Lisatud: 07 November 2023

29. septembril avas huvlistele uksed Kliinikumi uus C-korpuse operatsiooniplokk. Operatsiooniteenistuse tööga tutvusid nii tervishoiutöötajad kui ka tervishoiu valdkonnas alles õppivad tulevased kolleegid. Avatud uste päeval oli võimalik uudistada lähimaade moodsaimat operatsioonitehnikat ning lüüa ise kaasa paljudes erinevates töötubades. Näiteks osaleda hemostaasi töötoas, aga ka endoskoopilise kirurgia, elektrokirurgia ja laparoskoopilise kirurgia töötoas ning anesteesioõe töötoas. Samuti oli võimalik kätt proovida mehaaniliste õmblusaparaatidega ning uudistada operatsiooniinstrumente. Kokku külastas operatsiooniplokki ligi 100 huvilist.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 29 September 2023

1. septembrist 2023 alustasid Tartu Ülikooli Kliinikumis uut tähtajalist juhtimisperioodi kaheksa uut kliinikujuhti ning üks meditsiinilise teenistuse juht – naistekliinikus prof Kristiina Rull, kirurgiakliinikus dr Marko Murruste, lastekliinikus prof Tuuli Metsvaht, sisekliinikus dr Toomas Kariis, kopsukliinikus kaasprof Tanel Laisaar, südamekliinikus dr Alar Irs, närvikliinikus prof Pille Taba, operatsiooniteenistuses dr Alo Rull ning radioloogiakliinikus kaasprof Pilvi Ilves. Kliinikumi Leht küsis: „Palun tutvustage lühidalt ennast ja oma plaane kliinikujuhina“.

Kaasprof Tanel Laisaar, kopsukliiniku juht: Olen kopsukliinikus töötanud sisuliselt kogu oma professionaalse elu, tunnen hästi kliiniku hingeelu, olen näinud ja ehk ka natuke panustanud kliiniku edusammudesse ning kindlasti olen kursis ka kitsaskohtadega. Seetõttu usun, et suudan anda omapoolse panuse Kliinikumi kopsukliinikus esindatud erialade arengusse järgnevate aastate jooksul. Võtsin selle ametkoha vastu, sest tean, et saan toetuda väga professionaalsetele kolleegidele. Kopsukliinikut on läbi aegade iseloomustanud patsiendikesksus, juba siis, kui sellest laiem avalikkus veel nii palju ei rääkinud. See on saavutatud tänu senistele juhtidele, aga peamiselt siiski tänu arstidele, õdedele, hooldajatele, füsioterapeutidele ja sekretäridele, kes kõik on alati otsinud mistahes olukorras parimat lahendust just patsiendi vaatenurgast. Teiseks iseloomustab kopsukliinikut kollegiaalsus suhtluses nii kliiniku ja Kliinikumi sees ning väljaspool Kliinikumi. Loodan neid tugevusi hoida.

Meditsiin on äärmiselt kiiresti arenev valdkond, mistõttu on igasugune paigalseis tagasiminek. Kopsukliinikul on ülikoolihaigla ühe osana kindlasti oluline roll eriala eestvedajana kogu Eestis, mistõttu soovin igati toetada uuenduste kasutuselevõttu, samuti meie töö analüüsi ja kvaliteedikontrolli. Eesti on väike, mistõttu on otstarbekas teha siin koostööd ka teiste Eesti haiglatega. Hästi toimiv koostöö ka Kliinikumi sees on kindlasti üheks märksõnaks, mida ma sooviksin oma juhiperioodil näha. Kopsukliinikul on kokkupuutepunkte paljude teiste kliinikutega, seega ootan väga vastastikku lugupidavat ja kasulikku koostööd teiste kliiniku juhtidega.

Dr Marko Murruste, kirurgiakliiniku juht: Olen töötanud üle 30 aasta kirurgina Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliinikus ja selle eellastes. Kliinikujuhina tööle asudes saan väga hästi aru, et eelseisev periood saab olema kiire ja väljakutsete rohke. Oma tegevuses püüan panustada ravikvaliteedi jätkuvasse parandamisse. Selle juures on minu visiooni kohaselt vajalikud täiendav spetsialiseerumine, hübriidsete ravimeetodite (kirurgilise ravi kombineerimine endovaskulaarse või endoskoopilise raviga) arendamine ja kättesaadavuse parandamine, multidistsiplinaarse koostöö suurendamine komplekssete probleemide lahendamisel ja patsiendikeskse raviprotsessi terviklikkus. Oluliseks pean ka teadustöö jätkuvat arendamist. Usun, et hästi motiveeritud meeskond ja ravi- ning olmetingimuste oluline paranemine viimastel aastatel annavad selleks hea eelduse.

Kindlasti on kirurgiakliiniku juhtimisel olulisel kohal ka IT-võimaluste parem kasutamine ja eHL’i arengusse panustamine, samuti töö efektiivsuse tagamine kliinikus ning koostöö printsiipide välja töötamine võrgustunud haiglatega.

Lisaks, äsja valminud tipptasemel päevakirurgia keskus loob head võimalused päevakirurgiliste, sealhulgas tasuliste, teenuste arenguks.

Prof Kristiina Rull, naistekliiniku juht: Naistekliinik saadab naist läbi elukaare. Seega pean oluliseks pakkuda kaasaegseimaid terviseteenuseid igale vanusegrupile lähtuvalt nende ootusest ja vajadustest: noorte nõustamine, rasestumise, raseduse ja sünnitusega seonduv teenused, menstruatsioonitsükliga seotud häirete, ülemineku- ja vanema ea perioodiga kaasnevate probleemide käsitlus.

Konkreetsetest tegevustest on plaanis võtta kasutusele embrüote siirdamise eelne testimine, lootemeditsiini arendamine. Pikemas perspektiivis on senisest enam  naise terviseriskside hindamisele erinevates elu etappides ja tervislike eluviiside toetamisele. Seoses perekeskuse ja päevakirurgia kolimisega uutesse ruumidesse saame muuta patsiendi ravi kättesaadavamaks ja mugavamaks,  hakata pakkuma uusi teenuseid, näiteks toitumisnõustamine, füsioteraapia, kriisinõustamine, geneetiline nõustamine.

Hindan ja väärtustan kolleegide ideid. Toetan meis igaühes peidus olevat soovi ennast teostada, olgu selleks teadustöö, uue raviviisi arendamine või  töökorralduse muutmine.  Olen avatud koostööle teiste kliinikute ja teenistusega.  Uue juhina usun sinisilmselt, et  konflikte ära hoida on kergem kui neid lahendada.

Dr Alo Rull, operatsiooniteenistuse juht: Olen töötanud Tartu Ülikooli Kliinikumi ortopeedia osakonnas arst-õppejõuna 17 aastat ning sama kaua ortopeedia eriala assistendina Tartu Ülikoolis. Suurima juhtimiskogemuse on mulle andnud Rakvere haigla erakorralise meditsiini osakonna ja kiirabi üksuste juhatamine aastatel 2000–2002. Olin osakonna loomise juures ja tegelesin struktuuriüksuse ülesse ehitamisega. Kuulun erinevatesse erialaseltsidesse, sealhulgas Eesti Artroplastika Seltsi juhatusse. Olen osalenud sõjalisel missioonil Eesti kirurgilise meeskonna liikmena Afganistani Camp Bastioni Role 3 UK haiglas, opereerides ravides erinevaid sõjavigastusi. Osalen Eestis läbiviidavate ATLS koolitustel instruktorina.

Operatsiooniteenistuse arengu osas varasem juht teinud head tööd. Hiljuti avati uus päevakirurgia operatsiooniplokk. Sealne planeering ning tehniline varustatus on kõrgel tasemel. Usun, et ka personali vähesuse probleem on igati lahendatav. Toetan igati operatsiooniõdede initsiatiivi, et Eestis hakkaks toimuma eraldi operatsioonitoa personali väljaõpe.

Oma ülesandeks näeksin, et saan parendada koostööd erinvate kliinikute ja teenistuste vahel. Kiireloomulisemaks tegevuseks oleks kasutusele võtta digitaalne operatsioonitoa töö planeerimise programm. See annaks võimaluse optimeerida erinevate operatsioonitubade tööd, broneerida vahendeid, steriilset instrumentaariumit. Operatsioonide tegevus oleks jälgitav online-süsteemis.

Koostöös finantsteenistusega saab hoida operatsioonitoa tarvikute ja personalikulu kontrolli all. Majanduslikust seisukohast olen avatud rakendama uusi võimalusi kliiniku tulubaasi suurendamiseks, optimeerides väga hästi sisustatud operatsioonitubade kasutust, kaasates patsiendi omavastutust ja Eestis arenevat erakindlustussüsteemi. Operatsiooniteenistuse headuse tagab hästi koolitatud, motiveeritud, ühtne ja meeskondlik personal.

Prof Pille Taba, närvikliiniku juht: Tänan Kliinikumi ja närvikliinikut toetuse ja usalduse eest, olen valmis jätkama kliinikujuhina, teades selle töö erinevaid külgi. Tõstan esile närvikliiniku häid inimesi – õed ja hooldajad, tugipersonal ja arstid –  ja nende häid tegusid, mille tulemusena neuroloogia ja neurokirurgia osakonnad edasi sammuvad. Kaasaegses meditsiinis on järjest tähtsam iga meeskonnaliikme roll koos erioskustega, oleme jätkamas insuldi, peavalu, Sclerosis multiplexi, Parkinsoni jt krooniliste haiguste käsitluse täppis-spetsialiseerumisega. Suurt vastutust ja koormust kannab neurokirurgia, ühena Eesti kahest keskusest, mille arengute jätkuv toetamine on väga tähtis. Teadagi on heade asjade ja rõõmutoovate arengute kõrval ka pingekohti, mille lahendamisega tuleb edasi tegeleda: töö intensiivsus, ruumid, finantsid.

Vaatan tulevikku suurte ootuste ja lootustega, tundes vastutust närvikliiniku ees, mis on terve sajandi jooksul olnud oma erialade eestvedajaks, liikudes edasi kolmel „vaalal“: ravitöö, õpetamine ja teadus.

Kliinikumi Leht 

Lisatud: 29 September 2023

Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliiniku lastekirurg dr Pille-Riin Värk töötas üheksa kuud Ameerika Ühendriikides, kus tal oli Philadelphia lastehaiglas võimalus kogeda äärmiselt laia spektriga juhtumite ravimist. Kliinikumi Leht uuris dr Värgi muljeid.

Mis ajendas teid otsustama just Philadelphia lastehaigla fellowship´i kasuks?

Children´s Hospital of Philadelphia (CHOP) on suur tõmbekeskus. Minu eesmärk oli kogeda ja õppida lasteortopeedia eriala selliste juhtumite käsitlust, mis Eestis patsientide väikese arvu tõttu ei ole võimalik. See eesmärk ka täitus – CHOP on valitud Ameerikas n-ö number üks lasteortopeedia keskuseks aastal 2023 ja on eesotsas laste ortopeediliste operatsioonide arvuga Ameerika Ühendriikides. Haigla teeninduspiirkond on suur, Philadelphia linna alal elab ligikaudu 6 miljonit inimest, ning haigla aasta käive on ligi 3,8 miljardit dollarit. CHOPi peamajas oli ainuüksi kokku 21 operatsioonituba, mida täiendasid laste päevakirurgilised operatsioonid satelliithaiglates. Haigla patsiendid olid mõistagi ameeriklased, ent ravil käis ka palju teiste riikide elanikke – näiteks Dubaist või Mehhikost, mistõttu rahvusvaheliste patsientide käsitlemise jaoks on loodud ka täiesti eraldi osakond.

Millised olid need juhtumid, mis Eesti praktikast erinesid?

Suur erinevus on ennetamise rollil. Kui Eestis ja Euroopas on suur rõhk haiguste varajasel avastamisel, et hiljem ei oleks vaja opereerida tüsistusi, siis Ameerikas nii riiklikud sõeluuringud kui ennetusprogrammid puuduvad. Näiteks puusaliigese düsplaasia – Eestis ravitakse seda esimestel elukuudel konservatiivselt ning enamikel juhtudel väikesed patsiendid hilisemas elus operatsiooni ei vaja. Seal aga pöörduvad pered ravile seisunditega, mida oleks saanud ennetada.

Teine suur ja šokeeriv erinevus oli muidugi kuulihaavadega laste vigastused. See on siiani Ameerika Ühendriikides laste põhiline surmapõhjus. Neid lapsi nägin CHOP’is tihti, kuna rasked vigastused nõudsid pikka järelkontrolli perioodi ja tihipeale korduvaid operatsioone.

Kolmas erinevus tulenes CHOPi juhtumite suurest arvust ja keerukusest. Ühest küljest võimaldab see kirurgidel väga spetsiifiliselt spetsialiseeruda. Minu erihuvi oli käekirurgia ning laste onkoloogiline ortopeedia. Onkoloogilisi lõikusi sain õppida dr Alexandre Arkader käe all, kel on 15-aastane luutuumoritele spetsialiseerumise kogemus. Tema vastuvõtud ja operatsioonid olidki täidetud luutuumori lõikusi vajavatest patsientidest.

Käekirugia meeskond omakorda oli kokku pandud neljast inimesest, kellest kaks olid ortopeedia taustaga ning kaks plastikakirurgia taustaga. Minu juhendajaks oli dr Apurva Shah, kes on spetsialiseerunud ülajäsemele kaelast kuni sõrmetipuni, tehes nii ortopeedilist kui ka mikrovaskulaarkirurgiat. Tema alustas ka brahiaalpleksuse vigastuste keskusega CHOPis, mis on nüüd Ameerikas väga tuntud. Nii et tema käe all sain väga laialdase õppe.

Tulenevalt suurtest juhtumite arvust ja kogemustest, on enamus raskeid juhtumeid käsitletud CHOPis ühe kirurgi poolt. Eestis aga on tihtipeale mõistlik ja kasulik multidistsiplinaarse meeskonna loomine oskuste koondamiseks. Näiteks Kliinikumis on võimalused keerukate ja spetsiifiliste lõikuste jaoks olemas, ainult et meie rahvaarvu väiksuse tõttu on teatud haigusseisundid üliharvad ning arstide kitsas spetsialiseerumine seetõttu keeruline.

Milline roll oli teadustööl?

