Kliinikumi uue lastehaigla kunstiteoste ideekonkursi võitis „Tireli-tareli-tiit“
Tartu Ülikooli Kliinikumi Maarjamõisa III ehitusjärgu kunstiteoste ideekonkursi võitis disainistuudio Unt / Tammik koos illustraator Marju Tammikuga, kelle ideekavandi järgi tekib uude lastehaigla seintele võlumaailm, mille uksed avavad võlusõnad „Tireli-tareli-tiit, seiklus algab siit“.
Idee ühe autori, kunstnik Eva Undi sõnul peeti kunstilahenduse loomisel silmas, et lapsed on alati lapsed, on nad siis haiged või terved. „Nad tahavad mängida, joosta, seigelda ja lõbutseda. Isegi kui see füüsiliselt alati võimalik pole, siis vähemalt oma peas. Fantaasiamaailmas on kõik võimalik,“ kirjeldas kunstnik. Nii ongi Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku seintel kujutatud salapärane maailm, mis on oma kuppelmaastiku ja jõgedega pisut Lõuna-Eesti moodi. „Seal seiklevad tegelased, kes ärgitavad haigla noori patsiente ning nende vanemaid mõtlema lugusid seintel toimuva üle. Valged seinad on nagu raamat, kus on olemas illustratsioonid, aga jutt tuleb endal mõelda. Mida vahvam seiklus, seda õnnelikum lõpplahendus,“ sõnas Unt.
Kliinikumi lastekliiniku juhi prof Vallo Tillmanni sõnul kõnetas teda töö läbimõeldus ja värvid. „Kunstniku poolt joonistatud olukorrad jätsid võimaluse ise juurde mõelda, mida üks või teine kujutatud olukord võiks tähendada. Samuti oli värvilahendus väga õnnestunud: lihtsad, mitte väga intensiivsed toonid, mis kokkuvõttes mõjuvad rahustavalt. Tore oli samuti asjaolu, et lastekliiniku erinevate osakondade esindajate eelistused ühtisid – töö nimega „Tireli-tareli-tiit“,“ lausus prof Tillmann.
Kunstnike Marju Tammiku, Eva Undi ja Margus Tammiku pakutud lahendus leidis üksmeelse heakskiidu nii kliinikumi esindajate kui ka teiste žüriiliikmete poolt. Žürii liikme Peeter Talvistu sõnul muutis „Tireli-tareli-tiidu“ nauditavaks kavandite mängulisus ja vabadus. „Ühtpidi on originaalse käekirjaga tehtud joonistustes peidus mõnusa kiiksuga lood, teisalt aga on neis nii visuaalset kui narratiivset õhku, mis paneb väikesed ja suured vaatajad kaasa elama ning ise lugusid jutustama. Kavandid võimaldavad lihtsalt edasist laiendamist nii visuaalis kui väljaspool seinapindu ning ei muutu ka sisekujunduse üle domineerivaks,“ lausus Talvistu.
Kliinikumi uus lastehaigla ja Tireli-tareli-tiit, seiklus algab siit“ on väikeste patsientide päralt 2023. aasta esimeses pooles – et otsida üheskoos vastuseid küsimustele: Kes sõi siili kirsid ära? Kuhu kaob hiigeljänes igal neljapäeva õhtul? Kuhu on peidetud varandus ja kes selle viimaks üles leiab? Miks sõprus alati võidab? Kuidas ka kõige keerulisemas olukorras leidub alati nutikas väljapääs?.
Kunstiteoste ideekonkursi žüriisse kuulusid uue lastehaigla sisearhitekt Maarja Varkki, Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu esindajana Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi direktor Kai Lobjakas; Eesti Kunstnike Liidu juhatuse poolt määratud kunstikriitik, ajaloolane ja kuraator Peeter Talvistu; Eesti Kunstnike Liidu juhatuse poolt määratud Jaanus Kivaste ehk kunstnik Kiwa ning kliinikumi taristu suurprojektide osakonna juhataja Toomas Kivastik.
Kliinikumi Leht
Kliinikumis tehti esmakordselt Balti riikides südame mitraalklapi veresoonekaudne serv-servaga plastika
7. juunil paigaldati Tartu Ülikooli Kliinikumis kahe südamekliiniku patsiendi südamesse veresoonekaudne seade MitraClip. Seadme eesmärgiks on vähendada vere haiguslikku tagasivoolu südame vasaku vatsakese ja koja vahelisel klapil ning ravida sellest tingitud südamepuudulikkuse sümptomeid ning vähendada seeläbi haiglasse sattumise riski ja suremust.
Protseduuri viisid läbi kardioloogid dr Alar Irs ja dr Kerli Lindlaan ning anestesioloog dr Susanna Kaljurand koos angiograafia ja anestesioloogia osakonna õdedega. Meeskonda kuulusid ka dr Toomas Hermlin, kes on kliinikumi angiograafiaosakonna juhataja ja kateetrikaudse südameklappide ravimise suurima kogemusega arst Eestis ning interventsionaalkardioloog dr Jacob Odenstedt Sahlgrenska Ülikoolihaiglast (Göteborg, Rootsi).
Dr Alar Irs selgitas, et südames on neli klappi, mis tagavad vere voolu õige suunas. „Mitraalklapp paikneb südame vasaku koja ja vatsakese vahel ning tema ülesandeks on takistada vere tagasivoolu koja suunas. Klapi töö võib olla häiritud, kui klapp ise on haigusest kahjustunud või kui südameõõnte mõõtmed on oluliselt suurenenud. Kui häire on tõsine ja vere haigusliku tagasivoolu maht suur, tekivad patsiendil südamepuudulikkuse sümptomid – õhupuudustunne, koormustaluvuse langus,“ rääkis dr Irs.
Mitraalklapi puudulikkuse ravivõimalused sõltuvad patsiendi seisundist – kui võimalik, tehakse avatud südamelõikus ning klappi kas korrigeeritakse või paigaldatakse klapiprotees. „Kliinikumi kardiokirurgia osakonnas on kirurgilise ravi tulemused klapirikke puhul suurepärased, ent paljude patsientide puhul on lõikuse risk kõrge ea või kaasuvate tõbede tõttu liiga suur. Samuti ei ole kirurgilisest ravist näidatud kasu juhul, kui vere tagasivool klapil on tingitud südameõõnte laienemisest ning ravimitega ravimisele vaatamata püsivad südamepuudulikkusest tingitud kaebused. Sellisel juhul võib olla võimalik klapihõlmade lähendamine veresoone kaudu paigaldatava klambriga,“ selgitas kardioloog Irs.
Dr Toomas Hermlini sõnul on mitraalklapi plastika täienduseks struktuursete südamehaiguste üha laienevatele väheinvasiivsetele ravivõimalustele. „Paigaldasime kliinikumis esimese veresoonekaudse kopsuarteri klapi proteesi juba 2013. aastal ning alates 2014. aastast on sel meetodil tehtud üha suuremas mahus aordiklapi proteesimisi. Näeme selgelt, et avatud südamelõikuste kõrval on aina suurem kaal invasiivkardioloogilistel meetoditel,“ lausus dr Hermlin.
Mitraalklapi kateetrikaudne serv-servaga plastika MitraClip seadmega tehakse üldanesteesias. „Seade on väike metallist, tekstiiliga kaetud klamber, mis viiakse spetsiaalse sondiga läbi reieveeni südameni ning läbi südamekodade vaheseina mitraalklapini. Ultraheli ja röntgeni kontrolli all püütakse klapihõlmad klambri vahele ja lähendatakse, et vere tagasivoolu vähendada. Vajadusel saab paigaldada mitu klambrit. Protseduur nõuab üsna suure meeskonna arstide ja õdede väga head koostööd. Kui protseduur on edukas, vähenevad ajapikku südamepuudulikkuse sümptomid ja tõenäosus südamepuudulikkuse ägenemise tõttu haiglasse sattuda,“ rääkis dr Kerli Lindlaan südamekliinikust.
Mitraalklapi kateetrikaudne serv-servaga plastika oli esmakordne Eestis ning Baltikumis. Meetod on Euroopa Kardioloogide Seltsi ja Euroopa Kardiotorakaalkirurgide Assotsiatsiooni ühises südameklappide haiguste ravijuhendis soovitatud alternatiivina kirurgilisele ravile, kui lõikuse risk on kõrge või kui mitraalklapi puudulikkus on tingitud südameõõnte mõõtmete suurenemisest. „Maailmas on sel viisil ravitud juba üle 150 tuhande patsiendi. Et 2021. aastast kuulub meetod ka Eesti Haigekassa raviteenuste hinnakirja, on see nüüd Eesti patsientidele kättesaadav Tartu Ülikooli Kliinikumis.
Kliinikumi Leht
Kliinikumis kohtusid Eesti haiglate patsientide nõukojad
20. mail kohtusid Tartu Ülikooli Kliinikumis Eesti haiglate juurde asutatud patsientide nõukojad, et ühiselt arutada nõukodade väljundeid tervishoiuteenuste arendamisel nii haigla kui riigi tasandil.
Eestis on patsientide nõukojad asutatud viie haigla juurde – Tartu Ülikooli Kliinikum, Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Kuressaare Haigla, Pärnu Haigla ja Viljandi Haigla. Kohtumisel osalesid ka teiste haiglate esindajad, kes on huvitatud patsientide nõukodade käekäigust ja sisenditest: Ida-Tallinna Keskhaigla, Tallinna Lastehaigla, Ida-Viru Keskhaigla, Põlva Haigla, Valga Haigla ja Järvamaa Haigla. Patsientide nõukodade haiglate juurde loomise eesmärgiks on olnud patsientide esindajate kogemuste, arvamuste ja ettepanekute kaudu panustada tervishoiuteenuste arendamisse ja inimesekesksemaks muutmisele.
Kliinikumi õenduse ja patsiendikogemuse juhi Ilona Pastaruse sõnul on tervishoius patsientide ja lähedaste kaasamine aina suurema kaaluga. „Kohtumisel tõdesid nii patsiendid kui ka haiglate esindajad, et haiglates, kus patsientide nõukojad on loodud, on selline koostöö oma kanna juba kindlalt kinnitanud. Patsiendid näevad ja kogevad muutusi ning haiglate esindajad on tänulikud operatiivse tagasiside ning ettepanekute eest,“ rääkis Ilona Pastarus.
Patsientide nõukojad töötavad vabatahtlikkuse alusel ning igas haiglas on ka töötajad, kes abistavad nõukodasid töökorralduse osas ning vahendavad informatsiooni haigla juhtide, töötajate ja nõukoja vahel. „Nõukoja liikmete aktiivne osalemine praktiliste ettepanekute tegemisel mõjutab ka kõiki teisi patsiente, luues parema tervishoiuteenuse kogemuse,“ sõnas õenduse ja patsiendikogemuse juht.
Kohtumisel osalenud Eesti Haigekassa juhatuse liige Maivi Parv tõi välja, et ka riigi tasandil kaasatakse patsientide kogemusi ja tulevikuvaateid tervishoiuteenuste planeerimisel. „Haigekassa suureks prioriteediks lisaks ravikindlustatutele teenuste kättesaadavuse tagamisel ja tasustamisel on haiguste ennetamine. Patsientide esinduste sihipärane ja süsteemne osalus nii ennetustegevuste planeerimisel kui ka raviasutuste tegevuse patsiendikesksemaks muutmisel väga oluline. Senine patsientide nõukodade loomine ja sisse töötamine annab alust arvata, et üheks tulevikusuunaks on sarnaste nõukogude loomine ka teiste Eesti haiglate juurde,“ kirjeldas Maivi Parv.
Kohtumisel tõdeti, et teemad, kus kõik patsientide nõukojad on oma haiglates pidanud kaasa rääkima, on haiglasiseste liikumis- ja logistikaküsimused, informatsiooni kättesaadavus ja arusaadavus nii majajuhtidel, viitadel kui ka kodulehtedel, teemadeks on olnud ka teenuste kättesaadavus ja registreerimisega seotud kitsaskohad.
Lähimate aastate prioriteetideks on patsientide nõukodade laiem tutvustamine nii avalikkusele kui ka tervishoiutöötajatele. „Head patsiendikogemust ja turvalist ning sõbralikku haiglakeskkonda saame arendada ainult igakülgses koostöös ja partnerluses,“ jäi patsientide nõukodade kohtumiselt kõlama.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi õenduspreemia pälvis Külli Uibo, ämmaemanduspreemia Aili Piir
4. mail korraldas Tartu Ülikooli Kliinikum õdedele ja ämmaemandatele pühendatud sündmuse „Räägime inimestest“, kus muuhulgas jagati välja ka erinevad tunnustused.
Silmapaistva tegevuse eest õenduse valdkonnas tunnustati spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku ülemõde Külli Uibot. Teda iseloomustatakse kui pühendunud liidrit ja tasakaalustatud otsuste kujundajat, kellele on iseloomulik rahulikul moel korda saata suuri tegusid. Kolleegide sõnul on ta alati valmis uutes ettevõtmistes kaasa lööma, uusi asju algatama ning lisaks need ka ellu viima.
Pandeemia-aastate keerukusele vaatamata on Külli Uibo väsimatult tegelenud kliinikumi palliatiivravikeskuse avamise ja arendamisega, statsionaarse ja koduse hospiitsravi kättesaadavuse parandamisega, koduõendusteenuse laiendamisega, vähihaigete koduse toetusraviga, samuti laste ja täiskasvanute toitmisravi meeskondadega.
Vaatamata suurtele tööalastele väljakutsetele on ülemõde jäänud oma veendumustele kindlaks, on julgelt aus ja kõikidele tegemistele läheneb täie vastutuse ning pühendumisega. Talle on omane jagada oma lahkust, kaastunnet, väsimatut energiat ja rõõmsat meelt nii kolleegide kui ka patsientidega.
Külli Uibo tark ja rahulik olek ning süsteemne mõtlemine viisid ta läinud aastal kliinikumi esindajana ka Põlva haigla nõukokku. Õendusjuhtide meeskonnas on Külli alati olnud arvestatav liider ja tasakaalustatud otsuste kujundaja.
Silmapaistva tegevuse eest ämmaemanduse valdkonnas pälvis tunnustuse ämmaemand Aili Piir, kes on naistekliinikus töötanud 49 aastat. Sügav austus naiste suhtes ja usk nende jõusse on temast teinud hinnatud ja armastatud abilise. Naised on kirjutanud: „Tänu temale sai mulle osaks suurepärane sünnituskogemus, tütre saabumine siia ilma oli igati turvaline ja pehme. Imeline inimene! Paremat ämmaemandat ei oska ette kujutadagi.“
Kolleegide sõnul on Aili täitnud sellise kolleegi ja õpetaja rolli, kes on osanud oma headuse ja hoolivuse, tugevuse, konkreetsuse, kindluse ja tagasihoidlikkusega kõiki hoida.
Aili Piir on ise öelnud, et ta ei kujuta ette, et võiks teha muud tööd. „See töö on olnud mu elu, mida olen alati nautinud. Südantsoojendav on teadmine, et sinuga ollakse rahul. Seda enam, et rahulolijaid on mitu – hea, et olen suutnud aidata ja toetada ema tema jaoks tõeliselt raskel pingutusel. Hea, et laps on oma sündimisega hästi toime tulnud. Hea, et isa on olnud tubli toetaja. Lapse sünd on nii püha toiming, et see toob sageli pisara silma ka kogenud ämmaemandal.“
Kliinikumi Leht
Enim patsientide tänu pälvisid dr Pille Soplepmann ja dr Taavi Põdramägi
Kliinikumile laekub tagasisidesüsteemi kaudu nii tänuavaldusi, ettepanekuid kui ka kaebusi. 2021. aastal laekus tänuavaldusi kokku 608. Patsientide poolt enim tänu pälvisid dr Pille Soplepmann naistekliinikust ning dr Taavi Põdramägi kirurgiakliinikust, seda nii tulemusliku ravitöö kui ka meeldiva ja mõistva suhtlemise eest.
Patsiendid dr Pille Soplepmannist:
- Hea dr Pille Soplepmann! Tahtsin Teid tänada kogu oma südamepõhjast, et tundsite muret, võtsite vaevaks edasi uurida ja mind eriarsti juurde saata. Veel tahaksin ma, et edastaksite minupoolse tänu ka osakonna personalile, kes nendel päevadel minuga tegelesid. Imetlen, kuidas kõik teevad oma tööd südamega – pigem natuke rohkem, kui vähem. Iga patsient on eriline, mitte lihtsalt järjekordne töö.
- Dr Pille Soplepmann tegi mulle günekoloogilise operatsiooni, mis väga hästi õnnestus. Minu poolt südamlik tänu dr Pille Soplepmannile, kes on väga hea spetsialist, ja kellel jagub südamlikkust ning abivalmidust suheldes patsiendiga.
- Olin oktoobri lõpus naistekiiniku patsient ja ma tahan tänada kõiki tublisid töötajaid, kellega ma sel ajal kokku puutusin. Nendest kõige-kõige-kõigem on aga dr Pille Soplepmann. Tema tegi minu heaks palju rohkem, kui oli tema otsene kohus. Tänu talle saan jälle vabalt istuda ja astuda. Nüüd ja praegu, mitte mitu kuud hiljem. See on suur asi.
Dr Pille Soplepmann kommentaar: Hommik lillekimbu ja tänukirjaga oli suur üllatus, mis tegi südame tõeliselt soojaks. Mis saab arstina olla suurem rõõm, kui Sinu patsientide paranemine ja tänu. Ma olen valinud imelise eriala – sünnitusabi ja günekoloogia. Meie töös domineerivad rõõmsad ja õnnelikud hetked. Me saame enamasti tunnistada patsiendi haigusest tervenenuks, me oleme uue elu sünni juures. Me ei karda hoolida ja näidata emotsioone.
Minu kindlus ja tugi on minu kolleegid naistekliinikust. Tänane patsientide tänu kuulub kindlasti ka neile, eriti günekoloogia osakonna õdedele ja hooldajatele, sest me teeme oma tööd koos. Me paneme patsiendi uskuma, et kõik, kes on tema ümber, tahavad teda aidata, et meie otsuseid saab usaldada. Olen õnnelik, et saan alati helistada headele spetsialistidele-kolleegidele teistest kliinikutest, et ükski patsiendi mure ei jääks lahenduseta. Patsient on minu jaoks olnud alati eeskätt inimene, mitte teenusesaajast klient või diagnoos.
Me kõik teame, et arst on meditsiinis ekspert. Patsient on oma elu ekspert. Tore, kui sellest koostööst tekib teineteisemõistmine ja sünergia. Minu kreedoks on olnud professionaalsed teadmised ja oskused, samas usalduse loomine, inimlikkus, kuulamisoskus, patsiendi soovide arvestamine. See kõik aitab patsiendi paranemisprotsessi kiirendada ja sujuvamaks muuta.
Kui kõik see paneb patsiendi silmad särama ja äratab soovi arsti kallistada, siis see ongi see, mida ma oma töös armastan.
Patsiendid dr Taavi Põdramäest
- Tänan osakonna kõiki töötajaid – õdesid, hooldajaid, põetajaid. Eriti tänan kirurge dr Taavi Põdramägi ja dr Margus Kivisilda minu eduka paranemise eest operatsioonist taastumisel. Tänan ka 1. intensiivravi osakonna töötajaid. Te olete kõik väga imelised inimesed!
- Tänan kõiki kes mind lahke sõna ja heatahtliku pilguga toetasid ega lasknud mul musta auku kukkuda. Siired tänud dr Taavi Põdramägi, õed ja põetajad.
- Avaldan tänu kogu osakonnale ja eriti dr Taavi Põdramäele, lahke ja sõbraliku vastuvõtu ja operatsiooni läbiviimise eest.
- Soovin suuresti tänada osakonna personali. Erilist tänu soovin dr Taavi Põdramäele. Olen tänulik tema oskustele ning professionaalsusele. Tänan kõiki osakonna õdesid.
Dr Taavi Põdramägi kommentaar: Selline tunnustus patsientidelt noorele arstile oli ootamatu ja meeldiv üllatus. See on tegelikult tunnustus kogu kirurgilisele ja günekoloogilise onkoloogia osakonnale. Isiklikult tänan enda vahetuid kolleege, osakonna õdesid ja põetajaid, keemia- ja kiiritusraviarste, anestesiolooge, intensiivraviarste, operatsiooniõdesid, radiolooge ja patolooge kelle usalduse ja toeta ei oleks võimalik seda tööd teha.
Onkoloogina töötades on kõige olulisem patsiendiga suhtlemine. Tuleb olla aus, tähelepanelik ja põhjalik. Mida rohkem patsient teab, mida suurem kaasatus, seda edukamalt kulgeb võitlus vähiga.
Ei vahetaks kirurgilist vähiravi mitte ühegi teise eriala vastu.
Kliinikumi Leht
Parimateks praktikajuhendajateks valiti Signe Padar ja Merlin Burov
Tartu Tervishoiu Kõrgkool viib enda tudengite seas igal kevadel läbi küsitluse, et selgitada välja ja tunnustada parimaid praktikajuhendajad Tartu Ülikooli Kliinikumis. Sel aastal nimetasid õppurid parimateks praktikajuhendajateks Signe Padari ja Merlin Burovi.
Signe Padar töötab õena kirurgiakliiniku veresoontekirurgia osakonnas ning tudengid on tema kohta öelnud nii:
- Juhendaja seletas alati, mida ja mille jaoks vaja on ning tekitas sooja tunde praktika keskkonnas olles.
- Juhendaja oli väga hoolas ja südamega oma töö juures.
- Väga professionaalne, põhjalik ja praktikandiga arvestav juhendaja, kes lõi kohe alguses praktika jaoks meeldiva ja usaldusliku õhkkonna.
- Juhendaja jagas meeleldi oma teadmisi ja lasi praktikandil toimetada omas sobivas rütmis.
- Juhendaja oli praktikandi jaoks alati olemas.
Signe Padar: Minu tegevus juhendajana on suuresti töiste kogemuste jagamine, õppurite aktiivne kaasamine osakonna tegemistesse. See pole keeruline, kuni ollakse avatud uutele kogemustele ja võimalusele end proovile panna. Tegelikkuses kujuneb ju praktika vältel tudengitest arvestatav tööjõud. Eriti kui personali hulgas tuleb ette kadusid kasvõi haigestumiste näol. Aitäh panustamast! Minu eriline tunnustus kuulub küpsemas eas õppuritele, kel jagub julgust ja ettevõtlikkust omandada täiesti uus eriala. Ja seda kõike töö- ja pereelu kõrvalt. Nad kasutavad endale antud aega hästi, tulemuslikult. On nakatavaks eeskujuks, kuis väljuda mugavustsoonist.
Uute juhendamisteni, olete oodatud!
Merlin Burov töötab füsioterapeudina lastekliiniku laste ja noorukite arenduse ja taastusravi keskuses. Tudengid iseloomustasid teda kui:
- Ülimalt pühendunud füsioterapeut ja praktikajuhendaja.
- Oma praktikakogemuse jooksul on Merlin olnud üks parimaid juhendajaid.
- Ta on väga toetav ja julgustav, samas piisavalt nõudlik.
- Füsioterapeudina suurepärane eeskuju.
Merlin Burov: Olen äärmiselt rõõmus sellise tunnustuse üle. Tudengite juhendamine on alati puhas rõõm. Nende õppimistahe ning motivatsioon on kõrge ning olen püüdnud neid õpetada ja juhendada alati nii, nagu soovisin seda ise üliõpilasena.
Kliinikumi Leht
Parimad arst-õppejõud on dr Teele Paltsar ja dr Innar Tõru
Meditsiiniteaduste valdkonna üliõpilaskogu (MVÜK) valib igal kevadel parimaid õppejõude nende seast, kes juhendavad tudengeid kliinikumis. Seekord pälvis parima hambaarst-õppejõu tunnustuse hambaarstitudengite poolt dr Teele Paltsar ning arstitudengid nimetasid parimaks arst-õppejõuks dr Innar Tõru.
Dr Teele Paltsar töötab stomatoloogia kliinikus arst-õppejõuna restauratiivse hambaravi erialal. Tudengid on hinnanud temas seda, et dr Paltsar on huvitatud tudengi õppeprotsessist ning oskab huvitavalt ja kaasahaaravalt õpetada. „Ta on alati heatahtlik, energiline, tähelepanelik. Näha on, et soovib oma teadmisi edasi anda ning teeb seda väga põhjalikult. Ta õpetab hoolivalt ja on väga tudengi sõbralik õppejõud ning ei mõista iial kohut. Samuti alati julgeb temalt nõu küsida ning vajadusel paneb ta ka ise käe külge, näitab häid ravivõtteid ning on väga toetava suhtumisega. Ta on õppejõud, kes paneb pingutama, kuid samas sa alati ootad tema praktikumi, sest tead, et õhkkond on hea ja õpid selles praktikumis palju. Väga toetav ja vastutulelik õppejõud,“ ütlesid hambaarstitudengid.
Dr Teele Paltsar, kommentaar: Õppetöö ja tudengite juhendamine on tore vaheldus igapäevasele ravitööle. Selline tunnustus näitab, et olen õigel teel. Aitäh, teile, tulevased noored kolleegid!
Dr Innar Tõru töötab psühhiaatriakliinikus vanemarst-õppejõuna psühhiaatria erialal. Arstitudengid on nimetanud dr Tõru nii erialaringi juhendajana kui ka õppejõuna täiesti asendamatuks. „Õppejõuna on ta väga toetav ja mõistlik ning kerib raske aine lahti nagu lõngakera, kordab pidevalt olulisi asju nii, et väga olulised primaarsed teadmised kinnituksid. Tal on pikk kliiniline kogemus ja rohked teadmised oma valdkonnas, mida ta suurepäraselt ja kaasahaaravalt edasi suudab anda. Lisaks on dr Tõru ülimalt heasüdamlik inimene, kelle juuresolekul tunnevad tudengid end võrdväärsete ja väärtuslike kolleegidena. Ringijuhendajana on ta väga lugupidav, abivalmis ja avatud muutustele. Tudengid on öelnud: "Kui Innar on olemas, siis see tähendab, et maailmas on asjad kõik hästi!” Aitäh-aitäh-aitäh ning suur kummardus!“ tänasid tudengid.
Dr Innar Tõru, kommentaar: Dr Innar Tõru, kommentaar: „Se non é vero, é ben trovato“. Isegi kui vaid osa sellest on tõsi, kõlab see päris kenasti ja täidab hinge rõõmu ja tänutundega. Meeldiv üllatus. Ja igal juhul ühine saavutus. Sütitada saab ju vaid süttivat materjali ja ka muud süttimiseks vajalikud tingimused peavad olema täidetud.
Ilma avatud meelega, teadmishimuliste, innustunud ja aktiivselt kaasa löövate tudengiteta õpetamise-õppimise imet ei sünni. Ka ei tööta ükski õppejõud üksi. Üksikust eristuvalt meeldiva mulje tekkimiseks peab kogu kontekst seda toetama, ainest tervikuna peab jääma meeldiv üldmulje. Seda ilma pühendunud, oma tööd hästi tegevate kolleegideta ei saavuta. Seega, suur tänu austava tunnustuse eest ning „Aitäh-aitäh-aitäh ning suur kummardus!“ kõigile, tänu kellele õnnestunud õpetamise-õppimise ime sündida sai – tudengitele, kolleegidele, patsientidele, Alma Mater’ile, kliinikumile!
Vähiravi kliinikumis vastab Euroopa kõrgeimale kvaliteedistandardile
Tartu Ülikooli Kliinikumi vähikeskust tunnustati OECI akrediteeringuga, mis on kõrgeim tunnustus kliinikumi vähiravile, ennetustegevusele, diagnostikale ning teadus- ja õppetööle.
Euroopa Vähikeskuste Organisatsiooni (Organisation of European Cancer Institutes, OECI) eesmärk on tagada parima võimaliku vähiravi pakkumine läbi ühtsete üle-euroopaliste kvaliteedinõuete rakendamise, hõlmates valdkondi ennetustegevusest vähidiagnostika ja -ravini, patsiendikogemust, teadustöö integreeritust kliinilisse praktikasse ning koolitustegevust. Ambitsioonika eesmärgi saavutamiseks on välja töötatud vähikeskuste välise akrediteerimise programm.
„Kliinikum on esimene Euroopa Vähikeskuste Organisatsiooni poolt akrediteeritud haigla Eestis. See on kõrgeim tunnustus ja kvaliteedimärk vähiravile, ennetustegevusele, diagnostikale ning teadus- ja õppetööle kliinikumis,“ ütles Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuht dr Andres Kotsar.
Kliinikumi vähikeskuse direktori dr Lenne-Triin Kõrgvee sõnul on akrediteerimisprotsessi läbimine parim võimalus saada kõikehõlmav ülevaade vähivaldkonna hetkeseisust keskuses, enda võrdlemiseks teiste Euroopa haiglatega ning väga detailse Euroopa tipptasemest lähtuva arengukava koostamiseks. „Akrediteerimisprotsessi tulemusena oleme saanud kinnituse, et meie tegevus on kooskõlas Euroopa vähiravi parimate standarditega ehk siis kliinikumis patsientidele pakutav vähiravi on võrreldav teiste Euroopa tippkeskustega,“ rääkis dr Kõrgvee.
Esimest korda akrediteeriti Tartu Ülikooli Kliinikum OECI poolt 2015. aastal. „Tol korral saadud tagasiside sisaldas lisaks suurele tunnustusele kitsaskohtade esile toomist, mille arendamine oli kõrge tähtsusega ja meile kohustuslik parima vähiravi tagamiseks. Korduva akrediteerimise ajaks oli OECI soovituste alusel loodud näiteks vähikeskus kui erialadeülene struktuuriüksus, mille eesmärgiks on siduda vähiravi erinevad etapid ühtseks tervikuks ning tagada vastavus riiklikele ja rahvusvahelistele kvaliteedistandarditele. Märkimisväärselt on arendatud vähiravi osutamist toetavaid IT-süsteeme, samuti suurendatud kliiniliste uuringute mahtu ning koostööd ülikooliga ja teiste haiglatega nii Eestis kui Euroopas,“ tutvustas vähikeskuse direktor. Dr Kõrgvee tundis heameelt, et akrediteerimisprotsessi käigus pälvisid eraldi tunnustuse kliinikumi vähivaldkonna motiveeritud ja tipptasemel spetsialistid, diagnostikaüksused, ennetusprogrammid, kliiniliste uuringute keskus ning aktiivne ja kaasatud patsientide nõukoda. Samuti rõhutati eraldi kliinikumi kui Eesti ainukese ülikoolihaigla olulist rolli järelkasvu koolitamisel ning vähivaldkonna arendus- ja teadustegevuse eestvedamisel, ning ainukese vereloome tüvirakkude siirdamise keskusena Eestis.
Hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhi dr Kristiina Ojamaa sõnul on vähki haigestumine tõusuteel kogu maailmas ja nii ka Eestis. Kui aastal 2000 haigestus Eestis vähki ligikaudu 6000 inimest aastas, siis käesolevaks ajaks on see arv tõusnud ligikaudu 9000 uue haigusjuhuni aastas. „Tervise Arengu Instituudi prognooside kohaselt on haigusjuhtude arv aastaks 2030 tõusnud koguni 11 000ni. Põhjustena on välja toodud nii elanikkonna vananemist kui ka elustiiliga seotud muutusi. Hinnanguliselt ligi 40% vähkidest on ennetatavad, muutes elustiili ja harjumusi, osaledes skriiningprogrammides ning vaktsineerides teatud vähki põhjustavate viiruste vastu nagu näiteks HPV, B-viirushepatiit. Lisaks on väga olulisel kohal vähi võimalikult varajane avastamine, kuna varases staadiumis avastatud pahaloomuline kasvaja on alati paremini ravitav. Sama oluline on diagnostika ja ravi alustamine kokku lepitud ajaliste kriteeriumide jooksul, kuna vähk on aegkriitiline haigus,“ kirjeldas dr Ojamaa.
Ta kinnitas, et mitmed eelmainitud teemad vajavad tähelepanu ja lahendusi ka Eestis. „Olen kindel, et süsteemne väline hindamine ning Euroopa kvaliteedistandarditest lähtuv arendustegevus aitavad kaasa murekohtade kiiremale lahendusele. Akrediteerimisprotsessi läbimise kõige olulisemad eesmärgid ongi kahtluseta aidata kaasa iga ennetatava vähi ennetamisele ning pakkuda parimat ravi ja patsiendikogemust igale vähipatsiendile kliinikumis,“ sõnas dr Ojamaa.
OECI on Euroopa vähikeskusi ühendav organisatsioon, mille eesmärk on luua platvorm koostööks ning parimatel teadmistel ja praktikatel põhineva akrediteerimisprogrammi kaudu tagada, et kõikidel Euroopa vähidiagnoosiga inimestel oleks võrdsed võimalused saada parimat võimalikku vähiravi. OECI võrgustikku kuulub 108 liiget, kellest 44 on läbinud ka organisatsiooni poolt pakutava hindamisprotsessi. Lähiriikides on OECI akrediteering neljal Soome, ühel Norra, kahel Rootsi ning ühel Leedu vähikeskusel.
Kliinikumi Leht
Patsiendikogemuse uuringu tulemused aitavad kavandada inimeste ootustele vastavaid raviteekondi
Kliinikum viis märtsis-aprillis koostöös Rakendusliku Antropoloogia Keskusega läbi patsiendi raviteekonna tervikkogemuse uuringu. Uuring keskendus patsienditeekonna erinevatele etappidele ning aitas välja tuua inimeste jaoks kõige olulisemad teemad.
Kliinikumi juhatuse liikme, õenduse ja patsiendikogemuse juhi Ilona Pastaruse sõnul oli üheks uuringu läbiviimise ajendiks kliinikumi arengukavas sõnastatud patsiendisõbralikkuse eesmärk. „Selleks, et olla Eesti kõige patsiendisõbralikum haigla, vajame patsientide ja nende lähedaste vahetuid kogemusi tervishoiuteenustega, samuti mõistmist, milline on patsiendisõbralik haigla patsiendi vaates,“ ütles Ilona Pastarus.
Uuringusse olid kaasatud nii ambulatoorsel kui ka statsionaarsel ravil viibivad patsiendid. „Lisaks ankeetküsitlustele toimusid paikvaatlused kliinikumi L. Puusepa 8 ja L. Puusepa 1a hoonetes, samuti viidi patsientide ja nende saatjatega läbi lühi- ja süvaintervjuusid ning patsientidel paluti täita kogemuspäevikuid,“ tutvustas õenduse ja patsiendikogemuse juht.
Kliinikumi patsientide seas läbi viidud kvalitatiivne kogemusuuring oli Eesti haiglates esmakordne. „Raviprotsessi efektiivsemaks muutmiseks, mis tagab ka patsiendisõbralikkuse, on vaja analüüsida hetkeolukorda ehk inimeste kogemusi ja ootusi haigla suhtes. Hetkeolukorra kaardistamine oli vajalik, et seada, planeerida ja samm-sammult ellu viia inimesekesksusest lähtuvaid muutusi. Rakendusliku Antropoloogia Keskuse uuringu tulemusena mõistab kliinikum paremini oma patsiente ning nende raviteenuse tervikkogemust. See aitab määrata fookust ja leida uusi suundi ning seada väiksemaid eesmärke, et olla Eesti kõige patsiendisõbralikum haigla,“ selgitas antropoloog Karina Vabson Rakendusliku Antropoloogia Keskusest.
Raviteekonnal kaardistati patsientide mõtted ja kogemused kliinikumi ruumilisest keskkonnast tervikuna – haiglasse saabumine, seal orienteerumine ja ootamine, lastele ja erivajadustega inimestele mõeldud lahendused. Ühtlasi küsiti inimsuhete ja kommunikatsiooni kohta, pidades silmas külastuseelset kommunikatsiooni, vastuvõtul jagatavat infot ja suhtlust, tervishoiuteenuse järgset või visiitide vahelist kommunikatsiooni. Statsionaarsel ravil viibivate patsientide kaudu kaardistati lisaks haiglas osutatavale ravile igapäevaseid ja inimlikke detaile – hoolimine, uni, toit, enesehoolitsus, vaba aeg ja liikumisvõimalused ning haiglast lahkumine.
„Kokkuvõtvalt ja üldistavalt selgus patsiendikogemuse uuringu intervjuudest, et kõige enam sõltub patsientide ravikogemus suhtlusest arsti ja teiste tervishoiutöötajatega. Hea ja siiras suhtlus ning emotsionaalne tugi on inimestele olulisem kui füüsiline keskkond,“ vahendas Karina Vabson. Kuigi uuring tõi välja, et haigla füüsiline keskkond ei ole nii tähtis võrreldes ravi kvaliteedi ning ka näiteks haigla personali suhtlusstiili ja selgitusvõimega, mõjutab keskkond siiski oluliselt patsientide kogemust diagnoosi saamise, protseduuride ja ravi vältel. Patsientide hinnangul on nad kliinikumi füüsilise keskkonnaga rahul. „Haiglaravil viibivate patsientide puhul on oluline silmas pidada, et neile tulevad kasuks seosed tavapärase eluga, mida saab luua une, toitumise, enese eest hoolitsemise ja teiste harjumuspäraste tegevustega. Patsiendid vajavad kindlust, et nende tunnete ja vajaduste eest hoolitsetakse ning igasse inimesse suhtutakse kui isiksusse,“ lausus samuti uuringumeeskonda kuulunud antropoloog Helleka Koppel.
Ilona Pastarus selgitas, et uuringu tulemusel on patsientide kogemused ja ootused paremini teadvustatud, mis võimaldab igapäevases haiglatöös neid teadmisi ka rakendada. Näiteks selge meeldetuletussüsteem koos juhistega nii ravi eel kui järel, broneerimisvõimaluste laiendamine, maja- ja parkimisinfo täiendamine, külastusinfo korrastamine, ootealade patsiendisõbralikumaks muutmine pidades silmas ka väikesi patsiente ning erivajadusega inimesi, toidu-, liikumis- ja vaba aja veetmise võimaluste avardamine. „Teame, et patsiendid on rahul kliinikumis pakutava kvaliteetse ravi ning töötajate professionaalsusega. Nüüd on meil võimalus erialasele pädevusele lisada senisest konkreetsem patsiendisõbralikkuse mõõde, et patsiendid tunneksid end kliinikumis turvaliselt, hoitult, inimlikult,“ ütles Pastarus.
Kliinikum tänab kõiki patsiente, kes olid valmis oma kogemust jagama ja uuringus osalema.
Kliinikumi Leht
Uuring näitas isoleeritud reieluupöörlite murruga patsientide kõrget suremust
Tartu Ülikooli Kliinikumi teadlaste osalusel läbiviidud uuring näitas, et isoleeritud reieluupöörlite murruga patsientide suremus kasvab märgatavalt ning on kolme aasta pärast kuni 46%. Uuringus võrreldi reieluu kaela ja pöörleid läbivate murdudega ja isoleeritud reieluupöörlite murruga patsientide suremust ning ravi ning leiti, et pikaajalises võrdluses on patsientide suremus sarnane.
Reieluupöörlite isoleeritud murdudel on mitmeid sarnasusi traditsiooniliste puusapiirkonna murdudega – nad mõjutavad sama anatoomilist piirkonda, eakamatel patsientidel on tihti osteoporoos ning tihti on tegemist väikese energiaga traumaga. Hoolimata sarnasustest käsitletakse neid murde erinevalt ning isoleeritud reieluupöörlite murdudega patsientide suremust ei ole varasemalt analüüsitud.
Uuringu käigus analüüsiti Eesti Haigekassa andmeid üle 50-aastaste reieluu kaela ja pöörleid läbivate murdudega ja isoleeritud reieluupöörlite murruga patsientide demograafilisi näitajaid, murrule eelnevate aastate ravinäitajaid, akuutravi ja järelravi murrule järgneva aasta jooksul. Peamine võrdluse alus oli patsientide suremus kuni kolme aasta jooksul peale murdu.
Võrdlus näitas, et traditsiooniliselt ravitakse isoleeritud reieluupöörlite murruga patsiente harva operatiivselt, nende aktiivravis viibimine on märgatavalt lühem ning ka järelravi said need patsiendid märgatavalt harvem kui reieluu kaela ja pöörleid läbiva murruga patsiendid, tihti puudus järelravi täielikult. Harva mõõdeti ka isoleeritud reieluupöörlite murruga patsientide luutihedust.
Reieluu ülemise otsa murde seostatakse kõrgenenud suremuse riskiga. Analüüs näitas sama kõrget pikaajalise suremuse määra ka isoleeritud reieluupöörlite murruga patsientidele, olles aasta möödudes 28%, kahe aasta möödudes 38% ja kolme aasta võrdluses 46% neist patsientidest. Tulemused viitavad vajadusele parandada isoleeritud reieluupöörlite murruga patsientide käsitlust, sest murru tekke põhjuseks on tavaliselt seesama hapruse sündroom, mis viib ka teiste reieluu ülemise otsa murdude tekkele.
„Artikkel põhineb füsioterapeut Pärt Prommiku kaitstud doktoritöö jaoks kogutud ja analüüsitud Eesti haigekassa andmete (2009–2017) teisesel analüüsil. Oluline aspekt on, et artikkel oli soovitusena lugeda Ameerika ortopeedide akadeemia (AAOS American Academy of Orthopaedic Surgeons) liikmetele 02.05. 2022 kui „Today’s Top Story“. Sain ka hea vastukaja ühelt oma Rootsi kolleegilt, kes rõhutas ka, et seda tüüpi patsiendid jäävad sageli vajaliku tähelepanuta ja tänas hea analüüsi eest,“ sõnas uuringu üks autoritest, professor Aare Märtson uuringu olulisust kommenteerides.
Allikas: Prommik, P., Tootsi, K., Veske, K. et al. Isolated greater trochanter fracture may impose a comparable risk on older patients’ survival as a conventional hip fracture: a population-wide cohort study. BMC Musculoskelet Disord 23, 394 (2022). https://doi.org/10.1186/s12891-022-05336-3
Liina Raju
Kliinikumi ja Tartu ülikooli ühiselt loodud patsiendiohutuse koolitus on avatud kõigile soovijatele
Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Tartu Ülikooli koostöös on valminud „Patsiendiohutuse baaskoolitus“, mis on mõeldud nii kliinikumi kui ka kõikide teiste haiglate töötajatele. Uus patsiendiohutuse koolitus võimaldab võtta haiglates kasutusele ühtlustatud käsitluse.
Tartu Ülikooli Kliinikumi õenduse ja patsiendikogemusi juhi Ilona Pastaruse sõnul on patsiendiohutuse tagamine kõikjal maailmas ühest küljest tervishoiutöötajate igapäevase töö osa, ent samas ka suureks väljakutseks. „Me kõik soovime kindlustunnet, et meie tervisemurede korral osutatav abi on kvaliteetne ja ohutu. Patsiendiohutuse teemaliste koolitustega soovime tagada, et kliinikumi töötajatel on kaasaegsed teadmised patsiendiohutusest ning seeläbi oskus ohte ennetada ja kahju tekkimist patsiendile vältida,“ tutvustas baaskoolituse loomise vajadust Ilona Pastarus.
Patsiendiohutusealane koostöö Tartu Ülikooliga on andnud võimaluse ühendada tõenduspõhised ning kaasaegseimad teadmised ülikooli poolt ning teiselt poolt kliinikumi aastatepikkuse kogemuse patsiendiohutusjuhtumite monitoorimisel, registreerimisel ja lahenduste ning tegevuskavade väljatöötamisel.
Tartu Ülikooli patsiendiohutuse uurimise projektijuhi, sisehaiguste kaasprofessori Kaja Põlluste sõnul on Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonnast tänu rahvusvahelisele koostööle PATSAFE projekti raames kujunemas keskus, kuhu on koondunud Eesti parimad teadmised ja oskused patsiendiohutuse teadus- ja arendustöö ning koolituse valdkonnas. „Ka valdkonna lähiaastate patsiendiohutuse teadus- ja arendustegevuse strateegias on tervishoiutöötajate koolitusel oluline roll. Koostöö kliinikumiga töötajate patsiendiohutuse koolituse väljatöötamisel on selle strateegia üks esimesi väljundeid, millega ülikool saab anda oma panuse patsientidele parima ja võimalikult ohutu abi osutamiseks,“ ütles kaasprofessor Põlluste.
Kliinikumi ja ülikooli poolt põhjalikult ette valmistatud patsiendiohutuse baaskursus annab ülevaate patsiendiohutuse olemusest, vigade tüüpidest ja põhjustest, patsiendiohutust mõjutavate juhtumite ennetamisest ning ohu- ja kahjujuhtumite registreerimisest. Baaskoolitus on järjekorras esimene patsiendiohutuse teemadele pühendatud e-kursuste sarjas. Järgnevad koolitused „Patsiendiohutuskultuur“, „Ravimivigade vältimine“ ning „Juhtumite süvaanalüüs“. Ilona Pastarus peab koolituste sarja loomist väga vajalikuks, et tagada patsiendi- ja töötajasõbralikku keskkonda, mille edendamisel on oluline osa töö- ja ohutuskultuuril. „Oskus juhtumeid analüüsida, juhtunust õppida ja lahendusi luua, toetavad ohutu ja inimeste heaoluga arvestava haiglakeskkonna arengut,“ lausus ta.
Tervishoius on aina olulisem roll ka patsiendi lähedastel. „Soovime patsiendiohutuse tagamisse enam kaasata ka patsiente ja peresid, seetõttu valmivad koolituste põhjal ka patsientidele mõeldud infomaterjalid. Patsiendiohutus ei sõltu ainuüksi tervishoiutöötajatest – patsient aktiivse meeskonnaliikmena saab anda oma panuse, olles teadlik tervishoiuteenusega kaasnevatest ohtudest, küsides küsimusi ning andes märku võimalikest ohujuhtumitest,“ kirjeldas õenduse ja patsiendikogemuse juht.
Koolitusele „Patsiendiohutuse baaskursus“ tuleb end registreerida kliinikumi koolituskeskuse kaudu ning kaheksatunnisele koolitusele on oodatud lisaks kliinikumi töötajatele ka kõikide teiste haiglate töötajad.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi arengukava suunab tulevikuaastate kujundamist
Tartu Ülikooli Kliinikumi arengukava aastateks 2022–2026 annab suuna tulevikuaastate kujundamiseks, pidades silmas nii kliinikumi soovitud positsiooni tervishoiumaastikul kui ka erinevate sidusrühmade ootusi Eesti ainsale ülikoolihaiglale.
Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimehe Priit Perensi sõnul oli arengukava koostamisel eesmärk ühendada ühte dokumenti nii senine strateegia kui arengukava. „Kliinikumi 2022–2026 aastate arengukavas on uuendatud visioon, missioon ja põhiväärtused ja kirjeldatud on sidusrühmade ootused. Neist tulenevalt sõnastasime soovitud positsiooni 2026. aastaks ning kavandasime kolm strateegiat selle saavutamiseks,“ tutvustas juhatuse esimees Priit Perens.
Arengukava koostamise eestvedaja, juhatuse liikme ning teadus- ja arendustegevusjuhi prof Joel Starkopfi sõnul oli arengukava koostamise aluseks nii eelnevad aastad kui ka kliinikumis peetud arutelud. „Milline haigla tahame olla viie aasta pärast? Mis on meie soovitud positsioon aastaks 2026? Mis on meie ühised väärtused, mis suunavad meid igapäevastes tegevustes? Need on sügavad küsimused, millele igapäevase kiire töö juures mõeldakse vähe. Organisatsiooni arengu jaoks on nende küsimuste esitamine, vastuste leidmine ning eesmärkide seadmine ometigi vältimatult vajalik,“ rõhutas prof Starkopf. Ta tõi välja, et sel korral on kliinikumi arengukava koostamise protsessi üheks eripäraks mitmete ning väga erinevate sidusrühmade kaasamine. „Et sõnastada, milline haigla, tööandja, õppe- ja praktikabaas ning koostööpartner me soovime viie aasta pärast olla, vajasime esmalt tagasipeegeldust meiega seotud osapooltelt,“ selgitas teadus- ja arendustegevuse juht.
Lisaks töötajatepoolsele sisendile leiab arengukavast kliinikumi olulisima sidusrühma – patsientide – ootused ja ettepanekud. „Küsisime sisendit kliinikumi patsientide nõukojalt ning 2022. aasta alguses viisime koostöös sotsiaalteadlastega läbi kogemusuuringu patsientide ootuste selgitamiseks raviteekonnal,“ täiendas juhatuse liige ning õenduse ja patsiendikogemuse juht Ilona Pastarus. Patsientide ootuste edasikandjaks on ka iga-aastased rahuloluküsitlused ning kogu aasta jooksul laekuv tagasiside erinevate kanalite kaudu. Patsientide ja töötajate kõrval ei jäetud tähelepanuta ka Tartu Ülikooli ja üliõpilasi, perearste, innovatsioonipartneid ning teisi kliinikumi jaoks olulisi sidusrühmi.
„Soovime olla Eesti kõige patsiendi- ja kolleegisõbralikum haigla, kõige kõrgemalt hinnatud õpetav haigla ning Euroopas mõjukas teadus-, arendus ja innovatsioonikeskus, atraktiivne tööandja ning keskkonnahoidlik organisatsioon – kokkuvõtvalt, Eesti tervishoiu liider,“ ütles prof Starkopf.
„Nimetatud eesmärgid on olnud meie saatjateks osaliselt ka varem ning loodan väga, et kaasav ja põhjalik arengukava koostamise protsess võimaldab meie töötajatel ühiselt saavutada seatud eesmärke ning omakorda tunnetada neid läbipõimitult igapäevase tegevusega. Selleks sõnastasime kolm olulist tegevuskava – ülikoolihaigla-, patsiendi- ja töötajastrateegia.“ Ta lisas lõpetuseks, et kliinikumi soovitud positsioon on teekond. Arengukava järgmistes sammudeks on tegevuskavade loomine struktuuriüksuste tasemel, mis võtavad arvesse eelarvestamist ja tulemusnäitajaid.
Kliinikumi Leht
Ukrainast Eestisse põgenenud Iryna töötab nahahaiguste kliinikus
Aprilli keskpaigas töötas Tartu Ülikooli Kliinikumis seitse hooldustöötajat ning kolm tugiteenistuste töötajat, kes olid siia pagenud sõja eest.
Aprilli algusest alustas nahahaiguste kliinikus tööd Iryna Osova, kes põgenes Tartusse sõjategevuse eest Harkivist. Nahahaiguste kliinikusse jõudis Iryna kliiniku ülemõe Tiiu Kõrrani eestvedamisel.
„Vajasime ühe töötaja haigestumise tõttu kiiresti osakonda põetajat ning siis tuli mõte, et see võiks olla mõni Ukrainast siia põgenenud tervishoiutöötajatest. Pöördusin meie tööjõu ja värbamise osakonna juhataja Kersti Arendi poole, kes viis mind siis kokku Irynaga. Iryna oli juba ka ise kliinikumi poole oma tööotsingutel pöördunud,“ selgitas Tiiu Kõrran.
Iryna oli Ukrainas õde, kõigepealt 20 aastat polikliinikus ning viimasel kahel aastal ühes tehases. „Kui pommitamine algas, otsustasime, et lahkun koos oma noorema pojaga Ukrainast. Et mu mees töötas juba varem Eestis ehitajana, tulime siia. Meie vanem poeg jäi Ukrainasse. Põgenemine oli keeruline. Liikusime Harkivist Lvivi, kus sillad olid teel õhku lastud. Siiski õnnestus meil Lvivi jõuda, kus pidime edasi liikumise võimalust ootama. Teekond viis meid edasi Poola, kuhu mu mehe tööandja Hansawest oma töötajate peredele bussi järgi saatis. Oleme neile tänulikud – nad tõid meid siia ja hoolitsesid meie eest reisil. Eestisse jõudes viidi meid kõigepealt Pärnusse, kus pagulasabikeskuses tehti registreerimine, vereproovid ning COVID-19 testid. Seejärel tulime siia Tartusse minu abikaasa juurde,“ rääkis Iryna teekonnast Eestisse.
