lk12 Triin Arujõe Kliinikumi LehtTartu Ülikooli Kliinikum on astumas järgmist sammu keskkonnasäästlikkuse poole ning alustab üleminekut ühekordsetelt pakenditelt korduskasutatavatele. Üleminekuperiood algab 1. oktoobrist.

 

Kliinikumi Kohvikumist ostetakse ühes päevas toitu ja kohvijooke ühekordses pakendis keskmiselt 360 korral. „Kõik ühekordsed nõud, sealhulgas biolagunevad, satuvad Eesti tänaste tehnoloogiliste võimaluste juures segaolmejäätmetesse, mis tähendab omakorda väga suurt koormust keskkonnale. Nii oleme võtnud sihiks, et Tartu Ülikooli Kliinikumist saab Eesti esimene haigla, kes loobub toitlustamisel ühekordse pakendiprügi tekitamisest. Selle sammuga väldib kliinikum edaspidi enam kui 100 000 ühekordse pakendi teket aastas, mis on omakorda väga oluline muutus keskkonna hoidmise nimel,“ selgitas keskkonna ja puhastuse osakonna juhataja Triin Arujõe.

 

1. oktoobrist algab kliinikumi kohvikutes üleminekuperiood, mil katsetatakse Ringo korduskasutatavaid nõusid. Lisaks jäävad üleminekuajal kasutusele ka senised ühekordsed pakendid ning võimalus osta söögi- ja joogipoolist kaasa ka isiklikes nõudes. Ringo ja ühekordsete pakendite hinnad ühtlustatakse ning muudatustega liituvad ka kliinikumi pinnal tegutsevad R-Kioski müügipunktid. „Üleminekuperiood kestab aasta lõpuni, mille lõppedes jääb lisaks Ringo süsteemile võimalus ka kohapeal söömiseks portselannõudest ning toidu kaasaostmise võimalus isiklikes korduskasutatavates nõudes,“ rääkis toitlustusteenistuse tootmisjuht Piret Tammvere.

 

„Ühekordsetest pakenditest loobumisel annavad kliinikumi töötajad olulise panuse keskkonna säästmisesse, olles sellega eeskujuks ka teiste asutuste töötajatele,“ täiendas Triin Arujõe.

 

 Kliinikumi Leht

  

lk9 töörõõmuspetsialistid EMOSSeptembri lõpus liituvad kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna (EMO) meeskonnaga töörõõmuspetsialistid, kelleks on kaks koera. Osakonna vanemõe Mari Teugjas-Koit sõnul on kolmekuulise pilootprojekti eesmärgiks hinnata, kas ja kuidas mõjutavad koerad EMOs töötavate inimeste töörõõmu ning millist mõju omavad nad läbipõlemise riski vähendamisele.

 

„Töö erakorralise meditsiini osakonnas on stressirohke ning viimasel kahel aastal on koroonapandeemia süvendanud vaimse tervise muresid tervishoiutöötajate seas veelgi – läbipõdemise risk on kõrgenenud ning samuti risk varasemate vaimse tervise probleemide korral nende süvenemisele. Uuringutes on välja toodud, et seoses koroonapandeemiaga on 55–70% erakorralise meditsiini osakondades töötavast personalist dokumenteeritud läbipõlemist, mis on alarmeeriv tulemus,“ tutvustas projekti tagamaid anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku ülemõde Kärt Karri.

 

Mari Teugjas-Koit on optimistlik töörõõmuspetsialistide kaasamisel: „Varasemad uuringud kinnitavad ka seda, et veetes teraapiakoeraga viis minutit aega, omab see sama efekti stressi vähendamisele, kui kakskümmend minutit rahus ja vaikuses viibimist“. Projektis saavad vabatahtlikena osaleda kõik EMO töötajad, kellel tuleb enne ja pärast projekti täita samasisulised testid, mis hindavad töörõõmu ja läbipõlemist. Pilootprojekti lõppemise järgselt hinnatakse tulemusi enne ja pärast sekkumist. Testid on koostatud töö- ja organisatsioonipsühholoogia dr Merle Parmaku poolt, kes tulemusi ka hindab. Täiendavad küsimustikud patsientidele ja nende lähedastele, kes võivad samuti kohtuda EMOs liikuvate koertega, on koostatud vanemõe poolt.

 

Üheks töörõõmuspetsialistiks on EMO õe Triinu Kivitari Nova Scotia retriiver Nala, kellega nii töötajad kui patsiendid juba ka tuttavad on. Nala ei ole erakorralise meditsiini osakonnas võõras – ta on kutsikast peale käinud kolleegide tegemistele kaasa elamas. „Nala regulaarsed külaskäigud EMOsse on pakkunud palju positiivseid emotsioone nii töötajatele kui ka patsientidele ja nende lähedastele. Näiteks on Nala aidanud ärevaid lapspatsiente, aga ka täiskasvanuid, kes tunnevad hirmu haigla ja tervishoiutöötajate ees. Just sellest positiivsest tagasisidest ajendatult sai alguse ka töörõõmuspetsialisti pilootprojekti idee,“ rääkis vanemõde. Lisaks töörõõmuspetsialistiks olemisele läbib Nala hüpokoera koolitusprogrammi. Hüpokoer ehk diabeedi abikoer õpetatakse hindama omaniku madalat veresuhkrutaset lõhna järgi ning talle sellest märku andma. Hästi koolitatud koer oskab koolituse lõpuks tuua vajaliku toidu või joogi veresuhkrutaseme tõstmiseks või alarmeerida teisi inimesi tekkinud ohtlikust olukorrast.

 

Teine neljajalgne sõber, kes EMOs pilootprojekti raames töörõõmu jagab, on viie ja poole aastane Austraalia Lambakoer Lenna. Lenna on varem sarnast ametit pidanud teises kollektiivis. Tema omaniku Grete Pihlapuu sõnul meeldib koerale väga inimestega suhelda ning selline võimalus on tore väljakutse nii omanikule kui ka koerale, kuna erinevate olukordadega toimetulekuks peab omanikul oma koeraga väga hea side olema. Ta toob välja, et oma looma peab hästi tundma ning teadma, millised situatsioonid talle sobivad ja oskama märgata, et ka loom ennast uues keskkonnas turvaliselt ja mugavalt tunneks. Lenna on samuti enda uue töökeskkonnaga juba tutvumas käinud. EMOsse läheb ta väga hea meelega, sest teab, et ees ootavad naeratavad kolleegid, kes lahkelt paisid jagavad ning enda lõunavõileiba Lennaga jagada soovivad.

 

Mõlemad koeratiimid valmistuvad sooritama ka Eesti Abi- ja Teraapiakoerte Ühingu teraapiakoeratiimi eksamit.

 

Kliinikumi Leht

26. augustil 2022 kaitses Heigo Reima filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Colorectal cancer care and outcomes – evaluation and possibilities for improvement in Estonia“ („Kolorektaalvähi ravi ja tulemite hindamine ning nende parandamise võimalused Eestis”).  

Töö juhendajateks olid onkoloogia lektor Jaan Soplepmann (dr. med. (meditsiiniteadused), TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja epidemioloogia ja biostatistika osakonna juhataja, vanemteadur Kaire Innos (PhD (arstiteadus), Tervise Arengu Instituut). Oponendiks kaasprofessor Toni Seppälä (PhD), Tampere Ülikool, Soome.

 

Kokkuvõte
Kolorektaalvähk on üks sagedamaid vähihaigestumuse ja -surma põhjuseid maailmas. Töö eesmärk on hinnata kolorektaalvähi haigestumust, ravikvaliteeti ja elulemust Eestis ning leida võimalusi tulemuste parandamiseks.

 

Eesti Vähiregistrist saadud andmete põhjal analüüsiti pikaajalisi haigestumuse ja elulemuse trende. Diagnostika ja ravi muutuste hindamiseks kasutati kolorektaalvähi patsientide 1997. ja 2011. aasta kohortide andmeid. Viidi läbi randomiseeritud uuring, et hinnata operatsioonipreparaatide intraarteriaalse metüleensinisega värvimise mõju lümfisõlmede leidmisele. 

 

Käär- ja pärasoolevähi haigestumus Eestis suurenes uuringuperioodil. Viimaste aastate haigestumuse tõus vanuserühmas 60–69 ja I staadiumi osakaalu tõus viitavad sõeluuringu mõjule. Elulemus paranes oluliselt, kuid jäi siiski ligikaudu 10% võrra madalamaks võrreldes Põhjamaadega. Haigestumuse ja elulemuse trendid erinesid alapaikme, soo, vanuse ja staadiumite lõikes. Oluliselt madalam elulemus ilmnes III staadiumi maksanurga vähi korral, mille põhjuseks võib olla puudulik kirurgiline ravi. Diagnostika ja multimodaalne ravi on Eestis oluliselt paranenud, kuid tuvastati siiski mitmed probleemkohad. Jätkuvalt on probleemiks hilinenud diagnoosimine, metastaatilise haiguse osakaal püsib kõrge ja tõusnud on erakorraliste operatsioonide hulk. Metüleensinisega värvimine parandab oluliselt staadiumi määramise täpsust, võimaldades seeläbi loobuda osadel patsientidel ebavajalikust adjuvantsest keemiaravist.

 

Kolorektaalvähi haigestumuse ja suremuse vähendamiseks tuleb võidelda riskiteguritega ja tõhustada sõeluuringut läbi suurema hõlmatuse ja kvaliteedi tagamise. Tuleb teha pingutusi varase avastamise, õigeaegse diagnoosimise ja ravi tagamiseks kõigile patsientidele ja ravikvaliteedi pidevaks jälgimiseks.

 

Dr Jaan Soplepmann, Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgilise ja günekoloogilise onkoloogia osakond; Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituut: Heigo Reima tuli 2010. aastal residendiõppe raames kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku kirurgilise onkoloogia osakonda. Koheselt avaldus tema huvi vähikirurgia vastu. Lisaks praktilisele tööle paelusid teda teoreetilised küsimused ning arutelud nende ümber. Seetõttu tegin Heigole ettepaneku teha 6 residentuurikuu jooksul uurimistöö ja kirjutada põhjal artikkel. Artikkel metüleensinisega jämesoolevähi preparaatide värvimisest ilmus Eesti Arstis 2011. See viis 2012 minu juhendamisel doktorantuuri astumiseni ja lõpuks doktoritöö kaitsmiseni nii olulisel teemal, kui seda on jämesoolevähi ravikvaliteedi parandamise võimalused. Heigo Reima doktoritöö on mahukas ja sisukas. See põhineb neljal rahvusvaheliselt eelretsenseeritaval artiklil ja eelnimetatud Eesti Arsti artiklil. Lisaks epidemioloogilisele ja ravitulemuste analüüsi osale pean väga oluliseks eksperimentaalset uuringut ja selle tulemusi.

 

Töö valmimisele andis väga suure panuse ka teine juhendaja, dr Kaire Innos TAI-st. Doktorikraadi kaitsmine oli huvitav ja meeldejääv nii dissertandile endale kui ka kuulajatele tänu põhjalikule oponendile, Tampere Ülikooli kaasprofessorile Toni Seppäläle.

 

Meenub ühe Tartu Ülikooli teadlase kirjutatu. See kõlas umbes nii, et teadus on isikliku uudishimu rahuldamine maksumaksja raha eest ja selle resultaadiks on rahulolu ning vahepeal judinaid tekitav avastamisrõõm. Soovin värskele teaduste doktorile jätkuvat uudishimu!

lk4 Dmitri Valiulin25. augustil 2022 kaitses Dmitri Valiulin filosoofiadoktori kraadi (PhD (liikumis- ja sporditeadused)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Effect of high-intensity priming added to common warm-up on performance among endurance athletes“ (Lühiajalise maksimaalse eelpingutuse mõju maksimaalsele pingutusele vastupidavusalade sportlastel).  

Töö juhendajateks olid teadur Priit Purge (sporditeaduste ja füsioteraapia instituut, TÜ), professor Peter Hofmann, Dr. rer. nat University of Graz, Graz, Austria.

Oponendiks professor Arvydas Stasiulis, Lithuanian Sports University, Kaunas, Leedu.

