Lisatud: 31 Jaanuar 2013

Kuidas ühildada edukalt igapäevane arstitöö ja teaduse tegemine? Milline on Teie retsept?

Kommentaar

Jaak Kals

kirurgiakliiniku arst-õppejõud kardiovaskulaarkirurgia erialal

Loomulikult, ega see liiga kerge ülesanne ei ole. Just seetõttu, et mõlemad valdkonnad võtavad palju energiat ja nõuavad pühendumist ning teatud kriitilise ajaressursi olemasolu. Kuid lähenedes asjale teiselt poolt, siis on see unikaalne võimalus rakendada patsientidelt saadud kliiniline materjal teadustöö vankri ette. Kindlasti on kriitilise väärtusega head ideed ja uudsed lähenemisnurgad probleemidele, meeskonna olemasolu ja tulemusrikas tegutsemine. Meil on selleks loodud Endoteeli Keskus, kus veresoontealane teadustöö on edukalt toimunud juba üle 8 aasta; kaitstud on 3 magistri- ja 4 doktoritööd. Olulised on head kontaktid maailmas teiste ülikoolidega/haiglatega ja kindlasti järjepidevus. Just see viimane on eraldi rõhutamist väärt, sest liiga palju on praktikas neid näiteid, kus teadustöö on aktuaalne vaid loetud aastad inimese elus ja peale kaitsmist teaduslik tegevus seiskub. Minu arvates just siin ilmneb meeskonna olulisus. Loomulikult pingelise ja sageli planeerimatu kliinilise töö kõrvalt ei ole võimalik enam kõike ise teha. Siis tekib sul aga uus roll: juhendada nooremaid kolleege ja võimalus oma teaduslikke ideid sel moel realiseerida.

Lisatud: 31 Jaanuar 2013

Möödunud aasta 9. detsembril anti Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 6. kursuse üliõpilasele ja Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekliiniku töötajale Merilin Vaherile üle Adda ja Leonhard Mardna Fondi stipendium väärtuses 800 eurot. Dr Peeter Mardna sõnul lõid nad kolmekesi vendadega stipendiumi oma ema ja isa mälestuseks. Stipendium on mõeldud sisehaiguste eriala arstide õpingute ja tegevuse toetamiseks.

Kommentaar

Merilin Vaher

Kavatsen siduda oma residentuuri ja tuleviku Eestiga. Viimasel kolmel aastal olen olnud Eesti Arstiteadusüliõpilaste seltsi aktiivne liige ja tegelenud seksuaalhariduslike tundide andmisega koolinoortele.

Lisaks olen osalenud erinevatel rahvusvahelistel konverentsidel, mis seda teemat käsitlevad. Tulevikus tahan tegeleda kardioloogia erialaga, eriti huvitab mind lastekardioloogia.

Lisatud: 27 Detsember 2012

Juba kümme aastat on kopsukliiniku tuberkuloosiosakonna juhataja vanemarst-õppejõud Manfred Danilovits töötanud Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) konsultandina nõustades välisriike ravimresistentse tuberkuloosi (MDR-TB) diagnostika ning ravistrateegia osas.

„Eesti arstidele on see suureks tunnustuseks, kui Maailma Terviseorganisatsiooni silmis on meil kogemusi, mida jagada mujal maailmas," ütleb dr Manfred Danilovits.

Dr Danilovits töötab ka Eesti riikliku tuberkuloositõrje programmi koordinaatorina ning kuivõrd tema põhitöökoht on kliinikumis, siis on tema ametinimetuseks WHO juures „ajutine konsultant", mis tähendab, et teda kutsutakse eksperdina kohale vastavalt vajadusele.

Aastatega on ta käinud keskmiselt nädalapikkustel missioonidel enam kui 25 korda, põhiliselt Ida-Euroopa riikides, aga ka näiteks, Kõrgõzstanis ja Burjaatias. „Minu rahvusvaheline tegevus tuberkuloosieksperdina hakkas peale 2000ndate alguses Soomes, sest neil olid koostööprojektid Venemaaga, kuhu vajati väliskonsultanti. Käidud sai nii Karjalas kui Murmanskis, Arhangelskis ja Peterburis, nii tsiviil- kui vanglasüsteemis."

Viimastel aastatel on tulnud rohkem külastada Balkani maid, hiljutine reis viis Kosovosse ja seda juba viiendat korda. „See töö ei seisne ainult eksperdina olude hindamises, vaid nõustamises ja toetamises: kuidas saavutada oma riigi valitsusega läbirääkimistel paremaid võimalusi MDR-TB patsientide ravi jaoks," rõhutab dr Danilovits.

WHO sätestab enne abi andmist riikidele oma tingimused, nt tuberkuloosiravi järjepidevuse ja kontrollitavuse osas. Ning edasi saavad riigid mitmesugust abi, sh võimaluse osta teatud tuberkuloosiravimeid maailmaturu hinnast odavamalt. Ühe MDR-TB patsiendi ravimitele võib kuluda 2000 -10 000 USD. „On riike, mille tuberkuloosikontroll püsib 90% ulatuses välisabil," lisab dr Danilovits.

„Kosovo töötul ei ole kuidagi võimalik osta endale kalleid tuberkuloosiravimeid, mida kuni käesoleva ajani pakkus vaid erasektor. Tänu WHO-le on alates 2013. aastast kõik vajalikud preparaadid tasuta. Samas on sealsete inimeste tervisekäitumine ja hoolimine endast palju kõrgemal järjel kui mõnes teises riigis. Muidugi oskavad kohalikud arstid patsiendile ka konksuga küsimusi esitada, et kui jaksad endale suitsupaki osta, siis jaksad ju ka arsti visiiditasu maksta."

„WHO konsultant peab olema ka omamoodi diplomaat," muigab dr Danilovits. „Kindlasti ei tohi anda hinnanguid päevapoliitikale või naaberriikidele." Rahvusvaheline töö annab ülevaate tuberkuloosiravi uuendustest ja võimaluse suhelda nii ministrite kui tavaarstidega. „Tuleb osata inimeste mõtteviisi muuta ja kui see nihe toimub, siis on eriti hea meel," ütleb ta lõpetuseks.

Ning lisab, et WHO konsultandi tööd on ta saanud teha ainult tänu oma osakonna tublile kollektiivile ja juhtkonna toetavale suhtumisele.

Dr Manfred Danilovitsiga

vestles Ene Selart

„Dr Danilovitsi kogemused konsultandina on suured ja tema töö on WHO-s kõrgelt hinnatud"

Marge Reinap, WHO Eesti esinduse juht

Lisatud: 30 November 2012

Charité haigla (Berliin) kardiovaskulaarkirurgia kliiniku juhataja prof Wolfgang Konertz opereeris 23. oktoobril kliinikumi südamekliinikus kaasasündinud südamerikkega patsienti. Operatsioon õnnestus hästi.

Maailmanimega kardiokirurg prof Wolfgang Konertz on oma arstikarjääri jooksul teinud  ligikaudu 12 000 südamelõikust. Sellise tulemuseni küündib Euroopas väga vähe kardiokirurge. Prof Konertz on Berliini Humboldti ülikooli kardiokirurgia osakonna peakirurg ja mitmete ülikoolide audoktor ning Shenyangis (Hiina) asuva omanimelise kardiovaskulaarkirurgia keskuse auesimees. Ta on käinud näidislõikusi tegemas paljudes riikides.

Prof Konertz on spetsialiseerunud südamerikkega patsientide kirurgilisele ravile. Tema teadustööde põhiteemaks on kaasasündinud südamerikked ja südameklappide rikked ning nende kirurgiline korrektsioon.

23. oktoobril toimunud operatsioonil assisteeris kardiokirurgia osakonna juhataja vanemarst-õppejõud Toomas Aro. Tema sõnul oli tegemist kordusoperatsiooniga patsiendile, keda prof Konertz lõikas ka kümme aastat tagasi. Operatsiooni näidustuseks oli vajadus korrigeerida aordiklapi kompleksi, mis organismi kasvamise käigus oli kitsaks jäänud. „Prof Konertzil on suur kogemus kordusoperatsioonide tegemisel, mis on alati keerulisemad kui esmased lõikused," ütleb dr Aro. „Eelmisest operatsioonist tekkinud liited teevad reopereerimise alati raskemaks."

„Oleme tänulikud, et prof Konertz leidis oma tihedas ajakavas võimaluse tulla Eestisse," lisab dr Toomas Aro. „Kui varasemalt käis ta paar korda aastas Eestis opereerimas, siis viimastel aastatel on külaskäigud harvemaks jäänud."

Prof Wolfgang Konertz oli aastatel 2005-2007 Tartu Ülikooli arstiteaduskonna külalisprofessor ja tänaseks lõppenud Saksa-Eesti kardiokirurgia koostööprojekti „Partnership for the Heart" Saksamaa poolne juhtfiguur. Ta on pälvinud Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi 2002. aastal.

Ene Selart

Lisatud: 29 Oktoober 2012

9. oktoobril pidas sisekliiniku professor Mai Rosenberg, kes on ühtlasi läbi aegade esimene Tartu Ülikooli nefroloogiaprofessor, ülikooli aulas inauguratsiooniloengu teemal „Salapärased neerud tervetel ja haigetel".