Tartusse jõudes vormistas Iryna tööle asumiseks vajalikud dokumendid ning asus erialast tööd otsima. Iryna valik langes vaatluspäeva järel nahahaiguste kliiniku kasuks. Ta kiidab tööd nahahaiguste kliinikus: „Siin on mõnus töökeskkond, väga hea kollektiiv. Hea on ka see, et mitmed kolleegid oskavad vene keelt, selgitavad ja aitavad – ma hetkel ei tea veel kõike, kuhu minna ja kelle poole pöörduda. Töö pole liiga raske, ma koristan palateid ja voodeid, aitan patsiente, aitan ravivanne ette valmistada.“
„Toetame Iryna kohanemist tööga kliinikumis nii, kuidas saame. Tööle asudes oli tal osakonnas mentoriks põetaja Maret, kellega koos ta töötas esimestel tööpäevadel. Meie töötajad teavad, et osakonda on tööle asunud sõjapõgenikust töötaja ja toetavad teda, tõlgivad vajadusel ja vastavad küsimustele. Meie töötajad on empaatilised ja toetavad, seda on ka meie kliinikus praktikal viibinud tudengid kiitnud. Igapäevaselt ei ole keelelisi takistusi tekkinud. Meil on ka venekeelseid patsiente, mis annab Irynale võimaluse patsientidega suhelda. Esimesed väljendid on ta juba eesti keeles selgeks saanud, otsime sobivaid keeleõppe võimalusi,“ kirjeldas Tiiu Kõrran.
Irina poeg asus õppima Tartu Aleksander Puškini nimelisse kooli ning on kooli ja õppetööga rahul. Lisaks õppetööle on poisil nüüd võimalus osaleda ka kikkpoksi trennis. „Võimalus trenni teha rõõmustab teda, samuti meeldib talle kool. Aga loomulikult igatseb ta oma sõpru, me kõik igatseme kodu ja muretseme koduste pärast,“ sõnas Iryna. Tartu on Iryna sõnul väike, rahulik ja puhas linn, kus on sõbralikud inimesed. „Olen väga tänulik Tartule ja tartlastele abi ja toetuse eest. Suur tänu Eesti inimestele, et nad on mu vastu võtnud. Annaks Jumal, et sõda lõppeks kiirelt!“
Liina Raju
Kliinikumi vaimse tervise õdede vastuvõtud perearstikeskustes muudavad psühhiaatrilise abi kättesaadavust
Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinik laiendas vaimse tervise õdede vastuvõtte perearstikeskusetesse, et piloteerida Klaabu projekti raames võimalusi psühhiaatrilise abi kättesaadavuse suurendamiseks. Klaabu projekt on ellu kutsutud Eesti Psühhiaatrite Seltsi poolt, milles löövad kaasa lisaks kliinikumile ja Tervisekassale ka Tervisekassa teised hankepartnerid psühhiaatria erialal ning perearstid ja pereõed.
Tervisekassa partnerlussuhete osakonna juhataja Marko Tähnase sõnul soovitakse 1. oktoobril 2021 alanud projektiga tagada esmastele abivajajatele võimalus pääseda vaimse tervise murega vastuvõtule 28 päevaga. „Tervishoiuteenusest rääkides on oluline pidada silmas kolme aspekti – kättesaadavus, ravi järjekord, õigeaegsus. Kõik kolm eeldavad väga head koostööd erinevate tervishoiutasandite vahel. Seda näitas ilmekalt ka kliinikumi poolt vaimse tervise õdede suunamine perearstide juurde, mis on seni olnud ainulaadne lahendus Eestis,“ selgitas Tähnas. Projekti perioodil on vaimse tervise õe vastuvõttude arv kasvanud ning see on andnud psühhiaatritele võimaluse tegeleda keerulisemate juhtumitega kiiremini ja süvenenumalt. „Ühtlasi on kasvanud e-konsultatsioonide arv ning näeme, et enamikel kordadel pakub e-konsultatsioon perearstile sedavõrd palju teadmisi ja tuge, et konsultatsioon piirdubki e-konsultatsiooniga. Kui tekib vajadus ravi üle võtmiseks, toimub see enamasti mõne päevaga,“ selgitas Tähnas.
Kliinikumi psühhiaatriakliiniku ambulatoorse psühhiaatria keskuse vanemõde Katri Šinkarev tõi tagasisidena välja: „Mul on hea meel, et selle viie kuu jooksul on perearstid ja -õed vaimse tervise õdede vastuvõtud omaks võtnud. Vaimse tervise õdede olemasolu perearstikeskustes on mugav nii esmatasandile kui ka patsientidele, kiirendades patsientide jõudmist vajaliku teenuseni. Teisest küljest vabastab mudel ka psühhiaatrite aega tegelemaks keerukamate ja kiiret sekkumist vajavate juhtumitega. Mudeli muutmine võtab aega ning harjuma peavad nii patsiendid kui ka perearstid – alati ei pruugi olla vajadust psühhiaatri vastuvõtu järele, nõustada saab vaimse tervise õde ning miks mitte ka patsiendiga enim kontaktis olev perearst või -õde,“ rääkis vanemõde.
Kliinikumi vaimse tervise õdede vastuvõtud on alates 2021. aasta novembrist olnud avatud Annelinnas asuvas Tartu Tervisekeskuses ning 2022. aasta veebruarist Maarjamõisa tervisekeskuse perearstide juures. Maikuust lisanduvad vastuvõtud ka Tasku perearstide juures. Vaimse tervise õdede Svetlana Kozlova ja Aile Sumbergi sõnul mahub nende vastuvõtupäeva nii esmaseid kui ka korduvaid vastuvõtte. „Vastuvõtuajad täituvad kiiresti ning meie juurde tulevad nii need patsiendid, kel perearsti poolt ravi juba määrtatud kui ka need, keda on vaja nõustada – näiteks noored emad ärevuse tõttu, sõjaolukorraga seotud ärevus, probleemid kodukontoris töötamisega, mille puhul on vajalik elustiilinõustamine. On ka juhte, mil patsient tuleb psühhiaatrile suunata või psühhiaatriakliiniku statsionaarsesse osakonda,“ kirjeldasid vaimse tervise õed. Küsimuse peale, mida parandada, toovad nad välja kontakti perearsti ja/või -õega. „Selleks et saaksime oma vastuvõtuaja pühendada ainult patsiendile, oleks väga palju abi põhjalikust saatekirjast. Ühtlasi julgustame perearste ja pereõdesid patsientide murede arutamiseks meie poole pöörduma,“ sõnasid nad.
Kuidas edasi?
Marko Tähnase sõnul on kliinikumi kogemus ja tagasiside julgustav. „Oleme õigel teel ning kliinikum on olnud teenuse disainimise pioneeriks psühhiaatrilise abi kättesaadavuse parandamisel. Soovime, et esmatasandi toetamine vaimse tervise õdede poolt jätkuks,“ tunnustas Tähnas. Projekti laiendatakse ka laste ja noorukite vaimse tervise vastuvõttude osas. Lisaks on Klaabu raames loodud ka e-koolitus esmatasandile, sisaldades erinevaid teemasid – psühhootilised ja unehäired, sõltuvus-, söömis- ja ärevushäired, meeleoluhäired koos suitsidaalsuse käsitlusega, lastepsühhiaatria elementaarmoodul, ägedate stressreaktsioonide ja postraumaatiline stressihäire. Klaabu projektiga on liitumas ka Viljandi haigla ning selle sammuga saab kaetud lisaks seni kaasatud olnud Tartu-, Valga-, Võru-, Põlva- ja Jõgevamaale ka Viljandimaa. 2022. aasta plaanis on laienemine ka Pärnumaale.
„Pikemas perspektiivis soovime piloteeritud mudeli alusel laiendada Klaabu projekti üle kogu Eesti. Nii liigume lähemale eesmärgile, et psühhiaatrite nimistu ja töökoormus on selline, et vastuvõtule pääseksid kõik psühhiaatri vastuvõttu vajavad patsiendid ning samal ajal on toetatud ka perearstid, et tegelda oma nimistu patsientide lihtsamate vaimse tervise muredega, keda omakorda toetavad vaimse tervise õed,“ ütles lõpetuseks Marko Tähnas.
Kliinikumi Leht
2021. aastal pöördus Tartu Ülikooli Kliinikumi ligi 750 000 patsienti
2021. aasta oli kliinikumile töörohke. Lisaks sellele, et COVID-19 patsientide ravi nõudis palju tähelepanu ja ravitöö ümberkorraldamist, pöördus kliinikumi nii ambulatoorsetele, päevaravi, statsionaarsetele kui ka hambaravi tervishoiusteenustele ligi 750 000 patsienti.
„2021. aasta tõi Tartu Ülikooli Kliinikumile, aga ka kogu tervishoiusüsteemile taas uued pandeemialained ning samal ajal ka plaanilise ravitöö taastamise pingutused. Kliinikum täitis ravi rahastamise lepingu nii hästi kui see antud olukorras võimalik oli – ambulatoorse ravi osas ületasime planeeritu, ent tähelepanuta ei saa jätta ka haigusjuhte, mis pandeemia tõttu plaanilises statsionaarses ravi täitmata jäid,“ sõnas Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimees Priit Perens.
Ravijuht dr Andres Kotsar tõi välja, et Tartu Ülikooli Kliinikum on Eesti suurim haigla, kus on esindatud kõik meditsiinilised erialad. „Meie teenused katavad kogu inimese elukaare – alustades sünnieelsest diagnostikast lõpetades palliatiivraviga, mille vahele mahuvad lisaks spetsiifilisele kõrgeima etapi ravile ka sünnitusabi, spordimeditsiin ja taastusravi, hambaravi ning mitmed erialadeülesed patsientide raviteekonnad, aga ka ennetus ja erijuhud – näiteks 2021. aastal tehtud 54 elundisiirdamist,“ rääkis ravijuht.
Kliinikumis raviti 2021. aastal statsionaarsel ravil kokku 38 567 patsienti. Aktiivravi keskmine ravikestus oli 6,3 päeva. Kliinikumi kõikidest voodikohtadest oli kuni 13% kasutusel isoleerimist vajavate COVID-19 patsientide raviks. Kokku vajas COVID-19 tõttu ravi 1819 patsienti, neist noorim oli 13-päevane ja vanim 98-aastane. Nende patsientide keskmine ravikestus oli 13,2 päeva ehk üle kahe korra kauem kui teistel aktiivravi patsientidel. 344 COVID-19 patsienti vajasid ka III astme intensiivravi, mille puhul kujunes keskmiseks ravikestuseks 26 päeva. COVID-19 haigla- ja intensiivravi suremus, vastavalt 10,3% ja 25,4%, olid võrdväärsel tasemel Euroopa tippkeskuste tulemustega.
Kliinikumi õenduse ja patsiendikogemuse juht Ilona Pastarus kinnitas, et nii suure hulga patsientidega toimetulek oli võimalik ainult tänu heale koostööle. „See tähendab paljude arstide, õdede, hooldajate ja ka üliõpilaste vastutulelikkust ja valmisolekut asuda tööle COVID-19 patsientidega tegelevatesse osakondadesse. Oma panuse andsid kõik töötajad, ka need, kes ei olnud COVID-19 osakonnaga otseselt seotud,“ rõhutas Pastarus.
Ambulatoorseid arsti vastuvõtte tehti kliinikumis 497 819, millele lisaks 122 062 ambulatoorset õe ja ämmaemanda vastuvõttu. Õdede ja ämmaemandate poolt tehti ka 14 326 koduõendusvisiiti ja muud koduvisiiti. „Kliinikumi arstid vastasid üle-eestiliselt 13 515 e-konsultatsiooni saatekirjale, pakkudes e-konsultatsioone koguni 28 erialal. Pandeemia olukorras on e-konsultatsioon olnud parim viis perearstide ja eriarstide vaheliseks koostööks ja mul on hea meel, et koguni 24% kõikidest Eesti e-konsultatsioonidest viisid läbi just kliinikumi eriarstid,“ ütles ravijuht dr Kotsar.
Päevaravis raviti möödunud aastal kokku 15 709 patsienti. Naistekliinikus sündis 2583 last, neist 58 sünnituse puhul oli tegemist kaksikute sünniga ning 1 puhul kolmikute sünniga. Erakorralise meditsiini osakonda pöördus 40 059 patsienti ning hambaraviteenuste vajadusega pöördus kliinikumi 55 259 patsienti. Kliinikum andis 2021. aastal väga suure panuse ka COVID-19 vastu vaktsineerimisse – 2021. aasta lõpuks oli kliinikumi vaktsineerimismeeskond teinud 165 110 vaktsineerimist.
Kliinikumis kui ülikoolihaiglas oli ravitöö sügavalt integreeritud teadus- ja õppetegevusega ka 2021. aastal. „Aasta lõpu seisuga oli kliinikumis käimas 306 aktiivset teadusuuringut ning teadusuuringute registrisse kanti koguni 132 uut uuringut. Kliinikumis algatati ka 10 teadusprojekti seoses COVID-19 uurimisega. 2021. aastal ilmus Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajate autorlusega 489 teadusartiklit ning kolm kliinikumi töötajat – prof Margus Punab, dr Maire Lubi ja prof Alastair Forbes – kuuluvad oma valdkonna enim viidatud teadlaste 1% hulka maailmas,“ tundis heameelt teadus- ja arendustegevuse juht prof Joel Starkopf. Ta tunnustas ka kolleege, kes sõltumata keerulisest olukorrast tervishoius ja ühiskonnas kaitsesid doktoritöö või on selleni lähiajal jõudmas.
Tartu Ülikooli Kliinikum on Tartu ja Lõuna-Eesti üks suurimatest tööandjatest, kus töötab 4677 töötajat. „Meie ühiste eesmärkide saavutamine ei oleks võimalik ilma töötajate ühise panuseta. Rõõm on näha töötajate kasvavat ühekuuluvustunnet ning ka rahulolu kasvu – kliinikumis töötamisega on väga rahul või pigem rahul 91% töötajatest. 2021. aastal jätkusid kliinikumis juhtimis- ja struktuurireformis planeeritud muutused – ametisse astus nii neljaliikmeline juhatus kui ka laiem juhtkond. Ravijuhtimise, õenduse ja patsiendikogemuse ning teadus-arendustegevused on esindatud juhatuse tasemel, et kliinikum oleks ülikoolihaigla selle parimas tähenduses. Meie meditsiiniliste üksuste struktuur on konsolideeritud kuueks kliiniliseks valdkonnaks, mille juhid osalevad samuti juhtkonna töös,“ kirjeldas juhatuse esimees. Ta tõstis esile ka patsienditeenistuse ning teadus-arendusteenistuse loomise. „Kui patsienditeenistuse roll on olla parima patsiendikogemuse loomise eestvedajaks, siis teadus-arendusteenistus omakorda tagab sünergia ravi,- õppe- ja teadustöö vahel,“ sõnas Priit Perens.
Lisaks töötajate rahulolule on võtmetähtsusega ka haiglaravi vajavate patsientide rahulolu tõus 2021. aastal, mida näitasid kevadised rahulolu-uuringu tulemused. Sõltumata keerulistest aegadest jäi kliinikumi haiglaraviga väga rahule koguni 80% patsientidest. „Patsientide tagasiside aitab meil näha tervishoiusüsteemi patsiendi vaates ning pingutada inimeste heaolust lähtuvate lahenduste leidmisel ja rakendamisel. Patsientide ja lähedaste teekonna kujundamisel on meie heaks kaaslaseks ka kliinikumi patsientide nõukoda juba aastast 2019,“ rääkis õenduse ja patsiendikogemuse juht Ilona Pastarus.
Tartu Ülikooli Kliinikumi 2021. aasta tegevusaruandega saab tutvuda kodulehel. Lisaks on võimalik kodulehe vahendusel vaadata kliinikumi tegevust arvudes statistika töölaual.
Kliinikumi Leht
Geneetika ja personaalmeditsiini kliinik alustas tööd
Tartu Ülikooli Kliinikumis alustas 1. aprillil tööd uus geneetika ja personaalmeditsiini kliinik, kus tegeletakse pärilike haiguste diagnostika ja raviga, moodsate geenidiagnostika võimaluste kliinilise rakendamisega ning pärilike haiguste ennetamise ja võimalikult varajase avastamisega, et tagada patsientidele parim võimalik ravitulemus. Kliiniku juhtimise tähtajalisi lisaülesandeid täidab dr Sander Pajusalu.
Geneetika ja personaalmeditsiini kliinik kuulub 6. kliinilise valdkonna koosseisu. Valdkonna juhi prof Margus Punabi sõnul tingis uue struktuuriüksuse loomine meditsiinigeneetika plahvatuslik areng, mis loob omakorda suurepärased võimalused nii meditsiinigeneetika eriala kui ka laiemalt personaalmeditsiini kasvamiseks. „Geeniandmete kasutamine kliinilises meditsiinis on prioriteetne. Äsja loodud kliiniku eesmärk on pakkuda geneetika ja personaalmeditsiini teenuseid üle kogu Eesti, olles samal ajal kokkupuutes Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna, geenivaramu, arvutiteaduste instituudi ja teiste allüksustega,“ sõnas prof Punab.
Olgugi, et geneetika ja personaalmeditsiini kliinik struktuuriüksusena on uus, on see loodud Eesti suurima pärilikele haigustele spetsialiseerunud üksuse, kliinikumi ühendlabori kliinilise geneetika keskuse baasil. „Iseseisva kliiniku ehk spetsiifilise raviüksuse loomine oli vajalik, kuna geenidiagnostika vajadus on tõusnud paljudel arstlikel erialadel ning geneetilised uuringud on saamas ka teiste erialade igapäevaseks rutiiniks. Niisamuti on kliiniline geneetika muutumas aina enam diagnostikat pakkuvast erialast aktiivseid sekkumisi ja ravi võimaldavaks meditsiinivaldkonnaks,“ tutvustas kliiniku juht dr Sander Pajusalu.
Ta selgitas, et seetõttu on ka geneetika ja personaalmeditsiini kliinikus erinevad osakonnad kliinilisele geneetikale ja laboratoorsele geneetikale. „Lisaks juurutame uues kliinikus ka erinevaid personaalmeditsiini teenuseid eraldi loodud personaalmeditsiini osakonnas. Näiteks on kliinikumi ühendlaboril ravimite ja geenivariantide koostoimet selgitavate farmakogeneetiliste analüüside osas juba aastatepikkune kogemus, kuid seni on olnud eesmärk lähtuda traditsioonilisest üksikgeenide testimisest. Nüüd on aga võetud suund laiemate paljusid ravimite toimet mõjutavaid geenivariante samaaegselt hõlmava geenitesti juurutamisele. Samuti on kliiniku fookuses üha laialdasem kasvajakoe geneetiliste mutatsioonide määramine, mis võimaldab täpsemalt suunata vähiravi,“ selgitas dr Pajusalu.
Dr Pajusalu peab oluliseks olla heaks koostööpartneriks Tartu Ülikooli teaduslaboritele, sealhulgas ka Eesti Geenivaramule, et tagada teadustulemuste siire kliinilisse meditsiini patsientide hüvanguks. „On äärmiselt oluline, et Eesti rahvas, kes on oma osalusega toetanud suuri teadusprojekte, tunnetaks, et nende panus aitab paremaks muuta Eesti tervishoiusüsteemi. Meie kliiniku põhitööks jääb patsientide vastuvõtt ja geenidiagnostika, milles on tagatud ka innovaatilisus tulenevalt sünergiast teiste teadusasutustega,“ rõhutas kliiniku juht. Nii pakub kliinik meditsiinigeneetika alaseid konsultatsioone patsientidele, kliinikumi teistele struktuuriüksustele ning ka väljapoole kliinikumi.
Nagu laiemalt tervishoius, nii on ka meditsiinigeneetikas aina olulisem roll ennetusel ja võimalikult varajasel haiguse avastamisel. „Paljud geneetilised haigused on eri viisidel juba täna ravitavad, kuid heaks ravitulemuseks on vajalik varane ja täpne haiguse diagnoosimine. Lisaks seni vastsündinutel sõeltestitud ainevahetushaigustele alustatakse sel aastal geneetika ja personaalmeditsiini kliinikus ka spinaalse lihasatroofia ehk SMA vastsündinute sõeltestimise pilootuuringuga. Selle aluseks on Eesti Haigekassa otsus rahastada SMA ravi, mistõttu on kindel, et varajase diagnoosiga patsiendid ei jää ravita ja saavutavad potentsiaalselt paremaid ravitulemusi,“ rääkis dr Pajusalu. Ta toob välja ka kümnendite erisuse – kui eelmisel kümnendil arenes meditsiinigeneetikas plahvatuslikult diagnostika, siis sel kümnendil on ees ootamas kiire areng just ravis. „Uus suund on kindlasti geeniteraapia, mida on saanud juba ka mõned Eesti patsiendid. Ravi geneetiliste haiguste jaoks on olemas aga juba rohkem kui paarisaja päriliku haiguse puhul. Siinkohal on geneetika ja personaalmeditsiini kliinik tihedas koostöös ka Tartu Ülikooli Kliinikumi harvikhaiguste kompetentsikeskusega, kus professor Katrin Õunapi juhtimisel keskendutakse haruldaste haiguste ehk harvikhaiguste diagnoosimisele, jälgimisele ja ravile ning mille eesmärk on aidata harvikhaigusega patsiendil ja tema pereliikmeil leida parim tee tervisemuredega toimetulekuks,“ kirjeldas kliiniku juht.
Meditsiinigeneetika eriala on Tartu Ülikooli Kliinikumis esindatud juba aastast 1990. Kliinikumi geneetika ja personaalmeditsiini kliinik on Eesti ainus meditsiinigeneetika keskus, kus on hõlmatud nii patsientide vastuvõtt kui ka tsütogeneetika, molekulaardiagnostika ja ainevahetushaiguste laborid. Kliinikus töötab üle 70 töötaja ja patsiente võtavad vastu 13 eriarsti, sh 11 meditsiinigeneetikut. Vastuvõtud toimuvad nii Tartus kui Tallinnas, kus patsientidel on vastuvõtule pöördumiseks vajalik saatekiri. Harvikhaiguste kompetentsikeskusega saavad vastavate haigustega patsiendid ja nende pered ühendust võtta ka otse, misjärel antakse edasised suunised vastuvõtule pöördumise osas. Kõikide erialade arstidel on võimalus tellida oma patsientidele geeniteste vastavalt näidustusele kliiniku laboratoorse geneetika osakonnast.
Kliinikumi Leht
Eesti vanim lastehaigla tähistas 100. tegutsemisaastat
Lastekliinik tähistas 1. aprillil oma 100. sünnipäeva. Kliiniku eesmärk on kogu sajandi vältel püsinud sarnane – tagada Eesti lastele hea tervis.
„Eesti esimene laste ravimisele spetsialiseerunud kliinik on seadnud kogu aja vältel eesmärgiks tervislike eluviiside propageerimise, haiguste ennetamise ning nende õigeaegse diagnoosimise ja ravi, üliõpilaste ja residentide õpetamise, diplomijärgse täiendusõpe ja pediaatrilised teadusuuringud,“ tutvustas lastekliiniku juht prof Vallo Tillmann.
Kui täna ravitakse lastekliinikus väikesi patsiente lisaks ambulatoorsele tööle 56-l voodikohal, siis 1. aprillil 1922 sisse seatud kliinik alustas 20 voodiga. Ravitegevusega alustamisele eelnes lastehaiguste kursuse lugemine Tartu Ülikoolis 1908. aastal. „1911 viidi ülikoolis sisse sunduslik lastehaiguste eksam ning samal aastal osteti ka Veski tänavale maja lastehaigla rajamise eesmärgil. Kliinik oli valmis tööd alustama juba 1912. aastal, ent eelarveliste segaduste ning puhkenud sõjaolukorra tõttu ei olnud see võimalik. 1920. aastal avati Veski tänava lastekliinikus laste ambulatoorsed vastuvõtud ning 1922. aastal ka juba statsionaarse osakonnaga Tartu Ülikooli lastekliinik, mis oli kuni 1940. aastani Eesti ainus laste ravile spetsialiseerunud kliinik,“ rääkis lastekliiniku juht.
SA Tartu Ülikooli Kliinikumi koosseisu kuulub lastekliinik alates 2000. aastast. „Selle sammuga taasühendati lastekliiniku ja pediaatria õppetooli juhtimine, mis andis tõuke ka teadustegevuse, doktoriõppe, arstide ja õdede täiendõppe hoogustumisele,“ sõnas prof Tillmann. Ta tunneb heameelt, et lastekliinikus pakutav ravi vastab kõrgele rahvusvahelisele tasemele. „Näiteks on imikusuremus viimastel aastakümnetel Eestis oluliselt langenud. See madal näitaja kuulub maailma absoluutsesse tippu ning lastekliinikul on selles väga suur osa,“ rõhutas lastekliiniku juht. Ta lisab, et Euroopa ülikoolihaiglate tippu kuulumist näitab ka doktorikraadi omavate kolleegide osakaal – doktorikraad on kaitstud ligi kolmandkul lastekliiniku arstidel.
Professor Vallo Tillmanni sõnul ühendab kogu lastekliiniku töötajaid armastus laste vastu ja tahe neid aidata. „See pühendumus lastele kannab meid edasi ka edaspidi. 100 aastat pole ühe haigla jaoks ehk palju, aga 104-aastases riigis on see siiski tähelepanuväärne verstapost. Suur kummardus kõikidele kaasteelistele selle teekonna eest,“ tänas prof Tillmann.
Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliinikus tehti 2021. aastal 35 990 ambulatoorset vastutõttu ning haiglaravi vajas 3201 väikest patsienti. Lastekliiniku erakorralisse vastuvõttu pöördus 7850 patsienti. Ajas on kasvanud oluliselt ka lasteõdede roll. Kui 2003. aastal tehti lastekliinikus 223 õe vastuvõttu, siis 2021. aastal juba 3108. Lastekliinikus on patsientide päralt 234 töötajat, sh 54 arsti, 95 õde ja 15 arst-residenti ning teisi oma valdkonna spetsialiste. 1. aprillil esitleti lastekliiniku 100. tegevusaastale pühendatud konverentsil ka kliiniku ajalooraamatut.
Kliinikumi Leht
Sõja eest põgenevate inimeste tervisekontrollid
Tartu Ülikooli Kliinikum alustas 11. märtsil Ukraina sõja eest põgenevatele lastele ja täiskasvanutele mõeldud teiseste tervisekontrollidega.
„Kliinikum soovib olla sõjapõgenikele olemas oma tervishoiualase kompetentsiga, olgu selleks tervisekontroll, vältimatu abi või muu tugi. See on vähim, mis me praegusel hetkel kogu maailma vapustanud olukorras teha saame,“ sõnas Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimees Priit Perens.
Sõja eest põgenejaid lisandub Tartu ja Tartumaa piirkonda igapäevaselt. „Teame tänaseks, et kuni pooled neist võivad olla lapsed. Kliinikumi töötajad on valmis teiseseks tervisekontrolliks, et osutada tervishoiuteenuseid nii lastele kui täiskasvanutele,“ lisas Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuht dr Andres Kotsar.
Teisese tervisekontrolli fookus on üldterviseandmete ja nakkusohutuse kontroll. Laste vastuvõtud toimuvad kliinikumi lastekliiniku majas N. Lunini 6. „Meie pädevate infektsionistide ja lastearstide valvsa pilgu all suunatakse lapsed vajadusel, näiteks krooniliste haiguste olemasolul, ka täiendavatele vastuvõttudele,“ sõnas ravijuht.
Täiskasvanute tervisekontrollid toimuvad Maarjamõisa tervisekeskuse majas, L. Puusepa 1a. „Täiskasvanute tervisekontrolli läbiviimisesse panustavad kliinikumi töötervishoiuarstid ning taastusravi arstid ja spordimeditsiini arstid. Tervisekontrolli juurde kuulub arsti vastuvõtt, õe vastuvõtt, vaktsineerituse väljaselgitamine, vereanalüüsid ja vajadusel röntgenuuring,“ ütles dr Kotsar. Ühtlasi kirjutatakse teisese tervisekontrolli käigus välja vajalikud retseptid.
Lisaks plaanilise teisesele tervisekontrollile osutab kliinikum sõja eest põgenevatele inimestele vältimatut abi erakorralise meditsiini osakonnas ja ambulatoorsetes valvekabinettides (lastekliiniku valvekabinetis, silmakliiniku ja kõrvakliiniku valvekabinetis, psühhiaatriakliiniku valvekabinetis, naistekliiniku valvekabinetis) sh raseduse jälgimise ja sünnitusabi teenust naistekliinikus ning COVID-19 vaktsineerimist kliinikumi peahoones ja Kvartali keskuses. Samuti osutatakse kliinikumis ka vältimatut hambaravi teenust, tööpäevadel L. Puusepa 1a majas ja puhkepäevadel L. Puusepa 8. Tervishoiuteenused ning retseptiravimid on riigi otsusel Ukraina sõja eest põgenejatele erandkorras tasuta.
Täiendav info kliinikumi tervishoiuteenustest sõja eest põgenejate jaoks on leitav nii eesti- kui ukrainakeelsena kliinikumi kodulehel.
Kliinikumi Leht
Dr Artur Vetkas omandas Torontos väärtuslikke kogemusi
Tartu Ülikooli Kliinikumi närvikliiniku neurokirugia eriala arst-õppejõud Artur Vetkas stažeeris 11 kuud Toronto Western Hospitali silmapaistvas neurokirurgia osakonnas kliinikumi arendusfondi ning Igor ja Kristy Ilinsky stipendiumi toel. Kliinikumi Leht uuris tema kogemusi.
Kuidas võrdlete Toronto Western Hospitali ja Tartu Ülikooli Kliinikumi?
Toronto Western Hospitali (TWH) neurokirurgia osakond on Põhja-Ameerika viie suurima seas. Haigla teeninduspiirkond hõlmab tervet Ontariot ja paljudes valdkondades on see Kanadas ja USA-s unikaalsel kohal. Sarnaselt Tartu Ülikooli Kliinikumiga on tegu ülikoolihaiglaga, kus toimub aktiivne õppe- ja teadustöö. Suure teeninduspiirkonna tõttu pakub praktika ja töö TWH-s suurt kogemust nii rutiinsete protseduuride teostamisel kui haruldaste haiguste käsitluses.
Miks valisite just Toronto Western Hospitali?
Minu aasta TWH-s oli seotud teadustööga järeldoktori raames ja uute kliiniliste kogemuste omandamisega. Valisin TWH-i neurokirurgi prof Andres Lozano poolt juhitud meeskonna tõttu. Meeskond on maailmas tuntud funktsionaalsete ajuvõrgustikute uurimise poolest neurokirurgiliste haiguste ja protseduuride puhul. Ajuvõrgustikute funktsiooni säilitamisel ja modulleerimisel põhinev ravi lubab parandada tulemusi neurokirurgiliste haiguste ravis.
Olulisteks faktoriteks olid ka Kanada arenenud ühiskond, inglise keel, võimalus praktiseerida ja osaleda operatsioonidel ning sealsete kolleegide suur kogemus. Praktika Torontos lubas näha unikaalseid operatsioone ja innovatiivseid ravimeetodeid.
Mida te stažeerimise ajal kogesite ning mis teile enim muljet avaldas?
Stažeerimisel ja teadustöö ajal kogesin head meeskonnavaimu, positiivse tagasiside olulisust ja sealse elu kiiret tempot. Paljud ravimeetodid põhinevad neurokirurgia ja teiste erialade koostööl. Muljet avaldas Toronto kolleegide avatud suhtumine, innovatiivsus ja kaasatavus.
Kuidas võrdleksite sealset ravitööd kliinikumiga?
Sarnaselt Eestile tugineb ravi Kanadas riiklikult rahastataval tervishoiusüsteemil. Samas nende mentaliteedis domineerib Põhja-Ameerikale omane tulemustele ja innovatiivsusele orienteeritud stiil. Ravitöö on tihedalt seotud teadustööga ja uute ravimeetodite väljatöötamisega. Tudengid, residendid ja spetsialiseeruvad arstid (fellow) on tihedalt seotud ravitööga ja teadusega juba varases faasis.
Kas Torontos innovatiivseid meetodeid oleks võimalik rakendada ka kliinikumis ja Eestis?
Tänapäevane neuroteaduslik arusaam aju funktsionaalsest anatoomiast on asendamas rangel lokalisatsionismil põhinevat kirurgilist lähenemist, ja sellele tuginedes on võimalik vähendada klassikaliste aju operatsioonidega seonduvat kahju patsientidele, näiteks kriitiliste ajupiirkondade kasvajate korral. Mingil määral oleme rakendanud seda Tartu Ülikooli Kliinikumis oma esimese operatsiooniga ärkvel olekus keelealaga seotud ajukasvaja eemaldamise puhul ning kasutades rutiinselt traktograafial ja funktsionaalsel MRT-l põhinevat preoperatiivset hindamist. Uued neuromodulatsooni meetodid, mis põhinevad reaalajas saadaval neuraalsel tagasisidel, on leidnud igapäevast rakendust funktsionaalses neurokirurgias, näiteks RNS fokaalse epilepsia korral. Oluliseks suunaks on väheinvasiivsete neurokirurgiliste protseduuride areng, nagu LITT epilepsia ja kasvajate ravis, MRgFUS liigutushäirete korral ja laialdane endoskoopiline lähenemine koljupõhimikute kasvajate ravis. Plaanime rakendada ka stereo EEG-t, ehk sügavale ajukoesse implanteeritud elektroodide kasutamist epileptogeense tsooni kaardistamisel, mis ei ole võimalik tavaliste meetoditega.
Kommentaar
Teadus- ja arendustegevuse juht prof Joel Starkopf: Dr Artur Vetkase stažeerimine Torontos on suurepärane näide Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Tartu Ülikooli koostööst, sellest, kuidas Eestis arendada kõrgtasemel akadeemilist ja kliinilist kompetentsi. Väikse riigina on meil arengu tagamiseks ainult üks tee, see on tihedad kontaktid ja koostöö maailma suuremate tippkeskustega. Arturi puhul on esiletõstmist vääriv just teadustöö ja kliinilise tegevuse tihe sidusus. Julgustan siinkohal võimalikult paljusid noori kolleege sarnaseid võimalusi otsima. Nii doktorikraadi kaitsnud kolleege järeldoktori programmides kui ka väljaspool doktoriõpet kliinilises töös uusi väljakutseid otsijaid. Ülikoolihaiglana oleme selleks ette näinud vahendeid arendusfondist, samuti seab kliinikumi valmiv arengukava akadeemilise järelkasvu tagamise meie üheks oluliseks prioriteediks.
Kliinikumi Leht
Füsioteraapia statsionaarses osakonnas
Lisaks spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku ambulatoorsetele füsioterapeutide vastuvõttudele ning sama kliiniku statsionaarse taastusravi osakonnale, tegutsevad patsientide heaks füsioterapeudid ka aktiivravi osakondades. Kliinikumi Leht uuris, kuidas erineb füsioterapeutide töö statsionaarses raviosakonnas võrreldes ambulatoorse taastusraviga.
„Arstid ja õed annavad patsiendile elu tagasi, aga füsioterapeudid annavad mõtte sellele elule,“ kirjeldas füsioterapeudi tööd anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku füsioterapeut Aira Lõhmus.
Statsionaarsete osakondade füsioterapeudid tegelevad patsientidega, kes viibivad haiglas aktiivravi osakonnas pikemalt ning vajavad pidevat järelevalvet. Kuigi eesmärk on taastada patsiendi samaväärne liikumine, siis ei seisne füsioterapeudi töö vaid patsiendi liikumisfunktsioonide taastamises. Sageli on märkimisväärne osa tööst ka patsiendi julgustamine, toetamine ja motiveerimine. Närvikliiniku neuroloogia osakonna füsioterapeut Liis Barkala selgitas, et patsiendi juures on oluline olla soe inimene, mitte ainult tervishoiutöötaja, kes täidab kindlaid ülesandeid ja protseduure. Kohati on füüsilise toe asemel vaja hoopis toetada sõnadega ning teha nalja või isegi laulda. „Tähtis on saavutada patsiendiga juba esimesel kohtumisel turvaline, hell ja sõbralik kontakt, siis juhtub imesid ka nende patsientidega, kes esmapilgul ei pruugi koostööks valmis olla,“ lisas Barkala.
Neuroloogia osakonna füsioterapeut Vanda Rand toetas Barkala öeldut tunnistades, et patsiendiga ei tehta iga päev füüsilist tööd, vaid oluline osa on ka suhtlusel patsiendiga, mis hõlmab tema võimaluste selgitamist ja eesmärkide seadmist. Sellest tulenevalt on füsioterapeudid pidevas kontaktis patsiendiga, mis tähendab, et sageli märgatakse ka seda, mida muu personal ei märka. Aira Lõhmus intensiivravi osakonnast tõi välja olukorrad, kus füsioterapeut on märganud logopeedi vajadust, kui patsient ei neela korralikult, või ära tundnud olukorra, kus oleks kasu psühholoogilisest abist.
COVID-19 kõigi osakondade tööd drastiliselt ei muutnud, kuid kopsukliinikus oli muutus märgatav. Kopsukliiniku pulmonoloogia statsionaarse osakonna füsioterapeut Elin Grigorovitš kirjeldas, kuidas enne koroona läbi põdemist väga sportlik ja aktiivne patsient oli hämmingus, kui ta nüüd voodist püsti tõustes hingeldab. Sellele toetudes jagab Grigorovitš eesmärgid, mille poole patsiendiga liigutakse kaheks – lähi- ja kaug-eesmärkideks. Alustatakse väikeste sammudega, mis on vajalikud, et jõuda suurema eesmärgini. Erinevalt ambulatoorsest füsioteraapiast ei ole fookus ühel kehaosal või probleemil, vaid patsienti ravitakse tervikuna. Vajadusel õpetatakse patsienti istukile tõusma ja ka korralikult hingama, et sealt järgmiste etappideni jõuda.
Grigorovitš tõdes, et mida varem organismile selle roll tagasi antakse, seda tõhusam on ka paranemine. Aira Lõhmus toetas seda intensiivravi osakonna kirjeldusega, kus füsioterapeudid tegelevad ka teadvusetu patsiendiga, mis hõlmab näiteks hingamisfunktsiooni hindamist, mis aitab otsustada kummal küljel patsient olema peaks. Kui patsient tuleb teadvusele, siis jätkatakse aktiivsema füsioteraapiaga. Kogu meeskonna, sh ka õendus- ja hoolduspersonali ühine eesmärk on võimaldada patsiendile võimalikult kiiresti iseseisvus oma tegevustes ja sellest tulenevalt elamisväärne elu.
Kopsukliiniku pulmonoloogia statsionaarse osakonna füsioterapeut Maarika Ojala märkis, et lisaks patsientide edusammudele on suureks rõõmuks ja väärtuseks kollektiiv, kellel on ühine eesmärk ja kus hinnatakse meeskonnatöö olulisust. Füsioterapeudi töös on suur roll õdedel ja hooldajatel, mis nõuab tõhusat infovahetust, kus kõik on juhistest aru saanud ja järgivad neid. “Meeskonnatööta ei oleks patsientide ravimine võimalik,“ nõustusid füsioterapeudid.
Neuroloogia osakonna füsioterapeut Vanda Rand kirjeldas, kuidas järjest rohkem väärtustatakse statsionaarsete füsioterapeutide tööd ning aastatega on toimunud märgatav areng. „Noored tulevad peale, spetsialiseeruvad ja järjest rohkem tänu tuleb ka Kliinikumilt ja see teeb südame soojaks,“ sõnas Rand.
Kliinikumi töötajate rahulolu tõusis 2021. aastal
Kliinikum viis 2021. aasta lõpukuudel läbi töötajate seas rahulolu-uuringu, mille eesmärk oli koguda tagasisidet tööelu kohta, kasutada saadud tulemusi muutuste elluviimisel ning seeläbi tõsta töötajate töörahulolu. Uuringus osales 1747 töötajat (34%).
Organisatsiooni heaolu ja efektiivsust mõjutab oluliselt töötaja pühendumus, see kuivõrd töötaja tunneb muret organisatsiooni käekäigu pärast ja samastab tööga seotud eesmärgid organisatsiooni eesmärkidega. Pühendumise oluliseks näitajaks on viis, kuidas oma töökohast kõneldakse ning millist tähendust töökohale omistatakse. Palusime töötajatel hinnata skaalal nullist kümneni, kas nad soovitaksid töökohta kliinikumis oma sõpradele ja tuttavatele. Saadud tulemuste alusel arvutasime soovitusindeksi (NPS-Net Promoter Score), mille tulemus kliinikumis kokku oli 3%. Saadud tulemus on hea, kuid arenguruumi selle suurendamiseks on piisavalt.
Rahulolu tööga on kombinatsioon paljudest tööga seotud teguritest: töö iseloom, töötasu, töökeskkond, suhted kolleegidega, vahetu ülemus, karjäärivõimalused, patsiendid, töötaja enda ootused ja soovid jpm. Kõige levinum töörahulolu definitsioon pärineb Ameerika teadlaselt Locke’ilt, kes leidis, et rahulolu tööga on „nauditav või positiivne emotsionaalne seisund, mis põhineb oma töö ja tööga seotud kogemuste hindamisel“. Seega, rahulolu on ühest küljest emotsionaalne nähtus, aga teisest küljest ratsionaalse mõttetegevuse tulem.
Meie uuringu tulemused näitasid, et töötajate üldine rahulolu tõusis võrreldes aasta tagasi läbi viidud uuringuga 3% võrra, kliinikumis töötamisega on väga rahul või pigem rahul 91% töötajatest. Üldine rahulolu kasvas arstide ja õdede osas ning langes põetajate-hooldajate osas.
Enim ollakse kliinikumis rahul oma töö sisuga. Vastused küsimustele tööelu ja töökorralduse kohta näitasid, et töötajad teavad täpselt oma tööülesandeid, saavad oma tööks vajalikku informatsiooni ja on rahul, et saavad töökohal oma oskusi ja teadmisi rakendada. 89% töötajatest tuleb tööle hea meelega.
Aasta varasemaga võrreldes on töötajate rahulolu kõige rohkem kasvanud soodustuste osas töötajatele (kasv 30%), kliinikumi juhtimisega (kasv 12%) ja töökeskkonnaga (kasv 9%). Antud vastuste juures toodi korduvalt välja kliinikumi kahte sügis-talvist suurt väliüritust, mis aitas kaasa ühtse tööpere tunde tekkimisele. Samuti täpsustati, et kliinikumi juhtimises on varasema ajaga võrreldes tehtud väga suur samm edasi.
Töötajate rahulolu langes aga töö tasustamisega, kus tulid välja ka erinevused ametigruppide vahel. Kõige madalam oli rahulolu töötasuga õendustöötajatel, põetajatel ning füsioterapeutidel, logopeedidel, psühholoogidel ja sotsiaaltöötajatel. Kõigi nimetatud ametigruppide osas rahulolu ka langes. Kõrgem oli rahulolu arstide hulgas, kus 64% hindas palka väga heaks või pigem heaks.
Uuringu tulemust töö tasustamise osas mõjutasid ka palgaerinevused COVID-19 patsientide ravimisel, kuna pandeemia keerulises olukorras pingutati ühiselt.
Oma kliiniku/teenistuse juhtimisega oli rahul 74% töötajatest. Küsimused vahetu juhi kohta näitasid, et enamik juhte jagab tööd õiglaselt ja püstitab arusaadavaid eesmärke ja ülesandeid ning selgitab neid piisavalt. Oma juhilt oodatakse aga rohkem tagasisidet ja meeldiva tööõhkkonna loomist.
Kliiniku-/teenistusesisest koostööd hindas heaks 79% töötajatest, see hinnang oli võrreldes eelmise aastaga langenud 2% võrra. Oma kliiniku/teenistuse juhtimisega oli rahul 74% töötajatest ja kliinikumi juhtimisega 81% töötajatest.
Töötajate rahulolu-uuringu käigus saime vastused 18 töörahulolu mõjutava teguri kohta ning leidsime tegurid millised mõjutavad rohkem töötajate üldist rahulolu (töötajate rahulolu teguritega on madalam ja seos üldise rahuloluga tugevam). Uuringu tulemused näitasid, et töötajate üldise rahulolu hinnangut suurendaksid oluliselt kliinikumi ja kliinikute/teenistuste juhtimise parandamine, kliiniku-/teenistusesisese koostöö parandamine ja töötasu suurendamine.
Töötajate rahulolu erinevate teguritega oli kliinikute ja teenistuste lõikes erinev. Iga kliinik ja teenistus sai oma üksust puudutavad rahulolu-uuringu tulemused, mis võimaldas tegelda oma üksuse tulemustega, leida probleemsed kohad ning mõelda võimalikele lahendustele.
Kokkuvõtteks võib öelda, et töötajate rahulolu-uuring on oluline abivahend tagasiside saamiseks, selle tulemuste kasutamine võimaldab suurendada töötajate töörahulolu. Rahulolevad ja pühendunud töötajad tagavad Tartu Ülikooli Kliinikumi arengu.
Vaike Soodla
Merje Tikk
Analüüsi- ja kvaliteediteenistus
Kliinikumis viidi läbi Eestis unikaalne vereloome tüvirakkude siirdamine
Tartu Ülikooli Kliinikumis tehti veebruaris vereloome tüverakkude siirdamine Eestis uudse seadme CliniMACS Prodigy® abil, mille abil suurenevad patsientide võimalused elupäästvaks vereloome tüvirakkude siirdamiseks oluliselt. Aparatuuri ostmist toetasid Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond ja Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liit.
Vereloome tüvirakkude siirdamine on mitmete verevähi vormide puhul elupäästev ravimeetod, kuid siirdamise teostamiseks vajaliku 100%-lise sobivusega sugulas- või registridoonori leidmine ei ole sageli võimalik. Eestis ja kliinikumis uudse protseduuri koos meeskonnaga läbi viinud hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonna juhataja dr Ain Kaare sõnul on innovaatilise seadme ja protseduuri abil vereloome tüvirakkude doonori leidmise võimalused laiemad. „100% sobivusega sugulasdoonori leidmine on 25% tõenäosusega võimalik patsiendi õdede-vendade hulgast. Uus metoodika võimaldab vereloome tüvirakkude siirdamisel võtta kasutusele ka 50% ulatuses sobivad doonorid. CliniMACS Prodigy® seadme abil viiakse läbi keeruline vereloome tüvirakkude TCRαβ ja CD19+ rakkude depletsiooni- ning CD34+ rakkude selektsiooniprotseduur, mille järgselt siiratakse tüvirakud patsiendile,“ selgitas dr Kaare.
Esimene patsient, kes CliniMACS Prodigy® seadme abil vereloome tüvirakkude siirdamise läbis, on 12-aastane leukeemiat põdev poiss, kes on protseduuri järgselt kosumas.
„Seni on sobiva doonori leidmisel rakkude separatsiooniprotseduurid läbi viidud teistes riikides – Soomes, Rootsis ja Taanis ning siirdamine selle järgselt kliinikumis. Nüüd saame koondada kõik etapid Tartu Ülikooli Kliinikumi, mis kergendab ja lihtsustab niigi keerulist võitlust pidava patsiendi raviteekonda märkimisväärselt,“ lausus dr Kaare. 2017. aastast on kliinikumis viidud lastel läbi 9 haploidentset siirdamist. „Kahel juhul pidi doonor sõitma välisriiki tüvirakkude kogumiseks, kust need pärast depletsiooni- ja rikastamisprotseduure transporditi siirdamiseks kliinikumi. Ühtlasi on varem kogutud tüvirakke kliinikumis, kust need depletsiooni- ja rikastamisprotseduuriks transporditi Lundi ning sealt omakorda tagasi Tartusse. Kogu tegevus on aegkriitiline ning peab mahtuma 72 tunni sisse,“ kirjeldas dr Kaare. Seda enam tunneb tea heameelt, et nüüd on võimalik kõik vajalikud etapid väikeste patsientide vereloome tüvirakkude siirdamiseks viia läbi Tartu Ülikooli Kliinikumis, mis on ka Eestis ainus siirdamiskeskus.
Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi juhatuse liikme Siiri Ottender-Paasma sõnul oli innovaatilise seadme soetamine Eestisse, Tartu Ülikooli Kliinikumi, ainuvõimalik lahendus: „Midagi head ka sellest pandeemiast – varem tuli siirdamiseks vajalike tüvirakkude töötlemiseks võtta ette reis välisriiki ja siis jälle tagasi, pandeemia tegi selle aga võimatuks. Selleks, et raskelt haiged lapsed ei jääks ilma kaasaegsest ravivõimalusest, panime Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liiduga seljad kokku ja nii sai kallis seade heade annetajate toel muretsetud. Tartu Ülikooli Kliinikumis on olemas parim kompetents ka kõige keerulisemateks raviprotseduurideks, kurb oleks, kui elupäästev siirdamine jääks tegemata ainuüksi ühe masina puudumise pärast,“ ütles Siiri Ottender-Paasma.
Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liidu juhatuse esimehe Kaili Semmi sõnul sai seadme soetamine võimalikuks tänu eelmise aasta Pardiralli heade annetajate abile, kes aitasid koguda seadme soetamiseks vajalikku summat. „Seadme soetamine Eestisse muudab vähihaigete laste ravi ja nende perede toimetuleku oluliselt vähemkoormavaks, kuna niigi keerulise raviprotseduuri saab ette võtta oma lähedaste keskel Eestis, suundumata võõrsile ning muretsemata lisaks kaasnevate kulude pärast. CliniMACS Prodigy® soetamine Tartu Ülikooli Kliinikumile on suureks sammuks vähihaigete laste ajakohaste ravivõimaluste kättesaadavusele Eestis,“ lisas Kaili Semm.
CliniMACS Prodigy® seadme maksumus oli ligi 350 000 eurot ning selle ostu toetasid Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond ning Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liit.
- Patsiendi raviarstid on dr Sirje Mikkel ja arst-resident Triin Paabo
- Doonorilt rakkude kogumisega tegeles õde Siiri Telling
- TCRαβ ja CD19+ rakkude depletsiooni- ning CD34+ rakkudega rikastamisprotseduuri viisid läbi Ain Kaare ja ühendlabori laborispetsialist Eva Reinmaa
- Patsiendi vereloome on ilusti taastunud, kuid ta vajab veel kosumist haiglatingimustes
- Tartu Ülikooli Kliinikumis on alates 2017. aastast lastel teostatud 9 haploidentset siirdamist
Kliinikumi Leht
Kliinikum alustas patsiendi raviteekonna kogemusuuringuga
Märtsikuus algab Tartu Ülikooli Kliinikumis koostöös Rakendusliku Antropoloogia Keskusega uuring, mille eesmärk on mõista patsiendi tervikkogemust raviteekonna vältel.
Kliinikumi juhatuse liikme, õenduse ja patsiendikogemuse juhi Ilona Pastaruse sõnul aitab planeeritav uuring paremini mõista patsientide kogemusi ja ootusi. „Oleme seni kogunud iga-aastaselt nii ambulatoorsetelt kui ka statsionaarsetelt patsientidelt tagasisidet rahulolu kohta, mis on hoolimata viimastest keerulistest aastatest jätkuvalt ka paranenud. Ent selleks, et olla Eesti kõige patsiendisõbralikum haigla, on vajalik ka patsientide ja nende lähedaste vahetut kogemust kaardistada,“ tutvustas Ilona Pastarus.
Juhatuse liikme, teadus-arendustegevuse juhi prof Joel Starkopfi sõnul annab kogemusuuring kliinikumile ka sisendi seadmaks senisest veelgi enam inimesekesksusest lähtuvaid eesmärke kliinikumi arengukavas. „Kliinikumi 2022–2026 aastate arengukava saab patsientide tervikkogemuse mõtestamise abil väärtusliku lähtepunkti, millest juhinduda tulevikuaastate tegevuste kavandamisel. Ootame põnevusega kogemusuuringu tulemusi, vastuseid küsimustele, mida tähendab sujuv tervishoiuteenus patsientide jaoks või millised etapid ning nüansid neile raviteekonnal olulisimad on,“ rääkis prof Starkopf.
