Lisatud: 28 Veebruar 2022

Eesti neurokirurge, neurolooge ja meditsiiniteadlasi on tabanud valus kaotus. 24. veebruaril lahkus mitme põlvkonna arstide õpetaja ja neurokirurgia arendaja professor Arvo Tikk, kes pühendas oma pika tööelu arstina, õppejõuna, teadlasena ja meditsiiniloo talletajana Tartu Ülikooli närvikliinikule.

Arvo Tikk sündis 30. oktoobril 1929. aastal Tallinnas õpetajast ema ja keemikust isa perekonnas. 1948. aastal alustas ta õpinguid Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas ja peagi astus Üliõpilaste Teadusliku Ühingu neuroloogiaringi, kus teaduslike uurimistööde tegemise kõrval omandati esimesi erialaseid oskusi. 1954. aastal asus ta tööle närvikliinikusse ja jäi sellega seotuks kogu elu: alustas assistendina, täitis hiljem dotsendi ja vanemteaduri kohustusi ning töötas alates 1975. aastast neurokirurgia professorina. Lisaks üliõpilaste õpetamisele oli ta aktiivne lektor arstide diplomijärgsetel täienduskursustel ja erialastel konverentsidel.

Arvo Tikk oli oma varajases arstipraktikas ka Eesti intensiivravi rajajaid: 1958. aasta poliomüeliidiepideemia ajal oli ta hingamiskeskuse loomise juures, et ravida tollal unikaalse aparatuuri toel hingamislihaste halvatusega haigeid. Hingamiskeskus võimaldas aidata intensiivravi vajavaid raske ajukahjustusega teadvushäirega haigeid ja nii osutus Arvo Tikk ka üheks anestesioloogide seltsi asutajaliikmeks ja juhatuse liikmeks. Hingamiskeskuses tehtava töö baasil tegi Arvo Tikk ka teaduslikku uurimistööd. 1965. aastal kaitses ta kandidaaditöö ja 1972. aastal doktoritöö raskete ajukoljutraumade mehhanismidest ja käsitlemisest. Ta oli paljude kraadiõppurite juhendaja ja arvukate teadusartiklite autor.

Neurokirurgina spetsialiseerus Arvo Tikk neurotraumatoloogiale ja perifeersete närvide kahjustustele ning arendas uudseid operatsioonimeetodeid lülisambakirurgias. Vaatamata nõukogude aja piiratud võimalustele oli tal tunnustatud neurokirurgina võimalus käia külalislektoriks Saksamaal ja Ameerika Ühendriikides. Lisaks erialasele tegevusele oli ta ka Eesti meditsiinieetika arendaja. Ta oli esimese eetikakomitee loomise juures, tegutses aastaid selle esimehena, oli hiljem Sotsiaalministeeriumi bioeetika nõukogu esimees ja UNESCO rahvusvahelise eetikakomitee liige. Arvo Tikk on korduvalt pälvinud oma mahuka ja mitmekülgse tegevuse eest tunnustuse, sealhulgas Eesti Punase Risti I klassi teenetemärgi, Tartu Tähe, Tartu Ülikooli suure medali, Tartu Ülikooli Kliinikumi elutööpreemia ja erialaseltsi Ludvig Puusepa medali.

Arvo Tikule oli erakordselt oluline närvikliiniku tegevuse jäädvustamine nii fotodel kui ka kirjasõnas. Tänu temale on olemas ajalooline e-fotoarhiiv, milles on talletatud sündmused läbi aastakümnete. Ta tutvustas närvikliinikus tehtut väsimatu lektorina ja kirjutas oma eluteest haaravas raamatus „Arstina läbi elu“. Meie mälestustesse jääb Arvo Tikk kui optimistlik ja avatud südamega teadlane ja arst, suur Õpetaja, kes oli aastakümneid kolleegidele närvikliinikus heaks eeskujuks ja toeks.

Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudi närvikliinik

Tartu Ülikooli Kliinikumi närvikliinik

Ludvig Puusepa nimeline Neuroloogide ja Neurokirurgide Selts

Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkond

Tartu Ülikool

Lisatud: 25 Oktoober 2021

24. oktoobril 2021 täitub sada aastat Eesti psühhiaatrite õpetaja ja eeskuju professor Jüri Saarma sünnist. 100. sünniaastapäevale pühendatud sündmusel Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikus taasavati skulptor Endel Taniloo poolt valmistatud büst ning professor Saarmat meenutasid tema lapsed akadeemik Mart Saarma, tütar Riina Saarma ning Jüri Saarmaga koos töötanud kolleegid ja kaasteelised – emeriitdotsent Jüri Liivamägi, dr Tiina Agan, dr Ülo Kallassalu jt.

Prof Saarma lõpetas 1945. aastal Tartu Riikliku Ülikooli (TRÜ) arstiteaduskonna ning kaitses psühhiaatria valdkonnas meditsiinikandidaadi kraadi 1948. aastal Tartus ja meditsiinidoktori kraadi 1964. aastal Moskvas. Ta oli kõrgelt hinnatud õppejõud nii Eestis kui ka külalisprofessorina Kanada ja Soome ülikoolides. 1953. aastal rajas ta Tartu Riikliku Ülikooli kõrgema närvitegevuse labori, millest kasvas välja TRÜ üldise ja molekulaarse patoloogia instituudi psühhofarmakoloogia labor ning tema eestvedamisel avati 1987. aastal Tartus ajakohane psühhiaatriakliinik.

Professor Saarma oli viljakas kirjutaja, tema poolt loodud eestikeelne psühhiaatriaalane õppekirjandus on märkimisväärne. Eriti oluline on olnud tema panus eestikeelse valdkonnaga seotud terminoloogia arendamisesse. Lisaks suutis ta oma koostatud õpikutes siduda tol ajal teada oleva psüühikahäirete etioloogia, patogeneesimehhanismid, patsientide uurimisvõtted, psüühikahäiretega isikute ravi ja rehabilitatsiooni vajalikkuse ning psühhiaatrilise abiga seotud juriidilised aspektid ühtseks tervikuks.

Antud süsteemne lähenemine on patsiendi käsitluses kesksel kohal psühhiaatrias ka tänasel päeval. Endiselt püsib aktuaalsena vajadus suurendada inimeste teadlikkust vaimse tervise ja psüühikahäirete olemusest, et varakult probleeme märgata ja tõenduspõhist abi otsida. Õigeaegset sekkumist piiravad sageli pikad ravijärjekorrad, millele otsitakse lahendusi nii teenuse pakkujate ja omavalitsuste poolt kui ka riiklikul tasandil. Lisaks on tõdetud, et nutikate tervist edendavate tehnoloogiliste seadmete kasutuse tõhusust psühhiaatrias ei tohi alahinnata. 

Oma enamloetud „Psühhopatoloogia“ raamatu eessõna on Jüri Saarma lõpetanud lausega – „Tulevastele psühhiaatrite ja psühholoogide põlvkondadele soovin vaibumatut teadmishimu ning kustumatut hingesoojust jagamiseks abivajajatele“. Nende sõnade järgi on Eesti psühhiaatriakliinikutes tegutsenud mitu põlvkonda vaimse tervise spetsialiste.  

Jüri Saarma (24.10.1921–7.2.2001) mälestusüritus toimus Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikus 22.10.2021.

Kliinikumi Leht 

Lisatud: 20 September 2021

In memoriam Raul-Allan Kiivet

30.11.1960–16.09.2021

16. septembril lahkus meie hulgast kauaaegne Tartu Ülikooli tervishoiukorralduse professor Raul-Allan Kiivet.