Tänapäeval on nefroloogia aktuaalseim küsimus kroonilise neeruhaiguse varajane avastamine ja edasise progresseerumise ennetus. Krooniline neeruhaigus areneb sageli salaja ja paljudel haigetel ilma oluliste kliiniliste tunnusteta. Kui ajalooliselt on nefroloogide tegevusvaldkond piirdunud peamiselt kuseteede infektsioonide ja elanikkonna hulgas suhteliselt harva esinevate haiguste raviga, nagu näiteks glomerulonefriidid ning neeruasendusraviga, siis tänapäeval on see laienenud. Neerukahjustuse tekkepõhjuste hulgas on esiplaanile kerkinud kõrge vererõhk ja suhkrutõbi. Need haigused on elanikkonna hulgas sageli esinevad ja seoses urbaniseerumisega prognoositakse plahvatuslikku globaalset suhkurtõve levikut ning sellega kaasnevate tüsistuste sagenemist, mis on endaga toonud vajaduse kaasata haigete ravimisel lisaks endokrinoloogidele ka mitmeid teisi erialaspetsialiste, sealhulgas nefrolooge. Eesti Nefroloogide Seltsi liikmete poolt tehtud iga-aastaste epidemioloogiliste kokkuvõtete põhjal on sagenenud suhkurtõvest põhjustatud neerukahjustus. Viimasel dekaadil on neeruasendusravi saavate haigete hulgas glomerulonefriidi järel teisele kohale kerkinud diabeetiline nefropaatia. Järgmise aastakümne jooksul on oodata diabeetilise nefropaatia esikohale tõusmist nagu see on juhtunud juba teistes arenenud maades Euroopas, USA-s ja Jaapanis. Kuigi viimastel kümnenditel on teadmised kroonilise neeruhaiguse patogeneesimehhanismidest täienenud ja kasutusele on võetud mitmeid uusi ravimeid, ei ole kroonilise neeruhaiguse ravi veel piisav, et hoida täielikult ära lõpp-staadiumi neerupuudulikkuse teket. Silmapiiril on uued kroonilise neeruhaiguse (sh neerusiiriku) progresseerumise ennetuse võimalused, kuid eelkõige on oluline teavitada elanikkonda ja meedikuid ohtudest ja riskiteguritest, mis põhjustavad neeruhaiguse teket ja progresseerumist.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 29 Oktoober 2012

Kauaaegne lastestomatoloogia osakonna arst-õppejõud Piia-Heidi Kreegimäe on nagu meie aja kangelane. Vaatamata väärikale vanusele on ta aktiivne ja särav isiksus, kes näeb ka kadedaks tegevalt hea välja.

1967. aasta augustis asus ta arst-stomatoloogina tööle Tartu Linna Stomatoloogia Polikliiniku liikuvasse osakonda. Liikuv osakond tähendas seda, et hambaarstid sõitsid kogu varustusega linnast välja maale või mõnda tehasesse inimeste hambaid ravima.

Oktoobris täitub dr Kreegimäel 45 aastat tööd laste hambaarstina. See teebki temast omamoodi kangelase, et ta on jõudnud kõik need aastad laste hirme ja muresid lahendada. Soovime dr Kreegimäele veel paljudeks aastateks jõudu, jaksu ja head tervist!

Siiraste soovidega Stomatoloogia kliiniku töötajad eesotsas lastestomatoloogia osakonna kollektiiviga.

Lisatud: 28 September 2012

Sügissemestrist on hematoloogia-onkoloogia kliinikus tööl külalisprofessor Kersti Linask, kes sai Ameerika Ühendriikide Fulbrighti stipendiumi Tartu Ülikoolis teadustöö tegemiseks.

Prof Kersti Linask on molekulaar- ja rakubioloog, kes oma teadustöös on keskendunud loote varasele südamearengule ja kaasasündinud südamerikete uurimisele. Ta on saanud doktorikraadi raku-, molekulaar- ja arengubioloogias Pennsylvania ülikoolis (1986) ning olnud järeldoktorantuuris Thomas Jeffersoni meditsiinikolledžis Philadelphias. Seejärel on ta töötanud Pennsylvania ülikoolis dotsendina lastekardioloogia osakonnas, tema uurimislabor asus Philadelphia lastehaiglas.

Alates 2003. aastast töötab ta kardiovaskulaarse arengu eriala professorina Lõuna-Florida ülikoolis. Tema viimase aja uurimistööd hõlmavad liitiumi, alkoholi ja homotsüsteiini mõju kaasasündinud südamerikete tekkes ja foolhappe kaitsemehhanisme nende ainete mõju pärssimisel. Aastaid tagasi Eestit külastades tekkisid tal kontaktid ka siinsete teadlastega, nt dots Raivo Raidi ja prof Hele Everausiga. Prof Everausi eestvõttel taotles prof Linask Fulbrighti stipendiumi, et teha koostööd tüvirakkude uurimisel.

Prof Linask on oma uurimistöödes tundnud huvi südamerikete tekkemehhanismide vastu tehes katseid hiire embrüotega ja leidnud, et arenguhäired tekkivad väga varakult: 16.-19. päeval peale viljastumist. Argiellu ülekantuna tähendab see, et nii varajases raseduse faasis pole naised tihtipeale veel oma rasedusest teadlikud. Nad võivad tarbida alkoholi või kasutada antidepressante, mis sisaldavad liitiumi. Seetõttu on neil ka suur risk sünnitada kaasasündinud südamerikkega laps. Seda aitaks vältida foolhappe õigeaegne ja pidev manustamine.

Fulbrighti stipendium annab prof Kersti Linaskile võimaluse pool aastat koostöös Eesti teadlastega vereloome tüvirakke uurida. Tal on plaanis pidada ka Tartu Ülikoolis loenguid uurimistöödest prenataalse kardioloogia valdkonnas.

Prof Hele Everausi sõnul on juba planeeritud konkreetsed uuringud vereloome tüvirakkudega: „Vereloome tüvirakkude mõjutamise võimaluste uurimine võib anda olulist informatsiooni nende kasutamiseks laiemalt (vereloome taastamise kõrval), aga ka avada vereloome mõjutamiseks (kaasaarvatud leukeemiliste rakkude) uusi võimalusi."

Kliinikumi Leht


Prof Kersti Linaski põhilised uurimisteemad:

• defineerida liitiumi ja homotsüsteiini seosed kanoonilise Wnt signaaliraja ning südameklapi ja platsenta arenguhäirete tekkimisega;

• defineerida mittelihase-müosiin II ja verevoolu jõudude mehaaniliste signaalide roll südame kaardumises;

• selgitada välja etanooli südame arenguhäireid põhjustava mehhanismi alused ja normaalse arengu taastamise võimalused;

• kasutatavad tehnikad hõlmavad rakukultuuri, raku- ja molekulaarbioloogilisi tehnikaid, mikrodissektsiooni lasermanipulaatoritega, mikroskoopiat ja pilditöötlust.

Lisatud: 28 August 2012

Kliinikum võttis sel suvel tööle esimesed kaheksa abiarsti, kes olid ametis hematoloogia-onkoloogia kliinikus, androloogiakeskuses, traumatoloogia ja ortopeedia kliinikus, naistekliinikus ja ühendlaboris.

Kes on abiarst? Vastavalt Tervishoiuteenuste korraldamise seadusele peab abiarst olema läbinud hambaarstiõppe või arstiõppe IV kursuse õppekavas olevad kohustuslikud ained ning samaaegselt abiarstina töötamisele jätkama kas hambaarsti- või arstiõpet. Abiarst osutab tervishoiuteenust hambaarsti või arsti juhendamisel.

Arstiteaduse 5. kursuse lõpetanud Kristina Zalevskaja töötas suvel abiarstina kliinikumi onkoloogilise kirurgia osakonnas.

Töötasin abiarstina onkoloogilise kirurgia osakonnas pea terve suve. Mul on väga hea meel, et sain just sellesse osakonda tööle, sest olen seal varem teinud 4. kursuse kirurgiapraktika ja 5. kursusel käinud operatsioonidel assisteerimas.

Kuigi osakond oli tuttav, siis minu jaoks oli uudne patsiendiga tegelemine kogu tema osakonnas viibimise jooksul. Jäin väga rahule, sest abiarsti töö andis võimaluse teha patsiendi ravis reaalseid valikuid, näiteks kas ja millist antibiootikumi määrata või kuidas käituda hüpokaleemia ja pleuraefusiooni korral. Hea kirurgilise kogemuse sain operatsioonidel assisteerides.

Minu põhiline juhendaja oli dr Olav Tammik, kes on suurepärane õpetaja ja minu eeskuju. Palju nõu andsid ka dr Jaak Lehtsaar, dr Rait Labotkin, dr Arno Uppin, dr Evelyn Eelma, dr Jaan Soplepmann. Kõik osakonna töötajad olid minu suhtes abivalmid.

Abiarsti ametis saadud kogemus on väga inspireeriv. Mõistan nüüd arsti rolli patsiendi jaoks paremini. Saan aru kui oluline on meeskondlik töö, sest onkoloogiliste patsientide diagnostikasse ja ravisse on kaasatud onkokirurgid, onkoloogid, intensiivraviarstid, radioloogid ja patoloogid.

