Käesoleva aasta septembris avalikustas Sotsiaaldemokraatlik Erakond internetis patsiendiseaduse eelnõu kutsudes huvigruppe üles selle kohta arvamust avaldama. Avaliku arutelu algatusena on selline initsiatiiv igati tervitatav, sest meditsiiniõiguse valdkonnas on mitmeid probleeme, mis vajavad reageerimist ja seda ilmselt ka seadusandlikul tasandil. Samas, Riigikogus menetlemiseks on eelnõu selgelt ebaküps. Sellest tulenevalt käsitlen ma mõningaid tähelepanu pälvinud eelnõu autorite ideid jättes normitehnilised nüansid ja regulatsiooni terviklikkusega seonduvad puudused kõrvale.

Eelnõu seletuskirja kohaselt on eelnõu peamiseks eesmärgiks patsiendi ning tervishoiutöötaja õiguste, kohustuste ja tekkinud vaidluste lahendamise korra reguleerimine senisest arusaadavamalt. Nimetatud eesmärgist tulenevalt on eelnõusse koondatud erinevates juba olemasolevates seadustes sätestatud põhimõtted neid sisulises osas oluliselt muutmata. Idee ühest seadusest on hea, selline on ka üldine seadusloome trend. Samas on ebatõenäoline, et regulatsiooni tõstmine ühest seadusest teise muudaks oluliselt patsientide ja tervishoiutöötajate teadlikkust oma õigustest ja kohustustest või nende käitumistava. Selles osas on hoopis olulisem nii patsiendi kui ka tervishoiutöötajate teadlikkuse tõstmine vastavate koolituste ja infomaterjali abil. Teadlikkuse tõstmist ei peaks käsitlema mitte „kütusena" vaidlustele vaid vastupidi - nii tervishoiutöötajate kui patsientide teadlikkus asjakohasest regulatsioonist peaks aitama vaidlusi ennetada ja vältida. Vastavat tõdemust kinnitavad ka ajakirjanduse vahendusel avalikkuseni jõudnud juhtumid, millest paljudes poleks mingit skandaali kui nii asjaosalised kui ka lugejad oleksid kursis seaduse regulatsiooniga.

Mõistlik on ka eelnõus esitatud ettepanek teadusuuringute ja kliinilise õppetöö täpsemaks reguleerimiseks siseriiklikul tasandil. Hetkel käsitlevad seadused uuringute teostamist üksnes osaliselt (nt ravimiseadus ravimi kliinilisi uuringuid). Arvestades teadustöö olulisust tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamisel ja tõstmisel, aga samas ka sellega seotud võimalikke riske patsiendi jaoks, on täpsem õiguslik raamistik selles valdkonnas vajalik.

Raske on aga nõustuda eelnõus pakutud sanktsioonide süsteemiga, mille kohaselt iga võimalik rikkumine oleks väärtegu ja karistatav rahatrahviga. Nii Euroopas kui ka mujal maailmas on üheks olulisemaks tervishoiuga seotud teemaks hetkel patsiendi ohutus. 2009. a. võttis Euroopa Liidu Nõukogu vastu patsiendi ohutust puudutavad soovitused¹, mille artikli 3 kohaselt soovitatakse liikmesriikidel toetada mitte-karistuslike vigadest teavitamise ja nendest õppimise süsteemi loomist. Loomulikult ei tähenda soovitus seda, et liikmesriik peaks muutma kehtivat vastutussüsteemi, kuid selline soovitus viitab sellele, et senise kogemuse põhjal on karistamisest tõhusamaks vigade ennetusvahendiks vigade tekkepõhjuste välja selgitamine ja avastatud kitsaskohtade parandamine. Üldises karistamisele suunatud õhkkonnas ei ole küll loota usaldussuhte tugevnemisele ja patsiendi ohutuse paranemisele.

Ingeri Luik-Tamme

mag.iur.

vandeadvokaat

advokaadibüroo VARUL

¹ Arvutivõrgus kättesaadav:

http://ec.europa.eu/health/patient_safety/docs/council_2009_en.pdf

Patsiendiseaduse eelnõu 7. peatüki järgi karistatakse:

• tervishoiuteenuse osutamise kohustuse rikkumise eest kuni 1200 eurose rahatrahviga (§ 51);

• mittekvaliteetse tervishoiuteenuse osutamise eest kuni 1200 eurose rahatrahviga (§ 52);

• patsiendi teavitamise kohustuse rikkumine eest kuni 800 eurose rahatrahviga (§ 53);

• patsiendi nõusoleku saamise kohustuse rikkumine eest 1200 eurose rahatrahviga (§ 54);

• üldtunnustamata ennetus-, läbivaatus- või ravimeetodi ebaseaduslik kasutamine kuni 800 eurose rahatrahviga (§ 55);

• teadusuuringule esitatavate nõuete rikkumine kuni 1200 eurose rahatrahviga (§ 56);

• isiku ebaseaduslik kaasamine teadusuuringusse kuni 1200 eurose rahatrahviga (§ 57);

• patsiendi ebaseaduslik kaasamine kliinilisse õppetöösse kuni 400 eurose rahatrahviga (§ 58);

• tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise kohustuse rikkumine kuni 400 eurose rahatrahviga (§ 59).

Kui sama teo on toime pannud juriidiline isik, siis karistatakse teda 1000–5000 eurose rahatrahviga.