Teadustöö roll on oluline ning selle viljelemine patsientide rohkusest tulenevalt ka teatud mõttes lihtsam. Teisalt on Eestis kergem tagada teadusuuringutesse kaasatud patsientide järelkontrolli, Ameerikas on see keerulisem. Philadelphia lastehaigla ei ole ametlikult ülikoolihaigla, ent on seotud Pennsylvania ülikooliga (Penn, University of Pennsylvania), mis on Ameerika üks vanimaid ja hinnatuimaid ning loetakse Ivy League ülikoolide hulka, nagu seda on Harvardi ja Yale ülikoolid.

CHOPis suunati 10% arstide palgafondist teadustöö tegemiseks ning keskmiselt avaldatakse ligi 200 teadusartiklit aastas ainuüksi lasteortopeedide poolt. Ameerikalikult kiire töötempo tähendab, et tööpäevade pikkus on keskmiselt 10–12 tundi. Teadustöö tegemiseks kasutatakse aega enne või pärast operatsioone või nädalavahetusi.

Arst-resident töötab iga päev erinevas operatsioonitoas koos erineva kirurgist juhendajaga. Juhendajad selgitavad palju praktika käigus, ent operatsioonile minemise eelduseks on eelnev operatsioonitehnika ja kaasaaegse teadustööga tutvumine. Nii saavad residendid juhendajalt nädal enne operatsiooni õppe- ja teadusmaterjali ning operatsioonitoas tuleb juba teada igat sammu, mida teed. Mõned kirurgid testivad enne residente, kas kõik vajalik iga etapi kohta on omandatud.

Minu teadustöö keskendus laste ülajäseme luumurdudele ning esimene artikkel on minemas ka publitseerimisele ajakirjas Journal of Pediatric Orthopaedics küünarluu kasvuplaadi murdude teemal. Olen Philadelphia lastehaiglaga veel aasta seotud just teadustöö tegemise töölepingu läbi, et lõpetada alustatud koostööd.

Millised haigla- või tervishoiukorralduse erisusi te veel kogesite?

Teadaolevalt on suur erinevus tervisekindlustuses. Tervishoid on küll väga kättesaadav, kuid väga kallis, pannes vähem kindlustatud peres raskesse seisu. Arsti valimine on tehing ja toimub ka surgeon shopping, mida teevad pered enne, kui otsustavad, kuhu ja kellele kulutused suunatakse. Peredel on võimalik osta tervishoiuteenused nii läbi kindlustuse kui ka otse. Näiteks kindlustuseta patsient peab randme röntgeni eest välja käima kuni 2500 dollarit, Eestis on see hind mõnikümmend eurot.

Erinevus oli ka haigla infosüsteemis – CHOP kasutas Epic infosüsteemi, mis on kasutusel näiteks ka Helsingis. Seni kogetu põhjal saan öelda, et meie eHL ehk elektrooniline haiguslugu on kindlasti parem kui teiste riikide süsteem.

Ameerika töötempo oli kiirem, arsti töönädalat täitis üks kuni kaks operatsioonipäeva ja kolm kuni neli vastuvõtupäeva. Keskmiselt oli 30–40 patsienti vastuvõtus, sh nii plaanilised kui ka erakorralised, kuid operatsiooni vajavate patsientide hulk vastuvõtul käinutest oli madal, vahel kõigest 3–4 patsienti. Samas töötas haiglas Eestiga võrreldes oluliselt rohkem muud personali, kelle eesmärk oli muuta töökorraldust sujuvamaks, vabastades arste ja õdesid kõigest ebavajalikust, et nad saaksid ainult oma tööle pühenduda. Näiteks kirurg ei teinud ühtegi sissekannet ja liikus vajaliku tempoga ühest läbivaatuse toast teise.

Lisaks oli operatsioonitoas kasutusel O-arm kompuutertomograaf – jällegi selleks, et lõikused oleksid sujuvamad ja kiiremad. Operatsioonijärgselt oli võimalik koheselt MRT-uuringuid, et hinnata näiteks vaagna osteotoomiate edukust. Mikroskoobid olid uued ja väga operaatorsõbralikud. Iga implantaadi kasutamisega „tuli kaasa“ operatsioonituppa firmaesindaja, kes absoluutselt iga kord seletas ja õpetas uuesti, kuidas midagi kasutada.

CHOP haiglat võib nimetada eliithaiglas, kes saab endale lubada töötajate valimist. Samuti loob iga haigla ise enda spetsiifikale vajaliku residentuuriprogrammi. Haigla personal moodustab omaette kogukonna ning ühtsuse hoidmisega tegeletakse palju. Vaikimisi panustavad sellesse ka kõik töötajad, osaledes ühistel sündmusel – olgu need grillimised, väljasõidud, heategevusega seotud aktsioonid. Suhtlemine on väga avatud ning hea tava on, et viimase aasta residendid ehk fellow’d kohtuvad kord kuus kliiniku juhiga tema kodus, rääkides üldistel teemadel ning kogudes erinevaid soovitusi tuleviku planeerimiseks. Arstiks olemine on teatud mõttes elitaarne, mille hoidmist eeldatakse. Viimaste aastate fookus on väga tugevalt suunatud ka sotsiaalsele võrdõiguslikkusele.

Arstide tööle värbamine on kahepoolne protsess. Avalikke tööpakkumisi ei pruugi olla, oluline on käia kongressidel ja luua suhteid. Uurida haiglate kohta ja samal ajal presenteerida ka iseennast. Minul õnnestus kongressidel kohtuda mitmete professorite ja kirurgidega, kelle kirjutatud õpikutest olen residentuuri ajal õppinud. Näiteks minu juhendaja dr Shah on kirjutanud peatüki küünarliigese murdude õpikusse – seesama õpik, millest õppisin, et teha esimene operatsioon Soomes.

Mis on teie tulevikuplaanid?

Olgugi, et mul oli võimalus jääda Philadelphiasse kauemaks, otsustasin Eesti ja Kliinikumi kasuks. Eesti on mu kodu ja mulle meeldivad mu kolleegid. Meie riigi väiksus võimaldab lahendada asju paindlikumalt ja kiiremini. Lisaks Ameerikale on mul olnud võimalus töötada ka Soomes ning mõlema riigi perioode olen võtnud väga teadlikult kui intensiivse õppimise ja kogemuse võimalust. Saadud kogemus on avardanud mu teadmisi ja maailmapilti oluliselt ning loodud kontaktid võimaldavad küsida nõu ka praegu. Seega soovitan noortele kolleegidele kindlasti käia erinevaid kogemusi omandamas.

Kliinikumi Leht

*Dr Pille-Riin Värgi õppe- ja töökogemust Ameerikas toetas ka Kliinikumi arendusfond.

Lisatud: 29 September 2023

15. septembril kaitses Kliinikumi meestekliiniku arst-õppejõud Stanislav Tjagur filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja “Mycoplasma genitalium and other sexually transmitted infections causing urethritis – their prevalence, impact on male fertility parameters and prostate health” (“Mycoplasma genitalium’i ja teiste uretriiti tekitavate STLI levimus ning mõju mehe reproduktiivtrakti tervisele”).

Juhendajad: androloogia professor Margus Punab (dr. med. (arstiteadus), TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja meditsiinilise mikroobiökoloogia professor Reet Mändar (dr. med. (meditsiin), TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut). 

Oponent: professor Florian Wagenlehner (MD, PhD, Department of Adult and Pediatric Urology, Andrology at the University Hospital Giessen UKGM, Giessen, Saksamaa). 

Kokkuvõte

Ureetra ehk kusetoru ülesandeks on osaleda seemnevedeliku ja uriini transpordis, samas võib ta muutuda sissepääsuks uretriiti tekitavate sugulisel teel levivate infektsioonide (STLI) tekitajate jaoks. Uretriidi tagajärjel võib kahjustuda reproduktiivfunktsioon, kuid tõenduspõhine info selle kohta on ebaühtlane. Valideerimata on uus uretriidi diagnostikameetod, uriini voolutsütomeetria. Ka puudus Eestis seni selge ülevaade meeste uretriidi etioloogia kohta.   

Uurimistöö eesmärgiks oli hinnata uretriidi esinemissagedust erinevates populatsioonides Eestis ja selle mõju meeste urogenitaalsüsteemile, selgitada erinevate tekitajate (Neisseria gonorrhoeae, Chlamydia trachomatis, Mycoplasma genitalium, Trichomonas vaginalis) seost kaebuste, sümptomite ja põletikunäitajatega, ning hinnata uriini voolutsütomeetria rakendatavust uretriidiga patsientidel. Uurimistöösse kaasati 3571 Tartu Ülikooli Kliinikumi meestekliiniku patsienti.  

Klamüüdia oli kõrgeima esinemissagedusega patogeen seksuaalse riskikäitumisega Eesti meeste seas (14.8%), kuid M. genitalium oli olulisel teisel kohal (4.2%). Nendele järgnesid N. gonorrhoeae (2.5%) ja T. vaginalis (0.7%). Kombineeritud STLI esinemissagedus oli madal (1.5%). STLI tekitajate esinemissagedus rasedate naiste meeste (C. trachomatis 1.6%) ja viljatute paaride meeste seas (C. trachomatis 1.2%, M. genitalium 1.1%) oli madal. Ükski uretriidi makroskoopiline tunnus ei olnud patognoomiline ühegi konkreetse tekitaja suhtes, seetõttu on nii patsientide seksuaalkäitumise kui ka sümptomite hindamine olulised STLI testimise otsuse langetamisel. 

Esmasjoauriini voolutsütomeetriline analüüs osutus kiireks ja objektiivseks meetodiks meeste uretriidi skriinimisel. N. gonorrhoeae põhjustas uriinis tugevaima põletikreaktsiooni, C. trachomatis’e ja M. genitalium’i puhul oli põletik mõõdukas ja T. vaginalis’e korral nõrk.  M. genitalium kutsus esile põletikreaktsiooni ka seemnevedelikus, mis oli enamasti madalam WHO poolt pakutud lävendist. See lävend vajab langetamist, et leida üles rohkem patsiente, kes vajavad ravi. 

M. genitalium ja C. trachomatis avaldasid negatiivset mõju seemnevedeliku parameetritele, sh spermatosoidide üldarvule ja liikuvate spermatosoidide arvule. Seega on nende patogeenide potentsiaalset mõju meeste viljakusele vaja edaspidi täiendavalt uurida. 

Kliinikumi Leht

Dr Stanislav Tjagur: Tänan kõiki patsiente, kes olnud nõus teadusuuringus osaleda. Samuti soovin tänada oma juhatajaid Margus Punabit ja Reet Mändarit, Tartu Ülikooli, Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Tartu Ülikooli Kliinikumi meestekliiniku kõiki töötajaid, kes otseselt või kaudselt on toetanud mind teadustöö tegemisel ja väitekirja kirjutamisel. Mul on suur au olla osa Tartu Ülikoolist ja Tartu Ülikooli Kliinikumist.

Lisatud: 29 September 2023

Septembri alguses alustas Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku perekeskus tööd Maarjamõisa meditsiinilinnaku uutes ruumides C-korpuses.

Naistenõuandla juhi dr Pille Vaasi sõnul on nii töötajad kui patsiendid vastavatud ja avarad ruumid Kliinikumi peamajas pärast mitmeaastast asenduspindadel paiknemist hästi vastu võtnud. „Perekeskuse teenused on mõeldud naistele kogu nende elukaare ulatuses ning meie ambulatoorsete teenuste valik on lai: raseduse jälgimine, imetamisnõustamine, varane sünnitusjärgne tagasikutse emale ja vastsündinule, sünnitusjärgne koduvisiit ning sünnitusjärgne kontroll 6–8 nädalat pärast sünnitust, rasedusdiabeedi ja toitumise nõustamine, raseduskriisi nõustamine, emakakaelavähi sõeluuring, nõustamine rasedusvastaste vahendite osas, rindade kontroll ja rinnavähi ennetus ning perekool nii kontakt- kui veebiloengute näol,“ tutvustas dr Vaas.

Ta lisas, et perekeskusesse on sisse seatud ka kaks ultrahelikabinetti, kus naistearstid viivad läbi rasedusaegseid loote uuringuid ja protseduure. „Näiteks I ja II trimestri ultraheli sõeluuringud, III trimestri uuringud, loote ehhokardiograafia ning protseduuridest koorini biopsia, amniotsentees, kordotsentees. Sealjuures suunatakse Kliinikumi lootemeditsiini spetsialistide juurde erinevatest Eesti piirkondadest rasedad, kelle lootel esineb väärarend, geneetiline- või kromosoomihaigus, loote üsasisene kasvupeetus või muu loote või ema terviseprobleem, mis nõuab jälgimist ja sageli ka sünnitamist kõrgema etapi haiglas,“ selgitas dr Pille Vaas. Uuringuid ja nõustamisi koordineerib ämmaemand-koordinaator nii, et need oleksid perekonnale võimalikult mugavad ja lihtsad. „Looteuuringute valdkonnas teeb naistekliinik edukat koostööd ka lootemeditsiini keskustega Stockholmis ja Helsingis,“ lausus naistenõuandla juht. Lisaks toimub nüüd perekeskuses ka hingehoidja ja pereterapeudi Naatan Haameri vastuvõtt.

Ämmaemanda koduvisiit

Kliinikumi naistekliiniku ämmaemandate eestvedamisel pakutakse juba mitmendat aastat kõigile Tartu linna ja lähiümbruse naistele ja nende vastsündinutele ämmaemanda koduvisiiti kuni seitse päeva pärast sünnitust, mille järgselt tehakse vajadusel korduv visiit. „Koduvisiit on väga patsiendisõbralik, toimudes ema ja beebi harjumuspärases keskkonnas. Visiidi eesmärk on toetada ema ja vastsündinu sünnitusjärgset kohanemist, ema taastumist sünnitusest ning anda soovitusi vastsündinu eest hoolitsemiseks ja rinnaga toitmiseks,“ rääkis perekeskuse ämmaemandusjuht Marrit Kanna. Koduvisiit broneeritakse patsiendile Kliinikumi sünnitusosakonnast lahkumisel ning linnaruumis tunneb emade juurde teel olevad ämmaemandad ära Kureauto järgi.

