Lisatud: 30 August 2023

Kliinikumi geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku laboratoorse geneetika osakonna meeskonna koosseis täieneb igal aastal, et tagada analüüside mahu kasv vastavalt nõudlusele. Kliinikumi Leht küsis osakonna vanemlaborispetsialistilt Hanno Roomerelt ning laborispetsialistilt Mikk Toomingalt, mida kujutab endast töö geneetika laboris.

Mille poolest erineb laboratoorse geneetika osakonna töö teiste laborite tööst?

Hanno Roomere: Molekulaardiagnostika labori töö L. Puusepa 2 maja teisel korrusel on väga mitmekesine ning nõuab laboritöötajatelt suuremat ettevalmistust ja kasuks tulevad molekulaarbioloogia-alased teadmised. Kõik meie osakonnaga ühinevad töötajad, nii bioanalüütikud kui laborispetsialistid, läbivad kohapeal spetsialiseerumiseks täiendava õppe töö kõrvalt. Enamasti on meie kolleegid kas arsti, biomeditsiini või geenitehnoloogia taustaga.

Kui rääkida spetsialisti tööst, siis kõige ajamahukam osa  on analüüsitulemuste interpreteerimine – analüüside vastused on patsiendipõhised ning nii-öelda standardvastuseid meil ei ole. Mõne analüüsi tulemusega avastame aga hoopis midagi uut ning siis tuleb vastuse koostamisega alustada nullist, koguda infot, uurida muu maailma praktikat ning teaduskirjandust. Samuti on oluline osa meie tööst teiste kolleegide nõustamine nii analüüside tellimise kui ka vastuste tõlgendamise osas.

Mikk Tooming: Kuigi võiks arvata, et tänapäeval on kõik  automatiseeritud, siis meie laboris on kasutusel palju erinevaid meetodeid, mis nõuavad ka käsitööd. Pakume rohkem kui 100 erinevat analüüsi. Me ei saa kasutada ühte automatiseeritud analüüsi, vaid peame tegema  ka täpsust nõudvat käsitööd.

Milliseid analüüse teilt enim tellitakse?

Hanno Roomere: Analüüside ampluaa on lai – näiteks sünnieelne diagnostika, pärilike haiguste diagnostika nii lapseeas kui ka  täiskasvanu-eas algavatele haigustele, analüüsid päriliku vähi diagnostikaks ning  täiesti eraldi valdkonna moodustab kasvajakoest tehtavad analüüsid. Tegelikult on meil võimekus pakkuda kõiki geenianalüüse ning oleme pidevalt avatud ka uute meetodite arendamisele. Viimasel ajal on oluliselt kasvanud onkogeneetika analüüside tellimine, mille abil raviarstid saavad infot nii päriliku vähi riskide kohta kui ka kasvajakoest määratavate geenimuutuste korral täpsustada diagnoosi, määrata ja jälgida ravi kulgu, seda vajadusel korrigeerida või saada hoopis infot haiguse prognoosi osas..

Mikk Tooming: Lisaks ka farmakogeneetilised uuringud, mis on vajalikud siis, kui patsient saab vähiravi ning on vaja veenduda talle sobivas raviskeemis. Kindlasti leiavad rakendust ka uued personaalmeditsiini põhised diagnostika lahendused.

Kuidas sünnivad labori uued meetodid?

Hanno Roomere: Uued meetodid sünnivad kas meie enda initsiatiivil või koostöös teiste erialade arstidega. Ehk kui ravitöö poole pealt on surve ja küsijaid mitmeid, siis teame, et ka nõudlus on olemas.

Mikk Tooming: Nii näiteks juurutasime koostöös onkoloogidega kasvajakoe molekulaarse profileerimise, kuna seda meetodit Eestis veel polnud. Mujal maailmas toimuvad taolised analüüsid võib-olla rohkem patoloogiakeskustes ning ka meil on Kliinikumi patoloogiateenistusega väga hea koostöö, kelle kaasabil saabub meile uuritav materjal.

Geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku labori seadmed on täna sellised, et meil on võimekus kõiki maailmas olemasolevaid metoodikaid siinsamas Tartus teha. See on suur muutus aastatetaguse ajaga, mil analüüside vastuseid oodati nädalaid või isegi kuid teistest riikidest.

Hanno Roomere: meie labori suur erisus seisneb ka geenitestide andmete kogus, mida on vajadusel võimalik teadustöös kasutada – selleks, et arendada uusi diagnostika- või ravimeetodeid.

Kellel on võimalik laboratoorse geneetika osakonnast geenianalüüse tellida?

Hanno Roomere: Kõikidel tervishoiuasutustel ning vajalik on, et näidustuse üle analüüsiks otsustab arst. Ligikaudu pooled analüüsid tellitakse Kliinikumisiseselt ning pooled väljast nii teiste haiglate kui perearstide poolt. Samuti oleme partneriks teistele ettevõtetele, näiteks tuberkuloosi bakterite sekveneerimise ning HLA sekveneerimise korral.

Mis te arvate, mida toob tulevik laboratoorses geneetikas?

Mikk Tooming: Heameel on öelda, et tehnika taha Kliinikumis ükski arendus ei jää. Meie uue Illumina NovaSeq X Plus sekvenaatoriga on võimalik kogu genoomi sekveneerimine teha kuni 20 000 isikule aastas. See on 2,5 korda rohkem, kui eelmise seeria tippmudelil.

Tulevikus liigutakse aina enam geenipaneelidelt ülegenoomsele sekveneerimisele, millega on võimalik saada inimese genoomi kohta kogu info. Seda meie uus sekvenaator ka võimaldab, mis võib tähendada uusi leide, avastusi ja seoseid geenide ja haiguste vahel. Eriti, kui arvestame, et täna jääb genoomist veel 98% enamasti uurimata. Seega toob tulevik kindlasti uusi teadmisi!

Hanno Roomere: Tulevik toob kindlasti ka vedelbiopsia analüüsid ehk nn rakuvaba DNA analüüsid. Vereplasma test võimaldab näiteks teha lootediagnostikat ja hinnata kasvajavastase ravi toimimist või otsida hoopis sobivat sihtmärki onkoloogilises ravis. Samuti näiteks, kui kasvaja biopsiat ei ole võimalik võtta koest, saab geenivariante analüüsida kasutades rakuvaba DNA-d verest.

Mis teile oma töös rõõmu pakub?

Mikk Tooming: See, et geneetika on väga kiiresti arenev valdkond. Peame hoidma end pidevalt kursis nii eriala teaduskirjandusega kui ka meetoditega mujal maailmaturul.

Hanno Roomere: Jah, geneetika on alati ajast eest. Professionaalset rõõmu pakub ka see, kui leiame vastuse arsti poolt püstitatud küsimusele. Või kui leiame mõne päris uue geenimuutuse, mida pole varem Eestis või koguni mujal maailmas kirjeldatud.

Samuti olen uhke, et meie labori kolm järgmise põlvkonna sekveneerimise meetodit on akrediteeritud Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt. Ning teadustöö osakaalu üle meie kolleegide seas – näiteks Mikk on pühendunud oma doktoritöös kõikidele Eestis esinevatele rinna- ja munasarjavähi variantidele. Kohe kaitseb oma doktoritöö ka meditsiinigeneetik dr Laura Roht, kes keskendus töös kolorektaalvähile.

Kliinikumi Leht

Dr Tiina Kahre, geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku laboratoorse geneetika osakonna juht: Hanno Roomere on töötanud Kliinikumis juba peaaegu 10 aastat ja tegelenud nii onkogeneetika testide interpretatsiooni kui ka suurte ülegenoomsete geenipaneelide tulemuste tõlgendamisega haruldaste haiguste diagnostikas. Hanno on kompetentne ja motiveeritud kolleeg ning aidanud igati kaasa geneetika valdkonna arengule. Alates 2022. aasta lõpust on ta molekulaardiagnostika labori juhataja.

Mikk Tooming töötab molekulaardiagnostika laboris arendusspetsialistina ning seega on kõigi uute analüüside sisseviimisel Miku panus olulise tähtsusega. Mikk on väga entusiastliku ellusuhtumisega abivalmis kolleeg. Olles huvitatud uutest võimalustest geneetika valdkonnas, jagab ta uudiseid viimastest läbimurretest DNA-uuringute alal oma taskuhäälingus „Genoomiline“ ning töötab selle nimel, et rakendada uusimaid teadmisi ka meie molekulaardiagnostika laboris.

Dr Sander Pajusalu, geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku juht: Laborispetsialistide töö on geneetika ja personaalmeditsiini laborites kesksel kohal. Nende ekspertteadmiste ja oskuste najal seisab moodne geenidiagnostika. Piltlikult võib öelda, et nemad tõlgivad DNA keele arstide keelde ning ega kumbki neist keeltest just lihtne ei ole. Kliinikumi vaatest on oluline märkida, et läbi laborispetsialistide ametikohtade on Kliinikum atraktiivseks karjäärivalikuks ka geenitehnoloogia, biomeditsiini ja mitmete teiste ülikooli õppekavade lõpetanutele. See tõestab veelgi 21. sajandi meditsiini interdistsiplinaarsust ja tähtsustab veelgi Kliinikumi ja ülikooli mõlemapoolse partnerluse olulisust ka väljaspool meditsiiniteaduste valdkonda. Mikk Tooming ja Hanno Roomere on mõlemad väga suurte teadmiste ja kogemustega eksperdid ja kolleegidena väga tunnustatud.

Lisatud: 30 August 2023

Kliinikumi südamekliiniku ambulatoorse kardioloogia osakonnas teevad iseseisvaid vastuvõtte kolm õde keskendudes infarktijärgsetele ja südamepuudulikkusega patsientidele.

2021. aastal käivitus südameinfarktiga patsiendi haiglajärgse teekonna projekt, mille oluliseks komponendiks on haiglaravile järgnev infarktiõe vastuvõtt. „Õde hindab vastuvõtul patsiendi kodust toimetulekut, raviskeemi mõistmist ja valmisolekut oma elustiili korrigeerida,“ selgitas ambulatoorse kardioloogia osakonna õde Birgit Nädal. Lisaks hindab õde patsiendi objektiivset leidu, tunneb ära alarmeerivad probleemid ning määrab vereanalüüsid.

Teiseks tegevussuunaks on südamepuudulikkuse õendus, mille teket kannustas nii Kliinikumi esimese südamepumba paigaldus 2014. aastal kui ka sellele järgnenud südamesiirdamise programm. Kliinikumis tegeleb südamepuudulikkusega patsientidega ambulatoorse kardioloogia osakonna õde Annika Elmet. „Nii südamepumbaga kui ka siirdamist ootavate ja siirdamisjärgsete patsientidega on praeguseks saavutatud hästi toimiv töörütm, kus rutiinsed tegevused tehakse õendusvisiitide käigus ja arsti nõuanne on vajalik vaid probleemide korral,“ selgitas Elmet.

Elmeti töö seisneb ka pidevas koostöös põhjanaabritega, kelle juures Eesti patsientidele südamed siirdatakse. „See nõuab head suhtlust ning valmisolekut oma töö käigus 3–4 erinevat keelt kasutada,“ kirjeldas Elmet koostööd Helsingi Ülikoolihaiglaga. „Südamepumbaga ja siiratud patsientide eripäraks on tervisemurede spetsiifilisus ning ootamatus, mistõttu peab neil olema võimalus ööpäevaringselt vastava ala meditsiinitöötajaga kontakteeruda,“ lisas Elmet tuues näiteks, et Helsingis on selleks 4–5 valveid tegevat õde, Kliinikumis hetkel üks.

„Tänapäeval on levimas seisukoht, et kindlate ülesannete ja otsustusõiguse usaldamine õele on tervishoiusüsteemi tasakaalustav. Eriti rahul on patsiendid, kes tunnevad, et õel on tema jaoks rohkem aega ning ta ei lahku vastuvõtult segaduses ja küsimustega,“ kirjeldas iseseisvaid vastuvõtte tegev õde Kristina Sobchenko patsientide positiivset tagasisidet. „Ka südamekliiniku arstid kiidavad õdede iseseisvat tegevust, kuid on alati valmis appi tulema,“ rääkisid õed.

8.–10. juunil osalesid südamekliiniku õed Reykjavikis Põhja-Baltimaade Kardioloogiakongressil, mille kavas oli ka põhjalik õendusprogramm, kus Annika Elmet tegi ka kaks ettekannet. „Sellises mahus ja sellise põhjalikkusega ei ole iseseisva õenduse teemasid kongressidel varem käsitletud, mis kinnitab, et õendus on Skandinaavias jõudsalt arenemas uueks iseseisvaks erialaks, kus tegutsemise ja otsustamise ruum on oluliselt suurem ning õendusteadus käib igapäevase töö juurde,“ selgitas Nädal.