Abiarsti süsteem on väga tänuväärne, see annab tudengitele võimaluse unistuste eriala reaalses elus ära proovida. Minu tuleviku mõtted liiguvad endiselt kirurgia suunas.

Arstiteaduse 4. kursuse lõpetanud Svea Vendelin töötas suvel abiarstina kliinikumi EMO traumakabinetis.

Olin traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku ambulatoorses osakonnas 20. juunist kuni 20. augustini abiarst. Tundsin suurt huvi võimaluse vastu suvel haiglas töötada ning kui talvel tudengite listi tööpakkumise teade ilmus, kandideerisin kohe. Mul on hea meel, et sain ametisse just traumapunkti. Kogusin suvel palju positiivseid muljeid, kuid hetkel on veel vara öelda, millised on plaanid pärast ülikooli lõpetamist. Abiarsti tööülesanded on üsna mitmekesised. Vaatasin patsiente läbi, reponeerisin dislokatsiooniga luumurde, õmblesin haavu ja tegelesin paberitööga. Toredaks juhendajaks oli dr Aavo Metsmägi, kellelt õppisin palju. Töö traumapunktis oli üsna tempokas. Kiirematel päevadel tuli 24 tunni jooksul umbes 90 patsienti vastu võtta – tegevust jätkus. Jäin oma kogemusega väga rahule ja soovitan ka teistel tudengitel abiarsti ametit proovida. Õpikut lugeda on üks asi, aga praktilisi kogemusi omandada hoopis midagi muud.

Lisatud: 01 Juuli 2012

Alates 12. juunist on Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondil uus tegevjuht Agnes Männik. Viis aastat fondi eesotsas olnud Küllike Saar läheb lapsehoolduspuhkusele.

Milline on Sinu hariduskäik ja eelnev töökogemus, mis aitab Sind Lastefondi juhi ametikohal?
Mu ema pidi arvestama asjaoluga, et suurest loomaarmastusest tõin lapsena koju kõik peavarjuta elukad. Ja igas seltskonnas, kus olid lapsed, kuulus mu jäägitu tähelepanu neile. Ka oma haridust ja tööelu puudutavad otsused olen tõenäoliselt langetanud lähtudes loomuomasest empaatia- ja missioonitundest. Nimelt olen õppinud Tartu Ülikoolis pedagoogikat nii bakalaureuse tasemel kui ka õpetajakoolituses ning hariduse juhtimist magistritasemel. Inimese-, ühiskonna- ja terviseõpetuse õpetajana Puhja Gümnaasiumis töötades läbisin veel ka seksuaalhariduse spetsialisti täiendkoolituse, mis andis lisaks õpetajatööle ka lektoritöö kogemuse ülikoolis. Arvestatava kogemustepagasi olen kaasa saanud erinevaid haridusprojekte koordineerides ja juhtides (ESF kutseõppeasutuste riiklike õppekavade väljaarendamise projekt, EAS kolledžite arendusprogrammi projekt, ESF töökeskkonnaspetsialistide koolituste projekt jne). Loodan, et need teadmised, oskused ja kogemused on mind Lastefondi tegevjuhiks ette valmistanud.

Miks otsustasid sellele ametikohale kandideerida?
Olen oma töö- ja hariduselus palju kokku puutunud laste ja noorte hariduse ning täiskasvanute koolitusega, seda nii üldhariduskoolis, kõrgkoolis kui ka riiklikes asutustes. Hiljaaegu jõudsin aga tõdemuseni, et minu sisemine missioon on oma tegevusega igakülgselt toetada erihoolt vajavaid lapsi ja noori, sest neil on kõige väiksemad võimalused end ise aidata. Laste ravitingimuste parandamine ja ka abivajavate lapsevanemate toetamine on kindlasti see valdkond, kus on vaja sobiva väljaõppega hoolivat inimest. Arvasin, et olen sobiv kandidaat ja mul on hea meel, et samamoodi otsustasid ka Lastefondi nõukogu liikmed ja juhatus.

Aga miks just Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond?
Olen üles kasvanud küll Tartumaal, kuid elanud-töötanud mitmetes Eesti linnades. Ka praegusel eluhetkel ei ole ma end veel ühegi kohaga jäävalt sidunud ning usun, et seeläbi sobin hästi tutvustama üht suurt ja toimivat fondi kõikjal Eestis. Lastefondil on kontorid nii Tartus kui Tallinnas – seal, kus peamised koostööpartnerid, sponsorid ja meie fondi vabatahtlikkond.

Loe edasi...

Lisatud: 01 Juuli 2012

Lasteintensiivravi osakonna juhataja dr Tuuli Metsvaht pälvis viimase viie aasta teaduspublikatsioonide eest Neinar Seli stipendiumi.

Kommentaar

Eelkõige soovin tänada kõiki kaasautoreid ja oma juhendajat prof Irja Lutsarit. See, et mind eraldi esile tõsteti, on nagu teenimatu au osaliseks saamine. Aga mul on hea meel, et meie meeskond on tähelepanu pälvinud.

Viimastel aastatel on mulle südamelähedasemad uurimisteemad olnud vastsündinute infektsioonide ravi ning ravimite farmakokineetika ja -dünaamika.

Kuidas teha head teadustööd või mis on olulised faktorid? Steve Jobs on öelnud, et kui inimesed teevad seda, mis neid tõeliselt paelub, siis saavutavad nad igal juhul häid tulemusi. Teadustöös peab olema inspiratsiooni, midagi, mis pole ainult töö ja töö. Oluline on jõuda teatud teadmiste tasemini, kus uurimistöö hakkab endaga kaasa tõmbama. Väga tähtis on hea meeskonna olemasolu, et ühiselt tekkiks palju erinevaid impulsse, et oleks olemas sünergia. Lisaks peab iga uurimisteema olema ka teostatav (ingl feasible).
Hea näide on meie osalemine ESNEE (European Study of Neonatal Exposure to Excipients) projektis, mis uurib vastsündinute eksponeeritust ravimites sisalduvatele lisaainetele üle Euroopa. Eestile ülesandeks antud küsimustiku uuringu tegemine ei tundunud alguses sugugi põnev, aga nüüd on mul vastupidi väga hea meel, et just see osa projektist anti meile teha.

Androloogiakeskuse direktor dr Margus Punab pälvis viimase aasta teaduspublikatsioonide eest Neinar Seli stipendiumi.

Eesti Arsti teadusartikli preemia sai dr Maie Tali artikli eest „Põlveliigese osteoartroosiga naispatsientide liikumisfunktsiooni ja elukvaliteedi taastumine endoproteesimise järel" (Eesti Arst 2011; 90(4):174–180)

Kommentaar

Eestis on liigesproteesidega patsientide taastusravi väga vähe uuritud, kuigi liigeseid on endoproteesitud juba 40 aastat. Eesti Arstis ilmunud artikkel on osa uurimustööst, mis viidi läbi 2005.–2006. aastal TÜ Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliinikus. Töö eesmärgiks oli uurida põlveliigese endoproteesimise järgses perioodis elukvaliteedi ning kõnni muutusi ja nende mõjutamise võimalusi erinevate füsioteraapia programmide abil perioodil 3-6 kuud pärast operatsiooni, mille kohta on väga vähe andmeid ka rahvusvahelistes teaduspublikatsioonides. Sooviksin tänada oma juhendajat prof Jaak Maaroosi igakülgse toetuse ja väärtuslike nõuannete eest ning kolleege ortopeedia osakonnast, kes olid lahkesti abiks patsientide leidmisel uuringugruppi.

Dr Maie Tali
spordimeditsiini ja taastusravi kliinik

Lisatud: 01 Juuli 2012

Dr Aleem Ahmed Siddiqui võtab Indiasse kaasa uued teadmised ja head muljed ortopeedia osakonnast ning on tänulik võimaluse eest oma oskusi täiendada.

Kümme aastat ortopeedina tegutsenud dr Siddiqui tuli nädalaks ajaks õppima LINK-i korporatsiooni puusa- ja põlveproteeside paigaldamist, mille kompetentsikeskuseks Põhja-Euroopas on kliinikumi ortopeedia osakond.

Mumbaist, 20 miljoni elanikuga linnast, pärit ortopeed Siddiqui sõnul oleks Indias naissoost ortopeed tõeline haruldus, sest inimesed usuvad, et naisekätes pole piisavalt jõudu nii palju tugevust nõudva töö jaoks. Kliinikumis võis ta veenduda vastupidises dr Sigrid Pauli opereerimist jälgides.

Hämmastavad olid tema jaoks ka meie operatsiooniõdede oskused. Kliinikumis saab üks õde kogu instrumenteerimisega hakkama, ulatades nii operatsiooniinstrumente kui ka saage-puure. Teine õde abistab mittesteriilsena, samas kui Indias ulatab üks õde ühtesid instrumente ja teine teisi. Ning ka meie arstiteaduskonna üliõpilastel on tema meelest harukordselt head võimalused õppimiseks, Indias ei lubata tudengitel enne arstidiplomi kättesaamist patsienti isegi mitte puutuda. Pole litsentsi, pole õigust.

