Äsjamöödunud aasta oktoobris sai sisekliinik endale uue direktori – kliinikumi naases kunagine kolleeg Kliinilise Haigla päevilt, seni Lõuna-Eesti Haiglat juhtinud dr Rein Kermes.

Kliinikumi Leht käis uue juhiga tutvumas ning uurimas, kuidas dr Kermes end kolme kuu möödudes uues ametis tunneb.

Kuidas olete sisse elanud? Mis tunne on tagasi olla?
Tore on, sest suur hulk inimesi on head tuttavad ning pikaajaliste kogemustega kolleegid, kellega on seda tööd ka varasemalt koos tehtud. Samas on vahepealse aja jooksul ka palju muutunud: lisandunud on rohkelt noori kadestamisväärselt tublisid inimesi ning kliinik ehk siis tookordne Kliiniline Haigla koos teiste haiglate ja Maarjamõisa Polikliinikuga on liitunud Kliinikumiks. Eks ole ju üks suur
organisatsioon jälle teistsugune kui väike organisatsioon. Alguses oli küll mulje justkui toimuks põdrajaht tihedas pajuvõsas – selge on see, et jaht toimub, selge on, et kusagil on põdrad ja kusagil jahimehed, aga vaateväli on piiratud, sest midagi on kogu aeg ees. Siiski on ka pajuvõsas omad orientiirid, mille kaudu ikkagi tulemuseni jõuda. Niisugune see olukord ongi.

Aga tänaseks päevaks on see pajuvõsa, ma saan aru, veidi hõrenenud?
Ütleme nii, et on tekkinud aimdus, kuidas pajuvõsas liikuda. Hakkab selgemaks saama, kus on need metsarajad, mida mööda kõige õigemat teed pidi kohale jõuab. Olgu, kuidas tahes, tagasi olla on igal juhul soe ja hea tunne. Mulle ütlesid just paar päeva tagasi kolleegid südamekliinikust, et oh, sa oled jälle kolleeg! Enda arvates olen ma kogu aeg, ka kõik need aastad, mis ma olen kuskil mujal töötanud, olnud kolleeg. Oma peas ei ole ma siit kunagi väga kaugel ära olnud, kuigi füüsiliselt on natuke eemal oldud.

Kas teil on tekkinud juba ka mõtteid sisekliiniku arendamise osas? Milliseid eesmärke endale seadnud olete?
Arvan, et sisekliinik on piisavalt suur erinevatest kitsamatest erialadest koosnev üksus Kliinikumi sees, mille kõiki olemasolevaid osakondi ja teisi allüksuseid tuleb kindlasti edasi arendada, kvaliteeti kasvatada ning siia aina enam noori doktoreid tööle kutsuda. Kuna haigekassal on jätkuvalt suur soov sisekliiniku pakutavat teenust osta, siis usun, et just toimimine ühtse, erinevate sisehaiguste erialade kliinikuna vajab järjepidevat edendamist.

Olen kuulnud, et olete tulihingeline korrektse meditsiinialase keelekasutuse eest seisja. Mille tõttu see teema teile nii südamelähedane on?
Ma ei ole mingi keelefriik, kuid kui mina arstiks õppisin, valitses arusaam, et meedikud kuuluvad ühiskonna haritud inimeste hulka. Keelekasutuse kohta on minu õpetaja prof Vello Salupere öelnud, et nii, nagu inimene räägib, nii temaka mõtleb: kui tema räägib lohakalt või kasutades täiesti valesid sõnu, mõtlemata, mida need tegelikult tähendavad, siis järelikult ei suuda ta ka õigesti mõelda ega järelikult ka kuigi hea arst olla. Arsti peaks ju iseloomustama see, et ta suudab oma tegevust pidevalt mõtestada ja analüüsida – seda, mida ja miks ta teeb ning mis põhjusel ta konkreetseid sõnu või väljendeid just sellisel viisil kasutab. Üks Toome Sisekliiniku päevilt minusse jäänud veendumustest ongi see, et Ülikooli haiglas on lohakas ja lodev keelekasutus lubamatu. Siin räägitu levib ju üliõpilaste ja noorte arstide ning seeläbi tulevaste erialaspetsialistide kõnepruuki. Arsti juttu aga kuulab enamus inimesi sageli kui ülimat tõde. Kui doktor räägib, et uriinianalüüs oli patoloogiline, siis mina küll aru ei saa, kas sellel haigel oli hematuuria, leukotsütuuria või oli ta uriinis mingisugune sade. Kolleeg, kes sellist keelt kasutab, kas ei tunne arstiteadust või tahab hämades haigest rääkides midagi olulist varjata. Mida arvata arstist, kes haige peast „kompuutri teeb“? Või osakonnast, kus ei ravita „onkoloogilist patoloogiat“? Patoloogia on ju õpetus haigustest ning onkoloogia õpetus kasvajalistest haigustest. Tihti väidetakse, et see on keel, mida me vaid omakeskis tarvitame. Tegelikult aga levib selline kõnepruuk meile enestelegi märkamatult ka inimesteni, kes mõistavad ja kasutavad sõnu nende algses tähenduses. Siis on küll arstide kui haritud inimeste pärast vahel veidi piinlik ja sellist vale sõnakasust lihtsalt kurb kuulata. Arstiks olemine on midagi enamat kui suurepärased meditsiinialased teadmised ning
oskused. Olen kindel, et mingi osa traditsioonist on edasikandmist väärt ning korrektne keelekasutus on üks sellistest traditsioonidest.

