Lisatud: 28 Detsember 2023

Tartu Ülikooli Kliinikum võõrustas 22. detsembril presidendi abikaasa Sirje Karist ning proua Laine Randjärve, kes andsid Sünnitusmajade Fondi esindajatena üle 7000 euro suuruse kingituse.

Sünnitusmajade Fondi heade annetajate abiga kogutud raha eest ostab Kliinikumi naistekliiniku sünnitusosakond juurde nii vastsündinu soojenduslambi kui ka Apgari kellasid. „Sünnitusmajade Fond teeb tänuväärset tööd, võimaldades meil läbi täiendavate seadmete muuta oma igapäevatööd veelgi kiiremaks ning mugavamaks. Annetades annab iga inimene endast ära tükikese headust ning meie saame selle omakorda soojenduslambi kaudu konventeerida päris soojuseks, mida vajavad sündimise järgselt väikesed ja õrnad ilmakodanikud,“ lausus tänulikult naistekliiniku juht prof Kristiina Rull.

Sünnitusmajade Fondi patroon Sirje Karis ja juhatuse liige Laine Randjärv tutvusid Kliinikumis nii naistekliiniku sünnitusosakonnaga kui ka lastekliiniku neonatoloogia ja lasteintensiivravi osakonnaga. Osakondades tutvustati külalistele Kliinikumi igapäevatööd, aga ka olukordi, mil erinevate erialade spetsilistidel tuleb teha väga kiireid otsuseid ning operatiivset meeskonnatööd. Selleks, et väikesed patsiendid saaks parima võimaliku ravi.

„Lapseootus ja sellele järgnev aeg on eriline, kus meie keskele sünnib uus elu. Iga sünd on ime, kuid sünnituse turvaliseks kulgemiseks võivad olla soojenduslamp ja Apgar kell hädavajalikud. Loodan, et tänu soetatud aparaatidele sünnib siin majas veelgi rohkem tillukesi imesid, kes Eesti elu edendama hakkavad“, sõnas proua Sirje Karis.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 05 Detsember 2023

Tartu Ülikooli Kliinikumi ortopeediakliinikus viiakse aastas läbi 1300 endoproteesimist ehk operatsiooni, mille käigus asendatakse patsiendi oma liiges kunstliigesega. Väikseim liiges, mida saab operatsiooni käigus metallist tehisliigesega asendada, on pöidla oma. 2023. aasta teisest poolest on ortopeediakliinikus pöidla endoproteesimiseks kasutusel ka uue põlvkonna kunstliiges.

Kliinikumi ortopeediakliiniku juhi dr Katre Maasalu sõnul on endoproteesimiste arv olnud viimastel aastatel tõusuteel. „Kui eelmisel aastal viidi Kliinikumis läbi 1200 endoproteesimist, siis sel aastal prognoosime rohkem kui 1300 juhtu. Endoproteesimine on üks liigesehaiguste ravimeetod ning selle kasuks otsustatakse siis, kui muud meetodid enam tulemust ei anna. Ning ka siis hindab ortopeed võimalikku ravitulemust sõltuvalt kahjustunud liigese kulumisest, samuti ümbritsevate liigeste kulumisest,“ selgitas dr Maasalu.

Ortopeediakliinikus tehakse enim põlve- ja puusa liigese endoproteesimisi, millele järgnevad õlaliigese vahetused. Samuti on võimalik asendada proteesiga randmeliigest, küünarliigest ning pöidla- ja sõrmeliigeseid. Pöidlaliigese operatsioonidega alustati 2007. aastal ning tänaseks suunatakse valdavalt kõik Eesti patsiendid selleks operatsiooniks Kliinikumi. „Pöidlaliigese haiguste esinemissagedus on ülemaailmselt tõusuteel, kuna inimeste käte kasutus on viimastel aastakümnetel oluliselt muutunud. Nutiseadmed ja arvutitöö omavad kindlasti siin rolli ning kui enamasti esineb liigese kulumist üle 50-aastatel inimestel, siis lähiajal võime oodata haigestumise vanusepiiri nihkumist ka nooremaealiste suunas,“ rääkis ortopeed.

Ta lisas, et pöial on ainuke vastanduv sõrm, mida ei ole võimalik haiguse või vigastuse korral teiste sõrmedega kompenseerida. „Pöidlaliigese haigused on patsiendile ebamugavad, kuna käeline tegevus on piiratud – näiteks kohvikruusi haaramine, mistahes asja hoidmine või kartuli koorimine pole võimalikud või valmistavad suurt ebamugavust,“ lausus dr Maasalu. Pöidlaliigese puhul on ortopeediakliinikus kasutusel kaasaegseim titaanist tehisliiges, mille puhul on välja töötatud kahetasandiline liikumine. „Uudsel proteesil on teistmoodi ehitus ja konstruktsioon, mis tagab selle pikema eluea ning millel on väiksem tüsistuste ja liigese lukustumise oht,“ kirjeldas kliiniku juht dr Maasalu.

Endoproteesimise vajadust hindab oma vastuvõtul ortopeed, kuhu plaanilises korras pöördumiseks on vajalik perearsti suunamine. Pöidlaliigese endoproteesimisi viiakse läbi Tartu Ülikooli Kliinikumi uues operatsiooniplokis. Keskmiselt kestab operatsioon tund aega ning vastavalt kokkuleppele anestesioloogiga kas üld- või regionaalanesteesias. Enamasti tuleb patsiendil veeta pärast operatsiooni haiglas üks öö. Käsi vajab pehmete kudede paranemiseks lahast paar nädalat, misjärel eemaldatakse õmblused ning võtmerolli omandab füsioteraapia ehk liigesliikuvuse ja lihasetöö taastamine.

Kliinikumi Leht  

Lisatud: 05 Detsember 2023

Enneaegsena sünnib 8% lastest, mille põhjus jääb sageli kas selgusetuks või selgub tagantjärele. Üheks võimalikuks põhjuseks on emakakaela puudulikkus.

Emakakaela puudulikkus on emakakaela avanemine ilma emaka kokkutõmmeteta, mille tulemuseks on hiline raseduse katkemine või enneaegne sünnitus. Emakakaela puudulikkus on harvikhaigus, mis võib olla nii omandatud (trauma või operatsiooni tagajärjel) kui ka kaasasündinud.

“Peamiselt on emakakaela puudulikkus tingitud just kirurgilisest traumast,” selgitas Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku sünnitusosakonna juht dr Fred Kirss. Emakakaela nõrkus võib olla tingitud nii emakakaela kirurgilisest traumast täieliku või osalise eemaldamise tõttu (emakakaela konisatsioon), mehaanilisest emakakaela avamisest raseduse katkestamisel või muust protseduurist. Ka sünnituse väljutusperioodis, kui emakakael on täielikult avanenud, tehtud keisrilõige võib tekitada emakakaela puudulikkuse. Lisaks võivad puudulikkust põhjustada kiirelt kulgenud sünnitus ja/või sünnituse käigus tekkinud emakakaela rebendid. Kaasasündinud emakakaela puudulikkus on haruldane.

Emakakaela puudulikkus avastatakse sageli ootamatult, kui patsient kogeb teises trimestris läbipaistva vooluse eritumist tupest. Selle murega pöördutakse haiglasse, kus avastatakse, et emakakael on avanenud. Emakakaela puudulikkusest tingitud enneaegse sünnituse ennetamiseks soovitatakse esimese ravimeetodina progesterooni – munasarjades toodetav kollaskehaaine, mis tugevdab emakakaela. Jätkuva lühenemise korral on järgmiseks meetodiks kirurgiline ravi ehk emakakaela tugiõmbluse paigaldamine, mis takistab emakakaela edasist avanemist.

Emakakaela tugiõmblust saab paigaldada tupe kaudu (transvaginaalne) või laparoskoopiliselt kõhuõõne kaudu (transabdominaalne). Transabdominaalne tugiõmblus on efektiivsem ning see paigaldatakse, kui emakakael puudub täielikult, on oluliselt lühenenud, transvaginaalne õmblus on eelnevalt ebaõnnestunud või selle asetamine on võimatu.

Transabdominaalset tugiõmblust saab paigaldada raseduse ajal, kuid tuleks eelistatult paigaldada enne rasedustkui on teada eelmisest katkenud rasedusest, enneaegsest sünnitusest või varasemast kirurgilisest sekkumisest (emakakaela eemaldamine onkoloogilistel põhjusel), et patsiendil on emakakaela puudulikkus. “Laparoskoopilise transabdominaalse tugiõmbluse puhul on paranemine tunduvalt kiirem võrreldes avatud operatsiooniga. Kuigi lõikus on üldnarkoosis, siis rasedale patsiendile manustatakse lõppkokkuvõttes vähem ravimeid ning hea enesetunde korral lubatakse ka järgmisel päeval juba koju,” selgitas dr Kirss. Transabdominaalse emakakaela tugiõmbluse peamine puudus on, et sünnitus saab toimuda vaid keisrilõike teel.

Vaginaalne tugiõmblus eemaldatakse 36.–37. rasedusnädalal või koheselt sünnitustegevuse käivitumisel. Kõhukaudse tugiõmbluse korral soovitatakse keisrilõige teostada 37.–38. rasedusnädalal.

Aastatel 2017–2022 tehti Kliinikumis 90 tugiõmbluse operatsiooni, mille tulemusena sündis 97 tervet last. „Need on lapsed, kes ilma tugiõmbluse operatsioonita ei oleks sündinud või oleks sündinud väga enneaegsena,“ lausus dr Kirss.

60 tugiõmblust paigaldati transvaginaalsel meetodil ning 30 laparoskoopiliselt transabdominaalsel meetodil, millest 19 paigaldati enne rasedust. Raseduse ajal paigaldati 11 tugiõmblust, mida tehakse maailmas vähe just operatsiooni keerukuse tõttu.

„Kliinikum on emakakaela puudulikkuse ravis kompetentsikeskus, kus aitame patsiente, kellele pole mujal lootust antud. Suudame tugiõmblusega aidata ka neid, kes pöörduvad raseduse keskel juba täieliku emakakaela avatusega. Sageli teeme võimatu võimalikuks ja seda näitavad ka meie tulemused,“ lausus sünnitusosakonna juht dr Fred Kirss.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 05 Detsember 2023

Süda on kõigile tuntud kui väsimatu mootor, mis pumpab verd meile eluks vajalikesse organitesse. Südamel on oma rütm, mille all mõeldakse sisemise elektrivoolu teket ja juhtivust. Elektriline stimulatsioon on mehhanism, mis paneb südamelihase regulaarselt pumpama. Normaalne rütm on regulaarne, alludes omakorda hulga biomolekulide ja närvisüsteemi regulatsioonile.

Südame kui pumba uurimiseks on mitmeid piltuuringuid, mis annavad hea ettekujutuse, kuidas süda ja selle osad, näiteks klapid, töötavad. Rütmi ehk elektrisüsteemi uurimine on keerukam, sest elektrit ei ole võimalik näha ega katsuda. Kõige olulisema meetodina on säilunud üle saja aasta tagasi leiutatud elektrokardiograafia (EKG), mis registreerib südamest nahapinnale jõudvat elektrivoolu ja loob sellest meile mõistetava kujutise. Vahel siiski jääb sellest saadud info puudulikuks ning inimest tuleb uurida elektrofüsioloogia laboris. Seal viiakse veresoone kaudu südamesse mitmeid elektroode, mis annavad elektrivooludest parema ruumilise ettekujutuse. Laboris ulatavad rütmihäirete uurimisel ja ravimisel abikäe keerukad insenertehnilised seadmed, tänu millele muutuvad „nähtamatud“ elektrivoolud arvutiekraanil värvilisteks liikuvateks piltideks.

Rütmihäireid on laias laastus kahte sorti – aeglaseid ja kiireid. Paljud neist võivad inimesele põhjustada vaevuseid, kuid õnneks on vaid vähesed rütmihäired eluohtlikud. Kui rütm muutub väga aeglaseks, võib sellega kaasneda väsimus, pearinglus või minestustunne. Sellisel juhul ei saa abi ravimitest, kuid võib kaaluda südamestimulaatori paigaldamist. See on väike aparaat, mis kohaliku tuimestusega sisestatakse rindkerele naha alla. Aparaadi küljes on veresoone kaudu südamesse viidud juhtmed, mille kaudu üliväikese elektrivooluga stimuleerides tekib südames normaalse sagedusega rütm, asendades seeläbi südame sisemist elektrilist allikat.

Kiirete rütmihäirete seas on ka eluohtlikke, kui inimesel on näiteks olnud südameinfarkt ning osa südamelihasest on verevarustuse häire tõttu kahjustunud ja asendunud armkoega. Sagedamini esinevad kiired rütmihäired on õnneks healoomulised ja võivad märku anda erinevate kaebuste kujul. Kirjeldatakse südamekloppimist, õõnsat ebamugavust rinnus, südamelöökide „vahelejätmist“, pearinglust ja üldist halba enesetunnet. Arsti jaoks on esmatähtis viia kokku rütmihäiretele viitavad kaebused reaalse rütmihäirega. Pole harv juhus, kui inimene tajub südamelööke tavapärasest tugevamini, kuid samal ajal registreeritud EKG näitab normaalset südame rütmi. Mõned rütmihäired võivadki esineda harva ja lühikest aega, mis teeb nende tuvastamise EKG-ga keeruliseks. Palju abi võib saada nutiseadmete ja vererõhuaparaatide salvestistest, mis annavad esialgse viite rütmihäirele, kuid vajavad kinnitamist standardsete uuringutega.

