Videokonkursi esikoha pälvis taas silmakliinik
Kliinikumi jõuluootuse juurde kuulub juba kolmandat aastat töötajate kollektiivide humoorikas videokonkurss. Teemakonkursile „Uus tervishoiuteenus, mida keegi ei oodanud“ esitati struktuuriüksuste poolt kokku 12 videoteost.
Parimate väljaselgitamiseks täitsid ajavahemikus 2.–9. detsember žürii rolli pea 700 kliinikumi töötajat. Videokonkursi esikoha pälvis silmakliiniku video „Silmakliiniku uus teenus“, mis ühtlasi kordas oma eelmise aasta esikohta. Teise koha pälvis video „Aju restart“, mis valmis anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku ja närvikliiniku koostöös. Kolmandaks valisid töötajad närvikliiniku neuroloogia osakonna video „Kood 7062“.
„Silmakliiniku uus teenus“ võttemeeskond tänas kõiki, kes nende poolt hääletasid ning vihjasid, et patsient Rand Kaljut võib kliinikumis kohata veelgi: "Patsient on saadud teenusega ülirahul. Samas on Rand Kaljul ja tema kaasal küpsenud plaan kasutada järgmisena ka teisi kliinikumi teenuseid. Rand Kalju on tulnud, et jääda."
„Aju restart“ võttemeeskonna sõnul oli mõte põimida videosse nii nalja- kui murekoht: „Suur aitäh kõigile, kes meie video poolt hääletasid. Video käsitles olulist murekohta – tervishoiutöötajate läbipõlemine – aga veidi humoorikamas ja innovaatilisemas võtmes. Stsenaariumi kirjutades mõtlesime, et kõige turvalisem on iseenda üle nalja teha ja tore, et seda huumorit ka paljud teised mõistsid. Meie tänusõnad lähevad videograaf Raul Roomale, kes meie spontaanse plaaniga nii kiirelt kaasa tuli ja kõik väga osavalt kokku monteeris. Nagu meditsiinis ikka, tuleb erialade vahel tihedat koostööd teha ja nii andis ka meie videosse suure panuse neurokirurg Tõnu Rätsep. Jätkame ka edaspidi tihedat koostööd kliinikumi närvikliinikuga,“ vahendas meeskonna mõtted vanemõde Liisi Põldots.
„Kood 7062“ videos uhkeid tantsuamme võtnud arst-resident Karl Gregori Kadatski: „Oleme Kristina Morozjukiga mõlemad tegelenud võistlustantsuga noorest east alates, tema Tallinnas, mina Tartus. Nähes, et ka see aasta toimub videokonkurss, tekkis mul mõte osaleda ning ka Kristina oli sellega kohe nõus. Loo valik oli lihtne, sest minu arvates on tegemist ühe ilusaima jõululauluga, mis juhuslikult on ka Viini valsi taktis. Kuna käimas oli ka saade „Tantsud tähtedega“, siis tuli pisut inspiratsiooni ka ühest sealsest esitusest, mis hõlmas partneri tõstmist, sest tantsutrennides seda eriti ei õpetatud. Meie meeskonnas oli ka arst-resident Karl Oliver Tomson, kes aitaks meid operaatoritööga, sobivate kaamenurkade valimisega ning montaažiga.“
Rahva hääle soovil esikolmiku tiitlid pälvinud teosed avalikustati kliinikumi aastalõpukontserdil 12. detsembril Kammivabriku tehasehoones. Kolme enim hääli saanud video auhinnafondiks on meeskonna poolt vabalt valitud tehnika, millega rikastada töökeskkonda.
Aitäh kõikidele kliinikumi töötajatele, kes konkursil osalesid ja jõuluootuse erilisemaks ja rõõmsamaks tegid!
Kliinikumi Leht
Kliinikumi südamehaigete taastusravi kaugteenusmudeli projekt jätkub koostöös Tervisekassaga
1. jaanuarist 2023 jätkab südamehaigete taastusravi kaugteenusmudeli projekti rahastamist Tervisekassa innovatsioonifond, eesmärgiga parandada südamehaigete taastusravi kättesaadavust ja suurendada taastusravi patsientide osakaalu. Ühtlasi on eesmärgiks viia läbi kaugteenusmudeli mõju hindav teadusuuring ning koguda vajalikku sisendit riikliku rahastusmudeli loomise jaoks.
Südame-veresoonkonna haigused on jätkuvalt juhtivaks surmapõhjuseks nii Eestis kui mujal maailmas. Tartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku juht dr Aet Lukmanni sõnul on oluline, et teenust vajavad südamehaiged jõuaksid taastusravile: „Südamehaigete taastusravi vähendab nii südamehaigustesse suremust, korduvat hospitaliseerimist, parandab patsiendi funktsionaalset võimekust ja elukvaliteeti ning on ühtlasi ka kulutõhus.“ Sellest hoolimata on aga nii Eestis kui Euroopas nende taastusravi saavate südamehaigete patsientide osakaal madal. „COVID-19 pandeemia ajal halvenes paljude ambulatoorsete tervishoiuteenuste, sealhulgas ambulatoorse taastusravi, kättesaadavus veelgi. Lahenduste leidmiseks hakati kliinikumis südamehaigete taastusravi osutama kaugteenusena, kombineerides seda kaugmonitooringu läbiviimiseks Polar ja Google rakendusega,“ selgitas projekti tagamaid dr Lukmann.
2021. aastal läbis loodud kaugteenuse mudeli projekt edukalt ka Tartu Ülikooli Kliinikumi arendusfondi innovatsioonitaotluste vooru, mis tagas projektile rahastuse 2022. aasta lõpuni. „Meie projekti eesmärk oli luua terviklik südamehaigete taastusravi mudel selleks, et parandada patsientide taastusravi teenusel püsimist ja teenuse kättesaadavust. Aasta jooksul oleme kaasanud projekti ligi 70 patsienti, kellel ei oleks olnud kontaktteenuse raames võimalust osaleda taastusravi programmis. Patsientide tagasiside sellisele kombineeritud mudelile on olnud väga positiivne, mistõttu oleme oma projektimeeskonnaga veendunud projekti jätkamise vajalikkuses,“ rääkis kliinikumi projekti koordinaator Gertu Sõerunurk.
Projekti jätkamiseks esitati taotlus Tervisekassa innovatsioonikonkursile, mille tulemusel otsustati kaugteenusmudeli projekti rahastada. „Otsustasime projekti innovatsioonifondist toetada, kuna see võimaldab potentsiaalselt suuremal hulgal patsientidest jõuda järjepideva taastusravini. Teame, et taastusravile jõudmine on paljude seisundite puhul probleemiks, seda nii vähese suunamise kui ka patsiendi poolsete takistuste tõttu. Ühtlasi väheneb inimeste omaosalus, mis on seotud transpordi ja töölt eemal viibimisega. Kui kaugteenuse mudeli mõju hinnatakse uuringu raames efektiivseks ja kulutõhusaks, on seda võimalik laiendada üle-eestiliselt, ühtlasi annab projekt sisendi kõige sobilikuma rahastusmudeli väljatöötamiseks,“ rääkis Tervisekassa juhatuse liige Maivi Parv.
Südamehaigete taastusravi kaugteenusmudeli projektis lähtutakse tõenduspõhisest taastusraviprogrammist. Kaugmonitooringu ning -nõustamise läbiviimiseks on kaasatud kaasaegsed tehnoloogilised vahendid – raviteekonna digitaalne platvorm Buddy Healthcare, Polar rakendus – ning patsiendi teekonda jälgiv ning koordineeriv õde-juhtumikorraldaja. Patsiendi jaoks tähendab kaugteenus kombinatsiooni kontakt- ja kaugteenustest 8–12 nädala jooksul. Projekti ravimeeskonda kuuluvad taastusarst, füsioterapeut, psühholoog, toitumisspetsialist ning õde-juhtumikorraldaja, kes võtab ambulatoorsele taastusravile suunatud südamehaigete patsientidega ühendust 1–2 nädala jooksul pärast haiglast väljakirjutamist. Programmi kaasatakse patsiendid, kelle seisund taastusarsti hinnangul on sobilik ning patsient on nõus programmis osalema.
„Usume, et projekt toob kaasa patsientide parema taastusravil püsimise ning parandab üleüldiselt teenuse kättesaadavust. Sama mudel on võimalik tulevikus kasutusele võtta ka teiste kroonilisi haigusi põdevate ning pidevalt ja pikaajalist taastusravi vajavate patsientide puhul. Ühtlasi on projekt hea näide mitme eriala koostööst – kui taastusravialane sisend tuli meie kliinikust, suuresti tänu dr Maie Ojamaale ja füsioterapeut Livian Laaneotsale, siis vähemolulised ei ole ka kolleegid südamekliinikust, vastuvõtte läbi viiv ja patsiente jälgiv õde-juhtumiskorraldaja ning lahenduse tehniline teostus,“ lisas dr Lukmann.
Kliinikumi Leht
2022. aastal doktoritöö kaitsnud kolleegid
Juhan Saaring füüsika erialal „Ultrafast relaxation processes in ternary hexafluorides studied under synchrotron radiation excitation“ („Ülikiirete relaksatsiooniprotsesside uurimine kolmekomponendilistes heksafluoriidides sünkrotronkiirguse ergastusel“).
Juhendaja: prof Marco Kirm (Tartu Ülikool).
Dmitri Valiulin liikumis- ja sporditeaduste erialal „Effect of high-intensity priming added to common warm-up on performance among endurance athletes“ (Lühiajalise maksimaalse eelpingutuse mõju maksimaalsele pingutusele vastupidavusalade sportlastel).
Juhendajad: Priit Purge (sporditeaduste ja füsioteraapia instituut, TÜ), professor Peter Hofmann, Dr. rer. nat University of Graz, Graz, Austria.
Heigo Reima arstiteaduse erialal “Colorectal cancer care and outcomes – evaluation and possibilities for improvement in Estonia“ (Kolorektaalvähi ravi ja tulemite hindamine ning nende parandamise võimalused Eestis)
Juhendajad: Jaan Soplepmann, Kaire Innos.
Mati Arend liikumis- ja sporditeaduste erialal „Effects of specific inspiratory muscle warm-up on maximal inspiratory pressure, rowing performance, and VO2 kinetics“ (Sissehingamislihaste soojenduse mõju sõudjate sooritusvõimele, hapnikutarbimisele ja maksimaalsele suuõõnerõhule sissehingamisel).
Juhendajad: kaasprofessor Jarek Mäestu (sporditeaduste ja füsioteraapia instituut, TÜ), kaasprofessor Jana Kivastik (bio- ja siirdemeditsiini instituut, TÜ).
Reeli Tamme arstiteaduse erialal “Associations between pubertal hormones and physical activity levels, and subsequent bone mineral characteristics: a longitudinal study of boys aged 12–18“ (Puberteediea erinevate hormoonide ja kehalise aktiivsuse seosed hilisemate luutiheduse näitajatega: longitudinaalne uuring poistel vanuses 12–18 eluaastat)
Juhendajad: Vallo Tillmann, Jaak Jürimäe.
Nigul Ilves arstiteaduse erialal „Brain plasticity and network reorganization in children with perinatal stroke: a functional magnetic resonance imaging study“ (Aju plastilisus ja võrgustike reorganiseerumine perinataalset insulti põdenud lastel: funktsionaalne magnetresonantstomograafiline uuring)
Juhendajad: Pilvi Ilves, Rael Laugesaar, Mairi Männamaa.
Marko Murruste arstiteaduse erialal „Short- and long-term outcomes of surgical management of chronic pancreatitis“ (Prospektiivne uuring kroonilise pankreatiidi kirurgilise ravi lähi- ja kaugtulemustest).
Juhendajad: Urmas Lepner, Peep Talving.
Jüri Lieberg arstiteaduse erialal „Results of surgical treatment and role of biomarkers in pathogenesis and risk prediction in patients with abdominal aortic aneurysm and peripheral artery disease“ (Kirurgilise ravi tulemused ja biomarkerite seos haiguse patogeneesi ning riskiga kõhuaordi aneurüsmi ja alajäseme arterite haigusega patsientidel)
Juhendaja: professor Jaak Kals, Tartu Ülikool.
Sanna Puusepp arstiteaduse erialal „Comparison of molecular genetics and morphological findings of childhood-onset neuromuscular disorders“ (“Lapseeas alanud pärilike neuromuskulaarsete haiguste molekulaargeneetiliste ja morfoloogiliste uuringutulemuste võrdlus”).
Juhendajad: professor Katrin Õunap, Tartu Ülikool, professor Werner Stenzel, Charite – Berliini meditsiiniülikool (Saksamaa).
Kliinikumi töötajate jõululaat
15. detsembril toimus L. Puusepa 8 peamajas Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajate jõululaat, mis oli mõeldud kauplemiseks just kliinikumi töötajatele ja kollektiividele. Lisaks töötajatele olid oodatud ostlema ka patsiendid.
Müügilettidel leidus nii käsitööd tekstiilitoodete näol kui ka maalitud portselani ja keraamikat. Samuti ei puudunud heegeldatud ja kootud riideesemed ning mänguasjad, ühtlasi jõulukompositsioonid. Kuna jõululaada algusaeg lähenes ka lõunapausile, kadusid lettidelt kõige kiiremini just kollektiivide poolt tehtud hõrgutised – kuumad võileivad, värsked lihapirukad, kaneelisaiad, ise küpsetatud leivad, kaneelisaiad, piparkoogid, astepaljutooted, piparkoogitaignad jne. Muusikalise vahepala oli ette valmistanud kardiointensiivravi osakond, kes oma osakonnajuhi dr Urmet Aruse klaverimängu saatel jõululaule esitasid.
Osa jõulumüügi tulust annetati ka heategevuseks Cats Help MTÜ-le.
Kliinikumi leht
NATO liitlasvägede esindajad kliinikumis
30. novembril tutvusid Tartu Ülikooli Kliinikumiga NATO liitlasvägede esindajad, kes viibisid Tartus rahvusvahelisel sõjameditsiini teemalisel konverentsil. Kohtumise alustuseks tutvustas kliinikumi tegevust juhatuse esimees Priit Perens, millele järgnes arutelu muutunud julgeolekuolukorrast just meditsiinilistest aspektidest.
Järgmiseks tutvusid väliskülalised kliinikumi EMO ja intensiivraviosakondadega.
Täname liitlasvägede esindajaid põneva kohtumise eest!
Kliinikumi Leht
Kliinikumis võeti kasutusele uudne meetod vähkkasvaja rakkude hävitamiseks
Tartu Ülikooli Kliinikumi radioloogiakliinikus on võimalik sellest aastast viia läbi kasvajaliste haiguste täiendava ravivõimalusena mikrolaine ablatsiooni (Microwave Ablation, (MWA)) . Kliinikum on Eestis esimeseks keskuseks, kus antud tehnoloogiat kasutatakse.
Mikrolaine ablatsiooni meetod on mujal maailmas kasutusel olnud varem, ettevalmistused selle protseduuri läbiviimiseks Eestis algasid kliinikumis 2021. aastal. „2022. aasta kevadest oleme viinud läbi viis MWA ablatsiooni. Koldeni jõudmiseks ning MWA antenni asetamiseks kasutatakse juhtimist kompuutertomograafia või ultraheli abil. Esimene innovaatiline protseduur tehti lapsele, kus osalesid ka lastekirurgid dr Jürgen Rünk ja dr Ragnar Lõivukene ning millele järgnesid protseduurid täiskasvanud patsientide kasvajate ravis,“ tutvustas dr Reim.
Protseduur tehakse üldnarkoosis. Senised patsiendid on olnud vanuses 6–80 eluaastat. „Esimeste protseduuride planeerimisel ja läbiviimisel oli meie meeskonda nõustamas ka kolleeg dr Donatas Jocius Vilniuse Ülikooli Santarose Haiglast. Senistest MWA protseduuridest on olnud kolm healoomulise luukasvaja osteoid-osteoomi kolde ablatsiooni. Kõik luukolded on paiknenud kirurgiliseks eemaldamiseks anatoomiliselt ebasoodas asukohas ning senine ravi ei ole olnud efektiivne,“ kirjeldas uudse meetodi juurutaja dr Reim.
Kliinikumi ravijuhi dr Andres Kotsari sõnul on uudsete meetodite kasutuselevõtt just see, mida ülikoolihaiglalt oodatakse. „Kuna meie ravitöö on tihedalt läbi põimunud õppe- ja teadustööga, jõuavad uudsed ravimeetodid kliinikumi patsientideni sageli esimesena Eestis. Meie professionaalsete ravimeeskondade koostööst võidavad nii patsiendid kui ka kliinikumi töötajad, jätkates pidevalt uudenduste kursil,“ tunnustas ravijuht dr Kotsar.
Kliinikumi Leht
Millal on õige aeg meeste tervisekontrolliks?
Novembrikuu on traditsiooniliselt pühendatud meestele ja nende tervisele. Kliinikumi meestekliiniku ülemarst-õppejõud prof Margus Punab selgitab, millal, kui sageli ja milliste tervisemuredega tuleb meestearsti poole pöörduda.
„Esmalt taustaks võrdlus teiste riikidega. Eesti meeste oodatav eluiga on viimastel aastakümnetel küll pikenenud, ent näeme jätkuvalt, et võrreldes naistega on meeste keskmine oodatav eluiga peaaegu 9 aastat lühem. 2021. aastal on Eestis meeste oodatav eluiga 72,8 aastat, naistel aga 81,4. Võttes võrdluseks Põhjamaade näitajad, siis näiteks Rootsi meeste oodatav eluiga on Eesti meeste omast 8,4 aastat pikem ning Rootsi meeste ja naiste eluea vahe on vaid 3,6 aastat,“ tutvustas prof Margus Punab.
Lühemate eluaastate põhjuseks on erinevad tegurid. „Mehed tarvitavad kuni 50. eluaastani märgatavalt vähem tervishoiuteenuseid. Tervishoiusüsteemi jõuavad nad alles pärast 50. eluaastaid ning siis juba väljakujunenud raskete haigustega, mis mõjutavad negatiivselt mehe enda elu kvaliteeti ning põhjustavad ka enneaegset suremust,“ selgitas prof Punab.
Oluliseks teguriks on ka meeste enda hinnang oma tervisele. „Värskelt läbi viidud terviseuuringu põhjal hindavad 60% meestest vanuses 40–49 oma tervist vähemalt heaks. See omakorda võib olla põhjuseks, miks ei pöörduda varem oma tervist kontrollima. Kahjuks ei kinnitanud „head tervist“ ka uuringutulemused. Alustades meestespetsiifiliste muredega – 32,5% meestel esines mõõdukas või oluline, see tähendab üsna kindlasti mehe elukvaliteeti mõjutav, kõrvalekalle. Kui lisada leebemad tervisemured ja mehespetsiifilised terviseriskid, siis leidsime kõrvalekaldeid kokku 71% uuritud meestest. Kui rääkida üldisematest terviseriskidest, siis neid tuvastasime pea 90% meestel. Kõige kriitilisemad nendest kõrge kolesteroolitase veres (73% uuritutest), kõrge vererõhk (54,5%), ülekaal ja rasvumine. Normaalkaalus (KMI <25) oli ainult 28% uuritud meestest. Lõpptulemusena ei tuvastanud me ühtegi terviseriski vaid 2% uuritud meestel,“ tutvustas kõnekaid tulemusi prof Punab. Ta rõhutas, et ülekaalus meestel on ka kõrgem vererõhk ja kolesterooli tase, alarmeerivad maksanäitajad ning madalam meessuguhormooni tase ja erektsioonihäired „Meeste ülekaal on kõige olulisem ennetatav tervise riskitegur. Ülekaal suurendab riski nii südame-veresoonkonnahaiguste, diabeedi, kroonilise neeruhaiguse, luu- ja lihaskonnahaiguste, aga ka vähkkasvajate tekkimiseks,“ kinnitas meestearst Margus Punab.
Meestearsti sõnul võib otsida põhjuseid ka selles, et Eestis on seni puudunud meestele suunatud soospetsiifilised ennetavad terviseprojektid. „Eelnevat arvesse võttes töötasime meestekliinikus läbiviidud teadusuuringute alusel välja n-ö soovituste paketi, millal peaksid mehed läbima süsteemse tervisekontrolli ka siis, kui neil selgelt väljendunud tervisehäireid ei esine,“ sõnas Punab.
|
Aeg |
Tervisekontrolli eesmärk |
Läbiviija |
|
Sünd-esimene eluaasta |
Sisuks üldine areng, munandite laskumine ja suguelundite areng |
Perearst või lastearst |
|
Hilispuberteet, 16.–19. eluaasta |
Kehaline areng, hilisemad terviseriskid |
Meestearst |
|
35.–45. eluaasta |
Esimene põhjalikum tervisekontroll (kui varem pole tehtud) |
Perearst või meestearst |
|
40. eluaasta |
Esimene eesnäärme kontroll. Edasine otsustatakse uuringute alusel. Enamasti 4–5 aastase välbaga |
Perearst, meestearst või uroloog |
|
50+ eluaastad |
Regulaarne eesnäärme kontroll (1-2-4 aasta tagant vastavalt eelmise korra leiule). Kusemishäirete ravi vastavalt vajadusele |
Perearst, meestearst või uroloog |
Allikas: Tartu Ülikooli Kliinikumi meestekliinik
Eraldi tähelepanu ja spetsiifilisi lisauuringuid vajavad:
- Mehed, kelle lähisugulastel on noores eas (enne 50. eluaastat) esinenud vähkkasvajaid (eesnäärme ja rinnavähk, aga ka teised), tõsisemaid südame-veresoonkonna haiguseid või on esinenud tervisemuredest tingitud varaseid surmajuhte.
- Ülekaalulised mehed
- Suitsetavad ja alkoholi liigtarvitavad mehed
- Seksuaalse riskikäitumisega mehed
Prof Margus Punab lisas, et meeste harjumus oma tervise eest hoolitsemiseks kasvab ajaga. „Meeste ennetavate tervisekontrollidega seis on juba ajas palju paremaks muutunud. Kõige n-ö ohustatumaks grupiks peame 35–45-aastaseid mehi, kes just selles eas vajavad meeste tervise süvauuringuid. Süsteemselt pakub seda teenust täna vaid kliinikumi meestekliinik neljas Eesti keskuses,“ lausus lõpetuseks Margus Punab.
Kliinikumi Leht
Kliinikumis kasutati südame rütmihäire raviks südamevälist kateeterablatsiooni
4. novembril 2022 viidi Tartu Ülikooli Kliinikumis läbi innovaatiline protseduur, millega raviti esimest korda patsiendi südame rütmihäiret südamevälise kateeterablatsiooniga.
Kliinikumi südamekliiniku rütmihäirete osakonnas kokku seitse tundi kestnud protseduur tehti noorele alla 30aastasele patsiendile, kellel esinesid kestvad ventrikulaarsed ravimitele allumatud rütmihäired. Rütmihäirete põhjustajaks on haruldane geenimutatsioon, mis põhjustab südamelihase laienemise ja sidekoestumise. „See omakorda võimaldab eluohtlike rütmihäirete teket. Antud patsiendil tekkis ventrikulaarse tahhükardia nn „torm“ – igapäevaselt korduvad ja sagedased ravile allumatud rütmihäired, mistõttu vajas patsient pidevat jälgimist ja ravi kardiointensiivravi osakonnas,“ selgitas protseduuri läbiviija, dr Priit Pauklin südamekliinikust. Ta lisas, et rütmihäirete tekkes osalevate piirkondade tuvastamiseks ja käsitlemiseks kasutatakse 3D-kaardistamist. Patsiendil kaardistati süda nii sisepinnalt kui ka südamepauna paigaldatud kateetrite abil südame epikardiaalselt ehk südamepauna poolt.
„Südame rütmihäirete kateeterablatsioon on väga tehniline ja üks kiiremini arenevaid suundi südamehaiguste valdkonnas, võimaldades ravida efektiivselt järjest keerulisemaid rütmihäireid. Kateeterablatsioon on tänapäevases ravikäsitluses mitmete rütmihäirete korral esmavaliku ravimeetodiks,“ tutvustas rütmihäirete osakonna juht dr Rain Paju. Enamasti tehakse südame rütmihäirete raviks kasutatavat kateeterablatsiooni südamesiseselt, liikudes südamesse mööda reieveeni või reiearterit.
„Harvadel juhtudel, nagu ka antud patsiendi puhul, ei võimalda ainult südamesisene lähenemine siiski edukalt rütmihäireid kõrvaldada, kui neid põhjustavad või alalhoidvad piirkonnad asuvad südamelihase keskmistes või välimistes osades ja protseduuri käigus tekitatav ablatsioonilesioon ei ulatu rütmihäire kolleteni. Sel juhul on vajalik südameseina mõjutamine raviva raadiosagedusliku energiaga ka epikardiaalselt ehk sisestades kateetrid rinnakualuselt otse südame pauna. Selline lähenemine on seotud kõrgemate riskidega, kuna südamelihase peal kulgevad ka südant varustavad pärgarterid ja südamepauna läheduses on olulised närvid. Protseduuri läbi viiv meeskond jälgib, et nendes kriitilistes piirkondades ablatsioonil tekitatav kuumus ei põhjustaks pärgarterite või närvide kahjustust ning minimeeritud oleksid muud ohud. Sellele patsiendile tagas edukuse rütmihäiret põhjustava südame osa ablatsioon nii südame seest kui ka väljast,“ kirjeldas dr Pauklin.
Protseduuri käigus kasutati ka esmakordselt Eestis südamepaunal kulgevate närvide kaitseks balloontehnikat, millega nihutati närvid ablatsiooni vajavast piirkonnast eemale. „Kokkuvõtvalt oli tegemist väga komplitseeritud rütmihäirega, mis vajas väga head suure ravimeeskonna koostööd. Protseduur viidi läbi üldanesteesias, mistõttu kohal oli anesteesiabrigaad, kes hoidis patsiendi seisundi stabiilsena ka korduvate rütmihäirete tekke ajal. Lisaks olid kõrgendatud valmisolekus kardiokirurgid ja EKMO meeskond, kes oleks vajadusel taganud patsiendile kunstliku vereringe ja hapnikuga varustatuse,“ rääkis dr Rain Paju.
Innovaatilise protseduuri ravimeeskonda kuulusid protseduuri läbi viinud dr Priit Pauklin, proktor dr Ole Rossvoll Norrast, rütmihäirete osakonna juhataja dr Rain Paju. Südame pärgarterite visualiseerimisel oli abis angiograafia osakonna juhataja dr Toomas Hermlin. Protseduuri oli toetamas elektrofüsioloogia tehnik Sandra Einstein Abbottist ja protseduuriõed Kadi Oras, Keiu Oras ja Kaire Karindi.
Südame rütmihäirete kateeterablatsioon on kaasaegne rütmihäirete ravimeetod ja hea edukuse korral on võimalik sõltuvalt rütmihäire olemusest patsient terveks ravida. Seetõttu võiks lisaks rütmihäirete tablettravile kaaluda ka kateeterablatsioonravi võimalusi. Protseduuri näidustused sõltuvad rütmihäire tüübist ja otsuse kateeterablatsioonravi vajaduse ja võimaluse üle teeb selleks väljaõppinud rütmihäiretega tegelev kardioloog.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi patsientidel on võimalus teha teadlikke terviseotsuseid
Tartu Ülikooli Kliinikum on Eestis ainulaadne ülikoolihaigla, pakkudes patsientidele tervishoiuteenuseid kõikidel erialadel kogu elukaare ulatuses. Kogukonna tervise- ja ravikeskusena pakub kliinikum ravi osana, sellele eelnevalt või järgselt mitmeid teenuseid, mille eesmärgiks on inimeste toetamine, terviseteadlikkuse tõstmine, aga ka praktiliste, toimetulekut parandavate, oskuste õpetamine. Õpetava haiglana saab kliinikum tagada ka tõenduspõhise informatsiooni kättesaadavuse ning olla patsientide jaoks esimene eelistus terviseteabe otsimisel.
Kliinikumi juhatuse liikme, õenduse ja patsiendikogemuse juhi Ilona Pastaruse sõnul pakutakse kliinikumi patsientidele alalist nõustamist nii suitsetamise, liikumise kui toitumise alal. „Need võimalused on vabalt kättesaadavad kõikidele patsientidele, lisaks oleme pilootosakondadega koostöös kaasanud konkreetseid, riskirühma kuuluvaid patsiente,“ selgitas Ilona Pastarus.
Tubakast loobumise nõustaja, kopsukliiniku õde Merike Viin, on liikunud patsientidele lähemale ning nõustab igal kolmapäeval L. Puusepa 8 hoone ruumis E108 algusajaga 14:30. „Nõustamisele on oodatud nii meie patsiendid kui töötajad, kes mistahes vormis tarbivad nikotiinitooteid, olgu selleks mokatubakas, sigaretid, sigarid, piip, e-sigaret. Oluline, et nõustamisele tulijad on ise huvitatud sõltuvusest loobuma. Ühtlasi on oodatud ka need patsiendid ja töötajad, kes töö ajal on nikotiinivabad, kuid kodustes tingimustes siiski tubakatoodete tarbijad,“ tutvustas õenduse ja patsiendikogemuse juht. Tubakast loobumise nõustamised on osalejatele tasuta. Niisamuti tagab kliinikum patsientidele ravil viibimise ajal tasuta nikotiinist loobumise vahendid.
Sarnaselt tubakast loobumise nõustamisele hakkavad toitumise ja liikumise alast nõu L. Puusepa 8 hoones jagama ka õde Jane Maastik ning füsioterapeut Livian Laaneots.
Kogukonnakooli osana korraldab kliinikumi patsiendi info- ja tugikeskus ka vestlusringe. „Vestlusringide eesmärk on pakkuda elanikkonnale uut terviseteavet selliselt, et inimesed oskaksid teadvustada nende endi ja lähedaste panust oma tervisekäitumisse ja heaolusse. Erinevaid vestlusringe toimub iganädalaselt, kattes teemade ampluaa nii, et igaüks võiks leida midagi, mis just teda kõnetab,“ tutvustas Marika Laidvere patsienditeenistusest. Vestlusringe viivad läbi oma valdkonna spetsialistid või koguni erialaliidrid – näiteks prof Margus Punabi viimatine avalik loeng meeste tervisest. Ühised arutelud toimuvad kohapeal, veebis või hübriidvariandina mõlema võimalusena ning need on ka järelevaadatavad kliinikumi Youtube kanalil.
Lisaks vestlusringidele toimivad kliinikumi patsientidele ja nende lähedastele ka töötoad. „Töötubades õpetame osalejatele praktilisi oskusi, ka elustamist ja esmaabi. Lisaks on võimalik hinnata oma tervisenäitajaid ning mõõta kehakoostist, mille järel anname kaasa üldised soovitused toitumise ja liikumise kohta. Töötubade läbiviimisel on meil abiks Tartu Tervishoiu Kõrgkooli 3. kursuse õe õppekava tudengid, kes tegutsevad koos kliinikumi erialaspetsialistidega,“ kirjeldas Ilona Pastarus. Ta lisas näitena kopsuhaiguste töötoa, kus kohapeal on nõu andmas kopsukliiniku füsioterapeut, kelle juhendamisel saab katsetada erinevaid hingamisharjutusi, proovida PEF-meetriat ning ühtlasi on tagatud võimalus kehakoostise, vererõhu ja vere hapnikusisalduse mõõtmiseks.
2022. aastast tegutsevad patsiendi info- ja tugikeskuses ka patsientide ning lähedaste tugigrupid, kus on võimalik jagada haiguse, ravi või elukvaliteediga seotud muresid, hirme ja kogemusi. „Tugigrupid pakuvad kogemusnõustajate ja teiste spetsialistide toel julgustust haigusega toimetulekuks. Insuldi tugigruppidele on lisandunud hematoloogia ja onkoloogia tugigrupid ning tulevikus plaanime erialade ringi laiendada,“ rääkis Ilona Pastarus.
