30. oktoobril tähistas 80. juubelisünnipäeva professor emeritus Arvo Tikk.

Lõpetanud 1954. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonna on ta kogu oma arstliku ja akadeemilise karjääri vältel töötanud ülikooli närvikliinikus. Aastatel 1954-1975 oli ta neuroloogia ja neurokirurgia kateedri assistent ja dotsent ning 1975. aastast professor.

Kõik need aastad on ta olnud võrdselt praktiline arst, õpetaja ja teadlane ning leidnud seejuures aega erinevaid administraatori ülesandeid täites osaleda tulemuslikult ka arstiteaduskonna ja Tartu Ülikooli elus.

1958. aasta poliomüeliidiepideemia ajal oli professor Tikk üks, kelle juhtimisel loodi intensiivravisüsteem hingamishalvatusega poliomüeliidihaigete raviks, millest kujunes Tartu Närvikliiniku Hingamiskeskus. See oli aastaid Nõukogude Liidus ainuke spetsialiseeritud neurointensiivravi keskus. 1959. aastal algas tema vahetul korraldamisel hingamiskeskuse väljasõidubrigaadi tegevus, mis oli oluline etapp intensiivravi põhimõtete juurutamisel Eesti raviasutustes. Alates 1960. aasta algusest korraldas ta intensiivravi osakonnas raskete ajukahjustustega haigete intensiivravi trahheotoomia, intubatsiooni ja kunstliku hingamise ning hüpotermia kasutamisega.

1960-ndate aastate keskel hakkas prof Tikk tegelema lülisamba ja seljaaju traumade kirurgilise ravi tõhustamisega. 1980-ndate aastate keskel juurutati tema initsiatiivil kaelaosa radikulopaatia ja müelopaatia kirurgilise ravi eesmised juurdepääsu operatsioonimeetodid. 1983. aastal võttis ta kasutusele kaelaosa eesmise metallspondülodeesi meetodi, 1970. aasta alguses süvenes ta üksikasjalikult perifeersete närvide kompressioonisündroomide diagnostikasse ning nende konservatiivse ja kirurgilise ravi võimalustesse, pöörates erilist tähelepanu karpaalkanali sündroomi epidemioloogia, kliiniku ja operatiivse ravi üksikasjalikule uurimisele.

1990. aastal määrati prof Arvo Tikk TÜ inimuuringute eetikakomisjoni esimeheks. Komisjoni juhtis ta neli esimest aastat. Hiljem on ta kuni käesolevani olnud selle komisjoni aseesimeheks või liikmeks. 1991. aastal koostas prof Tikk TÜ arstiteaduskonna nõukogule doktorantide bioeetika-alase koolituse programmi. Doktorantide koolitamisega ja vastava eksamikomisjoni juhtimisega tegeles ta kuni 2000. aastani.

1997. aastal loodi professor Arvo Tiku eestvedamisel TÜ Kliinikumi Eetika Komitee, mille tegevust ta kuni 2005. aastani juhtis. Praegu on ta selle komitee aseesimeheks. Aastatel 1997-2006 oli ta Arstide Liidu eetikakomitee esimeheks. Aastatel 1995-2008 osales ta Eesti esindajana Euroopa Nõukogu Bioeetika Komitee (CDBI) tegevuses Strasbourgis (Prantsusmaal), mille esimeheks ta on. Samuti juhib ta Eesti Arstide Liidu eetikakomiteed.

Prof Arvo Tiku organiseerimistöö tulemusena moodustati 1998. aastal sotsiaalministeeriumi juures laia ühiskondliku esindatusega Eesti Bioeetika Nõukogu, mille esimeheks ta 2008. aastani oli. Nõukogu liige on prof Tikk tänaseni.

Olles tihedalt seotud bioeetika probleemidega Eestis ja Euroopa Nõukogus Strasbourgis, on prof Tikk aktiivselt osalenud ekspertarvamustega ka Eesti meditsiinialase seadusloome alal, jälgides seaduseelnõude vastavust bioeetika kaasaegsetele seisukohtadele. 2009. aastal osales ta sotsiaalministeeriumile surrogaatemadust käsitleva raporti koostamisel.