Mis veel kliinikumist meelde jäi? Dr Siddiquile meeldis ka patsientide operatsioonijärgne füsioteraapia, kus rulaatorit kasutav patsient ei nõjatu sellele kogu keha raskusega, vaid toetub küünarvartele. Lisaks uutele proteesimisoskustele kavatseb ta ka seda võtet juurutada kahes erakliinikus, kus ta igapäevaselt töötab.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 26 Mai 2012

Alates möödunud aasta 1. septembrist on lastekliiniku neonatoloogia osakonnas tööl kaks noort arsti: Mari-Anne Vals ja Georgi Nellis, kellel on indu tegeleda nii ravi- kui teadustööga, kes on head kolleegid, ning mis kõige tähtsam, armastavad oma tööd.

Miks valisite neonatoloogia?

G: Oleme Mari-Annega kursusekaaslased ja erialavalikul seisnud ühesuguse dilemma ees: kas hematoloogia-onkoloogia või neonatoloogia. Neljandal kursusel läksin hematoloogia-onkoloogia osakonda abiõena tööle. Kolmanda aasta järel mõistsin, et olen täiesti tühi. Kuigi rõõm igast elule päästetud patsiendist oli tohutu, otsustasin lõpuks neonatoloogia kasuks.

M-A: Arstiks õppides ja neonatoloogia osakonnas abiõena töötades sai mulle kiiresti selgeks, et tahan spetsialiseeruda pediaatriale. Mul on hästi läinud, sest olen saanud endale kõige südamelähedasema eriala.

G: Minu vanaema on olnud elupõline lastearst Ida-Virumaal. Teades, kui raske on arsti elukutse, sundis ta mu ema elukutsevalikul sellest ametist loobuma. Minu otsust ta aga muuta ei suutnud. Olen ju pealegi üks-ühele vanaema iseloomu pärinud: samamoodi ütlen alati oma arvamuse välja ning armastan õiglust nii patsientide kui ka arstide suhtes.

Missugune patsient on vastsündinu?

M-A: Vastsündinul võib põhimõtteliselt igas organsüsteemis viga olla. Varieeruvus on suur ning lahenduse leidmine on hea väljakutse.

G: Vastsündinud on kõige paremad patsiendid! Kohe on näha, kui neil on midagi viga, sest nad ei mängi ega teeskle. Kui lapsel on sündides mõni probleem, on alguses tohutu stress, aga niipea kui ravi efekti annab, on meeletu kergendus.

Kuidas olete oma töö jaotanud?

G: Meie vahel pole konkurentsi. Mulle meeldib rohkem operatiivne tegutsemine naistekliinikus sünnituse juures, Mari-Annele aga rahulikum töö lastekliiniku neonatoloogia osakonnas.

M-A: Tõepoolest ma ei ole erakorralise töö inimene. Iga juhtumi kohta tahaksin uurida kirjandust, otsida parimaid ravivõtteid.

Mis meeldib selle töö juures?

M-A: See kõlab võib-olla lihtsalt, aga mulle meeldib igal hommikul tööle tulla. Minu mittemeedikust mees ütleb, et minu amet on mulle hobiks. Aga mulle meeldib näha oma töö vilju – jälgida oma patsiendi käekäiku. Kolleegid on meil väga toredad ja sõbralikud, neilt saab alati nõu küsida.

G: Naljaga pooleks öeldes: töö armastab mind. Kui tööd on palju, siis on hommikul valvet lõpetades supertunne: surmväsinud, aga mitte asjata palka saanud. Ootamine on vaimselt palju kurnavam.

Loe edasi...

Lisatud: 26 Mai 2012

Nelikümmend aastat tagasi asus haiglatööle neli noort naist, kes on tänaseni oma kutsumusele truuks jäänud, olles kliinikumis ametis õena, põetajana, ämmaemandana ja laborandina.

Kui laborant Vilma Raamatuga kohtun, siis ütleb ta vaikselt, et mõtted on töö juures ja ei oskagi midagi enda kohta öelda: „Aastad on iseenesest läinud ja aeg märkamatult möödunud."

laborant Vilma Raamat

laboratoorse hematoloogia ja üldkliiniliste analüüside osakond

Aga mis on nende aastatega muutunud? „Asi, mida kindlasti 40 aastat tagasi poleks ette kujutanud on vere vormelementide automaatne lugemine. Ammugi siis see, et seda tuleb ise tegema hakata. Kui arvutid tulid, siis oli jälle suur hirm eksida. Tänu kolleegidele sai kõik selgeks õpitud ja tagantjärgi ei saa enam arugi, et mida seal karta oli. Kolleege tahakski kõige hea eest tänada."

Toonased ja tänased töömeetodid on nagu öö ja päev. Omal ajal käis laborant ise koha peal vereproovi võtmas. Meenub seik, kuidas ükskord öövalve ajal kutsuti vastuvõtutuppa, kuhu oli toodud kõhuvaluga patsient. „Läksin jooksuga kohale, dr Heino Kokk vaatas patsiendi läbi ja ütles mulle, et vereproovi pole tarvis võttagi, silmaga on näha, et pimesoolepõletik."

Vaatamata sellele, et kaasajal on tehnika abiks, on nüüdsel ajal töö palju pingelisem ja mahud suuremad. „Tööd siin jätkub!"

„Seda pean küll ütlema, et kuigi arvamusi on igasuguseid, olen mina oma hariduse ja töökoha saanud tänu nõukogude ajale. Kuna olen vähese jutuga, siis ei oskaks ma ennast tööle saamiseks reklaamida. Mõnikord tundub mulle, et tänapäeva deviis ongi tühja jutu ajamine."

Küsin õepostist, kust ma võiksin leida vanemõe. Lahke ja kena õde viib mind õigesse kohta. Nali naljaks, aga siis selgub, et abivalmis teejuht oligi Maie Pärtel ise, kellega ma kohtuma olin tulnud.

õde Maie Pärtel

uroloogia ja neerusiirdamise osakond

Uurides Maie Pärtelilt, mis on nii pika tööstaaži saladus, siis vastab ta kõhklematult, et head kolleegid, kellega saab jagada muresid ja arutada probleeme. Ja mitte ainult – kellega saab ka koos reisida ja matkata.

Erakordne on see, et Maie Pärtel on algusest peale samas osakonnas töötanud. „Niisama toona tööle ei võetud. Kuigi olin äsja meditsiinikoolist tulnud, lasi vanemõde ikka veenipunktsiooni tegemist ette näidata."

Mis on 40 aastaga muutunud? Eelkõige see, et nüüd on kasutusel ühekordsed vahendid. Ka riietuse osas mäletan aega, mil oli mõeldamatu, et õde osakonnas ilma tanuta ringi kõnniks. Ise pesime ja valgendasime neid. Ja kuidas me omal ajal Puusepa 8 aknaid küürisime – üksi ei saanudki, keegi pidi julgestuseks jalgadest kinni hoidma. Kõiki töid tuli teha. Kui sanitar oli alkoholi küüsi sattunud, siis tuli ka toitu jagada ja põrandat pesta. Soojalt meenutan toonaseid kirurge dr Pihelgast, dr Tulminit ja dr Kaske, kes lisaks headele arstioskustele olid ka väga sõbralikud suhtlejad. Õdedelt küsiti ikka, et kuidas läheb ja kas kodus on kõik hästi.

„Kui hiljuti vanemõde ütles, et mul on tööstaaži 40 aastat, siis hakkas süda puperdama, ise ei saa arugi, et nii kaua töötanud olen. Kuidas nii kaua vastu pidada? Usun, et need, kes pühenduvad oma tööle, need jäävad püsima"

Loe edasi...

Lisatud: 26 Märts 2012

Gema Martinez Jaramillo on särav ja sarmikas hispaania neiu, kes võttis vastu julge otsuse tulla oma 3. kursuse õenduspraktikat Eestisse tegema. Miks just Eestisse? Aga sellepärast, et Eesti on Hispaaniast vaadates piisavalt kauge ja eksootiline maa. Lisaks saab siit suurema kogemustepagasi kui mõnest teisest Euroopa riigist ja seda nii suhtlemise kui meditsiini vallas.

Suhtlemist peab Gema õendustöös üheks olulisemaks asjaks. Ta tunnistab, et on mõnikord masenduses, kui ei suuda end väljendada nii nagu soovib. Aga vähemalt saab ta ilma sõnadetagi patsiendile naeratada ja rõõmus olla ning näidata oma abivalmidust. Gema juhendaja, õde Maria Uuemäe sõnul ongi see tähelepanuväärne, kuidas hispaania õendustudeng astub iga patsiendi juurde naerusuiselt. Ning patsiendid oskavad seda hinnata! Mõni kohe pärib, et millal Gema jälle tema palatisse tuleb. Samuti kraamitakse välja kogu oma võõrkeelte oskus: üks patsient oskas isegi mõningaid hispaaniakeelseid fraase!

Hispaania õendustudengeid on Erasmuse programmi kaudu kliinikumis praktikal käinud varemgi, räägib ülemõde Karina Lõhmus ning tekkinud on vastastikkune usaldus. Õde Kristel Kartau lisab, et huvitav on jälgida seda, kuidas üksinda praktikale tulnud kohanevad palju kiiremini kui paarikaupa tulijad. Ka õde Gemaga on Toledo linnas asuvast Castilla-La Mancha ülikoolist tulnud ühes veel kaks hispaanlast, kes intervjuu tegemise päeval paraku olid haigestunud. Lumi ja külm ilm vajavad harjumist.