Perekool

Naistekliiniku perekeskuses viiakse läbi ka Perekooli loenguid, mida on võimalik alates kevadest taas valida kas kontaktloengute sarjana või veebiloengutena. „Perekooli eesmärk ei ole üksnes sünnituseks ettevalmistus, vaid anda tulevastele vanematele laiemad teadmised uue rolliga kohanemiseks. Kuuenädalase kontaktõppe eesmärgiks on nii emade kui isade vanemluseks ettevalmistumine, mille jooksul läbitakse raseduse, sünnituse, vastsündinu, lapsevanema rolliga kohanemise ja vaimse tervisega seotud teemad,“ kirjeldas ämmaemand Marrit Kanna. Uuendatud vormiga kontaktõppe üheks väljundiks on pakkuda naistele ja peredele võimalust aktiivseks õppimiseks. Nii saavad osalejad ka ise teemasid ja murekohti tõstatada, et neid läbi kogemuste vahetamise ja tõenduspõhise info analüüsida ja arutada.

Kliinikumi naistekliiniku perekeskus asub aadressil L. Puusepa 8 C-korpuses, kuid mitmed teenused on kättesaadavad ka Tartu linna üleselt. Ämmaemandate vastuvõtud toimuvad täiendavalt ka Maarjamõisa Tervisekeskuses L.Puusepa 1a ja Tartu Tervisekeskuses Mõisavahe 34b. Alla 26-aastastel noortel on võimalus ämmemanda vastuvõtule pöörduda Tartu Seksuaaltervise Keskuses aadressil Vaksali 17. Rindade kontrollimise ja uuringute soovi korral tuleks pöörduda ämmaemanda vastuvõtule Kliinikumi rinnakabinetti Kvartali keskusesse.

Kliinikumi Leht  

Lisatud: 29 September 2023

Tartu Ülikooli Kliinikumi stomatoloogia kliinikus on esindatud kõik hambaravi valdkonnad, üheks neist on laste hambaravi. Kliinikumi Leht küsis kooliaasta eel lastestomatoloogia osakonna vanemarst-õppejõult dr Jana Olakult, kuidas tagada lastel ja noorukitel hea suuõõne tervis.

Milliste probleemidega pöörduvad lapsed ja nende vanemad kõige enam lastestomatoloogide vastuvõtule?

Tavalisteks probleemideks on ikka hambaaugud ja valutavad hambad. Viimase 2018. aasta Tervisekassa uuringu põhjal selgus, et Eestis on 2/3 kolmeaastastel ning 1/3 kuue- ja kaheteistaastatel lastel hambad terved. See tähendab, et 30% kolmeaastastest vajavad hammaste ravi, aga nii väikeste patsientide ravi ei ole lihtne.

Kui sageli ning milliste seisunditega peaks kindlasti pöörduma?

Kliinikumis on laste hambaravi Tervisekassa poolt 100% kompenseeritud ja lapsevanemal endal ei tule selle eest tasuda. Soovitan käia hammaste kontrollis üks-kaks korda aastas, et hambaarst leiaks üles algavad muutused hambaemailis. Ilma spetsiaalse koolituse, valguse ja instrumentideta ei ole  võimalik, näiteks kodus, väikseid muutusi märgata. Piimahammastel areneb kaariese kiiresti ning hambaarsti vastuvõtule tulemiseks ei pea ootama pruuni laiku hambal, vaid vanemad võiksid tulla väikelastega vastuvõtule kontrolli, et hambaarst saaks hinnata, kui suur on tõenäosus hambaaukude tekkeks. Samuti, kui lapsevanem juba märkab lapse hammastel või ka igemel muutusi, tuleb kindlasti lasta hambaarstil muutused üle vaadata.

Tasub meeles pidada, et ükski hambaauk ise kinni ei kasva ja oodates läheb olukord aina hullemaks ning lõpeb hambavaluga. Valuga hamba ravi on aga ebameeldivam kui tavalise kaariese ravi.

Kuidas mõjutab hammaste tervis laste üldtervist?

Suuõõs ja hambad on seedekulgla osa, toidu peenestamise tagavad terved hambad. Kui hambad on lagunenud või eemaldatud, siis on häiritud toidu mälumine ja see mõjutab seedeprotsessi. Õige mälumisprotsess tagab näo-lõualuude süsteemi normaalse arengu. Piimahammaste varajane eemaldamine võib põhjustada koolieas ortodontilise ravi vajaduse. Ning kui hambad tuleb eemaldada enne, kui laps on õppinud õigesti häälikuid hääldama, võivad tekkida kõnedefektid.

Ning samas ei saa ka suus hoida põletikus, aeg-ajalt turseid tekitavad kroonilist põletikukollet. Seega jõuame jällegi sellini, kui oluline on vältida kaariese teket ning kui see on tekkinud, see võimalikult kiiresti lasta ära ravida.

Kaasaegne hambaravi on patsiendisõbralik ja valutu. Kuidas lahendate osakonnas olukordi, kui lapsed sellest hoolimata protseduure pelgavad?

Hirm hambaravi ees on tuntud teema. Ärevust ja hirmu saab vähendada selgitades mis, miks ja kuidas toimuma hakkab. Kliinikumi lastestomatoloogia osakonnas töötavad arstid ja õed, kes on selleks saanud erinevad koolitusi ja kellel on ka väga suur kogemuste pagas, kuidas väikesele patsiendile läheneda ja temaga kontakti saada. Kuna meie osakonnas käivad ravil lapsed vanuses 0–18 eluaastat, siis selgituste jagamisel tuleb arvestada ka lapse vanusega – nii et selgitused oleksid patsiendile arusaadavad. Kui ikkagi hambaravitoolis ravi ei ole võimalik, on võimalik teha seda narkoosis.

Millistes juhtudel vajavad lapsed narkoosis hambaravi ning kuidas seda Kliinikumis läbi viiakse?

Hambaid ravitakse narkoosis juhul, kui tavalisel vastuvõtul hammaste ravi ei ole see võimalik. Reeglina on põhjuseks lapse vanus, ehk laps on liiga väike, esineb paaniline hirm hambaravi ees või siis puudega patsiendid, kelle ravi hambaravitoolis ei ole võimalik. Tegemist on samasuguse narkoosiga, mida kasutatakse kõikide teiste operatsioonide korral. Vajadus hammaste raviks narkoosis järjest suureneb.

Kliinikumis on narkoosis hammaste ravi lastele Tervisekassa poolt 100% kompenseeritud, arstipoolsel näidustusel ka täiskasvanutele.

Kui valida kolm tegevust, et tagada hea suutervis, siis millised on Teie soovitused?

Hammaste tervena hoidmiseks on vaja õigeid harjumusi ja igapäevast rutiini. Kolm esimest eluaastat on hammaste tervena püsimise seisukohalt väga olulised. Kui neid kolme reeglit ei järgita, on sageli tulemuseks, et inimene käib eluaeg hambaarsti juures, arvates, et tegemist on päriliku veaga. Tegelikult tuleb otsida põhjusi vanemate harjumustest.

1. Hammaste puhastamisega tuleb kohe, kui need suhu lõikuvad ehk siis umbes kuue kuu vanuselt. Kindlasti ei tohiks oodata lapse kahe- või kolmeaastaseks saamist, sest hammaste tervise seisukohalt on siis juba hilja.
2. Oluline on hambaid pesta hommikul ja õhtul. Nii lapsed kui täiskasvanud peaksid minema voodisse puhaste pestud hammastega. Hammaste pesemise käigus peavad hambapinnad tõesti katust puhtaks saama, mistõttu peab pesu kestma vähemalt 2 minutit. Lapsed vajavad hammaste puhastamisel vanemate abi.
3. Kui hambad on suhu lõikunud, tuleb pidada söömise ja joomise vahel pausi 3 tundi. Hambad vajavad toidust puhkust, et mineraalained saaksid hambaemailis taastuda. Söögikordade vahel võiks juua ainult puhast vett piima, mahla ja gaseeritud vee asemel. Hea oleks väikelaste puhul vältida ka sagedaist öist söömist ning sama kehtib isegi rinnapiima puhul.

Kuidas Kliinikumi lastestomatoloogia vastuvõttudele pöörduda?

Laste hambaarsti juurde saab registreeruda helistades Kliinikumi registratuuri 731 9100 või kasutades digiregistratuuri. Samuti on patsientide jaoks kasutusel stomatoloogia kliiniku registratuuri telefoninumber 731 9889 ning e-posti aadress See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..

Kliinikumi Leht

Lisatud: 29 September 2023

19. maist kuni 16. juunini 2023 viidi Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajate seas teistkordselt läbi patsiendiohutuskultuuri uuring. Andmete kogumiseks kasutati AHRQ Surveys on Patient Safety Culture (SOPS) Hospital Survey küsimustikku, mis koosnes 34 ohutuskultuuri hindavast küsimusest. Uuringu viisid 2023. aastal läbi ka mitmed teised Eesti haiglad.

Elektroonilise küsimustiku täitis 330 töötajat 28 kliinikust ja teenistusest, enim vastanuid oli sisekliinikust ning anestesioloogia ja intensiivravi kliinikust. Ligi pooled (48%) uuringus osalejatest olid õed, abiõed ja  ämmaemandad, 24% arstid, 11% füsioterapeudid, logopeedid, psühholoogid, sotsiaaltöötajad ja teised tervishoiuspetsialistid, 9% tugipersonali esindajaid ning 8% hooldustöötajad. Enam kui pooled küsitletutest (54%) olid haiglas töötanud 11 aastat ja enam, 52% vastanutest töötas Kliinikumis 30–40 tundi nädalas ning enamikul (89%) oli tööl otsene kokkupuude patsientidega.

Kirjeldades oma üksuse ohutuskultuuri, nõustuti kõige enam väitega, et kiirel ajal aitavad töötajad üksteist ning seda toetab ka vastajate positiivne hinnang tõhusale meeskonnatööle. Enam kui pooled vastanutest nõustusid ka sellega, et vigade esinemise korral keskendutakse pigem vigadest õppimisele kui töötajate süüdistamisele ning 43% töötajate hinnangul vaadatakse üksuses patsiendiohutuse parandamise eesmärgil regulaarselt tööprotsesse üle ning tehakse vajalikke muudatusi.

Samas esineb töötajate hinnangul ka negatiivse ohutuskultuuri ilminguid. Näiteks 25%–30% vastanute hinnangul ei toetata piisavalt patsiendiohutuse vastu eksinud töötajaid, töötajatele pannakse pahaks nende tehtud vigu ning patsiendiohutusjuhtumitest raporteerimisel tundub töötajatele, et juhtumi käsitlemise asemel karistatakse pigem juhtumist teatajat.

Peaaegu kaks kolmandikku vastanutest nõustusid väitega, et ületundide tegemine ja osakonna kiire töötempo võib mõjutada patsientide ohutust.

Patsiendiohutusega seotud suhtlemist hinnati üldiselt positiivselt. Peaaegu kolme neljandiku vastanute hinnangul antakse enamasti või alati teada, kui märgatakse midagi, mis võib patsientide ravi negatiivselt mõjutada. Enam kui poolte vastanute hinnangul teavitatakse töötajaid üksuses juhtunud vigadest, neid vigu arutatakse ja töötajatele antakse ka tehtud muudatustest teada. Siiski tuleb ligi 20% vastanute hinnangul ette olukordi, kus töötajad ei julge esitada küsimusi, kui midagi tundub olevat valesti.

Positiivse trendina võrreldes 2020. aastaga on suurenenud patsiendiohutusjuhtumitest teatamine. Viimase aasta jooksul andsid vähemalt ühest patsiendiohutusjuhtumist teada 53% õdedest, 44% tervishoiuspetsialistidest, 40% arstidest, 38% tugipersonalist ning 20% hooldajatest. Patsiendiohutusjuhtumitest raporteerimine ei seostunud sellega, kas töötaja puutub oma töös igapäevaselt patsientidega kokku või mitte. Sagedamini teatasid juhtumitest töötajad, kelle nädala töötundide arv oli suurem.

Uuringust selgus, et varasema küsitlusega võrreldes olid töötajad patsiendiohutuse suhtes kriitilisemad ning vähenenud oli nende töötajate osakaal, kes hindasid patsiendiohutust oma üksuses väga heaks või suurepäraseks. Oma töövaldkonnas hinnatakse patsiendiohutust enamasti heaks või rahuldavaks, 23% vastanute hinnangul on nende üksuses patsiendiohutus väga hea ning 4% arvates suurepärane. Kõige kõrgemalt hindasid patsiendiohutust oma üksuses hooldajad ning kõige madalamalt arstid. Pikema staažiga töötajad hindasid patsiendiohutust oma üksuses tagasihoidlikumalt, samuti andsid patsiendiohutusele madalama hinnangu suurema koormusega töötavad inimesed.

Ohutuskultuuri koondnäitajad

Loe edasi...

Lisatud: 30 August 2023

Kliinikumi geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku laboratoorse geneetika osakonna meeskonna koosseis täieneb igal aastal, et tagada analüüside mahu kasv vastavalt nõudlusele. Kliinikumi Leht küsis osakonna vanemlaborispetsialistilt Hanno Roomerelt ning laborispetsialistilt Mikk Toomingalt, mida kujutab endast töö geneetika laboris.

Mille poolest erineb laboratoorse geneetika osakonna töö teiste laborite tööst?

Hanno Roomere: Molekulaardiagnostika labori töö L. Puusepa 2 maja teisel korrusel on väga mitmekesine ning nõuab laboritöötajatelt suuremat ettevalmistust ja kasuks tulevad molekulaarbioloogia-alased teadmised. Kõik meie osakonnaga ühinevad töötajad, nii bioanalüütikud kui laborispetsialistid, läbivad kohapeal spetsialiseerumiseks täiendava õppe töö kõrvalt. Enamasti on meie kolleegid kas arsti, biomeditsiini või geenitehnoloogia taustaga.

Kui rääkida spetsialisti tööst, siis kõige ajamahukam osa  on analüüsitulemuste interpreteerimine – analüüside vastused on patsiendipõhised ning nii-öelda standardvastuseid meil ei ole. Mõne analüüsi tulemusega avastame aga hoopis midagi uut ning siis tuleb vastuse koostamisega alustada nullist, koguda infot, uurida muu maailma praktikat ning teaduskirjandust. Samuti on oluline osa meie tööst teiste kolleegide nõustamine nii analüüside tellimise kui ka vastuste tõlgendamise osas.

Mikk Tooming: Kuigi võiks arvata, et tänapäeval on kõik  automatiseeritud, siis meie laboris on kasutusel palju erinevaid meetodeid, mis nõuavad ka käsitööd. Pakume rohkem kui 100 erinevat analüüsi. Me ei saa kasutada ühte automatiseeritud analüüsi, vaid peame tegema  ka täpsust nõudvat käsitööd.