Ilona Pastarus ja Marika Laidvere julgustavad kõiki patsiente ja nende lähedasi kirjeldatud toetavaid tegevusi kasutama. Infot võimaluste kohta leiab kliinikumi kanalitest või e-kirja See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. teel küsides.
Kliinikumi Leht
Kliinikum piloteerib endoproteesimise järjekorra korrastamise küsitluslehti
Puusa- ja põlveliigese asendamine ehk endoproteesimine on Eestis üks sagedasemaid plaanilisi lõikusi, mille ravijärjekorrad on pikad. Aeg-ajalt võivad operatsioonid ka edasi lükkuda, kui ooteajal jäävad tegemata vajalikud analüüsid või lahendamata teised tervisemured. Just seepärast alustasid Tartu Ülikooli Kliinikumi ortopeediakliiniku õde-koordinaatorid koostöös Tervisekassaga endoproteesimise järjekorra korrastamist ning novembris toimub pilootprojektina töölehe testimine.
„Meie kliinik valiti testimiseks tänu kogenud ortopeediaõdedele, kes tunnevad ekspertidena detailselt endoproteesimisega seonduvaid probleeme. Piloteerimise raames helistavad õed patsientidele ja küsivad üle nende soovi tulla liigesproteesimisele, samuti infot nende tervisliku seisundi kohta. Juhul, kui patsient operatsiooni soovib, saab ta õdedelt juhiseid edasiseks tegutsemiseks,“ tutvustas ortopeediakliiniku juht dr Katre Maasalu.
Ortopeediakliiniku õed olid kaasatud samuti töölehe koostamisse, ühtlasi saavad nad protsessi käigus anda selle sobivusele tagasisidet. „Küsimustik tuleb n-ö valideerida, tagades, et kõikidele patsientidele esitatakse ühesugused küsimused. Samuti on oluline veenduda, et patsiendid saavad esitatud küsimustest ühtemoodi aru. Sel moel on Tervisekassal võimalik projekti paremini planeerida,“ rääkis kliiniku juht. Ta lisas, et küsimustiku sisse töötamine pilootprojekti raames on sissejuhatuseks planeeritavale suuremale muutusele – 2023. aastal rakendub uus endoproteesimise raviteekond.
„Endoproteesimise projekti raames oleme välja töötanud raviteekonna standardi, et ära kirjeldada spetsialistide selged rollid ja teenused, mida patsient kindlasti vajab oma raviteekonnal. Hetkel valmistume standardi testimiseks koos raviteekonnapõhise tasustamisega ning esmaseid tulemusi on oodata 2024. aasta lõpus,“ selgitas Tervisekassa projektijuht Sävelin Siida.
Nii järjekorra korrastamise pilootprojekti kui ka 2023. aastast algavat patsientide endoproteesimise raviteekonna projekti rahastab Tervisekassa.
Kliinikumi Leht
Mis lahendaks EMO ülekoormuse?
Kui inimesel tekib tervisega probleem, on tema ees neli võimalikku valikuvarianti. Ta võib helistada häirekeskusesse ja kutsuda endale kiirabi, pöörduda erakorralise meditsiini osakonda (EMOsse), pöörduda oma perearstile või siis üritada ise oma probleemiga hakkama saada. Selleks, et patsient jõuaks süsteemis õigesse kohta, on vaja nii patsiendipoolset terviseteadlikkust kui ka häid filtreid, mis ei lase patsiendil valesse süsteemi sattuda. Kuna mõlema poolega on oma mured, on tagajärjeks nii kiirabi kui EMO üle koormamine mitte-erakorraliste patsientidega.
Kui patsient valib häirekeskuse ja kiirabi kutsumise tee, on filtriteks tema teekonnal häirekeskuse poolne kõnetöötlus ja kiirabibrigaadi visiit. Enamikke häirekeskuse kõnesid ei töötle meditsiinilise taustaga inimene. On tavapärane, et patsiendi seisundi raskust hinnatakse üle – häirekeskus edastab kiirabile kutseid, mille esmase kirjelduse põhjal on kiirabitöötajale juba autosse astudes selge, et tegelikult kiirabi ei vajata või siis, kui abi ka vajatakse, edastatakse kutse kiirabile põhjendamatult kõrge prioriteediga. Sellest olukorrast tulenev kiirabi ülekoormus reeglina EMOsse üle ei kandu, kuna kiirabitöötajad hindavad patsiendi seisundi raskust adekvaatselt ning ei hospitaliseeri reeglina erakorralist abi mittevajavaid patsiente EMOsse.
EMO ülekoormus tuleb valdavalt isepöörduvate patsientide arvelt ning sellel süsteemil hetkel filtrit ees ei ole. Nende filtrite loomisel on olulised miinused. Kui lubada EMOsse ainult patsiente, kes on sinna suunatud perearsti saatekirjaga või kes tuuakse kiirabiga, siis kasvaks ebavajalike transportide arvelt oluliselt kiirabi töökoormus. Lisaks jääksid paljud patsiendid, kes muidu oma tõsise terviserikkega ise EMOsse pöörduksid, saatekirja otsima, mistõttu võib nende abi oluliselt hilineda. Nende patsientide jaoks, kes on juba EMOsse jõudnud, aga erakorralist käsitlust ei vaja, saab edaspidi tõenäoliselt lahenduseks olema õe iseseisev vastuvõtt. Õde hindab patsiendi seisundit ja kui seisund ei vaja erakorralist abi, siis pakub õde ise patsiendile esmast nõustamist ja soovitab, kuhu edasi pöörduda.
Ühe võimaliku filtrina on välja pakutud rahalist kulu patsiendile, olgu see siis kiirabi või EMO visiiditasuna. On riike, kus selline süsteem toimib, aga selle lahendusega on samuti seotud olulised riskid. Tihtipeale on kehvemas majanduslikus seisus inimesed needsamad patsiendid, kelle riskid tõsiseks tervisehädaks kõige suuremad on. Liiga suure visiiditasu korral on oht, et patsient, kes erakorralist abi vajab, ei julge selle abi saamiseks kuskile pöörduda. Kui hakata selekteerima, et erakorralisematele patsientidele on visiit tasuta ja mitteerakorralistele tasuline, siis tekib alati küsimus, et kes seda otsustab, mille alusel ja kes lahendab tekkida võivad vaidlused.
Kiirabi ülekoormuse lahendusteks on patsientide terviseteadlikkuse tõstmine ja häirekeskuse filtri parandamine. EMO ülekoormuse lahendusteks on EMOle mõistlike alternatiivide pakkumine ja jällegi patsientide terviseteadlikkuse tõstmine.
On arusaadav, et kuskile peab patsient oma hädaga pöörduda saama. Kui ta aga oma perearsti kätte ei saa või aeg on tööväline, siis ongi EMO hetkel tihtipeale ainsaks järele jäänud variandiks. EMOde lähedale on vaja tervisekeskuseid, kuhu oleks võimalik mitte-erakorralist patsienti EMOst suunata nii tööajal kui ka väljaspool tööaega.
Väga suur roll nii kiirabi kui EMO ülekoormuse vähendamisel on aga patsientide enda terviseteadlikkusel. Eesti Perearstide Selts ja Eesti Erakorralise Meditsiini Arstide Selts on koos töötanud välja patsiendijuhised selle kohta, milliste probleemidega tasub pöörduda perearsti vastuvõtule ja milliste puhul pöörduda EMOsse. Need juhised on leitavad haigekassa kodulehelt.
Kui inimesel on kahtlus, kas tema tervisemure on erakorraline, siis tasub alati alustada esmalt perearsti nõuandetelefonist numbril 1220, kus pakutakse meditsiiniküsimustes nõustamist ja selgitatakse välja, kui kiiret abi patsient vajab.
Dr Sander Poks
Erakorralise meditsiini osakonna juht
Kliinikumi teadustöö preemia
Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liige professor Joel Starkopf andis 14. oktoobril, arstiteaduskonna aastapäeva pidulikul vastuvõtul, üle kliinikumi teadustöö preemia. Preemia pälvis uurimistöö „Resünkroniseeriva ja kardioverterdefibrillaatorravi kandidaatide tsentraalne hemodünaamiline profiil“, mille autoriteks Anette Caroline Kõre, Martin Serg, Jüri Voitk, Indrek Roose, Jaan Eha, Priit Pauklin, Priit Kampus. Prof Joel Starkopf sõnas preemiakomisjoni nimel, et Anette Caroline Kõre ettekanne paistis silma väga hea teemapüstitusega ning selge esitlusega. Tegemist on olulise kliinilise probleemiga südamehaigete ravis, millele otsitakse teaduslikku lahendust.
Resünkroniseerival (CRT) ja kardioverter-defibrillaatorravil (ICD) on oluline roll tugevalt vähenenud väljutusfraktsiooniga südamepuudulikkusega patsientidel. Seni puuduvad ülevaatlikud uuringud nende patsientide hemodünaamilise profiili kohta. Käesoleva kahe keskusega uuringu eesmärk on esimest korda kaardistada nende patsientide hemodünaamiline profiil ja seeläbi leida võimalusi resünkroniseeriva ravi optimeerimiseks. Uuringu pilootfaasi eesmärk oli kirjeldada südamepuudulikkusega patsientide tsentraalse vererõhu ning arterite jäikuse näitajaid ja NT-proBNP taset enne vastava seadmepõhise ravi rakendamist ning võrrelda neid tervete isikute andmetega. Uuringusse kaasati 15 CRT ja 18 ICD näidustusega patsienti, kellel mõõdeti pulsilaine analüüsil põhineva seadmega (SphygmoCor XCEL) tsentraalset vererõhku ning pulsilaine kiirust. Tulemusi võrreldi 18 terve kontrollgrupi patsiendiga. Mõõtmisi tehti CRT- ja ICD-rühmal 1 päev enne seadme implantatsiooni. Uuringu tulemusena selgus, et ICD-rühma patsientidel on teistega võrreldes oluliselt madalam perifeerne ja tsentraalne vererõhk. Vererõhu amplifikatsioon oli suurem CRT-rühmas. Pulsilaine kiirus oli oluliselt suurem mõlemas patsientide grupis võrreldes tervetega, niisamuti nagu NT-proBNP tase. Grupid ei erinenud vanuse, soo ega kehamassiindeksi poolest. Regressioonianalüüsis oli tsentraalne süstoolne vererõhk oluliselt seotud vasaku vatsakese lõppdiastoolse mahu indeksiga ainult CRT-rühmas. Uuringu pilootfaasi andmetel on uuritavate rühmad kohandatud vanuse, soo, kehamassiindeksi ja vererõhu osas. Tegemist on pilootandmetega, praeguses uuringuetapis on käsil hemodünaamilise profiili hindamine peale seadmepõhise ravi rakendamist.
Kommentaar, professor Jaan Eha: Tegemist on esmakordse tsentraalset hemodünaamikat analüüsiva tööga, mille eesmärgiks on välja selgitada võimalikke põhjuseid, miks kallis resünkroniseeriv ravi 30 %-l raske südamepuudulikkusega haigetel ei anna soovitud efekti. Seekord esitatud ja auhinnatud pilootfaasi andmetele järgnevad peatselt patsientide jälgimise tulemused ja loodetavasti ka soovitused senisest optimaalsemaks raviks. Sellise komplitseeritud uuringu toimumine on hea näide Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla kardioloogide koostööst meie patsientide hüvanguks. Tuleb kindlasti tänada mõlema haigla südamestimulaatorite paigaldamisega tegelevate meeskondade liidreid Jüri Voitki ja Indrek Rooset uuringusse sobivate patsientide leidmise ning andmete kogumisele kaasaaitamise eest.
Anette Caroline on tark ja töökas noor kolleeg, kelle edukatest tegemistest nii teaduses kui ka kardioloogias kuuleme tulevikus veel palju.
Kliinikumi Leht
Uued kliinikute juhid
1. oktoobril alustasid Tartu Ülikooli Kliinikumis tööd nelja kliiniku uued juhid – nahahaiguste kliiniku juht dr Viljar Jaks, ortopeediakliiniku juht dr Katre Maasalu, psühhiaatriakliiniku juht dr Andres Lehtmets ning spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku juht dr Aet Lukmann.
Kliinikumi Leht küsis neilt kõigilt: „Palun tutvustage lühidalt ennast ja oma esimesi plaane kliinikujuhina“.
Dr Viljar Jaks, nahahaiguste kliiniku juht: astusin Tartu Ülikooli arstiteaduskonda aastal 1986, kuid saatuse tahtel sattusin hoopis teadustööle. Doktorikraadi kaitsesin aastal 2003 ning siirdusin järeldoktorantuuri Karolinska Instituuti Rootsis. Töötades rohkem kui kuue ja poole aasta jooksul naha regeneratsiooni ja nahakasvajatega, tekkis sügavam huvi nahahaiguste vastu. Dermatoveneroloogia residentuuri lõpetasin teadmisega, et olen leidnud endale sobiva eriala.
Nahahaiguste kliinikus töötades tekkisid tahes-tahtmata erinevad ideed, mis sai kolleegidega läbi arutatud. Nahahaiguste kliiniku juhi konkursi avanedes vaatasid mind nii mitmed kergelt etteheitvad silmapaarid nagu küsides, et kas jutule järgnevad ka teod? Esitasin avalduse.
Praegusel ametikohal on kõige olulisemaks ülesandeks meie kliiniku stabiilse töö tagamine. Nahakliiniku senine juhtkond on seadnud lati väga kõrgele, nii patsientide kui ka töötajate rahulolu on väga hea. Peamisteks probleemideks on järjekordade pikkus ning ruumipuudus. On selge, et need kaks aspekti on omavahel tihedalt seotud ja seetõttu peame kiiremas korras hakkama tegelema ruumiprobleemiga. Üheks lahenduseks on kolimine J. Kuperjanovi tänava hoonesse, kus praegu asub kõrvakliinik. Enne, kui lõplik otsus saab tehtud, on vaja lahendada veel mitmeid küsimusi. Lisaks tahaksime laiendada pakutavate teenuste repertuaari ning arendada edasi oma tehnilist ja meditsiinialast võimekust. See kõik aga saab toimuda vaid kogu meie toreda ning ühtehoidva kollektiivi töö kaudu. Seetõttu näen enda rolli eelkõige tingimuste loojana edasiseks arenguks.
Dr Katre Maasalu, ortopeediakliiniku juht: minu seotus kliinikumiga ulatub tagasi esimeste arstiõppe aastateni, mil alustasin oma meditsiinikarjääri sanitarina, 3. kursuse järgselt suundusin õeks ortopeedia osakonda ning sealt edasi arstiks ja järgmistele ametipostidele. Seega on mulle tuttavad pea kõik ametid ja ka kliinikumi inimesed.
Aeg vaktsineerida gripi vastu
Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistus tuletab meelde, et sügistalvel tuleks vaktsineerida gripi vastu. Gripivaktsiini on vaja igal aastal kahel põhjusel. Esiteks väheneb vaktsineerimisest tulenev immuunkaitse aja jooksul, seega on optimaalse kaitse saavutamiseks vaja kord aastas gripivaktsiini korrata. Teiseks, kuna gripiviirused muutuvad pidevalt, ajakohastatakse gripivaktsiini koostist igal aastal, et kaitsta nende viiruste eest, mis prognooside kohaselt on eelseisval gripihooajal kõige levinumad.
Sel hooajal saab kliinikumis vaktsineerida neljavalentse vaktsiiniga Influvac Tetra, mis on näidustatud täiskasvanutele ja lastele alates 6 kuu vanusest. Gripivaktsiin on tasuta riiklikult alates 60. eluaastast, rasedatele, kõikidele lastele vanuses 6 kuud kuni 7 aastat ning kuni 19-aastastele riskirühma kuuluvatele lastele (südameveresoonkonna haigused, onkoloogilised haigused, immuunpuudulikkus, diabeet, obstruktiivne kopsuhaigus). Teistele on gripivaktsiini ühe doosi maksumus 16 eurot. Soovi korral saab 2-17-aastast last gripi vastu vaktsineerida Fluenz Tetra ninaspreiga, mille doosi hind on 30 eurot.
Gripi vastu vaktsineerimine toimub kliinikumi L. Puusepa 8 peamaja vaktsineerimisboksides ning kliinikumi kabinettides Kvartali ostukeskuses. Ühtlasi on võimalik neis punktides teha ka tõhustusdoos kõige uuema omikroni tüve eest kaitsva COVID-19 vaktsiiniga. Vaktsineerida saab nii registreerides kui ka registreerimata L. Puusepa 8, esmaspäevast reedeni kell 11–14 ja Kvartali keskuses esmaspäevast reedeni kell 16–18 ning laupäeviti kell 12–14. Vaktsineerimise vastuvõtuajad on broneerimiseks avatud üleriigilises digiregistratuuris või helistades vaktsineerimise etteregistreerimise telefonil 731 7200 esmaspäevast reedeni 8:00–16:00. Vaktsineerima tulles tuleb esmalt pöörduda registratuuri.
Gripi ja COVID-19 vaktsiini võib vajadusel manustada samal päeval erinevasse õlavarde. Kahe vaktsiini koos manustamisel võib esineda veidi rohkem süstekoha valulikkust, pea- ja lihasvalu ning väsimust.
Eeskuju on nakkav – kliinikumi arstidest 73% otsustab igal aastal gripivaktsiini kasuks, kaitstes nii oma patsiente, kolleege, pereliikmeid.
Infektsioonikontrolli teenistus
Patsiendid hindasid ambulatoorset arstiabi kõrgelt
Tartu Ülikooli Kliinikum viis ajavahemikus mai–juuni läbi patsientide rahulolu-uuringu, milles osales 9 170 patsienti või lähedast. Senini suurima vastajate arvuga uuringu tulemustest selgus, et patsiendid hindavad kliinikumi ambulatoorset arstiabi kõrgelt ja arstide, õdede ning ämmaemandate vastuvõtud vastavad patsientide ootustele.
Rahulolu-uuring hõlmas ambulatoorsel vastuvõtul käinud patsiente (vastajaid 8 616), erakorralise meditsiini osakonda (EMO) pöördunud patsiente (vastajaid 352) ja hambaravile pöördunud patsiente (vastajaid 202). EMOs ja hambaravil läbiviidud uuringus kasutati küsimustikku, mis arvestas nende osakondade tööspetsiifikat ja -korda. Patsientidel oli võimalus anda oma tagasiside kohe pärast vastuvõttu kohapeal paberkandjal või kahe nädala jooksul vastates e-posti teel küsimustele. Selle tulemusena vastas 60% ambulatoorsel vastuvõtul käinutest paberkandjal küsimustele ja ülejäänud e-posti teel. Samas, EMOs käinutest valis 79% patsientidest tagasiside andmiseks e-posti vastuse. Vastamine oli vabatahtlik ning anonüümne.
Patsientidel oli võimalus anda hinnang 10-punktilisel skaalal, kuivõrd vastas viimane vastuvõtt nende ootustele ja kirjutada ka sõnaliselt, kuidas kliinikum saaks vastuvõttu patsiendi jaoks veel paremini korraldada. Saadud hinnangute kohta arvutasime soovitusindeksi (NPS), mille tulemused olid head ja isegi suurepärased: ambulatoorsete vastuvõttude tagasisides NPS 75, EMO-sse pöördumisel NPS 49, hambaravis NPS 89. Soovitusindeks on laialdaselt kasutatav kliendi lojaalsuse mõõdik, ulatudes väärtusest -100 (kõik on rahulolematud) kuni väärtuseni +100 (kõik on soovitajad). Positiivset, nullist kõrgemat NPS loetakse heaks näitajaks ja soovitusindeksit +50 juba suurepäraseks tulemuseks. Seega saab öelda, et 2022. aasta ambulatoorse arstiabi rahulolu tulemused on ühed parimad kliinikumi rahulolu-uuringute ajaloos. Kõige enam vastas vastuvõtt patsiendi ootustele geneetika ja personaalmeditsiini kliinikus, lastekliinikus, kospukliinikus, naistekliinikus, spordimeditsiini- ja taastusravi kliinikus, sisekliinikus ning stomatoloogia kliinikus hambaravi (soovitusindeks 80 ja suurem).
Ambulatoorsete vastuvõttude puhul anti enamus ehk 85% tagasisidest arsti vastuvõtu järgselt ja 15% õe või ämmaemanda vastuvõtu kohta. Tulemused ja hinnangud õdedele ja ämmaemandatele olid veidi kõrgemad, soovitusindeksiks 82. Arsti vastuvõttude soovitusindeks oli 73. Patsiendid olid kõige rohkem rahul arstide, õdede ja ämmaemandate suhtumisega, vastuvõtu privaatsusega ja ka patsiendile pühendatud ajaga. Rahul oldi ka selgitustega ravimite kohta ja selgitustega vajalike analüüside ning uuringute kohta. Kõige paremini raviprotsessi kaasatutena tundsid end naistekliiniku, lastekliiniku ning geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku patsiendid. Oma tervisemuredega toimetulekuks saadud juhistega jäid kõige rohkem rahule naistekliiniku ja lastekliiniku patsiendid.
Vähem oldi rahul pika ooteajaga, näiteks neuroloogias, neurokirurgias, nahahaigustes, psühhiaatrias, aga ka ortopeedias ja silmahaigustes. Murekohana toodi ka välja vastuvõtu- või uuringukabineti asukoha leidmist, edaspidi oma tervisemuredega toime tulemiseks vajalike juhiste saamist ning sooviti ka rohkemat otsustesse kaasamist.
Erakorralise meditsiini osakonnas käinud patsientide soovitusindeks oli 49, tegemist on hea tulemusega, mille puhul on võimalusi ka parenduseks. Patsiendid olid rahul osakonna töötajate suhtumisega, klienditeenindajatega esmasel registreerimisel ja selgitustega, mis nad said oma terviseseisundi-, uuringu vastuste ja ravi kohta ning ka ravimite kasutamise kohta. Vähem oldi rahul, et puudus info eeldatava EMOs viibimise aja kohta. Samuti märkisid patsiendid ära, et ei saanud alati valule leevendust ning et EMO ooteala ei ole mugav koht viibimiseks.
Hambaravi saanud patsientide soovitusindeks oli 89, enamus nendest soovitab hambaravi kliinikumis ka lähedastele ja tuttavatele. Patsiendid olid rahul arstide, õdede, assistentide suhtumisega ja kliiniku uue hambaravi keskkonnaga L. Puusepa 1a hoones. Ka hambaravi aparatuur vastas ootustele ja patsiendid said vajalikul määral selgitusi hammaste olukorrast ja erinevatest ravi võimalustest. Rohkem infot soovitakse ravi maksumuse kohta ja hoolivamat suhtumist klienditeenindajatelt.
Selleks, et patsiendid tunneksid end kliinikumis hästi, oodatuna ja hoituna, planeerib kliinikum tagasiside põhjal ka parendustegevusi. Senisest enam pööratakse tähelepanu sellele, et kaasata patsiente rohkem neid puudutavatesse otsuste tegemisse. Samuti saab rohkem tähelepanu juhiste andmine, kuidas oma tervisemuredega toime tulla. EMO planeerib patsientide ooteala mugavamaks muutmist ning hambaravi rohkema info jagamist maksumuse kohta. Rahulolu-uuringu tulemuste analüüs toimub ka üksuste-põhiselt, mille tulemusel saab veelgi detailsemaid patsientide rahulolu mõjutavaid muudatusi planeerida.
Merje Tikk ja Vaike Soodla
Analüüsi- ja kvaliteediteenistus
Baltimaade radioloogia eriala esindajad kohtusid kongressil
7.–8. oktoobril 2022 toimus Tallinnas VIII Balti Radioloogia Kongress, mis tõi kokku oma ala tipptegijad Baltimaadest ja mujalt. Üle 700 osalejaga kongressil käsitleti Kultuurikatla viies paralleelses saalis radioloogia erinevaid aspekte: diagnostilist radioloogiat, menetlusradioloogiat, nukleaarmeditsiini, radioloogiatehnikute töö kaasaegseid seisukohti ning värskeid arenguid radioloogia valdkonnas tervikuna. Lisaks osales kongressil Ukraina radioloogide delegatsioon, kes käsitles erinevaid radioloogia aspekte sõjatingimustes ja vigastuste piltdiagnostikas.
Dr Martin Reim, Tartu Ülikooli Kliinikumi radioloogiakliiniku arst-õppejõud ja Eesti Radioloogia Ühingu president, tõi välja, et lisaks väga kõrgetasemeliste ettekannetele toimusid kongressi raames ka praktilised koolitused. „Prekongressi praktiline koolitus keskendus kõhukoopa radioloogiale ja lasteradioloogiale. Lisaks sellele toimus kongressiga paralleelselt Vascular Workshop Day, mis keskendus kõige uuematele menetlusradioloogia lahendustele ja mida live-ülekannetena kanti üle ka kongressi teemasaalis. Kongressil tutvustati innovaatilisi lahendusi, sealhulgas uuringuid, mis kajastavad tehisintellekti kasutamist radioloogias ja robotsüsteemide rakendamist menetlusradioloogias,“ tutvustas dr Reim.
Tartu Ülikooli Kliinikumist osales kongressil teadusliku ettekandega kümme radioloogi, radioloogiatehnikut ja meditsiinifüüsikut. Dr Liina Uudam ja kliinikumi radioloogiakliiniku juht dr Pilvi Ilves tutvustasid teadusuuringut „Cone beam computed tomography (3D imaging) in Lisfranc fracture detection“, mille raames uuriti, kuidas 3D-röntgen võimaldab avastada kliinikumi erakorralise meditsiini osakonnas paremini anatoomiliselt keerulise piirkonna luulisi vigastusi. 3D-röntgeni kasutamine on nn varjatud murdude avastamisel tavapärasest röntgenülesvõttest tundlikum meetod ja võimaldab erakorralise patsiendi käsitluses diagnoosida vastavaid vigastusi suurema kindlusega. Täiendava ettekande 3D-röntgenuuringust ja uuringu tehnilisest teostusest tegi radioloogiakliiniku radioloogiatehnik Helena Orav.
Dr Maksim Zagura radioloogiakliinikust tegi kongressil ettekande „Myocarditis: updated Lake Louise criteria“, mille käigus andis ülevaate müokardiidi uutest diagnostilistest kriteeriumitest ning sellest, mida peab teadma radioloogiliste uuringute tõlgendamisel. Südamelihase põletik on saanud COVID-19 pandeemia ajal radioloogia valdkonnas suurema tähelepanu osaliseks, kuna viirustekkeline müokardiit on üks raskekujulise COVID-19 võimalikke väljendusi.
Dr Tiina Kärner tegi ettekandes „PSMA PET/CT in prostate cancer diagnostics“ ülevaate kliinikumi nukleaarmeditsiini osakonna nelja ja poole aasta pikkusest kogemusest PSMA PET/CT kasutamisest eesnäärmevähi diagnostikas.
Dr Norman Ilves ning meditsiinifüüsik Nigul Ilves tutvustasid oma doktoritööde raames läbiviidud uuringuid, mis keskendusid perinataalse insuldi diagnostika erinevate aspektidele ja funktsionaalse MRT kasutamisele kliinikumis.
Dr Annika Tähepõld tutvustas rasedate patsientide uurimise eripärasid erinevate radioloogiliste meetoditega „Peculiarities of pregnant patients in radiology“. Raseda patsiendi käsitlus on tundlik valdkond, kuna raviarstil tuleb alati kaaluda uuringu võimalikku mõju ka lootele. Õige ravi aluseks on lisaks kliinilisele pildile ka õigesti valitud, läbi viidud ja tõlgendatud diagnostiline uuring. Parima võimaliku diagnostika ja ravi määramiseks on vajalik raseda patsiendi eripärasid tunda.
Radioloogiatehnikud Kaari Puna ja Anna-Karin Freiberg tegid ülevaatliku ettekande MRT-uuringutel artefaktide vähendamise võimalustest endoproteesidega patsientide uurimisel. Radioloogiatehnik Raul Mastik esines kongressil ettekandega pediaatriliste patsientide varjestamisest röntgenuuringutel.
Lisaks Baltimaade kolleegidele osalesid külalislektorid ka Ameerikast, Inglismaalt, Saksamaalt, Belgiast ja Iirimaalt. Ameerika Ühendriikidest oli esindatud Eesti juurdega prof dr Liina Põder (University of California) koos oma kolleegidega prof dr Antonia Carlos Westphalen (University of California), prof dr Ron Zangoria (University of California). Pea ja kaela radioloogia tipptegijad prof dr Deborah Shatzkes (Lenox Hill Hospital in Manhattan; Zucker School of Medicine at Hofstra/Northwell), prof dr C. Douglas Phillips (Weill-Cornell Medical College; Presbyterian Hospital in New York) ning mitmete erialase õpikute autor ja hinnatud lektor prof dr Stephanie Ryan (Temple Street Children’s Hospital and at the Neonatal Department of the Rotunda Hospital in Dublin). Kongressi nädala alguses külastasid prof Shatzkes, prof Phillips ja prof Ryan ka Tartut ja Tartu Ülikooli Kliinikumi, pidades kahel päeval ka Kliinilise doktorikooli raames loenguid meie radioloogidele, doktorantidele ja siduserialade esindajatele. Lisaks külastati kliinikumi radioloogiakliinikut, kus väliskülalised hindasid kõrgelt kliinikumi tehnilist võimekust, haiglasüsteemi IT-lahendusi ning töövoo korraldust.
Balti Radioloogia Kongress toimus kaheksandat korda, järgmine kohtumine toimub aastal 2024. aastal Lätis.
Kommentaar, dr Martin Reim, kongressi president: Pärast aastatepikkust korraldamist, mitmeid kongressi edasilükkamisi epideemilistel põhjustel, oli rõõm tõdeda, et kolleegide motivatsioon Eestis kohtuda, kogemusi vahetada ning seeläbi üheskoos areneda, on äärmiselt kõrge. Õnnestunud suurürituse loovad lisaks heale programmile ja suurepärasele korraldusmeeskonnale kolmanda osapoolena just kuulajad saalides, kes aktiivselt osaledes, küsimusi küsides ja innukalt töötube ning loenguid läbides sealt ikka ja jälle särasilmselt väljuvad. Kokkuvõtvalt võib öelda, et suur töö tasus end igati ära ning Eesti radioloogia valdkond tõestas taaskord oma võimekust rahvusvahelise koostöö tasemel. Mitmete kolleegide üles astumine Tartu Ülikooli Kliinikumist on tõendiks, et meie majas töötavad innovaatilisi ideid ja üha paremaid praktilisi lahendusi viljelevad kolleegid.
Kliinikumi Leht
Eesti suurim anestesioloogia osakond tähistas 60. sünnipäeva
Tartu Ülikooli Kliinikumi anestesioloogia osakond tähistas 7. oktoobril 60 aasta möödumist osakonna loomisest. Esialgu kirurgiaga seotud eriala on täna mitmete erialade ühenduspunktiks.
Anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku koosseisu kuuluva osakonna juhataja dr Kaie Stroo sõnul puutuvad anestesioloogia osakonna töötajad kokku erinevate operatsioonidega, sünnitusabiga, enneaegsete ja ajaliste vastsündinutega, raskete traumadega, siirdamistega. „Teeme anesteesiaid väga paljudele erialadele ning meie osakond on justkui kohtumispaik. Lisaks sellele, et meie töötajad on professionaalsed ja abivalmid, soovime, et kõik, kes meie osakonda satuvad, tunnevad end oodatuna,“ lausus dr Stroo.
Kui täna on anestesioloogia osakonnas 152 töötajat, siis 1962. aastal alustanud osakonnas töötas lisaks osakonna juhile dr Lembit Veeberile veel üks anestesioloog – dr Jüri Samarütel, kellele hiljem lisandusid doktorid Juta Jürgens ja siis Vaike Laisaar. „Tartu Vabariikliku Kliinilise Haigla anestesioloogia osakonnas ei tuntudki end esialgu eraldi osakonnana, kuna kogu tegevus toimus koos kirurgidega. Anestesioloogid olid tegelikult õppinud kirurgiks, kuna anestesioloogia eraldi õpet ei eksisteerinud. L. Puusepa 6 majas asunud osakonna ülesanne oli teenindada kogu rajooni ning selle eesmärgi täitmiseks oli kasutusel kaks operatsioonituba,“ rääkis dr Stroo.
