Üldiselt põhineb ajakirjandus siiski faktidel. Ja faktide tõesuse ja vigade küsimus on ajakirjanduse üks olulistest kvaliteedinäitajatest, millega meediaorganisatsioonid ja ajakirjanikud ka tegelevad. Selle näiteks on nn vigade parandamise nupud (correction buttons) online-väljaannetel, vastulause võimalused ja just uudiste faktilise poole kontrollimiseks loodud toimetamise protsess. Iseasi on see, kuivõrd üha suuremas majanduslikus kitsikuses Eesti ajakirjandus vigade vältimise ja parandamisega suudab tegeleda.

Miks on meditsiin hädas vigaderohke ja sageli kallutatud kajastusega ajakirjanduses?

Ajakirjaniku ülesanne on „tõlkida" meditsiiniuudised tavainimesele arusaadavaks jutuks. Veelgi enam, ajakirjaniku ülesanne on leida üles need sündmused ja otsused, mis tavalist inimest mõjutavad. See nõuab professionaalsust: kriitilist kuulamisoskust (eksperdi kui allika poolt edastatu mõistmiseks), informatsiooni analüüsioskust ning väga head ja kiiret erialase teksti „tõlkimisoskust" artikliks. Ajakirjanduse õppejõuna võin öelda, et neid oskusi treenitakse aastaid. Samas on ajakirjandus nn „vaba" elukutse, mis ei nõua litsentse ja tegelikkuses tegutsevad kõrvuti professionaalsete ja hoolikate ajakirjanikega ka vähese ettevalmistusega ajakirjanikud (nö tänavalt tulnud). Ja lisaks – tohutu kiirustamine. Üha vähema inimressursiga töötavad erameedia toimetused survestavad ajakirjanike töö kvaliteeti. Ajakirjanikud üle Euroopa kurdavad seda. Nad tahaks, aga nad ei suuda süveneda.

Miks võimendavad arstid ise probleeme ja vähendavad avalikkuse usaldust?

See on üks ajakirjanduse toimimise paradokse. Ühelt poolt on ajakirjandust vaja selleks, et üldse toimuks avalik arutelu, et institutsioonide suletusele ja korruptsioonile vastu seista. See on üks põhjuseid, miks ajakirjandus räägib rohkem vigadest ja probleemidest, palju vähem aga sellest, mis on hästi.

Ja loomulikult, negatiivne pilt konstrueerib mitte ainult patsientide, vaid ka muude sihtgruppide jaoks tunnet, et: „küll on meie meditsiin vilets". Kusjuures, natuke maailmakogemust omavad inimesed teavad väga hästi, kui hea on tegelikult Eesti meditsiin. Ehk siis – isegi õigete ja kontrollitud faktide puhul ei pruugi olla tervikpilt tasakaalus, vaid on pigem kaldu negatiivse poole.

Seega – on tõsi, et ajakirjanduse valvekoeralik olemus kallutab, ja eriti ülikriitilisi eestlasi, looma õhkkonda, kus pea iga eriala spetsialistid tunnevad, et hoolimata üha suurematest pingutustest, mida nad oma igapäevatöös teevad, saavad nad üha enam avalikku kriitikat tunda. Üks skandaal tekitab väsimust paljudes, kes end kritiseeritud erialaga identifitseerivad. Siiski – professionaalsete ajakirjanike kommuuni puhul võib vähemalt loota, et see kommuun meediakriitikast õpib ja lähtudes ametieetikast püüab arvestada ka kajastuse tagajärgedega.

Miks aga siiski arstid ise negatiivset pilti võimendavad? Avalikkuse jaoks poolikute tõdede esitamine on üks võimuvõitluse vahenditest. Ma ei usu, et soovi manipuleerida oleks võimalik välja juurida. Inimest ei saa ju ingliks muuta. Küll aga muutub üha olulisemaks just eelpoolmainitud kriitiline lugemisokus. Patsient, kes usub ühe dramaatilise loo põhjal, et „nii ongi" on „lollitatud patsient". Aga sellise ajupesu eest saab inimene kaitsta ennast ikka ainult ise. Kriitiline lugemisoskus on seda vajalikum, et ühel päeval võib ajakirjandus, see väravavaht, kes vähemalt püüdleb tasakaalustatud ja kontrollitud informatsiooni avaldamise poole, majandusmudeli kokkukukkumise tõttu üldse hääbuda.

Jäävad foorumid? Iidne turuplatsi sõnavabadus, kus mõjub kõige kõvemahäälsem?

Lisaks erialastele oskustele sõltub meditsiini suutlikkus efektiivselt toimida ka ühiskonnaliikmete võimest kriitiliselt lugeda, aru saada. Tõsi, minu isikliku arvamuse kohaselt tuleks kriitiline lugemisoskus omandada juba üldharidusega. Ja see omakorda tähendab kvalitatiivset „hüpet" õpetajakoolituses Eesti kõrgkoolides. Ehk siis - minu sügava veendumuse kohaselt on tänapäeva meditsiin seda efektiivsem, mida haritum (funktsionaalse kirjaoskuse mõttes) on kriitiline mass ühiskonnast. Ajakirjandus, kogu oma ebaühtlusega, on ainult nagu film, millest igaüks isemoodi aru saab.

Halliki Harro-Loit

Tartu Ülikooli ajakirjanduse professor