Kiirete rütmihäirete ravis on põhimõtteliselt kolm lähenemist: jälgimistaktika, ravimitega sekkumine ja protseduuri ehk kateeterablatsiooniga ravi. Healoomulised ja harvaesinevad rütmihäired mööduvad sageli iseeneslikult, tänu millele saab vältida ravimite või protseduuridega kaasnevaid riske. Ravimid võivad anda ajutise leevenemise, ent lõpuks võib patsient ikkagi vajada invasiivset protseduuri. Kateeterablatsioon on raviprotseduur, millele eelneb elektrofüsioloogiline uuring (sondid viiakse veresoone kaudu südamesse). Selle käigus mõjutatakse raadiosagedusliku energiaga südames rütmihäireid esilekutsuvaid juhteteid või piirkondi, eesmärgiks on saavutada ravimitega võrreldes kestvam tulemus.

Paljudel healoomulistel rütmihäiretel puuduvad selged põhjused ja riskitegurid. Seevastu kodade virvenduse puhul, mis on kõige sagedamini esinev rütmihäire, on inimesel selged võimalused seda ennetada ja sagenemist ära hoida. Soovitav on süüa tervislikku segatoitu, piirata alkoholi tarvitamist, mitte suitsetada, säilitada normaalset kehakaalu ja tegeleda regulaarselt tervisespordiga. Erinevalt uskumustest ei tõsta mõõdukas hulgas kohvi joomine rütmihäirete riski. Vaimse tasakaalu säilitamiseks on hea leida viise stressi maandamiseks, on selleks siis kirjandus, kunst või mõni muu tervisesõbralik hobi.

Rütmihäirele viitavate sümptomite tekkel oleks esmalt mõistlik küsida nõu oma perearstilt, kes teeb EKG ning vajadusel lisauuringuid (ehhokardiograafia ehk südame ultraheli, Holter-monitooring ehk 24h rütmijälgimine). Seejärel saab perearst küsida e-konsultatsiooni kardioloogilt, millega sõelutakse välja inimesed, kes vajavad diagnoosi täpsustamiseks ja raviplaani tegemiseks rütmihäiretele spetsialiseerunud kardioloogi vastuvõttu.

Dr Erik Salum
Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekliiniku arst-õppejõud kardioloogia erialal

Lisatud: 30 November 2023

24. novembril kaitses Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliiniku üldkirurgia eriala arst-õppejõud Jaanus Suumann  filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Gastric biomarkers and their dynamics as a less invasive method to evaluate stomach health in bariatric surgery patients“ („Mao biomarkerid ja nende dünaamika kui väheinvasiivne meetod mao seisundi hindamiseks bariaatrilise kirurgia patsientidel“).

Juhendajad: üldkirurgia kaasprofessor Toomas Sillakivi (dr. med., TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja kirurgiliste haiguste professor Ants Peetsalu (dr. med., juhendas kuni 2020).

Oponent: professor Almantas Maleckas (MD, PhD), Leedu Terviseteaduste Ülikool, Kaunas, Leedu. 

Kokkuvõte

Paralleelselt rasvunute arvu suurenemisega on tõusnud bariaatriliste operatsioonide arv maailmas. Raskekujulise rasvumise korral on kirurgiline sekkumine ainus tõhus ja kestvat toimet tagav ravimeetod. Bariaatriliste patsientide pre- ja postoperatiivses käsitluses on mao seisundi hindamise kuldseks standardiks seedetrakti ülaosa endoskoopiline uuring (koos gastrobiopsiatega). Viimastel aastakümnetel on populaarsust kogunud vereproovil baseeruv biomarkerite testpaneel, mis aitab väheinvasiivset meetodit kasutades diagnoosida mao funktsionaalseid muutusi ja limaskesta patoloogiaid. Testpaneel põhineb neljal maospetsiifilisel biomarkeril (Pepsinogeen I ja II, Gastriin-17, Helicobacter pylori antikeha), mille väärtuste põhjal saab eristada 8 erinevat markerite profiili. Käesoleva doktoritöö eesmärgiks oli välja selgitada: 1) kas biomarkerite testi abil oleks võimalik vältida invasiivse endoskoopilise uuringu tegemist bariaatrilisele operatsioonile minevatele patsientidele; 2) kirjeldada mao biomarkerite profiili muutust 2 aasta jooksul peale maovähendusoperatsiooni; 3) hinnata, kas postoperatiivselt tekkinud muutused mao biomarkerite profiilis on seotud operatsioonist tingitud anatoomiliste muutustega või on nende põhjuseks mao limaskesta patohistoloogilised muutused; 4) hinnata, kas mao biomarkerite pre- ja postoperatiivsed väärtused korreleeruvad ühe aasta liigse kehakaalu langusega. Uuring baseerus 105 patsiendi andmetel, kellele teostati Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgikliinikus mao vertikaalne resektsioon või maost möödajuhtiv operatsioon. Uuringu tulemustest selgus, et biomarkerite testpaneeli normaalsed väärtused peegeldavad hästi terve mao seisundit, mistõttu võiks antud test asümptomaatilistel rasvunud patsientidel normaalsete väärtuste korral asendada preoperatiivset endoskoopilist uuringut. Käesoleva uuringu tulemuste alusel oleks preoperatiivne endoskoopiline uuring olnud välditav 31% uuringu patsientidest. Meie uurimistöö tulemused näitavad, et bariaatrilise operatsiooni järgselt toimuvad märkimisväärsed muutused biomarkerite profiilis on põhjustatud operatsioonist, kuid mitte mao limaskesta patoloogiast. Muutused biomarkerite tasemes püsivad stabiilsena vähemalt kaks aastat peale operatsiooni. 

Kaasprof Toomas Sillakivi, juhendaja: Antud doktoritöö initsieeriti rohkem kui 10 aastat tagasi prof Ants Peetsalu eestvedamisel. Tol hetkel olime just alustanud täiesti uue kirurgilise alamdistsipliini, bariaatrilise kirurgia arendamisega Kliinikumis. Dr Jaanus Suumann sattus noore residendina ka sellesse seltskonda, kes ise paljuski alles õppisid ning avastasid. Kuna meil olid pikaajalised koostöökogemused ka Soome kolleegidega, kes olid tegelenud aastakümneid nn “mao seroloogilise biopsia“ ideoloogia väljatöötamisega, siis tekkis idee ja võimalus seda meetodit ka bariaatria patsientide grupi peal testida. Selleks hetkeks seda maailmas praktiliselt polnud tehtud. Doktorandi pikaajaline töö realiseerus nüüd ka doktoritöö eduka kaitsmisena 24. novembril.

Lisatud: 30 November 2023

3. novembril 2023 kaitses Tartu Ülikooli Kliinikumi nahahaiguste kliiniku arst-õppejõud Liis Ilves filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja “Metabolomic profiling of chronic inflammatory skin diseases” (“Krooniliste põletikuliste dermatooside metaboloomiline profileerimine”).

Juhendajad: dermatoloogia ja veneroloogia professor Külli Kingo (dr. med. (arstiteadus), TÜ kliinilise meditsiini instituut), meditsiinilise metaboloomika teadur Aigar Ottas (PhD (arstiteadus), TÜ genoomika instituut), rakubioloogia kaasprofessor Viljar Jaks (PhD (rakubioloogia) TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituut) ja dermatoloogia teadur Paula Reemann (PhD (neuroteadused) TÜ kliinilise meditsiini instituut).

Oponent: professor Harri Alenius, Helsingi Ülikool, Soome.

Kokkuvõte

Psoriaas, atoopiline dermatiit ja lame lihhen on kroonilised põletikulised nahahaigused, mis mõjutavad tugevalt inimese elukvaliteeti. Psoriaasi korral esinevad nahal erütematoos-skvamoossed naastud ning sageli kaasneb küünte ja liigeste haaratus. Atoopilisele dermatiidile on iseloomulik kuiv ja sügelev nahk ning lööbe teke eelistatud kehapiirkondadesse, mis sõltub ka patsiendi vanusest. Lameda lihheni puhul tekivad nahale klassikaliselt väga sügelevad polügonaalsed lillakad paapulid. Kõigi kolme haiguse puhul on tõusnud risk mitmeks kaasuvaks haiguseks.

Metaboloomika on üks „oomika“ harudest, mis tegeleb metaboliitide, näiteks aminohapete ja biogeensete amiinide profileerimisega, peegeldades selle kaudu organismis toimuvaid bioloogilisi protsesse. Metaboloomikat kasutatakse tihti erinevate seisundite biomarkerite leidmiseks, et iseloomustada ja täpsustada normaalsete või patoloogiliste protsesside mehhanisme.

Uurimistöö eesmärgiks oli kindlaks määrata psoriaasi, atoopilise dermatiidi ja lameda lihheni naha ja vere metaboloomiline profiil täpsustamaks antud haiguste patogeneetilisi mehhanisme. Selleks kogusime patsientide ja tervete inimeste nahabiopsiaid nii haiguskolde kui näilistelt tervest nahast ning vereseerumeid ning määrasime neis sisalduvad metaboliidid, kasutades uurimiseks suunatud analüüsi.

Leidsime, et psoriaasi haiguskollete nahale on iseloomulikud hüperproliferatsioonile ja põletikule omased muutused, atoopilise dermatiidi haiguskollete naha metaboloomilist profiili iseloomustab põletik, häirinud naha barjäärfunktsioon ja suurenenud vastuvõtlikkus oksüdatiivsele stressile, ning lameda lihheniga patsientide vereseerumis esinevad muutused lipoproteiinide koostises, mis võivad põhjustada kaasuvaid haigusi või olla ka ise neist tingitud. Kokkuvõttes aitavad saadud teadmised nende haiguste patogeneetilisi mehhanisme paremini mõista ning tulemused võiksid klinitsiste julgustada lameda lihheniga patsiente rutiinselt düslipideemia osas kontrollima.

Kommentaar

Prof Külli Kingo, juhendaja: Liis Ilvese puhul on tegemist noore motiveeritud kolleegiga, kes lisaks kliinilisele tööle panustab tugevalt eriala õppe-, teadus- ja arendustegevusesse. Liis Ilvese doktoritöö käsitleb kroonilisi põletikulisi nahahaigusi, mida meie teadusgrupp on ligi 20 aastat uurinud. Tema uurimistöö fookuses oli psoriaasi, atoopilise dermatiidi ja lameda lihheni metaboloomilise profiili selgitamine, mõistmaks nende haiguste tekkemehhanisme. Tema doktoritöös näitasime esimesena maailmas, et lamedat lihhenit põdevate patsientide vereseerumi lipoproteiinide koostise muutused mõjutavad selle haiguse avaldumist.

Lisatud: 30 November 2023

Tartu Ülikooli Kliinikumi laste ja noorukute vaimse tervise keskuse juubelikonverents keskendus lapseea kiindumussuhtele, mille iseloom määrab paljuski selle, millised on inimese sotsiaalsed suhted edasises elus.

Psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite vaimse tervise keskuse juht dr Reigo Reppo sõnul on laste ja noorukite psühhiaatria ülesanne toetada psüühiliste eripäradega lapsi ja noori. „Üks viis psüühiliste murede ennetamiseks on mõista kiindumussuhte rolli ja teadvustada, et kiindumussuhe hakkab arenema enne lapse sündimist ja saab olulise kiirenduse esimestel elupäevadel ning -nädalatel peale lapse sündi. Kui vanem on stressis, ärev ja õnnetu, on tal raskem mõista lapse vajadusi ning nautida hetkesid koos oma lapsega,“ selgitas laste ja noorukite psühhiaater dr Reigo Reppo. Ta lisas, et ühiskonnas mõistetakse ja pannakse aina enam tähele, kuidas lapse turvaline ja toetav keskkond loob õnnelikumat, targemat ja rahumeelsemat ühiskonda homme. „Kui lapse kontakt vanemaga jääb pinnaliseks või saab mingil viisil kahjustatud, on sellel laiaulatuslikud tagajärjed kogu lapse edasisele psüühilisele arengule ja lisab oluliselt riski psüühikahäirete tekkimiseks,“ rõhutas dr Reppo.

21. novembril 40. tegutsemisaastat tähistavat laste ja noorukute vaimse tervise keskust on saatnud kiired ühiskondlikud muutused. „Mõjutajad on olnud erinevad, kuid surve peredele kohanemiseks erinevate olukordadega, muuhulgas uute võimaluste, väljakutsete ning ka raskustega, on olnud läbi aastakümnete püsiv. Täpselt samamoodi on püsiv ka laste vajadus turvalise perekonna järele, kus vanemad ja teised hooldajad neid mõistavad ja oskavad suunata parema enda poole. Seetõttu loodan, et kiindumussuhtele pühendatud konverents aitab meil hoida pilgu terava, tähelepaneliku ning leida uusi võimalusi meie laste ja noorte toetamiseks,“ sõnas dr Reppo.

Terviseminister Riina Sikkut tõdes konverentsil, et Kliinikumi laste ja noorte vaimse tervise keskuse spetsialistid on 40 aastat aidanud tõsiste muredega lapsi – seda ka aegadel, kui vaimset tervist alaväärtustati. „Järjest suurema tähtsuse on ühiskonnas saanud ennetus, muuhulgas pakub keskus vanemlusprogramme, et paremate vanemlike oskuste abil toetada nii vanemate kui ka laste vaimset tervist. Ka kiindumussuhte vajaduse ja rolli parem mõistmine aitab kiindumussuhte häirega lastele luua parema vundamendi kogu eluks ja vältida pikaajalisi terviseriske,“ märkis terviseminister.