Kliinikumi patsientide seas läbi viidav kvalitatiivne uuring on Eesti haiglates esmakordne. „Tänapäeval viivad paljud haiglad läbi regulaarseid rahuloluküsitlusi, kuid nendega ei ole võimalik saada vastuseid sellele, mida patsiendid ootavad ja kogevad oma raviteekonna jooksul. Antropoloogilised meetodid (vaatlused, süvaintervjuud jt) lähevad süvitsi ning kaasavad väga erinevaid inimesi, sest teada on, et küsitlustes osalevad tavaliselt aktiivsemad inimesed. Süvaintervjuudest tulevad välja need teemad ja valupunktid, mida rahulolu küsitluses ei ole võimalik kaardistada,“ selgitas antropoloog Karina Vabson Rakendusliku Antropoloogia Keskusest. Ta lisas, et huvitav on see fakt, et mitmes teaduslikes uuringutes on leitud korrelatsiooni patsiendi kogemuse ja ravi efektiivsuse ja kvaliteedi vahel. „Näiteks on leitud, et efektiivne arsti-patsiendi kommunikatsioon avaldab mõju patsiendi emotsionaalsele tervisele ja sümptomite leevendamisele,“ lisas ta.
Kogemusuuringu kestel märtsikuus toimuvad paikvaatlused kliinikumi L. Puusepa 8 ja L. Puusepa 1a hoonetes. Ühtlasi viiakse läbi lühi- ja süvaintervjuud patsientide ning nende saatjatega ning kasutatakse ka kogemuspäevikuid. Uuringusse kaasatakse nii ambulatoorsel kui ka statsionaarsel ravil viibivaid patsiente.
Täiendav info jagatakse patsientidele antropoloogi Karina Vabsoni poolt. „Täname juba ette patsiente, kes on valmis oma kogemust jagama ning uuringus osalema,“ lausus juhatuse liige Pastarus. Ta lisas, et uuringu tulemuste kokkuvõtet jagatakse suve hakul kliinikumi kanalites.
Kliinikumi Leht
Kroonilise neeruhaige raviteekonnal on vajalik õigeaegse ja parema ravi tagamiseks suurendada teadlikkust
Kliinikum ühines 10. märtsil rahvusvahelise neerupäevaga, et toetada teadlikkuse tõstmist kroonilise neeruhaiguse progresseerumise ennetamise osas.
Tartu Ülikooli Kliinikumi sisekliiniku nefroloogia osakonna juht prof Mai Rosenberg tõi välja, et kroonilist neeruhaigust esineb ligikaudu 10–14% elanikkonnast. „Noorte seas on haiguse levimus madalam, kuid üle 65-aastaste seas võib see olla ligikaudu 20%. See tähendab, et vanemaealiste seas on ligikaudu igal viiendal inimesel neerufunktsioon alanenud,“ selgitas prof Rosenberg.
Krooniline neeruhaigus kulgeb varjatult ja väga paljud inimesed, kellel esineb südame-veresoonkonnahaigus, hüpertensioon või suhkurtõbi, ei ole sageli teadlikud võimalikust kaasnevast neerude kahjustusest. Siinkohal rõhutab prof Mai Rosenberg õigaegse diagnoosi olulisust, mis on vajalik parimate ravi kaugtulemuste saavutamiseks: „Vajalik on nii õigeagne diagnoos kui ka riskitegurite selgitamine, käsitlus ja ravi. Neerukahjustus on kergesti diagnoositav – patsiendid ja arstid peaksid olema piisavalt informeeritud lihtsate uuringute osas nagu uriini- ja vereanalüüsid. Varajane neeruhaiguse diagnoosimine tagab patsiendile neeruhaiguse progresseerumise ennetuse ja hoiab ära neeruasendusravi alustamise (dialüüsravi, neerusiirdamine).“
Haigused, mille puhul tekib või on suurem kroonilise neeruhaiguse tekke- ja progresseerumise risk, on 1. ja 2. tüüpi diabeet, hüpertensioon, krooniline glomerulonefriit (immuunmehhanismiga kulgev neerupõletik), krooniline südame- ja veresoonkonnahaigus, krooniline neeruvaagna- ja neerusäsi põletik (põhjustatud infektsioonidest või toksilistest ainetest), neerude harvikhaigused (näiteks polütsüstiline neeruhaigus), adipoossus, kaasasündinud neerude väärarengud.
Lisaks diagnoosi õigeaegsusele omab olulist rolli ka tervist hoidev ja haigust ennetav käitumine. Nii kutsuvad nefroloogid ja neeruõed inimesi üles tervete neerude nimel:
- järgima tervislikku eluviisi, sh hoidma kehakaalu normis;
- lõpetama suitsetamist;
- liikuma piisavalt;
- mõõtma vererõhku;
- teostama perearsti juures lihtsat uriinianalüüsi ja määrama neerufunktsiooni inimestel, kellel on suurem kroonilise neeruhaiguse tekkerisk (diabeedi ja kõrgvererõhktõve haiged ning inimestel, kes on ülekaalulised, üle 50 aasta vanad, suitsetavad või kellel on perekonnas esinenud kroonilist neeruhaigust);
- käima regulaarselt kontrollis, kui neeruhaigus on diagnoositud.
„Soovime, et meie patsiendid kroonilise neeruhaigusega elaksid rahulikult teadmisega, et isegi siis, kui neerufunktsioon alaneb, on võimalik rakendada neerude tööd asendavat ravi. Soovitame alati küsida nõu oma perearstilt, kuidas hoida ära ja ravida neeruhaigusi, kontrollida oma vererõhku ning vajadusel konsulteerida nefroloogiga. Patsientidele ja arstidele on olemas eestikeelsed hiljuti valminud uued ravijuhendid („Kroonilise neeruhaiguse ennetus ja käsitlus“ www.ravijuhend.ee ), kus on ära toodud seisundid, millal on vaja teostada uriinianalüüs ja neerufunktsiooni kontrollimine inimestel, kellel on suurem kroonilise neeruhaiguse tekkerisk – need on peamiselt patsiendid diabeedi, adipoossuse ja kõrge vererõhuga,“ selgitas prof Rosenberg.
Ta lisas lõpetuseks, et ka harvem esinevate haiguste korral on igakülgne neerufunktsiooni jälgimine vajalik. „Varajane haiguse diagnoosimine tagab patsiendile õigeaegse ravi ja parema elukvaliteedi,“ kinnitas ta.
Kliinikumi Leht
Nuvaxovid COVID-19 vaktsiin
COVID-19 vaktsiinide valik on täienenud ning nii Tartu Ülikooli Kliinikumi peahoones kui ka Kvartali kabinettides on võimalik vaktsineerida nüüd ka Nuvaxovid vaktsiiniga.
Nuvaxovid on valgupõhine vaktsiin ja kuulub nii-öelda traditsiooniliste vaktsiinide hulka, mida on kasutatud juba aastakümneid.
Nuvaxovid COVID-19 vaktsiini kasutatakse SARS-CoV-2 viiruse põhjustatud COVID-19 ennetamiseks täiskasvanutel alates 18. eluaastast. Vaktsiin Nuvaxovid on kahedoosiline, sobides seega esimeseks ja teiseks doosiks, samuti esimeseks doosiks pärast läbipõdemist. Kui esmane vaktsineerimiskuur on tehtud Nuvaxovidiga, tuleb tõhustusdoosiks kasutada Pfizer/BioNTech või Moderna mRNA tehnonoogial põhinevat vaktsiini. Nuvaxovid COVID-19 vaktsiini saab kasutada ka tõhustusdoosina – juhul kui esmane vaktsineerimiskuur on läbi viidud seni kättesaadavate COVID-19 vaktsiinidega.
Kliinikumis on võimalik COVID-19 vastu vaktsineerida Tartu Ülikooli Kliinikumi L. Puusepa 8 peahoones J-korpuse vaktsineerimispunktis (esmaspäevast reedeni kell 11–18) ja kliinikumi Kvartali keskuse vastuvõtukabinetis (esmaspäevast reedeni kell 16–18.30, nädalavahetusel kell 12–15).
Vaktsineerida saab nii aega broneerides kui ka ilma. Aega saab broneerida üleriigilises digiregistratuuris, riigiinfo telefonil 1247 ja kliinikumi etteregistreerimiskeskuse telefonil 731 7200 (E–R kell 8–18). Aja broneerimiseks digiregistratuuris tuleb valida „Teenus“ lahtri rippmenüüst sobiv vaktsiin.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi õendustöötajad pälvisid president Alar Kariselt teenetemärgid
„Iseseisvuspäeva eel tänab Eesti Vabariik oma teenetemärkidega inimesi, kelle sihikindlus, ennastsalgavus, pühendumus, leidlikkus või looming on eeskujuks paljudele teistele ning on muutnud kogu Eesti paremaks, hoolivamaks, märkavamaks, ettevõtlikumaks,“ kirjutas president Alar Karis riigi teenetemärkide andmise otsuse eessõnas. Tartu Ülikooli Kliinikumist töötajatest pälvisid presidendilt teenetemärgid Tiina Teder, Liisi Põldots ja Julia Beljajeva.
Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgi kavaler Tiina Teder töötab infektsioonikontrolli teenistuses õena ning südameasjaks on infektsioonikontroll, mille nõuete täitmisest on saanud koroonapandeemia võtmetegur. Tiina on ka kliinikumi vaktsineerimismeeskonna looja ja koordinaator. Ühtlasi on ta üks Eesti edukaima – Tartu vaktsineerimiskeskuse – eestvedajatest, kes seisis nii keskuse loomise kui ka mobiilsete vaktsineerimisvõimaluste eest.
Tiina Teder: Presidendi teenetemärk on minu jaoks väga oluline. Ma olen püüdnud teha endast parima, olla patsientidele olemas ja teha kõike nende heaks. Kindlasti on see tunnustus kogu meie vaktsineerimismeeskonnale ja kliinikumile laiemalt. Mul on ülimalt toredad kolleegid nii infektsioonikontrolli teenistuses kui ka keskkonna- ja puhastuse osakonnas. Tööd tehes on ikka õlg-õla tunne ja seda ka kliinikumis laiemalt. Naudin oma tööd ja sellega kaasnevaid väljakutseid ning olen tänulik, et neid väljakutseid mulle ka usaldatakse. Kliinikumis on väga huvitav töötada!
Eesti Punase Risti V klassi teenetemärgi kavaler Liisi Põldots töötab kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku 2. intensiivravi osakonna vanemõena. Tema juhitud osakond oli kliinikumis esimene, mis korraldati ümber COVID-19 intensiivravi osakonnaks ja kus ravitakse senimaani kõige raskemaid patsiente. Liisi on panustanud nii patsientide ravisse kui ka uute töötajate koolitamisse, lisaks oma meeskonna erialasesse ettevalmistusse ning vaimse tervise hoidmisse.
Liisi Põldots: Punase Risti teenetemärk on kindlasti üks suurimaid avalikke tunnustusi, mis ühele õele võib osaks saada ja see teeb südame soojaks. See tunnustus on laiemalt kõikidele õdedele selle töö eest, mida nad on teinud igapäevaselt ja eriti COVID-19 kriisi valguses viimased kaks aastat. Osa sellest tunnustusest kuulub kõigile meie meeskonnaliikmetele, kes suure pühendumusega enda tööd teevad, et patsientidele parimat ravi tagada. Ma tõesti imetlen neid iga päev.
Meil on Kliinikumis palju inspireerivaid inimesi, kes on eeskujuks enda tegude ja tarkusega. Selliste kolleegidega koos töötamine teeb ka ennast paremaks. Mulle meeldib kõik selle töö juures - see kuidas patsientide edulood motiveerivad, keerulised olukorrad sind inimesena kasvatavad, töö erakorralisus ja tempo. Õendusjuhina kõige suuremaks väljakutseks on hoida enda meeskonda ühtse ja õnnelikuna, siis on ka patsiendid hästi hoitud. Ma olen siiralt tänulik selle tunnustuse eest ja see annab kinnitust, et oleme õigel teel.
Valgetähe II klassi teenetemärgi kavaler Julia Beljajeva, kes töötab Tartu Ülikooli Kliinikumi traumatoloogia ja ortopeedia kliinikus traumatoloogia osakonnas õena, saavutas 2021. aasta suvistel olümpiamängudel Eesti epeenaiskonnaga kuldmedali. Lisaks sellele, et Julia on olümpiavõitja, on ta ka mitmekordne maailmameister ja Euroopa meister epeevehklemises. Õe ametit on ta nimetanud väga mitmekülgseks, mille juures talle meeldib enesearendus ning toetavad kolleegid.
Julia Beljajeva: Oleme naiskonnaga küll palju auhindu saanud, aga tunnustus Eesti Vabariigi poolt kindlasti on eriline ja tähtis. See tähendab, et tegime suurt asja ja suutsime tõsta Eesti Vabariigi kõrgele. Väga uhke tunne on seista kõige kõrgemal astmel ja kuulata Eesti Vabariigi hümni – just selle hetke jaoks teeme nii palju tööd. Loodan, et terve Eesti tundis samamoodi uhkust sellel hetkel.
Ei ole küll lihtne ühendada tööd ja sporti, aga olen seda suutnud teha juba poolteist aastat. Arvan, et inimene, kellel on siht ees olemas, suudab päris palju oma elus saavutada ja teha.
Kliinikumi Leht
Vähihaigete laste elulemus on viimase poolsajandi jooksul märkimisväärselt tõusnud
Tartu Ülikooli Kliinikum ühines 15. veebruaril vähihaigete laste päevaga, mille tähistamise eesmärk oli juhtida tähelepanu lapseea keerulise haiguse ravile ja elulemusele ning toetada vähihaigeid lapsi ja noorukeid ning nende vanemaid.
„Saame õnneks öelda, et vähk lapseeas on harva esinev haigus, Tervise Arengu Instituudi andmetel diagnoositakse Eestis keskmiselt 35 uut vähi juhtu aastas lastel vanuses 0–14 aastat ning 40 uut juhtu vanuses 15–24 aastat. Kõige sagedasem onkoloogiline haigus lastel on äge lümfoblastne leukeemia, mida diagnoosime Eestis keskmiselt 8 juhtu aastas. Sageduselt järgmine haiguste grupp on kesknärvisüsteemi kasvajad ja kolmandal kohal lümfoomid,“ selgitas dr Sirje Mikkel Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliinikust.
Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku juht dr Kristiina Ojamaa selgitab, et vähihaigeid lapsi ravitakse Eestis kahes keskuses – Tartu Ülikooli Kliinikumis ja Tallinna Lastehaiglas. „Kahe haigla peale töötab viis laste onkoloogi-hematoloogi. Harjumaa elanike arvust lähtuvalt ravitakse rohkem kui pooled Eesti vähihaiged lapsed Tallinnas. Laste vereloome tüvirakkude siirdamisi viiakse aga läbi ainult Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonnas. Kahe erialakeskuse koostöö tulemusel saame pakkuda parimat ravi väikestele patsientidele,“ lausus dr Ojamaa.
Dr Sirje Mikkel, kelle hoole all viiakse läbi enamus vähihaigete laste siirdamistest, selgitab, et lapseea kasvajale ja vähi tekkele ühest põhjust ei ole. „Väikesel osal lastel esineb geneetiline eelsoodumus vähi tekkeks, mistõttu uurime tänapäeval kõiki lapsi päriliku vähi eelsoodumuse esinemise osas. See võib muuta ravikäsitlust ja on oluline info ka perekonnale. Kui täiskasvanutel mängivad olulist rolli teatud kasvajatüüpide kujunemisel elustiilifaktorid nagu suitsetamine, toitumine, ülekaalulisus, vähene füüsilise aktiivsus, siis lapseea vähi tekkes ei oma need erilist tähtsust. Samas on laste kasvajad agressiivsema kuluga,“ rääkis dr Mikkel.
Vähihaigete laste ravi kestab enamasti kaua – näiteks lapseea kõige sagedasema pahaloomulise kasvaja, ägeda leukeemia, ravi kestab kokku kuni 2,5 aastat ja sisaldab kuni 15 ravimi kombinatsioone. Mitmed teised raviskeemid on siiski oluliselt lühemad kestusega – 4–6 kuud. „Oluline on juba ravi ajal ja ravi järgselt naasta esimesel võimalusel lapse tavapärasesse keskkonda ja ellu. Koolitee jätkamist ravi ajal on oluliselt lihtsustanud viimase paari aasta jooksul järjest enam kasutust leidnud distantsõpe, milles saab osaleda ka haiglast – kui enesetunne võimaldab ja laps soovib,“ lausus dr Mikkel.
Vähi esinemissagedus lastel on ülemaailmselt teadmata põhjustel aeglaselt suurenemas. „Olulisem on aga, et vähihaigete laste elulemus on viimase poolsajandi jooksul kiiresti tõusnud. Hetkel on vähihaigete laste 5 aasta elulemus ligikaudu 80%,“ tunneb hematoloogia-onkoloogia kliiniku juht dr Ojamaa heameelt.
Kõrge elulemuse põhjuseks on märkimisväärne diagnoosimise- ja ravivõimaluste paranemine alates uutest ravimitest kuni kõrgdoosis keemiaravi ja vereloome tüviriakkude siirdamiseni välja. Kliinikumi vähikeskuse direktori ja laste hematoloogi dr Lenne-Triin Kõrgvee sõnul toimub Eestis ja mujal Euroopas vähi ravi lastel rahvusvaheliste koostööliste raviprotokollide alusel. „Meil on ka väga tihe rahvusvaheline koostöö erinevate kompetentsikeskuste ja erialaorganisatsioonidega (SIOP, NOPHO, ERN PaedCAN). „Hindamatu on olnud laste hematoloogia-onkoloogia arengus Põhjamaade kolleegide abi. Oleme 2021. aasast NOPHO (Nordic Society of Paediatric Haematology and Oncology) täieõiguslikud liikmed,“ loetles dr Kõrgvee. Ta lisab, et nii kliinikumis kui teistes rahvusvahelistes keskustes on uute teadusuuringute üks eesmärke leida optimaalne efektiivsuse ja ohutuse tasakaal laste vähiravis, et ennetada ka võimalike hilistüsistuste teket ja selle kaudu parandada elukvaliteeti ilma languseta ravi efektiivsuses.
Doktorid Sirje Mikkel ja Lenne-Triin Kõrgvee kinnitavad, et vähihaigeid lapsi ravida on suur väljakutse, aga ka rõõm. „Lapsed on oma olemuselt vahetud ja siirad. Suudame tänapäeval aidata juba suurt hulka vähihaigetest lastest – see on väga oluline teadmine iga uue teekonna ja koostöö alguses,“ on doktorid vähihaigete laste päeval mõtetes oma väikeste patsientidega. Nad lisavad, et kogukonna toetus ja teadlikkus on vajalik. Nii täidavad väga olulist rolli ka hematoloogia-onkoloogia kliinikuga koostööd tehes Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liit ja Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond, pakkudes peredele psühholoogilist ja rahalist tuge ning vajaduse korral uuringute ja ravi korraldamisel väljaspool Eestit.
Infokast:
- Tartu Ülikooli Kliinikumis on tänaseks tehtud vereloometüvirakkude siirdamisi kokku 688 patsiendil, neist 127 lastel.
- Esimene kõrgdoosis keemiaravi koos autoloogse vereloometüvirakkude siirdamisega tehti Eestis 1993. aastal Tartu Ülikooli Kliinikumis
- Allogeenne (sugulasdoonori) siirdamine lisandus 1995. aastast ja registridoonorilt pärinevate vereloometüvirakkude siirdamine 2005. aastast.
- Vähihaigete laste päeva tunnusvärv on kuldkollane, toetuse avaldamiseks kasutatakse seda tooni 15. veebruaril ka mitmete hoonete fassaadidel, sealhulgas Tartu Ülikooli Kliinikumis.
Kliinikumi Leht
Kliinikumis viidi esmakordselt läbi ainulaadne ülemise hüppeliigese kontsluu luu- ja kõhredefekti asendava implantaadi paigaldamine
8. veebruaril viidi Tartu Ülikooli Kliinikumis rahvusvahelise meeskonna poolt läbi ülemise hüppeliigese kontsluu luu- ja kõhredefekti asendamine personaalselt patsiendi jaoks valmistatud implantaadiga. Sarnaseid operatsioone on tehtud vaid vähestes Euroopa riikides.
Operatsiooni juures oli Tartu Ülikooli Kliinikumi sporditraumatoloogia keskuse arstidele ning muule ravimeeskonnale toeks rahvusvaheliselt tunnustatud hüppeliigese kirurg prof C. Niek van Dijk, kes on ortopeed FIFA Medical Centre of Excellence Madriidis ja Portos ning kelle üheks elutööks on Amsterdami Academic Medical Center’is “Ankle Platform” õppekeskkonna ja koolkonna loomine. „Operatsiooni eelis on see, et asendusimplantaat sobib täpselt patsiendi anatoomiaga, samuti on väga täpselt sobitatud liigese paigaldamiseks vajalikud instrumendid. Implantaadi loomise aluseks on personaalne kompuutertomograafiline rekonstruktsioon,“ tutvustas prof Niek van Dijk operatsiooni eeliseid.
Hüppeliigese kontsluu luu- ja kõhredefekti asendamine implantaadiga oli esmakordne kogu Baltikumis ning ka lähinaabritest Soomes, Norras ja Taanis puudub sarnane kogemus. „Operatsioon läks väga hästi ja sujuvalt. Kliinikumi ravimeeskond oli operatsiooni juures professionaalne, õed olid toetavad ja anestesioloog asjatundlik. Minu kogemus kliinikumis on olnud väga hea,“ sõnas prof Niek van Dijk.
Operatsioon tehti 50ndates eluaastates naisterahvale, kellel varasemad kolm operatsiooni ei andnud vajalikku tulemust, mistõttu antud ravimeetodi rakendamine oli ka näidustatud. „Loodame patsiendi paranemisele operatsiooni järgselt ning, et ta saaks naasta varasema aktiivse elu ehk matkamise ja võimalik et ka jooksmise juurde. Need tegevused on olnud patsiendil hingelähedased ning unistusteks viimastel aastatel haigusega võideldes,“ selgitas dr Leho Rips kliinikumi sporditraumatoloogia keskusest.
Operatsioon sobib oma olemuselt kõikidele patsientidele, kellel on küllaltki suur lokaalne kontsluu kõhre ja/või luu vigastus, kas siis õnnetuse või mõne teise trauma tagajärjel. „Eestis tervikuna võib vajada sarnast ravi kaks-kolm patsienti aastas. Edaspidi on ka kliinikumis võimekus antud ravimeetodit pakkuda, olgugi, et piiravaks faktoriks võib olla väga spetsiifiline näidustus ning operatsiooni kõrge hind,“ selgitas dr Rips.
Personaalsed implantaadid on prof Niek van Dijki hinnangul tulevik kõigi sarnaste liigesekahjustuste korral, sest liigese anatoomia nõuab väga suur täpsust taastamisel. „Ainus veel parem võimalus kahjustunud liigesestruktuuride asendamiseks oleks koetehnoloogiad, mis kasutavad inimese enda kudesid uute liigeste loomiseks. See on aga märksa kaugem tulevik ning järgneva 20–30 aasta jooksul on personaalsed implantaadid parim võimalik lahendus. Kliinikumis läbi viidud operatsioonil kasutati Episealer implantaati,“ rääkis prof Niek van Dijk. Ta lisab, et tema koduhaiglas tehakse aastas sarnaseid operatsioone aastas umbes kümme. „Implantaadi paigaldamise positiivsete kaugtulemuste korral operatsioonide arv kindlasti kasvab, nende hind langeb ja operatsioonid muutuvad kättesaadavamaks enamatele patsientidele,“ sõnas prof Niek van Dijk.
Kliinikumi Leht
Julia Beljajeva pälvis Tartu Tähe teenetemärgi
Tartu linnavolikogu nimetas Tartu Tähe laureaadiks Tartu Ülikooli Kliinikumi traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku õe Julia Beljajeva. Tartu Täht antakse Tartu linnale osutatud eriliste teenete eest.
Julia Beljajeva on Eesti vehkleja, olümpiavõitja ja kahekordne maailmameister epeevehklemises. Ta on lõpetanud Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ning töötab õena Tartu Ülikooli Kliinikumis. Juulis 2021 tuli ta koos Eesti epeenaiskonnaga Tokyos olümpiavõitjaks.
Kliinikumi Leht
President Alar Karis külastas kliinikumi laste ja noorukite vaimse tervise keskust
24. jaanuaril toimunud kohtumisel arutati, millises seisus on laste ja noorte vaimne tervis, kuidas seda on mõjutanud COVID-19 pandeemia ja kuidas ühiskond saaks kasvavat põlvkonda murede korral aidata. Seda, et vajadus laste ja noorukite vaimse tervise abi järele on kasvanud, kinnitab ka Tartu Ülikooli Kliinikumi laste ja noorukite vaimse tervise keskuse juht dr Reigo Reppo. „Kliinikum on laiendanud oma psühhiaatriakliiniku teenuseid, avades täiendavaid vaimse tervise kabinette nii Tartu linnas kui ka Lõuna- ja Ida-Eesti teistes linnades. Võrreldes 2015. aastast kuni tänaseni, on meie juurde jõudnud vaimse tervise muredega lapsi ja noorukeid koguni 56% rohkem. Enim pöördutakse psühhiaatrilise abi saamiseks käitumis- ja tundeelu häirete tõttu ning psühholoogilise arengu häirete tõttu,“ selgitas laste- ja noorukitepsühhiaater dr Reppo.
Kuna kliinikumi laste ja noorukite vaimse tervise keskus on ainus üksus Eestis, mis tegeleb kõikide laste ja noorukite vanusegruppide vaimse tervise häirete ravimisega sõltumata häire iseloomust, on ka nõudlus teenuse järele jätkuvalt suur. „Ülikoolihaiglana saame kasutada sünergiat parimate spetsialistide tööle võtmiseks ning spetsialistide potentsiaali välja arendamiseks, et pakkuda tipptasemel ravi,“ oli dr Reigo Reppo lootusrikas. Ta lisas, et laste ja noorukite psühhiaatria areneb erialana koos ühiskonnaga. „Suured muutused on küll ühelt poolt suurendanud nõudlust, teisalt andnud erialale olulise arengutõuke ja võimalused patsiendikesksemaks raviks. Lisaks meie erialasele abile, on vaimselt tervema põlvakonna kasvamisel oluline ka vaimse tervise võrgustik kogu ühiskonnas, alates pereliikmetest, kaaslastest igapäevases koolielus, oskused märgata enda ja teiste abi vajadust ning oskus seda ka õigel hetkel küsida,“ sõnas dr Reppo.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi uute ravikorpuste kunstiteoste ideekonkurss ootab osalejaid
Tartu Ülikooli Kliinikum kuulutas välja ideekonkursi kunstiteoste tellimiseks Maarjamõisa meditsiinilinnaku uutesse ravikorpustesse.
Ideekonkurssi eesmärk on rikastada kunstiteosega Maarjamõisa meditsiinilinnaku III ehitusjärgu käigus valmiva lastehaigla uut M-korpust, samuti ka A-korpust, mille rekonstrueerimine lähikuudel algab.
Kunstiteoste ideekonkursi võitjal on ainulaadne võimalus sisustada läbi oma kunstilise nägemuse Tartu uus lastehaigla, mis on Eesti pediaatria tippkeskus ning aidata luua positiivset õhkkonda väikeste patsientide ravikeskkonnas. „Kliinikumi lastekliiniku patsientide hulgas on ka raskelt haigeid lapsi, seetõttu on just selle maja juures oluline, et funktsiooni järgiv vorm oleks ka võimalikult meeldiv ja helge ning aitaks patsiendil ja tema lähedastel paremini toime tulla haiguse ja raviga ning ühtlasi toetaks personali nende igapäevatöös. Konkursi eesmärgiks on leida kunstiteos, mis rikastaks uue lastehaigla keskkonda ja kõnetaks lapsi optimistlikult ja sõbralikult,“ sõnas Maarjamõisa meditsiinilinnaku projektijuht Toomas Kivastik.
Lisaks M-korpuse ideekonkursile toimub paralleelselt ka A-korpuse kunstiteoste ideekonkurss. A-korpuse puhul on teose soovitavaks asukohaks A-korpusega seotud trepikoja siseõue-poolne klaasfassaad, mis ühendab A-korpuse kõiki maapealseid korruseid ning on hästi nähtav nii siseõue kui ka trepikoja poolt.
Konkursi žüriisse kuuluvad uue lastehaigla sisearhitekt Maarja Varkki, Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu esindajana Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi direktor Kai Lobjakas, Eesti Kunstnike Liidu juhatuse poolt määratud kunstikriitik, ajaloolane ja kuraator Peeter Talvistu, Eesti Kunstnike Liidu juhatuse poolt määratud Jaanus Kivaste ehk kunstnik Kiwa ning kliinikumi projektijuht Toomas Kivastik.
Nii meditsiinilinnaku III ehitusjärgu kui ka A-korpuse ideekonkursi töid oodatakse 24. aprilliks 2022 läbi riigihangete registri. Täiendava info ja selgituste saamiseks ideekonkursi kutse ja võistlusjuhendi kohta tuleb vastavasisuline küsimus esitada läbi e-riigihangete keskkonna. Kliinikum korraldab objektiga tutvumisürituse 4. märtsil (täpsem info samuti e-riigihangete keskkonnas, hangete viitenumbrid 245786 ja 246294).
Kliinikumi Leht
Kliinikum ning õendus- ja hooldustöötajate ja ämmaemandate esindajad leppisid kokku kollektiivleppe täienduses
Tartu Ülikooli Kliinikum, Eesti Õdede Liit, Eesti Ämmaemandate Ühing ja Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit allkirjastasid kokkuleppe, mille alusel antakse õendustöötajatele, hooldustöötajatele ja ämmaemandatele kolmepäevast lisapuhkust alates viienda tööaasta täitumisest.
Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liikme ning õenduse ja patsiendikogemuse juhi Ilona Pastaruse sõnul on kliinikumi kui tööandja eesmärgiks töötaja hüvede paketi uuendamine. „Seda tehes arvestame nii töötajate kui ka töötajate esindusorganisatsioonide tagasisidet. Õendus- ja hooldustöötajate lisapuhkepäevad on samm selles suunas, et väärtustada kliinikumi töötajaks olemist,“ lausus Ilona Pastarus.
Kui seni on tulenevalt kliinikumi ja selle töötajaid esindavate ametiühingute kollektiivleppe alusel rakendatud asutusepoolse hüvena staažipuhkust seitsmenda tööaasta täitumisel kliinikumis, siis muudatuse järgselt algab õigus staažipuhkusele viienda tööaasta täitumisel.
Töötajate ja nende panuse väärtustamist kliinikumi poolt hindavad ka kokkuleppes olevad ametiühingud. „Aastaid kehtinud kokkuleppe muutmine töötajale soodsamas suunas on üks samm edasi tänapäevasel, küllaltki keerulisel tervishoiumaastikul. Viimasel kahel aastal tugeva surve all olnud personali jaoks on oluline tunda end väärtustatuna ja motiveerituna,“ ütles ametiühingute nimel Margit Metsmaa, Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliidu usaldusisik kliinikumis. Ta rõhutas ka hea dialoogi vajalikkust: „Usume kindlalt, et ametiühingute hea kontakt tööandjaga võimaldab tulevikus jätkata läbirääkimisi ja sõlmida uusi kokkuleppeid kollektiivlepingu punktides, sest personal on meie kõige suurem väärtus, mida hoida. Motiveeritud töötaja on aga eduka asutuse alustala, mis omakorda võimaldab kliinikumil saavutada oma eesmärke."
Kollektiivleppe täiendus kehtib õendus- ja hooldustöötajaile ja ämmaemandatele, kes on ametiühingute liikmed ning kelle töösuhe kliinikumiga on kestnud järjest vähemalt viis aastat ilma vaheaegadeta. Kokkuleppe alguseks loetakse 1. jaanuari 2022. Arvestus tööstaaži ja puhkusepäevade üle saab jälgida kliinikumi iseteenindusportaalist. Küsimuste korral on võimalik pöörduda ka oma ühingu peausaldusisiku poole.
Kliinikumi Leht
Vaktsineerimine – silmapaistev aasta tegu
29. detsembril tunnustati Raekoja platsil Tartu aasta teo väljakuulutamisel ühe silmapaistvaima teona ka kogu Eestile head eeskuju andnud Tartu vaktsineerimiskeskust. Varem on keskuse tööd tunnustanud oma visiitidel nii president Kersti Kaljulaid kui ka peaminister Kaja Kallas. Kliinikumi Leht vaatas koos kliinikumi vaktsineerimismeeskonna koordinaatori Tiina Tederiga tagasi ja mõtiskles, millised olid eduloo erilisemad hetked, ent ka väljakutsed.
Detsember 2020. aasta, jõulupühade-eelne aeg. Kliinikum ja sotsiaalministeerium lepivad kokku, et ka kliinikum osaleb Eesti ja Euroopa ühisel esimesel vaktsineerimispäeval, 27. detsembril 2020. Teada on ka, et esimesed vaktsineeritud saavad olema tervishoiutöötajad. Kliinikum on valmis – apteek on valmis tarneid vastu võtma, hoiustama vastavalt tingimustele ja ka vaktsiini lahustama; valmis on infektsioonikontrolli teenistuse meeskond – nii vaktsineerima, nõustama kui ka kõrvaltoimeid jälgima, valmis on vaktsiini ootavad töötajad ning valmis on kiirelt loodud ja pidevalt täienevad infomaterjalid. Kui 26. detsembriks oli ravijuhil dr Kotsaril teadmine, et vaktsiinid on jõudnud Eestimaa pinnale, oli jäänud vaid oodata nende Tartusse transportimist.
Hea ning läbimõeldud ettevalmistus esimeseks vaktsineerimiseks tagas selle, et kõik sujus ka meedia terava pilgu all ning kliinikumi intensiivravi osakondade töötajatest said COVID-19 vaktsineerimise tunnusnäod mitmeks kuuks. Esimesele vaktsineerimisele järgnesid mõned rahulikud päevad, et koolitada immuniseerimisõigusega õdesid. Justkui vaikus enne tormi.
Miks võttis kliinikum oma südameasjaks inimeste vaktsineerimise COVID-19 vastu?
Kliinikumi kriisijuhtimismeeskond ja juhatus nägid selles võimalust tervishoiukriisi leevendamiseks. Me ju nägime, kui keeruliselt põevad COVID-19 haigust eakad inimesed, kes haiglaravile jõudsid. Nägime ka seda, millist koormust võib haiglale tähendada ainuüksi üks hooldekodu puhang. Teadsime, et vaktsineerimine on parim viis kaitsta kogu elanikkonda.
Vaktsineerimise korraldamisel oli esialgu pidevaid muutujaid – sihtrühmad, vanusepiirangud, vaktsiinitarned...
Muidugi. Vahel muutus kõik ühe päeva jooksul. Muutusid vanuserühmad, laienesid riskirühmad, vaktsiinide valik. Kindlasti oli meie suureks plussiks kiirus ja paindlikkus ning soov „ära teha“. Näiteks teiste eesliinitöötajate ja haridustöötajate vaktsineerimine märtsi alguses – saime hommikul haigekassalt info ja õhtuks olime juba valmis. Olime tegelikult pidevalt olemas kliinikumi töötajate jaoks, patsientide jaoks ja teiste elanike jaoks.
Kuni ühel hetkel tundus, et kliinikumi vaktsineerimismeeskond võiks panustada veelgi enam?
Juhatuse esimees Priit Perens tõstatas küsimuse, kui suur oleks meie meeskonna võimekus päevas vaktsineerida. Tegime arvutused ja pakkusime omapoolse lahenduse. Ainult et teadsime, et kliinikumi ruumid jäävad meile füüsiliselt kitsaks, kuna oluline oli mitte häirida ravitööd. Priit Perens ja ravijuht dr Andres Kotsar rääkisid meie ettepanekud läbi Tartu linnaga ning sealtpeale on linnapea Urmas Klaas ja abilinnapea Mihkel Lees koos oma meeskonnaga olnud meie suurepäraseks koostööpartneriks.
Täna on Tartu vaktsineerimiskeskus aasta tegu. Ent selle planeerimisel oli ka teadmine, et võib-olla kõik ei õnnestu planeeritult?
Riskikohti muidugi oli. Kuidas kolida kliinikumi tegevus linna teise otsa nii, et see päriselt toimiks; kuidas lahendab A.Le Coq spordihoone sportlastele alternatiivsed treeningvõimalused ning sisustada spordihoone meditsiiniliseks tegevuseks; kas vaktsiinid üldse saabuvad ning kui saabuvad, siis kas sellises koguses, et saame teha rohkem kui 1000 doosi päevas?
Õnneks riskid õigustasid ennast ning nagu ütlesid meie linnapoolsed partnerid: „Parem olla asjatult valmis, kui et vaktsiinide saabumisel mitte olla valmis“. Nii saigi spordihoonest vaktsineerimiskeskus – keskuse logistika rajanes suuresti dr Veronika Reinhardi ettepanekutel. Lisaks kujunes kliinikumi, kiirabi, linna ja naiskodukaitse vahel teineteist toetav ja julgustav sünergia. Igaüks teadis oma töölõiku ja sai muude nüansside osas toetuda teistele. Iganädalastel esmaspäevastel töökoosolekul arutasime, mis toimib ja mida oleks vaja muuta.
27. aprillil 2021 avatud Tartu vaktsineerimiskeskus oli Eesti esimene vaktsineerimiskeskus ning kliinikumi esimene nii suuremahuline projekt majast väljas
Nii on, eesmärk oli teha võimalikult kiiresti võimalikult palju kaitsesüste nii, et see oleks inimesele maksimaalselt mugav. Meie võimekus oli teha umbes 1700 doosi päevas, aga tuli ette ka päevi, mil tegime 2000 doosi – need rekordpäevad jäid suvisesse aega, kui vaktsineerimine sai kättesaadavaks kogu elanikkonnale ning vanusepiirangud kadusid.
Olime ka Eesti esimesed, kes pakkusid n-ö walk-in lahendust. Ilma ette registreerimiseta vaktsineerimine kujunes väga populaarseks, ent samas nõudis meilt veelgi läbimõeldumat korraldust, sest paralleelselt ootasime ju vaktsineerima inimesi ka ette registreerimisega.
Olime esimesed, kes lisaks keskuse tegevusele otsustasid minna n-ö rahva sekka. Autovabaduse puiestee, vaktsineerimisbussid linnaruumis, aga ka maakondades ning kiirabi linnaruumis. Enamus ideid, mis töökoosolekutel sündisid, rakendati ellu. Isegi ettevõtetesse ja ülikoolidesse, kes seda soovisid, läksime kohale. Tartu linn oli meiega pidevalt mõttega kaasas – näiteks õnnestus väga hästi suhtlemine koolidega enne õppeaasta algust, et võimaldada juba vaktsineeritud lastel kooli minna.
Mis on patsientide positiivse tagasiside võtmeteguriks?
Positiivne tagasiside andis teadmise, et liigume õiges suunas. Kui mõelda patsiendi teekonna peale vaktsineerimise kontekstis, siis algab see ju teavitamisest. Ühtlasi tundub, et usaldus kliinikumi töötajate vastu oli ja on suur, mistõttu eelistatakse sageli just meie juures vaktsineerimist. Hoolitsesime selle eest, et patsiendi logistika oleks juba sisenemise hetkest võimalikult lihtne ja sujuv ning et ei tekiks teadmatust või hirmu. Enne vaktsineerimist võtame aega küsimustele vastamiseks ning nõustamiseks. Muuseas, suvel vajasid inimesed vähem nõustamist, kui nüüd, sügisel. Vaktsineerimisejärgselt, jälgimisalal, püüame ka hoida personaalselt kontakti ja soovime olla veendunud, et kõik on hästi.
Kes on kliinikumi vaktsineerimismeeskond?
Kliinikumi vaktsineerimismeeskond koosneb väga erinevatest inimestest. Ütleksin, et nii multidistsiplinaarset meeskonda võib-olla polegi varem kliinikumis olnud. Meeskonda kuulusid väga erinevate oskustega kolleegid – erinevatest kliinikutest ja meditsiinilistest teenistustest, apteegist infektsioonikontrolli teenistusest, analüüsi- ja kvaliteediteenistusest, informaatikateenistusest, haldusvaldkonnast, jne. Ka kommunikatsiooniteenistus oli meiega kaasas esimesest hetkest.
Kõrghetkel oli vaktsineerimismeeskonna nimekirjas kuni kakssada inimest ning korraga Tartu vaktsineerimiskeskuses tööl kuni kolmkümmend inimest. Nüüd, mil vaktsineerime kliinikumi peahoones ja Kvartalis, on nimekirjas ligi 140 inimest ning igapäevaselt töötab kuni 20 inimest.
Selleks, et meeskonna iga töölõik toimiks, oli vaja iga detail peensusteni läbi mõelda. Nii tekkisid erinevate valdkondade tiimid ja nende juhid – ravimite eest vastutasid Gerli Mänd ja Tatjana Oolo, vaktsineerimise eest Annika Reiljan, jälgimise eest Reelika Laht, registreerimise eest ja töögraafikute eest Triin Arujõe ja Mari Sööt, varustamise eest Maris Mikksaar ning dokumenteerimine oli Tuuli Laeneste vastutus.
Mis on olnud suurim õnnestumine või see, mis enim heameelt valmistanud?
Esmalt pean suurimaks õnnestumiseks seda, et patsiendid olid meie teenusega rahul, nende positiivne tagasiside kindlasti innustas meid. Kui Tartu linnas peetakse võib-olla tervishoiuteenuste kättesaadavust rohkem iseenesest mõistevaks kui maakondades, siis eredalt jääb meelde, kuidas meid vaktsineerimisbussidega maakondades vastu võeti – inimeste tänu selle eest, et spetsiaalselt nende juurde sõitsime, oli suur. Teiseks õnnestumiseks pean meeskonnatööd ja koostööd. Vaktsineerimismeeskond soovis ühiselt sellesse projekti panustada, mis tekitas südantsoojendava ühtekuuluvustunde. Kolmandaks, eelnevat arvesse võttes pean õnnestumiseks teadmise ja kogemuse saamist. Miski pole võimatu – kui on olemas soov ja meile antakse võimalus, sealhulgas väljaspool kliinikumi, siis saame hakkama.
Kas täna uuesti alustades tuleks midagi teisiti teha?
Kui tänaste teadmistega tuleks kogu vaktsineerimist uuesti alguspunktist koordineerida, siis ma ei teeks midagi teisiti. Suuri väljakutseid oli mitmeid – kasvõi iseenesest otsus rajada eraldi vaktsineerimiskeskus, aga näiteks ka hetk kui keskuses juulikuus avasime ette registreerimiseta vaktsineerimise. Väljakutse oli logistikat veel paremini korraldada ning järjekordi vältida.
Meie kõige suurem eesmärk oli, et patsiendid oleksid rahul ning see õnnestus. Olen väga tänulik, et meie vaktsineerimistegevus nii paljudele korda läks, olen tänulik meile saadetud tänusõnade eest, kolleegide toetuse eest ning aasta lõpus Tartu silmapaistva aasta teo tunnustuse eest. Aitäh!
Kliinikumi Leht
Kliinikumi silmakliinik nimetati Euroopa haruldaste silmahaiguste referentsvõrgustiku täisliikmeks
Jaanuarist 2022 on Tartu Ülikooli Kliinikumi silmakliinik Euroopa haruldaste silmahaiguste referentsvõrgustiku (European Reference Network for Rare Eye Diseases, ERN-Eye) täisliige. ERN-Eye on üle-euroopaline võrgustik, mis ühendab eksperte erinevatest riikidest just haruldaste ja komplekssete silmahaiguste diagnoosimiseks ja käsitlemiseks.
ERN-Eye põhieesmärgid on lihtsustada haruldaste silmahaiguste diagnostikat ning parandada haruldaste silmahaigustega patsientide käsitlust kogu Euroopas, töötada välja üle-euroopalisi ravijuhiseid, soodustada ekspertarvamuse liikumist ühest liikmesriigist teise, kasutada patsiendi hüvanguks teadustööd ning innovatsiooni, toetada kliinilisi uuringuid ja kaardistada haruldaste haiguste epidemioloogilist olukorda. Silmakliiniku juhi dr Mikk Pauklini sõnul muutub nüüd haruldaste silmahaigustega patsientide jaoks käsitlus oluliselt lihtsamaks ja kvaliteetsemaks. „Kliinikumi patsient saab edaspidi parima ekspertarvamuse Euroopa spetsialistidelt kätte siinsamas silmakliinikus. Oleme juba ka enne liikmelisust konsulteerinud ERN-Eye virtuaalkliinikus mitme haigusjuhu osas ning saanud oma patsiendi käsitluse õigsusele kinnituse saanud. Täisliikmelisus aga tagab meile võrdväärse partnerluse ning patsientidele ametlikud võimalused abi küsimiseks läbi meie kliiniku. ERN-Eye ekspertide poole pöördumiseks on vajalik, et patsiendi haigust on eelnevalt koduriigis kõrgeima etapi raviasutuses käsitletud,“ selgitas dr Pauklin.
Haigusjuhtude arutamiseks on Euroopa Komisjon loonud turvalise veebipõhine rakenduse, mille kaudu on võimalik jõuda korraga ekspertideni üle kogu Euroopa nii võrgustikusiseselt kui ka küsida nõu teistelt ERNidelt multidistsiplinaarset lähenemist vajavate haiguste puhul.
Lisaks sellele, et kliinikumi silmakliinikul on nüüdsest parimad võimalused abi küsimiseks, on ka kliinikul endal võimalik konsulteerida teiste riikide haigusjuhte. „Silmakliinik pakub haruldaste silmahaiguste võrgustikus oma ekspertiisi. Meil on näiteks Euroopa tasemel tugevaid spetsialiste Stargardti tõve alal – 2017. aastal kaitses sel teemal oma doktoritöö dr Kalev Nõupuu. Ühtlasi on dr Maris Oll käinud end täiendamas Stargardti tõve põhjuse, ABCA4 geeni, esimese kirjeldaja professor Rando Allikmetsa juures Columbia Ülikoolis New York’is. Vähemtähtis ei ole ka see, et silmakliinikus tegeletakse ainsana Eestis kongenitaalse glaukoomi operatiivse raviga, mida viib läbi dr Marko Pastak,“ tõi silmakliiniku juhataja välja, rääkides silmakliiniku-poolsest panusest referentsvõrgustikku. Ta lisas, et dr Laura Mauring viibis ka ERN-Eye esimese medical fellowna üheaastase fellowshipi käigus haruldaste geneetiliste silmahaiguste keskuses.
Kliinikumi silmakliinikus on suurt rõhk ka haruldaste silmahaiguste geneetilisel testimisel, mis on tänapäeval korrektse diagnoosi panemiseks standard. Seetõttu koolitatakse välja ka Eesti esimest oftalmoloog-geneetikut.
Euroopas on kokku 24 erinevat referentsvõrgustikku (ERN), millest üks, ERN-Eye, on loodud spetsiifiliselt haruldastele ja komplekssetele silmahaigustele. Tartu Ülikooli Kliinikumil on liikmelisus 20 erinevas ERNis, sealhulgas täisliikmelisus 5 ERNis ning koostööpartnerlus 15 ERNis. Silmakliinik esitas avalduse Euroopa haruldaste silmahaiguste referentsvõrgustiku täisliikmeks saamiseks 2019. aastal ning pärast positiivse vastuse saamist ERN-Eye koordinaatorkeskuselt, Euroopa Komisjonilt ning sõltumatult hindamisasutuselt, on kahe aasta pikkune töö on vilja kandnud – 2021. detsembri lõpus kiitis taotluse heaks Euroopa Komisjoni liikmesriikide nõukogu (Board of Member states, BoMS), mis koosneb Euroopa Liidu riikide sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumide esindajatest. Kliinikumi silmakliiniku ERN-Eye täisliikmelisus jõustus 1. jaanuaril 2022.
Kommentaar, dr Laura Mauring
Haigus on haruldane, kui selle esinemissagedus on 1:2000 või harvem. Haruldasi silmahaigusi on aga teada üle 900 ning enamikul neist on geneetiline põhjus. Kuigi üksiku haiguse esinemissagedus on madal, siis patsiente erinevate haruldaste silmahaigustega on siiski arvukalt, ka Eestis. Haruldased silmahaigused on lapse- ja noores täiskasvanueas nägemispuude ning pimeduse peamine põhjus. Selle tõttu on nendel haigustel oluline mõju perekondadele ja tervishoiu- ning sotsiaalsetele tugisüsteemidele. Haruldase haigusega patsientide käsitluse parandamiseks ning teadustöö arendamiseks piisava hulga patsientidega on oluline keskuste ja riikidevahelise informatsiooni jagamine, mida ERN-Eye võrgustik võimaldab ning hõlbustab.
Kliinikumi verekeskus pälvis ISO akrediteeringu
Tartu Ülikooli Kliinikumi verekeskus akrediteeriti 2021. aasta lõpus vastavalt ISO 15189:2012 standardi “Kvaliteedi ja kompetentsi erinõuded meditsiinilaboritele” nõuetele. Akrediteerimine hõlmas kõiki verekeskuse laboreid: verekabinetti, patsientide ja doonorite laborit.
„Akrediteering kinnitab, et verekeskuse laborite metoodikad vastavad rahvusvahelisele standardile. Akrediteeringu pälvisid kõik hindamiseks esitatud metoodikad. ISO akrediteeringu taotlemine ja akrediteerimise ulatuse valik oli verekeskuse enda otsus,“ selgitas verekeskuse ülemarst dr Helve König.
Verekeskus sai ISO 15189:2012 akrediteeringu esmakordselt. „Valmistasime akrediteerimiseks põhjalikult ette juba mitmed aastad eesmärgiga lasta hinnata koheselt kõiki erinevaid verekeskuse laboreid. Saime hindamise käigus kinnituse, et verekeskuses on toimiv kvaliteedisüsteem, mis vastab standardi nõuetele. Hindamisel pälvis tunnustust meie kompetentne ja väljaõpetatud personal ning standardsete verifitseeritud meetodite kasutamine, asjakohane sisekontroll ning varustatus kõigi tööks vajalike seadmetega,“ toob välja verekeskuse kvaliteedijuht Merle Keps.
Verekeskuses on igal aastal vereloovutusi üle 15 000, eelmisel aastal oli vereloovutusi 15 439. „Analüüside kvaliteet on oluline nii doonorile kui patsiendile. Doonorile on tähtis teadmine, et tema veri on korrektselt uuritud kinnitatud meetodite alusel. Patsiendile on omakorda tähtis kindlustunne, et haiglasse tulles tehakse nõuetele vastavalt immunohematoloogilised uuringud ja vereülekannet vajades antakse ülekandeks sobiv veri,“ sõnas dr König.
ISO akrediteeringu tulemused on kehtivad viis aastat, Eesti Akrediteerimiskeskus viib iga-aastaselt läbi vahehindamisi.
Merle Keps kirjeldab akrediteerimisprotsessi: „Kaudselt hakkasid ettevalmistused akrediteerimiseks juba viis aastat tagasi peale kolimist uutesse ruumidesse. Alustasime analüüside tegemist automaatanalüsaatoritel ja kvaliteedi käsiraamatu täiendamist. Akrediteerimine motiveerib meid tegutsema veel paremini. Akrediteeringu pälvisid kõik meie peamised analüüsimeetodid, edaspidi saame laiendada hinnatavate meetodite arvu. Akrediteerimiseks ettevalmistumine oli meeskonnatöö, millesse panustasid kõik kolleegid verekeskusest. Tahaksin siinkohal tänada ka kolleege ühendlaborist, eriti Kai Jõersi, suure abi eest.“
Liina Raju
Kas ateroskleroosi võivad põhjustada lennuliiklusele sarnaselt toimivad geenivõrgustikud?