Raul-Allan Kiivet lõpetas 1979. aastal Tallinna 7. Keskkooli ning 1985. aastal cum laude Tartu Ülikooli arstiteaduskonna. Teadusest huvitatuna asus ta pärast ülikooli lõpetamist tööle Tartu Ülikooli farmakoloogia instituuti ning juba 1988. aastal kaitses seal meditsiiniteaduste kandidaadi väitekirja. Tema teadusjanu näitab ka asjaolu, et 1999. aastal kaitses ta meditsiinidoktori väitekirja farmakoepidemioloogias Rootsis Karolinska Instituudis. Aastal 1996 sai Raul-Allan Kiivetist tervishoiukorralduse professor Tartu Ülikooli tervishoiu instituudis. Aastatel 1998–2015 oli ta Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi juhataja.

Raul-Allan Kiiveti arvukad teaduspublikatsioonid käsitlevad farmakoepidemioloogiat, tervishoiuteenuseid ja tervishoiuökonoomikat. Tema juhendamisel on kaitstud kolm doktoriväitekirja ja neliteist magistriväitekirja. Innovatiivse ja praktilise suunana on ta Eestis välja töötanud tervisetehnoloogia hindamise valdkonna ning arendanud seda, et toetada põhjendatud otsuseid ohutu, efektiivse, patsiendikeskse ja ühiskonnale parimat väärtust taotleva tervisepoliitika elluviimiseks. Raul-Allan Kiiveti tööalaseid pürgimusi on alati toetanud perekond ja tema enda sportlik vaim.

Raul-Allan Kiiveti teadusorganisatsioonilise ja -administratiivse tegevuse ampluaa ulatus kaugele väljapoole Tartu Ülikooli. Ta on olnud Eesti Teaduste Akadeemia rahvastiku ja rahvatervise nõukogu liige, Eesti Teadusfondi arstiteaduste ekspertkomisjoni liige, Tartu Ülikooli rahvatervise kraadinõukogu esimees, Euroopa teadus- ja tehnoloogiakoostöö komitee liige, Euroopa Ravimiameti inimravimite komitee liige ja Tartu Ülikooli Kliinikumi nõukogu liige. Raul-Allan Kiivet on korraldanud ja edendanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna elu, töötades aastatel 2000–2006 internatuuri ja residentuuri prodekaanina. Aastatel 2007–2009 töötas ta Maailma Terviseorganisatsioonis ravimite eelhindamise programmis. Raul-Allan Kiivet oli pikka aega üks tervishoiukorralduse arvamusliidreid Eestis, avaldades oma seisukohti ja kujundades hoiakuid päevakajalistel teemadel. Ta oli üks nendest, kellel oli võime näha suurt pilti.

Hoolitsedes arstiteaduse ja tervishoiu arenemise eest kõikjal, kuhu käed ulatusid, pühendas professor Raul-Allan Kiivet tervishoiukorralduse suure pildi kõrval oma tähelepanu ka üksikküsimustele, mida ta tähtsaks pidas, olgu siis ravimiteadusealane tegevus Eesti Farmakoloogia Seltsis või Eesti käitumis- ja terviseteaduste keskuse longituudsete telguuringute toetamine.

Professor Raul-Allan Kiivet oli missiooniinimene, isetu ja eetilise selgrooga absoluutselt kõigis oma tegemistes. Probleeme nähes ja lahendusvõimalusteks ideid omades ei jäänud ta kunagi mugavalt kõrvaltvaatajaks, vaid võttis vastutuse, panustas aega, ei kõhelnud pingutada eesmärkideni jõudmiseks. Nii oli see Eesti tervishoiusüsteemi väljaarendamisel ja selle jätkusuutlikkuse tagamisel, aga ka terve Tartu Ülikooli ning eraldi arstiteaduskonna ja meditsiiniteaduste valdkonna, samuti Tartu Ülikooli Kliinikumi käekäigu suunamisel.

Tartu Ülikooli edenemine läks talle korda sedavõrd, et rektoraadi koostöökutsetele ei öelnud ta kunagi ei. Eelarvekomisjon, põhikirjakomisjon, kliinikumi nõukogu, mitme rektori nõuküsimised – nõnda ongi professor Kiiveti ideelised sõrmejäljed nii ülikooli juhtimisreformi kui ka finantsvõimekuse tugevdamise plaanides; tema kollegiaalne ja sirgeselgne hoiak aitas ülikooli meie koostöös kliinikumiga.

Mahajääjatele jääb järgimist vääriv eeskuju – visioonikuse, isikliku pingutuse, vastutuse võtmise oma. Kolleegid jäävad professor Raul-Allan Kiivetit meenutama kui head organisaatorit ning väga süstemaatilist inimest. Ta hoolis ülikoolist, hoolis nendest, kes ülikoolis töötavad ja õpivad. Eelmisel aastal, kui ta sai ülikooli suure medali ja küsiti, mida tähendab tema jaoks Tartu Ülikool, vastas ta nii: „Tartu Ülikool tähendab võimaluste loomist ja vastutust selle eest, et siia õppima tulnud särasilmsed noored läheksid ellu tarkade, hoolivate ja tegusatena.“

Lisatud: 20 September 2021

16. septembril lahkus meie hulgast rahvusvaheliselt tuntud ftisiaatria-pulmonoloog, Tartu Ülikooli emeriitprofessor, meditsiinidoktor Heinart Sillastu.

Heinart Sillastu sündis 1. jaanuaril 1929 Tallinnas tööliste perekonnas. 1942. aastal lõpetas ta Tallinna 21. Algkooli, 1947. aastal Tallinna Reaalkooli (tolleaegse 2. Keskkooli) ja 1954. aastal Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna. Järgnes aspirantuur. Erilist huvi tundis Heinart Sillastu tuberkuloosi kui ühe maailmas ja Eestis levinuma haiguse vastu. Meditsiiniteaduste kandidaadi väitekirja kaitses ta 1959. aastal ja doktoriväitekirja 1974. aastal.

1958. aasta septembrist kuni 1994. aasta augustini töötas Heinart Sillastu arstiteaduskonnas, algul assistendina, hiljem dotsendina ja alates 1976. aastast professorina. Aastatel 1966–1973 oli ta arstiteaduskonna prodekaan, aastatel 1992–1994 ftisiaatria ja pulmonoloogia professor ning kopsukliiniku juhataja. Professor Sillastu emeriteerus 1994. aastal. Tema teadusuuringud hõlmavad eeskätt tuberkuloosi ja teiste kopsuhaiguste patofüsioloogiat, diagnostikat ja ravi ning tema trükis avaldatud tööde koguarv on üle 200.

Professor Heinart Sillastu tööalane tegevus on olnud laia rahvusvahelise haardega. Aastatel 1972–2001 oli ta Eesti Kopsuarstide Seltsi esimees, aastatel 1982–1991 tolleaegse Nõukogude Liidu esindaja ja nõunik Rahvusvahelise Tuberkuloosi ja Kopsuhaiguste Tõrje Liidu Euroopa regiooni nõukogus ning Maailma Terviseorganisatsiooni tuberkuloosiekspertide rühmas. 1981. aastal pälvis ta Eesti NSV riikliku preemia (1977). Tema tegevust on kõrgelt hinnatud ka mitme välisriigi aunimetuste ja tunnustusavaldustega: ta on Soome kõrgeima mitteriikliku autasu Severi Savoneni hõbemedali kavaler (1997), Soome Kopsuarstide Seltsi auliige (1988), Ungari Kopsuarstide Seltsi auliige (1989), Argentina Meditsiiniühingu välisauliige (1990), Soome kopsuhaiguste seltsi FILHA auliige ja Venemaa Föderatsiooni Kopsuarstide Seltsi auliige (2008). Samuti on ta Eesti Kopsuarstide Seltsi auliige (2005). Koos Soome FILHA-ga korraldas ta aastail 1996–2006 Eestis rahvusvahelisi tuberkuloosialaseid täienduskursusi. Heinart Sillastul oli suuri teeneid selles, et aastakümneid kestnud tuberkuloosivastases võitluses on saavutatud suurepäraseid tulemusi.

