Helju Sepa-Rebasega jutule saamine ei ole lihtne. Mitte, et ta oleks ebasõbralik või väheseltsiv, vastupidi. Tal on lihtsalt oma töö tõttu pidevalt äärmiselt kiire: Helju peab kogu aeg valvel olema ega tea kunagi päris täpselt, mis ajahetkel tema teeneid Maarjaväljal vaja võib minna. Helju Sepa-Rebane on kliinikumi autojuht. Ning mis veel olulisem ja erilisem - ainukene naisjuht.
Seda ametit on Helju pidanud kogu oma elu: keskkooli pooleli jätnuna ning 1964. aastal autokooli läbinuna töötas ta kaks aastat veo- ning seejärel kümmekond aastat kiirabiauto juhina. 80-ndate keskel aga tuli naisel tervisemurede tõttu kurnavast kiirabitööst loobuda ning ta leidis rakendust kopsukliiniku autojuhina.
„Tänu kiirabis töötamisele olid mul tekkinud kontaktid ning kuna ma seal enam öösiti töötada ei saanud, siis üks minu kopsukliinikus töötav tuttav kutsuski, et tule ära meile, meil on just juhti vaja," jutustab Sepa-Rebane. Kuna Heljule on meditsiin alati südamelähedane olnud, haaras ta võimalusest koheselt kinni.
Pärast kliinikumi moodustamist järgneski kopsukliiniku tööle autojuhiamet tehnikateenistuse transpordiosakonna koosseisus. Tänavu oktoobris täitus Helju Sepa-Rebasel kliinikumi tööle asumisest 25 aastat.
Iga tööpäev on isemoodi
Naisjuhi igapäevane töö hõlmab patsientide, personali ning kõige muu vajaliku vedu kliinikumi erinevate hoonete vahel. „Kõik linna haigla osakonnad on meie teenindada. Selleks on meil kümmekond masinat: sõiduautod, millega veetakse inimesi, ning erinevad transportbussid – toidubuss, doonoribuss, jäätmebuss, pesubuss ja apteegibuss," täpsustab naine.
Veel toonitab Helju, et kliinikumi autojuhi amet nõuab suurt täpsust, kiiret reageerimist ning pidevat valvelolekut. „Tööpäev hakkab meil nii, et tuled hommikul tööle ja öeldakse kohe, et 8.05 pead sa seal olema ja siis sa oledki. Sest kui on tellitud, siis sa pead olema sellel ajal seal ja parem kui minut varem," kirjeldab ta. Sellised kellaaja pealt sõidud ning ootamatult teele asumised on juhi sõnul igapäevased: „Tavapärane on see, et tegelikult mitte midagi ei tea ette, kuhu päeva jooksul tuleb sõita. Põhimõtteliselt peab kogu aeg valvel olema ja iga hetk võidakse öelda, et vot nüüd tuleb minna." Tihtipeale on rutt nii suur, et puhkepausi ajal tassi kallatud kohv või valmis seatud võileib jääbki lõpuni joomata-söömata. „Lusikas taldrikusse ja minek!" kõkutab Helju.
Sealjuures aga usub naine oma töö olevat siiski meeldivalt mitmekesine ning rutiinivaba. „See on hästi kirju ning igav meil juba ei ole. Iga kord on erinevad inimesed ja sõidud."
Sugu ei mängi rolli
Küsimuse peale, kas naisterahva jaoks on autojuhi ameti pidamine ka kuidagi teistmoodi, vastab Helju Sepa-Rebane, et tänapäeval sõidab ju enamik naisi autodega. Ta tunnistab siiski, et mees- ja naisautojuhtidel on vahe sees, kuid sugu mängis selle ameti puhul rolli pigem varem, nõukogude ajal. „Kui veel need vene masinad olid, siis juhtus vahest, et jõud ei hakanud lihtsalt neile peale," räägib Helju. „Aga tänapäeval seda muret ei ole."
Kuigi suuremaid remonditöid teostavad kliinikumi sõidukitele autoteeninduse spetsialistid, paneb Helju lihtsamate asjade puhul ka ise autole käe külge. „No kui mingi kruvike kuskilt ära hakkab kukkuma, siis loomulikult," on ta veendunud, et autojuhina tuleb kapotialust ikka tunda. „No kui on auto haige ja mehaanik küsib, mis su autol viga on? Siis sa pead ikka enam-vähem oskama seletada."
Mugavad masinad ja sajad kilomeetrid
Oma autojuhikarjääri jooksul on Helju Sepa-Rebasel tulnud rinda pista üsna mitmesuguste masinatega alates veoautodest lõpetades kiirabiautodega. Kliinikumis oli tema esimeseks sõiduvahendiks mikrobuss RAF ehk vana Latvia. Praegu keerab ta 2008. aasta Mazda rooli. „Mugavad masinad! Need on ikka inimestele tehtud," muheleb Helju. „Selles mõttes on võrreldes algusaastatega ikka nagu öö ja päev." Ka remondibaas ja sõidukite tehniline seisund on naise sõnul praegu hoopis parem.
Kuna selliste autodega on lausa lust sõita, ei ole naisterahva jaoks mingisugune probleem, et töisematel päevadel tuleb autoroolis läbida sadakond kilomeetrit. „Seda üksnes erinevate kliinikute vahel linnas," täpsustab Helju. Tihti tuleb transporditeenust osutada ka linna piirest väljas ning siis on kaetavad vahemaad hoopis suuremad. Kõige sagedamini aga tuleb Heljul ette võtta marsruut Maarjavälja – Vallikraavi. „See on nii igapäevane, et võin seda teed kinnisilmi sõita" muigab ta.
Eelistab meeste kollektiivi
Helju Sepa-Rebane on terve oma elu leiba teeninud vastassoo esindajate keskel ning nendib, et kui ise naiseks jääda, siis on meeste kollektiivis hea töötada: „Mehed on abivalmid ja ei ole niisugust naiselikku õelust." Ta kiidab väga ka kliinikumi autogaraažis valitsevat meeskonnatööd. Mingisugust viltu vaatamist kolleegide poolt ei ole ta kunagi tundunud, pigem suhtutakse temasse kui võrdsesse. „Meil ei ole sellist asja, et vot sina oled naine ja mina olen mees. Kui on sõitu minek, siis on ükskõik, kes läheb."
Igatahes on Helju oma tööga kliinikumi autojuhina väga rahul ning tunnistab, et peaks seda ametit kindlasti hea meelega edasi, hoolimata sellest, et vanuse järgi on ta juba pensionär. „Niikaua, kui minust asja on ja garaaž leiab, et mind tarvis on," sõltub naise sõnul tema tööalane tulevik paljuski tervisest. „Niikaua, kuni ise tunnen, et apsakaid ei tee, tahaksin ikka edasi olla. Praegu on tunne hea."
Merili Väljaotsa