12. detsember märgib sisekliiniku juhataja prof Margus Lemberi jaoks olulist tähtpäeva igal aastal. Tänavu oli sel kuupäeval pidutsemiseks põhjust veelgi enam – professoril täitus 50. eluaasta.
Kuidas kliiniku juht oma pidupäeva tähistas ning möödunud ajale tagasi vaatab, palusimegi tal Kliinikumi Lehe lugejatega jagada.
Kuidas tavaliselt oma sünnipäevi peate? Mil viisil tähistasite käesolevat juubelit?
Sünnipäevad on tähtsad lapseeas, siis oodatakse iga järgnevat aastat pikisilmi. Lapsed tahavad ikka vanemaks ja suuremaks saada, lisaks on sünnipäev lihtsalt tore päev kingituste ja tordiga. Sünnipäevade vahed tundusid lapsepõlves pikad. Hiljem hakkab neid aga üha tihedamini tulema ja ega uue eluaasta saabumine teab mis sündmus enam polegi. Sünnipäevade eest ma metsa pole kunagi jooksnud, ent suurejooneline tähistaja ka pole. Poolsajandi puhul otsustasin seekord küll ka pidu pidada.
Kuidas juhtus, et otsustasite omal ajal arstiks õppida?
Maast-madalast arstiks saamise soovi mul ei olnud. Mõningaid kokkupuuteid arstidega nii mul kui vanematel muidugi oli, see amet tundus olema keerukas ja lugupidamist vääriv. Valik arstiteaduskonna kasuks tekkis keskkooli lõpupoole, mil süvenes veendumus, et suudan need üldiselt raskeks peetud õpingud läbi teha. Mulle pakkusid huvi nii loodus- kui täppisteadused. Vähetähtis polnud ka asjaolu, et suutsin oma arvates hästi inimestega kontakti saada. Vaatamata sellele, et arstid näevad palju inimeste muret ja kannatusi, on kogu meditsiini töö siiski elu positiivsema poole peal, kus püütakse aidata. Teaduskonna valikul oli arstiteaduskonna kõige kõvemaks konkurendiks matemaatika, selle valdkonna loogika ja sisemine korrastatus oli köitev, ent tulevane võimalik töö selles vallas jäi arstiametile kindlalt alla.
Kas tehtud valik on end õigustanud?
Oma valikut ei ole seni pidanud kahetsema. Arsti, õppejõu ja teadlase ameti kombinatsioon on mulle sobinud, olen saanud teha huvitavat tööd ning kohanud väga palju huvitavaid inimesi nii kolleegide, tudengite kui patsientidena. Olen töötanud heade kolleegidega nii ÜMPIs, Toome haiglas, polikliiniku ja perearstiteaduse õppetoolis, sisekliinikus kui dekanaadis.
Mida peate oma ametiaja kõige olulisemaks ja tähtsaimaks saavutuseks?
Kui silmas pidada kümmet aastat sisekliiniku juhatajana, siis olen soovinud, et meie kliiniku kõik erialad töötaksid ühtse meeskonnana üksteist vastastikku tugevdades, et ülikooli kliinikule kohaselt oleks kõigil erialadel käimas heatasemeline teadus- ja õppetöö lisaks sellele, et kliinilises töös oleksime arvestataval tasemel. Suure ja paljuprofiilse kliiniku juhtimisega on nii nagu suure perega: kui ühele lapsele saavad käpikud, siis teisele kindlasti samal ajal sall ja kolmandale karvamüts. Olen tahtnud, et kõigil oma ametis oleks piisavalt vabadust ja sõnaõigust, ent samavõrd ka kohustust nii oma eriala kui kliiniku ees. Tõsine heameel on olnud iga kaitstud doktoritöö üle, mida olen juhendanud kümne aasta jooksul neli.
Millised on sihid edaspidiseks?
Järgmine suurem eesmärk on ette valmistada ja edukalt läbi viia kliiniku kolimine veel olematusse uude majja, mis eeldatavasti siiski lähiaastatel valmib. Kuigi L.Puusepa 6 on mõnus maja ja kunagise haiglaehituse viimane mall, siis tänapäeva nõuetele see enam kuidagi ei vasta. Siis saab üle ka ruumilisest eraldatusest, mis sisekliinikul suurest majast praegu on. Tahaks välja arendada korraliku sisehaiguste polikliiniku koos päevastatsionaariga, uues majas ehk realiseerub ühine endoskoopiakeskus nii nagu ülikoolihaiglale kohane. Tihedam koostöö kirurgiakliinikuga siirdamiste alal väärib jätkamist ja süvendamist. Teadustöös on hästi käivitunud luu ainevahetusega seotud uuringud, krooniliste haiguste ravitulemi hindamine, seda eeskätt artriitide puhul, ning metaboolse sündroomiga seotu.
Prof Margus Lemberiga
vestles Merili Väljaotsa