Arsti või haigla vastu kohtusse pöördumisel mängivad rolli mitmed erinevad aspektid. Esiteks loomulikult objektiivne aspekt ehk see, kas arstiabi tegelikult oli nõuetekohane ja kas nõudel üldse on õiguslikku alust, aga vähem tähtsam ei ole ka emotsionaalne aspekt. Emotsionaalse aspekti võiks kokku võtta lausega, et lisaks sellele, et teenus peab kvaliteetne olema, peab see ka kvaliteetne näima.1 Näivuse ja nõude esitamise vahel tundub kohati olevat isegi tugevam seos kui nõude õigusliku põhjendatuse ja nõude esitamise vahel.
Kuna patsient ei oska enamustel juhtudel hinnata teenuse kvaliteeti, siis ta kujundabki oma arvamuse selle põhjal, mis mulje talle teenuse osutamine jättis, mida teine arst talle osutatud arstiabist arvab jne. Kogemuse põhjal võib väita, et nii objektiivsest kui ka emotsionaalsest aspektist on üheks kõige olulisemaks vahendiks nõude esitamise tõenäosuse vähendamisel, patsiendi teavitamine ning temaga suhtlemine.
Erilist tähelepanu tuleks pöörata teavitamisele juhul, kui ravis või diagnoosimisel kasutatakse üldtunnustamata meetodit. Üldtunnustamata meetodiks võib olla ravimite kasutamine mitteregistreeritud näidustusel (silmahaiguste ravis kasutatav vähiravim jne), ravijuhendist kõrvale kaldumine jms. Igal juhul tuleb üldtunnustamata meetodite kasutamisel informeerida patsienti sellest, et tegemist on üldtunnustamata meetodiga ja küsida selle kasutamiseks ka eraldi nõusolekut. Teavitamata jätmise õiguslikuks tagajärjeks võib olla ravitegevuse kvalifitseerimine lubamatu, omavolilise ravina. Teavitamata jätmise teiseks tagajärjeks võib aga olla see, et patsient hakkab arvama, et ta sai valeravi ja tema terviseprobleemid on põhjustatud arsti tegevusest, mitte tema pikaajalisest haigusest: "Vaegnägijad kinnitavad, et ei teadnud, mida täpselt ja miks neile silma süstiti. Ainus, mida öeldi, oli see, et pärast tuleb nägemine tagasi. Et tegu oli hoopiski soolevähi raviks mõeldud preparaadiga, tuli neile hiljem täieliku üllatusena. /.../ Kurja kirjavahetust on kahe lapse isa viimasel ajal kõvasti pidanud, sest tema sõnul röövisid talt silmanägemise hooletud arstid, mitte aga 20 aastat väldanud suhkruhaigus nagu ametlik versioon kinnitab."2
Samuti on teavitamise teema raames oluline see, kuidas käitutakse patsiendiga siis, kui ravi ebaõnnestub või patsiendil tekivad tüsistused. Seaduse kohaselt arvestatakse näiteks mittevaralise kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist kahju hüvitise suuruse kindlaks määramisel (juhul, kui on tõendatud, et tüsistus tekkis ravi- või diagnoosivea tagajärjel). Samas isegi juhul kui tegu ei ole ravi- ega diagnoosiveaga, võib patsient leida tervishoiuteenuse osutaja tõrjuvas suhtumises kinnitust oma veendumusele, et temal tekkinud tüsistus ei ole mitte teatud juhtudel paratamatult kaasnev, vaid arsti vea tagajärg. Mujal riikides läbiviidud uuringud näitavad, et oluline osa kohtuvaidlustest saab alguse sellest, et patsiendile ei ole põhjalikult selgitatud seda, miks ravi ebaõnnestus või mis põhjusel tekkis tüsistus. Ja isegi kui kohtuvaidlus kaotatakse, on patsiendid rahul sellega, et nad said vähemalt teada, mis juhtus.
Kuigi nii meil kui mujal räägitakse palju arstide ringkaitsest, kohtab praktikas sageli just vastupidist nähtust. Nimelt on päris mitmed kohtuvaidlused saanud alguse kolleegi poolt nagu muuseas tehtud kriitikast eelnevalt patsiendiga tegelenud arsti töö suhtes. Kuigi võimalikud eelnevad ravivead on teavitamiskohustuse üheks osaks, tuleb arvestada, et patsiendi jaoks on arsti sõnal suur kaal ja seega tuleb teise arsti töö kritiseerimisel olla väga vastutustundlik ja veendunud selles, et arvamuse andmiseks on olemas kogu info (nt võib osa sümptomeid olla avaldunud hiljem). Ehk eelnevat kokku võttes – tuleb ka olla valmis oma seisukoha kaitsmiseks kohtus.
1Juhtkiri: hoolimatu hooldus. Postimees, 07.05.2011.
2L. Birkan. Vaegnägijatele süstiti silma pärasoolevähi raviks mõeldud rohtu. Õhtuleht, 11.11.2009.
mag. iur. Ingeri Luik-Tamme
vandeadvokaat
advokaadibüroo VARUL
Võlaõigusseadus
§ 766. Patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustus
(1) Tervishoiuteenuse osutaja peab patsienti teavitama patsiendi läbivaatamise tulemustest ja tervise seisundist, võimalikest haigustest ning nende kulgemisest, pakutava tervishoiuteenuse olemusest ja otstarbest, selle osutamisega kaasnevatest ohtudest ja tagajärgedest ning teistest võimalikest ja vajalikest tervishoiuteenustest. Patsiendi soovil peab tervishoiuteenuse osutaja esitama nimetatud teabe kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.