Gema on väga tänulik õde Maria Uuemäele, kes teda õpetab ja aitab. Ka Maria Uuemäele on see õpetlik kogemus, kuidas suhelda korraga mitmes keeles ning seletada välistudengile protseduuride tegemist. Õde Uuemäe sõnul üllatas teda, kui julgelt kasutavad hispaanlased füüsilist kontakti haigega: patsiendile tehakse pai, hoitakse kätt. Lisaks on Gema väga taibukas ning innukas õpilane, ütleb Maria Uuemäe.

Vanemõde Piret Tammela rõhutab, et temale isiklikult meeldib väga hispaania õendustudengite korrektne riietus. Eks oma väljanägemisega näita inimene ka oma suhtumist töösse. Ning töösse suhtumise poolest on nad kohusetundlikud, tähelepanelikud ja õpihimulised. Juhendaja Maria Uuemäe lisab, et nad ei jäta kasutamata ühtki võimalust midagi uut õppida või mõnda protseduuri vaatama minna.

Mida räägib Gema oma sõpradele Eestist? Et see on üks ilus maa. Et eesti keel on küll keeruline, aga eks ka teistes praktikamaades ole keeleprobleeme. Et hispaania õendustudengitesse on siin suhtutud väga abivalmilt ja soojalt ning kindlasti tasub siia praktikale tulla: „I like Tartu very much!"

Ene Selart

Välisõendustudengid kliinikumis 2011:

Traumatoloogia ja ortopeedia kliinikus ning südamekliinikus 2 poola füsioteraapiatudengit.

Anestesioloogia ja intensiivravi kliinikus 3 hispaania õendustudengit.

Naistekliinikus 1 poola ja 2 gruusia ämmaemandatudengit.

Radioloogiakliinikus 1 tudeng Saksamaalt.

Lastekliinikus 1 õendustudeng Soomest, 2 Lätist, 2 Leedust ja 1 füsioteraapiatudeng Lätist.

Spordimeditsiini ja taastusravi kliinikus oli kõige rohkem välisõendustudengeid: Lätist, Leedust, Poolast, Saksamaalt, Belgiast ja Itaaliast (füsioteraapia erialal) ning Soomest (õenduse erialal).

Lisatud: 23 Veebruar 2012

2012. aasta riigi teaduspreemia pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest pälvis Tartu Ülikooli emeriitprofessor ja Tartu Ülikooli Kliinikumi nõukogu liige Heidi-Ingrid Maaroos.

Prof emer Heidi-Ingrid Maaroos on erialalt sisehaiguste arst, kitsama suunitlusena gastroenteroloog. Tema teadlaskarjääri oluliseks läbimurdeks oli tollal mitte lihtsalt innovatiivne, vaid väga olulise kliinilise tähtsusega uurimimistöö „Helicobacter pylori osatähtsuse selgitamine kroonilise gastriidi ja maohaavandite patogeneesis", mis muutis kardinaalselt selle haigustekompleksi ravi meie haiglates. Tema eestvedamisel moodustati Tartu Ülikooli juures erialadevaheline Helicobacter pylori uurimisrühm, millel on tihe rahvusvaheline koostöö Euroopa erinevate riikide ülikoolidega. Prof. Maaroos on üks enimtsiteeritutest Eesti kliinilistest arstiteadlastest ja on juhendanud arvukalt arstiteaduslikke väitekirjasid.

H.-I. Maaroosi erialase tegevuse teiseks dominandiks sai alates 1992. aastast Tartu Ülikooli peremeditsiini ja polikliiniku õppetooli loomine ja juhatamine ning sellealane uurimistöö, sh preventatiivse meditsiini kvaliteedi hindamisel, millel on samuti oluline praktiline väärtus. Ka sellel erialal on ta olnud edukaks doktorantide juhendajaks ja seega kliinilise arstiteaduse järjepidevuse kindlustajaks. Ta on pälvinud Punase Risti III järgu teenetemärgi ja Eesti Vabariigi teaduspreemia 1994. aastal.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 23 Veebruar 2012

Alates 1. jaanuarist täidab silmakliiniku juhataja kohuseid dr Kuldar Kaljurand.

Kuldar Kaljurand (sünd 1967) on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1995. aastal. 2000. aastal sai ta Tartu Ülikooli Kliinikumi arst-õppejõuks oftalmoloogia erialal.

Käesolevast aastast on dr Kuldar Kaljurand Tartu Ülikooli arstiteaduskonna silmakliiniku juhataja ja jätkab oftalmoloogia vanemassistendi tööd.

Tema teadustöö põhiteemaks on eksfoliatsiooni sündroom, levimusuuringud ning eksfoliatsiooni sündroomi võimalik roll katarakti lõikuse tüsistuste põhjustajana. Erialaselt on ta end täiendanud Euroopa Oftalmoloogia Seltsi stipendiumiga Helsingi Ülikooli silmakliinikus glaukoomialaselt ja Turu Ülikooli silmakliinikus mitteläbistava glaukoomilõikuse metoodika vallas. Ta on Eesti Oftalmoloogide Seltsi liige.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 28 Jaanuar 2012

Hooldajad

Gabriel Põder (akuutosakond)

Tatjana Mihhailova (psühhiaatriaosakond)

Karmo Tali (lasteosakond)

Õed

Leila Tähnas (akuutosakond)

Katri Šinkarev (psühhiaatriaosakond)

Eveli Mesikäpp (lasteosakond)

Tugipersonal

Ivi Obzinis (akuutosakonna sotsiaaltöötaja)

Signe Noppel (psühhiaatriaosakonna kliiniline psühholoog)

Kairi Nool (lasteosakonna sotsiaaltöötaja/tegevusjuhendaja)

Aasta arst

Madis Parksepp

Aasta noorarst

Taavi Hallik

Psühhiaatriakliinik on parimaid töötajaid valinud alates 2005. aastast. Valimine toimub tavaliselt novembrikuus, kui osakondadesse pannakse välja patsientide abiga tehtud hääletuskastid. Iga töötaja saab panna kasti hääletussedeli selle töötaja nimega, kes tema hinnangul kõige rohkem aasta parima tiitlit väärib. Igas kategoorias (hooldajad, õed, arstid ja tugipersonal) on igal valijal vaid üks hääl. Kes oma kategoorias kõige rohkem hääli saab, on võitja. Võitjaid tunnustatakse kliiniku juhataja käskkirja ja preemiaga. On avaldatud arvamust, et valimiskriteeriumid pole täpselt sõnastatud. Aga küllap kolleegid teavad, mille põhjal nad oma hääle annavad ning sageli on töökaaslased ise need kõige karmimad arvustajad üksteise tegemistele. Kokkuvõtteks võib öelda, et hinnangud on alati olnud ausad ja kõik väljavalitud on olnud oma tiitlit väärt. Osavõtt hääletusest on alati aktiivne ning hääli annab kokku lugeda!

Reet Tohvre

psühhiaatriakliiniku ülemõde

Lisatud: 22 November 2011

Sel aastal on patoloogiateenistusse tulnud tööle viis uut töötajat: patoloog Liis Salumäe, laborandid Triinu Rinne ja Tiina Teder, abiline Jelena Salu ning preparaator Viktor Kravtsov.

Miks tulite patoloogiateenistusse tööle?

Liis: Residentuuri lõpus pakuti mulle võimalust jätkata tööd kliinikumis ja võtsin selle ettepaneku kiiresti vastu. Küllap oli asi osaliselt ka mugavuses - tööprotsessid, kolleegid ja osakond olid juba tuttavad.

Jelena: Olen alati unistanud töötamisest meditsiiniasutuses. Ka koolis oli üheks mu lemmikaineks anatoomia.

Viktor: Patoloogiateenistusse sattusin juhuse tahtel. Kui tekkis võimalus kandideerida preparaatori ametikohale, otsustasin proovida.

Triinu: Olles olnud varem patoloogiateenistuses praktikal, hakkas histoloogialaboris tehtav töö meeldima. Paljudes laborites on töö suurel määral automatiseeritud, aga siin saab arendada just käelist tööd.

Tiina: Käisin suvel patoloogiateenistuses praktikal. Peale kooli lõpetamist pakuti tööd tsütoloogia laborisse ja võtsin selle ametikoha hea meelega vastu.

Mis on üllatanud või olnud huvitav kogemus?

Jelena: Pean töötamist valdavalt naiste kollektiivis huvitavaks, kuna kõik on väga erinevate iseloomudega.

Triinu: Räägitakse, et naiste kollektiivis on töötada keeruline, aga patoloogiateenistuses on kolleegid algusest peale olnud sõbralikud ja igati abivalmid. Kuna olen varem siin praktikal käinud, ei olnud kolleegid päris võõrad ja sulandumine ei olnud raske.

Viktor: Täielikuks ootamatuseks oli preparaatori ametikoha tööülesanded. Aga see ei olnud minu jaoks ebameeldiv, pigem pakkus kõik huvi.

Tiina: Üllatus oli võib-olla see, et kliinikumis juba töötab üks samanimeline inimene (Tiina Teder, kes on desinfektsiooniosakonna juhataja).