1980. aastal oli ametis juba 18 anestesioloogi ning täna töötab kliinikumi anestesioloogia osakonna koosseisus 44 arsti, 75 õde ja 18 arst-residenti. Algse kahe operatsioonitoa asemel tegutseb anestesioloogia osakond 23 operatsioonitoas, tagades töövoo nii operatsiooniteenistuse, aga ka kõrvakliiniku, silmakliiniku ja ambulatoorse kirurgia operatsioonitubades. Lisaks osaleb anesteesia meeskond ka operatsioonide-järgse ravi korraldamises ning osakonna üks osa on valuravikliinik, mille ülesandeks on kroonilise valuravi korraldamine.
1992. aastal sai anestesioloogiks eriinternatuuriga ja enne seda igal aastal muutuvate erinevate variantidega. Esimesed anestesioloogia residendid dr Urmas Mitt ja dr Mare Kubjas õppisid aastatel 1995–1998, mil residentuuri pikkuseks oli kolm aastat. 2023. aastast on residentuuri pikkuseks praeguse nelja aasta asemel viis aastat.
„Anesteesiate arv on kasvanud pea 20-kordselt. Kui algusaastatel tehti aastas umbes 1000 anesteesiat, 1982 aastal 6155, siis eelmisel, 2021. aastal oli neid 18 935. Anestesioloogia osakond on ennekõike patsientide jaoks, kuid vähemtähtis ei ole see, et meie meeskond teeb oma tööd naudinguga. Meie suurim väärtus on meie hooldajad, õed, arstid ja residendid ning ka eelkäijate rajatu. Kui inimesed armastavad oma tööd, siis see paneb kõik nende ümber särama ja nii sünnivad imed,“ sõnas dr Kaie Stroo.
Kliinikumi Leht
Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo külastas psühhiaatriakliinikut
Septembri lõpus külastas sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikut, et arutada laste ja noorte vaimse tervise murede, pakutava abi ning tulevikuplaanide üle.
Kohtumise põhifookus keskendus vaimse tervise püramiidi erinevatele tasanditele ning nende paremale sidususele. Laste ja noorukite vaimse tervise keskuse juht, laste- ja noorukite psühhiaater dr Reigo Reppo tõi välja, et kliinikumi psühhiaatriline eriarstiabi asub vaimse tervise püramiidi tipus. „Meie ülesandeks on aidata lapsi ja noori, kes mujal etappides ei ole erinevatel põhjustel abi saanud. Psühhiaatriakliiniku ravimeeskonda kuuluvad lisaks psühhiaatritele ja vaimse tervise õdedele ka füsioterapeudid, logopeedid, tegevusjuhendajad, aga ka sotsiaaltöötajad. Just viimastel on oluline roll, et tagada hea koostööd patsiendi võrgustiku ja kogukonnaga. Lisaks, nii haigla-eelselt kui ja -järgselt on oluline kõikide erinevate riiklike lülide hea toimimine,“ kirjeldas dr Reppo.
Signe Riisalo sõnul on ka vaimse tervise puhul eesmärgiks patsiendi sujuv raviteekond. „Infoliikumine kogukonna- ja tugiteenuste vahel omab olulist rolli selles, et haiglas määratud ravi tulemuslik oleks. Kui täna on meil olemas teenuste rahastamise skeem, siis nüüd on vajalik sellele juurde lisada ka inimlik vaade, et töö tulemus oleks patsiendile tõepoolest kasutoov,“ rääkis sotsiaalkaitseminister.
Küsimuse peale, mis aitaks vähendada koormust psühhiaatria eriala kõige viimases etapis, vastas dr Reigo Reppo: „Näeme, et nõudlus ja vajadus vaimse tervise abi järel on järjest kasvamas. Haiglaravi on lühiajaline kriisiabi ja psühhiaatriline häire on tänapäeval järjest paremini ravitav, kuid selleks on vajalikud ka lisaks haiglaravile head esmatasandi teenused ning toetav võrgustik. Sotsiaalministeerium on olnud tubliks eestivedajaks kogukonnateenuste arendamisel ja loodame, et lahendus leidub ka haiglate poolt pakutava sotsiaaltöö rahastamisele.“ Laste ja noorukite vaimse tervise keskuse vanemõde Kersti Treial täiendas: „Ära ei peaks unustama ka üksikisiku rolli – töö peredega, teadlikuks lapsevanemaks olemise õpetamine, vanemate enda vaimse tervisega tegelemine, elementaarse digitarkuse ning nutiaja piiramise õpetamine nii vanematele kui lastele. Meelde tasub tuletada võib-olla ära unustatud vana ehk siis elustiilinõuanded baasvajaduste täitmiseks. Kui lastele ja noortele on tagatud kvaliteetne ja regulaarne toitmine, nende uneaeg on piisav, sotsiaalsed suhted toetatud ning huviharidus samuti, on see juba oluline samm vaimselt tugevamate inimeste kasvamise teel. Ka koolidel on roll väärtuste kandmisel,“ lausus vanemõde.
Kliinikumi Leht
Kliinikum on tudengite jaoks atraktiivseim tööandja
Tööandja brändingu agentuur Instar viib aastast 2010 läbi üle-eestilist töötajate tööootuste ja tööandja maine uuringut, kus sel aastal osales ligi 7000 tudengit, kutsekooliõpilast ja töökogemusega inimest majanduse, infotehnoloogia, ehituse, humanitaaria, inseneri, logistika ja teistest valdkondadest. Tudengid hindasid kokku 254 Eesti organisatsiooni atraktiivsust, mille tulemusel pälvis Tartu Ülikooli Kliinikum meditsiini valdkonnas kõige atraktiivsema tööandja tiitli.
Tunnustuse vastu võtnud ravijuht dr Andres Kotsar tänas kõiki tulevasi noori kolleege, kes on kliinikumi esile tõstnud ning kõrgelt hinnanud. „Tunnustuse ajastus – septembri algus – on ülikoolihaiglale eriline, mil saame tervitada uute teadmiste ja kogemuste omandamisel nii esmakursuslasi, esimesi praktikante kui ka arst-residente. Just teie kujundate meie tervishoiu järgmised aastad ning oleme rõõmuga ka teie esimeseks töökohavalikuks. Aitäh teile ja kohtumiseni kliinikumis!“ lausus dr Kotsar.
Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi president, Renar Kihho:
Tartu Ülikooli Kliinikum on kindlasti arstitudengite stuudiumi jooksul tulevastele arstidele oluline tugi ja peamine õpikeskkond. Lisaks osakondade uuendamisele ja töökeskkonna parandamisele paistab kliinikum silma teadusprojektide tegemisega ja toetamisega. Õpingute jooksul saadud teadmised, kogemused ja oskused, mis kujundavad tudengite edasisi valikuid arstiks saamise teekonnal, saavad alguse just siin koduses Tartu Ülikooli Kliinikumis tänu toetavatele õppejõududele, juhendajatele ja personalile. Rõõmustame kliinikumiga koos ning soovime kogu Tartu Ülikooli Kliinikumi perele, meie tulevastele kolleegidele, jõudu, edu ja indu!
Töörõõmuspetsialistid erakorralise meditsiini osakonnas
Septembri lõpus liituvad kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna (EMO) meeskonnaga töörõõmuspetsialistid, kelleks on kaks koera. Osakonna vanemõe Mari Teugjas-Koit sõnul on kolmekuulise pilootprojekti eesmärgiks hinnata, kas ja kuidas mõjutavad koerad EMOs töötavate inimeste töörõõmu ning millist mõju omavad nad läbipõlemise riski vähendamisele.
„Töö erakorralise meditsiini osakonnas on stressirohke ning viimasel kahel aastal on koroonapandeemia süvendanud vaimse tervise muresid tervishoiutöötajate seas veelgi – läbipõdemise risk on kõrgenenud ning samuti risk varasemate vaimse tervise probleemide korral nende süvenemisele. Uuringutes on välja toodud, et seoses koroonapandeemiaga on 55–70% erakorralise meditsiini osakondades töötavast personalist dokumenteeritud läbipõlemist, mis on alarmeeriv tulemus,“ tutvustas projekti tagamaid anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku ülemõde Kärt Karri.
Mari Teugjas-Koit on optimistlik töörõõmuspetsialistide kaasamisel: „Varasemad uuringud kinnitavad ka seda, et veetes teraapiakoeraga viis minutit aega, omab see sama efekti stressi vähendamisele, kui kakskümmend minutit rahus ja vaikuses viibimist“. Projektis saavad vabatahtlikena osaleda kõik EMO töötajad, kellel tuleb enne ja pärast projekti täita samasisulised testid, mis hindavad töörõõmu ja läbipõlemist. Pilootprojekti lõppemise järgselt hinnatakse tulemusi enne ja pärast sekkumist. Testid on koostatud töö- ja organisatsioonipsühholoogia dr Merle Parmaku poolt, kes tulemusi ka hindab. Täiendavad küsimustikud patsientidele ja nende lähedastele, kes võivad samuti kohtuda EMOs liikuvate koertega, on koostatud vanemõe poolt.
Üheks töörõõmuspetsialistiks on EMO õe Triinu Kivitari Nova Scotia retriiver Nala, kellega nii töötajad kui patsiendid juba ka tuttavad on. Nala ei ole erakorralise meditsiini osakonnas võõras – ta on kutsikast peale käinud kolleegide tegemistele kaasa elamas. „Nala regulaarsed külaskäigud EMOsse on pakkunud palju positiivseid emotsioone nii töötajatele kui ka patsientidele ja nende lähedastele. Näiteks on Nala aidanud ärevaid lapspatsiente, aga ka täiskasvanuid, kes tunnevad hirmu haigla ja tervishoiutöötajate ees. Just sellest positiivsest tagasisidest ajendatult sai alguse ka töörõõmuspetsialisti pilootprojekti idee,“ rääkis vanemõde. Lisaks töörõõmuspetsialistiks olemisele läbib Nala hüpokoera koolitusprogrammi. Hüpokoer ehk diabeedi abikoer õpetatakse hindama omaniku madalat veresuhkrutaset lõhna järgi ning talle sellest märku andma. Hästi koolitatud koer oskab koolituse lõpuks tuua vajaliku toidu või joogi veresuhkrutaseme tõstmiseks või alarmeerida teisi inimesi tekkinud ohtlikust olukorrast.
Teine neljajalgne sõber, kes EMOs pilootprojekti raames töörõõmu jagab, on viie ja poole aastane Austraalia Lambakoer Lenna. Lenna on varem sarnast ametit pidanud teises kollektiivis. Tema omaniku Grete Pihlapuu sõnul meeldib koerale väga inimestega suhelda ning selline võimalus on tore väljakutse nii omanikule kui ka koerale, kuna erinevate olukordadega toimetulekuks peab omanikul oma koeraga väga hea side olema. Ta toob välja, et oma looma peab hästi tundma ning teadma, millised situatsioonid talle sobivad ja oskama märgata, et ka loom ennast uues keskkonnas turvaliselt ja mugavalt tunneks. Lenna on samuti enda uue töökeskkonnaga juba tutvumas käinud. EMOsse läheb ta väga hea meelega, sest teab, et ees ootavad naeratavad kolleegid, kes lahkelt paisid jagavad ning enda lõunavõileiba Lennaga jagada soovivad.
Mõlemad koeratiimid valmistuvad sooritama ka Eesti Abi- ja Teraapiakoerte Ühingu teraapiakoeratiimi eksamit.
Kliinikumi Leht
Peaminister Kaja Kallas osales õendusjuhtide suvekoolis
Tartu Ülikooli Kliinikumi õendusjuhid kogunesid augusti lõpus suvekooli, et koguda inspiratsiooni ja teadmisi, mida kasutada igapäevases juhtimistöös ning kuulata põnevaid esinejaid ja nende kogemusi. Üheks esinejaks oli ka peaminister Kaja Kallas.
Peaminister rääkis naiste erinevatest rollidest ning valikutest elus. Ühine diskussioon puudutas ka enesekindlust, hirme ning elu rõõmsaid hetki. Samuti tervishoiu väljakutseid. Lisaks peaministrile jagasid erialaseid teadmisi koolitajad Margo Loor ja Tiina Saar-Veelmaa.
Kliinikumis töötab kokku ligi 100 õendusjuhti, kelle ülesandeks on õendustöö korraldamine haiglas, kliinikus, osakonnas ning seda koostöös kliinikumi rohkem kui 1700 õendustöötajaga. Lisaks meeskonna juhtimisele on kliinikumi õendusjuhid ka erialade arendajad, eestvedajad ja muutuste juhtijad ning elluviijad. Vähemoluline pole vastutus, mis lasub neil tööõnne tagamisel.
Ülikoolihaigla õendusjuhtidele omaselt kuulub igapäevatöö juurde ka koostöö teiste erialadega, uuringute ja tõenduspõhiste praktikate ellurakendamine, samuti kvaliteetse ja ohutu tervishoiuteenuse tagamine patsientidele ning järelkasvu juhendamine.
Kliinikumi Leht
Tervise- ja tööminister Peep Peterson tutvus kliinikumiga
29. augustil külastas tervise- ja tööminister Peep Peterson Tartu Ülikooli Kliinikumi. Juhatuse esimees Priit Perens ning juhatuse liikmed dr Andres Kotsar, Ilona Pastarus ja prof Joel Starkopf tutvustasid ministrile kliinikumi ravitööd, mis on ülikoolihaiglale omaselt tihendalt põimunud õppe- ja teadustööga.
Samuti patsientide kaasamiseks ning patsiendikogemuse parendamiseks ellu kutsututud tegevusi, panusest COVID-19 pandeemia ületamisse, aga ka eesootavatest arendustegevustest.
Kliinikumi Leht
Patsiendiohutuspäev keskendus ravimiohutusele
17. septembril tähistati ülemaailmset patsiendiohutuse päeva, mille fookus oli sel aastal ravimitega seotud eksimustel ja nende ennetamise võimalustel.
Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on ravimitega seotud patsiendiohutusjuhtumid tervishoiusüsteemis kõige sagedasemad välditavad juhtumid, samas ei ole nende ennetamiseks lihtsaid lahendusi. Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liige, õenduse ja patsiendikogemuse juhi Ilona Pastaruse sõnul võivad ravimitega seotud vead tekkida nii kodus, esmatasandil kui ka haiglas. „Tervishoiusüsteemis on ravimid üheks sagedasemaks vahendiks patsientide ravimisel. Ravimitega seotud ohutusjuhtumeid võib esineda ligi 10% hospitaliseeritud patsientidest. Patsientidele võib jääda ebaselgeks, kuidas toimida haiglast väljakirjutamise järgselt ning millele ravimite tarvitamisel tähelepanu pöörata. Uuringud on näidanud, et vähesed patsiendid teavad nimetada kõiki neile määratud ravimeid ja sedagi, milleks need näidustatud on,“ selgitas juhatuse liige ravimiohutuse tagamaid. Ta lisas, et haiglad ja apteegid kasutavad ravimitega seotud vigade ennetamiseks erinevaid patsiendiohutuse süsteeme, kuid ravimite lõpptarbijad ehk inimesed ise saavad tervishoiutöötajate toel samuti olulisel määral panustada ravimite kasutamise ohutusse.
Ravimite maksimaalse efektiivsuse saavutamiseks ning nende ohutuks tarvitamiseks tõi kliinikumi kliiniline proviisor Jana Lass välja mõned põhitõed. „Esmalt on oluline, et inimene jälgiks talle määratud raviskeemi ning ei teeks selles iseseisvaid muudatusi. Küsimuste ja muredega tuleb pöörduda oma arsti poole. Teiseks, kõiki ravimeid ei tohi purustada ega poolitada. Kui tekib selleks vajadus, tuleb veenduda ravimi infolehelt või arsti ning apteekri poole pöördudes, et see on lubatud. Kolmandaks, inimesele määratud ravimeid võib tarvitada ainult ise ning mitte jagada teistele. Ravimeid välja kirjutades lähtub arst ravimi ja annuse valikul nii patsiendi eripäradest kui ka teistest samaaegselt tarvitatavatest ravimitest. Neljandaks, aegunud või ebavajalikud ravimid tuleb tagastada apteeki, mitte visata olmeprügisse. Nii saab vältida ravimite jõudmist keskkonda, kus need tekitavad ohtlikku saastet,“ selgitas Jana Lass põhimõtteid, mida igaüks ise enda ja keskkonna heaks teha saab.
Ilona Pastaruse sõnul esineb ravimitega seotud ohutusjuhtumeid sagedamini eakatel patsientidel ning neil, kes põevad mitut haigust korraga ning tarvitavad seetõttu ka mitmeid erinevaid ravimeid. „Enim juhtumeid esineb südame-veresoonkonna-, kesknärvisüsteemi-, hingamiselundite, endokriin- ja seedetraktihaiguste ravimitega,“ ütles Pastarus. Ülemaailmse patsiendiohutuse päeva fookus ongi seatud kolmele veaaltile teemale: polüfarmakoteraapia riskigrupi patsientide ravimikasutuse jälgimine, suure riskiga ravimite kahjude vähendamine ning ravimiohutuse parandamine patsiendi üleminekul ühest ravietapist teise.
Et ravimitega seotud ohutusjuhtumid võivad aset leida kõikjal, on nende ennetamine teadlik koostöö patsiendi, tema lähedaste ja tervishoiutöötajate vahel.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi suvelõpupäev
Orienteerumismängu võitis naistekliiniku võistkond Chlamydia
Töötajate meeskondlikus orienteerumismängus saavutas esikoha naistekliiniku võistkond „Chlamydia“. Iseliikujate võistlusklassis finišeeris teisena kirurgiakliiniku meeskond „Abdominaalkirurgia eile, täna, homme“ ning kolmandana anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku meeskond „Väike Kuuba“. Kõik esikolmiku meeskonnad kogusid 112 punkti, mistõttu sai poodiumikoha puhul määravaks aeg – esikoha puhul 2:12:11, teisel kohal 2:19:15 ning kolmandal meeskonnal 2:55:51.
Kokku osales mõõduvõtmisel ligi 300 töötajat rohkem kui 60 meeskonnas. 6 meeskonda neist läbisid raja abivahenditega liikujate klassis. Abivahendeid kasutanute esikoht kuulus kõrvakliiniku võistkonnale „Kõkutajad“ punktidega 112, teisena finišeeris 106 punktiga ortopeediakliiniku meeskond „03“ ning kolmandana 105 punktiga ühendlabori meeskond „Spetsialist“.
Orienteerumine oli suuresti seotud kliinikumi praeguste ja endiste hoonetega. 25 kontrollpunkti oli võimalik läbida kiiruse peale või hoopis nutikust, osavust, meeskonnatööd proovile pannes täiendavaid ülesandeid lahendades. Iseliikujate klassis poodiumikohad saavutanud meeskonnad läbisid nii kõik punktid kui ka lahendasid kõik lisaülesanded.
Nii kliinikumi töötajate kui ka linnarahva seas pälvisid erilist tähelepanu meeskonnad, kes olid võtnud vaevaks end kostümeeritult teistest eristada. Näiteks stiilsete võistlusklassis esikoha saavutanud nostalgiateemaline ortopeediakliiniku meeskond „03“, suurima osalejate arvuga meeskond „GEENIaalne“, võistluseks end ohtralt ehete ja kunstküüntega kaunistanud infektsioonikontrolli teenistuse meeskond „Kobarkäkk“, linnarahva poolt lastelavastuse näitlejateks peetud hematoloogia-onkoloogia kliiniku meeskond „Vale pööre“, TikTok video filmimises kahtlustatud südamekliiniku meeskond „KAIN“, kurjadeks lindudeks kehastunud „Angry Birds“ ja mitmed teised elevust tekitanud kolleegid. Kõige innovaatilisemaks valis žürii radioloogiakliiniku meeskonna „Megabekerellid“.
Suur tänu kõikidele kliinikumi töötajatele, kes võtsid kolleegidega ühiselt aega, muutes augusti viimase esmaspäeva meeldejäävaks!
Kliinikumi Leht
Uued COVID-19 vaktsiinid
16. septembrist on võimalik Tartu Ülikooli Kliinikumi vaktsineerimispunktides vaktsineerida uute, kahe viiruse tüve eest kaitsvate COVID-19 vaktsiinidega.
Uued COVID-19 vastased Pfizer/BioNTech (Comirnaty) ja Moderna (Spikevax) vaktsiinid on kahevalentsed. „Esialgsel SARS-CoV-2 viirusel on tekkinud aja jooksul mitmed erinevad tüved – näiteks Alfa, Beeta, Gamma, Delta. Üks nendest on praegu laialdaselt leviv Omikroni viirusetüvi. Uus kahevalentne COVID-19 vaktsiin sisaldab nii esialgse viiruse kui ka Omikron tüve ogavalgu mRNA-d,“ selgitas Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistuse direktor dr Matti Maimets. Ta rõhutas, et uus kahevalentne vaktsiin annab kaitseks lisavõimaluse, ent endiselt on efektiivsed ka seni kasutusel olnud monovalentsed COVID-19 vaktsiinid.
Uusi COVID-19 Comirnaty ja Spikevax COVID-19 vaktsiine saab manustada tõhustusdoosidena ning esmane vaktsineerimiskuur toimub endiselt seni kasutusel olnud monovalentsete vaktsiinidega. Uute vaktsiinide manustamisel on aluseks riikliku immunoprofülaktika komisjoni soovitus. Kliinikumi vaktsineerimismeeskonna koordinaatori Tiina Tederi sõnul kuuluvad komisjoni hinnangul riskirühma kõik üle 60-aastased inimesed ja üle 12-aastased inimesed, kellel on mõne kroonilise haiguse tõttu suurem risk põdeda COVID-19 haigust raskelt, samuti hooldekodude elanikud ja töötajad ning tervishoiutöötajad. „Teist tõhustusdoosi soovitatakse pärast vähemalt kuue kuu möödumist viimasest doosist või COVID-19 haiguse põdemisest. Esimest tõhustusdoosi soovitatakse kõigile üle 18-aastastele inimestele ning 5-17-aastaste vanuserühmas soovitatakse tõhustusdoosi COVID-19 riskirühma kuuluvatele lastele ja noortele,“ tutvustas Teder.
Nii dr Matti Maimets kui Tiina Teder lisasid, et kliinikumi erialainimesed on jätkuvalt veendunud, et sügistalvele vastu minnes on väga oluline kaitsta 2. tõhustusdoosiga riskirühma kuuluvaid üle 60-aastaseid inimesi ja kaasuvate haigustega inimesi sõltumata vanusest. „Teame, et tõhustusdooside hõlmatus ei ole maakondade lõikes ülemäära suur. Enim on ühe tõhustusdoosiga kaitstud inimesi Hiiumaal – 52% elanikest, teiste maakondade puhul on ühe tõhustusdoosi teinud vaid 30–40% elanikest. Väikseim arv tõhustusdoose on tehtud Ida-Virumaal, vaid 28% elanikel,“ tõi Teder välja.
Nad avaldasid lootust, et võimalus valida tõhustusdoosiks ka kahevalentne COVID-19 vaktsiin suurendab riskirühma kuuluvate inimeste vaktsineeritust. „Oma vanavanemate ja teiste eakate kaitse ning ühiskonna avatus on sel viiruste perioodil suuresti inimeste enda kätes. Vaktsineerimine on jätkuvalt parim ja lihtsaim viis selleks,“ lausus dr Maimets.
Kliinikumi vaktsineerimispunktid ja infotelefon
Kliinikumi vaktsineerimismeeskond ootab kõiki soovijaid vaktsineerima juba tuttavates asukohtades – L. Puusepa 8 peamajas ning Kvartali kaubanduskeskuses. Vaktsineerimise vastuvõtuajad on broneerimiseks avatud üleriigilises digiregistratuuris, lisaks helistades vaktsineerimise etteregistreerimise telefonil 731 7200 esmaspäevast reedeni 8:00–16:00. Soovi korral saab vaktsineerida ka ilma registreerimata. Vaktsineerimine COVID-19 vastu on endiselt tasuta, detailsema info leiab kliinikumi kodulehelt.
Kliinikum on avanud ka elanikkonnale mõeldud vaktsineerimise infotelefoni 731 7200, mille eesmärk on pakkuda vaktsineerimisealast nõustamist ja informatsiooni nii kliinikumi patsientidele kui teistele huvilistele. Telefonile vastavad esmaspäevast reedeni kell 16:00–18:00 vaktsineerimismeeskonna õed.
Kliinikumi Leht
Baltikumi esimene stereo-elektroentsefalograafiline uuring patsiendi epilepsiat põhjustava ajupiirkonna tuvastamiseks
Tartu Ülikooli Kliinikumi närvikliinikus viidi läbi Eesti ja Baltimaade esimene stereo-elektroentsefalograafiline uuring (SEEG), mille eesmärk oli kaardistada epilepsiat põhjustav ajupiirkond selle kirurgiliseks eemaldamiseks.
Uuringu läbiviimiseks implanteeriti Tartu Ülikooli Kliinikumi neurokirurgi Artur Vetkase poolt patsiendi mõlemasse oimusagarasse 6 elektroodi, mis võimaldasid registreerida 38 erinevat punkti ajus. „Kuna patsient põeb ravile mittevastuvõtlikku epilepsiat, oli meie eesmärgiks ajusiseste signaalide registreerimise abil täpsustada eelnevate uuringutega püstitatud hüpoteesi epilepsiat põhjustava ajupiirkonna kohta,“ selgitas dr Vetkas.
Ravimeeskonda kuuluva kliinilise neurofüsioloogi Aleksei Rakitini sõnul registreeriti patsiendil järgneva nädala jooksul üle 50 epileptilise hoo. Protseduuril kogutud andmete põhjal oli võimalik täpsustatud epileptogeenne tsoon eemaldada kirurgiliselt, mis omakorda võimaldab seni ravimitele mittealluva epilepsia tõttu kannatanud patsiendil hoogudest vabaneda.
Selline aju stereo-elektroentsefalograafiline uuring on esimene Balti riikides. „Epilepsia kirurgia on maailmas viimastel kümnenditel kiiresti arenev eriala ning epilepsia kirurgiline ravi on kõige efektiivsem ravimeetod valitud epilepsiaga patsientidele. SEEG meetod on sobilik meetod aju süvastruktuuride kolletest algavate hoogude kaardistamisel,“ lisas neuroloogia kaasprofessor Sulev Haldre.
Neurokirurgia osakonna juhataja dr Jaan Eelmäe tõi välja, et Tartu Ülikooli Kliinikumis on praeguseks välja kujunenud Eesti juhtiv epilepsia kirurgia keskus, mille töös osalevad lisaks neurokirurgidele neuroloogid, kliinilised neurofüsioloogid, logopeedid. „Innovatiivne SEEG ehk sügavale ajukoesse elektroodide paigaldamine, Eesti esimene ärkvel patsiendile tehtud ajuoperatsioon koos kõnepiirkondade kaardistamise ja ajukasvaja eemaldamisega, aju funktsioonide kaardistamine erinevate meetoditega ajukollete eemaldamiseks invasiivselt ja radioloogiliselt – need on mõned näited epilepsia kirurgia keskuse tegevustest,“ loetles dr Eelmäe. Ta lisas, et neurokirurgia kaasaegsetesse standarditesse kuulub võimalikult vähe kirurgilist sekkumist, kiirem taastumine peale operatsiooni ja paremad kosmeetilised tulemused, tagades samal ajal patsientide maksimaalse turvalisuse ning järjepideva ravikvaliteedi.
Dr Aleksei Rakitin selgitas, et SEEG uuring ning patoloogilise aju osa kirurgiline eemaldamine sobib valitud ravimitele mitte-alluva epilepsiaga patsientide grupile. “Neid patsiente on vaja käsitleda kui potentsiaalseid epilepsia kirurgia kandidaate. Hinnanguliselt võiks Eestis olla kokku umbes 6000–7000 epilepsiaga patsienti, kellest kuni 1000 patsienti on potentsiaalsed epilepsia kirurgilise ravi kandidaadid. Kui uuring muutub regulaarseks, on võimalik taotleda ka selle teenuse lisamist haigekassa hinnakirja,” rääkis dr Rakitin.
Kliinikumi Leht
Kliinikum suunab uutesse teadus- ja arendusprojektidesse ligi miljon eurot
Tartu Ülikooli Kliinikumi arendusfond otsustas sel aastal rahastada uusi teadus- ja arendusprojekte enam kui 900 000 euro väärtuses. Lisaks rahastatakse kuni 50 000 euro ulatuses töötajate koolitustaotlusi – seda kõike eesmärgiga toetada teaduse jõudmist patsientideni.
„Arendusfondi eesmärk on edendada teadustulemuste rakendamist kliinilises meditsiinis, tehnoloogiliste ja digitaalsete arenduste väljatöötamist ning toetada innovaatiliste lahenduste katsetamist kliinikumis. Koolitustaotlustel on sügisel üks taotlusvoor veel ees, nii et kokku toetab kliinikum sel aastal teadus- ja arendustööd ligi miljoni euroga. See on Eesti tervishoiu arengu toetamiseks väga arvestatav summa, vaadates näiteks seda, et Eesti Teadusagentuuri personaalsete uurimistoetuste eelmise aasta taotlusvoorust eraldati tervishoiuteadustele kokku umbes 1,2 miljonit eurot,“ tõi kliinikumi juhatuse liige ning teadus- ja arendustegevusjuht professor Joel Starkopf välja.
Käesoleva aasta taotlusvoorust saavad toetust muuhulgas näiteks üle-eestilise elundisiirdamise infosüsteemi loomine (esimene etapp), laste insuldiriski geneetiliste riskitegurite väljaselgitamine, digitaalsel tehnoloogial põhinev migreeni ravikeskkond ning mitmed teised olulised arendusprojektid. Kokku rahastatakse 11 teadus-arendusprojekti, mis edendavad teadustulemuste rakendamist kliinilises meditsiinis ning aitavad kaasa patsientide heaolu tõstmisele.
2021. aasta projektidest on väga edukalt käivitunud südamehaigete taastusravi kaugteenusmudeli juurutamine. Südame-veresoonkonna haigused on juhtiv surmapõhjus Eestis ja mujal maailmas. „Kardiaalse suremuse ja korduvhaigestumuse vähendamisel on tähtis roll südamehaigete taastusravil, paraku on südamehaigete taastusravil osalejate hulk Eestis, sh Tartu Ülikooli Kliinikumis oluliselt madalam kui mujal Euroopa riikides. Eestis jõuab ambulatoorsele taastusravile vähem kui 10% seda vajavatest südamehaigetest. Selleks, et patsiendid jõuaksid taastusravile, on vajalik raviteekonnapõhine lähenemine, sh suunamine kardioloogia osakonnast, ja teenuse kättesaadavus taastusravis. Projekti raames on koondatud kogu vajaminev informatsioon patsientidele, kes vajavad südamehaigustest taastumiseks taastusravi. Seni kasutusel olnud 2–3 kuu pikkust taastusraviprogrammi on täiendatud ja täna on patsiendil võimalik taastusravil osaleda sõltumata oma füüsilisest asukohast. Esimesed patsiendid on südamehaigete taastusravi programmiga nüüdseks juba liitunud. Edasiseks kavandame teenuse pakkumist koostöös Eesti Tervisekassaga, mis teeks kliinikumi innovaatilise lahenduse kättesaadavaks ka teistele Eesti haiglatele,“ sõnas projekti koordinaator Gertu Sõerunurk spordimeditsiini ja taastusravi kliinikust. Nimetatud kaugteenuse mudeli vastu on juba huvi tuntud ka väljaspool Eestit.
