleks, et ravimit registreerida, peab sellel olema näidustus: millist näidustust võiks e-sigaret taotleda? Kui eeldame, et taotletakse suitsetamisest loobumise abivahendina kasutamise näidustust, siis sel juhul peavad olema näidata uuringute andmeid, mis tõestaksid tema efektiivsust suitsetamisest loobumise abivahendina – niisugust tõestust ei ole!

E-sigaret on valmistatud suitsetamise asendamiseks.

Kui arvestada, nii nagu e-sigareti tootjad reklaamivad, et see peaks olema tervisele ohutum ja sisaldama ainult puhast nikotiini või isegi seda mitte, siis „puhta aine" tarbimine saab kehtida vaid juhul, kui inimene hingaks antud ainet sisse töötlemata kujul – st tõmbaks hingamisteedesse kapslis sisalduvat õlist vedelikku. See ei ole sobilik organismi anatoomiast ja füsioloogiast lähtuvalt. E-sigareti korral kasutatakse kapslis olevate ainete kätte saamiseks elektroonset töötlust – st nüüd lenduvad erinevad ühendid, mis vabanevad elektroonse töötluse käigus.

Kõigele lisaks: e-sigareti kapslis sisaldub suuremas koguses nikotiini võrreldes ühe sigaretiga – seega võib tekkida e-sigareti kasutamisel, ilma stopperita, olukord, mil nikotiinsõltuvus tugevneb veelgi.

Ülle Ani

Kopsukliiniku arst-õppejõud pulmonoloogia erialal

Lisatud: 10 Detsember 2013

Microsofti looja Bill Gates on öelnud: "Sinu kõige rahulolematumad kliendid on kõige väärtuslikumad õppimise allikad".  Selles mõtteteras peitub tõde, mida meie teadvus tihti blokeerida püüab, sest võtame kriitikat liiga isiklikult ega näe selles õppimise ja arenguvõimalust.

Mul paluti jagada oma kogemust ja kirjutada sellest, mis on patsiendi jaoks meditsiiniteenuse juures oluline. Siinkohal vabandan ette mõningate terminite meelevaldse kasutamise pärast ning ka mõningate subjektiivsete üldistuste eest! Olgu rõhutatud, et tegemist on vaid ühe patsiendi subjektiivse arvamusega sooviga vähendada informatsioonilõhet MEIE kui patsientide ja TEIE kui teenuse pakkujate vahel. Ma pole rahulolematu klient B. Gatesi  mõttes, olen tänulik klient, aga püüan kriitiliste aspektide esiletoomisega panustada minu jaoks nii olulise asutuse töösse.

Mis on olulised patsientidele?

Ilmselgelt on patsientide ootuste spekter sama lai kui on erinevad inimeste mõtted ja ootused, kuid mõningaid üldistusi võib isikliku kogemuse põhjal teha:

Meditsiiniteenuse kvaliteet ja kättesaadavus

Maksuamet nõuab meilt kõigilt täpset ja viivitamatut maksude tasumist oma töötasust. Miks on siis nii arusaamatu, et inimesed ootavad ka samalaadset teenindust tervishoius? Selle eest on ta juba maksnud! Väga raske on patsiendil mõista, miks ta peab arsti vastuvõtule ootama nädalaid ja kuid. Samas leitakse kohe vaba aeg ja arst, kui maksad oma taskust lisa eravastuvõtu jaoks. Kuskil on siin kindlasti loogiline põhjendus, kuid see polegi oluline. See ei peagi maksumaksjat huvitama – tema ülesanne on vaid üks – teha jõukohast tööd ja maksta riigile lõivu selle tulult. 

Lisaks kättesaadavusele huvitab patsienti ka see, et kui  kiiresti ja mis tulemusega tema haigust ravitakse, kui palju teda jooksutatakse ja erinevaid dokumente nõutakse ning mitmes järjekorras seisma peab enne, kui teenust tarbima saab hakata.

Keskond palatis

Sattudes haiglasse, on esimene asi, mida märkame ruumide puhtus ja esteetilisus. Patsiendile on see oluline, kuid mitte ainult. Järgmisena märkame seda, milline varustatus on haiglas – kas voodi on piisavalt mugav ja funktsionaalne või kas isiklikud asjad on kenasti kappidesse pandud ning kas neid saab sealt ka mugavalt kätte. Lisaks sellele on oluline, kuidas me seal ennast tunneme. Kui ma 1991 aastal selgroo murruga haiglas viibisin, pidin palatit jagama patsientidega, kes käitusid ebaadekvaatselt. Üks üritas mulle öösel palatikapi peale tõsta, kahel pool voodit olid aga patsiendid, kes jõid "utkast" uriini ning ühel ööl toodi intensiivravi osakonnast tegelane, kes oli hommikuks koos minu jalanõudega haiglast põgenenud. Tean, et asjad on oluliselt paremaks läinud, kuid patsiendi ootused on jäänud samaks – iga adekvaatne patsient sooviks palatit jagada mõistlikult käituva inimesega. Ülaltoodud käitumismalliga patsiendid on hirmutavad ja võtavad öise une. Need peaks võimalusel teistest eraldama.
Olenevalt tervislikust seisundist võib väga tähtsaks osutuda ka privaatsuse vajadus. Kui patsient peab voodis "häda" tegema või seotakse tema intiimsetes kohtades haavu, siis on väga tähtis säilitada tema väärikus ja neid protseduure vahesirmidega varjata. Eriti ebameeldiv on, kui samal ajal juhtuvad patsiendi enda või naabrite külalised tulema. Vahesirmide või –kardinate nappust võib ka tänases haigla keskkonnas täheldada, isegi sidumisruumides! Kui paljud teist, kallid lugejad, sooviksid oma "tagapoole ilusid" koridorile eksponeerida ja kui väärikalt te ennast tunneksite? Vaid läbi empaatiavõime suudetakse mõista patsientide ootusi ja sellejärel ka vastavaid otsuseid läbi suruda.

Sotsialiseerumine
Tänapäeva "võrgustunud maailmas" külastatakse patsiente rohkem Facebooki "seinal" ja Twitteris kui palatiruumides. Seega on üha olulisem WIFI võrgu olemasolu. TÜ Kliinikumis on see olemas, kuid sellel pole igas palatis levi.

Jagatud mure on pool muret – seepärast inimesed jagavadki oma tervisliku staatust sotsiaalmeedias ja loevad hea tundega sõprade ja tuttavate toetusavaldusi.
Lisaks sellele pole harvad juhtumid, kus sotsiaalmeedia kaudu on sõpruskonnad aidanud leida rahalisi vm vahendeid õnnetuse tagajärjel raskesse seisundisse sattunud inimestele või siis lihtsalt head nõu või informatsiooni jaganud.

Interneti olemasolu haiglas on võimaldanud mul tööasjad kontrolli all hoida. Kui ma seda poleks saanud teha, oleksin olnud suure pinge all ja stressis ning ilmselt peale haiglas viibimist ka pidanud mitmete eskaleerunud probleemidega tegelema. Jah, igal pool ja iga meditsiinilise näidustuse puhul pole haiglas tööasjadega tegelemine soovitatav, kuid kindlasti on positiivne stressitaseme minimeerimine patsiendil.

Kõhutunne ehk toitlustus

Minu hinnangul on Kliinikumis toit viimastel aastatel oluliselt paremaks läinud, see jõuab nüüd patsiendini soojana. Samas võiks pöörata tähelepanu mõningatele negatiivseid assotsiatsioone tekitavatele pisiasjadele. Viimase 20 aasta jooksul pole muutust märgata toidu etteandmisel, serveerimisel ja ka näiteks kaerahelbepuder ning leib on sama kehv kui 1991. aastal. Ei ole vaja palju vahendeid, et need pisiasjad paremaks muuta ja lõigata ära meie mälupildist need assotsiatsioonid. Võibolla on see liialt idealistlik, kuid miks ei võiks toidu serveerimine ja serveerija haiglas seostuda meile rohkem restoraniga ja mitte mitmekümne aasta taguse haigla keskkonna ning maitsetega?! Inimese mälupildil ja assotsiatsioonidel on tugev mõju meie hetke heaolu tunnetusel.

