-
Avaleht
- Persoon
Prof emer Tiit Haviko 70
Kirju kimp mõtteid juubilari sünnipäevapeolt.
„Tänan prof Havikot kauaaegse ja südamega tehtud töö eest! Kuigi jah, südame abil professor ei opereeri, vaid ikka kätega ning ka südant professor ei opereeri, vaid rohkem ikka jalgu. Hääd tervist ja jätkuvalt nooruslikku meelt!"
Urmas Siigur, kliinikumi juhatuse esimees
„Professor Tiit Haviko on töötanud Tartu Ülikoolis jakliinikumis 35 aastat. Neist 20 aastat traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku juhataja ametis. Möödunud aastal opereeris ta üle 300 tunni ja selle arvuga annab ta silmad ette ka noorematele kolleegidele."
Dr Aare Märtson, traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku juhataja
„Tahan prof Havikot tänada aastatepikkuse hea koostöö eest mitmel tasandil. Üks suurmees on öelnud, et inimese õnn sõltub kahest asjast: olemisest seal, kuhu sa kuulud (ja prof Haviko puhul peab see kindlasti paika) ja mugavast igapäevaelust, mis tähendab seda, et saad hästi magada ja et uued kingad kunagi ei pigista (seda juubilarile soovingi)."
Prof Ants Peetsalu, kirurgiakliiniku juhataja
„Lõpetasin äsja valve, käisin kodus ja panin ülikonna selga, et tulla oma õpetajat prof Havikot õnnitlema. Prof Haviko on olnud mulle üks olulisemaid teadustööle juhatajaid ja suunajaid. Just temalt olen õppinud akadeemilistkäitumist, väljenduslaadi ja mõtlemist."
Dr Mati Merila, kolleeg ja akadeemiline poeg
„Prof Havikol on kogu aeg olnud kindlad eelistused javaldkondade pingerida:
1) töö, 2) töö, 3) ilusad naised, 4) töö, 5) sport."
Dr Aalo Eller, kolleeg
„Aastate vältel on kinesioloogia ja biomehaanika laboril olnud professorigaväga viljakas koostöö. Ta on korrektne ja nõudlik, hea suhtlemisoskusega juht, kes oskab uuringute teemal ja kirjanduse valikul kasulikke soovitusi anda – suur tänu selle eest."
Helena Gapeyeva, kinesioloogiateadur
„Olen alati prof Tiit Havikole ja tema saavutustele alt ülesvaadanud. Ta on väljapeetud ja stiilne - tõeline härrasmees."
Galina Schneider, ortopeedia osakonna füsioterapeut
„Prof Haviko on alati hästi teotahteline ja rõõmsameelne, alati nõu ja jõuga abiks."
Tiina Eek-Kiiker, traumatoloogia ja ortopeedia kliinikuülemõde
„Prof Tiit Haviko on inimene, kes kindlalt hoiab arsti väärikat taset!"
Dr Helli Kelk, endinekolleeg
Residendid räägivad:
Keegi otsis ortopeedi mädasele liigeseoperatsioonile appi. Küsitud siis Haviko käest. Haviko mõtles... ja arvas: "Ma Märtsonit küll ei tahaks anda, meil hakkavad järgmisel nädalal proteesimised, teeb veel ennast mustaks. Aga võtke Lenzner, tema on alati igasugusteks avantüürideks valmis..."
Hommikune haigete arutelu. Keegi kannab oma haige ette ja Haviko küsib: "Mis selle haige veregrupp on?". Kolleeg on kimbatuses ning ei oska paugupealt vastata. Haviko võtab asja kokku: "Kuidas sa oma haigetest küll kunagi MITTE MIDAGI ei tea..."
Kliinikumi Leht
Dr Rein Kermes: “Tagasi olla on igal juhul soe ja hea tunne!“
Äsjamöödunud aasta oktoobris sai sisekliinik endale uue direktori – kliinikumi naases kunagine kolleeg Kliinilise Haigla päevilt, seni Lõuna-Eesti Haiglat juhtinud dr Rein Kermes.
Kliinikumi Leht käis uue juhiga tutvumas ning uurimas, kuidas dr Kermes end kolme kuu möödudes uues ametis tunneb.
Kuidas olete sisse elanud? Mis tunne on tagasi olla?