2021. aastal tegid südamekliiniku ambulatoorse osakonna kolm õde 588 iseseisvat vastuvõttu, eelmisel aastal juba 837. Ambulatoorse kardioloogia osakonna õendusjuhi Kerit Kalderi sõnul on vastuvõttude arv iga aastaga suurenemas. „Õdede iseseisvate vastuvõttude aluseks on hea koostöö arstidega, kes on vajadusel õdedele abiks ja toeks. Õed Annika, Birgit ja Kristina teevad oma tööd suure pühendumusega ning nad on alati patsientide jaoks olemas. Neile on alati toeks arstid dr Timo Alter, dr Marit Aasaru, dr Märt Elmet ja dr Mai Blöndal,“ lisas Kalder.

„Moodsa kardioloogilise ravi alustala on tugev õendus. Üldiselt ollakse arvamusel, et Eesti üks tugevamaid südamepuudulikkusega tegelevatest õe iseseisvatest vastuvõttudest on just Kliinikumis. Lisaks on innovatiivne infarktijärgne vastuvõtt. Olles töötanud mitmes Skandinaavia haiglas, saan julgelt öelda, et meie õed on võimekad ja kogenud. See on suur väärtus ja ressurss, mida tuleb toetada. Ka teised haiglad plaanivad antud vastuvõtu tööd sisse seada, kuid minu teada ei ole sarnast veel ei Eestis ega Baltikumis. Meie eesmärk on jätkata patsiendikeskse tööga, innovatiivsete lahendustega ja olla hea partner kõrgkoolidele,“ kirjeldas kardioloog dr Mai Blöndal, kelle juhtimisel Kliinikumis ambulatoorse kardioloogia iseseivat õendustööd arendatud on.

Kliinikumi Leht 

Lisatud: 30 August 2023

22. augustil 2023 kaitses Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku arst-õppejõud Kärt Simre Biomeedikumis filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja “Development of coeliac disease in two populations with different environmental backgrounds” (“Tsöliaakia teke kahes erineva keskkonna-taustaga naaberriigis”).

Juhendajad: immunoloogia professor Raivo Uibo (PhD (meditsiiniteadused), TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut), lastegastroenteroloogia kaasprofessor Oivi Uibo (dr. med. (meditsiin), TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja pediaatria professor Vallo Tillmann (dr. med. (pediaatria), TÜ kliinilise meditsiini instituut). 

Oponent: Marko Kalliomäki (MD, PhD), Turu Ülikool, Soome.

Kokkuvõte

Tsöliaakia on immuunvahendatud haigus, mis tekib geneetilise eelsoodumusega isikutel gluteeni ja gluteeniga seotud prolamiinide toimel. Tsöliaakiat võivad vallandada nisuvalgu gluteeni laguprodukt gliadiin, rukkivalk sekaliin ja odravalk hordeiin. Viimastel aastakümnetel on tsöliaakia esinemissagedus suurenenud ülemaailmselt ning erinevate piirkondade vahel võib esineda suuri erinevusi. Kuna enamikel inimestel, kellel esineb geneetiline eelsoodumus tsöliaakia tekkeks ning on olnud kokkupuude gluteeniga, ei teki haigust, siis peavad haiguse tekkega olema seotud ka erinevad keskkondlikud tegurid. Doktoritöö peamine eesmärk oli uurida lapseea tsöliaakia teket kahes erineva sotsiaalmajandusliku taustaga naaberriigis – Eestis ja Soomes ning uurida täpsemalt tsöliaakia erinevaid riskifaktoreid. Peamine huvi oli imikuea ja väikelapse toitumisel ja infektsioonidel. Lisaks rinnapiima mikrobioota määramine ning selle seos rinnapiima immunoloogiliste markeritega. 

Uuritavad ja uuringumaterjal pärinesid rahvusvahelisest DIABIMMUNE uuringust, mille eesmärgiks oli uurida 1. tüüpi diabeedi ja teiste immuunvahendatud haiguste teket. Uuring koosnes nn sünnikohordist, keda jälgiti sünnist 3. eluaastani ja nn lastekohordist, keda jälgiti 3. eluaastast 5. eluaastani. Eestis tekkis uuringuperioodi jooksul tsöliaakia kaheksal ja Soomes 21 lapsel, kes kõik kaasati käesolevasse uuringusse. Igale tsöliaakia diagnoosiga lapsele valiti kontrollgrupi laps samast DIABIMMUNE uuringust. Rinnapiima analüüsideks valiti nn sünnikohordist kuus last, keda oli jälgitud 3. eluaastani ning kelle kõigi emadelt oli kogutud rinnapiim lapse 3. elukuul ja lastel oli tekkinud tsöliaakia. 18 kontrolli valiti samast kohordist. 

Leidsime, et Eesti ja Soome laste vahel esines oluline erinevus tsöliaakia kumulatiivses haigestumises esimese viie eluaasta jooksul. Tsöliaakia kumulatiivne haigestumine on kõrgem Soomes (0,27% vs 0,77%) ning seal tekivad lastel varem ka tsöliaakia spetsiifilised autoantikehad. Tsöliaakiaga ning kontrollgrupi laste vahel ei olnud erinevust rinnapiimaga toitmise kestvuses ega teraviljade (nisu, rukkis, oder) menüüsse lisamise vanuses. Korduvad infektsioonid varajases eas võivad suurendada riski haigestuda tsöliaakiasse. Emadel, kelle lastel tekkis tsöliaakia, oli rinnapiima mikrobioomis erinevusi võrreldes emadega, kelle lastel tsöliaakiat ei tekkinud.  

Lisatud: 30 August 2023

Euroopa Liidu teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi Horizon Europe vähimissiooni eesmärk on parandada 2030. aastaks enam kui 3 miljoni inimese elu läbi vähi ennetamise ja ravi ning aidata vähki põdevatel inimestel ja nende perekonnaliikmetel elada kauem ja paremini. Projekti „Establishing of Cancer Mission Hubs: Networks and Synergies” (ECHoS) eesmärk on koordineerida seotud teadusuuringuid, innovatsiooni ja tervishoiuvaldkonna tegevusi, lisaks kujundada valdkonna poliitikat inimkeskse tervishoiu ja teadustöö suunas.

Uus Euroopa konsortsium ECHoS, mida toetab vähimissioon, toob kokku 58 juhtivat valitsus-, tervishoiu-, teadus- ja akadeemilist asutust ning mittetulundusühingut ja annab liikmesriikidele ja seotud riikidele võime järk-järgult luua riiklikud vähimissiooni keskused (NCMHs). Nendel riiklikel vähimissiooni keskustel, mis tegutsevad riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, on keskne roll kõigi osapoolte, sealhulgas kodanike, kaasamisel vähktõvega seotud poliitikaaruteludesse.

Eestit esindavad Tartu Ülikooli Kliinikum ja Tartu Ülikool, mis teevad tihedat koostööd konsortsiumi koordineerivate isikute ja Euroopa juhtivate asjatundjatega. Tugivõrgustik koordineerib teadustööd ja innovatsiooni ning tervishoiualaseid tegevusi ja suunab poliitikakujundamise protsesse inimkeskse tervishoiu ning teadustöö poole viisil, mida liikmesriikide eraldiseisvad pingutused ja algatused ei saavuta.

„Vähk on Eestis tõsine terviseprobleem ja sellega võitlemine nõuab meie kõigi ühist pingutust,” ütles dr Kristiina Ojamaa, Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia- ja onkoloogia kliiniku juht ja ECHoSe riiklik koordineerija. „Riikliku vähimissiooni keskuse loomine Eestis on oluline samm riiklike esindajate hääle tugevdamisel Euroopa vähktõvestrateegias. See edendab riiklikku ja rahvusvahelist koostööd, soodustab kaasamist ja juhib innovatsiooni vähktõve ravis. Seetõttu ootame, et ECHoS panustab vähktõvega seotud teadustöösse Eestis. See annab võimaluse kujundada vähiravi täpselt meie patsientide ja ühiskonna vajaduste järgi.“

Kliinikumi Leht

Lisatud: 30 August 2023

Euroopa haiglate ja tervishoiu föderatsiooni vahetusprogramm HOPE, mille põhieesmärgiks on tutvustada erinevaid tervishoiusüsteeme ja töökorraldusi ning vahetada kogemusi, toimus ka sel aastal. 8. mai–4. juuni aset leidnud vahetusprogrammi teemaks oli “Climate and environment: challenges for hospitals and healthcare services”.

HOPE vahetusprogrammi raames avanes mul võimalus Kliinikumi esindajana viibida koos Austria, Saksamaa, Šveitsi, Hollandi, Itaalia ja Moldova esindajatega Taani haiglates. Kogemusi jagasid kolm haiglat: Rigshospitalet, Randers Regional Hospital ja Aarhus University Hospital.

Võrreldes Eestiga on Taani suurim erinevus jätkusuutlikkuse vallas mõttemaailma erinevus. Taani tervishoius on jätkusuutlikkusega tegeletud juba pikki aastaid, samas on see ka riiklik prioriteet. Taani on riigi tasandil seadnud endale eesmärgiks haiglate rohepöörde aastaks 2030 ning selle eesmärgi saavutamiseks on riik eraldanud ka ressursid – nii tööjõu kui rahaliste vahendite näol. Eesmärk on vähendada 70% süsinikujalajälge, 30% ühekordsete materjalide tarbimist, 30% jäätmete teket, 20% energia tarbimist ning suurendada 70% jäätmete taaskasutamist.

Lisaks riigi toele, on Taani haigla osakondades n-ö jätkusuutlikkuse esindajad, kelle ülesanne on iga kuu tegeleda teatud töötundide ulatuses oma osakonna jätkusuutlikkuse projektiga ning osaleda ka haiglaülestel jätkusuutlikkuse aruteludel.

Taanlased teadvustavad endale hästi, et jätkusuutlikkus ei ole ainult prügimajandus, vaid puudutab mitmeid erinevaid valdkondi. HOPE külalised said kogeda jätkusuutlikkuse põhimõtteid nii arstide, õdede, haldusjuhtide, finantsjuhtide kui kommunikatsioonijuhtide silmade läbi. Haigla personal proovib leida häid lahendusi nii selles, kuidas mitte teha ebavajalikke meditsiinilisi protseduure, kuidas vähendada patsientide ravis ühekordsete tarvikute kasutamist, kuidas mõjutada ettevõtteid tootma jätkusuutlikumaid tarvikuid ja tooteid, kuidas arvestada jätkusuutlikkusega finantsotsuste tegemisel, kuidas kaasata töötajaid jätkusuutlikumaid otsuseid tegema kuni selleni, kuidas jätkusuutlikult koristada ja pesu pesta.

Üheks silmapaistvamaks algatuseks on Taani haiglates „Choosing Wisely“¹ kontseptsioon, mille eesmärk on vähendada mittevajalike protseduuride tegemist. Professor Anders Perneri julge väide on, et nimetatud kontseptsiooniga väheneb tervishoius jäätmete teke 20–30%.

Tähelepanuväärne on ka projekt „Green Family Start“², mille raames vähendatakse sünnituse süsinikujalajälge 40–60%. Projekti raames kasutatakse korduskasutatavaid tekstiile ja tarvikuid ning ei kasutata enam paberlinasid. Samuti jagatakse tulevastele emadele teavet, et nad võtaksid sünnitusele kaasa oma veepudeli, aluspesu ning beebiriided.

Uhkust tunti ka projekti „Sustainable Hip Surgery“ üle. Kui enne projekti kasutasid kirurgid sama operatsiooni tegemiseks erinevaid operatsiooniriistade komplekte, siis projekti raames jõudsid nad kokkuleppele, mida nad operatsiooniriistade komplektis vajavad ja mille võib välja jätta. Projekti tulemusena kasutatakse edaspidi ühe ja sama varustusega operatsiooniriistade komplekti, millega vähendatakse jäätmete teket rohkem kui 30%.

Olen väga tänulik võimaluse eest osaleda HOPE vahetusprogrammis. Tõdesin, et kuigi Taani tervishoiuvaldkond on rohepöördes Eestist ees, siis Eesti kõige jätkusuutlikuma haigla, Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajana on mul väga hea tunne, et Kliinikum on selles valdkonnas juba praeguseks viinud ellu mitmed olulised muutused. Ja seda Eesti piiratud ressursside juures. Usun, et Kliinikum suudab olla ka tulevikus Eesti kõige jätkusuutlikum haigla. Meil on olemas kogemused maailma parimatelt ja töötajad, kes suudavad seda ellu viia.

Triin Arujõe
Keskkonna ja puhastuse osakonna juht

1 https://ugeskriftet.dk/dmj/danish-choosing-wisely-concept

2 https://aalborguh.rn.dk/afsnit-og-ambulatorier/gynaekologisk-obstetrisk-afdeling-aalborg/graviditet-foedsel-og-barsel/groen-familiestart

Lisatud: 30 August 2023

Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikus võeti kasutusele tunnustatud ja tõenduspõhine elektroonselt läbiviidav M.I.N.I neuropsühhiaatriline intervjuu, mida kasutatakse vaimse tervise õe esmasel vastuvõtul. Intervjuu eesmärk on hinnata senise praktikaga võrreldes rohkem struktureeritud ja standardiseeritud viisil enamlevinud vaimsetele häiretele iseloomulike haigustunnuste olemasolu või puudumist ning seeläbi toetada patsiendi edasise raviteekonna optimaalsemat planeerimist.