Lisaks teadus- ja arendusprojektidele on kliinikumi missiooni – „Teadus patsiendi teenistuses“ – kandmisel oluline roll ka koolituslähetustel. Kevadisest arendusfondi taotlusvoorust rahastatakse kliinikumi töötajate osalemist erinevatel koolitustel ja konverentsidel kokku 21 000 euro ulatuses. Nii näiteks osaleb dr Pille-Riin Värk Ameerika Ühendriikides Philadelphia Lastehaiglas mitmekuisel väljaõppel lasteortopeedia erialal, sisekliiniku kolleegid planeerivad lähetust Helsingi Ülikooli Haiglasse maksasiirdamise järgse ravikompetentsi tõstmiseks. „Eelmistest taotlusvoorudest tuleb kindlasti esile tuua dr Artur Vetkase stažeerimist Torontos, mis on juba aidanud kaasa teadmussiirdele ning uute meetodite kasutusele võtmise neurokirurgias,“ tõi professor Starkopf esile.
Kliinikumi Leht
Androloogiakeskusest sai Meestekliinik
Androloogiakeskusest sai sel kevadel meestekliinik. Mis on selle muutuse taga?
Androloogide eestikeelse vastena on käibesse juurdunud meestearst ning ka keskuse nimena juba aastaid alternatiivselt kasutusel meestekliinik, mis on laiemale avalikkusele paremini mõistetav. Nüüd sai nime muutmine ka ametlikult vormistatud.
Meestearstidena oleme võtnud üheks tööpõhimõtteks vaadata androloogilisi haigusi alati inimese tervise kui terviku kontekstis ja üsna sageli on mitmed väga spetsiifilised mehe terviseprobleemid tugevalt seotud tervise ja tervisekäitumisega laiemalt, mis oli samuti üheks ajendiks. Androloogiakeskus oli pikka aega ka ainus keskuse nime kandev iseseisev kliinikumi struktuuriüksus teiste kliinikute kõrval, samas oleme ambulatoorse töö mahult kindlasti igati arvestatava mahuga kliinikumis, seega oli asjakohane muudatus läbi viia. Suurt suunamuutust sisulises tegevuses see kaasa ei too, küll aga mõtestab meie olemuse ja aitab kaasa ka kliiniku tutvustamistöös patsientidele.
Dr Pomm, saite hiljuti meestekliiniku juhiks. Milline on teie varasem seos meestekliinikuga?
Olen meestekliinikuga tööalaselt seotud tänaseks juba pea 15 aastat ja näinud kliiniku arengut ning laienemist. Tänu sellele olen väga hästi kursis meestekliiniku toimimispõhimõtetega ja seda nii kliinilise kui teadustöö kontekstis.
Mis on peamine, mida te juhina meestekliinikus arendada soovite?
Soovin, et meestekliinik oleks kaasaegse ülikoolihaigla parimaks näiteks, kus on hästitoimivas sümbioosis androloogiline terviseabi ja kliiniline teadustöö, mis on edukalt võrgustunud nii meie siduserialakeskustega Eestis, meeste tervise ja reproduktiivmeditsiini valdkonnas tegutsevate akadeemiliste institutsioonidega kui androloogia kompetentsikeskustega maailmas. Meie kliiniku suurimaks varaks on meie inimesed ja meie teadmised ning soovin hoida ja arendada avatud suhtumist, kaasavat juhtimist ning luua võimalusi enesearenguks ja -teostuseks nii kliinilise kui teadustöö kontekstis, väärtustades ka meie tugistruktuuride tööd.
Olulisimad eesmärgid viieks aastaks: olla meeste tervise, sh reproduktiivtervise, eestkõnelejaks ja juhtivaks kompetentsikeskuseks Eestis; tagada androloogilise meditsiiniabi areng ja kättesaadavus Eestis - Meestekliiniku keskuste tegevuse arendamine ja koostöövõrgustike tugevdamine; hoida ja arendada multidistiplinaarset töötajaskonda - androloogide-uroloogide, üldtervise spetsialistide, füsioterapeutide, seksuaalnõustajate ja vaimse tervise spetsialistide meeskonna hoidmine ja arendamine; rakendada Meestekliiniku kliiniku teaduspotentsiaali, toetades juba kogutud andmete publitseerimist ja tunnustades kliiniku teadustööpotentsiaaliga töötajaid.
Millised on peamised meeste tervise trendid?
Eesti tulevikuperspektiive seades võiksime meestena seada endale ambitsioonika eesmärgi „elada sajaga sajani“ ehk siis olgu tuleviku eestlastel sajandijagu tegusaid ja tervena elatud eluaastaid. Ilmselt on see inimkonna arengut ja praegusi trende vaadates siiski liialt optimistlik ja keskmiseks näitajaks ei sobi, küll aga on sümboolseks verstapostiks igati paslik.
Eesti mehe oodatav eluiga (2020. a andmete kohaselt) on 74 eluaastat, mis on oluliselt vähem võrreldes Põhjamaadega ja ka Eesti naistega. Teisalt on see Eesti meeste tervise olukorda peegeldav näitaja viimase 25 aasta jooksul kasvanud 14 aasta võrra. Hoolimata sellest, et senine positiivne muutus on üks kiireimatest Euroopas, jääme 4 aastat maha Euroopa meeste keskmisest. Viimase kümne aastaga on meeste oodatav eluiga pikenenud 6 aastat ja naistel 3,5 aastat. Selle tulemusel on vähenenud meeste ja naiste oodatava eluea vahe. Ka see on üks positiivse meeste tervisetrendi näitajatest, aga päris pikk tee on veel minna, et Eesti meeste oodatav eluiga oleks samaväärne naistega ning tõuseks ka tervena elatud aastate arv.
Mis on peamised meeste tervisemured, millega meestekliinik tegeleb?
Maarjamõisa meditsiinilinnaku III ehitusjärk on jõudmas lõpule
Tartu Ülikooli Kliinikumi maarjamõisa meditsiinilinnaku III ehitusjärgu esimene päev oli 2. september 2020. Kliinikumi Leht küsis taristu suurprojektide osakonna juhatajalt Toomas Kivastikult ja suurprojektide projektiinsenerilt Peep Pitsnerilt, kuidas nad vaatavad pea kaks aastat hiljem ehitusele tagasi.
Nii Toomas Kivastik kui Peep Pitsner on olnud seotud Maarjamõisa meditsiinilinnaku kõikide ehitusjärkudega. Mõlemad kinnitavad, et uute haiglakorpuste planeerimisel, projekteerimisel ja ehitamisel on suurimaks väljakutseks logistika. „On väljakutse planeerida nii uute majade liikumisteid, et need oleks loogilised, kasutajatele mugavad ning ladusate ühendustega. Paratamatult tuleb seejuures arvestada ka piiravate tingimustega, näiteks vanade hoonete oluliselt madalamatest korrustest tulenevate põrandate kõrguste erinevustega, samuti kandekonstruktsioonidest tingitud piirangutega avade tegemisel seintesse. Samasugune väljakutse on ehitada töötavas majas ning planeerida logistika nii, et kliinikumi põhitegevuse toimimine oleks tagatud ja häiritud nii vähe kui võimalik,“ sõnasid Kivastik ja Pitsner. Nad tõid välja, et III järgu ehitustöid said tunda peamaja pea kõik alad, lisaks L. Puusepa 6 maja tulenevalt tunneli ehitusest. „Oleme üsna kindlad, et see ehitusjärk on häirinud kliinikumi töötajaid ja patsiente enim. Samas on õnnestunud juba praeguseks ka kõik olulised logistilised ühendused ellu viia – näiteks naistekliiniku ühendus valmiva C-korpusega. Siinkohal tuleb öelda väga suur tänu kannatlikkuse ja mõistmise eest kõikidele osakondadele ning eriti erakorralise meditsiini osakonnale,“ lausus Peep Pitsner.
C-korpus – moodsaim ravikorpus
Maarjamõisa III ehitusjärgu käigus rajatakse uued M-korpus ning C-korpus. Toomas Kivastiku sõnul on palju räägitud uuest kuuekorruselisest lastehaiglast ehk M-korpusest, mille eesmärk on koondada lastega seotud ravitöö kliinikumi peamajja. „Vähem aga neljakorruselisest C-korpusest, mille ehitamiseks endine ravikorpus lammutati. C-korpust on nimetatud kõrvakliiniku majaks, ent lisaks J. Kuperjanovi tänavalt Maarjamõisa väljale kolivale kõrvakliinikule on rajatud uude hoonetiiba ka operatsiooniplokk. Operatsiooniplokis ravitakse päevakirurgia patsiente, statsionaarset ravi vajavaid patsiente, lisaks näo- ja lõualuukirurgia patsiente ning kõrvakliiniku ja stomatoloogia kliiniku voodifond on ühine. Sellele lisaks on C-korpuse moodsad ja avarad ruumid ka naistekliiniku perekeskuse päralt,“ kirjeldas Toomas Kivastik.
Sisenemine C-korpusesse jääb L. Puusepa tänava poolt ning samaks jäävad ka riidehoid ja registratuur. „III ehitusjärgu sisearhitektuuri lahendus jälgib mõlema kahe varasema etapi põhimõtteid. Nii näiteks lähtub mööblivalik, uksed, suunaviidad II ehitusjärgust, ent I ehitusejärgule sarnaselt on valitud mõlemale uuele majale oma tunnusvärvid. C-korpuse puhul on selleks meresinine ning M-korpuse puhul violetne. Sealjuures on mõlema korpuse jaoks koostöös kliinikumi töötajatega loodud spetsiaalselt kliinikumile disainitud inventar – näiteks palatite tualettide valamud,“ tutvustas projektiinsener Peep Pitsner.
Ajas muutuv patsiendikäsitlus kajastub ka uutes hoonetes. Tavapalatid on ühekohalised, osad valmidusega ka teise patsiendi majutamiseks, ning nende rajamisel on arvestatud ka lähedase haiglas viibimise mugavusega. Sealjuures on esimesena Eestis ka laste intensiivravi osakonnas üksikud palatid lapsele ja lapsevanemale.
Kõige kaasaegsemad lahendused on seatud eesmärgiks ka tehniliste süsteemide puhul. „C-korpusesse rajatakse Eesti moodsaim ladu-lift Kardex, mille funktsiooniks on tagada operatsiooniteenistuse steriilsete operatsioonivahendite ladustamine ja transport. Ladu-lift on automatiseeritud ning juhitav IT-süsteemi kaudu. Niisamuti oleme muutnud kontseptsiooni jäätmete korraldusel ning eesmärgiga lihtsustada osakondade tööd, võtame kasutusele uuesti prügišahtid – üks prügile ja teine mustale pesule, millega tegeleb edasi keskkonna ja puhastuse osakond,“ kirjeldas Pitsner ning lisas, et tsentraalne jäätmejaam, kuhu prügi jõuaks prügišahtidest vaakumtorustike abil, võiks olla üks tulevikusuund.
Uuendusi on veel mitmeid ning nii Toomas Kivastik kui Peep Pitsner kinnitavad, et avamisel saab tituleerida C-korpuse nii Eesti kui Põhjamaade moodsaimaks – kuni järgmine uus haigla selle koha omale võtab.
M-korpus ühendab laste ravi ja EMO
Palliatiivravi toetab patsienti elu keerulisematel aegadel
Tartu Ülikooli Kliinikumis alustas selle aasta märtsis tööd palliatiivravi osakond, kus lisaks statsionaarile saab tasapisi tuule tiibadesse ka ambulatoorne ja päevaravi. Statsionaari tegevus juba käib, kokku 22 voodikohal pakutakse nii palliatiiv- kui hospiitsravi.
Mis on palliatiivravi?
Palliatiivravi mõiste ajas muutunud. Varem nähti palliatiivravi kui sümptomaatilist ravi ainult haiguse finaalstaadiumis, kui kuratiivne ravi enam võimalik ei olnud. Eesmärgiks oli leevendada raske haige vaevusi, kergendada suremisprotsessi. Praegu käsitletakse seda osana patsiendi raviteekonnast. Haiguse süvenedes suureneb palliatiivravi osakaal võrdväärselt sellega, kuidas haiguse ravi võimalused ja vahendid ammenduvad.
Eesmärk on sama, patsienti toetada ja vaevusi vähendada, aga see algab juba varem, peaks toimuma tervishoiu igal tasemel ja juurde on toodud ka patsiendi lähedased, tema pere, sõbrad. Tegelikult võiks patsient saada nii hingelist, sotsiaalset, vaimset kui ka füüsilist toetust kohe pärast raske haiguse diagnoosi saamist.
Palliatiivravi ülesandeks on elukvaliteedi toetamine ja võimalusel parandamine patsientidel, kellel on raske haigus, mis takistab neil igapäevast toimimist ning kel varasemad rutiinsed tegevused muutuvad eneseületuslikuks ettevõtmiseks, milleks sageli jääb vajaka jõust ning energiast. Haigestumise tõttu ei jaksa nad käia tööl, võtta osa sotsiaalsetest sündmustest, kardavad olla perele koormaks. Lisanduda võib ka hirm tuleviku suhtes, teadmatus oodatava ees võib haige patsiendi elutahte ning tegutsemisjõu kustutada liiga varakult. Me saame natukenegi nende koormat kergendada, mõistes nende seisundit ja pakkudes õlekõrsi, et tänane argipäev pisut valguseküllasem näiks. Patsienti tuleb näha kui tervikut, võtame arvesse tema vajadusi ja võimalusel soove.
Palliatiivravi osakonnas on patsientide kõige sagedasem kaebus valu, mida tunnetatakse palju tugevamalt, kui sellele kaasub teisi sümptomeid nagu iiveldus, oksendamine, kõhukinnisus, väsimus, nõrkus, õhupuudustunne jne. Sümptomid võivad olla tingitud nii põhihaigusest kui selle ravist või hoopis kaasuvatest haigustest. Lisaks tugevdavad valu negatiivsed emotsioonid, nagu hirm, üksindustunne, teadmatus, lootusetus. Sellepärast räägime me totaalsest valust, milles on lisaks füüsilisele komponendile mitmed muud faktorid, millega tuleb samaaegselt tegelda.
Patsiendi vaevuste ja vajadustega tegelemine on meeskonnatöö ning nendest lähtuvalt tehakse valik, millised meeskonnaliikmed haigega tegelevad. Palliatiivravi meeskonda kuuluvad õde-koordinaator, arstid, õed, hooldustöötajad, hingehoidja, sotsiaaltöötaja ning vajadusel kaasatakse ka teiste erialade spetsialiste.
Osa palliatiivravi tööprotsessist on suhtlemine patsiendi lähedastega, kes sageli vajavad samuti sotsiaalset ja hingelist tuge. Pakume vajadusel lähedastele nõustamist, kus kaardistame patsiendi ja lähedaste vajadused, püüame leida ühised eesmärgid ja võimalused, kuidas neid ellu viia.
Mis on hospiitsravi?
Kliinikumi ämmaemandate koduvisiidid saavad hoogu juurde
Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku ämmaemandate sünnitusjärgne koduvisiidi teenus on korraldatud unikaalselt kogu Eestis. Koduvisiit määratakse kõigile Tartu linna emadele ja peredele juba enne kliinikumi sünnitusosakonnast väljakirjutamist. See tähendab, et ämmaemand teeb koduvisiidi vastsündinu ja vanemate juurde esimese nädala jooksul pärast sünnitust, vajadusel korrates visiiti lapse teisel elunädalal.
„Koduvisiidi eesmärk on ema ja lapse toetamine kodustes ja igapäevastes tingimustes, lisaks jälgida lapse arengut, üldseisundit, tema magamise ja toitumise rütmi ning kaaluiivet. Sama oluline ema üldise seisundi ja sünnitusest taastumise jälgimine ja vaimse tervise, kohenemise ja tugivõrgustiku märkamine,“ selgitas ülemämmaemand Pille Teesalu.
Selleks, et koduvisiitide planeerimine ja logistika sujuks ladusalt, on alates augustist kliinikumi ämmaemandate päralt kaks Kureautot. „Et paljudes kultuurides seostub kurg lapseootusega, on ka meie ämmaemandate transpordivahendi nimeks Kureauto. Kuna kliinikumi ämmaemandate teenused on tagatud ka Tartu tervisekeskusele ja Maarjamõisa tervisekeskusele, on koduvisiitide arv suurenenud märkimisväärselt. Päevas tehakse keskmiselt kaksteist visiiti, kestusega keskmiselt poolteist tundi, mistõttu on oluline, et logistika toimiks veatult. Seni on lisaks Tartule ja selle lähiümbrusele olnud ämmaemandate kaugeimad sihtkohad Rõngu ja Tabivere,“ kirjeldas ülemämmaemand.
Koduvisiite viib läbi selleks eraldi spetsialiseerunud meeskond. Lisaks sellele, et emad on teenuse hästi vastu võtnud ja positiivset tagasisidet andnud, vähendavad ämmaemandate visiidid ka kliinikumi sünnistusosakonna ning perearstikeskuse koormust.
Kliinikumi Leht
Info
- Ämmaemand teeb sünnitusjärgse koduvisiidi nädala jooksul pärast sünnitust kõikidele Tartu linna ja selle lähiümbruse naistele ja nende vastsündinutele
- Vajadusel korratakse visiiti sünnitusjärgsel teisel nädalal
- Koduvisiit registreeritakse kõikidele Tartus elavatele patsientidele otse sünnitusjärgses osakonnast haiglast lahkumise päeval
- Sünnitusjärgse koduvisiidi teenust osutavad ämmaemandad Cätlyn Ereline, Karmen Suss, Älis Riga, Kärt Hüdsi ja Marrit Kanna
- Koduvisiidi eesmärk on toetada ema ja vastsündinu sünnitusjärgset kohanemist uue olukorraga, ema taastumist sünnitusest ning anda soovitusi vastsündinu eest hoolitsemiseks ja rinnaga toitmise edenemiseks. Vajadusel planeerib ämmaemand lisavisiidi aja või vastuvõtu nõustamiseks
- Linnakodanikud tunnevad beebi juurde teel oleva ämmaemanda Kureauto järgi
Prof Joel Starkopf: teine tõhustusdoos eakatele on vajalik, selle tegemisega peab alustama kohe
Kliinikumi kriisimeeskond arutas järgmisi samme tulenevalt kiirelt kasvavast COVID-19 levikust ja haiglaravi vajadusest. Ühe lahendusena nähakse immuunsuse taastamist teise tõhustusdoosiga.
Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liikme prof Joel Starkopfi sõnul teeb olukord murelikuks. „Sarnaselt kahele eelmisele aastale kasvab COVID-19 levik ja haigestumus suve teises pooles. Kliinikumis viibivate COVID-19 patsientide arv ei ole veel sundinud meid tavapärast ravitöö korraldust muutma, kuid oleme sellele väga lähedal,“ rääkis prof Starkopf. Professor toob välja, et nii nagu ka mujal Eestis, on umbes pooltel patsientidel COVID-19 haigus kaasuvana ehk lisaks oma põhihaigusele. „Märkasime seda muutust juba eelmisel aastal ning usume, et siin omab mõju elanikkonna vaktsineeritus, mis võimaldab põdeda haigust kergemalt. Samas on COVID-19 põhihaigusena jätkuvalt väga raske haigus ning seda ennekõike vaktsineerimata ning riskirühma kuuluvatele inimestele,“ lausus prof Starkopf.
Ta kinnitab, et riskirühma kuuluvad, esiteks üle 60-aastased inimesed, ning teiseks, kaasuvate haigustega inimesed sõltumata vanusest. „Teame ju kõik, et uue laine tulekuga on ennekõike ohustatud eakad inimesed. Eestis on tõhustusdoosi saanud vaid 56% üle 80 aastastest inimestest. 70–79 aastaste vanuserühmas on osakaal 63%, 60–69 vanusrühmas 54%. See tähendab, et märkimisväärne arv riskirühma kuulujaid ei ole veel parimal viisil kaitstud. Kliinikumi erialainimeste seisukoht on, et teine tõhustusdoos eakatele on väga vajalik ja põhjendatud ning nende tegemisega peab alustama kohe, mitte ootama sügise saabumist,“ rõhutas professor.
Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistuse direktor Matti Maimets täiendas öeldut: „Teadusuuringutest ilmneb, et vaktsineerimine ja haiguse läbipõdemine annavad kaitse 3–6 kuuks. Seejärel, pärast läbipõdemist või vaktsineerimist, on vajalik teha uus vaktsiinidoos. Vaktsineerimine vähendab nakatumist ja haigestumist küll lühiajaliselt, kuni 6 kuud, kuid hoiab ära raske haiguse ja surmajuhtumid märksa pikema aja vältel. Kõikide inimeste vaktsineerimine teise tõhustusdoosiga pidurdab epideemia arengut nii palju, et muu plaaniline haiglaravi saab toimuda tõrgeteta. Lisaks vähendab see oluliselt raske haigestumise ehk haiglasse sattumise ja intensiivravi vajaduse tõenäosust,“ selgitas dr Maimets. Ta toonitas, et endiselt on oluline mõista ka kogukondlikku vastutust: „Peame kaitsema esmalt oma vanavanemaid ja teisi eakaid, sealjuures erilise tähelepanu all peavad olema hooldekodude elanikud, ning ka iseend ja teisi lähedasi. Vaktsineerimine on jätkuvalt parim ja lihtsaim viis minna sügisele vastu ning anda oma panus, et tagada piisav immuunsus COVID-19 vastu ja hoida ühiskond avatuna,“ sõnas dr Maimets.
Kliinikumi vaktsineerimise infotelefon
Kliinikumi vaktsineerimismeeskonna koordinaator Tiina Teder ütles, et vaktsineerimismeeskond ootab kõiki soovijaid vaktsineerima alates 1. augustist 2022 juba tuttavates asukohtades – L. Puusepa 8 peamajas ning Kvartali kaubanduskeskuses. „Vaktsineerimise vastuvõtuajad on broneerimiseks avatud üleriigilises digiregistratuuris juba praegu, lisaks helistades vaktsineerimise etteregistreerimise telefonil 731 7200 esmaspäevast reedeni 8:00–16:00 ning augustist on võimalik vaktsineerimine ka mugavalt ette registreerimata. 1. augustist on elanikkonnale avatud ka infotelefon 731 7200, mille eesmärk on pakkuda vaktsineerimisealast nõustamist ja informatsiooni nii kliinikumi patsientidele kui teistele huvilistele. Telefonile vastavad esmaspäevast reedeni kell 16:00–18:00 vaktsineerimismeeskonna õed,“ tutvustas Tiina Teder.
Vaktsineerimine COVID-19 vastu on endiselt tasuta.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi preemia pälvis dr Natan-Toomas Aro
Tartu Ülikooli Kliinikumi elutöö preemia laureaat on dr Natan-Toomas Aro, kes on olnud laste kaasasündinud südamerikete kirurgilise ravi teerajajaks Eestis.
Kliinikumi preemia komisjoni esimehe, Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuhi dr Andres Kotsari sõnul ei piirdu dr Natan-Toomas Aro pädevus ja tegevus kaasasündinud südamerikete kirurgilise raviga. „Tegemist on kõige laiema haardega südamekirurgiga Eestis läbi aegade, kes valdab praktiliselt kõiki ajaloolisi ja tänapäevaseid kirurgilisi meetodeid nii omandatud kui kaasasündinud südamerikete kirurgias. Lisaks eriala eesvedamisele Eestis, on dr Aro seisnud ka rahvusvahelise koostöö eest, mille tulemusel on kliinikumil kaasasündinud südamerikete ravi osas hea koostöö Helsingi lastehaiglaga, aga ka teiste riikide kolleegidega,“ tutvustas dr Kotsar.
Dr Aro on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1976. aastal ning töötanud kirurgina aastast 1977 Tartu Maarjamõisa Haigla ja Tartu Ülikooli Kliinikumi kardiokirurgia osakonnas, olles ka aastatel 2004–2012 kliinikumi kardiokirurgia osakonna juhataja. Seega täitub dr Arol 2022. aasta sügisel 45 aastat, mil ta on töötanud kardiokirurgia osakonnas ning olnud laste kaasasündinud südamerikete kirurgilise ravi teerajajaks Eestis. Ta on kõrgelt hinnatud oma väga hea kirurgilise tehnika poolest – töö kvaliteedi näitajaks on ligi kaks tuhat elule tagasi võidetud väikest last ja vähemalt teist samapalju opereeritud täiskasvanut.
Dr Natan-Toomas Aro sõnul on kliinikumi preemia tema jaoks suur tunnustus. „Laste südamekirurgia olnud kõige huvitavam ja raskem, kuid samas ka kõige helgem osa erialasest tööst. On ju hea näha aastaid tagasi opereeritud last, kes on tervena suureks kasvanud. Kuna kardiokirurgia on meeskonnatöö, siis meenutan tänutundes kõiki oma endisi õpetajaid ja töökaaslasi. Eriti aga tänan oma praeguseid kolleege,“ sõnas dr Aro.
Dr Aro spetsialiteet on arstitee algusest olnud laste kaasasündinud südamerikete kirurgiline ravi ning kardiokirurgia erialani jõudis ta prof Albert Kliimani erisoovil. Kui 1989. aastani osales ta operatsioonidel peamiselt prof Kliimani assistendina, siis pärast professori ootamatut lahkumist jäi dr Aro kanda kuni 2016. aastani kõigi kaasasündinud südamerikete operatsioonide läbiviimine. Ta on oma töö tulemusel avardanud ühe väikseima ja äärmiselt keeruka eriala keeruliste rikete operatsioonide kirurgilise ravi diapasooni Eestis. Tehtud töö on heaks aluseks edasisele kaasasündinud südamerikete käsitlusele kliinikumi kaasasündinud südamerikete kompetentsikeskuses.
Kliinikumi preemia anti üle 10. juunil Tartu Ülikooli Kliinikumi arvamuslõunal.
Kliinikumi Leht
Ajakirja Eesti Arst parima teaduspublikatsiooni preemia pälvisid kaks artiklit
Kliinikum premeerib iga-aastaselt parimat ajakirjas Eesti Arst ilmunud artiklit. Kandidaate preemiale võivad esitada kõik ajakirja Eesti Arst lugejad ja toimetus. Preemia määrab kliinikumi juhatus ajakirja Eesti Arst toimetuskolleegiumi ettepanekul. 2022. aastal läks teaduspublikatsiooni preemia jagamisele kahe artikli vahel.
Esimene artikkel kandis pealkirja „Põhja-Eesti Regionaalhaigla rindkerekasvajate andmekogu: rindkerekasvajate diagnostika ja ravi arengusuundumused 2015.–2019. aastal“, mille autoriteks Ann Valter, Karin Ojala, Diana Saranova, Darja Altuhhova, Regina Rooneem, Tõnu Vanakesa, Kersti Oselin.
Dr Ann Valter: 2014. aastal võttis dr Neeme Tõnisson ühendust dr Kersti Oseliniga ning kutsus osalema Eesti Teadusfondi poolt rahastatud uuringus levinud kopsu adenokartsinoomiga patsientidel. PERH-is puudus ülevaade, kui palju on uuringusse sobivaid patsiente, kuidas nende patsientideni jõuda ja uuringusse kutsuda. Sellest koostööst sai alguse rindkerekasvajate andmekogu, kuhu 2015. aastast alates dr Kersti Oselini juhtimisel sisestatakse kõik PERH-i torakaalonkoloogia konsiiliumis käsitletud haigusjuhud eesmärgiga saada ülevaade rindkerekasvajaga patsientide diagnostikast ja raviotsusest.
Kopsuvähk on üks sagedamini diagnoositud pahaloomuline kasvaja ning peamine kasvajaga seotud surmapõhjus. 60–65% Eestis diagnoositud kopsuvähi juhtudest ravitakse PERH-is. Antud artikli eesmärk oli anda ülevaade PERH-i rindkerekasvajate andmekogu 5 aasta andmetest ning nende aastate jooksul toimunud arengust kopsuvähi diagnostikas (radioloogias, patoloogias) ja ravis (kirurgilises, kiiritus- ja süsteemravis).
5 aasta jooksul suurenes nende patsientide osakaal, kelle raviotsus tehti multidistsiplinaarses konsiiliumis, eelkõige paranes kirurgiliselt ravitavate haigete arutelu. Kiiritusravi saavate patsientide arv kasvas, mille peamiseks põhjuseks on 2017. aastal kasutusele võetud täppiskiiritusravimeetod. 15-20% esmastest haigetest jäi parimale toetavale ravile. Samuti on toimunud mitmeid uuendusi rindkerekasvajate diagnostikas ja ravis alates kopsukoe märgistamisest ja prediktiivsete markerite määramisest kuni ühe pordiga torakoskoopia, stereotaktilise täppiskiiritusravi ja immuunravi kasutusele võtmiseni.
Autorid tänavad ajakirja Eesti Arst toimetuskolleegiumit ja Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatust antud tunnustuse eest!
Teine artikkel kandis pealkirja „Antibiootikumide kasutamine ja antimikroobne resistentsus COVID-19- pandeemia ajajärgul“, autoriteks Ülar Allas, Kaidi Telling, Tanel Tenson.
Ülar Allas: Ehkki COVID-19 on viirushaigus, leidub tõendeid, et hospitaliseeritud COVID-19-patsientidele on sageli määratud empiiriline ja ebavajalik antibiootikumikuur. Sellel on mitmeid põhjuseid. Esiteks sarnanevad haiglasse saabunud COVID-19-patsientide sümptomid bakteriaalse kopsupõletiku sümptomitega. Teiseks nõuab COVID-19-testide tulemuste laekumine aega, mistõttu arstidele jääb ravi üle otsustamiseks vähe aega. Kolmandaks eeldavad meedikud, et lisaks viirusinfektsioonile kannatab patsient ka sekundaarsete bakteriaalsete infektsioonide all. Samas näitavad andmed, et COVID-19-patsientide seas esineb sekundaarinfektsioone harva. Tarbetu antibiootikumravi võib soodustada üleilmset antimikroobse resistentsuse levikut.
Suur osa tarbitud antibiootikumidest satub kanalisatsiooni, sest organism metaboliseerib neist vaid väikese osa. Reovee puhastamisel kasutatav tehnoloogia ei võimalda ravimijääke täielikult kõrvaldada ja seetõttu jõuavad antibiootikumide bioaktiivsed vormid keskkonda. Ühtlasi pakub reovesi antimikroobse resistentsuse levikuks väga soodsaid tingimusi. ÜRO hiljutine hinnang näitas, et antimikroobsest resistentsusest tingitud haigused põhjustavad aastas umbes 700 000 surmajuhtumit ja ilma meetmeid rakendamata võib 2050. aastaks ulatuda hukkunute arv 10 miljonini aastas. Antibiootikumide ebavajaliku kasutamise vähendamiseks ja antimikroobse resistentsuse leviku ohjeldamiseks tuleb COVID-19-patsientide ravis lähtuda antibiootikumide vastutustundliku kasutamise põhimõtetest.
Kliinikumi Leht
Neinar Seli stipendiumi laureaadid on professor Katrin Õunap ja dr Sander Pajusalu
Neinar Seli poolt Tartu Kultuurkapitali juurde asutatud meditsiini valdkonna alakapitali eesmärk on panustada Eesti meditsiini edendamisse ja Tartu Ülikooli Kliinikumi teadustöö taseme tõstmisesse. Stipendiumit antakse välja kahes kategoorias: viimase kalendriaasta ja viimase viie aasta jooksul enim teadusartikleid publitseerinud autorile, kes on märkinud oma töökohaks Tartu Ülikooli Kliinikumi.
Viimase viie aasta (2017–2021) teaduspublikatsioonide eest pälvis Neinar Seli stipendiumi professor Katrin Õunap. Professor Katrin Õunap töötab Tartu Ülikooli Kliinikumi geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku kliinilise geneetika osakonnas ning on olnud senise kliinilise geneetika keskuse juhatajaks. Professor Õunap on ka üks kliinikumi harvikhaiguste kompetentsikeskuse loojatest.