Laste ja noorukite vaimse tervise keskuse haiglaravi voodikohtade arv on kõrghetkel ulatunud 50ni. Hetkel on haiglaravi voodikohti 25 ning ambulatoorsete vastuvõttude arv oluliselt kasvanud – arstide ja õdede ambulatoorseid vastuvõtte tehakse aastas rohkem kui 10 000, mida täiendavad patsientide pöördumised psühholoogide ning logopeedide poole 4460 vastuvõtul. „Kui täna veedavad haiglaravi vajavad patsiendid keskuses 10 päeva, siis 1980. aastatel tuli psühhiaatrilist abi vajavatel lastel ja noorukitel haiglas veeta koguni 63 päeva. Statsionaarse ravi vajadus kerkib esile mitmesugustel põhjustel – mõnikord on mõislikum hinnata last ja tema toimetulekut veidi pikema aja vältel, kui see ambulatoorselt võimalik oleks, kuid sageli pöördutakse osakonna poole ka ravi korrigeerimiseks või ennast või teisi kahjustava teo ennetamiseks. Tänapäeval on suurim väljakutse raviteekonna loomine raske tundekontrollihäiretega noortele. Pakume oma keskuses nendele noortele spetsialiseeritud abi dialektilise käitumisteraapia rühmas ning meie vastuvõttudele jõudvatele depressiivsetele noortele arendame interpersonaalset teraapiat koostöös Soome superviisoritega. Laste ja noorukite vaimse tervise keskuse töös on järjest suurem roll ka grupiteraapiatel. Nii toetame ka näiteks lapsevanemaid, “ tutvustas keskuse juht.

Laste ja noorukite vaimse tervise keskuse meeskond töötab nii Kliinikumi psühhiaatriakliinikus Raja tänaval kui ka Tartu tervisekeskuses. Samuti on Tartus väljaspool asuvate vaimse tervise kabinettide töö sisustatud suuresti just Kliinikumi vaimse tervise õdedega, mille eesmärgiks liikuda patsientide kodukohale lähemale. Kokku töötab keskuses 93 inimest. „Meie keskuse üks tugevus on kindlasti meeskonnatöö. Tunnetame igapäevaselt, et kolleegide tugi, kolleegilt saadud uus vaatenurk ja aruteludes tekkivad mõtted aitavad leida konkreetset last ja noort toetavaid raviviise. Meeskonnatöö ei ole oluline ainult keskusesiseselt, vaid ka Eesti teiste psühhiaatriliste keskustega ja kliinikutega ning teiste koostööpartneritega. Seetõttu tänan meie arste, õdesid, psühholooge, logopeede ja sotsiaaltöötajaid ning tiheda koostöö eest lastekliiniku kolleege. Aitäh Tallinna, Viljandi, Pärnu ja teiste piirkondade lastepsühhiaatrilise abi pakkujatele, lastekaitsetöötajatele, politseile, koolide ja asenduskodude spetsialistidele, kes meie mõtetega kaasa tulevad,“ tänas dr Reigo Reppo kõiki, kes laste ja noorukite vaimset tervise eest seisavad.

Kliinikumi Leht  

Lisatud: 30 November 2023

17. november on ülemaailmselt pühendatud enneaegselt sündinud lastele ja nende peredele. Eestis ja maailmas sünnib iga kümnes laps enneaegsena ehk enne 37. rasedusnädalat, misjärel vajavad nad ravi ja edasist kosumist intensiivravi ja neonatoloogia osakondades.

2023. aastal oli enneaegse sünni päeva fookus suunatud nahk-naha kontakti olulisusele. Tartu Ülikooli Kliinikumi neonatoloogia osakonna juhi dr Annika Tiit-Vesingi sõnul tuleb meeles pidada, et enneaegsed lapsed, sõltumata nende väiksusest, väärivad täpselt samasugust käsitlust nagu ajaliselt sündinud beebid. „Oma vanemate põues olek ehk nahk-naha kontakt ükskõik mis ajahetkel alates sünnist, on väga suure mõjuga nii lapse arengule kui ka ema-lapse suhtele. Muuhulgas soodustab nahk-naha kontakt emal rinnapiima teket ning rinnapiim omakorda on enneaegsele beebile ja tema ebaküpsele immuunsüsteemile parim toit, sisaldades vajalikke toitaineid ja kaitsekehasid,“ selgitas dr Tiit-Vesingi. Ta lisas, et kohene nahk-naha kontakt võib enneaegsete laste puhul olla vanematele väljakutseks. „Enneaegselt sündinud lapsed on haprad nii oma küpsusastmelt kui ka välimuselt ning neid ümbritsevad meditsiinilised seadmed on vanematele harjumatud. Selleks, et sellistest hetkedest üle saada, on vanematele abiks haiglatöötajad,“ sõnas vastsündinute osakonna juht.

Eestis sünnib igal aastal enneaegsena ligi 700 last, kes peavad viibima haiglas nädalaid või isegi kuid. Haiglas oleku kestus sõltub vastsündinu küpsusastmest. „Enneaegseks loetakse beebit, kes on sündinud enne 37. täisrasedusnädalat. Väga enneaegseks peetakse beebisid, kes sünnivad enne 32. nädalat ning erakordselt enneaegseks neid, kes sünnivad enne 28. rasedusnädalat. Kõige suuremad tervisemured on lastel, kes sünnivad enne 32. rasedusnädalat ning need lapsed vajavad kindlasti jälgimist lasteintensiivravi osakonnas ja neonatoloogia osakonnas,“ rääkis dr Tiit-Vesingi. Ta lisas, et rahvusvaheline kokkulepe on seadnud kõige alumiseks sündimise piiriks ehk ajaks, mil ravi ja seadmete abil saab aidata beebil väljaspool emaüsa kasvada, 22. rasedusnädalat.

Enneaegsel sünnil ei ole ühte ja selget põhjust. „Emad küsivad sageli, kas ja mida nad saanuks teha teisiti. Elussündidest 6–8% lastest sünnib enneaegsena ja see protsent on olnud läbi aastakümnete muutumatu. Enneaegse sünni põhjused võivad olla erinevad, näiteks emapoolsetelt lootevee enneaegne puhkemine või platsenta enneaegne irdumine, aga esineb ka olukordi, kus ei ole selgitust, miks sünnitegevus enneaegselt algab. Samuti on lootepoolseid põhjuseid, mil rasedus tuleb enneaegselt lõpetada. Olgu tegemist mistahes põhjusega, on olukord vanematele alati ootamatu ning vahel jäävad emale vaid minutit ja tunnid ootamatu olukorraga harjumiseks. Keegi ei mõtle sellele, et mu laps võiks sündida enneaegselt. Seetõttu on vanemate toetamine selles olukorras äärmiselt tähtis,“ kirjeldas väljakutseid dr Tiit-Vesingi.

Enneaegselt sündinud laste ravi

Tartu Ülikooli Kliinikumis ravitakse enneaegselt sündinud lapsi laste intensiivravi ja neonatoloogia osakonnas, mille töötajad on spetsialiseerunud just nende laste sünnijärgse kohanemise toetamisele ja ravile. „Vanemad võivad olla kindlad, et nii Kliinikumis kui kogu Eestis on enne õiget aega sündinud laste käsitlus väga heal tasemel ning kõik rasedused, mis võivad lõppeda enneaegse sünniga, koondatakse ööpäevaringselt ekspertidega mehitatud keskustesse. Pärast lastekliiniku kolimist uutesse ruumidesse asuvad Kliinikumis kõik kolm osakonda – sünnitusosakond, lasteintensiivravi osakond ning neonataoloogia osakond – komplekselt ühel korrusel. Selline logistika on muu Euroopaga võrreldes üsna luksuslik ning annab kõik võimalused nii koheseks nahk-naha kontaktiks kui ka vanematel ja lapsel kogu haiglas oleku aja viibimiseks perepalatis, sealjuures nii lasteintensiivravi kui ka neonatoloogia osakonnas,“ rääkis osakonnajuht.

Loe edasi...

Lisatud: 30 November 2023

20.–21. novembril külastasid Tartu Ülikooli Kliinikumi väärtuspõhise tervishoiu eksperdid professor Arie Franx ja Michelle Heijke Erasmuse ülikoolihaiglast Hollandist, et jagada oma kogemusi ning innustada Kliinikumi töötajaid. Külalised kohtusid Kliinikumis  juhatuse ja teiste teema eestvedajatega ning pidasid ka avaliku loengu väärtuspõhise tervishoiu põhialustest. Kliinikumi tegevjuhtide koosolekul arutati ühiselt, miks võiks väärtuspõhise tervishoiu suunas liikuda.  

Prof Franxi sõnum on väärtuspõhine tervishoid parim ravi patsiendile. See tähendab ravi, mis vastab nii meditsiinilisele vajadusele kui patsiendi vajadustele. See teadmine ei ole niivõrd innovatsioon, vaid tagasipöördumine meditsiini juurte juurde, mille keskne osa on lähtumine patsiendist, tema kuulamine ja küsimine: “Mis on sinu jaoks oluline?”. 

Eksperdid rõhutasid, et sellest küsimusest tulekski alustada, küsides patsientide käest süsteemselt nende jaoks olulisi tervisetulemeid (patsiendi raporteeritud tervisetulem PROM) ning nende kogemust (patsiendi raporteeritud kogemus PREM). Samuti arutada vastuvõtul just neid teemasid, mis on patsiendi jaoks kõige olulisemad ning võtta ette samme, et patsientide jaoks olulisi tulemusi parandada. Erasmuse ülikoolihaigla kogemus on, et kui ravitulemused on head, tuleb üha rohkem keskenduda patsientide jaoks olulistele tervisetulemitele. 

Lisaks tervisetulemite kogumisele ja kasutamisele igapäevatöös soovitasid eksperdid suuremate patsiendigruppide puhul läheneda raviteekonnapõhiselt, väärtustada multidistsiplinaarset meeskonnatööd (arstid, õed tervishoiu tugispetsialistid, tugipersonal, patsiendid, lähedased) ning mõelda algusest peale andmehalduse ning IT-lahenduste peale.  

Kliinikumis teist aastat toimuvad väärtuspõhise tervishoiu saadikute koolitused ning ekspertide külaskäik on osa projektist “Healthcare Transformation Academy”.

Liina Pääbo

Teadus-arendusteenistuse projektijuht

Lisatud: 30 November 2023

Tartu Ülikooli Kliinikum on ainus tervishoiuasutus Eestis, mis tegeleb igas eas diabeedihaigetega ja on diabeediga patsientidele partneriks kogu nende elukaare vältel. Arvestades haiguse suurt levimust, puutuvad diabeedi patsientidega kokku Kliinikumi kõikide struktuuriüksuste töötajad. 2022. aastal viibis Kliinikumi 21-s osakonnas diabeedi põhidiagnoosiga patsiente kokku 349 ning keskmine ravikestus oli 7,9 päeva. Diabeedi kaasuva diagnoosiga patsiente raviti 2022. aastal Kliinikumis kokku 4414.

Kliinikumi uus diabeediportaal on mõeldud diabeeti põdevale inimesele, nende lähedastele ning teistele teemast huvitatud inimestele selleks, et lihtsustada tõenduspõhise ja asjakohase informatsiooni leidmist. Projektijuhi Kadri Piiri sõnul tekkis idee diabeediportaali loomiseks reaalsest vajadusest. „Nimelt ei olnud diabeeti põdevatele patsientidele jagada head kompaktset infomaterjali, kust nad saaksid lugeda diabeedi olemusest, ravivõimalustest, tüsistustest jms ning leida vastused oma kordama kippuvatele ning igapäevaelu puudutavatele küsimustele. Diabeediportaal on usaldusvääne infoallikas ning patsiendid ei pea enam esmase info leidmiseks kulutama liigset aega erinevate internetilehekülgede külastamiseks ja infomaterjalide lugemiseks. Diabeediportaali kaudu saame jagada ka muid diabeedialaseid uudiseid ning parandada diabeediga seotud teadmiste taset ja praktilisi oskusi,“ tutvustas Kadri Piir. Ta lisas, et viimastel aastakümnetel on diabeedi seadmed kiiresti arenenud ja tänu Tervisekassa soodustusele muutunud laialdaselt kättesaadavaks. See tingib omakorda vajaduse kaasajastatud juhendmaterjalide vahele, mis aitaksid patsientidel langetada teadliku valiku erinevate tehnoloogiliste ravivahendite hulgast.

Diabeediga patsientide käsitlus on väga dünaamiline ja sõltub lisaks diabeeditüübile veel paljudest muudest teguritest. Patsiendid satuvad haiglaravile erinevatel põhjustel erinevatesse Kliinikumi osakondadesse. Seetõttu on portaal ühtlasi ka praktiline abivahend Kliinikumi töötajatele. Projekti koordinaatori Triinu Kivitari sõnul aitab see lihtsustada õdede nõustamistööd läbi üleüldise informatsiooni ja pildiliste materjalide koondamise ühte kohta. Diabeedi ravis on sõltuvalt diabeedi tüübist, ravi viisist ning inimese individuaalsusest palju erisusi, mistõttu on portaalis viited erinevatele spetsialistidele, kelle poole saab pöörduda lahenduste leidmiseks. Diabeediportaalis käsitletavateks teemadeks on diabeedi tüübid ja riskitegurid, pideva glükoosimonitooringu seadmed, insuliinipumbad, elu diabeediga, toitumine ja toitumisjuhised ning võimalused nõustamiseks ja abiks diabeedipatsiendile.

Diabeediportaali valmimist toetas Tartu Ülikooli Kliinikumi arendusfond. Portaali leiate aadressil: www.kliinikum.ee/diabeet

Kliinikumi Leht

Lisatud: 30 November 2023

Tartu Ülikooli Kliinikum alustas oktoobri viimastel päevadel oma kodulehel juturoboti loomise ja katsetamise projektiga. Projekti eesmärk on kaardistada inimeste korduvad küsimused ja teemad, milles vajatakse enim abi ja nõu. Saadud sisendit kasutatakse juturoboti vastuste algoritmide loomiseks.

Projekti algusjärgus, mil kogutakse juturoboti jaoks sisendit, on Kliinikumi kodulehe külastajad oodatud kasutama vestlusakent, mille vahendusel saab esitada oma küsimused ja saada neile reaalajas ka vastuseid. Katseperioodil vastavad iga päev ajavahemikus 10.00–20.00 inimeste küsimustele patsienditeenistuse, erakorralise meditsiini osakonna, psühhiaatriakliiniku ja naistekliiniku töötajad.