Patsiendi seisundile vastav raviteekond algab õigest probleemide hindamisest ning nüüd on ravimeeskonnal võimalik ravimeeskonnal efektiivsemalt ja sihitumalt pakkuda patsiendile vajaminevaid teenuseid ja seeläbi vähendada vaimse tervise kriisi eskaleerumist. M.I.N.I intervjuu oma erimoodulitega sobib kasutamiseks nii täiskasvanutel kui lastel ja noorukitel.

„Testisime M.I.N.I intervjuu paber-pliiats versiooni 2022. aastal. Peamine muudatus varasemaga võrreldes on täna see, et meil on nüüd kasutusel elektrooniline versioon, mis on juba elektroonilise haiguslooga ehk eHL-ga liidetud. Elektrooniline poolstruktureeritud intervjuu on mugavam nii patsiendile kui ka intervjuu läbiviijale. Lisaks võimaldab e-versiooni juurutamine kasutada intervjuu kõige kaasaegsemat versiooni. Uuendusena võtsime kasutusele eM.I.N.I Kidi ehk spetsiifiliselt laste ja noorte vaimse tervise murede hindamist võimaldava versiooni, mida ei olnud varem üldse Eestis kasutatud,“ kirjeldas psühhiaatriakliiniku ülemõde Reet Tohvre.

M.I.N.I neuropsühhiaatriline intervjuu valiti välja erinevate Eesti tervishoiuspetsialistide konsensusarvamusena ning on sobilik kasutamiseks erinevatel ravitasanditel, sealhulgas ka esmatasandil. Lisaks on M.I.N.I intervjuul erimoodulid, mis võimaldavad monitoorida patsiendi seisundit tema raviteekonna vältel. Nii ravimeeskond kui patsient võivad kindlamad olla, et olulisemad vaimse tervise häired saavad kaardistatud.

Psühhiaatriakliiniku vanemarst-õppejõud dr Liina Haring sõnas: „Meie suureks eesmärgiks on kasutusele võtta tänapäevased, tõenduspõhised ning meie keele- ja kultuuriruumi kohandatud vaimse tervise probleeme tuvastavad hindamisvahendid. Kui somaatilises meditsiinis on võimalik haiguste tuvastamiseks ja haiguste raskusastme määramiseks analüüsida bioloogilist materjali, kasutada erinevaid radioloogilisi meetodeid või uurida ja mõõta organismi funktsioone, siis meie erialal patsiendi seisundi usaldusväärseks hindamiseks mõeldud biomarkereid kliinilisse praktikasse veel jõudnud ei ole. Meie töövahenditeks on meie töötajate teadmised, oskused, kogemused ning siinsesse kultuuriruumi kohandatud mõõdikud, psühhoterapeutilised sekkumistehnikad ja ravimid. Parima ravikäsitluse aluseks on patsiendil esinevate haigustunnuste laiapõhjaline kaardistamine. Psühhiaatrias on häirete tuvastamisel olulisel kohal informatsioon, mida saadakse patsientide lähedastelt, patsientide haigustunnuste kirjeldustest ja enesekohastest testidest ning nii kliinilisest intervjuust kui ka spetsialistide struktureeritud viisil antud hinnangutest. M.I.N.I on üks rahvusvaheliselt tunnustatumaid struktureeritud intervjuusid, mida kasutatakse nii teadusuuringutes kui ka igapäevases kliinilises töös.“

Ülemõde tõi välja, et nii varasema M.I.N.I paberversiooni kui ka M.I.N.I  e-versiooni kasutusvõimaluste loomisesse ja arendamisesse on olulisel määral panustanud Kliinikumi projektijuht Richard Jalakas. „Huvi eM.I.N.I kasutusele võtta on üles näidanud kõik Eesti suuremad psühhiaatriahaiglad, kuid litsentsi saamine ja uudse metoodika juurutamine on olnud nii aja- ja töömahukas kui ka kulukas. Projekti käesolevas etapis on liitunud Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Ida-Viru Keskhaigla. Plaanis on kaasata teisi psühhiaatrilise abi teenuseosutajaid, sealhulgas Tallinna Lastehaigla, Pärnu Haigla, Viljandi Haigla,“ kirjeldas Reet Tohvre. Ta lisas, et jooksvalt otsitakse võimalusi metoodika rakendamisvõimaluse kohta ka esmatasandil. eM.I.N.I kasutusele võtmist toetab Tervisekassa.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 21 Juuni 2023

Tartu Ülikooli Kliinikum osales maikuus koos teiste Euroopa haiglaapteekidega 3D-tabletiprinteri testimiseks.

„3D-prinditud tabletid on abiks eelkõige neelamishäiretega patsientidele, lastele, intensiivravi patsientidele, kelle jaoks on tablettide neelamine raske või võimatu. Testime hetkel närimistablette, samuti soovime suus lahustuvaid tablette, mis oleksid kasutatavad näiteks intensiivravi patsientide puhul,“ tutvustas Tartu Ülikooli Kliinikumi apteegi vanemproviisor Jana Lass.

Ta lisas, et tablettide printimine muudab nende kasutamise mugavamaks nii patsientidele kui töötajatele. „Paljude ravimite puhul ei toodeta lastele sobivaid annuseid, sest ravimitööstus keskendub eelkõige suuremale tarbijate rühmale ning ebastandardseid annuseid valmiskujul ei ole. Hetkel purustame me näiteks vajaminevad ravimid pulbriks, kaalume vajaliku annuse paberkottidesse ning edastame need siis osakondadesse. Osakondade töötajatele oleme omakorda töötanud välja juhendid, kuidas pulbrit võib lahustada ning kuidas seda patsiendi kaalu kohta arvestada. Kindlasti on prinditud tablettide puhul tegemist patsiendisõbalikuma ravimivormiga. Närimistablettidel on meeldiv maitse, neid on kerge võtta,“ rääkis Jana Lass.  

Soome firma Curify Labs 3D-tabletiprinter prindib korraga kuni 16 tabletti kasutades selleks ravimitinte, mis sisaldavad erinevaid toimeaineid. Iga tablett kaalutakse alusel eraldi ning täpsest kaalust kõrvalekaldumine kuvatakse koheselt. Curify Labs ravimiprinteril on ISO 13485 sertifikaat. „3D-tabletiprinter hoiab kokku aega, on täpsem, patsiendisõbralikum. Haiglaapteekides ei olnud varasemalt võimalust tablettide tootmiseks, seda said teha ainult ravimitööstused. Seetõttu on see suur samm personaalseerituse ja patsientide vajadustele vastamise suunas,“ võttis Jana Lass kokku.

Kliinikumi Leht  

Lisatud: 21 Juuni 2023

8. juunil tähistas Tartu Ülikooli Kliinikumi kopsukliinik oma 100. sünnipäeva. Sajandi jooksul ravitud kopsuhaigused on küll ajas muutunud, ent nende haiguste ravimise kompetents on kujundanud kopsukliinikust Eesti ainsa pulmonoloogia eriala organkliiniku. 

Kopsukliinikus diagnoositakse ja ravitakse nii ambulatoorselt kui ka haiglaravil kõiki hingamisteede haigusi ja kopsuhaigusi, mida täiendab ka rindkerepiirkonna kirurgiline ravi, samuti funktsionaalne diagnostika, erinevad bronhoskoopilised protseduurid ja invasiivne kirurgiline diagnostika. Tihe koostöö kirurgide ja kopsuarstide vahel on aidanud luua kvalitatiivset erinevust. Selle tulemusel on saanud võimalikuks ka kopsutransplantatsiooni arendamine, mis eeldab tervishoiutöötajatelt nii kõrget kirurgilist taset kui ka oskusi raviks enne ja pärast siirdamist,“ tutvustas kopsukliiniku juht dr Rain Jõgi.

Kui tänases hetkes töötab Kliinikumi kopsukliinikus 135 töötajat, siis 1923. aastal, mida loetakse kopsukliiniku tegevuse alguses, oli patsientide päralt vaid üks arst. „Tartu Tiisikuse Nõuandla juhataja oli sisehaiguste eriala õppinud dr Klavdia Bežanitskaja, kelle üheks ülesandeks olid patsientide koduvisiidid. Nõuandlas olid võimalikud küll röntgenläbivalgustused, ent mitte haiglaravi. Selle ajastu kopsuhaiguste märksõna ja väljakutse oli tuberkuloos, mida põdes iga 111 inimene rahvastikust. Kolmandik haigestunutest suri, kolmandik invaliidistus ning kolmandik paranes. Sealjuures haigestusid ka kopsukliiniku töötajad, ravides patsiente oma tervist ohtu pannes. Peamiseks raviprotseduuriks oli kollapsteraapia ehk kunsttehislik õhkrind. Et tuberkuloosiga toimetulek oli riiklik prioriteet, siis rajati järgmistel aastakümnetel juurde nii haiglaravikohti kui värvati personali. Esimene antibiootikum, mis toimis tuberkuloosikepikesele, oli 1943. aastal isoleeritud streptomütisiin. 1950. aastatel tuberkuloosiravis laialt kasutusele võetud antibakteriaalne ravi langetas tuberkuloosi haigestumist 1950–1980 aastatel kümme korda võrreldes varasemaga. Bakterite levitamine oli saadud kontrolli alla tulemusliku raviga,“ rääkis dr Jõgi. Ta lisas, et täna on üle Eesti aastas kokku umbes 100 tuberkuloosi haigusjuhtu, mis näitab, et haigus on muutunud harvaesinevaks.

Tuberkulooosi kontrolli alla saamine tõstis fookusesse teised hingamisteede ja kopsuhaigused. Üheks selliseks haiguseks oli astma. „Seda, mida toona nimetati astmaks, tunneme täna n-ö raske astmana. Ka siin on olnud käsitlust muutvaks väga head ravimid. Kui alguses vajasid astmahaiged ka haiglaravi, siis täna enam astmahaigeid ei hospitaliseerita, kuna haigus on ravimitega enamikel juhtudest suurepäraselt kontrollitav,“ lausus kopsukliiniku juht. „Leiutati“ ka päris uusi haigusi: „Üheks selliseks haiguseks on krooniline obstruktiivne kopsuhaigus (KOK), mida diagnoosime 1990. aastate algusest. Tegemist on vananevale ühiskonnale omase haigusega, enamasti ilmnevad haigusnähud inimestel, kes vanust 70 ja enam. Peamiseks KOK riskiteguriks on suitsetamine. Vanemaealiste hulgas on KOK levimus kõrgem kui astma levimus ning see on ka suurema koormusega ühiskonnale, kuna KOK ägenemiste korral vajavad patsiendid haiglaravi ning haigus vähendab olulisel patsientide töövõimet,“ selgitas kopsukliiniku juht. Ta lisas, et haigusi, mida kopsukliinikus veel ravitakse, on mitmeid. Lisaks tuberkuloosile võivad kopse tabada erinevad bakteriaalsed haigused, viirushaigused ning seeneinfektsioonidest põhjustatud haigused, samuti interstitsiaalsed kopsuhaigused, granulomatoossed protsessid, süsteemsete sidekoehaiguste kopsumanifestatsioonid ja palju muud. Täpsem diagnostika ja paremad ravivõimalused ei vähenda haiguste hulka, nosoloogilisi ühikuid aastatega pigem lisandub. „Meil on kõigil veel ka värskelt meeles COVID-19 pandeemia, mis mõjutas samuti kopsude tervist. Infektsioonid tulevad ja lähevad, ent kui tegemist on õhu teel levivate infektsioonidega, saavad sageli mõjutatud ka kopsud. Peame olema valmis selleks, et sarnane olukord võib korduda. On väga oluline valmistuda selleks juba täna ning et meil oleks olemas nõuetekohane respiratoorsete infektsioonide osakond patsientide vastuvõtmiseks,“ rõhutas dr Jõgi.

Praeguse ajahetke üheks märksõnaks on kopsuvähi varane avastamine.

Loe edasi...

Lisatud: 21 Juuni 2023

8. juunil 2023 kaitses Anni Lepland filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja “Precision targeting of tumour-associated macrophages in triple negative breast cancer” (“Kasvajat toetavatele makrofaagidele suunatud täppisteraapia prekliiniline arendus, kasutades kolmiknegatiivse rinnavähi hiiremudeleid”).

Juhendajad: külalisteadur Pablo David Scodeller (PhD, TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut) ja nanomeditsiini professor Tambet Teesalu (PhD (arengubioloogia), TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut).

Oponent: dotsent Maija Hollmen (PhD), Medicity Research Laboratory, Institute of Biomedicine, University of Turku, Soome.