Milliseid analüüse teilt enim tellitakse?

Hanno Roomere: Analüüside ampluaa on lai – näiteks sünnieelne diagnostika, pärilike haiguste diagnostika nii lapseeas kui ka  täiskasvanu-eas algavatele haigustele, analüüsid päriliku vähi diagnostikaks ning  täiesti eraldi valdkonna moodustab kasvajakoest tehtavad analüüsid. Tegelikult on meil võimekus pakkuda kõiki geenianalüüse ning oleme pidevalt avatud ka uute meetodite arendamisele. Viimasel ajal on oluliselt kasvanud onkogeneetika analüüside tellimine, mille abil raviarstid saavad infot nii päriliku vähi riskide kohta kui ka kasvajakoest määratavate geenimuutuste korral täpsustada diagnoosi, määrata ja jälgida ravi kulgu, seda vajadusel korrigeerida või saada hoopis infot haiguse prognoosi osas..

Mikk Tooming: Lisaks ka farmakogeneetilised uuringud, mis on vajalikud siis, kui patsient saab vähiravi ning on vaja veenduda talle sobivas raviskeemis. Kindlasti leiavad rakendust ka uued personaalmeditsiini põhised diagnostika lahendused.

Kuidas sünnivad labori uued meetodid?

Hanno Roomere: Uued meetodid sünnivad kas meie enda initsiatiivil või koostöös teiste erialade arstidega. Ehk kui ravitöö poole pealt on surve ja küsijaid mitmeid, siis teame, et ka nõudlus on olemas.

Mikk Tooming: Nii näiteks juurutasime koostöös onkoloogidega kasvajakoe molekulaarse profileerimise, kuna seda meetodit Eestis veel polnud. Mujal maailmas toimuvad taolised analüüsid võib-olla rohkem patoloogiakeskustes ning ka meil on Kliinikumi patoloogiateenistusega väga hea koostöö, kelle kaasabil saabub meile uuritav materjal.

Geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku labori seadmed on täna sellised, et meil on võimekus kõiki maailmas olemasolevaid metoodikaid siinsamas Tartus teha. See on suur muutus aastatetaguse ajaga, mil analüüside vastuseid oodati nädalaid või isegi kuid teistest riikidest.

Hanno Roomere: meie labori suur erisus seisneb ka geenitestide andmete kogus, mida on vajadusel võimalik teadustöös kasutada – selleks, et arendada uusi diagnostika- või ravimeetodeid.

Kellel on võimalik laboratoorse geneetika osakonnast geenianalüüse tellida?

Hanno Roomere: Kõikidel tervishoiuasutustel ning vajalik on, et näidustuse üle analüüsiks otsustab arst. Ligikaudu pooled analüüsid tellitakse Kliinikumisiseselt ning pooled väljast nii teiste haiglate kui perearstide poolt. Samuti oleme partneriks teistele ettevõtetele, näiteks tuberkuloosi bakterite sekveneerimise ning HLA sekveneerimise korral.

Mis te arvate, mida toob tulevik laboratoorses geneetikas?

Mikk Tooming: Heameel on öelda, et tehnika taha Kliinikumis ükski arendus ei jää. Meie uue Illumina NovaSeq X Plus sekvenaatoriga on võimalik kogu genoomi sekveneerimine teha kuni 20 000 isikule aastas. See on 2,5 korda rohkem, kui eelmise seeria tippmudelil.

Tulevikus liigutakse aina enam geenipaneelidelt ülegenoomsele sekveneerimisele, millega on võimalik saada inimese genoomi kohta kogu info. Seda meie uus sekvenaator ka võimaldab, mis võib tähendada uusi leide, avastusi ja seoseid geenide ja haiguste vahel. Eriti, kui arvestame, et täna jääb genoomist veel 98% enamasti uurimata. Seega toob tulevik kindlasti uusi teadmisi!

Hanno Roomere: Tulevik toob kindlasti ka vedelbiopsia analüüsid ehk nn rakuvaba DNA analüüsid. Vereplasma test võimaldab näiteks teha lootediagnostikat ja hinnata kasvajavastase ravi toimimist või otsida hoopis sobivat sihtmärki onkoloogilises ravis. Samuti näiteks, kui kasvaja biopsiat ei ole võimalik võtta koest, saab geenivariante analüüsida kasutades rakuvaba DNA-d verest.

Mis teile oma töös rõõmu pakub?

Mikk Tooming: See, et geneetika on väga kiiresti arenev valdkond. Peame hoidma end pidevalt kursis nii eriala teaduskirjandusega kui ka meetoditega mujal maailmaturul.

Hanno Roomere: Jah, geneetika on alati ajast eest. Professionaalset rõõmu pakub ka see, kui leiame vastuse arsti poolt püstitatud küsimusele. Või kui leiame mõne päris uue geenimuutuse, mida pole varem Eestis või koguni mujal maailmas kirjeldatud.

Samuti olen uhke, et meie labori kolm järgmise põlvkonna sekveneerimise meetodit on akrediteeritud Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt. Ning teadustöö osakaalu üle meie kolleegide seas – näiteks Mikk on pühendunud oma doktoritöös kõikidele Eestis esinevatele rinna- ja munasarjavähi variantidele. Kohe kaitseb oma doktoritöö ka meditsiinigeneetik dr Laura Roht, kes keskendus töös kolorektaalvähile.

Kliinikumi Leht

Dr Tiina Kahre, geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku laboratoorse geneetika osakonna juht: Hanno Roomere on töötanud Kliinikumis juba peaaegu 10 aastat ja tegelenud nii onkogeneetika testide interpretatsiooni kui ka suurte ülegenoomsete geenipaneelide tulemuste tõlgendamisega haruldaste haiguste diagnostikas. Hanno on kompetentne ja motiveeritud kolleeg ning aidanud igati kaasa geneetika valdkonna arengule. Alates 2022. aasta lõpust on ta molekulaardiagnostika labori juhataja.

Mikk Tooming töötab molekulaardiagnostika laboris arendusspetsialistina ning seega on kõigi uute analüüside sisseviimisel Miku panus olulise tähtsusega. Mikk on väga entusiastliku ellusuhtumisega abivalmis kolleeg. Olles huvitatud uutest võimalustest geneetika valdkonnas, jagab ta uudiseid viimastest läbimurretest DNA-uuringute alal oma taskuhäälingus „Genoomiline“ ning töötab selle nimel, et rakendada uusimaid teadmisi ka meie molekulaardiagnostika laboris.

Dr Sander Pajusalu, geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku juht: Laborispetsialistide töö on geneetika ja personaalmeditsiini laborites kesksel kohal. Nende ekspertteadmiste ja oskuste najal seisab moodne geenidiagnostika. Piltlikult võib öelda, et nemad tõlgivad DNA keele arstide keelde ning ega kumbki neist keeltest just lihtne ei ole. Kliinikumi vaatest on oluline märkida, et läbi laborispetsialistide ametikohtade on Kliinikum atraktiivseks karjäärivalikuks ka geenitehnoloogia, biomeditsiini ja mitmete teiste ülikooli õppekavade lõpetanutele. See tõestab veelgi 21. sajandi meditsiini interdistsiplinaarsust ja tähtsustab veelgi Kliinikumi ja ülikooli mõlemapoolse partnerluse olulisust ka väljaspool meditsiiniteaduste valdkonda. Mikk Tooming ja Hanno Roomere on mõlemad väga suurte teadmiste ja kogemustega eksperdid ja kolleegidena väga tunnustatud.

Lisatud: 30 August 2023

Kliinikumi südamekliiniku ambulatoorse kardioloogia osakonnas teevad iseseisvaid vastuvõtte kolm õde keskendudes infarktijärgsetele ja südamepuudulikkusega patsientidele.

2021. aastal käivitus südameinfarktiga patsiendi haiglajärgse teekonna projekt, mille oluliseks komponendiks on haiglaravile järgnev infarktiõe vastuvõtt. „Õde hindab vastuvõtul patsiendi kodust toimetulekut, raviskeemi mõistmist ja valmisolekut oma elustiili korrigeerida,“ selgitas ambulatoorse kardioloogia osakonna õde Birgit Nädal. Lisaks hindab õde patsiendi objektiivset leidu, tunneb ära alarmeerivad probleemid ning määrab vereanalüüsid.

Teiseks tegevussuunaks on südamepuudulikkuse õendus, mille teket kannustas nii Kliinikumi esimese südamepumba paigaldus 2014. aastal kui ka sellele järgnenud südamesiirdamise programm. Kliinikumis tegeleb südamepuudulikkusega patsientidega ambulatoorse kardioloogia osakonna õde Annika Elmet. „Nii südamepumbaga kui ka siirdamist ootavate ja siirdamisjärgsete patsientidega on praeguseks saavutatud hästi toimiv töörütm, kus rutiinsed tegevused tehakse õendusvisiitide käigus ja arsti nõuanne on vajalik vaid probleemide korral,“ selgitas Elmet.

Elmeti töö seisneb ka pidevas koostöös põhjanaabritega, kelle juures Eesti patsientidele südamed siirdatakse. „See nõuab head suhtlust ning valmisolekut oma töö käigus 3–4 erinevat keelt kasutada,“ kirjeldas Elmet koostööd Helsingi Ülikoolihaiglaga. „Südamepumbaga ja siiratud patsientide eripäraks on tervisemurede spetsiifilisus ning ootamatus, mistõttu peab neil olema võimalus ööpäevaringselt vastava ala meditsiinitöötajaga kontakteeruda,“ lisas Elmet tuues näiteks, et Helsingis on selleks 4–5 valveid tegevat õde, Kliinikumis hetkel üks.

„Tänapäeval on levimas seisukoht, et kindlate ülesannete ja otsustusõiguse usaldamine õele on tervishoiusüsteemi tasakaalustav. Eriti rahul on patsiendid, kes tunnevad, et õel on tema jaoks rohkem aega ning ta ei lahku vastuvõtult segaduses ja küsimustega,“ kirjeldas iseseisvaid vastuvõtte tegev õde Kristina Sobchenko patsientide positiivset tagasisidet. „Ka südamekliiniku arstid kiidavad õdede iseseisvat tegevust, kuid on alati valmis appi tulema,“ rääkisid õed.

8.–10. juunil osalesid südamekliiniku õed Reykjavikis Põhja-Baltimaade Kardioloogiakongressil, mille kavas oli ka põhjalik õendusprogramm, kus Annika Elmet tegi ka kaks ettekannet. „Sellises mahus ja sellise põhjalikkusega ei ole iseseisva õenduse teemasid kongressidel varem käsitletud, mis kinnitab, et õendus on Skandinaavias jõudsalt arenemas uueks iseseisvaks erialaks, kus tegutsemise ja otsustamise ruum on oluliselt suurem ning õendusteadus käib igapäevase töö juurde,“ selgitas Nädal.

2021. aastal tegid südamekliiniku ambulatoorse osakonna kolm õde 588 iseseisvat vastuvõttu, eelmisel aastal juba 837. Ambulatoorse kardioloogia osakonna õendusjuhi Kerit Kalderi sõnul on vastuvõttude arv iga aastaga suurenemas. „Õdede iseseisvate vastuvõttude aluseks on hea koostöö arstidega, kes on vajadusel õdedele abiks ja toeks. Õed Annika, Birgit ja Kristina teevad oma tööd suure pühendumusega ning nad on alati patsientide jaoks olemas. Neile on alati toeks arstid dr Timo Alter, dr Marit Aasaru, dr Märt Elmet ja dr Mai Blöndal,“ lisas Kalder.

„Moodsa kardioloogilise ravi alustala on tugev õendus. Üldiselt ollakse arvamusel, et Eesti üks tugevamaid südamepuudulikkusega tegelevatest õe iseseisvatest vastuvõttudest on just Kliinikumis. Lisaks on innovatiivne infarktijärgne vastuvõtt. Olles töötanud mitmes Skandinaavia haiglas, saan julgelt öelda, et meie õed on võimekad ja kogenud. See on suur väärtus ja ressurss, mida tuleb toetada. Ka teised haiglad plaanivad antud vastuvõtu tööd sisse seada, kuid minu teada ei ole sarnast veel ei Eestis ega Baltikumis. Meie eesmärk on jätkata patsiendikeskse tööga, innovatiivsete lahendustega ja olla hea partner kõrgkoolidele,“ kirjeldas kardioloog dr Mai Blöndal, kelle juhtimisel Kliinikumis ambulatoorse kardioloogia iseseivat õendustööd arendatud on.

Kliinikumi Leht 

Lisatud: 30 August 2023

22. augustil 2023 kaitses Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku arst-õppejõud Kärt Simre Biomeedikumis filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja “Development of coeliac disease in two populations with different environmental backgrounds” (“Tsöliaakia teke kahes erineva keskkonna-taustaga naaberriigis”).

Juhendajad: immunoloogia professor Raivo Uibo (PhD (meditsiiniteadused), TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut), lastegastroenteroloogia kaasprofessor Oivi Uibo (dr. med. (meditsiin), TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja pediaatria professor Vallo Tillmann (dr. med. (pediaatria), TÜ kliinilise meditsiini instituut). 

Oponent: Marko Kalliomäki (MD, PhD), Turu Ülikool, Soome.

Kokkuvõte

Tsöliaakia on immuunvahendatud haigus, mis tekib geneetilise eelsoodumusega isikutel gluteeni ja gluteeniga seotud prolamiinide toimel. Tsöliaakiat võivad vallandada nisuvalgu gluteeni laguprodukt gliadiin, rukkivalk sekaliin ja odravalk hordeiin. Viimastel aastakümnetel on tsöliaakia esinemissagedus suurenenud ülemaailmselt ning erinevate piirkondade vahel võib esineda suuri erinevusi. Kuna enamikel inimestel, kellel esineb geneetiline eelsoodumus tsöliaakia tekkeks ning on olnud kokkupuude gluteeniga, ei teki haigust, siis peavad haiguse tekkega olema seotud ka erinevad keskkondlikud tegurid. Doktoritöö peamine eesmärk oli uurida lapseea tsöliaakia teket kahes erineva sotsiaalmajandusliku taustaga naaberriigis – Eestis ja Soomes ning uurida täpsemalt tsöliaakia erinevaid riskifaktoreid. Peamine huvi oli imikuea ja väikelapse toitumisel ja infektsioonidel. Lisaks rinnapiima mikrobioota määramine ning selle seos rinnapiima immunoloogiliste markeritega. 