Mõned näited, millist infot katseperioodil pakutakse

Tasub silmas pidada, et vestlusaknas ei broneerita vastuvõtuaegu. Ootamatute tervisemurede puhul tasub jätkuvalt pöörduda oma perearsti või ööpäevaringse perearsti nõuandetelefoni 1220 poole.

EMO

• Erakorralisse vastuvõttu pöördumine (asukoht, parkimine, info saatjatele/lähedastele)
• Ooteaegade pikkus EMO-s, millest see oleneb
• Ravikindlustuse küsimused vältimatu abi puhul, visiiditasu
• Patsiendiinfo koduseks toimetulekuks (nt puugi eemaldamine)

 Naistekliinik

• Kuidas oma arsti/ämmaemandat kätte saada, miks ta telefonile/meilile ei vasta?
• Millise murega võib tulla valvekabinetti?
• Kui palju maksab visiit ilma kindlustuseta?
• Kuidas retsepti pikendada?
• Milliseid protseduure tehakse ja mis see maksab?
• Kuidas küsida teisest arvamust?

Psühhiaatriakliinik

• Kuhu ja kelle poole tervisemurega pöörduda, millal on abi otsimisega kiire ja mida siis teha?
• Mida teeb vaimse tervise õde, mida psühholoog ja mida psühhiaater?
• Saame soovitada eneseabivõtteid ja jagada linke

Patsienditeenistus

• Teabe leidmine erinevate terviseseisundite ja protseduuride kohta Kliinikumi kanalitest, patsientidele ja lähedastele suunatud info, muu korralduslik info
• Praktikantidel on võimalik kiiresti ja ühest kohast saada vastuseid praktikaga seotud küsimustele

Kliinikumi Leht

Lisatud: 07 November 2023

Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonhaiguste eriala esindajad prognoosivad algavaks viiruste hooajaks grippi haigestumise kasvu. Samuti on jõudnud Eestisse uued koroonatüved, mistõttu on oluline jälgida vaktsineerimise soovitusi.

Kliinikumi infektsioonhaiguste vanemarst-õppejõu Matti Maimetsa sõnul on algaval sügistalvisel hooajal gripi levik kindlasti laialdasem kui paaril eelneval aastal. „Covid-19 pandeemia esimesel, 2020. aastal, vähenes grippi haigestumine oluliselt. 2021. aastal kadus see pea sootuks ning 2022. aastal esines grippi haigestumist juba rohkem, ent tavapärasest siiski vähemal määral. Lõunapoolkera suvise haigestumise alusel võib 2023. aastaks põhjapoolkeral prognoosida sama kõrget haigestumise määra kui see oli aastatel 2018–2019,“ selgitas dr Maimets. Ta lisas, et kõige parem viis kaitsta nii end kui lähedasi, on jätkuvalt vaktsineerimine.

Igal aastal kinnitab eesootava viirushooaja gripivaktsiini Maailma Terviseorganisatsioon. 2023. aastal on vaktsineerimiseks kasutusel neljavalentne gripivaktsiin Influvac Tetra ning VaxigripTetra. Gripi vastu saavad vaktsineerida inimesed igas vanuses, sealjuures on 2–17-aastastel lastel ja noortel võimalik valida vaktsineerimiseks mugav ninasprei variant Fluenz Tetra. Tervisekassa võimaldab tasuta vaktsineerimist üld- ja erihoolekande teenusel olevatele inimestele, kõigile alates 60. eluaastast, lapseootel naistele, kuni 7-aastastele lastele ning gripi riskirühma kuuluvatele alaealistele, kellel on terviseseisundi tõttu suurem risk raskelt haigestuda.

Koos gripivaktsiiniga on uuendatud ka Covid-19 vaktsiin. „Covid-19 vastu on kasutusel samuti uus vaktsiin, kuna SARS-CoV-2 viirus on väga muutlik. Comirnaty Omicron on täielikult uuendatud vaktsiin omikroni muundunud tüve kaitseks. Sealjuures kinnitavad ka Terviseameti andmed, et Eestis levib omikroni uus tüvi,“ selgitas dr Maimets.

Immunoprofülaktika komisjon soovitab Covid-19 vastu vaktsineerida ennekõike riskirühmadesse kuuluvatel inimestel – see tähendab alates 60. eluaastast ning riskirühma kuuluvad lapsed ja täiskasvanud, kellel on Covid-19 põdemisest või viimasest vaktsineerimisest möödas rohkem kui kuus kuud. Vaktsineerimine Covid-19 vastu on tasuta.

Gripi ja COVID-19 vaktsiini võib vajadusel manustada samal päeval erinevasse õlavarde.

Laste vaktsineerimine gripi vastu

Kliinikumi lastekliiniku ägedate infektsioonide osakonna vanemarst-õppejõud Eda Tamme sõnul on pandeemia-aastad mõjutanud ka laste immuunsust. „Covid-19 tabas raskelt küll pigem vanemaealisi inimesi, samas tekitasid piirangud ühiskonnas lastel immuunsuse võla. Suur hulk lapsi ei puutunud kokku tavapäraste viirustega, näiteks enteroviiruse ja gripiviirusega, mistõttu ei tea me täpselt, kui hästi või halvasti laste immuunsüsteem eesootaval viirusperioodil käitub,“ selgitas dr Tamm. Ta lisas, et Terviseameti andmetel esineb grippi haigestumist enim just laste seas. „Hospitaliseerimist vajavad kõige enam gripi tõttu aga alla 5-aastased lapsed ning üle 65-aastased inimesed. Gripiviiruse peamiseks levitajaks on põhikooliealised ja nooremad lapsed, sealjuures näitavad uuringud, et nende gruppide vaktsineerimine piirab viiruse levitamist,“ rääkis dr Tamm.

Dr Tamm tõi välja, et laste kõige sagedasem gripi tüsistus on keskkõrvapõletik. Esineb ka viiruslikku kopsupõletikku ning üksikutel juhtudel kesknärvisüsteemi haaratust. Ta rõhutas, et grippi on võimalik hoida ära vaktsineerimise teel.

Kliinikumi Leht   

Lisatud: 07 November 2023

2023. aasta maikuus loodi Tartu Ülikooli Kliinikumi vereloome tüvirakkude ja rakuravi kompetentsikeskus, mille ülesandeks on vereloome tüvirakkude siirdamise ja rakuravi alase tegevuse koordineerimine, arendamine ja jätkusuutlikkuse tagamine Kliinikumis.

Kliinikum on ainus raviasutus Eestis, kus tehakse allogeenset vereloome tüvirakkude siirdamist ning vereloome tüvirakkude siirdamist lapspatsientidele. Kompetentsikeskuse juhi dr Ain Kaare sõnul kasutatakse vereloome tüvirakkude siirdamist paljude vereloome ja lümfisüsteemi haiguste korral. „Näiteks ägeda leukeemia ja aplastilise aneemia korral, lümfoomide, krooniliste leukeemiate, hulgimüeloomi ja müelodüsplaasiate raviks. Vereloome tüvirakude siirdamiseks tuleb patsiendi enda haiguslik vereloome esmalt keemia- või kiiritusraviga hävitada ning seejärel taastada uute vereloome tüvirakkudega siirdamise käigus,“ tutvustas dr Kaare. Sealjuures saab autoloogse siirdamise puhul kasutada patsiendi enda tüvirakke või allogeense siirdamise puhul doonorilt pärinevaid tüvirakke.

Vereloome tüvirakkude siirdamisprotsessil on erinevad etapid. Doonormaterjali hankimine ja siirdamine toimub hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonnas, doonormaterjali töötlemine ja säilitamine aga ühendlabori immuunanalüüsi osakonnas. „Selleks, et vereloome tüvirakkude siirdamine ja rakuravi oleks ühtselt koordineeritud ja arendatud, on loodud kompetentsikeskus, mis ühendab nii rakkude hankimise, käitlemise kui siirdamise protsessid ja tagab kvaliteedinõuded,“ selgitas dr Ain Kaare. Ta lisas, et kompetentsikeskus on moodustatud Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku ja ühendlabori töötajate baasil ning vereloome tüvirakkude ja rakuravi keskuse tegevuses osalevad mõlemast üksusest vastava erialalise ettevalmistusega arst-õppejõud, laborispetsialistid, laborandid ja õed.

Dr Kaare tõi välja, et siirdamine, nii organite, elundite kui ka rakkude siirdamine, on seadusandlikult üks enamreguleeritud meditsiini valdkondi. „Siiratavate organite, rakkude ja kudede kvaliteedi ning ohutuse tagamiseks kehtivad Euroopa parlamendi, nõukogu ning komisjoni direktiivid, lõpetades Eesti vabariigi seaduste ja määrustega, lisaks veel erinevad standardid ja juhised. Ka see on kompetentsikeskuse ülesanne – tagada rakkude hankimiseks ja käitlemiseks pädevad ja vastutavad isikud ning kliinilise programmi juht, kes on kursis väga mahuka regulatsioonide raamistikuga,“ sõnas pika kogemusega hematoloog.

Tartu Ülikooli Kliinikumis möödus sel aastal vereloome tüvirakkude siirdamisega alustamisest 30 aastat, mille jooksul on viidud läbi 400 autoloogset ja 349 allogeenset vereloome tüvirakkude siirdamist. Aastas tehakse vereloome tüvirakkude siirdamisi 38–59 korral. Dr Ain Kaare sõnul on vereloome tüvirakkude siirdamine kindlasti ajas kasvav ravimeetod. „Nii Eestis kui mujal maailmas kasutatakse siirdamist ravi ühe osana üha vanematel inimestel. Tänu meie 30-aastasele tüvirakkude siirdamise kogemusele saame ka Kliinikumis võtta ravile aina vanemaid patsiente,“ lausus dr Kaare.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 07 November 2023

Tartu Ülikooli Kliinikumi silmakliinikus on sisse seatud uus silmapõhja pildistamist võimaldav mobiilne kaamera Natus RetCam, mis on silmauuringute pildikvaliteedi liider. „Uudne seadne võimaldab kvaliteetsemalt ja põhjalikumalt jälgida ka kõige väiksemaid patsiente, eelkõige enneaegseid lapsi, kellel esineb sageli retinopaatiat. Enneaegsete laste võrkkest on ebaküps, mis vajab pidevat jälgimist ning vajadusel ka ravi,“ selgitas silmakliiniku arst-õppejõud dr Mari Petraudze.

Natus RetCam on silmapõhja kaamera, mille mobiilsus võimaldab pildistada nii operatsioonitoas kui ka teistes osakondades. Lisaks kõrge kvaliteediga fotodele võimaldab masin ka filmida silmapõhja ning teha nii autofluorestsentsfotosid kui ka silmapõhja angiograafiat. Täiustatud pildikvaliteediga tehnoloogia tähendab, et silmahaiguste varajaste tunnuste täpne tuvastamine on parem kui kunagi varem. „Selliselt dokumenteeritud silmapõhjade leiud võimaldavad tõhusamalt konsulteerida erinevate keskustega nii Euroopas kui ka mujal maailmas, mis tähendab parimat võimalikku ravi patsientidele,“ kirjeldas dr Petraudze uue masina olulisust.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 07 November 2023

29. oktoobril tähistatakse ülemaailmselt insuldipäeva, mille raames juhivad Tartu Ülikooli Kliinikumi neuroloogid tähelepanu elule pärast insulti, haigust põhjustanud tegurite ohjamisele ning järelravi ja lähedaste rollile.

Insult on raske ajuhaigus, mille tagajärjeks võib olla ka püsiv puue. Igal aastal haigestub Eestis insulti umbes 4000 inimest ning olgugi, et enim ohustab haigus eakaid, võib insult tabada igas vanuses inimest. Kliinikumis kui Eesti ühes insuldikeskuses ravitakse aastas ligi 700 insuldipatsienti. Tartu Ülikooli Kliinikumi neuroloogi prof Janika Kõrva sõnul esineb Eestis insulti oluliselt sagedamini kui teistes Euroopa riikides. „Sealjuures ei mõjuta insult mitte ainult inimest ennast, vaid ka tema lähedaste elu. Seega on insult nii meditsiiniline kui sotsiaalne probleem. Igal aastal jääb selle raske haiguse tõttu töölt eemale või kõrvalabist sõltuvaks märkimisväärne osa insulti haigestunutest. Insuldiravi kvaliteedi tõstmiseks, patsientide kiiremaks naasmiseks tööellu, tüsistuste ja kordusinsultide vältimiseks, vajame kestvaid muutusi kõigis insuldipatsientide raviteekonna etappides,“ ütles prof Janika Kõrv. Ta tõi välja, et insuldi aktiivravi on Eestis heal tasemel, ent patsientide elukvaliteedi ja patsiendikogemuse parandamiseks insuldijärgselt, tuleb muuta sujuvamaks ja terviklikumaks kogu insuldijärgset raviteekonda.

Nii nagu insuldi haiglaravi kestus sõltub erinevatest teguritest, millest peamised insuldi raskusaste ning inimese üldine terviseseisund, varieerub ka insuldijärgne taastumine. „Pärast insulti on oluline tegeleda haigusseisundi põhjustanud tegurite ohjamisega, et uut insulti vältida. Hiljemalt kolme kuni kuue kuu möödumisel tuleb käia järelkontrollis kas perearsti või insuldiõe juures. Lisaks tuleb igapäevaselt teada ja jälgida enda tervisenäitajaid, millest olulisemad on vererõhk ja pulss. Vähemalt kord aastas tuleb perearsti juures kontrollida ka oma kolesterooli ja veresuhkru taset. Kõrge vererõhu korral tuleb seda ravida, et hoida see alla 130/80 mmHg. Tähtis on üle vaadata oma eluviis ja vajadusel muuta see tervislikumaks:  loobuda suitsetamisest ja alkoholi tarbimisest, liikuda mõõdukas tempos vähemalt 150 minutit nädalas, juua piisavalt vett, toituda tervislikult,“ loetles insuldi ennetamist mõjutavaid tegureid Kliinikumi neuroloog dr Riina Vibo.