Millist panust või lisaväärtust tahaksid anda patoloogiateenistusele?

Liis: Loodan oma panusega veidigi vähendada kolleegide ülekoormust.

Jelena: Minu panuseks on oma tööülesannete kohusetundlik täitmine.

Viktor: Tunnen, et mul on veel palju õppida. Pean inimese anatoomiat väga huvitavaks.

Triinu: Ootuseks oli töötada kohas, kus on võimalus pidevaks enesetäiendamiseks. Tahan teha oma tööd nii hästi, et sellest oleks abi ka teistele.

Tiina: Teha tööd, mis meeldib ja pidevalt teadmisi juurde saada.

Piret Mängel

patoloogiateenistuse ülemlaborant

Lisatud: 17 November 2011

Kliinikumi Leht küsitles Urmas Kruuset, kes on Tartu linnapea ja kliinikumi nõukogu liige.

Olete olnud mitu aastat Tartu linnapea, kuidas paistab kliinikum Tartu linnapea ja linnakodaniku toolilt?

Nii tartlased kui kõik ülejäänud eestlased peaksid olema õnnelikud, et Tartu Ülikooli Kliinikumi meditsiinikeskus on Eestis olemas. Tegu pole mitte lihtsalt ühe institutsiooniga, vaid aastakümnete jooksul tehtud pideva ravi- ja teadustööga, mis lubab täna pakkuda patsientidele maailmatasemel abi ning tõsta meie kõigi elukvaliteeti.

Esindate kliinikumi nõukogus Eesti riiki, mille poolest see positsioon erineb eelmisest – linnapeast ja linnakodanikust? Kuidas kavatsete toetada kliinikumi arengut riigi tasandilt?

Ülim eesmärk on kindlasti anda patsientidele parimat võimalikku arstiabi ning siinkohal pole vahet, kas vaatan kliinikumi riigi, linna või linnakodaniku vaatepunktist. Oluline on mõistlikku ja läbipaistvat eelarvepoliitikat järgides maksimaalset pingutada parima teenuse osutamiseks.

Tartu linn on aastaid teinud kliinikumiga koostööd, eeskätt terviseedendamise ja hooldusravi osas, vähesel määral ka investeeringute alal (osa sadeveekanalisatsiooni maksumusest näiteks). Millised on linna plaanid edaspidiseks?

On selge, et linn ilma inimesteta ei ole midagi. Linnajuhtimise seiskohalt on väga oluline, et meie elanikud oleksid terved ja elaksid kvaliteetset ning täisväärtuslikku elu. Seetõttu on paljud koostööprojektid seotud terviseedendamise ning ennetustegevusega. Näiteks toimub kord aastas linna ja kliinikumi koostöös tervisepäev, kus lisaks tervisekõnnile toimub ka tervisekontroll ja nõustamine. Veel toetab Tartu linn 20-23 aastaste tartlastest harrastussportlaste terviseuuringuid, HIV-testimisi ja nõustamisi Tartu linna erinevates kõrgkoolides ning lasteaia vanema rühma laste hammaste kontrolli. Samuti tehakse koostööd tartlaste hooldusravi korraldamisel ja rahastamisel. Lisaks oleme Tartu Ülikooli Kliinikumi toetanud ka taristuid puudutavate investeeringute puhul ning võimalusel teeme seda ka tulevikus. Siinkohal tuleb aga iga projekti vaadata eraldi.

Kuidas saaks Tartu linn kaasa aidata Maarjamõisa meditsiinilinnaku arendamisele?

Meditsiinilinnaku arendamine on nagu väikese linna ehitamine. Nii planeerimisprotsessis kui piirkonna väljakujundamisel on oluline, et linn, kliinikum ja kohalikud elanikud oleksid pidevas dialoogis ning otsused sünniksid erinevate osapoolte koostöö tulemusena. Tartu linn püüab siinkohal kindlasti olla nõuks ja abiks.

Lähiaastatel suureneb oluliselt hooldusravi kohtade arv. Millised on linna plaanid ja võimalused hooldusravi jätkuvaks toetamiseks?

Iga samm, mis aitab tartlaste elukvaliteeti tõsta, on oluline. Seetõttu on Tartu linn juba üle kümne aasta lisaks haigekassale kaasrahastanud nii statsionaarset hooldusravi kui ka ambulatoorset õendusabi. Tänu Tartu linna rahastamisele ei pea tartlased maksma omaosalust hooldusravil. Ei näe põhjust, miks see peaks tulevikus katkema.

Kliinikum on Eesti ainuke ülikoolihaigla. Kõikjal Euroopas ja ka muudes maades toetab riik ülikoolihaiglaid, katmaks kulusid, mis tekivad õpetava haigla eripäradest. Skandinaaviamaades on selle toetuse määraks ca 15% haigla eelarve mahust. Eesti riigi panus kliinikumi eelarvesse õpetushaigla kuludena on alla 1%. Milles näete Teie väljapääsu?

Kliinikumi olemasolu näol on ülikoolil võimalik siduda arstiõppe teooriat praktikaga. Seda eelist ei tohiks kindlasti käest anda. Seetõttu on ka oluline, millised võimalused on residentuuri suunduvatel üliõpilastel. Ennekõike tuleb tagada stabiilne residentide tellimus, siis saab pikas perspektiivis anda ka hinnangu nende piisavuse kohta. Kulutusi ja kulude jagunemist tuleb kindlasti vaadata tervikuna, et anda objektiivne hinnang kulutatud raha osakaalule.

Ainult protsentuaalne võrdlus teiste riikidega ükskõik missuguses valdkonnas võib tunduda kehv, kuid üldisi võimalusi arvestades võib see osutuda maksimaalseks. Oluline on leida prioriteetse valdkonna maksimaalne rahastus, et kogu süsteem saaks suurima kasu. Aga 100% rahuolu ei tohiks me saavutada kunagi, sest see tähendaks paigalseisu.

Kas patsiendi omaosalus voodipäevatasuna, mis katab umbes poole toidupäeva kulust haiglas, on väike, suur või paras?

Tartu on vast üks vähestest või ainuke linn Eestis, mis 100%-liselt katab patsiendi omaosaluse hooldusravis. Oleme selle otsuse teinud lähtudes tartlaste huvist, et tagatud oleks maksimaalne teenuse kättesaadavus kõigile, olenemata inimese majanduslikust olukorrast.

Kindlasti jääb patsiendi omaosalus ja selle määr aga alatiseks diskussiooniobjektiks. Omaosaluse viimine inimese suhtes üle kriitilise piiri võib tekitada pikas perspektiivis korvamatuid tagajärgi. Samas tuleb vahel aga endale tunnistada, et tasuta asju ei kiputa niipalju hindama. Seetõttu, et vähendada meie üldiseid kulutusi meditsiiniteenustele, peame parendama inimeste tervisekäitumist. Üldjuhul kujuneb see ka tunduvalt odavamaks kui tagajärgedega tegelemine. Seega loodan, et arsti juurde oleks põhjust minna järjest väiksemal hulgal inimestel, kuid kui sinna kord juba satutakse, siis peab abi olema esmaklassiline.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 27 Oktoober 2011

Meedias on olnud palju juttu Kätlin Pillaist – juhitaval hingamisel halvatud tüdrukust, kes kolmandast eluaastast peale on olnud lastekliiniku patsient. Kirjutatud on tema emast ja perest ning raskustest, mida neil on tulnud kanda. Räägitud on heategevusest ja lahketest annetajatest ning üritustest, mis Kätlini jaoks korraldatud. Aga inimestest, kes kõik need aastad tema elu eest hea on seisnud? Siinkohal on ajakirjandusel sõnad võlgu jäänud.

Saagem siis tuttavaks nendega, kes kuusteist aastat Kätlini kõrval on olnud: ägedate infektsioonide osakonna lasteõed

Natalja Bodina,

Natalja Potapova,

Galina Redkina,

Annika Reiljan,

Jelena Rokka.

Kõik need viis lasteõde on algusest peale Kätlini eest hoolt kandnud. Nad on kõik need aastad teda iga päev söötnud, pesnud, riietanud ja mähkinud. Ning ka aspireerinud, kanüüli paigaldanud, kateetrit vahetanud.

Ja ka muinasjutte jutustanud, raamatuid vaadanud, leludega mänginud.

Kätlin on olnud nagu osakonna oma laps. Ja nagu lapsed ikka on ka tema naernud ja rõõmustanud, jonninud ning lohutamist vajanud. Ja vahel ka ise õdesid lohutanud või hea sõna öelnud. Lihtsad ei ole need ajad kindlasti olnud. Kuidas tulla toime 4-kohalises intensiivpalatis, mille eraldi sopis asuva patsiendi juurde minnes peab kandma täiendavaid isikukaitsevahendeid? Ometigi pole Kätlin tuulerõugeidki saanud, kuigi sealsamas kõrval on olnud sellise diagnoosiga lapsi. Osakonna vanemõde Marika Metsoja ütleb selle kohta tagasihoidlikult, et Kätlinit hooldavatel õdedel peavad olema väga head kutseoskused ja emotsionaalne tugevus.