Tartu Ülikooli Kliinikumi teadlaste osalusel läbi viidud uuring näitab, et ligi 60 protsenti südame isheemiatõvega seotud riskist võib põhjustada mitmes elundis paiknevate geenivõrgustike aktiivsus, mida reguleerivad rasva metaboliseerivad hormoonid. See on peamine järeldus, milleni jõuti ligi 20 aastat tagasi sisetunde ajel alanud uuringuga, mis kaasas sadu Eesti päritolu südame isheemiatõvega patsiente. Uuringu eestvedajateks olid Mount Sinai Icahni meditsiiniülikooli teadlased, koostöös Karolinska Instituudi ja Tartu Ülikooli Kliinikumiga.
„On teada tõsiasi, et südame isheemiatõve vallandajaks on ainevahetuse häired. Meie uuringute põhjal võib teha järelduse, et seda suhet saab kõige paremini selgitada keerukate mitmes elundis paiknevate regulatoorsete geenivõrgustikega, mis meenutavad rahvusvahelise lennuliikluse kujutamiseks kasutatavaid kaarte transiitlennujaamade ja neid läbivate lennuliinidega,“ ütles geneetika ja geeniteaduse ning kardioloogia professor dr Johan L.M. Björkegren, kes on ajakirjas Nature Cardiovascular Research avaldatud uuringu üks juhtivautoreid. „Loodame, et nende võrgustike kaardid annavad teadlastele kardiovaskulaarse haigusega võitlemiseks ja täpsema ning individuaalsema ravi välja töötamiseks vajaliku raamistiku.“
Südame isheemiatõbi tekib ainevahetuse häirete tagajärjel, mis põhjustavad kolesterooli ja teiste ainete kuhjumise ning pärgarterite ummistuse. Selle tagajärjel võib tekkida südamelihase infarkt või insult. Riskitegurid nagu kõrge kolesteroolitase, kõrge vererõhk ja rasvumine võivad mõjutada erinevaid elundeid. Kuigi uusimad uuringud on näidanud, et umbes 20 protsenti haigusega seotud riskidest võib olla seotud väikeste erinevustega inimese DNA järjestuses, on väga vähe teada selle kohta, kuidas need erinevused võivad mõjutada geenide aktiivust, viies südame isheemiatõve tekkeni.
Et sellele küsimusele vastust leida, uurisid teadlased geenide aktiivsust seitsmest erinevast koest võetud proovides. Proovid koguti 850 Eesti patsiendilt südameoperatsioonide ajal ning patsiendid osalesid Stockholm-Tartu Atherosclerosis Reverse Network Engineering Task (STARNET) uuringus. 600 patsiendil esines isheemiline südamehaigus (pärgarterite ateroskleroos), samas kui ülejäänud 250 patsiendil seda ei esinenud. Koeproove kogusid Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekliiniku kardiokirurgia osakonna juhataja dr Arno Ruusalepa, PhD, töörühma teadlased. „Alustasime STARNET projekti koostöös prof Björkegreniga juba 2007. aastal ning see kestab siiani, luues juba aastaid kõrgel tasemel uut teadmist,“ kommenteeris dr Arno Ruusalepp.
Geenide aktiivsust analüüsiti vere, maksa, skeletilihase, kõhurasva ja nahaaluse rasva ning kahest erinevast asukohast võetud südamearterite seinte kudede proovidest.
„Meie kogutud biopsiatest on eraldatud RNA ja see on sekveneeritud, ehk siis saame teada täpselt milliseid valke on DNA pealt antud haigel antud kudedes sünteesitud. Geenide aktiivsuse määramiseks mõõdeti igas koeproovis leiduvate RNA molekulide taset. Põhimõtteliselt sisaldavad need RNA molekulid koopiaid DNA juhistest, mille alusel sünteesitakse elu säilitavaid valke ning teisi RNA molekule, mis on meie geenidesse kodeeritud,“ selgitas südamekliiniku kardiokirurgia osakonna juhataja.
Uurimismeeskond koosnes teadlastest üle kogu maailma, katsetades erinevaid võimalikke seoseid geenide aktiivsuse ja südame isheemiatõve väljakujunemise vahel. Esialgsed tulemused toetasid eelnevaid leide, mille kohaselt teatud kudedest pärinevate üksikute geenide aktiivsus võib olla seotud erinevate kardiometaboolsete häiretega ning südame isheemiatõvega. Näiteks esines südame isheemiatõvega patsientide maksarakkudes võrreldes kontrollrühmaga rohkem muutusi nende geenide aktiivsuses, mis kontrollivad kolesterooli tootmist. Samas ei selgitanud need tulemused täielikult, kuidas nende geenide kombineeritud aktiivsus viis südame isheemiatõve tekkeni.
Teadlased kasutasid kõrgtasemel arvutiprogramme, testimaks kõigi haigusega seotud geenide aktiivsuse grupeerimist erinevates kombinatsioonides. Seejärel kontrolliti nende võrgustike paikapidavust varasemalt avaldatud uuringutest pärinevate andmete abil.
Läbiviidud uuringust selgus, et varasemates uuringutes kirjeldatud 20 protsendile lisaks on veel 54–60 protsenti südame isheemiatõve riskist selgitatav 224 sellise geeniregulatsiooni võrgustiku olemasoluga ning et paljud neist võrgustikest võivad aidata selgitada ka ateroskleroosi erinevate raskusastmete esinemist erinevatel inimestel. 135 nendest võrgustikest paiknesid üht tüüpi koes, samas kui ülejäänud 89 koordineerisid geenide aktiivsust mitmes erinevas koes.
Kõige suurem mõju näis olevat kudedevahelistel võrgustikel. Nende mõju haiguse riskile oli keskmiselt kolm korda suurem kui ühes koes paiknevatel võrgustikel. Üks näide mitmes koes paiknevast võrgustikust on GRN165, mis leiti põhjustavat 4.1 protsenti südameisheemiatõve riskist ning koosneb 709 geenist, mis paiknevad arterite seintes ja nahaaluses rasvkoes. „Selgus, et geenivõrgustike toimimine on sarnane lennuliikluse mudelitele. Sarnaselt viivitusele transiitlennujaamas, mis võib häirida kogu riigi lennuliiklust, võib väike muutus oluliste geenide aktiivsuses häirida teiste geenide aktiivsust ülejäänud kehas,“ ütles dr Ruusalepp.
Analüüsist nähtus ka, et mitmes organis paiknevate võrgustike koordineerimisel on võtmeroll hormoonidel, mis aitavad rasvarakkudel teiste elundite – eriti maksaga – suhelda. Seda hüpoteesi toetasid osaliselt katsed hiirtega, kus nähti, et osade selliste hormoonide süstimine põhjustas vere rasva ja suhkru tasemete muutusi.
Uurimismeeskond on loonud kodulehe, kus teadlased saavad kontrollida, kas neid huvitav geen võib nende võrgustike koosseisu kuuluda (starnet.mssm.edu). „See on maailmas suhteliselt ainulaadne andmebaas pärgarterite ateroskleroosi geneetilise tausta uurimiseks, kus saab võrrelda erinevate kudede geeniekspressiooni ühe kompleksse haiguse korral,“ sõnas dr Ruusalepp.
Viide artiklile ajakirjas Nature Cardiovascular Research: https://www.nature.com/articles/s44161-021-00009-1
Kliinikumi Leht
Videotorakoskoopilised operatsioonid on saanud valdavaks kopsuvähi patsientide ravis
Kirurgiliselt ravitavate kopsuvähijuhtumite osakaal on hetkel Eestis 20% kõigist kopsuvähijuhtumitest, kirjutab Tartu Ülikooli Kliinikumi kopsukliiniku torakaalkirurgia ja kopsusiirdamise osakonna juhata dr Tanel Laisaar Eesti torakaalkirurgiat tutvustavas ülevaateartiklis, mis ilmus ajakirjas Journal of Thoracic Disease. Seejuures on kopsusagara eemaldamiste osakaal tõusnud 53 protsendilt 76 protsendini, samal ajal kui kogu kopsu eemaldamiste osakaal on langenud 28%-lt 8 protsendini.
Videotorakoskoopiline juurdepääsutee on saanud valdavaks kopsuvähi patsientide kirurgilises ravis. Alates 2006. aastast on kliinikumis viidud läbi lobektoomiaid, mis on koos lümfadenektoomiaga kopsuvähi standardoperatsiooniks, võimalusel torakoskoopiliselt. Tänu minimaalinvasiivse kirurgia jätkuvale arengule teostati 2018. aastal videotorakoskoopiliselt ka esimene mansett-lobektoomia. Aastatel 2005–2015 kasvas oluliselt kirurgiliselt ravitud kopsuvähijuhtumite osakaal kogu Eestis. Samal ajal on kopsuvähi patsientide elulemus märgatavalt tõusnud, mille üheks põhjuseks ongi kirurgilise ravi rakendamine.
Aastal 2020 viidi Eestis läbi 239 kopsuvähi operatsiooni, millest 170 olid (bi)lobektoomiad ning 16 lobektoomiatest olid mansett-lobektoomiad. 225 juhul oli tegemist R0-resektsiooniga. Videotorakoskoopilist kirurgiat kaalutakse kõigi kopsuvähi patsientide ravimeetodina ning seda kasutatakse regulaarselt I ja II staadiumi kopsuvähi raviks.
Torakaalkirurgide teadustöös on hetkel põhifookuses kopsuvähi sõeluuringu käivitamise teostatavus. Pikemalt arutletakse sel teemal 1.–2. veebruaril toimuval konverentsil Kliinik 2022.
Allikas: Journal of Thoracic Disease, Thoracic surgery in Estonia, Tanel Laisaar
Kliinikumil on valminud statistika töölaud
Kliinikumi töötajatel on nüüdsest võimalik kasutada uudset statistika töölauda, mis annab kiire ja mugavalt kasutatava võimaluse kliinikumi tegevusest ülevaate saamiseks. Kõiki andmeid on võimalik kuvada nii ülevaatlike graafikute kui ka tabelitena. Hetkel on töölaual kättesaadav informatsioon 2017–2020 aasta tegevuse kohta. 2021. aasta andmed lisanduvad jaanuari lõpuks pärast nende kontrollimist.
Töölaualt on leitavad kliinikumi üldandmed, töötajate statistika, teadus- ja arendustöö statistika ning üldised andmed ravitöö kohta. „Statistika töölaud (ingl dashboard) on kiiresti levinud andmete kuvamise viis, mida kasutavad järjest enamad organisatsioonid ja asutused. Meie töölaud sündis Tartu Ülikooli eeskujul ja heas koostöös ülikooli andmetöötluse spetsialistidega. Personali, koolituste, teadus- ja ravitöö andmed pole kliinikumis varem selliselt kuvatavad ja analüüsitavad olnud. Minu teada oleme esimene Eesti haigla, kus selline töölaud kasutusele tuleb,“ sõnas kliinikumi teadus- ja arendusjuht professor Joel Starkopf.
Töötajate statistika võimaldab nii kliinikumi kohta tervikuna kui ka üksuste kaupa analüüsida ametikohtade jaotust, töötajate haridust ja vanuselist koosseisu. Samuti on töölaual võimalik saada detailne ülevaade töötajate poolt läbitud koolitustest.
Teadus- ja arendustöö rubriigis esitatakse andmed publikatsioonide, alustatud ja aktiivsete teadusuuringute ning töötajate rahvusvahelist mõjukust näitavate avaldatud publikatsioonide viidatavuse kohta erinevates andmebaasides.
Ravitöö andmed pärinevad eHL andmebaasist ning töölaualt leiab andmed statsionaarse ravi, päevaravi, ambulatoorse ravi ja erakorralise meditsiini kohta. Andmeid on võimalik otsida iga struktuuriüksuse kohta eraldi, nii valdkonna, kliiniku kui ka osakonna tasandil ning kuvatavaid graafikuid on võimalik hõlpsasti alla laadida. Nii on võimalik näiteks statsionaarse ravitöö osas vaadelda nii kliiniku patsientide arvu, voodihõivet, ravikestust kui ka haiglasuremust. „Statistika töölaud hõlbustab oluliselt struktuuriüksuste aasta-aruannete koostamist,“ kinnitas prof Starkopf. Detailseid ravitöö andmeid saab jätkuvalt vaadata BI aruannetest.
Statistika töölaud on kättesaadav kliinikumi sisevõrgust. Pärast kasutuskindluse testimist saab töölaud kättesaadavaks ka kliinikumi kodulehel.
Liina Raju
Kliinikumi ämmaemandad on hinnatud koostööpartnerid
2020. aasta sügisel otsustasid Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku ämmaemandad korraldada töö ümber nii, et Tartusse tekiks logistiliselt laiem ämmaemandate teenuste võrgustik ja paraneks teenuse kättesaadavus. Lisaks oli üks eesmärkidest juurutada senisest rohkem kogukonna ämmaemandust, mis ei pea tingimata olema seotud haigla või selle lähedusega.
Naistekliiniku ülemämmaemanda Pille Teesalu sõnul täituvad nüüd, veidi rohkem kui aasta aega hiljem, ämmaemandate vastuvõtud ja koduvisiitide kutsed kiirelt ja täies ulatuses. „Ämmaemandusabi teenus Tartu Tervisekeskuses Annelinnas on väga paljudele rasedatele ja juba sünnitanud emadele logistiliselt mugavam kui Maarjamõisas käimine. Kliinikumi ämmaemandate pädevus on tervisekeskuses kõrgelt hinnatud nii patsientide kui ka perearstide poolt ning meil on väga hea meel tajuda patsientide usaldust,“ ütles ülemämmaemand.
Ämmaemand Marrit Kanna kinnitab, et usaldus tekitab naistes turvatunnet. „Soovime tagada personaalset kontakti, et naine saaks olla muutusterohketel hetkedel kontaktis juba tuttava ämmaemandaga. Ja seda kõikide teenuste puhul – olgu selleks raseduse jälgimine, gestatsioondiabeedi ja raseduskriisi nõustamine, vastsündinu hoolduse küsimused, imetamisnõustamine, sünnitusjärgne kodusvisiit,“ rääkis Marrit Kanna, kes on töötanud kogukonna ämmaemandana ka Inglismaal.
Loetelu viimane teenus – ämmaemandate kodusvisiit on Tartus ja selle lähivaldades korraldatud unikaalselt kogu Eestis. See tähendab, et sünnitusjärgseid koduvisiite viivad läbi ämmaemandad ja seda lapse sündimise järgselt kahel korral kuus – esimesel või teisel päeval pärast kojuminemist ning neljateistkümnendal päeval. Perearsti juurde teevad ema ja beebi visiidi alles esimesel elukuul. „Ämmaemandatel on pädevus vastsündinu ja ema hindamiseks. Ühtlasi on meil koduvisiitideks eraldi spetsialiseerunud meeskond ning peame oluliseks, et meie teenus ei ole ainult vajadusepõhine, vaid järjepidev ja kokkulepitud süsteem. Koduvisiidid vähendavad sünnitusosakonna, aga ka perearstikeskuse koormust. Kui 2014. aastal alustasime sünnitusjärgsete kodusviitide pilootprojekti, siis tänaseks on süsteem juurdunud ja igapäevaselt kaks ämmaemandat n-ö sõidus. Linnakodanikud tunnevad beebi juurde teel oleva ämmaemanda ära meie Kureauto järgi,“ rääkis Pille Teesalu.
Kodustes tingimustes võib visiitide aeg ulatuda poolest tunnist kuni kahe tunnini. „Saame kodustes oludes naist toetada ja õpetada ning ühtlasi juhtida tähelepanu teemadele, mida vahel ei osata ise küsida,“ ütles Marrit Kanna, kes on sünnitusjärgsete kodusvisiitide üks eestvedajatest ja läbiviijatest. Ta kirjeldab, et kodune olustik ja õhkkond on toetav ka näiteks imetamisel julgustamisel, aga ka hea teiste praktiliste murede tõstatamiseks, mis sünnitusosakonnast koju minnes naist oodata võivad. „Kahjuks, tuleb vahel ette ka olukordi, mil ämmaemand lisaks naise ja lapse toetamisele peab juhtima tähelepanu ka nende turvalisusele olmetingimuste või peresuhete tõttu kuni selleni, et vajadusel kaasatakse teised ametkonnad. Õnneks on neid olukordi vähe ning meie esimene roll on ikkagi olla olemas ja toetada ema ja last,“ kirjeldas Marrit Kanna. Just toetamise eesmärgil on emadel võimalus ka ämmaemandale mistahes ajal helistada.
Lisaks naistekliinikule pakuvad kliinikumi ämmaemandad iseseisvaid vastuvõtte koostöölepingute alusel kolmeteistkümne perearsti nimistu naistele. Neist neli perearsti asuvad L. Puusepa 1a tervisekeskuses, üheksa Tartu Tervisekeskuses. „Meie koostöö perearstidega sujub hästi ning tagasiside põhjal teame, et ämmaemandate sünnitusjärgsed koduvisiidid võimaldavad lahendada ära mitmeid vastsündinule omased mured – näiteks hooldus, lööbed, imetamine – selleks ajaks, kui ema lapsega perearsti juurde visiidi teeb,“ vahendas ülemämmaemand. Ta rõhutab, et sünnitusejärgselt kuulub arusaadavalt enim tähelepanu lapsele, mistõttu on ämmaemanda ülesanne ka ema tervise jälgimine.
Tartu Ülikooli Kliinikumi ämmaemandate iseseasvad vastuvõtud Tartu Tervisekeskuses toimuvad esmaspäevast reedeni kell 8:00–18:00, ruumides 125 ja 126. Vastuvõtuaega saab broneerida kliinikumi etteregistreerimiskeskuse telefonil 731 9100, kliinikumi kodulehel, patsientidportaalis ePatsient või üleriiklikus digiregistratuuris.
Dr Anu Starkopf jard Ann Starkopf, OÜ Perearst Anu Starkopfi perearstid:
Annelinna esmatasandi tervisekeskuse perearstide ühisel otsusel alustasime 2020. aasta sügisel koostööd Tartu Ülikooli Kliinikumi ämmaemandatega, sest soovisime oma patsientidele pakkuda mitmekülgset ja kõrge kvaliteediga ämmaemandusteenust. Aruteludes leidsime, et meil endil on keeruline ühte ämmaemandat tööle võttes tagada kogu teenuste paketti, hoida ämmaemanda kvalifikatsiooni ja teenuse kvaliteeti. Perearstid koos pereõdedega on siiani ise aastaid edukalt jälginud sünnitusmajast koju tulevaid vastsündinuid ja nende emasid. Perearstidena eeldasime, et uus teenus võiks pakkuda siis midagi kvaliteedis ja patsiendikesksuses juurde. Perearstide ootused ämmaemandate teenusele olid: ravijuhendile vastav vastsündinute jälgimine; põhjalikum emade rinnaga toitmise nõustamine; emade füüsilisele ja vaimsele tervisele suurema tähelepanu pööramine; paindlik, vajaduspõhine visiitide arv; korrektne teenuse dokumenteerimine; võimalikult lihtne infovahetus ja arveldamine.
Ämmaemandate poolt pakuti välja, et vastsündinute jälgimine esimestel nädalatel võiks toimuda põhiliselt koduvisiitidena. Kuna tervisekeskuste ämmaemandusteenuse välja arendamisel on hetkel kasutusel erinevad mudelid ja koostöö vormid, siis koostööd planeerides tekkisid ka Annelinna tervisekeskuse perearstide ette mitmed olulised küsimused: kas ämmaemandusteenuse kaasamine võtab perearstidelt-pereõdedelt ära seni hästi toiminud töölõigu? Kas võib katkeda hea side peredega, kui esmaseid visiite vastsündinutele ei tee perearsti meeskond? Kas ämmaemanda koduvisiidid on mugavusteenus või hoopis uus arenenud riikidele omane kvaliteedimärk? Perearstid ja pereõed on ülekoormatud üha uute ülesannetega (sõeluuringud, ennetus, pandeemia, vaimse tervise häiretega patsiendid) ja vabaneb lisaaega? Kas kehtib seos: terve laps=rõõmsad vanemad=tööst rõõmu tundvad meedikud?
Kuna tervisekeskused kasutavad erinevaid mudeleid ja koostöövorme, pidasime juba koostöö alguses vajalikuks uurida patsientide rahulolu ning koguda nende tagasisidet. Selleks viisime läbi retrospektiivse anonüümse küsitlusuuringu Annelinna tervisekeskuse 9 nimistu vastsündinute emade hulgas ajavahemikus 1.11.2020–31.10.2021. Valimisse kuulusid äsja sünnitanud naised, kelle juures ämmaemand oli käinud koduvisiiti tegemas. Ankeedile vastas 70 naist vanuses 21–42 aastat.
Ämmaemandate visiidi kvaliteeti palusime hinnata skaalal 1–10. Uuringu tulemustest selgus, et keskmine hinne ämmaemandatele oli koguni 9,9.
Kokkuvõtteks võib kindlasti öelda, et sisuline koostöö perearstide ja kliinikumi ämmaemandate vahel on sujunud väga hästi. Täname kõiki kliinikumi ämmaemandusteenuse väljatöötamisse panustanud kolleege. Eesti erinevates paikades on kasutusel erinevad ämmaemandusteenuse mudelid ja see võikski olla paindlik, eriti maapiirkondades, kui tagatakse kvaliteetne teenus. Me väga loodame, et arvestades emade tagasisidet, saame väita, et meiega koostööd tegevate ämmaemandate hea töö ei ole pelgalt mugavusteenus, vaid hea kvaliteedimärgiga tervisekeskuse lisateenus, mis on omane kõrge tasemega esmatasandile.
Riigi tasandil vajaks veel parandamist ämmaemandusteenuse arveldamise põhimõtete ülevaatamine, seda nii hinnastamise kui arvete esitamise ühtlustamiseks ja lihtsustamiseks.
Näiteid patsientide tagasisidest:
- Ämmaemand vastas lahkesti kõikidele küsimustele
- Koduvisiit on hea, eriti kui ise taastud keisrilõikest või raskest sünnitusest
- Ämmaemand oli toetav ja õpetas vajalikke asju juurde
- Ämmaemand küsis üle kõik teemad, mille peale ise ei jõudnud veel mõelda või mille peale pärast sünnitust lihtsalt ei tule
- Väikese beebiga on keeruline kohe kuskile minna
- Ei pidanud otsima lapsehoidjat teisele lapsele
- Murede korral võis ämmaemandale alati helistada!
- Tähelepanelik, toetav, sõbralik suhtlus emaga
- Turvatunde/kindlustunde tekkimine esmassünnitajatel!
- Keisrilõikega sünnitajal võeti kodus niidid välja
Parimad kolleegid on dr Eda-Ann Värimäe ja Rainis Kolga
Tartu Ülikooli Kliinikum on 2016. aastast andnud välja kliinilise eetika komitee liikme dr Ain Kaare ettepanekul parima kolleegi preemiat. 2021. aastal muutis kliinikumi juhatus kliinilise eetika komitee ettepanekul parima kolleegi preemia statuuti nii, et seda oleks võimalik välja anda kõikide struktuuriüksuste töötajatele, v. a juhtidele. “Parim kolleeg” tiitliga tunnustatakse häid erialade vahelisi kollegiaalseid suhteid ning parimad kolleegid nimetatakse eelmise aasta laureaatide poolt.
2021. aastal valiti parimateks kolleegideks Tartu Ülikooli Kliinikumis dr Eda-Ann Värimäe kirurgiakliinikust ning Rainis Kolga informaatikateenistusest.
2020. aasta kolleegipreemia laureaadi dr Piret Laidre sõnul on iseenesestmõistetavalt kõikidel headel kolleegidel sellised omadused nagu tarkus, töökus, lahkus ja hoolivus. Ning neile on antud ka palju muud inimlikult ilusat. Parimal kolleegil peab aga olema lisaks veel midagi, mida sõnadesse panna on raske. Nii nagu dr Eda-Ann Värimäe puhul: „On eelmise sajandi 80ndate keskpaik. Öövalve Maarjamõisa uue maja 6. korrusel. Kamp õe tööd tegevaid tudengeid jõuavad ühisele järeldusele, et parim aeg valveks on just koos selle doktoriga. Nii et, palun, võta vastu veidi hilinenud tänusõnad kõigi toonaste õdede ja praeguste arstide poolt, väga armastatud dr Värimäe! Sinuga koos oli nii hea ja lihtne valvata!“
2020. aasta teine kolleegipreemia laureaat Pille Tammur toob välja, et kui digimaailm töötab, siis ei panda isegi tähele, et see olemas on. Kui aga tekib väikseimgi tõrge, siis on pahandus suur. „Meie IT-s töötab palju suurepäraseid inimesi ning Rainis Kolga on olnud suurepäraseks parimaks kolleegiks,“ sõnas Pille Tammur. Ta meenutab: „Umbes 10 aastat tagasi ühel suvisel puhkusepäeval seisin jalgupidi Emajões ja rääkisin uue IT-poisiga. Ma ei olnud just üleliia optimistlik, sest senised kogemused olid nii ja naa. Aga selle uue poisiga pidasin sel ja lähipäevil maha veel mitu kõnet ja minus tärkas lootus, et nüüd ehk … Tegelikult läks veel palju palju paremini. Rainis Kolga näol saime endale IT-poole partneri, kes suudab süveneda, sisse elada, kaasa mõelda ja mulle on tunne, et mõnikord ka silmist lugeda ja lahendada nii väga spetsiifilisi kui ka äärmiselt laia probleemide spektrit. Ja kogu selles virrvarris suudab ta jääda äärmiselt toredaks ja vahvaks kolleegiks, kelle käest julgeb küsida ka neid ürgrumalaid küsimusi, mida vahest ikka tuleb küsida, kui on vaja tegeleda endale võõra maailmaga. Alati saab ka väga asjaliku ja arusaadavas keeles vastuse. Samuti ei saa jätta mainimata, et Rainisel on üks väga tülikas „puudus“ – kui mingi suuremat sorti probleemi lahendamisel tundub, et seekord läheb küll nii, et tuleb alla anda, siis Rainis on allaandjate reas viimane ja reeglina lahendab selle, mis lahendamist vajab.“
Kliinikumi Leht
2021. aasta üllatas meid jälle
Eelmise aasta lõpus möödunule tagasi vaadates tundus aasta olevat pöörane ja ettearvamatu. Täna, 2021. aasta detsembris tagasi vaadates, ei iseloomustaks ma aastat mitte kui pöörane, vaid kui ebatäiuslik torm. Kui 2020. aastal tundus, et COVID-19 pandeemia on selline torm, mis purustab kõik, siis nüüdseks on meile selge, et pandeemia ei ole kõikepurustav ning kiirelt mööduv. Samas ei ole võimalik seda ka praeguseks teadaolevate vahenditega lihtsalt lahendada.
Kolm lainet ja kolm plaanilise ravitöö taastamise pingutust. Ühelt poolt tundub, et oleme juba vilunud ning harjunud COVID-19 haigusega elama, teisalt oleme lõplikult tüdinud. Kahjuks ei tea me endiselt, kas elame uues reaalsuses või saab loota selle lõppemisele. Üks on kindel – teie, kliinikumi töötajad, olete olnud professionaalsed ja teinud pandeemia läbimise iga uue laine puhul võimalikuks. See ei ole olnud kerge ning on nõudnud endiselt rutiinsetest tegevustest välja astumist. Me kindlasti ei tea, millal pandeemia lõppeb, ent kogemus on näidanud, et ükskõik, mis tuleb, me saame üheskoos sellega hakkama.
Kliinikumi ravi rahastamise leping on täidetud nii hästi kui see ühel aastal kahe laine tingimustes võimalik oli. Aitäh teile. Kliinikum on lahendanud kriisi, ent jätkuvalt pidanud prioriteediks ka teiste, mitte pandeemiaga seotud patsientide ravimist kuni selleni, et on terve aasta vältel olnud ka vaktsineerimise eestvedaja elanikkonna seas.
Meie panust on märgatud – tervishoiusektori tegemised, rõõmud ja mured ei ole kunagi varem olnud sellise tähelepanu keskmes. Juba ainuüksi see annab positiivse ootuse ja lootuse tuleviku osas. Olgu selleks siis arutelud, kui palju inimesi vajab Eesti tervishoid, milline on parim tervishoiu rahastamise mudel või kuidas väärtustada õpetamist tervishoius.
Head töötajad! Soovin, et teil oleks pühade ajal kasvõi korraks võimalus aeg maha võtta. Veetke aega oma lähedastega, veetke aega looduses. Me ju kõik unistame endisest maailmast COVID-19 pandeemiata. Uus aasta aga algab uute väljakutsetega. Olles küll jällegi kogemuste võrra rikkamad, peame teadvustama, et maailm võib, aga ei pruugi, meid taaskord üllatada.
Selle teadmisega tuleb õppida elama ja seda teadmist tuleb aktsepteerida. Nii saavutame me vaimse tasakaalu.
Kaunist ja rahulikku pühadeaega!
Priit Perens
Juhatuse esimees
Anestesioloogia ja intensiivravi kliinik valmistub operatsioonivõimekuse suurendamiseks
Dr Juri Karjagin on juhtinud anestesioloogia ja intensiivravi kliinikut alates 2021. aasta märtsist. Kliinikumi Leht vaatas koos temaga tagasi möödunud aastale ning samuti uude aastasse.
Milline oli teie jaoks esimene aasta kliiniku juhina?
Aasta on möödunud COVID-19 tähe all, suurimad väljakutsed on olnud seotud intensiivravi tagamisega nii COVID-19 patsientidele kui ka kõigile teistele intensiivravi patsientidele. Oleme toime tulnud personali suure vastutulelikkuse arvelt, suur tänu siinkohal kõigile! Suutsime tagada abi kõikidele patsientidele, kes seda vajasid ning ei pidanud väga ranget triaaži rakendama, intensiivravile pääseti tavapäraste kriteeriumitega.
Millised on kõige olulisemad plaanid 2022. aastaks?
2022. aasta on ettevalmistav aasta suuremateks ümberkorraldusteks seoses uute ravikorpuste valmimisega. L. Puusepa 8 hoonesse lisanduvad lastekliinik, kõrvakliinik, suureneb operatsiooniploki tubade arv. Lastekliiniku kolimine toob muudatusi lasteintensiivravi osakonna töösse ning samuti erakorralise meditsiini osakonna (EMO) töösse. EMOsse lisanduvad laste mittekirurgilised erialad. Plaanis on ka EMOsse sissepääsu süsteemi muutus – patsiendid saabuvad ootealale, läbivad seejärel triaažikabineti ning suunatakse seejärel erakorralise meditsiini osakonna vastavasse osasse. Kiirabiga saabuvate patsientide puhul jääb skeem samasuguseks nagu praegu on. Lasteintensiivravi osakonna kolimine parandab patsientide liikumist ja logistikat. Hetkel tuuakse lapsi kiirabiga kõrvalmajast uuringutele, kolimise järgselt peaks päevas tehtavate uuringute arv kasvama. Lasteintensiivravi osakonna personali saab edaspidi kaasata laste anesteesiate läbiviimisel.
M-korpuse lisandumine tähendab võimalust parandada erakorralise kirurgilise töö võimekust. Operatsioonitubade arvu suurenemine tähendab samas, et vajame rohkem personali – arste, õdesid, hooldajaid. Tahaks uskuda, et pakutava teenuse kvaliteet ja patsientide rahulolu tõuseb. Kõrva-nina-kurgu operatsioonitoad saavad olema nende kliiniku pinnal, C-korpuse kolmes operatsioonitoas. Suureneb ärkamisruumi voodite arv, tekib ka suurem ettevalmistusruum. Paranevad jälgimisvõimalused nii anesteesias toimunud kui lokaalse tuimestusega läbi viidud operatsioonidele.
Rääkides uutest ravivõimalustest, teeb head tööd kliinilise toitmisravi meeskond, luues programmi, mille alusel kõik, kes vajavad kliinilise toitmisspetsialisti nõu, saavad seda. Eesmärk on parandada patsientide ravitulemust. Plaanis on soetada kaudne kalorimeeter, mis mõõdab patsientide kalorite vajadust ning võimaldab sättida toitmisvajadust.
Üheks eesseisvaks arenduseks on e-intensiivravi kasutusele võtmine, alustame sellega I või II kvartalis kõigepealt 2. intensiivravi osakonnas, seal on selleks valmisolek juba loodud. E-intensiivraviga on löökrühm juba rohkem kui aasta tööd teinud, ühtlasi tegime koostööd ka Põhja-Eesti Regionaalhaiglaga. Projekt osutus keerulisemaks, kui me alguses arvasime, nii meile kui IT-partneritele. Loodame E-intensiivravi kasutusele võtmisest suurt edasiminekut andmete kvaliteedi osas ja andmete töötlusel.
Samuti on meil plaanis antibiootikumide individuaalse doseerimise projekt, mis sai arendusfondist toetust. Samas tuleb möönda, et see, kui palju saame edasistele arendustele keskenduda, sõltub COVID-19st. Kui saame natuke tavapärasemasse rutiini langeda, siis on plaanis ka arendusprojekt, mis on seotud madalama astme intensiivravi patsientide konsulteerimisega (medical emergency teams). Meeskonnad, kuhu kuluvad intensiivraviõed ja residendid, teevad visiite haigla intensiivravi palatitesse, et pakkuda kriitilises seisundis patsientidele konsultatsiooni vajadusel varem või ka suunamist 3. astme intensiivravile. Selle projekti elluviimine sõltub sellest, kas suudame oma õendusressursse rakendada.
Anestesioloogia ja intensiivravi osakonnajuhatajate hulgas toimusid mitmed muudatused.
Tõhustusdoosi vajalikkus
Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistus rõhutab tõhustusdoosiga vaktsineerimise olulisust. „Võttes arvesse Omicron tüve levimist, on tõhustusdoosil väga oluline roll. On ekslik arvata, et praegune paarinädalane nakatunute ja hospitaliseeritavate stabiliseerumine on püsiv. Vajalik on olla valmis olukorra taas-eskaleerumiseks,“ kinnitavad kliinikumi infektsioonhaiguste arstid.
Tõhustusdoosi on alates 21. detsembrist võimalik teha 3 kuud pärast AstraZeneca, Pfizeri ja Moderna esmase vaktsineerimiskuuri lõppu ning 2 kuud pärast Jansseni COVID-19 vaktsiinidoosi.
Kliinikumi Leht
Dr Ursula Klaar innustab mitut põlvkonda naistearste ja ämmaemandaid
Detsembris lõpetas töö kliinikumis dr Ursula Klaar, kes on naistekliiniku tööle viimastel aastakümnetel olulist mõju avaldanud. Dr Klaar juhtis naistenõuandla tööd 30 aastat ning mõjutas tugevalt eriala arengut.
Kuidas teist sai arst?
Keskkooli lõpetamise järel astusin esialgu Tartu Meditsiinikooli ning omandasin velskri kutse. Minu esimene kokkupuude naistekliinikuga oli juba õpingute ajal 1965. aastal, ka esimese sünnituse võtsin vastu juba velskriõppe praktika ajal naistekliinikus. Kooli lõpetamise järel töötasin pool aastat Abja-Paluoja Haiglas õena ning seejärel astusin 1968. aastal Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonda, internatuuri läbisin sünnitusabi ja günekoloogia erialal. Ülikooli lõpetamise järel suunati mind Kuressaarde ning seal sain ka esimesed kogemused arstina. Sealne personal oli väga toetav ning ämmaemandad olid märksa iseseisvamad kui üldiselt nõukogude ajal oli kombeks. Arst oli koduses valves.
Kuidas te jõudsite kliinikumi?
Teise lapse sünni järel sain jääda pere juurde Tartusse. Töötasin Tartu Linna Polikliinikus vaatluskabineti juhatajana. Aastatel 1979–1980 olin kliinilises ordinatuuris naha- ja suguhaiguste ning sünnitusabi ja günekoloogia erialal. Samal ajal kutsuti mind ka meditsiinikooli õpetama, olin Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud kuni 2012. aastani. Hakkasin tööle toonase nimega Tartu Naistekliinikus 1982. aastal ning 1986. aastal võtsin üle naistenõuandla juhatamise, juhatasin osakonda 30 aastat. Olin 1 .detsember 1996–1. aprill 1997 ka naistekliiniku peaarsti kohustes.
Kuidas on muutunud töö korraldus nende aastate jooksul?
Nõukogude ajal pidi arst olema iga sünnituse juures. Sünnitustoas oli kolm voodit kõrvuti ja vahel olid kõik need kolm korraga ka kasutusel. Mäletan ühte öövalvet, kui 13 tunni sees võtsin vastu 14 sünnitust. Arst pidi kõiki sünnitajaid iga kahe tunni järel visiteerima ja sünnituslukku fikseerima sünnitaja seisundi. Ämmaemandal ei olnud otsustusõigust, Kuressaare oli selles osas erand. Isasid sünnituse juurde ei lubatud, lehvitasid akna taga ja nägid siis läbi akna titasid. Lapsed olid sünnituse järgselt lastetoas ning neid toodi sealt iga kolme poole tunni tagant sööma.
Praeguseks on ämmaemandad iseseisvad spetsialistid, kes jälgivad rasedat raseduse kestel, sünnituse ajal ning võtavad vastu sünnituse.
Väga suured muutused on toimunud diagnostika võimaluste osas. Vanasti toimus kogu diagnostika silma, kõrva, sõrme ja käe abil nii raseduse suuruse kui lapse asendi osas, ainus täiendav võimalus vajadusel oli röntgen. Edasiminek on olnud oluliselt tore ja sisukas.
Millised on kõige olulisemad saavutused ja arendused teie karjääri jooksul?
Osakonnajuhatajana olid minu juhtida mitmed olulised protsessid – naistenõuandla mitmed kolimised Toomemäel haiglate korpuste vahel, kolimine koos naistekliinikuga L. Puusepa 8 G.2-korpusesse, uute vastuvõtukabinettide kujundamine ja sisustamine, naistekliiniku perekeskuse kabinettide rajamine C-korpusesse.
Olin ka esimese vette sünnituse juures naistekliinikus Toomemäel koos ämmaemand Mai Kangroga.
Aastatel 2003–2009 oli minu juhtida emakakaelavähi varase avastamise projekt. Esimesel aastal oli projektiga seotud neli raviasutust, edaspidi 19 raviasutust. Minu tänud ämmaemandatele ja naistearstidele, kes minuga koos selles projektis osalesid. 2010. aastal kasvas projekt üleriigiliseks emakakaelavähi ennetuse skriininguks ja juhtimise võttis üle Tervise Arengu Instituut.
Mulle on väga oluline ka mu töö õppejõuna. Hea tunne on näha oma õpilasi mitmetes osakondades kliinikumis. Naistekliiniku kollektiiv on hästi kokkuhoidev ja rõõmsameelne, olen neile ühise aja eest väga tänulik.
Dr Ursula Klaariga vestles Liina Raju
Kliinikum pakub võimalust 5-11-aastaste laste vaktsineerimiseks
Tartu Ülikooli Kliinikum pakub alates 18. detsembrist peahoones võimalust 5–11-aastaste laste vaktsineerimiseks COVID-19 vastu.
Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku ägedate infektsioonide osakonna juhataja dr Eda Tamme sõnul kasutatakse vaktsineerimiseks Pfizer-BioNTech Comirnaty vaktsiini, mis sisaldab kolm korda vähem toimeainet kui täiskasvanute vaktsiin. „Olgugi, et enamasti kulgeb COVID-19 võrreldes täiskasvanutega kergemalt, on detsembri alguse seisuga vajanud Eestis haiglaravi 119 last vanuses 5–11 aastat. Ühtlasi oli ka viiruse levik detsembri alguses suurim just 10–14-aastaste laste seas,“ selgitas dr Tamm.
Lapse vaktsineerimise otsustab lapsevanem ning Tartu Ülikooli Kliinikumi vaktsineerimismeeskonna poole saab julgelt pöörduda ka nõustamise sooviga. 5–11-aastaste laste vaktsineerimiskuur koosneb kahest doosist, teine doos manustatakse 6 nädala möödudes. „Kliinikumis viivad laste vaktsineerimist läbi spetsiaalsed laste ravitööga tegelevad õendustöötajad. Kliinikumi peahoones seatakse selleks sisse ka eraldi ooteala ning eraldi vaktsineerimiskabinetid. Ka aega planeerime laste jaoks kaks korda rohkem kui täiskasvanute puhul,“ tutvustas Tartu Ülikooli Kliinikumi vaktsineerimismeeskonna koordinaator Tiina Teder.
Vaktsineerimine võimaldab vähendada laste haigestumust ning raske haiguskulu ja tüsistuste riski selles vanusegrupis ning pidurdada viiruse levikut lastekollektiivides ja lähikondsete seas. Kui laps on COVID-19 haiguse läbipõdenud, soovitavad eksperdid vaktsineerida last ühe doosiga kuue kuu möödumisel tervenemisest.
Kliinikumis vaktsineerimiseks saab aega broneerida üleriigilises digiregistratuuris, ePatsiendi portaalis ja kliinikumi etteregistreerimiskeskuse telefonil 731 7200 (E–R kell 8.00–18.00). Vaktsineerimine toimub L. Puusepa 8, tööpäevadel kell 16.15–19.00 ja nädalavahetusel kell 11.00–16.00. Vaktsineerima tulles palume pöörduda esmalt registratuuri ning võtta kaasa lapse ja lapsevanema isikut tõendav dokument.
Rohkem infot kliinikumi kodulehel: www.kliinikum.ee/vaktsineerimine
Kliinikumi Leht
2021. aasta Tartu Ülikooli Kliinikumi patsientide nõukojas
Kliinikumi patsientide nõukoda on nüüdseks juba üle kahe aasta kohtunud ning järjest enam oma tegevuses hoogu juurde kogunud. Järgnevalt ülevaatlikult teemad, mida selle aasta jooksul käsitleti.
Jaanuaris arutati nõukojas patsientide mure üle, kuidas pärast haiglaravi enesehooldusega toime tulla ning kust vajadusel kiiret nõu saada. Sama probleem kordub ka patsientide rahulolu-uuringute tulemustes, millest tulenevalt on juba hulgaliselt parendustegevusi ellu viidud, aga kindlasti on veel valdkondi, mida parandada: näiteks epikriiside ja infomaterjalide rutiinne paberkandjal kaasa andmine, valmisolek telefonikonsultatsioonideks, sisulisem koostöö esmatasandiga jne.
Veebruari koosolekul andsid ülevaate oma tegemisest kliinikumi insuldiprojekti koordinaator Liina Pääbo koos kolleegidega. Projektis lõi kaasa patsientide esindajana KPN esimees Donald Kiidjärv. Koosoleku päevakorras olid ka patsiendiinfo- ja õpetamise teemad, kust koorus vajadus personaalsema lähenemise osas. Protseduuride osas peeti väga oluliseks privaatsuse tagamist.
Märtsis kohtuti kliinikumi juhatuse uue liikme, õenduse ja patsiendikogemuse juhi Ilona Pastarusega. Alates sellest koosolekust on Ilona Pastarus aktiivselt osalenud ka KPN tegevustes ning aidanud kiirelt ja lahendustele orienteeritud tegutsemisega kaasa nii mitmelegi pikalt vindunud kitsaskohale.
Aprillis algas kliinikumis järk-järguline plaanilise ravitöö taastamine, millest tulenevalt arutati nõukojas patsientide informeerimise ning uutest vastuvõtu- ja operatsiooniaegadest teavitamise küsimusi.
Mais toimus arutelu kliinikumi etteregistreerimiskeskuse ja teenustele registreerimise võimaluste üle. KPN üldine hinnang oli, et digitaalsed registreerimise võimalused peaksid paranema (näiteks korduvvisiitide puhul). Oluline on ka täpne info, millal on võimalik vastuvõtuaegu kirja panna. Positiivse näitena toodi kliinikumi radioloogiakliiniku registratuuri. Lepiti ka kokku, et KPN liikmed osalevad edaspidi kliinikumi vestlusringides, et hoogustada sealseid diskussioone ja anda tagasisidet vestlusringide metoodikale.
Septembris kohtusid KPN liikmed juhatuse esimehe Priit Perensi ja juhatuse liikme, teadus- ja arendustegevuse juhi professor Joel Starkopfiga. Arutluse all oli kliinikumi järgneva perioodi arengukava koostamine ja patsientide sisend sellesse.
Koosolekul osales ka analüüsi- ja kvaliteediteenistuse direktor Merje Tikk, kes andis ülevaate kliinikumi tegevuse seadusandlikest nõuetest, rahastajapoolsetest tingimustest ning nendest tulenevast töökorraldusest. Koos arutati ka tagasikutse ja korduvate vastuvõttudega seotud küsimusi.
Septembris toimus tavapärane KPN esimehe valimine, kelleks seekord osutus Kaili Semm. Uue liikmena lisandus Mari-Liisa Parder, kes Kadri Tammepuu asemel esindab edaspidi Eesti Patsientide Liitu.
Oktoobris arutasime KPN sisendit kliinikumi arengukavasse, saime ülevaate KPN liikmete osalusest kliinikumi vähikeskuse akrediteerimisel ning üle-eestilisest patsientide nõukodade kohtumisest.
Novembris tutvustas vähikeskuse direktor dr Lenne-Triin Kõrgvee lastespetsialisti ametikoha ideed. Arutati ka kliinikumi territooriumil suitsetamisega seotud probleeme ning suitsetamisest loobumise kampaania tegevusi.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et KPN on osutunud kliinikumile asjalikuks, tegusaks ja toetavaks koostööpartneriks ning paljudes küsimustes (nt keskkond, töökorraldus, patsiendi heaolu jms) ekspertgrupiks. Kuigi patsientide tagasiside, kogemused ja ootused jõuavad meieni erinevate kanalite kaudu, on KPN nõuandev kogu, mille toel on võimalik esile kerkinud probleemidega tegeleda süsteemsemalt.
Uude aastasse vaadates kutsume kliinikuid ja teenistusi senisest enam tegema koostööd patsientide nõukojaga. Headeks näideteks on juba vähikeskus, naistekliinik, verekeskus, radioloogiakliinik ja teadus-arendusteenistus.
Patsientide nõukoja kliinikumipoolsed esindajad
Reet Tohvre ja Jane Freimann
Kliinikumis alustab tööd harvikhaiguste kompetentsikeskus
Tartu Ülikooli Kliinikumis alustab tööd harvikhaiguste kompetentsikeskus, kus keskendutakse haruldaste haiguste ehk harvikhaiguste diagnoosimisele, jälgimisele ja ravile. Keskuse meeskonna eesmärk on aidata harvikhaigusega patsiendil ja tema pereliikmeil leida parim tee tervisemuredega toimetulekuks.
Euroopa Liidu tasandil defineeritakse harvikhaigust kui haigust, mis esineb kuni 5 inimesel 10 000st. Harvikhaigusi iseloomustab väga väike esinemissagedus, ent haigusi on kirjeldatud tänaseks enam kui 7000. Et harvikhaiguste diagnoosimine on keerukas ja vajab erinevate erialaspetsialistide tähelepanu, on oluline koondada valdkonna kompetents ühtsesse multidistsiplinaarsesse keskusesse.
Harvikhaiguste keskuse eestvedaja, kliinilise geneetika keskuse vanemarst-õppejõu professor Katrin Õunapi sõnul on keskuse loomisel rakendatud kliinikumi uudset, erialadeülest horisontaalset võrgustikstruktuuri, kuhu on kaasatud esindajad pea kõikidest kliinikutest ja teenistustest. „Oluline on märkida, et töösse on kaasatud ka patsientide esindajad, kellega koostöös soovime koguda teavet, mis aitab paremini kaardistada patsientide ja nende perede vajadusi,“ selgitas prof Õunap.
Patsiendile kohaseima raviteekonna kindlustamiseks korraldavad harvikhaiguste keskuse spetsialistid regulaarseid meeskonna-arutelusid ning aitavad vajadusel leida õige raviüksuse nii harvikhaigusega lastele kui ka täiskasvanud patsientidele. „Selle tulemusel on harvikhaigusega patsiendil ja tema pereliikmeil oluliselt lihtsam leida parim tee tervisemuredega toimetulekuks ning seda ka praeguses ülikeerulises COVID-19 kriisis,“ sõnas Õunap.
Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuhi dr Andres Kotsari sõnul tehakse kliinikumis ja alustavas harvikhaiguste keskuses haruldaste haiguste diagnoosimisel ja ravis koostööd nii riiklikul kui rahvusvahelisel tasandil, sh Euroopa Euroopa Referents Võrgustikes (ERN – European Reference Network). „Kliinikum kui Eesti kliinilise geneetika eestvedaja, osaleb hetkel viies ERN võrgustikus täisliikmena ja 15 võrgustikus koostööpartnerina. Lisaks sellele, et keskuse loomine võimaldab veelgi efektiivsemat koostööd, aitab see kaasa ka teadustööle, et süvendada teadmisi harvikhaigustest ning tõhustada nende diagnoosimise võimalusi, hooldust ja ravi,“ lausus ravijuht.
Lisaks võrgustikstruktuuri põhimõttel keskuse töösse kaasatud kliinikutele ja teenistustele töötab keskuses sotsiaaltöö koordinaator, kliiniline psühholoog ja õde, peatselt kaasatakse ka kliiniline koordinaator. Keskuse oluline koostööpartner, kes on andnud tõhusa panuse nii keskuse käivitamisele kui igapäevasesse töösse, on Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond. Lastefond on hetkel ka harvikhaiguste kompetentsikeskuse tegevuse üks rahastaja.
Lastefondi juhatuse liikme Siiri Ottender-Paasma sõnul oli keskuse käivitamine täna möödapääsmatu: ”Suurepärane, et kliinikum selle ära tegi! Oleme Lastefondis olnud aastaid tunnistajaks, kui keeruline oli harvikhaiguse diagnoosi saanud peredel leida abi ja ravivõimalusi, saada infot ning murda läbi sotsiaalsüsteemiga kaasnevast bürokraatiast. Harvikhaiguste kompetentsikeskuses on nüüd kõik ühes kohas ning lisaks keskuse toetamisele on Lastefond valmis peredele appi tulema, kui laps vajab haigusest tingituna ravi, ravimit, teraapiat või abivahendit, mida riiklikest vahenditest ei rahastata, samuti siis, kui lapsel tuleb ravile minna mõnda välisriiki. Kui ravivõimalus on olemas, siis ei tohi see jääda kättesaamatuks,” lisas Siiri Ottender-Paasma.
Haruldased haigused ehk harvikhaigused
Euroopa Liidu tasandil defineeritakse harvikhaigust kui haigust, mis esineb kuni 5 inimesel 10 000st. Harvikhaigusi iseloomustab väga väike esinemissagedus. Teisalt on aga erinevaid harvikhaigusi koos vaadatuna äärmiselt palju, hinnanguliselt enam kui 6000–8000 ja seetõttu on harvikhaigust põdevate inimeste arv suur. Uusi harvikhaigusi kirjeldatakse igal aastal vähemalt 250-300, seega nimekiri pikeneb pidevalt. Enamik harvikhaigusi on geneetilise päritoluga (>80%), kuid esineb ka näiteks kasvajaliste haiguste haruldasi vorme ja autoimmuunse geneesiga harvikhaigusi. Täpsem info keskuse https://www.kliinikum.ee/harvikhaigused/
Kliinikumi Leht
SpyGlass kolangioskoopia – uus endoskoopiline meetod sapiteede haiguste diagnostikas ja ravis
Tartu Ülikooli Kliinikumis viidi 5. novembril esmakordselt Eestis läbi endoskoopilise peroraalse kolangioskoopia protseduure SpyGlass kolangioskoobiga. Esmakordsel protseduuril oli kliinikumi endoskoopia meeskonnal abiks Paul Stradinsi Kliinilise Ülikoolihaigla gastroenteroloog, professor Aldis Pukitis.