Prof Katrin Õunap: Ma olen väga tänulik mulle määratud preemia eest. Igaüks võib endale esitada küsimuse, kuidas leida motivatsiooni igapäevases kliinilises töös ka teadustööks. Mind isiklikult on motiveerinud esiteks suur soov aidata inimesi, kes on minu poole pöördunud haruldase haiguse kahtlusega. Teiseks aga suur huvi uurida inimese kehas toimuvaid protsesse ja avastada uusi haigusi. Olen töötanud üle 30 aasta pärilike haiguste valdkonnas, kus on peaaegu võimatu hakkama saada ja areneda, kui ei tunne huvi uute avastuste vastu. Ka olen olnud ümbritsetud toredatest kolleegidest ja oma õpilastest, kes omakorda on mind julgustanud ja motiveerinud. Iseäranis noorte kolleegide ja doktorantide inspireerivad mõttekäigud ning ideed on aidanud ikka ja taas uusi kokkuvõtteid kirjutama. Ka on juba aastate jooksul kogunenud mitmeid erinevaid rahvusvahelisi kontakte, tänu millele on oluliselt suurenenud ka rahvusvaheliste koostööartiklite kirjutamine.
Teise stipendiumi, mis antakse välja viimase kalendriaasta ehk 2021. aasta teaduspublikatsioonide eest, pälvib sama eriala esindaja, dr Sander Pajusalu, kes on sel aastal asutatud Tartu Ülikooli Kliinikumi geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku juht.
Dr Sander Pajusalu: Kliinilise geneetika eriala valikul oli minu jaoks üks suurimaid tegureid just tihe seotus teadustööga. Mind on innustanud meie paljud kliinilise geneetika alased uuringud, patsientide kaasamine ja eriliselt just teadustöö tulemuste tagasisidestamine patsiendile ning tulemuste kohene rakendamine kliinilises töös. Seda kultuuri, kus teadustöö ja kliiniline töö on orgaaniliselt lõimitud, on arendanud, eest vedanud ja mulle edasi andnud minu juhendaja prof Katrin Õunap, kellele olen siiralt tänulik nagu ka oma teisele doktoritöö juhendajale kaasprof Tiia Reimandile ja paljudele teistele kolleegidele ja kaasautoritele. Olen ka tänulik oma järeldoktorantuuri juhendajale Yale’i ülikoolist prof Monkol Lek’ilt, kellelt õppisin peale paljude muude aspektide ka seda, et teaduse põhiliseks edasiviijaks on just teadlase sisemine motivatsioon ja õhin!
Kliinikumi Leht
Kliinikumi arvamuslõunal arutleti ülikoolihaigla eripära üle
10. juunil toimus Tartu Ülikooli Kliinikumi arvamuslõuna, kuhu olid palutud erinevad Eesti tervishoiueksperdid, et üheskoos arutada, millist ülikoolihaiglat Eesti vajab. Ühtlasi anti arvamuslõunal üle kliinikumi elutöö preemia, Neinar Seli stipendiumid enim teaduartikleid publitseerinud kliinikumi töötajatele ning preemia parimatele teadusartiklitele ajakirjas Eesti Arst.
Arvamuslõuna külalisesinejateks olid Helsingi ülikooli haigla ülemarst ja juhtkonna liige, neuroloogiaprofessor Atte Meretoja ning Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi kaasprofessor Taavi Tillmann. Ettekannetes peatuti kõnelejate teadmistel ja kogemustel, mis eristab, millist rolli ja vastutust omab ülikoolihaigla staatus tervishoius ja selle arendamises, aga ka ühiskonnas laiemalt.
Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liige professor Joel Starkopf tundis heameelt kohtumisel valitsenud koostööd rõhutava õhkkonna üle. „Kliinikum on Eesti suurim haigla, milles on esindatud kõik meditsiini erialad, samuti ka ennetus ja erijuhud, nagu näiteks elundisiirdamine. Ravitöö-alane koostöö nii Eesti kui teiste haiglatega, aga ka teadus- ja õppetöö on võtmetegurid, mis hoiavad meid arengus,“ rääkis prof Starkopf.
Arvamuslõunal pälvis Kliinikumi preemia dr Natan-Toomas Aro, Neinar Seli stipendiumid omistati viimasel kalendriaastal enim publitseerinud geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku juhile dr Sander Pajusalule ning viimasel viiel aastal enim publitseerinud professor Katrin Õunapile. Ajakirja Eesti Arst parima teadusartikli preemia läks jagamisele kahe artikli vahel – preemiad võtsid vastu dr Anna Valter ja Ülar Allas.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi uue lastehaigla kunstiteoste ideekonkursi võitis „Tireli-tareli-tiit“
Tartu Ülikooli Kliinikumi Maarjamõisa III ehitusjärgu kunstiteoste ideekonkursi võitis disainistuudio Unt / Tammik koos illustraator Marju Tammikuga, kelle ideekavandi järgi tekib uude lastehaigla seintele võlumaailm, mille uksed avavad võlusõnad „Tireli-tareli-tiit, seiklus algab siit“.
Idee ühe autori, kunstnik Eva Undi sõnul peeti kunstilahenduse loomisel silmas, et lapsed on alati lapsed, on nad siis haiged või terved. „Nad tahavad mängida, joosta, seigelda ja lõbutseda. Isegi kui see füüsiliselt alati võimalik pole, siis vähemalt oma peas. Fantaasiamaailmas on kõik võimalik,“ kirjeldas kunstnik. Nii ongi Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku seintel kujutatud salapärane maailm, mis on oma kuppelmaastiku ja jõgedega pisut Lõuna-Eesti moodi. „Seal seiklevad tegelased, kes ärgitavad haigla noori patsiente ning nende vanemaid mõtlema lugusid seintel toimuva üle. Valged seinad on nagu raamat, kus on olemas illustratsioonid, aga jutt tuleb endal mõelda. Mida vahvam seiklus, seda õnnelikum lõpplahendus,“ sõnas Unt.
Kliinikumi lastekliiniku juhi prof Vallo Tillmanni sõnul kõnetas teda töö läbimõeldus ja värvid. „Kunstniku poolt joonistatud olukorrad jätsid võimaluse ise juurde mõelda, mida üks või teine kujutatud olukord võiks tähendada. Samuti oli värvilahendus väga õnnestunud: lihtsad, mitte väga intensiivsed toonid, mis kokkuvõttes mõjuvad rahustavalt. Tore oli samuti asjaolu, et lastekliiniku erinevate osakondade esindajate eelistused ühtisid – töö nimega „Tireli-tareli-tiit“,“ lausus prof Tillmann.
Kunstnike Marju Tammiku, Eva Undi ja Margus Tammiku pakutud lahendus leidis üksmeelse heakskiidu nii kliinikumi esindajate kui ka teiste žüriiliikmete poolt. Žürii liikme Peeter Talvistu sõnul muutis „Tireli-tareli-tiidu“ nauditavaks kavandite mängulisus ja vabadus. „Ühtpidi on originaalse käekirjaga tehtud joonistustes peidus mõnusa kiiksuga lood, teisalt aga on neis nii visuaalset kui narratiivset õhku, mis paneb väikesed ja suured vaatajad kaasa elama ning ise lugusid jutustama. Kavandid võimaldavad lihtsalt edasist laiendamist nii visuaalis kui väljaspool seinapindu ning ei muutu ka sisekujunduse üle domineerivaks,“ lausus Talvistu.
Kliinikumi uus lastehaigla ja Tireli-tareli-tiit, seiklus algab siit“ on väikeste patsientide päralt 2023. aasta esimeses pooles – et otsida üheskoos vastuseid küsimustele: Kes sõi siili kirsid ära? Kuhu kaob hiigeljänes igal neljapäeva õhtul? Kuhu on peidetud varandus ja kes selle viimaks üles leiab? Miks sõprus alati võidab? Kuidas ka kõige keerulisemas olukorras leidub alati nutikas väljapääs?.
Kunstiteoste ideekonkursi žüriisse kuulusid uue lastehaigla sisearhitekt Maarja Varkki, Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu esindajana Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi direktor Kai Lobjakas; Eesti Kunstnike Liidu juhatuse poolt määratud kunstikriitik, ajaloolane ja kuraator Peeter Talvistu; Eesti Kunstnike Liidu juhatuse poolt määratud Jaanus Kivaste ehk kunstnik Kiwa ning kliinikumi taristu suurprojektide osakonna juhataja Toomas Kivastik.
Kliinikumi Leht
Kliinikumis tehti esmakordselt Balti riikides südame mitraalklapi veresoonekaudne serv-servaga plastika
7. juunil paigaldati Tartu Ülikooli Kliinikumis kahe südamekliiniku patsiendi südamesse veresoonekaudne seade MitraClip. Seadme eesmärgiks on vähendada vere haiguslikku tagasivoolu südame vasaku vatsakese ja koja vahelisel klapil ning ravida sellest tingitud südamepuudulikkuse sümptomeid ning vähendada seeläbi haiglasse sattumise riski ja suremust.
Protseduuri viisid läbi kardioloogid dr Alar Irs ja dr Kerli Lindlaan ning anestesioloog dr Susanna Kaljurand koos angiograafia ja anestesioloogia osakonna õdedega. Meeskonda kuulusid ka dr Toomas Hermlin, kes on kliinikumi angiograafiaosakonna juhataja ja kateetrikaudse südameklappide ravimise suurima kogemusega arst Eestis ning interventsionaalkardioloog dr Jacob Odenstedt Sahlgrenska Ülikoolihaiglast (Göteborg, Rootsi).
Dr Alar Irs selgitas, et südames on neli klappi, mis tagavad vere voolu õige suunas. „Mitraalklapp paikneb südame vasaku koja ja vatsakese vahel ning tema ülesandeks on takistada vere tagasivoolu koja suunas. Klapi töö võib olla häiritud, kui klapp ise on haigusest kahjustunud või kui südameõõnte mõõtmed on oluliselt suurenenud. Kui häire on tõsine ja vere haigusliku tagasivoolu maht suur, tekivad patsiendil südamepuudulikkuse sümptomid – õhupuudustunne, koormustaluvuse langus,“ rääkis dr Irs.
Mitraalklapi puudulikkuse ravivõimalused sõltuvad patsiendi seisundist – kui võimalik, tehakse avatud südamelõikus ning klappi kas korrigeeritakse või paigaldatakse klapiprotees. „Kliinikumi kardiokirurgia osakonnas on kirurgilise ravi tulemused klapirikke puhul suurepärased, ent paljude patsientide puhul on lõikuse risk kõrge ea või kaasuvate tõbede tõttu liiga suur. Samuti ei ole kirurgilisest ravist näidatud kasu juhul, kui vere tagasivool klapil on tingitud südameõõnte laienemisest ning ravimitega ravimisele vaatamata püsivad südamepuudulikkusest tingitud kaebused. Sellisel juhul võib olla võimalik klapihõlmade lähendamine veresoone kaudu paigaldatava klambriga,“ selgitas kardioloog Irs.
Dr Toomas Hermlini sõnul on mitraalklapi plastika täienduseks struktuursete südamehaiguste üha laienevatele väheinvasiivsetele ravivõimalustele. „Paigaldasime kliinikumis esimese veresoonekaudse kopsuarteri klapi proteesi juba 2013. aastal ning alates 2014. aastast on sel meetodil tehtud üha suuremas mahus aordiklapi proteesimisi. Näeme selgelt, et avatud südamelõikuste kõrval on aina suurem kaal invasiivkardioloogilistel meetoditel,“ lausus dr Hermlin.
Mitraalklapi kateetrikaudne serv-servaga plastika MitraClip seadmega tehakse üldanesteesias. „Seade on väike metallist, tekstiiliga kaetud klamber, mis viiakse spetsiaalse sondiga läbi reieveeni südameni ning läbi südamekodade vaheseina mitraalklapini. Ultraheli ja röntgeni kontrolli all püütakse klapihõlmad klambri vahele ja lähendatakse, et vere tagasivoolu vähendada. Vajadusel saab paigaldada mitu klambrit. Protseduur nõuab üsna suure meeskonna arstide ja õdede väga head koostööd. Kui protseduur on edukas, vähenevad ajapikku südamepuudulikkuse sümptomid ja tõenäosus südamepuudulikkuse ägenemise tõttu haiglasse sattuda,“ rääkis dr Kerli Lindlaan südamekliinikust.
Mitraalklapi kateetrikaudne serv-servaga plastika oli esmakordne Eestis ning Baltikumis. Meetod on Euroopa Kardioloogide Seltsi ja Euroopa Kardiotorakaalkirurgide Assotsiatsiooni ühises südameklappide haiguste ravijuhendis soovitatud alternatiivina kirurgilisele ravile, kui lõikuse risk on kõrge või kui mitraalklapi puudulikkus on tingitud südameõõnte mõõtmete suurenemisest. „Maailmas on sel viisil ravitud juba üle 150 tuhande patsiendi. Et 2021. aastast kuulub meetod ka Eesti Haigekassa raviteenuste hinnakirja, on see nüüd Eesti patsientidele kättesaadav Tartu Ülikooli Kliinikumis.
Kliinikumi Leht
Kliinikumis kohtusid Eesti haiglate patsientide nõukojad
20. mail kohtusid Tartu Ülikooli Kliinikumis Eesti haiglate juurde asutatud patsientide nõukojad, et ühiselt arutada nõukodade väljundeid tervishoiuteenuste arendamisel nii haigla kui riigi tasandil.
Eestis on patsientide nõukojad asutatud viie haigla juurde – Tartu Ülikooli Kliinikum, Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Kuressaare Haigla, Pärnu Haigla ja Viljandi Haigla. Kohtumisel osalesid ka teiste haiglate esindajad, kes on huvitatud patsientide nõukodade käekäigust ja sisenditest: Ida-Tallinna Keskhaigla, Tallinna Lastehaigla, Ida-Viru Keskhaigla, Põlva Haigla, Valga Haigla ja Järvamaa Haigla. Patsientide nõukodade haiglate juurde loomise eesmärgiks on olnud patsientide esindajate kogemuste, arvamuste ja ettepanekute kaudu panustada tervishoiuteenuste arendamisse ja inimesekesksemaks muutmisele.
Kliinikumi õenduse ja patsiendikogemuse juhi Ilona Pastaruse sõnul on tervishoius patsientide ja lähedaste kaasamine aina suurema kaaluga. „Kohtumisel tõdesid nii patsiendid kui ka haiglate esindajad, et haiglates, kus patsientide nõukojad on loodud, on selline koostöö oma kanna juba kindlalt kinnitanud. Patsiendid näevad ja kogevad muutusi ning haiglate esindajad on tänulikud operatiivse tagasiside ning ettepanekute eest,“ rääkis Ilona Pastarus.
Patsientide nõukojad töötavad vabatahtlikkuse alusel ning igas haiglas on ka töötajad, kes abistavad nõukodasid töökorralduse osas ning vahendavad informatsiooni haigla juhtide, töötajate ja nõukoja vahel. „Nõukoja liikmete aktiivne osalemine praktiliste ettepanekute tegemisel mõjutab ka kõiki teisi patsiente, luues parema tervishoiuteenuse kogemuse,“ sõnas õenduse ja patsiendikogemuse juht.
Kohtumisel osalenud Eesti Haigekassa juhatuse liige Maivi Parv tõi välja, et ka riigi tasandil kaasatakse patsientide kogemusi ja tulevikuvaateid tervishoiuteenuste planeerimisel. „Haigekassa suureks prioriteediks lisaks ravikindlustatutele teenuste kättesaadavuse tagamisel ja tasustamisel on haiguste ennetamine. Patsientide esinduste sihipärane ja süsteemne osalus nii ennetustegevuste planeerimisel kui ka raviasutuste tegevuse patsiendikesksemaks muutmisel väga oluline. Senine patsientide nõukodade loomine ja sisse töötamine annab alust arvata, et üheks tulevikusuunaks on sarnaste nõukogude loomine ka teiste Eesti haiglate juurde,“ kirjeldas Maivi Parv.
Kohtumisel tõdeti, et teemad, kus kõik patsientide nõukojad on oma haiglates pidanud kaasa rääkima, on haiglasiseste liikumis- ja logistikaküsimused, informatsiooni kättesaadavus ja arusaadavus nii majajuhtidel, viitadel kui ka kodulehtedel, teemadeks on olnud ka teenuste kättesaadavus ja registreerimisega seotud kitsaskohad.
Lähimate aastate prioriteetideks on patsientide nõukodade laiem tutvustamine nii avalikkusele kui ka tervishoiutöötajatele. „Head patsiendikogemust ja turvalist ning sõbralikku haiglakeskkonda saame arendada ainult igakülgses koostöös ja partnerluses,“ jäi patsientide nõukodade kohtumiselt kõlama.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi õenduspreemia pälvis Külli Uibo, ämmaemanduspreemia Aili Piir
4. mail korraldas Tartu Ülikooli Kliinikum õdedele ja ämmaemandatele pühendatud sündmuse „Räägime inimestest“, kus muuhulgas jagati välja ka erinevad tunnustused.
Silmapaistva tegevuse eest õenduse valdkonnas tunnustati spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku ülemõde Külli Uibot. Teda iseloomustatakse kui pühendunud liidrit ja tasakaalustatud otsuste kujundajat, kellele on iseloomulik rahulikul moel korda saata suuri tegusid. Kolleegide sõnul on ta alati valmis uutes ettevõtmistes kaasa lööma, uusi asju algatama ning lisaks need ka ellu viima.
Pandeemia-aastate keerukusele vaatamata on Külli Uibo väsimatult tegelenud kliinikumi palliatiivravikeskuse avamise ja arendamisega, statsionaarse ja koduse hospiitsravi kättesaadavuse parandamisega, koduõendusteenuse laiendamisega, vähihaigete koduse toetusraviga, samuti laste ja täiskasvanute toitmisravi meeskondadega.
Vaatamata suurtele tööalastele väljakutsetele on ülemõde jäänud oma veendumustele kindlaks, on julgelt aus ja kõikidele tegemistele läheneb täie vastutuse ning pühendumisega. Talle on omane jagada oma lahkust, kaastunnet, väsimatut energiat ja rõõmsat meelt nii kolleegide kui ka patsientidega.
Külli Uibo tark ja rahulik olek ning süsteemne mõtlemine viisid ta läinud aastal kliinikumi esindajana ka Põlva haigla nõukokku. Õendusjuhtide meeskonnas on Külli alati olnud arvestatav liider ja tasakaalustatud otsuste kujundaja.
Silmapaistva tegevuse eest ämmaemanduse valdkonnas pälvis tunnustuse ämmaemand Aili Piir, kes on naistekliinikus töötanud 49 aastat. Sügav austus naiste suhtes ja usk nende jõusse on temast teinud hinnatud ja armastatud abilise. Naised on kirjutanud: „Tänu temale sai mulle osaks suurepärane sünnituskogemus, tütre saabumine siia ilma oli igati turvaline ja pehme. Imeline inimene! Paremat ämmaemandat ei oska ette kujutadagi.“
Kolleegide sõnul on Aili täitnud sellise kolleegi ja õpetaja rolli, kes on osanud oma headuse ja hoolivuse, tugevuse, konkreetsuse, kindluse ja tagasihoidlikkusega kõiki hoida.
Aili Piir on ise öelnud, et ta ei kujuta ette, et võiks teha muud tööd. „See töö on olnud mu elu, mida olen alati nautinud. Südantsoojendav on teadmine, et sinuga ollakse rahul. Seda enam, et rahulolijaid on mitu – hea, et olen suutnud aidata ja toetada ema tema jaoks tõeliselt raskel pingutusel. Hea, et laps on oma sündimisega hästi toime tulnud. Hea, et isa on olnud tubli toetaja. Lapse sünd on nii püha toiming, et see toob sageli pisara silma ka kogenud ämmaemandal.“
Kliinikumi Leht
Enim patsientide tänu pälvisid dr Pille Soplepmann ja dr Taavi Põdramägi
Kliinikumile laekub tagasisidesüsteemi kaudu nii tänuavaldusi, ettepanekuid kui ka kaebusi. 2021. aastal laekus tänuavaldusi kokku 608. Patsientide poolt enim tänu pälvisid dr Pille Soplepmann naistekliinikust ning dr Taavi Põdramägi kirurgiakliinikust, seda nii tulemusliku ravitöö kui ka meeldiva ja mõistva suhtlemise eest.
Patsiendid dr Pille Soplepmannist:
- Hea dr Pille Soplepmann! Tahtsin Teid tänada kogu oma südamepõhjast, et tundsite muret, võtsite vaevaks edasi uurida ja mind eriarsti juurde saata. Veel tahaksin ma, et edastaksite minupoolse tänu ka osakonna personalile, kes nendel päevadel minuga tegelesid. Imetlen, kuidas kõik teevad oma tööd südamega – pigem natuke rohkem, kui vähem. Iga patsient on eriline, mitte lihtsalt järjekordne töö.
- Dr Pille Soplepmann tegi mulle günekoloogilise operatsiooni, mis väga hästi õnnestus. Minu poolt südamlik tänu dr Pille Soplepmannile, kes on väga hea spetsialist, ja kellel jagub südamlikkust ning abivalmidust suheldes patsiendiga.
- Olin oktoobri lõpus naistekiiniku patsient ja ma tahan tänada kõiki tublisid töötajaid, kellega ma sel ajal kokku puutusin. Nendest kõige-kõige-kõigem on aga dr Pille Soplepmann. Tema tegi minu heaks palju rohkem, kui oli tema otsene kohus. Tänu talle saan jälle vabalt istuda ja astuda. Nüüd ja praegu, mitte mitu kuud hiljem. See on suur asi.
Dr Pille Soplepmann kommentaar: Hommik lillekimbu ja tänukirjaga oli suur üllatus, mis tegi südame tõeliselt soojaks. Mis saab arstina olla suurem rõõm, kui Sinu patsientide paranemine ja tänu. Ma olen valinud imelise eriala – sünnitusabi ja günekoloogia. Meie töös domineerivad rõõmsad ja õnnelikud hetked. Me saame enamasti tunnistada patsiendi haigusest tervenenuks, me oleme uue elu sünni juures. Me ei karda hoolida ja näidata emotsioone.
Minu kindlus ja tugi on minu kolleegid naistekliinikust. Tänane patsientide tänu kuulub kindlasti ka neile, eriti günekoloogia osakonna õdedele ja hooldajatele, sest me teeme oma tööd koos. Me paneme patsiendi uskuma, et kõik, kes on tema ümber, tahavad teda aidata, et meie otsuseid saab usaldada. Olen õnnelik, et saan alati helistada headele spetsialistidele-kolleegidele teistest kliinikutest, et ükski patsiendi mure ei jääks lahenduseta. Patsient on minu jaoks olnud alati eeskätt inimene, mitte teenusesaajast klient või diagnoos.
Me kõik teame, et arst on meditsiinis ekspert. Patsient on oma elu ekspert. Tore, kui sellest koostööst tekib teineteisemõistmine ja sünergia. Minu kreedoks on olnud professionaalsed teadmised ja oskused, samas usalduse loomine, inimlikkus, kuulamisoskus, patsiendi soovide arvestamine. See kõik aitab patsiendi paranemisprotsessi kiirendada ja sujuvamaks muuta.
Kui kõik see paneb patsiendi silmad särama ja äratab soovi arsti kallistada, siis see ongi see, mida ma oma töös armastan.
Patsiendid dr Taavi Põdramäest
- Tänan osakonna kõiki töötajaid – õdesid, hooldajaid, põetajaid. Eriti tänan kirurge dr Taavi Põdramägi ja dr Margus Kivisilda minu eduka paranemise eest operatsioonist taastumisel. Tänan ka 1. intensiivravi osakonna töötajaid. Te olete kõik väga imelised inimesed!
- Tänan kõiki kes mind lahke sõna ja heatahtliku pilguga toetasid ega lasknud mul musta auku kukkuda. Siired tänud dr Taavi Põdramägi, õed ja põetajad.
- Avaldan tänu kogu osakonnale ja eriti dr Taavi Põdramäele, lahke ja sõbraliku vastuvõtu ja operatsiooni läbiviimise eest.
- Soovin suuresti tänada osakonna personali. Erilist tänu soovin dr Taavi Põdramäele. Olen tänulik tema oskustele ning professionaalsusele. Tänan kõiki osakonna õdesid.
Dr Taavi Põdramägi kommentaar: Selline tunnustus patsientidelt noorele arstile oli ootamatu ja meeldiv üllatus. See on tegelikult tunnustus kogu kirurgilisele ja günekoloogilise onkoloogia osakonnale. Isiklikult tänan enda vahetuid kolleege, osakonna õdesid ja põetajaid, keemia- ja kiiritusraviarste, anestesiolooge, intensiivraviarste, operatsiooniõdesid, radiolooge ja patolooge kelle usalduse ja toeta ei oleks võimalik seda tööd teha.
Onkoloogina töötades on kõige olulisem patsiendiga suhtlemine. Tuleb olla aus, tähelepanelik ja põhjalik. Mida rohkem patsient teab, mida suurem kaasatus, seda edukamalt kulgeb võitlus vähiga.
Ei vahetaks kirurgilist vähiravi mitte ühegi teise eriala vastu.
Kliinikumi Leht
Parimateks praktikajuhendajateks valiti Signe Padar ja Merlin Burov
Tartu Tervishoiu Kõrgkool viib enda tudengite seas igal kevadel läbi küsitluse, et selgitada välja ja tunnustada parimaid praktikajuhendajad Tartu Ülikooli Kliinikumis. Sel aastal nimetasid õppurid parimateks praktikajuhendajateks Signe Padari ja Merlin Burovi.
Signe Padar töötab õena kirurgiakliiniku veresoontekirurgia osakonnas ning tudengid on tema kohta öelnud nii:
- Juhendaja seletas alati, mida ja mille jaoks vaja on ning tekitas sooja tunde praktika keskkonnas olles.
- Juhendaja oli väga hoolas ja südamega oma töö juures.
- Väga professionaalne, põhjalik ja praktikandiga arvestav juhendaja, kes lõi kohe alguses praktika jaoks meeldiva ja usaldusliku õhkkonna.
- Juhendaja jagas meeleldi oma teadmisi ja lasi praktikandil toimetada omas sobivas rütmis.
- Juhendaja oli praktikandi jaoks alati olemas.
Signe Padar: Minu tegevus juhendajana on suuresti töiste kogemuste jagamine, õppurite aktiivne kaasamine osakonna tegemistesse. See pole keeruline, kuni ollakse avatud uutele kogemustele ja võimalusele end proovile panna. Tegelikkuses kujuneb ju praktika vältel tudengitest arvestatav tööjõud. Eriti kui personali hulgas tuleb ette kadusid kasvõi haigestumiste näol. Aitäh panustamast! Minu eriline tunnustus kuulub küpsemas eas õppuritele, kel jagub julgust ja ettevõtlikkust omandada täiesti uus eriala. Ja seda kõike töö- ja pereelu kõrvalt. Nad kasutavad endale antud aega hästi, tulemuslikult. On nakatavaks eeskujuks, kuis väljuda mugavustsoonist.
Uute juhendamisteni, olete oodatud!
Merlin Burov töötab füsioterapeudina lastekliiniku laste ja noorukite arenduse ja taastusravi keskuses. Tudengid iseloomustasid teda kui:
- Ülimalt pühendunud füsioterapeut ja praktikajuhendaja.
- Oma praktikakogemuse jooksul on Merlin olnud üks parimaid juhendajaid.
- Ta on väga toetav ja julgustav, samas piisavalt nõudlik.
- Füsioterapeudina suurepärane eeskuju.
Merlin Burov: Olen äärmiselt rõõmus sellise tunnustuse üle. Tudengite juhendamine on alati puhas rõõm. Nende õppimistahe ning motivatsioon on kõrge ning olen püüdnud neid õpetada ja juhendada alati nii, nagu soovisin seda ise üliõpilasena.
Kliinikumi Leht
Parimad arst-õppejõud on dr Teele Paltsar ja dr Innar Tõru
Meditsiiniteaduste valdkonna üliõpilaskogu (MVÜK) valib igal kevadel parimaid õppejõude nende seast, kes juhendavad tudengeid kliinikumis. Seekord pälvis parima hambaarst-õppejõu tunnustuse hambaarstitudengite poolt dr Teele Paltsar ning arstitudengid nimetasid parimaks arst-õppejõuks dr Innar Tõru.
Dr Teele Paltsar töötab stomatoloogia kliinikus arst-õppejõuna restauratiivse hambaravi erialal. Tudengid on hinnanud temas seda, et dr Paltsar on huvitatud tudengi õppeprotsessist ning oskab huvitavalt ja kaasahaaravalt õpetada. „Ta on alati heatahtlik, energiline, tähelepanelik. Näha on, et soovib oma teadmisi edasi anda ning teeb seda väga põhjalikult. Ta õpetab hoolivalt ja on väga tudengi sõbralik õppejõud ning ei mõista iial kohut. Samuti alati julgeb temalt nõu küsida ning vajadusel paneb ta ka ise käe külge, näitab häid ravivõtteid ning on väga toetava suhtumisega. Ta on õppejõud, kes paneb pingutama, kuid samas sa alati ootad tema praktikumi, sest tead, et õhkkond on hea ja õpid selles praktikumis palju. Väga toetav ja vastutulelik õppejõud,“ ütlesid hambaarstitudengid.
Dr Teele Paltsar, kommentaar: Õppetöö ja tudengite juhendamine on tore vaheldus igapäevasele ravitööle. Selline tunnustus näitab, et olen õigel teel. Aitäh, teile, tulevased noored kolleegid!
Dr Innar Tõru töötab psühhiaatriakliinikus vanemarst-õppejõuna psühhiaatria erialal. Arstitudengid on nimetanud dr Tõru nii erialaringi juhendajana kui ka õppejõuna täiesti asendamatuks. „Õppejõuna on ta väga toetav ja mõistlik ning kerib raske aine lahti nagu lõngakera, kordab pidevalt olulisi asju nii, et väga olulised primaarsed teadmised kinnituksid. Tal on pikk kliiniline kogemus ja rohked teadmised oma valdkonnas, mida ta suurepäraselt ja kaasahaaravalt edasi suudab anda. Lisaks on dr Tõru ülimalt heasüdamlik inimene, kelle juuresolekul tunnevad tudengid end võrdväärsete ja väärtuslike kolleegidena. Ringijuhendajana on ta väga lugupidav, abivalmis ja avatud muutustele. Tudengid on öelnud: "Kui Innar on olemas, siis see tähendab, et maailmas on asjad kõik hästi!” Aitäh-aitäh-aitäh ning suur kummardus!“ tänasid tudengid.
Dr Innar Tõru, kommentaar: Dr Innar Tõru, kommentaar: „Se non é vero, é ben trovato“. Isegi kui vaid osa sellest on tõsi, kõlab see päris kenasti ja täidab hinge rõõmu ja tänutundega. Meeldiv üllatus. Ja igal juhul ühine saavutus. Sütitada saab ju vaid süttivat materjali ja ka muud süttimiseks vajalikud tingimused peavad olema täidetud.
Ilma avatud meelega, teadmishimuliste, innustunud ja aktiivselt kaasa löövate tudengiteta õpetamise-õppimise imet ei sünni. Ka ei tööta ükski õppejõud üksi. Üksikust eristuvalt meeldiva mulje tekkimiseks peab kogu kontekst seda toetama, ainest tervikuna peab jääma meeldiv üldmulje. Seda ilma pühendunud, oma tööd hästi tegevate kolleegideta ei saavuta. Seega, suur tänu austava tunnustuse eest ning „Aitäh-aitäh-aitäh ning suur kummardus!“ kõigile, tänu kellele õnnestunud õpetamise-õppimise ime sündida sai – tudengitele, kolleegidele, patsientidele, Alma Mater’ile, kliinikumile!