See on Eestis ainulaadne ja maailmas haruldane juhtum, kus üks patsient on nii pikalt haiglas viibinud. Kui raske on õdedele teadmine, et see laps ei astu kunagi ema käekõrval osakonnast välja? Ka Kätlinil on omad hirmud. Ta kardab, et hingamisaparaat läheb katki. Paar korda on seda juhtunudki ja siis pidi õde käsitsi ambutama kuni uus aparaat toodi. Viimasel aastal on ta palunud oma ema, et too igal ööl tema juures magaks.

Kätlinil on kindel elurütm, millega õed peavad arvestama: sülearvuti ja mobiil, mida ta suus oleva pliiatsiga käsitseb, peavad ööpäevaringselt millimeetrise täpsusega kindlas asendis ja avatud olema. Pliiatsit ei lase ta ööselgi endal suust võtta. Peatsis töötavad lakkamatult kaks puhurit, et anda lisasoojust. Kätlini pesemine võtab kaks tundi, sest kausis tuleb eraldi vannitada tema käed ja jalad ning pea.

Nüüd aga on Kätlin täiskasvanuks saanud ja ees seisab kolimine teise osakonda. Temaga seni tegelenud õed ütlevad, et ei unusta Kätlinit ning lähevad teda kindlasti ka tema uude asupaika vaatama. Mida soovite uutele õdedele? Vastus tuleb nagu ühest suust: „Tugevat närvi, optimismi ja positiivsust!"

Ene Selart

Lisatud: 16 September 2011

Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, tuleb alustada sellest näärikuust kolm aastat tagasi, kui Maila käeluu murdis ja kodus olles mõned kilod juurde võttis.

Tervise pärast muretsedes otsustas Maila midagi tegema hakata. Parimaks viisiks osutus kõndimine ja et Gerttu elas samas linnaosas, siis alustasid nad kahekesi koos kepikõnniga. Kuna kepikõnd neile meeldima hakkas, uurisid nad, kas on olemas spordiüritusi, kus kepikõndi harrastada saaks. Ilmnes, et neid on Eestis mitmeid. Esimene üritus oli 2009. aastal SEB Tartu Jooksumaraton, kus läbiti 23 km. Pärast maratoni läksid Maila ja Gerttu veel ööseks tööle ka.

Merle jaoks sai huvi kepikõnni vastu alguse just sellest päevast. Nimelt imestas ta, et Maila ja Gerttu olid reipad ja energiat täis, olles kõndinud nii pika maa. Sellest sündis Liina idee korraldada osakonnasisene kepikõnni võistlus „Hakkame käima I" (suvi 2009). Igal inimesel olid muidugi erinevad eesmärgid: hea enesetunne, parem tervis, adrenaliin, meeskonnatöö lihvimine. Võitis meeskond, kes kuu aja jooksul läbis kõige suurema kilometraaži, kas kõndides/kepikõndides või joostes. Võitjaid premeeriti T-särkidega kaasvõistkondade poolt.

Kõige tähtsam oli ausus kaasvõistlejate vastu. Võitja väljaselgitamiseks kasutasime sammulugejat. Eks oli ka enesel huvi, kui palju samme koguneb ühe päeva jooksul. Ilmnes ehmatavaid tulemusi. Üllatas isegi see, kui palju kõnnib õde ühe valve jooksul. Kuu keskmine sammude hulk oli lausa nii suur, mille peale üks üldintensiivravi arst naljatas, et te astute jalgsi Moskvasse ja tagasi. Saime ka sammulugejate endi kohta uusi teadmisi. Tuli ette, et odavam sammulugeja luges pärast küljest võtmist veel laualgi edasi. Siiski ei olnud võistluses petmist, kõik esitasid oma õiged tulemused, sest oluline oli ju eelkõige osavõtt.

Kuna üritus õnnestus, tuli Merlel ja Liinal mõte korraldada samasugune ettevõtmine ka anestesioloogia ja intensiivravi kliinikus. 2010. aasta kevadel toimuski üritus nimega „Kevad on käes", millest võtsid osa üld-, pulmo- ja neurointensiivravi osakonna õed. 2010. sügisel korraldasid Liina ja Merle kampaania „Hakkame käima II", mille raames kutsuti osalema kogu kliinikut.

Edaspidi jäid aktiivselt kepikõndi tegema Maila, Gerttu, Merle ja Liina. Oleme koos ühes osakonnas töötanud pikka aega, kuid tänu spordile õppinud üksteist paremini tundma. Moodustame lausa ühtse terviku: Liina pöörab tähelepanu kogu meeskonna varustusele, Maila jälgib, et ükski üritus kahe silma vahele ei jääks, Gerttu hoolitseb selle eest, et me alati neljakesi üritustel koos oleksime ja Merle kanda jääb organisatoorne pool (registreerimine, transport). Samuti innustab ta meeskonnaliikmeid edaspidigi jätkama liikuvat eluviisi.

Oleme osalenud paljudel üritustel. 29. juunil toimunud Tartu linna tervisepäevast võttis osa 13 võistkonda. Tundsime uhkust, kui hõigati välja meie meeskond - olime ainsad kliinikumist. Võistkonda kuulusid Janika Hein, Kairit Nõmm, Liina Raal, Maila Maisväli ja Merle Jakobson. Mitte ainult tippsport pole tähtis, vaid igasugune liikumine!

Liina Raal, Janika Hein, Merle Jakobson
üldintensiivravi osakonna õed

Üldintensiivravi osakonna õdedena on Kairit töötanud 20 aastat, Janika 17 aastat, Liina 15 aastat, Merle 9 aastat, Maila 8 aastat ja Gerttu 5 aastat. Kõik me oleme tööd alustanud siin osakonnas ja sellele ka truuks jäänud.

Soovitused neile, kes mõtlevad, aga ei suuda alustada:
Ajapuuduse taha pugeda ei saa. Iga inimene peab ise endale teadvustama, mille jaoks on vajalik aktiivne liikumine. Kõndimine tagab hea enesetunde ja annab võimaluse omi mõtteid mõtelda. Käimine on üks lihtsamaid tervisespordialasid - vaja on vaid häid jalanõusid ja tahet.

Lisatud: 15 August 2011

Nahahaiguste kliiniku arst-õppejõud Airi Põder valiti Kuningliku Arstide Kolleegiumi (Royal College of Physicians) liikmeks.

Kuninglik Arstide Kolleegium on Suurbritannias asuv ülemaailmne sõltumatu arstide ühendus, kuhu kuulub liikmeid 39 erinevast riigist. Esimesena Eestist valiti organisatsiooni liikmeks dr Airi Põder. Organisatsiooni eesmärk on toetada arste nende püüdlustes paremate kutseoskuste ja -standardite poole, et anda patsientidele parima kvaliteediga abi. Viiesaja-aastase ajalooga organisatsioon seab endale tänapäevaseid eesmärke: rahvusvaheline koostöövõrgustik, erialased koolitusprogrammid ja konsultatsioonid arstide vahel, tervishoiu kvaliteedi edendamine.

Kolleegiumi liikmeks ei ole võimalik saada ise kandideerides - uusi kandidaate saavad esitada vaid juba liikme staatuse saanud arstid. Kandidaat peab olema tõestanud oma võimekust nii teadlase kui ka praktiseeriva arstina rahvusvahelisel tasandil. Liikmelisus annab tasuta juurdepääsu õigused mitmesugustele Briti meditsiinialastele andmebaasidele ja perioodilistele väljaannetele.

Kliinikumi Leht

Kommentaar

Minu jaoks on suur au olla esimese Eesti arstina valitud Kuningliku Arstide Kolleegiumi liikmeks. Olen kindel, et minu valimine on eeskätt tunnustus meie väikesele vaprale kodumaale. Usun, et Eestis on palju arste, kes on tuntud ja tunnustatud nii kodumaal kui ka rahvusvaheliselt ja võinuks saada enne mind sellise au osaliseks.
Tunnustuse suurusest olen hakanud õigupoolest alles nüüd aru saama, kui loen ikka ja jälle e-postiga saabunud mulle isiklikult mitte tuttavate, aga väga tuntud arstide õnnitlusi. Minule, tagasihoidlikule eestlasele, on jäänud mulje nagu oleksin võitnud terve varanduse. Ja ilmselt olengi, sest mis saab olla suurem varandus, kui tunnustus inimestelt, kes on su sõbrad ja mõttekaaslased ühteaegu. Oluliselt suurenenud võimalused ligipääsuks erialasele kirjandusele ja andmebaasidele on muidugi tähtsad, aga sellest olulisem on minu jaoks kolleegide tunnustus, kes avasid mulle uksed ühte kõige väärikamasse ja kõrgeimalt hinnatumasse arstide ühendusse maailmas.

Airi Põder

nahahaiguste kliiniku

arst-õppejõud dermatoveneroloogia erialal

Lisatud: 15 Juuni 2011

Afganistani projekt sai minu jaoks alguse umbes aasta tagasi, kui viibisin reservohvitseride baaskursusel ja kohtusin kolonelleitnant doktor Kersti Leaga, kes tegi mulle ettepaneku osaleda Eesti kirurgiameeskonna töös.