Tore on, sest suur hulk inimesi on head tuttavad ning pikaajaliste kogemustega kolleegid, kellega on seda tööd ka varasemalt koos tehtud. Samas on vahepealse aja jooksul ka palju muutunud: lisandunud on rohkelt noori kadestamisväärselt tublisid inimesi ning kliinik ehk siis tookordne Kliiniline Haigla koos teiste haiglate ja Maarjamõisa Polikliinikuga on liitunud Kliinikumiks. Eks ole ju üks suur
organisatsioon jälle teistsugune kui väike organisatsioon. Alguses oli küll mulje justkui toimuks põdrajaht tihedas pajuvõsas – selge on see, et jaht toimub, selge on, et kusagil on põdrad ja kusagil jahimehed, aga vaateväli on piiratud, sest midagi on kogu aeg ees. Siiski on ka pajuvõsas omad orientiirid, mille kaudu ikkagi tulemuseni jõuda. Niisugune see olukord ongi.
Aga tänaseks päevaks on see pajuvõsa, ma saan aru, veidi hõrenenud?
Ütleme nii, et on tekkinud aimdus, kuidas pajuvõsas liikuda. Hakkab selgemaks saama, kus on need metsarajad, mida mööda kõige õigemat teed pidi kohale jõuab. Olgu, kuidas tahes, tagasi olla on igal juhul soe ja hea tunne. Mulle ütlesid just paar päeva tagasi kolleegid südamekliinikust, et oh, sa oled jälle kolleeg! Enda arvates olen ma kogu aeg, ka kõik need aastad, mis ma olen kuskil mujal töötanud, olnud kolleeg. Oma peas ei ole ma siit kunagi väga kaugel ära olnud, kuigi füüsiliselt on natuke eemal oldud.
Prof Margus Lember 50
12. detsember märgib sisekliiniku juhataja prof Margus Lemberi jaoks olulist tähtpäeva igal aastal. Tänavu oli sel kuupäeval pidutsemiseks põhjust veelgi enam – professoril täitus 50. eluaasta.
Kuidas kliiniku juht oma pidupäeva tähistas ning möödunud ajale tagasi vaatab, palusimegi tal Kliinikumi Lehe lugejatega jagada.
Kuidas tavaliselt oma sünnipäevi peate? Mil viisil tähistasite käesolevat juubelit?
Sünnipäevad on tähtsad lapseeas, siis oodatakse iga järgnevat aastat pikisilmi. Lapsed tahavad ikka vanemaks ja suuremaks saada, lisaks on sünnipäev lihtsalt tore päev kingituste ja tordiga. Sünnipäevade vahed tundusid lapsepõlves pikad. Hiljem hakkab neid aga üha tihedamini tulema ja ega uue eluaasta saabumine teab mis sündmus enam polegi. Sünnipäevade eest ma metsa pole kunagi jooksnud, ent suurejooneline tähistaja ka pole. Poolsajandi puhul otsustasin seekord küll ka pidu pidada.
Kuidas juhtus, et otsustasite omal ajal arstiks õppida?
Maast-madalast arstiks saamise soovi mul ei olnud. Mõningaid kokkupuuteid arstidega nii mul kui vanematel muidugi oli, see amet tundus olema keerukas ja lugupidamist vääriv. Valik arstiteaduskonna kasuks tekkis keskkooli lõpupoole, mil süvenes veendumus, et suudan need üldiselt raskeks peetud õpingud läbi teha. Mulle pakkusid huvi nii loodus- kui täppisteadused. Vähetähtis polnud ka asjaolu, et suutsin oma arvates hästi inimestega kontakti saada. Vaatamata sellele, et arstid näevad palju inimeste muret ja kannatusi, on kogu meditsiini töö siiski elu positiivsema poole peal, kus püütakse aidata. Teaduskonna valikul oli arstiteaduskonna kõige kõvemaks konkurendiks matemaatika, selle valdkonna loogika ja sisemine korrastatus oli köitev, ent tulevane võimalik töö selles vallas jäi arstiametile kindlalt alla.
Kas tehtud valik on end õigustanud?
Oma valikut ei ole seni pidanud kahetsema. Arsti, õppejõu ja teadlase ameti kombinatsioon on mulle sobinud, olen saanud teha huvitavat tööd ning kohanud väga palju huvitavaid inimesi nii kolleegide, tudengite kui patsientidena. Olen töötanud heade kolleegidega nii ÜMPIs, Toome haiglas, polikliiniku ja perearstiteaduse õppetoolis, sisekliinikus kui dekanaadis.
