2000. aasta septembri alguses avati psühhiaatriakliinikus une- ja ärevushäirete uuringute osakond, mis tänavu tähistab oma 10. juubelit. Üksuse minevikust, olevikust ja tulevikust jagavad meenutusi ja muljeid osakonna endised ja praegused töötajad.
3-aastane eellugu
Polüsomnograafiliste uuringute ja unemeditsiiniga tegelemisele psühhiaatriakliinikus pani aluse prof Veiko Vasar 1996. aasta lõpus, mil soetati vajalik aparatuur ning ma sain kutse alustamaks tööd uneuuringute spetsialistina.
Tegutsemise algperioodil vastutasin kogu uneuuringute alase tegevuse eest ise, hiljem õnnestus välja õpetada juba ka valdkonnale spetsialiseerunud õde – Moonika Soots. Üheskoos omandasime aja jooksul järjest uusi tööks vajalikke spetsiifilisi teadmisi ja oskuseid.
1997. aastal liitus meeskonnaga dr Marlit Veldi ning lühikest aega õppisid meie juures elektroodide panemist ja uuringu läbivaatamist dr Innar Tõru ja dr Triin Eller. 1997-ndasse aastasse jäävad esimesed 20 uuringut.
1998. aastal alustasime kaheööliste ning päevase unisuse uuringutega. Esimestena pöördusid meie poole uneapnoehaiged, peatselt lisandusid ka muude päevast unisust ja väsimust põhjustavate häiretega – hilise uneaja sündroomi, unetuse, erinevate uneaegsete liigutuste häirete ja hüpersomniatega – patsiendid. 1998. aasta 50 uuringust jõuti 2000. aastaks 150 uuringuööni aastas, mis tõestas ilmekalt vajadust oma meeskonna ja üksuse järele.
Keskuse loomine
Suure teadustöövõimekusega dr Jakov Šliki liitumisel psühhiaatriakliinikuga ning prof Veiko Vasara toetusel saigi teoks ühendus, kus tegeldi nii kliinilise meditsiini kui teadustööga. Esiti oligi uue üksuse nimi teadus- ja arendusosakond, hiljem nimetati see ümber une- ja ärevushäirete osakonnaks, mille avamispidu peeti 2000. aasta 1. septembril.
Tolleaegses osakonnas oli 2 uneuuringu ning 8 ärevushäirete voodikohta, lisaks elav ambulatoorne töö une- ja ärevushäirete patsientidega. Kliinilise töö oluliseks osaks sai täiendavalt ka kognitiivkäitumuslik teraapia.
Meeskond ja tööjaotus
Une- ja ärevushäirete osakonna esimesteks meeskonnaliikmeteks olid osakonna juhataja dr Jakov Šlik, arstid dr Tuuliki Hion, dr Marlit Veldi, dr Innar Tõru ja dr Triin Eller, psühholoogid dr Anu Aluoja ja dr Kersti Luuk ning õed Janika Pael, Moonika Soots, Merle Taevik, Külli Silvet, Jane Puusepp, Liilia Juhkason ja Tiina Torma.
Üksuse aktiivse tegutsemise jooksul kasvas ambulatoorsete patsientide osakaal ning laienes häirete hulk, millega kokku puutusime. Lisandusid rahutute jalgade sündroomi, une-ärkveloleku rütmihäirete, narkolepsia ning hüpersomniatega patsiendid. Paralleelselt toimus ärevushäirete patsientide psühho- ja farmakoteraapia ning unetuse ravis hakkasime lisaks farmakoteraapiale kasutama ka kognitiivkäitumuslikku teraapiat.
Ca 10 inimesest koosneva meeskonna töökorraldusse sobis iganädalane arutelu patsientide ning ravitegevuse üle. Tollased koosolekud leiavad eriliselt sooja meenutamist tänini. Väikeses osakonnas oli võimalik teoks teha ka üsna täpne tööjaotus ja protseduuride kirjeldus. Oli hea töötada.
