Meedia on avalik ja halastamatu. Me kõik loeme seda ning sügaval sisimas teame, et kõik, mis seal mustvalgelt kirjas on, ei ole faktidel põhinev tõde. Ometigi usume, kasvõi hetkeks, kirjutatut. Miks? Sest artikli esmamulje ei tulene mitte faktidest, vaid heast ja soravast keelepruugist. Samal ajal võtab uue info töötlemine aega, lisame loetule oma teadmisi ja seejärel otsustame, kas ja kui palju on loetus tõde.
Oma erialast uudist lugedes oleme muidugi tähelepanelikumad. Olles harjunud artiklite usaldusväärsust hindama, teeme seda ka tavalise ajakirjandusega. Noorel kolleegil jääb aga taolistest lisateadmistest tihtipeale vajaka.
Lapse kasvades õpetatakse – oma pere probleemid lahendatakse kodus, mitte avalikkuse ees. Meditsiin on samuti ühine pere ning siin leiduvad probleemid tuleks lahendada oma ringkonnas, säästes patsiente ja ühiskonda, säilitades usku meedikutesse. Tänasel päeval on aga meditsiin jõudnud olukorda, kus meedia on üks väheseid vahendeid, mille kaudu oma häält kuuldavaks teha. Meediaühiskonnas kasvab üles põlvkond tulevasi arste, kelle arvates teismoodi ei olegi enam võimalik probleeme lahendada.
Kuid kui ühise laua taga sisulisi arutelusid ei toimu ja üksteisega suhtlemise ainsaks võimaluseks on ajakirjandus, siis kas saab mõista hukka neid ajakirjanikke ja meedikuid, kes püüavad teisiti olukorda paremuse poole suunata? Neid, kes panustavad oma aega ja energiat artikli kirjutamiseks, lootuses, et seda loeb peale teadliku kolleegi ka mõni ametnik? Kuigi negatiivsed sõnavõtud saavad rohkemat tagasisidet, siis soovin siinkohal kiita hea sõnaga neid arste, kes võtavad sõna meditsiini tuleviku teemadel, üritades alustada sisulist arutelu, millest meil vajaka on. Aitäh teile!
Viimasel ajal on meedias rohkelt juttu meditsiinist, töökoormusest ja elust päris arstina. Minul tulevase arstina on väga raske lugeda, kuidas kogenud kolleegid tõdevad nördimusega ühte probleemi teise järel ning paljudele neile on aluseks austuse ja mõistmise puudumine. Tulevasi arste õpetatakse austama patsienti, kuid olles jõudnud olukorda, kus riik ei austa arste, ei ole varsti enam ka arste.
Kogu meediakära juures ei tohi aga hetkekski unustada, et artiklit loevad ka patsiendid. Nemad, kelle jaoks arstid iga päev töötavad, lootuses patsiente kõige paremini aidata. Meedia ei tohi panna patsienti olukorda, kus ta enam oma raviarsti ei usalda, kuna ajalehes kirjutati nii või naa.
Üheskoos peame seisma selle eest, et arst oleks ja jääks austusväärseks ametiks. Patsiendid veel usuvad seda ja seda ei tohi neilt ära võtta. Arsti mõtlevad pidevalt patsientide heaolule. Aga kes mõtleb arstile?
Kallid tulevased kolleegid! Öelge oma töökaaslasele, et sul on hea meel, et ta on praegu ja täna just siin. Ning ärge unustage Eesti meditsiini tulevikku, tudengeid! Järgmine kord kui näete valge kitliga tudengit, siis naeratage – teda ootab ees arstiks saamine, andke talle võimalus seda hetke nautida. Olenemata sellest, mis on kirjutatud samal päeval ajalehtede esikaantel.
Helen Lempu
Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi president
stud.med. V