Prof Arvo Tikk on aastate jooksul olnud tegev mitmetes arstiteaduslikes seltsides. Aastaid oli ta seotud Tartu Ülikooli teadustöö korraldamisega teadusprorektori asetäitjana.

1993. aastal valiti prof Tikk arstiteadlaste esindajana Eesti Teadusfondi (ETF) nõukogusse, kus ta oli kaks perioodi kuni 1999. aastani ning kus tema korraldada oli Eesti arstiteadusliku uurimistöö rahastamisega seotud küsimuste lahendamine. Alates 1998. aastast, seoses Teaduskompetentsi Nõukogu moodustamisega, korraldas ta arstiteaduslike uurimistoetuste finantseerimist Eesti Teadusfondis. Prof Tikk on Tartu Ülikooli Kliinikumi preemia esimene laureaat.

Oma alatise nakatava optimismi ning silmapaistva töövõimega on prof Arvo Tikk jätkuvalt suure-päraseks eeskujuks mitte ainult oma kolleegidele vaid kõikidele, kes temaga kokku puutuvad. Teda aastakümneid vallanud huvi fotograafia vastu on andnud meile võimaluse saada osa tema emotsionaalsetest fotodest kliiniku ajaloost ning tema panust kliinikumi, Tartu Ülikooli ja kogu riigi arengusse on võimatu üle hinnata. Soovime prof Arvo Tikule südamest palju õnne!

Kolleegid närvikliinikust

Kommentaarid:

Minu esimene meenutus seoses hea sõbra ja kolleegi Arvo Tikuga ulatub 55 aasta taha, mil ma olin arstiteaduskonna vastne I kursuse üliõpilane. Mul on selgelt meeles, kuidas keemia ringauditooriumis astus enne järsku loengut kiirel sammul meie ette üks noor mees ja kutsus meid, noori arstiüliõpilasi üles ühinema spordiorganisatsioonidega ja alustama paralleelselt õpingutega sportlikku tegevust. Nüüd tagantjärele ma tean, et tegemist oli värske TÜ närvikliiniku assistendi Arvo Tikuga.

Tol ajal kohtusin ma esmakordselt paljude inimestega, kuid tema jäi kuidagi eriliselt meelde. Tagantjärgi ma oskan sellest aru saada, et tal on eriline karisma, kuna juba varastest kooliaastatest alates on ta tegelenud võistlus- ja tervisespordiga, mis on ka selle pandiks, et Arvo Tikk on säilitanud oma 80. juubelil enda erilise elu- ja vaimujõu.

Töötades 40 aastat neurointensiivravi osakonnas oli mul oma õpetaja ja praeguse sõbra ning kolleegi Arvo Tikuga tihe koostöö. Ametialaselt on ta alati olnud äärmiselt meeskondlik ja koostööaldis: juba hingamiskeskuse juhatajana liitis ta tolleaegse kollektiivi ühtseks pereks, kus erinevaid funktsioone täitvate inimeste vaheline suhtlus ei olnud määratud positsiooni või tiitliga. Seal ei olnud vahet, kes oli noorem medtöötaja, kes oli õde, kes oli arst.

Samal ajal on mul möödunud aastakümnete jooksul olnud võimalus sõbra ja kolleegina olla temaga koos ka tema tähtpäevadel ja ma olen näinud seda, milline kooslus valitseb tema arvukas suguvõsas erinevate generatsioonide vahel ning ka tema sõprusringkondades, mida on sidunud sport. Kindlasti on Arvo Tikk eeskujuks kõigile eestlastele just oma aktiivse sporditegevusega, näitamaks, mis on vajalik selleks, et saavutada kõrges eas töövõime, füüsiline aktiivsus ja vaimujõud.

Dr Enno Kross
endine neurointensiivravi osakonna (hingamiskeskuse) juhataja ja arst

-----

Mäletan, et esimest korda kuulsin prof Arvo Tikust oma välismaa kolleegilt, kes kiitis, et küll teil Eestis on ikka viisakad härrasmehed! Kolleeg oli kohtunud prof Tikuga Strassbourghis, kus Arvo Tikk esindas Eesti Bioeetika Nõukogu.