Kliinikumi „kroonijuveelid“ dr Aet Lukmann, dr Terje Kukk ja ämmaemand Aili Piir
Just sellise tiitliga võib patsientidelt laekunud tagasiside põhjal pärjata nimetatud kliinikumi meditsiinitöötajaid. Viimase kolme aasta jooksul on nad tänaseni tipus püsinud hooldaja Varvara Sangernebo kõrval patsientidelt kõige enam personaalseid kiidusõnu pälvinud.
Kõik kolm on kiituse üle üllatunud, kuid samas sellest ka väga liigutatud. „Ma ei mäletagi, millal viimati nii südamessemineva tunnustuse osaks sain," ei varja taastusravi arst dr Lukmann on rõõmu. Dermatoveneroloog dr Kukk aga imestab, et kuigi nahahaiguste kliinikus on kombeks head sõnad personali aadressil juhtkonna poolt jooksvalt ette lugeda, ei ole talle kordagi jäänud muljet, et neid just temale teistest kolleegidest enam oleks. Siiski tunnistab ta, et see teadmine andis talle kena portsjoni positiivset emotsiooni. „Järgmisele aastale võib vastu minna tundega, et sinu tegemisi on tunnustatud."
Ämmaemand Aili Piirgi leiab, et kiidusõnu võib pidada patsientide rahulolu peegelduseks: „Südantsoojendav on teadmine, et sinu tööga ollakse rahul," tõdeb ta. „Seda enam, et rahulolijaid on mitu – hea, et olen suutnud aidata ja toetada ema tema jaoks tõeliselt raskel pingutusel. Hea, et laps on oma sündimisega hästi toime tulnud. Hea, et isa on olnud tubli toetaja." Oma edu saladuseks peavad tohtrid ja ämmaemand südamega tehtud tööd ja heasoovlikku suhtumist patsientidesse.
Dr Lukmann usubki, et kiitus ja laitus mõõdavad pigem suhtlemisoskust kui erialaseid teadmisi. „Patsiendid soovivad, et nendega räägitakse," selgitab ta. Samuti tuleks arsti sõnul aidata haigel ja tema lähedastel elurõõmu hoida. „Ka halbu uudiseid saab edasi anda nii, et need ei raba jalust."
Kange naine mehises ametis
Helju Sepa-Rebasega jutule saamine ei ole lihtne. Mitte, et ta oleks ebasõbralik või väheseltsiv, vastupidi. Tal on lihtsalt oma töö tõttu pidevalt äärmiselt kiire: Helju peab kogu aeg valvel olema ega tea kunagi päris täpselt, mis ajahetkel tema teeneid Maarjaväljal vaja võib minna. Helju Sepa-Rebane on kliinikumi autojuht. Ning mis veel olulisem ja erilisem - ainukene naisjuht.
Seda ametit on Helju pidanud kogu oma elu: keskkooli pooleli jätnuna ning 1964. aastal autokooli läbinuna töötas ta kaks aastat veo- ning seejärel kümmekond aastat kiirabiauto juhina. 80-ndate keskel aga tuli naisel tervisemurede tõttu kurnavast kiirabitööst loobuda ning ta leidis rakendust kopsukliiniku autojuhina.
„Tänu kiirabis töötamisele olid mul tekkinud kontaktid ning kuna ma seal enam öösiti töötada ei saanud, siis üks minu kopsukliinikus töötav tuttav kutsuski, et tule ära meile, meil on just juhti vaja," jutustab Sepa-Rebane. Kuna Heljule on meditsiin alati südamelähedane olnud, haaras ta võimalusest koheselt kinni.
Pärast kliinikumi moodustamist järgneski kopsukliiniku tööle autojuhiamet tehnikateenistuse transpordiosakonna koosseisus. Tänavu oktoobris täitus Helju Sepa-Rebasel kliinikumi tööle asumisest 25 aastat.
Iga tööpäev on isemoodi
Naisjuhi igapäevane töö hõlmab patsientide, personali ning kõige muu vajaliku vedu kliinikumi erinevate hoonete vahel. „Kõik linna haigla osakonnad on meie teenindada. Selleks on meil kümmekond masinat: sõiduautod, millega veetakse inimesi, ning erinevad transportbussid – toidubuss, doonoribuss, jäätmebuss, pesubuss ja apteegibuss," täpsustab naine.