Leiname head kolleegi, organisaatorit, sõpra, džentelmeni, head suhtlejat ja tundliku sotsiaalse närviga inimest.

Lisatud: 11 Veebruar 2021

In memoriam professor Tiina Talvik (21.04.1938–09.02.2021)

Eesti lastearste, neurolooge ja teadlaskonda on tabanud valus kaotus – lahkus Õpetaja, lasteneuroloogia ja kliinilise geneetika rajaja professor Tiina Talvik.

Tiina Talvik lõpetas 1962. aastal TÜ arstiteaduskonna raviosakonna. Lastehaiguste dotsent Leida Keres kutsus noore neuroloogiahuvilise Tiina tööle Tartu Linna Kliinilisse Lastehaiglasse, kus ta töötas aastail 1962–1968 arst-lasteneuroloogina. See pediaatriline praktika oli ettevalmistus tulevaseks eluks.

1965. aastal ühines Tiina Talvik geneetikute grupiga, alustades vaimselt alaarenenud laste tsütogeneetiliste uuringutega. Temast sai üks kliinilise geneetika teenistuse rajajaid Eestis. Tartu Vabariikliku Kliinilise Haigla geneetikakabinet, mida juhatas Tiina Talvik, oli esimene kogu tolleaegses Nõukogude Liidus. 1973. aastal kaitses Tiina Talvik kandidaadidissertatsiooni „Tsütogeneetilised uuringud lastel vaimse alaarengu korral ja geneetilise konsultatsiooni küsimused“. Just Tiina Talviku initsiatiivil loodi kliinilise geneetika õppetool, kus tema õpilased on jätkanud aine õpetamist ja arendamist. Talvikul oli kaalukas roll kõigi vastsündinute sõeltestimise alustamisel, mis on märgatavalt parandanud kaasasündinud haiguste ravi Eestis. Samuti oli ta üks harvikhaiguste arengukava loojatest Eestis.

1974. aastal kutsus prof Ernst Raudam Tiina Talviku neuroloogia ja neurokirurgia õppetooli assistendiks. Seda aega kuni aastani 1990 (sel ajal sai temast dotsent) iseloomustab lasteneuroloogia kui eriala loomine ja teaduslik arendamine, spetsialistide koolitus ja kliinilise neurogeneetika arendamine. Üliõpilastele luges Tiina Talvik muu hulgas meditsiinigeneetikat, mis seoti neuroloogiaga pärast geneetika põranda alt väljatulekut Nõukogude Liidus. Et suurendada üliõpilastes huvi geneetika ja oma pere ajaloo vastu, nõudis Talvik geneetika eksamil ühe ülesandena sugupuu koostamist. Elav huvi perinataalselt tekkiva ajukahjustuse vastu viis tema teadusgrupi asfüksia, oksüdatiivse stressi ja hüpoksilis-isheemilise ajukahjustuse uurimiseni 30 aasta vältel.

Olles pikka aega Balti Lasteneuroloogide Seltsi president, oli Tiina Talvikul professionaalide kogukonna loojana suur mõju lasteneuroloogia arengule kogu Baltikumis.

Aastatel 1991–1999 oli Tiina Talvik Tartu Ülikooli pediaatria kateedri juhataja, alates 1992. aastast professor. Samal aastal kaitses ta doktoriväitekirja teemal „Hypoxic-ischaemic brain damage in neonates (clinical, biochemical and brain computed tomographical investigation)“.

2000.–2003. aastani oli Talvik TÜ lastekliiniku pediaatria õppetooli juhataja ja SA Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku juhataja. Ta seadis eesmärgiks, et igal pediaatria alaerialal oleks üks-kaks kraadiga arsti ja üks dotsent, olles sealjuures ise nõudliku ja innovaatilise juhendajana suur eeskuju ja motiveerija. Talviku (kaas)juhendamisel kaitsti edukalt 17 doktoriväitekirja ja ta oli kaasautor ligi 200 teaduspublikatsioonile. Tema juhtimisel jõudis lastekliinik arstiteaduskonna parimate kliinikute hulka nii teaduspublikatsioonide avaldamise kui ka õppetöö korralduse poolest. 2003. aasta sügisest jätkas Tiina Talvik TÜ lastekliinikus tööd emeriitprofessori ja vanemteadurina.

Tiina Talviku aktiivset teadustööd ja ühiskondlikku elu märgistavad rohked preemiad ja tunnustused: Eesti Vabariigi teaduspreemia arstiteaduse valdkonnas, aasta ema tiitel, Tartu Ülikooli ja Tartu linna medal, Eesti Punase Risti I klassi teenetemärk, Eesti Vabariigi teaduspreemia pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest, auhind „Elutöö geneetikuna“, Tartu Ülikooli Kliinikumi preemia. Aastast 2018 oli Tiina Talvik Tartu linna aukodanik ja Tartu Suurtähe kavaler.

Tiina Talvik oli mitme erialaseltsi ja komitee liige, Ludvig Puusepa nimelise Neuroloogide ja Neurokirurgide Seltsi ja Eesti Lastearstide Seltsi auliige ning Eesti Lasteneuroloogide Seltsi aupresident. Suure panuse andis ta Tartu Ülikooli Kliinikumi kliinilise eetika komitee töösse.

Märkimisväärselt mõjukas oli Tiina Talvik puuetega inimeste õiguste eest seismisel. Tema algatusel said teoks ka esimesed rehabilitatsiooni-/taastusraviarstide täiendusõppesarjad, millega pandi alus teaduspõhisele rehabilitatsioonile Eestis. Professor Tiina Talvik oli puuetega laste ja noorte tugiteenuste arendamisele pühendunud SA Eesti Agrenska Fondi auväärne vaimne ema ja juhatuse esimees alates selle loomisest 2003. aastal kuni elu lõpuni.

Ta ei väsinud eriliste laste perede käekäigu vastu huvi tundmast. Ta mäletas igaüht ja kostitas neid toetava sõnaga. Kõigil puuetega laste peredele pühendatud üritustel püüdis ta alati kohal olla ja igaühele tähelepanu jagada. Professor Tiina Talviku jaoks olid raske puudega lapsi kasvatavad vanemad arstitudengitele ning tulevastele tervishoiu- ja sotsiaaltöötajatele parimad eluõpetajad.

Veel 4. veebruaril juhtis ta reipalt Eesti Agrenska Fondi Tammistu peremaja nurgakivi asetamise tseremooniat koos riigipea ja Eesti Agrenska Fondi patrooni Kersti Kaljulaidiga. Peremaja ehitus oli tema suur südameasi ja unistus. Kahjuks ei näe tema silmad enam hetke, mil see on päriselt täide läinud.

Sõbrad ja kolleegid jäävad alatiseks mäletama Tiina Talvikut kui suure südamega, alati külalislahket ja säravat daami, keda ehtisid tihti pärlid. Tiina Talviku jälgedes jätkavad neuroloogidena tema kaks tütart.