Kokkuvõte

Rinnavähk mõjutab maailmas ~2.3 miljonit inimest, põhjustades igal aastal peaaegu 700 000 surmajuhtumit. Eestis diagnoositakse igal nädalal keskmiselt 16 uut rinnavähi juhtu ja 5 inimest kaotavad selle vähi tõttu oma elu. Rinnavähk on väga heterogeenne, mis tõttu jagatakse see ravi paremaks planeerimiseks erinevatesse alatüüpidesse. Kolmiknegatiivne rinnavähk (ingl triple negative breast cancer, TNBC) on kõige agressiivsem alatüüp, mis moodustab kuni 20% kõigist juhtudest. Tavaliselt mõjutab see alla 50-aastaseid naisi, kes ei osale rutiinsel mammograafial; seetõttu on tihti kasvaja diagnoosimise hetkeks jõudnud areneda juba hilisesse staadiumisse. Kolmiknegatiivne tähendab, et see on negatiivne östrogeeni ja progesterooni retseptorite ning inimese epidermaalse kasvufaktori retseptor 2 suhtes. Seetõttu on sellel rinnavähi tüübil vähem ravivõimalusi, kui teiste alatüüpide puhul. Keemiaravi ravimid üksinda pole spetsiifilised, mis tähendab, et need mõjutavad vähiravi ajal kogu keha. Seetõttu on vaja uusi täpseid ravimeetodeid. Kolmiknegatiivne rinnavähk muudab organismi enda immuunsüsteemist pärinevad makrofaagid kasvaja poolt spetsiaalseteks makrofaagideks, mida nimetatakse kasvajat toetavateks makrofaagideks, mis aitavad kasvajal kasvada, metastaseeruda ja kõrvale põigata keha normaalse kaitseliini, T-lümfotsüütide, eest. Selles doktoritöös kõrvaldasime me kasvajat toetavad makrofaagid või muutsime need kasvajavastasteks makrofaagideks ja uurisime, mis mõju see avaldab kasvaja progresseerumisele ja positiivse immuunvastuse aktiveerumisele. Selleks kavandasime ja arendasime välja uued ühendid, mis suunavad ravimid täpselt kasvajat toetavatesse makrofaagidesse, kuna nende küljes on peptiid, mis on spetsiifiline ainult nendele makrofaagidele. Me näitasime, et meie peptiidipõhistel ühenditel oli terapeutiline mõju, nad aktiveerisid immuunsüsteemi ning olid ohutumad ja tõhusamad kui tavaline keemiaravi. Tulevikus näeme, et meie välja töötatud peptiid-juhitavaid ühendeid saaks kasutada kombinatsioonis teiste ravimeetoditega selle kliiniliselt raske haiguse ravimiseks.

Lisatud: 21 Juuni 2023

1. juunil, mil tähistati lastekaitsepäeva ning avalikkuse pilgud olid suunatud partide võiduvõtmisele Kadriorus, viibis Kliinikumis haiglaravil kümme kasvajadiagnoosiga väikest patsienti.

„Tervise Arengu Instituudi andmetel diagnoositakse Eestis keskmiselt 35 uut vähi juhtu aastas lastel vanuses 0–14 aastat ning 40 uut juhtu vanuses 15–24 aastat. Keskeltläbi 2/3 lapseea vähijuhtudest diagnoositakse Tallinna Lastehaiglas ja 1/3 Tartu Ülikooli Kliinikumis. Kliinikum on samas ainuke keskus Eestis, kus tehakse lastele vereloome tüvirakkude siirdamisi, mis on paljude haiguste puhul ainuke tervistav ravivõimalus,“ rääkis Kliinikumi laste hematoloog-onkoloog ja vähikeskuse direktor dr Lenne-Triin Kõrgvee.

Dr Lenne-Triin Kõrgvee toob välja, et parima võimaliku ravi pakkumiseks nii väikeses riigis kui Eesti, tehakse Kliinikumis väga suurel määral rahvusvahelist koostööd erinevate kompetentsikeskuste ja erialaorganisatsioonidega: „Hetkel on meie peamised koostööpartnerid Põhjamaade lastehematoloogia ja -onkoloogia ühing ehk NOPHO, üle-euroopaline lapseea kasvajaliste haiguste koostöövõrgustik ERN PedCan ja Rahvusvaheline Lasteonkoloogia Ühing ehk SIOP. Rahvusvaheline suhtlus parima võimaliku diagnoosi ja ravi otsustamiseks kuulub lasteonkoloogi igapäevase töö hulka.“

Ravitöö oluline  osa on ka emotsionaalne tugi vähihaigetele lastele ja nende peredele. „Usun, et nii lastele kui vanematele on esmaselt tähtis saada parimat võimalikku ravi ning sealjuures olla igakülgselt toetatud emotsionaalselt/psühholoogiliselt ning sotsiaalselt. Emotsionaalse toe pakkumiseks on meie osakonnas olemas lapse heaolu spetsialist, kellel on oskused ja aeg toetada last ja perekonda väga keerulisel ajal alates diagnoosimisest ja edasi kogu raviperioodi jooksul. Lisaks saame vajadusel ravimeeskonda kaasata psühholoogi ning hingehoidja,“ kirjeldas dr Kõrgvee.

Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonnas viibivad patsiendid erinevate hematoloogiliste pahaloomuliste kasvajate ja soliidtuumorite tõttu. Kuna onkoloogilise haiguse ravi on pikk ja kurnav füüsiliselt ja emotsionaalselt ning nõuab tihtipeale pikaajalist haiglas olemist, on oluline pakkuda emotsionaalset tuge ja toetavaid tegevusi nii lastele kui ka vanematele, et vähendada haigusega seonduvat stressi. 

Koostöös Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liiduga töötab osakonnas lapse heaolu spetsialist Annika Jõemägi. „Lapse heaolu spetsialisti teenus jõuab kõikide Kliinikumi patsientidele, beebieast kuni teismelise eani. Sealjuures ei tegevus mõeldud ainult lastele, vaid ka nende vanematele. Tihti vajavad just nemad kedagi, kellega rääkida ning kedagi, kes saab pakkuda kohaolu ja toetavat kuulamist,“ tutvustas heaolu spetsialist.

Ta tõi välja, et lapse arengu ja heaolu jaoks on oluline vähendada stressi ja ärevust. „Siinkohal on sama oluline tähelepanu pöörata last hooldava vanema stressile ja emotsionaalsele kurnatusele, sest see kandub üle lapsele ja võib mõjutada ravi. Kuna lapse arengus on tähtis roll mängul, on lapse enda juhitud ja algatatud mäng ka üheks toetamise meetmeks. Saame osakonnas koos lastega valida erinevate tegevuste vahel – viibida mängutoas, teha loovteraapilisi tegevusi nagu näiteks saviteraapia, joonistamine või muu käeline tegevus. Eesmärgiks patsiendi eneseväljendus ja tähelepanu eemale juhtimine raskelt olukorralt,“ rääkis Jõemägi.

Ta lisas, et heaolu spetsialisti tegevus on patsientide ja ka vanemate poolt hästi vastu võetud ning avatud ja usalduslik suhtlus aitab lapsi nende keerulisel raviteekonnal.

Dr Lenne-Triin Kõrgvee sõnul on kliinikul lisaks heaolu spetsialisti tegevuse tagamisele hindamatu koostöö Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liiduga ka teistes tegevustes. „Pardirallit korraldava liidu toel on võimalik rahastada ravi ka sellistel juhtudel, kui Tervisekassa seda veel ei kompenseeri. Nii suudame pakkuda Eesti vähidiagnoosiga lastele Euroopa tipptasemel vähiravi enamasti Eestis ja mõnikord kui vajalik, ka rahvusvahelise koostöö raames mõnes väliskeskuses,“ sõnas dr Kõrgvee. Lisaks eelnevale teevad laste teekonda vähiravil rõõmsamaks MTÜ Vaprusehelmeste helmed ning Kliinikumi Lastefondi ja Minu Unistuste Päeva vabatahtlikud, täites raskelt haigete laste suuri unistusi.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 21 Juuni 2023

6. juunil tähistati üle maailma patsiendipäeva „Mis on sinu jaoks oluline?“ (What Matters to You?), mis julgustas tervishoiutöötajaid ja patsiente nägema üksteist inimesena, oma rollidest väljaspool. Kliinikumis tähistati sel aastal patsiendipäeva ajavahemikus 5.–11. juuni kestnud küsitlusega, millele vastasid nii patsiendid kui Kliinikumi töötajad. Kokku laekus 632 vastust.

Esimese küsimuse „Millised märksõnad iseloomustavad patsiendisõbralikku haiglat sinu jaoks?“ vastused sisaldasid kõige enam omadusi: sõbralik, abivalmis, hooliv, professionaalne, mõistev viisakas, empaatiline ja puhas. Veel toodi välja, et tähtsad on personalipoolsed selgitused patsiendile: “personali jaoks igapäevatöö, kuid patsiendi jaoks on selgitused olulised“ ja „puhanud, lahke ja stressivaba personal“.

Teine küsimus oli „Kui oleks üks asi, mida Sa saaksid muuta, et tunneksid end haiglas hästi, siis mis see oleks?“. Väga suur osa vastajatest rõhutas siinkohal, et praeguse olukorraga ollakse rahul ehk muutma ei peaks midagi. Ülejäänud tõid välja väga erinevaid vastuseid – naeratavatest nägudest, privaatsemast palatist ja rohkematest tegevustest haiglas viibimise ajal kuni spetsiaalselt dreenikottide jaoks disainitud pidžaamade, aknast paistvate välisseinte kunstiga kaunistamise ja halva tujuga töötajate tööle mittelubamiseni.

Kolmandale küsimusele „Mis on sinu jaoks oluline?“ toodi vastuseks ilmselt kontekstist lähtuvalt kõige sagedamini tervist või paranemist, aga ka professionaalset ja kiiret ravi, ravi kättesaadavust ja sõbralikku personali. Mainiti veel lähedasi, head suhtumist ja suhtlust ning meeldivat õhkkonda, kus julgustatakse vajadusel abi küsima. Samas läheneti küsimusele ka üldisemalt: „olla terve, õnnelik! Hoida ennast ümbritsevaid ja olla ise hoitud. Elada hetkes ja teha seda, mis on õige just nüüd ja praegu (südame järgi)“ ning „hea uni, hea toit ja värske õhk“.

Lisaks patsientidele vastasid ka Kliinikumi töötajad, kelle vastuseid vaadates joonistub välja kaks põhilist trendi – väärtustatakse meeskonnatööd, sh toredaid kolleege, ja soovitakse juurde ressursse ehk palka, võimalusi patsientide/töötajate olmetingimuste parandamiseks ning aega patsiendiga põhjalikumalt tegelemiseks.

„Mis on sinu jaoks oluline?“ on lihtne küsimus, kuid sellel võib olla suur mõju. Vestlemine asjadest, mis meile tegelikult korda lähevad, aitab leida inimlikku ühisosa, seda nii töötajatel omavahelises kui ka patsientide ja tervishoiutöötajate vahelises suhtluses. Ühisosa pinnalt on suhtlemine ja ühise eesmärgini – patsiendi tervenemiseni – jõudmine märksa lihtsam.

Kairi Jets
Margarita Milihhina
Patsienditeenistus

Lisatud: 21 Juuni 2023

2. juunil peatus Kliinikumis DePuy Synthes mobiilne ortopeedia õppeklass, kus huvilistele demonstreeriti uute ortopeedia implantaatide võimalusi, eksponeeriti nii liigesproteese kui ka lülisamba proteese. Osalejatel oli võimalik erinevate töövahenditega tutvuda ning liigeste endoproteesimist mulaažidel proovida.

Samuti said huvilised katsetada virtuaalreaalselt operatsioonide läbiviimist. „Virtuaalne operatsioon on võimalus operatsioon samm-sammult läbi mängida, muuta erinevaid operatsiooni parameetreid ja katsetada erinevaid olukordi. Mobiilne õppeklass pakub võimalust näha uuenduslikke tehnoloogiaid, samuti on see hea õppimisvõimalus nii kirurgidele kui ka õdedele,“ sõnas ortopeedia osakonnajuht dr Eiki Strauss.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 21 Juuni 2023

14.–19. mail toimus Laulasmaal Tartu Ülikooli Kliinikumi, Ravimiameti ja Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini doktorikooli toetusel kursus „Research Methods for Clinical Trials – A Short Course in Design and Managmenet of Clincial Trials“.

Kliinilised uuringud, valdavalt randomiseeritud, on nii siirde- kui kliinilise teaduse üks peamistest instrumentidest. Erinevalt epidemioloogilistest uuringutest, mille kogemus on Eestis pikaajaline, toimuvad uurija algatatud sekkuvad uuringud vähestel erialadel ning tunduvad kliinilistele teadlastele keerukad ning töömahukad. Samas on need uuringud ainus viis paljude kliinilise teaduse küsimuste usaldusväärseks vastamiseks ning meie kliinilise teaduse rahastamine ja infrastruktuur võimaldavad neid üha enam edukalt läbi viia.