Veel toonitab Helju, et kliinikumi autojuhi amet nõuab suurt täpsust, kiiret reageerimist ning pidevat valvelolekut. „Tööpäev hakkab meil nii, et tuled hommikul tööle ja öeldakse kohe, et 8.05 pead sa seal olema ja siis sa oledki. Sest kui on tellitud, siis sa pead olema sellel ajal seal ja parem kui minut varem," kirjeldab ta. Sellised kellaaja pealt sõidud ning ootamatult teele asumised on juhi sõnul igapäevased: „Tavapärane on see, et tegelikult mitte midagi ei tea ette, kuhu päeva jooksul tuleb sõita. Põhimõtteliselt peab kogu aeg valvel olema ja iga hetk võidakse öelda, et vot nüüd tuleb minna." Tihtipeale on rutt nii suur, et puhkepausi ajal tassi kallatud kohv või valmis seatud võileib jääbki lõpuni joomata-söömata. „Lusikas taldrikusse ja minek!" kõkutab Helju.
Sealjuures aga usub naine oma töö olevat siiski meeldivalt mitmekesine ning rutiinivaba. „See on hästi kirju ning igav meil juba ei ole. Iga kord on erinevad inimesed ja sõidud."
Kliinikumi töötajatest teadustöö preemia laureaadid 2010
Oktoobri alguses üle antud kliinikumi teadustöö preemia läks sedapuhku uuringukollektiivile, kuhu teiste seas kuulusid ka kliinikumi geneetikakeskuse pediaatrid dr Tiina Kahre ja dr Mari-Liis Uudelepp ning osakonnajuhataja ja meditsiinigeneetik prof Katrin Õunap.
Kliinikumi Leht küsis tublidelt teadlastelt:
1. Millised emotsioonid teid seoses teadustöö preemia saamisega valdavad?
2. Mis üldse ajendas teid oma elu meditsiinigeneetikaga siduma?
3. Millised on teie ametialased sihid edaspidiseks?
1. Emotsioonid on väga head. Geneetikakeskus on oma 20 aasta tegevuses püüdnud aktiivselt suurendada harva esinevate pärilike haiguste diagnostikat, iseäranis nende haiguste osas, millele on olemas efektiivne ravi. Selle tulemusena viiaksegi läbi pärilike rasvhapete oksüdatsioonidefektide valikskriiningut Eestis. Mul on väga hea meel, et meie tegevust selles vallas nüüd tunnustati.
2. Osalt juhus ja osalt huvi sellise eriala vastu, mis aitab meil jõuda oma juurte juurde ehk siis keeruliste ja harvaesinevate haiguste algpõhjuste juurde.
3. Jõuda oma töös selleni et pärilike rasvhapete oksüdatsioonidefektide skriinimine laieneks üle Eesti kõikidele vastsündinutele. Ning kindlasti saada täiendkoolitust mõnes maailma tippkeskuses antud erialal.
Prof Katrin Õunap.
Prof Margus Lember: arstiks saamisel on võrdväärselt olulised nii teadmised, oskused kui hoiakud
Esimeste öökülmade ning langevate lehtede saatel on saabunud uus õppeaasta. Ning seda arstitudengite kõrval ka vastsete residentide jaoks. Seetõttu palusimegi residentuuri prodekaanil prof Margus Lemberil jagada muljeid tänavusest residentuuri vastuvõtust komisjoni liikme ning dekanaadi esindaja positsioonilt vaadatuna.
Kuidas möödus sel aastal vastuvõtt residentuuri? Kuuldavasti oli konkurss tihe?
Konkurss oli ootuspäraselt tihe, nii nagu viimastel aastatel ikka. 120 kohale kandideeris kokku 169 inimest, neist 84 esitas sooviavalduse kahele erialale. Käesoleva aasta arstiõppe lõpetanud 150 tudengist (nende seas ka Soome üliõpilased) soovis residentuuri astuda 110.
Kas vastsete residentide tasemega võib rahule jääda?
Kindlasti võib sellega rahul olla, on ju kõigil seljataga kuus aastat tihedat õppimist ning sooritatud palju eksameid. Iseküsimus on see, kui õigeks kitsama eriala valik osutub – siin on olulised isiklikud huvid, erinevatele erialadele vajalik isiksuseprofiil ning muudki eeldused. Mõnel erialal on väga olulisel kohal suhtlemisoskus, mõnel teisel aga tehniline taip või käeline tegevus.
Marju Meus 50
6. juulil tähistas südamekliiniku ülemõde Marju Meus oma 50. juubelit. Tähtsündmuse puhul veeretavad mõttelõnga hällilapse kolleegid südame- ja anestesioloogiakliinikust.