Endoskoopiline kolangioskoopia võimaldab otsest sapijuhade ja pankrease juha visualiseerimist, sapijuha ja pankrease juha kitsenemuste ja kasvajaliste haiguste täppisdiagnoosimist, sapi- ja pankreasejuha kivide ravi. Tegemist on uue ja areneva sapiteede ja pankrease juha endoskoopilise uurimis- ja ravimeetodiga, millel on selged diagnostilised- ja ravinäidustused.
„Tegemist on patsiendisõbraliku protseduuriga, mis võimaldab suurte sapikivide eemaldamist elektrohüdraulilise litotripsia teel ühe-kahe protseduuriga. Varasemalt nõudsid sellised sapikivid vahel kolme, nelja või isegi viit endoskoopilist retrograadset kolangiopankreatograafia (ERCP) protseduuri, korduvat sapiteede stentimist ning mõningatel juhtudel ka kirurgilist sekkumist. Kuna valdavalt on tegemist eakate patsientidega, siis on sellist korduvat protseduuri nende organismile taluda raske ning kirurgiline protseduur ei pruugi samuti võimalik olla,“ toob endoskoopiakeskuse juhataja dr Karin Kull välja uue protseduuri mõju ravikvaliteedile. Lisaks võimaldab endoskoopiline kolangioskoopia ühissapijuha ebaselgete kitsenemuste visualiseerimist ning histoloogilise koematerjali võtmist kolangioskoopia käigus, parandades sellega sapiteede haiguste diagnostika võimalusi.
Lätis ja Leedus on endoskoopiline kolangioskoopia kasutusel juba varasemalt, Paul Stradinsi Kliinilises Ülikoolihaiglas võeti protseduur kasutusele 2019. aasta. „Protseduuri suurimaks eeliseks on väiksem invasiivsus. Tegemist on meetodiga, mis võimaldab näha otse sapijuha sisse. Oma kliinikus kasutame peamiselt intraduktaalset litotripsiat „raskete“ ühissapijuha kivide eemaldamiseks. Endoskoopiline kolangioskoopia vähendab ERCP aega patsiendi jaoks, sapiteede protseduuride arv langeb. Protseduur on küll kulukas, aga efektiivne ja patsiendisõbralik,“ kirjeldas professor Pukitis.
Kahe aastaga on Paul Stradinsi Kliinilises Ülikoolihaiglas läbi viidud 20 endoskoopilist kolangioskoopiat. „Protseduuride arv võiks olla märgatavalt suurem, kuid kahjuks on COVID-19 oluliselt piiranud ravitööd ning protseduuride läbi viimist,“ selgitas prof Pukitis. Kliinikumis on planeeritav maht 40–50 protseduuri aastas, üle Eesti võiks endoskoopilist kolangioskoopiat aastas vajada ca 90 patsienti. Kliinikumis uuringule pöördumiseks on vajalik gastroenteroloogi saatekiri.
Esimene protseduuride päev oli väga edukas ning kõigi nelja patsiendi puhul said ravieesmärgid täidetud. „Kasutasime seadmeid nii sapijuhade kontrollimiseks, striktuuri visuaalseks hindamiseks, uue stendi panemiseks kui ka viisime läbi elektrohüdraulilise litotripsia raskete sapijuhakivide eemaldamiseks,“ rõõmustas dr Kull korda läinud õppepäeva üle. „Oleme väga rõõmsad, et kliinikum leidis võimaluse investeeringu tegemiseks ja seadmete hankimiseks, samuti selle üle, et Haigekassa teenuse oma raviteenuste nimekirja lisas. Lisaks soovin tänada kogu personali nii sisekliinikust kui ka anestesioloogia- ja intensiivravi kliinikust, kes osalesid õppepäeval ning andsid oma panuse päeva õnnestumiseks.“
Liina Raju
Kliinikumi esindaja pälvis rahvusvahelisel endoskoopilise kirurgia võistlusel esikoha
5.–7. novembril Belgias toimunud rahvusvahelisel endoskoopilise kirurgia võistlusel „Winners meeting“ oli Eesti võistkond edukas kahes võistluskategoorias viiest – laparoskoopilises õmblemises ning patsiendinõustamises. Eesti koondis valis laparoskoopilise õmblemise võistlusel end esindama Tartu Ülikooli Kliinikumi naistearsti dr Iveta Mikeltadze, kes saavutas esikoha pärast finaalvõistlust Itaalia meeskonna esindajaga. Teiseks jäi Itaalia, kolmas ja neljas koht läksid vastavalt USA-le ja Venemaale.
Teises kategoorias, patsiendi nõustamises, saavutas Eesti võistkond teise koha.
Eesti võistkonda kuulusid meeskonna juht dr Olga Khrustaleva (Lääne-Tallinna Keskhaigla) ja kümme liiget: dr Annela Mõts (Herz-Jesu-Krankenhaus Dernbach), dr Katrin Täär (Tartu Ülikooli Kliinikum), dr Iveta Mikeltadze (Tartu Ülikooli Kliinikum), dr Katrina Aab (Tartu Ülikooli Kliinikum), dr Doris Dmitrovski (Tartu Ülikooli Kliinikum), dr Betti Siedermann (Lääne-Tallinna Keskhaigla), dr Alissa Avrutina (Lääne-Tallinna Keskhaigla), dr Marie Abel (Raplamaa haigla), dr Helen Liis (Päijät-Häme Keskhaigla Naistekliinik) ning dr Mariann Rugo (Põhja-Eesti Regionaalhaigla).
Dr Iveta Mikeltadze sõnul on Winners Meetingul lisaks võistlusele oluline koostöö- ja õppimisvõimalus, kuna toimuvad erialased ettekanded ning tipparstid jagavad oma kogemusi. Dr Mikeltadze osales Winners Meetingul kolmandat korda ning hindab kõrgelt Eesti võistkonna koostööd nii võistluste ajal kui võistluste eelsel perioodil. „Tunneme võistkonnakaaslastega üksteist juba residentuuri ajast, nii sai selline erinevate haiglate vaheline meeskond kokku pandud. Ettevalmistusi võistlusteks alustasime juba suvel, arutasime läbi videote stsenaariumid, filmisime nii nõustamise videot kui ka videoloengut, videot ureterolüüsist ning nippide ja trikkide videot. Patsiendi nõustamise video oli noore, sünnitamata patsiendi nõustamisest, kes alles sai teada emaka eemaldamise vajadusest endomeetriumivähi tõttu. Meie video pälvis väga positiivset tagasisidet nii oskusliku patsiendi reaktsiooni kujutamise (nõustamisvideos mängis patsiendi rolli dr Alissa Seljanko) kui ka rahuliku ja selge nõustamise eest arsti poolt (arsti rollis dr Marie Abel),“ kirjeldas dr Mikeltadze.
Laparoskoopilise õmblemise võistlusel oli neli etappi ning kohtunikud jälgisid väga tähelepanelikult, kuidas õmblusi teostatakse, milline on õmbluste täpsus ning lõpuks mõjutas tulemust ka õmbluste sooritamise aeg. „Eks pinge oli kohapeal suur, tunned survet, kui professorid, keda sa imetled, üle õla su õmblustehnikat jälgivad,“ sõnas dr Mikeltadze.
Dr Mikeltadze lõpetas residentuuri sel suvel ning töötab alates oktoobrist kliinikumi onkokirurgia osakonnas: „Kirurgia meeldib mulle väga ning onkokirurgia on suur väljakutse, mis nõuab pidevat enesetäiendamist – see mulle just meeldibki. Olen laparoskoopilist õmblemist harjutanud aastaid, kuna günekoloogilistel operatsioonidel on õmblemisoskused väga olulised. Osalesin kahe aasta eest Clermont-Ferrand Ülikoolihaiglas koolitustel, mille üheks fookuseks oli laparoskoopiline õmblemine. Sealt sain ka mõtte osta endale laparoskoopia mulaaž, millel õmblemist harjutada, sest kirurgias on väga oluline roll lihasmälul. Esimesel aastal harjutasin peaaegu iga õhtu tund aega, hiljem juba harvemini,“ rääkis dr Mikeltadze.
Toonasest koolitusest on tänaseks arenenud välja koostöö tema doktoritöö kaasjuhendaja dr Revaz Botchorishviliga, doktoritöö põhijuhendaja on dr Kristiina Rull naistekliinikust.
„Soovitan igal noorel günekoloogil Winners Meeting’ul osaleda, see on suurepärane võimalus enesearenguks ja rahvusvaheliseks koostööks,“ kinnitas dr Mikeltadze.
"Winners meeting" võistlusel osales kokku 13 meeskonda 11 riigist.
Liina Raju
COVID-19 suurendab enneaegse sünnituse riski
17. novembril tähistati ülemaailmselt enneaegselt sündinud laste päeva, et avaldada toetust siia ilma liiga vara sündinud lastele ja nende vanematele. Arvestades, et Eestis sünnib aastas keskmiselt 900 last enneaegsena ehk enne 37 rasedusnädalat ning toetudes Ravimiameti andmetele, mille järgi tõuseb enneaegse sünnituse risk pärast COVID-19 läbipõdemist kuni 40%, uuris Kliinikumi Leht, kas COVID-19 on mõjutanud enneaegsete sündide arvu ka kliinikumis.
Tartu Ülikooli Kliinikumi laste intensiivravi osakonna juhi dr Imbi Eelmäe sõnul on 2021. aastal vajanud haiglaravi seitse vastsündinut, kelle emad on olnud haigestunud COVID-19-sse. „Nende laste SARS-CoV-2 testitulemused on olnud küll negatiivsed, kuid on märkimisväärne, et kõik nimetatud lapsed on sündinud enneaegsena ja vajanud seetõttu ka intensiivravi,“ sõnas dr Eelmäe.
Dr Kristiina Rull naistekliinikust toob välja, et COVID-19 puhul on enneaegse sünnituse risk teadaolevalt suurem ning mitme lapse enne õiget aega sündimine kliinikumis seostatav raske haigestumisega COVID-19 haigusesse. „Ainuüksi sellel sügisel on COVID-19 tõttu haiglaravi vajanud juba kümme rasedat ning neist kuuel juhul on rasedus lõppenud enneaegse lapse sünniga ema raske seisundi tõttu. Paraku on kõik need emad olnud vaktsineerimata. Ka vaktsineeritud rasedate hulgas olnud haigestumist COVID-19-sse, kuid seni ei ole neist veel keegi haiglaravi vajanud,“ selgitas dr Rull.
Dr Heili Varendi, lastekliiniku neonatoloogia osakonna juht kinnitab, et vastsündinute haiglaravi vajadus on suurem just kolmanda COVID-19 laine ajal. „Kui teise laine ajal vajas ema COVID-19 diagnoosi tõttu haiglaravi vaid üks enneaegne vastsündinu, siis kolmanda laine ajal oleme hospitaliseerinud juba kuus enneaegselt sündinud beebit. Kogu pandeemia ajal on Tartus vajanud haiglaravi või intensiivravi kümme vastsündinut. Näeme, et viiruse Delta tüvi on rasedatele ohtlikum kui eelmised, mistõttu on soovitav rasedatel teha kaitsesüst, et vältida ema võimalikku haigestumist ning enneaegset sünnitust. Sünnitusejärgselt on oluline, et vastsündinud ei haigestuks koduses keskkonnas,“ rõhutas dr Varendi.
Lisaks sellele, et COVID-19 suurendab enneaegse sünnituse riski, on probleemiks ka lähikontakti võimaldamine. „COVID-19 pandeemia on mõjutanud ülemaailmselt perede võimalusi olla lähikontaktis oma enneaegselt sündinud lapsega. Üheks põhjuseks võib olla ema raske haigus sünnitusperioodis ja samuti haigestumisega kaasnevad karantiininõuded. Sageli on COVID-19 samas peres mõlemal vastsel lapsevanemal, mis omakorda vähendab võimalusi enneaegse lapse ja vanemate vahelise varase kontakti loomiseks,“ rääkis laste intensiivravi osakonna juht dr Imbi Eelmäe. Ta lisas, et perekeskse vastsündinute intensiivravi üheks põhimõtteks on aga varase lähedussuhte võimaldamine, mida kliinikumi vastsündinute ravimeeskonnad on püüdnud keerulistes oludes korraldada turvaliselt koostöös infektsioonikontrolli teenistusega ning iga väikese patsiendi puhul individuaalselt pere ootusi ning vajadusi arvestades.
Kliinikumi Leht
Suitsetamine ei ole okei!
Tartu Ülikooli Kliinikum on tubakavaba tervishoiuasutus, pidades oluliseks tervislikku töö- ja ravikeskkonda. Tubakavaba haiglakeskkonna loomine võimaldab edendada nii patsientide kui ka töötajate tervist ning ennetada haigusi.
Selleks, et toetada töötajaid ja patsiente suitsetamisest loobumise teel, on kliinikum pakkunud juba kümne aasta vältel toetavaid tegevusi, näiteks individuaalne nõustamise teenus, kopsuarsti vastuvõtt, sealjuures raviskeemi määramine ja nikotiinsõltuvuse ravi eest tasumine, aga ka grupinõustamised ja infomaterjalid.
Et tuletada ka keerulistel ja ärevatel COVID-19 pandeemia aastatel meelde suitsetamisest loobumise võimalusi, alustab kliinikum detsembris kampaaniaga „Suitsetamine ei ole okei“. Kampaania eesmärk on tõsta teadlikkust tubakatoodete kahjulikkusest ning suurendada teadmisi, millised on võimalused suitsetamisest loobumiseks. Ühtlasi paigaldatakse „Suitsetamine ei ole okei“ raames kliinikumi peahoone juurde „Viimase suitsu paviljon“, kuhu on võimalik lahkelt suunata nii patsiente kui ka tööajal suitsetavaid kolleege ning mis on varustatud tubakatoodetest loobumise infoga.
Lisaks sellele, et „Suitsetamine ei ole okei“ kampaania juhib tähelepanu suitsetamisest tulenevatele tervisekahjudele, on fookuses ka võrdne tööaja kasutus ning kollegiaalsus.
Suitsetamisest loobuda ei ole kunagi hilja. Suitsetamisest tingitud haiguste tekke risk väheneb ajaga. Tubakatarvitamise arvele tuleb kanda 40% kõikidest südame-veresoonkonnahaiguste juhtudest, 80% kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse juhtudest ja 30% kõikidest vähijuhtudest. Kopsuvähi haigetest on aga suitsetajaid lausa 90%. Tubaka tarvitamisest põhjustatud haigusi on Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel üle 25. Tubakatarvitamine on haigestumiste ja enneaegsete surmade peamine ja seejuures täielikult välditav põhjus.
Mittesuitsetamine hoiab tervist ja on eeskujuks teistele. Kliinikumis toimub tubakast loobumise nõustamine Tartu Ülikooli Kliinikumi kopsukliinikus, Riia mnt 167. Teenust osutab kopsukliiniku õde Merike Viin (See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.). Nõustamisel toimub esimene vastuvõtt kontaktvisiidina, korduvvastuvõtud on võimalikud ka telefoni, meili ja video vahendusel. Nõustamisteenuse hulka kuuluvad nõuanded, individuaalse loobumis- ja raviplaani koostamine, juhised taasalustamise vältimiseks ja nikotiinsõltuvuse ravi. Nõustatakse kõiki tubaka-, e-sigareti ja kuumutatava sigareti tarvitajad või muul viisil nikotiini sõltuvuslikke tarvitajad.
Nõustamine on võimalik ilma saatekirja ja visiiditasuta nii kindlustatud kui ka kindlustamata isikutele. Vajalik on vaid eelregistreerimine telefonil 731 8911.
Kliinikumi Leht
Elundidoonoriks on nõus hakkama pooled Eesti inimestest, kuid otsuse on digiloos vormistanud vaid 2%
Eestis on elundidoonorluse tahteavalduse täitnud vaid 2,1% täiskasvanud elanikkonnast. Eesmärk on nelja aasta jooksul tõsta tahteavalduste määr 10%-ni. Selleni jõudmiseks pöörab Tervisekassa koos Tartu Ülikooli Kliinikumiga novembris tähelepanu elundidoonorlusele – innustab inimesi täitma organidoonoriks olemise tahteavaldust ja julgustab lähedastega teemast rääkima.
Sotsiaalministeeriumi 2019. aastal tellitud uuringust inimeste hoiakutest elundidoonorluse suhtes selgus, et pisut enam kui pooled Eesti elanikud oleksid nõus oma elundite surmajärgse loovutamisega, kuid tahteavalduse on täitnud vaid 2,1% täiskasvanud elanikkonnast. Tartu Ülikooli Kliinikumi transplantatsioonikeskuse direktori dr Virge Palli sõnul on Eesti elanike hoiak elundidoonorluse suhtes avatud, kuid oma sellekohasest otsusest mitte teada andmisel ei pruugi soovitud heategu jõuda abivajajateni.
„Elundite ja kudede loovutamisega nõustumine on heategu, mis võib olla ainus võimalus inimese elu päästmiseks. Tõenäosus, et inimene sureb ajusurma on oluliselt väiksem kui see, et ta võib ise vajada siirdamist. Seega on ülioluline, et Eestis oleks piisavalt inimesi, kes on tahteavalduse alusel andnud nõusoleku elundidoonoriks olla,“ ütles Pall.
Elektroonilise tahteavalduse täitmine on lihtne – kõik täisealised inimesed saavad seda teha juba tuttavaks saanud patsiendiportaalis www.digilugu.ee. Menüüst tuleb valida tahteavaldused ning märkida oma otsus – kas nõusolek või keeldumine – ning kinnitada see digiallkirjaga. „Allkirjastatud tahteavaldust saab digiloos alati muuta, kuid kindlasti tuleks oma otsusest anda teada ka lähedastele,” selgitas Pall.
„Perekonna roll on elundidoonorluse juures oluline – kui inimene ise tahteavaldust täitnud ei ole, püütakse lahkunu tahe välja selgitada lähedastega vesteldes. Olles teadlik pereliikme eluajal tehtud otsusest, on tema lähedastel keerulisel hetkel kergem,” lisas Pall.
Eestis on hetkel ligi 70 raske elundipuudulikkusega inimest, kes vajavad elundisiirdamist. Selleks, et siirdamist ootavad patsiendid saaksid õigeaegset ravi, on oluline iga ühiskonnaliikme panus. Ühel organidoonoril on võimalik kinkida uus elu kuni kaheksale inimesele.
Lisainfo: www.elundidoonorlus.ee/tahteavaldus
Registreeri elundidoonoriks: www.digilugu.ee
Kliinikumi teadustöö preemia
Tartu Ülikooli Kliinikum andis 8. oktoobril üle teadustöö preemia. Preemia määratakse ühele Tartu Ülikooli arstiteaduskonna aastapäeva ürituste raames toimuval õppejõudude ja teadurite teaduskonverentsil esitatavale kliinilise suunitlusega teadustöö autorile või autorite kollektiivile. Preemia pälvis lastekliiniku kolleegide uurimistöö „Hilise postprandiaalse hüperglükeemia kontrollimine kahelainelise insuliinibooluse abil esimest tüüpi diabeediga lastel“, mille autorid on Mari Lukka, Vallo Tillmann ja Aleksandr Peet.
Kaasaegsed insuliinipumbad võimaldavad kasutada standard- ja kahelainelist insuliiniboolust. Paraku on tõenduspõhiseid soovitusi pumpade insuliini doseerimise võimaluste rakendamise kohta veel vähe. Varasemad uuringud on viidanud, et kahelaineline manustamine võiks olla efektiivsem kõrge rasva- ja süsivesikusisaldusega toitude järgse hüperglükeemia ohjamisel.
Uurimitöös testiti kahelainelise insuliinibooluse manustamist õhtusöögi eel esimest tüüpi diabeediga lastel. Võrdlusgrupis manustati insuliini standardboolusena. Hinnati optimaalses glükeemilises vahemikus (time in range, TIR) viibimise kestust.
Tegemist oli 28 päevase prospektiivse avatud ühe keskuse ristuva disainiga uuringuga. Uuringus osales 32 patsienti, kes kõik kasutasid Medtronic 640 insuliinipumpa ja pidevat veresuhkru monitooringu süsteemi. Patsiendid jagati juhusliku valiku alusel kahte rühma. Pooltele uuritavatele manustati õhtusöögi eel insuliini doos kahelainelise, ülejäänutele standardlainelise boolusena. Ravi algas õhtuti kell 18.00, doos valiti vastavalt toidu süsivesikute sisaldusele. Kahe nädala möödudes läksid patsiendid üle teisele uuritavale booluse manustamise viisile.
Uurimistöö tulemusel selgus, et keskmine aeg optimaalses glükeemilises vahemikus oli kahe grupi vahel sarnane (60,9% vs. 58,8%; p = 0,297). Erisust ei olnud ka ajas allpool (1,6% vs. 1,7%; p = 0,722) või ülalpool optimaalset vahemikku (37,5 vs. 39%; p = 0,444). Mõlema manustamisskeemi kasutamisel paranes patsientide glükeemilises vahemikus olemise aeg, 14–23% ja 13–14%. Veresuhkru kontrollimiseks vajalike insuliini korrektsioonibooluste arv, mida tehti kella 18.00-st 06.00-ni, oli kahelainelise booluse kasutamisel oluliselt väiksem kui standardbooluse korral (1,2±0,8 vs. 1,7±0,8; p<0,01).
Töö põhjal saab järeldada, et kahelainelise insuliinibooluse manustamine 1. tüüpi diabeeti põdevatele lastele enne õhtusööki, kui insuliini doos arvutatakse ainult toidu süsivesikute sisalduse alusel, ei paranda optimaalses glükeemilises vahemikus viibimise kestust võrreldes standardbooluse kasutamisega. Mõnedel uuritavatel paranes märkimisväärselt glükeemiline kontroll, seega on mõlema režiimi kasutamisel võimalik saavutada individuaalne kasu. Kahelainelise insuliinibooluse oluliseks eeliseks on vähenenud vajadus öiste insuliini korrektsioonibooluste järele.
Professor Joel Starkopfi kommentaar: Mari Lukka ja kaasautorite poolt ette kantud teadustöö paistis silma ennekõike seetõttu, et tegu on prospektiivse sekkuva kliinilise uuringuga, mis on käivitatud ülikooli teadlaste poolt. Kliinikum näeb ennast just sellelaadsete uuringute polügoonina, testimiskeskkonnana meie oma teadlaste poolt väljatöötatud diagnostika- või ravimeetodite efektiivsuse selgitamiseks. On eriti kiiduväärt, kui lisaks ravitöö alastele arendustele saame teadustöö tulemusena juurde ka uue doktorikraadiga kolleegi.
Kliinikumi Leht
Milline on COVID-19 patsientide ravi maksumus?
Tartu Ülikooli Kliinikumi hospitaliseeritakse COVID-19 patsiente, kes vajavad ravi intensiivravi osakonnas ja/või nakkushaiguste osakonnas ja muudes COVID-19 patsientide raviks avatud osakondades.
2021. aastal on kliinikumis 9 kuuga ravitud 1211 COVID-19 patsienti. Nende patsiente raviarvete maksumus (eriti keskmine) sõltub patsientide ravist, haiguse raskusest, selle haiglaravi kestusest, sh intensiivravis viibitud päevadest. Kõikide COVID-19 patsientide haiglaravi keskmine ravikestus on olnud 14 päeva, mis on aga üle kahe korra pikem kui muu aktiivravi keskmine vastav näitaja.
Lisaks on kliinikumis ravitud COVID-19 patsientidest 19% vajanud ravi intensiivravi osakonnas ning nende patsientide haiglaravi keskmine kestus 25 päeva.
COVID-19 tõttu haiglaravil viibinud patsientide arvutuslik keskmine vanus on 64 eluaastat, mille taustal on teadmine, et vanused on olnud üpris varieeruvad – alates lastest, kahe- ja kolmekümnendates eluaastates patsientidest kuni väga eakateni välja. Ka patsientide ravi maksumus võib olla väga varieeruv ja sõltub voodipäevade arvust ja intensiivravi päevadest, jäädes vahemikku 1000 eurost kuni 90 000 euroni. Keskmine COVID-19 patsiendi ravimaksumus on 6 600 eurot, välja arvatud ülikallid ravijuhud.
Ülikallid ravijuhud on üksikud väga rasked ja pikad haiglaravi juhud, mille maksumus on suurem kui 100 000 eurot. Enamikel juhtudel on tegemist patsientidega, kellel esineb lisaks COVID-19 diagnoosile ka teisi kaasuvaid haigusseisundeid, mis raskendab ja pikendab haiguskulgu. Selliseid COVID-19 patsientide ravijuhte olnud kliinikumis 5, millest kalleim on 288 177 eurot (55-aastane meespatsient, ravi on kestnud 3,5 kuud ja patsient on vajanud pikalt ravi intensiivravi osakonnas). Kokku on nende 5 patsiendi ravi kokku maksnud 848 633 eurot.
Kliinikumi Leht
Kliinikum peatas plaanilise statsionaarse ravitöö
25. oktoobrist on Tartu Ülikooli Kliinikumis katkestatud plaaniline statsionaarne ravitöö, et katta suurenenud COVID-19 haiglaravi vajadust ning tõsta ravivõimekust.
„Oleme jõudnud olukorda, mil nii kliinikumi kui ka teiste Lõuna meditsiinistaabi haiglate COVID-19 voodikohtade täituvus on 100% piiril. Arvestades viimaste nädalate nakatumisnäitajaid ja pidevat haiglaravi vajaduse kasvu COVID-19 tõttu, tuleb juurde luua täiendavaid COVID-19 voodikohti,“ ütles Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liige prof Joel Starkopf.
Täiendavate voodikohtade loomiseks ning osakondade personaliga mehitamiseks katkestatakse plaaniline statsionaarne ravitöö alates 25. oktoobrist neil erialadel, mille personal ja voodikohad on vajalikud COVID-19 patsientide, sh intensiivravi tagamiseks. „Peatamine hõlmab sisehaiguste erialasid, kardioloogiat, pulmonoloogiat, neuroloogiat, kirurgilisi erialasid. Konkreetne raviteenuste loetelu ja maht selgub lähipäevil,“ selgitas Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuht dr Andres Kotsar.
Dr Kotsari sõnul on plaanilise statsionaarse ravitöö peatamine möödapääsmatu meede, olgugi, et sellega halveneb teiste patsientide ravile pääsemine. „See tähendab, et peame paljude haiglaravi ootavate inimeste operatsioone, protseduure ja uuringuid lükkama edasi. Ilma plaanilise töö piiramiseta ei ole võimalik tagada nii tavaravi kui ka intensiivravi võimekust COVID-19 patsientidele ja teistele patsientide erakorraliste hospitaliseerimiste puhul,“ rääkis ravijuht. Ta kinnitas, et ravitöö piirangud vaadatakse üle iganädalaselt. „Olukord COVID-19 levikuga on äärmiselt tõsine. Tervishoius on kriitiline olukord. Palume inimestel suhtuda tõsiselt viiruse levikusse, sealjuures hoolida nii iseenda kui ka teiste tervisest ning vaktsineerida end COVID-19 vastu. Tervishoiusüsteemis ei ole ainult COVID-19 patsiendid, vaid ka kõik teised, kes oma plaanilise ravi edasilükkumise tõttu kannatavad. Eakaid ja riskirühma inimesi kutsume kindlasti saama vaktsiini tõhustusdoosi,“ sõnas dr Kotsar.
Nende patsientidega, keda ümberkorraldus puudutab, võtavad ühendust osakonna töötajad.
20. oktoobril oli hospitaliseeritud Tartu Ülikooli Kliinikumi isolatsiooni vajavaid COVID-19 patsiente 76, kellest intensiivravi vajas 14 patsienti. Enne COVID-19 pandeemiat oli kliinikumis nakkushaiguste osakonnas 11 voodikohta. Praeguseks on osakond laienenud 40 voodikohani, kuhu hospitaliseeritakse vaid COVID-19 patsiendid. Lisaks on avatud 20 voodikohaga COVID-19 osakond kopsukliinikus. Kaks kliinikumi intensiivravi osakonda on muudetud COVID-19 intensiivideks, mis võimaldab hospitaliseerida kuni 19 juhitavat hingamist vajavat patsienti. Valmisolek COVID-19 patsientide hospitaliseerimiseks on olemas ka sünnitusosakonnas, lastekliinikus ja psühhiaatriakliinikus. Lähipäevadel avab kliinikum täiendavad 20 voodikohta, sh 6 intensiivravi jaoks.
Kokku on kliinikumis ravil viibinud 1578 COVID-19 patsienti.
Kliinikumi Leht
President Alar Karis kohtus haiglajuhtidega
22. oktoobril kohtus president Alar Karis Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimehe Priit Perensi, Põhja-Eesti Regionaalhaigla juhatuse esimehe Agris Peedu, Lääne-Tallinna Keskhaigla juhatuse esimehe Arkadi Popovi ning Ida-Tallinna Keskhaigla juhatuse esimehe Tarmo Bakleriga.
Kohtumise järgselt juhtis president tähelepanu sellele, et iga Eesti inimene peaks praegu mõtlema sellele, mida ta saaks ise ära teha selleks, et arste, õdesid ja hooldajaid aidata.
"Kas see on vaktsineerimine, kodutööle jäämine, distantsi hoidmine kaaskodanikega, loobumine perepeost, maski kandmine või mõni muu mõistlik moodus, aga me peame kõik praegu midagi ette võtma. Igaüks oma meele ja võimete järgi. Aga tuleb tegutseda, ja tegutseda tuleb kohe," ütles president.
Kliinikumi Leht
Patsienditeenistus parandab patsiendikogemust ning suunab arendusi patsientide hüvanguks
1. juunil alustas Tartu Ülikooli Kliinikumis tööd patsienditeenistus, mille tegevust juhib juhatuse liige õenduse ja patsiendikogemuse juht Ilona Pastarus. Patsienditeenistuse suunab kliinikumi parima patsiendikogemuse loomisele. „Meie eesmärk on inimesekeskne tervishoid. See tähendab tegevusi, mis ei väärtusta pelgalt patsienti, vaid pakuvad abi ka patsiendi lähedastele ning toetavad neid, kes haiglas nende patsientide tervise ja heaolu eest igapäevaselt professionaalselt hoolt kannavad,“ ütles Ilona Pastarus.
Patsienditeenistuse ülesanneteks on patsiendikogemuse parandamine tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamise ja arendamise, patsiendiohutuse edendamise ning patsiendiõpetuse korraldamise kaudu. Patsienditeenistuse koosseisu kuuluvad patsiendi info- ja tugikeskus ning sotsiaaltööüksus. Edaspidi on patsienditeenistusega liitumas ka etteregistreerimiskeskus ja kliinikumi registratuurid, mis moodustavad patsientide registreerimisüksuse.
Patsiendi info- ja tugikeskuse infotöötajad on kliinikumi patsientidele ning külalistele sageli esmaseks kokkupuutepunktiks, seetõttu on nende panus meeldiva ja turvalise õhkkonna loomisel ning asjakohase info jagamisel väga oluline. Patsientide vestlusringid, mis pakuvad infot ja tuge haigusest taastumisel, haiguste ennetamisel ning elukvaliteedi parendamisel, toimuvad patsiendiõpetuse valdkonna kvaliteedispetsialisti eestvedamisel. 1. septembrist kuulub patsienditeenistuse meeskonda ka patsiendiohutuse koordinaator, kelle hooleks on patsiendiohutuse edendamise kaudu haiglakeskkonna ohutumaks muutmine. Sotsiaaltööüksus kannab hoolt selle eest, et kliinikumi tervishoiuteenused oleksid integreeritud sotsiaalteenustega, pakkudes patsientidele ja peredele vajalikku tuge.
„Meie jaoks väga olulisel kohal on koostöö Tartu Ülikooli Kliinikumi patsientide nõukojaga, kelle vahetu tagasiside aitab meil näha tervishoiusüsteemi patsiendi vaates ning teha pingutusi inimeste heaolust lähtuvate lahenduste leidmiseks ja rakendamiseks. Septembrist on patsienditeenistusega seotud ka õenduse ja ämmaemanduse valdkonna koolitus- ja arendusprojektide juhid, kelle tegevus arendusprojektide algatamisel ja elluviimisel annab meile lisavõimaluse parima patsiendikogemuse ning tõenduspõhise praktika edendamiseks,“ kirjeldas Ilona Pastarus.
Patsienditeenistus on arenemisjärgus ning ees ootab klienditeeninduse edasiarendamine, eesmärgiks patsientide õigeaegne pääs vastuvõtule, lihtne ligipääs informatsioonile ning hea kommunikatsioon tervishoiuteenuse osutajatega. Tagasiside meetodite arendamisega (sh soovitusindeksi juurutamine võrreldava tagasiside saamiseks) on seotud mitmed üksused, ent samavõrd oluline, kui patsiendikogemuse hindamine, on saadud tulemuste ja ettepanekute süsteemne töösserakendamine.
Patsiendikogemuse mõistmine tähendab liikumist inimesekeskse tervishoiu suunas.
Kliinikumi Leht
Kliinikum alustas tõhustusdoosidega
artu Ülikooli Kliinikumis on võimalik vaktsineerida COVID-19 vastu esimese, teise või tõhustusdoosiga kõikidel nädalapäevadel ning seda ette registreerimata.
„Ootame tõhustusdoosi tegema kõiki täisealisi inimesi. See tähendab, et nii inimesi alates 65. eluaastast ning kaasuvate haigustega inimesi alates 18. eluaastast kui ka tervishoiu-, sotsiaal- ja haridustöötajaid, kellel vaktsineerimisest juba üle poole aasta möödunud on. Lisaks saavad vaktsineerida tõhustusdoosiga ka kõik teised täisealised inimesed vanuses 18–64, kellel on möödas viimasest vaktsineerimisest kaheksa kuud,“ selgitas Tartu Ülikooli Kliinikumi vaktsineerimismeeskonna koordinaator Tiina Teder.
Tõhustusdoosi tegemisel kasutatakse Pfizeri vaktsiini sõltumata sellest, millise COVID-19 vaktsiiniga on eelnevalt vaktsineerimiskuur läbitud. „Kliinikumi vaktsineerimismeeksond on teinud tänaseks kokku ligi 144 000 vaktsiinidoosi, nende seas juba ka mitu tuhat tõhustusdoosi ning julgustan inimesi võimalust kasutama ja oma immuunsust tugevdama,“ lausus Tiina Teder.
Vaktsineerides COVID-19 vastu kaitsevad inimesed nii ennast kui ka oma lähedasi ning kogu ühiskonda. „Vaktsineerimine on ainus viis, kuidas saame aidata tervishoiusüsteemi ning panustada viiruse leviku vähendamisse,“ lausus Teder. Ta lisas, et vaktsineerima oodatakse kõiki, ka neid, kes pole veel jõudnud kaitsesüsti teha.
Tartu Ülikooli Kliinikumis on võimalik vaktsineerida nii L. Puusepa 8 peamajas kui ka Kvartali keskuses. Vaktsineerida saab nii ilma registreerimata kui ka registreerides, et leida endale sobivaim aeg ja koht. Aega saab broneerida kliinikumi etteregistreerimiskeskuse telefonil 731 7200 (E–R kell 8.00–18.00) või e-Patsiendi portaalis valides erialaks “COVID-19 vastu vaktsineerimine”. Kvartali keskuses on vaktsineerimiskabinet avatud kõikidel nädalapäevadel, kliinikumi peamajas esmaspäevast laupäevani.
Täpsem info kliinikumi kodulehelt.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi nõukogu koosseisu täiendused
Tartu Ülikooli Kliinikumi nõukogu koosseis on täienenud – uue nõukogu liikmena liitus sotsiaalministeeriumi kantsler Maarjo Mändmaa ning seoses Maris Jesse töö lõppemisega nõukogu liikmena, valis nõukogu uueks esimeheks Tartu Ülikooli teadusprorektori Kristjan Vassili.
Kristjan Vassil on omandanud 2012. aastal doktorikraadi riigiteadustes Euroopa Ülikoolis Instituudis Firenzes, Itaalias ning magistrikraadi 2007. aastal Tartu Ülikoolis meedia ja kommunikatsiooni erialal. Alates 2016. aastast töötab ta Tartu Ülikooli kaasprofessorina tehnoloogiauuringute erialal. Tema uurimisrühm keskendub infotehnoloogia mõjude kvantitatiivsele hindamisele, e-riigi suurandmete analüüsile ning prognoosivate digitaalsete teenuste prototüüpimisele. Alates 2017. aastast töötab Kristjan Vassil Tartu Ülikooli teadusprorektorina, samast aastast on ta Tartu Ülikooli Kliinikumi nõukogu liige. 2020. aastal juhtis ta nõukogu ülesandel Tartu Ülikooli Kliinikumi struktuuri- ja juhtimisreformi töörühma.
Sotsiaalministeeriumi kantsler Maarjo Mändmaa on lõpetanud 1996. aastal Eesti Riigikaitse Akadeemia korrektsiooni kolledži kriminoloogia eriala cum laude ja õppinud avaliku haldust Tartu Ülikooli ning haldusjuhtimist Tallinna Tehnikaülikooli magistrantuuris.
Aastatel 1996–2000 oli Mändmaa Justiitsministeeriumi kriminaalhoolduse osakonna juhataja, 2000– 2002 Justiitsministeeriumi siseauditi osakonna juhataja ja aastatel 2002–2007 Sotsiaalministeeriumi kantsler. Alates 2007. aastast on ta juhtinud AS-i Hoolekandeteenused. Lisas on ta Praxise nõukogu esimees ja MTÜ Sõbralik Eesti juhatuse liige ning MTÜ Naabrivalve asutajaliige.
Maarjo Mändmaad on autasustatud Valgetähe III klassi teenetemärgiga.
Kliinikumi Leht
Ühendlabor 25
Tartu Ülikooli Kliinikumi ühendlabor sai 25 aastaseks. Ühendlabor loodi 1. oktoobril 1996 eesmärgiga koondada Tartu Ülikooli raviasutuste laboratoorne tegevus ühtse juhtimise alla ja maksimaalselt tsentraliseerida laboratoorset tegevus.
Toona püstitatud eesmärk on saavutatud: suurem osa üle linna hajusalt asetsenud haiglatest on koondunud kokku Maarjamõisa väljale ning nende kuus väiksemat laborit on lõpetanud tegevuse. Lastekliiniku uue hoone valmimisel järgmise aasta lõpus sulgeme viimase harulabori Tartus ning sellest hetkest oleme koondunud uutesse, kõigile tänapäevastele nõuetele vastavatesse ruumidesse L. Puusepa 8 majas.
25 aasta jooksul oleme osalenud ka endi jaoks hämmastavalt kiires arengus. Sõbralikest Skandinaavia laboritest saadud kasutatud aparatuur asendus üsna pea kõige uuemate täisautomaatsete tipptasemel analüsaatoritega. Praeguseks oleme üle läinud nn liinitööle: meil on keemia ja immunoloogia analüüside liin koos preanalüütikamooduliga, mis piltlikult öeldes vaatab ise, mida katsuti ja temaga seotud tellimusega peale hakata. Meil on uus hematoloogia ja uriinianalüüside liinid koos digimikroskoopiaga. Ka molekulaardiagnostikas kasutame klassikaliste meetodite kõrval kõige modernsemaid täisautomaatseid analüsaatoreid ning järgmise põlvkonna sekvenaatoreid, mis omakorda nõuavad oskusi ja teadmisi bioinformaatikast.
Laborimeditsiin on eriti IT-mahukas eriala, mis nõuab analüüside tellimuste ja vastuste liikumist erinevate tellijate infosüsteemide, analüsaatorite, eri laborite ning digiloo vahel. Ühendlaboris on selleks pikkade aastate jooksul koostöös AS Nortaliga loodud laboriinfosüsteem eLabor, mille üle me oleme väga uhked. Ühendlabori töötajate panus eLabori arendamisse on olnud vägagi suur, nii mõnestki meist on saanud IT-spetsialistid.
Samas oleme ka aastate jooksul ka laienenud. Ühendlabor on olnud hüppelauaks lausa eraldi meditsiiniharule, androloogiale. Praegune kliinikumi androloogiakeskus alustas oma tööd ühendlaboris, spermauuringuid teostava laborina. Ühendlabori koosseisus on kliinilise geneetika keskus, millest on kujunenud kliinilise geneetika ja molekulaardiagnostika üleeestilist tegevust koordineeriv keskus. Samuti toetame ja vajadusel suuname kliinikumi kontserni kuuluvate partnerhaiglate laborite tööd. Oleme rakendanud laboriinfosüsteemi eLabor ka nendes laborites ning lisaks on kohe eLaborile üle minemas veel ka Viljandi haigla labor. See tähendab, et kasutajatel on vajadusel kohene ülevaade patsientide analüüsitulemustest, mis on tehtud ükskõik kus eLaboriga liidestatud haiglas või perearsti juures.
25 aastat laborimeditsiinis on olnud tormiline arenguperiood kogu maailmas ja see ei näita peatumise märke. Kõik see nõuab kiiret kohanemist meie töötajatelt. Labori personalile peab meeldima kasutada kõrgtehnoloogilist aparatuuri ning infosüsteeme, samas pidades ikkagi silmas, et selle taga on patsient oma probleemide ja muredega.
Oleme tohutult uhked, et oleme suutnud ja suudame selle arenguga kaasas käia ning et meie töötajad tunnevad rõõmu oma igapäevatööst ning labori arengust.
Anu Tamm
Ühendlabori direktor
III ehitusjärgu uued ravikorpused saavutasid tipukõrguse
30. septembril peeti Tartu Ülikooli Kliinikumi Maarjamõisa meditsiinilinnaku III ehitusjärgu uute ravikorpuste sarikapidu, mis sümboliseerib ehitustegevuse olulist vaheetappi.
Sarikapeo sümbol – pärg – oli ehitaja poolt asetatud tulevase lastehaigla ehk M-korpuse katusele. Pärja tõid alla Tartu Ülikooli Kliinikumi projektijuht Toomas Kivastik ja AS Nordeconi projektijuht Rauno Rausk.
Kliinikumis alustasid tööd valdkonnajuhid
15. septembril alustasid Tartu Ülikooli Kliinikumis tööd kliiniliste valdkondade juhid, kelle ülesandeks on koordineerida valdkondadesse kuuluvate struktuuriüksuste kõrgetasemelise ravitöö korraldamist meditsiinilistel erialadel integreerituna õppe-, arendus- ja teadustööga koostöös ravijuhi, teadus- ja arendustegevuse juhi, valdkondade struktuuriüksuste juhtide, kliinikumi teiste struktuuriüksuste töötajatega ning kliinikumi partneritega.
„Mul on hea meel tervitada kliinikumi juhtkonna liikmetena professor Aare Märtsonit, professor Külli Kingot, dr Alar Irsi, dr Sven Jannot, dr Jaan Sütti ning professor Margus Punabit,“ lausus kliinikumi juhatuse esimees Priit Perens. Ta lisas, et valdkonnajuhtideks valitud senised kliinikute juhatajad alustavad samaaegselt valdkonna juhtimisega ka kliinikute tähtajaliste juhtimisülesannete täitmist kuni 30. septembrini 2022, et võimaldada piisav aeg kliinikute juhtimise tähtajaliste lisaülesannete täitmiseks konkursside läbiviimiseks.
1. kliinilist valdkonda, mille koosseisu kuuluvad kirurgiakliinik, androloogiakeskus, traumatoloogia ja ortopeedia kliinik ja naistekliinik, asub juhtima professor Aare Märtsion. 2. kliinilist valdkonda, mille koosseisus on sisekliinik, nahahaiguste kliinik, hematoloogia-onkoloogia kliinik, lastekliinik, asub juhtima professor Külli Kingo. 3. kliinilist valdkonda, mille koosseisus on südamekliinik, kopsukliinik, kõrvakliinik, stomatoloogia kliinik, asub juhtima dr Alar Irs. 4. kliinilist valdkond, mille koosseisus on närvikliinik, psühhiaatriakliinik, silmakliinik, spordimeditsiini ja taastusravi kliinik, asub juhtima dr Sven Janno. 5. kliinilist valdkonda, mille koosseisus on anestesioloogia ja intensiivravi kliinik, operatsiooniteenistus, juhib dr Jaan Sütt ning 6. kliinilist valdkonda, mille koosseisus on radioloogiakliinik, patoloogiateenistus, ühendlabor, verekeskus, apteek, asub juhtima professor Margus Punab.
Valdkonnajuhid kuuluvad kliinikumi juhatuse liikme–ravijuhi meeskonda ning nende ametiaeg on neli aastat, kuni 31. august 2025. Nii valdkonna juhtimise ülesannete täitmise ajal kui ka pärast seda on juhtidele tagatud ka tähtajatu tööleping arst-õppejõuna Tartu Ülikooli Kliinikumis.
Valdkondade moodustamine on osa Tartu Ülikooli Kliinikumi nõukogu heakskiidetud muudatustest kliinikumi struktuuris ja juhtimises. Seniste kliinikute ja teenistuste jaotumine kuude valdkonda võimaldab tagada struktuuriüksustele ühtlase juhtimisulatuse. Valdkondade töökorra ning juhtide ülesannete väljatöötamisel osalesid kliinikumi erinevaid üksusi ja töörolle esindavad kliinikumi töötajad.
Kliinikumi Leht
Kliinikum on jätkuvalt atraktiivseim tööandja
Tööandja brändingu agentuur Instar EBC viis aprilli- ja maikuus juba 12. korda läbi üle-eestilised kõrgkoolide, kutsekoolide ja kogenud töötajate tööootuste ja tööandja maine uuringud, millele vastas kokku 9 000 inimest. Kõige atraktiivseimaks tööandjaks tervishoiuvaldkonnas valiti tudengite poolt Tartu Ülikooli Kliinikum.
„Pälvida atraktiivseima tööandja tunnustus kõigi Eesti tervishoiuasutuste seas, on Tartu Ülikooli Kliinikumile suur au ning oleme selle eest väga tänulikud oma igapäevastele kaaslastele – üliõpilastele. Tunnustus kuulub kõikidele meie kolleegidele kliinikumis, meditsiiniteaduste valdkonnas ning tervishoiu kõrgkoolis, kes ühiselt soovivad pakkuda meie patsientidele parimat võimalikku ravi ning tulevastele tervishoiutöötajatele kõige uuemaid teadmisi meditsiinis,“ sõnas Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuht dr Andres Kotsar.
Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi president Margus Lomp: Tartu Ülikooli Kliinikumi erilisus tuleb suuresti välja juba tema nime esimese kahe sõnaga. See on koht, kus toimuvad õppimine ja töö samal ajal, koos, harmoonias. See ei ole ainult arstitudeng, kes Kliinikumis õpikuid lehitsedes ja praktilist kogemust omandades, midagi uut õpib. Seda teeb iga töötaja, olles osa töökollektiivist, kes hindab teadust ja selle vajalikkust parima ravikvaliteedi tagamisel. Kliinikum on koht, kus arstitudeng saab turvaliselt õppida ja areneda, sest ta teab, et teda toetab turvaline keskkond, abivalmis personal ning tipptasemel juhendajad ja tehnoloogia. Soovime teile palju edu ja jõudu ning rõõmustame koos teiega märkimisväärse tunnustuse üle.
Teie tulevased kolleegid
Atraktiivse tööandja kvaliteedimärgiga tunnustati tööandjaid 6. septembril Rakett69 Teadusstuudios toimuval Instari ja Eesti Kaubandus-Tööstuskoja poolt korraldataval Atraktiivsete Tööandjate Päeval.
Silmakliiniku tähtajalisi juhtimise lisaülesandeid täidab dr Mikk Pauklin
1. september 2021–31. august 2025 juhib Tartu Ülikooli Kliinikumi silmakliinikut dr Mikk Pauklin.
Dr Pauklin on lõpetanud 2004. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonna. Aastatel 2005–2011 oli ta Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ning Duisburg-Esseni Ülikooli arstiteaduskonna ühisdoktorantuuris Saksamaal ja kaitses doktoritöö Duisburg-Esseni ülikoolis (summa cum laude).
Dr Pauklin on töötanud Tartu Ülikooli Kliinikumis 2009. aastast erinevatel ametikohtadel – aastatel 2009–2012 oftalmoloogia eriala arst-residendina, 2012–2021 arst-õppejõuna, juunist 2021 vanemarst-õppejõuna.
Samal ajal on ta olnud ametis ka Tartu Ülikooli silmakliinikus assistendina ning töötab praeguseni kliinilise meditsiini instituudis oftalmoloogia lektorina.
Dr Pauklin on alates 2009. aastast Eesti Oftalmoloogide Seltsi juhatuse liige ning alates 2018. aastast seltsi president, aastast 2012 Eesti Silmakirurgide Seltsi liige ning alates aastast 2009 Euroopa Katarakti ja Refraktiivkirurgia Seltsi liige.
Dr Mikk Pauklin, silmakliiniku juhataja
Olen töötanud Tartu Ülikooli Kliinikumi silmakliinikus juba rohkem kui 10 aastat ja tunnen hästi nii kliiniku töökorraldust kui ka inimesi. Kliinik töötab hästi, ei vaja radikaalseid muudatusi ning mul on hea meel asuda täitma silmakliiniku juhi ülesandeid. Meil töötavad Eesti parimad spetsialistid, kes pakuvad tipptasemel arstiabi. Seda teavad ka meie patsiendid ning meile ravile tulla soovivate inimeste hulk on endiselt oluliselt suurem kui suudame vastu võtta. Seetõttu oleme järjest laiendamas vastuvõtuvõimalusi nii Tartus kui ka võrgustunud haiglates.
Soovin panna silmakliiniku töös veel suuremat rõhku teadus- ja arendustööle, seda nii koostöös Tartu Ülikooli teadlastega kui ka väljaspool Tartut töötavate oftalmoloogidega. Mitmed projektid on juba käimas või algamas. Näiteks oleme alustamas koos Ida-Tallinna Keskhaigla silmakliiniku kolleegidega Eesti koolilaste refraktsioonihäirete uuringut, et hinnata nutiseadmete ja suure õppimiskoormuse mõju laste silmadele.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi keskkonna-alane tegevus sai EMAS registreeringu
Tartu Ülikooli Kliinikumile omistati Keskkonnaagentuuri poolt EMAS (Eco-Management and Audit Scheme) registreering, mis kinnitab, et kliinikumi keskkonnajuhtimise süsteem vastab kõrgeimale keskkonna standardile. Kliinikum on esimene haigla Eestis ja Baltimaades, kelle keskkonnajuhtimist nii kõrgelt tunnustatakse.
Eesti suurima haiglana on kliinikum astunud looduskeskkonna säästmiseks samme juba pikaaegselt. EMAS registreeringu saavutamiseks tuli aga teha veel jõupingutusi, et tagada nõuetekohane vastavus. „Kliinikum võttis projekti raames eesmärgiks tõsta töötajate teadlikkust keskkonna ja selle hoidmise teemadel. Juurutasime jäätmete eraldi sorteerimise võimalused nii töötajatele kui ka patsientidele. Keskkonnakahjulikud toidunõud vahetati välja biolaguneva materjali vastu ning töötajaid kutsuti üles kasutama mitmekordses kasutuses olevaid toidunõusid. Teavituskampaania abil tõsteti töötajate teadlikkust erinevatest tegevustest oma igapäevatöös, mis võimaldavad vähendada survet keskkonnale,“ tutvustas keskkonna- ja puhastusosakonna juhataja Triin Arujõe.