Tartu Ülikool

Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkond

Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituut

Tartu Ülikooli lastekliinik

Tartu Ülikooli närvikliinik

Tartu Ülikooli Kliinikum

Tartu Ülikooli Kliinikumi lasteliinik

Tartu Ülikooli Kliinikumi närvikliinik

Tartu Ülikooli Kliinikumi kliinilise geneetika keskus

Eesti Lasteneuroloogide Selts

Ludvig Puusepa nimeline Neuroloogide ja Neurokirurgide Selts

Eesti Lastearstide Selts

Eesti Meditsiinigeneetika Selts

SA Eesti Agrenska Fond

Eesti Naisüliõpilaste Selts

Lisatud: 21 Detsember 2020

IN MEMORIAM. Emeriitprofessor Ants Peetsalu

Eesti arstiteadust on tabanud valus kaotus. 20. detsembril lahkus lugupeetud arst ja teadlane, endine dekaan, paljude kolleegide õpetaja emeriitprofessor Ants Peetsalu.

Ants Peetsalu sündis 25. aprillil 1942 Pärnumaal Halinga vallas. 1960. aastal lõpetas ta Tartu 5. Keskkooli ja 1966. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonna. Seejärel alustas ta Tartu Maarjamõisa haiglas tööd kirurgina. 1969. aastal astus Ants Peetsalu arstiteaduskonna üldkirurgia kateedri juures aspirantuuri, mille lõpetas kandidaaditöö „Muutused vere hüübimissüsteemis gastroduodenaalsete haavandite ja neist põhjustatud verejooksude korral“ kaitsmisega aastal 1972. Aastatel 1972–1981 töötas ta arstiteaduskonna üldkirurgia, anestesioloogia ja reanimatoloogia kateedri assistendina, alates 1982. aastast sama kateedri dotsendina. 1992. aastal kaitses Ants Peetsalu doktoriväitekirja „Vagotoomia duodenaalhaavandi korral. Maohappesuse, seerum-pepsinogeen-1, maolimaskesta histoloogia ja Helicobacter pylori uurimine“.

1992. aastal valiti Ants Peetsalu Tartu Ülikooli kirurgiliste haiguste korraliseks professoriks ja 1993. aastal kirurgiakliiniku juhatajaks. Kirurgiakliinikut juhtis ta 20 aastat. Aastatel 1994–2000 oli ta arstiteaduskonna dekaan. Tema suur panus oli arstiteaduse õppekava ja residentuuri viimine vastavusse Euroopa Liidu nõuetega. Professor Peetsalul oli kaalukas osa Tartu Ülikooli Kliinikumi moodustamisel koostöös Tartu Ülikooli, Sotsiaalministeeriumi ja Tartu linnaga, et ühendada parimal viisil ravi- ja õppetöö.

Ants Peetsalu teadus- ja arendustegevus oli väga aktiivne. Tema erialaste publikatsioonide arv ulatub üle 200, sealhulgas teaduslikke artikleid on üle 60. Peamised uurimisvaldkonnad olid tüsistunud peptilise haavandi epidemioloogia, diagnostika ning ravi lähi- ja kaugtulemused, samuti mao- ja duodenaalhaavandtõve kirurgilise ravi kaugtulemuste uurimine: maolimaskesta histoloogia, Helicobacter pylori, seerum pepsinogeen, seerumgastriin ja vagotoomia täielikkus. Professor Peetsalu käivitas regulaarselt töötavad interdistsiplinaarsed neeru- ja maksasiirdamise töörühmad ning tema eestvõttel alustati pankrease siirdamist.

Õppetöö oli kogu aeg Ants Peetsalu töö lahutamatu osa. Ta oli hinnatud lektor nii diplomieelses kui ka -järgses õppes. Tema juhendamisel on edukalt kaitstud kuus doktoritööd. 2001. aastal pani ta koos üliõpilastega alguse kirurgiakliiniku juures regulaarselt töötavale üliõpilaste kirurgiaringile, mis tegutseb tänini.

Aega jätkus tal ka muu organisatsioonilise ja erialase tegevuse jaoks väljaspool kirurgiakliinikut. Ta oli ajakirja Scandinavian Journal of Surgery nõuandva kogu tegevliige, ajakirja Journal of Hepato-Gastroenterology ametlik kaastoimetaja Eestis ja Eesti Rahvuskultuurifondi allfondi, professor Uno Sibula fondi juhatuse esimees. Ta oli valitud Põhja-Ameerika seedetraktikirurgia ühingu tegevliikmeks, Saksa kirurgide seltsi liikmeks ja ühenduse Balttransplant tegevjuhiks.

Professor Ants Peetsalu on pühendunud töö eest pälvinud hulga autasusid: TÜ arstiteaduskonna medali, Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi, TÜ suure medali, Soome Valge Roosi I klassi teenetemärgi, Tartu linna aukodaniku ja Tartu Suurtähe kavaleri tiitli, TÜ kliinikumi preemia ja TÜ aumärgi.

Ants Peetsalu elus olid väga tähtsal kohal töö, perekond, sõbrad ja sport. Ta jagas armastust, toetust ja innustust kirurgist abikaasale Margotile, oli eeskujuks oma kahele pojale Indrekule ja Antsule ning oli hea vanaisa oma kahele pojapojale. Sõprade ringis oli ta alati oodatud kui mõnus humoorikas kaaslane, laulu- ja spordimees. Suviti olid tema meelisharrastused tennis ja jalgrattasõit, talvel jäähoki ja suusatamine.

Jääme Ants Peetsalu mäletama kui väliselt ranget ja printsipiaalset, kuid sisemiselt sooja, südamlikku ja vastutustundlikku kolleegi.

Tartu Ülikool
Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkond
Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituut
Tartu Ülikooli kirurgiakliinik
Tartu Ülikooli Kliinikum

Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliinik

Lisatud: 01 Aprill 2019

Eesti arstiteadust on tabanud valus kaotus. 27. märtsil 2019 lahkus lugupeetud arst ja teadlane, paljude kolleegide õpetaja emeriitprofessor Jaak Maaroos.

Jaak Maaroos sündis 25. juulil 1942 Tartus. Aastal 1966 lõpetas ta Tartu ülikooli arstiteaduskonna ja asus ülikooli tööle, jäädes siia 43 aastaks (1966–2009). Aastal 1971 kaitses Maaroos Tartu ülikoolis meditsiiniteaduste kandidaadi kraadi sisehaiguste erialal ja 1986. aastal meditsiiniteaduste doktori kraadi Kaunase Meditsiini Instituudis kardioloogia erialal.

Ta pani aluse Tartu Ülikooli ja Tartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliinikule, mida ta pikka aega ka juhatas kuni emeriteerumiseni 2009. aastal. Ta oli füsiaatria ja taastusravi eriala üks loojatest Eestis ning residentuuri üldjuhendaja. Tema teadustegevus oli seotud eeskätt südamehaiguste ennetamise, diagnostika ja ravi uurimisega. Ta oli üks neist, kes pani Toomas Sullingu töörühma liikmena Eestis aluse koronaarkirurgiale.

Jaak Maaroosi algatusel ja juhtimisel arendati välja südamehaigete varajase taastusravi teaduspõhine rakenduslik süsteem. See on olnud teadus-, arendus- ja õppetöö edendamise alus Tartu Ülikoolis, Tartu Ülikooli Kliinikumis ning kogu füsiaatria ja taastusravi erialal Eestis.