Tutvusime Marjuga 1997. aastal Lüneburgi haiglas õdedena praktiseerides. Saksamaal alguse saanud sõprus on kestnud tänaseni. Öeldakse, et reisil olles õpid oma kaaslast kõige paremini tundma. Marju näis mulle juba siis, ning tundub ka praegu, heatujulise ja abivalmi inimesena, kelle peale võib alati kindel olla. Tööalaselt on ta kohusetundlik, teistega arvestav ning peab tähtsaks enesetäiendust ja uute teadmiste omandamist.
Marjut on alati tore külastada, sest ta on väga hea perenaine. Tal on tore ja ühtehoidev pere ning suur osa tema vabast ajast kulub lastelastega tegelemisele.
Signe Järv
anestesioloogia- ja intensiivravi kliiniku neurointensiivravi osakonna vanemõde
Stomatoloog Merike Vanjuk orienteerub lisaks meditsiinile hästi ka maastikul
Stomatoloogia kliiniku hambaproteesikeskuse arst-õppejõud Merike Vanjuk on ehe näide sellest, et meedikud ei suhtu kirglikult üksnes arstiteadusesse ning nende osavus ei piirdu vaid meditsiiniliste protseduuride suurepärase sooritamisega - dr Vanjukil jätkub arstiameti kõrvalt aega ja oskuseid pühendumaks ka tipptasemel orienteerumisele.
Millal ja kuidas teil selline hobi tekkis ning kaua te sellega tänaseks tegelenud olete?
Teadlikult olen orienteerumisega tegelenud täpselt 24! aastat. Alguse sai see algklassides, kui ma aasta aega niisama koos sõpradega neljapäevakutest osa võtsin. Ega ma siis veel kaardist, peale teeradade, eriti aru ei saanud. Teadsin vaid seda, et KP-s (kontrollpunktis) oleva värvipliiatsiga tuleb tõmmata legendikaardi õigesse lahtrisse rist ja siis oli hea finišis teistega võrrelda, kui mitu KP-d keegi metsast „üles leidis".
Aga 1986. aastal otsustasin endast paar aastat vanema tädipoja eeskujul orienteerumistrenni minna. Vahepealsete tõusude ja mõõnadega olen orienteerumisele siiani truuks jäänud ja viimased 7 aastat olen alaga üsnagi sihipäraselt ja Eesti koondise tasemel tegelenud.
Mida orienteerumine teie jaoks tähendab? On see hobi, pühendumus, lõõgastus, raske töö või hoopis midagi muud?
Minu jaoks tähendab see eeskätt esimest kolme varianti. Kõik sõltub, millisest vaatenurgast asjale läheneda. Raskeks tööks ei saa ma seda kindlasti nimetada, sest see on minu enda vaba tahe – ise olen ju selle huviala omale valinud ning tean, mille nimel, mis eesmärkidel ma ennast liigutan.
Meeli Solnik 60
2. mail tähistas oma 60. sünnipäeva anestesioloogia- ja intensiivravikliiniku ülemõde Meeli Solnik.
Kolleegidel jätkub Meeli kohta vaid kiidusõnu: „suure kogemustepagasiga“, „otsustes alati asjalik ja põhjalik“, „töökaaslaste suhtes lugupidav ja arvestav“, „eeskujuliku käitumise ja puhtusearmastuse musternäide“, „oma kutsealale pühendunud ja väga motiveeritud õde“ jne.
Kaastöötajate sõnul suhtub Meeli Solnik alati igasse patsienti kui eraldi isiksusse ning läheneb nende probleemidele kui enda omadele. „Mitte kunagi ei kohtle ta neid stiilis „võõras mure“,“ tunnustavad kolleegid. Et patsientidele ja töökaaslastele võimalikud head ravi- ja töötingimused tagada, on Meeli alati kõikvõimalike uuenduste poolt – seda nii ravikvaliteedi tagamisel meditsiinilisest aspektist kui ka haiglaruumide remondi ja sisustamise osas.
Kuigi ülemõena range, konkreetne ning nõudlik nii enda kui kõigi teiste suhtes, on Meeli Solnik kolleegide silmis väga tolerantne, laia silmaringiga ning omapärase huumorimeelega isiksus. „Võiks lausa öelda „peene“ huumoritajuga,“ leiavad kolleegid. Lisaks iseloomustab Meelit nende meelest välise ja sisemise ilu harmoonia: „Ta on alati väljapeetud, elegantne ning naiselik, pidades sportlike eluviiside kõrval lugu ka teatrist, muusikast ja kirjandusest.