Vähiravi kliinikumis vastab Euroopa kõrgeimale kvaliteedistandardile
Tartu Ülikooli Kliinikumi vähikeskust tunnustati OECI akrediteeringuga, mis on kõrgeim tunnustus kliinikumi vähiravile, ennetustegevusele, diagnostikale ning teadus- ja õppetööle.
Euroopa Vähikeskuste Organisatsiooni (Organisation of European Cancer Institutes, OECI) eesmärk on tagada parima võimaliku vähiravi pakkumine läbi ühtsete üle-euroopaliste kvaliteedinõuete rakendamise, hõlmates valdkondi ennetustegevusest vähidiagnostika ja -ravini, patsiendikogemust, teadustöö integreeritust kliinilisse praktikasse ning koolitustegevust. Ambitsioonika eesmärgi saavutamiseks on välja töötatud vähikeskuste välise akrediteerimise programm.
„Kliinikum on esimene Euroopa Vähikeskuste Organisatsiooni poolt akrediteeritud haigla Eestis. See on kõrgeim tunnustus ja kvaliteedimärk vähiravile, ennetustegevusele, diagnostikale ning teadus- ja õppetööle kliinikumis,“ ütles Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuht dr Andres Kotsar.
Kliinikumi vähikeskuse direktori dr Lenne-Triin Kõrgvee sõnul on akrediteerimisprotsessi läbimine parim võimalus saada kõikehõlmav ülevaade vähivaldkonna hetkeseisust keskuses, enda võrdlemiseks teiste Euroopa haiglatega ning väga detailse Euroopa tipptasemest lähtuva arengukava koostamiseks. „Akrediteerimisprotsessi tulemusena oleme saanud kinnituse, et meie tegevus on kooskõlas Euroopa vähiravi parimate standarditega ehk siis kliinikumis patsientidele pakutav vähiravi on võrreldav teiste Euroopa tippkeskustega,“ rääkis dr Kõrgvee.
Esimest korda akrediteeriti Tartu Ülikooli Kliinikum OECI poolt 2015. aastal. „Tol korral saadud tagasiside sisaldas lisaks suurele tunnustusele kitsaskohtade esile toomist, mille arendamine oli kõrge tähtsusega ja meile kohustuslik parima vähiravi tagamiseks. Korduva akrediteerimise ajaks oli OECI soovituste alusel loodud näiteks vähikeskus kui erialadeülene struktuuriüksus, mille eesmärgiks on siduda vähiravi erinevad etapid ühtseks tervikuks ning tagada vastavus riiklikele ja rahvusvahelistele kvaliteedistandarditele. Märkimisväärselt on arendatud vähiravi osutamist toetavaid IT-süsteeme, samuti suurendatud kliiniliste uuringute mahtu ning koostööd ülikooliga ja teiste haiglatega nii Eestis kui Euroopas,“ tutvustas vähikeskuse direktor. Dr Kõrgvee tundis heameelt, et akrediteerimisprotsessi käigus pälvisid eraldi tunnustuse kliinikumi vähivaldkonna motiveeritud ja tipptasemel spetsialistid, diagnostikaüksused, ennetusprogrammid, kliiniliste uuringute keskus ning aktiivne ja kaasatud patsientide nõukoda. Samuti rõhutati eraldi kliinikumi kui Eesti ainukese ülikoolihaigla olulist rolli järelkasvu koolitamisel ning vähivaldkonna arendus- ja teadustegevuse eestvedamisel, ning ainukese vereloome tüvirakkude siirdamise keskusena Eestis.
Hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhi dr Kristiina Ojamaa sõnul on vähki haigestumine tõusuteel kogu maailmas ja nii ka Eestis. Kui aastal 2000 haigestus Eestis vähki ligikaudu 6000 inimest aastas, siis käesolevaks ajaks on see arv tõusnud ligikaudu 9000 uue haigusjuhuni aastas. „Tervise Arengu Instituudi prognooside kohaselt on haigusjuhtude arv aastaks 2030 tõusnud koguni 11 000ni. Põhjustena on välja toodud nii elanikkonna vananemist kui ka elustiiliga seotud muutusi. Hinnanguliselt ligi 40% vähkidest on ennetatavad, muutes elustiili ja harjumusi, osaledes skriiningprogrammides ning vaktsineerides teatud vähki põhjustavate viiruste vastu nagu näiteks HPV, B-viirushepatiit. Lisaks on väga olulisel kohal vähi võimalikult varajane avastamine, kuna varases staadiumis avastatud pahaloomuline kasvaja on alati paremini ravitav. Sama oluline on diagnostika ja ravi alustamine kokku lepitud ajaliste kriteeriumide jooksul, kuna vähk on aegkriitiline haigus,“ kirjeldas dr Ojamaa.
Ta kinnitas, et mitmed eelmainitud teemad vajavad tähelepanu ja lahendusi ka Eestis. „Olen kindel, et süsteemne väline hindamine ning Euroopa kvaliteedistandarditest lähtuv arendustegevus aitavad kaasa murekohtade kiiremale lahendusele. Akrediteerimisprotsessi läbimise kõige olulisemad eesmärgid ongi kahtluseta aidata kaasa iga ennetatava vähi ennetamisele ning pakkuda parimat ravi ja patsiendikogemust igale vähipatsiendile kliinikumis,“ sõnas dr Ojamaa.
OECI on Euroopa vähikeskusi ühendav organisatsioon, mille eesmärk on luua platvorm koostööks ning parimatel teadmistel ja praktikatel põhineva akrediteerimisprogrammi kaudu tagada, et kõikidel Euroopa vähidiagnoosiga inimestel oleks võrdsed võimalused saada parimat võimalikku vähiravi. OECI võrgustikku kuulub 108 liiget, kellest 44 on läbinud ka organisatsiooni poolt pakutava hindamisprotsessi. Lähiriikides on OECI akrediteering neljal Soome, ühel Norra, kahel Rootsi ning ühel Leedu vähikeskusel.
Kliinikumi Leht
Patsiendikogemuse uuringu tulemused aitavad kavandada inimeste ootustele vastavaid raviteekondi
Kliinikum viis märtsis-aprillis koostöös Rakendusliku Antropoloogia Keskusega läbi patsiendi raviteekonna tervikkogemuse uuringu. Uuring keskendus patsienditeekonna erinevatele etappidele ning aitas välja tuua inimeste jaoks kõige olulisemad teemad.
Kliinikumi juhatuse liikme, õenduse ja patsiendikogemuse juhi Ilona Pastaruse sõnul oli üheks uuringu läbiviimise ajendiks kliinikumi arengukavas sõnastatud patsiendisõbralikkuse eesmärk. „Selleks, et olla Eesti kõige patsiendisõbralikum haigla, vajame patsientide ja nende lähedaste vahetuid kogemusi tervishoiuteenustega, samuti mõistmist, milline on patsiendisõbralik haigla patsiendi vaates,“ ütles Ilona Pastarus.
Uuringusse olid kaasatud nii ambulatoorsel kui ka statsionaarsel ravil viibivad patsiendid. „Lisaks ankeetküsitlustele toimusid paikvaatlused kliinikumi L. Puusepa 8 ja L. Puusepa 1a hoonetes, samuti viidi patsientide ja nende saatjatega läbi lühi- ja süvaintervjuusid ning patsientidel paluti täita kogemuspäevikuid,“ tutvustas õenduse ja patsiendikogemuse juht.
Kliinikumi patsientide seas läbi viidud kvalitatiivne kogemusuuring oli Eesti haiglates esmakordne. „Raviprotsessi efektiivsemaks muutmiseks, mis tagab ka patsiendisõbralikkuse, on vaja analüüsida hetkeolukorda ehk inimeste kogemusi ja ootusi haigla suhtes. Hetkeolukorra kaardistamine oli vajalik, et seada, planeerida ja samm-sammult ellu viia inimesekesksusest lähtuvaid muutusi. Rakendusliku Antropoloogia Keskuse uuringu tulemusena mõistab kliinikum paremini oma patsiente ning nende raviteenuse tervikkogemust. See aitab määrata fookust ja leida uusi suundi ning seada väiksemaid eesmärke, et olla Eesti kõige patsiendisõbralikum haigla,“ selgitas antropoloog Karina Vabson Rakendusliku Antropoloogia Keskusest.
Raviteekonnal kaardistati patsientide mõtted ja kogemused kliinikumi ruumilisest keskkonnast tervikuna – haiglasse saabumine, seal orienteerumine ja ootamine, lastele ja erivajadustega inimestele mõeldud lahendused. Ühtlasi küsiti inimsuhete ja kommunikatsiooni kohta, pidades silmas külastuseelset kommunikatsiooni, vastuvõtul jagatavat infot ja suhtlust, tervishoiuteenuse järgset või visiitide vahelist kommunikatsiooni. Statsionaarsel ravil viibivate patsientide kaudu kaardistati lisaks haiglas osutatavale ravile igapäevaseid ja inimlikke detaile – hoolimine, uni, toit, enesehoolitsus, vaba aeg ja liikumisvõimalused ning haiglast lahkumine.
„Kokkuvõtvalt ja üldistavalt selgus patsiendikogemuse uuringu intervjuudest, et kõige enam sõltub patsientide ravikogemus suhtlusest arsti ja teiste tervishoiutöötajatega. Hea ja siiras suhtlus ning emotsionaalne tugi on inimestele olulisem kui füüsiline keskkond,“ vahendas Karina Vabson. Kuigi uuring tõi välja, et haigla füüsiline keskkond ei ole nii tähtis võrreldes ravi kvaliteedi ning ka näiteks haigla personali suhtlusstiili ja selgitusvõimega, mõjutab keskkond siiski oluliselt patsientide kogemust diagnoosi saamise, protseduuride ja ravi vältel. Patsientide hinnangul on nad kliinikumi füüsilise keskkonnaga rahul. „Haiglaravil viibivate patsientide puhul on oluline silmas pidada, et neile tulevad kasuks seosed tavapärase eluga, mida saab luua une, toitumise, enese eest hoolitsemise ja teiste harjumuspäraste tegevustega. Patsiendid vajavad kindlust, et nende tunnete ja vajaduste eest hoolitsetakse ning igasse inimesse suhtutakse kui isiksusse,“ lausus samuti uuringumeeskonda kuulunud antropoloog Helleka Koppel.
Ilona Pastarus selgitas, et uuringu tulemusel on patsientide kogemused ja ootused paremini teadvustatud, mis võimaldab igapäevases haiglatöös neid teadmisi ka rakendada. Näiteks selge meeldetuletussüsteem koos juhistega nii ravi eel kui järel, broneerimisvõimaluste laiendamine, maja- ja parkimisinfo täiendamine, külastusinfo korrastamine, ootealade patsiendisõbralikumaks muutmine pidades silmas ka väikesi patsiente ning erivajadusega inimesi, toidu-, liikumis- ja vaba aja veetmise võimaluste avardamine. „Teame, et patsiendid on rahul kliinikumis pakutava kvaliteetse ravi ning töötajate professionaalsusega. Nüüd on meil võimalus erialasele pädevusele lisada senisest konkreetsem patsiendisõbralikkuse mõõde, et patsiendid tunneksid end kliinikumis turvaliselt, hoitult, inimlikult,“ ütles Pastarus.
Kliinikum tänab kõiki patsiente, kes olid valmis oma kogemust jagama ja uuringus osalema.
Kliinikumi Leht
Uuring näitas isoleeritud reieluupöörlite murruga patsientide kõrget suremust
Tartu Ülikooli Kliinikumi teadlaste osalusel läbiviidud uuring näitas, et isoleeritud reieluupöörlite murruga patsientide suremus kasvab märgatavalt ning on kolme aasta pärast kuni 46%. Uuringus võrreldi reieluu kaela ja pöörleid läbivate murdudega ja isoleeritud reieluupöörlite murruga patsientide suremust ning ravi ning leiti, et pikaajalises võrdluses on patsientide suremus sarnane.
Reieluupöörlite isoleeritud murdudel on mitmeid sarnasusi traditsiooniliste puusapiirkonna murdudega – nad mõjutavad sama anatoomilist piirkonda, eakamatel patsientidel on tihti osteoporoos ning tihti on tegemist väikese energiaga traumaga. Hoolimata sarnasustest käsitletakse neid murde erinevalt ning isoleeritud reieluupöörlite murdudega patsientide suremust ei ole varasemalt analüüsitud.
Uuringu käigus analüüsiti Eesti Haigekassa andmeid üle 50-aastaste reieluu kaela ja pöörleid läbivate murdudega ja isoleeritud reieluupöörlite murruga patsientide demograafilisi näitajaid, murrule eelnevate aastate ravinäitajaid, akuutravi ja järelravi murrule järgneva aasta jooksul. Peamine võrdluse alus oli patsientide suremus kuni kolme aasta jooksul peale murdu.
Võrdlus näitas, et traditsiooniliselt ravitakse isoleeritud reieluupöörlite murruga patsiente harva operatiivselt, nende aktiivravis viibimine on märgatavalt lühem ning ka järelravi said need patsiendid märgatavalt harvem kui reieluu kaela ja pöörleid läbiva murruga patsiendid, tihti puudus järelravi täielikult. Harva mõõdeti ka isoleeritud reieluupöörlite murruga patsientide luutihedust.
Reieluu ülemise otsa murde seostatakse kõrgenenud suremuse riskiga. Analüüs näitas sama kõrget pikaajalise suremuse määra ka isoleeritud reieluupöörlite murruga patsientidele, olles aasta möödudes 28%, kahe aasta möödudes 38% ja kolme aasta võrdluses 46% neist patsientidest. Tulemused viitavad vajadusele parandada isoleeritud reieluupöörlite murruga patsientide käsitlust, sest murru tekke põhjuseks on tavaliselt seesama hapruse sündroom, mis viib ka teiste reieluu ülemise otsa murdude tekkele.
„Artikkel põhineb füsioterapeut Pärt Prommiku kaitstud doktoritöö jaoks kogutud ja analüüsitud Eesti haigekassa andmete (2009–2017) teisesel analüüsil. Oluline aspekt on, et artikkel oli soovitusena lugeda Ameerika ortopeedide akadeemia (AAOS American Academy of Orthopaedic Surgeons) liikmetele 02.05. 2022 kui „Today’s Top Story“. Sain ka hea vastukaja ühelt oma Rootsi kolleegilt, kes rõhutas ka, et seda tüüpi patsiendid jäävad sageli vajaliku tähelepanuta ja tänas hea analüüsi eest,“ sõnas uuringu üks autoritest, professor Aare Märtson uuringu olulisust kommenteerides.
Allikas: Prommik, P., Tootsi, K., Veske, K. et al. Isolated greater trochanter fracture may impose a comparable risk on older patients’ survival as a conventional hip fracture: a population-wide cohort study. BMC Musculoskelet Disord 23, 394 (2022). https://doi.org/10.1186/s12891-022-05336-3
Liina Raju
Kliinikumi ja Tartu ülikooli ühiselt loodud patsiendiohutuse koolitus on avatud kõigile soovijatele
Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Tartu Ülikooli koostöös on valminud „Patsiendiohutuse baaskoolitus“, mis on mõeldud nii kliinikumi kui ka kõikide teiste haiglate töötajatele. Uus patsiendiohutuse koolitus võimaldab võtta haiglates kasutusele ühtlustatud käsitluse.
Tartu Ülikooli Kliinikumi õenduse ja patsiendikogemusi juhi Ilona Pastaruse sõnul on patsiendiohutuse tagamine kõikjal maailmas ühest küljest tervishoiutöötajate igapäevase töö osa, ent samas ka suureks väljakutseks. „Me kõik soovime kindlustunnet, et meie tervisemurede korral osutatav abi on kvaliteetne ja ohutu. Patsiendiohutuse teemaliste koolitustega soovime tagada, et kliinikumi töötajatel on kaasaegsed teadmised patsiendiohutusest ning seeläbi oskus ohte ennetada ja kahju tekkimist patsiendile vältida,“ tutvustas baaskoolituse loomise vajadust Ilona Pastarus.
Patsiendiohutusealane koostöö Tartu Ülikooliga on andnud võimaluse ühendada tõenduspõhised ning kaasaegseimad teadmised ülikooli poolt ning teiselt poolt kliinikumi aastatepikkuse kogemuse patsiendiohutusjuhtumite monitoorimisel, registreerimisel ja lahenduste ning tegevuskavade väljatöötamisel.
Tartu Ülikooli patsiendiohutuse uurimise projektijuhi, sisehaiguste kaasprofessori Kaja Põlluste sõnul on Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonnast tänu rahvusvahelisele koostööle PATSAFE projekti raames kujunemas keskus, kuhu on koondunud Eesti parimad teadmised ja oskused patsiendiohutuse teadus- ja arendustöö ning koolituse valdkonnas. „Ka valdkonna lähiaastate patsiendiohutuse teadus- ja arendustegevuse strateegias on tervishoiutöötajate koolitusel oluline roll. Koostöö kliinikumiga töötajate patsiendiohutuse koolituse väljatöötamisel on selle strateegia üks esimesi väljundeid, millega ülikool saab anda oma panuse patsientidele parima ja võimalikult ohutu abi osutamiseks,“ ütles kaasprofessor Põlluste.
Kliinikumi ja ülikooli poolt põhjalikult ette valmistatud patsiendiohutuse baaskursus annab ülevaate patsiendiohutuse olemusest, vigade tüüpidest ja põhjustest, patsiendiohutust mõjutavate juhtumite ennetamisest ning ohu- ja kahjujuhtumite registreerimisest. Baaskoolitus on järjekorras esimene patsiendiohutuse teemadele pühendatud e-kursuste sarjas. Järgnevad koolitused „Patsiendiohutuskultuur“, „Ravimivigade vältimine“ ning „Juhtumite süvaanalüüs“. Ilona Pastarus peab koolituste sarja loomist väga vajalikuks, et tagada patsiendi- ja töötajasõbralikku keskkonda, mille edendamisel on oluline osa töö- ja ohutuskultuuril. „Oskus juhtumeid analüüsida, juhtunust õppida ja lahendusi luua, toetavad ohutu ja inimeste heaoluga arvestava haiglakeskkonna arengut,“ lausus ta.
Tervishoius on aina olulisem roll ka patsiendi lähedastel. „Soovime patsiendiohutuse tagamisse enam kaasata ka patsiente ja peresid, seetõttu valmivad koolituste põhjal ka patsientidele mõeldud infomaterjalid. Patsiendiohutus ei sõltu ainuüksi tervishoiutöötajatest – patsient aktiivse meeskonnaliikmena saab anda oma panuse, olles teadlik tervishoiuteenusega kaasnevatest ohtudest, küsides küsimusi ning andes märku võimalikest ohujuhtumitest,“ kirjeldas õenduse ja patsiendikogemuse juht.
Koolitusele „Patsiendiohutuse baaskursus“ tuleb end registreerida kliinikumi koolituskeskuse kaudu ning kaheksatunnisele koolitusele on oodatud lisaks kliinikumi töötajatele ka kõikide teiste haiglate töötajad.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi arengukava suunab tulevikuaastate kujundamist
Tartu Ülikooli Kliinikumi arengukava aastateks 2022–2026 annab suuna tulevikuaastate kujundamiseks, pidades silmas nii kliinikumi soovitud positsiooni tervishoiumaastikul kui ka erinevate sidusrühmade ootusi Eesti ainsale ülikoolihaiglale.
Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimehe Priit Perensi sõnul oli arengukava koostamisel eesmärk ühendada ühte dokumenti nii senine strateegia kui arengukava. „Kliinikumi 2022–2026 aastate arengukavas on uuendatud visioon, missioon ja põhiväärtused ja kirjeldatud on sidusrühmade ootused. Neist tulenevalt sõnastasime soovitud positsiooni 2026. aastaks ning kavandasime kolm strateegiat selle saavutamiseks,“ tutvustas juhatuse esimees Priit Perens.
Arengukava koostamise eestvedaja, juhatuse liikme ning teadus- ja arendustegevusjuhi prof Joel Starkopfi sõnul oli arengukava koostamise aluseks nii eelnevad aastad kui ka kliinikumis peetud arutelud. „Milline haigla tahame olla viie aasta pärast? Mis on meie soovitud positsioon aastaks 2026? Mis on meie ühised väärtused, mis suunavad meid igapäevastes tegevustes? Need on sügavad küsimused, millele igapäevase kiire töö juures mõeldakse vähe. Organisatsiooni arengu jaoks on nende küsimuste esitamine, vastuste leidmine ning eesmärkide seadmine ometigi vältimatult vajalik,“ rõhutas prof Starkopf. Ta tõi välja, et sel korral on kliinikumi arengukava koostamise protsessi üheks eripäraks mitmete ning väga erinevate sidusrühmade kaasamine. „Et sõnastada, milline haigla, tööandja, õppe- ja praktikabaas ning koostööpartner me soovime viie aasta pärast olla, vajasime esmalt tagasipeegeldust meiega seotud osapooltelt,“ selgitas teadus- ja arendustegevuse juht.
Lisaks töötajatepoolsele sisendile leiab arengukavast kliinikumi olulisima sidusrühma – patsientide – ootused ja ettepanekud. „Küsisime sisendit kliinikumi patsientide nõukojalt ning 2022. aasta alguses viisime koostöös sotsiaalteadlastega läbi kogemusuuringu patsientide ootuste selgitamiseks raviteekonnal,“ täiendas juhatuse liige ning õenduse ja patsiendikogemuse juht Ilona Pastarus. Patsientide ootuste edasikandjaks on ka iga-aastased rahuloluküsitlused ning kogu aasta jooksul laekuv tagasiside erinevate kanalite kaudu. Patsientide ja töötajate kõrval ei jäetud tähelepanuta ka Tartu Ülikooli ja üliõpilasi, perearste, innovatsioonipartneid ning teisi kliinikumi jaoks olulisi sidusrühmi.
„Soovime olla Eesti kõige patsiendi- ja kolleegisõbralikum haigla, kõige kõrgemalt hinnatud õpetav haigla ning Euroopas mõjukas teadus-, arendus ja innovatsioonikeskus, atraktiivne tööandja ning keskkonnahoidlik organisatsioon – kokkuvõtvalt, Eesti tervishoiu liider,“ ütles prof Starkopf.
„Nimetatud eesmärgid on olnud meie saatjateks osaliselt ka varem ning loodan väga, et kaasav ja põhjalik arengukava koostamise protsess võimaldab meie töötajatel ühiselt saavutada seatud eesmärke ning omakorda tunnetada neid läbipõimitult igapäevase tegevusega. Selleks sõnastasime kolm olulist tegevuskava – ülikoolihaigla-, patsiendi- ja töötajastrateegia.“ Ta lisas lõpetuseks, et kliinikumi soovitud positsioon on teekond. Arengukava järgmistes sammudeks on tegevuskavade loomine struktuuriüksuste tasemel, mis võtavad arvesse eelarvestamist ja tulemusnäitajaid.
Kliinikumi Leht
Ukrainast Eestisse põgenenud Iryna töötab nahahaiguste kliinikus
Aprilli keskpaigas töötas Tartu Ülikooli Kliinikumis seitse hooldustöötajat ning kolm tugiteenistuste töötajat, kes olid siia pagenud sõja eest.
Aprilli algusest alustas nahahaiguste kliinikus tööd Iryna Osova, kes põgenes Tartusse sõjategevuse eest Harkivist. Nahahaiguste kliinikusse jõudis Iryna kliiniku ülemõe Tiiu Kõrrani eestvedamisel.
„Vajasime ühe töötaja haigestumise tõttu kiiresti osakonda põetajat ning siis tuli mõte, et see võiks olla mõni Ukrainast siia põgenenud tervishoiutöötajatest. Pöördusin meie tööjõu ja värbamise osakonna juhataja Kersti Arendi poole, kes viis mind siis kokku Irynaga. Iryna oli juba ka ise kliinikumi poole oma tööotsingutel pöördunud,“ selgitas Tiiu Kõrran.
Iryna oli Ukrainas õde, kõigepealt 20 aastat polikliinikus ning viimasel kahel aastal ühes tehases. „Kui pommitamine algas, otsustasime, et lahkun koos oma noorema pojaga Ukrainast. Et mu mees töötas juba varem Eestis ehitajana, tulime siia. Meie vanem poeg jäi Ukrainasse. Põgenemine oli keeruline. Liikusime Harkivist Lvivi, kus sillad olid teel õhku lastud. Siiski õnnestus meil Lvivi jõuda, kus pidime edasi liikumise võimalust ootama. Teekond viis meid edasi Poola, kuhu mu mehe tööandja Hansawest oma töötajate peredele bussi järgi saatis. Oleme neile tänulikud – nad tõid meid siia ja hoolitsesid meie eest reisil. Eestisse jõudes viidi meid kõigepealt Pärnusse, kus pagulasabikeskuses tehti registreerimine, vereproovid ning COVID-19 testid. Seejärel tulime siia Tartusse minu abikaasa juurde,“ rääkis Iryna teekonnast Eestisse.
Tartusse jõudes vormistas Iryna tööle asumiseks vajalikud dokumendid ning asus erialast tööd otsima. Iryna valik langes vaatluspäeva järel nahahaiguste kliiniku kasuks. Ta kiidab tööd nahahaiguste kliinikus: „Siin on mõnus töökeskkond, väga hea kollektiiv. Hea on ka see, et mitmed kolleegid oskavad vene keelt, selgitavad ja aitavad – ma hetkel ei tea veel kõike, kuhu minna ja kelle poole pöörduda. Töö pole liiga raske, ma koristan palateid ja voodeid, aitan patsiente, aitan ravivanne ette valmistada.“
„Toetame Iryna kohanemist tööga kliinikumis nii, kuidas saame. Tööle asudes oli tal osakonnas mentoriks põetaja Maret, kellega koos ta töötas esimestel tööpäevadel. Meie töötajad teavad, et osakonda on tööle asunud sõjapõgenikust töötaja ja toetavad teda, tõlgivad vajadusel ja vastavad küsimustele. Meie töötajad on empaatilised ja toetavad, seda on ka meie kliinikus praktikal viibinud tudengid kiitnud. Igapäevaselt ei ole keelelisi takistusi tekkinud. Meil on ka venekeelseid patsiente, mis annab Irynale võimaluse patsientidega suhelda. Esimesed väljendid on ta juba eesti keeles selgeks saanud, otsime sobivaid keeleõppe võimalusi,“ kirjeldas Tiiu Kõrran.
Irina poeg asus õppima Tartu Aleksander Puškini nimelisse kooli ning on kooli ja õppetööga rahul. Lisaks õppetööle on poisil nüüd võimalus osaleda ka kikkpoksi trennis. „Võimalus trenni teha rõõmustab teda, samuti meeldib talle kool. Aga loomulikult igatseb ta oma sõpru, me kõik igatseme kodu ja muretseme koduste pärast,“ sõnas Iryna. Tartu on Iryna sõnul väike, rahulik ja puhas linn, kus on sõbralikud inimesed. „Olen väga tänulik Tartule ja tartlastele abi ja toetuse eest. Suur tänu Eesti inimestele, et nad on mu vastu võtnud. Annaks Jumal, et sõda lõppeks kiirelt!“
Liina Raju
Kliinikumi vaimse tervise õdede vastuvõtud perearstikeskustes muudavad psühhiaatrilise abi kättesaadavust
Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinik laiendas vaimse tervise õdede vastuvõtte perearstikeskusetesse, et piloteerida Klaabu projekti raames võimalusi psühhiaatrilise abi kättesaadavuse suurendamiseks. Klaabu projekt on ellu kutsutud Eesti Psühhiaatrite Seltsi poolt, milles löövad kaasa lisaks kliinikumile ja Tervisekassale ka Tervisekassa teised hankepartnerid psühhiaatria erialal ning perearstid ja pereõed.
Tervisekassa partnerlussuhete osakonna juhataja Marko Tähnase sõnul soovitakse 1. oktoobril 2021 alanud projektiga tagada esmastele abivajajatele võimalus pääseda vaimse tervise murega vastuvõtule 28 päevaga. „Tervishoiuteenusest rääkides on oluline pidada silmas kolme aspekti – kättesaadavus, ravi järjekord, õigeaegsus. Kõik kolm eeldavad väga head koostööd erinevate tervishoiutasandite vahel. Seda näitas ilmekalt ka kliinikumi poolt vaimse tervise õdede suunamine perearstide juurde, mis on seni olnud ainulaadne lahendus Eestis,“ selgitas Tähnas. Projekti perioodil on vaimse tervise õe vastuvõttude arv kasvanud ning see on andnud psühhiaatritele võimaluse tegeleda keerulisemate juhtumitega kiiremini ja süvenenumalt. „Ühtlasi on kasvanud e-konsultatsioonide arv ning näeme, et enamikel kordadel pakub e-konsultatsioon perearstile sedavõrd palju teadmisi ja tuge, et konsultatsioon piirdubki e-konsultatsiooniga. Kui tekib vajadus ravi üle võtmiseks, toimub see enamasti mõne päevaga,“ selgitas Tähnas.
Kliinikumi psühhiaatriakliiniku ambulatoorse psühhiaatria keskuse vanemõde Katri Šinkarev tõi tagasisidena välja: „Mul on hea meel, et selle viie kuu jooksul on perearstid ja -õed vaimse tervise õdede vastuvõtud omaks võtnud. Vaimse tervise õdede olemasolu perearstikeskustes on mugav nii esmatasandile kui ka patsientidele, kiirendades patsientide jõudmist vajaliku teenuseni. Teisest küljest vabastab mudel ka psühhiaatrite aega tegelemaks keerukamate ja kiiret sekkumist vajavate juhtumitega. Mudeli muutmine võtab aega ning harjuma peavad nii patsiendid kui ka perearstid – alati ei pruugi olla vajadust psühhiaatri vastuvõtu järele, nõustada saab vaimse tervise õde ning miks mitte ka patsiendiga enim kontaktis olev perearst või -õde,“ rääkis vanemõde.
Kliinikumi vaimse tervise õdede vastuvõtud on alates 2021. aasta novembrist olnud avatud Annelinnas asuvas Tartu Tervisekeskuses ning 2022. aasta veebruarist Maarjamõisa tervisekeskuse perearstide juures. Maikuust lisanduvad vastuvõtud ka Tasku perearstide juures. Vaimse tervise õdede Svetlana Kozlova ja Aile Sumbergi sõnul mahub nende vastuvõtupäeva nii esmaseid kui ka korduvaid vastuvõtte. „Vastuvõtuajad täituvad kiiresti ning meie juurde tulevad nii need patsiendid, kel perearsti poolt ravi juba määrtatud kui ka need, keda on vaja nõustada – näiteks noored emad ärevuse tõttu, sõjaolukorraga seotud ärevus, probleemid kodukontoris töötamisega, mille puhul on vajalik elustiilinõustamine. On ka juhte, mil patsient tuleb psühhiaatrile suunata või psühhiaatriakliiniku statsionaarsesse osakonda,“ kirjeldasid vaimse tervise õed. Küsimuse peale, mida parandada, toovad nad välja kontakti perearsti ja/või -õega. „Selleks et saaksime oma vastuvõtuaja pühendada ainult patsiendile, oleks väga palju abi põhjalikust saatekirjast. Ühtlasi julgustame perearste ja pereõdesid patsientide murede arutamiseks meie poole pöörduma,“ sõnasid nad.
Kuidas edasi?
Marko Tähnase sõnul on kliinikumi kogemus ja tagasiside julgustav. „Oleme õigel teel ning kliinikum on olnud teenuse disainimise pioneeriks psühhiaatrilise abi kättesaadavuse parandamisel. Soovime, et esmatasandi toetamine vaimse tervise õdede poolt jätkuks,“ tunnustas Tähnas. Projekti laiendatakse ka laste ja noorukite vaimse tervise vastuvõttude osas. Lisaks on Klaabu raames loodud ka e-koolitus esmatasandile, sisaldades erinevaid teemasid – psühhootilised ja unehäired, sõltuvus-, söömis- ja ärevushäired, meeleoluhäired koos suitsidaalsuse käsitlusega, lastepsühhiaatria elementaarmoodul, ägedate stressreaktsioonide ja postraumaatiline stressihäire. Klaabu projektiga on liitumas ka Viljandi haigla ning selle sammuga saab kaetud lisaks seni kaasatud olnud Tartu-, Valga-, Võru-, Põlva- ja Jõgevamaale ka Viljandimaa. 2022. aasta plaanis on laienemine ka Pärnumaale.