Haigla personali suhtumine patsienti

Informatsioon. Väga oluline on patsiendi jaoks saada informatsiooni oma haiguse tõsiduse, ravi pikkuse ja võimalike komplikatsioonide kohta. Võibolla on seda palju oodatud, kuid patsiendile on kõige usutavam infot kuulda oma raviarstilt ja mitte õdedelt või hoolduspersonalilt. Tihti pole aga raviarst patsiendi jaoks kättesaadav, palatist "lennatakse läbi" sellise kiirusega, et äkki ei tulegi kõik mured-küsimused meelde. Ilmselt ei kujuta arstid ettegi, milliseid muremõtteid ja skeeme patsiendid oma peas infopuuduses genereerivad. Kas selline muretsemine on hea tervenemise protsessis?

Hooldusõdede pädevus ja käitumine on olulise tähtsusega haigla kuvandi ja patsiendi rahulolu tekkimisel. See on sama nagu pangas telleriga või bussis bussijuhiga suhtlemine. Meie arusaam panga ja bussifirma teenuse kvaliteedist tekib just nende "eesirinde" töötajate põhjal. Nii on ka hooldusõed esmased teenendajad haiglas, kelle koolitusse ja valikuprotsessi on ilmselgelt liialt vähe panustatud. Siibrit ja põrandat pesta oskab igaüks, aga oma asutuse esindajaks olemine nõuab juba oluliselt suuremaid suhtlus- ja käitumisoskusi. Olen näinud mitmeid häid hooldusõdesid, kes hoiavad patsientide enesetunnet kõrgel. Need on inimesed, kes tulevad palatisse, naeratavad ja küsivad, et kuidas täna tervis on, kas saan midagi teie heaks teha? jne. Paraku on aga mitmeid negatiivseid näiteid "ühmajatest" ja "mossitajatest", kes niigi kehvale enesetundele lisa pakuvad.

Mõistan haiglajuhte–saad täpselt sellise tasemega töötaja, millist palgataset saad pakkuda. Usun, et siin on aga mõtlemisainet ja olgu rõhutatud, et patsiendi jaoks on hooldusõdede pädevus ja käitumisoskus väga oluline, see loob ka kuvandi kogu haiglast tervikuna. See peaks minu arvamuse kohalselt ka haiglale oluline olema.

Kuvandi tekkimine ja pisiasjade olulisus. Usun, et kõik Kliinikumi töötajad soovivad, et asutuse kuvand oleks rahva seas positiivne. Turunduses täheldatakse, et teenuse kuvandi kujunemisel mängivad pisiasjad olulist rolli, sest me kunagi ei tea, milline meile pisiasjana tunduv aspekt mõnele kliendile olulist "peavalu" valmistab. Nendeks pisiasjadeks võivad olla seinakontaktide olemasolu voodi lähenduses (laadimist vajavaid seadmeid on ühe rohkem), WIFI levi ja kiirus, riiete panemise kohad (lukustatavad kapid), WC puhtus ja kaugus palatist, mööbli esteetilisus ja funktsionaalsus, külastusaegade paindlikkus ja palju muudki, sest pisiasjad loovad terviku ja võivad selle ka rikkuda. Usun, et haigla kuvand on subjektiivne nähtus, see ei võta alati arvesse meditsiiniteenuse tegelikku kvaliteeti ja arstide tubli tööd. See tekib patsientide subjektiivse kogemuse ja juttude põhjal ning on tihti mõjutatud üksikjuhtumite võimendumise teel läbi meedia või siis sotsiaalmeedia. Inimesed usuvad rohkem seda, mida naabrimees räägib kui seda, mida näitab statistika või mis on kirjutatud haigla kodulehel.

 Tanel Joost

Bakalaureuse kraad – Tartu Ülikool, avalik haldus

Alates 1991 a. kogemus patsiendina autoõnnetuse tagajärjel selgroovigastuse tõttu.

 Ettevõtluses alates 1995 a.

·        al. 1995 a. EQUA OÜ juhataja – haiglavarustuse ja –mööbli tootmine – www.equa.ee

·        al. 2004 a. Afterone OÜ juhatuse liige – CNC-treimistööd – www.afterone.ee

·        al. 2004 a. Oxford Engineering Eesti OÜ juhatuse liige – CNC-töötlemine – www.oxengest.ee

Muu tegevus ja tunnustused:

2010 – Euroopa Liidu programmi "Innovation 4 Welfare" projektide hindamise ekspert

2004 – 2005 - asepresident JCI Tartu

2002-2006 – Tartu linnavolikogu liige

1996-1999 – Tartu linnavolikogu sotsiaalkomisjoni liige

1994-1997 – Eesti Puuetega Inimeste Koja ja seadusloome komisjoni liige

TOYP 2003 laureaat – "The Outstanding Person of the Year 2003" – JCI Eesti

Aasta Ettevõtja 2012 laureaat – Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liit

Lisatud: 05 Detsember 2013

Lehetoimetaja küsis juba teist korda, et mis kliinikumi arendusfondis uudist on? Hakkasime siis arutama nagu Tõnu Tepandi laulus, et peab ju ometi mõni uudis olema...

Alustuseks sellest, mis see arendusfond õigupoolest on? See on kliinikumi tsentraalne koolitusfond, millest finantseeritakse kliinikumi põhitegevusega seotud pikemaajalise tegevuskavaga või eelistatud valdkondade kulusid (töötajate subspetsialiseerumist välismaal; koolitaja kutsumist välismaalt; arendusprogrammide läbiviimist jne.). Arendusfondi vahendid kogunevad ravimiuuringute kümnisest.

Arendusfondi edulugudest rääkides tuleks alustada kopsutransplantatsiooni teerajajate koolitustest Viini ülikoolihaiglas (dr. Tanel Laisaar ja dr. Marget Savisaar), mis päädis kõigile asjaosalistele au toonud eduka siirdamisprogrammiga. Siirdamise rubriiki saab paigutada ka kirurg Jaanus Kahu sellesuvise koolituse Helsingis arendamaks organsiirdamise alast koostööd Scandiatransplantiga. Need viljad veel küpsevad.

Lisagem veel näiteid. Psühhiaatriakliiniku lasteosakonna töötajad süvenesid 2012.a. Stockholmis söömishäirete saladustesse. Omandatud kogemuse najal on psühhiaatriakliinikust saanud laste söömishäirete ravis vaieldamatu kompetentsikeskus Eestis.

Lastekliiniku EEG tehnikud rakendavad täna oma igapäevatöös Great Ormond Streeti haiglas õpitut (see on Suurbritannia kõrgeim ravietapp, kus tegeldakse ravile raskesti alluva epilepsiaga). Uute tervishoiutehnoloogiate rakendamisel on väga edumeelne olnud kõrvakliinik. Kliinikujuhataja Priit Kasenõmm õppis arendusfondi toel 2011. a. novembris Recklinghausenis kaasasündinud kõrvalesta defekte ja väliskuulmekäigu atreesiat kirurgiliselt ravima. Ja juba paar kuud hiljem 11.01.2012.a. sai „Postimees" maarahvast teavitada esimesest edukast operatsioonist. Artikli pealkirjaks pandi „Roidekõhrest sünnib kõrvalest".

Häid näiteid on rohkelt veelgi, kuid säästkem leheruumi ja lugejate aega.
Tihti pöördutakse arendusfondi poole saamaks toetust osalemiseks erialakongressidel. Ja ikka oleme sunnitud andma negatiivse vastuse põhjendusega, et kongressil osalemise toetamine ei lange kokku arendusfondi eesmärkidega (vt. ülal).

Lisame ühe näidistaotluse, kus on sees võlusõnad, mis annavad 100% garantii, et avaldus rahuldatakse. Need on: „kliiniku arengukava", „Euroopas uudne", „kursus lõpeb sertifitseerimisega", „efektiivne ravi".
Õppigem edukatelt!

Margus Ulst
juhatuse liige, ülemarst

Taotlus arendusfondile

„Palun toetada spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku taastusravi osakonna logopeedi osavõttu Helsingis toimuval neelamishäirete ravi alasel koolitusel „The Organic Swallow: Evaluation and Treatment with DPNS certification" kuni 800 euro ulatuses.