Palju õnne!
Kolleegide nimel
Svetlana Paderina
Vilve Ratnik
Mare Uibo
Svetlana Nilbe - hingelt ämmaemand
„Mul on kogu aeg mingi selline tunne, et ma pean kedagi aitama ja meditsiin ongi selline ala – aitamine, kõrvalolemine…,“ ütleb mai alguses Aasta Ämmaemanda tiitliga pärjatud Svetlana Nilbe.
Tegelikult tahtis naine esialgu õeks õppida, kuid juhuse tõttu valis hoopis ämmaemanda eriala. „Kui ma meditsiinikooli avaldust kirjutama läksin, siis trehvas seal ämmaemandate järjekorras olema üks väga ilus tüdruk. Ja ma mõtlesin, et kui selline inglikene seal seisab, siis ilmselt on midagi hästi huvitavat. Ning võtsin ka sinna ritta,“ jutustab Svetlana, kuidas ta alles vahetult enne dokumentide sisseandmist tulevase ameti suhtes meelt muutis.
Tiitel motiveerib
Seda, et naisterahvas õige valiku tegi, kinnitab ka just seesama talle äsja Eesti Ämmaemandate Ühingu poolt omistatud tiitel. Juba 29 aastat sünnitajaid abistanud Svetlana Nilbe jaoks märgib see eeskätt kolleegidepoolset tunnustust. „See, et nad minu tööd ja mind kui kolleegi selliselt hindasid, on minu jaoks kindlasti väga suur kompliment,“ ütleb ta, rõõmuläige silmis. Naise sõnul annab 2009. aasta ämmaemandaks valituks osutumine jõudu edaspidiseks ning on tõestus sellele, et senine töö ei ole olnud asjatu.
Svetlana jaoks oli väga südantsoojendav ka see, kui suure õhinaga töökaaslased tema tunnustamisele kaasa elasid. „Tundsin, kui siiralt õnnelikud nad kõik olid, kui ma sellise tiitliga koju, Põlvasse jõudsin,“ jutustab ämmaemand. „Mobiilile hakkasid õnnitlused saabuma juba pool tundi peale tiitli väljakuulutamist konverentsil ning üks minu luuletajast kolleeg Põlva haiglast oli minu auks kiiresti isegi luuletuse kirjutanud“. Rõõm tiitli üle oli nii Svetlana enda kui tema kaastöötajate jaoks väga suur juba sellepärast, et ämmaemandate ühing otsustas kandidaadi kasuks, kelle esitas väikese Põlva haigla sünnitusosakond.
Kõrvakliiniku uus juht dr Priit Kasenõmm: minu südameasjaks on järelkasvu koolitamine
Käesoleva aasta 1. aprillil võttis kõrvakliiniku juhataja teatepulga üle dr Priit Kasenõmm. Kliinikumi Leht käis uurimas, millise pilguga vastne juht oma uuele haldusalale vaatab.
Milliste tunnetega võtsite vastu teate, et olete valitud kõrvakliiniku uueks juhiks?
Uue ametikoha võtsin vastu täie vastutustundega. Muidugi tegelevad lisaks minule kliiniku igapäevase administreerimisega veel paljud teised töötajad, kelle abi on praegu raske üle hinnata. Pean ütlema, et tajun kolleegide toetust nii kõrvakliinikusiseselt kui -väliselt. See on hea tunne, mis aitab motivatsiooni üleval hoida.
Kuidas hindate kõrvakliiniku praegust olukorda?
Prof Mart Kulli pärandiks on eelkõige kõrva-nina-kurguhaiguste kui kirurgilise eriala laiahaardeline populariseerimine. Selle üle, et meie eriala on kirurgiline, ei vaidle tänapäeval enam mitte keegi. Samas, kui võrrelda meie kliinikut Põhja- ja Kesk-Euroopa ülikoolikliinikutega, on meil lihtsamate operatsioonide osakaal igapäevases töös ebaproportsionaalselt suur.
Nagu alati, on igale nähtusele mingi seletus: esiteks on Eesti rahvaarv väga väike ning keerukamat kirurgilist ravi nõudvaid haigusjuhte vähe, teiseks on Eestis küll piisav arv
kõrva-nina-kurguarste, kuid umbes pooled neist ei tegele kirurgilise raviga, mistõttu mitmetes väiksemates haiglates meie eriala operatsioone ei teostata. Sellest tulenevalt on nõudlus isegi kõige lihtsamate operatsioonide järele kõrvakliinikus väga suur.