Keskkonnauuringute põhjal on tervishoiusektoril, mille ülesanne on tervise kaitsmine ja edendamine, oma tegevuse läbi suur roll 21. sajandi kliimakriisis. „Näiteks on kliinikumi aastane jäätmekogus 1 350 tonni ehk 307 kg töötaja kohta aastas. Sellest tulenevalt on eriti oluline panustada just tervishoiuasutustel otsustavalt kasvuhoonegaaside tekke ennetamisse ja vähendamisse. Kliinikum lähtub oma keskkonnategevustes põhimõttest: „Puhtamas keskkonnas elavad tervemad inimesed“,“ lausus Triin Arujõe. Ta toob välja, et 2021. aastal on kliinikumis seatud keskkonna-alasteks eesmärkideks ja tegevusteks edendada säästlikku transpordikorraldust, suurendada keskkonna-teadlikkust nii oma töötajate kui ka patsientide seas, vähendada jäätmete teket ja edendada ringlusesse võttu ning suurendada nii energia- kui ressursitõhusust.
EMASist lähtuvalt on kliinikumis lähiaastatel eesmärk võtta kasutusele ressursitõhusamaid lahendusi, suurendada keskkonnahoidlikke hankeid, vaadata üle puhastustöötajate tööprotsessid, et muuta need keskkonnahoidlikumaks ning viia läbi erinevaid tegevusi, et töötajatele teadvustada, kuidas oma igapäevases tegevuses keskkonnahoidlikult käituda.
„Tähtis on lisaks lühiajaliste eesmärkide saavutamisele mõelda pikemale perspektiivile,“ annab kliinikumi EMAS akrediteeringu taotlemisel konsulteerinud Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna keskuse teadur Harri Moora nõu. „EMAS suunab mõtlema keskkonnalahendustele kvaliteetselt, keskkonnahoidlikult ja kulutõhusalt. Nii on innovatsioon tihti pikemas plaanis ka kulutõhus. Näiteks on kindlasti kulutõhus see, et lisaks kõikides uutes hoonekompleksides LED-valgustite kasutamisele on kliinikum asunud LED-valgusteid vahetama ka vanemates hoonetes. Kliinikumil on nüüd olemas keskkonnapoliitika ja keskkonnastrateegia, mis võimaldavad pikaajalisi parenduskavasid luua. Nii on võimalik juba praegu küsida, mis aastaks soovib kliinikum saavutada kliimaneutraalsuse ning sellele küsimusele EMAS metoodika toel ka vastus ning vajalik tegevuskava leida.“
Kliinikumi töötajatelt, tudengitelt, patsientidelt on tulnud selgeid märguandeid, et järjest rohkem läheb neile korda keskkonna- ja ressursitõhususe temaatika ning see on valdkond, kuhu on vajalik panustada mitte ainult seadusest tulenevatest kohustustest, vaid seetõttu, et teema on tähtis ja kõnetab inimesi.
Euroopa Komisjon seadnud eesmärgiks muuta Euroopa esimeseks kliimaneutraalseks maailmajaoks aastaks 2050 ning olles Tartu linna suurim tööandja, on kliinikum otsustanud teadlikult investeerida ressursse keskkonnategevuskava elluviimiseks. Kõigil kliinikumi töötajatel on võimalik keskkonnategevuskava koostamisel kaasa rääkida läbi Rohelisem Kliinikum töögrupi, mille kontaktid on sisevõrgus.
EMAS registreerimistunnistus on kõrgeim kvaliteedimärk keskkonnategevusele. Võrreldes teiste keskkonnajuhtimisüsteemidega (nt ISO 14001), esitab EMAS asutustele rohkem nõudeid – alates selgelt eesmärgistatud keskkonnaeesmärkide püstitamisest, kõrgel tasemel igapäevastest keskkonnategevusest kuni oma keskkonnategevuse pideva seire ja parendamiseni. EMASi oluline nõue on oma keskkonnategevuse tulemuste läbipaistev esitamine kõikidele huvirühmadele läbi iga-aastase keskkonnaaruannete. Kliinikumi 2020. aasta keskkonnaaruandega on võimalik tutvuda lehele www.kliinikum.ee/rohelisemkliinikum
Kliinikumi Leht
Kliinikum alustab südamehaigete taastusravi innovatsiooniprojektiga
Tartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliinik ja südamekliinik alustavad südamehaigetele mõeldud innovatsiooniprojektiga „Südamehaigete taastusravi kaugteenusmudel”. Projekt on suunatud kõikidele kliinikumis ravil olevatele südamehaigetele, kes vajavad taastusravi.
Innovatsiooniprojekti eesmärk on parandada patsientide taastusravi teenusel püsimist kui ka teenuse kättesaadavust ning seeläbi muuta kogu raviteekond sujuvamaks. „Patsiendi jaoks tähendab kaugteenusmudel kombinatsiooni kontakt- ja kaugteenustest. Kui senine südamehaigete taastusravi süsteem on põhinenud täielikult kontaktteenusel, mille raames on patsiendil vajalik ligi kolmekuulisel perioodil kohal käia, siis nüüd on vajaminevaid teenuseid võimalik valida soovi korral kaugteenustena,“ tutvustas spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku juhataja dr Rein Kuik.
Südamehaigete taastusraviks kasutatakse spordimeditsiini ja taastusravi kliinikus välja töötatud tõenduspõhist 12-nädalast taastusraviprogrammi, mis on andnud väga häid ravitulemusi ja vastanud seni patsientide ootustele. „Paraku on 3 kuud kestev kontakttaastusravi programmis osalemine olnud tööealistele ning ka väljaspool Tartu linna või teiste transpordi probleemidega teenust vajavatele patsientidele keeruline. Lisaks raskendas ambulatoorse taastusravi kättesaadavust märkimisväärselt möödunud aastal ilmnenud Covid-19 pandeemia,“ põhjendas vajadust kaugteenusmudeli väljatöötamise järele ambulatoorse taastusravi osakonna füsioterapeut Livian Laaneots.
Kaugteenusmudeli korral toimuvad kontaktteenustena taastusraviarsti esmasel ja taastusravi järgsel kohtumisel läbiviidav kardiopulmonaalne koormustest ning esmane füsioterapeudi visiit. „Ülejäänud kohtumised erinevate taastusravi meeskonna spetsialistidega (taastusraviarst, füsioterapeut, psühholoog, toitumisnõustaja) toimuvad kaugteenustena ja vastavalt vajadusele kontaktteenusena,“ kinnitas Livian Laaneots. Kogu taastusravi perioodil jälgib patsienti õde-juhtumikorraldaja digitaliseeritud raviteekonna platvormi rakenduse BuddyHealthcare kaudu, mille rakendus laetakse alla projekti ajaks patsiendile antavasse nutitelefoni. Platvorm võimaldab lihtsustada info liikumist erinevate spetsialistide ning spetsialisti ja patsiendi vahel.
Südamekliiniku kardioloog dr Mai Blöndali sõnul on taastusravil väga oluline roll südame-veresoonkonna haiguste suremuse ja korduvhaigestumuse vähendamisel, mistõttu on kaugteenusmudel vajalik jätk kontaktteenusele, et patsientide raviteekond ei katkeks. „Kliinikumi taastusravi teenus on väga heal tasemel ning see annab väärtuslikku infot ka kardioloogile patsiendi jälgimiseks,“ lausus dr Mai Blöndal.
Kui sügisest algas projekti ettevalmistusperiood, mil digitaalse raviteekonna platvormi abil seotakse taastusravis kasutatavad kontakt- ja kaugteenused ühtseks tervikuks, siis 2022. aasta jaanuaris algab ka patsientide kaasamine. „Loodame muuta senise südamehaigete taastusravimudeli süsteemi ning kogu raviteekonnal viibimise tõhusamaks nii patsientidele, tervishoiutöötajatele kui tervishoiuteenust osutavale organisatsioonile,“ sõnas spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku juhataja dr Rein Kuik.
Innovatsiooniprojekti rahastatakse Tartu Ülikooli Kliinikumi arendusfondist ning selle edukaks osutumise korral saab kaaluda kaugteenusmudeli kasutuselevõttu teistegi kroonilisi haigusi põdevate ning pidevat ja pikaajalist taastusravi vajavate patsientide puhul.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi patsientide nõukojal uus esimees
Kliinikumi patsientide 12-liikmelist nõukoda juhib sellest sügisest Kaili Semm. Kaili on patsientide nõukoja liige olnud selle loomisest saadik ning on lisaks ka puuetega inimeste nõukoja liige ja Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liidu juhatuse esinaine.
Kaili Semmi sõnul jätkab nõukoda algaval hooajal püüdlusi selle eest, et patsiendid saaksid lähimas tulevikus vastuvõtuaegu broneerida lihtsamalt ja mugavamalt. Samuti lisatakse omalt poolt patsiendi vaadet kliinikumi 2022–2026 arengukava koostamisse ja tehakse koostööd teiste Eesti haiglate patsientide nõukodadega, et panustada ühisosa arendamisse ja sarnaste lahenduste leidmisesse. Nõukoja tegevuse märksõnad patsientide heaolu tagamisel on: Suhtlemine. Info. Hoolimine. Selge raviteekond. Füüsiline keskkond.
Patsientide nõukoja koosolekud toimuvad üks kord kuus ja seal käsitletavad teemad püstitatakse nii nõukoja liikmete poolt kui ka kliinikumile aktuaalsetest teemadest. Kliinikumi esindajad nõukoja koosolekutel on Jane Freimann ja Reet Tohvre.
Lisaküsimused patsientide nõukoja kohta ja soovitused teemapüstitusteks on oodatud e-posti aadressil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.. Lähemalt nõukoja tegevusest saab lugeda kliinikumi kodulehelt: https://www.kliinikum.ee/patsiendile/patsientide-noukoda/
Kiinikumi Leht
Kliinikum avab linnasüdames uued vastuvõtud
Tartu Ülikooli Kliinikum avab 2. septembril Kvartali keskuses pidulikult uue rinnakabineti, silmakabineti ja hambaröntgeni kabineti, mis on varustatud uusima meditsiiniaparatuuriga. Kesklinna laienemise eesmärk on liikuda patsientidele lähemale ning suurendada teenuste kättesaadavust.
Kliinikumi rinnakabinet Kvartali keskuses võimaldab naistel käia nii mammograafias kui ka ultraheliuuringutel otse kesklinnas haiglasse pöördumata. „Rinnakabinetis võtavad vastu ja viivad uuringuid läbi Tartu Ülikooli Kliinikumi radioloogiakliiniku kogemustega arst-õppejõud ja radioloogiatehnikud ning rinnaprobleemidega naisi nõustavad ämmaemandad. Loodame naiste aktiivsusele enda tervise eest hoolitsemisel, sest Tartu linnas on rinnavähi sõeluuringul käijate hulk võrreldes viimaste aastatega vähenenud. Nii meie radioloogid kui ka onkoloogid ja günekoloogid panevad naistele südamele, et nad oleksid aktiivsed haiguste ennetamisel. Rinnavähki on võimalik mammograafiauuringul avastada varases staadiumis, veel enne, kui haigus on tekitanud kaebusi või levima hakanud,“ selgitab kliinikumi radioloogiakliiniku juhataja dr Pilvi Ilves. Ta rõhutab, et rinnavähi sõeluuringul tuleb käia ka ilma kaebusteta või sümptomiteta, sest varases staadiumis rinnavähk endast märku ei anna. Sealjuures on varases staadiumis avastatud rinnavähi puhul võimalik täielik tervenemine.
Rinnanäärme radioloogilisele uuringule ehk mammograafiale lisaks pakutakse rinnakabinetis ülikoolihaigla kõrge pädevusega radioloogide poolt ka rindade ja teiste pehmete kudede, aga ka kõhu- ja vaagnapiirkonna, veresoonte ja kilpnäärme ultraheliuuringuid. Lisaks on Kvartali rinnakabinetti oodatud muude rinnakaebustega patsiendid, kes saavad oma muredega pöörduda nõustamiseks ämmaemanda vastuvõtule, kust nad omakorda vajadusel suunatakse edasi uuringutele.
Kvartalis avab vastuvõtud ka silmakabinet, kus töötavad samuti Tartu Ülikooli Kliinikumi silmakliiniku arst-õppejõud, arst-residendid ning õed. „Silmakaebuste puhul on võimalik pöörduda silmaarsti, aga ka silmaõe vastuvõtule. Kvartali keskuses tegeletakse nii erinevate silmahaiguste diagnoosimisega kui ka esmaste silmauuringutega. Viimasel ajal sagenenud kuiva silma sündroomi kaebuste korral on võimalik samuti pöörduda silmakabinetti, kuiva silma sündroomiga patsiente nõustab spetsiaalse väljaõppega õde,“ tutvustas kliinikumi silmakliiniku ülemõde Terell Pihlak.
Silmakabinetis alustatakse sügisel ka laste müoopia ehk lühinägevuse uuringuid, mis on aluseks üle-eestilisele teadustööle „Refraktsioonihäirete levimus ja müoopia riskitegurid Eesti kooliõpilastel“. „Teadusuuringusse kaasatakse üldhariduskoolide 1., 5. ja 9. klassi õpilasi ning uuringu eesmärgiks on teha kindlaks refraktsioonihäirete ehk prillide kandmise vajadus erinevas vanuses Eesti koolilaste seas,“ selgitas silmakliiniku ülemõde.
Kolmas kabinet, mis rinnakabineti ja silmakabineti kõrval uksed avab, on hambaröntgeni kabinet. „Hambaröntgen võimaldab meil pakkuda kesklinnas ka ortopantomograafiat ehk hammaste panoraamuuringut ning 3D- röntgenuuringut ala- või ülalõualuust ja keskkõrvast,“ sõnas dr Ilves.
Kliinikumi rinnakabinet, silmakabinet ja hambaröntgeni kabinet asuvad Kvartali keskuse I korrusel, Apollo poe kõrval. Kabinettidesse on võimalik pöörduda kõigil sõltumata elukohast ning nii saatekirjaga kui ka ilma, ühtlasi tasulise teenuse soovi korral.
Sõeluuringule ja ultraheliuuringule registreerimiseks tuleb helistada telefonil 731 8377. Ämmaemanda ja silmaarsti vastuvõtule registreerumiseks tuleb aeg broneerida etteregistreerimiskeskuse telefonil 731 9100 või patsiendiportaali ePatsient kaudu. Hambaröntgen etteregistreerimist ei vaja.
Kliinikumi Leht
Dr Mikk Pauklin: „Refraktsioonihäirete levimus ja müoopia riskitegurid Eesti kooliõpilastel“ uuringu eesmärgiks on teha kindlaks refraktsioonihäirete e prillide kandmise vajadus erinevas vanuses Eesti koolilaste seas. Nimelt on märgatud üle maailma viimastel aastakümnetel lühinägevusega laste hulga olulist kasvu. Mõnedes Aasia piirkondades vajab juba rohkem kui 90% ülikoolilõpetajaid miinusprille. Sellise muutuse põhjuseks peetakse oluliselt suurenenud laste lähitöö hulka, eelkõige suure õppimiskoormuse ja pideva nutiseadmete kasutamise tõttu ning vähest õues viibimist. Eesti lapsed on tuntud väga heade PISA testi tulemuste poolest, olles tabelis esimeste seas just koos nende Aasia riikidega, kus on täheldatud kõige suuremat lühinägevus leviku kasvu. Lisaks on ka Eesti laste seas nutiseadmete kasutamine väga levinud ning tõenäoliselt ka õues viibimine vähenenud.
Tartu vaktsineerimiskeskuse töö jätkub nii mobiilsete väljasõitudena kui ka kliinikumi peamajas
Septembrikuu toob muutuse Tartu vaktsineerimiskeskuse töösse – 1. septembrist jätkub COVID-19 vastu vaktsineerimine Tartu Ülikooli Kliinikumi, Tartu Kiirabi ja Tartu linnavalitsuse koostöös mobiilsete väljasõitudena ning võimalusega vaktsineerida kliinikumi L. Puusepa 8 peamajas.
Tartu linnapea Urmas Klaasi sõnul on vaktsineerimiskeskuse ning ka linnas tegutsevate vaktsineerimisbusside näol tegemist seni suurima koostööprojektiga, mida linn, kliinikum ja kiirabi on ühiselt ellu viinud. "Olen kõigile koostööpartneritele äärmiselt tänulik ja tahan tunnustada ka neid üle saja vabatahtliku, kes leidsid võimaluse keskuse töösse panustada. Ühine pingutus on vilja kandnud ja oleme saavutanud väga korraliku vaktsineerituse taseme. Samas levib viirus ikkagi aktiivselt ning tuleb jätkata tööd inimeste veenmisel ja mugavate vaktsineerimisvõimaluste pakkumisel," lisas linnapea.
„Esimene Eesti vaktsineerimiskeskus avati just Tartus 27. aprillil, et võimaldada nii tartlastele kui ka teistele eestlastele mugavat ja operatiivset vaktsineerimist COVID-19 vastu. Kliinikumi vaktsineerimismeeskond on panustanud Tartumaa vaktsineeritusse suurel määral, olles teinud kokku pea 130 000 vaktsiinidoosi, millest keskuses viie kuu jooksul üle 100 000 doosi,“ lausus Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuht dr Andres Kotsar.
Seni A. Le Coq spordihoones sisse seatud vaktsineerimiskeskus jätkab tegevust Tartu Ülikooli Kliinikumi peamajas aadressil L. Puusepa 8. Kõik soovijad on oodatud kliinikumi vaktsineerima samadel tingimustel nagu seni – vaktsineerida saab alates 12. eluaastast nii ette registreerides kui ka ilma registreerimata. Kasutusel on Pfizeri ja Moderna COVID-19 vaktsiin ning vaktsineerimist ja sellele järgnevat tavapärast jälgimist viib läbi Tartu Ülikooli Kliinikumi vaktsineerimismeeskond.
Lisaks vaktsineerimisele kliinikumis, jätkavad mobiilseid väljasõite Tartu linnas ja Tartumaa keskustes vaktsineerimisbussid ja vaktsineerimiskiirabi. „Suur osa ehk enam kui 70% tartlastest ja lähivaldade elanikest on juba vaktsineeritud, mistõttu oleme muutnud vaktsineerimisteenuse mobiilsemaks, kodulähedasemaks ja veelgi mugavamaks, võimaldades elukoha lähedal vaktsineerida ennekõike neil, kel pole seni mahti olnud vaktsineerimiskeskust külastada,“ selgitas Tartu Ülikooli Kliinikumi vaktsineerimismeeskonna koordinaator Tiina Teder. Ta toob välja, et kliinikumi vaktsineerimismeeskond ulatab abikäe kooliaja alguses ka erinevatele koolidele. „Oleme vajadusel valmis toetama nii kooliõdesid kohapeal kui ka tegema väljasõite koolide piirkonda. Näiteks 30.–31. augustil ootab vaktsineerimismeeskond Tartu Ülikooli peahoones kõiki uut kooliaastat alustavaid üliõpilasi ning 1. septembrist peatub Tartu vaktsineerimisbuss Tartu Ülikooli von Bocki maja juures, Ülikooli ja Lossi tänava nurgal,“ rääkis Teder.
Tartu Kiirabi jätkab väljasõite Tartu linnas kolmeliikmelise brigaadina ning võimaldab personaalsemat lähenemist ja põhjalikuma nõustamise võimalust. Vaktsineerimiskiirabi teenuse kasutamiseks ei ole vaja teha muud, kui ette registreerimata graafikujärgsetel aegadel õigesse kohta minna ning avaldada soovi vaktsineerimiseks.
Tartu ja Tartumaa vaktsineerimisbusside, vaktsineerimiskiirabi ning kliinikumi peamaja vaktsineerimisgraafik täieneb Tartu Ülikooli Kliinikumi kodulehel.
Kliinikumi Leht
Peaminister tunnustas Tartu tegevust vaktsineerimise korraldamisel
27. augustil külasta peaminister Kaja Kallas Tartu vaktsineerimiskeskust ning kohtus seal Tartu linnapea Urmas Klaasi, Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuhi Andres Kotsari ning teiste vaktsineerimiskeskuse korraldusmeeskonna liikmetega.
Kohtumisel räägiti Tartu vaktsineerimiskeskuse tööst, vaktsineerimise murekohtadest ja edaspidistest plaanidest, sh kuidas tagada kolmanda laine ajal tööjõuressursid haiglate COVID-osakondades, olla valmis jätkuvaks nakatumise kasvuks ning vajadusel ka kolmandaks tõhustusdoosiks.
Kaja Kallase hinnangul on Tartu vaktsineerimise korraldusega hästi hakkama saanud. "Iga omavalitsuse roll on olla aktiivne osaline selles protsessis. See on meie kõigi huvides, kui saame hoida ühiskonna avatud," lisas peaminister.
Tartu linnapea Urmas Klaas ütles kohtumisel, et vaktsineerimiskeskuse eduka toimimise taga on olnud väga hea koostöö Tartu Ülikooli Kliinikumi, Tartu kiirabi ja linnavalitsuse vahel, samuti tõstis linnapea esile keskuse vabatahtlike panust. "Kõik vaktsineerimiskeskusse tulnud inimesed said kogeda tunnet, et nad on sinna väga teretulnud. Rahva tagasiside vaktsineerimiskeskuse tööle on olnud väga hea," lisas linnapea.
Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuhi Andres Kotsari sõnul on kliinikum soovinud panustada kogu elanikkonna vaktsineerimisse senisest suuremal määral, et ennetada raskeid haigestumisi ning vähendada seeläbi pandeemiast tingitud koormust haiglaravile. Nii kliinikumi töötajate panus olemasoleva ressursi arvelt ja operatiivsus kui ka teiste osapoolte igakülgne tugi on taganud Tartumaa eeskujuliku vaktsineerituse taseme,“ sõnas doktor Kotsar.
Esimene Eesti vaktsineerimiskeskus avati Tartus A Le Coqi spordihoones 27. aprillil 2021 Tartu linna, Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Tartu Kiirabi koostöös.
Kliinikumi Leht
Mida arvavad noored vaktsineerimisest?
Koroonakriisi mõju noortele on olnud suur ja seda on tunda veel aastaid. Keerulises olukorras pole aga pead norgu lastud ning kriisiga on õpitud koos elama. Kui eelmisel õppeaastal keskenduti suuresti erinevate võimaluste otsimisele ja katsetamisele, et õppetöö saaks jätkuda, siis sel aastal on ees uus oluline fookus. Õppeaasta algab küll lootusrikkalt ja kontaktõppes, kuid haridussüsteemi avatuna hoidmiseks on esmatähtis noorte ja haridusvaldkonna vaktsineerimine.
Vaktsineerimise kättesaadavus ja tempo on ajaga ainult paranenud ning samamoodi on kasvanud ka vaktsiini usaldusväärsus noorte jaoks. Üliõpilane Anett (20) põhjendab oma algset skeptilisust just sellega, et vaktsiin töötati välja väga kiiresti. "2020. aasta talvel, kui vaktsiinid aga ametliku heakskiidu said ning nägin ka nende mõju päriselt, siis kadus vaikselt mure ja see hakkas asenduma imetlusega, et mida on võimalik tänapäeval moodsa varustuse ja heade teadlaste poolt ära teha," kirjeldab usalduse teket meditsiinitudeng Alfred (21).
Liisi (21) arvestas juba varakult tulevikustsenaariumiga, kus nn vabaduse tagab vaktsineerimistõend ehk pikk otsustusprotsess polnud vajalik. Abiturient Kertu (17) otsus vaktsineerida tugines sarnasele mõttekäigule: "Lootsin, et kui end kohe vaktsineerin, siis ma ei pea maski kandma".
Vaktsineerimine kui protsess on tehtud võimalikult lihtsaks – mine ainult kohale. Noorte kogemusel ilmnesid vaktsiini kõrvalmõjud erinevalt. Kui Merilini (21) kõrvalmõjud piirdusid ainult valusa süstekohaga, siis Liisi (21) koges ka pearinglust, iiveldust ning kehatemperatuuri tõusu. Sellest hoolimata säilitasid noored siiski positiivse "vähemalt on nüüd tehtud" suhtumise.
Mõistagi on meedia peamine aruteluruum, kus vahetatakse mõtteid vaktsiini turvalisuse, vajalikkuse ja ka tõhususe kohta. Ajakirjandus hoiab küll teaduspõhist joont, kuid on ka platvormiks inimestele, kellel on alternatiivsem sõnum, märgistades need arvamuslugude alla. Sotsiaalmeedias sellist jaotust aga pole ning igaüks on omapäi otsustamaks, mis on fakt ning mis on kellegi arvamus. Sellest tulenevalt on tekkinud igivana vastasseis – poolt ja vastu. Alfred (21) on meedias märganud, et sageli tehakse maha neid, kes on otsustanud end mitte vaktsineerida ning leiab, et neile on vaja anda aega. "Olen märganud meedias karikatuure, mis on nende inimeste poole suunatud, kuid leian, et see ei ole õige viis dialoogi loomiseks. Mida vähem on inimesi, kes mitte-vaktsineerijatele jõuga ja solvangutega üritavad sõnumit kohale viia, seda suurem on lootus, et inimesed satuvad aja jooksul valeinfo lainelt ka teadusel põhinevate tekstide peale, mis nende arvamust võivad muuta.“ Anett (20) toetab seda mõtet ning ütleb, et seni kuni need, kes ei vaktsineeri, mõistavad, et nad ei saa käia näiteks kinos või restoranis ja ei suru oma seisukohta peale, siis las nad olla. "Vaktsineerimata olla on juba nii ebamugav, kuna kuskil ei saa käia või vaja pidevalt testida, et võib-olla see motiveerib lõpuks ikkagi," arvab Kertu (17).
Kui levinud arusaam on, et noored ootavad pingsalt, et saaks koolipinki tagasi, siis tegelikkuses on paljudele noortele distantsõpe vägagi meeldima hakanud. "See oli ikka väga mugav, kuidas kõik sai kodust tehtud," meenutab Anett (20) möödunud õppeaastat. Suuresti oleneb see ka ainest ja erialast, sest meditsiinitudeng Alfred (21), kellele meeldis, et veebiloenguid sai tagant järele kuulata, eelistaks praktikume siiski koolis teha, kuna veebi teel võib teatud osa õppest puudu jääda. Eks igal olukorral on omad plussid ja miinused ning see, mis oli varem uus ja hirmutav, on nüüd juba normaalsus, millest ei ole enam nii kerge loobuda. Siiski on valdavalt noortel suur eesmärk anda endast kõik, et nii haridussüsteem kui ka riik üldiselt jääks avatuks.
Kristen Orin
Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni õppekava üliõpilane
Patsientide rahulolu haiglaraviga 2021. aastal
Tartu Ülikooli Kliinikum viis maikuu jooksul läbi haiglaravil viibinud patsientide seas rahuloluküsitluse. Küsitluse tulemustest selgus, et kliinikumi patsientide üldine rahulolu tõusis vaatamata pandeemiale. Haiglaraviga jäi väga rahule 80% haiglaravil viibinud patsientidest.
Kliinikum viib patsientide rahuloluküsitlusi läbi igal aastal, ühel aastal statsionaarse ravi ja teisel aastal ambulatoorse ravi osas. Patsientide tagasiside on kliinikumi jaoks väga oluline, et tervishoiuteenuste osutamisel arvestada patsientide ootustega ja saadud kogemustega.
Seekordses küsitluses osalemiseks oli mitu erinevat vastamise võimalust: patsiendid said valida kas täita paberankeet haiglaravi viimasel päeval, täita elektrooniline küsimustik kliinikumi kodulehel või QR koodiga avanev elektrooniline küsimustik nutitelefonis. Patsiendid eelistasid täita paberankeedi. Elektroonilised ankeedi täitmise võimalused vajavad edaspidi põhjalikumat tutvustamist, patsientide innustamist ja juhendamist.
Küsitlusele vastas 1 531 haiglaravil viibinud patsienti. Haiglaraviga jäi väga rahule 80% patsientidest, 20% jäi üldiselt rahule. Küsitlusest selgub, et 88% patsientidest tuleksid ise kindlasti taas kliinikumi, kui neil tekib vajadus haiglaravi järele ja 87% patsientidest soovitaks kliinikumi oma sõpradele, tuttavatele ning kolleegidele.
Raviasutuse ja patsientide jaoks on olnud viimased aastad rasked. Tulenevalt COVID-19 pandeemiast on patsientidel tulnud kogeda mitmeid töökorralduse muudatusi, haigla personali suurt töökoormust ja plaanilise ravi edasilükkamist, mistõttu on patsientide kõrge hinnang tervishoiutöötajate usaldusväärsusele, kättesaadavusele, oskustele ja empaatiale väga oluline tagasiside.
Võrreldes 2019.a on üldine rahulolu tõusnud 3 protsendipunkti. Enim tõusis patsientide rahulolu haiglaravil viibides operatsioonidega seotud selgituste osas (14% võrra), samuti kiire abiga valu leevendamisel (10%) ning teabega uuringute ja protseduuri kohta (8%).
Patsientide tagasiside näitab, et patsiendid on olnud väga mõistvad ja on väga tänulikud saadud ravi eest. Patsiendid väljendasid oma tänulikkust küsimustiku vaba teksti kommentaarides.
• Arvestades praeguseid olusid Eestis- COVID- oli kõik hästi korraldatud
• Minu jaoks oli kõik viimase peal. Mind kuulati ja aidati. Toit oli super ja inimesed nii hoolivad ja sõbralikud. Lõpuks ma tunnen, et keegi kuulas mind päriselt ja aitas mind nii palju kui see võimalik oli. Suur kummardus ja aitäh!
• Personal oli väga lahke ja viisakas
• Väga head toidud, meeldiv ja arusaadav kohtlemine oma raviarsti poolt ja kogu personali suurepärane tegevus. Aitäh.
• Antud olukorda arvestades(juurdeehitus, koroona pandeemia.) on kõik püüdlikult lahendatud
• Olen väga rahul meditsiinilise personali toimingutega, teenindusega, nõuannetega.
• Olin haiglas Covidi ravil. Minu arust käis ravi organiseeritult ja läbimõeldult
• Aitäh arstidele ja kogu personalile. Väga positiivne ja tähelepanelik suhtumine patsientidesse.
Esitati ka hulga kommentaare häirivate asjaolude kohta, mis mõjutavad patsiendi enesetunnet ja mida saab kliinikutes kohapeal lahendada. Häirivatena märgiti järgmisi asjaolusid: õhupuudus palatis, ebamugav voodi, varahommikune koristamismüra, häirenupu liiga vali hääl öösel, takistused ratastooliga liikumisel, rikkis televiisor, üksluine menüü, arstiga suhtlemise aja vähesus, probleemid personaliga suhtlemisel, vähene info haigla sisekorrast.
Küsimustiku viimane küsimus „Ja kokkuvõtteks, kuidas Te hindate oma haiglaravil oleku kogemust“ palus patsientidel hinnata saadud kogemust. Käesolevas küsitluses osalenud patsientidest 63% hindas oma haiglaravil oleku kogemust väga heaks.
Patsientide tagasiside analüüs jätkub kliinikute lõikes ja iga kliinik töötab välja vajalike parendustegevuste kava, et vastata paremini oma patsientide ootustele ja parandada patsiendikogemust haiglaravil viibimisel. Kuna patsientide tagasiside on sisendiks parendustegevuste planeerimisel, siis pälvivad enim tähelepanu need tegurid, kus patsientide ootused on üldise rahuloluga tugevalt seotud- selgitused koduseks toimetulekuks pärast haiglaravi, teave erinevate raviviiside ja -võimaluste kohta, teave ravimite ja nende kõrvaltoimete kohta.
Kliinikumile on oluline, et patsiendid saaksid nii parima võimaliku ravi kui ka tunneksid end samal ajal haiglaravil viibides hästi.
Oleme tänulikud patsientidele, kes meiega keerulisel ajal oma haiglaravi kogemust jagasid, katsetades ka uusi elektroonilisi vastamise viise.
Vaike Soodla
Analüüsi- ja kvaliteediteenistus
Kaasasündinud südamerikete kirurgiline ravi on koondunud Tartu Ülikooli Kliinikumi
Tartu Ülikooli Kliinikumi loodi kaasasündinud südamerikete kompetentsikeskus. Keskuse eesmärk on pakkuda patsientidele Eestis ainulaadset multidistsiplinaarset kirurgilist ja invasiivset ravi ning diagnostikat erialaspetsialistide poolt, kasutades selleks senist ligi 60-aastast kogemust.
Kaasasündinud südamerikkeid on Tartus kliinikumi kardiokirurgia osakonna baasil ravitud juba pea 60 aastat. Selle aja jooksul on opereeritud kokku hinnanguliselt üle 3000 patsiendi, kellest valdav osa on olnud (väike)lapseeas. „Kaasasündinud südamerikked on südame ja suurte veresoonte väärarendid, mis esinevad juba lapse sünnil. Eestis sünnib aastas kuni 120 kaasasündinud südamerikkega last, kellest ligi pooled vajavad südamerikke tõttu operatsiooni“ tutvustas kliinikumi südamekliiniku südamekirurg ning kaasasündinud südamerikete kompetentsikeskuse koordinaator dr Raili Ermel. Ta rõhutab, et kaasasündinud südamerikete käsitlus ei tähenda pelgalt kirurgilist ravi, vaid see algab juba sünnieelselt ning kestab patsiendi elu lõpuni – tegu on kroonilise eluaegse seisundiga, mille ravis osalevad mitme eriala spetsialistid. „Kuna südamerikked tekivad väga varajases perioodis loote arengus, on võimalik neid vigu leida juba sünnieelse ultraheliuuringu käigus. Kui sünnieelset loote ehhokardiograafiat tehakse Eestis mitmetes haiglates, on Tartu Ülikooli Kliinikum unikaalne seetõttu, et siin osaleb südamerikke kahtluse korral teostataval loote ehhokardiograafial ka suurte kogemustega lastekardioloog, kes mõtestab lahti südamerikke olemuse, vereringehäire ning konsulteerib vanemaid edasise ravi osas. See on ka põhjus, miks kliinikumi on oodatud ja jõuavad loote südamerikke kahtlusega rasedad üle Eesti,“ selgitas dr Ermel.
Selles, et südamerikkeid on võimalik avastada nii vastsündinul kui ka lootel, on omanud suurt rolli meditsiinidiagnostika ja -tehnika areng. „Tartu Ülikooli Kliinikumis tehakse vastsündinutele ja sügavalt enneaegsetele lastele vajadusel kõiki nii mitteinvasiivseid kui invasiivseid südameuuringuid, selleks on olemas vajalik aparatuur, kompetents ning kogemus,“ rääkis Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuht dr Andres Kotsar. Ta toonitab, et erialadeülene koostöö ning kardiokirurgia osakonna unikaalne ehitus, kus kõrvuti töötavad nii kirurgid, kardioloogid kui anestesioloogid, tagab haigusjuhtude koos läbi arutamise ja sellega parima võimaliku ravitulemuse. „Arvestades, et kaasasündinud südamerikkeid korrigeeritakse just kliinikumis, on tekkinud märkimisväärne kollektiivne kogemus” ütles dr Kotsar.
Et südamerikkega laps vajab sünnijärgselt täpsustavat diagnostikat ning regulaarset jälgimist erialaspetsialistide poolt, võib osutuda vajalikuks sünnitamine just kliinikumis. „On teatud südamerikked, mis vajavad juba esimestel elutundidel, -päevadel invasiivset sekkumist, et tagada toimiv vereringe. See võimekus on tagatud väga kogenud kardiokirurg/invasiivkardioloog dr Toomas Hermlini ja tema meeskonna poolt,“ selgitas ravijuht.
„On oluline rõhutada, et ka korrigeeritud südamerikkega patsiendid vajavad jälgimist kogu oma eluaja jooksul spetsialiseerunud arstide poolt nii Tartus kui Tallinnas, kuna mõned südameriketega patsiendid vajavad kirurgilist sekkumist ka hilisemas eas. Iga patsient ja juhtum on erinev, kuid ülemaailmne praktika näitab, et kahetsusväärselt kaovad patsiendid regulaarse jälgimise alt just n-ö üleminekuperioodis – liikudes lastearsti juurest täiskasvanutega tegeleva kardioloogi juurde,“ toob dr Ermel välja.
Olgugi, et Eestis korrigeeritakse kaasasündinud südamerikkeid vaid Tartus, on kliinikumi arstidel tihe koostöö lisaks Eesti kolleegidele ka kolleegidega Soomes, Helsingis. „Kõige keerulisemad ravijuhud arutame läbi Helsingi Ülikoolihaigla ja Helsingi Uue Lastehaigla kolleegidega. Teatud üksikud rikked on sellised, mida me Eestis hetkel ei opereeri, logistilistel või tehnilistel põhjustel, ent ka nendel puhkudel on vajalik, et patsiendid pöörduksid esmalt kliinikumi kaasasündinud südemerikete kompetentsikeskusesse, et edasist ravi võimalikult efektiivselt ja optimaalselt planeerida,“ kirjeldas südamekirurg dr Ermel.
Kaasasündinud südamerikete kompetentsikeskus on Tartu Ülikooli Kliinikumi erialadeülene keskus, mille tegevusega saab tutvuda kodulehel kliinikum.ee/sudameriketekeskus/.
Kliinikumi Leht
Dr Anne Kallaste: COVID-19 järgne seisund on tervishoius järjest suuremaks probleemiks
Langev nakkuskordaja ning vähenev haiglaravi vajavate COVID-19 patsientide hulk võimaldab haiglaelul iga päevaga jõuda lähemale tavapärase, pandeemia-eelse rütmi taastamisele. Et COVID-19 on pikk ja keeruline haigus, räägitakse aina enam COVID-19 järgsest seisundist ning selle tagajärgedest. Kliinikumi Leht uuris nakkushaiguste osakonna juhatajalt dr Anne Kallastelt, millega tegu.
Dr Anne Kallaste, mida mõistetakse termini all „COVID-19 järgne seisund“?
COVID-19 peamine sümptom, mis tingib ka hospitaliseerimise vajaduse, on hingamispuudulikkuse olemasolu. Hingamispuudulikkuse raskusest ja kestusest sõltub ka haiglaravi pikkus. Paranemisprotsess võib olla haigetel erinev, sõltudes nii haiguskulu raskusest, vanusest, kaasuvatest haigustest kui ka immuunsüsteemi eripäradest. Suurel osal patsientidel taanduvad sümptomid nelja nädala jooksul pärast haigestumist, ent osadel inimestel võivad sümptomid kesta kuni kolm kuud. Kui sümptomid kestavad sellest kaugem ning neid ei ole võimalik mingi muu haigusega seletada, nimetatakse seda COVID-19 järgseks seisundiks.
COVID-19 järgne seisund on muutumas tervishoius järjest suuremaks probleemiks ning enim puutuvad sellega hetkel kokku perearstid, ent järjest enam vajavad need patsiendid suunamist ka teiste eriarstide vastuvõtule.
Millised on COVID-19 järgsele seisundile iseloomulikud sümptomid?
Sagedasemad pikaajalised sümptomid on väsimus, koormustaluvuse langus, köha, rindkerevalu, hingamisraskus, südamekloppimine. Muud kaebused esinevad harvemini. Sümptomite kestus võib suurel määral varieeruda – osad patsiendid ei tunne end ka veel aasta pärast haigestumist tervena.
Pikaajaliste kaebuste esinemissagedus on erinev. Näiteks Suurbritannias läbiviidava uuringu esmaste andmete alusel on see ca 10% nii haigust kergelt kui ka raskelt põdenute seas.
Olete ravinud COVID-19 patsiente pandeemia esimest päevast alates. Kuidas teile tundub, kas COVID-19 järgse seisundi tekkel võib olla seos ka haiguse põdemise kulu ja keerukusega?
Haiglaravi vajavate haigete seas on pikaajalised kaebused sagedasemad. Erinevate uuringute alusel rohkem kui pooltel haiglaravil viibinutest esinevad kaebused ka kolm kuud pärast ägedat haigust. Miks osadel haigetel jäävad pikaajalised sümptomid, ei ole teada. Lisaks haiguskulu raskusele on näidatud, et suurem risk on seotud ka vanuse ja sooga - naistel ja keskealistel on pikaajalised sümptomid sagedamini.
COVID-19 järgse seisundiga seonduvalt on veel palju teadmata, kuid usun, et aja jooksul tuleb uut infot juurde. Loodame ka ise oma COVID-19 põdenute immuunvastuse jälgimise uuringuga, kuhu on kaasatud üle 100 patsiendi, küsimustele vastuseid saada. Selge on siiski see, et ka pandeemia kontrolli alla saamise järgselt, on meil COVID-19 järelmõjudega tervishoius veel pikalt tegemist.
Kuidas käsitletakse patsienti, kellel on COVID-19 järgne seisund?
Nii nagu haiguse äge faaski ei haara üksnes hingamisteid, vaid on multisüsteemne, võib COVID-19 järgne seisund haarata praktiliselt kõiki organsüsteeme. Oluline on, et patsient oleks nii ägeda haiguse ajal kui ka hiljem kontaktis oma perearstiga, kes oskab hinnata, kas sümptomid progresseeruvad või on lisandunud päris uued kaebused. Siis on sageli vajalikud lähtuvalt kaebuste iseloomust täpsustavad uuringud ja vajadusel saab selleks suunata haige teiste eriarstide juurde.
Järjest enam suunataksegi perearstide poolt neid patsiente infektsioonhaiguste arstide vastuvõtule, kuid see puudutab ka teisi erialasid – kopsuarste, taastusraviarste, kardiolooge, neurolooge jt. Just multidistsiplinaarne käsitlus on COVID-19 järgse seisundiga tegeledes väga oluline.
Kliinikumi Leht
Stomatoloogia kliinik kolib Maarjamõisa meditsiinilinnakusse
18. juunil toimus Tartu Ülikooli Kliinikumi stomatoloogia kliiniku pikaajalisele Raekoja platsis tegutsemisele pühendatud tänukontsert Tartu 2024 meeskonna poolt.
Tartu Ülikooli Kliinikumi stomatoloogia kliiniku juhataja dr Taavo Seedre sõnul algas kolimine pärast lõpusündmust ja toimub järk-järgult osakondade kaupa. „Raekoja platsis asuv stomatoloogia kliinik on olnud hambaarstide koduks juba 1960. aastatest, kasvatades üles mitu põlvkonda hambaarstiteadlasi ja praktikuid. Et pakkuda patsientidele parimat kaasaegset ravi uusimate seadmetega, alustas kliinik juuni lõpus kolimist Maarjamõisa meditsiinilinnakusse.“
Stomatoloogia kliiniku kolimine toimub sujuvalt, esimesena kolib suukirurgia osakond ning hambaproteesikeskus. Kolimise lõpetavad lastestomatoloogia ning suu ja hambahaiguste osakonnad. Täies koosseisus alustatakse L. Puusepa 1a majas 12. juulil.
Dr Seedre toob välja, et uutesse ruumidesse on mugav siseneda ka piiratud liikumisvõimega inimestel kuni selleni, et uudne hambaravi kabineti sisustus võimaldab ravida patsiente ka ratastoolis. „Et stomatoloogia kliinik on ainus hambaraviasutus Tartus ja Tartumaal, kus osutatakse erakorralist abi ka nädalavahetustel ning riiklikel pühadel L. Puusepa 8 majas, on kogu erakorraline abi tagatud ka kolimisperioodil,“ kinnitab kliiniku juhataja dr Seedre.
Kõiki patsiente teavitatakse asukoha muutusest. Palume patsientidel jälgida asukoha infot broneerimise meeldetuletusel ning vabandame võimalike ebamugavuste pärast tulenevalt kolimisest.
Kliinikumi Leht
2020. aastal võitis maailmameistritiitli raadiospordis dr Rein Kolk
15. juunil tunnustas Eesti Olümpiakomitee vastuvõtul sportlasi, kes saavutasid häid tulemusi mitte-olümpiaalade tiitlivõistlustel.
2020. aastal krooniti maailmameistriks raadiospordis, ja seda neljandat korda, Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekliiniku direktor dr Rein Kolk. Lisaks maailma parimale tulemusele, õnnestus tal on saavutada ka Euroopa meistrivõistlustel 2. koht.
Raadiosport (raadioamatörism) on tehnikasport, mis eeldab nii tehnilisi teadmisi kui ka aparatuuri (raadiojaama ja saateantennide) olemasolu. Raadiospordi võistlusel tuleb fikseeritud aja jooksul, milleks on enamasti 24 tundi järjest) saavutada raadiosidede kontakte võimalikult paljude teiste raadiojaamade-korrespondentidega võimalikult kaugetest ja erinevatest piirkondadest-riikidest üle kogu maailma.
Dr Rein Kolgi sõnul on raadisport tema jaoks olnud võimalus tööst väljalülitumiseks. „Igaühel võiks olla oma „kiiks“, millele pühenduda. Minu jaoks on see läbi aastate olnud raadiosport, mis on andnud suurepärase võimaluse argi- ja tööprobleemidest väljalülitumiseks ning „akude laadimiseks“.
Lisaks võistlussituatsioonidele on raadiosporti tehes võimalik eetris vahetult suhelda kolleegide-hobikaaslastega kõigist maailma nurkadest. „Tänapäevasel internetiajastul on (kaug)suhtlus muutunud tehniliselt kättesaadavaks ja mugavaks, kuid 1977. aastal, mil alustasin, oli see praktiliselt ainuke võimalus otsesuhtluseks ja kontaktide loomiseks "vaba maailmaga" ning minu jaoks ka tookordses Tartu 2. Keskkoolis õpitava inglise keele praktiseerimiseks,“ lausus dr Kolk.
Kliinikumi Leht
Justiitsminister Maris Lauri külastas Tartu seksuaalvägivalla kriisiabikeskust
11. juunil külastas justiitsminister Maris Lauri Tartu Ülikooli Kliinikumi seksuaalvägivalla kriisiabikeskust (SAKi), et tutvuda keskuse tööga ning abivajajate ja seksuaalkuritegudega seotud statistikaga Tartu keskuse näitel.
Tartu Ülikooli Kliinikumi seksuaalvägivalla keskuse üks loojatest, dr Made Laanpere rõhutas, et Eestis on kiire abi ühest kohast kättesaadav alates 2016. aastast vastavalt Istanbuli, st naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsioonile. „Seksuaalkuriteod on väga varjatud ning seetõttu on esmaste abiteenuste ja menetlusorganite ladus koostöö eriti oluline,“ ütleb dr Laanpere. Ta toob välja, et seksuaalvägivalla kriisiabikeskustesse on pöördutud 489 korral ning seni on abivajajad olnud vanusevahemikus 1–79 aastat, keskmiselt 23-aastased. „Neist alla 18-aastaseid pöördujaid on olnud 27%, sh alla 14-aastaseid 10%. Enamik pöördujatest on olnud naised, mehi on olnud kümme. Seksuaalvägivallatsejad on kõige sagedamini olnud tuttavad inimesed (32%), sõbrad või lähedased (15%) ja suhtepartnerid (15%), pereliikmed või sugulased (4%) ning võõrad vaid 12% juhtudest,“ rääkis dr Laanpere. Ta lisab, et kolmandik ohvritest ei teadnud, kas kasutati füüsilist või verbaalset vägivalda, sest olid juhtunu ajal kas teadvuseta, magasid, neil oli „mäluauk“ või nad olid uimastatud.
Keete Janter, sotsiaalkindlustusameti seksuaalvägivalla kriisiabikeskuste koordinaator, peab oluliseks, et seksuaalvägivalla üleelanutele pakutakse nende nõusolekul vastavalt standardiseeritud juhendile kogu vajaminev abi ühes kohas. „Esmane psühholoogiline toetus, meditsiiniline abi ja läbivaatus, tugi politseisse pöördumisel ning meditsiiniline ja psühholoogiline jätkutugi – kompleksne lähenemine võimaldab kannatanule pakkuda parimat tuge äärmiselt keerulistes olukordades,“ sõnas Keete Janter. „Sama oluline on, et esmasele abile järgneb psühholoogiline tugi nii kaua kui üleelanu seda vajab,“ selgitas Janter.
Dr Kai Part, kes töötab nii kliinikumi seksuaalvägivalla keskuses kui ka on ekspert Ohvriabi juures, peab märkimisväärseks, et kliinikumi seksuaalvägivallakeskuse viieaastase töö jooksul on pöördumiste arv pidevalt kasvanud ning ta julgustab kõiki abivajavaid, nii lapsi, naisi kui mehi sõltumata vanusest seksuaalvägivalla järgselt keskuste poole pöörduma. „Praegusel ajal kasutatakse mitmeid innovaatilisi lähenemisi ohvrite abistamiseks ja seksuaalkuritegude tõendamiseks. Ohvri kehalt kogutakse tõendmaterjali isiku DNA kindlakstegemiseks, tuvastatakse seksuaalkuritegude korral harva esinevaid vigastusi, SOS-pillide abil on võimalik ennetada raseduse tekkimist, tundlike metoodikatega tuvastatakse varakult nakatumine seksuaalsel teel levivatesse haigustesse ja HIV-nakatumist on võimalik ennetada õigeaegselt alustatud profülaktilise antiretroviirusraviga,“ loetleb dr Part. Näiteks on vajanud seni pöördunutest SOS-pille 41%, HIV kontaktijärgne ravi oli näidustatud 44%-le ja kohtumeditsiiniline tõendmaterjal koguti 86%-l pöördujatest. „Välja tuleb tuua ka seda, et jätkutoele on pöördunud enamik esmaselt SAKi pöördunutest,“ lisas dr Part.
Ministri külaskäigu ajal arutleti, miks paljud seksuaalvägivallaohvrid ei pöördu abi järele, miks osad menetlused lõpetatakse ja miks ei jõuta mõnikord seksuaalkuriteo tõendamiseni. Kuulati ka ülevaadet Euroopa riikide kogemustest, kus vägistamine on seaduses defineeritud nõusoleku kaudu. „Justiitsministrina pean tööd, mida keskused seksuaalvägivalla ohvriks langenud naistega teevad, väga tänuväärseks. Mullu registreeriti 567 seksuaalkuritegu, neist 152 vägistamist. Seksuaalvägivalla ohvriks langemine mõjutab naiste elu veel väga pikka aega. Seetõttu on väga oluline, et ohvriks langenud naised saaksid võimalikult kiiresti abi nii füüsilise kui psühholoogilise poole pealt,” ütles justiitsminister Maris Lauri.
Eesti seksuaalvägivallakeskused asuvad neljas haiglas – Lääne-Tallinna Keskhaigla naistekliinikus, Tartu Ülikooli Kliinikumis, Pärnu Haiglas ja Ida-Viru Keskhaiglas. Keskused on avatud ööpäevaringselt ning neis pakutav abi on tasuta. SAKides töötab koolitatud personal: naistearstid, õed ja ämmaemandad. Teenust rahastab täiendavalt sotsiaalkindlustusameti kaudu sotsiaalministeerium, kattes spetsiaalse arstide ja õdede valveringi, tõendmaterjali kogumise ja teenuse arendamise kulu, ning samuti psühholoogilise abi (sh tugigrupid) kulud.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi uutele korpustele pandi nurgakivi
28. mail pandi nurgakivi Tartu Ülikooli Kliinikumi meditsiinilinnaku uutele ravikorpustele, sealhulgas uuele lastehaiglale. Uute korpuste eeldatav valmimise aeg on pooleteise aasta pärast.
Maarjamõisa III ehitusjärgu käigus rajatakse uued M-korpus ning C-korpus. M-korpus ehk tulevane lastehaigla paikneb endise erakorralise meditsiini osakonna parkla asemel ning on ühendatud G- ja H-korpusega. „Kuue maapealse korrusega lastehaigla ehitamise üks eesmärk on koondada lastega seotud ravitöö kliinikumi peamajja, mis võimaldab teha ravitööd kompaktselt ühes kohas,“ tutvustas Tartu Ülikooli Kliinikumi projektijuht Toomas Kivastik. Uues lastehaiglas on paremad tingimused haiglaraviks, aga ka päevaraviks ning ambulatoorsete vastuvõttude jaoks; oluliselt paranevad võimalused radioloogiliste ja teiste uuringute tegemiseks ning koostööks haigla teiste üksustega. „Lastehaigla kolmandale korrusele tulevad nii lasteintensiivravi- kui ka vastsündinute osakonna palatid. Nii on neil osakondadel samalt korruselt ühendus sünnitustubadega juhuks, kui vastsündinu vajab üleviimist lastehaiglasse,“ selgitas Kivastik.