 

Kokkuvõte

Klassikaliselt tuntud sportliku eelsoojenduse ülesehitus ühendab endas madala intensiivsusega aeroobset harjutust, millele järgneb venitus ning spordiala spetsiifiline soojendus. Sportlikus pingutuses mitteosalevate lihasgruppide tugev ja lühiaegne eelpingutus suudab samuti tekitada üldkehalisi muutusi, mis suurendavad keha valmisolekut ja parandavad hapniku omastamist järgneva jõudluse testi ajal.

 

Käesoleva doktoritöö eesmärk oli kindlaks määrata, kas mitte-spordispetsiifiliste lihaste sooritatud kõrge intensiivsusega eelpingutus parandab järgneva spordispetsiifilise maksimaalse jõudluse testi tulemusi. Lisaks keskenduti eelpingutuse mõju määramisele keha ainevahetuse mehhanismidele ja anaeroobse energia tootmise osakaalule kogu energiavarustusest.

 

Uuritavad läbisid võistlusdistantsi kahel korral maksimaalse võimsusega, mõlemale eelnes madala intensiivsusega soojendus (20 min), kuid ühel juhul lisandus ka kõrge intensiivsusega lühiajaline anaeroobne pingutus spordipingutuses mittetöötavate lihaste poolt (25 sek). Uuringute protokollid erinesid taastumisaja, jõudluse testi kestvuse ning määratud tempo poolest.

 

Kokkuvõttes ei parandanud lühiaegne eelpingutus sellele järgneva maksimaalse jõudluse testi võimsust, kuid üksikisiku tasandil täheldatud positiivsed mõjud viitavad, et mõned katsealused võivad antud meetodist siiski kasu saada. Eelpingutus vähendas neto laktaadi kasvu ning vastavalt kogu anaeroobse energiatootmise osakaalu järgneva maksimaalse jõudluse testis. Samas täheldati, et submaksimaalsel intensiivsusel ning ühtlase tempo korral paranes soorituse taluvus ning ökonoomsus.

 

Priit Purge, juhendaja: Dmitri doktoriõpingud algasid kohe pärast magistriõpinguid tema jaoks täiesti uuel teemal. Olles varem harrastanud vehklemist ja õppinud füsioterapeudiks, oli vastupidavusspordialade treeningute tundmaõppimine uus väljakutse. Uued väljakutsed aga innustasid teda veel rohkem pingutama. Ta tegi selgeks uuringuks vajamineva metoodika, õppis kasutama aparatuuri, analüüsis andmeid ning ei unustanud ka uuritavatele õigeaegset tagasisidet anda. Julgen öelda, et Dmitri pühendub alati 100% kõigesse, mida ette võtab. Näiteks abistas ta juba bakalaureuse ja magistriõpingute ajal Eesti vehklemiskoondist olümpiamängudel ning Eesti üliõpilaskoondist Universiaadil füsioterapeudina.

lk5 Kliinikum live kirurgia1.–2. septembril toimusid kliinikumis hüppeliigese haigustele pühendatud Tartu live-artroskoopia päevad, mille eesmärk on kaasata osalejad operatsioonide läbiviimisesse reaalajas ülekannete kaudu.

 

Kliinikumi sporditraumatoloogia keskuse juhi dr Leho Ripsi sõnul olid Tartu artroskoopia live-kirurgia konverents oma programmi ja osalejate tõttu ainulaadsed Eestis. „Konverentsil osalejatel oli võimalik kahe päeva jooksul näha ja kogeda hüppeliigese piirkonna artroskoopilisi ja endoskoopilisi operatsioone reaalajas koos selgituste ja tagasisidega ning kuulata ka huvitavaid loenguid erinevatest patoloogiatest. Operatsioonid viidi läbi seitsmel patsiendil, kel olid hüppeliigese piirkonna haigused või vigastused,“ tutvustas dr Rips. Ta lisas, et vaatamata sellele, et konverents keskendus suhteliselt  kitsale valdkonnale ortopeedias – hüppeliigesekirurgiale – osales kokku 127 delegaati, millele lisaks tehti umbes 1000 veebiseminari visiiti. „Kaugemad külalised jõudsid Tartusse Iisraelist. Veebiseminaride vaatajad olid nii Euroopast, Ameerikast kui ka Lähis-Idast. See oli meie korraldusmeeskonnale esmakordne kogemus ühildada reaalajas kirurgia, konverents ja veebiseminar,“ ütles ta.  

 

Dr Ripsi sõnul on Eestis hüppeliigese piirkonna kaebustega patsiente tuhandeid. „Traumapunkti pöördujatel esineb väga palju hüppeliigese vigastusi, kusjuures suurem osa vigastanutest ei pruugi erakorralisele vastuvõtule üldse pöörduda ning kaebused tekivad alles hilisemas järgus,“ sõnas sporditraumatoloogia keskuse juht.

 

Tartu artroskoopia live-kirurgia päevadel oli võimalik näha hüppeliigese piirkonna haiguste ravi mitmete rahvusvaheliselt tunnustatud ortopeedide poolt. Sealhulgas maailma kahe tippkirurgi, prof Niek van Dijk Hollandist ja prof Jon Karlsson Rootsist, osalusel. „Prof Niek van Dijk on tuntud hüppeliigese kirurgia mitmete uute ravimeetodite juurutajana ning tunnustatud teadlasena rahvusvahelisel areenil. Tartus viis prof van Dijk läbi hüppeliigese kontsluu luu- ja kõhredefekti asendamise personaliseeritud mikroimplantaadiga. Sarnane operatsioon tehti esmakordselt kliinikumis selle aasta veebruaris ning senini puudub meie lähinaabritel Baltikumis ja Soomes sarnane kogemus,“ kirjeldas dr Rips. Ta lisas, et vähemolulised ei ole ka Göteborgi Ülikooli ortopeedia ja sporditraumatoloogia professor Jon Karlssoni tehtud operatsioonid, kes on samuti maailma üks parimaid hüppeliigese piirkonna vigastustele spetsialiseerunud ortopeede ning väga paljude teaduspublikatsioonide autor. Lisaks osalesid live-ülekannetes jälgitavatel operatsioonidel dr Vytautas Kimtys Leedust, prof Jüri Toomas Kartus Rootsist ja dr Juris Bruklis Lätist. Kliinikumist oli esindatud prof Aare Märtson, dr Toomas Tein, dr Reedik Pääsuke ja dr Madis Rahu. Tallinnast osalesid dr Mihkel Mardna, dr Kristo Kask ja dr Paul-Sander Vahi. Füsioteraapia-alaseid teadmisi ja praktilisi töövõtteid demonstreerisid Tauno Koovit ja Mihkel Luik kliinikumi sporditraumatoloogia keskusest.

 

Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuht dr Andres Kotsar hindas kõrgelt võimalusi omandada maailmatasemel teadmisi siinsamas Eestis. „Reaalajas operatsioonid, mida oma eriala parimad kirurgid samaaegselt kommenteerivad, sealjuures vastates ka saalisviibijate küsimustele, peegeldavad tegelikke olukordi lõikustel, kus ette võib tulla ka ootamatusi ja planeeritud tegevuste muutusi, mis nõuavad kiiret reaktsiooni ja otsuseid. Nii loome patsientide jaoks parimat teadmist siinsamas kliinikumis,“ lausus dr Kotsar.

 

Kliinikumi Leht

lk10 keskkonnakonverents15. septembril kolmandat korda toimunud Tartu Ülikooli Kliinikumi keskkonnakonverentsil „Tervishoid ja keskkond“ arutleti nii rohepöörde olemuse, keskkonna hoidmise sammude, energia säästmise kui ka sotsiaalse tervise ning muutustega kohanemise üle. Konverentsil tõdeti, et kliimamuutus puudutab meid kõiki, mistõttu on kliinikumi sammud keskkonna hoidmise suunal tervishoius teedrajavaks. „Kliinikum on esimene haigla Eestis, kelle keskkonnajuhtimissüsteem on akrediteeritud kõrgeima kvaliteedimärgiga EMAS. Arvestades, et kliinikumil on 11 erinevat hoonet kokku 150 000 m2 pinnal ning 4600 töötajat, on iga töötaja omanud rolli teel keskkonnasäästlikkuse poole,“ rääkis keskkonna ja puhastuse osakonna juhataja Triin Arujõe. Ta tõi veel välja, et töötajate ja patsientide harjumuste suunamisel on algamas ka üleminekuperiood loobumaks ühekordsetest toidu- ja joogipakenditest.

 

Riigikantselei rohepoliitika nõunik Ivo Krustok iseloomustas rohepööret kui teekonda keskkonda hoidvama Eesti suunas, milles riigil on roll regulatsioonide ja raamistiku loomisel ning nende elluviimise toetamisel. Riiklik rohepöörde tegevuskava võtab arvesse väga erinevaid ühiskonna tahke, sealjuures inimeste tervist, mida saab mõjutada aktiivse liikumise ning keskkonnasaaste vähendamise kaudu. Rohepöördes peitub võimalusi ka energiasäästuks, mis tänases kontekstis tugevat rolli omab. Ivo Krustok toonitas, et inimeste tänased valikud omavad mõju järgmistele põlvedele.

 

Tartu linnavalitsuse kliimaspetsialist Kaspar Alev vaatas konverentsil tulevikku ning tutvustas pika perspektiiviga eesmärki kliimaneutraalsest Tartust. „Kliimamuutused muudavad meie kõigi elu, aga kliimamuutustega võideldes on meil võimalik suunata muutusi oma elus. Kliimamuutustega võitlemine ja muutustega kohanemine peavad positiivselt mõjutama inimeste igapäevaelu, et vajalikud muutused oleksid võimalikult valutud. Tartu on astunud juba olulisi samme liikuvuses, renoveerimises ja taastuvenergias,“ kinnitas kliimaspetsialist. Ka siin leiti siduskohti tervishoiuga – linna eesmärk luua parem elukeskkond läbi kodude renoveerimise, turvaliste tänavate, värskema õhu, vähema müratasemega, toovad kaasa inimeste parema tervise.

 

Sustinere asutaja Maris Ojamuru nõustus, et haiglad omavad keskkonnale suurt mõju – „Haiglate, tervishoiuteenuste ja meditsiinitarneahela kombineeritud kasvuhoonegaaside heitkogus moodustab 4–5% kogu maailma globaalsetest heitkogustest (USAs ca 9%). Seda on rohkem kui näiteks lennunduse või laevandussektori mõju. Teisalt on kliimamuutustel suur mõju inimeste tervist mõjutavatele sotsiaalsetele ja keskkonnaalastele teguritele, nagu puhas õhk ja joogivesi, piisav toit ja kindel peavari,“ rääkis Ojamuru. Seetõttu julgustas ta astuma konkreetseid samme kliimamõju hindamise, eesmärgistamise ja vähendamise suunal.  Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse vanemekspert Harri Moora ilmestas öeldut: „Tavaliselt räägitakse suurtest tehastest ja arvatakse, et suurim mõju keskkonnale tuleb sealt. Tegelikult on tervishoiusektori mõju suur jäätmete, õhuheitmete, heitvee, suure jäätmete koguse näol. Seetõttu on hea näha, et Tartu Ülikooli Kliinikum sellise konverentsi korraldamisel teema eestvedajaks tervishoius on,“ lausus Moora. Ta soovitas kõikidel haiglatel mõõta oma tegevuse süsiniku jalajälge, kuna tervishoiuteenus üks kõige energiaintensiivsematest teenustest. Lisaks on haiglate energiakasutus kiires suurenemises ning hoone infrastruktuur moodustab kõige suurema osa haigla süsiniku jalajäljest. Moora tõi ka välja, et keskkonnajuhtimise süsteem on osa haigla igapäevasest juhtimisest, mille tulemusel seda omakorda juurutada ja arendada võimalik on.

 

Keskkonnakonverentsil osalenud Eesti Arstiteaduse Üliõpilaste Seltsi (EAÜS) president Renar Kihho ja keskkonnatervise töögrupi juht Kristin Rossmann tõid välja, et meid ümbritsev puhtam keskkond võrdub tervema inimesega. „Tudengid on valmis olema ise keskkonnasäästlikumad, aga ka osalema elanikkonna teadlikkuse tõstmises keskkonnamõjudest ning nende mõjude vähendamiseks vajalikest väikestest sammudest. Kui teame, et 24% globaalsetest surmadest on seotud keskkonnamõjudega, et õhusaaste vastutab 7 miljoni enneaegse surma eest või et beebipillide osakesed jõuavad uriini kaudu põhjavette, saastades keskkonda, siis tuleks harjumuste muutmisega alustada kohe,“ rääkisid tudengid.  