Emeriitprofessor Karl Kull 80
3. märtsil tähistas 80. juubelit hematoloogia-onkoloogia kliiniku konsultant prof.emer. Karl Kull. Juubilariga seotud mälestuskilde jagavad endised-praegused õpilased ja kolleegid dr Ragnar Heido ning dr Ralf Allikvee.
"Rohkem pühendunud oma elukutsele pole lihtsalt võimalik olla;rohkem laiahaardelisem, ja seda väga heal tasemel, ei saagi vist arst või kirurg olla; rohkem põhjalik ja enam Arst pole võimalik olla."
(Ragnar Heido prof.emer. Karl Kullist)
Hematoloogia-onkoloogia kliiniku uus ülemõde Gea Kõks: tahan olla õdedele toeks
Käesoleva aasta algusest töötab hematoloogia-onkoloogia kliiniku ülemõe ametikohal senine personaliteenistuse koolitusosakonna juhataja Gea Kõks.
Töötasite 10 aastat personaliteenistuses, nüüd ülemõena. Millest selline ametialane suunamuutus?
Oma hariduselt olen õde ning varasemalt ka õena töötanud. Juba õpingute aegu hakkasin haiglatöös osalema, esialgu neurointensiivravi osakonnas hooldusõena, kus peale kooli lõpetamist jätkasin intensiivraviõena. Seega on pigem just töö koolitusvaldkonnas olnud kõrvalepõige põhierialalt.
Kuidas te tookord siis koolitustöö töö peale sattusite?
Kui olin ülikooli õeteaduse osakonna lõpetanud, tuli huvitav väljakutse – Maarjamõisa haiglas otsiti ülemõe asetäitjat koolituse alal. Otsustasin kandideerida ja sealt see administreeriv töö alguse sai. Kliinikumi moodustamisel liideti kogu koolituse valdkond personaliteenistusega ning kuulutati välja uus konkurss osakonna juhataja leidmiseks. Minu jaoks oli see suur dilemma ja kaalumise koht, kas jätkata koolituse vallas või naasta osakonna õe tööle. Oma suureks üllatuseks osutusin valituks, millega koos tuli julgus jätkata koolitusjuhina. Ega see ju meditsiinist päris kõrvalekaldumine ei olnud, tööülesanded võimaldasid mul kursis olla ka kitlikandjate tööga.
Dots Maido Uusküla 70+40=110
2010. aasta toob kauaaegsele kliinikumi kardioloogile ning TÜ arstiteaduskonna õppejõule dots Maido Uuskülale kaasa kaks olulist aastapäeva: 9. jaanuaril sai praegune südamekliiniku arst-konsultant 70. aastaseks ning mais täitub 40 aastat tööleasumisest Maarjamõisa haiglasse.
Fakte dots Maido Uuskülast:
• teadustegevust alustas mittestatsionaarses aspirantuuris 1966. aastal
• Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas ja Maarjamõisa haiglas töötanud alates 1970. aastast
• Maarjamõisa haigla infarktiravi osakonnajuhataja aastatel 1976-1993
• arstiteaduskonna dotsent alates 1993. aastast
• Euroopa Kardioloogide Seltsi (European Society of Cardiology (ESC)) tegevliige alates 1999. aastast
• Tartu Ülikooli Arstiteaduskonna täienduskeskuse (ARTK) juhataja aastatel 1994-2000 ja 2003-2006
• SA TÜK Kardioloogia kliiniku direktor aastatel 1999-2004
• Eesti Kardioloogide Seltsi president (esimees) aastatel 1999-2001
• 2007. aastal pälvinud pikaaegse ja tulemusliku eriarstide täienduskoolituse korraldamise ja kõrgetasemelise teadustöö eest teaduskonnas „Tartu Ülikooli arstiteaduskonna“ medali ning auraamatusse sissekandmise
Anita Priks 50
18. jaanuaril tähistab oma 50. juubelit südamekliiniku kardiokirurgia osakonna vanemõde Anita Priks. Kliinikumi Lehe palvel jagas juubilar lugejatega oma mõtteid meditsiini juurde jõudmisest ning senistest tööaastatest kliinikumis.
Kust tulenes soov oma elu meditsiiniga siduda?