„Pikemas perspektiivis soovime piloteeritud mudeli alusel laiendada Klaabu projekti üle kogu Eesti. Nii liigume lähemale eesmärgile, et psühhiaatrite nimistu ja töökoormus on selline, et vastuvõtule pääseksid kõik psühhiaatri vastuvõttu vajavad patsiendid ning samal ajal on toetatud ka perearstid, et tegelda oma nimistu patsientide lihtsamate vaimse tervise muredega, keda omakorda toetavad vaimse tervise õed,“ ütles lõpetuseks Marko Tähnas.
Kliinikumi Leht
2021. aastal pöördus Tartu Ülikooli Kliinikumi ligi 750 000 patsienti
2021. aasta oli kliinikumile töörohke. Lisaks sellele, et COVID-19 patsientide ravi nõudis palju tähelepanu ja ravitöö ümberkorraldamist, pöördus kliinikumi nii ambulatoorsetele, päevaravi, statsionaarsetele kui ka hambaravi tervishoiusteenustele ligi 750 000 patsienti.
„2021. aasta tõi Tartu Ülikooli Kliinikumile, aga ka kogu tervishoiusüsteemile taas uued pandeemialained ning samal ajal ka plaanilise ravitöö taastamise pingutused. Kliinikum täitis ravi rahastamise lepingu nii hästi kui see antud olukorras võimalik oli – ambulatoorse ravi osas ületasime planeeritu, ent tähelepanuta ei saa jätta ka haigusjuhte, mis pandeemia tõttu plaanilises statsionaarses ravi täitmata jäid,“ sõnas Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimees Priit Perens.
Ravijuht dr Andres Kotsar tõi välja, et Tartu Ülikooli Kliinikum on Eesti suurim haigla, kus on esindatud kõik meditsiinilised erialad. „Meie teenused katavad kogu inimese elukaare – alustades sünnieelsest diagnostikast lõpetades palliatiivraviga, mille vahele mahuvad lisaks spetsiifilisele kõrgeima etapi ravile ka sünnitusabi, spordimeditsiin ja taastusravi, hambaravi ning mitmed erialadeülesed patsientide raviteekonnad, aga ka ennetus ja erijuhud – näiteks 2021. aastal tehtud 54 elundisiirdamist,“ rääkis ravijuht.
Kliinikumis raviti 2021. aastal statsionaarsel ravil kokku 38 567 patsienti. Aktiivravi keskmine ravikestus oli 6,3 päeva. Kliinikumi kõikidest voodikohtadest oli kuni 13% kasutusel isoleerimist vajavate COVID-19 patsientide raviks. Kokku vajas COVID-19 tõttu ravi 1819 patsienti, neist noorim oli 13-päevane ja vanim 98-aastane. Nende patsientide keskmine ravikestus oli 13,2 päeva ehk üle kahe korra kauem kui teistel aktiivravi patsientidel. 344 COVID-19 patsienti vajasid ka III astme intensiivravi, mille puhul kujunes keskmiseks ravikestuseks 26 päeva. COVID-19 haigla- ja intensiivravi suremus, vastavalt 10,3% ja 25,4%, olid võrdväärsel tasemel Euroopa tippkeskuste tulemustega.
Kliinikumi õenduse ja patsiendikogemuse juht Ilona Pastarus kinnitas, et nii suure hulga patsientidega toimetulek oli võimalik ainult tänu heale koostööle. „See tähendab paljude arstide, õdede, hooldajate ja ka üliõpilaste vastutulelikkust ja valmisolekut asuda tööle COVID-19 patsientidega tegelevatesse osakondadesse. Oma panuse andsid kõik töötajad, ka need, kes ei olnud COVID-19 osakonnaga otseselt seotud,“ rõhutas Pastarus.
Ambulatoorseid arsti vastuvõtte tehti kliinikumis 497 819, millele lisaks 122 062 ambulatoorset õe ja ämmaemanda vastuvõttu. Õdede ja ämmaemandate poolt tehti ka 14 326 koduõendusvisiiti ja muud koduvisiiti. „Kliinikumi arstid vastasid üle-eestiliselt 13 515 e-konsultatsiooni saatekirjale, pakkudes e-konsultatsioone koguni 28 erialal. Pandeemia olukorras on e-konsultatsioon olnud parim viis perearstide ja eriarstide vaheliseks koostööks ja mul on hea meel, et koguni 24% kõikidest Eesti e-konsultatsioonidest viisid läbi just kliinikumi eriarstid,“ ütles ravijuht dr Kotsar.
Päevaravis raviti möödunud aastal kokku 15 709 patsienti. Naistekliinikus sündis 2583 last, neist 58 sünnituse puhul oli tegemist kaksikute sünniga ning 1 puhul kolmikute sünniga. Erakorralise meditsiini osakonda pöördus 40 059 patsienti ning hambaraviteenuste vajadusega pöördus kliinikumi 55 259 patsienti. Kliinikum andis 2021. aastal väga suure panuse ka COVID-19 vastu vaktsineerimisse – 2021. aasta lõpuks oli kliinikumi vaktsineerimismeeskond teinud 165 110 vaktsineerimist.
Kliinikumis kui ülikoolihaiglas oli ravitöö sügavalt integreeritud teadus- ja õppetegevusega ka 2021. aastal. „Aasta lõpu seisuga oli kliinikumis käimas 306 aktiivset teadusuuringut ning teadusuuringute registrisse kanti koguni 132 uut uuringut. Kliinikumis algatati ka 10 teadusprojekti seoses COVID-19 uurimisega. 2021. aastal ilmus Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajate autorlusega 489 teadusartiklit ning kolm kliinikumi töötajat – prof Margus Punab, dr Maire Lubi ja prof Alastair Forbes – kuuluvad oma valdkonna enim viidatud teadlaste 1% hulka maailmas,“ tundis heameelt teadus- ja arendustegevuse juht prof Joel Starkopf. Ta tunnustas ka kolleege, kes sõltumata keerulisest olukorrast tervishoius ja ühiskonnas kaitsesid doktoritöö või on selleni lähiajal jõudmas.
Tartu Ülikooli Kliinikum on Tartu ja Lõuna-Eesti üks suurimatest tööandjatest, kus töötab 4677 töötajat. „Meie ühiste eesmärkide saavutamine ei oleks võimalik ilma töötajate ühise panuseta. Rõõm on näha töötajate kasvavat ühekuuluvustunnet ning ka rahulolu kasvu – kliinikumis töötamisega on väga rahul või pigem rahul 91% töötajatest. 2021. aastal jätkusid kliinikumis juhtimis- ja struktuurireformis planeeritud muutused – ametisse astus nii neljaliikmeline juhatus kui ka laiem juhtkond. Ravijuhtimise, õenduse ja patsiendikogemuse ning teadus-arendustegevused on esindatud juhatuse tasemel, et kliinikum oleks ülikoolihaigla selle parimas tähenduses. Meie meditsiiniliste üksuste struktuur on konsolideeritud kuueks kliiniliseks valdkonnaks, mille juhid osalevad samuti juhtkonna töös,“ kirjeldas juhatuse esimees. Ta tõstis esile ka patsienditeenistuse ning teadus-arendusteenistuse loomise. „Kui patsienditeenistuse roll on olla parima patsiendikogemuse loomise eestvedajaks, siis teadus-arendusteenistus omakorda tagab sünergia ravi,- õppe- ja teadustöö vahel,“ sõnas Priit Perens.
Lisaks töötajate rahulolule on võtmetähtsusega ka haiglaravi vajavate patsientide rahulolu tõus 2021. aastal, mida näitasid kevadised rahulolu-uuringu tulemused. Sõltumata keerulistest aegadest jäi kliinikumi haiglaraviga väga rahule koguni 80% patsientidest. „Patsientide tagasiside aitab meil näha tervishoiusüsteemi patsiendi vaates ning pingutada inimeste heaolust lähtuvate lahenduste leidmisel ja rakendamisel. Patsientide ja lähedaste teekonna kujundamisel on meie heaks kaaslaseks ka kliinikumi patsientide nõukoda juba aastast 2019,“ rääkis õenduse ja patsiendikogemuse juht Ilona Pastarus.
Tartu Ülikooli Kliinikumi 2021. aasta tegevusaruandega saab tutvuda kodulehel. Lisaks on võimalik kodulehe vahendusel vaadata kliinikumi tegevust arvudes statistika töölaual.
Kliinikumi Leht
Geneetika ja personaalmeditsiini kliinik alustas tööd
Tartu Ülikooli Kliinikumis alustas 1. aprillil tööd uus geneetika ja personaalmeditsiini kliinik, kus tegeletakse pärilike haiguste diagnostika ja raviga, moodsate geenidiagnostika võimaluste kliinilise rakendamisega ning pärilike haiguste ennetamise ja võimalikult varajase avastamisega, et tagada patsientidele parim võimalik ravitulemus. Kliiniku juhtimise tähtajalisi lisaülesandeid täidab dr Sander Pajusalu.
Geneetika ja personaalmeditsiini kliinik kuulub 6. kliinilise valdkonna koosseisu. Valdkonna juhi prof Margus Punabi sõnul tingis uue struktuuriüksuse loomine meditsiinigeneetika plahvatuslik areng, mis loob omakorda suurepärased võimalused nii meditsiinigeneetika eriala kui ka laiemalt personaalmeditsiini kasvamiseks. „Geeniandmete kasutamine kliinilises meditsiinis on prioriteetne. Äsja loodud kliiniku eesmärk on pakkuda geneetika ja personaalmeditsiini teenuseid üle kogu Eesti, olles samal ajal kokkupuutes Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna, geenivaramu, arvutiteaduste instituudi ja teiste allüksustega,“ sõnas prof Punab.
Olgugi, et geneetika ja personaalmeditsiini kliinik struktuuriüksusena on uus, on see loodud Eesti suurima pärilikele haigustele spetsialiseerunud üksuse, kliinikumi ühendlabori kliinilise geneetika keskuse baasil. „Iseseisva kliiniku ehk spetsiifilise raviüksuse loomine oli vajalik, kuna geenidiagnostika vajadus on tõusnud paljudel arstlikel erialadel ning geneetilised uuringud on saamas ka teiste erialade igapäevaseks rutiiniks. Niisamuti on kliiniline geneetika muutumas aina enam diagnostikat pakkuvast erialast aktiivseid sekkumisi ja ravi võimaldavaks meditsiinivaldkonnaks,“ tutvustas kliiniku juht dr Sander Pajusalu.
Ta selgitas, et seetõttu on ka geneetika ja personaalmeditsiini kliinikus erinevad osakonnad kliinilisele geneetikale ja laboratoorsele geneetikale. „Lisaks juurutame uues kliinikus ka erinevaid personaalmeditsiini teenuseid eraldi loodud personaalmeditsiini osakonnas. Näiteks on kliinikumi ühendlaboril ravimite ja geenivariantide koostoimet selgitavate farmakogeneetiliste analüüside osas juba aastatepikkune kogemus, kuid seni on olnud eesmärk lähtuda traditsioonilisest üksikgeenide testimisest. Nüüd on aga võetud suund laiemate paljusid ravimite toimet mõjutavaid geenivariante samaaegselt hõlmava geenitesti juurutamisele. Samuti on kliiniku fookuses üha laialdasem kasvajakoe geneetiliste mutatsioonide määramine, mis võimaldab täpsemalt suunata vähiravi,“ selgitas dr Pajusalu.
Dr Pajusalu peab oluliseks olla heaks koostööpartneriks Tartu Ülikooli teaduslaboritele, sealhulgas ka Eesti Geenivaramule, et tagada teadustulemuste siire kliinilisse meditsiini patsientide hüvanguks. „On äärmiselt oluline, et Eesti rahvas, kes on oma osalusega toetanud suuri teadusprojekte, tunnetaks, et nende panus aitab paremaks muuta Eesti tervishoiusüsteemi. Meie kliiniku põhitööks jääb patsientide vastuvõtt ja geenidiagnostika, milles on tagatud ka innovaatilisus tulenevalt sünergiast teiste teadusasutustega,“ rõhutas kliiniku juht. Nii pakub kliinik meditsiinigeneetika alaseid konsultatsioone patsientidele, kliinikumi teistele struktuuriüksustele ning ka väljapoole kliinikumi.
Nagu laiemalt tervishoius, nii on ka meditsiinigeneetikas aina olulisem roll ennetusel ja võimalikult varajasel haiguse avastamisel. „Paljud geneetilised haigused on eri viisidel juba täna ravitavad, kuid heaks ravitulemuseks on vajalik varane ja täpne haiguse diagnoosimine. Lisaks seni vastsündinutel sõeltestitud ainevahetushaigustele alustatakse sel aastal geneetika ja personaalmeditsiini kliinikus ka spinaalse lihasatroofia ehk SMA vastsündinute sõeltestimise pilootuuringuga. Selle aluseks on Eesti Haigekassa otsus rahastada SMA ravi, mistõttu on kindel, et varajase diagnoosiga patsiendid ei jää ravita ja saavutavad potentsiaalselt paremaid ravitulemusi,“ rääkis dr Pajusalu. Ta toob välja ka kümnendite erisuse – kui eelmisel kümnendil arenes meditsiinigeneetikas plahvatuslikult diagnostika, siis sel kümnendil on ees ootamas kiire areng just ravis. „Uus suund on kindlasti geeniteraapia, mida on saanud juba ka mõned Eesti patsiendid. Ravi geneetiliste haiguste jaoks on olemas aga juba rohkem kui paarisaja päriliku haiguse puhul. Siinkohal on geneetika ja personaalmeditsiini kliinik tihedas koostöös ka Tartu Ülikooli Kliinikumi harvikhaiguste kompetentsikeskusega, kus professor Katrin Õunapi juhtimisel keskendutakse haruldaste haiguste ehk harvikhaiguste diagnoosimisele, jälgimisele ja ravile ning mille eesmärk on aidata harvikhaigusega patsiendil ja tema pereliikmeil leida parim tee tervisemuredega toimetulekuks,“ kirjeldas kliiniku juht.
Meditsiinigeneetika eriala on Tartu Ülikooli Kliinikumis esindatud juba aastast 1990. Kliinikumi geneetika ja personaalmeditsiini kliinik on Eesti ainus meditsiinigeneetika keskus, kus on hõlmatud nii patsientide vastuvõtt kui ka tsütogeneetika, molekulaardiagnostika ja ainevahetushaiguste laborid. Kliinikus töötab üle 70 töötaja ja patsiente võtavad vastu 13 eriarsti, sh 11 meditsiinigeneetikut. Vastuvõtud toimuvad nii Tartus kui Tallinnas, kus patsientidel on vastuvõtule pöördumiseks vajalik saatekiri. Harvikhaiguste kompetentsikeskusega saavad vastavate haigustega patsiendid ja nende pered ühendust võtta ka otse, misjärel antakse edasised suunised vastuvõtule pöördumise osas. Kõikide erialade arstidel on võimalus tellida oma patsientidele geeniteste vastavalt näidustusele kliiniku laboratoorse geneetika osakonnast.
Kliinikumi Leht
Eesti vanim lastehaigla tähistas 100. tegutsemisaastat
Lastekliinik tähistas 1. aprillil oma 100. sünnipäeva. Kliiniku eesmärk on kogu sajandi vältel püsinud sarnane – tagada Eesti lastele hea tervis.
„Eesti esimene laste ravimisele spetsialiseerunud kliinik on seadnud kogu aja vältel eesmärgiks tervislike eluviiside propageerimise, haiguste ennetamise ning nende õigeaegse diagnoosimise ja ravi, üliõpilaste ja residentide õpetamise, diplomijärgse täiendusõpe ja pediaatrilised teadusuuringud,“ tutvustas lastekliiniku juht prof Vallo Tillmann.
Kui täna ravitakse lastekliinikus väikesi patsiente lisaks ambulatoorsele tööle 56-l voodikohal, siis 1. aprillil 1922 sisse seatud kliinik alustas 20 voodiga. Ravitegevusega alustamisele eelnes lastehaiguste kursuse lugemine Tartu Ülikoolis 1908. aastal. „1911 viidi ülikoolis sisse sunduslik lastehaiguste eksam ning samal aastal osteti ka Veski tänavale maja lastehaigla rajamise eesmärgil. Kliinik oli valmis tööd alustama juba 1912. aastal, ent eelarveliste segaduste ning puhkenud sõjaolukorra tõttu ei olnud see võimalik. 1920. aastal avati Veski tänava lastekliinikus laste ambulatoorsed vastuvõtud ning 1922. aastal ka juba statsionaarse osakonnaga Tartu Ülikooli lastekliinik, mis oli kuni 1940. aastani Eesti ainus laste ravile spetsialiseerunud kliinik,“ rääkis lastekliiniku juht.
SA Tartu Ülikooli Kliinikumi koosseisu kuulub lastekliinik alates 2000. aastast. „Selle sammuga taasühendati lastekliiniku ja pediaatria õppetooli juhtimine, mis andis tõuke ka teadustegevuse, doktoriõppe, arstide ja õdede täiendõppe hoogustumisele,“ sõnas prof Tillmann. Ta tunneb heameelt, et lastekliinikus pakutav ravi vastab kõrgele rahvusvahelisele tasemele. „Näiteks on imikusuremus viimastel aastakümnetel Eestis oluliselt langenud. See madal näitaja kuulub maailma absoluutsesse tippu ning lastekliinikul on selles väga suur osa,“ rõhutas lastekliiniku juht. Ta lisab, et Euroopa ülikoolihaiglate tippu kuulumist näitab ka doktorikraadi omavate kolleegide osakaal – doktorikraad on kaitstud ligi kolmandkul lastekliiniku arstidel.
Professor Vallo Tillmanni sõnul ühendab kogu lastekliiniku töötajaid armastus laste vastu ja tahe neid aidata. „See pühendumus lastele kannab meid edasi ka edaspidi. 100 aastat pole ühe haigla jaoks ehk palju, aga 104-aastases riigis on see siiski tähelepanuväärne verstapost. Suur kummardus kõikidele kaasteelistele selle teekonna eest,“ tänas prof Tillmann.
Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliinikus tehti 2021. aastal 35 990 ambulatoorset vastutõttu ning haiglaravi vajas 3201 väikest patsienti. Lastekliiniku erakorralisse vastuvõttu pöördus 7850 patsienti. Ajas on kasvanud oluliselt ka lasteõdede roll. Kui 2003. aastal tehti lastekliinikus 223 õe vastuvõttu, siis 2021. aastal juba 3108. Lastekliinikus on patsientide päralt 234 töötajat, sh 54 arsti, 95 õde ja 15 arst-residenti ning teisi oma valdkonna spetsialiste. 1. aprillil esitleti lastekliiniku 100. tegevusaastale pühendatud konverentsil ka kliiniku ajalooraamatut.
Kliinikumi Leht
Sõja eest põgenevate inimeste tervisekontrollid
Tartu Ülikooli Kliinikum alustas 11. märtsil Ukraina sõja eest põgenevatele lastele ja täiskasvanutele mõeldud teiseste tervisekontrollidega.
„Kliinikum soovib olla sõjapõgenikele olemas oma tervishoiualase kompetentsiga, olgu selleks tervisekontroll, vältimatu abi või muu tugi. See on vähim, mis me praegusel hetkel kogu maailma vapustanud olukorras teha saame,“ sõnas Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimees Priit Perens.
Sõja eest põgenejaid lisandub Tartu ja Tartumaa piirkonda igapäevaselt. „Teame tänaseks, et kuni pooled neist võivad olla lapsed. Kliinikumi töötajad on valmis teiseseks tervisekontrolliks, et osutada tervishoiuteenuseid nii lastele kui täiskasvanutele,“ lisas Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuht dr Andres Kotsar.
Teisese tervisekontrolli fookus on üldterviseandmete ja nakkusohutuse kontroll. Laste vastuvõtud toimuvad kliinikumi lastekliiniku majas N. Lunini 6. „Meie pädevate infektsionistide ja lastearstide valvsa pilgu all suunatakse lapsed vajadusel, näiteks krooniliste haiguste olemasolul, ka täiendavatele vastuvõttudele,“ sõnas ravijuht.
Täiskasvanute tervisekontrollid toimuvad Maarjamõisa tervisekeskuse majas, L. Puusepa 1a. „Täiskasvanute tervisekontrolli läbiviimisesse panustavad kliinikumi töötervishoiuarstid ning taastusravi arstid ja spordimeditsiini arstid. Tervisekontrolli juurde kuulub arsti vastuvõtt, õe vastuvõtt, vaktsineerituse väljaselgitamine, vereanalüüsid ja vajadusel röntgenuuring,“ ütles dr Kotsar. Ühtlasi kirjutatakse teisese tervisekontrolli käigus välja vajalikud retseptid.
Lisaks plaanilise teisesele tervisekontrollile osutab kliinikum sõja eest põgenevatele inimestele vältimatut abi erakorralise meditsiini osakonnas ja ambulatoorsetes valvekabinettides (lastekliiniku valvekabinetis, silmakliiniku ja kõrvakliiniku valvekabinetis, psühhiaatriakliiniku valvekabinetis, naistekliiniku valvekabinetis) sh raseduse jälgimise ja sünnitusabi teenust naistekliinikus ning COVID-19 vaktsineerimist kliinikumi peahoones ja Kvartali keskuses. Samuti osutatakse kliinikumis ka vältimatut hambaravi teenust, tööpäevadel L. Puusepa 1a majas ja puhkepäevadel L. Puusepa 8. Tervishoiuteenused ning retseptiravimid on riigi otsusel Ukraina sõja eest põgenejatele erandkorras tasuta.
Täiendav info kliinikumi tervishoiuteenustest sõja eest põgenejate jaoks on leitav nii eesti- kui ukrainakeelsena kliinikumi kodulehel.
Kliinikumi Leht
Dr Artur Vetkas omandas Torontos väärtuslikke kogemusi
Tartu Ülikooli Kliinikumi närvikliiniku neurokirugia eriala arst-õppejõud Artur Vetkas stažeeris 11 kuud Toronto Western Hospitali silmapaistvas neurokirurgia osakonnas kliinikumi arendusfondi ning Igor ja Kristy Ilinsky stipendiumi toel. Kliinikumi Leht uuris tema kogemusi.
Kuidas võrdlete Toronto Western Hospitali ja Tartu Ülikooli Kliinikumi?
Toronto Western Hospitali (TWH) neurokirurgia osakond on Põhja-Ameerika viie suurima seas. Haigla teeninduspiirkond hõlmab tervet Ontariot ja paljudes valdkondades on see Kanadas ja USA-s unikaalsel kohal. Sarnaselt Tartu Ülikooli Kliinikumiga on tegu ülikoolihaiglaga, kus toimub aktiivne õppe- ja teadustöö. Suure teeninduspiirkonna tõttu pakub praktika ja töö TWH-s suurt kogemust nii rutiinsete protseduuride teostamisel kui haruldaste haiguste käsitluses.
Miks valisite just Toronto Western Hospitali?
Minu aasta TWH-s oli seotud teadustööga järeldoktori raames ja uute kliiniliste kogemuste omandamisega. Valisin TWH-i neurokirurgi prof Andres Lozano poolt juhitud meeskonna tõttu. Meeskond on maailmas tuntud funktsionaalsete ajuvõrgustikute uurimise poolest neurokirurgiliste haiguste ja protseduuride puhul. Ajuvõrgustikute funktsiooni säilitamisel ja modulleerimisel põhinev ravi lubab parandada tulemusi neurokirurgiliste haiguste ravis.
Olulisteks faktoriteks olid ka Kanada arenenud ühiskond, inglise keel, võimalus praktiseerida ja osaleda operatsioonidel ning sealsete kolleegide suur kogemus. Praktika Torontos lubas näha unikaalseid operatsioone ja innovatiivseid ravimeetodeid.
Mida te stažeerimise ajal kogesite ning mis teile enim muljet avaldas?
Stažeerimisel ja teadustöö ajal kogesin head meeskonnavaimu, positiivse tagasiside olulisust ja sealse elu kiiret tempot. Paljud ravimeetodid põhinevad neurokirurgia ja teiste erialade koostööl. Muljet avaldas Toronto kolleegide avatud suhtumine, innovatiivsus ja kaasatavus.
Kuidas võrdleksite sealset ravitööd kliinikumiga?
Sarnaselt Eestile tugineb ravi Kanadas riiklikult rahastataval tervishoiusüsteemil. Samas nende mentaliteedis domineerib Põhja-Ameerikale omane tulemustele ja innovatiivsusele orienteeritud stiil. Ravitöö on tihedalt seotud teadustööga ja uute ravimeetodite väljatöötamisega. Tudengid, residendid ja spetsialiseeruvad arstid (fellow) on tihedalt seotud ravitööga ja teadusega juba varases faasis.
Kas Torontos innovatiivseid meetodeid oleks võimalik rakendada ka kliinikumis ja Eestis?
Tänapäevane neuroteaduslik arusaam aju funktsionaalsest anatoomiast on asendamas rangel lokalisatsionismil põhinevat kirurgilist lähenemist, ja sellele tuginedes on võimalik vähendada klassikaliste aju operatsioonidega seonduvat kahju patsientidele, näiteks kriitiliste ajupiirkondade kasvajate korral. Mingil määral oleme rakendanud seda Tartu Ülikooli Kliinikumis oma esimese operatsiooniga ärkvel olekus keelealaga seotud ajukasvaja eemaldamise puhul ning kasutades rutiinselt traktograafial ja funktsionaalsel MRT-l põhinevat preoperatiivset hindamist. Uued neuromodulatsooni meetodid, mis põhinevad reaalajas saadaval neuraalsel tagasisidel, on leidnud igapäevast rakendust funktsionaalses neurokirurgias, näiteks RNS fokaalse epilepsia korral. Oluliseks suunaks on väheinvasiivsete neurokirurgiliste protseduuride areng, nagu LITT epilepsia ja kasvajate ravis, MRgFUS liigutushäirete korral ja laialdane endoskoopiline lähenemine koljupõhimikute kasvajate ravis. Plaanime rakendada ka stereo EEG-t, ehk sügavale ajukoesse implanteeritud elektroodide kasutamist epileptogeense tsooni kaardistamisel, mis ei ole võimalik tavaliste meetoditega.
Kommentaar
Teadus- ja arendustegevuse juht prof Joel Starkopf: Dr Artur Vetkase stažeerimine Torontos on suurepärane näide Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Tartu Ülikooli koostööst, sellest, kuidas Eestis arendada kõrgtasemel akadeemilist ja kliinilist kompetentsi. Väikse riigina on meil arengu tagamiseks ainult üks tee, see on tihedad kontaktid ja koostöö maailma suuremate tippkeskustega. Arturi puhul on esiletõstmist vääriv just teadustöö ja kliinilise tegevuse tihe sidusus. Julgustan siinkohal võimalikult paljusid noori kolleege sarnaseid võimalusi otsima. Nii doktorikraadi kaitsnud kolleege järeldoktori programmides kui ka väljaspool doktoriõpet kliinilises töös uusi väljakutseid otsijaid. Ülikoolihaiglana oleme selleks ette näinud vahendeid arendusfondist, samuti seab kliinikumi valmiv arengukava akadeemilise järelkasvu tagamise meie üheks oluliseks prioriteediks.
Kliinikumi Leht
Füsioteraapia statsionaarses osakonnas
Lisaks spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku ambulatoorsetele füsioterapeutide vastuvõttudele ning sama kliiniku statsionaarse taastusravi osakonnale, tegutsevad patsientide heaks füsioterapeudid ka aktiivravi osakondades. Kliinikumi Leht uuris, kuidas erineb füsioterapeutide töö statsionaarses raviosakonnas võrreldes ambulatoorse taastusraviga.
„Arstid ja õed annavad patsiendile elu tagasi, aga füsioterapeudid annavad mõtte sellele elule,“ kirjeldas füsioterapeudi tööd anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku füsioterapeut Aira Lõhmus.
Statsionaarsete osakondade füsioterapeudid tegelevad patsientidega, kes viibivad haiglas aktiivravi osakonnas pikemalt ning vajavad pidevat järelevalvet. Kuigi eesmärk on taastada patsiendi samaväärne liikumine, siis ei seisne füsioterapeudi töö vaid patsiendi liikumisfunktsioonide taastamises. Sageli on märkimisväärne osa tööst ka patsiendi julgustamine, toetamine ja motiveerimine. Närvikliiniku neuroloogia osakonna füsioterapeut Liis Barkala selgitas, et patsiendi juures on oluline olla soe inimene, mitte ainult tervishoiutöötaja, kes täidab kindlaid ülesandeid ja protseduure. Kohati on füüsilise toe asemel vaja hoopis toetada sõnadega ning teha nalja või isegi laulda. „Tähtis on saavutada patsiendiga juba esimesel kohtumisel turvaline, hell ja sõbralik kontakt, siis juhtub imesid ka nende patsientidega, kes esmapilgul ei pruugi koostööks valmis olla,“ lisas Barkala.
Neuroloogia osakonna füsioterapeut Vanda Rand toetas Barkala öeldut tunnistades, et patsiendiga ei tehta iga päev füüsilist tööd, vaid oluline osa on ka suhtlusel patsiendiga, mis hõlmab tema võimaluste selgitamist ja eesmärkide seadmist. Sellest tulenevalt on füsioterapeudid pidevas kontaktis patsiendiga, mis tähendab, et sageli märgatakse ka seda, mida muu personal ei märka. Aira Lõhmus intensiivravi osakonnast tõi välja olukorrad, kus füsioterapeut on märganud logopeedi vajadust, kui patsient ei neela korralikult, või ära tundnud olukorra, kus oleks kasu psühholoogilisest abist.
COVID-19 kõigi osakondade tööd drastiliselt ei muutnud, kuid kopsukliinikus oli muutus märgatav. Kopsukliiniku pulmonoloogia statsionaarse osakonna füsioterapeut Elin Grigorovitš kirjeldas, kuidas enne koroona läbi põdemist väga sportlik ja aktiivne patsient oli hämmingus, kui ta nüüd voodist püsti tõustes hingeldab. Sellele toetudes jagab Grigorovitš eesmärgid, mille poole patsiendiga liigutakse kaheks – lähi- ja kaug-eesmärkideks. Alustatakse väikeste sammudega, mis on vajalikud, et jõuda suurema eesmärgini. Erinevalt ambulatoorsest füsioteraapiast ei ole fookus ühel kehaosal või probleemil, vaid patsienti ravitakse tervikuna. Vajadusel õpetatakse patsienti istukile tõusma ja ka korralikult hingama, et sealt järgmiste etappideni jõuda.
Grigorovitš tõdes, et mida varem organismile selle roll tagasi antakse, seda tõhusam on ka paranemine. Aira Lõhmus toetas seda intensiivravi osakonna kirjeldusega, kus füsioterapeudid tegelevad ka teadvusetu patsiendiga, mis hõlmab näiteks hingamisfunktsiooni hindamist, mis aitab otsustada kummal küljel patsient olema peaks. Kui patsient tuleb teadvusele, siis jätkatakse aktiivsema füsioteraapiaga. Kogu meeskonna, sh ka õendus- ja hoolduspersonali ühine eesmärk on võimaldada patsiendile võimalikult kiiresti iseseisvus oma tegevustes ja sellest tulenevalt elamisväärne elu.