Professor Maaroos on avaldanud üle 260 publikatsiooni, sealhulgas hulgaliselt peatükke erialastes õpikutes ja raamatutes. Tema juhendamisel või kaasjuhendamisel kaitsti kaks kandidaadi- ja kolm doktoriväitekirja.

Jaak Maaroos on olnud Eesti Kardioloogide Seltsi ja Eesti Taastusarstide Seltsi juhatuse liige, samuti oli ta Eesti Taastusarstide Seltsi ja Eesti Spordimeditsiini Föderatsiooni auliige. Ta pälvis ENSV riikliku teaduspreemia, Tartu Ülikooli suure medali, Tartu Ülikooli arstiteaduskonna medali, Tartu Raefondi preemia ja Tartu Ülikooli Kliinikumi teaduspreemia.

Tervislike eluviiside järgija ja propageerijana oli professor Maaroos eeskujuks tema juures õppinutele ja kolleegidele. Tema suured hobid olid tennis, suusatamine, jäähoki ja kalastamine.

Jääme Jaak Maaroosi meenutama kui sõbralikku, hea huumorimeelega, rõõmsameelset ja armastatud õpetajat, kolleegi ja juhendajat ning eriala eestvedajat.

Tartu Ülikooli spordimeditsiini ja taastusravi kliinik
Tartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliinik
Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkond
Eesti Spordimeditsiini Föderatsioon
Eesti Kardioloogide Selts
Eesti Taastusarstide Selts

Lisatud: 01 Aprill 2019

21.12.1935-15.03.2019

Lahkunud on Tartu Ülikooli emeriitprofessor Märt Saarma, kes pälvis kolleegide lugupidamise innuka õppejõu ja kõrgelt kvalifitseeritud psühhiaatrina.

Märt Saarma sündis Tallinnas ja õppis seal 20. Keskkoolis, mille lõpetas 1954. aastal.

Järgides perekonnatraditsioone astus Märt Saarma TÜ arstiteaduskonna raviosakonda, mille lõpetamise järgselt 1960. aastal asus tööle psühhiaatrina Tarvastu psühhiaatriahaiglas.

Märt Saarma alustas õppejõuna Tartu Ülikoolis 1964. aastal aspirantuuri ajal. Kandidaaditöö teemal „Aminasiini, trifluoperasiini ja haloperidooli kliinilis-füsioloogiline toime skisofreenia korral“ valmis 1968 aastal. Kuni 1975. aastani töötas ta TÜ psühhiaatria kateedris teadurina ja seejärel dotsendina.

1977. aastal kaitses Märt Saarma doktoritöö teemal „Depressiivsete seisundite ja nende ravi kliinilis-neurofüsioloogiline analüüs“. Ta valiti korraliseks professoriks 1985. aastal, alates 1998. aastast oli ta TÜ emeriitprofessor. Kuni 2016. aastani jätkas Märt Saarma tööd konsultandina Ahtme Haiglas.

Professor Märt Saarma teadustöö peamisteks suundadeks olid kliiniline psühhofarmakoloogia, depressiooni sümptomaatika ja diagnoosimine.

Õppetöös oli professor Saarma mitmekülgne. Ta õpetas psühhiaatriat arstiüliõpilastele, psühhopatoloogiat psühholoogidele ja kohtupsühhiaatriat juristidele. Professor Saarma osales paljude eestikeelsete õppevahendite koostamisel ja avaldas kokku 149 teaduslikku tööd, neist artikleid oli 62.

Märt Saarma oli alati oma töös väga kohusetundlik ja põhjalik. Õppetööd tahtis ta teha maksimaalselt hästi – loengukursusi valmistas ette põhjalikult ja võimalikult uue materjaliga. Märt Saarma oli sirgjooneline ja talle olulistel teemadel väljendas selgelt oma seisukohti, mõnikord üsna kirglikult. Märt Saarmale võis alati kindel olla, sest endale võetud kohustusi täitis ta ilmtingimata nii hästi kui vähegi suutis. Ta toetas ja julgustas nooremaid kolleege akadeemilisel teel edasi minema.

Märt Saarma hobidest oli esikohal kirglik tegelemine sõjaajalooga, ta armastas oma maakodus nii tööd teha kui ka puhata.

Mälestus abivalmis psühhiaatrist, laia silmaringiga õpetajast ja kohusetundlikust teadlasest jääb paljude kolleegide ja patsientide südamesse.

Tartu Ülikooli psühhiaatriakliinik
Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinik
Eesti Psühhiaatrite Selts

Lisatud: 22 Jaanuar 2018

Dotsent Uudo Reino (16.04.1935-09.01.2018) oli lastekirurgilise õpetuse ja lastekirurgia koolkonna rajaja Eestis. Ta oli juhtiv spetsialist laste väliste ja sisemiste suguorganite arenguanomaaliate ravi küsimustes nii Eestis kui terves N. Liidus. Uudo Reino oli vaieldamatiult üks hinnatumaid lektoreid üliõpilastele ja arstidele täienduskursustel. Dotsent U. Reino on olnud enamuse Eesti lastekirurgide õpetaja ja juhendaja. Ta oli uute lastekirurgiliste ravimeetodite, uurimismeetodite ja operatsioonide juurutamise initsiaator Eestis.

Uudo Reino sündis 16. aprillil 1935. aastal Tartus. Ta lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna kiitusega 1959. A, millele järgnes lastekirurgia kliiniline ordinatuur ja aspirantuur Moskva Arstide Täiendusinstituudis, enesetäiendus Helsingis, Turus, Stockholmi Karolinska Ülikooli lastekirurgia kliinikus jne.

Dotsent Reino töötas aastatel 1959–1961 Räpina Rajoonihaigla kirurgi ja peaarstina, 1965–1966 Tallinnas lastekirurgina, 1966–1970 TÜ assistendina ja alates 1971. a oli TÜ dotsent lastekirurgia erialal.
Uuno Reino kaitses 1966. aastal kandidaaditöö teemal "Soo määramine ja korrektsioon lastel välimiste ja sisemiste suguorganite anomaaliate puhul".

Dotsent U. Reinolt on ilmunud ca 140 teaduspublikatsiooni. Tema olulisemad uurimisvaldkonnad olid lasteuroloogia ja vastsündinute kirurgia. Ta oli kauaaegne TÜ ÜTÜ esimees, juhendanud üliõpilastöid ning juhendanud Karin Variku meditsiinikandidaadi dissertatsiooni 1988. aastal ja. M. Märtsoni doktoritööd 1999. aastal.

Dotsent U. Reino oli mitme grandi hoidja ja teaduslik juhendaja, lasteuroloogia alal sai ta 5 autoritunnistust. Ta oli Eesti Lastekirurgide Seltsi asutajaliige, selle pikaaegne esimees, Balti Lastekirurgide Assotsiatsiooni asutajaliige ja endine president. Ta organiseeris Eesti ja Soome lastekirurgide koostööd, oli Soome M. Sulamaa nimelise Lastekirurgide Seltsi liige. Oli Kliinikumi Lastefondi asutajaliige.

Tema tööd on tunnustatud Tartu Ülikooli väikese medaliga ja paljude tänukirjadega.

Jääme meenutama dotsent Uudo Reinot kui sõbralikku, hea huumorimeelega, positiivset ja armastatud õpetajat, kolleegi, juhendajat, eriala eestvedajat. Oma positiivsuse ja nakatava entusiasmiga võitis ta ka pisemate patsientide hirmu arstide ees.