Kursuse eesmärk oli anda osalejatele praktilised teadmised ja oskused kliinilise uuringu kavandamiseks ja läbiviimiseks. Teadusliku uurimise meetodite valdamine on ülikoolihaigla akadeemilistele arstidele samavõrra oluline kui kliiniline metoodika. Kursuse sihtrühmaks olid kliiniliste erialade doktorandid ja  kliinilisest teadusest huvituvad arstid, kokku osales kursusel 27 õppurit. Nädala jooksul andsid lühiloengud ja rühmatööd osalejatele võimaluse arendada erinevaid uuringuideid ning neid lektoritega arutada.

Lektoriteks olid University College London (UCL) kliiniliste uuringute keskuse kogenud kolleegid – prof Nick Freemantle, prof Alastair O'Brien, Hakim-Moulay Dehbi  ja Gemma Jones. Erinevalt paljudest pakutavatest kliiniliste uuringute kursusest oli õppejõududel lisaks tervisetehnoloogia tööstuse algatatud uuringuile suur kogemus akadeemiliste uuringute kavandamisel, rahastamise leidmisel, läbiviimisel ja toetamisel. Lisaks Briti kogemusele said osalejad dr Katrin Kaarnalt teavet  Eestis olemasoleva kliiniliste uuringute tugisüsteemi kohta.

Kursus parandab Kliinikumi võimet osaleda rahvusvahelistes koostöövõrgustikes, suurendab võimalusi koostööks ravimtööstuse ja meditsiinitehnoloogia ettevõtetega ning loob kompetentsi rakendusuuringuiks. Kompetentsed arstiteadlased on eelduseks Kliinikumi eesmärgile kaasata senisest oluliselt rohkem patsiente teadusuuringutesse. „Paljudel erialadel, eriti nt onkoloogiliste ja harvikhaiguste vallas, on osalemine kliinilises uuringus teatud olukorras patsiendile kõige soovitatum raviviis. Selle võimaluse tagamiseks peame osalema kliiniliste uuringute võrgustikes ning olema ise võimelised uuringuid Eestis algatama. Näen Kliinikumi rolli selleks pädevuse loomisel, koolitades nii meie kui teiste Eesti raviasutuste arste,“ sõnas üks kursuse korraldajatest, 3. kliinilise valdkonna juht dr Alar Irs.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 21 Juuni 2023

Tartu Ülikooli Kliinikumi sporditraumatoloogia keskus tähistab 2023. aasta suvel oma kümnendat tegevusaastat. Keskuse töö eripäraks on ortopeedide ja füsioterapeutide koostöö spordivigastuste ravis juba patsiendi esimesest kontaktist, mis muudab raviteekonna kiiremaks ja tulemuslikumaks.

Sporditraumatoloogia keskuse juhi dr Leho Ripsi sõnul oli keskuse loomise eesmärk pakkuda nii harrastussportastele kui professionaalsete sportlastele kompleksset käsitlust, mis võimaldaks traumade ja ülekoormusvigastuste korral võimalikult kiirelt tagasi oma ala juurde naasta. „Oleme keskendunud igas vanuses sportlike aktiivsete inimeste ortopeediliste probleemide ravile, mille juurde kuulub nii vigastusi ennetav nõustamine, kirurgiline ravi kui taastusravi,“ tutvustas dr Rips.

Spordialad, mille tõttu keskusesse enim pöördutakse, on seotud kontaktspordiga, näiteks pallimängud, sõltudes ka harrastajate arvust – mida enam sportlasi, seda enam just selle spordialale omaseid vigastusi. Ent mitte ainult – ortopeedide dr Leho Ripsi, dr Madis Rahu ja dr Alo Kullerkanni sõnul tuleb ette ka väga spetsiifilisi olukordi, kus tuleb süveneda soorituse tehnikani peensusteni, et mõista vigastuse põhjusi. „Aktiivsus on osa inimese elukvaliteedist ning meie eesmärk on leida võimalused säilitada patsiendi aktiivne elusviis, mitte öelda, et rohkem võimalusi ei ole. Kuigi vahel oleks see lihtsam lähenemine. Nii on keskuse töös oluline roll ka nõustamisel – patsiendid soovivad juhiseid, kas ja kuidas vigastusest tagasi naastes edasi tegutseda,“ selgitas keskuse ortopeed dr Alo Kullerkann.

Sporditraumatoloogia keskuse kolmas ortopeed dr Madis Rahu sõnul liitus ta keskusega tööga algusaastatel just sel põhjusel, et ortopeedia ja füsioteraapia olid omavahel läbi põimunud. „Ortopeedia on esindatud paljudes tervishoiuasutustes, aga meie keskuse ortopeedid on spetsialiseerunud just spordivigastustele, pidades silmas ka lõppeesmärki naasta tagasi spordiellu ja seda võimalikult kiiresti. Teiseks keskuse eripäraks on suuremahuline koostöö füsioterapeutidega – Tauno Kooviti ja Mihkel Luigega – kes samuti kümme aastat tagasi keskuses alustasid,“ rääkis dr Rahu. Ta rõhutas, et ilma füsioteraapiata oleks patsientide paranemine kindlasti aeglasem ning hilisemate probleemidega. „Iga päev loeb, juba enne operatsiooni algab ettevalmistus edukaks taastumiseks. Meie töö on operatsioon läbi viia, ent ainult lõikus ei ravi. Paranemise protsessi koordineerivad pärast füsioterapeudid, kellel on alati võimalus kiireks otsekontaktiks ortopeedidega. Nii on patsiendil pidev kontakt tervishoiutöötajatega ning tema taastumise protsess jälgitud ja juhendatud. Selline korraldus on Eestis unikaalne ning kiirendab patsientide raviteekonda, tagades samal ajal selle kvaliteedi,“ lausus dr Rahu.

Keskusesse pöördub patsiente igas vanuses, nii harrastajaid kui tippsportlasi. Sagedasemad operatsioonid on seotud õlaliigese, eesmise ristatissideme, põlveliigese kõhre ja meniski ning kannakõõluse vigastustega.

Loe edasi...

Lisatud: 25 Mai 2023

1. maist 2023 alustas Tartu Ülikooli Kliinikumi stomatoloogia kliiniku juhina dr Piret Vilborn. Kliinikumi Leht küsis, millised on tema esimesed muljed kui ka kaugemad plaanid.

Palun tutvustage ennast lühidalt?

Lõpetasin Tartu Ülikooli hambaravi erialal 1998. aastal, pärast seda läbisin internatuuri Tallinna hambapolikliinikus. Aastatel 1999–2007 töötasin Kaarli hambapolikliinikus, kus lisaks ravitööle olin ja ravi- ja kvaliteedijuhi ametis. Ajendatult huvist protsesside parendamise vastu, läbisin 2007- 2008. aastal ka Helsingi Ülikooli tervishoiu juhtimise magistriõppe, mis täiendas minu teadmisi kvaliteedijuhtimise ja personali arendamise valdkonnas. Lõuna-Aafrika Vabariigis, kus elasin viimased kolmteist aastat, omandasin lisaks teadusmagistri kraadi näo- ja lõualuude radioloogias, mis on mulle kõige südamelähedasem hambaravi valdkond ja Eestis veel välja arendamata.

Teie töökogemus on olnud seotud pigem erasektoriga, miks otsustasite Tartu Ülikooli Kliinikumi kasuks?

Töötasin õppejõuna Lõuna-Aafrika Vabariigis Sefako Makgatho nimelises tervishoiuteaduste ülikoolis (Sefako Makgatho Health Science University) ning alustasin tihedamat koostööd ka Tartu ülikooliga 2022. aastal, lugedes hübriidkursust näo- ja lõualuude radioloogiast. Samal ajal oli Kliinikumis käimas kliinikujuhi konkurss, kuhu kandideerimiseks mulle ettepanek tehti. Pärast järelemõtlemist otsustasin pere toetusel proovida.

Minu senine avaliku sektori kogemus on olnud seotud õppejõuna ülikoolides, ent hambaravi osas siiski erasektoripõhine. Tartu Ülikooli Kliinikumi stomatoloogia kliinik kõnetas mind, sest Kliinikum on Eestis ju juhtiv tervishoiuteenuste osutaja. Siinse hambaravi tugevusi on mitmeid – lisaks sellele, et esindatud on kõik hambaravi valdkonnad, oleme ümbritsetud ka teistest erialadest. See võimaldab pakkuda patsiendile kompleksset teenust. Lisaks on meie töötajatel süvitsi minevad akadeemilised teadmised, kuna enamus hambaarstidest ja hambaravi eriarstidest on ka õppejõud. Nii saame omakorda rakendada uusimat teaduslikku infot meie patsientide ravis.

Kliinikumis ei ole ma tegelikult esimest korda – arstiteaduskonna üliõpilasena töötasin abiõena lastekirurgia ning näo- ja lõualuude kirurgia osakonnas. Seega on nüüd rõõm näha ka mitmeid aastatetaguseid tuttavaid kolleege.

Millised on teie esimesed tegevused kliinikujuhina?

Töölepingule alla kirjutades teadsin, et mu elu saab olema väga kiire ja kalendripõhine võrreldes varasema õppejõu tööga Lõuna- Aafrikas. Täpselt nii on esimesed nädalad Tartus ka läinud. Tööpõld on lai ning omandada tuleb äärmiselt palju uut infot nii kliiniku kui kogu Kliinikumi kohta. Samas on mul hea tunne – stomatoloogia kliiniku meeskond on hästi motiveeritud ja mul on rõõm siinse personaliga koos töötada. Minu jaoks on oluline lisaks finantsplaanidele ja protsessidele õppida tundma oma meeskonda. Soe tunne on kokku puutuda ka oma ülikooliaegsete õppejõudude – näiteks prof Joel Starkopfi ja dr Taavo Seedrega.

Näen, et stomatoloogia kliinikul on suurepärane võimalus teha koostööd teiste Tartu Ülikooli Kliinikumi erialadega patsiendi raviteekonnal. Suu- ja hambahaigused on osa patsiendi üldtervisest. Näiteks, kui patsient vajab ravi või protseduure oma muu põhihaiguste tõttu, ent selle õnnestumise eelduseks on põhjalikult saneeritud suuõõs, võiks patsient saada mugava kompleksteenuse Kliinikumist. Sellest võidab patsient – kui tema suutervis saab võimalikult ruttu korda, on ta ka valmis oma muuks raviks ning kogu raviprotsess kiireneb ja tulemuslikkus paraneb.

Mida näete esimeste väljakutsetena?

Hambaravi valdkonna pikad ravijärjekorrad on üldteada. Eriti paistab ses osas silma ortodontia eriala. Siinkohal ei eristu me muust maailmast – valitseb eriarstide puudus. Pean oluliseks töötada selles suunas, et võimaldada patsientidele rohkem vastuvõtuaegasid. Kättesaadavus on osaliselt küll seotud Tervisekassa ravi rahastamise lepinguga, ent tahame kindlasti parandada hambaravi eriarstide poolt pakutavate teenuste kättesaadavust ning kiirendada seeläbi patsientide raviprotsesse.

Mis te arvate, miks patsient võiks valida hambaravi Kliinikumis?

Meil on esindatud kõik hambaravi valdkonnad – laste hambaravi, täiskasvanute suu- ja hambahaigused, parodontoloogia, endodontia, ortodontia, suukirurgia, näo- ja lõualuudekirurgia, narkoosis tehtav hambaravi, töötab hambaproteesikeskus ning esmaabi. Samuti saab Kliinikumis puhkepäevadel ja riiklikel pühadel erakorralist stomatoloogilist abi. Inglise keeles on väljend one stop shop – Maarjamõisa meditsiinilinnakus on esindatud enamik eriarstlikke erialasid, saab teha kõiki vajalikke uuringuid, samuti teevad vastuvõtte perearstid.

Stomatoloogia kliiniku tingimused on väga kaasaegsed ning kolimise järgselt on ka töötajate rahulolu töökeskkonnaga kõrge. Kui tervishoiutöötajatele meeldib oma tööd teha ja ta on rahulolev, tunneb seda ka patsient.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 25 Mai 2023

Igal kevadel valib meditsiiniteaduste valdkonna üliõpilaskogu (MVÜK) parimaid õppejõude nende seast, kes juhendavad tudengeid Kliinikumis. Sel aastal valisid arstitudengid parimaks arst-õppejõuks dr Maksim Zagura ning hambaarstid tudengid nimetasid parimaks dr Marika Morozenko.