 

Järgmine kliinikumi keskkonnakonverents toimub 2024. aastal.

 

Kliinikumi leht

lk8 EBREAST õppevideoRinnavähi patsiendi raviteekond koosneb erinevatest etappidest ja uuringutest. Raviteekonna jooksul puutub patsient lisaks oma raviarstile kokku erinevate spetsialistidega: õdede, radioloogiatehnikute (diagnostika ja ravi) ning bioanalüütikutega, kellel kõigil on omamoodi, kuid kahtlemata oluline roll patsiendi toetamisel ja õpetamisel. Riigiti on tugispetsialistide rolli osatähtsus patsiendile informatsiooni ja toe jagamisel erinev. Sageli seistakse silmitsi probleemiga, et puudub laiem arusaam rinnavähi raviteekonnast tervikuna. Tervikliku raviteekonna tundmine ning arusaam teiste spetsialistide tööst aitab omakorda kaasa interprofessionaalse ja patsiendikeskse raviteekonna loomisele.

 

Ebreast2, ehk “Interpofessional co-operation in breast cancer therapeutic phase” on Erasmus+ rahvusvaheline koostööprojekt, mille eesmärgiks on esmalt kirjanduse ülevaate ja kvalitatiivsete uuringute põhjal välja selgitada, millised teadmised ja oskused peaksid rinnavähi raviteekonnas osalevatel tugispetsialistidel olema ning millist tuge ja teadmiste jagamist patsiendid ootavad. Saadud tulemustele tuginedes luuakse vaba juurdepääsetavusega õppeplatvorm, mis koosneb kolmest erinevast moodulist: interprofessionaalne koostöö aspektid rinnavähi raviteekonnal, rinnavähi ravi ning raviohutus. Eestkätt keskendutakse õppematerjale luues eelpool nimetatud spetsialistide vajadustele, kuid neid võivad kasutada kõik asjast huvitunud iseseisvaks õppimiseks või haridusasutustes õppetöösse integreerimisel. Ühtlustatud käsitluse kaudu suureneb patsiendiga tegelevate spetsialistide teadlikkus, mis omakorda muudab patsiendi raviteekonna patsiendikesksemaks ja kvaliteetsemaks.

 

Projektis osalevad täispartnerid kolmest erinevast riigist: Tartu Ülikooli Kliinikum, Tartu Tervishoiu Kõrgkool juhtpartnerina Eestist; Metropolia Ülikool ning Oulu Ülikool Soomest; Lääne-Norra Ülikool ja Helse Bergen`i ülikooli haigla Norrast. Neljanda riigina osaleb kaaspartner Šveitsist. Partnerite kaasamine erinevatest riikidest on projekti eduks oluline eeskätt seetõttu, et kogemused õpetamisel ja onkoloogilise patsiendi käsitluse maht (tugi)spetsialistide põhiõppe programmides on erinevad ja koostöös valmiv õppeplatvorm võimaldab käsitleda teemat palju põhjalikumalt ja kvaliteetsemalt.

 

Kliinikumi partnerlus projektis võimaldab koguda informatsiooni tervishoiutöötajatelt, kes nii rinnavähi patsientidega igapäevaselt kokku puutuvad kui ka seniseid õppematerjale välja töötanud on. Ühtlasi valmib kliinikumi eestvedamisel rinnavähi ravimeetodite mooduli kiiritusravi osa loengute ja õppevideote näol.  

 

Projekti kestus on kolm aastat ning üks tegutsemisaasta on veel ees. Kui pandeemiatingimustes oli näost-näkku kohtumiste korraldamine raskendatud, isegi võimatu, siis tänavu kohtuti maikuus esmakordselt Soomes Oulus kahepäevasel töökoosolekul.

 

Projekti tegemistel ning järk-järgult avaldavatel publikatsioonidel saab silma peal hoida projekti kodulehel: ebreast2.com.

 

Liis Randle

Kliinikumi kontaktisik Ebreast2 projektis

 

Siret Kivistik

Projektijuht

 

Kuupäev

kellaaeg

Koolituse nimi

Asukoht

13. oktoober

13.00–16.00

Otsingu strateegia ülesehitamine: terminite määratlemisest kuni otsingu tulemuste kontrollimiseni

Zoom

20. oktoober

10.00–11.00

UpToDate

Zoom

27. oktoober

13.00–16.00

PubMed

Zoom

3. november

9.00–12.00

Kirjanduse otsing kliinikumi tõenduspõhise meditsiini andmebaaside põhjal

Zoom

10. november

9.00–12.00

PICO küsimuse koostamine ja kirjanduse otsing erinevates andmebaasides. Tulemuste tõenduspõhisuse hindamine

Zoom

17. november

13.00–15.00

Viitehaldustarkvarad – Zotero, Mendeley

Zoom

24. november

9.00–12.00

Baaskoolitus kliinikumi andmebaaside kasutamiseks ja tõenduspõhise meditsiini informatsiooni leidmiseks ning hindamiseks

Zoom

1. detsember

13.00–16.00

Kuidas hinnata teadusuuringuid? Ülevaade metoodikast

Zoom

8. detsember

13.00–16.00

Kirjanduse otsingu strateegia ülesehitamine, teostamine ja dokumenteerimine

Zoom

15. detsember

14.00–15.00

UpToDate

Zoom

E-kursused

kestus

   

19.09–23.10

5 nädalat

Otsingu strateegia ülesehitamine meditsiinialase teaduskirjanduse andmebaasides

Moodle

3.10–13.11.

6 nädalat

Meditsiinialased infoallikad ja infokirjaoskuse põhimõisted

Moodle

21.11–18.12.

4 nädalat

Otsingustrateegia ülesehitamine: terminite määratlemisest kuni otsingu tulemuste kontrollimiseni

Moodle

 

Lähem info meditsiiniinfo keskusest: http://www.kliinikum.ee/infokeskus, See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud., tel 731 8185. Info ja koolitustele registreerumine kliinikumi koolituskeskuse kaudu.

 

Olete oodatud!

Meditsiiniinfo keskus

Kui vajalikule ajakirjaartiklile puudub juurdepääs, siis selles osas aitab Teid kliinikumi meditsiiniinfo keskus – meie infospetsialistid on abiks tasuta täistekstide otsimisel ja leidmisel andmebaasidest jt infoallikatest.

Kui aga tasuta juurdepääs Teie soovitud artiklile siiski puudub, saab meditsiiniinfo keskuse kaudu selle tellida 40 teadusraamatukogu koondava võrgustiku SUBITO vahendusel.


Artiklite hinnad algavad 6 eurost.

 

Teie meditsiiniinfo keskus

Tel 731 8185, See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

www.kliinikum.ee/infokeskus

 

lk6 Raseduskriisi nõustajad Kliinikumi LehtTartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku ämmaemandad Margit Luiga, Erle Randala, Gertrud Saage, Maris Raude ja Liina Annuk pakuvad lapseootel ja juba sünnitanud naistele raseduskriisi nõustamist, mille eesmärk on toetada naisi ootamatutes ja probleemsetes olukordades.

 

Margit Luiga rõhutas, et oma mure või kaotust saab ja tuleb jagada. „Pereloomine on kindlasti elu ilusaim osa, ent vahel võib sellega kaasneda ka väga keerulisi olukordi nii viljastumise, raseduse, sünnituse kui lapse perre saabumisega. Sellisel juhul ei peaks jääma ootama, sest abi on olemas ja ka kiiresti kättesaadav,“ ütles Margit Luiga, kes on naistekliiniku pikaajalisim nõustaja raseduskriisi alal. Tänaseks on raseduskriisi nõustajad viis, kes kõik on naistekliiniku ämmaemandad, töötades samal ajal ka sünnitusosakonnas. „Töö sünnitustoas toetab kindlasti teenuse pakkumist, mõistame emasid ja ette tulevaid olukordi, niisamuti saame omavahel ja ka teiste kolleegidega jagada kogemusi,“ rääkisid ämmaemandad.

 

Raseduskriisi nõustamine on alguse saanud vaimse toe pakkumisest raseduse katkemise järgselt. Nüüdseks on ampluaa oluliselt laiem, kattes kogu lapseootuse, sünnituse ja sünnitusjärgse perioodi. Nõustamist võivad vajada ka teised pereliikmed, koguni vanavanemad. Raseduskriisi nõustajad on erialalt ämmaemandad, kes on läbinud kolmeaastase Väärtustades Elu poolt korraldatud täiendkoolituse ning saanud vastava tunnistuse.

 

Lisaks nõustamise vastuvõttudele tehakse ka erakorralisi visiite günekoloogia ja sünnitusosakonda ning lastekliinikusse. Vajadusel pakutakse tuge ka teiste kliinikute ja erialade rasedatele patsientidele.

 

Mured, millega nõustajate poole vastuvõtule pöördutakse, on erinevad. Näiteks paarisuhteprobleemid, ootamatu rasestumine, raseduse katkemised, lein, HIV diagnoos raseduse ajal, erinevad haigusseisundid – näiteks gestatsioonidiabeet, varasemad sünnituskogemused, erinevad hirmud. „Puutume kokku emade süütundega rinnaga toitmisel, teistele lastele tähelepanu jagamisel. Ootused sünnitusele ja emadusele võivad olla erinevad tegelikkusest ning sageli kiputakse end võrdlema teistega või sotsiaalmeedia kuvanditega. See omakorda tekitab süütunnet ja ebareaalseid ootusi endale nii emana, naisena, partnerina,“ selgitasid nõustajad ja kinnitasid, et „ideaalse ema“ mõistet ei eksisteeri. Ämmaemandad toovad välja, et oluline on märgata enda baasvajadusi ja mitte tunda piinlikkust abi küsimisel.

 

„Üks nõustamise eesmärk on anda võim tagasi naisele ja peegeldada talle tagasi tema tugevusi ja toimetulekuoskusi. Pärast sünnitust on ju sageli kogu tähelepanu lapsel, aga ka emad vajavad tunnustamist. Raseduskriisi visiit kestab tund aega, mil on aega nii inimese avanemisele kui ka tema ära kuulamisele. Vahel piisab ühest kohtumisest, keskmiselt käiakse nõustamisel kuni kolm korda,“ tutvustas Gertrud Saage.

 

Ämmaemandad oskavad märgata ka seda, kui naine vajab edasi suunamist. Näiteks sünnitusjärgse depressiooni puhul. Varem psühhiaatrilist abi juba saanud naistele soovitatakse raseduse ajal või selle järgselt samuti just raseduskriisi nõustamist. „Jälgime põhimõtet „mis siia ruumi tuleb, see siia jääb“. Hooldamata lapsed ja vägivallajuhtumid on küll pigem harvad, ent teema tõsidust arvestades tuleb need dokumenteerida. Kutsume kindlasti üles ka lähedasi naise muresid märkama ning naise soovi korral nõustamisel osalema,“ ütlesid ämmaemandad.

„Pöördumised  nõustamisele on sagenenud. Kriis ei pruugi alati tähendada midagi halba või eluraskust, kriis tähendab muutust ning seda võivad iseloomustada ka lihtsalt mõtted ja tunded uue olukorraga. Muutustega kohanemine võib olla keeruline ning naine vajab selles julgustust ja tunnustust. Ja rasedus ning emaks saamine on naise elus väga suur muutus. Seetõttu julgeme öelda, et ideaalvariandis võiks iga lapseootel naine oma raseduse jooksul korra kohtuda ka raseduskriisi nõustajaga,“ sõnas Margit Luiga lõpetuseks. 

 

Kliinikumi Leht

 

Info

Raseduskriisi nõustamine on tagatud kõikides sünnitusteenust pakkuvates linnades. Nõustamisele pöördumiseks Tartu Ülikooli Kliinikumi:

Vastuvõtuaja registreerimine:

  • telefonil 731 9100 E-R kell 07.30–18.00
  • kliinikumi kodulehe vormi kaudu www.kliinikum.ee 
  • patsiendiportaalis epatsient.kliinikum.ee

Raseduskriisi nõustamine on tasuta ja ei vaja saatekirja.

lk4 Kristjan Pomm Merle VärvAndroloogiakeskusest sai sel kevadel meestekliinik. Mis on selle muutuse taga?