Nüüd veidi ka teist endast - miks te valisite just arsti elukutse?
Kindlasti ei ole ma arstiks saanud sellepärast, et oleksin juba lapsena tahtnud nukkudele süsti teha. Koolis meeldisid mulle enim hoopiski bioloogia ja teised loodusega seonduvad õppeained. Võibolla oli üks arstiteaduse kasuks otsustamise põhjuseid see, et minu arvates oli arstiteaduskonda lihtsam sisse saada kui bioloogiateaduskonda. Tol ajal pidi meesterahvas ikka ülikooli minema, alternatiiviks oli ju vene sõjavägi. See oli üks valikutest ja see valik läks mul hästi.

Ja olete selle valikuga tänaseni rahul?
Olen rahul. Ma pole kordagi mõelnud, et oleksin pidanud õppima mõnd teist eriala. Olen aru saanud, et amet ja töö, mida ma teen ning mis mulle ja mu perele elatise tagab, on vaid üks osa elust. Kui mind huvitab veel miski muu, siis tegelen ma sellega vabal ajal. Selleks ei pea ju uut ametit õppima hakkama. Ma isegi arvan, et kui huvi ja töö täielikult kattuvad ning kui siis mingil hetkel töö otsa saab, võib tekkida hirmus suur tühi auk.

Kui jutt juba sinna läks, siis mis on need teie huvid, millega te vabal ajal tegelete?
Vabal ajal naudin ma talunikuks olemist ning kõike talupidamisega seonduvat. Talu, kus ma veedan ka enamuse oma vabast ajast, asub siinsamas ligidal, Puhja vallas. Suvel kasvatan vilja, talvel püüan metsa korras hoida. Kokku on maad 85 hektarit, vilja kasvatan sellest 23 hektaril. On ka mõned mesitarud. Kui on võimalust ja tahtmist, olen koos jahiseltsilistega metsas.

Kas sooviksite ka ise midagi lisada? Mingisuguseid mõtteid kolleegidega jagada?
Ehk seda, et meedikutena peaksime me kogu aeg meeles pidama, et ümbruskond peegeldab enamasti tagasi kõike seda, mida me ise välja kuvame. Kui meile tundub, et meisse suhtutakse halvasti ja ollakse kriitilised, siis tasuks kõigepealt peeglisse vaadata ja mõelda, kas põhjus võib olla meis endis. Arvan, et see ei puuduta ainult arsti ja patsiendi suhet, vaid ka arst-arsti suhet, kolleeg-kolleegi suhet, arst-õe suhet, arst-hooldaja suhet. Kui midagi on meie jaoks halvasti, siis tuleks igal juhul kõigepealt mõtiskleda, mida olen mina selleks teinud, et olukord niimoodi halvaks on keeranud, kus see viga minus endas on. Soovitaksin meil kõigil võtta rohkem niisugust tooli seljatoele nõjatumise ja oma tegevuse-käitumise analüüsimise aega.

Dr Rein Kermesega
vestles Merili Väljaotsa

Kommentaar:

Rein Kermesega olen koos töötanud endalegi ootamatult peaaegu 8 aastat. Elu- ja töötempo on olnud väga kiire, mistõttu tundub see aeg oluliselt  lühemana.

Kolleegina on Rein arvestav ja turvatunnet pakkuv. Tema suhtumine ümbritsevasse on äärmiselt kirglik – talle lähevad ühtviisi korda nii suured ideed nagu haigla tulevik ja areng, kui ka pisiasjad nagu lahtised põrandakivid või logisev uks.

Ka tema isik ei jäta kedagi ükskõikseks – Reinu kas hinnatakse kõrgelt või eelistatakse oma mugavuse säilitamiseks vältida.

Tema juhtimisstiili järgides viib meeskond iga Reinu peas sündinud idee ellu, nagu olnuks see meeskonna enda plaan. On imetlusväärne, kuidas ta suudab ühendada oma talupojatarkuse laiade akadeemiliste teadmistega. Oma mõtteviisi lihtsamaks selgitamiseks loob ta tihti seosed oma hobi – talupidamisega.

Kindlasti ei saa mainimata jätta Rein Kermese pühendumust korraliku ja korrektse emakeele kasutamisele – luubi all on nii õigete käänetepöörete ja täpse terminoloogia kasutamine kui üleüldine viisakus suhtlemisel (kusjuures teise inimese jutule vahelerääkimine on lausa karistatav).

Kadestamisväärt on ka Reinu ettevõtmiste ja tegemiste loetelu ühes ajas – juht, arst, mitmed hobid, klubiline tegevus, pere jne.

Kindlasti ei ole ühegi inimese elutaevas päevast-päeva pilvitu, ka Reinul tuli ette raskemaid ja keerulisemaid aegu. Kui asi kippus väga käest ära minema, oli Võrus selleks kindel ravim – Rein tuli saata traktoriosade poodi.

Külli Raup
endine kolleeg, Lõuna-Eesti Haigla finantsjuht ja juhatuse liige