Dr Maksim Zagura töötab radioloogiakliinikus vanemarst-õppejõuna ning tudengid iseloomustasid oma õppejõudu nii: „Maksim Zagura kaasab enda põhjalikult ettevalmistatud seminaridesse aktiivselt tudengeid, selgitas kõike, mis vaja. Seda ülipõhjalikult, aga mitte üleliigselt. Tema seminarid on alati interaktiivsed, põnevad ja parajalt mõnusa huumoriga. Ta on väga pühendunud õppetegevuse mitmekesisemaks muutmisele, annab kõige kohta innustavalt tagasisidet ja premeerib tublimaid. Tal on meeletud teadmised nii oma erialal kui teistes erialades ja ükski küsimus ei jää vastuseta. Ta on väga tudengisõbralik, aitab kõiki järgi ja arvestab iga tudengi võimetega.“

Dr Maksim Zagura kommentaar: Olen väga tänulik üliõpilastele selle suure ja minu jaoks olulise tunnustuse eest. Radioloogia õpperuumis on sageli hämar valgustus, et patoloogilised leiud röntgenülesvõtetel ja KT-uuringutel tuleksid seinaekraanil paremini nähtavale. Mäletan hästi oma esimest radioloogia praktikumi III kursusel, kus hämar valgus ja õppejõu rahulik hääl mõjusid uinutavalt, mistõttu jäin tukkuma ja ärkasin üles, kui õppejõud esitas mulle küsimuse. Praegu on radioloogia minu jaoks üks põnevamaid õppeaineid ja üritan viia oma praktikumid läbi nii, et need oleksid huvitavad ja vaheldusrikkad. Praktikumides motiveerib mind kõige rohkem see, kui näen, et üliõpilased mõtlevad kaasa, ei karda eksida ja esitavad huvitavaid küsimusi. Praktikumis on minu jaoks parimaks tunnustuseks sära üliõpilaste silmades, kui nad suudavad ära lahendada mõne keerulise radioloogilise haigusjuhu.

Dr Marika Morozenko töötab stomatoloogia kliinikus arst-õppejõuna. Üliõpilaste sõnul on dr Morozenko väga abivalmis, lahke ja sõbralik õppejõud, kes on alati heas tujus ja valmis üliõpilasi nii nõu kui ka jõuga aitama. „Tema praktikumides on võimalik palju õppida ja uusi teadmisi saada ning ka proovida esmakordselt teatud proteesimistöid, kuna õppejõud aitab leida üliõpilastele patsiente, kelle peal saaks proteetilisi töid (sh hammaste kroonimist) harjutada. Tema õpetamise ja suhtluse viis annab veelgi rohkem motivatsiooni õppida ning suurendab huvi eriala suhtes. Dr Morozenko on õppejõuna väga toetav ja julgustav ning tänu heale õhkkonnale praktikumides oli õppida väga mõnus ning esmakordselt uut tööd ette võtta ei olnud hirmus. Soovime omalt poolt palju õnne dr Marika Morozenkole ning palju edu edasises (õppe)töös!“ ütlesid hambaarsti eriala üliõpilased.

Dr Marika Morozenko kommentaar: Olen väga tänulik selle tunnustuse eest! Mis võib olla parim kingitus, kui tänu kas patsientide, tudengite, kolleegide, sõprade või pereliikmete poolt. Ma olen õnnelik, et mul on olnud võimalus edastada oma teadmised ja oskused tudengitele, anda nendele tuge ja julgust, samal ajal ka ise õppides. Soovin Teile, kallid tulevased hambaarstid, et tunneksite rõõmu sellest, mida teete. Tehke seda südamega!

Kliinikumi Leht 

Lisatud: 25 Mai 2023

15.–22. mai toimus üle-euroopaline HIV ning B- ja C-hepatiidi testimise nädal, mille eesmärk oli tõsta nii patsientide kui tervishoiutöötajate teadlikkust ja laiendada testimisvõimalusi nimetatud viiruste osas.

Tartu Ülikooli Kliinikumi sisekliiniku infektsioonhaiguste arst-õppejõu Kerstin Aimla sõnul saab B-hepatiiti ennetada vaktsineerimisega, kuid C-hepatiidi jaoks vaktsiini ei ole. „Küll aga on selle viiruse jaoks olemas efektiivne ravi, mistõttu on nakatunute üles leidmine eriti oluline,“ sõnas dr Aimla. Ta tõi välja, et viimase rahvusvahelise Polaris Observatory aastate 2015–2020 raporti alusel on Eestis C-hepatiidi esinemissagedus 1,2% elanikkonnast. „Seega võib Eestis arvestuslikult olla kuni 16 000 kroonilist C-hepatiiti põdevat inimest, kes pole oma haigusest teadlikud. Haiguse varajane avastamine on aga oluline, sest viirushepatiidid võivad oluliselt kahjustada maksa, viies selle kärbumiseni või halvemal juhul põhjustada maksavähki. Lisaks võib C-hepatiidiviirus põhjustada ka mitmeid teisi haigusi nagu krooniline neeruhaigus, nahahaigused, vereloomekasvaja, autoimmuunhaigused ja vaimse tervise probleemid,“ põhjendas viiruse varajase avastamise olulisust dr Aimla. Haiguse varajane avastamine ja ravi määramine omavad suurt rolli edasiste kaugtüsistuste vältimisel.

Üheks põhjuseks, miks haigus võib jääda diagnoosimata, võib olla sümptomite puudumine. „Sagedasemad haigused, mille puhul tuleks mõelda ka C-hepatiidile on nahahaigused, neeruhaigused, II tüüpi diabeet, krüoglobulineemiline vaskuliit, lümfoproliferatiivsed haigused, kardiovaskulaarhaigused,“ loetles dr Aimla.

Teine viirus, millele testimise nädal keskendub, on HIV. Kliinikumi infektsioonhaiguste arst-õppejõud dr Pilleriin Soodla sõnul diagnoositi 2022. aastal Eestis 250 uut HIV haigusjuhtu, sealjuures pooltel juhtudel oli tegemist Ukraina sõjapõgenikega. „Teame, et heast üldisest testimise tasemest hoolimata elab Eestis hinnanguliselt ligi tuhat inimest, kellel ei ole HIV-nakkus veel diagnoositud. Hilise diagnoosimise tõttu hilineb ravile pöördumine, halveneb elukvaliteet ja suurenevad ravikulud. Peale selle levitavad inimesed, kes oma nakkusest ei tea, viirust palju suurema tõenäosusega kui teadlikud nakatunud,“ rääkis dr Soodla. Ta tõi välja ka kaebused, mis võivad viidata HIV-le: palavik koos kurguvalu ja lööbega, pikema aja jooksul öised higistamised, vahelduv kõhulahtisus. HIVile viitavad haigused ja seisundid on korduv kopsupõletik ühe aasta jooksul, tuberkuloos, äge või krooniline B-hepatiit ja C-hepatiit, herpes zoster (vöötohatis) alla 65-aastastel inimestel, herpese levinud põletikud, seksuaalsel teel levivad haigused, seenpõletikud, generaliseeritud tüükad ja nakkuslikud molluskid, ebaselge põhjusega muutused verepildis (leukopeenia, trombotsütopeenia), erinevad vähiseisundid ja vähieelsed seisundid ning erinevad nahapõletikud.

„Eesti HIV-testimise ravijuhendi järgi on testimine soovitatud riskirühmadesse kuuluvatele inimestele, kuid kindlasti ka kõigile, kellel esinevad ägeda HIV-infektsiooni sümptomid või HIV-ga seotud haigused. Kindlasti peaksid olema testitud kõik Harjumaal, sh Tallinnas, ja Ida-Virumaal arsti poole pöörduvad 16–49 vanuses inimesed ning seda sõltumata pöördumise põhjusest,“ rõhutas dr Soodla. Ta lisas, et nii HIV kui B- ja C-hepatiidi positiivse testi korral tuleb patsient suunata täpsustavateks uuringuteks infektsioonhaiguste arsti või hepatiitide korral ka gastroenteroloogi vastuvõtule.

15.–22. mail toimuva Euroopa HIV ja hepatiidi testimise nädalaga ühinesid kaheksa Eesti haiglat, samuti perearstid.

Kliinikumis on patsientidel võimalik ilma saatekirjata pöörduda HIV nõustamis- ja testimiskabinetti aadressil Riia 167 (B-korpus, I korrus, ruum B142), telefon: 742 7611. Kabineti vastuvõtt on avatud igal tööpäeval: E: 10.00–13.00, T 14.00–17.00, K 08.00–11.00, N 15.00–18.00, R 10.00–13.00.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 25 Mai 2023

Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajatest ja nende pereliikmetest koosnev sulgpallurite võistkond osales maikuu esimesel päeval toimunud „Ettevõtete sulgpall 2023“ võistlusel, kus võistkondlikus arvestuses võideti kõrge kolmas koht. Kokku osales võistlused 34 asutust.

• Eraldi arvestustes võitis meeste üksikmängu edasijõudnute klassis Ralf Braschinsky I koha, Maksim Zagura III koha, Raivo Valk saavutas 11. koha, Reedik Mägi 14. koha ning Mark Braschinsky 15 koha.
• Meespaaride edasijõudnute klassis võitsid Ralf Braschinsky ja Maksim Zagura I koha, Mark Braschinsky ja Roland Braschinsky 10. koha.
• Meeste üksikmängu eliitklassis saavutas Timo Mägi 4. koha.
• Meespaaride eliitklassis kuulus Reedik ja Timo Mägile 6. koht.
• Naiste üksikmängu edasijõudnute klassis saavutas Kaidi Teller 7. koha ning Marion Ploovits 8. koha.
• Naispaaride edasijõudnute klassis saavutasid Külli Muug ja Anni Grete Kõrge 4. koha, Triin Murumets ja Marion Ploovits 7. koha.
• Segapaaride edasijõudnute arvestuses võitlesid Kaidi Teller ja Raivo Valk välja 7. koha tulemuse.

Palju õnne kõikidele Kliinikumi võistlejatele!

Lisatud: 25 Aprill 2023

Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistus tähistab 20 tegutsemisaastat, mille jooksul on koostöös teiste struktuuriüksustega parandatud nii ravikvaliteeti kui ka mõjutatud töötajate ja patsientide hoiakuid. Kliinikumi Lehe küsimustele vastasid dr Matti Maimets, dr Vivika Adamson, dr Piret Mitt, dr Kaidi Telling ja Tiina Teder.

Dr Matti Maimets, olete olnud teenistuse direktor 20 aastat – mis on selle ajaga muutunud?
2001. aastal seati mulle ülesandeks struktuuriüksuse loomine. Põhjuseid oli mitmeid – Eestis selliseid üksusi veel polnud, samas olin Rootsi kogemusest teadlik, et 21. sajandi märksõna on ravikvaliteet, täpsemalt selle mõõtmine. Teiseks, nakkushaiguste erialast oli saanud küll infektsioonhaiguste eriala, ent selle eriala sisu vajas uuesti väärtustamist, sest infektsioonhaiguste eriala maine polnud just ülemäära kiita. Tõsi, infektsioonhaiguste selts juba tegutses, mille tulemusel oli eriala arengukavas kirjas laste ja täiskasvanute infektsioonhaigused, reisimeditsiin ning hospitaalinfektsioon. Kliinikumis kuulus infektsioonikontrolli temaatika toona ülemõe vastutusvaldkonda.
Minu kõrval olid ka kaks arst-residenti – Piret Mitt ja Vivika Adamson, kes uue infektsioonikontrolli korralduse väljatöötamisel kaasa lõid, samuti õde Anne Taresaar.

Millest süsteemi loomine algas?
Matti Maimets: Nagu öeldud, siis 21. sajand tõi ravikvaliteedi temaatika. Ravikvaliteeti mõisteti erinevalt ning mõõdikuid selleks ei olnud. Võttes eeskujuks CDC National Healthcare Safety Network (USA) ja erinevad Euroopa hospitaalinfektsioonide järelevalvevõrgustikud, lõime Kliinikumi infektsioonikontrolli komitee ning infektsioonikontrolli tegevuse raamid.

Piret Mitt: 2003. aastal viisime läbi koostöös Rootsi, Horvaatia, Läti ja Leedu ülikoolihaiglatega antibiootikumide kasutamise ja hospitaalinfektsioonide hetkleviuuringu. See oli selletaoline esimene uuring Eestis ning üleeuroopaline hetkleviuuring toimus alles 2011. aastal.

Vivika Adamson: Kliinikum liitus kohe ka erinevate rahvusvaheliste projektidega ning paljud Eesti andmed, millele sel ajal Euroopas viidati, koguti just Kliinikumist. Samuti oli vaja teha palju selgitus- ja koolitustööd haiglas, ühtlasi luua juhendite süsteem. Üheks esimeseks tegevuseks Kliinikumis võib pidada visiite intensiivraviosakondadesse, fookuses hospitaalinfektsioonide järelevalve ja ennetamine.
Piret Mitt: Üheks esimeseks tegevuseks Kliinikumis võib pidada visiite intensiivraviosakondadesse, fookuses hospitaalinfektsiooni vältimise juurutamine. Täna näiteks on iseenesest mõistetav, et kõik Kliinikumi tööle tulevad tervishoiutöötajad läbivad ka infektsioonikontrollikoolituse.