Kirurgiakliinik
Kirurgiakliiniku lastekirurgia osakond

Lisatud: 23 Märts 2015

Veiko Vasar, 16.01.1956-07.03.2015
Ootamatult omandas 7. märtsi kevadhommik nukra tähenduse – lõpuni oli käidud professor Veiko Vasara elutee. Veiko Vasar sündis 16.01.1956 Tartus arstide perekonna kolmest pojast keskmisena. Vanemate eeskuju ja kodust saadud tõekspidamised olid suunanäitajaks Veiko Vasara valikutele ja viisid ta pärast Tartu 5. Keskkooli lõpetamist õppima arstiteadust. 1980. aastal, ülikooli lõpetamise järgselt, töötas Veiko Vasar Tartu Riikliku Ülikooli psühhiaatria kateedris algul teadurina ja hiljem assistendina, töötamise kõrval valmis tal 1987. aastal kandidaadi väitekiri. Aastatel 1990–1999 oli Veiko Vasar psühhiaatria õppetooli dotsent, seejärel professor, 1990–1991 oli ta külalisteaduriks Helsingi Ülikoolis. Aastal 1992 sai temast TÜ psühhiaatriakliiniku ning psühhiaatria õppetooli juhataja, samuti ka Tartu Ülikooli arstiteaduskonna nõukogu liige. Aastast 1995 oli Veiko Vasar Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriakliiniku peaarst ja 2000. a kuni käesoleva ajani oli ta psühhiaatriakliiniku juhataja. Veiko Vasar on õpetanud kõiki viimasel kahel kümnendil Tartu Ülikoolis üliõpilastest arstideks küpsenud kolleege. Veiko Vasar on avaldanud üle 90 publikatsiooni ning tema juhendamisel on kaitstud 8 väitekirja, 3 väitekirja juhendamine jäi pooleli. Teadlasena on Veiko Vasar olnud mitmekülgne ning süvenenud erinevatesse teemadesse alates unemeditsiinist kuni ärevuse neurobioloogiliste alusteni.

Eesti Psühhiaatrite Seltsi juhatuse liikmena on professor Veiko Vasar aidanud suunata olulisi arenguid Eesti psühhiaatrias. Aastast 2002 oli ta sotsiaalministeeriumi psühhiaatria erialakomisjoni liige.
Faktid, mis peegeldavad Veiko Vasara väga suurt töövõimet ja laiahaardelisust, ei anna edasi tema lahkumise tegelikku tähendust ega kirjelda kaotuse suurust. Veiko Vasar oli kolleegide suhtes alati arvestav, empaatiline, aus ja lugupidav. Ta ei seadnud enda huve esiplaanile, säilitas rahuliku meele ka väga pingelistes olukordades, võttis otsuste tegemisel alati aega mõtlemiseks ning kõikide asjaolude kaalumiseks. Psühhiaatriakliiniku juhtimisel oli tema peamine eesmärk korraldada kliiniku struktuur ja personal sellisteks, mis tagaks võimalikult hea abi patsientidele nende kannatuste leevendamisel. Veiko Vasar oskas organisatsiooni arengus alati näha mõne sammu ette, tajuda tervikpilti ja suurepäraselt analüüsida minevikus toimunu mõju praegusele ja tänaste otsuste mõju edasisele arengule. Kindlakäeliselt 20 aastat psühhiaatriakliinikut juhtides kujundas Veiko Vasar psühhiaatriakliiniku kaasaegseks teadus- ja õppekeskuseks, kus töötajad tunnevad end turvaliselt, toetatuna ja kaasatuna.

Ootamatult lühikeseks jäänud eluteel jättis Veiko Vasar endast inimesena, kolleegina, juhina ja teadlasena jäljed, mida mööda me ikka ja jälle oma mõtetes ning mälestustes temani jõuame.

Tartu Ülikooli Kliinikum
Tartu Ülikooli psühhiaatriakliinik
Eesti Psühhiaatrite Selts

Dr Anu Järv, üldpsühhiaatria keskuse juhataja: „Veiko Vasar oli tasakaalukas ja tark juht, kes oskas teha kaalutletud otsuseid. Ta oli suurepärane analüüsija ning hea kuulaja. Tema juurde oli võimalus kõigil töötajatel pöörduda, teha ettepanekuid ja avaldada soove töökorralduse muutmiseks. Tema iseloomus oli omakasupüüdmatust, meelekindlust, kohusetunnet ja kaugete sihtide märkamist. Keerulistes oludes oskas ta reageerida rahulikult, olles seejuures toeks ja mitte kritiseerijaks. Ta oli suure töövõime ning õiglustundega. Kliiniku pere jääb Veiko Vasarat mäletama kui head ja siirast inimest."

Dr Inna Lindre, vanemarst-õppejõud admin. kohustes: „Professor Veiko Vasar oli meie poolt väga austatud ja lugupeetud kolleeg. Tema tark ja tasakaalukas juhtimisstiil lõi tingimused olulisteks, aja nõuetele vastavateks arenguteks. Veiko kabineti uks oli meile alati avatud, ta oli valmis aitama, tema poolt pakutud lahendused olid objektiivsed ja õiglased. Kõige muu hulgas on väga tähtis tema eriline toetus lastepsühhiaatria arengule nii kliinikus kui kogu Eestis. Veikoga koos töötatud aeg oli kõigile arendav, meeldiv ja turvaline."

Dr Juhan Kaldre, ambulatoorse osakonna juhataja: "Professor Veiko Vasar on juba residentuuri astumisest jäänud meelde väga heasüdamliku, mõistva ja toetavana. Imetlusväärne on olnud tema võime näha seoseid ainult talle omasel elegantsel ning silmi avaval moel, mis psühhiaatriast rääkides on andnud minu erialasesse arengusse midagi, mida mujalt poleks kuidagi saanud. Mälestused tema esinemistest, mis alati erialastele üritustele värvi andsid ning vestlustest nüüd tühjemaks jäänud psühhiaatriakliiniku majas jäävad alatiseks meelde."

Reet Tohvre, ülemõde: „Professor Vasaral oli erakordne oskus panna väga erinevad inimesed koos tööle. Ta oli alati kannatlik ja mõtles mitu sammu ette. Pigem püüdiski ta näha tulevikku ja seda, kuidas täna tehtud otsused tulevikku mõjutavad. Ta väärtustas väga kõrgelt kõiki kliiniku töötajaid. Sageli muretses ta töötajate suure koormuse ja läbipõlemise pärast. Kahjuks aga ei osanud ta seejuures ennast säästa. Mul oli suur au töötada temaga koos peaaegu 19 aastat ja julgen öelda, et ta kindlasti sooviks, et me ei kurvastaks ülemäära ning püüaksime endast anda parima, et tema poolt alustatut väärikalt ja parimal viisil jätkata."

Lisatud: 19 September 2014

Mai Otsa (neiupõlvenimega Mahlapuu) sündis 1938. aastal Tallinnas. 1945. aastal alustas ta õpinguid Tallinna Mittetäieliku Keskkooli 1. klassis, õpingud jätkusid Kaiu 7. klassilises koolis ja Vändra keskkoolis. 1956. aastal astus ta Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonda, mille lõpetas 1962. aastal arst-stomatoloogina ning asus sama aasta 1. augustist tööle stomatoloogiakliiniku kirurgia osakonnas, kus töötas ühtekokku 47 aastat.

Dr. Otsa oli põhjalike teadmiste, imeliste käeliste omaduste ja väga hea suhtlemisoskusega hinnatud arst. Juba 1964. aastal määrati ta kirurgia osakonna ordinaatoriks, 1977. aastal liikuva osakonna juhatajaks ja peaarsti asetäitjaks. 1980. aastast kuni 2000. aastani töötas dr. Otsa stomatoloogiakliiniku kirurgiaosakonna juhatajana.