Androloogide eestikeelse vastena on käibesse juurdunud meestearst ning ka keskuse nimena juba aastaid alternatiivselt kasutusel meestekliinik, mis on laiemale avalikkusele paremini mõistetav. Nüüd sai nime muutmine ka ametlikult vormistatud.

Meestearstidena oleme võtnud üheks tööpõhimõtteks vaadata androloogilisi haigusi alati inimese tervise kui terviku kontekstis ja üsna sageli on mitmed väga spetsiifilised mehe terviseprobleemid tugevalt seotud tervise ja tervisekäitumisega laiemalt, mis oli samuti üheks ajendiks. Androloogiakeskus oli pikka aega ka ainus keskuse nime kandev iseseisev kliinikumi struktuuriüksus teiste kliinikute kõrval, samas oleme ambulatoorse töö mahult kindlasti igati arvestatava mahuga kliinikumis, seega oli asjakohane muudatus läbi viia. Suurt suunamuutust sisulises tegevuses see kaasa ei too, küll aga mõtestab meie olemuse ja aitab kaasa ka kliiniku tutvustamistöös patsientidele.

 

Dr Pomm, saite hiljuti meestekliiniku juhiks. Milline on teie varasem seos meestekliinikuga?

Olen meestekliinikuga tööalaselt seotud tänaseks juba pea 15 aastat ja näinud kliiniku arengut ning laienemist. Tänu sellele olen väga hästi kursis meestekliiniku toimimispõhimõtetega ja seda nii kliinilise kui teadustöö kontekstis.

 

Mis on peamine, mida te juhina meestekliinikus arendada soovite?

Soovin, et meestekliinik oleks kaasaegse ülikoolihaigla parimaks näiteks, kus on hästitoimivas sümbioosis androloogiline terviseabi ja kliiniline teadustöö, mis on edukalt võrgustunud nii meie siduserialakeskustega Eestis, meeste tervise ja reproduktiivmeditsiini valdkonnas tegutsevate akadeemiliste institutsioonidega kui androloogia kompetentsikeskustega maailmas. Meie kliiniku suurimaks varaks on meie inimesed ja meie teadmised ning soovin hoida ja arendada avatud suhtumist, kaasavat juhtimist ning luua võimalusi enesearenguks ja -teostuseks nii kliinilise kui teadustöö kontekstis, väärtustades ka meie tugistruktuuride tööd.

 

Olulisimad eesmärgid viieks aastaks: olla meeste tervise, sh reproduktiivtervise, eestkõnelejaks ja juhtivaks kompetentsikeskuseks Eestis; tagada androloogilise meditsiiniabi areng ja kättesaadavus Eestis - Meestekliiniku keskuste tegevuse arendamine ja koostöövõrgustike tugevdamine; hoida ja arendada multidistiplinaarset töötajaskonda - androloogide-uroloogide, üldtervise spetsialistide, füsioterapeutide, seksuaalnõustajate ja vaimse tervise spetsialistide meeskonna hoidmine ja arendamine; rakendada Meestekliiniku kliiniku teaduspotentsiaali, toetades juba kogutud andmete publitseerimist ja tunnustades kliiniku teadustööpotentsiaaliga töötajaid.


Millised on peamised meeste tervise trendid?

Eesti tulevikuperspektiive seades võiksime meestena seada endale ambitsioonika eesmärgi „elada sajaga sajani“ ehk siis olgu tuleviku eestlastel sajandijagu tegusaid ja tervena elatud eluaastaid. Ilmselt on see inimkonna arengut ja praegusi trende vaadates siiski liialt optimistlik ja keskmiseks näitajaks ei sobi, küll aga on sümboolseks verstapostiks igati paslik.

 

Eesti mehe oodatav eluiga (2020. a andmete kohaselt) on 74 eluaastat, mis on oluliselt vähem võrreldes Põhjamaadega ja ka Eesti naistega. Teisalt on see Eesti meeste tervise olukorda peegeldav näitaja viimase 25 aasta jooksul kasvanud 14 aasta võrra. Hoolimata sellest, et senine positiivne muutus on üks kiireimatest Euroopas, jääme 4 aastat maha Euroopa meeste keskmisest. Viimase kümne aastaga on meeste oodatav eluiga pikenenud 6 aastat ja naistel 3,5 aastat. Selle tulemusel on vähenenud meeste ja naiste oodatava eluea vahe. Ka see on üks positiivse meeste tervisetrendi näitajatest, aga päris pikk tee on veel minna, et Eesti meeste oodatav eluiga oleks samaväärne naistega ning tõuseks ka tervena elatud aastate arv.

 

Mis on peamised meeste tervisemured, millega meestekliinik tegeleb?

lk8 palliatiivravi osakondTartu Ülikooli Kliinikumis alustas selle aasta märtsis tööd palliatiivravi osakond, kus lisaks statsionaarile saab tasapisi tuule tiibadesse ka ambulatoorne ja päevaravi. Statsionaari tegevus juba käib, kokku 22 voodikohal pakutakse nii palliatiiv- kui hospiitsravi.

 

Mis on palliatiivravi?

Palliatiivravi mõiste ajas muutunud. Varem nähti palliatiivravi kui sümptomaatilist ravi ainult haiguse finaalstaadiumis, kui kuratiivne ravi enam võimalik ei olnud. Eesmärgiks oli leevendada raske haige vaevusi, kergendada suremisprotsessi. Praegu käsitletakse seda osana patsiendi raviteekonnast. Haiguse süvenedes suureneb palliatiivravi osakaal võrdväärselt sellega, kuidas haiguse ravi võimalused ja vahendid ammenduvad.

 

Eesmärk on sama, patsienti toetada ja vaevusi vähendada, aga see algab juba varem, peaks toimuma tervishoiu igal tasemel ja juurde on toodud ka patsiendi lähedased, tema pere, sõbrad. Tegelikult võiks patsient saada nii hingelist, sotsiaalset, vaimset kui ka füüsilist toetust kohe pärast raske haiguse diagnoosi saamist.

 

Palliatiivravi ülesandeks on elukvaliteedi toetamine ja võimalusel parandamine patsientidel, kellel on raske haigus, mis takistab neil igapäevast toimimist ning kel varasemad rutiinsed tegevused muutuvad eneseületuslikuks ettevõtmiseks, milleks sageli jääb vajaka jõust ning energiast. Haigestumise tõttu ei jaksa nad käia tööl, võtta osa sotsiaalsetest sündmustest, kardavad olla perele koormaks. Lisanduda võib ka hirm tuleviku suhtes, teadmatus oodatava ees võib haige patsiendi elutahte ning tegutsemisjõu kustutada liiga varakult. Me saame natukenegi nende koormat kergendada, mõistes nende seisundit ja pakkudes õlekõrsi, et tänane argipäev pisut valguseküllasem näiks. Patsienti tuleb näha kui tervikut, võtame arvesse tema vajadusi ja võimalusel soove.

 

Pallatiivne_ravi.jpgPalliatiivravi osakonnas  on patsientide kõige sagedasem kaebus valu, mida tunnetatakse palju tugevamalt, kui sellele kaasub teisi sümptomeid nagu iiveldus, oksendamine, kõhukinnisus, väsimus, nõrkus, õhupuudustunne jne. Sümptomid võivad olla tingitud nii põhihaigusest kui selle ravist või hoopis kaasuvatest haigustest. Lisaks tugevdavad valu negatiivsed emotsioonid, nagu hirm, üksindustunne, teadmatus, lootusetus. Sellepärast räägime me totaalsest valust, milles on lisaks füüsilisele komponendile mitmed muud faktorid, millega tuleb samaaegselt tegelda.

 

Patsiendi vaevuste ja vajadustega tegelemine on meeskonnatöö ning nendest lähtuvalt tehakse valik, millised meeskonnaliikmed haigega tegelevad. Palliatiivravi meeskonda kuuluvad õde-koordinaator, arstid, õed, hooldustöötajad, hingehoidja, sotsiaaltöötaja ning vajadusel kaasatakse ka teiste erialade spetsialiste.

 

Osa palliatiivravi tööprotsessist on suhtlemine patsiendi lähedastega, kes sageli vajavad samuti sotsiaalset ja hingelist tuge. Pakume vajadusel lähedastele nõustamist, kus kaardistame patsiendi ja lähedaste vajadused, püüame leida ühised eesmärgid ja võimalused, kuidas neid ellu viia.

 

Mis on hospiitsravi?

lk7 LasteintensiivEestis osutab laste südamekirurgia raviteenust ainult Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekliiniku kardiokirurgia osakond. Südameriketega lapsi, kes vajavad kirurgilist sekkumist, sünnib aastas Eestis umbes 60. Südamerikete ravi on keerukas, multidistsiplinaarne, ressurssinõudev ning kallis. Vastsündinute perioperatiivne ning suuemate laste varane postoperatiivne ravi toimub sageli lasteintensiivravi osakonnas.

 

Lasteintensiivravi ja kardiokirurgia osakond soovivad pakkuda parimat ravi südameriketega lastele. Tulevikuperspektiivis jätkusuutlik taktika keerukate südameriketega laste kvaliteetse ja kaasaegse ravi tagamiseks, on koostöö Helsingi Ülikooli Haiglaga (HUS). HUS asub geograafiliselt lähedal ja on üheks kardiokirurgia valdkonna pädevaks haiglaks lähiriikides. Koostöö tihendamine tagab võimaluse ka tulevikus suunata keerukamate südameriketega patsiente raviks HUSi, see võimaldab meil ühtlustada patsientide ravipõhimõtteid ning parandada ravitulemust. Kaaluma peaks ka parema võimaluse loomist   keerulisemate patsientide juhtumite ühiseks analüüsimiseks HUSi kolleegidega. Eeltoodud põhjustel toimus lasteintensiivravi osakonna õppevisiit HUSi, mis sai võimalikuks tänu kliinikumi arendusfondile.

 

Tartu Ülikooli Kliinikumi kardiokirurgia ja lasteintensiivravi osakonnal on HUSi Lastehaiglaga juba aastatepikkused sidemed. Aastas oleme suunanud isegi kuni 9 keeruka südamerikkega last neile ravile. HUSi Lastehaigla lasteintensiivravi osakonnas toimunud praktilise koolituse põhiline eesmärk oli tutvuda just kardiokirurgiliste haigete raviga ja saada ideid ravikvaliteedi tõstmiseks Eestis. Meie jaoks olid olulised nii osakonna töökorraldus kui ka patsientide õendus- ja raviplaani küsimused. Pöörasime tähelepanu sellele, kuidas tagatakse osakonna plaanilise töö sujumine ning postoperatiivses perioodis ettetulevate ülikiiret lahendamist vajavate situatsioonide haldamine. Tutvusime juhenditega, mille alusel koolitatakse osakonnas keskmeditsiinilist personali. Uurisime, et millised nõuded on üldse osakonnas töötamiseks ning milliseid meetmeid on võetud kasutusele patsientide turvalisuse ja ravikvaliteedi tõstmiseks, patsientide vanemate rahuolu suurendamiseks ning millisel määral on vanemad kaasatud raviprotsessi.

 

Osalesime osakonna igapäevases tööprotsessis, sealhulgas kõikidel visiitidel ning aruteludel. Tutvusime osakonnas olemasolevate ravijuhenditega, õiendusjuhenditega. Leppisime kokku, et edaspidi teeme juhendite loomise ja kaasajastamise osas koostööd, et ühtlustada patsientide käsitlust. Tekkis mõte tulevikus luua videosild, mis võimaldaks HUSi kolleegidel osaleda meie keerukate patsientide aruteludel ning vastupidi, konsulteerida patsiente või vahetada muud olulist raviküsimusi puudutavat infot regulaarselt.

 

Muuhulgas märkasime, millise hoolega oli läbi mõeldud Uue Lastehaigla kujundus. See oli lapsekeskne ja suunatud stressi ja hirmu leevendamisele. Lastele tuttav Muumitrollide teema läbis haiglat ning väärtustas harmooniat loodusega, peresidemete olulisust ning hoolivust kaaslastest nagu ka Tove Janssoni samanimeline raamat.