Kas mäletate esimese töövõite?
Matti Maimets: magusaimad töövõidud on seotud inimestega ehk kui haiglapersonal mõistis, miks meie üksus vajalik on ning mille eest seisab. Julgen öelda, et see on tänaseni suurim saavutus, olgugi, et alguses võis meie tegevus tunduda võõras ning harjumine võttis aega. Kvaliteetne kätehügieen, nõuetele vastav sterilisatsioon, antibiootikumravi, puhangute vältimine, töötajate kõrge vaktsineerituse tase – need on vaid mõned näited. Oluline on olnud ka Kliinikumi juhatuse toetus ja ka õendustöötajate liitumine teenistusega.

Kui erinevad on tänased infektsioonikontrolli juhised algusaastate omast?
Matti Maimets: mina olen pärit veel ajast, kui süstlaid keedeti. Kui Eesti taasiseseisvus, ei olnud meil suurt midagi ning sageli ei olnudkasutatavad ka siia jõudnud abisaadetised. Täna, mil tooted on oluliselt ohutumad ning ka pidevalt kättesaadavad, on seda aega keeruline ettegi kujutada.

Vivika Adamson: teenistuse algusaastatel toimus kätepesu seebiga. Ent selleks, et kätepesu oleks vastanud nõuetele, poleks õde arvutuslikult peaaegu et muud jõudnudki teha. Nii võtsime kasutusele käte antiseptika alkoholil baseeruvate toodetega, mis muutis kätehügieeni kvaliteetsemaks ning samuti tõi suure ajalise kokkuhoiu.

Piret Mitt: täpselt 20 aastat tagasi ehk siis 2003, kulus väga suur osa tööajast just juhendite loomisele ja uute harjumuste kinnistamisele.

Kuidas lülitusid õed teenistuse töösse?
Tiina Teder: Õed on olnud tegutsemas väga pikalt, isegi enne teenistuse loomist. Ametinimetusega hügieeniõed täitsid nad küll pisut teistsuguseid ülesandeid, aga neid saab pidada meie infektsiooniõdede eellasteks. Loodud teenistuse töösse liitusid õed erineval ajal ning peamisteks teejuhtideks olid meie kolleegidest arstid, kelle nõu ja jõuga õdede teadmised kasvasid kaasaegse infektsioonikontrolli olemusest. Järk-järgult kasvas õdede roll teenistuse töös, koos infektsioonikontrolli juhendite järelevalve vajadusega. Aastatega on tulnud kogemusi ja teadmisi aina juurde ning nüüdseks on ka õdede roll ja vastutus omandanud täiesti uue mõõtme.

Milline on töörollide jaotus teenistuses?
Matti Maimets: Kõik töötajad on oma tegevustes väga iseseisvad. Arstide peamiseks ülesandeks on konsultatiivne tegevus ja hospitaalinfektsioonide registreerimine, samuti juhendite loomine. Õed vastutavad õendustegevuse eest – regulaarne juhendite järgitavuse jälgimine, puhangute korral osakondade nõustamine ja muu. Olulisel kohal õdede töös on ka personali järjepidev koolitamine. Infektsioonikontrolli valdkond kuulub õdede ja hooldustöötajate kriitiliste kompetentside hulka.

Te olete öelnud, et COVID-19 oli pandeemia, milleks valmistusite kõik eelnevad aastad. Milleks te nüüd valmistute? Kas viiruste ja bakterivaba elu on üldse võimalik?

Loe edasi...

Lisatud: 25 Aprill 2023

Ühe patsiendi lugu

Mai (nimi muudetud) on iseseisev ja tegus 82-aastane pensionär. Praegu temaga suheldes ei anna miski aimu sellest, et vaid loetud kuud tagasi ei suutnud ta turvaliselt neelata ei vett ega tahket toitu ning ootamatult tekkinud oluline hääle kähedus segas suhtlemist.

Kirjeldage neelamise ja häälega esinenud probleeme. Miks need tekkisid?

Mai: Eelmise aasta novembrikuus ei saanud ma järsku enam ei neelata ega korralikult häält teha. Sattusin haiglasse, kus süüa hakati andma sondi kaudu. Sond omakorda tegi nina seest katki ja väga ebameeldiv oli olla. Tahtsin sellest hirmsasti lahti saada. Hääl ei olnud ka korras, aga see nii väga ei häirinud. Põhiline mure oli ikkagi neelamine.

Logopeed: Statsionaarsele taastusravile jõudis Mai 2022. aasta novembri keskel. Ajutüveinfarkti järgselt olid tekkinud raske neelamishäire ja häälepaela halvatusest tingitud mõõdukas häälehäire. Suukaudne söömine ei olnud turvaline, mistõttu oli toitmiseks paigaldatud nasogastraalsond.

Kuidas nägi välja logopeediline taastusravi?

Mai: Logopeediga koos tegin harjutusi iga päev. Lisaks pidin ka iseseisvalt harjutama. Olid hääleharjutused – tuli hääldada häälikuid ja silpe, et halvatud häälepael uuesti tööle saada. Neelamise parandamiseks olid teistmoodi harjutused. Näiteks treenisin neelamislihaseid lõuga vastu palli surudes, voodis lamades pead tõstes ja varbaid vaadates.

Logopeed: Neelamis- ja hääleharjutusi sooritas patsient tõesti igapäevaselt. Harjutuste eesmärk oli parandada neelamisprotsessis osalevate suprahüoidlihaste ja neelukonstriktorite funktsiooni ning häälepaelte sulgu.

Kui edukas oli taastusravi?

Mai: Praegu tunnen end väga hästi, mingeid kaebusi enam ei ole. Väga suur tänu logopeedidele ja arstidele, kes minuga tegelesid. Ainult head sõnad. Veelkord – suur aitäh!

Logopeed: Dünaamika oli igati positiivne. Pärast kahte nädalat teraapiat õnnestus nasogastraalsond eemaldada. Esialgu vajas patsient veel dieedikohandusi (nt püree), kuid detsembri alguses haiglast lahkudes oli lubatud turvalise neelamise nõuandeid järgides süüa kõiki konsistentse. Ka hääle kvaliteet oli pideva positiivse dünaamikaga. Kuna kerge düsfaagia ja düsfoonia siiski püsisid, jäi patsient ambulatoorsele jälgimisele. Kuu aja möödudes oli düsfaagia instrumentaalse uuringu alusel sisuliselt taandunud, püsis vasakpoolne häälepaela halvatus ja kerge häälehäire. Veel kuu hiljem oli ka hääleprobleem taandunud.

Kaasaegne taastusravi on meeskonnatöö, kus edu tagab iga ravimeeskonna liikme asjatundlik ja tõenduspõhine tegutsemine. Kui patsiendil esineb probleeme kõne, suhtlemise, hääle või neelamisega, kaasatakse ravimeeskonda spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku logopeed. Kliinikumi Leht küsis logopeedidelt Lagle Leheselt, Merje Viigandilt ja Heidi Tuulelt, millist abi patsiendid nii statsionaarse taastusravi osakonnas kui ka kõne- ja neelamishäirete keskuses saavad.

Millised patsiendid võivad vajada taastusravil viibides logopeedilist ravi?

Heidi Tuul: Statsionaarsel taastusravil vajavad logopeedi ennekõike neuroloogiliste haigustega täiskasvanud patsiendid. Neuroloogilistele patsientidele lisaks võib logopeedilisi probleeme esineda aga ka näiteks onkoloogilistel, pulmonoloogilistel, reumatoloogilistel, kardioloogilistel haiglas viibivatel patsientidel. Vajadusel on logopeedil võimalik patsiendiga tegeleda igapäevaselt. Logopeediline ravi on enamasti aga pikaajaline ega lõpe patsiendi statsionaarselt taastusravilt lahkumisega. 

Lagle Lehes: Ambulatoorset logopeedilise ravi teenust osutatakse kõne- ja neelamishäirete taastusravikeskuses, kus töötavad logopeedid, füsioterapeudid ja taastusraviarstid. Ravimeeskonna koostöös pakutakse igast konkreetsest patsiendist lähtuvat kompleksset ja paindlikku logopeedilist taastusravi, samuti pea- ja kaelapiirkonna füsioteraapiat nii lastele kui ka täiskasvanutele. Logopeedi ambulatoorsele vastuvõtule saavad patsiente suunata kõikide osakondade arstid, samuti väljastpoolt Kliinikumi. Meie kliiniku logopeedid konsulteerivad ka Kliinikumi teiste statsionaarsete osakondade patsiente.  

Millised on kõige sagedasemad diagnostika- ja ravivõtted?

Loe edasi...

Lisatud: 25 Aprill 2023

Rohkem kui 200 Kliinikumi töötajat osalesid oktoobrist 2022 kuni märtsini 2023 erinevatel YuMuuvi väljakutsetel.

6 kuu põhiväljakutse

Poolaasta põhiväljakutseks oli seatud sammude väljakutse, mille individuaalseks eesmärgiks oli väljakutse lõpuks teha 1 201 200 sammu. Eesmärgi saavutas 91 töötajat. Kokku tegid kõik väljakutses osalenud töötajad aga enam kui 211 miljonit erineva pikkusega sammu, mis on ligi 170 000 kilomeetrit.

Lisaväljakutsed

• Oktoobris: ekraanivabad eined, trepi väljakutse (oktoobris liftiga ei liigu)
• Novembris: hea une väljakutse (magan ööpäevas vähemalt 7 tundi järjest), 30 päeva plangu väljakutse
• Detsembris: detsembri veedan õues (olen iga päev vähemalt 60 min õues), 30 päeva küki väljakutse, raamatuväljakutse (loen läbi vähemalt 1 raamatu või 300 lehekülge)
• Jaanuar: alustan jõutreeninguga, kommivaba kuu, 30 päeva kõhulihaste väljakutse
• Veebruar: hüppenööri väljakutse, sõbrakuu väljakutse (märka inimesi ja tee iga päev vähemalt üks kompliment ennast kordamata), veejoomise väljakutse (joo vähemalt 1,5 liitrit vett päevas), 28 päeva kätekõverduste väljakutse
• Märts: märtsis jätan auto koju, kolme puu- või köögivilja väljakutse

Osalejatel oli võimalik luua ka oma väljakutseid, kutsudes sinna sõpru ja pereliikmeid. Lisaks oli võimalus osaleda teiste asutuste poolt korraldatud avalikel mõõduvõtmistel.

Kliinikumi YuMuuvi liikumisväljakutse tulemusel planeerisid töötajad teadlikult oma päevakavasse liikumise minuteid, samuti loodi mitmeid tänavareketi mängualasid ja jagati erinevat väljakutsetega seotud varustust.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 25 Aprill 2023

31. märtsil kaitses Kliinikumi otorinolarüngoloogia eriala arst-õppejõud Linda Sõber filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja “Impact of thyroid disease and surgery on patient’s quality of voice and swallowing” (“Kilpnäärmehaiguste ja kirurgilise ravi mõju patsiendi hääle- ja neelamiskvaliteedile”). 

Juhendajad: kirurgia professor Urmas Lepner (knd (meditsiin), TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja otorinolarüngoloog Priit Kasenõmm (MD, PhD).

Oponent: kaasprofessor Ahmed Geneid (MD, PhD), Helsingi Ülikool, Soome.

Kokkuvõte

Kilpnäärme talitlushäired on ühed sagedasemad endokriinhaigused, mis vajavad kirurgilist sekkumist. Hääle- ja neelamishäired on laialt levinud tüsistused, mida võib seostada nii kilpnäärmehaiguste enda kui ka nende operatiivse raviga. Seoses kilpnäärme paiknemisega kõrinärvide vahetus läheduses, seostatakse antud sümptomaatikat enamasti operatsioonijärgsest närvikahjustusest tingitud muutustega. Tegelikkuses võivad sarnaseid kaebuseid anda ka operatsioonipiirkonna turse, verevalum, valu, narkoosi ajal kasutatava intubatsioonitoru põhjustatud kahjustus, kõri-neelu reflukshaigus vms. On leitud ka, et kuni 76% patsientidest on juba kilpnäärme operatsiooni eelselt probleeme häälekvaliteedi ja neelamisega.

Doktoritöö eesmärk oli hinnata kilpnäärme operatsiooni eelset ja järgset hääle- ja neelamiskvaliteeti ning dünaamilisi muutuseid operatsioonijärgses perioodis. Uuringu tulemustest selgus, et kilpnäärmehaigustest tingitud muutused kõri piirkonnas ei mõjuta oluliselt patsiendi häälekvaliteeti, küll aga põhjustavad muutuseid neelamisfunktsioonis. Lisaks leidsime viited suurenenud kilpnäärme võimalikule rollile kõri-neelu reflukshaiguse ägenemises. Seevastu operatsioonijärgselt leidsime hääle- ja neelamiskvaliteedi languse nii kõrinärvide kahjustuseta kui -kahjustusega patsientidel. Enam väljendunud ja pikema kestvusega on muutused püsiva häälepaela halvatusega patsientidel. Sõltumata operatsioonijärgse vigastuse olemasolust, paranesid nii hääle- kui neelamiskvaliteet jälgimisaja lõpuks operatsioonieelsele tasemele nii kõrinärvide kahjustusega kui kahjustuseta patsientidel. Sealjuures kõrinärvide vigastuseta patsientidel täheldasime neelamisfunktsioonis isegi märkimisväärset paranemist võrreldes operatsioonieelse seisuga. Operatsioonijärgse kõrinärvi kahjustuse riskifaktoriks on suur kilpnäärme mass. Intubatsioonitoru kahjustus ei mängi hääle- ja neelamishäirete tekkes olulist rolli.