Hiljem veendusin, et see oli väga täpne kirjeldus, ent lisaks viisakusele ja korrektsusele on prof Tikul muidugi palju teisi kiiduväärseid omadusi. Ta on väga tark, otsustav, sihikindel, suure vastutustundega, ent samas soe ja hooliv inimene. Tal on autoriteeti ja tema sõnal on kaalu. Nõnda pole imestada, et pikka aega oli prof Arvo Tikk pea kõikide Eesti eetikakomiteede esimees. Tema teened Eesti meditsiinieetika arendamisel on olnud väga suured, olgu Eesti Bioeetika Nõukogu juhtimisel, eetikakomiteede süsteemi käivitamisel, Eesti esindamisel rahvusvahelistes organisatsioonides või meedikute koolitamisel.

Olen temaga viimastel aastatel päris tihedalt kokku puutunud nii Eesti Bioeetika Nõukogus, TÜ Kliinikumi eetikakomitees kui ka ühistes teadusprojektides. Ja ikka imetlenud tema suur energiat, entusiasmi ja võimet pikad arutelud lühidalt ja otsustavalt kokku võtta. Mulle on eriti suurt muljet avaldanud tema võime veenda kõiki selles, et meditsiinieetika ei tohi teaduse tegemist mitte piirata, vaid peab seda toetama, sest mängus on patsiendi kasu. Ka oskab ta praktiseerivaid meedikuid veenda selles, et on võimatu olla hea arst, kui sa ei järgi kaasaegse meditsiinieetika põhimõtteid. Soovin prof Arvo Tikule südamest jätkuvat energiat, tugevat tervist ja palju jõudu veel paljudeks aastateks!

Margit Sutrop
Tartu Ülikooli eetikakeskuse juhataja, praktilise filosoofia professor

-----

1954. aasta sügisel teise kursusega tol ajal möödapääsmatutele sügisestele põllutöödele siirdudes tuli meie rühmaga kaasa ka äsja ülikooli lõpetanud ja närvikliinikusse assistendiks määratud Arvo Tikk, kellest sai üks mu lähedasi sõpru. Nüüdseks oleme me sõbrad olnud juba umbes 55 aastat, meid on sidunud ühine töö närvikliinikus, sarnased tõekspidamised ja paljud ühised huvid.

Juba 1958. aasta poliomüeliidiepideemia ajast, mil Arvost sai hingamishalvatustega haigete ravi organiseerijaid kliinikus, on mulle jäänud meelde teda jätkuvalt iseloomustav joon – oma töös ei tee ta vahet „musta” ja „puhta” töö vahel ja tööd tehes ei vaata ta kella. Looduse poolt on talle antud hea tervis ja suur töövõime ning ta pingetaluvus on silmapaistev. Ma ei mäleta, et ta oleks kunagi kurtnud väsimust või tüdimust. Teda saatvast optimistlikust aurast on saanud osa kõik, kel on olnud õnn temaga kokku puutuda. Ta on tark, laia silmaringiga inimene, kes on alati olnud aldis uuendustele ja arengule. Temas ei ole liigset skepsist, mis mõnikord soodustab rutiini isegi üsna noorte inimeste puhul.

Olen kogenud, et Arvo on sõber, kellele võib alati kindel olla, kes on valmis aitama lahendada keerukaid, mõnikord delikaatseid olukordi või küsimusi, ilma et seda oleks temalt eriti palutudki. Paljukasutatud väljend: „Temaga võib kindlasti luurele minna”, kehtib Arvo puhul vähimagi möönduseta. Kahjuks ei kohtu me "emeerituse-eas" enam nii sageli kui varem, kuid sõbrad oleme jätkuvalt.

Prof.emer. Ain-Elmar Kaasik
endine närvikliiniku ja neuroanestesioloogia osakonna (hingamiskeskuse) juhataja ja arst