 

On tore märkida, et nii Helsingi Uues Lastehaiglas kui ka sealses lasteintensiivravi osakonnas tunti väga suurt huvi nii Tartu Ülikooli Kliinikumi kui ka meie osakonna tegemiste vastu ning soov teha koostööd oli siiras. Järgmisel kevadel soovivad HUSi kolleegid tulla meile vastuvisiidile.

 

Haiglas veedetud päevad olid väga sisutihedad ning täname visiidi ladususe ja õnnestumise eest hoolitsenud HUSi lasteintensiivravi osakonna juhatajat dr Heli Salmi´t ja vanemõde Merja Vainio´t. Saime uusi teadmisi ja mõtteid, mida arutada kolleegidega ning mida rakendada oma osakonnas. Plaanitud edasine ühistöö aitab tõsta ravikvaliteeti ja loob koostöövõimalusi ka edaspidiseks.

 

Helgi Padari, lasteintensiivravi vanemarst-õppejõud

Nele Aim, lasteintensiivravi õde

lk9 KureautoTartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku ämmaemandate sünnitusjärgne koduvisiidi teenus on korraldatud unikaalselt kogu Eestis. Koduvisiit määratakse kõigile Tartu linna emadele ja peredele juba enne kliinikumi sünnitusosakonnast väljakirjutamist. See tähendab, et ämmaemand teeb koduvisiidi vastsündinu ja vanemate juurde esimese nädala jooksul pärast sünnitust, vajadusel korrates visiiti lapse teisel elunädalal.

 

„Koduvisiidi eesmärk on ema ja lapse toetamine kodustes ja igapäevastes tingimustes, lisaks jälgida lapse arengut, üldseisundit, tema magamise ja toitumise rütmi ning kaaluiivet. Sama oluline ema üldise seisundi ja sünnitusest taastumise jälgimine ja vaimse tervise, kohenemise ja tugivõrgustiku märkamine,“ selgitas ülemämmaemand Pille Teesalu.

 

Selleks, et koduvisiitide planeerimine ja logistika sujuks ladusalt, on alates augustist kliinikumi ämmaemandate päralt kaks Kureautot. „Et paljudes kultuurides seostub kurg lapseootusega, on ka meie ämmaemandate transpordivahendi nimeks Kureauto. Kuna kliinikumi ämmaemandate teenused on tagatud ka Tartu tervisekeskusele ja Maarjamõisa tervisekeskusele, on koduvisiitide arv suurenenud märkimisväärselt. Päevas tehakse keskmiselt kaksteist visiiti, kestusega keskmiselt poolteist tundi, mistõttu on oluline, et logistika toimiks veatult. Seni on lisaks Tartule ja selle lähiümbrusele olnud ämmaemandate kaugeimad sihtkohad Rõngu ja Tabivere,“ kirjeldas ülemämmaemand.

 

Koduvisiite viib läbi selleks eraldi spetsialiseerunud meeskond. Lisaks sellele, et emad on teenuse hästi vastu võtnud ja positiivset tagasisidet andnud, vähendavad ämmaemandate visiidid ka kliinikumi sünnistusosakonna ning perearstikeskuse koormust.

 

Kliinikumi Leht

 

Info

  • Ämmaemand teeb sünnitusjärgse koduvisiidi nädala jooksul pärast sünnitust kõikidele Tartu linna ja selle lähiümbruse naistele ja nende vastsündinutele
  • Vajadusel korratakse visiiti sünnitusjärgsel teisel nädalal
  • Koduvisiit registreeritakse kõikidele Tartus elavatele patsientidele otse sünnitusjärgses osakonnast haiglast lahkumise päeval
  • Sünnitusjärgse koduvisiidi teenust osutavad ämmaemandad Cätlyn Ereline, Karmen Suss, Älis Riga, Kärt Hüdsi ja Marrit Kanna
  • Koduvisiidi eesmärk on toetada ema ja vastsündinu sünnitusjärgset kohanemist uue olukorraga, ema taastumist sünnitusest ning anda soovitusi vastsündinu eest hoolitsemiseks ja rinnaga toitmise edenemiseks. Vajadusel planeerib ämmaemand lisavisiidi aja või vastuvõtu nõustamiseks
  • Linnakodanikud tunnevad beebi juurde teel oleva ämmaemanda Kureauto järgi

lk12 robot kliinikumisTartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi teadlased on välja arendanud haiglarobotid, mis aitavad vähendada tervishoiutöötajate koormust ning transportida proove intensiivravist laborisse. Esimene robot on Tartu Ülikooli Kliinikumis juba testimisel, et näha, kuidas selline tehnoloogia ja selle koostöö töötajatega tervishoiuasutuses toimib.

 

Tartu Ülikooli koostöörobootika kaasprofessori ja projekti algataja ja juhi Arun Kumar Singhi sõnul on peamiseks väljakutseks inimese ja roboti koostöö. Kui seni on robotid liikunud tehastes, kus pole palju inimesi, siis nüüd on oluline rõhk sellel, et kumbki üksteise tööd tervishoiuasutuses ei segaks. Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi robootika professor Karl Kruusamäe loodab robotite kasutamisega vähendada tervishoiutöötajate koormust. „Soovime näidata, et robotid suudavad töötada koostöös inimestega ning pakuvad neile vajalikku tuge ja abi. See on erakordne ja väga põnev võimalus mõlemale poolele, nii haiglale kui ka meile teadlastena,” ütles kaasprofessor Karl Kruusamäe.

 

„Ülesanded, millega haiglarobotid hästi toime tulevad, on hea nende hooleks jätta. Vajadus tervishoiuteenuste järele aina suureneb, sestap on koolitatud inimeste ressurss väga väärtuslik ning seda tuleb hoida. On suureks abiks, kui saame sihikindlad ja vastupidavad haiglarobotid oma igapäevatöösse integreerida,“ ütles Ilona Pastarus.

 

Ülesandeid, mida haiglas automatiseerida on mitmeid. Näiteks saavad robotid patsientidele kätte toimetada ravimeid ning toitu või juhatada neid vajalikku kabinetti. Pastarus selgitas, et seni on intensiivraviosakondade ja labori vaheline transport olnud hooldajate ja õdede kanda, seda eriti erakorraliste analüüside puhul. „Kui saame selle ülesande usaldada transpordirobotile, on võimalik nende töötajate seni logistikale kulunud aega osakonnas patsientidega seotud tegevusteks kasutada,“ ütles ta.

 

Kaasaegse tehnoloogia suunamine haiglatöösse fookuses ka tulevikus. „Transpordirobotite töökindlus annab meile julguse unistada ka võimekatest koristusrobotitest kuni patsientide abistajateni välja,“ rääkis Ilona Pastarus tulevikuvaatest.

 

Kliinikumi Leht

lk2 Ülar Allaslk2 Ann ValterKliinikum premeerib iga-aastaselt parimat ajakirjas Eesti Arst ilmunud artiklit. Kandidaate preemiale võivad esitada kõik ajakirja Eesti Arst lugejad ja toimetus. Preemia määrab kliinikumi juhatus ajakirja Eesti Arst toimetuskolleegiumi ettepanekul. 2022. aastal läks teaduspublikatsiooni preemia jagamisele kahe artikli vahel.

 

Esimene artikkel kandis pealkirja „Põhja-Eesti Regionaalhaigla rindkerekasvajate andmekogu: rindkerekasvajate diagnostika ja ravi arengusuundumused 2015.–2019. aastal“, mille autoriteks Ann Valter, Karin Ojala, Diana Saranova, Darja Altuhhova, Regina Rooneem, Tõnu Vanakesa, Kersti Oselin.

 

Dr Ann Valter: 2014. aastal võttis dr Neeme Tõnisson ühendust dr Kersti Oseliniga ning kutsus osalema Eesti Teadusfondi poolt rahastatud uuringus levinud kopsu adenokartsinoomiga patsientidel. PERH-is puudus ülevaade, kui palju on uuringusse sobivaid patsiente, kuidas nende patsientideni jõuda ja uuringusse kutsuda. Sellest koostööst sai alguse rindkerekasvajate andmekogu, kuhu 2015. aastast alates dr Kersti Oselini juhtimisel sisestatakse kõik PERH-i torakaalonkoloogia konsiiliumis käsitletud haigusjuhud eesmärgiga saada ülevaade rindkerekasvajaga patsientide diagnostikast ja raviotsusest.

 

Kopsuvähk on üks sagedamini diagnoositud pahaloomuline kasvaja ning peamine kasvajaga seotud surmapõhjus. 60–65% Eestis diagnoositud kopsuvähi juhtudest ravitakse PERH-is. Antud artikli eesmärk oli anda ülevaade PERH-i rindkerekasvajate andmekogu 5 aasta andmetest ning nende aastate jooksul toimunud arengust kopsuvähi diagnostikas (radioloogias, patoloogias) ja ravis (kirurgilises, kiiritus- ja süsteemravis).

 

5 aasta jooksul suurenes nende patsientide osakaal, kelle raviotsus tehti multidistsiplinaarses konsiiliumis, eelkõige paranes kirurgiliselt ravitavate haigete arutelu. Kiiritusravi saavate patsientide arv kasvas, mille peamiseks põhjuseks on 2017. aastal kasutusele võetud täppiskiiritusravimeetod. 15-20% esmastest haigetest jäi parimale toetavale ravile. Samuti on toimunud mitmeid uuendusi rindkerekasvajate diagnostikas ja ravis alates kopsukoe märgistamisest ja prediktiivsete markerite määramisest kuni ühe pordiga torakoskoopia, stereotaktilise täppiskiiritusravi ja immuunravi kasutusele võtmiseni.

 

Autorid tänavad ajakirja Eesti Arst toimetuskolleegiumit ja Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatust antud tunnustuse eest!

 

Teine artikkel kandis pealkirja „Antibiootikumide kasutamine ja antimikroobne resistentsus COVID-19- pandeemia ajajärgul“, autoriteks Ülar Allas, Kaidi Telling, Tanel Tenson.

 

Ülar Allas: Ehkki COVID-19 on viirushaigus, leidub tõendeid, et hospitaliseeritud COVID-19-patsientidele on sageli määratud empiiriline ja ebavajalik antibiootikumikuur. Sellel on mitmeid põhjuseid. Esiteks sarnanevad haiglasse saabunud COVID-19-patsientide sümptomid bakteriaalse kopsupõletiku sümptomitega. Teiseks nõuab COVID-19-testide tulemuste laekumine aega, mistõttu arstidele jääb ravi üle otsustamiseks vähe aega. Kolmandaks eeldavad meedikud, et lisaks viirusinfektsioonile kannatab patsient ka sekundaarsete bakteriaalsete infektsioonide all. Samas näitavad andmed, et COVID-19-patsientide seas esineb sekundaarinfektsioone harva. Tarbetu antibiootikumravi võib soodustada üleilmset antimikroobse resistentsuse levikut.

 

Suur osa tarbitud antibiootikumidest satub kanalisatsiooni, sest organism metaboliseerib neist vaid väikese osa. Reovee puhastamisel kasutatav tehnoloogia ei võimalda ravimijääke täielikult kõrvaldada ja seetõttu jõuavad antibiootikumide bioaktiivsed vormid keskkonda. Ühtlasi pakub reovesi antimikroobse resistentsuse levikuks väga soodsaid tingimusi. ÜRO hiljutine hinnang näitas, et antimikroobsest resistentsusest tingitud haigused põhjustavad aastas umbes 700 000 surmajuhtumit ja ilma meetmeid rakendamata võib 2050. aastaks ulatuda hukkunute arv 10 miljonini aastas. Antibiootikumide ebavajaliku kasutamise vähendamiseks ja antimikroobse resistentsuse leviku ohjeldamiseks tuleb COVID-19-patsientide ravis lähtuda antibiootikumide vastutustundliku kasutamise põhimõtetest.

