„Mul on kogu aeg mingi selline tunne, et ma pean kedagi aitama ja meditsiin ongi selline ala – aitamine, kõrvalolemine…,“ ütleb mai alguses Aasta Ämmaemanda tiitliga pärjatud Svetlana Nilbe.

Tegelikult tahtis naine esialgu õeks õppida, kuid juhuse tõttu valis hoopis ämmaemanda eriala. „Kui ma meditsiinikooli avaldust kirjutama läksin, siis trehvas seal ämmaemandate järjekorras olema üks väga ilus tüdruk. Ja ma mõtlesin, et kui selline inglikene seal seisab, siis ilmselt on midagi hästi huvitavat. Ning võtsin ka sinna ritta,“ jutustab Svetlana, kuidas ta alles vahetult enne dokumentide sisseandmist tulevase ameti suhtes meelt muutis.

Tiitel motiveerib

Seda, et naisterahvas õige valiku tegi, kinnitab ka just seesama talle äsja Eesti Ämmaemandate Ühingu poolt omistatud tiitel. Juba 29 aastat sünnitajaid abistanud Svetlana Nilbe jaoks märgib see eeskätt kolleegidepoolset tunnustust. „See, et nad minu tööd ja mind kui kolleegi selliselt hindasid, on minu jaoks kindlasti väga suur kompliment,“ ütleb ta, rõõmuläige silmis. Naise sõnul annab 2009. aasta ämmaemandaks valituks osutumine jõudu edaspidiseks ning on tõestus sellele, et senine töö ei ole olnud asjatu.

Svetlana jaoks oli väga südantsoojendav ka see, kui suure õhinaga töökaaslased tema tunnustamisele kaasa elasid. „Tundsin, kui siiralt õnnelikud nad kõik olid, kui ma sellise tiitliga koju, Põlvasse jõudsin,“ jutustab ämmaemand. „Mobiilile hakkasid õnnitlused saabuma juba pool tundi peale tiitli väljakuulutamist konverentsil ning üks minu luuletajast kolleeg Põlva haiglast oli minu auks kiiresti isegi luuletuse kirjutanud“. Rõõm tiitli üle oli nii Svetlana enda kui tema kaastöötajate jaoks väga suur juba sellepärast, et ämmaemandate ühing otsustas kandidaadi kasuks, kelle esitas väikese Põlva haigla sünnitusosakond.

Ämmaemandate mured ja rõõmud

„Ämmaemanda töö ei ole lihtne,“ tunnistab Svetlana. „Paraku on kord juba nii, et ennast täielikult tööle pühendades saab kannatada elu teine pool, milleks tavaliselt on pere“. Naisterahvas on pidanud ka näiteks vana-aasta õhtul 20 minutit enne südaööd privaatsünnitaja tõttu pere juurest söögilauast ära minema. „Mulle kui emale teeb see muidugi haiget, kuid see on minu töö, mistõttu tuleb perel sellise olukorraga leppida. Sest ämmaemandana pean tähtsaks kokkulepetest kinnipidamist ning sünnitaja ja tema tulevase lapse heaolu. Et nendega oleks kõik okei, et nad saaks seda rasedust ja sünnitust nautida,“ räägib Aasta Ämmaemand nii tundeküllaselt, et ei teki kahtlustki tema siiruses.

Ka psüühiliselt ei saa ämmaemanda ametit kõige kergemate kilda kuuluvaks pidada. „Jah, meie töös on tõesti väga palju rõõmuhetki,“ tunnistab senise karjääri jooksul ca 5000 last ilmale aidanud naine, kuid lisab, et kogu selle positiivsuse kõrval tuleb aeg-ajalt ette ka kurbi olukordi, mis nõuavad ämmaemandatelt oskust toime tulla ka ebameeldivate emotsioonidega. „Sünnitusabi on paraku selline, et need riskid ja kiired muutused käivad sellega kaasas,“ möönab Svetlana veidi kurvameelselt. Kuid lisab peagi juba palju rõõmsamalt, et õnneks tuleb seda ette järjest harvem ning suuremalt jaolt on ämmaemandate päevad täis väikeseid võrratuid imesid.