Insulti haigestumise tulemusel ei ole harvad ka patsiendi funktsionaalsed häired, näiteks tasakaalu- ja liikumisfunktsiooni häire, kõne- või neelamishäire, meeleolu langus ja mitmed muud häired, mille puhul on vajalik järelkontroll ka taastusravi arsti juures, kes hindab insuldijärgset funktsionaalset võimekust ja otsustab edasise taastusravi vajaduse osas. „Insuldist taastumine on pikk protsess ning võib kesta koguni aastaid. Uue olukorraga kohanemiseks tuleb kindlasti otsida abi ja tuge,“ lausus dr Vibo.

Toetamisel on enamasti suurim roll lähedastel, kelle peamine ülesanne on insuldi saanud inimest motiveerida nii füüsiliselt kui vaimselt. „Näiteks juhtudel, kui taastusravi edusammud ei ole väga suured ning võtavad aega, on lähedastel oluline roll järjepidevuse tagamisel. Tasub arvestada ka sellega, et kui väliselt võib inimene olla hästi taastunud, siis vaimne taastumine võib pikemalt aega võtta. Seega peaksid lähedased olema valmis insuldi läbi teinud inimest kuulama ja mõistma ning arvestama tema soovide ning vajadustega,“ selgitas Kliinikumi insuldiõde Triinu Kurvits.

Selleks, et patsientide insuldijärgne raviteekond ei katkeks ning oleks sujuv ja õigeaegne, on Tartu Ülikooli Kliinikumis patsientide ja lähedaste jaoks juba 11 aastat olnud tagatud insuldiõe vastuvõtt. „Oleme planeerinud insuldiõele ka eraldi kõnetunni igal kolmapäeval, kuhu saavad kõik inimesed insuldiga seotud murede korral helistada ja nõu küsida. Aastast 2021 pakub Kliinikum oma patsientidele ja nende lähedastele insuldijärgses perioodis ka insuldikoordinaatori teenust. Koordinaatori roll on aidata leida patsiendile sobivaid teenuseid, mis aitavad kaasa tema taastumisele, samuti jälgida patsiendi raviplaani täitmist ning tagada patsiendi jõudmine taastumiseks oluliste teenustele. Insuldikoordinaatori töö oluline osa on ka patsiendi perearsti teavitamine, et perearst teaks insuldi saanud patsienti tulevikus hoolikamalt jälgida,“ tutvustas insuldikoordinaatori rolli Triinu Kurvits. Ta lisas, et Kliinikumis käib kord kuus koos ka insuldi tugigrupp ning välja on töötatud suur hulk infomaterjale, mis on abiks nii patsientidele kui lähedastele.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 07 November 2023

19. oktoobril 2023 kaitses Tartu Ülikooli Kliinikumi kliiniline logopeed Lagle Lehes filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja “The first study of voice and resonance related treatment outcomes of Estonian cleft palate children” (“Esimene suulaelõhega sündinud patsientide hääle ja resonantsiga seotud ravitulemuste uuring Eestis”).

Juhendajad: kaasprofessor Triin Jagomägi (PhD (arstiteadus), TÜ hambaarstiteaduse instituut), logopeedia kaasprofessor Marika Padrik (PhD (pedagoogika), TÜ haridusteaduste instituut) ja doktor Priit Kasenõmm (dr. med.).

Oponent: kaasprofessor Karin Brunnegård (PhD), Department of Clinical Sciences, Umeå Ülikool, Umeå, Rootsi.

Kokkuvõte

Huule-suulaelõhe (HSL) on üks sagedasemaid kaasasündinud väärarenguid. HSLiga sündinud lastel esineb sageli mitmeid kaasuvaid probleeme, sh neelamis- ja söömisraskused, velofarüngeaalsest düsfunktsioonist tingitud hääldus- ja häälehäired, kolju- ja näopiirkonna arengu kõrvalekalded, ortodontilised probleemid ja kuulmislangus. Uuringud näitavad, et kõige enam mõjutavad HSLiga lapse psühhosotsiaalset toimetulekut tema välimus ja kõne kvaliteet. Kuna HSLiga laste teraapia on pikk, eeldades mitmete distsipliinide koostööd, siis on oluline välja selgitada, kuidas tagada parim koordineeritud ravi ning kuidas ravikvaliteeti mõõta.  Doktoritöö eesmärgiks oli välja töötada ja valideerida eesti keele spetsiifilised testmaterjalid HSLiga sündinud isikute kõne- ja häälekvaliteedi hindamiseks ning leida olulisimad näo-koljuparametrid, mis resonantsi mõjutavad. Uuringus osales 18 HSL-last ja 92 eakohase arenguga tervet last. Kõik uuringus osalenud lapsed olid eesti ükskeelsed vanuses 4a6k – 6a11k. Eestikeelsed testmaterjalid nasaalsuse objektiivseks instrumentaalseks mõõtmiseks Nasometer II-ga ja videonasoendoskoopiliseks uuringuks töötati välja koostöös TÜ Eesti ja üldkeeleteaduste instituudiga, uuringud viidi läbi koostöös TÜ Hambaarstiteaduste ja Haridusteaduste instituutidega ning SA-ga Tartu Ülikooli Kliinikum ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla.   Leidsime, et eesti HSLiga sündinud lastel esinevad resonantsi- ja häälehäired sageli ja on üsna väljendunud: (1) nasaleerituse aste on oluliselt kõrgem, võrreldes tervete eakaaslastega,  (2) morfoloogilisi muutusi häälepaeltel esineb üle pooltel HSLiga lastest, (3) 83% HSLiga sündinud lastest esines velofarüngeaalne düsfunktsioon ja kõigi HSL-laste kõnes esines hüpernasaalne resonants, (4) kõrvalekalded kraniofatsiaalses arengus mõjutavad kõne kvaliteeti. Selgus, et resonants kõnes on tundlikum pehme- ja kõvasuulae pikkuste muutustele, keeleluu ja kolmanda kaelalüli vahelisele kaugusele ning üla- ja alalõualuu omavahelisele suhtele. Lapsevanemate hinnangute kohaselt mõjutavad HSLiga sündinud laste häälehäired oluliselt laste elukvaliteeti. Uuringus ei leidnud otsest kinnitust hüpotees, et raskema velofarüngeaalse düsfunktsiooni korral esinevad muutused kõris väljendunumalt. Uuringutulemused on olulised HSLiga sündinud laste ravi planeerimisel. Edaspidi on vajalik uurida logopeedilise sekkumise tõhusust, hinnata kirurgilise ja ortodontilise ravi kättesaadavuse ja ravi õigeaegsuse mõju laste kõnele. Uurimistööga pandi alus Eesti HSLiga sündinud laste riikliku registri loomisele.

Kommentaar

Kaasprofessor Triin Jagomägi, juhendaja: Laglega oli väga põnev doktoritöö protsessi läbida. Mulle meeldib nii töötada, kui doktorant ja kaasjuhendaja on spetsialistid alal (logopeedia), mis ei ole minu eriala, see arendab ka mind. Doktorandina oli Lagle väga põhjalik, töökas ja süsteemne, aga kõik plaanitud ei läinud nii lihtsalt, kui me lootsime ja elul oli vaja teekonnale karisid pillutada. Ma olen juhendajana Lagle üle väga uhke, et see teekond sai edukalt lõpuni käidud ja nüüd avanevad kindlasti uued uksed, mille taga on järgmised rajad. Tuult tiibadesse!

Lisatud: 07 November 2023

Tartu Ülikooli Kliinikumi Arendusfondi koolitustoetuste sügisesse taotlusvooru laekus kokku 9 taotlust, neist 2 konverentsi või seminari korraldamiseks. Taotluste kogusumma oli 47 150 eurot, jagatava koolitustoetuste fondi suurus oli 25 000 eurot.

Suur osa toetustest on mõeldud selleks, et võimaldada Kliinikumi töötajatele aktiivset teadmiste omandamist välisriikides või  osalemist erinevatel konverentsidel ja koolitustel.

Kirurgiakliinikus sai arendusfondi toetuse dr Pille-Riin Värk, kes osaleb käekirurgia alasel konverentsil Ameerikas, mis täiendab tema senist positiivset kogemust erialasel stažeerimisel. Pikemaajaline stažeerimine on plaanis dr Jürgen Rünkil, kes saab väljaõppe lasteortopeedia alal Grazi ülikoolihaiglas, 6 kuud lasteortopeedia alast koolitust Grazis. Kirurgiakliiniku ning anestesioloogia ja intensiivravikliiniku töötajad osalevad ka kursusel „11th course Perioperative Management during CRS & HIPEC in the Treatment of Peritoneal Surface Malignancy“.

Sisekliinikus pälvis toetuse dr Pilleriin Soodla osalemiseks kursusel „Travel Medicine short course“, mis on Kliinikumi kompetentsi tõstmiseks vajalik koolitus ning millel on oluline mõju patsientidele. Dr Mare Pauklin ja Katrin Viik suunduvad õppevisiidile Uppsala Ülikooli haigla allergoloogia keskusesse, et täiendada teadmisi kliinilise immunoloogia ja allergoloogia suuna arendamiseks Kliinikumis.

Lastekliiniku arst-õppejõud Anna-Liisa Kerna osaleb arendusfondi toel infektsioonhaiguste koolitusel „European Society for Paediatric Infectious Diseases A Practical Approach to Serious Infection in Children“.

Psühhiaatriakliiniku ja lastekliiniku töötajad osalevad ADI-R (Autism Diagnostic Intervision-Revised) küsimustiku koolitusel, et parandada autismispektri diferentsiaaldiagnostika kättesaadavust ja nii kiirendada patsientide raviteekondi.

Arendusfond toetab ka koolituste ja konverentside korraldamist. Psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite vaimse tervise keskusele on arendusfond toeks 45. juubelikonverentsi korraldamisel. Konverents  „Kiindumussuhe – vundament eluks“ toimub 17. novembril Eesti Rahva Muuseumis. Närvikliiniku talveseminarile kutsutakse Arendusfondi toel külalislektorina prof Lozano Torontost.

Kevadel arendusfondi toel Padovas koolitusel “European Academy of Pediatrics – Master Course: the acutely ill child” käinud dr Hannes Vaas kommenteeris: „Koolitus andis suurepärase võimaluse tutvuda uuendustega erakorraliste lastehaiguste käsitluses. Lisaks oli tore tõdeda, et meie praegune käsitlus väga suures osas ühtib rahvusvaheliste juhendite ning soovitustega. Koolituse interaktiivne ülesehitus võimaldas kuulda alternatiivseid vaatepunkte või käsitlusi, näiteks kuidas pakkuda parimat võimalikku abi piiratud ressursside puhul, või millal on paslik vaadata juhendist kaugemale.“

Arendusfondi järgmine tähtaeg koolitustaotluste esitamiseks on 1. detsember.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 07 November 2023

Septembris algas Kliinikumi kogukonnakooli pilootprojekt, mille fookus on nii ennetustegevusel noorte seas kui ka haigla ja kogukonna vahelise ühisosa suurendamisel.

Tänaseks on toimunud Tartu Hansa ja Tamme kooli 5.–9. klasside õpilastega 20 loengut ja arutelu kahel erineval teemal, millest 15 on läbi viidud Kliinikumis ning 5 Tartu Hansa Koolis. Kohtumised toimuvad üks kord kuus teisipäeviti ja neljapäeviti ning kokku osaleb pilootprojektis üle 200 õpilase.

Septembri- ja oktoobrikuu teemadeks olid „Meelemürgid – kas ohutu proovimine või miski muu?“, mille raames keskenduti erinevatele tubakatoodetele ning nende kahjulikule mõjule nii enda kui ka teiste tervisele. „Ilu on vaataja silmades“ keskendus aga rõngastamisele, tätoveerimisele, tualett- ja ilutarvete laenamisele ning nende tingitud terviseriskidele. Järgmiste teemadena käsitletakse füüsilist aktiivsust ja toitumist, une- ja ekraaniaega, keha hügieeni eest hoolitsemist, vaimse tervise eneseabivõtteid ning ka esmaabi andmist koos praktilise väljundiga õpetades elustamisvõtteid. Lisaks praktiliste oskuste harjutamisele kasutatakse kohtumisel ka interaktiivseid lahendusi, mille eesmärk on õpilasi aktiivselt kaasata. Füüsilise aktiivsuse ja toitumise õppepäeval minnakse aga õpperuumist hoopis kooli treeningsaali.

Noorte aktiivsus kogukonnakoolis innustab ka läbiviijaid, kelleks on erinevad Kliinikumi erialaspetsialistid. Kui teema õpilasi kõnetab, räägivad kooliõpilased avatult kaasa, eriti just nooremad õpilased, kes on endast vanematega võrreldes eneseväljenduses palju julgemad. Avatud vestluses mängib rolli ka see, et õpetajad õppepäevadel ei osale ning õpilaste arvamused, kogemused ja küsimused jäävad loenguruumi seinte vahele.

Kristen Orin

KOMMENTAAR

Kerli Hiiemäe, Kliinikumi koolitusosakonna projektijuht ja üks kogukonnakooli kontseptsiooni loojatest

Kuigi kogukonnakooli projekt on töös olnud lühikest aega, saame juba praegu hinnata selle väärtust ja vajalikkust. Noorte toomine haigla keskkonda erinevate turvalist arutelu võimaldavate teemade kaudu aitab vähendada terviseärevust ning saada tõenduspõhiseid teadmisi. Seni toimunud kohtumised on näidanud õpilaste suurt huvi ja valmidust õppimiseks. Ka kõige väiksemad on uurinud pärast loengut haigla ekskursioonide kohta.