Uuritavad ja uuringumaterjal pärinesid rahvusvahelisest DIABIMMUNE uuringust, mille eesmärgiks oli uurida 1. tüüpi diabeedi ja teiste immuunvahendatud haiguste teket. Uuring koosnes nn sünnikohordist, keda jälgiti sünnist 3. eluaastani ja nn lastekohordist, keda jälgiti 3. eluaastast 5. eluaastani. Eestis tekkis uuringuperioodi jooksul tsöliaakia kaheksal ja Soomes 21 lapsel, kes kõik kaasati käesolevasse uuringusse. Igale tsöliaakia diagnoosiga lapsele valiti kontrollgrupi laps samast DIABIMMUNE uuringust. Rinnapiima analüüsideks valiti nn sünnikohordist kuus last, keda oli jälgitud 3. eluaastani ning kelle kõigi emadelt oli kogutud rinnapiim lapse 3. elukuul ja lastel oli tekkinud tsöliaakia. 18 kontrolli valiti samast kohordist. 

Leidsime, et Eesti ja Soome laste vahel esines oluline erinevus tsöliaakia kumulatiivses haigestumises esimese viie eluaasta jooksul. Tsöliaakia kumulatiivne haigestumine on kõrgem Soomes (0,27% vs 0,77%) ning seal tekivad lastel varem ka tsöliaakia spetsiifilised autoantikehad. Tsöliaakiaga ning kontrollgrupi laste vahel ei olnud erinevust rinnapiimaga toitmise kestvuses ega teraviljade (nisu, rukkis, oder) menüüsse lisamise vanuses. Korduvad infektsioonid varajases eas võivad suurendada riski haigestuda tsöliaakiasse. Emadel, kelle lastel tekkis tsöliaakia, oli rinnapiima mikrobioomis erinevusi võrreldes emadega, kelle lastel tsöliaakiat ei tekkinud.  

Lisatud: 30 August 2023

Euroopa Liidu teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi Horizon Europe vähimissiooni eesmärk on parandada 2030. aastaks enam kui 3 miljoni inimese elu läbi vähi ennetamise ja ravi ning aidata vähki põdevatel inimestel ja nende perekonnaliikmetel elada kauem ja paremini. Projekti „Establishing of Cancer Mission Hubs: Networks and Synergies” (ECHoS) eesmärk on koordineerida seotud teadusuuringuid, innovatsiooni ja tervishoiuvaldkonna tegevusi, lisaks kujundada valdkonna poliitikat inimkeskse tervishoiu ja teadustöö suunas.

Uus Euroopa konsortsium ECHoS, mida toetab vähimissioon, toob kokku 58 juhtivat valitsus-, tervishoiu-, teadus- ja akadeemilist asutust ning mittetulundusühingut ja annab liikmesriikidele ja seotud riikidele võime järk-järgult luua riiklikud vähimissiooni keskused (NCMHs). Nendel riiklikel vähimissiooni keskustel, mis tegutsevad riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, on keskne roll kõigi osapoolte, sealhulgas kodanike, kaasamisel vähktõvega seotud poliitikaaruteludesse.

Eestit esindavad Tartu Ülikooli Kliinikum ja Tartu Ülikool, mis teevad tihedat koostööd konsortsiumi koordineerivate isikute ja Euroopa juhtivate asjatundjatega. Tugivõrgustik koordineerib teadustööd ja innovatsiooni ning tervishoiualaseid tegevusi ja suunab poliitikakujundamise protsesse inimkeskse tervishoiu ning teadustöö poole viisil, mida liikmesriikide eraldiseisvad pingutused ja algatused ei saavuta.

„Vähk on Eestis tõsine terviseprobleem ja sellega võitlemine nõuab meie kõigi ühist pingutust,” ütles dr Kristiina Ojamaa, Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia- ja onkoloogia kliiniku juht ja ECHoSe riiklik koordineerija. „Riikliku vähimissiooni keskuse loomine Eestis on oluline samm riiklike esindajate hääle tugevdamisel Euroopa vähktõvestrateegias. See edendab riiklikku ja rahvusvahelist koostööd, soodustab kaasamist ja juhib innovatsiooni vähktõve ravis. Seetõttu ootame, et ECHoS panustab vähktõvega seotud teadustöösse Eestis. See annab võimaluse kujundada vähiravi täpselt meie patsientide ja ühiskonna vajaduste järgi.“

Kliinikumi Leht

Lisatud: 30 August 2023

Euroopa haiglate ja tervishoiu föderatsiooni vahetusprogramm HOPE, mille põhieesmärgiks on tutvustada erinevaid tervishoiusüsteeme ja töökorraldusi ning vahetada kogemusi, toimus ka sel aastal. 8. mai–4. juuni aset leidnud vahetusprogrammi teemaks oli “Climate and environment: challenges for hospitals and healthcare services”.

HOPE vahetusprogrammi raames avanes mul võimalus Kliinikumi esindajana viibida koos Austria, Saksamaa, Šveitsi, Hollandi, Itaalia ja Moldova esindajatega Taani haiglates. Kogemusi jagasid kolm haiglat: Rigshospitalet, Randers Regional Hospital ja Aarhus University Hospital.

Võrreldes Eestiga on Taani suurim erinevus jätkusuutlikkuse vallas mõttemaailma erinevus. Taani tervishoius on jätkusuutlikkusega tegeletud juba pikki aastaid, samas on see ka riiklik prioriteet. Taani on riigi tasandil seadnud endale eesmärgiks haiglate rohepöörde aastaks 2030 ning selle eesmärgi saavutamiseks on riik eraldanud ka ressursid – nii tööjõu kui rahaliste vahendite näol. Eesmärk on vähendada 70% süsinikujalajälge, 30% ühekordsete materjalide tarbimist, 30% jäätmete teket, 20% energia tarbimist ning suurendada 70% jäätmete taaskasutamist.

Lisaks riigi toele, on Taani haigla osakondades n-ö jätkusuutlikkuse esindajad, kelle ülesanne on iga kuu tegeleda teatud töötundide ulatuses oma osakonna jätkusuutlikkuse projektiga ning osaleda ka haiglaülestel jätkusuutlikkuse aruteludel.

Taanlased teadvustavad endale hästi, et jätkusuutlikkus ei ole ainult prügimajandus, vaid puudutab mitmeid erinevaid valdkondi. HOPE külalised said kogeda jätkusuutlikkuse põhimõtteid nii arstide, õdede, haldusjuhtide, finantsjuhtide kui kommunikatsioonijuhtide silmade läbi. Haigla personal proovib leida häid lahendusi nii selles, kuidas mitte teha ebavajalikke meditsiinilisi protseduure, kuidas vähendada patsientide ravis ühekordsete tarvikute kasutamist, kuidas mõjutada ettevõtteid tootma jätkusuutlikumaid tarvikuid ja tooteid, kuidas arvestada jätkusuutlikkusega finantsotsuste tegemisel, kuidas kaasata töötajaid jätkusuutlikumaid otsuseid tegema kuni selleni, kuidas jätkusuutlikult koristada ja pesu pesta.

Üheks silmapaistvamaks algatuseks on Taani haiglates „Choosing Wisely“¹ kontseptsioon, mille eesmärk on vähendada mittevajalike protseduuride tegemist. Professor Anders Perneri julge väide on, et nimetatud kontseptsiooniga väheneb tervishoius jäätmete teke 20–30%.

Tähelepanuväärne on ka projekt „Green Family Start“², mille raames vähendatakse sünnituse süsinikujalajälge 40–60%. Projekti raames kasutatakse korduskasutatavaid tekstiile ja tarvikuid ning ei kasutata enam paberlinasid. Samuti jagatakse tulevastele emadele teavet, et nad võtaksid sünnitusele kaasa oma veepudeli, aluspesu ning beebiriided.

Uhkust tunti ka projekti „Sustainable Hip Surgery“ üle. Kui enne projekti kasutasid kirurgid sama operatsiooni tegemiseks erinevaid operatsiooniriistade komplekte, siis projekti raames jõudsid nad kokkuleppele, mida nad operatsiooniriistade komplektis vajavad ja mille võib välja jätta. Projekti tulemusena kasutatakse edaspidi ühe ja sama varustusega operatsiooniriistade komplekti, millega vähendatakse jäätmete teket rohkem kui 30%.

Olen väga tänulik võimaluse eest osaleda HOPE vahetusprogrammis. Tõdesin, et kuigi Taani tervishoiuvaldkond on rohepöördes Eestist ees, siis Eesti kõige jätkusuutlikuma haigla, Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajana on mul väga hea tunne, et Kliinikum on selles valdkonnas juba praeguseks viinud ellu mitmed olulised muutused. Ja seda Eesti piiratud ressursside juures. Usun, et Kliinikum suudab olla ka tulevikus Eesti kõige jätkusuutlikum haigla. Meil on olemas kogemused maailma parimatelt ja töötajad, kes suudavad seda ellu viia.

Triin Arujõe
Keskkonna ja puhastuse osakonna juht

1 https://ugeskriftet.dk/dmj/danish-choosing-wisely-concept

2 https://aalborguh.rn.dk/afsnit-og-ambulatorier/gynaekologisk-obstetrisk-afdeling-aalborg/graviditet-foedsel-og-barsel/groen-familiestart

Lisatud: 30 August 2023

Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikus võeti kasutusele tunnustatud ja tõenduspõhine elektroonselt läbiviidav M.I.N.I neuropsühhiaatriline intervjuu, mida kasutatakse vaimse tervise õe esmasel vastuvõtul. Intervjuu eesmärk on hinnata senise praktikaga võrreldes rohkem struktureeritud ja standardiseeritud viisil enamlevinud vaimsetele häiretele iseloomulike haigustunnuste olemasolu või puudumist ning seeläbi toetada patsiendi edasise raviteekonna optimaalsemat planeerimist.

Patsiendi seisundile vastav raviteekond algab õigest probleemide hindamisest ning nüüd on ravimeeskonnal võimalik ravimeeskonnal efektiivsemalt ja sihitumalt pakkuda patsiendile vajaminevaid teenuseid ja seeläbi vähendada vaimse tervise kriisi eskaleerumist. M.I.N.I intervjuu oma erimoodulitega sobib kasutamiseks nii täiskasvanutel kui lastel ja noorukitel.

„Testisime M.I.N.I intervjuu paber-pliiats versiooni 2022. aastal. Peamine muudatus varasemaga võrreldes on täna see, et meil on nüüd kasutusel elektrooniline versioon, mis on juba elektroonilise haiguslooga ehk eHL-ga liidetud. Elektrooniline poolstruktureeritud intervjuu on mugavam nii patsiendile kui ka intervjuu läbiviijale. Lisaks võimaldab e-versiooni juurutamine kasutada intervjuu kõige kaasaegsemat versiooni. Uuendusena võtsime kasutusele eM.I.N.I Kidi ehk spetsiifiliselt laste ja noorte vaimse tervise murede hindamist võimaldava versiooni, mida ei olnud varem üldse Eestis kasutatud,“ kirjeldas psühhiaatriakliiniku ülemõde Reet Tohvre.

M.I.N.I neuropsühhiaatriline intervjuu valiti välja erinevate Eesti tervishoiuspetsialistide konsensusarvamusena ning on sobilik kasutamiseks erinevatel ravitasanditel, sealhulgas ka esmatasandil. Lisaks on M.I.N.I intervjuul erimoodulid, mis võimaldavad monitoorida patsiendi seisundit tema raviteekonna vältel. Nii ravimeeskond kui patsient võivad kindlamad olla, et olulisemad vaimse tervise häired saavad kaardistatud.

Psühhiaatriakliiniku vanemarst-õppejõud dr Liina Haring sõnas: „Meie suureks eesmärgiks on kasutusele võtta tänapäevased, tõenduspõhised ning meie keele- ja kultuuriruumi kohandatud vaimse tervise probleeme tuvastavad hindamisvahendid. Kui somaatilises meditsiinis on võimalik haiguste tuvastamiseks ja haiguste raskusastme määramiseks analüüsida bioloogilist materjali, kasutada erinevaid radioloogilisi meetodeid või uurida ja mõõta organismi funktsioone, siis meie erialal patsiendi seisundi usaldusväärseks hindamiseks mõeldud biomarkereid kliinilisse praktikasse veel jõudnud ei ole. Meie töövahenditeks on meie töötajate teadmised, oskused, kogemused ning siinsesse kultuuriruumi kohandatud mõõdikud, psühhoterapeutilised sekkumistehnikad ja ravimid. Parima ravikäsitluse aluseks on patsiendil esinevate haigustunnuste laiapõhjaline kaardistamine. Psühhiaatrias on häirete tuvastamisel olulisel kohal informatsioon, mida saadakse patsientide lähedastelt, patsientide haigustunnuste kirjeldustest ja enesekohastest testidest ning nii kliinilisest intervjuust kui ka spetsialistide struktureeritud viisil antud hinnangutest. M.I.N.I on üks rahvusvaheliselt tunnustatumaid struktureeritud intervjuusid, mida kasutatakse nii teadusuuringutes kui ka igapäevases kliinilises töös.“

Ülemõde tõi välja, et nii varasema M.I.N.I paberversiooni kui ka M.I.N.I  e-versiooni kasutusvõimaluste loomisesse ja arendamisesse on olulisel määral panustanud Kliinikumi projektijuht Richard Jalakas. „Huvi eM.I.N.I kasutusele võtta on üles näidanud kõik Eesti suuremad psühhiaatriahaiglad, kuid litsentsi saamine ja uudse metoodika juurutamine on olnud nii aja- ja töömahukas kui ka kulukas. Projekti käesolevas etapis on liitunud Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Ida-Viru Keskhaigla. Plaanis on kaasata teisi psühhiaatrilise abi teenuseosutajaid, sealhulgas Tallinna Lastehaigla, Pärnu Haigla, Viljandi Haigla,“ kirjeldas Reet Tohvre. Ta lisas, et jooksvalt otsitakse võimalusi metoodika rakendamisvõimaluse kohta ka esmatasandil. eM.I.N.I kasutusele võtmist toetab Tervisekassa.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 21 Juuni 2023

Tartu Ülikooli Kliinikum osales maikuus koos teiste Euroopa haiglaapteekidega 3D-tabletiprinteri testimiseks.