Ettepanekuga nõustumine ei vajanud pikemat kaalumist. Aimasin ette, et tegemist on ainulaadse võimalusega saada suurepärase erialase ja miks mitte ka elulise kogemuse osaliseks. Lisaks tundus pakkumine ka korraliku väljakutsena – töötamine sõjakoldes, Briti meditsiinisüsteem, elamine sõjaväelaagris, teine keelekeskkond – need pakkusid pinget. Ka peresisesed läbirääkimised ei olnud pikad. Kuna minu abikaasa on samuti arst, mõistis ta kohe, milline erialane arenguvõimalus on küsimuse all.
Eesti Kaitsejõud on tegelenud aastaid Eesti esimese sõjaväekirurgia meeskonna Afganistani lähetamise projektiga. Suur ja oluline osa selle projekti õnnestumises on doktor Tiit Merenil ja doktor Jaan Kirsil, tänu kellele oleme Afganistanis täieõiguslikud meeskonnaliikmed.
Meie meeskonna ettevalmistus algas umbes aasta enne äralendu. Briti kolleegidega sai kokku lepitud, et läbime täpselt samasuguse ettevalmistuse nagu nende sõjaväemeditsiinisüsteem ette näeb selliste missioonide korral. Vajalike koolituste hulka kuulusid kaks meeskonnatöö koolitust Briti sõjaväemeditsiini väljaõppekeskuses Yorki lähedal Strensallis Queen Elizabeth Barracs ( QEB ). See koht on unikaalne selle poolest, et sinna on ehitatud analoogne R3 haigla nagu Camp Bastionis. Kogu haiglaruumide paigutus ja meditsiinitehnika on identne Afganistanis asuva haiglaga. Kõik see on vajalik, et meeskond, kes missioonile läheb oleks juba eelnevalt tuttav kogu süsteemiga. Nendel õppustel osalesid endised sõjaväeveteranid, kes olid patsientide rollis ning meie mängisime läbi erinevaid meditsiinilisi situatsioonülesandeid. Londonis tuli läbida MOST (Military Operational Surgical Trauma) kursus, mis toimus Briti Kuninglikus Kirurgia Akadeemias (The Royal College of Surgeons) ning Eestis BATLS (Battlefield Advanced Trauma Life Support) koolitus, mis toimus Tartu Sõjakoolis.
Meie kirurgiameeskonda kuuluvad: dr Jaan Tepp (üldkirurg), dr Jaan Kirss (üldkirurg), dr Alo Kullerkann (traumatoloog–ortopeed), dr Lauri Kõrgvee (anestesioloog) ja õde Annika Noorkõiv (anestesist).
Camp Bastioni sõjaväebaas asub Helmandi provintsis Lõuna-Afganistanis. Tegemist on koalitsioonijõudude ühe tugipunktiga, siin leidub peamiselt Briti ja USA sõjaväelasi, aga ka Eesti, Taani ja Gruusia omi. Tänaseks on Bastion arenenud kolmeks suureks telklinnakuks, milles elab üle 30 000 inimese. Kogu taristu on üles ehitatud igati kaasaegselt ja läbimõeldult. Siin on toimiv bussiliiklus, esmaseid vajadusi rahuldav kaubandusvõrk koos kohaliku turuga. Olemas on postkontor ja telk-kirik, igas linnakus on söökla ja treeningsaal. Kuigi Bastion paikneb kõrbealal on siin siiski olemas voolav vesi ja head pesemisvõimalused. Rohke vedelikutarbimine on siin loomulik, kuna päevasel ajal on temperatuur 30-50 kraadi vahel. Sõduritel, kes täidavad väliülesandeid ja on täisvarustuses kulub vett kuni 12 liitrit ööpäevas.
Camp Bastion Role 3 haigla toimimise eest vastutavad Briti maa -, õhu- ja merevägi ning nende koosseisus olevad meedikud või reservis olevad meedikud. Tänasel päeval töötab haigla brittide ja ameeriklaste tihedas koostöös. Hetkel on haiglapersonali suurus u 200 inimest. Haigla varustatus on olusid arvestades väga hea ja tundub, et ressursid on piiramatud.
Erakorralise meditsiini osakonnas on 8 traumahaige vastuvõtu lauda vastava varustuse ja traumameeskonnaga. Operatsiooniplokis on 4 operatsioonilauda, 14 kohaline intensiivravi ning 5 tavaosakonda. Radioloogiateenistus ja laboriteenistus on väga kaasaegsed. Kasutusel on lisaks tavaröntgenile veel 2 kompuutertomograafi. Operatsiooni ajal on võimalik kasutada fluoroskoopiat. Eraldi tuleks mainida vereteenistust – aasta jooksul kuluvat siin 7% kogu Suurbritannias kogutavast verest. On tavaline, et nt kahe ja enama jäseme amputatsiooni korral kulub 20-30 liitrit verepreparaate. Osalesin ise patsiendi ravis, kellele kanti üle kokku 70 ühikut erinevaid verepreparaate.
Milliste vigastustega siin tegeletakse ja mida tähendab Role 3 haigla? Tänapäeva sõjavigastused on seotud suure purustava energiaga, kas killu (enamasti IED-Improvised Explosive Device) või kuulivigastusega, siis selliste haavade käsitlus erineb põhimõtteliselt palju sellest, mida oleme harjunud nägema tsiviilelus. Sellised vigastused vajavad korduvaid operatsioone, mida planeeritakse kas 24 tunni või 48 tunni pärast kui haige üldseisund on stabiliseerunud. Kuna abi antakse ka tsiviilelanikele, siis ei ole haruldased põletushaavad, noatorkevigastused ja rasked liiklustraumad.
Meie meekonna üldmuljed on igati positiivsed ja motivatsioon kõrge. Briti ja Ameerika kolleegid on meid siin igati positiivselt vastu võtnud ning tunneme ennast täieõiguslike sõjaväehaigla meeskonna liikmetena

Dr Lauri Kõrgvee
Eesti kirurgiameeskonna anestesioloog

Lisatud: 15 Juuni 2011

Eesti Arst on oma ilmumise algusest 1922. a edendanud rahvuslikul tasemel arstiteaduslikku uurimistööd ja teadusmõtte levikut ning värske teadusartikli preemia toetab igati seda Eesti meditsiini jaoks olulist eesmärki. Preemia esmakordsel konkursil osales 5 artiklit ning neist pälvis ajakirja toimetuskolleegiumi kindla sümpaatia dr Heili Varendi ja kolleegide uuring vastsündinute haigestumusest Eestis 2007.- 2008. aastal, mis kirjeldab üht väga olulist meditsiinilist ja sotsiaalset probleemi, kuidas Eestis tõhustada meditsiinilist abi vastsündinutele.

Andres Soosaar
„Eesti Arsti" peatoimetaja

Kommentaar

Lastekliiniku neonatoloogia osakonna juhataja dr Heili Varendi

Artikli kirjutamise eesmärk oli anda ülevaade vastsündinute raviga tegelevate arstide algatusest perinataalabi ravikvaliteedi hindamiseks, mida Eestis riiklikul tasandil kogutavate andmete (sünniregister, tervisestatistika) põhjal ei olnud võimalik teha. Seega tegid suure töö ära lastearstid, kes kahe aasta vältel sisestasid internetipõhisesse andmekogusse iga ravitud vastsündinu kohta 58 parameetrit. Projektijuht Liis Toome saavutas Andmekaitse Inspektsiooni loa isikustatud andmete kogumiseks 2 aasta vältel ja programmi tehnilise külje finantseerimise Tallinna Linnavalitsusest. Kahjuks ei leidnud Sotsiaalministeerium ega Tervise Arengu Instituut võimalust muuta andmete kogumine järjepidevaks.

Lisatud: 15 Juuni 2011

Kommentaar

Mul on isiklikult väga hea meel Neinar Seli poolt välja antava publikatsioonide auhinna üle. Minu peamised uurimisvaldkonnad on esiteks pärilikud ainevahetushaigused: esinemissagedus, vastsündinute skriining, diagnostika, kliiniline iseloomustamine ja genotüüp/fenotüüp korrelatsioon. Olen alustanud selles valdkonnas fenüülketonuuria uurimisega, nüüd on sinna lisandunud klassikaline galaktoseemia, mukopolüsahharidoosid, rasvhapete beeta oksüdatsiooni defektid ja mitokondriaalsed haigused. Teise teemana tegelen düsmorfoloogiaga, sh kaasasündinud düsmorfsete tunnuste, kasvu- ja arenguhäiretega laste uurimisega submikroskoopiliste kromosoomianomaaliate ja X-liiteliste haiguste suhtes ning kolmandaks päriliku kurtuse levimuse ja geneetiliste põhjuste uurimine Eestis. Nende uurimistööde käigus on ka viimase 5. aasta jooksul minu (kaas)juhendamisel kaitsnud doktoritöö 4 doktoranti – Tiia Reimand, Eve Õiglane-Shlik, Helen Puusepp ja Rita Teek ning üks magistrant – Triinu Temberg. Enamus nendest publikatsioonidest on valminud koostöös nende kraadiõppuritega ja kolleegidega geneetikakeskusest, lastekliinikust ja Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudist. Ma olen väga tänulik nendele selle koostöö eest ja minu arvates edukaks teadustööks ongi vajalik laiaulatuslik koostöö erinevate erialaspetsialistide ja ka riikide vahel.