Pika karjääri jooksul tuli tal põhimõttekindla naisena rinda pista paljude veidrustega. Näiteks meenutas lugupeetud arst veel käesoleval aastal allakirjutanule, et sügaval stagnaajal tuli tal kirurgina täita arusaamatut "hammaste eemaldamise plaani". Kui plaan oli täitmata, preemiat ei saanud. Inimese ja arstina oli ta juba toona seisukohal, et võimalusel tuleb hambaid ennekõike ravida, mitte eemaldada. Ühel korral olevat ta isegi ametnikega pahuksisse läinud, et miks ei ole patsientidel piisav arv hambaid välja tõmmatud. See on tunnistuseks, et dr. Otsa oli arst, mitte paberimäärija – tema kutsumus oli abistada inimesi. Tema sihikindlus ja julgus olid eeskujuks paljudele.

Allakirjutanu veetis dr. Otsaga töötades kaks residentuuriaastat. Sellest ajast meenub stomatoloogia kliiniku II korruse patsientidest tulvil koridor, sest kõik soovisid saada tunnustatud arsti vastuvõtule. Isekeskis kutsuti osakonnas seda tunglevat suurt hulka patsiente naljatades dr. Otsa "fänniklubiks". Koostöö temaga tähendas tempokaid ja põnevaid päevi. Üks erakordseid mälestusi on seotud tarkusehamba eemaldamisega, millega toonase residendina kimpu jäin. Appi palutud dr. Otsa eemaldas hamba mõne sekundiga, seejuures patsiendile suhu vaatamata. Minu imestunud pilgule järgnes aegade lõpuni meeles püsiv lause: "Kunagi õpite nägema kätega. Ärge kartke hambaid!" Vanusevahele vaatamata kujunes sellest koostööst lähedane sõprussuhe, mis jäi kestma ka pärast 2009. aastat, mil dr. Otsa pensionile jäi.

Dr. Otsat jäävad mälestama mitmed põlvkonnad hambaarste, suukirurge, näo-lõualuukirurge ning kolleegid stomatoloogiakliinikust. Meenutame dr. Otsat alati hea sõnaga ning langetame koos tema kolme tütre ja lähedastega leinas pea.

Dr. Kristo Ivanov
Kolleeg, õpilane ning sõber
stomatoloogia kliiniku nimel

Lisatud: 06 Detsember 2013

01.02.1936 – 29.08.2013

29. augustil 2013 aastal viis raske haigus meie hulgast tunnustatud kardioloogi, kelle kogu elu oli pühendatud kardiokirurgia arengule Tartus.

Elvi Liiv sündis 1. veebruaril 1936. aastal Tartus. Kooliteed alustas Valguta algkoolis, edasi järgnesid Tartus Lina tänava kool ja hiljem Tartu III Keskkool. Pärit muusikalembesest perekonnast, õppis ta kooli ajal akordioni mängima. Vaba aega sisustas ta laulmise ja korvpalliga.

1955. aastal astus Elvi Liiv Tartu Meditsiinikooli, mille kiitusega lõpetamise järel sai võimaluse astuda eksamiteta Tartu Ülikooli arstiteaduskonda. Huvi kardioloogia vastu viis ta kokku dotsent Ülo Lepaga, kelle juhendamisel osales juba üliõpilasena kliinilises töös prof. A. Kliimani südamekirurgia grupis. See grupp koosnes entusiastidest, kes soovisid aidata südameriketega haigeid, kelle medikamentoosne ravi oli ammendunud. Dots. Ülo Lepa tubli õpilasena omandas Elvi Liiv nende haigete diagnostika ja ravi võtted, operatsiooniaegse jälgimise ja postoperatiivse ravi põhimõtted.

Südamehaigete lastega tegelemisel oli suunajaks dr. Maido Luts. Algaastad kardiokirurgias olid väikese kogemuse ja suurte probleemide tõttu väga rasked, aega ja pühendumist nõudvad, aga selle töö jaoks oli dr. Elvi Liiv just kui loodud – rahulik, heasoovlik, põhjalik, suurte teadmistega, alati abivalmis. Need omadused aitasid tal luua patsientide ja nende omastega hea ja usaldusväärse kontakti.

Erialase kvalifikatsiooni tõstmiseks oli dr. Elvi Liiv kahel korral täiendusel Moskvas A. N. Bakulevi nimelises instituudis. Tal olid head sidemed ka Vilniuse südamekirurgia kliinikuga, kus sai korduvalt käia kogemusi omandamas ja alati oli ta aktiivne osaleja Tartu Ülikooli täiendusteaduskonna korraldatud ettevõtmistes.

Hea kolleegina oli Elvi Liiv teistele meeldivaks nõuandjaks ja konsultandiks. Vajadusel asendas jaoskonnaarsti ja töötas vereülekannete osakonnas. Palju energiat ja jõudu läks üliõpilaste, residentide ja täiendajate koolitusele. Oma õpilaste töösse suhtus osavõtlikult ja rõõmustas nende edusammude üle.

Aidates teisi, oli tal ka endal mitmel korral probleeme tervisega, tuli teha raskeid otsuseid, kuid alati oskas ta leida hea lahenduse, ei murdunud ei füüsiliselt ega psüühhiliselt.

Elvi Liiv hindas kõrgelt perekonda ja ilusat kodu, mille nad koos perega suutsid rajada töö kõrvalt ja teistele justkui märkamatult. Kodus peeti lugu kunstist ja muusikast. Kaotusvalus jääb teda leinama muusikust tütar perega.

Meie osakond jääb Elvi Liivi meenutama ja mäletama kui inimest, kes oli sündinud arstiks.

Kardiokirurgia osakond

Lisatud: 06 Detsember 2013

Head kolleegid!

Tartu Ülikooli ajaloo muuseumil kutsub üles osalema ülikooli vanasse anatoomikumi kavandatava meditsiiniloolise ekspositsiooni kujundamisel ja rikastamisel.

Kutsume üles teada andma ajaloolistest esemetest, fotodest, dokumentidest, õppematerjalidest ja kõigest muust sellisest, samuti kaasaegsemast materjalist, millel võiks olla koht Eesti ja Tartu Üikooli meditsiiniloo jäädvustamisel.

Teisisõnu – enne kui midagi ära viskate, mõelge, kas tegemist ei võiks olla muuseumieksponaadiga!

Kontaktisik Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis: peavarahoidja Leili Kriis (See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.)

Kliinikumi Leht

Lisatud: 28 Veebruar 2013

Digikaamerate laia levikuga on pildistamine muutunud massiliseks, kuid kahjuks unustatakse pildid sageli fotoaparaati või paremal juhul arvutisse ning varsti ei mäleta enam keegi, mis seal kujutatud oli.

Kliinikumi elu tähtsamaid sündmusi ja arenguetappe on viimasel aastakümnel küllalt hästi dokumenteeritud digifotodena ja huvitavamad nendest on vaadatavad kliinikumi sisevõrgu pildigaleriis.

Kahjuks on aga väga puudulikult kajastatud erinevate kliinikute siseelu. Eriti kasin on pildimaterjal paberfotode ja slaidide ajastust, samuti varasemate sõjajärgsete aastate kohta. Tänaseks on hindamatu väärtusega fotod erinevate haiglate tegevusest 1920ndatel ja 1930ndatetel aastatel ning varemgi.