„3D-prinditud tabletid on abiks eelkõige neelamishäiretega patsientidele, lastele, intensiivravi patsientidele, kelle jaoks on tablettide neelamine raske või võimatu. Testime hetkel närimistablette, samuti soovime suus lahustuvaid tablette, mis oleksid kasutatavad näiteks intensiivravi patsientide puhul,“ tutvustas Tartu Ülikooli Kliinikumi apteegi vanemproviisor Jana Lass.

Ta lisas, et tablettide printimine muudab nende kasutamise mugavamaks nii patsientidele kui töötajatele. „Paljude ravimite puhul ei toodeta lastele sobivaid annuseid, sest ravimitööstus keskendub eelkõige suuremale tarbijate rühmale ning ebastandardseid annuseid valmiskujul ei ole. Hetkel purustame me näiteks vajaminevad ravimid pulbriks, kaalume vajaliku annuse paberkottidesse ning edastame need siis osakondadesse. Osakondade töötajatele oleme omakorda töötanud välja juhendid, kuidas pulbrit võib lahustada ning kuidas seda patsiendi kaalu kohta arvestada. Kindlasti on prinditud tablettide puhul tegemist patsiendisõbalikuma ravimivormiga. Närimistablettidel on meeldiv maitse, neid on kerge võtta,“ rääkis Jana Lass.  

Soome firma Curify Labs 3D-tabletiprinter prindib korraga kuni 16 tabletti kasutades selleks ravimitinte, mis sisaldavad erinevaid toimeaineid. Iga tablett kaalutakse alusel eraldi ning täpsest kaalust kõrvalekaldumine kuvatakse koheselt. Curify Labs ravimiprinteril on ISO 13485 sertifikaat. „3D-tabletiprinter hoiab kokku aega, on täpsem, patsiendisõbralikum. Haiglaapteekides ei olnud varasemalt võimalust tablettide tootmiseks, seda said teha ainult ravimitööstused. Seetõttu on see suur samm personaalseerituse ja patsientide vajadustele vastamise suunas,“ võttis Jana Lass kokku.

Kliinikumi Leht  

Lisatud: 21 Juuni 2023

8. juunil tähistas Tartu Ülikooli Kliinikumi kopsukliinik oma 100. sünnipäeva. Sajandi jooksul ravitud kopsuhaigused on küll ajas muutunud, ent nende haiguste ravimise kompetents on kujundanud kopsukliinikust Eesti ainsa pulmonoloogia eriala organkliiniku. 

Kopsukliinikus diagnoositakse ja ravitakse nii ambulatoorselt kui ka haiglaravil kõiki hingamisteede haigusi ja kopsuhaigusi, mida täiendab ka rindkerepiirkonna kirurgiline ravi, samuti funktsionaalne diagnostika, erinevad bronhoskoopilised protseduurid ja invasiivne kirurgiline diagnostika. Tihe koostöö kirurgide ja kopsuarstide vahel on aidanud luua kvalitatiivset erinevust. Selle tulemusel on saanud võimalikuks ka kopsutransplantatsiooni arendamine, mis eeldab tervishoiutöötajatelt nii kõrget kirurgilist taset kui ka oskusi raviks enne ja pärast siirdamist,“ tutvustas kopsukliiniku juht dr Rain Jõgi.

Kui tänases hetkes töötab Kliinikumi kopsukliinikus 135 töötajat, siis 1923. aastal, mida loetakse kopsukliiniku tegevuse alguses, oli patsientide päralt vaid üks arst. „Tartu Tiisikuse Nõuandla juhataja oli sisehaiguste eriala õppinud dr Klavdia Bežanitskaja, kelle üheks ülesandeks olid patsientide koduvisiidid. Nõuandlas olid võimalikud küll röntgenläbivalgustused, ent mitte haiglaravi. Selle ajastu kopsuhaiguste märksõna ja väljakutse oli tuberkuloos, mida põdes iga 111 inimene rahvastikust. Kolmandik haigestunutest suri, kolmandik invaliidistus ning kolmandik paranes. Sealjuures haigestusid ka kopsukliiniku töötajad, ravides patsiente oma tervist ohtu pannes. Peamiseks raviprotseduuriks oli kollapsteraapia ehk kunsttehislik õhkrind. Et tuberkuloosiga toimetulek oli riiklik prioriteet, siis rajati järgmistel aastakümnetel juurde nii haiglaravikohti kui värvati personali. Esimene antibiootikum, mis toimis tuberkuloosikepikesele, oli 1943. aastal isoleeritud streptomütisiin. 1950. aastatel tuberkuloosiravis laialt kasutusele võetud antibakteriaalne ravi langetas tuberkuloosi haigestumist 1950–1980 aastatel kümme korda võrreldes varasemaga. Bakterite levitamine oli saadud kontrolli alla tulemusliku raviga,“ rääkis dr Jõgi. Ta lisas, et täna on üle Eesti aastas kokku umbes 100 tuberkuloosi haigusjuhtu, mis näitab, et haigus on muutunud harvaesinevaks.

Tuberkulooosi kontrolli alla saamine tõstis fookusesse teised hingamisteede ja kopsuhaigused. Üheks selliseks haiguseks oli astma. „Seda, mida toona nimetati astmaks, tunneme täna n-ö raske astmana. Ka siin on olnud käsitlust muutvaks väga head ravimid. Kui alguses vajasid astmahaiged ka haiglaravi, siis täna enam astmahaigeid ei hospitaliseerita, kuna haigus on ravimitega enamikel juhtudest suurepäraselt kontrollitav,“ lausus kopsukliiniku juht. „Leiutati“ ka päris uusi haigusi: „Üheks selliseks haiguseks on krooniline obstruktiivne kopsuhaigus (KOK), mida diagnoosime 1990. aastate algusest. Tegemist on vananevale ühiskonnale omase haigusega, enamasti ilmnevad haigusnähud inimestel, kes vanust 70 ja enam. Peamiseks KOK riskiteguriks on suitsetamine. Vanemaealiste hulgas on KOK levimus kõrgem kui astma levimus ning see on ka suurema koormusega ühiskonnale, kuna KOK ägenemiste korral vajavad patsiendid haiglaravi ning haigus vähendab olulisel patsientide töövõimet,“ selgitas kopsukliiniku juht. Ta lisas, et haigusi, mida kopsukliinikus veel ravitakse, on mitmeid. Lisaks tuberkuloosile võivad kopse tabada erinevad bakteriaalsed haigused, viirushaigused ning seeneinfektsioonidest põhjustatud haigused, samuti interstitsiaalsed kopsuhaigused, granulomatoossed protsessid, süsteemsete sidekoehaiguste kopsumanifestatsioonid ja palju muud. Täpsem diagnostika ja paremad ravivõimalused ei vähenda haiguste hulka, nosoloogilisi ühikuid aastatega pigem lisandub. „Meil on kõigil veel ka värskelt meeles COVID-19 pandeemia, mis mõjutas samuti kopsude tervist. Infektsioonid tulevad ja lähevad, ent kui tegemist on õhu teel levivate infektsioonidega, saavad sageli mõjutatud ka kopsud. Peame olema valmis selleks, et sarnane olukord võib korduda. On väga oluline valmistuda selleks juba täna ning et meil oleks olemas nõuetekohane respiratoorsete infektsioonide osakond patsientide vastuvõtmiseks,“ rõhutas dr Jõgi.

Praeguse ajahetke üheks märksõnaks on kopsuvähi varane avastamine.

Loe edasi...

Lisatud: 21 Juuni 2023

8. juunil 2023 kaitses Anni Lepland filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja “Precision targeting of tumour-associated macrophages in triple negative breast cancer” (“Kasvajat toetavatele makrofaagidele suunatud täppisteraapia prekliiniline arendus, kasutades kolmiknegatiivse rinnavähi hiiremudeleid”).

Juhendajad: külalisteadur Pablo David Scodeller (PhD, TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut) ja nanomeditsiini professor Tambet Teesalu (PhD (arengubioloogia), TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut).

Oponent: dotsent Maija Hollmen (PhD), Medicity Research Laboratory, Institute of Biomedicine, University of Turku, Soome.

Kokkuvõte

Rinnavähk mõjutab maailmas ~2.3 miljonit inimest, põhjustades igal aastal peaaegu 700 000 surmajuhtumit. Eestis diagnoositakse igal nädalal keskmiselt 16 uut rinnavähi juhtu ja 5 inimest kaotavad selle vähi tõttu oma elu. Rinnavähk on väga heterogeenne, mis tõttu jagatakse see ravi paremaks planeerimiseks erinevatesse alatüüpidesse. Kolmiknegatiivne rinnavähk (ingl triple negative breast cancer, TNBC) on kõige agressiivsem alatüüp, mis moodustab kuni 20% kõigist juhtudest. Tavaliselt mõjutab see alla 50-aastaseid naisi, kes ei osale rutiinsel mammograafial; seetõttu on tihti kasvaja diagnoosimise hetkeks jõudnud areneda juba hilisesse staadiumisse. Kolmiknegatiivne tähendab, et see on negatiivne östrogeeni ja progesterooni retseptorite ning inimese epidermaalse kasvufaktori retseptor 2 suhtes. Seetõttu on sellel rinnavähi tüübil vähem ravivõimalusi, kui teiste alatüüpide puhul. Keemiaravi ravimid üksinda pole spetsiifilised, mis tähendab, et need mõjutavad vähiravi ajal kogu keha. Seetõttu on vaja uusi täpseid ravimeetodeid. Kolmiknegatiivne rinnavähk muudab organismi enda immuunsüsteemist pärinevad makrofaagid kasvaja poolt spetsiaalseteks makrofaagideks, mida nimetatakse kasvajat toetavateks makrofaagideks, mis aitavad kasvajal kasvada, metastaseeruda ja kõrvale põigata keha normaalse kaitseliini, T-lümfotsüütide, eest. Selles doktoritöös kõrvaldasime me kasvajat toetavad makrofaagid või muutsime need kasvajavastasteks makrofaagideks ja uurisime, mis mõju see avaldab kasvaja progresseerumisele ja positiivse immuunvastuse aktiveerumisele. Selleks kavandasime ja arendasime välja uued ühendid, mis suunavad ravimid täpselt kasvajat toetavatesse makrofaagidesse, kuna nende küljes on peptiid, mis on spetsiifiline ainult nendele makrofaagidele. Me näitasime, et meie peptiidipõhistel ühenditel oli terapeutiline mõju, nad aktiveerisid immuunsüsteemi ning olid ohutumad ja tõhusamad kui tavaline keemiaravi. Tulevikus näeme, et meie välja töötatud peptiid-juhitavaid ühendeid saaks kasutada kombinatsioonis teiste ravimeetoditega selle kliiniliselt raske haiguse ravimiseks.

Lisatud: 21 Juuni 2023

1. juunil, mil tähistati lastekaitsepäeva ning avalikkuse pilgud olid suunatud partide võiduvõtmisele Kadriorus, viibis Kliinikumis haiglaravil kümme kasvajadiagnoosiga väikest patsienti.

„Tervise Arengu Instituudi andmetel diagnoositakse Eestis keskmiselt 35 uut vähi juhtu aastas lastel vanuses 0–14 aastat ning 40 uut juhtu vanuses 15–24 aastat. Keskeltläbi 2/3 lapseea vähijuhtudest diagnoositakse Tallinna Lastehaiglas ja 1/3 Tartu Ülikooli Kliinikumis. Kliinikum on samas ainuke keskus Eestis, kus tehakse lastele vereloome tüvirakkude siirdamisi, mis on paljude haiguste puhul ainuke tervistav ravivõimalus,“ rääkis Kliinikumi laste hematoloog-onkoloog ja vähikeskuse direktor dr Lenne-Triin Kõrgvee.

Dr Lenne-Triin Kõrgvee toob välja, et parima võimaliku ravi pakkumiseks nii väikeses riigis kui Eesti, tehakse Kliinikumis väga suurel määral rahvusvahelist koostööd erinevate kompetentsikeskuste ja erialaorganisatsioonidega: „Hetkel on meie peamised koostööpartnerid Põhjamaade lastehematoloogia ja -onkoloogia ühing ehk NOPHO, üle-euroopaline lapseea kasvajaliste haiguste koostöövõrgustik ERN PedCan ja Rahvusvaheline Lasteonkoloogia Ühing ehk SIOP. Rahvusvaheline suhtlus parima võimaliku diagnoosi ja ravi otsustamiseks kuulub lasteonkoloogi igapäevase töö hulka.“

Ravitöö oluline  osa on ka emotsionaalne tugi vähihaigetele lastele ja nende peredele. „Usun, et nii lastele kui vanematele on esmaselt tähtis saada parimat võimalikku ravi ning sealjuures olla igakülgselt toetatud emotsionaalselt/psühholoogiliselt ning sotsiaalselt. Emotsionaalse toe pakkumiseks on meie osakonnas olemas lapse heaolu spetsialist, kellel on oskused ja aeg toetada last ja perekonda väga keerulisel ajal alates diagnoosimisest ja edasi kogu raviperioodi jooksul. Lisaks saame vajadusel ravimeeskonda kaasata psühholoogi ning hingehoidja,“ kirjeldas dr Kõrgvee.

Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonnas viibivad patsiendid erinevate hematoloogiliste pahaloomuliste kasvajate ja soliidtuumorite tõttu. Kuna onkoloogilise haiguse ravi on pikk ja kurnav füüsiliselt ja emotsionaalselt ning nõuab tihtipeale pikaajalist haiglas olemist, on oluline pakkuda emotsionaalset tuge ja toetavaid tegevusi nii lastele kui ka vanematele, et vähendada haigusega seonduvat stressi. 

Koostöös Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liiduga töötab osakonnas lapse heaolu spetsialist Annika Jõemägi. „Lapse heaolu spetsialisti teenus jõuab kõikide Kliinikumi patsientidele, beebieast kuni teismelise eani. Sealjuures ei tegevus mõeldud ainult lastele, vaid ka nende vanematele. Tihti vajavad just nemad kedagi, kellega rääkida ning kedagi, kes saab pakkuda kohaolu ja toetavat kuulamist,“ tutvustas heaolu spetsialist.

Ta tõi välja, et lapse arengu ja heaolu jaoks on oluline vähendada stressi ja ärevust. „Siinkohal on sama oluline tähelepanu pöörata last hooldava vanema stressile ja emotsionaalsele kurnatusele, sest see kandub üle lapsele ja võib mõjutada ravi. Kuna lapse arengus on tähtis roll mängul, on lapse enda juhitud ja algatatud mäng ka üheks toetamise meetmeks. Saame osakonnas koos lastega valida erinevate tegevuste vahel – viibida mängutoas, teha loovteraapilisi tegevusi nagu näiteks saviteraapia, joonistamine või muu käeline tegevus. Eesmärgiks patsiendi eneseväljendus ja tähelepanu eemale juhtimine raskelt olukorralt,“ rääkis Jõemägi.