Tulevikuvaates peaksid aktuaalsed teemad kasvama välja õpilaste enda aruteludest. Ka praegu hindame läbi rühma aktiivse osalemise seda, kas teema kõnetab. Kui vaja, muudame õpilaste vahetule tagasisidele tuginedes loengu sisu.

Lisatud: 07 November 2023

29. septembril avas huvlistele uksed Kliinikumi uus C-korpuse operatsiooniplokk. Operatsiooniteenistuse tööga tutvusid nii tervishoiutöötajad kui ka tervishoiu valdkonnas alles õppivad tulevased kolleegid. Avatud uste päeval oli võimalik uudistada lähimaade moodsaimat operatsioonitehnikat ning lüüa ise kaasa paljudes erinevates töötubades. Näiteks osaleda hemostaasi töötoas, aga ka endoskoopilise kirurgia, elektrokirurgia ja laparoskoopilise kirurgia töötoas ning anesteesioõe töötoas. Samuti oli võimalik kätt proovida mehaaniliste õmblusaparaatidega ning uudistada operatsiooniinstrumente. Kokku külastas operatsiooniplokki ligi 100 huvilist.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 29 September 2023

1. septembrist 2023 alustasid Tartu Ülikooli Kliinikumis uut tähtajalist juhtimisperioodi kaheksa uut kliinikujuhti ning üks meditsiinilise teenistuse juht – naistekliinikus prof Kristiina Rull, kirurgiakliinikus dr Marko Murruste, lastekliinikus prof Tuuli Metsvaht, sisekliinikus dr Toomas Kariis, kopsukliinikus kaasprof Tanel Laisaar, südamekliinikus dr Alar Irs, närvikliinikus prof Pille Taba, operatsiooniteenistuses dr Alo Rull ning radioloogiakliinikus kaasprof Pilvi Ilves. Kliinikumi Leht küsis: „Palun tutvustage lühidalt ennast ja oma plaane kliinikujuhina“.

Kaasprof Tanel Laisaar, kopsukliiniku juht: Olen kopsukliinikus töötanud sisuliselt kogu oma professionaalse elu, tunnen hästi kliiniku hingeelu, olen näinud ja ehk ka natuke panustanud kliiniku edusammudesse ning kindlasti olen kursis ka kitsaskohtadega. Seetõttu usun, et suudan anda omapoolse panuse Kliinikumi kopsukliinikus esindatud erialade arengusse järgnevate aastate jooksul. Võtsin selle ametkoha vastu, sest tean, et saan toetuda väga professionaalsetele kolleegidele. Kopsukliinikut on läbi aegade iseloomustanud patsiendikesksus, juba siis, kui sellest laiem avalikkus veel nii palju ei rääkinud. See on saavutatud tänu senistele juhtidele, aga peamiselt siiski tänu arstidele, õdedele, hooldajatele, füsioterapeutidele ja sekretäridele, kes kõik on alati otsinud mistahes olukorras parimat lahendust just patsiendi vaatenurgast. Teiseks iseloomustab kopsukliinikut kollegiaalsus suhtluses nii kliiniku ja Kliinikumi sees ning väljaspool Kliinikumi. Loodan neid tugevusi hoida.

Meditsiin on äärmiselt kiiresti arenev valdkond, mistõttu on igasugune paigalseis tagasiminek. Kopsukliinikul on ülikoolihaigla ühe osana kindlasti oluline roll eriala eestvedajana kogu Eestis, mistõttu soovin igati toetada uuenduste kasutuselevõttu, samuti meie töö analüüsi ja kvaliteedikontrolli. Eesti on väike, mistõttu on otstarbekas teha siin koostööd ka teiste Eesti haiglatega. Hästi toimiv koostöö ka Kliinikumi sees on kindlasti üheks märksõnaks, mida ma sooviksin oma juhiperioodil näha. Kopsukliinikul on kokkupuutepunkte paljude teiste kliinikutega, seega ootan väga vastastikku lugupidavat ja kasulikku koostööd teiste kliiniku juhtidega.

Dr Marko Murruste, kirurgiakliiniku juht: Olen töötanud üle 30 aasta kirurgina Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliinikus ja selle eellastes. Kliinikujuhina tööle asudes saan väga hästi aru, et eelseisev periood saab olema kiire ja väljakutsete rohke. Oma tegevuses püüan panustada ravikvaliteedi jätkuvasse parandamisse. Selle juures on minu visiooni kohaselt vajalikud täiendav spetsialiseerumine, hübriidsete ravimeetodite (kirurgilise ravi kombineerimine endovaskulaarse või endoskoopilise raviga) arendamine ja kättesaadavuse parandamine, multidistsiplinaarse koostöö suurendamine komplekssete probleemide lahendamisel ja patsiendikeskse raviprotsessi terviklikkus. Oluliseks pean ka teadustöö jätkuvat arendamist. Usun, et hästi motiveeritud meeskond ja ravi- ning olmetingimuste oluline paranemine viimastel aastatel annavad selleks hea eelduse.

Kindlasti on kirurgiakliiniku juhtimisel olulisel kohal ka IT-võimaluste parem kasutamine ja eHL’i arengusse panustamine, samuti töö efektiivsuse tagamine kliinikus ning koostöö printsiipide välja töötamine võrgustunud haiglatega.

Lisaks, äsja valminud tipptasemel päevakirurgia keskus loob head võimalused päevakirurgiliste, sealhulgas tasuliste, teenuste arenguks.

Prof Kristiina Rull, naistekliiniku juht: Naistekliinik saadab naist läbi elukaare. Seega pean oluliseks pakkuda kaasaegseimaid terviseteenuseid igale vanusegrupile lähtuvalt nende ootusest ja vajadustest: noorte nõustamine, rasestumise, raseduse ja sünnitusega seonduv teenused, menstruatsioonitsükliga seotud häirete, ülemineku- ja vanema ea perioodiga kaasnevate probleemide käsitlus.

Konkreetsetest tegevustest on plaanis võtta kasutusele embrüote siirdamise eelne testimine, lootemeditsiini arendamine. Pikemas perspektiivis on senisest enam  naise terviseriskside hindamisele erinevates elu etappides ja tervislike eluviiside toetamisele. Seoses perekeskuse ja päevakirurgia kolimisega uutesse ruumidesse saame muuta patsiendi ravi kättesaadavamaks ja mugavamaks,  hakata pakkuma uusi teenuseid, näiteks toitumisnõustamine, füsioteraapia, kriisinõustamine, geneetiline nõustamine.

Hindan ja väärtustan kolleegide ideid. Toetan meis igaühes peidus olevat soovi ennast teostada, olgu selleks teadustöö, uue raviviisi arendamine või  töökorralduse muutmine.  Olen avatud koostööle teiste kliinikute ja teenistusega.  Uue juhina usun sinisilmselt, et  konflikte ära hoida on kergem kui neid lahendada.

Dr Alo Rull, operatsiooniteenistuse juht: Olen töötanud Tartu Ülikooli Kliinikumi ortopeedia osakonnas arst-õppejõuna 17 aastat ning sama kaua ortopeedia eriala assistendina Tartu Ülikoolis. Suurima juhtimiskogemuse on mulle andnud Rakvere haigla erakorralise meditsiini osakonna ja kiirabi üksuste juhatamine aastatel 2000–2002. Olin osakonna loomise juures ja tegelesin struktuuriüksuse ülesse ehitamisega. Kuulun erinevatesse erialaseltsidesse, sealhulgas Eesti Artroplastika Seltsi juhatusse. Olen osalenud sõjalisel missioonil Eesti kirurgilise meeskonna liikmena Afganistani Camp Bastioni Role 3 UK haiglas, opereerides ravides erinevaid sõjavigastusi. Osalen Eestis läbiviidavate ATLS koolitustel instruktorina.

Operatsiooniteenistuse arengu osas varasem juht teinud head tööd. Hiljuti avati uus päevakirurgia operatsiooniplokk. Sealne planeering ning tehniline varustatus on kõrgel tasemel. Usun, et ka personali vähesuse probleem on igati lahendatav. Toetan igati operatsiooniõdede initsiatiivi, et Eestis hakkaks toimuma eraldi operatsioonitoa personali väljaõpe.

Oma ülesandeks näeksin, et saan parendada koostööd erinvate kliinikute ja teenistuste vahel. Kiireloomulisemaks tegevuseks oleks kasutusele võtta digitaalne operatsioonitoa töö planeerimise programm. See annaks võimaluse optimeerida erinevate operatsioonitubade tööd, broneerida vahendeid, steriilset instrumentaariumit. Operatsioonide tegevus oleks jälgitav online-süsteemis.

Koostöös finantsteenistusega saab hoida operatsioonitoa tarvikute ja personalikulu kontrolli all. Majanduslikust seisukohast olen avatud rakendama uusi võimalusi kliiniku tulubaasi suurendamiseks, optimeerides väga hästi sisustatud operatsioonitubade kasutust, kaasates patsiendi omavastutust ja Eestis arenevat erakindlustussüsteemi. Operatsiooniteenistuse headuse tagab hästi koolitatud, motiveeritud, ühtne ja meeskondlik personal.

Prof Pille Taba, närvikliiniku juht: Tänan Kliinikumi ja närvikliinikut toetuse ja usalduse eest, olen valmis jätkama kliinikujuhina, teades selle töö erinevaid külgi. Tõstan esile närvikliiniku häid inimesi – õed ja hooldajad, tugipersonal ja arstid –  ja nende häid tegusid, mille tulemusena neuroloogia ja neurokirurgia osakonnad edasi sammuvad. Kaasaegses meditsiinis on järjest tähtsam iga meeskonnaliikme roll koos erioskustega, oleme jätkamas insuldi, peavalu, Sclerosis multiplexi, Parkinsoni jt krooniliste haiguste käsitluse täppis-spetsialiseerumisega. Suurt vastutust ja koormust kannab neurokirurgia, ühena Eesti kahest keskusest, mille arengute jätkuv toetamine on väga tähtis. Teadagi on heade asjade ja rõõmutoovate arengute kõrval ka pingekohti, mille lahendamisega tuleb edasi tegeleda: töö intensiivsus, ruumid, finantsid.

Vaatan tulevikku suurte ootuste ja lootustega, tundes vastutust närvikliiniku ees, mis on terve sajandi jooksul olnud oma erialade eestvedajaks, liikudes edasi kolmel „vaalal“: ravitöö, õpetamine ja teadus.

Kliinikumi Leht 

Lisatud: 29 September 2023

Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliiniku lastekirurg dr Pille-Riin Värk töötas üheksa kuud Ameerika Ühendriikides, kus tal oli Philadelphia lastehaiglas võimalus kogeda äärmiselt laia spektriga juhtumite ravimist. Kliinikumi Leht uuris dr Värgi muljeid.

Mis ajendas teid otsustama just Philadelphia lastehaigla fellowship´i kasuks?

Children´s Hospital of Philadelphia (CHOP) on suur tõmbekeskus. Minu eesmärk oli kogeda ja õppida lasteortopeedia eriala selliste juhtumite käsitlust, mis Eestis patsientide väikese arvu tõttu ei ole võimalik. See eesmärk ka täitus – CHOP on valitud Ameerikas n-ö number üks lasteortopeedia keskuseks aastal 2023 ja on eesotsas laste ortopeediliste operatsioonide arvuga Ameerika Ühendriikides. Haigla teeninduspiirkond on suur, Philadelphia linna alal elab ligikaudu 6 miljonit inimest, ning haigla aasta käive on ligi 3,8 miljardit dollarit. CHOPi peamajas oli ainuüksi kokku 21 operatsioonituba, mida täiendasid laste päevakirurgilised operatsioonid satelliithaiglates. Haigla patsiendid olid mõistagi ameeriklased, ent ravil käis ka palju teiste riikide elanikke – näiteks Dubaist või Mehhikost, mistõttu rahvusvaheliste patsientide käsitlemise jaoks on loodud ka täiesti eraldi osakond.

Millised olid need juhtumid, mis Eesti praktikast erinesid?

Suur erinevus on ennetamise rollil. Kui Eestis ja Euroopas on suur rõhk haiguste varajasel avastamisel, et hiljem ei oleks vaja opereerida tüsistusi, siis Ameerikas nii riiklikud sõeluuringud kui ennetusprogrammid puuduvad. Näiteks puusaliigese düsplaasia – Eestis ravitakse seda esimestel elukuudel konservatiivselt ning enamikel juhtudel väikesed patsiendid hilisemas elus operatsiooni ei vaja. Seal aga pöörduvad pered ravile seisunditega, mida oleks saanud ennetada.

Teine suur ja šokeeriv erinevus oli muidugi kuulihaavadega laste vigastused. See on siiani Ameerika Ühendriikides laste põhiline surmapõhjus. Neid lapsi nägin CHOP’is tihti, kuna rasked vigastused nõudsid pikka järelkontrolli perioodi ja tihipeale korduvaid operatsioone.

Kolmas erinevus tulenes CHOPi juhtumite suurest arvust ja keerukusest. Ühest küljest võimaldab see kirurgidel väga spetsiifiliselt spetsialiseeruda. Minu erihuvi oli käekirurgia ning laste onkoloogiline ortopeedia. Onkoloogilisi lõikusi sain õppida dr Alexandre Arkader käe all, kel on 15-aastane luutuumoritele spetsialiseerumise kogemus. Tema vastuvõtud ja operatsioonid olidki täidetud luutuumori lõikusi vajavatest patsientidest.

Käekirugia meeskond omakorda oli kokku pandud neljast inimesest, kellest kaks olid ortopeedia taustaga ning kaks plastikakirurgia taustaga. Minu juhendajaks oli dr Apurva Shah, kes on spetsialiseerunud ülajäsemele kaelast kuni sõrmetipuni, tehes nii ortopeedilist kui ka mikrovaskulaarkirurgiat. Tema alustas ka brahiaalpleksuse vigastuste keskusega CHOPis, mis on nüüd Ameerikas väga tuntud. Nii et tema käe all sain väga laialdase õppe.