Vastavalt spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku arengukavale toimub neelamis- ja häälehäirete taastusravi keskuse väljaarendamine.

Koolitus tutvustab ja õpetab kasutama goniomeetrilist meetodit neelamishäirete diagnoosimisel ja raviprotseduuride efektiivsuse hindamisel. Nimetatud metoodika neelamishäiretega patsiendi osas on Euroopas uudne.
Kursus lõpeb sertifitseerimisega.

Saadud teadmised on vajalikud kliinikumis ravil olevate neelamishäiretega patsientide efektiivseks raviks ning raviprotseduuri tulemuste hindamiseks ja mõõtmiseks, samuti edasise ravitaktika üle otsustamisel. Koolitus on esmakordne Põhjamaades."

Lisatud: 20 Mai 2013

Laste, lapsevanemate ja tervishoiuteenuse osutajate vastastikuseid õigusi ja kohustusi tervishoiuteenuste osutamisel reguleerivad peamiselt võlaõigusseadus (eelkõige § 766 lg 4) ja perekonnaseadus.

Seaduse kohaselt annab piiratud teovõimega isikute (st alla 18. aastaste isikute) puhul nõusoleku teenuse osutamiseks seaduslik esindaja niivõrd, kuivõrd patsient ise ei ole võimeline poolt- ja vastuväiteid vastutustundeliselt kaaluma. Seda, kas konkreetne patsient on võimeline temale esitatavast teabest aru saama ja selle alusel iseseisvalt kaalutletud otsuse vastu võtma, hindab tervishoiuteenuse osutaja. Taoline paindlik regulatsioon võimaldab tervishoiuteenuse osutajal arvestada konkreetse patsiendi ja situatsiooni eripärasid. Eriseadustest (nt raseduse katkestamise regulatsioon) võib siiski tuleneda eriregulatsioone – näiteks raseduse katkestamise puhul on üldjuhul vajalik kindlasti nii alaealise enda soov kui ka lapsevanemate või eestkostja nõusolek; neist ühe puudumisel tuleb olukorra lahendamiseks pöörduda kohtu poole.

Lapsevanemate otsustusõigus olukordades, kus laps ise ei ole võimeline poolt- ja vastuväiteid vastutustundeliselt kaaluma, ei ole siiski piiramatu. Nimelt sätestab võlaõigusseaduse § 767 lg 4, et juhul, kui seadusliku esindaja otsus kahjustab ilmselt patsiendi huve, ei või tervishoiuteenuse osutaja seda järgida. Kui lapsevanem keeldub eluohtlikus seisundis lapsele näiteks religioossetest tõekspidamistest tulenevalt vereülekande tegemisest (mida on ka Eestis juhtunud), siis võib lugeda lapsevanema otsuse lapse huve kahjustavaks – tervishoiuteenuse osutaja ei või seda otsust üldjuhul järgida ja peab vereülekande siiski tegema. Seda põhjusel, et eelduslikult on lapse huvides tema elu päästmine. Seega on seadusandja usaldanud sellistes olukordades lõpliku otsustusõiguse tervishoiuteenuse osutajatele.

Samas pole see, kas lapsevanema otsus on ilmselt patsiendi huvide vastane või mitte, alati väga üheselt määratletav. Näiteks on praktikas palju küsimusi tekitanud laste vaktsineerimine, vanematepoolne vaktsineerimisest keeldumine ja see, milline lähenemine on lapse huvides. Tavaliselt küsitakse lapse vaktsineerimiseks vanema nõusolekut ja keeldumise korral last ei vaktsineerita. Leian, et selline lähenemine on üldiselt põhjendatud, sest vaktsineerimata jätmine ei ole nii üheselt ja ilmselt lapse huvide vastane kui seda on otseselt eluohtlikus olukorras üldiselt tunnustatud ravivõtetest keeldumine. Samas aga tuleb arvestada ka teenuse osutamise laiemat konteksti ‒- juhul, kui lapse haigestumise risk oleks oluliselt tõusnud (haiguspuhang või epideemia) võrreldes tavaolukorraga, siis võib vaktsineerimata jätmine olla käsitletav lapse huvidega ilmses vastuolus olevana. Seega tuleb lapsevanema otsust hinnata alati konkreetsete asjaolude kontekstis.

Tänapäevaste erinevate peremudelite tõttu tekitab praktikas segadust ka see, kellelt alaealisele tervishoiuteenuste osutamiseks nõusolekut küsida – näiteks, kui lapsel on küll vanemad, kuid ta elab vanavanematega, kas siis piisab vanavanemate nõusolekust; kui ühes peres elavad elukaaslaste lapsed eelmistest kooseludest, kellelt siis nõusolekut tuleb küsida jne. Seadus sätestab selgelt, et nõusoleku tervishoiuteenuse osutamiseks annab seaduslik esindaja. Seaduslikeks esindajateks on lapsevanemad või kohtu poolt määratud eestkostja. Seega kui vanavanemat või teist lapsega koos elavat isikut ei ole määratud lapse eestkostjaks, on lapse seaduslikuks esindajaks ikkagi lapsevanem sõltumata sellest, millised on lapsevanemate omavahelised suhted (kas nad elavad koos või lahus jne).

Ingeri Luik-Tamme
mag.iur.
vandeadvokaat
advokaadibüroo VARUL

Lisatud: 28 Veebruar 2013

Küsisime Eesti meditsiinimeedia tegijatelt-vedajatelt, milline paistab olukord nende vaatevinklist, milline on meditsiini kajastamise seis eesti meedias ja kas sellega võib rahule jääda? Kas see vastab tarbijate (loe: patsientide ja meedikute) ootustele ning mida võiks teha paremini?

Milline on seis meditsiinimeedias ja kas sellega võib rahule jääda?

Andres Soosaar (Eesti Arsti peatoimetaja): Eesti meditsiinimeedia seis on õige ebaühtlane ning vähemasti tervishoiutöötajate omavahelise kommunikatsiooni osas on see oma mahult ning aktuaalsete teemade valikult kindlasti ebapiisav ja mitte kuigi süsteemne. Kui rääkida lähemalt arstide ja teiste tervishoiutöötajate erialasest meediast, siis selle arendamine vajab müügiedu asemel meie tervishoiu olulisemate institutsioonide eesmärgistatud tuge ja meie kõigi ühistegevust.

Kadi Heinsalu (Meditsiiniuudiste peatoimetaja): Viimastel aastatel on meditsiin tõusnud üheks olulisemaks teemaks meedias, sest sellel on olemas kõik klassikalise (uudis)loo kriteeriumid. Professionaalses nišiajakirjanduses on hetkel isegi konkurents (Äripäev ja Celsius) ja see on hea. Kasvanud on rahvatervise-alaste väljaannete arv, eks selle taga ole nii soov inimeste terviseteadlikkust tõsta kui ka ravimifirmade käsimüügiravimite konkurents. Minu meelest on siin turg alles poolel teel, juurde annaks teha veel portaale ja väljaandeid.

Vilve Torn (Eesti Päevaleht, toimetaja): Ma pole sugugi kindel, et tavalugejale suunatud meditsiiniteemalised väljaanded suudavad alati objektiivseks jääda ja asjadest kirjutada nii, nagu need olema peaks. Igaüks eksib, aga üleriigiline kvaliteetajaleht või -ajakiri ei peaks avaldama lugusid emadest-isadest, kes ärgitavad oma last mitte vaktsineerima. Samuti ei tohiks trükivalgust näha lood, kus vähihaigeid patsiente julgustatakse ravi lõpetama ja abi otsima posija juurest. Patsient vajab rohkem objektiivset infot, sellist, millest tal ka igapäevaelus haigustega toimetulekuks kasu oleks. Elu on näidanud, et ajakirjanikuna-toimetajana on mul igapäevatöös sageli rohkem kasu PERH-i Kuukirjast või Kliinikumi Lehest kui temaatilistest portaalidest või üleriigilisest meediast.