Ta lisas, et heaolu spetsialisti tegevus on patsientide ja ka vanemate poolt hästi vastu võetud ning avatud ja usalduslik suhtlus aitab lapsi nende keerulisel raviteekonnal.

Dr Lenne-Triin Kõrgvee sõnul on kliinikul lisaks heaolu spetsialisti tegevuse tagamisele hindamatu koostöö Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liiduga ka teistes tegevustes. „Pardirallit korraldava liidu toel on võimalik rahastada ravi ka sellistel juhtudel, kui Tervisekassa seda veel ei kompenseeri. Nii suudame pakkuda Eesti vähidiagnoosiga lastele Euroopa tipptasemel vähiravi enamasti Eestis ja mõnikord kui vajalik, ka rahvusvahelise koostöö raames mõnes väliskeskuses,“ sõnas dr Kõrgvee. Lisaks eelnevale teevad laste teekonda vähiravil rõõmsamaks MTÜ Vaprusehelmeste helmed ning Kliinikumi Lastefondi ja Minu Unistuste Päeva vabatahtlikud, täites raskelt haigete laste suuri unistusi.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 21 Juuni 2023

6. juunil tähistati üle maailma patsiendipäeva „Mis on sinu jaoks oluline?“ (What Matters to You?), mis julgustas tervishoiutöötajaid ja patsiente nägema üksteist inimesena, oma rollidest väljaspool. Kliinikumis tähistati sel aastal patsiendipäeva ajavahemikus 5.–11. juuni kestnud küsitlusega, millele vastasid nii patsiendid kui Kliinikumi töötajad. Kokku laekus 632 vastust.

Esimese küsimuse „Millised märksõnad iseloomustavad patsiendisõbralikku haiglat sinu jaoks?“ vastused sisaldasid kõige enam omadusi: sõbralik, abivalmis, hooliv, professionaalne, mõistev viisakas, empaatiline ja puhas. Veel toodi välja, et tähtsad on personalipoolsed selgitused patsiendile: “personali jaoks igapäevatöö, kuid patsiendi jaoks on selgitused olulised“ ja „puhanud, lahke ja stressivaba personal“.

Teine küsimus oli „Kui oleks üks asi, mida Sa saaksid muuta, et tunneksid end haiglas hästi, siis mis see oleks?“. Väga suur osa vastajatest rõhutas siinkohal, et praeguse olukorraga ollakse rahul ehk muutma ei peaks midagi. Ülejäänud tõid välja väga erinevaid vastuseid – naeratavatest nägudest, privaatsemast palatist ja rohkematest tegevustest haiglas viibimise ajal kuni spetsiaalselt dreenikottide jaoks disainitud pidžaamade, aknast paistvate välisseinte kunstiga kaunistamise ja halva tujuga töötajate tööle mittelubamiseni.

Kolmandale küsimusele „Mis on sinu jaoks oluline?“ toodi vastuseks ilmselt kontekstist lähtuvalt kõige sagedamini tervist või paranemist, aga ka professionaalset ja kiiret ravi, ravi kättesaadavust ja sõbralikku personali. Mainiti veel lähedasi, head suhtumist ja suhtlust ning meeldivat õhkkonda, kus julgustatakse vajadusel abi küsima. Samas läheneti küsimusele ka üldisemalt: „olla terve, õnnelik! Hoida ennast ümbritsevaid ja olla ise hoitud. Elada hetkes ja teha seda, mis on õige just nüüd ja praegu (südame järgi)“ ning „hea uni, hea toit ja värske õhk“.

Lisaks patsientidele vastasid ka Kliinikumi töötajad, kelle vastuseid vaadates joonistub välja kaks põhilist trendi – väärtustatakse meeskonnatööd, sh toredaid kolleege, ja soovitakse juurde ressursse ehk palka, võimalusi patsientide/töötajate olmetingimuste parandamiseks ning aega patsiendiga põhjalikumalt tegelemiseks.

„Mis on sinu jaoks oluline?“ on lihtne küsimus, kuid sellel võib olla suur mõju. Vestlemine asjadest, mis meile tegelikult korda lähevad, aitab leida inimlikku ühisosa, seda nii töötajatel omavahelises kui ka patsientide ja tervishoiutöötajate vahelises suhtluses. Ühisosa pinnalt on suhtlemine ja ühise eesmärgini – patsiendi tervenemiseni – jõudmine märksa lihtsam.

Kairi Jets
Margarita Milihhina
Patsienditeenistus

Lisatud: 21 Juuni 2023

2. juunil peatus Kliinikumis DePuy Synthes mobiilne ortopeedia õppeklass, kus huvilistele demonstreeriti uute ortopeedia implantaatide võimalusi, eksponeeriti nii liigesproteese kui ka lülisamba proteese. Osalejatel oli võimalik erinevate töövahenditega tutvuda ning liigeste endoproteesimist mulaažidel proovida.

Samuti said huvilised katsetada virtuaalreaalselt operatsioonide läbiviimist. „Virtuaalne operatsioon on võimalus operatsioon samm-sammult läbi mängida, muuta erinevaid operatsiooni parameetreid ja katsetada erinevaid olukordi. Mobiilne õppeklass pakub võimalust näha uuenduslikke tehnoloogiaid, samuti on see hea õppimisvõimalus nii kirurgidele kui ka õdedele,“ sõnas ortopeedia osakonnajuht dr Eiki Strauss.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 21 Juuni 2023

14.–19. mail toimus Laulasmaal Tartu Ülikooli Kliinikumi, Ravimiameti ja Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini doktorikooli toetusel kursus „Research Methods for Clinical Trials – A Short Course in Design and Managmenet of Clincial Trials“.

Kliinilised uuringud, valdavalt randomiseeritud, on nii siirde- kui kliinilise teaduse üks peamistest instrumentidest. Erinevalt epidemioloogilistest uuringutest, mille kogemus on Eestis pikaajaline, toimuvad uurija algatatud sekkuvad uuringud vähestel erialadel ning tunduvad kliinilistele teadlastele keerukad ning töömahukad. Samas on need uuringud ainus viis paljude kliinilise teaduse küsimuste usaldusväärseks vastamiseks ning meie kliinilise teaduse rahastamine ja infrastruktuur võimaldavad neid üha enam edukalt läbi viia.

Kursuse eesmärk oli anda osalejatele praktilised teadmised ja oskused kliinilise uuringu kavandamiseks ja läbiviimiseks. Teadusliku uurimise meetodite valdamine on ülikoolihaigla akadeemilistele arstidele samavõrra oluline kui kliiniline metoodika. Kursuse sihtrühmaks olid kliiniliste erialade doktorandid ja  kliinilisest teadusest huvituvad arstid, kokku osales kursusel 27 õppurit. Nädala jooksul andsid lühiloengud ja rühmatööd osalejatele võimaluse arendada erinevaid uuringuideid ning neid lektoritega arutada.

Lektoriteks olid University College London (UCL) kliiniliste uuringute keskuse kogenud kolleegid – prof Nick Freemantle, prof Alastair O'Brien, Hakim-Moulay Dehbi  ja Gemma Jones. Erinevalt paljudest pakutavatest kliiniliste uuringute kursusest oli õppejõududel lisaks tervisetehnoloogia tööstuse algatatud uuringuile suur kogemus akadeemiliste uuringute kavandamisel, rahastamise leidmisel, läbiviimisel ja toetamisel. Lisaks Briti kogemusele said osalejad dr Katrin Kaarnalt teavet  Eestis olemasoleva kliiniliste uuringute tugisüsteemi kohta.

Kursus parandab Kliinikumi võimet osaleda rahvusvahelistes koostöövõrgustikes, suurendab võimalusi koostööks ravimtööstuse ja meditsiinitehnoloogia ettevõtetega ning loob kompetentsi rakendusuuringuiks. Kompetentsed arstiteadlased on eelduseks Kliinikumi eesmärgile kaasata senisest oluliselt rohkem patsiente teadusuuringutesse. „Paljudel erialadel, eriti nt onkoloogiliste ja harvikhaiguste vallas, on osalemine kliinilises uuringus teatud olukorras patsiendile kõige soovitatum raviviis. Selle võimaluse tagamiseks peame osalema kliiniliste uuringute võrgustikes ning olema ise võimelised uuringuid Eestis algatama. Näen Kliinikumi rolli selleks pädevuse loomisel, koolitades nii meie kui teiste Eesti raviasutuste arste,“ sõnas üks kursuse korraldajatest, 3. kliinilise valdkonna juht dr Alar Irs.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 21 Juuni 2023

Tartu Ülikooli Kliinikumi sporditraumatoloogia keskus tähistab 2023. aasta suvel oma kümnendat tegevusaastat. Keskuse töö eripäraks on ortopeedide ja füsioterapeutide koostöö spordivigastuste ravis juba patsiendi esimesest kontaktist, mis muudab raviteekonna kiiremaks ja tulemuslikumaks.

Sporditraumatoloogia keskuse juhi dr Leho Ripsi sõnul oli keskuse loomise eesmärk pakkuda nii harrastussportastele kui professionaalsete sportlastele kompleksset käsitlust, mis võimaldaks traumade ja ülekoormusvigastuste korral võimalikult kiirelt tagasi oma ala juurde naasta. „Oleme keskendunud igas vanuses sportlike aktiivsete inimeste ortopeediliste probleemide ravile, mille juurde kuulub nii vigastusi ennetav nõustamine, kirurgiline ravi kui taastusravi,“ tutvustas dr Rips.

Spordialad, mille tõttu keskusesse enim pöördutakse, on seotud kontaktspordiga, näiteks pallimängud, sõltudes ka harrastajate arvust – mida enam sportlasi, seda enam just selle spordialale omaseid vigastusi. Ent mitte ainult – ortopeedide dr Leho Ripsi, dr Madis Rahu ja dr Alo Kullerkanni sõnul tuleb ette ka väga spetsiifilisi olukordi, kus tuleb süveneda soorituse tehnikani peensusteni, et mõista vigastuse põhjusi. „Aktiivsus on osa inimese elukvaliteedist ning meie eesmärk on leida võimalused säilitada patsiendi aktiivne elusviis, mitte öelda, et rohkem võimalusi ei ole. Kuigi vahel oleks see lihtsam lähenemine. Nii on keskuse töös oluline roll ka nõustamisel – patsiendid soovivad juhiseid, kas ja kuidas vigastusest tagasi naastes edasi tegutseda,“ selgitas keskuse ortopeed dr Alo Kullerkann.

Sporditraumatoloogia keskuse kolmas ortopeed dr Madis Rahu sõnul liitus ta keskusega tööga algusaastatel just sel põhjusel, et ortopeedia ja füsioteraapia olid omavahel läbi põimunud. „Ortopeedia on esindatud paljudes tervishoiuasutustes, aga meie keskuse ortopeedid on spetsialiseerunud just spordivigastustele, pidades silmas ka lõppeesmärki naasta tagasi spordiellu ja seda võimalikult kiiresti. Teiseks keskuse eripäraks on suuremahuline koostöö füsioterapeutidega – Tauno Kooviti ja Mihkel Luigega – kes samuti kümme aastat tagasi keskuses alustasid,“ rääkis dr Rahu. Ta rõhutas, et ilma füsioteraapiata oleks patsientide paranemine kindlasti aeglasem ning hilisemate probleemidega. „Iga päev loeb, juba enne operatsiooni algab ettevalmistus edukaks taastumiseks. Meie töö on operatsioon läbi viia, ent ainult lõikus ei ravi. Paranemise protsessi koordineerivad pärast füsioterapeudid, kellel on alati võimalus kiireks otsekontaktiks ortopeedidega. Nii on patsiendil pidev kontakt tervishoiutöötajatega ning tema taastumise protsess jälgitud ja juhendatud. Selline korraldus on Eestis unikaalne ning kiirendab patsientide raviteekonda, tagades samal ajal selle kvaliteedi,“ lausus dr Rahu.

Keskusesse pöördub patsiente igas vanuses, nii harrastajaid kui tippsportlasi. Sagedasemad operatsioonid on seotud õlaliigese, eesmise ristatissideme, põlveliigese kõhre ja meniski ning kannakõõluse vigastustega.

Loe edasi...

Lisatud: 25 Mai 2023

1. maist 2023 alustas Tartu Ülikooli Kliinikumi stomatoloogia kliiniku juhina dr Piret Vilborn. Kliinikumi Leht küsis, millised on tema esimesed muljed kui ka kaugemad plaanid.

Palun tutvustage ennast lühidalt?

Lõpetasin Tartu Ülikooli hambaravi erialal 1998. aastal, pärast seda läbisin internatuuri Tallinna hambapolikliinikus. Aastatel 1999–2007 töötasin Kaarli hambapolikliinikus, kus lisaks ravitööle olin ja ravi- ja kvaliteedijuhi ametis. Ajendatult huvist protsesside parendamise vastu, läbisin 2007- 2008. aastal ka Helsingi Ülikooli tervishoiu juhtimise magistriõppe, mis täiendas minu teadmisi kvaliteedijuhtimise ja personali arendamise valdkonnas. Lõuna-Aafrika Vabariigis, kus elasin viimased kolmteist aastat, omandasin lisaks teadusmagistri kraadi näo- ja lõualuude radioloogias, mis on mulle kõige südamelähedasem hambaravi valdkond ja Eestis veel välja arendamata.

Teie töökogemus on olnud seotud pigem erasektoriga, miks otsustasite Tartu Ülikooli Kliinikumi kasuks?

Töötasin õppejõuna Lõuna-Aafrika Vabariigis Sefako Makgatho nimelises tervishoiuteaduste ülikoolis (Sefako Makgatho Health Science University) ning alustasin tihedamat koostööd ka Tartu ülikooliga 2022. aastal, lugedes hübriidkursust näo- ja lõualuude radioloogiast. Samal ajal oli Kliinikumis käimas kliinikujuhi konkurss, kuhu kandideerimiseks mulle ettepanek tehti. Pärast järelemõtlemist otsustasin pere toetusel proovida.