Tegelikult on see minu puhul toimunud kuidagi pooljuhuslikult. Ei ole mul olnud üllaid eeskujusid ega teadlikku valikut ning kui seisin silmitsi kutsevalikuga, sai õeks õppima mindud rohkem sõbranna sabas. Kuid ilmselt on mul kaitseingel, kes aitas teha õige valiku.
Miks otsustasite just õeks õppida?
Teisi valikuid ei ole minu jaoks olnudki, see on olnud alati üks ja õige. Ilmselt mõjutas valikut ka asjaolu, et elu sundis võimalikult kiiresti tööle asuma ja seetõttu polnud isegi mitte võimalik mõelda ametile, mis eeldanuks kõrgharidust. Edasiõppimise võimalus avanes alles aastakümneid hiljem.
Kuidas vaatate tagasi tööaastatele kliinikumis?
Märksõnaks on areng, seda nii tööalases kui isiklikus plaanis. Selle aja sisse on mahtunud erinevad täiendused ja magistriõpingud TÜ õendusteaduse osakonnas ning kuigi minu haridus ei haaku otseselt ametialase karjääriga, olen ise oluliselt arenenud ning laienenud on minu tegevusvaldkonnad eri tasanditel. Lisaks igapäevasele tööle on suureks väljakutseks olnud tegutsemine erinevates töörühmades, mille kaudu olen saanud mõjutada õenduse arengut. Olen kogenud, et mida rohkem olen hõivatud, seda väiksem on oht langeda rutiini. Hõivatust pean positiivseks nähtuseks, sest tänu pidevale tegutsemisele on igavuse mõiste mulle võõras ja samuti jääb vähem aega mõelda sellistele asjadele, mille muutmine ei ole minu võimuses. Tunnen suurt rahulolu selle üle, et mind on alati ümbritsenud kolleegid, kes mind mõistavad ja vajadusel toetavad ning kellega minu väärtushinnangud kattuvad. Piisab vaid sellest, kui idee lendu lasta, ja juba on kaasatulijaid. Samas on need inimesed, keda ka endid häirib, kui miski on valesti või parandamist väärivat.
Emeriitprofessor Arvo Tikk 80
30. oktoobril tähistas 80. juubelisünnipäeva professor emeritus Arvo Tikk.
Lõpetanud 1954. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonna on ta kogu oma arstliku ja akadeemilise karjääri vältel töötanud ülikooli närvikliinikus. Aastatel 1954-1975 oli ta neuroloogia ja neurokirurgia kateedri assistent ja dotsent ning 1975. aastast professor.
Kõik need aastad on ta olnud võrdselt praktiline arst, õpetaja ja teadlane ning leidnud seejuures aega erinevaid administraatori ülesandeid täites osaleda tulemuslikult ka arstiteaduskonna ja Tartu Ülikooli elus.
1958. aasta poliomüeliidiepideemia ajal oli professor Tikk üks, kelle juhtimisel loodi intensiivravisüsteem hingamishalvatusega poliomüeliidihaigete raviks, millest kujunes Tartu Närvikliiniku Hingamiskeskus. See oli aastaid Nõukogude Liidus ainuke spetsialiseeritud neurointensiivravi keskus. 1959. aastal algas tema vahetul korraldamisel hingamiskeskuse väljasõidubrigaadi tegevus, mis oli oluline etapp intensiivravi põhimõtete juurutamisel Eesti raviasutustes. Alates 1960. aasta algusest korraldas ta intensiivravi osakonnas raskete ajukahjustustega haigete intensiivravi trahheotoomia, intubatsiooni ja kunstliku hingamise ning hüpotermia kasutamisega.
1960-ndate aastate keskel hakkas prof Tikk tegelema lülisamba ja seljaaju traumade kirurgilise ravi tõhustamisega. 1980-ndate aastate keskel juurutati tema initsiatiivil kaelaosa radikulopaatia ja müelopaatia kirurgilise ravi eesmised juurdepääsu operatsioonimeetodid. 1983. aastal võttis ta kasutusele kaelaosa eesmise metallspondülodeesi meetodi, 1970. aasta alguses süvenes ta üksikasjalikult perifeersete närvide kompressioonisündroomide diagnostikasse ning nende konservatiivse ja kirurgilise ravi võimalustesse, pöörates erilist tähelepanu karpaalkanali sündroomi epidemioloogia, kliiniku ja operatiivse ravi üksikasjalikule uurimisele.