Evelin Kivilo-Paas (Tervis Pluss peatoimetaja): Arvan, et meditsiini käsitlevate väljaannete arv ja mitmekesisus rahuldavad Eesti inimeste vajadusi. Meil on kontrollitud ja tasakaalustatud infoga ajakirju-ajalehti, usaldusväärseid patsiendiportaale, kus leidub operatiivset infot ja mis peegeldavad uusi suundumusi. Tõsi, netiavarustes on rohkelt ka n-ö prügiinfot, aga siinkohal jääb paraku loota vaid inimeste tervele mõistusele ning oskusele eristada olulist ebaolulisest.

Eli Lilles (Med24 toimetaja): Kui vaadata arstkonnale suunatud erialameediat, siis sellest aspektist on valik kitsas. Arstide seas läbi viidud lugejauuring (vt Eesti Arst 2012; 91) näitab, et kõige loetum kodumaine erialaväljaanne on Eesti Arst, millele järgneb portaal Med24. Meditsiin on aga rahvusvaheline ja arsti jaoks ei piisa ainult Eesti meditsiinimeediast.

Kuidas peaks meditsiinimeedia edasi arenema?

Andres Soosaar: Eesti Arsti puhul on ilmselt keeruline realiseerida kolmikmissiooni: olla nii heatasemeline teadusväljaanne, kogukonna praktilisemaid eesmärke teeniv sisemine infokanal ja erialakeele hoidja ning arendaja. Vaatamata meditsiini intensiivsele rahvusvahelistumisele ja operatiivse infovahetuse tähtsusele, ei tohi me hetkekski unustada siinse meditsiinimeedia keskset rolli erialakeele ja selles väljendatud kirjasõna loomisel ja hoidmisel. Teiste riikide meditsiinimeedia väljaannete areng näitab, et veebiversioonides sidestatakse interaktiivselt traditsiooniline kirjasõna audiovisuaalse meedia vahenditega ning väga lihtne on sealt leida mistahes probleemile vastust või jälgida selle käsitlemise arengut.

Kadi Heinsalu: Professionaalse meditsiinimeedia alal on lähenemine ka Eestis juba ammu kompleksne: paberväljaanne on küll baasiks, kuid seda toetab online-meedia. Üks arstidele kirjutamise eripära kogu maailmas on see, et nad on harjunud saama meditsiinimeediat tasuta. Kas rahastavad ajakirju nende tööandjad või erialaliidud või ravimifirmad. Eks ravimireklaam väljaannetes seda siis teha ka lubab.

Vilve Torn: Eesti meditsiinimeedia peaks tavalugejale suunatud väljaannetes rohkem patsiente harima. Kindlasti tuleks rohkem kirjutada tervishoiupoliitikast ning ravimitest ja ravimipoliitikast. Miks on meil tõhusate ravimite kättesaadavus üks madalamaid Euroopas või kuidas parandada Eestis innovaatiliste ja orbravimite kättesaadavust? Ja Eesti arste tuleks persoonilugude kaudu enam esile tõsta.

Aime Taevere (PERH-i Kuukirja toimetaja): Ilmselgelt on alakajastatud meie meditsiinipoliitika ja meditsiini regionaalpoliitika: puuduvad sisulised arutlused, kuidas oleks õigem-targem arendada (või mitte arendada, koomale tõmmata) meditsiiniteenuseid üleüldse ning erialati, sh tervikpildis ja ka ühes või teises Eesti regioonis, linnas, maanurgas; millise tulemi üks või teine tänane otsus annab homme ja 10-20 aasta pärast; kuidas meditsiini rahastamist ümber korraldada, jne.

Eli Lilles: Meedias toimub praegu üleminek klassikaliselt trükiajakirjanduselt digitaalsele meediale ja ka meditsiinimeedia peab neid muutusi arvesse võtma. Üks arenguvõimalusi nii Eestis kui mujal maailmas on kindlasti elektrooniline: muutuvad arstide tarbimisharjumused, võrguväljaannete osakaal kasvab pidevalt ning erinevate digitaalsete platvormide kasutamine tehakse võimalikult mugavaks.

Millised on igapäevased probleemid? Mille üle tunnete rõõmu, aga mis võiks olla paremini?

Andres Soosaar: Ajakirja tegemisel on pideva rahulolu allikaks olnud ladus koostöö meie autorite ja toimetuse vahel. Samas ootab Eesti Arst kaastööde esitamisel meie arstkonna ja arstiteadlaste suuremat aktiivsust. Hulk potentsiaalseid autoreid ei ole motiveeritud ajakirja kaudu oma vaateid ja seisukohti kolleegidega jagama ning seeläbi meditsiinis toimuvat reflekteerima. Küllap on niisuguse tagasihoidlikkuse taga erinevaid põhjuseid, kuid ometi peegeldab see kokkuvõttes inimeste erialase tegevuse tegelikke prioriteete. Eesti meditsiin saaks paremini mõistetud ja vahendatud ning professionaali autonoomia realiseeritud siis, kui autorid loovad oma kaastööd peamisest sisemisest veendumusest või erialastest vajadustest, mitte suuresti toimetuse lunimise või ülemuse käsu peale. Kutsun kõiki kolleege oma töid ja tegemisi Eesti Arsti kaudu vahendama, sest juba praegu saaks ajakiri mahukam olla, kui see tegelikkuses on.

Kadi Heinsalu: Meedia on võtnud meditsiiniteema suhtes pigem kriitilise hoiaku, asudes kaitsma patsienti kui väidetavalt nõrgemat poolt. See on meedia seisukohast normaalne. Hea, et sellised lood on ausamaks muutunud: kui on anonüümsus, siis mõlemapoolselt, mitte ei säästeta vaid patsienti jne. Ja päris palju on ka positiivseid lugusid, kus arstid on teinud imetööd.

Vilve Torn: EPL-i terviserubriiki toimetades pakub mulle suurimat rõõmu see, et saan eesti arstide-proviisorite-patsientide kaasabil rääkida teemadel, mis mind ennast väga huvitavad. Mis mulle tegelikult ei meeldi, on see, et liiga sageli kipub reklaam sisu üle dikteerima. Kui bränd või toode on niigi tugev, ei ole sel suurt vahet, millisel küljel või millise loo juures ta väljaandes end reklaamib. Vastupidi – kui peavaluloo kõrval on valuvaigistite reklaam, siis tapab see loo sõnumi ja muudab selle pigem reklaamihõnguliseks.

Evelin Kivilo-Paas: Tunnen suurimat rõõmu lugejate positiivsest tagasisidest, kui nad annavad märku, et nad on saanud ajakirja abiga lahenduse mõnele oma tervisemurele. Meediaplaanist üldisemalt ja selle pahupoolest - arusaadavalt tekitab negatiivsete juhtumite kajastus arstide hulgas pahameelt, sest see õõnestab usaldust arstiabi vastu. See tekitab arstide hulgas tõrksust ja liialdatud ettevaatlikkust ka selle meedia suhtes, kellega nad sisuliselt võiksid n-ö ühes paadis istuda. Õnneks ei ole meie praktikas neid juhtumeid palju, kuid ei saa öelda, et need ka täiesti puuduksid, kus hirmust, ettevaatusest või millest iganes on keeldutud teemasid kommenteerimast.

Aime Taevere: Sügisese streigiga seoses tahan küll nimetada, et mind tõesti nörritas mõne n-ö suure ajakirjandusväljaande tegevus, kui asuti streikijate pihta avatud turmtuld omakorda võimendama – see oli mitte ainult asjatundmatu, vaid ka näotu.

Priit Rajalo (ERR-i Tartu korrespondent): Saan täiesti aru, et uudsetest operatsioonidest või ravivõtete kasutuselevõtust ei soovi arstid kohe rääkida, sest tahetakse oma tegemiste edus esmalt kindlad olla. Ent siingi võiks olla avatum, sest see tekitab inimestest usaldust. Sest Eesti meditsiini puudutavate negatiivsete uudiste rohkus paneb avalikkuse tihtilugu unustama tõsiasja, et meie meditsiin on paremal tasemel ja kiiremini kättesaadav kui paljudes riikides, kellega me end võrdleme.