 

Kliinikumi Leht

lk3 Katrin ÕunapNeinar Seli poolt Tartu Kultuurkapitali juurde asutatud meditsiini valdkonna alakapitali eesmärk on panustada Eesti meditsiini edendamisse ja Tartu Ülikooli Kliinikumi teadustöö taseme tõstmisesse. Stipendiumit antakse välja kahes kategoorias: viimase kalendriaasta ja viimase viie aasta jooksul enim teadusartikleid publitseerinud autorile, kes on märkinud oma töökohaks Tartu Ülikooli Kliinikumi.

 

Viimase viie aasta (2017–2021) teaduspublikatsioonide eest pälvis Neinar Seli stipendiumi professor Katrin Õunap. Professor Katrin Õunap töötab Tartu Ülikooli Kliinikumi geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku kliinilise geneetika osakonnas ning on olnud senise kliinilise geneetika keskuse juhatajaks. Professor Õunap on ka üks kliinikumi harvikhaiguste kompetentsikeskuse loojatest.

 

Prof Katrin Õunap: Ma olen väga tänulik mulle määratud preemia eest. Igaüks võib endale esitada küsimuse, kuidas leida motivatsiooni igapäevases kliinilises töös ka teadustööks. Mind isiklikult on motiveerinud esiteks suur soov aidata inimesi, kes on minu poole pöördunud haruldase haiguse kahtlusega. Teiseks aga suur huvi uurida inimese kehas toimuvaid protsesse ja avastada uusi haigusi. Olen töötanud üle 30 aasta pärilike haiguste valdkonnas, kus on peaaegu võimatu hakkama saada ja areneda, kui ei tunne huvi uute avastuste vastu. Ka olen olnud ümbritsetud toredatest kolleegidest ja oma õpilastest, kes omakorda on mind julgustanud ja motiveerinud. Iseäranis noorte kolleegide ja doktorantide inspireerivad mõttekäigud ning ideed on aidanud ikka ja taas uusi kokkuvõtteid kirjutama. Ka on juba aastate jooksul kogunenud mitmeid erinevaid rahvusvahelisi kontakte, tänu millele on oluliselt suurenenud ka rahvusvaheliste koostööartiklite kirjutamine.

 

Teise stipendiumi, mis antakse välja viimase kalendriaasta ehk 2021. aasta teaduspublikatsioonide eest, pälvib sama eriala esindaja, dr Sander Pajusalu, kes on sel aastal asutatud Tartu Ülikooli Kliinikumi geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku juht.

 

Dr Sander Pajusalu: Kliinilise geneetika eriala valikul oli minu jaoks üks suurimaid tegureid just tihe seotus teadustööga. Mind on innustanud meie paljud kliinilise geneetika alased uuringud, patsientide kaasamine ja eriliselt just teadustöö tulemuste tagasisidestamine patsiendile ning tulemuste kohene rakendamine kliinilises töös. Seda kultuuri, kus teadustöö ja kliiniline töö on orgaaniliselt lõimitud, on arendanud, eest vedanud ja mulle edasi andnud minu juhendaja prof Katrin Õunap, kellele olen siiralt tänulik nagu ka oma teisele doktoritöö juhendajale kaasprof Tiia Reimandile ja paljudele teistele kolleegidele ja kaasautoritele. Olen ka tänulik oma järeldoktorantuuri juhendajale Yale’i ülikoolist prof Monkol Lek’ilt, kellelt õppisin peale paljude muude aspektide ka seda, et teaduse põhiliseks edasiviijaks on just teadlase sisemine motivatsioon ja õhin!

 

Kliinikumi Leht

lk5 verekeskus214. juunil tähistasid riigid üle kogu maailma rahvusvahelist veredoonorluse päeva, mille eesmärk oli tõsta teadlikkust ohutu vere ja verekomponentide vajadusest ning tänada veredoonoreid nende elupäästvate vereloovutuste eest.  

 

Tartu Ülikooli Kliinikumi verekeskuse juhi Helve Königi sõnul on veredoonorlus eluliselt oluline. „Tänu doonorite vereloovutustele saame hoida haigla varud piisavad ning tagada sellega nii plaanilise kui ka erakorralise ravitöö jätkusuutlikkuse. Kliinikumis kui kõige kõrgema ravietapi haiglas läbi viidavad operatsioonid ning muu ravi ja protseduurid on keerukad, mistõttu vajame veredoonorite abi igapäevaselt,“ sõnas König.

 

Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liige, ravijuht dr Andres Kotsar tõi välja, et kliinikumi verekeskuse ülesandeks on tagada optimaalne verekomponentide varu mitte ainult kliinikumi, vaid kogu Lõuna-Eesti piirkonna tarbeks. „2021. aastal tehti verekeskuses 15 439 vereloovutust, sh  4032 vereloovutust väljasõitudel, mille eest täname kõiki veredoonoreid,“ lausus dr Kotsar.

 

„Aitamine on veres“

Veredoonorluse päev sobivaim hetk avaldada ka kliinikumi verekeskuse uus tunnuslause „Aitamine on veres“. Tunnuslause eesmärk on äratuntavalt kõnetada ja ühendada nii uusi kui pikaaegseid doonoreid, kelle panus haiglate töö toimimisse on väga vajalik. „Viisime tunnuslause konkursi läbi kliinikumi töötajate seas, mille tulemusel valisid verekeskuse ja juhtkonna esindajad pakutute seast sobivaima. „Aitamine on veres“ iseloomustab parimal moel nii verekeskuse tööd kui ka vereloovutuseks vajalike doonorite olemasolu ning heatahtlikkust ja rolli elude päästmisel,“ tutvustas dr Andres Kotsar.

 

„Aitamine on veres“ ka Vanemuise teatri töötajatel, kes ühinevad 14. juunil kell 14.00 rahvusvahelise doonoripäevaga kliinikumi verekeskuses, et anda oma panus verevarude täiendamisse. Doonoripäeval tulevad Vanemuise teatrist verd loovutama inimesed, kes panustavad teatri vereringesse nii lava tagant kui ka lava pealt. „Siirast heameelt tegi, et üleskutsele doonoripäeval verd loovutada, reageerisid nii regulaarsed doonorid, inimesed, kel vereloovutusest möödas juba mõni aeg kui ka inimene, kes tuleb verd andma esimest korda. Usutavasti võiks sellest ühisest vereandmisest välja kasvada Vanemuise verekond, kes hoiab üksteisel meeles selle lihtsa heateo, vereloovutamise regulaarsust,“ rääkis Vanemuise teatri kommunikatsioonijuht Virge Ratasepp, kes annab doonoripäeval oma 15. vereloovutuse.

 

Kliinikumi verekeskusel on rõõm nii üksikute vereloovutuste kui ka pikaajaliste doonorite olemasolu üle. „Meie verekeskuses on mitukümmend doonorit, kes on teinud juba üle 100 vereloovutuse. Kõige staažikam doonor on aga pärit Viljandimaalt, kes on verd loovutanud koguni 205 korda ning pälvinud selle eest ka presidendilt teenetemärgi. Täname väga kõiki doonoreid,“ lausus verekeskuse juht Helve König.

 

Kliinikumi Leht

lk8 Kadri SimmTartu Ülikooli Kliinikumi juurde loodi kliinilise eetika komitee 1998. aastal, esimesena Eestis. Maailmas loodi esimesed kliinilise eetika komiteed (edaspidi KEK) haiglate juurde USAs 1980. aastate alguses[1]. Milliseks on aastatega kujunenud kliinilise eetika komitee funktsioon?

KEKide loomise taust on kirju. Laiema eeldusena võib esile tuua üldisi ühiskondlikke suundumusi lääneriikides pärast II maailmasõda kui liberaalse individualismi levik ning patsientide paternalismikriitilised hoiakud oma õiguste ning raviotsuste osas lõid pinnase taoliste institutsioonide tekkeks. Konkreetsemalt olid just meditsiinitehnoloogia kiirest arengust tulenevad dilemmad need, mis tekitasid vajaduse uut sorti ekspertiisi järele haiglates (nt ajusurma küsimus, defitsiitsete dialüüsimasinate õiglane jaotamine, mõistlikud ravipiirangud jne). Teinekord loodi KEK institutsionaalse reaktsioonina mõne keerulisema juhtumi järellainetuses. Samuti oli oluline kliinilist eetikat oluliseks pidavate indiviidide initsiatiiv (muu hulgas võis siin rolli mängida eetika- ning kommunikatsiooniõpetuse vähesus traditsioonilises meditsiinihariduses). Ning eks hakkas mingil hetkel tööle ka doominoefekt, st KEKi kui üha laieneva rahvusvahelise praktika eeskuju ja levik.

 

KEKi võimalikest funktsioonidest annab ülevaate kõrvalasuv tabel.

Kliinilise eetika komitee võimalikud funktsioonid:

  • Keeruliste eetiliste dilemmade kiirem ning süstemaatilisem lahendamine
  • Meditsiinipersonali koolitamine eetikaküsimustes
  • Juhtumite konsultatsioon
  • Konfliktilahendus
  • Personali moraalne toetamine
  • Juriidiliste probleemide ennetamine
  • Haiglasiseste juhtnööride ja protokollide väljatöötamine
  • Poliitikasoovitused

Tartu Ülikooli Kliinikumi kliinilise eetika komitee eesmärkidest annab aimu selle põhimäärus – tegemist on sõltumatu ühiskondliku koguga, mis tegeleb kliinilise meditsiini eetiliste probleemide lahendamisega, eetiliste käitumis- ja tegutsemisnormide väljatöötamisega, vastava poliitika kujundamise ja teavitamisega. Üldiseks eesmärgiks on seista meditsiinieetika printsiipide eest kliinilises praktikas ning selles raamistikus kaitsta nii tervishoiutöötajate, patsientide kui ka haigla administratsiooni huvisid. Muidugi on selge, et mitte alati ei pruugi need huvid kattuda ning probleemsemad juhtumid sisaldavad endas konflikte nende osapoolte vahel.

 

KEKide koosseisus on üsna loogiliselt kõige rohkem arste. Seejärel õdesid, patsientide esindajaid, (sõltuvalt riigist) kaplaneid, haigla administratsiooni esindajaid ja eetikud.

 

Tartu Ülikooli Kliinikumi komitee töövormiks on igakuised kohtumised, kus esile kerkinud küsimused ja juhtumid läbi töötatakse. Komitee langetab otsuseid konsensuslikult, ent lõpptulemuseni jõudmine võtab aega ning akuutsete juhtumite lahendamise puhul see formaat praegu kiiret abi ei paku. Seega võivad haiglapersonali ootuste ning komitee tegelike võimaluste vahel olla käärid. Julgustame aga alati komitee poole pöörduma – see on võimalus olulisi teemasid tõstatada, arutada ning tagasisidet saada. Kindlasti ei tohiks komitee poole pöördumist näha kaebamise või ebalojaalsuse võtmes.

 

Kliinikumi kliinilise eetika komitee on oma ajaloo jooksul tegelenud põhiliselt juhtumite konsultatsiooni, konfliktilahenduse ning koolitustega. Oleme aidanud koostada ning kommenteerida kliinikumi sisedokumente, aga lööme kaasa ka laiemalt (nt patsiendi elulõpu tahteavalduse töögrupis). Komitee poole saab pöörduda üldaadressil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. või ka otse liikme(te)le kirjutades.

 

Kadri Simm

Tartu Ülikooli Kliinikumi kliinilise eetika komitee liige


[1] Eristada tuleb kahte tüüpi eetikakomiteed – kliinilise eetika komitee tegutseb tervishoiuasutuse juures, inimuuringute eetikakomitee tegeleb teadusprojektide eetilise järelvalvega (enamasti teadusasutuse juures).

lk7 MitraClip7. juunil paigaldati Tartu Ülikooli Kliinikumis kahe südamekliiniku patsiendi südamesse veresoonekaudne seade MitraClip. Seadme eesmärgiks on vähendada vere haiguslikku tagasivoolu südame vasaku vatsakese ja koja vahelisel klapil ning ravida sellest tingitud südamepuudulikkuse sümptomeid ning vähendada seeläbi haiglasse sattumise riski ja suremust.

 

Protseduuri viisid läbi kardioloogid dr Alar Irs ja dr Kerli Lindlaan ning anestesioloog dr Susanna Kaljurand koos angiograafia ja anestesioloogia osakonna õdedega. Meeskonda kuulusid ka dr Toomas Hermlin, kes on kliinikumi angiograafiaosakonna juhataja ja kateetrikaudse südameklappide ravimise suurima kogemusega arst Eestis ning interventsionaalkardioloog dr Jacob Odenstedt Sahlgrenska Ülikoolihaiglast (Göteborg, Rootsi).

