18. jaanuaril tähistab oma 50. juubelit südamekliiniku kardiokirurgia osakonna vanemõde Anita Priks. Kliinikumi Lehe palvel jagas juubilar lugejatega oma mõtteid meditsiini juurde jõudmisest ning senistest tööaastatest kliinikumis.
Kust tulenes soov oma elu meditsiiniga siduda?
Tegelikult on see minu puhul toimunud kuidagi pooljuhuslikult. Ei ole mul olnud üllaid eeskujusid ega teadlikku valikut ning kui seisin silmitsi kutsevalikuga, sai õeks õppima mindud rohkem sõbranna sabas. Kuid ilmselt on mul kaitseingel, kes aitas teha õige valiku.
Miks otsustasite just õeks õppida?
Teisi valikuid ei ole minu jaoks olnudki, see on olnud alati üks ja õige. Ilmselt mõjutas valikut ka asjaolu, et elu sundis võimalikult kiiresti tööle asuma ja seetõttu polnud isegi mitte võimalik mõelda ametile, mis eeldanuks kõrgharidust. Edasiõppimise võimalus avanes alles aastakümneid hiljem.
Kuidas vaatate tagasi tööaastatele kliinikumis?
Märksõnaks on areng, seda nii tööalases kui isiklikus plaanis. Selle aja sisse on mahtunud erinevad täiendused ja magistriõpingud TÜ õendusteaduse osakonnas ning kuigi minu haridus ei haaku otseselt ametialase karjääriga, olen ise oluliselt arenenud ning laienenud on minu tegevusvaldkonnad eri tasanditel. Lisaks igapäevasele tööle on suureks väljakutseks olnud tegutsemine erinevates töörühmades, mille kaudu olen saanud mõjutada õenduse arengut. Olen kogenud, et mida rohkem olen hõivatud, seda väiksem on oht langeda rutiini. Hõivatust pean positiivseks nähtuseks, sest tänu pidevale tegutsemisele on igavuse mõiste mulle võõras ja samuti jääb vähem aega mõelda sellistele asjadele, mille muutmine ei ole minu võimuses. Tunnen suurt rahulolu selle üle, et mind on alati ümbritsenud kolleegid, kes mind mõistavad ja vajadusel toetavad ning kellega minu väärtushinnangud kattuvad. Piisab vaid sellest, kui idee lendu lasta, ja juba on kaasatulijaid. Samas on need inimesed, keda ka endid häirib, kui miski on valesti või parandamist väärivat.
Millega teile vabal ajal tegeleda meeldib? Kuidas lõõgastute?
Naljaga pooleks võiks öelda, et minu vaba aeg on samuti seotud kliinikumiga, sest mitmete süvenemist ja aega nõudvamate töödega tuleb paratamatult tegeleda kodus nn vabadel õhtupoolikutel. Ülejäänud aja katsun siiski veeta oma perekonnaga ja võimalikult palju olla linnast ära, maakodus. Huvitav tähelepanek on minu jaoks, et kui lapsepõlves olid mulle kõik kodu- ja aiatööd vastumeelsed, siis nüüd harrastan rõõmuga „rohenäplust“. Sügis-talv ei ole mulle oma sajuse ja külma ilma ning vähese valguse tõttu kunagi meeldinud, kuid nüüd käsitlen seda kui ootuste aega ning kevadeks valmistumise ja plaanide seadmise võimalust.
Anita Priksiga
vestles Merili Väljaotsa
Kommentaarid:
Pärast kolme magistriõpinguaastat TÜ arstiteaduskonnas, kaitses Anita 2007. aastal õendusteaduse magistrikraadi taotlemiseks esitatud väitekirja „Koolieelikuga haiglas viibivate lastevanemate vajadused ja nende rahuldamine Eesti piirkondlike haiglate lasteosakondades“. Magistritöö ühe juhendajana võin öelda, et Anita on väga kohusetundlik inimene: kui ta on midagi ette võtnud, siis teeb ta seda väga põhjalikult ja korralikult.
Veel üks asi on tema juures eriti tähelepanuväärne: ta võtab sõna väga harva ja teeb seda siis nii vaikse häälega, et võiks arvata, et tema sõnum ei jõua ealeski kuhugi. Tegelikult aga kuulavad teda kõik. Inimesi huvitab, mis tal öelda on, ja tema arvamusega arvestatakse. Nii et kui Anita otsustas seminaris keset suurt suminat midagi öelda, siis tekkis auditooriumis haudvaikus ja kõik jäid teda kuulama.
Palju õnne Anitale juubeli puhul!
Ilme Aro
TÜ arstiteaduskonna õendusteaduse lektor ja erakorraline teadur
Meie tutvuse alguses torkas mulle kohe silma Anita suurepärane juhianne, tema tasakaalukus, objektiivsus, hea kõneosavus ning väitlusoskus. Anita on inimene, kes julgeb keerulistes olukordades välja öelda oma arvamuse koos konstruktiivsete lahendusettepanekutega.
Olen kogenud, et Anita on kolleeg, kellele võib alati kindel olla, kes on alati valmis aitama lahendada keerukaid, vahel isegi delikaatseid olukordi või probleeme. Anita on aktiivne ja väga töökas, ta võtab osa erinevate töörühmade tööst nii kliinikumis kui ka vabariiklikul tasemel. Oma peamiseks südameasjaks on ta aga võtnud õenduskvaliteedi juhtimise kliinikumis millega alustas juba 2000. aastal.
Anita on väga naiselik naine, hea abikaasa, armastav ema oma kahele tütrele ja kindlasti maailma parim vanaema oma kallile Krissule. Oma vaba aja veedab ta meelsasti oma perega maakodus peenraid rohides ja talveks hoidised sisse tehes.
Palju, palju õnne, Anita!
Karina Lõhmus
kirurgiakliiniku ülemõde