Juhendaja, professor Urmas Lepner: Dr Linda Sõber kaitses doktoritöö teemal, mis andis uut teadmist nii endokriinkirurgidele kui otorinolarüngoloogidele nende igapäevaseks kliiniliseks tegevuseks. Teekond doktorikraadini oli pikk eelkõige pere juurdekasvu, aga ka mahuka igapäevase kliinilise töö tõttu, kuid Linda Sõbra sihikindlus ja pühendumus olid kiiduväärsed ning see viis ka tulemuseni. Soovin dr Linda Sõbrale edu nii praktilises kliinilises töös kui ka üliõpilaste ja residentide õpetamisel ning kindlasti ka jätkuvat aktiivsust teadustöös.

Lisatud: 25 Aprill 2023

24.–30. aprillil tähistatakse rahvusvahelist immuniseerimisnädalat, mille puhul on Kliinikumi infektsioonikontrolli fookus seatud täiskasvanuea vaktsineerimisele.

„Muutuvas maailmas ei ole vaktsineerimine ammu enam ainult väikelastele. Riikliku immuniseerimiskava raames saavad täiskasvanud ennast vaktsineerida difteeria ja teetanuse vastu iga 10 aasta järel, riskigrupid gripi ja COVID-19 vastu,“ rõhutas Kliinikumi infektsioonikontrolli direktor dr Matti Maimets. Kõikidele seni vaktsineerimata või osaliselt vaktsineeritud täiskasvanutele soovitab Terviseamet leetrite-mumpsi-punetiste vaktsiini, läkaköha vaktsiini ning A- ja B-hepatiidi vaktsiini. Dr Maimetsa sõnul peaks kindlates vanusegruppides tegema vöötohatise vaktsiini, papilloomviiruse ja pneumokoki vaktsiini. „Ohupiirkondadesse reisijad saavad ennast vaktsineerida kollapalaviku, poliomüeliidi, kõhutüüfuse, koolera ja meningokokkinfektsiooni vastu. Saadaval on ka kaks hooajalist vaktsiini – puukentsefaliidi vaktsiin kevadel ja gripivaktsiin sügisel. On alust arvata, et nendele lisandub varsti ka koroonaviiruse vaktsiin,“ ütles dr Maimets.

Kliinikumi vaktsineerimispunktides pakutakse immuniseerimisteenust järgmiste vaktsiinidega:

• A-hepatiit
• B-hepatiit
• COVID-19
• Difteeria-teetanus
• Difteeria-teetanuse-läkaköha
• Gripp
• Mumps-leetrid-punetised
• Papilloomviirus
• Pneumokokk
• Puukentsefaliit
• Tuulerõuged
• Vöötohatis

Ohupiirkonda reisimisel:

• Kõhutüüfus
• Kollapalavik
• Meningkokk
• Koolera
• Poliomüeliit
• Marutõbi

Detailsem info täiskasvanueas vajalikest vaktsiinidoosidest ning nende intervallidest asub Kliinikumi kodulehel.

Vaktsineerimiskabinetid on avatud L. Puusepa 8 galeriis esmaspäevast reedeni 11.00–13.00 ning Kvartali keskuses esmaspäevast reedeni 16.00–18.00. Vaktsineerida saab nii ilma aega eelnevalt broneerimata kui ka kindlaks ajaks broneerides, helistades esmaspäevast reedeni kell 8.00–16.00 telefonil 731 7200. Samal telefonil jagatakse ka tasuta vaktsineerimisinfot igal tööpäeval kell 16.00–18.00.

Oma vaktsineerimisstaatust saab vastavalt riiklikule immuniseerimiskavale kontrollida patsiendiportaalis digilugu.ee. Lisaküsimuste korral saab pöörduda e-posti kaudu See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..

Lisatud: 25 Aprill 2023

Tartu Ülikooli Kliinikumi vähipatsientidel ja nende lähedastel on võimalik lisaks professionaalsele ravile osaleda vaimset tervist toetavates tugigruppides. Ka Eestis vastu võetud „Vähitõrje tegevuskava 2021–2030“ järgi tuleb kõigile patsientidele raviteekonna vältel ja ravi järel tagada psühhosotsiaalse toetuse kättesaadavus. Samuti on mitmetes välisriikides tagatud patsientidele tugigrupid ja kogemusnõustajate individuaalnõustamine.

Kliinikumi vähikeskuse algatusel korraldatakse patsiendiinfo keskuse ruumis E108 kaks korda kuus kohtumisi, kus vähikogemusega patsiendid ja nende lähedased saavad kahe kogemusnõustaja suunamisel jagada oma kogemusi ja saada oma tihtipeale raskel teekonnal emotsionaalset tuge. Tugigrupis aitab osalejaid kogukonnatunne ja side teiste sarnase kogemusega inimestega. Oma kogemuste grupis jagamine aitab vähikogemust normaliseerida, saada praktilise ettekujutuse, mis tunne on vähiravi saada ning võimaldab seetõttu pöörata tähelepanu üleliigse muretsemise asemel ravile ja taastumisele.

Tugigruppi on oodatud nii vähktõvega patsiendid kui ka nende lähedased, nii äsja diagnoositud kui pikaajalised patsiendid. Teisisõnu kõik need, kes tunnevad, et neil on seoses enda või lähedase vähidiagnoosiga vaja mõistmist ja (mittemeditsiinilist) tuge. Grupi kohtumisi viiakse läbi kaks korda kuus hübriidversioonis, seega saavad osaleda ka Tartust kaugemal ja maapiirkondades elavad patsiendid ja nende lähedased, kel oleks muidu raske kohale tulla.

Tugigruppi viivad läbi vähiravi kogemusega nõustajad. Mõlemad grupijuhid on läbinud kogemusnõustajate baaskoolituse riikliku õppekava alusel, lähtuvad oma tegevuses teaduspõhisusest ja Kogemusnõustajate Koja eetikakoodeksist ning on kantud Kogemusnõustajate Koja registrisse. Kogemusnõustajad on ravimeeskonna liikmed, kes ei konkureeri ega vastandu psühholoogi ega hingehoidjaga, vaid on alternatiiv nende kõrvale. Grupijuhi ülesanne on tekitada turvaline õhkkond, kus keegi ei domineeri ja kõigil on võimalik hukkamõistuta oma kogemusest rääkida.

Iga kohtumine algab tutvustusringiga, kus kõik räägivad, mis neil antud hetkel aktuaalne on. Kui keegi tõstatab mõne teema (nt kiiritusravi, keemiaravi kõrvaltoimed, vähipatsientide stereotüübid vms), siis arutatakse seda grupiga lähemalt ja jagatakse omavahel kogemusi. Grupi üks eesmärke on välja tuua võimalikult erinevaid kogemusi, et normaliseerida ja valideerida patsiendi vähikogemust, eelkõige lähtutakse kohaletulnute muredest ja nende hetkeolukorrast. Kedagi rääkima ei sunnita, võib ka tulla ja kuulata teiste kogemusi ja jagada nii palju või vähe, kui on mugav.

Kui tutvustusring on läbi, alustatakse ettevalmistatud teemade arutlust (nt mis annab mulle mu teekonnal kõige rohkem jõudu, kuidas toimub traumast taastumine jms). Oluline pole mitte ainult läbiviijate kogemused, vaid ka teiste osalejate panus ja tugi – mõnele osalejale võib olla väga võimestav olla hetkeks ka abi pakkuja rollis, mitte ainult abi saaja.

Kuigi grupijuhid lähtuvad (sh terminaalsete) patsientide reaalsest olukorrast, proovivad nad suunata vestlust nii, et kõlama jääks positiivne noot ja grupiliikmed lahkuksid kui mitte lootusrikka, siis vähemalt rahulikumana kui gruppi tulles.

Tugigrupi kohtumised toimuvad Kliinikumi peamajas L. Puusepa 8 ruumis E108 (lillepoe kõrval) ning grupiga liitumiseks ei ole vaja ette registreerida. Tugigruppide toimumise ajad on toodud Kliinikumi kodulehel „Patsiendi“ rubriigis.

Kairi Jets
Hematoloogia-onkoloogia kliinik / patsienditeenistus

Tugigrupid vähipatsientidele ja lähedastele

9. mai 2023 kell 15:00–17:00

30. mai 2023 kell 15:00–17:00

13. juuni 2023 kell 15:00–17:00

27. juuni kell 15:00–17:00

11. juuli kell 15:00–17:00

25. juuli kell 15:00–17:00

8. august kell 15:00–17:00

22. august kell 15:00–17:00

Lisatud: 30 Märts 2023

Tartu Ülikooli Kliinikum korraldab alates 2022. aastast regulaarseid üle-eestilisi kohtumisi perearstidele. See tähendab nii kontaktseminare kui ka veebiseminare, mõlemal juhul on eesmärgiks suurendada Kliinikumi ja perearstide koostööd, tutvustada ravivõimalusi Kliinikumis ning koguda tagasisidet e-konsultatsioonide käigus esile kerkinud murekohtade osas. „Kui COVID-19 pandeemia esimeste lainete ajal oli plaaniline ravi oluliselt häiritud, kohtusime regulaarselt Tartu perearstide esindajatega selleks, et jagada kiirelt olulisimat teavet ning leida võimalusi, et patsientide ravi ei kannataks. Nüüd, mil COVID-19 pandeemia ei mängi meie igapäevaelus enam nii suurt rolli, otsustas Kliinikumi juhatus laiendada otsesuhtlust perearstidega ka teistesse regioonidesse,“ rääkis ravijuht dr Andres Kotsar.

Dr Kotsar tõi välja, et praeguseks on koostöökohtumised lisaks Tartu regioonile toimunud peamiselt Ida-Virumaal, kus Kliinikumi erialasid tutvustavad veebiseminarid on kogumas aina enam kuulajaid. „Alustasime nende erialade tutvustamisega, mis on esindatud vaid Kliinikumis, samas kõikide Eesti patsientide jaoks – harvikhaigused, meditsiinigeneetika, meestekliinik,“ sõnas ravijuht.

Lisaks veebiseminaridele on perearstid oodatud ka kontaktseminaridele nende kodukohas. Kohtumiste üks eesmärk on korrata üle e-konsultatsioonide võimalused patsientide suunamiseks eriarsti vastuvõtule. „E-konsultatsioon on jätkuvalt väga hea võimalus tagada patsiendile võimalikult kiire ja sujuv raviteekond, võimaldades tervishoiusüsteemis selekteerida patsiente, kes kuuluvad perearsti vaatevälja ning kes vajavad eriarsti juurde pääsemist, võttes sealjuures arvesse ka ajalise kiiruse,“ selgitas Kotsar.

Kliinikumis toimuvad e-konsultatsioonid juba 28 erialal. „Näeme, et tulevikus hakkavad vastuvõtud toimuma kõikidel erialadel e-konsultatsioonide kaudu. See on ajavõit nii patsiendile kui tervishoiusüsteemile, kuna enne vastuvõttu saab patsiendile määrata juba ka vajalikud uuringud, et esimene kontakt arstiga oleks võimalikult efektiivne ja tulemuslik,“ rõhutas dr Kotsar.

E-konsultatsioonide infoseminaridel on lisaks ravijuhile esindatud ka e-konsultatsioonidele vastavate erialade esindajad. „Oleme kohtumistel kogunud ka perearstide tagasisidet praeguse süsteemi kohta kuni selleni, millised on ootused eriarsti e-konsultatsiooni vastusele. Samuti oleme selgitanud, kuidas e-konsultatsiooni vormistada, millised eelandmeid eriarst vajab või milliseid uuringuid on vajalik eelnevalt patsiendile korraldada kuni selleni, et konsulteeritakse ka mõne keerulise patsiendi juhtu. Sageli on mureks keerulised sisehaigustega patsiendid, kes jäävad mitme eriala vahele, ent see pole ainult Ida-Viru regiooni eripära,“ rääkis ravijuht.

Kui e-konsultatsiooni tulemusel selgub, et patsient tuleb Kliinikumi arstide poolt üle võtta, võtavad Kliinikumi töötajad ka ise patsiendiga ühendust, et korraldada vajalikud uuringud enne visiiti. „E-konsultatsioonid on end kindlasti õigustanud, samuti nende tutvustamine perearstidele. Samas seisab hulk arendustöid patsiendi sujuva teekonna tagamiseks veel kindlasti ees. Kui täna patsient haiglast koju läheb või erakorralise meditsiini osakonda külastab, ei jõua info automaatselt perearstini. Seega võiks parem info liikumine erinevate tervishoiuasutuste ja infosüsteemide vahel olla üheks tuleviku eesmärgiks,“ sõnas dr Andres Kotsar.

Kliinikumi Leht