 

Dr Alar Irs selgitas, et südames on neli klappi, mis tagavad vere voolu õige suunas. „Mitraalklapp paikneb südame vasaku koja ja vatsakese vahel ning tema ülesandeks on takistada vere tagasivoolu koja suunas. Klapi töö võib olla häiritud, kui klapp ise on haigusest kahjustunud või kui südameõõnte mõõtmed on oluliselt suurenenud. Kui häire on tõsine ja vere haigusliku tagasivoolu maht suur, tekivad patsiendil südamepuudulikkuse sümptomid – õhupuudustunne, koormustaluvuse langus,“ rääkis dr Irs.

 

Mitraalklapi puudulikkuse ravivõimalused sõltuvad patsiendi seisundist – kui võimalik, tehakse avatud südamelõikus ning klappi kas korrigeeritakse või paigaldatakse klapiprotees. „Kliinikumi kardiokirurgia osakonnas on kirurgilise ravi tulemused klapirikke puhul suurepärased, ent paljude patsientide puhul on lõikuse risk kõrge ea või kaasuvate tõbede tõttu liiga suur. Samuti ei ole kirurgilisest ravist näidatud kasu juhul, kui vere tagasivool klapil on tingitud südameõõnte laienemisest ning ravimitega ravimisele vaatamata püsivad südamepuudulikkusest tingitud kaebused. Sellisel juhul võib olla võimalik klapihõlmade lähendamine veresoone kaudu paigaldatava klambriga,“ selgitas kardioloog Irs.

 

Dr Toomas Hermlini sõnul on mitraalklapi plastika täienduseks struktuursete südamehaiguste üha laienevatele väheinvasiivsetele ravivõimalustele. „Paigaldasime kliinikumis esimese veresoonekaudse kopsuarteri klapi proteesi juba 2013. aastal ning alates 2014. aastast on sel meetodil tehtud üha suuremas mahus aordiklapi proteesimisi. Näeme selgelt, et avatud südamelõikuste kõrval on aina suurem kaal invasiivkardioloogilistel meetoditel,“ lausus dr Hermlin.

 

Mitraalklapi kateetrikaudne serv-servaga plastika MitraClip seadmega tehakse üldanesteesias. „Seade on väike metallist, tekstiiliga kaetud klamber, mis viiakse spetsiaalse sondiga läbi reieveeni südameni ning läbi südamekodade vaheseina mitraalklapini. Ultraheli ja röntgeni kontrolli all püütakse klapihõlmad klambri vahele ja lähendatakse, et vere tagasivoolu vähendada. Vajadusel saab paigaldada mitu klambrit. Protseduur nõuab üsna suure meeskonna arstide ja õdede väga head koostööd. Kui protseduur on edukas, vähenevad ajapikku südamepuudulikkuse sümptomid ja tõenäosus südamepuudulikkuse ägenemise tõttu haiglasse sattuda,“ rääkis dr Kerli Lindlaan südamekliinikust.

 

Mitraalklapi kateetrikaudne serv-servaga plastika oli esmakordne Eestis ning Baltikumis. Meetod on Euroopa Kardioloogide Seltsi ja Euroopa Kardiotorakaalkirurgide Assotsiatsiooni ühises südameklappide haiguste ravijuhendis soovitatud alternatiivina kirurgilisele ravile, kui lõikuse risk on kõrge või kui mitraalklapi puudulikkus on tingitud südameõõnte mõõtmete suurenemisest. „Maailmas on sel viisil ravitud juba üle 150 tuhande patsiendi. Et 2021. aastast kuulub meetod ka Eesti Haigekassa raviteenuste hinnakirja, on see nüüd Eesti patsientidele kättesaadav Tartu Ülikooli Kliinikumis.

 

Kliinikumi Leht

lk9 Patsientide nõukodade kohtumine20. mail kohtusid Tartu Ülikooli Kliinikumis Eesti haiglate juurde asutatud patsientide nõukojad, et ühiselt arutada nõukodade väljundeid tervishoiuteenuste arendamisel nii haigla kui riigi tasandil.

 

Eestis on patsientide nõukojad asutatud viie haigla juurde – Tartu Ülikooli Kliinikum, Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Kuressaare Haigla, Pärnu Haigla ja Viljandi Haigla. Kohtumisel osalesid ka teiste haiglate esindajad, kes on huvitatud patsientide nõukodade käekäigust ja sisenditest: Ida-Tallinna Keskhaigla, Tallinna Lastehaigla, Ida-Viru Keskhaigla, Põlva Haigla, Valga Haigla ja Järvamaa Haigla. Patsientide nõukodade haiglate juurde loomise eesmärgiks on olnud patsientide esindajate kogemuste, arvamuste ja ettepanekute kaudu panustada tervishoiuteenuste arendamisse ja inimesekesksemaks muutmisele.

 

Kliinikumi õenduse ja patsiendikogemuse juhi Ilona Pastaruse sõnul on tervishoius patsientide ja lähedaste kaasamine aina suurema kaaluga. „Kohtumisel tõdesid nii patsiendid kui ka haiglate esindajad, et haiglates, kus patsientide nõukojad on loodud, on selline koostöö oma kanna juba kindlalt kinnitanud. Patsiendid näevad ja kogevad muutusi ning haiglate esindajad on tänulikud operatiivse tagasiside ning ettepanekute eest,“ rääkis Ilona Pastarus.

 

Patsientide nõukojad töötavad vabatahtlikkuse alusel ning igas haiglas on ka töötajad, kes abistavad nõukodasid töökorralduse osas ning vahendavad informatsiooni haigla juhtide, töötajate ja nõukoja vahel. „Nõukoja liikmete aktiivne osalemine praktiliste ettepanekute tegemisel mõjutab ka kõiki teisi patsiente, luues parema tervishoiuteenuse kogemuse,“ sõnas õenduse ja patsiendikogemuse juht.

 

Kohtumisel osalenud Eesti Haigekassa juhatuse liige Maivi Parv tõi välja, et ka riigi tasandil kaasatakse patsientide kogemusi ja tulevikuvaateid tervishoiuteenuste planeerimisel. „Haigekassa suureks prioriteediks lisaks ravikindlustatutele teenuste kättesaadavuse tagamisel ja tasustamisel on haiguste ennetamine. Patsientide esinduste sihipärane ja süsteemne osalus nii ennetustegevuste planeerimisel kui ka raviasutuste tegevuse patsiendikesksemaks muutmisel väga oluline. Senine patsientide nõukodade loomine ja sisse töötamine annab alust arvata, et üheks tulevikusuunaks on sarnaste nõukogude loomine ka teiste Eesti haiglate juurde,“ kirjeldas Maivi Parv.

 

Kohtumisel tõdeti, et teemad, kus kõik patsientide nõukojad on oma haiglates pidanud kaasa rääkima, on haiglasiseste liikumis- ja logistikaküsimused, informatsiooni kättesaadavus ja arusaadavus nii majajuhtidel, viitadel kui ka kodulehtedel, teemadeks on olnud ka teenuste kättesaadavus ja registreerimisega seotud kitsaskohad.

 

Lähimate aastate prioriteetideks on patsientide nõukodade laiem tutvustamine nii avalikkusele kui ka tervishoiutöötajatele. „Head patsiendikogemust ja turvalist ning sõbralikku haiglakeskkonda saame arendada ainult igakülgses koostöös ja partnerluses,“ jäi patsientide nõukodade kohtumiselt kõlama.

 

Kliinikumi Leht  

lk11 Hematoloogia luuüdi transplantatsiooni õendusKui avalikkuse pilgud olid suunatud vannipartide mõõduvõtmisele Pardirallil, olid Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonna õdede mõtted Pardirallil tutvustavate lastega.

 

Hematoloogia-onkoloogia kliiniku hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonna õed Eveli Nõgesmäe ja Kaisa Lastik peavad erinevaid ettevõtmisi vähihaigete laste toetuseks ühiskonnas väga vajalikuks. „Pardiralli annab meile palju emotsiooni, sest lapsed, keda selle sündmuse raames tutvustatakse, on ju kõik meie enda osakonna lapsed, keda tunneme juba kaua ja väga hästi,“ sõnas Nõgesmäe.


Nii nagu kõnealused lapsed on erilised, on eriline ka hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakond, mis on Eestis ainulaadne ja seda mitmel põhjusel. „Meie patsientide vanus varieerub imikutest kuni väga eakate patsientide välja. Siin ravitakse nii verehaigustega patsiente, hematoloogiliste kasvajatega täiskasvanuid ja lapsi, intensiivset kemoteraapiat vajavaid hematoloogiliste kasvajate ja soliidtuumoritega patsiente. Ühtlasi toimub vereloome tüvirakkude ja luuüdi siirdamine meie osakonnas ainsana Eestis,“ tutvustasid õendustöötajad.

 

Nad kinnitasid, et rutiin töökohal on neile võõras ning et vähiravi on niivõrd kiiresti arenev valdkond, leidub iga päev võimalusi õppimiseks ja arenemiseks. „Kuna meie osakonnas viibivad haiglaravil väga erinevad patsiendid, tähendab see kombineeritud oskuste olemasolu. Peame olema muutumises koos meie osakonnas rakendatava ravi muutustega, lisaks annavad võimaluse arenguks pidevalt täienevad protseduurid,“ selgitasid õed.

 

Küsimuse peale, kas raske diagnoosi saanud lastega tegelemine võib olla raskem, vastas Kaisa Lastik, et lastega ravimisel on väga suur rõhk koostööl nii töötajate, patsientide ja lähedastega. „Lastega tegelemine pakub rõõmu ja positiivset emotsiooni ning saame vastu ehedust ja siirust. Soovime, et meie patsiendid tunneksid end haiglas hoitult. Näiteks tähistame väikeste patsientide sünnipäevi osakonnas suurelt. Kui läheme tordiga õnnitlema väikest patsienti, kes ootab palatis kikilipsuga, on see südantsoojendav kogemus ja aitab mõista, et see, mida me teeme, on oluline ja väärtuslik,“ rääkisid Nõgesmäe ja Lastik. Nad lisasid, et osakonna jaoks peituvad rõõmud sageli väga väikestes asjades: „Kui väike patsient sööb lõpuks lusikatäie suppi, siis on see suur sündmus ja edasiminek, millest tunneb terve osakond rõõmu“.

 

Peamiste väljakutsetena tõid õed välja patsientide ealiste iseärasustega arvestamise ning piiride seadmise. Õed kinnitasid, et lapse ja täiskasvanud patsiendiga suhtlemisel tuleb rääkida inimesega, kes seisab patsiendi staatuse taga ning arvestada tema eripäradega. Lisaks on oluline, et töötajad oskaksid seada töömõtete ja vahel ka murede koju kaasavõtmisele piirid. „Osakonna suurimaks rõõmuks on meeskond. Meie kollektiiv on ühtne, positiivselt meelestatud ja kokkuhoidev ning seda kogu ravimeeskonna ulatuses. Tulenevalt töö teatud keerukusest, on oluline olla üksteise jaoks olemas ning hoida positiivset õhkkonda nii kolleegide kui ka patsientide jaoks. See, et me alati üksteist toetame annabki teadmist ja jõudu, et saame kõigega hakkama,“ sõnas Lastik. Head meeskonnatööd ja positiivset kollektiivi on kiitnud ka praktikandid – töö osakonnas pakub laiapõhjalist ja tugevat stardiplatvormi noorele õele.

 

Kliinikumi Leht

lk3 enim tänatud dr Soplepmann

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 


Kliinikumile laekub tagasisidesüsteemi kaudu nii tänuavaldusi, ettepanekuid kui ka kaebusi. 2021. aastal laekus tänuavaldusi kokku 608. Patsientide poolt enim tänu pälvisid dr Pille Soplepmann naistekliinikust ning dr Taavi Põdramägi kirurgiakliinikust, seda nii tulemusliku ravitöö kui ka meeldiva ja mõistva suhtlemise eest.