Minu senine avaliku sektori kogemus on olnud seotud õppejõuna ülikoolides, ent hambaravi osas siiski erasektoripõhine. Tartu Ülikooli Kliinikumi stomatoloogia kliinik kõnetas mind, sest Kliinikum on Eestis ju juhtiv tervishoiuteenuste osutaja. Siinse hambaravi tugevusi on mitmeid – lisaks sellele, et esindatud on kõik hambaravi valdkonnad, oleme ümbritsetud ka teistest erialadest. See võimaldab pakkuda patsiendile kompleksset teenust. Lisaks on meie töötajatel süvitsi minevad akadeemilised teadmised, kuna enamus hambaarstidest ja hambaravi eriarstidest on ka õppejõud. Nii saame omakorda rakendada uusimat teaduslikku infot meie patsientide ravis.

Kliinikumis ei ole ma tegelikult esimest korda – arstiteaduskonna üliõpilasena töötasin abiõena lastekirurgia ning näo- ja lõualuude kirurgia osakonnas. Seega on nüüd rõõm näha ka mitmeid aastatetaguseid tuttavaid kolleege.

Millised on teie esimesed tegevused kliinikujuhina?

Töölepingule alla kirjutades teadsin, et mu elu saab olema väga kiire ja kalendripõhine võrreldes varasema õppejõu tööga Lõuna- Aafrikas. Täpselt nii on esimesed nädalad Tartus ka läinud. Tööpõld on lai ning omandada tuleb äärmiselt palju uut infot nii kliiniku kui kogu Kliinikumi kohta. Samas on mul hea tunne – stomatoloogia kliiniku meeskond on hästi motiveeritud ja mul on rõõm siinse personaliga koos töötada. Minu jaoks on oluline lisaks finantsplaanidele ja protsessidele õppida tundma oma meeskonda. Soe tunne on kokku puutuda ka oma ülikooliaegsete õppejõudude – näiteks prof Joel Starkopfi ja dr Taavo Seedrega.

Näen, et stomatoloogia kliinikul on suurepärane võimalus teha koostööd teiste Tartu Ülikooli Kliinikumi erialadega patsiendi raviteekonnal. Suu- ja hambahaigused on osa patsiendi üldtervisest. Näiteks, kui patsient vajab ravi või protseduure oma muu põhihaiguste tõttu, ent selle õnnestumise eelduseks on põhjalikult saneeritud suuõõs, võiks patsient saada mugava kompleksteenuse Kliinikumist. Sellest võidab patsient – kui tema suutervis saab võimalikult ruttu korda, on ta ka valmis oma muuks raviks ning kogu raviprotsess kiireneb ja tulemuslikkus paraneb.

Mida näete esimeste väljakutsetena?

Hambaravi valdkonna pikad ravijärjekorrad on üldteada. Eriti paistab ses osas silma ortodontia eriala. Siinkohal ei eristu me muust maailmast – valitseb eriarstide puudus. Pean oluliseks töötada selles suunas, et võimaldada patsientidele rohkem vastuvõtuaegasid. Kättesaadavus on osaliselt küll seotud Tervisekassa ravi rahastamise lepinguga, ent tahame kindlasti parandada hambaravi eriarstide poolt pakutavate teenuste kättesaadavust ning kiirendada seeläbi patsientide raviprotsesse.

Mis te arvate, miks patsient võiks valida hambaravi Kliinikumis?

Meil on esindatud kõik hambaravi valdkonnad – laste hambaravi, täiskasvanute suu- ja hambahaigused, parodontoloogia, endodontia, ortodontia, suukirurgia, näo- ja lõualuudekirurgia, narkoosis tehtav hambaravi, töötab hambaproteesikeskus ning esmaabi. Samuti saab Kliinikumis puhkepäevadel ja riiklikel pühadel erakorralist stomatoloogilist abi. Inglise keeles on väljend one stop shop – Maarjamõisa meditsiinilinnakus on esindatud enamik eriarstlikke erialasid, saab teha kõiki vajalikke uuringuid, samuti teevad vastuvõtte perearstid.

Stomatoloogia kliiniku tingimused on väga kaasaegsed ning kolimise järgselt on ka töötajate rahulolu töökeskkonnaga kõrge. Kui tervishoiutöötajatele meeldib oma tööd teha ja ta on rahulolev, tunneb seda ka patsient.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 25 Mai 2023

Igal kevadel valib meditsiiniteaduste valdkonna üliõpilaskogu (MVÜK) parimaid õppejõude nende seast, kes juhendavad tudengeid Kliinikumis. Sel aastal valisid arstitudengid parimaks arst-õppejõuks dr Maksim Zagura ning hambaarstid tudengid nimetasid parimaks dr Marika Morozenko.

Dr Maksim Zagura töötab radioloogiakliinikus vanemarst-õppejõuna ning tudengid iseloomustasid oma õppejõudu nii: „Maksim Zagura kaasab enda põhjalikult ettevalmistatud seminaridesse aktiivselt tudengeid, selgitas kõike, mis vaja. Seda ülipõhjalikult, aga mitte üleliigselt. Tema seminarid on alati interaktiivsed, põnevad ja parajalt mõnusa huumoriga. Ta on väga pühendunud õppetegevuse mitmekesisemaks muutmisele, annab kõige kohta innustavalt tagasisidet ja premeerib tublimaid. Tal on meeletud teadmised nii oma erialal kui teistes erialades ja ükski küsimus ei jää vastuseta. Ta on väga tudengisõbralik, aitab kõiki järgi ja arvestab iga tudengi võimetega.“

Dr Maksim Zagura kommentaar: Olen väga tänulik üliõpilastele selle suure ja minu jaoks olulise tunnustuse eest. Radioloogia õpperuumis on sageli hämar valgustus, et patoloogilised leiud röntgenülesvõtetel ja KT-uuringutel tuleksid seinaekraanil paremini nähtavale. Mäletan hästi oma esimest radioloogia praktikumi III kursusel, kus hämar valgus ja õppejõu rahulik hääl mõjusid uinutavalt, mistõttu jäin tukkuma ja ärkasin üles, kui õppejõud esitas mulle küsimuse. Praegu on radioloogia minu jaoks üks põnevamaid õppeaineid ja üritan viia oma praktikumid läbi nii, et need oleksid huvitavad ja vaheldusrikkad. Praktikumides motiveerib mind kõige rohkem see, kui näen, et üliõpilased mõtlevad kaasa, ei karda eksida ja esitavad huvitavaid küsimusi. Praktikumis on minu jaoks parimaks tunnustuseks sära üliõpilaste silmades, kui nad suudavad ära lahendada mõne keerulise radioloogilise haigusjuhu.

Dr Marika Morozenko töötab stomatoloogia kliinikus arst-õppejõuna. Üliõpilaste sõnul on dr Morozenko väga abivalmis, lahke ja sõbralik õppejõud, kes on alati heas tujus ja valmis üliõpilasi nii nõu kui ka jõuga aitama. „Tema praktikumides on võimalik palju õppida ja uusi teadmisi saada ning ka proovida esmakordselt teatud proteesimistöid, kuna õppejõud aitab leida üliõpilastele patsiente, kelle peal saaks proteetilisi töid (sh hammaste kroonimist) harjutada. Tema õpetamise ja suhtluse viis annab veelgi rohkem motivatsiooni õppida ning suurendab huvi eriala suhtes. Dr Morozenko on õppejõuna väga toetav ja julgustav ning tänu heale õhkkonnale praktikumides oli õppida väga mõnus ning esmakordselt uut tööd ette võtta ei olnud hirmus. Soovime omalt poolt palju õnne dr Marika Morozenkole ning palju edu edasises (õppe)töös!“ ütlesid hambaarsti eriala üliõpilased.

Dr Marika Morozenko kommentaar: Olen väga tänulik selle tunnustuse eest! Mis võib olla parim kingitus, kui tänu kas patsientide, tudengite, kolleegide, sõprade või pereliikmete poolt. Ma olen õnnelik, et mul on olnud võimalus edastada oma teadmised ja oskused tudengitele, anda nendele tuge ja julgust, samal ajal ka ise õppides. Soovin Teile, kallid tulevased hambaarstid, et tunneksite rõõmu sellest, mida teete. Tehke seda südamega!

Kliinikumi Leht 

Lisatud: 25 Mai 2023

15.–22. mai toimus üle-euroopaline HIV ning B- ja C-hepatiidi testimise nädal, mille eesmärk oli tõsta nii patsientide kui tervishoiutöötajate teadlikkust ja laiendada testimisvõimalusi nimetatud viiruste osas.

Tartu Ülikooli Kliinikumi sisekliiniku infektsioonhaiguste arst-õppejõu Kerstin Aimla sõnul saab B-hepatiiti ennetada vaktsineerimisega, kuid C-hepatiidi jaoks vaktsiini ei ole. „Küll aga on selle viiruse jaoks olemas efektiivne ravi, mistõttu on nakatunute üles leidmine eriti oluline,“ sõnas dr Aimla. Ta tõi välja, et viimase rahvusvahelise Polaris Observatory aastate 2015–2020 raporti alusel on Eestis C-hepatiidi esinemissagedus 1,2% elanikkonnast. „Seega võib Eestis arvestuslikult olla kuni 16 000 kroonilist C-hepatiiti põdevat inimest, kes pole oma haigusest teadlikud. Haiguse varajane avastamine on aga oluline, sest viirushepatiidid võivad oluliselt kahjustada maksa, viies selle kärbumiseni või halvemal juhul põhjustada maksavähki. Lisaks võib C-hepatiidiviirus põhjustada ka mitmeid teisi haigusi nagu krooniline neeruhaigus, nahahaigused, vereloomekasvaja, autoimmuunhaigused ja vaimse tervise probleemid,“ põhjendas viiruse varajase avastamise olulisust dr Aimla. Haiguse varajane avastamine ja ravi määramine omavad suurt rolli edasiste kaugtüsistuste vältimisel.

Üheks põhjuseks, miks haigus võib jääda diagnoosimata, võib olla sümptomite puudumine. „Sagedasemad haigused, mille puhul tuleks mõelda ka C-hepatiidile on nahahaigused, neeruhaigused, II tüüpi diabeet, krüoglobulineemiline vaskuliit, lümfoproliferatiivsed haigused, kardiovaskulaarhaigused,“ loetles dr Aimla.

Teine viirus, millele testimise nädal keskendub, on HIV. Kliinikumi infektsioonhaiguste arst-õppejõud dr Pilleriin Soodla sõnul diagnoositi 2022. aastal Eestis 250 uut HIV haigusjuhtu, sealjuures pooltel juhtudel oli tegemist Ukraina sõjapõgenikega. „Teame, et heast üldisest testimise tasemest hoolimata elab Eestis hinnanguliselt ligi tuhat inimest, kellel ei ole HIV-nakkus veel diagnoositud. Hilise diagnoosimise tõttu hilineb ravile pöördumine, halveneb elukvaliteet ja suurenevad ravikulud. Peale selle levitavad inimesed, kes oma nakkusest ei tea, viirust palju suurema tõenäosusega kui teadlikud nakatunud,“ rääkis dr Soodla. Ta tõi välja ka kaebused, mis võivad viidata HIV-le: palavik koos kurguvalu ja lööbega, pikema aja jooksul öised higistamised, vahelduv kõhulahtisus. HIVile viitavad haigused ja seisundid on korduv kopsupõletik ühe aasta jooksul, tuberkuloos, äge või krooniline B-hepatiit ja C-hepatiit, herpes zoster (vöötohatis) alla 65-aastastel inimestel, herpese levinud põletikud, seksuaalsel teel levivad haigused, seenpõletikud, generaliseeritud tüükad ja nakkuslikud molluskid, ebaselge põhjusega muutused verepildis (leukopeenia, trombotsütopeenia), erinevad vähiseisundid ja vähieelsed seisundid ning erinevad nahapõletikud.

„Eesti HIV-testimise ravijuhendi järgi on testimine soovitatud riskirühmadesse kuuluvatele inimestele, kuid kindlasti ka kõigile, kellel esinevad ägeda HIV-infektsiooni sümptomid või HIV-ga seotud haigused. Kindlasti peaksid olema testitud kõik Harjumaal, sh Tallinnas, ja Ida-Virumaal arsti poole pöörduvad 16–49 vanuses inimesed ning seda sõltumata pöördumise põhjusest,“ rõhutas dr Soodla. Ta lisas, et nii HIV kui B- ja C-hepatiidi positiivse testi korral tuleb patsient suunata täpsustavateks uuringuteks infektsioonhaiguste arsti või hepatiitide korral ka gastroenteroloogi vastuvõtule.

15.–22. mail toimuva Euroopa HIV ja hepatiidi testimise nädalaga ühinesid kaheksa Eesti haiglat, samuti perearstid.

Kliinikumis on patsientidel võimalik ilma saatekirjata pöörduda HIV nõustamis- ja testimiskabinetti aadressil Riia 167 (B-korpus, I korrus, ruum B142), telefon: 742 7611. Kabineti vastuvõtt on avatud igal tööpäeval: E: 10.00–13.00, T 14.00–17.00, K 08.00–11.00, N 15.00–18.00, R 10.00–13.00.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 25 Mai 2023

Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajatest ja nende pereliikmetest koosnev sulgpallurite võistkond osales maikuu esimesel päeval toimunud „Ettevõtete sulgpall 2023“ võistlusel, kus võistkondlikus arvestuses võideti kõrge kolmas koht. Kokku osales võistlused 34 asutust.

• Eraldi arvestustes võitis meeste üksikmängu edasijõudnute klassis Ralf Braschinsky I koha, Maksim Zagura III koha, Raivo Valk saavutas 11. koha, Reedik Mägi 14. koha ning Mark Braschinsky 15 koha.
• Meespaaride edasijõudnute klassis võitsid Ralf Braschinsky ja Maksim Zagura I koha, Mark Braschinsky ja Roland Braschinsky 10. koha.
• Meeste üksikmängu eliitklassis saavutas Timo Mägi 4. koha.
• Meespaaride eliitklassis kuulus Reedik ja Timo Mägile 6. koht.
• Naiste üksikmängu edasijõudnute klassis saavutas Kaidi Teller 7. koha ning Marion Ploovits 8. koha.
• Naispaaride edasijõudnute klassis saavutasid Külli Muug ja Anni Grete Kõrge 4. koha, Triin Murumets ja Marion Ploovits 7. koha.
• Segapaaride edasijõudnute arvestuses võitlesid Kaidi Teller ja Raivo Valk välja 7. koha tulemuse.

Palju õnne kõikidele Kliinikumi võistlejatele!