Suur vastutus

Et aga kõik ootustepäraselt kulgeks, sõltubki suuresti ämmaemandatest. Svetlana toonitab, et iga loomulikult kulgev sünnitus, mida tavaliselt juhibki ämmaemand, võib väga äkki patoloogiliseks muutuda. Siis on just ämmaemandad need, kes peavad olukorda adekvaatselt hindama: „Peab oskama juba ette mõelda, mis poole tunni pärast juhtuda võib, ja vastavalt tegutsema – kutsuma õigeaegselt arsti, kes olukorda lahendada oskab“.

Samuti on sünnituse kulgemise seisukohalt äärmiselt oluline ämmaemanda ja sünnitaja vaheline hea kontakt. Svetlana Nilbe sõnul kaovad siis naise hirmud, tal on turvalisem ja sünnituse kulg loomulikum. „Mida vähem me sünnituse loomulikku protsessi sekkume, ja selles olen ma kindel, sedavähem tekib ka igasuguseid selliseid situatsioone, mis nõuavad kiiret lahendamist.“

Ämmemand on veendunud, et rasedus ja sünnitus peavad põhjustama naisele võimalikult vähe ebameeldivusi ning tooma kaasa pigem positiivseid emotsioone. „Tegemist on ainulaadse, enamasti elu jooksul vaid mõned korrad osaks saava kogemusega, mis jääb igaveseks meelde,“ räägib ta. Just sellepärast peab Svetlana väga tähtsaks ämmaemandatepoolset rasedus- ja sünnitusaegset nõustamist ning psühholoogilist tuge. Ta on veendunud, et sünnitajat tuleb igati toetada ja teda eesootavaks võimalikult hästi ette valmistada.

„Seoses 1. aprillil vastu võetud seadusega avaneb ämmaemandatel võimalus seda ka iseseisva vastuvõtu raames praktiseerida,“ avaldab naisterahvas seadusemuudatusele poolehoidu. „Kindlasti paranevad seeläbi rasedate võimalused ämmaemandusabi saamiseks,“ on Svetlana Nilbe veendunud, et normaalset rasedust võib juhtida ka ämmaemand, kellel see pädevus täiesti olemas on.

Naudib tööd nii Põlvas kui Tartus

Svetlana Nilbe töötab üheaegselt kahes haiglas – tänavu täitub tal 10 aastat kliinikumi tööle asumisest ning järgmisel aastal tähistab ta juba 30-ndat karjäärijuubelit Põlva haigla ämmaemandana. Tööd naudib ta ühtviisi mõlemal pool:„Minu jaoks nad nagu täiendavad üksteist. Ma iga päev õpin midagi.“

Kumbki pakub omal moel piisavalt väljakutset – kui töö paljude ämmaemandatega kliinikumis on mitmekesiste patoloogiate ning sünnitajate rohkuse tõttu intensiivsem, siis Põlva haiglas teeb tööpäeva tihedaks asjaolu, et samaaegselt tuleb ühel ämmaemandal tegeleda nii sünnieelse, -järgse kui sünnitustoa naistega. „Kuigi Põlva on kodule lähemal ja sealsed kauaaegsed kolleegid, kes minust pea kõike teavad, mulle eriti armsad, ei saa ma öelda, et töö ühes haiglas oleks parem kui teises, võtab Svetlana teema kokku. „Mõlemas haiglas töötavad oma ala spetsialistid ning ma olen väga õnnelik, et mul on võimalus naistele abiks olla nii siin kui seal.“

Tugi kolleegidelt ja jõud tütrelt

Suurt rolli oma senise töö edukuses ja tiitlivääriliseks pidamises näeb Svetlana Nilbe oma kolleegidel. Siinjuures peab ta silmas nii kaasämmaemandaid Põlva haiglast ja kliinikumist kui kõiki teisi meditsiinitöötajaid, kellega koostööd tehakse. „Meeskonnatöö on selle ameti juures tõesti väga tähtis, ämmaemandad ei saa ilma. Meie kõrval on arstid, meie kõrval on abilised, hooldajad, kes kõik näevad meiega koos vaeva, veedavad oma magamata öid ja võib-olla veel rohkemgi,“ ei varja ämmaemand oma suurt austust ja tänu. „Aitäh teile selle töö eest!“