Aastatel 2000-2002 tehti polüsomnograafiline uuring aasta jooksul ca 240 inimesele, kokku 480 uuringuööd aastas. Praegu tehakse psühhiaatriakliiniku ja kõrvakliiniku keskustes aasta jooksul polüsomnograafilisi uuringuid ca 600 inimesele.
Ümberkorraldused ja tänapäev
Osakonna reorganiseerimise järel 2002. aasta detsembris läks töö unehäi-retega edasi psühhiaatriaosakonna unehäirete keskusena, kus on 2 voodikohta. Lisaks jätkus pool tegevusest ambulatoorselt. Keskuses oleme jätkuvalt tegelenud kõigi unehäiretega, olles samal ajal diagnostiliseks abiks erija perearstidele.
Apnoe ja perioodiliste jäsemeliigutuste sündroomi korral pöördutakse meie poole peale unisuse ning kardiaalsete ja endokrinoloogiliste vaevuste sageli ka väsimuse ja unetuse kaebusega, mille ravile mitteallumine ongi uuringunäidustuseks. Seega on vältimatu, et keskuses järgneb uneaegse hingamishäire või perioodiliste jäsemeliigutuste diagnoosile ravi alustamine positiivse õhurõhu aparaadiga või dopaminergiliste ravimitega.
Samuti teostame uuringuid uneaegse sagedase või ohtliku vägivaldse käitumise korral ning alustame uneskõndimise ja REM-une käitumishäire raviga. Teiste eriarstide konsultatsiooni vajajad suuname edasi, tehes tihedat koostööd näiteks närvikliinikuga. Uuringujärgselt teostame narkolepsia ja hüpersomniate liigunisuse häirete ravi.
Vastavalt rahvusvahelistele näidustustele toimub osa unehäirete ravist ilma eelneva polüsomnograafilise uuringuta. Siia alla kuuluvad näiteks unetuse ravile alluvad juhud ning selge diagnoosiga uneskõndimine.
Arengud ja suunad
Unetuse ravis oleme individuaalse teraapia ning farmakoteraapia kombinatsiooni kõrval alates 2005. aastast arendanud võimalust viia unetuse psühhoteraapiat läbi suurema hulga inimestega. Kliiniku toel Glasgowst 2007. aastal „kaasa toodud" grupitreeningu formaadi rakendamiseks oleme välja õpetanud hulga õdesid, kes on meetodit ise edasi arendanud. Alates 2009. aasta jaanuarist on meil õnnestunud mitmest seansist
koosnevatel kognitiivkäitumusliku teraapia treeningutel õpetada oskuseid ise unetusega toime tulla enam kui 100 inimesele.
Laste unehäirete, sealhulgas hingamishäirete diagnostikat ja ravi oleme edendanud eeskätt just viimastel aastatel. Praeguseks on meil õnnestunud hankida vastavad andurid jm aparatuur ning omandada tegevuseks vajalikud oskused, mis jätkuvalt täienevad. Loodame ka edenevale koostööle lastearstidega.
Sisemises struktuuris oleme arendanud õdede tööd iseseisvate unehäirete valdkonna nõustajatena ja organisatsiooni töö vedajatena. Samuti oleme pidevalt lahti kirjutanud keskuses teostatavaid protseduure ning seisnud selle eest, et alaüksusel oleks püsiv õekoormus.
Tänasel päeval tegelevad keskuse õed individuaalse nõustamisega rakendades sealjuures unetuse kognitiivkäitumusliku teraapia võtteid; töötavad patsientide CPAP-raviga harjutamisel; viivad läbi grupitreeningut; õpetavad välja uut personali, korraldavad keskuse aparatuuriga varustamist
ja selle haldamist; registreerivad patsiente; peavad loenguid; kirjutavad erialast materjali; kirjeldavad protseduure ning toimetavad sageli olude sunnil sekretäridena. Tehes seda kõike targalt ja korrektselt.