Mõistagi on teleajakirjanikul keerulisem tööd teha, sest tervis on iga inimese eraasi ning loomulikult ei saa kõigilt osakonnas/palatis viibivatelt inimestelt alati filmimiseks luba küsida. Seega on meditsiinilugude taustapilt enamasti anonüümne. Mis aga arstidesse puutub, siis rohkem esinemisjulgust võiks mõistagi olla ja vabandus, et mul on soeng tegemata, ei peaks olema küll see, millega kommentaaridest keelduda.

Ene Selart

Lisatud: 29 Oktoober 2012

üks küsimus neljale arstile teisel streiginädalal.

Kommentaar

Osalen streigis, sest tunnen et ühiskond ei väärtusta piisavalt meedikute tööd ja streik on jäänud viimaseks võimaluseks probleemile tähelepanu juhtimiseks. Kehva suhtumist näitab nii ajakirjanduse kui ka valitsuse poolt kostuv vaenulik reaktsioon meedikute soovidele. Laiemalt väljendub see meditsiini kroonilises alarahastatuses, mis on nii ülekoormuse, kvalifikatsioonile mitteavastava tasu kui ka meedikute lahkumise põhjuseks. Ollakse uhked meie efektiivse meditsiini süsteemi üle. Tõesti on raske leida arenenud riiki, mis panustaks nii väikese osa SKT-st meditsiinile (Eesti 6,3% võrreldes 9,5% OECD riikides) ja saaks samas nii palju vastu. Efektiivsus on tulnud meedikute ületöö arvelt, aga nii enam edasi minna ei jõuta. Oleks aeg tunnistada, et tulevikus enam selliste vahendite eest endises mahus ja ulatuses teenust ei saa ning on vaja põhimõttelisi muutusi. Juba kahe aasta eest koostati sotsiaalministeeriumi, haigekassa ja WHO poolt põhjalik meditsiini jätkusuutlikkuse analüüs, mille peamine järeldus oli, et Eesti meditsiinisüsteem vajab kiireid poliitilisi otsuseid ja täiendavat rahastamist. Pakuti välja konkreetsed lahendused. Vahepeal ei ole midagi muutunud. Lõputult ei saa raskeid otsuseid edasi lükata, vaid tuleb tegutsema hakata.

Mikk Pauklin
silmakliiniku arst-õppejõud oftalmoloogia erialal

Kommentaar

Miks ma osalen streigis? Tegelikult on raske sellele üheselt vastata. Kindlasti tuleb mainida, et kirurgiliste erialade residentidel on suhteliselt raske streikida, kuna valvetes tuleb tegeleda erakorraliste patsientidega ning ambulatoorset vastuvõttu on üldjuhul 3 tundi nädalas ja plaanilisi lõikupäevi mitte üle ühe päeva nädalas – seega streikimise aeg on piiratud.

Olles juba 3. aasta resident ja ENÜ liige olen näinud süsteemi pikemat aega ka seestpoolt. Esiteks, residendile on ettenähtud 32-tunnine töönädal. Samas paljudel, kui mitte enamusel, kes teevad statsionaarset tööd, ei piirdu töönädal nende tundidega. Eriti, kui on tegemist lõikuspäevaga, mil tööaeg lähebki üle ettenähtud tundide. Kindlasti võiks mõelda, et miks ma siis ära ei lähe kui tunnid täis, aga töö vajab tegemist ning arvestades lõikusmahtu ja -päevi, on iga operatsioon tähtis kirurgiaresidendi arengus.

Teiseks, vaadates oma kursusekaaslasi, kes ei saanud meie lõpetamise aastal residentuuri, kuna lõpetajaid oli rohkem kui kohti, siis täna nad tänavad „kõige kõrgemat", et ravides meie lähinaabreid, suudavad nad rahaliselt toetada oma peret ja sugulasi Eestis - samas kui kohalik noorarst peab mõtlema, kuidas ots-otsaga kokku tulla.

Tegelikult on see kurb, et paljud noored ei taha Eestis töötada. Ma loodan, et streik lõpeb alles siis, kui on parandatud noorarstide tasustamist ja muudetud töötamist Eesti atraktiivsemaks. Seni streik jätkub...

Denis Uksov
kirurgiakliiniku arst-resident


Kommentaar

Toetan streiki ja streigin ka ise. Seejuures vabandan iga haige ees, kellel pean lükkama uuringu või konsultatsiooni edasi. Inimesed saavad aru. Streik on viimane appikarje praeguses meditsiini olukorras.

Streigin, kuna probleeme on palju ja need on kuhjunud. Järjestada neid poliitiliselt korrektselt on komplitseeritud tegevus. Mures olen esmajärjekorras õdede, hooldajate ja noorte arstide palgatingimuste pärast. Lisakoormustega teenitav palk ei rahulda elementaarseid vajadusi.

Arstina olen täiesti kindel, et Eestis saab professionaalset, kiiret arstiabi. Olen ise välismaal hädas olnud, kus minu vaevatud olek kutsus kohalikus meditsiinitöötajas esile ainult ühe olulise küsimuse: „Mis rahas maksate?". Ja see juhtus ühe tuntud poliitiku kõrgelt kiidetud Belgias.

Oleme esile toonud ka puudused isikkooseisus, mis ei võimalda raskeid raviprotseduure läbi viia. See tähendab seda, et kui protseduuri ajal tekib ohtlik olukord, on selle kiireks lahendamiseks vaja suuremat meeskonda. Inglismaal viibisin laboris, kus südame rütmihäirete raviprotseduuril osales kokku 7 inimest, kellele kõigile oli jagatud konkreetne töölõik. Meie töötame aastaid 1 arsti, 1 õe ja 1 hooldajaga, kui sedagi.

Kuigi poliitikud heidavad arstidele ette, et tegemist on palganõudmistega, siis nii lihtne see ei ole. Süsteemi on vaja vahendeid juurde. Ühinen täielikult dr Alar Irsi artikliga Postimehe arvamuste rubriigis, et eraldatav % SKT-st meditsiinile ei vasta riigi tasemele. Valitsus ei ole siiani kommenteerinud, mis on nii madala protsendi põhjuseks.

Rain Paju
südamekliiniku rütmihäirete osakonnajuhataja

Kommentaar

Alustada tuleks üldistest põhjustest. Otsus streikida on minu isiklik kaalutletud valik, mis ei ole sündinud üleöö. Olen veendunud, et igal arstil on õigus ise otsustada oma subjektiivse äranägemise järgi, kas ta osaleb streigis või mitte.

Samuti arvan, et tekkinud olukorras on streik igati põhjendatud samm, sest kui juba varem oleks riiklikul tasandil pööratud tähelepanu tervishoiusüsteemis üha kasvavatele probleemidele, siis poleks seda korraldatud. Kindlasti on streik tervishoiutöötajatele n-ö viimane variant enda kuuldavakstegemisel ja usun, et ükski arst pole rõõmsameelselt või kergekäeliselt sellega liitunud.

Loodan, et streik toob endaga kaasa reaalsed lahendused, mis on ühtlasi ka paberil allkirjastatud konkreetsete ja arusaadavate tegevuskavade näol.

Mark Braschinsky
närvikliiniku arst-õppejõud neuroloogia erialal

Ajavahemikul 1.-21. oktoobrini on kliinikumi 690-st arstist streikinud 224 arsti kokku 2459,5 streigitunniga ja kliinikumi 1428 õest on streikinud 70 õde kokku 982,25 streigitunniga.

Lisatud: 23 Veebruar 2012

Meedia on avalik ja halastamatu. Me kõik loeme seda ning sügaval sisimas teame, et kõik, mis seal mustvalgelt kirjas on, ei ole faktidel põhinev tõde. Ometigi usume, kasvõi hetkeks, kirjutatut. Miks? Sest artikli esmamulje ei tulene mitte faktidest, vaid heast ja soravast keelepruugist. Samal ajal võtab uue info töötlemine aega, lisame loetule oma teadmisi ja seejärel otsustame, kas ja kui palju on loetus tõde.

Oma erialast uudist lugedes oleme muidugi tähelepanelikumad. Olles harjunud artiklite usaldusväärsust hindama, teeme seda ka tavalise ajakirjandusega. Noorel kolleegil jääb aga taolistest lisateadmistest tihtipeale vajaka.