C-korpus ehitatakse aga endise hoone asemel, mistõttu vana hoonetiib lammutati. Neljakorruselisse C-korpusesse seatakse sisse uus operatsiooniplokk ja kõrvakliinik, samuti hakatakse seal tegelema naistekliiniku perekeskuse külastajate ning näo- lõualuudekirurgia eriala patsientidega.
Tartu linnapea Urmas Klaasi sõnul on uute ravikorpuste ehitamine erakordselt oluline sündmus Tartu linna ja kogu Eesti jaoks. "Uue haiglakompleksi valmimine tõstab kliinikumi maailma tipptasemele ka ravikeskkonna osas. Eriti hea meel on uue lastehaigla üle, sest kõige pisemate patsientide ravitingimused paranevad oluliselt," ütles Klaas.
„Uued kaasaegsed ravikorpused on oluline samm patsiendikesksuse suunas, pakkudes tänapäevastele standarditele vastavat ravikeskkonda nii väikestele kui suurtele patsientidele turvaliseks ja võimalikult mugavaks haiglas viibimiseks. Samas ei piisa selle saavutamiseks ainult uute hoonete ehitamisest, vaid esile tuleb tõsta ka meie majades ravitööd tegevaid tervishoiutöötajaid, kelle töö- ja olmetingimuste kaasajastamine sama oluline on,“ sõnas Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimees Priit Perens.
Gerd Müller, Nordecon AS juhatuse esimees: „Tartu Ülikooli Kliinikumi meditsiinilinnaku ehitustööd on langenud huvitavale ajajärgule, mil tervis ja meditsiiniteenus on kogu maailmas tähelepanu keskpunktis. Pandeemia tingimustes tegutsevas haiglakompleksis ehitamine on suur vastutus ja väljakutse. Aitäh hea koostöö eest tellijale ja mul on eriliselt hea meel, et saame kontserni poolt panustada siin Nordeconi ja Embach Ehituse ühiste jõududega.“
Tartu Ülikooli Kliinikumi M-korpuse brutopinna suurus on ligikaudu 20 000m2 ning C-korpusel 13 600m2. Uued ravikorpused valimivad 2022. aastal ning nende eeldatav kogumaksumus koos seadmete ja mööbliga on ligikaudu 70 miljonit eurot, mida kaasrahastatakse Euroopa Liidu poolt Euroopa Regionaalarengu Fondist projekti „SA Tartu Ülikooli Kliinikumi juurde- ja ümberehituse III ehitusetapp“ (struktuuritoetuse riikliku registri tunnusnumber 2014-2020.2.04.17-0071) raames. Kliinikum sõlmis uute korpuste ehitustööde peatöövõtulepingu AS-ga Nordecon, kes osales hankel ühispakkumisega koos tütarettevõttega Embach Ehitus. Ehitusprojekti koostasid Sweco Projekt AS ja Architecture Workshop Finland OY.
Kliinikumi Leht
Kliinikum nimetati täieõiguslikuks Scandiatransplandi liikmeks
Scandiatransplandi nõukogu koosolekul nimetati Tartu Ülikooli Kliinikum organisatsiooni täieõiguslikuks liikmeks. Nüüdsest kuulub elundisiirdamiskeskuseid liitvasse organisatsiooni koos Eestiga 10 keskust kuuest riigist.
1969. aastal loodud organisatsiooni liikmed olid seni Islandi, Norra, Rootsi, Soome ja Taani elundisiirdamiskeskused. Täieõigusliku liikme lisandumine on Scandiatransplandi ajaloos esmakordne ning eeldas organisatsiooni põhikirja muutmist. Tartu Ülikooli Kliinikumi esindab Scandiatransplandi juhatuses kliinikumi transplantatsioonikeskuse direktor Virge Pall, nõukokku kuuluvad kopsusiirdamisprogrammi juht dr Tanel Laisaar kopsukliinikust ja koesobivuslabori vanemlaborispetsialist Astra Västrik ühendlaborist.
„Scandiatransplandiga liitumine on märgiline tähis mitte ainult Tartu Ülikooli Kliinikumile, vaid kogu Eesti meditsiinile. Sihipärane tegevus uute ravimeetodite juurutamisel – üle 50 aasta neerusiirdamisi, üle 20 aasta maksasiirdamisi, üle 10 aasta kopsusiirdamisi, üle 5 aasta kõhunäärme siirdamisi ning rahvusvahelistele standarditele vastav laborimeditsiin on teinud võimalikuks kliinikumi partnerluse Scandiatransplandis,“ tundis heameelt Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuht dr Andres Kotsar.
Transplantatsioonikeskuse direktori Virge Palli sõnul muudab Scandiatransplandi liikmeks olemine krooniliste haigustega või ootamatult haigestunud patsientide ravivõimalusi oluliselt. „Eesti-suuruse riigi elanikkonna seast on keeruline leida sobivat doonorelundit õigel ajahetkel. Rahvusvaheline koostöö loob eeldused, et abita ei jääks lapsed, korduvsiirdamiste ootajad ja väga kiiresti tekkinud raske elundipuudulikkusega patsiendid,“ ütles Pall.
Eesti ja Tartu Ülikooli Kliinikumi teekond Scandiatransplandi täieõiguslikuks liikmeks sai juriidiliselt alguse 2013. aastal, mil kliinikumiga sõlmiti elundivahetuse raamleping. 2017. aastal nimetati kliinikum Scandiatransplandi assotsieerunud liikmeks, mis tähendas, et elundivahetuse reeglid ja standardid olid samad, mis täisliikmetel, kuid kliinikumi esindajatel puudus hääleõigus organisatsiooni juhtorganites. Virge Pall toob välja, et vaatleja rollist hoolimata olid Eesti ja Tartu Ülikooli Kliinikumi seisukohad nii juhatuses kui töögruppides alati esindatud. „Nelja-aastase perioodi vältel veenduti Eesti siirdamismeeskondade pädevuses, meid nähti võrdväärse partnerina ning jõuti veendumusele, et koostööst võidavad kõik osapooled. Alates 2017. aastast kuni tänaseni on kokku elundisiirdamine teostatud 251 Eesti patsiendile, sh 56 korda ehk igal viiendal juhul on siiratav elund pärinenud mõnest teisest Scandiatransplandi keskusest,“ kirjeldas Virge Pall.
Tartu Ülikooli Kliinikum on Eestis ainus haigla, kus elundisiirdamisi läbi viiakse. Elundidoonorlus ja -siirdamine on interdistsiplinaarne valdkond, mis saab olla edukas vaid ühiskonna positiivse suhtumise, igakülgse usalduse ja suurepäraselt toimiva meeskonnaga. „Siinkohal siirad tänusõnad kõigile doonoritele ja nende lähedastele ning Eesti kesk- ja piirkondlike haiglate intensiivravi- ja operatsiooniosakondadele; siirdamist ootavatele ja juba siiratud patsientidele, nende pereliikmetele ja raviarstidele ning paljudele kliinikumi arstidele, õdedele, koordinaatoritele, laborantidele, hooldajatele, sekretäridele kuni rahvusvaheliste partnerite ja logistikaettevõteteni välja,“ loetleb Pall. Ta rõhutab, et kogu tööd iseloomustab usaldus: „Kliinikumi nimetamine Scandiatransplandi täisliikmeks on parim tõestus koostööpartnerite usaldusest ja rahvusvahelisest tunnustusest kogu selle suure meeskonna seni tehtud tööle,“ lausus Virge Pall.
2020. aastal toimus Tartu Ülikooli Kliinikumis kokku 60 elundisiirdamist, sh 42 neerusiirdamist, 12 maksasiirdamist, 5 neeru-kõhunäärme siirdamist ja 1 pankrease siirdamine. Elundiretsipiendi keskmine vanus oli 49 aastat. Lisaks elunditele siiratakse kliinikumis ka erinevaid kudesid ja rakke (silma sarvkest, amnionimembraan, skeletisüsteemi koed, vaskulaarkude, vereloome tüvirakud, embrüod). Elundisiirdamise ootelehel on tänase seisuga 68 patsienti, kes ootavad elu päästvat või elukvaliteeti parandavat doonorelundit.
Scandiatransplant on kuue riigi (Eesti, Island, Norra, Rootsi, Soome, Taani) elundisiirdamiskeskusi liitev organisatsioon, mis tegutseb juba alates 1969. aastast. Organisatsiooni peamised ülesanded on korraldada doonorelundite jaotamist, sh riikidevahelist elundivahetust, tagada doonorelundite jälgitavus doonorist retsipiendini ja vastupidi ning hallata doonorluse ning siirdamisega seotud andmekogusid (doonorid, ootelehed, siirdamised, elusdoonorite ja siiratute järelkontroll). Lisaks ka oskusteabe jagamine, teadustöö, koolitused jm pakkumaks võimalikult head ravi raske elundipuudulikkusega patsientidele.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi õed ja hooldajad pälvisid PAI tänukaarte üle 100 000 euro väärtuses
Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimees Priit Perens, juhatuse liige Ilona Pastarus ning Eesti Õdede Liidu Lõuna piirkonna juht Siiri Puru võtsid juuni alguses vastu PAI kaardid, mis on mõeldud õdede ja hooldustöötajate tänamiseks ja tunnustamiseks. PAI kaardid andsid annetajate nimel õdedele ja hooldustöötajatele üle Tartuga seotud olulisemad annetajad.
Kliinikumis üleantavate PAI kaartide väärtus ulatus 110 000 euroni – kokku jagati PAI kinkekaarte 1358le Tartu Ülikooli Kliinikumis töötavale õele ning 825le hooldajale, kellest igaüks saab tänutäheks kokku 50 euro väärtuses kinkekaarte. PAI algatus jätkab annetuste kaasamisega käesoleva aasta septembrini, et tagada kõigile õdedele ja hooldustöötajatele 50 euro väärtuses PAI kaardi kasutamise võimalus. Esimesed 12000 inimest saavad kaardid kätte hiljemalt jaanipäevaks.
„PAI kampaania on küll sündinud COVID-19 pandeemia ajal, aga sama oluline on rõhutada kõikide meie maja õendus- ja hooldustöötajate panust ning seda nii pandeemia ajal kui ka enne ja pärast seda,“ lausus Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liige, õenduse ja patsiendikogemuse juht Ilona Pastarus. Ta rõhutas, et lisaks materiaalsele tunnustusele on PAI kampaania aidanud tõsta esile õendus- ja hooldustöötajate panust tervishoius. „See, et meie tööd on märgatud ja väärtustatud, teeb südame soojaks. Täname kõiki eraisikuid ja ettevõtteid, kes on kampaanias kaasa löönud,“ sõnas Ilona Pastarus.
PAI kampaania algatati enam kui saja Eesti inimese ja ettevõtte poolt 2021. aasta kevadel ning selle eesmärgiks on tagada kõigile Eesti õdedele ja hooldustöötajatele PAI kaart, mida nad saaksid aasta jooksul kasutada turismimajanduses, meelelahutuses ja kultuurisektoris. PAI algatajad soovivad septembri alguseks koguda 850 tuhat eurot, praeguse seisuga on kampaania partneri Kuressaare Haigla Toetusfondi arvele kogunenud üle 567 tuhane euro.
Eesti Õdede Liidu Lõuna piirkonna juht Siiri Puru rõõmustas oodatud PAI kaartide jagamise üle, öeldes: “Eesti Õdede Liit on kaasatud kampaania ettevalmistamisse juba veebruarist. Samuti on PAI kampaania tegevustega hoitud kursis kliinikumi õdede liidu usaldusisikuid, kes nüüd, kui kaardid reaalselt käes on, aitavad kaasa, et need kiirelt õdede ja hooldustöötajateni jõuaksid.“ Ta kinnitas, et kampaania on õdede ja hooldustöötajate poolt hästi vastu võetud ning haiglas ollakse väga tänulikud kõikidele annetajatele.
Olgugi, et PAI kampaania on üle-eestiline, oli algatuses võimalik kaasa lüüa ka suunatud annetuse kaudu. Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajatele tegid suunatud annetuse Regio juhataja Leida Lepik ning suurettevõtjad Neinar Seli ja Janek Veeber. PAI ühe algataja Meelise Kubitsa sõnul on kohalike ettevõtjate osalemine väga oluline. „Tartu puhul saab lisaks kohalike suurettevõtjate panusele esile tuua erinevate Rotary ja Zonta klubide aktiivsuse. Sellega seoses soovin eraldi tänada meie Lõuna-Eesti abilist, proua Lea Loodmaad, kes nägi kevadel palju vaeva, et sõnumit sihtgruppides jagada,“ ütles Kubits.
Pärast PAI kaartide üleandmist on kliinikumi õdedel ja hooldajatel võimalik kasutada neid erinevate teenusepakkujate juures. PAI kaartide kasutamise periood on 1. juunist kuni 31. detsembrini 2021.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi preemia pälvib dr Toomas Väli
Dr Toomas Väli töötab vanemarst-õppejõuna Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliinikus abdominaalkirurgia osakonnas, olles olnud pikaajaline maksasiirdamise eestvedaja Eestis.
Dr Väli lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ravi eriala 1973. aastal. 1987. aastal kaitses ta meditsiinikandidaadi kraadi ning 1990. aastal omandas dotsendikutse.
Dr Toomas Väli on Tartu Ülikooli Kliinikumis (sh Maarjamõisa haiglas) töötanud 45 aastat ja Tartu Ülikoolis 47 aastat. Pärast ülikooli, 1974. aastal asus dr Väli tööle Tartu Ülikooli üldkirurgia kateedris kliinilise ordinaatorina, aastatel 1976–1983 töötas ta Maarjamõisa Haigla kirurgiakliiniku ordinaatorina, 1983–1988 Tartu Ülikooli üldkirurgia kateedris assistendina, 1989–2009 a sealsamas (alates 1994 kirurgiakliiniku koosseisus) dotsendina. Aastatel 1989–2008 töötas dr Väli Tartu Maarjamõisa Haigla (1999. aastast Tartu Ülikooli Kliinikumi) kirurgiakliiniku abdominaalkirurgia osakonnas, olles 1994–2009 osakonnajuhataja. Alates 2009. aastast kuni tänaseni on ta Tartu Ülikooli Kliinikumis vanemarst-õppejõud ja Tartu Ülikoolis vanemassistent/lektor. Emeriitdotsendi nimetus omistati talle 2014. aastal.
Dr Väli on avaldanud 128 teaduspublikatsiooni. Tema teaduslik tegevus on seotud peamiselt kõhuõõne kirurgiliste haiguste uurimisega: peptilise haavandi ja selle tüsistuste kirurgia, kõhutraumad, äge apenditsiit, kõhueesseina songad ja lõppstaadiumis maksa puudulikkus. Toomas Väli on olnud aastatel 1990–1998 Tartu Ülikooli eksperimentaalse maksasiirdamise programmi ja aastatel 1999–2020 Tartu Ülikooli Kliinikumi kliinilise maksasiirdamise programmi juht. Maksasiirdamise juurutamine ja arendamine Eestis on tema olulisim tegevus viimased 30 aastat. 2010. aastal tunnustati teda selle panuse eest ka Eesti Vabariigi Punase risti II klassi teenetemärgiga.
Dr Väli oli 2002–2005 Tartu Kirurgide Seltsi esimees, 2006. aastast on ta Rahvusvahelise Maksatransplantatsiooni Ühingu liige, 2008. aastast Euroopa organtransplantatsiooni Ühingu liige ning Eesti organite ja Kudede Siirdamise Ühingu juhatuse liige. Toomas Väli on pälvinud Eesti Vabariigi teaduspreemia hüpolaktaasia uurimuse eest 1994. aastal, 2013. aastal tunnustas Tartu linn teda Tartu Tähe kavaleri nimetusega ning Tartu Ülikool 2018. aastal Taru Ülikooli Medaliga ja 2020. aastal teenetemärgiga ,,100 semestrit Tartu Ülikoolis".
Dr Toomas Väli: Mulle tuli kliinikumi preemia omistamine ajal, kus me kõik veel kanname maske ja tunnustust vajavad eeskätt just eesliinitöötajad, kes on alles vaktsineerimisega pandeemiast jagu saamas, suure üllatusena. Samas on mul Eestis maksasiirdamise juurutamise ja arendamise eest saadud Tartu Ülikooli Kliinikumi elutöö preemia üle hea meel. Kui veel üheksakümnendatel aastatel ei olnud Eestis võimalik ravida maksapuudulikkust lõppstaadiumis põdevaid täiskasvanuid ja paljusid kaasasündinud maksahaigustega lapsi ning nad surid, sai minu unistuseks nende aitamine maksasiirdamise juurutamisega Eestis. Unistuse aitasid muuta tegelikkuseks Tartu Ülikool eksperimentaalse maksasiirdamise programm (1990–1998) ja Tartu Ülikooli Kliinikum kliinilise maksasiirdamise programm (1999–2020) igakülgse toetusega. Meie töögrupp on kümneaastase eksperimentaalse ja organisatsioonilise ettevalmistamisega maksasiirdamiseks, kahekümneaastase siirdamise kliinilise juurutamise ja arendamisega kasvanud ligi 30-liikmeliseks, saanud väärtusliku kogemuse, tõsise koolituse ja suudab tegevust jätkates nii maksapuudulikkust lõppstaadiumis põdevaid täiskasvanuid kui ka kaasasündinud maksapuudulikkusega lapsi tulemuslikult ravida. Olen selle eest väga tänulik kõigile, kellega olen nende aastate jooksul koos töötanud.
Professor Joel Starkopf ja dr Marjo Sinijärv on parimad arst-õppejõud
Igal kevadel tunnustab Meditsiiniteaduste valdkonna Üliõpilaskogu (MVÜK) parimaid õppejõude, kes juhendavad tudengeid kliinikumis. 2020. aastal valisid arstitudengid parimaks arst-õppejõuks professor Joel Starkopfi ning hambaarstitudengid parimaks hambaarst-õppejõuks dr Marjo Sinijärve.
Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudi üliõpilaskogu sõnul kirjeldavad üliõpilased professor Joel Starkopfi ausa, siira ja särasilmse, tudengisõbraliku ning lõbusa õppejõuna, kes suudab samaaegselt olla professionaalne, tarkusest pakatav, kaasahaaravalt õpetav ning tekitada tudengites erialast huvi. „Tema praktilised tunnid on edasiseks arstikarjääriks ääretult kasulikud ning seejuures väga kaasahaaravad, tal on eriline võime panne tudengeid mõttega kaasa töötama. Ka e-õppe ajastul suutis prof Starkopf meisterlikult korraldada auditoorseid praktikume, mida tudengid äärmiselt kõrgelt hindavad,“ vahendasid tudengid.
Kommentaar, professor Joel Starkopf: Üliõpilaste tunnustus on igale õppejõule kindlasti oluline ja innustav. Koroona-aastal saime ülikiiresti kasutusele võetud e-õppe metoodikad, mida alles hiljaaegu enda jaoks oluliseks eesmärgiks seadsime. Aga see aasta õpetas ka senisest rohkem mõistma kontaktõppe vajadust ja väärtust. Saime üheselt kinnitust, et ekraani vahendusel arstiks ei õpita. Nüüd, kevadel uuesti praktikume alustades, oli aga rõõm tõdeda nii üliõpilaste kui ka õppejõudude poolset entusiasmi ja pühendumust. Loodan väga, et kõigi koroona-aasta raskuste kiuste on üliõpilased saanud väärtuslikke „ekraaniväliseid“ õppetunde, tänu millele neist kujunevad väärikad arstid. Üliõpilaste avatus ja uudishimu on edasiviiv jõud ka kogenud kolleegide jaoks, seega – head üliõpilased, suur tänu nende õppetundide eest! Head eesseisvat lõpueksamit!
Parimat hambaarst-õppejõudu dr Marjo Sinijärve kirjeldavad hambaarstiteaduse instituudi üliõpilaskogu tudengid kui motiveerivat, rõõmsameelset ja toetavat õppejõudu, kelle praktikume oodatakse. „Õppejõu positiivne ja õppimist soodustav hoiak muudab praktikumid tudengite jaoks väga nauditavaks. Dr Sinijärv on oma töös põhjalik, kuid samal ajal leiab aega kõigi tudengite jaoks. Tema praktikumis ei pea muretsema sellepärast, kui miski läheb esimesel korral valesti. Õppejõud mõistab, et vajalike oskuste omandamine võtab aega ning julgustab järgmisel korral paremini tegema,“ kirjeldasid tudengid.
Kommentaar, dr Marjo Sinijärv: Ajal, mil õppetöö toimub erilistes tingimustes ja uudseid metoodikaid rakendades, on selline tunnustus väga ootamatu. Tajun, et tippsooritus õppejõuna pole vaatamata kõigi osapoolte ühisele pingutusele olnud seetõttu alati võimalik ja kaasnenud on ülemäärane stress. Seetõttu tänan väga tulevasi kolleege ja soovin, et nende teadmishimu iga aastaga (isegi lõpetamise järgselt) muudkui suureneks.
Õppejõuna olen püüdnud üle võtta ja edasi arendada neid õpetamismeetodeid, mida tudengina kogesin. Lisaks proovinud aidata kaasa üliõpilases arusaamise, et patsient on üks tervik ning suutervis üldtervise lahutamatu osa, tekkele. Nähes praktikumis tulevast arsti põhjalikult ja keskendunult teostatava juures olevana, ravitegevusi läbi mõtlevana, kaastöötajaid ja patsiente austavana, olen suutnud oma rolli õppejõuna täita. Hea tõde, mida ikka ja jälle üliõpilastele meelde tuletan, on see, et meie jaoks võib patsient olla päeva kümnes, kuid patsiendi jaoks oleme ilmselt selle päeva ainsaks arstiks. Seda meeles pidades on patsiendi ja arsti koostöö tõhus.
Professorid Margus Punab ja Katrin Õunap pälvivad Neinar Seli stipendiumid
Neinar Seli poolt Tartu Kultuurkapitali juurde asutatud meditsiini valdkonna alakapitali eesmärgiks on anda hoogu Tartu Ülikooli Kliinikumi teadustööle ning Eesti meditsiini edendamisele. Neinar Seli stipendiumit antakse välja kahes kategoorias neile autoritele, kes on märkinud oma töökohaks Tartu Ülikooli Kliinikumi.
Stipendium viimasel viiel aastal enim teadusartikleid publitseerinud autorile antakse välja mitte sagedamini kui kord viie aasta jooksul ning selle suuruseks on 4000 eurot. Ajavahemiku 2016–2020 aastate arvestuses pälvib stipendiumi androloogiakeskuse direktor prof Margus Punab.
Prof Margus Punab: Tulenevalt nii nimest, Tartu Ülikooli Kliinikum, kui ka kliinikumi enda poolt sõnastatud eesmärkidest, on meditsiinialane teadustöö üheks kliinikumi tegevuse alustalaks. Kliinikum vastutab väga suures osas kogu biomeditsiini teadus- ja innovatsioonitegevuse eest Eestis. Androloogiakeskusel on topelt vastutus, sest me oleme ainsad oma erialal terviklikku spetsialiseeritud tervishoiuteenuse osutajad Eestis. Lisaks oleme keskuse loomisest peale kuulunud Euroopa Androloogia Akadeemia kliiniliste, koolitus ja teaduskeskuse ritta, mis paratamatult sunnib meid ennast võrdlema mitte Eesti-siseselt, vaid eelkõige oma eriala tippkliinikutega kogu Euroopas ja laimaltki. Täna võib öelda, et teadus-arendustegevus on meestekliiniku jaoks loomulik, igapäevane rutiin, milles osalevad ja millesse panustavad kõik keskuse töötajad sekretärist alates ja juhini välja. Tänapäeva teadus pole ammu enam üksiktegijate põlve otsas nokitsemine, vaid meeskonnatöö. Seega võtan seda preemiat kui tunnustust kogu meie kollektiivile. Tänan kõiki androloogiakeskuse töötajaid, kes on oma igapäevase panusega teinud meie tänase teaduskultuuri võimalikuks!
Teise stipendiumi, mis antakse välja viimase kalendriaasta ehk 2020. aasta teaduspublikatsioonide eest, pälvis kliinikumi kliinilise geneetika keskuse juhataja professor Katrin Õunap. Viimase kalendriaasta teaduspublikatsioonide stipendiumi suurus on 2000 eurot.
Prof Katrin Õunap: Minu töögrupi teadustöö on viimastel aastatel olnud suunatud uute haruldaste haiguste avastamisele. Ülegenoomsete analüüside nagu eksoomi, genoomi, metaboloomi ja transkriptsiooni uurimine koostöös MIT Harvardi Ülikooli Broadi Instituudiga on andnud suuri võimalusi Eestis senini veel ebaselge etioloogiaga haigusjuhtude lahendamiseks. Selle tulemusena on viimastel aastatel kogu maailmas keskmiselt iga aasta avastatud ligikaudu 250 uut haruldast haigust ja mul on väga hea meel, et ka Eesti teadlased on teatud osas saanud sellesse panustada. Loomulikult saab see võimalikuks ainult tänu rahvusvahelisele koostööle ja koostööpartnerite leidmiseks kasutame erinevaid andmevahetusplatvorme oma tulemuste alusel partnerite leidmiseks. Minu eriline tänu kuulub oma töögrupi liikmetele, iseäranis kaasprofessor Tiia Reimand ja Sander Pajusalule ning teaduritele Karit Reinson, Tiina Kahre, Mari-Anne Vals ja Kai Murule. Entusiasmi leida aega teadustööks kliinilise töö kõrvalt annab suur soov avastada midagi uut ja selle läbi abistada patsiente nii riski hinnangute andmisel kui ka ravi võimaluste pakkumisel.
Enim tänu patsientidelt pälvisid doktorid Epp Heinola ja Jaan Eelmäe
2020. aastal laekus kliinikumile tagasisidena 578 tänuavaldust. Enim patsientide tänusõnu pälvisid dr Epp Einola ja dr Jaan Eelmäe Tartu Ülikooli Kliinikumi närvikliinikust.
Dr Jaan Eelmäe: „Jään oma 7–8 aastat tagasi sama tunnustuse puhul öeldu juurde – tunnustuse on väärinud kogu osakond.
Mis puutub seekordse tunnustuse saamisesse, siis see on suhteliselt üllatav, sest aasta on olnud väga omapärane oma epidemioloogilise mustri tõttu. See tähendab, et oleme pidanud paljusid haigeid ebameeldivalt üllatama järjekordade edasilükkamisega, mis pigem võiks ähvardada hoopis rohkemate kaebustega.
Teisalt saab sellise tunnustuse kujunemine olla seotud korduvalt selekteeritud ja vääramatult kirurgilist ravi vajavate patsientidega, kelle paranemine on seetõttu garanteeritum ning vastab rohkem patsiendi lootustele.
Kuna me dr Epp Heinolaga oleme küllalt staažikad, siis selline tänusõnade tabeli esimeste seas olemine lubab meil endid tunda ikka veel vajalikuna nii patsientidele kui kollektiivile.“
Dr Epp Heinola: Ma soovin südamest tänada kõiki patsiente, kes on minu tööd tunnustuse vääriliseks pidanud. See on tunnustus kogu neurokirurgia osakonna kollektiivile, kes oma töö ja hoolitsusega on loonud meeldiva patsiendikeskse õhkkonna ning kolleegidele, ilma kelle abi ja toetuseta oleks minu igapäevatöö ja patsientide ravimine võimatu.
Üritan patsientide ja kolleegidega suhtlemisel olla alati aus ja otsekohene. Kuigi vahel võib tõe teadasaamine raskest haigusest ja keerulistest ravivõimalustest olla patsiendile ootamatu ning hirmuäratav, leiame üheskoos probleemidele lahenduse, sest teadmatus ei ole kunagi teadmisest parem. Ma ei solvu ega üllatu, kui tervislikke eluviise selgitades katkestab patsient jutu sõnadega: „Ah, ajad siin oma arsti jura!“ Tervise väärtuse mõistmiseni jõuavad inimesed sageli siis, kui seda enam ei ole.
Kuigi öeldakse, et tervis on inimese kõige kallim vara, siis muutub see ütlus reaalsuseks tihtipeale alles haigestudes. Meie, meedikud, olemegi selleks, et haigusi ravida ja haigete tervist parandada. Teeme seda tööd parimate teadmiste, oskuste ja ravivõimalustega.
Tänuavaldusi
- Soovin tänada dr Jaan Eelmäed, kes opereeris minu kaela. Sain suurest valust lahti ja taastumine läheb väga kenasti. Suur tänu kogu osakonnale, kõik olid väga abivalmid.
- Suured tänud neurokirurg Jaan Eelmäele, kes opereeris edukalt minu lülisambakanali kitsenemist ja parendas sellega minu elukvaliteeti.
- Avaldan tänu kliiniku administratsioonile kvaliteetse meditsiiniteenuse osutamise eest. Kogu südamest tänan dr Epp Heinolat ja dr Jaan Eelmäed, anestesioloogi ja kogu operatsioonimeeskonda superprofessionaalsuse eest ja ka operatsioonijärgse intensiivravi meeskonda. Tänan kogu osakonna personali tähelepanu, kiire abi ja südamliku suhtumise eest.
- Südamlik tänu dr Jaan Eelmäele ja dr Epp Heinolale! Olete väga abivalmid ja hoolivad. Suur tänu neurokirurgia osakonna personalile. Õed – teie abivalmidus ja hoolitsus on liigutav – olge hoitud! Hooldajad – teie abivalmidus on tänuväärne. Köögipersonal – aitäh maitsva toidu eest! Tervist ja õnne teie ellu.
- Suur, suur tänu dr Epp Heinolale, tema meeskonnale ja kogu neurokirurgia osakonna personalile, kes minuga tegelesid. Dr Heinola kuulas alati kannatlikult ja seletas, kui midagi arusaamatuks jäi.
- Avaldan südamlikku tänu osakonna kollektiivile, dr Jaan Eelmäele professionaalsuse ja tähelepaneliku suhtumise eest patsienti, dr Epp Heinolale taktitundelise suhtumise, abi ja osavõtlikkuse eest, õde Maria Gorbatšile professionaalsuse, abivalmiduse ja headuse eest. Sügav kummardus ja tunnustus kogu osakonna personalile.
Õendusvaldkonna preemia laureaat on Pille Teesalu
Alatest 2019. aastast tunnustatakse Tartu Ülikooli Kliinikumi ülemõdede ettepanekul õendusvaldkonna esindajat silmapaistva tegevuse eest. 2021. aastal pälvib tunnustuse naistekliiniku ülemämmaemand Pille Teesalu.
Pille Teesalu on töötanud Tartu Ülikooli Kliinikumis ämmaemandana 35 aastat ning 2000. aastast juhtinud kliinikumi ämmaemandate tööd. Tema juhtimisel hoogustusid naistekliiniku perekeskuses ämmaemandate iseseisvad vastuvõtud. Edukalt on käivitunud ka ämmaemanda sünnitusjärgsed koduvisiidid, mis on tänaseks kättesaadavad kõikidele Tartu linna lapsevanematele. Tema eestvedamisel viidi läbi ka Kureauto projekt, et toetada ämmaemandaid koduvisiitide tegemisel. Pille Teesalu meeskonna toel on Perekooli loengud üle-eestiliselt saadaval videokursuste pakettide ja üksikloengutena nii eesti, inglise kui vene keeles. Niisamuti on intensiivistunud võrgustunud haiglate ämmaemandate vaheline koostöö, kus on ühtlustatud ämmaemandusabi teenuseid läbi koolituste ja stažeerimiste.
Pille Teesalu, naistekliiniku ülemämmaemand: Ühest küljest olen hämmastunud, teiselt poolt loomulikult tänulik! Tunnustus kuulub kogu ämmaemanduse valdkonnale, mitte ainuisikuliselt minule. Ämmaemandusabi käekäik on mulle äärmiselt oluline ning tänu sellele on jõudumööda selle arengule ka panustatud. Selge on see, et üksi ei tee midagi – mulle on olnud suureks abiks ja tegevuste käivitajaks meeskond – siinkohal tooksin esile veebiperekooli „peasüüdlase“ Marge Mahla, kelleta see ei oleks sündinud. Anne Ilvese ja Kersti Maala kaasabil sündis peame hulk loengumaterjale, mille ingliskeelsete versioonide eest hoolitses Marrit Kanna ning venekeelsete eest Irina Daveynis.
Selle eest, et meie koduvisiidid edukalt käivitusid, tuleb öelda suur tänu jällegi Marrit Kannale ja Kärt Hüdsile. Samuti tuleb öelda tänu sünnitusosakonna ämmaemandatele, kes usinasti koduvisiite otse osakonnast broneerivad.
Ilona Pastarus, Tartu Ülikooli Kliinikumi õenduse ja patsiendikogemuse juht: Mul on väga hea meel kliinikumi õendusvaldkonna preemia üle, mis on sellel aastal ämmaemanda päralt. Pille Teesalu on väsimatu ämmaemandusabi arendaja, kelle eestvedamisel on teoks saanud mitmed silmapaistvad kogukonnaprojektid.
Kliinikumi preemia parimale teadusartiklile ajakirjas Eesti Arst
Tartu Ülikooli Kliinikum on juba 10 aastat premeerinud parimat artiklit ajakirjas Eesti Arst, et toetada ainsa emakeelse meditsiiniteadusliku ajakirja jätkusuutlikkust ning eestikeelse teaduskeele arendamist. Preemia antakse eelmise kalendriaasta jooksul ajakirjas Eesti Arst ilmunud parima uurimusliku, ülevaate- või haigusjuhtu kirjeldava artikli eest, millele saavad kandidaate esitada kõik ajakirja Eesti Arst lugejad ja toimetus. Preemia määrab Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatus ajakirja Eesti Arst toimetuskolleegiumi ettepanekul. 2020. aasta parimaks on dr Tanel Lepiku artikkel „Mürgistus paratsetamooliga. Uurimisest ja ravitaktika valikust erakorralise meditsiini arstile”. Eesti Arst 2020; 99(7):409–418.
Kommentaar, dr Tanel Lepik: “Paratsetamool on kogu maailmas laialdaselt kasutusel olev efektiivne analgeetikum ning antipüreetikum, kuid ka kõige sagedasem ravimimürgistuse ja lääneriikides ägeda maksapuudulikkuse põhjustaja. Varakult ägeda paratsetamoolimürgistusega abi saama pöördujate käsitlus on erinevates ravijuhendites sarnane. Seevastu hilinemisega pöördunute või korduvalt supraterapeutilises annuses paratsetamooli tarvitanute ravi tõenduspõhisus on vähene ning juhendites esineb lahknevusi. Nagu pealkirigi ütleb, on artikli sihtgrupiks erakorralise meditsiini osakonnas töötavad arstid. Ülevaateartiklis kirjeldan sagedasemaid probleemkohti nii mürgistuse diagnoosimisel kui ravimisel, mida raviarstid esitavad Ühendkuningriigi mürgistusteabekeskuse konsultandile. Ning seejärel püüan ka nendele küsimustele vastata, vaadeldes seejuures erinevate riikide juhendeid. Hoolimata juhendites esinevatest ravi alustamise kriteeriumite erinevustest, on antidootravi N-atsetüültsüsteiiniga (NAC) paratsetamoolimürgistuse nurgakivi ning mitmetes riikides kasutusele võetud niinimetatud SNAP protokoll on näidanud senise standardprotokolliga võrreldes samasugust efektiivsust olulise maksakahjustuse ärahoidmisel. Ülevaateartikli koostamisel oli suureks abiks dr Kristiina Põld asjatundlike kommentaaridega ja viidetega.
Tänan Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatust ja ajakirja Eesti Arst toimetuskolleegiumit tunnustuse eest!“
Parimateks praktikajuhendajateks valiti Aive Meus ja Rimma Suvorova
Parimate kliinikumis töötavate Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tudengite praktikajuhendajate välja selgitamiseks ja tunnustamiseks viiakse kõrgkooli õppurite seas läbi küsitlus. Sel aastal nimetasid õppurid parimateks praktikajuhendajateks Aive Meus ja Rimma Suvorova.
Aive Meus töötab südamekliiniku kardiokirurgia osakonnas ning tema juhendatavad on iseloomustanud teda nii:
Aive Meus on sõbralik, patsiendikeskne, hooliv, tark, pädev, ambitsioonikas, hea kolleeg, usaldusväärne.
Ta võttis alati aega, et tegevusi selgitada (isegi patsiendi kuuldes) ja tagas selle, et praktikant näeks võimalikult palju erinevaid protseduure ning uuringuid.
Tänu temale õnnestus näha lisaks tavalistele südameuuringutele ka lahtist südameoperatsiooni, mis oli kirjeldamatu kogemus.
Aive Meus: väga hea on saada positiivset tagasisidet tudengitelt, keda olen juhendanud/õpetanud. Ülimalt hea meel on, kui mu tööga on rahule jäetud. Põhitöö kõrvalt tudengite juhendamine on minu jaoks meeldiv töö ning hea on näha, kuidas minu kõrval õppija areneb.
Rimma Suvorova töötab sisekliinikust gastroenteroloogia osakonnas ning on pälvinud sama tunnustuse ka 2018. aastal. Sel korral tõid juhendatavad välja järgmist:
Juhendaja juhendas suure heameelega, oli praktikandi jaoks alati olemas, aitas ja nõustas.
Selgitas kõiki protseduure ja toiminguid väga põhjalikult.
Ta julgustas praktikanti oma käega erinevaid tegevusi läbi tegema ja küsima küsimusi.
Juhendaja teeb ise hoolikalt, räägib ja õpetab kõike, mida ise teeb.
Rimma Suvorova: Mul on ääretult hea meel ja uhke tunne, et on olemas selline nominatsioon nagu "Parim praktikajuhendaja". See lisab meie igapäevasele tööle motivatsiooni ja sunnib olema igati eeskujuks nendele noortele, kes on valinud keeruka, väga mitmekülgse ja ääretult vajaliku ja tänuväärse ameti –õde.
On hea tunne tulla tööle ja näha, et iga meeskonnaliige on omal kohal ning valmis lahendama igat olukorda, mis võib ette tulla. On hea tunne vaadata, kuidas töö sujub, kõik laabub, meeskond lahendab tekkinud olukorrad operatiivselt ja professionaalselt. Vahetuse lõppedes tõstavad tehtud töö ja saavutused meeleolu ja tekitavad rahulolu.
Pälvides parim praktikajuhendaja tiitli, tahan tänada enda juhendajaid, kes õpetasid mind ja jagasid mulle enda tarkust. Aitäh Teile!
Erakorralise meditsiini osakond: „Oleme teie jaoks olemas“
27. mail tähistatakse Euroopas erakorralise meditsiini päeva, mille eesmärk on tõsta inimeste teadlikkust erakorralisest meditsiinist ning erakorralistest terviseseisunditest. Selle päeva tunnuslause „Oleme teie jaoks olemas“ viitab nii erakorralise meditsiini arstide, õdede ja hoolduspersonali töö olulisusele kui ka ilmestab erakorralise meditsiini olemust ja turvatunnet, mida erakorraline meditsiin ühiskonnas tekitab.
Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini osakond oli esimene omataoline Eestis. Tänaseks annab igapäevastesse ootamatute olukordade lahendamisse oma panuse 157 töötajat. Olgugi, et erakorralist meditsiini käsitletakse iseseisva erialana alles 2000. aastast on tänaseks just EMO erinevate erialade põimumiskoht. „Meie osakonnas saavad kokku nii kiirabi töö, haiglaravi kui ka peremeditsiin. Oluline on tegeleda kiirelt ning pädevalt raskes seisundis patsientidega, mis tähendab, et töö on enamasti aegkriitiline ning töötempo kiire, nõudes pidevat valmisolekut ning kiirelt otsustamist ja tegutsemist,“ kirjeldas EMO arst-õppejõud Sander Poks. Teisalt ongi erakorralise meditsiini personal välja õppinud lahendama just ootamatuid ja ka kriitilisi situatsioone ning tegutsema operatiivselt meeskonnana, et aidata kriitilises seisundis patsiente.
„Enim väljakutseid pakuvad keerulised olukorrad, mis vajavad nii osakonnasisest koostööd kui ka teiste erialade kolleegide kaasamist. Hulgitraumade, infarktide, insultide, anafülaksia, elustamisjärgse seisundiga patsiendid – selline on meie argipäev. Paljud nendest patsientidest vajavad kompleksset abi, mille tagab mitme eriala koostöö. EMO roll on seejuures erinevate erialade spetsialistide töö sujuvalt koordineerida,“ täpsustab dr Poks. EMO vastutav õde Maarja Maisla täiendab, et erakorralised ja keerulised hetked on parimad nii oskuste kinnistamiseks kui ka enda edasi arendamiseks. „Meie töö on huvitav ja ettearvamatu, mis suurt osa meie personalist ka sütitab. Näiteks olen mina sattunud viimase poole aasta jooksul vastu võtma kahte äkksünnitust – üht L. Puusepa 8 sissepääsu juures ning teist EMO parklas,“ kirjeldab Maarja Maisla.
Oskust ootamatustes toime tulla tõestas ilmekalt EMO ka COVID-19 pandeemia lahendamisel. „Kui plaanilist ravi oli võimalik piirata, siis erakorralise abi kättesaadavus tuli tagada igas olukorras,“ sõnab dr Poks. Piirangutel oli ka teistsugune mõju – eelmisel aastal pöördus osakonda vähem patsiente kui aasta varem. „COVID-19 pandeemia ajal kaalusid inimesed senisest rohkem pöördumise põhjendatust. Ideaalis see peakski nii olema, ent süsteemi parandamiseks on vaja muutusi kogu ühiskonnas. Erakorralise meditsiini osakond on oma ööpäevaringse avatusega inimeste jaoks väga kergelt kättesaadav. Aga oluline on sellesse mitte suhtuda liiga kergekäeliselt. Kindlasti saab parendada ka perearstisüsteemi kättesaadavust ning inimeste enda teadlikkust tervise osas, mis viiks selleni, et tervishoiusüsteemi kitsaskohti lahendataks vähem erakorralise meditsiini osakonnas,“ arutles dr Poks.
Erakorralise meditsiini osakonna õde Maarja Maisla lisab, et olenemata pidevast valmisolekust on hea aeg-ajalt inimestele meelde tuletada, et EMOsse pöördumine on vajalik ennekõike juhtudel, kui inimese terviseseisund või trauma ohustab tema tervist. „Pöördumata kindlasti jätma ei peaks ning kahtluse korral tuleks esmalt nõu pidada perearsti nõuandeliiniga. Selleks, et inimene ise mõistaks oma seisundit paremini, tuleks panustada senisest enam ka inimeste tervisekasvatusse. Oskused hoolitseda tervise eest ning anda kannatanule esmaabi omavad otsest mõju kogu ühiskonnas. Sageli on abi andmine erakorralistes olukordades aegkriitiline ning oskuslik tegutsemine võib sõna otseses mõttes päästa kellegi elu,“ rõhutab Maarja Maisla.
Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonda pöördus eelmisel aastal ligi 40 000 patsienti. Traumakabinetti pöördus pea 18 000 patsienti. „Meie personal on pädev ning ravi osakonnas kõrgel tasemel. Niisamuti on EMO hinnatud praktikakohana või residentuuri tsüklina,“ ütleb dr Poks.
Küsimuse peale, kuidas pidevalt ootamatustes töötades vastu pidada, toovad nii dr Sander Poks kui ka õde Maarja Maisla välja erilise meeskonnavaimu. „EMO tööd ei ole võimalik teha üksinda. Patsiendi terviserikke põhjuse leidmiseks ja seisundi stabiliseerimiseks on meil alati aega piiratult. Vahel peame tegema otsused pooliku info põhjal ning see kõik on võimalik vaid siis, kui igaüks mõistab oma rolli ja vastutust. Iga lüli on oluline ning see loob erilise „EMOliku“ meeskonnatunde,“ räägivad dr Poks ja Maisla. Nad peavad oluliseks, et tööd tehes oleks sära silmas ning samal ajal on tänulikud, et patsientide positiivne tagasiside on sagenenud.
Neile noortele kolleegidele, kes on alles eriala valimas, soovitavad dr Sander Poks ning Maarja Maisla kindlasti kaaluda erakorralise meditsiini eriala. „Erakorraline meditsiin on põnev ja väljakutseid pakkuv. See eeldab nii laiapõhjaliste teadmiste olemasolu kui ka pidevalt uute teadmiste omandamist. Vähemolulised ei ole head meeskonnatöö oskused,“ loetlevad nad EMO töö eripärasid.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi 2020. aasta oli edukas
Tartu Ülikooli Kliinikum tuli 2020. aasta väljakutsetega hästi toime ning täitis võtmerolli Eesti tervishoius, tagades samaaegselt COVID-19 patsientide raviga muu ravitöö jätkusuutlikkuse.
„2020. aasta märksõna – COVID-19 pandeemia – mõjutas nii Tartu Ülikooli Kliinikumis kui ka ühiskonnas igaüht. Sellest hoolimata tagas kliinikum ravi-, õppe- ja teadustöö toimimise ka pandeemia tingimustes ning täitis pea täies mahus Eesti Haigekassa ravi rahastamise lepingu ning,“ ütles juhatuse esimees Priit Perens. Ta lisas, et COVID-19 pandeemia sundis mitmeid kliinikumi üksusi plaanilist tööd küll ümber korraldama, ent teisalt lõi võimaluse ka uute vastuvõtuliikide tekkeks.
Kliinikumi ravitöö toimus 962 voodikohal, millest 2020. aasta kevadperioodil oli avatud 40 ja detsembri algusest püsivalt 111 voodikohta COVID-19 patsientidele. „Haigla toimivuse tagamiseks tuli kasutusele võtta erinevaid meetmeid SARS-CoV-2 viiruse levimise tõkestamiseks ja tagada haiglaravil viibivate patsientide ning töötajate kaitse. Kliinikumil õnnestus kaitsta nii töötajaid kui ka patsiente haiglasisestest puhangutest,“ toob välja Tartu Ülikooli Kliinikumi kriisijuhtimismeeskonna juht professor Joel Starkopf. 2020. aasta viimase päeva seisuga oli kliinikumis olnud ravil ja haiglast lahkunud 213 COVID-19 diagnoosiga patsienti ning haiglaravil jätkas 61 patsienti. „Aasta lõpus moodustasid COVID-19 patsiendid 16% kõikidest aktiivravil viibivatest haigetest ning nende patsientide kõrge protsent mõjutas oluliselt plaanilist ravitööd ja igapäevast haigla töökorraldust. Kliinikumi haiglaravile tulnud COVID-19 patsientide seisund oli enamikel juhtudel raske või väga raske ning 18% nendest haigetest hospitaliseeriti anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku intensiivravi osakonda. Haiglasuremus oli COVID-19 patsientidel 10%, mis on oluliselt kõrgem kui haiglaravi keskmine suremus (2,1%). COVID-19 patsientide ravi kestis haiglas keskmiselt 14 päeva, mis on üle kahe korra pikem kui aktiivravi keskmine vastav näitaja,“ selgitas pandeemia väljakutseid professor Starkopf. Ta lisas, et raskema kuluga ja muude kaasuvate haiguste ägenemisega seoses viibisid osad COVID-19 patsiendid haiglaravil kuni kolm kuud.
Ravijuht dr Andres Kotsar peab oluliseks, et pärast 2020. aasta kevadist eriolukorda ning plaanilise ravitöö märkimisväärset piiramist, pingutasid kliinikumi tervishoiutöötajad ühiselt, et tagada ravi ka kõikidele teistele patsientidele. „2020. aastal tehti Tartu Ülikooli Kliinikumis arsti ning õe ja ämmaemanda vastuvõtte 582 345 korral. Õe ja ämmaemandate vastuvõttude arv tõusis enim androloogiakeskuses meeste tervise projekti raames, kõrvakliinikus, naistekliiniku perekeskuses ja psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite vaimse tervise keskuses,“ rääkis dr Kotsar.
Statsionaaris raviti kokku 38 774 patsienti. „Patsientide arv vähenes võrreldes 2019. aastaga nendes kliinikutes ja erialadel, kus tavaline plaanilise ravitöö osakaal oli suurem ja osakonna voodikohti kasutati ning personali rakendati COVID-19 haigete raviks,“ sõnas ravijuht. Erakorralise meditsiini osakonda pöördus 2020. aastal päevas keskmiselt 108 patsienti. „EMO teenindas 2020. aastal kokku 39 544 patsienti, neist 31 980 (81%) vajas ambulatoorset arstiabi ja 7 564 (19%) hospitaliseeriti haiglaravile erakorralisel näidustusel,“ ütles dr Kotsar.
Kliinikum on toeks sünnitustel ka ümberkaudsetele maakondadele, ent sünnitajate arv on nii Eestis kui ka kliinikumis langevas trendis. „2020. aastal toimus kliinikumi naistekliinikus 2 476 sünnitust ning sündis 2 532 last. Kliinikumis toimunud sünnituste arv langes eelkõige Tartumaa ja Jõgevamaa sünnitajate osas, kuid samas kasvas Põlvamaa sünnitajate arvelt. Keisrilõikesünnitusi oli 22%, neist üle pooltel juhtudest vajati kirurgilist sekkumist erakorralisel näidustusel. Kliinikumi naistekliinikusse suunatakse ja tulevad sünnitama ka kõrgema sünnitusriskiga rasedad ümberkaudsetest maakondadest, mistõttu on siin keisrilõigete ja enneaegsete vastsündinute osakaal üle Eesti keskmise,“ selgitas dr Kotsar.
COVID-19 pandeemia ning tavapärase töö taustal toimus 2020. aastal kliinikumi ravitöös mitmeid sündmusi, mis olid Eestis esmakordsed. „2020. aasta veebruaris viidi meie hematoloogia-onkoloogia kliinikus läbi kogu keha kiiritusravi ägedat leukeemiat põdeval lapsel, mis on esmakordne sündmus terves Eestis. Kliinikumi silmakliiniku oftalmoloogia eriala arst-õppejõud Marko Pastak viis läbi aga Eestis esmakordse glaukoomi dreneeriva implantaadi operatsiooni imikueas patsiendile. Sügisel omakorda toimus Kliinikumi südamekliinikus esmakordse sündmusena Eestis südameoperatsioon metoodikaga, mille käigus reproteesiti patsiendi mitraalklapp kateetrikaudselt,“ loetles ravijuht dr Kotsar.
Ravijuht toob välja, et hoolimata sellest, et aasta oli keeruline, tehti 2020. aastal keskmisest rohkem ka organsiirdamisi. „Kliinikumis kui Eesti ainsas siirdamiskeskuses tehti 2020. aastal 60 siirdamist, sh 42 neerusiirdamist, 12 maksasiirdamist, 5 neeru ning kõhunäärme samaaegset siirdamist ning 1 pankreasesiirdamine,“ ütles dr Kotsar.
Väljakutseterohke aeg sundis mitmeid kliinikuid plaanilist tööd ümber korraldama ja looma tingimusi kaugvastuvõttudeks, mis moodustasid märkimisväärse mahu vastuvõttudest. Kaugvastuvõtud ja e-konsultatsioonid võimaldasid pandeemia ajal ravitööga jätkamist ning uue vastuvõtuliigina viidi läbi kaugvastuvõtte ja kaugteraapiaid (füsioteraapia, psühholoogi- ja logopeedi teenused). Samuti kasvas 2020. aastal kliinikumi e-konsultatsioonide arv – koguni 51%, st et perearstide poolt telliti 11 097 e-konsultatsiooni.
2020. aasta muutused näitasid, kui oluline on olla dialoogis patsientidega. Kliinikum arvestas ja kuulas patsientide tagasisidet. Ühtlasi laienes kliinikumi ravitegevus patsientidele lähemale – Tartu Tervisekeskuses alustati nii laste ja noorukite vaimse tervise vastuvõttudega kui ka ämmaemanda vastuvõttudega.