Veel olulisemaks inspiratsiooni- ja jõuallikaks aga on Svetlana jaoks tema tütar, kellest kõneledes naisterahva sees midagi justkui põlema süttib. „Minu jaoks on suurim lõõgastus oma kalli tütrekesega kokkusaamine. Ja koos olemine,“ räägib ta oma emotsioone varjamata. „Ja nüüd, kui ta juba aasta aega välismaal on õppinud, hindan ma seda eriliselt. Seda rohkem saad sa aru, kui palju sa teda armastad ja hoolid ja kuidas tema sinust.“

Ämmaemand on tagantjärele hakanud mõistma ka seda, kui paljust meditsiinitöötajate lapsed ilma jäävad: „Emmeta ööd ja päevad, kiired hommikud, telefoni teel õpitud matemaatika ülesanded, hommikul väsinuna töölt saabunud ema kinni vajumas silmad, mille peale pisitütreke ütleb: “Emme, maga-maga, aga silmi ära kinni pane…““

Sveta tunnistab, et aastatega on ta üldse hakanud elu teise pilguga vaatama ning oma väärtusi ümber hindama: „Mida vanemaks sa saad, seda enam mõistad, et materiaalsed asjad ei ole siin ilmas kõige tähtsamad.“ Palju suurem asi on naise sõnul teadmine, et sul on inimesi, kes sind toetavad ja kes on valmis sind häda korral kas või öösel kell 3 vastu võtma. „Ma kogesin seda mõned aastad tagasi, kui opile läksin. Olin hädas ja nüüd ma tean, et mul on need inimesed olemas – mul on lähedased ja mul on kolleegid ka,“ on Svetlana saatusele tänulik ning soovib ka teistele südamele panna, et nad oma lähedasi hoiaksid ja oma elu prioriteetide peale mõtleksid: „Hinnake seda, mis teil on ning leidke rohkem aega oma vananevate vanemate jaoks – nad armastavad ja hoolivad teist väga!“

Väärib oma tiitlit

Kogu meie vestluse jooksul saab mulle üha selgemaks, miks ämmaemandate ühing just Svetlana Nilbet tiitlivääriliseks pidas – ta teeb tõepoolest oma tööd hoole ja armastuse ning suure kirega. See peegeldub nii naisterahva südamlikus olekus kui tundeküllases (kõne)maneeris.

Aasta Ämmaemand ise ennast aga teistest paremaks ei tunnista. „Ega see, et ma selle tiitli sain, ei tähenda, et ma nüüd kuidagi teistest parem olen,“ jääb ta tagasihoidlikuks. „Kõik väiksed ja suuremad haiglad on täis ämmaemandaid, kes pole sugugi halvemad kui mina. Nad on kõik tublid. Ja tublimadki on.“

Vestluse põhjal Svetlana Nilbega
kirja pannud Merili Väljaotsa

Kommentaarid:

2009. aasta ämmaemand on …

….õnnelik ämmaemand. Ämmaemand, kes teab, oskab ja suudab pakkuda naistele sellist ämmaemandushooldust, mida naised ootavad.

Tema poolt vastu võetud normaalsete (sekkumisteta) sünnituste % on ülikõrge, mis on aastatega tõstnud tema kutseoskusi. Naistearsti kaasatakse tema valvete ajal sünnitusse harva, sest tema ämmaemanduskompetentsi hinnatakse kolleegide poolt kõrgelt. Tema teadmisi ja intuitsiooni usaldatakse.

Ta on roteeruja, kes suudab teha tööd erinevates sünnitusabi valdkondades. Sellist ämmaemandat vajatakse hetkel igasse sünnitusmajja, kus naistearsti valved pole 24 tundi tagatud. Tema on sellistes oludes juba karastuse saanud. Ta on töötanud alates meditsiinikooli lõpetamisest sünnitusosakonnas, kus iga päev kell 16.00 läks arst kodusesse valvesse, nädalavahetustel tuli välja vaid kutsudes. Sealt see karastus, sealt ka sügav huvi sünnitusabi eriolukordade vastu, äratundmine „Kust algab risk?“.

See ämmaemand julgeb vastu võtta tuharsünnitusi, teha vajadusel platsenta manuaalset eemaldamist, tegutseda kiirelt verekaotuse korral, elustada vastsündinut. Aga ta oskab ka usaldada loodust, uskuda sünnitaja jõusse, innustades ja rahustades, kiites ja turgutades, suhtudes peredesse nagu kauaaegsetesse tuttavatesse. Ta on ämmaemand, kellelt küsitakse tervisenõuandeid kuni lapse kooliminekuni.