Tulenevalt suurtest juhtumite arvust ja kogemustest, on enamus raskeid juhtumeid käsitletud CHOPis ühe kirurgi poolt. Eestis aga on tihtipeale mõistlik ja kasulik multidistsiplinaarse meeskonna loomine oskuste koondamiseks. Näiteks Kliinikumis on võimalused keerukate ja spetsiifiliste lõikuste jaoks olemas, ainult et meie rahvaarvu väiksuse tõttu on teatud haigusseisundid üliharvad ning arstide kitsas spetsialiseerumine seetõttu keeruline.

Milline roll oli teadustööl?

Teadustöö roll on oluline ning selle viljelemine patsientide rohkusest tulenevalt ka teatud mõttes lihtsam. Teisalt on Eestis kergem tagada teadusuuringutesse kaasatud patsientide järelkontrolli, Ameerikas on see keerulisem. Philadelphia lastehaigla ei ole ametlikult ülikoolihaigla, ent on seotud Pennsylvania ülikooliga (Penn, University of Pennsylvania), mis on Ameerika üks vanimaid ja hinnatuimaid ning loetakse Ivy League ülikoolide hulka, nagu seda on Harvardi ja Yale ülikoolid.

CHOPis suunati 10% arstide palgafondist teadustöö tegemiseks ning keskmiselt avaldatakse ligi 200 teadusartiklit aastas ainuüksi lasteortopeedide poolt. Ameerikalikult kiire töötempo tähendab, et tööpäevade pikkus on keskmiselt 10–12 tundi. Teadustöö tegemiseks kasutatakse aega enne või pärast operatsioone või nädalavahetusi.

Arst-resident töötab iga päev erinevas operatsioonitoas koos erineva kirurgist juhendajaga. Juhendajad selgitavad palju praktika käigus, ent operatsioonile minemise eelduseks on eelnev operatsioonitehnika ja kaasaaegse teadustööga tutvumine. Nii saavad residendid juhendajalt nädal enne operatsiooni õppe- ja teadusmaterjali ning operatsioonitoas tuleb juba teada igat sammu, mida teed. Mõned kirurgid testivad enne residente, kas kõik vajalik iga etapi kohta on omandatud.

Minu teadustöö keskendus laste ülajäseme luumurdudele ning esimene artikkel on minemas ka publitseerimisele ajakirjas Journal of Pediatric Orthopaedics küünarluu kasvuplaadi murdude teemal. Olen Philadelphia lastehaiglaga veel aasta seotud just teadustöö tegemise töölepingu läbi, et lõpetada alustatud koostööd.

Millised haigla- või tervishoiukorralduse erisusi te veel kogesite?

Teadaolevalt on suur erinevus tervisekindlustuses. Tervishoid on küll väga kättesaadav, kuid väga kallis, pannes vähem kindlustatud peres raskesse seisu. Arsti valimine on tehing ja toimub ka surgeon shopping, mida teevad pered enne, kui otsustavad, kuhu ja kellele kulutused suunatakse. Peredel on võimalik osta tervishoiuteenused nii läbi kindlustuse kui ka otse. Näiteks kindlustuseta patsient peab randme röntgeni eest välja käima kuni 2500 dollarit, Eestis on see hind mõnikümmend eurot.

Erinevus oli ka haigla infosüsteemis – CHOP kasutas Epic infosüsteemi, mis on kasutusel näiteks ka Helsingis. Seni kogetu põhjal saan öelda, et meie eHL ehk elektrooniline haiguslugu on kindlasti parem kui teiste riikide süsteem.

Ameerika töötempo oli kiirem, arsti töönädalat täitis üks kuni kaks operatsioonipäeva ja kolm kuni neli vastuvõtupäeva. Keskmiselt oli 30–40 patsienti vastuvõtus, sh nii plaanilised kui ka erakorralised, kuid operatsiooni vajavate patsientide hulk vastuvõtul käinutest oli madal, vahel kõigest 3–4 patsienti. Samas töötas haiglas Eestiga võrreldes oluliselt rohkem muud personali, kelle eesmärk oli muuta töökorraldust sujuvamaks, vabastades arste ja õdesid kõigest ebavajalikust, et nad saaksid ainult oma tööle pühenduda. Näiteks kirurg ei teinud ühtegi sissekannet ja liikus vajaliku tempoga ühest läbivaatuse toast teise.

Lisaks oli operatsioonitoas kasutusel O-arm kompuutertomograaf – jällegi selleks, et lõikused oleksid sujuvamad ja kiiremad. Operatsioonijärgselt oli võimalik koheselt MRT-uuringuid, et hinnata näiteks vaagna osteotoomiate edukust. Mikroskoobid olid uued ja väga operaatorsõbralikud. Iga implantaadi kasutamisega „tuli kaasa“ operatsioonituppa firmaesindaja, kes absoluutselt iga kord seletas ja õpetas uuesti, kuidas midagi kasutada.

CHOP haiglat võib nimetada eliithaiglas, kes saab endale lubada töötajate valimist. Samuti loob iga haigla ise enda spetsiifikale vajaliku residentuuriprogrammi. Haigla personal moodustab omaette kogukonna ning ühtsuse hoidmisega tegeletakse palju. Vaikimisi panustavad sellesse ka kõik töötajad, osaledes ühistel sündmusel – olgu need grillimised, väljasõidud, heategevusega seotud aktsioonid. Suhtlemine on väga avatud ning hea tava on, et viimase aasta residendid ehk fellow’d kohtuvad kord kuus kliiniku juhiga tema kodus, rääkides üldistel teemadel ning kogudes erinevaid soovitusi tuleviku planeerimiseks. Arstiks olemine on teatud mõttes elitaarne, mille hoidmist eeldatakse. Viimaste aastate fookus on väga tugevalt suunatud ka sotsiaalsele võrdõiguslikkusele.

Arstide tööle värbamine on kahepoolne protsess. Avalikke tööpakkumisi ei pruugi olla, oluline on käia kongressidel ja luua suhteid. Uurida haiglate kohta ja samal ajal presenteerida ka iseennast. Minul õnnestus kongressidel kohtuda mitmete professorite ja kirurgidega, kelle kirjutatud õpikutest olen residentuuri ajal õppinud. Näiteks minu juhendaja dr Shah on kirjutanud peatüki küünarliigese murdude õpikusse – seesama õpik, millest õppisin, et teha esimene operatsioon Soomes.

Mis on teie tulevikuplaanid?

Olgugi, et mul oli võimalus jääda Philadelphiasse kauemaks, otsustasin Eesti ja Kliinikumi kasuks. Eesti on mu kodu ja mulle meeldivad mu kolleegid. Meie riigi väiksus võimaldab lahendada asju paindlikumalt ja kiiremini. Lisaks Ameerikale on mul olnud võimalus töötada ka Soomes ning mõlema riigi perioode olen võtnud väga teadlikult kui intensiivse õppimise ja kogemuse võimalust. Saadud kogemus on avardanud mu teadmisi ja maailmapilti oluliselt ning loodud kontaktid võimaldavad küsida nõu ka praegu. Seega soovitan noortele kolleegidele kindlasti käia erinevaid kogemusi omandamas.

Kliinikumi Leht

*Dr Pille-Riin Värgi õppe- ja töökogemust Ameerikas toetas ka Kliinikumi arendusfond.

Lisatud: 29 September 2023

15. septembril kaitses Kliinikumi meestekliiniku arst-õppejõud Stanislav Tjagur filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja “Mycoplasma genitalium and other sexually transmitted infections causing urethritis – their prevalence, impact on male fertility parameters and prostate health” (“Mycoplasma genitalium’i ja teiste uretriiti tekitavate STLI levimus ning mõju mehe reproduktiivtrakti tervisele”).

Juhendajad: androloogia professor Margus Punab (dr. med. (arstiteadus), TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja meditsiinilise mikroobiökoloogia professor Reet Mändar (dr. med. (meditsiin), TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut). 

Oponent: professor Florian Wagenlehner (MD, PhD, Department of Adult and Pediatric Urology, Andrology at the University Hospital Giessen UKGM, Giessen, Saksamaa). 

Kokkuvõte

Ureetra ehk kusetoru ülesandeks on osaleda seemnevedeliku ja uriini transpordis, samas võib ta muutuda sissepääsuks uretriiti tekitavate sugulisel teel levivate infektsioonide (STLI) tekitajate jaoks. Uretriidi tagajärjel võib kahjustuda reproduktiivfunktsioon, kuid tõenduspõhine info selle kohta on ebaühtlane. Valideerimata on uus uretriidi diagnostikameetod, uriini voolutsütomeetria. Ka puudus Eestis seni selge ülevaade meeste uretriidi etioloogia kohta.   

Uurimistöö eesmärgiks oli hinnata uretriidi esinemissagedust erinevates populatsioonides Eestis ja selle mõju meeste urogenitaalsüsteemile, selgitada erinevate tekitajate (Neisseria gonorrhoeae, Chlamydia trachomatis, Mycoplasma genitalium, Trichomonas vaginalis) seost kaebuste, sümptomite ja põletikunäitajatega, ning hinnata uriini voolutsütomeetria rakendatavust uretriidiga patsientidel. Uurimistöösse kaasati 3571 Tartu Ülikooli Kliinikumi meestekliiniku patsienti.  

Klamüüdia oli kõrgeima esinemissagedusega patogeen seksuaalse riskikäitumisega Eesti meeste seas (14.8%), kuid M. genitalium oli olulisel teisel kohal (4.2%). Nendele järgnesid N. gonorrhoeae (2.5%) ja T. vaginalis (0.7%). Kombineeritud STLI esinemissagedus oli madal (1.5%). STLI tekitajate esinemissagedus rasedate naiste meeste (C. trachomatis 1.6%) ja viljatute paaride meeste seas (C. trachomatis 1.2%, M. genitalium 1.1%) oli madal. Ükski uretriidi makroskoopiline tunnus ei olnud patognoomiline ühegi konkreetse tekitaja suhtes, seetõttu on nii patsientide seksuaalkäitumise kui ka sümptomite hindamine olulised STLI testimise otsuse langetamisel. 

Esmasjoauriini voolutsütomeetriline analüüs osutus kiireks ja objektiivseks meetodiks meeste uretriidi skriinimisel. N. gonorrhoeae põhjustas uriinis tugevaima põletikreaktsiooni, C. trachomatis’e ja M. genitalium’i puhul oli põletik mõõdukas ja T. vaginalis’e korral nõrk.  M. genitalium kutsus esile põletikreaktsiooni ka seemnevedelikus, mis oli enamasti madalam WHO poolt pakutud lävendist. See lävend vajab langetamist, et leida üles rohkem patsiente, kes vajavad ravi. 

M. genitalium ja C. trachomatis avaldasid negatiivset mõju seemnevedeliku parameetritele, sh spermatosoidide üldarvule ja liikuvate spermatosoidide arvule. Seega on nende patogeenide potentsiaalset mõju meeste viljakusele vaja edaspidi täiendavalt uurida. 

Kliinikumi Leht

Dr Stanislav Tjagur: Tänan kõiki patsiente, kes olnud nõus teadusuuringus osaleda. Samuti soovin tänada oma juhatajaid Margus Punabit ja Reet Mändarit, Tartu Ülikooli, Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Tartu Ülikooli Kliinikumi meestekliiniku kõiki töötajaid, kes otseselt või kaudselt on toetanud mind teadustöö tegemisel ja väitekirja kirjutamisel. Mul on suur au olla osa Tartu Ülikoolist ja Tartu Ülikooli Kliinikumist.

Lisatud: 29 September 2023

Septembri alguses alustas Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku perekeskus tööd Maarjamõisa meditsiinilinnaku uutes ruumides C-korpuses.

Naistenõuandla juhi dr Pille Vaasi sõnul on nii töötajad kui patsiendid vastavatud ja avarad ruumid Kliinikumi peamajas pärast mitmeaastast asenduspindadel paiknemist hästi vastu võtnud. „Perekeskuse teenused on mõeldud naistele kogu nende elukaare ulatuses ning meie ambulatoorsete teenuste valik on lai: raseduse jälgimine, imetamisnõustamine, varane sünnitusjärgne tagasikutse emale ja vastsündinule, sünnitusjärgne koduvisiit ning sünnitusjärgne kontroll 6–8 nädalat pärast sünnitust, rasedusdiabeedi ja toitumise nõustamine, raseduskriisi nõustamine, emakakaelavähi sõeluuring, nõustamine rasedusvastaste vahendite osas, rindade kontroll ja rinnavähi ennetus ning perekool nii kontakt- kui veebiloengute näol,“ tutvustas dr Vaas.

Ta lisas, et perekeskusesse on sisse seatud ka kaks ultrahelikabinetti, kus naistearstid viivad läbi rasedusaegseid loote uuringuid ja protseduure. „Näiteks I ja II trimestri ultraheli sõeluuringud, III trimestri uuringud, loote ehhokardiograafia ning protseduuridest koorini biopsia, amniotsentees, kordotsentees. Sealjuures suunatakse Kliinikumi lootemeditsiini spetsialistide juurde erinevatest Eesti piirkondadest rasedad, kelle lootel esineb väärarend, geneetiline- või kromosoomihaigus, loote üsasisene kasvupeetus või muu loote või ema terviseprobleem, mis nõuab jälgimist ja sageli ka sünnitamist kõrgema etapi haiglas,“ selgitas dr Pille Vaas. Uuringuid ja nõustamisi koordineerib ämmaemand-koordinaator nii, et need oleksid perekonnale võimalikult mugavad ja lihtsad. „Looteuuringute valdkonnas teeb naistekliinik edukat koostööd ka lootemeditsiini keskustega Stockholmis ja Helsingis,“ lausus naistenõuandla juht. Lisaks toimub nüüd perekeskuses ka hingehoidja ja pereterapeudi Naatan Haameri vastuvõtt.