Ülikoolihaiglana on kliinikumis teadus- ja õppetegevused sügavalt integreeritud ravitegevusse. 2020. aastal toimus kliinikumis vilgas teadustegevus. Töös oli 413 erinevat teadusuuringut, sealhulgas 130 ravimifirmade rahastusega kliinilist uuringut ning 283 akadeemilist uuringut. Uusi uuringuid käivitati 2020. aastal 151.
„2020. aasta oli väljakutsete- ja tulemusterohke, mille kliinikumi 4588 töötajat ületasid ühiselt. Kliinikumi arstid, õed ja hooldajad on olnud eesliinil, asudes tavapärastest osakondadest tööle COVID-19 osakondadesse, samal ajal tagades ka erakorralise abi kättesaadavuse ning ravi teistele patsientidele. Tänan kõiki Tartu Ülikooli Kliinikum töötajaid!“ sõnas juhatuse esimees Priit Perens.
Kliinikumi Leht
Üks tavaline asi, vaktsineerimine
Paavst Franciscus on COVID-19 vastu vaktsineeritud ja piiskop Jourdan kirjutab lehes, et enda ja teiste inimeste tervise kaitsmine on kahtlemata meie kõikide kohustus, ükskõik kas keegi soovib vaktsineerimist või mitte. Vahel, tundub, on konservatiivsus hea maailmavaade, toetub ajaloole ja paneb asjad perspektiivi.
Vaktsineerimisel on Euroopas üle 200 aasta ajalugu, kogutud teadmised on võimaldanud 20. sajandi lõpuks luua ohutud ja tõhusad vaktsiinid paljude nakkushaiguste tarvis. Viimasel paaril aastakümnel on vaktsiinid langenud arenenud riikides omaenese edu ohvriks – olukorras, kus enamiku inimeste jaoks on vaktsineerimine iseenesestmõistetav, on mälestused rasketest nakkushaigustest tuhmunud ja mõttemängud pöördumisest teaduse-eelsesse maailma sagedasemaks muutunud.
SARS-CoV-2 on suutnud vallandada kaose, mille ohjamiseks on tulnud nakkushaigustega toimetuleku hästi äraõpitud meetodid jälle meelde tuletada ja üheks olulisemaks neist on kiire ja ulatuslik vaktsineerimine.
Milleks COVID-19 kontekstis vaktsineeritakse?
Vaktsineerime, et maailm saaks naasta tavapärasema elukorralduse juurde ja et igaüks meist saaks teha jälle neid asju, mida meile teha meeldib. Või siis vastupidi, kumb põhjus vaktsineerimisotsuse tegijat parajasti meie individualistlikul ajal enam kõnetab.
Kui alguses oli teavet rohkem sellest, et vaktsineerimisest on kindlasti kasu raske haigestumise vältimiseks ja seeläbi tervishoiu toimimise säilitamiseks, siis iga päevaga lisanduvad andmed näitavad – ootuspäraselt – ka nakatumise ja nakatamise vähenemist. Samuti näitavad andmed, et vaktsiinid tekitavad tugevama immuunvastuse kui haiguse läbipõdemine.
Andmed miljonite vaktsineerimisel
Pärast vaktsiinide kasutuselevõtmist on paljudes riikides mõõdetud nende tõhusust tavatingimustes. Need andmed kinnitavad tõhusust kõigil eagruppidel ning nakkuse ülekandumise vähenemist: pärast Šotimaa tervishoiutöötajate vakstineerimist mRNA või adenoviirusvaktsiini ühe annusega vähenes nende pereliikmete tõenäosus nakatuda 30% ja pärast teise annuse manustamist 54%. Iisraeli ja Ühendriikide teadlaste uuring näitas nakatumise vähenemist poole võrra pärast esimest mRNA vaktsiini doosi ja 92% pärast teist. Ühendriikide uuring 6 osariigi 3950 eesliinitöötajal näitas, et nakatumise tõenäosus vähenes kaks nädalat pärast esimest mRNA vaktsiini annust 80% ja kaks nädalat pärast teist annust 90%.
COVID-19 vaktsiinid on osutunud väga ohutuks. Nad on küll ühed reaktogeensemad praegu laialt kasutusel olevate vaktsiinide hulgas, st mõne paikse või süsteemse vaktsineerimisreaktsiooni saab peaaegu iga vaktsineeritu ja ei ole harv, et enesetunne vajab turgutamist paratsetamooli või ibuprofeeniga ning tuleb võtta päev puhkamiseks, aga pärast kliinilisi uuringuid on andmeid lisandunud ainult kahe üliharva kõrvaltoime kohta. Ootuspäraselt on nähtud anafülaktilisi reakstioone, teistegi vaktsiinide puhul teada oleva sagedusega (2–11 juhtu miljoni kohta). Adenoviirusvektoriga vaktsiinidel on kirjeldatud nn VIPIT sündroomi, sagedusega kuni 1 juht 100 000 vaktsineeritu kohta, peamiselt alla 60 aastastel. VIPIT on vaktsiinist indutseeritud protrombootiline trombotsütopeenia, immuunmehhanismiga tekkiv trombotsüütide aktivatsioon ja tromboos, mis vajab tavalisest trombist erinevat ravi. Selle sagedus on ligikaudu sarnane fataalse tromboosi riskiga suukaudsete kombineeritud kontratseptiivide kasutamisel.
Vaktsineerimine on tavaline, normaalne asi
Vaktsineerimine on asi, mida me kõik oleme sünnist saati kogenud, see kuulub elu normaalsuse juurde juba palju-palju aastaid. Tänu sellele oleme unustanud haigused, mis veel põlvkond-paar tagasi puudutasid valusalt igat peret.
COVID-19 vaktsineerimine on sellesama ajaloo loomulik jätk. COVID-19 vaktsiinid ei saanud valmis 11 kuuga. mRNA tehnoloogiat on arendatud üle aastakümne, adenoviirusvaktsiinid tehti valmis juba SARS ja MERS puhangute järel. COVID-19 kõigi negatiivsete mõjude kõrval on see andnud positiivse impulsi senistest paremate vaktsiinide loomisele. Neist on abi siis, kui me neid kasutada otsustame.
Dr Alar Irs
Ravimiameti meditsiininõunik, Tartu Ülikooli Kliinikumi arst-õppejõud kardioloogia erialal
Viited:
- Vasileiou E, Simpson C, Robertson C jt. (2021) Effectiveness of First Dose of COVID-19 Vaccines Against Hospital Admissions in Scotland: National Prospective Cohort Study of 5.4 Million People. SSRN Electronic Journal. 10.2139/ssrn.3789264
- Shah A, Gribben C, Bishop J jt. (2021) Effect of vaccination on transmission of COVID-19: an observational study in healthcare workers and their households. medRxiv 2021.03.11.21253275; doi: https://doi.org/10.1101/2021.03.11.21253275
- Dagan N, Barda N, Kepten E jt. (2021) BNT162b2 mRNA Covid-19 Vaccine in a Nationwide Mass Vaccination Setting. N Engl J Med. 384(15):1412-1423. doi: 10.1056/NEJMoa2101765.
- Thompson MG, Burgess JL, Naleway AL jt. (2021) Interim Estimates of Vaccine Effectiveness of BNT162b2 and mRNA-1273 COVID-19 Vaccines in Preventing SARS-CoV-2 Infection Among Health Care Personnel, First Responders, and Other Essential and Frontline Workers — Eight U.S. Locations, December 2020–March 2021. MMWR Morb Mortal Wkly Rep 2021;70:495–500. DOI: http://dx.doi.org/10.15585/mmwr.mm7013e3external icon
Kliinikumi COVID-19 taastusravi osakond aitab patsiendi taas jalule
Kliinikumi COVID-19 taastusravi osakonnas kolm nädalat ravil olnud Endel on rõõmsameelne ja enesekindel härra. Endel on elukutselt maamõõtja, nooruses on ta mänginud aastakümneid korvpalli ning haige olnud väga harva. COVID-19 tõttu ravile sattumine oli alles teine pikem haiglaravil viibimine tema elus.
Kuidas te haigestusite?
Esimesed haigustunnused ilmnesid märtsi alguses. Tundsin jõuetust, söögiisu kadus ja tundsin iga päev nagu oleksin kolki saanud, iga päev keha valutas. Palavikku mul esialgu ei olnud ning esimene COVID-19 test oli negatiivne. Mõned päevad hiljem tehti teine test ning see oli siis juba positiivne. Tundsin valusid ribide all, siis tõusis ka palavik üle +38°C. Abikaasa kutsus kiirabi, mõõdeti mu kehatemperatuuri ja vere hapnikusisaldust ning siis viid mind Ida-Tallinna Keskhaiglasse. Seal tuvastati mul kahepoolne kopsupõletik, kopsukahjustus oli 75%.
14. märtsil toodi mind kiirabiga vilkurite saatel Tartusse. Kõigepealt olin intensiivravi osakonnas, algul ühes, siis teises. Kokku olin intensiivravil kaks nädalat ning seejärel toodi mind COVID-19 taastusravi osakonda.
Enne haigestumist arvasin, et olen tugev, sporti teinud ja mind see haigus ei murra. Aga haigestumise järel polnud mul kuu aega üldse jõudu, jalad ja käed olid nagu makaronid. Et haigus mu nii sügavalt murdis, see oli šokk.
Milline on olnud teie taastumise protsess?
Nende kolme nädalaga siin olen ma oluliselt taastunud, lisahapnikku ma enam ei vaja. Siia tulles oli lisahapniku vajadus 6, siis vähenes järk-järgult üheni. Võtsin alguses 13 kg alla, tänu siinsele hoolitsusele on 4–5 kg taastunud.
Väga suur tänu kogu personalile siin osakonnas, siin on noored ja energilised inimesed, kes teavad oma tööd. Müts maha kliinikumi töötajate ees, ainult kiitvaid sõnu on öelda. Toit on ka hea, kohati väga hea. Eriti suur tänu füsioterapeute Kristiina Laurile, kes minuga on mässanud, mind utsitanud ja minuga koos treeninud ning ka iseseisvaks võimlemiseks harjutused kirja pannud. Päris terve ma veel pole, vaja on taastumist jätkata kodus, aga taastusravi on andnud nii palju tulemusi, et saan rahulikult koju minna.
Midagi positiivset on asja juures ka, loobun nüüd suitsetamisest, et oma kopse hoida.
Liina Raju
Ronald Rätsep, statsionaarse taastusravi osakonna arst-resident
Milline on COVID-19 patsientide taastusravi?
Kõik patsiendid, kes meie osakonda jõuavad, vajavad lisahapnikku. Kõigil neil on jõudluslangus, kas siis ägedast COVID-19 haigestumisest või siis intensiivravi järgselt. Pika intensiivravi järel võivad ka lihased olla atrofeerunud. Taastusravi on interdistsiplinaarne meeskonnatööl põhinev aktiivravivorm, kus taastusarst vaatab patsiendi üle, määrab ravi ning juhib taastusravimeeskonda. Põhiline on füsioteraapia – aeroobse võimekuse ning lihasjõu parandamine, rindkere mobiliseerivad harjutused, puhumine PEP-pudelisse, TRI-FLO sisse hingamise harjutused.
Mõni patsient vajab ka psühholoogilist tuge, on selle põhjuseks siis kurnav intensiivravi, neuropsühhiaatrilised häired (põhimeeleolu häirumine, anhedoonia, asteenianähud, kognitiivsed häired), õudusunenäod, pereliikme surm.
Mõned patsiendid vajavad ka logopeedi abi, et taastuda COVID-19 tingitud insuldi või intensiivravijärgsetest kõne- hääle- ning neelamishäiretest. Ühe kehapoole nõrkuse korral kaasame ka tegevusterapeudi, et taastada peenmotoorikat ning toetada igapäevaelutoimingutega hakkamasaamist.
Taastusravimeeskonda kuulub ka sotsiaaltöötaja, kes sõltuvalt funktsionaalse häire raskusest aitab korraldada edasist elu.
Milline on olnud Endli taastusravi?
Keskmiselt on patsiendid siin osakonnas ravil 10–17 päeva. Kuna tema kopsukahjustus oli suurem, oli ta ravil 24 päeva. Oleme saanud tema lisahapnikku vajadust järjest vähendada. Tema koormustaluvus on paranenud, kuigi see on võrreldes varasemaga langenud. Tema analüüsitulemused on järjest paremad ning ta võib edasist taastumist jätkata kodus. Tal on treeningkava ja harjutused selged, ta on väga tubli patsient.
Südant ei saa pausile panna!
Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekliiniku kardiointensiivravi osakonna juhataja dr Urmet Arus ja Eesti Kardioloogide Selts tuletavad meelde, et ka COVID-19 pandeemia perioodil tuleb oma südame tervise eest hoolt kanda. Selle rõhutamiseks on alanud kampaania „Südant ei saa pausile panna!“.
Haigestumus ja suremus südame- ja veresoonkonna haigustesse on jätkuvalt kõrge kogu Euroopas. Ka Eestis on need endiselt kõige sagedasemad surma põhjustajad. Südameinfarkti tõttu sureb maailmas aastas 7 miljonit inimest. „Uuringute alusel on selgunud, et COVID-19 pandeemia esimese laine ajal pöördus südame probleemidega haiglasse märgatavalt vähem patsiente. Tulemuseks oli, et paljud infarktihaiged jõudsid haiglasse liiga hilja. Peamiseks põhjuseks oli patsientidepoolne hirm oma kaebuste tõttu kutsuda kiirabi või pöörduda arstile,“ rääkis dr Urmet Arus. Ta lisas, et sellest tulenevalt soovivad kardioloogid rõhutada, et ägedate südamehaiguste ravi on ka pandeemia tingimustes ööpäevaringselt kättesaadav, elupäästev ja turvaline.
Et juhtida tähelepanu südame tervise olulisele, seda ka COVID-19 pandeemia aja, on valminud kampaania tarbeks koosöös Euroopa Kardioloogide Seltsiga veebileht (https://www.cantpauseaheart.org/et; www.eks.ee/covid/), kus tutvustatakse ägedate südamehaiguste peamisi sümptomeid ning kuidas vastavas olukorras käituda. Õigeaegse ja kiire ravi korral välditakse enneaegseid surmasid, raske haiguse väljakujunemist ja hilisemat elukvaliteedi langust. Krooniliste südamehaigustega inimesed saavad veebilehelt vastused sagedasematele küsimustele ning soovitusi koroonaviirusega toimetulekuks. Lisaks lükatakse ümber levinumad pandeemiast tingitud hirmud ja müüdid.
Südameinfarkti korral tuleks abi otsida koheselt ehk kutsuda kiirabi, et vähendada südame kahjustust, vähendada kaebusi, saada elupäästvat ravi. „Kiire meditsiinilise abi saamine võib päästa teie elu. Haiglad annavad endast parima, et teid turvalises keskkonnas ravida,“ kinnitas dr Arus. Südameinfarkti tunnusteks on tavaliselt rõhuv, põletav või pigistav tunne rinnus. Ühtlasi võib viidata sellele mõnikord järsku tekkinud õhupuudus. Sageli kaasneb südameinfarktiga higistamine ja iiveldus.
„Kui aga inimesel juba on teadaolev südamehaigus, on vajalik jätkata selle ravi, et vältida kaebuste teket ning südamekahjustuse teket,“ sõnas dr Arus. Ehk siis: erinevalt paljust muust, südant ei saa pausile panna.
Kliinikumi Leht
Tiina Freimann: olen õnnelik, et sain õendusjuhina töötada väga huvitaval ajal
Tartu Ülikooli Kliinikumi pikaaegne ülemõde Tiina Freimann vaatas Kliinikumi Lehe palvel tagasi oma tööle kliinikumis. Tiina Freimann alustas tööd siseosakonna õena 1973. aastal, alates 1994. aastast oli ta Maarjamõisa haigla ning 1999. aastast Tartu Ülikooli Kliinikumi ülemõde.
Kuidas te vaatate tagasi oma teekonnale õendusjuhina? On see olnud loomulik teekond või õena alustades teadsite kohe, et soovite olla tegev ka administratiivses valdkonnas?
Olen kliinikumis töötanud 48 aastat, sellest osakonna vanemõena 9 ja haigla ülemõena 27 aastat. Kokkuvõttes olen õnnelik, et sain õendusjuhina töötada väga huvitaval ajal ning anda oma panuse õenduse arendamiseks nii praktika, juhtimise, koolituse kui ka uurimise valdkonnas. Minu jaoks on need kõik väga olulised. Olen rahul ka sellega, et minu ümber on olnud väga head kolleegid ja mõttekaaslased ning juhid, kellelt oli palju õppida.
Õena töötades ma ei mõelnud kordagi õendusjuhi karjäärile. Arvasin, et administratiivne töö mulle ei sobi. Mulle meeldis väga kardiokirurgia osakonna sidumistoa õe töö, kus sain suhelda patsientidega, teha huvitavaid õendustoiminguid ning töötada koos heade ja huvitavate kolleegidega. Vanemõe ametikoha pakkumine tuli mulle täiesti ootamatult ja otsus ei sündinud kergelt. Osakonnas oli sel ajal mitu väga head kogenud õde, kes oleksid minu meelest sobinud vanemõe ametikohale paremini kui mina.
Oleksin olnud kindlasti palju innukam ja otsustavam, kui oleksin saanud oma teadmisi täiendada. Sain sellest aru hiljem, kui praktiseerisin veidi aega Helsingi Ülikooli Haigla kardiointensiivravi osakonnas, kus nägin sealset töökultuuri ja -korraldust, mis erines oluliselt meie haiglate omast. Kui alustasin haigla ülemõe ametis, sain juba osaleda väga headel kursustel, millest sain palju ideid ja indu õendusjuhi tööks. Juhina saab tegutseda ainult siis, kui on soovi ja mõtteid midagi paremaks teha.
Millised on olnud teie arvates suurimad väljakutsed kliinikumi ülemõena?
Mulle meeldivad arenguga seotud väljakutsed. Olen tahtnud näha enda ümber positiivseid muutusi ja olla neis osaline. Ülemõena oli alguses veidi raske harjuda tõsiasjaga, et haigla tasandil pole võimalik muuta asju nii kiiresti kui osakonna tasandil. Rohkem pingutamist nõudsid töökultuuri parendamisega seotud ettevõtmised. Patsiendi ohujuhtumite infosüsteemi arendamine ja süsteemile sobiva töökultuuri kujundamine on nõudnud pikaaegset pühendumist ja vajab seda jätkuvalt. Sissejuurdunud hoiakute ja käitumistavade muutmine on vahel üsna ajamahuks ja keeruline ülesanne.
Te olete panustanud mitmel rindel – patsiendi ohutusse, kliinilise eetika komiteesse, õpetamisse. Mis on teile enim korda läinud?
Olen palju aega pühendanud hoopiski patsiendiõpetuse, tervisedendamise ja terviseharitusega seotud algatustele, millega sidusin ka ülikooli diplomi-, magistri- ja doktoritöö. Olen väga rahul, et oleme neis valdkondades suutnud palju ära teha, kuid oleksin meelsasti soovinud näha ka hästi toimivat patsiendi info- ja tugikeskust, mille väljaarendamine jäi kahjuks seisma.
Õendusabi kvaliteet ja patsiendiohutus olid ja jäävad minu südameasjaks. Pean siiski ütlema, et üldjuhul ma ei eelista ühte tegevust või valdkonda teisele. Erinevatel aegadel on mõni ettevõtmine olnud lihtsalt olulisem või rohkem päevakorral. Olen meelsasti tegelenud ka kolleegide õpetamise ja uurimistööga. Töö eetikakomitees on palju aastaid olnud samuti minu põhitöö lahutamatu osa.
Õendusjuhtimise süsteem kliinikumis on olnud teie suunata. Nüüd on õendusjuhtimine esindatud ka juhatuse tasemel. Kas teie süda on rahul?
Ravi ja õendusabi on patsiendi raviprotsessi põhitegevused, mis peavad olema juhatuses esindatud. See tagab nende tegevuste arendamiseks vajaliku tähelepanu ja toe. Haigla õendusjuhil peab olema valdkonna arendamiseks piisavalt mõju ja vahendeid.
Millist rolli kannab haigla õendusjuht koostöös teiste asutuste ja ühingutega?
Haiglate õendusjuhid peavad üsna palju oma aega pühendama koostööle partneritega. Usun, et õenduspraktika, -koolituse ja -uurimuse kiire areng möödunud sajandi lõpus ja käesoleva alguses sai teoks just tänu heale koostööle haiglate, tervishoiu õppeasutuste ja kutseorganisatsioonide vahel. Koostööd tehakse erinevates võrgustikes, töörühmades ja ühingutes, kuid pean oluliseks ka individuaalseid kontakte ja vahetut suhtlemist. Minu jaoks on tähtis panustada ka kutseühingute tegevusse. Olen hetkel Euroopa ja Eesti õendusjuhtide ühingu juhatuse liige ning õdede liidu mentorliige. Varem olen kuulunud õdede ühingu ja tervishoiutöötajate kutseliidu juhatusse.
Viimane aasta kliinikumis on olnud äärmiselt ebatavaline ja intensiivne. Teie osalus ja panus kriisijuhtimismeeskonna töösse on olnud suure väärtusega. Olete te oma pika staaži ajal kogenud ka varem sarnast olukorda ning millised on teie jaoks selle kriisi õppetunnid?
Pean tunnistama, et minu elus on vähe ette tulnud olukordi, mis võinuksid väljuda kontrolli alt ning need ei olnud kindlasti nii kestvad ja rasked, nagu praegune koroonakriis. Iga kriis õpetab meid edaspidi paremini toime tulema. Oluline on leida aega sündmustele ja tehtule tagasi vaadata, neid kriitiliselt analüüsida ja teha õigeid järeldusi. Mulle tundub, et kiire kohanemine kriisiolukorraga oli kliinikumi toimetuleku edu võti. Keerulises olukorras oli suur abi õigeaegsest asjakohasest teabest, pädevatest ja pühendunud inimestest ning inimeste, ametkondade ja asutuste vahelisest koostööst. Loodetavasti saab see ühine jõupingutus väärilist tähelepanu ja tunnustust.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhiks asub dr Kristiina Ojamaa
5. maist 2021–31. märtsini 2025 täidab Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhtimise tähtajalisi lisaülesandeid dr Kristiina Ojamaa.
Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuhi dr Andres Kotsari sõnul osales juhi konkursil viis Eesti tippspetsialisti. „Konkursi eesmärk oli leida ülikoolihaigla hematoloogia-onkoloogia kliinikule juht, kelle visiooni ja tegevuse tulemusel pakutakse parimat ja uusimat patsiendikeskset ravi ning et hoitud oleksid nii patsiendid kui ka kliiniku töötajad. Mul on hea meel, et konkursikomisjon oli üksmeelne uue juhi valikul,“ ütles dr Kotsar.
Dr Kristiina Ojamaa töötab aastast 2012 Ida-Tallinna Keskhaigla onkoloogiakeskuse juhatajana. Ühtlasi on ta alates 2008. aastast ametis onkoloogina. Aastatel 2005–2007 töötas dr Ojamaa Tartu Ülikooli ja Tartu Ülikooli Geenivaramu projekti “Development of Hereditary Cancer Prevention Measures in Estonia and Latvia” vähi geneetilise nõustajana.
Dr Ojamaa on 2003. aastal lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna, 2007. aastal residentuuri Tartu Ülikoolis kliinilise onkoloogia erialal. 2020. aasta jaanuaris kaitses dr Ojamaa Tartu Ülikoolis oma doktoritöö väitekirja “Günekoloogiliste pahaloomuliste kasvajate epidemioloogia Eestis“.
Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku töös näeb ta tegevusi, et tugevdada kliiniku positsiooni eelistatuima tööandja ja koostööpartnerina läbi tiheda koostöö Tartu Ülikooli teadlaste ja teadusprojektide. „Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhi lähiaastate peamisteks eesmärkideks on hematoloogia ja onkoloogia alase koostöö arendamine üle-eestiliselt erinevate haiglate ja perearstidega, patsientide sujuva ravile saamise tagamine, kliiniku ravikvaliteedi hoidmine ja parendamine, personali motiveerimine ja tunnustamine, olla motiveeriv partner Tartu Ülikoolile üliõpilaste ja residentide õpetamisel ning teadustöö korraldamisel ja tagada ülikoolihaigla kliinikus tulevikuvaatega atraktiivne töökoht hematoloogidele ja onkoloogidele,“ tutvustas dr Ojamaa.
Tartu Ülikooli Kliinikum kuulutas 9. veebruaril 2021 välja konkursi eesmärgiga valida hematoloogia-onkoloogia kliinikule juhtimise tähtajaliste lisaülesannete täitja, kuna senise kliiniku juhataja kohusetäitja dr Jana Jaali ülesanded olid määratud 31. märtsini 2021.
Kliinikumi Leht
Tartu vaktsineerimiskeskus avab uksed 27. aprillil
Vaktsineerimiskeskuse rajamine on Tartu linna, Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Tartu Kiirabi ühine ettevõtmine, mille eesmärk on tagada vaktsineerimisvõimekus suuremas mahus ja kiirendatud korras.
Tartu linnapea Urmas Klaas avaldas heameelt, et juba aprilli algusest täies valmisolekus olnud keskuse saab kasutusele võtta. „Oleme Tartu linna poolt andnud vaktsineerimiskeskuse jaoks heas asukohas avarad ruumid koos vajaliku inventariga, samuti aidanud korraldada keskusesse vabatahtlikke abilisi. Nüüd sõltub piisava koguse vaktsiinide saabumisest, kui kiiresti keskus täies mahus tööle saab hakata,“ lisas linnapea.
„Et vaktsineerimiskeskus on valmis ning avamise ootel, alustame keskuses 27. aprillist. Esialgu on vaktsineerimise mahud planeeritust väiksemad, ent kohe, kui lisandub piisav hulk vaktsiinidoose, on vaktsineerimismeeskond valmis ka oma töömahtu suurendama,“ selgitas Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuht dr Andres Kotsar. Ta näeb elanikkonna vaktsineerimises võimalust pöörduda ühel hetkel tavapärase elu juurde tagasi. „Kliinikum on motiveeritud ulatama abikätt linnale, et võimaldada elanike võimalikult operatiivne vaktsineerimine COVID-19 pandeemia ületamiseks. Nii on võimalik vähendada viiruse levikut ning seeläbi ka haiglaravi vajavate patsientide arvu. Vaktsineerimise tulemusel saame pöörduda ühel hetkel loomulikku rütmi, seda ka haiglatöö mõttes,“ lausus dr Kotsar.
27. aprillist oodatakse Tartu vaktsineerimiskeskusesse kõiki neid 1. doosiga COVID-19 vastu vaktsineerituid, kellel on juba Tartu Ülikooli Kliinikumi poolt aeg broneeritud 2. vaktsiinidoosiks. Lisaks kõiki riskirühma kuuluvaid inimesi vanusest sõltumata ning kõiki inimesi, kes on vanemad kui 65-aastased või kes sel aastal 65-aastaseks saavad, sõltumata riskirühma kuulumisest. Riskirühma kuulumise kohta saab infot oma perearstilt või patsiendiportaalist.
Kliinikumi ravijuhi dr Andres Kotsari sõnul on Tartu vaktsineerimiskeskuses loodud väga head tingimused kogu protsessi läbiviimiseks, seda nii registreerimise, vaktsineerimise kui ka tavapärase 15-minutilise jälgimise jaoks. Vaktsineerimist viivad läbi Tartu Ülikooli Kliinikumi immuniseerimisõigusega õed ning tavapärast vaktsineerimisjärgset jälgimist korraldab Tartu Kiirabi.
„Võimalikult suure hulga inimeste kiire immuniseerimine on väga oluline tegur pandeemiast edukaks väljumiseks. Kiirabitöötajad on aasta jooksul näinud, kui salakaval ning mitmepalgeline on COVID-19 ning just seetõttu on paljud kiirabitöötajad vabatahtlikult panustamas keskuse töösse. Nii ei aita me ainult neid inimesi, kes immuniseerima tulevad, vaid ka kõiki teisi, kuna šansid õigeaegselt vajalikku meditsiiniabi saada suurenevad kõikidel tartlastel ning ümberkaudsetel elanikel,“ nentis Tartu Kiirabi juht dr Veronika Reinhard.
COVID-19 vastu vaktsineerimine on tasuta ning vaktsineerimiseks kasutatakse nii Pfizer/BioNTech kui ka AstraZeneca vaktsiini. Piisava koguse vaktsiinidooside lisandumisel on Tartu vaktsineerimisekeskuses võimalik vaktsineerida kuni 1500 inimesel päevas. „Vaktsineerimiskeskus on suurepärane näide Tartu erinevate osapoolte koostööst, toetades samal ajal teisi tervishoiusektoreid, näiteks perearste. Soovitan kõikidel elanikel kindlasti võimalusest vaktsineerida kinni haarata, sest nii saame üheskoos anda panuse iseenda ja lähedaste kaitseks,“ rõhutas dr Kotsar.
Vaktsineerimiseks tuleb vastuvõtuaeg broneerida üleriigilise digiregistratuuri kaudu. 23. aprillist on avatud vaktsineerimiseagade broneerimiseks ka selleks eraldi loodud etteregistreerimiskeskuse telefon 731 7200, kus esialgu saab broneeringuid teha vanusest lähtuvalt.
Vaktsiinide ja vaktsineerimise info on leitav Tartu Ülikooli Kliinikumi kodulehel www.kliinikum.ee/vaktsineerimine. Sealtsamast leiab ka info, kuidas vaktsineerimiskeskusesse tulla, mida vaktsineerima tulles silmas pidada, millised on sagedasemad küsimused COVID-19 vaktsiinide puhul.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi nõukogu valis uued juhatuse liikmed
1. aprillil alustavad tööd Tartu Ülikooli Kliinikumi uued juhatuse liikmed. Õenduse ja patsiendikogemuse juhina alustab tööd Ilona Pastarus ning teadus- ja arendustegevuse juhina professor Joel Starkopf. Juhatuse liikmete ametiaeg algab 1. aprillil 2021.
Tartu Ülikooli Kliinikumi nõukogu esimehe Maris Jesse sõnul hindas nõukogu Ilona Pastaruse ja professor Joel Starkopfi puhul enim nende visiooni kliinikumi eesmärkide saavutamisel. Mõlemal uuel juhatuse liikmel on pikaajaline juhtimiskogemus, sealhulgas õpetamise kogemus.
Õenduse ja patsiendikogemuse juhi ülesandeks on lisaks õendus- ja hooldustöö juhtimisele ja arendamisele suunata kliinikumi parima patsiendikogemuse loomisele. Ilona Pastarus on lõpetanud nii Tartu Meditsiinikooli kui ka Tartu Tervishoiu Kõrgkooli, lisaks 2020. aastal terviseteaduse magistriõppekava intensiivõenduse erialal Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis. Erialases töös on ta olnud seotud Tartu Ülikooli Kliinikumiga juba 1993. aastast, mil ta alustas tööd neuroreanimatsiooni osakonnas. Aastatel 2003–2008 töötas ta kliinikumi koolituskeskuse projektijuhina, aastast 2011 anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku 2. intensiivravi osakonna vanemõena. 1. jaanuarist 2020 on Ilona Pastarus ametis sama kliiniku ülemõena. Ilona Pastarusel oli kandev roll 2020. aasta haiglatöö ümberkorraldamisel COVID-19 pandeemia tõttu.
Ilona Pastaruse sõnul ajendas teda kandideerima soov olla pigem ise muutustes osaline ja algataja, kui panna vastutus kellelegi teisele. „Tahaksin keskenduda sellele, mida tööalaselt kõige olulisemaks pean – inimesekesksele tervishoiule. See tähendab tegevusi, mis ei väärtusta pelgalt patsienti, vaid pakuvad abi ka patsiendi lähedastele ning toetavad neid, kes haiglas nende patsientide tervise ja heaolu eest igapäevaselt professionaalselt hoolt kannavad,“ ütles Ilona Pastarus.
Teadus- ja arendusjuhi kohustuseks on olla kliinikumi arengu eestvedajaks, ühtlasi õppe-, teadus- ja arendustegevuse koordineerijaks. Professor Joel Starkopf lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1991. aastal, aasta hiljem anestesioloogia ja intensiivravi internatuuri. Doktoritöö väitekirja kaitses ta aastal 1997. Aastast 2001 on professor Starkopf anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku juhataja Tartu Ülikooli Kliinikumis ning Tartu Ülikoolis. Aastatel 2009–2015 oli ta Tartu Ülikooli arstiteaduskonna dekaan, aastast 2016 meditsiiniteaduste valdkonna kliinilise instituudi juhataja. Professor Starkopf on ajakirja Eesti Arst teadustoimetaja, Eesti Teadusagentuuri teadustaristu hindamiskomisjoni liige ning Eesti Haigekassa ravikvaliteedi indikaatorite nõukoja esimees, lisaks mitmete teiste erialaseltside ja -komisjonide liige.
Professor Joel Starkopf ütleb, et teadus- ja arendustegevuse juhi vastutusalas on kaks valdkonda, mis teevad haiglast ülikoolihaigla – õppe- ja teadustöö. „Minu ülesanne on seista selle eest, et meie patsientidele oleks tagatud parim võimalik teaduspõhine ravi. Teadustöö peab olema alus kliiniliste ainete õpetamisele, aga kindlasti ka vahend ja meetod meie ravipraktikate arendamisele, ravitöö tulemuste analüüsile, ravikvaliteedi parandamisele,“ lausus professor Starkopf.
Uute juhatuse liikmete konkurss kuulutati välja jaanuarikuus. Neljaliikmelise juhatuse moodustavad lisaks juhatuse esimehele ehk tegevjuhile kolm juhatuse liiget – ravijuht, õenduse ja patsiendikogemuse juht ning teadus- ja arendustegevuse juht. Selle sammuga suurendatakse ülikoolihaigla uues juhtimisstruktuuris oluliselt põhitegevuse kompetentsi.
Kliinikumi Leht
President tunnustas teenetemärkidega vaimse tervise eest seisjaid
President Kersti Kaljulaid andis Eesti Vabariigi aastapäeva eel riigi teenetemärgid tänuks 152 inimesele, kelle pühendumus oma tööle ja kogukonnale on muutnud Eesti elu paremaks. President tunnustas teenetemärgiga kolme kliinikumi töötajat.
Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi pälvis lastepsühhiaater dr Inna Lindre. Dr Lindre on pikaaegne Tartu Ülikooli Kliinikumi laste ja noorukite vaimse tervise keskuse juht ning Lõuna- ja Kirde-Eesti lastepsühhiaatrilise abi andmise arendaja.
Laste ja noorukite vaimse tervise kabinetid, mis on ajapikku tekkinud paljudesse Eesti paikadesse, annavad võimaluse pöörduda sinna ka vanemal koos lapsega, kui vanem märkab lapse arengus käitumises või suhtlemises midagi murettekitavat. Dr Lindre on olnud Lõuna-Eesti ja Ida-Virumaa vaimse tervise keskuse loomise projektimeeskonna liige.
Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgi andis president kliinilisele lapsepsühholoog-psühhoterapeudile Katrin Pruulmannile. Katrin Pruulmann on Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikus laste ja noorukite vaimse tervise keskuses töötav kliiniline lastepsühholoog ja pereterapeut. Samuti töötab ta Tartu nõustamis- ja kriisiabikeskuses. Ta on järjepidevalt koolitanud ja juhendanud tulevasi ametikaaslasi.
Katrin Pruulmann on oma magistritöös uurinud koolitõrke tagamaid ja ta puutub oma igapäevatöös kõige sagedamini kokku nende lastega, kes ühel või teisel põhjusel kooli minna ei taha. Muu hulgas on ta läbi viinud vestlusringe autismispektri häiretega laste vanematele, kes soovivad aidata ennast ja teisi.
Kuressaare Haigla juhatuse liige ja ravijuht dr Edward Laane sõnas: "Dr Ashwath Venkatasubramanian tuli meile erakorralise meditsiini osakonda appi eelmise aasta kevadel, mil koroonaviirus COVID-19 levis kiiresti üle kogu Saaremaa. Tal on head suhtlemisoskused ja patsientide süstemaatiline käsitlus ning ta suudab säilitada enesekontrolli ka kõige keerulisemates olukordades."
Dr Inna Lindre: Olen väga tänulik ja õnnelik nii kõrge riikliku tunnustuse eest, see tuli mulle suure üllatusena. Olen tänulik kõikidele kolleegidele usalduse ja koostöö eest Tartu Ülikooli Kliinikumi laste ja noorukite vaimse tervise keskuses, psühhiaatriakliinikus ja kliinikumis. Lõuna- ja Kirde-Eesti lastepsühhiaatrilise abi andmise arendustegevus toimus tänu meie kõigi heale koostööle ja see tunnustus on meile kõigile ühine. Tänutundes mõtlen tolleaegsele Tartu psühhiaatriakliiniku juhataja prof Veiko Vasarale, eelmisele kliinikumi juhatuse liikmetele, juhatuse esimehele Urmas Siigurile ja juhatuse liikmele Malle Keisile, kelle alati tähelepanelikul, heatahtliku ja kindlameelsel suunamisel meie kavandatu ellu sai viidud ja lastele on abi nüüd kodule lähemal kättesaadav. Olen väga rõõmus, et meie arendustegevust lastepsühhiaatria valdkondkonnas on märgatud ja tunnustatud nii kõrgel riiklikul tasemel.
Katrin Pruulmann: Teenetemärgi saamine oli suur üllatus. Tänan armsaid kolleege, kes leidsid, et võin neid esindada laste vaimse tervise eest igapäevaselt hoolt kandvate inimeste märkamisel. Meie töö on ju selline, et psüühikaprobleemide tõttu abi vajavad lapsed ja nende vanemad ei soovi sellega sugugi tähelepanu keskmesse sattuda ja nii ka meie püüame tegutseda seda arvestades. Samas oleks hea, kui ühiskond neid inimesi rohkem toetaks, et abi oleks kergemini kättesaadav, et lapsevanem ei peaks pelgama oma tööandjat, kui peab küsima töölt vabaks, et lapsega psühholoogi juurde tulla. Ka olen uskunud (isikliku kogemuse põhjal tööelu algusest), et oluline on igati toetada neid noori kolleege, kes asuvad tööle suurtest keskustest kaugemal, et neil oleks side ametikaaslastega ja kõik arenguvõimalused.
Kliinikumi Leht
Tartu valmistub vaktsineerimiskeskuse avamiseks
Tartu Linnavalitsus, SA Tartu Ülikooli Kliinikum ja SA Tartu Kiirabi on alustanud ettevalmistusi vaktsineerimiskeskuse avamiseks A. Le Coq Sport spordimajas (Ihaste tee 7), et võimaldada kiirendatud tempos võimalikult suurele hulgale elanikele COVID-19 vastu vaktsineerimist. Keskuse täpne avamisaeg sõltub vaktsiinitarnete saabumisest.
Tartu linnapea Urmas Klaasi sõnul alustati keskuse rajamiseks ettevalmistusi juba praegu, et olla täielikus valmisolekus selleks ajaks, kui saabunud on vajalikus koguses vaktsiine. "Oleme väga heas koostöös kliinikumi ja kiirabiga alustanud ettevalmistustöid, et kiire vaktsineerimine ei jääks logistika, ruumide ega personali taha, vaid saaks kohe hoo sisse, kui vaktsiinid on saabunud," lisas linnapea.
Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuhi dr Andres Kotsari sõnul on elanike võimalikult operatiivne vaktsineerimine võtmetähtsusega COVID-19 pandeemia ületamiseks. „Kliinikum soovib panustada elanikkonna vaktsineerimisse, et vähendada viiruse levikut ning seeläbi ka haiglaravi vajavate patsientide arvu. Kliinikumi vaktsineerimismeeskonnal on märkimisväärne kogemus COVID-19 vastu vaktsineerimisel, olles teinud seni juba üle 14 000 vaktsiinidoosi nii kliinikumi töötajatele, riskigruppi kuuluvatele patsientidele, haridustöötajatele, proviisoritele, hambaarstidele, teistele eesliini töötajatele, aga ka vaktsineerimisele kutsutud elanikele,“ selgitas doktor Kotsar.
Loodavasse vaktsineerimiskeskusesse kavandatakse infektsioonikontrolli-alaseid soovitusi silmas pidades turvalised ootealad, piisavalt vaktsineerimiskohti ning jälgimisala koos meedikutega. Vaktsineerimiskeskuses on praegustel andmetel võimalik vaktsineerida 1000–1500 inimest päevas.
Tartu abilinnapea Mihkel Lees ütles, et A. Le Coqi spordimajas on vaktsineerimiskeskuse rajamiseks olemas igati head tingimused. "Hoonel on soodne asukoht, kuna Annelinna linnaosas elab kolmandik tartlasi. Olulised on ka head parkimisvõimalused, bussipeatuste lähedus, avarad ruumid ja hea ventilatsioon. Mõistame teatavat ebamugavust sportlaste jaoks, kuid töötame SA-ga Tartu Sport selle nimel, et aidata vajadusel treeningud teiste spordibaaside vahel ära jagada," lisas Lees.
Vaktsineerimisele saab aegu broneerida siis, kui vajalikud vaktsiinikogused on saabunud. Sellest antakse teada kliinikumi ja Tartu linna infokanalites.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi osalus Euroopa referentsvõrgustiku töös
Tartu Ülikooli Kliinikum on esindatud täisliikmena või assotsieerunud liikmena 20 haruldaste haiguste Euroopa referentsvõrgustiku töös. Üks taotlus, osalemiseks kaasasündinud ainevahetushäirete (MetabERN) võrgustiku töö, on menetluses. Kokku on võrgustikke 24. Haruldaste haiguste võrgustikud ehk ERN-id (European Reference Network for Rare Diseases), millega kliinikum seotud on:
- ERN Bond (luuhaigused)
- Endo-ERN (endokriinhaigused)
- ErnEpiCare (epilepsiad)
- ERKNet (neeruhaigused)
- ERN-RND (neuroloogilised haigused)
- ERNICA (kaasasündinud anomaaliad)
- ERN LUNG (kopsuhaigused)
- ERN Skin (nahahaigused)
- ERN EUROCAN (täiskasvanute soliidtuumorid)
- ERN EuroBloodNet (hematoloogilised haigused)
- ERN EURO-NMD (neuromuskulaarsed haigused)
- ERN EYE (silmahaigused)
- ERN GENTURIS (geneetiliste kasvajate sündroomid)
- ERN GUARD-HEART (südamehaigused)
ERN ITHACA (kaasasündinud väärarengud ja haruldased intellektipuuded)- ERN PaedCan (laste kasvajad ehk onko-hematoloogia)
- ERN RARE-LIVER (makshaigused)
- ERN ReCONNECT (sidekoe ja lihas-skeletikoe haigused)
- ERN RITA (immuunpuudulikkuse ja autoimmuunsed haigused)
- ERN TRANSPLANT-CHILD (laste transplantatsioon)
Professor Vallo Tillmanni sõnul on liikmelisus võrgustike töös oluline. „Osalemine võrgustike töös annab võimaluse raviarstil konsulteerida keeruliste haigusjuhtude osas Euroopa selle ala tippspetsilistidega, asutades selleks vastavat turvalist veebis baseeruvat konsultatsiooni platvormi CPMS (Clinical Patient Management System). Lisaks annab ERN töös osalemine võimaluse saada kiiret infot käimasolevatest ja planeeritavates uuringutest. Samuti osalevad ERNi töös patsientide organisatsioonide esindajad, mis annab raviarstile võimaluse leida sobivad kontaktid ja edastada need oma patsiendile,“ selgitas prof Tillmann.
Võrgustike töös on võimalik osaleda nii täisliikmena kui ka assotseerunud liikmena. „Täisliikmeks saamiseks on haiglale esitatud nõuded oluliselt kõrgemad. Assotseerunud liikme esindajal puudub võimalus hääletada ERNi puudatavates küsimustes. Aga sisulist vahet ei ole: mõlema liikmelisuse korral on võimalus konsulteerida haiget läbi CPMSi, saada infot, osaleda uuringutes, jne,“ selgitas prof Vallo Tillmann. Ta lisab, et kliinikumi esindatus 20 ERNi töös on Eesti suurim. Ka teised haiglad – Tallinna Lastehaigla, Põhja-Eesti Regionaalhaigla ning Ida-Tallinna Keskhaigla on liikmed erinevates võrgustikes.
Kliinikumi Leht
Insuldiprojekt aitab muuta raviteekonda pärast insulti võimalikult sujuvaks
Prof Janika Kõrv, kliinikum on alates 2019. aasta 1. septembrist olnud insuldikeskus. Mis on sellega muutunud?
Vastavalt insuldi Eesti käsitlusjuhendile toimetab kiirabi alates 2019. aasta 1. septembrist kõik akuutse insuldi tunnustega patsiendid haiglatesse, kus on insuldiüksus (ingl Stroke Unit) või insuldikeskus (ingl Stroke Center). Insuldiüksus tähendab geograafiliselt defineeritud piirkonda või osakonda haiglas, kuhu hospitaliseeritakse insuldiga patsiendid ning neid ravitakse multidistsiplinaarse meeskonna poolt, kellel on teadmised, väljaõpe ja oskused insuldi raviks. Eestis on insuldiüksused kõikides keskhaiglates ning neis on 24/7 võimekus läbi viia intravenoosset (iv) trombolüüsravi. Võrreldes insuldiüksustega on insuldikeskus kõrgem tase, need on rajatud Tartu Ülikooli Kliinikumis ja Põhja-Eesti Regionaalhaiglas. Insuldikeskusega haiglatel on lisaks iv trombolüüsravile võimekus läbi viia ka mehhaanilist trombektoomiat, olemas on muud tugiteenused kohapeal (neurokirurg, intensiivravi, vaskulaarkirurg jne). Insuldikeskuse väljaarendamisel on järgitud Euroopa Insuldi Organisatsiooni soovitusi, seda nii ruumide, jälgimisprotokollide, personali vajaduse ja nende koolitamise, jms osas. Insuldimeeskonda kuuluvad neuroloogid, õed, füsioterapeudid, hooldajad, logopeedid ja sotsiaaltöötajad.
Insuldi ravi koordineeritakse regulaarsete meeskonnakoosolekute kaudu. Kuna kliinikum on ainuke haigla Lõuna-Eestis, kus on insuldikeskus, siis tuuakse meile alates 2019. aasta sügisest ravile varasemast rohkem insuldiga patsiente, kellele pakume parimat tõenduspõhist ravi.
Milline on insuldipatsiendi raviteekond?
Raviteekond saab alguse juba sündmuspaigalt, insuldi toimumise hetkel, mil insult tuleb ära tunda ning viivitamatult kiirabi kutsuda. Väga oluline on, et teekond algab õigesti, see tähendab, et patsient toimetatakse kiirabi poolt haiglasse, kus on insuldiüksus või -keskus. Esimese nädala jooksul hinnatakse patsiendi võimekust taastusravis osalemiseks. Taastusravi võimekusega patsiendid liiguvad statsionaarsele taastusravile esimesel võimalusel, tavaliselt esimese nädala lõpus. Kui patsiendil on ainult ühe funktsiooni häire, siis sobib talle ambulatoorne taastusravi, kus temaga tegeleb logopeed või füsioterapeut. Raviteekonda mõjutab kindlasti sotsiaalne komponent. Kaugus taastusravi keskusest ja sotsiaalsed probleemid piiravad sageli ambulatoorsel taastusravil osalemist. Siin on vajalik tihe koostöö kohalike omavalitsustega.
Need, kes ei ole kohe taastusraviks võimekad või peavad veel kosuma, liiguvad kas järelravile või õendus-hooldusravile. Näiteks toimub tartlaste järelravi üldjuhul Elva haiglas, mujalt maakonnast pärit inimestel maakonnakeskuste üldhaiglates. Seal tuleb osata patsiendi seisundit hinnata ja otsustada, kas ja millal tal taastusravi võimekus tekib. Ka õendus-hooldusravil olevatel patsientidel tuleb regulaarselt taastusravi võimekust hinnata. Kõikidel seda siiski ei teki ning patsient võib vajada jätkuvalt hooldust. Osad patsiendid raske insuldi tõttu paraku surevad. Osad patsientidest saavad terveks ja taastusravi ei vaja. Nii nagu insult on väga heterogeenne haigus, on ka raviteekonnal kulgemise variandid erinevad. Kuid kõik insuldi läbi teinud patsiendid vajavad jälgimist insuldiõe või perearsti poolt tagamaks, et haiglas korraldatud ravi oleks järjepidev. Eesti Haigekassa insuldi raviteekonna projekt keskendub põhiliselt ägeda faasi järel toimuvale.
Mis on see, mis muutub insuldiprojektiga patsiendi jaoks?
Haigekassa insuldiprojekt võiks kaasa aidata sellele, et raviteekonnal liikumine pärast insulti haigestumist oleks võimalikult sujuv. Varasemast rohkem tegeldakse sotsiaalsüsteemi ja meditsiini lõimimisega. Eesmärk on see, et patsiendile põhjustaks tema raviteekond võimalikult vähe kannatusi ning teekond ei oleks nii hakitud ja et ta saaks kõige selle kohta piisavalt informatsiooni. Kliinikumis on sellesse projekti kaasatud insuldikoordinaatorid, kes võtavad patsiendiga kohe peale ravile saabumist kontakti, jälgivad tema raviteekonda ja hoolitsevad selle eest, et raviteekonnas ei tekiks soovimatuid peatusi ning kogu informatsioon oleks patsiendile kättesaadav.
Oluline on patsiendile ka inimlik tugi, eriti eakatele, kellel on väike digivõimekus või puudub ligipääs digitaalsetele vahenditele. Patsiendi ja tema lähedastega haiglas küll räägitakse ja jagatakse informatsiooni, aga neile on olukord väga värske ning nad ei oska kohe uues olukorras käituda. Koordinaatorite süsteem võiks jätkuda ka peale insuldiprojekti lõppu, et patsienti jälgitaks ja teda toetataks vähemalt aasta jooksul pärast insulti.
Maailma mõistes on insuldiprojekt innovaatiline, sarnane on käimas Saksamaal ühel liidumaal. Ka paljudes kõrgelt arenenud riikides on see, mis jääb väljaspoole haiglat ja ägeda faasi ravi, paljuski korraldamata ning nõuab tervishoiu ja sotsiaalsektori koostööd ning üksteise harimist.
KOMMENTAAR
GALINA, 56-aastane
Insuldiprojektis osaledes tunnen, et mul on tugi, et ma ei ole üksi, ma tunnen ennast turvaliselt. Mul käib kaks korda nädalas kodufüsioterapeut, teeme harjutusi. Samal ajal ta vaatab, milline on mu enesetunne. Suur moraalne tugi on väga tähtis sellises olukorras. Ise ma küll ei oleks osanud taotleda kodufüsioteraapiat, insuldiõe vastuvõttu, kogemusnõustamist. See on suureks toeks. Kui haiglast koju jõuad, siis on selline tunne, et oled unustatud, oma probleemidega jäänud silm-silma vastu.
Koordinaator hoiab kätt olukorra pulsil, see on suureks abiks. Olen koordinaatorile palju kordi helistanud probleemidega, isegi kui taastusravis olin. Ta soovitas mulle kogemusnõustajat, kes rääkis, kuidas tema insuldi üle elas ja mida ette võttis. Koordinaator tuletas mulle ka meelde töövõime hindamise ja puude taotluse tegemist.
Väga suur abi oli insuldiõega kohtumisest, kes seletas asjad lahti. Mul oli vererõhukalender tehtud, insuldiõel oli hea meel, et ta saab kahe nädala näidud üle vaadata. Ravimite doosidest rääkisime, samuti rääkis ta mulle, mida peab sööma, kus on rohkem just mulle vajalikke toitaineid ja vitamiine. Projekti tugi on suur asi, väga hea, et sattusin sellisesse projekti.