Dr Tuuliki Hion
psühhiaatriakliiniku psühhiaatriaosakonna vanemarst-õppejõud
Kommentaarid:
Teatavasti on unehäired üks sagedasemaid kaebusi meditsiinis, ärevushäirete all kannatab vähemalt kümnendik elanikkonnast. Uue osakonna eesmärk oli koondada uurimistöö ja kliiniline tegevus neis valdkondades ja pakkuda võimalusi süvendatud uuringuteks ja intensiivseks raviks, mis ühendaks medikamentoosseid ja psühhoteraapilisi meetodeid.
Aastate jooksul on psühhiaatriakliinikus toimunud struktuurilised muutused – unehäirete kabinet kuulub nüüdseks psühhiaatriaosakonna juurde pakkudes jätkuvalt kõrgetasemelisi spetsialiseerunud uuringuid ja konsultatsioone. Uurimistöö ärevushäirete valdkonnas on kujunenud psühhiaatriakliiniku üheks põhisuunaks, mille tulemusena on kaitstud mitmeid teaduskraade ja avaldatud rohkesti publikatsioone. Sooviksin tunnustada kõiki selle projektiga seotud kolleege ja TÜK juhtkonda nende kliiniliste ja teadussuundade toetamise ning arendamise eest!
Dr Jakov
une- ja ärevushäirete uuringute osakonna esimene juhataja, Ottawa Ülikooli psühhiaatria teaduskonna dotsent
Liitusin psühhiaatriakliiniku uneuuringute meeskonnaga aastal 1998. Kuigi dr Hion ja dr Veldi omasid juba eelnevalt veidi teadmisi polüsomnograafia kohta, siis reaalse uuringu ettevalmistamise, teostamise ja läbivaatamise kogemuse saime ikkagi kõik Tartus ühiselt õppides.
See oligi kõige toredam – olime meeskonnas kõik teineteist hindavad ja toetavad. Tahtsime ise kõike läbi proovida, teema oli väga huvitav ja olime selle nimel valmis olema tööl hiliste õhtutundideni.
Alguses võttis kõik väga kaua aega – naljakas mõelda, et panime mitmekesi koos patsiendile uuringu elektroode vähemalt 3,5 tundi (hiljem kulus selleks ühel inimesel ~1 tund)! Kui patsient sai magama sätitud, saime ise koju minema hakata.
Kuna uuringualustele oli samuti kõik väga võõras, püüdsime neile alati täpselt lahti seletada, mida ja miks me nendega teeme. Tavaline oli patsientide mure, et ega nad aparaadist või elektroodidest kuidagi elektrit ei saa. Oli inimesi, kes ei tahtnud üleni juhtmetes ja plaasterdatult osakonnaski ringi käia, aga ka neid, kes soovisid just korraks linna peale minna ja siis õhtul tagasi tulla – ise auto roolis olles. Pärast siis kommenteerisid, et läks hästi – politsei ei pidanudki kinni...
Hiljem vaatasime mitmekesi ühe arvuti taga uuringuid läbi – otsisime K-komplekse, spindleid ehk unevärtnaid, erineva kõrgusega laineid, silmaliigutusi jms, mis viitasid erinevatele unefaasidele. Kui miski selgusetuks jäi või üle kontrollimist vajas, lõime lahti paksud inglisekeelsed polüsomnograafia atlased või otsisime vastavasisulisi artikleid Internetist.
Töötasime suure huvi ja õhinaga ning püüdsime samal ajal enda olemasolust märku anda nii meditsiinitöötajatele kui kogu elanikkonnale. Töökoormus kasvas. See oligi põhjuseks, miks hakati looma uut osakonda – algse nimega "Teadus- ja arendusosakond", mis avamise ajaks, 1. septembriks 2000, sai nime "Une- ja ärevushäirete osakond".
Tore on teada, et tookord alustatu ei ole soiku jäänud ning unehäirete diagnostika ja ravi on Eestis edasi arenenud. Osakonna hea õhkkond on meil, endistel meeskonna liikmetel, meeles tänaseni – meist on kujunenud head sõbrad ning paar korda aastas saame siiani kokku – nii need, kes töötavad endiselt polüsomnograafiaga, kui ka need, keda elu on viinud teistele radadele.
Moonika Soots
endine une- ja ärevushäirete osakonna õde