Tuhanded naised, ja üha sagedamini ka mehed, vaatavad igapäevaelus peeglisse ja vihkavad seda, mida näevad. Enesepildiga rahulolematuse põhjuseks on nii üle- kui alakaal, tagajärjeks tihtipeale söömishäire.
Sagedamini tabab see küll teismelisi tütarlapsi ja nooremaid naisi, kuid haigusi esineb ka lastel, vanematel naistel ning isegi meestel. Kuid kuidas seesuguseid häireid ära tunda?
Anoreksia tagajärjel kaovad lihasmass ja rasvkude, haigel on pidevalt külm, tekivad nõrkus, uimasus, pearinglus, minestamised, kõhukinnisus, muutused veres, juuste väljalangemine, mäluprobleemid, menstruatsioonihäired või selle ärajäämine jne. Söömishäiretega kaasnevad tihti ka depressioon ja ärevushäired, mille tagajärjel muutub suuresti anoreksiahaigete käitumine: nad sulguvad endasse, ei naera enam, kapselduvad ja on üksikud. Kaugelearenenud häire korral väljenduvad juba ka kaasuvad haigused nagu osteoporoos, ajuatroofia jne.
Buliimiat põdev patsient on küll normaalse kehakaaluga, kuid tema kehataju ja mõttemaailm on väga tugevalt häiritud. Buliimiaga kaasnevad depressioon, unehäired, madal enesehinnang ja suitsiidimõtteid. Sagedasti esineb hammaste emaili muutus, krooniline neelupõletik, süljenäärmete turse, madal vererõhk jne. Sageli otsitakse arstilt abi alles füüsiliste vaevuste tekkides, kuid ka siis püütakse oma söömisharjumusi varjata ning ravitakse häire tagajärgi. Buliimia on sarnane sõltuvushaigusega ja seda tuleb ka samamoodi käsitleda.
Söömishäirega patsiendid on väga sõltumatud, võivad tunda häbi ega jaga seetõttu oma tundeid kellegagi. Haiguse algperioodil haiged ise tavaliselt oma haigust ei tunnista. Paljud söömishäiretega patsiendid usuvad, et kuna tegemist on nende probleemiga, siis peaksid nad sellest ka iseseisvalt jagu saama. Haiguse eitamise põhjuseks on ulatuslikud kehataju häired ning sellest tingitult suur hirm kaalutõusu ees. Olge valmis eitamiseks, see võib olla nii veenev, et hakkate ka ise arvama, et kujutate kõike ette. Tähtis on märgata patsientide seisundeid, mis on tihti kroonilised, rasked ja isegi eluohtlikud.
Söömishäired vajavad kiiret sekkumist ja ravi spetsiaalsetes üksustes. Raviprotsess võtab aega ega ole lihtne. Oluline on leida meetod ja võimalus, mis just konkreetse patsiendi puhul töötaks. Seega jõuab söömishäirega patsient üldjuhul ravile ikkagi teiste initsiatiivil ning arstide, psühholoogide ja lähedaste tõsiste jõupingutuste tagajärjel.
Ere Jaagu
psühhiaatriakliiniku psühhiaatriaosakonna ja söömishäirete keskuse õde