Lapse kasvades õpetatakse – oma pere probleemid lahendatakse kodus, mitte avalikkuse ees. Meditsiin on samuti ühine pere ning siin leiduvad probleemid tuleks lahendada oma ringkonnas, säästes patsiente ja ühiskonda, säilitades usku meedikutesse. Tänasel päeval on aga meditsiin jõudnud olukorda, kus meedia on üks väheseid vahendeid, mille kaudu oma häält kuuldavaks teha. Meediaühiskonnas kasvab üles põlvkond tulevasi arste, kelle arvates teismoodi ei olegi enam võimalik probleeme lahendada.

Kuid kui ühise laua taga sisulisi arutelusid ei toimu ja üksteisega suhtlemise ainsaks võimaluseks on ajakirjandus, siis kas saab mõista hukka neid ajakirjanikke ja meedikuid, kes püüavad teisiti olukorda paremuse poole suunata? Neid, kes panustavad oma aega ja energiat artikli kirjutamiseks, lootuses, et seda loeb peale teadliku kolleegi ka mõni ametnik? Kuigi negatiivsed sõnavõtud saavad rohkemat tagasisidet, siis soovin siinkohal kiita hea sõnaga neid arste, kes võtavad sõna meditsiini tuleviku teemadel, üritades alustada sisulist arutelu, millest meil vajaka on. Aitäh teile!

Viimasel ajal on meedias rohkelt juttu meditsiinist, töökoormusest ja elust päris arstina. Minul tulevase arstina on väga raske lugeda, kuidas kogenud kolleegid tõdevad nördimusega ühte probleemi teise järel ning paljudele neile on aluseks austuse ja mõistmise puudumine. Tulevasi arste õpetatakse austama patsienti, kuid olles jõudnud olukorda, kus riik ei austa arste, ei ole varsti enam ka arste.

Loe edasi...

Lisatud: 23 Veebruar 2012

Üldiselt põhineb ajakirjandus siiski faktidel. Ja faktide tõesuse ja vigade küsimus on ajakirjanduse üks olulistest kvaliteedinäitajatest, millega meediaorganisatsioonid ja ajakirjanikud ka tegelevad. Selle näiteks on nn vigade parandamise nupud (correction buttons) online-väljaannetel, vastulause võimalused ja just uudiste faktilise poole kontrollimiseks loodud toimetamise protsess. Iseasi on see, kuivõrd üha suuremas majanduslikus kitsikuses Eesti ajakirjandus vigade vältimise ja parandamisega suudab tegeleda.

Miks on meditsiin hädas vigaderohke ja sageli kallutatud kajastusega ajakirjanduses?

Ajakirjaniku ülesanne on „tõlkida" meditsiiniuudised tavainimesele arusaadavaks jutuks. Veelgi enam, ajakirjaniku ülesanne on leida üles need sündmused ja otsused, mis tavalist inimest mõjutavad. See nõuab professionaalsust: kriitilist kuulamisoskust (eksperdi kui allika poolt edastatu mõistmiseks), informatsiooni analüüsioskust ning väga head ja kiiret erialase teksti „tõlkimisoskust" artikliks. Ajakirjanduse õppejõuna võin öelda, et neid oskusi treenitakse aastaid. Samas on ajakirjandus nn „vaba" elukutse, mis ei nõua litsentse ja tegelikkuses tegutsevad kõrvuti professionaalsete ja hoolikate ajakirjanikega ka vähese ettevalmistusega ajakirjanikud (nö tänavalt tulnud). Ja lisaks – tohutu kiirustamine. Üha vähema inimressursiga töötavad erameedia toimetused survestavad ajakirjanike töö kvaliteeti. Ajakirjanikud üle Euroopa kurdavad seda. Nad tahaks, aga nad ei suuda süveneda.

Miks võimendavad arstid ise probleeme ja vähendavad avalikkuse usaldust?

See on üks ajakirjanduse toimimise paradokse. Ühelt poolt on ajakirjandust vaja selleks, et üldse toimuks avalik arutelu, et institutsioonide suletusele ja korruptsioonile vastu seista. See on üks põhjuseid, miks ajakirjandus räägib rohkem vigadest ja probleemidest, palju vähem aga sellest, mis on hästi.

Ja loomulikult, negatiivne pilt konstrueerib mitte ainult patsientide, vaid ka muude sihtgruppide jaoks tunnet, et: „küll on meie meditsiin vilets". Kusjuures, natuke maailmakogemust omavad inimesed teavad väga hästi, kui hea on tegelikult Eesti meditsiin. Ehk siis – isegi õigete ja kontrollitud faktide puhul ei pruugi olla tervikpilt tasakaalus, vaid on pigem kaldu negatiivse poole.

Loe edasi...

Lisatud: 29 Jaanuar 2012

Me elame kiiresti muutuvas maailmas, kus viimaste aastate tehnoloogiline progress meenutab lapsepõlves loetud ulmeraamatuid. Infotehnoloogia, materjaliteaduste, toidutehnoloogiate ja disaini areng on loonud võimaluse uute toodete ja teenuste arenguks, mis märkimisväärselt muudavad meie igapäevaelu.

Oleme üha rohkem mõjutatud globaalsetest muutustest. Rahvastiku vananemine on üks sellistest tendentsidest. Ainuüksi 20. sajandi esimesel poolel pikenes inimese keskmine eluiga arenenud tööstusriikides üle 50 protsendi - rohkem kui kogu eelnenud inimkonna ajaloo vältel kokku. See teeb valitsusi üle maailma murelikuks, kuid kas peaks? Nutikamad riigid püüavad trendist oma sõbra teha ja elanikkonna vananemisega kaasnevad väljakutsed ärivõimalusteks muuta.

Eesti on olnud tubli väikeriik, kus ettevõtjad on kiiresti kohanenud avatud majanduse tingimustega – õppinud maailma parimatelt ja kasutavad viimase sõna tehnoloogiaid ning seadmeparki, paraku aga enamasti lihtsamate toodete valmistamiseks. Seetõttu on meie keskmised palgad märkimisväärselt madalamad ja maksutulud, mis riigi ning omavalitsuste rahakotte täidavad ka väiksemad. Me pole siiani hästi osanud uute toodete valmistamiseks ära kasutada seda suurt potentsiaali, mis meil arstide, õdede ja hooldustöötajate näol olemas on. Meditsiinitehnika kasutajatel on kõige parem arusaam toote vajalikest funktsioonidest ja puudustest ning seetõttu peaksid just nemad olema uute ideede ja toodete paremaks disainimise info allikateks.

Tervise ja heaolutööstuse arendamine loob võimaluse uute kallimate, keerukamate ja kõrgemat lisandväärtust loovate toodete valmistamiseks. See omakorda võimaldab maksta töötajatele suuremaid palku ja toob seeläbi ka riigile suurema maksutulu. Lõpuks jõuab seesama raha läbi sotsiaalmaksu ja tervisekindlustuse tagasi ka meie haiglatesse ja hooldusasutustesse nii kõrgemate palkade kui investeeringutena.

Esimesed sammud oleme selleks teinud koondades Tartus meditsiinitööstuse ettevõtjaid ja avaliku sektori asutusi. Kliinikumil võiks selles olla oluline roll, sest kätkeb ta ju endas suurt potentsiaali ja kogemuste pagasit, seega loodame tulevikus veelgi tihedamale koostööle.

Karin Jaanson

Tartu Teaduspargi projektijuht

(alates 9.01 Haridus- ja Teadusministeeriumi nõunik)

Lisatud: 22 Detsember 2011

Käesoleva aasta septembris avalikustas Sotsiaaldemokraatlik Erakond internetis patsiendiseaduse eelnõu kutsudes huvigruppe üles selle kohta arvamust avaldama. Avaliku arutelu algatusena on selline initsiatiiv igati tervitatav, sest meditsiiniõiguse valdkonnas on mitmeid probleeme, mis vajavad reageerimist ja seda ilmselt ka seadusandlikul tasandil. Samas, Riigikogus menetlemiseks on eelnõu selgelt ebaküps. Sellest tulenevalt käsitlen ma mõningaid tähelepanu pälvinud eelnõu autorite ideid jättes normitehnilised nüansid ja regulatsiooni terviklikkusega seonduvad puudused kõrvale.