Patsiendid dr Pille Soplepmannist:

  • Hea dr Pille Soplepmann! Tahtsin Teid tänada kogu oma südamepõhjast, et tundsite muret, võtsite vaevaks edasi uurida ja mind eriarsti juurde saata. Veel tahaksin ma, et edastaksite minupoolse tänu ka osakonna personalile, kes nendel päevadel minuga tegelesid. Imetlen, kuidas kõik teevad oma tööd südamega – pigem natuke rohkem, kui vähem. Iga patsient on eriline, mitte lihtsalt järjekordne töö.
  • Dr Pille Soplepmann tegi mulle günekoloogilise operatsiooni, mis väga hästi õnnestus. Minu poolt südamlik tänu dr Pille Soplepmannile, kes on väga hea spetsialist, ja kellel jagub südamlikkust ning abivalmidust suheldes patsiendiga.
  • Olin oktoobri lõpus naistekiiniku patsient ja ma tahan tänada kõiki tublisid töötajaid, kellega ma sel ajal kokku puutusin. Nendest kõige-kõige-kõigem on aga dr Pille Soplepmann. Tema tegi minu heaks palju rohkem, kui oli tema otsene kohus. Tänu talle saan jälle vabalt istuda ja astuda. Nüüd ja praegu, mitte mitu kuud hiljem. See on suur asi.

Dr Pille Soplepmann kommentaar: Hommik lillekimbu ja tänukirjaga oli suur üllatus, mis tegi südame tõeliselt soojaks. Mis saab arstina olla suurem rõõm, kui Sinu patsientide paranemine ja tänu. Ma olen valinud imelise eriala – sünnitusabi ja günekoloogia. Meie töös domineerivad rõõmsad ja õnnelikud hetked. Me saame enamasti tunnistada patsiendi haigusest tervenenuks, me oleme uue elu sünni juures. Me ei karda hoolida ja näidata emotsioone.

Minu kindlus ja tugi on minu kolleegid naistekliinikust. Tänane patsientide tänu kuulub kindlasti ka neile, eriti günekoloogia osakonna õdedele ja hooldajatele, sest me teeme oma tööd koos. Me paneme patsiendi uskuma, et kõik, kes on tema ümber, tahavad teda aidata, et meie otsuseid saab usaldada. Olen õnnelik, et saan alati helistada headele spetsialistidele-kolleegidele teistest kliinikutest, et ükski patsiendi mure ei jääks lahenduseta. Patsient on minu jaoks olnud alati eeskätt inimene, mitte teenusesaajast klient või diagnoos.

Me kõik teame, et arst on meditsiinis ekspert. Patsient on oma elu ekspert. Tore, kui sellest koostööst tekib teineteisemõistmine ja sünergia. Minu kreedoks on olnud professionaalsed teadmised ja oskused, samas usalduse loomine, inimlikkus, kuulamisoskus, patsiendi soovide arvestamine. See kõik aitab patsiendi paranemisprotsessi kiirendada ja sujuvamaks muuta.

Kui kõik see paneb patsiendi silmad särama ja äratab soovi arsti kallistada, siis see ongi see, mida ma oma töös armastan.

 

lk3 enim tänatud dr Põdramägi

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Patsiendid dr Taavi Põdramäest

  • Tänan osakonna kõiki töötajaid – õdesid, hooldajaid, põetajaid. Eriti tänan kirurge dr Taavi Põdramägi ja dr Margus Kivisilda minu eduka paranemise eest operatsioonist taastumisel. Tänan ka 1. intensiivravi osakonna töötajaid. Te olete kõik väga imelised inimesed!
  • Tänan kõiki kes mind lahke sõna ja heatahtliku pilguga toetasid ega lasknud mul musta auku kukkuda. Siired tänud dr Taavi Põdramägi, õed ja põetajad.
  • Avaldan tänu kogu osakonnale ja eriti dr Taavi Põdramäele, lahke ja sõbraliku vastuvõtu ja operatsiooni läbiviimise eest.
  • Soovin suuresti tänada osakonna personali. Erilist tänu soovin dr Taavi Põdramäele. Olen tänulik tema oskustele ning professionaalsusele. Tänan kõiki osakonna õdesid.

Dr Taavi Põdramägi kommentaar: Selline tunnustus patsientidelt noorele arstile oli ootamatu ja meeldiv üllatus. See on tegelikult tunnustus kogu kirurgilisele ja günekoloogilise onkoloogia osakonnale. Isiklikult tänan enda vahetuid kolleege, osakonna õdesid ja põetajaid, keemia- ja kiiritusraviarste, anestesiolooge, intensiivraviarste, operatsiooniõdesid, radiolooge ja patolooge kelle usalduse ja toeta ei oleks võimalik seda tööd teha.

Onkoloogina töötades on kõige olulisem patsiendiga suhtlemine. Tuleb olla aus, tähelepanelik ja põhjalik. Mida rohkem patsient teab, mida suurem kaasatus, seda edukamalt kulgeb võitlus vähiga.

Ei vahetaks kirurgilist vähiravi mitte ühegi teise eriala vastu.

 

Kliinikumi Leht 

lk2 Signe Padarlk2 Merlin Burov Evelin Lumi

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Tartu Tervishoiu Kõrgkool viib enda tudengite seas igal kevadel läbi küsitluse, et selgitada välja ja tunnustada parimaid praktikajuhendajad Tartu Ülikooli Kliinikumis. Sel aastal nimetasid õppurid parimateks praktikajuhendajateks Signe Padari ja Merlin Burovi.

 

Signe Padar töötab õena kirurgiakliiniku veresoontekirurgia osakonnas ning tudengid on tema kohta öelnud nii:

  • Juhendaja seletas alati, mida ja mille jaoks vaja on ning tekitas sooja tunde praktika keskkonnas olles.
  • Juhendaja oli väga hoolas ja südamega oma töö juures.
  • Väga professionaalne, põhjalik ja praktikandiga arvestav juhendaja, kes lõi kohe alguses praktika jaoks meeldiva ja usaldusliku õhkkonna.
  • Juhendaja jagas meeleldi oma teadmisi ja lasi praktikandil toimetada omas sobivas rütmis.
  • Juhendaja oli praktikandi jaoks alati olemas.

Signe Padar: Minu tegevus juhendajana on suuresti töiste kogemuste jagamine, õppurite aktiivne kaasamine osakonna tegemistesse. See pole keeruline, kuni ollakse avatud uutele kogemustele ja võimalusele end proovile panna. Tegelikkuses kujuneb ju praktika vältel tudengitest arvestatav tööjõud. Eriti kui personali hulgas tuleb ette kadusid kasvõi haigestumiste näol. Aitäh panustamast! Minu eriline tunnustus kuulub küpsemas eas õppuritele, kel jagub julgust ja ettevõtlikkust omandada täiesti uus eriala. Ja seda kõike töö- ja pereelu kõrvalt. Nad kasutavad endale antud aega hästi, tulemuslikult. On nakatavaks eeskujuks, kuis väljuda mugavustsoonist.

Uute juhendamisteni, olete oodatud!

 

Merlin Burov töötab füsioterapeudina lastekliiniku laste ja noorukite arenduse ja taastusravi keskuses. Tudengid iseloomustasid teda kui:

  • Ülimalt pühendunud füsioterapeut ja praktikajuhendaja.
  • Oma praktikakogemuse jooksul on Merlin olnud üks parimaid juhendajaid. 
  • Ta on väga toetav ja julgustav, samas piisavalt nõudlik.
  • Füsioterapeudina suurepärane eeskuju.

Merlin Burov: Olen äärmiselt rõõmus sellise tunnustuse üle. Tudengite juhendamine on alati puhas rõõm. Nende õppimistahe ning motivatsioon on kõrge ning olen püüdnud neid õpetada ja juhendada alati nii, nagu soovisin seda ise üliõpilasena.

 

Kliinikumi Leht

lk9 Teele Paltsar Kliinikumi LehtTartu Ülikooli Kliinikumi stomatoloogia kliinik on L. Puusepa 1a majas tegutsenud juba kümme kuud. Kliiniku restauratiivse hambaravi eriala arst-õppejõu Teele Paltsari sõnul on uued ruumid toonud kõigile uue hingamise ja sära silmadesse. Patsiendid kiidavad uusi kabinette, avarust ja valgust, kuid eriti hinnatakse vaikust ja privaatsust. Avatud pind soosis küll kolleegidevahelist suhtlust, kuid raskendas mitmest patsiendist ja arstist ning hambapuurmasinate mürast üle rääkimist.

 

Dr Paltsar kiitis ka head koostööd teiste erialade arstidega selgitades, et ühiste läbirääkimiste tulemusel on nüüdsest tagatud teatud onkoloogiliste diagnoosidega patsientidele võimalus tasuta hambaravile. „Meil on hea meel, et Tervisekassa mõistab hambaravi ja üldmeditsiini vahelisi seoseid ja nende tähtsust,“ selgitas dr Paltsar.

 

Kliinikumi stomatoloogia kliinik on Eestis unikaalne mitmel põhjusel. Esmalt on stomatoloogia kliinik ainus haigla pinnal hambaraviteenuse osutaja Eestis. Teine unikaalne eripära tuleneb ülikoolihaiglale omaselt hambaarsti õppe üliõpilaste osalemisest ravitöös, kellel on erinevalt teistest meditsiinilistest erialadest ka eraldiseisvad vastuvõtud. „Tudengite poolt pakutav ravi toimub arst-õppejõu juhendamisel ning juhendaja ülesandeks on keskenduda ainult õppetööle ja sealsete patsientide teenindamisele. Patsientidest puudust ei ole, kuna hambaravi on Eestis täiskasvanutele tasuline ja tudengisoodustus annab märgatava hinnavõidu. Tõsi, patsiendid peavad arvestama suurema ajakuluga, kuid kvaliteedis järeleandmisi ei tehta,“ kinnitas dr Paltsar. Ka tudengite raviboksid on läbi teinud kaasajastamise: tudengid saavad kasutada hambaravimikroskoopi ning intraoraalset skännerit.

 

Kliinikumi stomatoloogia kliinikus on olemas kõikide hambaravi erialade spetsialistide vastuvõtud ning kliinikum on ka ainus raviasutus, kus pakutakse hambaraviteenust üldanesteesias raskete kaasuvate haigustega täiskasvanud patsientidele. „Lisaks pöördutakse kliinikusse kõige keerulisemate hambatraumade korral. Oleme unikaalsed esmaabiteenuse osutajad ning kujunenud kiiret abi pakkuvat hambatraumadega seotud esmaabi tagamise keskuseks kogu Lõuna-Eestis,” sõnas dr Paltsar.

 

Stomatoloogia kliinik tagab esmaabi seitsmel päeval nädalas, terve aasta vältel. „Keskmiselt pöördub erakorralisele vastuvõtule umbes 12 patsienti päevas. Kõige rohkem pöördutakse kaariesest (hambaaugud) tingitud tüsistuste tõttu. Sageli on probleem kujunenud nii suureks, et tekkinud on hambanärvi- või hambajuurepõletik, mille tõttu on patsiendil tekkinud tugev valu või turse. Järjest rohkem pöördutakse vastuvõtule ka seoses hambatraumadega, mille rohkus on korrelatsioonis ilmade soojenemisega,“ kirjeldas dr Paltsar. Lisaks eelnevale pöördutakse veel hamba kinnituskudede haigustega või tarkusehammaste raskendatud suhulõikumisega seotud probleemidega.

 

Dr Paltsar tõi välja, et ideaalses maailmas peaksid kõige rohkem hambaarsti külastama lapsed. Viimaste Tervisekassa andmete põhjal jõuab aga aasta jooksul hambaarsti vastuvõtule alla 60% Eesti lastest. Dr Paltsar rõhutas, et alla 19-aastaste ravi on Eestis tasuta ning kui laps saab täiskasvanueaks kaasa õiged suuhügieeni- ja toitumisharjumused, on hilisem ravivajadus tema jaoks oluliselt madalam. “Iga inimese suutervis ja terve hammaskonna säilitamine on tema enda kätes, laste puhul lapsevanema kätes. Ennetus, ennetus ja veelkord ennetus! Hambaarstil võiks olla toetav ja abistav roll,” ütles dr Paltsar lõpetuseks.

 

Kliinikumi Leht