Esimeste öökülmade ning langevate lehtede saatel on saabunud uus õppeaasta. Ning seda arstitudengite kõrval ka vastsete residentide jaoks. Seetõttu palusimegi residentuuri prodekaanil prof Margus Lemberil jagada muljeid tänavusest residentuuri vastuvõtust komisjoni liikme ning dekanaadi esindaja positsioonilt vaadatuna.
Kuidas möödus sel aastal vastuvõtt residentuuri? Kuuldavasti oli konkurss tihe?
Konkurss oli ootuspäraselt tihe, nii nagu viimastel aastatel ikka. 120 kohale kandideeris kokku 169 inimest, neist 84 esitas sooviavalduse kahele erialale. Käesoleva aasta arstiõppe lõpetanud 150 tudengist (nende seas ka Soome üliõpilased) soovis residentuuri astuda 110.
Kas vastsete residentide tasemega võib rahule jääda?
Kindlasti võib sellega rahul olla, on ju kõigil seljataga kuus aastat tihedat õppimist ning sooritatud palju eksameid. Iseküsimus on see, kui õigeks kitsama eriala valik osutub – siin on olulised isiklikud huvid, erinevatele erialadele vajalik isiksuseprofiil ning muudki eeldused. Mõnel erialal on väga olulisel kohal suhtlemisoskus, mõnel teisel aga tehniline taip või käeline tegevus.
Kuivõrd raske oli vastuvõetavate valikut teha?
Residentuuri võetakse vastu vastavalt kehtestatud korrale moodustatava paremusjärjestuse alusel. Arvesse läheb põhiõppe lõpuhinne, sisseastumiseksami kirjaliku osa hinne ja suulise osa hinne. Nende alusel tekib pingerida ja selle alusel võetakse ka vastu. Teinekord on raske otsustada, kui on mitu päris võrdväärset kandidaati. Aga eksamikomisjonid selleks ongi, et vajalikud otsused teha. Eksamikomisjonidesse kuuluvad nii vastava eriala õppejõud ülikoolist kui väljapaistvad erialaesindajad Eesti teistest haiglatest.
Millised olid populaarsemad erialad ning kuhu oli soovijaid kõige vähem?
Kõige enam soovijaid oli traditsiooniliselt perearsti, sisearsti ja erakorralise meditsiini erialadele. Kõige suuremad konkursid olid erialadel, kus vastuvõtt on väga väike, käesoleval aastal olid nendeks otorinolarüngoloogia, gastroenteroloogia, kardiovaskulaarkirurgia ja lastekirurgia. Meditsiinigeneetika,
neurokirurgia ja töötervishoid ei olnud käesoleval aastal võrreldes teistega niivõrd atraktiivsed.
Kuidas kommenteeriksite augustikuu Kliinikumi Lehes ilmunud tudengite arvamusartiklit residentuurikonkursi teemal?
Eks igal inimesel ole oma arvamus, mida kujundab kõige enam isiklik kogemus ja lähedastelt kuuldu. Olen küll seisukohal, et olgu summaarselt residentuurikohti kui palju tahes, enamik lõpetajaid vaatab ikka teda huvitavat eriala. Mittepopulaarsete erialade kohad jäävad praegugi aegajalt täitmata või täidetakse alles lisakonkurssidega. Teatud hulk lõpetajaid ostab ühe otsa laevapileti ka siis, kui kohti siin piisaks kõigile. Aga eksamitega on küll nii, et neist räägitakse alati legende. Mida ebausutavam, seda põnevam ja enam levib! Eksamikomisjonid peavad leidma oma eriala jaoks kõige sobilikumad kandidaadid – on selge, et seni omandatud teadmised on väga olulised, ent see pole kaugeltki kõik. Teadmised, oskused ja hoiakud on kõik väga olulised arstiks saamisel.
Kuidas te üldiselt TÜ arstiteaduskonna residentuuri korraldusse ja selle riigipoolsesse rahastamisse suhtute?
Erinevates riikides võib leida erinevaid mudeleid, kuidas residentuur on korraldatud ja rahastatud, igal oma eelised ja puudused. Olulisim on minu meelest süsteemi stabiilsus. Eestis on residentuur ülikooli korraldada ja vastutada. See on hea, sest sellega luuakse väljaõppele üks järjepidev alus ning üle riigi kehtiv standard. Süsteem, kus riik rahastab residentuuri nii residentide töötasu, juhendamise kui ülikooli õpetuskulude katmisega, on igati adekvaatne.
Kui kõnelda puudustest, siis on riik masu tingimustes teinud jõuvõtetega ülikooli ja juhendajate osas märkimisväärseid kärpeid. Ministeerium on arvestanud õigesti, et ülikool ei lähe avalikku võitlusse oma kasvandi-ke ehk residentide huvide vastu ega blokeeri väljaõppe jätkuvust. Selline risk 2010. aasta talvel oli, kus ohtu oleks võinud sattuda residentide töötasude väljamaksmine. Praeguseks on olemas lubadus, et 2011. aastal taastub rahastamine endises mahus. Vaatamata sellele, et ainsa arstide kategooriana käesoleval aastal residentide töötasud ei vähenenud, siis endiselt on probleemiks residentide lepingu 32 nädalatundi. On selge, et sellise koormusega arstiks ei saa. Paljud residendid teevad juurde tasulisi valveid. Samas peab seda küsimust vaatama residendi ja juhendaja tasustamise õiglases tasakaalus.
Lõpetuseks – mida arvate teie sotsiaalministeeriumi poolt augustis kooskõlastusringile saadetud seadusemuutmise eelnõust, mis sätestab tudengitele abiarstina töötamise võimaluse?
Siin on tegemist võimaluse loomisega seadusandlikult. Need reaalsed kohad tekivad ikka sinna, kus arstitudengile sobivat tööd on anda ja palgaraha selleks olemas. Haiglatele ja arstipraksistele on see
võimalus, mitte kohustus. Arsti abilise funktsioon on võrreldav praegugi praktikal käiva tudengiga, kus tööülesanded antakse juhendava arsti poolt ja nende täitmist kontrollib samuti juhendaja.
Prof Margus Lemberiga
vestles Merili Väljaotsa