Eelnõu seletuskirja kohaselt on eelnõu peamiseks eesmärgiks patsiendi ning tervishoiutöötaja õiguste, kohustuste ja tekkinud vaidluste lahendamise korra reguleerimine senisest arusaadavamalt. Nimetatud eesmärgist tulenevalt on eelnõusse koondatud erinevates juba olemasolevates seadustes sätestatud põhimõtted neid sisulises osas oluliselt muutmata. Idee ühest seadusest on hea, selline on ka üldine seadusloome trend. Samas on ebatõenäoline, et regulatsiooni tõstmine ühest seadusest teise muudaks oluliselt patsientide ja tervishoiutöötajate teadlikkust oma õigustest ja kohustustest või nende käitumistava. Selles osas on hoopis olulisem nii patsiendi kui ka tervishoiutöötajate teadlikkuse tõstmine vastavate koolituste ja infomaterjali abil. Teadlikkuse tõstmist ei peaks käsitlema mitte „kütusena" vaidlustele vaid vastupidi - nii tervishoiutöötajate kui patsientide teadlikkus asjakohasest regulatsioonist peaks aitama vaidlusi ennetada ja vältida. Vastavat tõdemust kinnitavad ka ajakirjanduse vahendusel avalikkuseni jõudnud juhtumid, millest paljudes poleks mingit skandaali kui nii asjaosalised kui ka lugejad oleksid kursis seaduse regulatsiooniga.

Loe edasi...

Lisatud: 27 Oktoober 2011

Arsti või haigla vastu kohtusse pöördumisel mängivad rolli mitmed erinevad aspektid. Esiteks loomulikult objektiivne aspekt ehk see, kas arstiabi tegelikult oli nõuetekohane ja kas nõudel üldse on õiguslikku alust, aga vähem tähtsam ei ole ka emotsionaalne aspekt. Emotsionaalse aspekti võiks kokku võtta lausega, et lisaks sellele, et teenus peab kvaliteetne olema, peab see ka kvaliteetne näima.¹ Näivuse ja nõude esitamise vahel tundub kohati olevat isegi tugevam seos kui nõude õigusliku põhjendatuse ja nõude esitamise vahel.

Kuna patsient ei oska enamustel juhtudel hinnata teenuse kvaliteeti, siis ta kujundabki oma arvamuse selle põhjal, mis mulje talle teenuse osutamine jättis, mida teine arst talle osutatud arstiabist arvab jne. Kogemuse põhjal võib väita, et nii objektiivsest kui ka emotsionaalsest aspektist on üheks kõige olulisemaks vahendiks nõude esitamise tõenäosuse vähendamisel, patsiendi teavitamine ning temaga suhtlemine.

Erilist tähelepanu tuleks pöörata teavitamisele juhul, kui ravis või diagnoosimisel kasutatakse üldtunnustamata meetodit. Üldtunnustamata meetodiks võib olla ravimite kasutamine mitteregistreeritud näidustusel (silmahaiguste ravis kasutatav vähiravim jne), ravijuhendist kõrvale kaldumine jms. Igal juhul tuleb üldtunnustamata meetodite kasutamisel informeerida patsienti sellest, et tegemist on üldtunnustamata meetodiga ja küsida selle kasutamiseks ka eraldi nõusolekut. Teavitamata jätmise õiguslikuks tagajärjeks võib olla ravitegevuse kvalifitseerimine lubamatu, omavolilise ravina. Teavitamata jätmise teiseks tagajärjeks võib aga olla see, et patsient hakkab arvama, et ta sai valeravi ja tema terviseprobleemid on põhjustatud arsti tegevusest, mitte tema pikaajalisest haigusest: "Vaegnägijad kinnitavad, et ei teadnud, mida täpselt ja miks neile silma süstiti. Ainus, mida öeldi, oli see, et pärast tuleb nägemine tagasi. Et tegu oli hoopiski soolevähi raviks mõeldud preparaadiga, tuli neile hiljem täieliku üllatusena. /.../ Kurja kirjavahetust on kahe lapse isa viimasel ajal kõvasti pidanud, sest tema sõnul röövisid talt silmanägemise hooletud arstid, mitte aga 20 aastat väldanud suhkruhaigus nagu ametlik versioon kinnitab."²

Loe edasi...

Lisatud: 27 Oktoober 2011

15.-18. septembrini toimus Bonnis prediktiivse, preventiivse ja personaliseeritud meditsiini maailmakongress, kus oli esindatud 43 riiki.

Kongressi esimene päev toimus Saksamaa parlamendi kunagises suurepärases hoones. Bonni linnapea Jürgen Nimptsch ja Bonni Ülikooli rektor professor Jürgen Fohrmann avasid kongressi. Avapäeva kindel sõnum oli – kaasaegses meditsiinis on oluline prediktiivne ja personaliseeritud aspekt, mis baseerub detailse geneetilise informatsiooni kasutamisel. Vaatamata traditsioonilise meditsiini viimase 50 aasta edule, mis põhineb haigete kriitiliste sümptomite jälgimisel ja ravimisel lähtudes füsioloogilisest-, organ- ja patobioloogilisest tasemest, on ikkagi olulised piirangud ja ebaefektiivsus mitmete komplekssete polügeensete krooniliste haiguste ravimisel nagu teise tüübi diabeet, vähk, neurodegeneratiivsed haigused, vaimsed patoloogiad. Peamiseks põhjuseks on asjaolu, et raviplaanid on standardiseeritud, samas on individuaalsed geneetilised tunnused varieeruvad. Tulemuseks on, et mõnedel juhtudel ravi toimib, teistes situatsioonides mitte ja osadele patsientidele on see hoopis kahjustava mõjuga.

Tänases meditsiinis kasutatavad ravimid on efektiivsed vaid 40-60% juhtudest ning kuni 7% on raske kahjustava toimega. USA-s näiteks oli aastane kulu (kahju) ebaefektiivsetele ravimitele 162,4 biljonit USA dollarit! Väga mõtlemapanev!

Uue informatsiooni allikaks on nn „omics" tehnoloogiad – genoomika, farmakogenoomika, funktsionaalne genoomika, proteoomika ja metaboloomika, mis annavad bioloogiale ja meditsiinile uued analüütilised meetodid. Just potentsiaalne võimalus integreerida erinevate uuringute tulemusi kastutades arvuti modelleerimist bioloogilise struktuuri mitmel tasemel ehk süsteemide bioloogias, on viinud kaasaegse molekulaarse meditsiini loomisele. Viimane on prediktiivne ja personaliseeritud. Loodetakse, et enam personaliseeritud nn „omic-based" meditsiin tõesti rakendub kui standard tervishoiu kvaliteedi parandamiseks ja maksumuse alandamiseks.

Võib väita, et meditsiin on alati olnud personaalne. Mis siis on uut nn personaliseeritud meditsiinis? Kompleksse molekulaarse informatsiooni kasutamine individuaalsete ennetus- ja raviotsuste tegemiseks. Eesmärgiks on õigele haigele õige ravim, õiges annuses ja õigel ajal. Kindlasti on ees suur töö, et kõikide erialade arstid mõistaks ja oskaks kasutada personaliseeritud meditsiini võimalusi.

Tervishoiu rahastajad ja poliitikud on võtmepositsioonil uuendustele nö „ukse" avamisel. Võib tunduda, et testid konkreetsete ravimite valimisel on liiga kallid. Kui aga teiselt poolt võtta kokku ebaefektiivse või lausa kahjustava ravi kulu, ületab viimane oluliselt testide maksumuse.

Üks sessioon oli pühendatud tervishoiu organisatsiooni küsimustele. Üksmeelselt leiti, et personaliseeritud meditsiini arengu eelduseks on tervishoiu korralduse muutmine. Näiteks võiks tuua Prantsusmaa, kus Rahvuslik Vähiinstituut lõi haiglatega seotud regionaalsete keskuste võrgustiku, et võimalikult kiiresti individuaalsetel patsientidel haigus täpselt diagnoosida ja sellest lähtuvalt ka optimaalne personaalne ravi valida.