Kõige paremini oskab tema marineerida seeni, küpsetada pirukaid, kududa keerulise pitsmustriga sokke, jagades oma teadmisi ja oskusi heldelt. Ta on naine, kelle rinnal on hea nutta, sest ta oskab ja tahab hoolida.

Aasta 2009 ämmaemand on õnnelik ämmaemand. See õnnelik on Sveta Nilbe.

/Ämmaemandate Ühingu presidendi Siiri Põllumaa kõne ämmaemandate konverentsil 7. mail 2010/

Oma ema iseloomustaksin kui äärmiselt kohusetundlikku, emotsionaalset, hoolivat ning tööle andunud ämmaemandat. Sellest annab tunnistust kas või tema totaalne pühendumus erasünnitajatele: üsna sageli on ette tulnud olukordi, kus ema on jätnud privaatsünnituse tõttu olulisele pereüritusele või mõnele teisele tähtsale sündmusele minemata.

Emana on ta äärmiselt toetav ja armastav. Mis tahes valikuid või otsuseid ma oma elus ka ei teeks, ta on alati minu kõrval, toetabmind nii heas kui halvas ning armastab tingimusteta! Arvan, et talle on juba sünniga „sisse kodeeritud“ oskus eelkõige teiste peale mõelda. Ja seejuures mitte ainult mõelda, vaid püüda neile ka parimat pakkuda.

Ta tunneb suurt rõõmu, kui mina olen õnnelik, ja samas tean, et ka kõige raskematel eluetappidel on ta minu kõrval mind julgustamas sõnadega, et „iga mure saab kord lahenduse ja igas halvas on alati midagi head“. Pole vist ühtegi probleemi, millele me üheskoos lahendust ei leiaks!

On raske sõnadesse panna, kui uhke ma oma ema üle olen ja kui kallis ta mulle on! Leian, et ta on aasta ämmaemanda tiitlit igati väärt, sest näen ja tean, et ta teeb oma tööd suure armastuse ja südamega.

Kati Nilbe
tütar

Ämma ametiks arvatakse, kui keegi mõistab niisugusele naisterahvale, kes käima peal on, tema lapse kandmise ja ilmale toomise ajal nõu anda ja abi teha. Üks naine, kes oskab seda nõu anda ja seda abi suudab teha, nimetatakse ämmaks.

Õpetuse najal seda tarkust igaüks kätte võib saada, aga seda õiget viisi, kuidas see abi peab saama tehtud, enne ükski ei mõista, kuni keegi väljaõppinud ämm naise lapsekandmise ja mahasaamise juures teda, kes ämmaks tahab minna, juhatab.

Naine, kes ämmaks tahab saada, peab:
• Liha ja luu poolest terve olema. Tema peab suutma oma käed ja jalad õieti pruukida, selge silmaga olema, ilma pale ehk näo vigata, et need ei ehmataks, kes teda tarvitavad, liiati kui naine esimest korda last käib.
• Ta ei pea mitte liiga vana olema, sest muidu ta ei jaksa seda abi teha, mis temalt ihaldatakse.
• Ta peab helde ja tasane meiega olema, armastuse ja kannatlikkusega juhatama  neid, kes mahasaades palju vaeva näevad.
• Ta peab äratüdinematu olema, sest et lapse ilmaletulemine mõnikord kaua viibib ja väga pikkamisi käib, ämm seepärast ise kannatlik peab olema, et tema lootus Jumala peale selle mahasaava naise arga meelt kosutaks.
• Tema peab kaine, igavesti kaine olema, sest kuidas võib joobunud ämm sellele, kes lapsevaevas on, nõu ja abi anda, kui ta ise meelest ära ja ei tea, mis ta teeb.
• Tema peab niisuguse kombega inimene olema, kelle peale võib loota, ja et ta niisugune on, peab ta üles näitama oma mõisavanema ja kogemustega õpetaja tunnistuse.
• Tema peab tugev olema.

/Ämmaemandate õpik 1812/

Õnnitleme!

Naistekliinik