Ämmaemanda koduvisiit

Kliinikumi naistekliiniku ämmaemandate eestvedamisel pakutakse juba mitmendat aastat kõigile Tartu linna ja lähiümbruse naistele ja nende vastsündinutele ämmaemanda koduvisiiti kuni seitse päeva pärast sünnitust, mille järgselt tehakse vajadusel korduv visiit. „Koduvisiit on väga patsiendisõbralik, toimudes ema ja beebi harjumuspärases keskkonnas. Visiidi eesmärk on toetada ema ja vastsündinu sünnitusjärgset kohanemist, ema taastumist sünnitusest ning anda soovitusi vastsündinu eest hoolitsemiseks ja rinnaga toitmiseks,“ rääkis perekeskuse ämmaemandusjuht Marrit Kanna. Koduvisiit broneeritakse patsiendile Kliinikumi sünnitusosakonnast lahkumisel ning linnaruumis tunneb emade juurde teel olevad ämmaemandad ära Kureauto järgi.

Perekool

Naistekliiniku perekeskuses viiakse läbi ka Perekooli loenguid, mida on võimalik alates kevadest taas valida kas kontaktloengute sarjana või veebiloengutena. „Perekooli eesmärk ei ole üksnes sünnituseks ettevalmistus, vaid anda tulevastele vanematele laiemad teadmised uue rolliga kohanemiseks. Kuuenädalase kontaktõppe eesmärgiks on nii emade kui isade vanemluseks ettevalmistumine, mille jooksul läbitakse raseduse, sünnituse, vastsündinu, lapsevanema rolliga kohanemise ja vaimse tervisega seotud teemad,“ kirjeldas ämmaemand Marrit Kanna. Uuendatud vormiga kontaktõppe üheks väljundiks on pakkuda naistele ja peredele võimalust aktiivseks õppimiseks. Nii saavad osalejad ka ise teemasid ja murekohti tõstatada, et neid läbi kogemuste vahetamise ja tõenduspõhise info analüüsida ja arutada.

Kliinikumi naistekliiniku perekeskus asub aadressil L. Puusepa 8 C-korpuses, kuid mitmed teenused on kättesaadavad ka Tartu linna üleselt. Ämmaemandate vastuvõtud toimuvad täiendavalt ka Maarjamõisa Tervisekeskuses L.Puusepa 1a ja Tartu Tervisekeskuses Mõisavahe 34b. Alla 26-aastastel noortel on võimalus ämmemanda vastuvõtule pöörduda Tartu Seksuaaltervise Keskuses aadressil Vaksali 17. Rindade kontrollimise ja uuringute soovi korral tuleks pöörduda ämmaemanda vastuvõtule Kliinikumi rinnakabinetti Kvartali keskusesse.

Kliinikumi Leht  

Lisatud: 29 September 2023

Tartu Ülikooli Kliinikumi stomatoloogia kliinikus on esindatud kõik hambaravi valdkonnad, üheks neist on laste hambaravi. Kliinikumi Leht küsis kooliaasta eel lastestomatoloogia osakonna vanemarst-õppejõult dr Jana Olakult, kuidas tagada lastel ja noorukitel hea suuõõne tervis.

Milliste probleemidega pöörduvad lapsed ja nende vanemad kõige enam lastestomatoloogide vastuvõtule?

Tavalisteks probleemideks on ikka hambaaugud ja valutavad hambad. Viimase 2018. aasta Tervisekassa uuringu põhjal selgus, et Eestis on 2/3 kolmeaastastel ning 1/3 kuue- ja kaheteistaastatel lastel hambad terved. See tähendab, et 30% kolmeaastastest vajavad hammaste ravi, aga nii väikeste patsientide ravi ei ole lihtne.

Kui sageli ning milliste seisunditega peaks kindlasti pöörduma?

Kliinikumis on laste hambaravi Tervisekassa poolt 100% kompenseeritud ja lapsevanemal endal ei tule selle eest tasuda. Soovitan käia hammaste kontrollis üks-kaks korda aastas, et hambaarst leiaks üles algavad muutused hambaemailis. Ilma spetsiaalse koolituse, valguse ja instrumentideta ei ole  võimalik, näiteks kodus, väikseid muutusi märgata. Piimahammastel areneb kaariese kiiresti ning hambaarsti vastuvõtule tulemiseks ei pea ootama pruuni laiku hambal, vaid vanemad võiksid tulla väikelastega vastuvõtule kontrolli, et hambaarst saaks hinnata, kui suur on tõenäosus hambaaukude tekkeks. Samuti, kui lapsevanem juba märkab lapse hammastel või ka igemel muutusi, tuleb kindlasti lasta hambaarstil muutused üle vaadata.

Tasub meeles pidada, et ükski hambaauk ise kinni ei kasva ja oodates läheb olukord aina hullemaks ning lõpeb hambavaluga. Valuga hamba ravi on aga ebameeldivam kui tavalise kaariese ravi.

Kuidas mõjutab hammaste tervis laste üldtervist?

Suuõõs ja hambad on seedekulgla osa, toidu peenestamise tagavad terved hambad. Kui hambad on lagunenud või eemaldatud, siis on häiritud toidu mälumine ja see mõjutab seedeprotsessi. Õige mälumisprotsess tagab näo-lõualuude süsteemi normaalse arengu. Piimahammaste varajane eemaldamine võib põhjustada koolieas ortodontilise ravi vajaduse. Ning kui hambad tuleb eemaldada enne, kui laps on õppinud õigesti häälikuid hääldama, võivad tekkida kõnedefektid.

Ning samas ei saa ka suus hoida põletikus, aeg-ajalt turseid tekitavad kroonilist põletikukollet. Seega jõuame jällegi sellini, kui oluline on vältida kaariese teket ning kui see on tekkinud, see võimalikult kiiresti lasta ära ravida.

Kaasaegne hambaravi on patsiendisõbralik ja valutu. Kuidas lahendate osakonnas olukordi, kui lapsed sellest hoolimata protseduure pelgavad?

Hirm hambaravi ees on tuntud teema. Ärevust ja hirmu saab vähendada selgitades mis, miks ja kuidas toimuma hakkab. Kliinikumi lastestomatoloogia osakonnas töötavad arstid ja õed, kes on selleks saanud erinevad koolitusi ja kellel on ka väga suur kogemuste pagas, kuidas väikesele patsiendile läheneda ja temaga kontakti saada. Kuna meie osakonnas käivad ravil lapsed vanuses 0–18 eluaastat, siis selgituste jagamisel tuleb arvestada ka lapse vanusega – nii et selgitused oleksid patsiendile arusaadavad. Kui ikkagi hambaravitoolis ravi ei ole võimalik, on võimalik teha seda narkoosis.

Millistes juhtudel vajavad lapsed narkoosis hambaravi ning kuidas seda Kliinikumis läbi viiakse?

Hambaid ravitakse narkoosis juhul, kui tavalisel vastuvõtul hammaste ravi ei ole see võimalik. Reeglina on põhjuseks lapse vanus, ehk laps on liiga väike, esineb paaniline hirm hambaravi ees või siis puudega patsiendid, kelle ravi hambaravitoolis ei ole võimalik. Tegemist on samasuguse narkoosiga, mida kasutatakse kõikide teiste operatsioonide korral. Vajadus hammaste raviks narkoosis järjest suureneb.

Kliinikumis on narkoosis hammaste ravi lastele Tervisekassa poolt 100% kompenseeritud, arstipoolsel näidustusel ka täiskasvanutele.

Kui valida kolm tegevust, et tagada hea suutervis, siis millised on Teie soovitused?

Hammaste tervena hoidmiseks on vaja õigeid harjumusi ja igapäevast rutiini. Kolm esimest eluaastat on hammaste tervena püsimise seisukohalt väga olulised. Kui neid kolme reeglit ei järgita, on sageli tulemuseks, et inimene käib eluaeg hambaarsti juures, arvates, et tegemist on päriliku veaga. Tegelikult tuleb otsida põhjusi vanemate harjumustest.

1. Hammaste puhastamisega tuleb kohe, kui need suhu lõikuvad ehk siis umbes kuue kuu vanuselt. Kindlasti ei tohiks oodata lapse kahe- või kolmeaastaseks saamist, sest hammaste tervise seisukohalt on siis juba hilja.
2. Oluline on hambaid pesta hommikul ja õhtul. Nii lapsed kui täiskasvanud peaksid minema voodisse puhaste pestud hammastega. Hammaste pesemise käigus peavad hambapinnad tõesti katust puhtaks saama, mistõttu peab pesu kestma vähemalt 2 minutit. Lapsed vajavad hammaste puhastamisel vanemate abi.
3. Kui hambad on suhu lõikunud, tuleb pidada söömise ja joomise vahel pausi 3 tundi. Hambad vajavad toidust puhkust, et mineraalained saaksid hambaemailis taastuda. Söögikordade vahel võiks juua ainult puhast vett piima, mahla ja gaseeritud vee asemel. Hea oleks väikelaste puhul vältida ka sagedaist öist söömist ning sama kehtib isegi rinnapiima puhul.

Kuidas Kliinikumi lastestomatoloogia vastuvõttudele pöörduda?

Laste hambaarsti juurde saab registreeruda helistades Kliinikumi registratuuri 731 9100 või kasutades digiregistratuuri. Samuti on patsientide jaoks kasutusel stomatoloogia kliiniku registratuuri telefoninumber 731 9889 ning e-posti aadress See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..

Kliinikumi Leht

Lisatud: 29 September 2023

19. maist kuni 16. juunini 2023 viidi Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajate seas teistkordselt läbi patsiendiohutuskultuuri uuring. Andmete kogumiseks kasutati AHRQ Surveys on Patient Safety Culture (SOPS) Hospital Survey küsimustikku, mis koosnes 34 ohutuskultuuri hindavast küsimusest. Uuringu viisid 2023. aastal läbi ka mitmed teised Eesti haiglad.

Elektroonilise küsimustiku täitis 330 töötajat 28 kliinikust ja teenistusest, enim vastanuid oli sisekliinikust ning anestesioloogia ja intensiivravi kliinikust. Ligi pooled (48%) uuringus osalejatest olid õed, abiõed ja  ämmaemandad, 24% arstid, 11% füsioterapeudid, logopeedid, psühholoogid, sotsiaaltöötajad ja teised tervishoiuspetsialistid, 9% tugipersonali esindajaid ning 8% hooldustöötajad. Enam kui pooled küsitletutest (54%) olid haiglas töötanud 11 aastat ja enam, 52% vastanutest töötas Kliinikumis 30–40 tundi nädalas ning enamikul (89%) oli tööl otsene kokkupuude patsientidega.

Kirjeldades oma üksuse ohutuskultuuri, nõustuti kõige enam väitega, et kiirel ajal aitavad töötajad üksteist ning seda toetab ka vastajate positiivne hinnang tõhusale meeskonnatööle. Enam kui pooled vastanutest nõustusid ka sellega, et vigade esinemise korral keskendutakse pigem vigadest õppimisele kui töötajate süüdistamisele ning 43% töötajate hinnangul vaadatakse üksuses patsiendiohutuse parandamise eesmärgil regulaarselt tööprotsesse üle ning tehakse vajalikke muudatusi.

Samas esineb töötajate hinnangul ka negatiivse ohutuskultuuri ilminguid. Näiteks 25%–30% vastanute hinnangul ei toetata piisavalt patsiendiohutuse vastu eksinud töötajaid, töötajatele pannakse pahaks nende tehtud vigu ning patsiendiohutusjuhtumitest raporteerimisel tundub töötajatele, et juhtumi käsitlemise asemel karistatakse pigem juhtumist teatajat.

Peaaegu kaks kolmandikku vastanutest nõustusid väitega, et ületundide tegemine ja osakonna kiire töötempo võib mõjutada patsientide ohutust.

Patsiendiohutusega seotud suhtlemist hinnati üldiselt positiivselt. Peaaegu kolme neljandiku vastanute hinnangul antakse enamasti või alati teada, kui märgatakse midagi, mis võib patsientide ravi negatiivselt mõjutada. Enam kui poolte vastanute hinnangul teavitatakse töötajaid üksuses juhtunud vigadest, neid vigu arutatakse ja töötajatele antakse ka tehtud muudatustest teada. Siiski tuleb ligi 20% vastanute hinnangul ette olukordi, kus töötajad ei julge esitada küsimusi, kui midagi tundub olevat valesti.

Positiivse trendina võrreldes 2020. aastaga on suurenenud patsiendiohutusjuhtumitest teatamine. Viimase aasta jooksul andsid vähemalt ühest patsiendiohutusjuhtumist teada 53% õdedest, 44% tervishoiuspetsialistidest, 40% arstidest, 38% tugipersonalist ning 20% hooldajatest. Patsiendiohutusjuhtumitest raporteerimine ei seostunud sellega, kas töötaja puutub oma töös igapäevaselt patsientidega kokku või mitte. Sagedamini teatasid juhtumitest töötajad, kelle nädala töötundide arv oli suurem.

Uuringust selgus, et varasema küsitlusega võrreldes olid töötajad patsiendiohutuse suhtes kriitilisemad ning vähenenud oli nende töötajate osakaal, kes hindasid patsiendiohutust oma üksuses väga heaks või suurepäraseks. Oma töövaldkonnas hinnatakse patsiendiohutust enamasti heaks või rahuldavaks, 23% vastanute hinnangul on nende üksuses patsiendiohutus väga hea ning 4% arvates suurepärane. Kõige kõrgemalt hindasid patsiendiohutust oma üksuses hooldajad ning kõige madalamalt arstid. Pikema staažiga töötajad hindasid patsiendiohutust oma üksuses tagasihoidlikumalt, samuti andsid patsiendiohutusele madalama hinnangu suurema koormusega töötavad inimesed.

Ohutuskultuuri koondnäitajad

Loe edasi...