Omaette küsimused on seotud meditsiinieetikaga. Kas ja missugused uued probleemid kaasnevad personaliseeritud meditsiiniga? Allakirjutanul oli selles kontekstis ettekanne ja tuli juhatada ka paneeldiskussiooni. Biopangad ja suured elektrooniliste haiguslugude süsteemid on personaliseeritud meditsiinis kesksel kohal. Vastuseid ootab terve rida küsimusi: kellel on juurdepääs geneetilisele informatsioonile; kuidas kasutada ja kelle oma (omand) on individuaalne geneetiline informatsioon; kas peaks üldse inimesi testima, kui ravi ei ole pakkuda; kas vanemad peaks oma lapsi testima täiskasvanueas avalduvate haiguste osas; kuidas muuta personaliseeritud meditsiin kättesaadavaks ja kas see on üldse saavutatav; kuidas õpetada tervishoiu professionaalidele personaliseeritud meditsiini erinevaid aspekte.

Kongressi korraldajad professor Olga Golubnitschaja (EPMA peasekretär) ja EPMA president Vincenzo Cosigliola võisid sisukate kongressi diskussioonidega igati rahule jääda. On tahtmine tsiteerida William Oslerit, keda peetakse ka nö kaasaegse meditsiini isaks – miks mitte isegi personaliseeritud meditsiini isaks. Ta märgib: „Hea arst ravib haigust, suurepärane arst ravib patsienti, kellel on see haigus." Ja edasi: „Variability is the law of life, and so no two faces are the same, so no two bodies are alike, and no two individuals react alike and behave alike under the abnormal conditions which we know as disease."

prof Hele Everaus

hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhataja

Kommentaar

Teema, millest prof Everaus kirjutab on ülioluline – see on paradigma muutus arstiteaduses, kus suund on "keskmise" patsiendi käsitlemiselt "reaalse" patsiendi käsitlemisele. Personaliseeritud lähenemisele aitab kaasa tehnoloogiline hüpe. Täna on võimalik TÜ laborites järjestada inimese genoom algusest lõpuni ehk kirjeldada üksikindiviidi bioloogiline variatsioon peaaegu täielikult. See loob olulise vundamendi, kust edasi liikuda ning praeguseks on sellise lähenemisega kirjeldatud mitmete haiguste uusi tekkepõhjusi. Siit omakorda viib tee uute ravisihtmärkideni. Tartus on olemas kõik eeldused selleks, et rakendada personaliseeritud meditsiini praktikasse – ülikooli ja kliinikumi koostöös kujuneks rahvusvaheliselt silmapaistev, kaasaegne ja tarmukas meditsiinikeskus. Sellega kaasneks nii kliinikumi kui ka ülikooli mõjukuse hüppeline kasv maailmas.

Prof Sulev Kõks

Lisatud: 15 August 2011

Vaimulik teenimine raviasutustes on olnud päevakorral õigupoolest Eesti taasiseseisvumisest alates. Nagu ikka on leidunud neid, kes seda on tuliselt pooldanud, aga ka neid, kes on olnud neutraalselt või isegi skeptiliselt meelestatud. Võib-olla oleme taas jõudnud hetke, et meenutada haiglahingehoiu põhiküsimusi – millega üldse on tegu ja kellele on see suunatud.

Visa müüt on, et vaimulik teenimine haiglates olevat puhtalt kirikute soov ennast kehtestada ja usulist propagandat teha. Kindlasti ei ole see nii. Pigemini on see ühelt poolt kirikule antud ülesanne toetada kannatavat või mistahes raskuses olevat inimest ning teiselt poolt on inimesel ka õigus sellist toetust oodata. Ütleksin isegi, et põhiseaduslik õigus saada teenitud vastavalt oma usulisele maailmavaatele.

Siia lisandub arusaam, et inimene ei ole ainult ihu, vaid ta on ka hing ja vaim. Arstidele ei ole mingi saladus, et võidakse küll ihu väga professionaalselt ravida, kuid kui inimese hinges on valu või elutüdimus, siis kannatab selle all kogu ravi efektiivsus. On aga inimese hinges rahu ja lootus, siis on üldiselt raviprognoosid paremad. Selles mõttes on haiglahingehoiu teema sügavalt ka meditsiini- ja kultuurifilosoofiline ning ilmselt oleks palju tahta, et euroopalikud arusaamad selles osas juurduksid meie ühiskonda üleöö.

Asjakohastes arutlustes on kõlanud arvamus, et kui patsiendil on hingeabi vaja, kutsugu ta siis vaimulik. See on muidugi variant, kuid pragmaatiliselt võetuna üsna komplitseeritud. Tihipeale need soovid ei jõua vaimulikeni, ja samas on vaimulike hõivatus väga suur. Oluline on ka haiglaid külastavate vaimulike haiglatööd puudutava kompetentsi olemasolu, mida koguduse vaimulikelt alati eeldada ei saa. Seega on ikkagi kõige parem, kui igal raviasutusel, ja mitte ainult hooldus- vaid ka aktiivraviasutusel, oleks oma hingehoidja või kaplan, kes oleks hästi kursis vastava asutuse töö spetsiifikaga.

Järjest enam on hakatud kõnelema sellestki, et mitte ainult ravialused, vaid ka meditsiinipersonaal vajab hingelist tuge. Maikuus „Postimehes" ilmunud kõrvakliiniku ravitüsistuste lugu kinnitas seda. Rääkimata aeg-ajalt ettetulevast patsientide rahulolematusest ja kaebusest, mis on arstidele arusaadavalt suureks stressi allikaks. Siin ei ole tarvis häbeneda. Õieti kõik nn inimesteametid, sh ka arstid vajavad oma vaimset toetussüsteemi. Olles ise üle kahekümne aasta külastanud erinevaid haiglaid, võin kinnitada, et vaimulikust teenimisest võidavad kõik, nii ravitavad kui arstid. Muide, täpselt sama kogemus on nii kaitseväes, kinnipidamiskohtades kui ka politseis.

Lõpuks paar sõna hetkeolukorrast. Sotsiaalministeeriumis toimuvad perioodiliselt kohtumised Eesti Kirikute Nõukogu, haiglate liidu ja haigekassa esindajate vahel. Nende konsultatsioonide käigus püütakse leida ühiselt teid, kuidas teha hingehoiu teenus laiemalt kättesaadavaks ning arutatakse riigipoolseid finantseerimisvõimalusi. Tahan siinkohal südamest tänada sotsiaalminister Hanno Pevkuri igakülgse abi eest nende protsesside juhtimisel ja suunamisel. Samuti kõiki seniseid ja tulevasi koostööpartnereid raviasutuses. Ja loomulikult vaimulikke, hingehoidjad ja vabatahtlikke, kelle armastus ei ole unustanud kannatavat inimest.

Lõpetuseks. Olen veendunud, et hingeabi pakkumise võimaldamine ei ole niivõrd kiriku või üksikraviasutuste vastutus, vaid see on eelkõige riiklik küsimus ja poliitilise otsustamise koht. See on ka küsimus elukvaliteedist Eestis ning euroopalike humanistlike ühisväärtuste jagamisest ning nende realiseerimisest meie ühiskonnas.

Ove Sander
EELK assessor

Kommentaar

Hingehoidja töö on tänaseks haiglamaastikul täiesti aktsepteeritud tegevus. Olles üks selle töövaldkonna alustajatest Eestis, võin kinnitada, et läbitud on pikk protsess. Selle paarikümne aasta jooksul on haiglates, kus hingehoidjad töötavad, nende tegevuse mõistmine ja aktsepteerimine kasvanud. Haiglas töötava praktikuna ootaksin väga enda kõrvale kolleege, kellega oma üha kasvavat töökoormust jagada. Kahjuks saavad uute hingehoidjate töölevõtmisel takistavaks majanduslikud argumendid. Seepärast oleks ääretult oluline, et leitaks riiklikul tasandil lahendus, kuidas finantseerida hingehoidjate tööd haiglas. Seda vastutust ei oleks õiglane ainult haiglatele panna. Siiski on minu puhul just naistekliinik ja lastekliinik selle vastutuse paljude aastate jooksul enestele võtnud. See on olnud väga meeldiv ja loodetavasti ka viljakas koostöö.

Naatan Haamer
naistekliiniku ja lastekliiniku hingehoidja