Sageli jäävad meie töötajate pensioneerudes nende kodudesse seisma fotod haiglaelust. Tegelikult on kliinikumi pildipank neist väga huvitatud, sest varasematel aastatel tehtud fotod on suure kultuuriväärtusega meie kliinikute ja seal töötanud inimeste mäletamiseks (nt riietus, ruumid, aparaadid, protseduurid).

On viimane aeg mitmel pool säilinud pildid kokku korjata ja jäädvustada tulevastele põlvedele. Meie kõik millalgi tuleme ja läheme, kuid 1802. aastal asutatud Tartu Ülikooli Kliinikum on püsivam. Mõelgem sellele ja vaadakem üle oma pildialbumid ja karbid piltide ning slaididega. Kogume sealt kokku kodus kasutult seisvad haiglate elu puudutavad materjalid. Tooge oma pildialbumid, fotod ja slaidid näha avalikkussuhete juhile Kristi Taelale (tel 731 9310, L. Puusepa 1a, 4. korrus, ruum 4114). Siis saab huvipakkuva välja valida, skaneerida ja vastavalt omaniku soovile kas anda talle tagasi või säilitada kliinikumi fotokogus.

Fotole annavad põhilise väärtuse lisatud andmed pildistamise aja, toimud tegevuse ja selles osalenud inimeste kohta, märkige need andmed piltide juurde

Meil kõigil on pidevalt kiire, kuid võtkem korraks aeg maha ja vaadakem üle, mis aastate jooksul on sahtlitesse kogunenud. Seal on kindlasti üllatavaid leide. Tehke see väike pingutus ja tooge need materjalid tutvumiseks L. Puusepa 1a avalikkussuhete teenistusse.

Head tegutsemist!

prof. emer. Arvo Tikk

Lisatud: 30 November 2012

Patsiendi anamnees 85 aastat tagasi: sissekanne Tartu Ülikooli närvi- ja vaimuhaiguste kliiniku vastuvõturaamatust.

No22

16. II 1927

K/.../ J/.../ 19 a.v. vallal.

elas ja pärit Järvamaa, Võhmuta vald, Liiva talu 1908 a. sünd 18. IX,

Jalgsemaa küla koolis 3 talvet käinud, õppis mõnes aines hästi, teises halvasti, sai iga aastaga edasi (11-14 a.v.), lõpetas. Oli suur tahtmine õppida. Elab kodus seni ajani. Tööd ei tee koolist saadik, sunnitult teeb vahest veidi.

Juba väikesest saadik imelik poiss, „veidrate tujudega", võib olla sündimisest saadik, „pööret" igatahes pole tähele pantud. Kaua enne koolieast logeles päevad otsa metsas, ajas oravaid taga, üksi kusagil puu all, rääkis ja naeris omaette, ei söönud vahest nädalate kaupa, lõppes ära, siis hakkas äkki jälle sööma ja kosus. Olnud alati üksinda, kunagi teistega koos ei mängind. On üksik laps (teine vend 10 a.v. surnd, vaim. terve old).

Kodus käis hää meelega, väga püüdis õppida, arvutamises oli nõrk, samuti pähe õppimises, lugemine, kirjutamine, joonistamine, laulmine olid hääd.

Pääle kooli samuti imelik, käis ringi metsas, vahest läks lauta rääkis loomadega, naeris neid etc.

Katsuti karjaseks panna, „koeruse" pärast murdis ta lehmal jalaluu, ja lambal viskas kiviga reieluu katki, kahju pole tal selleks sugugi olnud, naernd; armastab loomi piinata. – Möödunud sügisest saadik halvemat märgata, 3-4 päeva ei söö sugugi, on vihane, ähvardab emat tappa, sest ema olevat süüdi tema haiguses...

Vahest hüppab koha pääl ja litsub omal kaela mõlemi kätega, hingab valjult sääljuures ütleb, „nagu keegi sunniks nii tegema, südamest sunnitakse, muidu on halb olla." Ütleb vahest „kõrvad huluvad" ja kõrvades „nagu rääkimist kuuleb". Ei mäleta mida kuulnud on; „silmade ees" midagi erilist pole näind. Üksvahe pesi pooled ööd ja päevad oma nägu ja käsa – „südamest ajab" nii tegema.

Pats. räägib sosinal „ei julge" valjuste rääkida. – Sugukonnas ühtki vaimu.-närvih; langet. ega joomarit.

Schizophrenia

Kliinikumi arhiivi haiguslugudest

tegi väljavõtte Ene Selart

Lisatud: 23 Veebruar 2012

K/.../ J/.../ 18. a Lymphangitis et abscessus

Sissetulnud 22. august 1920

Remonditööline Aro raudteejaamas. Woka wallast Wiru maakonnast pärit. Wanemad elus-terwed. Haigel on 2 wenda, mõlemad terwed. Õde surnud kopsupõletikku. Lapsepõlwehaigusi ei ole põdenud. Pärastpoole alati terwe. Suguhaigusi ei ütle olnud olewad. Praegune haigus algas seitse päewa tagasi. Haige tundis päewal töö juures et kõik ihu oli raske ja nii kui jõudu oleks wähe. Õhtal tuli kodu ja kohe heitis ühes kõige riietega woodi. Woodis tulid kõwad külma wärinad mis kestsid kuni hommikuni. Hommiku wõttis haige aspirini pulbrisi, millejärele parema tundis olewad. 3 päewal hakkas parem säär alumises osas walutama. Paistetust esialgselt ei olnud. Walud läksid päew-päewalt kõwemaks. 5 päewal ilmus sääre alumisse osasse paistetus ja punetus. Arst määras minkisuguseid pulbrisi ja käskis külmawee kompressisi peale panna mida haige ei täitnud. Et haigus ikka halwemaks läks ja rawitsusest kohal abi ei saanud otsustas haige kliiniku astuda. Raudteel wagunis kadusid walu jala seest ära. Ka katsumise juures ei olnud jalg enam walus.

Allikas: Haavakliinik operatsiooni ja vastuvõtu raamat 11. sept. 1920 – 27. mai 1921 a.

Lisatud: 16 September 2011

T/.../ J/.../ 21 a. w.

Sissetulnud 10. XII. 20

Treffneri kooli õpilane Wabina wallast Wõru maak. pärit. 9aastaselt leetrid põdenud. Minewal aastal angina lacunaris olnud. Muul ajal alati terwe olnud Praegune haigus juhtus 9 s.k. öösel. Purjus-peaga akna juurde wärsked õhku saama läinud ja aknast teisekorrapealt wällja kukkunud. Ise kukkumist ei mäleta. Wäljas lamas märkuseta maas umbes 1 tund aega. Ärkas ise üles ja läks tuppa (weel ei teadnud, et ta aknast alla on kukkunud) ja heitis woodisse magama. Ainult hommiku 8 ajal pööras passija haige tähelepanekud wigastuste peale. Haigel on parema silma ümbruskond ümberringi sinine, paremal pool eespool kõrwa umbes os zygomaticuse kohal weike 1 cm pikk haaw ja paremal pool alumise lõua otsa umbes 3 cm pikk pikuti lõualuu serva mööda kuni luuni ulataw rebenenud äärtega haaw. Peale selle on weel werejookski olnud ninast ja pahemast kõrwast. Pahema käewars käeliikme ümbruskonnast paistetanud ja walus. Haige ei ütle enesel suguhaigusi olnud olewa. Alcoholi tarwitab wähe. Ei suitseta.

Allikas: Haavakliinik: operatsiooni ja vastuvõtu raamat 11. sept. 1920 – 27. mai 1921 a.