Kopsukliiniku pulmonoloogia statsionaarse osakonna füsioterapeut Maarika Ojala märkis, et lisaks patsientide edusammudele on suureks rõõmuks ja väärtuseks kollektiiv, kellel on ühine eesmärk ja kus hinnatakse meeskonnatöö olulisust. Füsioterapeudi töös on suur roll õdedel ja hooldajatel, mis nõuab tõhusat infovahetust, kus kõik on juhistest aru saanud ja järgivad neid. “Meeskonnatööta ei oleks patsientide ravimine võimalik,“ nõustusid füsioterapeudid.
Neuroloogia osakonna füsioterapeut Vanda Rand kirjeldas, kuidas järjest rohkem väärtustatakse statsionaarsete füsioterapeutide tööd ning aastatega on toimunud märgatav areng. „Noored tulevad peale, spetsialiseeruvad ja järjest rohkem tänu tuleb ka Kliinikumilt ja see teeb südame soojaks,“ sõnas Rand.
Kliinikumi töötajate rahulolu tõusis 2021. aastal
Kliinikum viis 2021. aasta lõpukuudel läbi töötajate seas rahulolu-uuringu, mille eesmärk oli koguda tagasisidet tööelu kohta, kasutada saadud tulemusi muutuste elluviimisel ning seeläbi tõsta töötajate töörahulolu. Uuringus osales 1747 töötajat (34%).
Organisatsiooni heaolu ja efektiivsust mõjutab oluliselt töötaja pühendumus, see kuivõrd töötaja tunneb muret organisatsiooni käekäigu pärast ja samastab tööga seotud eesmärgid organisatsiooni eesmärkidega. Pühendumise oluliseks näitajaks on viis, kuidas oma töökohast kõneldakse ning millist tähendust töökohale omistatakse. Palusime töötajatel hinnata skaalal nullist kümneni, kas nad soovitaksid töökohta kliinikumis oma sõpradele ja tuttavatele. Saadud tulemuste alusel arvutasime soovitusindeksi (NPS-Net Promoter Score), mille tulemus kliinikumis kokku oli 3%. Saadud tulemus on hea, kuid arenguruumi selle suurendamiseks on piisavalt.
Rahulolu tööga on kombinatsioon paljudest tööga seotud teguritest: töö iseloom, töötasu, töökeskkond, suhted kolleegidega, vahetu ülemus, karjäärivõimalused, patsiendid, töötaja enda ootused ja soovid jpm. Kõige levinum töörahulolu definitsioon pärineb Ameerika teadlaselt Locke’ilt, kes leidis, et rahulolu tööga on „nauditav või positiivne emotsionaalne seisund, mis põhineb oma töö ja tööga seotud kogemuste hindamisel“. Seega, rahulolu on ühest küljest emotsionaalne nähtus, aga teisest küljest ratsionaalse mõttetegevuse tulem.
Meie uuringu tulemused näitasid, et töötajate üldine rahulolu tõusis võrreldes aasta tagasi läbi viidud uuringuga 3% võrra, kliinikumis töötamisega on väga rahul või pigem rahul 91% töötajatest. Üldine rahulolu kasvas arstide ja õdede osas ning langes põetajate-hooldajate osas.
Enim ollakse kliinikumis rahul oma töö sisuga. Vastused küsimustele tööelu ja töökorralduse kohta näitasid, et töötajad teavad täpselt oma tööülesandeid, saavad oma tööks vajalikku informatsiooni ja on rahul, et saavad töökohal oma oskusi ja teadmisi rakendada. 89% töötajatest tuleb tööle hea meelega.
Aasta varasemaga võrreldes on töötajate rahulolu kõige rohkem kasvanud soodustuste osas töötajatele (kasv 30%), kliinikumi juhtimisega (kasv 12%) ja töökeskkonnaga (kasv 9%). Antud vastuste juures toodi korduvalt välja kliinikumi kahte sügis-talvist suurt väliüritust, mis aitas kaasa ühtse tööpere tunde tekkimisele. Samuti täpsustati, et kliinikumi juhtimises on varasema ajaga võrreldes tehtud väga suur samm edasi.
Töötajate rahulolu langes aga töö tasustamisega, kus tulid välja ka erinevused ametigruppide vahel. Kõige madalam oli rahulolu töötasuga õendustöötajatel, põetajatel ning füsioterapeutidel, logopeedidel, psühholoogidel ja sotsiaaltöötajatel. Kõigi nimetatud ametigruppide osas rahulolu ka langes. Kõrgem oli rahulolu arstide hulgas, kus 64% hindas palka väga heaks või pigem heaks.
Uuringu tulemust töö tasustamise osas mõjutasid ka palgaerinevused COVID-19 patsientide ravimisel, kuna pandeemia keerulises olukorras pingutati ühiselt.
Oma kliiniku/teenistuse juhtimisega oli rahul 74% töötajatest. Küsimused vahetu juhi kohta näitasid, et enamik juhte jagab tööd õiglaselt ja püstitab arusaadavaid eesmärke ja ülesandeid ning selgitab neid piisavalt. Oma juhilt oodatakse aga rohkem tagasisidet ja meeldiva tööõhkkonna loomist.
Kliiniku-/teenistusesisest koostööd hindas heaks 79% töötajatest, see hinnang oli võrreldes eelmise aastaga langenud 2% võrra. Oma kliiniku/teenistuse juhtimisega oli rahul 74% töötajatest ja kliinikumi juhtimisega 81% töötajatest.
Töötajate rahulolu-uuringu käigus saime vastused 18 töörahulolu mõjutava teguri kohta ning leidsime tegurid millised mõjutavad rohkem töötajate üldist rahulolu (töötajate rahulolu teguritega on madalam ja seos üldise rahuloluga tugevam). Uuringu tulemused näitasid, et töötajate üldise rahulolu hinnangut suurendaksid oluliselt kliinikumi ja kliinikute/teenistuste juhtimise parandamine, kliiniku-/teenistusesisese koostöö parandamine ja töötasu suurendamine.
Töötajate rahulolu erinevate teguritega oli kliinikute ja teenistuste lõikes erinev. Iga kliinik ja teenistus sai oma üksust puudutavad rahulolu-uuringu tulemused, mis võimaldas tegelda oma üksuse tulemustega, leida probleemsed kohad ning mõelda võimalikele lahendustele.
Kokkuvõtteks võib öelda, et töötajate rahulolu-uuring on oluline abivahend tagasiside saamiseks, selle tulemuste kasutamine võimaldab suurendada töötajate töörahulolu. Rahulolevad ja pühendunud töötajad tagavad Tartu Ülikooli Kliinikumi arengu.
Vaike Soodla
Merje Tikk
Analüüsi- ja kvaliteediteenistus
Kliinikumis viidi läbi Eestis unikaalne vereloome tüvirakkude siirdamine
Tartu Ülikooli Kliinikumis tehti veebruaris vereloome tüverakkude siirdamine Eestis uudse seadme CliniMACS Prodigy® abil, mille abil suurenevad patsientide võimalused elupäästvaks vereloome tüvirakkude siirdamiseks oluliselt. Aparatuuri ostmist toetasid Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond ja Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liit.
Vereloome tüvirakkude siirdamine on mitmete verevähi vormide puhul elupäästev ravimeetod, kuid siirdamise teostamiseks vajaliku 100%-lise sobivusega sugulas- või registridoonori leidmine ei ole sageli võimalik. Eestis ja kliinikumis uudse protseduuri koos meeskonnaga läbi viinud hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonna juhataja dr Ain Kaare sõnul on innovaatilise seadme ja protseduuri abil vereloome tüvirakkude doonori leidmise võimalused laiemad. „100% sobivusega sugulasdoonori leidmine on 25% tõenäosusega võimalik patsiendi õdede-vendade hulgast. Uus metoodika võimaldab vereloome tüvirakkude siirdamisel võtta kasutusele ka 50% ulatuses sobivad doonorid. CliniMACS Prodigy® seadme abil viiakse läbi keeruline vereloome tüvirakkude TCRαβ ja CD19+ rakkude depletsiooni- ning CD34+ rakkude selektsiooniprotseduur, mille järgselt siiratakse tüvirakud patsiendile,“ selgitas dr Kaare.
Esimene patsient, kes CliniMACS Prodigy® seadme abil vereloome tüvirakkude siirdamise läbis, on 12-aastane leukeemiat põdev poiss, kes on protseduuri järgselt kosumas.
„Seni on sobiva doonori leidmisel rakkude separatsiooniprotseduurid läbi viidud teistes riikides – Soomes, Rootsis ja Taanis ning siirdamine selle järgselt kliinikumis. Nüüd saame koondada kõik etapid Tartu Ülikooli Kliinikumi, mis kergendab ja lihtsustab niigi keerulist võitlust pidava patsiendi raviteekonda märkimisväärselt,“ lausus dr Kaare. 2017. aastast on kliinikumis viidud lastel läbi 9 haploidentset siirdamist. „Kahel juhul pidi doonor sõitma välisriiki tüvirakkude kogumiseks, kust need pärast depletsiooni- ja rikastamisprotseduure transporditi siirdamiseks kliinikumi. Ühtlasi on varem kogutud tüvirakke kliinikumis, kust need depletsiooni- ja rikastamisprotseduuriks transporditi Lundi ning sealt omakorda tagasi Tartusse. Kogu tegevus on aegkriitiline ning peab mahtuma 72 tunni sisse,“ kirjeldas dr Kaare. Seda enam tunneb tea heameelt, et nüüd on võimalik kõik vajalikud etapid väikeste patsientide vereloome tüvirakkude siirdamiseks viia läbi Tartu Ülikooli Kliinikumis, mis on ka Eestis ainus siirdamiskeskus.
Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi juhatuse liikme Siiri Ottender-Paasma sõnul oli innovaatilise seadme soetamine Eestisse, Tartu Ülikooli Kliinikumi, ainuvõimalik lahendus: „Midagi head ka sellest pandeemiast – varem tuli siirdamiseks vajalike tüvirakkude töötlemiseks võtta ette reis välisriiki ja siis jälle tagasi, pandeemia tegi selle aga võimatuks. Selleks, et raskelt haiged lapsed ei jääks ilma kaasaegsest ravivõimalusest, panime Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liiduga seljad kokku ja nii sai kallis seade heade annetajate toel muretsetud. Tartu Ülikooli Kliinikumis on olemas parim kompetents ka kõige keerulisemateks raviprotseduurideks, kurb oleks, kui elupäästev siirdamine jääks tegemata ainuüksi ühe masina puudumise pärast,“ ütles Siiri Ottender-Paasma.
Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liidu juhatuse esimehe Kaili Semmi sõnul sai seadme soetamine võimalikuks tänu eelmise aasta Pardiralli heade annetajate abile, kes aitasid koguda seadme soetamiseks vajalikku summat. „Seadme soetamine Eestisse muudab vähihaigete laste ravi ja nende perede toimetuleku oluliselt vähemkoormavaks, kuna niigi keerulise raviprotseduuri saab ette võtta oma lähedaste keskel Eestis, suundumata võõrsile ning muretsemata lisaks kaasnevate kulude pärast. CliniMACS Prodigy® soetamine Tartu Ülikooli Kliinikumile on suureks sammuks vähihaigete laste ajakohaste ravivõimaluste kättesaadavusele Eestis,“ lisas Kaili Semm.
CliniMACS Prodigy® seadme maksumus oli ligi 350 000 eurot ning selle ostu toetasid Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond ning Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liit.
- Patsiendi raviarstid on dr Sirje Mikkel ja arst-resident Triin Paabo
- Doonorilt rakkude kogumisega tegeles õde Siiri Telling
- TCRαβ ja CD19+ rakkude depletsiooni- ning CD34+ rakkudega rikastamisprotseduuri viisid läbi Ain Kaare ja ühendlabori laborispetsialist Eva Reinmaa
- Patsiendi vereloome on ilusti taastunud, kuid ta vajab veel kosumist haiglatingimustes
- Tartu Ülikooli Kliinikumis on alates 2017. aastast lastel teostatud 9 haploidentset siirdamist
Kliinikumi Leht
Kliinikum alustas patsiendi raviteekonna kogemusuuringuga
Märtsikuus algab Tartu Ülikooli Kliinikumis koostöös Rakendusliku Antropoloogia Keskusega uuring, mille eesmärk on mõista patsiendi tervikkogemust raviteekonna vältel.
Kliinikumi juhatuse liikme, õenduse ja patsiendikogemuse juhi Ilona Pastaruse sõnul aitab planeeritav uuring paremini mõista patsientide kogemusi ja ootusi. „Oleme seni kogunud iga-aastaselt nii ambulatoorsetelt kui ka statsionaarsetelt patsientidelt tagasisidet rahulolu kohta, mis on hoolimata viimastest keerulistest aastatest jätkuvalt ka paranenud. Ent selleks, et olla Eesti kõige patsiendisõbralikum haigla, on vajalik ka patsientide ja nende lähedaste vahetut kogemust kaardistada,“ tutvustas Ilona Pastarus.
Juhatuse liikme, teadus-arendustegevuse juhi prof Joel Starkopfi sõnul annab kogemusuuring kliinikumile ka sisendi seadmaks senisest veelgi enam inimesekesksusest lähtuvaid eesmärke kliinikumi arengukavas. „Kliinikumi 2022–2026 aastate arengukava saab patsientide tervikkogemuse mõtestamise abil väärtusliku lähtepunkti, millest juhinduda tulevikuaastate tegevuste kavandamisel. Ootame põnevusega kogemusuuringu tulemusi, vastuseid küsimustele, mida tähendab sujuv tervishoiuteenus patsientide jaoks või millised etapid ning nüansid neile raviteekonnal olulisimad on,“ rääkis prof Starkopf.
Kliinikumi patsientide seas läbi viidav kvalitatiivne uuring on Eesti haiglates esmakordne. „Tänapäeval viivad paljud haiglad läbi regulaarseid rahuloluküsitlusi, kuid nendega ei ole võimalik saada vastuseid sellele, mida patsiendid ootavad ja kogevad oma raviteekonna jooksul. Antropoloogilised meetodid (vaatlused, süvaintervjuud jt) lähevad süvitsi ning kaasavad väga erinevaid inimesi, sest teada on, et küsitlustes osalevad tavaliselt aktiivsemad inimesed. Süvaintervjuudest tulevad välja need teemad ja valupunktid, mida rahulolu küsitluses ei ole võimalik kaardistada,“ selgitas antropoloog Karina Vabson Rakendusliku Antropoloogia Keskusest. Ta lisas, et huvitav on see fakt, et mitmes teaduslikes uuringutes on leitud korrelatsiooni patsiendi kogemuse ja ravi efektiivsuse ja kvaliteedi vahel. „Näiteks on leitud, et efektiivne arsti-patsiendi kommunikatsioon avaldab mõju patsiendi emotsionaalsele tervisele ja sümptomite leevendamisele,“ lisas ta.
Kogemusuuringu kestel märtsikuus toimuvad paikvaatlused kliinikumi L. Puusepa 8 ja L. Puusepa 1a hoonetes. Ühtlasi viiakse läbi lühi- ja süvaintervjuud patsientide ning nende saatjatega ning kasutatakse ka kogemuspäevikuid. Uuringusse kaasatakse nii ambulatoorsel kui ka statsionaarsel ravil viibivaid patsiente.
Täiendav info jagatakse patsientidele antropoloogi Karina Vabsoni poolt. „Täname juba ette patsiente, kes on valmis oma kogemust jagama ning uuringus osalema,“ lausus juhatuse liige Pastarus. Ta lisas, et uuringu tulemuste kokkuvõtet jagatakse suve hakul kliinikumi kanalites.
Kliinikumi Leht
Kroonilise neeruhaige raviteekonnal on vajalik õigeaegse ja parema ravi tagamiseks suurendada teadlikkust
Kliinikum ühines 10. märtsil rahvusvahelise neerupäevaga, et toetada teadlikkuse tõstmist kroonilise neeruhaiguse progresseerumise ennetamise osas.
Tartu Ülikooli Kliinikumi sisekliiniku nefroloogia osakonna juht prof Mai Rosenberg tõi välja, et kroonilist neeruhaigust esineb ligikaudu 10–14% elanikkonnast. „Noorte seas on haiguse levimus madalam, kuid üle 65-aastaste seas võib see olla ligikaudu 20%. See tähendab, et vanemaealiste seas on ligikaudu igal viiendal inimesel neerufunktsioon alanenud,“ selgitas prof Rosenberg.
Krooniline neeruhaigus kulgeb varjatult ja väga paljud inimesed, kellel esineb südame-veresoonkonnahaigus, hüpertensioon või suhkurtõbi, ei ole sageli teadlikud võimalikust kaasnevast neerude kahjustusest. Siinkohal rõhutab prof Mai Rosenberg õigaegse diagnoosi olulisust, mis on vajalik parimate ravi kaugtulemuste saavutamiseks: „Vajalik on nii õigeagne diagnoos kui ka riskitegurite selgitamine, käsitlus ja ravi. Neerukahjustus on kergesti diagnoositav – patsiendid ja arstid peaksid olema piisavalt informeeritud lihtsate uuringute osas nagu uriini- ja vereanalüüsid. Varajane neeruhaiguse diagnoosimine tagab patsiendile neeruhaiguse progresseerumise ennetuse ja hoiab ära neeruasendusravi alustamise (dialüüsravi, neerusiirdamine).“
Haigused, mille puhul tekib või on suurem kroonilise neeruhaiguse tekke- ja progresseerumise risk, on 1. ja 2. tüüpi diabeet, hüpertensioon, krooniline glomerulonefriit (immuunmehhanismiga kulgev neerupõletik), krooniline südame- ja veresoonkonnahaigus, krooniline neeruvaagna- ja neerusäsi põletik (põhjustatud infektsioonidest või toksilistest ainetest), neerude harvikhaigused (näiteks polütsüstiline neeruhaigus), adipoossus, kaasasündinud neerude väärarengud.
Lisaks diagnoosi õigeaegsusele omab olulist rolli ka tervist hoidev ja haigust ennetav käitumine. Nii kutsuvad nefroloogid ja neeruõed inimesi üles tervete neerude nimel:
- järgima tervislikku eluviisi, sh hoidma kehakaalu normis;
- lõpetama suitsetamist;
- liikuma piisavalt;
- mõõtma vererõhku;
- teostama perearsti juures lihtsat uriinianalüüsi ja määrama neerufunktsiooni inimestel, kellel on suurem kroonilise neeruhaiguse tekkerisk (diabeedi ja kõrgvererõhktõve haiged ning inimestel, kes on ülekaalulised, üle 50 aasta vanad, suitsetavad või kellel on perekonnas esinenud kroonilist neeruhaigust);
- käima regulaarselt kontrollis, kui neeruhaigus on diagnoositud.
„Soovime, et meie patsiendid kroonilise neeruhaigusega elaksid rahulikult teadmisega, et isegi siis, kui neerufunktsioon alaneb, on võimalik rakendada neerude tööd asendavat ravi. Soovitame alati küsida nõu oma perearstilt, kuidas hoida ära ja ravida neeruhaigusi, kontrollida oma vererõhku ning vajadusel konsulteerida nefroloogiga. Patsientidele ja arstidele on olemas eestikeelsed hiljuti valminud uued ravijuhendid („Kroonilise neeruhaiguse ennetus ja käsitlus“ www.ravijuhend.ee ), kus on ära toodud seisundid, millal on vaja teostada uriinianalüüs ja neerufunktsiooni kontrollimine inimestel, kellel on suurem kroonilise neeruhaiguse tekkerisk – need on peamiselt patsiendid diabeedi, adipoossuse ja kõrge vererõhuga,“ selgitas prof Rosenberg.
Ta lisas lõpetuseks, et ka harvem esinevate haiguste korral on igakülgne neerufunktsiooni jälgimine vajalik. „Varajane haiguse diagnoosimine tagab patsiendile õigeaegse ravi ja parema elukvaliteedi,“ kinnitas ta.
Kliinikumi Leht
Nuvaxovid COVID-19 vaktsiin
COVID-19 vaktsiinide valik on täienenud ning nii Tartu Ülikooli Kliinikumi peahoones kui ka Kvartali kabinettides on võimalik vaktsineerida nüüd ka Nuvaxovid vaktsiiniga.
Nuvaxovid on valgupõhine vaktsiin ja kuulub nii-öelda traditsiooniliste vaktsiinide hulka, mida on kasutatud juba aastakümneid.
Nuvaxovid COVID-19 vaktsiini kasutatakse SARS-CoV-2 viiruse põhjustatud COVID-19 ennetamiseks täiskasvanutel alates 18. eluaastast. Vaktsiin Nuvaxovid on kahedoosiline, sobides seega esimeseks ja teiseks doosiks, samuti esimeseks doosiks pärast läbipõdemist. Kui esmane vaktsineerimiskuur on tehtud Nuvaxovidiga, tuleb tõhustusdoosiks kasutada Pfizer/BioNTech või Moderna mRNA tehnonoogial põhinevat vaktsiini. Nuvaxovid COVID-19 vaktsiini saab kasutada ka tõhustusdoosina – juhul kui esmane vaktsineerimiskuur on läbi viidud seni kättesaadavate COVID-19 vaktsiinidega.
Kliinikumis on võimalik COVID-19 vastu vaktsineerida Tartu Ülikooli Kliinikumi L. Puusepa 8 peahoones J-korpuse vaktsineerimispunktis (esmaspäevast reedeni kell 11–18) ja kliinikumi Kvartali keskuse vastuvõtukabinetis (esmaspäevast reedeni kell 16–18.30, nädalavahetusel kell 12–15).
Vaktsineerida saab nii aega broneerides kui ka ilma. Aega saab broneerida üleriigilises digiregistratuuris, riigiinfo telefonil 1247 ja kliinikumi etteregistreerimiskeskuse telefonil 731 7200 (E–R kell 8–18). Aja broneerimiseks digiregistratuuris tuleb valida „Teenus“ lahtri rippmenüüst sobiv vaktsiin.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi õendustöötajad pälvisid president Alar Kariselt teenetemärgid
„Iseseisvuspäeva eel tänab Eesti Vabariik oma teenetemärkidega inimesi, kelle sihikindlus, ennastsalgavus, pühendumus, leidlikkus või looming on eeskujuks paljudele teistele ning on muutnud kogu Eesti paremaks, hoolivamaks, märkavamaks, ettevõtlikumaks,“ kirjutas president Alar Karis riigi teenetemärkide andmise otsuse eessõnas. Tartu Ülikooli Kliinikumist töötajatest pälvisid presidendilt teenetemärgid Tiina Teder, Liisi Põldots ja Julia Beljajeva.
Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgi kavaler Tiina Teder töötab infektsioonikontrolli teenistuses õena ning südameasjaks on infektsioonikontroll, mille nõuete täitmisest on saanud koroonapandeemia võtmetegur. Tiina on ka kliinikumi vaktsineerimismeeskonna looja ja koordinaator. Ühtlasi on ta üks Eesti edukaima – Tartu vaktsineerimiskeskuse – eestvedajatest, kes seisis nii keskuse loomise kui ka mobiilsete vaktsineerimisvõimaluste eest.
Tiina Teder: Presidendi teenetemärk on minu jaoks väga oluline. Ma olen püüdnud teha endast parima, olla patsientidele olemas ja teha kõike nende heaks. Kindlasti on see tunnustus kogu meie vaktsineerimismeeskonnale ja kliinikumile laiemalt. Mul on ülimalt toredad kolleegid nii infektsioonikontrolli teenistuses kui ka keskkonna- ja puhastuse osakonnas. Tööd tehes on ikka õlg-õla tunne ja seda ka kliinikumis laiemalt. Naudin oma tööd ja sellega kaasnevaid väljakutseid ning olen tänulik, et neid väljakutseid mulle ka usaldatakse. Kliinikumis on väga huvitav töötada!
Eesti Punase Risti V klassi teenetemärgi kavaler Liisi Põldots töötab kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku 2. intensiivravi osakonna vanemõena. Tema juhitud osakond oli kliinikumis esimene, mis korraldati ümber COVID-19 intensiivravi osakonnaks ja kus ravitakse senimaani kõige raskemaid patsiente. Liisi on panustanud nii patsientide ravisse kui ka uute töötajate koolitamisse, lisaks oma meeskonna erialasesse ettevalmistusse ning vaimse tervise hoidmisse.
Liisi Põldots: Punase Risti teenetemärk on kindlasti üks suurimaid avalikke tunnustusi, mis ühele õele võib osaks saada ja see teeb südame soojaks. See tunnustus on laiemalt kõikidele õdedele selle töö eest, mida nad on teinud igapäevaselt ja eriti COVID-19 kriisi valguses viimased kaks aastat. Osa sellest tunnustusest kuulub kõigile meie meeskonnaliikmetele, kes suure pühendumusega enda tööd teevad, et patsientidele parimat ravi tagada. Ma tõesti imetlen neid iga päev.
Meil on Kliinikumis palju inspireerivaid inimesi, kes on eeskujuks enda tegude ja tarkusega. Selliste kolleegidega koos töötamine teeb ka ennast paremaks. Mulle meeldib kõik selle töö juures - see kuidas patsientide edulood motiveerivad, keerulised olukorrad sind inimesena kasvatavad, töö erakorralisus ja tempo. Õendusjuhina kõige suuremaks väljakutseks on hoida enda meeskonda ühtse ja õnnelikuna, siis on ka patsiendid hästi hoitud. Ma olen siiralt tänulik selle tunnustuse eest ja see annab kinnitust, et oleme õigel teel.
Valgetähe II klassi teenetemärgi kavaler Julia Beljajeva, kes töötab Tartu Ülikooli Kliinikumi traumatoloogia ja ortopeedia kliinikus traumatoloogia osakonnas õena, saavutas 2021. aasta suvistel olümpiamängudel Eesti epeenaiskonnaga kuldmedali. Lisaks sellele, et Julia on olümpiavõitja, on ta ka mitmekordne maailmameister ja Euroopa meister epeevehklemises. Õe ametit on ta nimetanud väga mitmekülgseks, mille juures talle meeldib enesearendus ning toetavad kolleegid.
Julia Beljajeva: Oleme naiskonnaga küll palju auhindu saanud, aga tunnustus Eesti Vabariigi poolt kindlasti on eriline ja tähtis. See tähendab, et tegime suurt asja ja suutsime tõsta Eesti Vabariigi kõrgele. Väga uhke tunne on seista kõige kõrgemal astmel ja kuulata Eesti Vabariigi hümni – just selle hetke jaoks teeme nii palju tööd. Loodan, et terve Eesti tundis samamoodi uhkust sellel hetkel.
Ei ole küll lihtne ühendada tööd ja sporti, aga olen seda suutnud teha juba poolteist aastat. Arvan, et inimene, kellel on siht ees olemas, suudab päris palju oma elus saavutada ja teha.
Kliinikumi Leht
Vähihaigete laste elulemus on viimase poolsajandi jooksul märkimisväärselt tõusnud
Tartu Ülikooli Kliinikum ühines 15. veebruaril vähihaigete laste päevaga, mille tähistamise eesmärk oli juhtida tähelepanu lapseea keerulise haiguse ravile ja elulemusele ning toetada vähihaigeid lapsi ja noorukeid ning nende vanemaid.
„Saame õnneks öelda, et vähk lapseeas on harva esinev haigus, Tervise Arengu Instituudi andmetel diagnoositakse Eestis keskmiselt 35 uut vähi juhtu aastas lastel vanuses 0–14 aastat ning 40 uut juhtu vanuses 15–24 aastat. Kõige sagedasem onkoloogiline haigus lastel on äge lümfoblastne leukeemia, mida diagnoosime Eestis keskmiselt 8 juhtu aastas. Sageduselt järgmine haiguste grupp on kesknärvisüsteemi kasvajad ja kolmandal kohal lümfoomid,“ selgitas dr Sirje Mikkel Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliinikust.
Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku juht dr Kristiina Ojamaa selgitab, et vähihaigeid lapsi ravitakse Eestis kahes keskuses – Tartu Ülikooli Kliinikumis ja Tallinna Lastehaiglas. „Kahe haigla peale töötab viis laste onkoloogi-hematoloogi. Harjumaa elanike arvust lähtuvalt ravitakse rohkem kui pooled Eesti vähihaiged lapsed Tallinnas. Laste vereloome tüvirakkude siirdamisi viiakse aga läbi ainult Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonnas. Kahe erialakeskuse koostöö tulemusel saame pakkuda parimat ravi väikestele patsientidele,“ lausus dr Ojamaa.
Dr Sirje Mikkel, kelle hoole all viiakse läbi enamus vähihaigete laste siirdamistest, selgitab, et lapseea kasvajale ja vähi tekkele ühest põhjust ei ole. „Väikesel osal lastel esineb geneetiline eelsoodumus vähi tekkeks, mistõttu uurime tänapäeval kõiki lapsi päriliku vähi eelsoodumuse esinemise osas. See võib muuta ravikäsitlust ja on oluline info ka perekonnale. Kui täiskasvanutel mängivad olulist rolli teatud kasvajatüüpide kujunemisel elustiilifaktorid nagu suitsetamine, toitumine, ülekaalulisus, vähene füüsilise aktiivsus, siis lapseea vähi tekkes ei oma need erilist tähtsust. Samas on laste kasvajad agressiivsema kuluga,“ rääkis dr Mikkel.
Vähihaigete laste ravi kestab enamasti kaua – näiteks lapseea kõige sagedasema pahaloomulise kasvaja, ägeda leukeemia, ravi kestab kokku kuni 2,5 aastat ja sisaldab kuni 15 ravimi kombinatsioone. Mitmed teised raviskeemid on siiski oluliselt lühemad kestusega – 4–6 kuud. „Oluline on juba ravi ajal ja ravi järgselt naasta esimesel võimalusel lapse tavapärasesse keskkonda ja ellu. Koolitee jätkamist ravi ajal on oluliselt lihtsustanud viimase paari aasta jooksul järjest enam kasutust leidnud distantsõpe, milles saab osaleda ka haiglast – kui enesetunne võimaldab ja laps soovib,“ lausus dr Mikkel.
Vähi esinemissagedus lastel on ülemaailmselt teadmata põhjustel aeglaselt suurenemas. „Olulisem on aga, et vähihaigete laste elulemus on viimase poolsajandi jooksul kiiresti tõusnud. Hetkel on vähihaigete laste 5 aasta elulemus ligikaudu 80%,“ tunneb hematoloogia-onkoloogia kliiniku juht dr Ojamaa heameelt.
Kõrge elulemuse põhjuseks on märkimisväärne diagnoosimise- ja ravivõimaluste paranemine alates uutest ravimitest kuni kõrgdoosis keemiaravi ja vereloome tüviriakkude siirdamiseni välja. Kliinikumi vähikeskuse direktori ja laste hematoloogi dr Lenne-Triin Kõrgvee sõnul toimub Eestis ja mujal Euroopas vähi ravi lastel rahvusvaheliste koostööliste raviprotokollide alusel. „Meil on ka väga tihe rahvusvaheline koostöö erinevate kompetentsikeskuste ja erialaorganisatsioonidega (SIOP, NOPHO, ERN PaedCAN). „Hindamatu on olnud laste hematoloogia-onkoloogia arengus Põhjamaade kolleegide abi. Oleme 2021. aasast NOPHO (Nordic Society of Paediatric Haematology and Oncology) täieõiguslikud liikmed,“ loetles dr Kõrgvee. Ta lisab, et nii kliinikumis kui teistes rahvusvahelistes keskustes on uute teadusuuringute üks eesmärke leida optimaalne efektiivsuse ja ohutuse tasakaal laste vähiravis, et ennetada ka võimalike hilistüsistuste teket ja selle kaudu parandada elukvaliteeti ilma languseta ravi efektiivsuses.
Doktorid Sirje Mikkel ja Lenne-Triin Kõrgvee kinnitavad, et vähihaigeid lapsi ravida on suur väljakutse, aga ka rõõm. „Lapsed on oma olemuselt vahetud ja siirad. Suudame tänapäeval aidata juba suurt hulka vähihaigetest lastest – see on väga oluline teadmine iga uue teekonna ja koostöö alguses,“ on doktorid vähihaigete laste päeval mõtetes oma väikeste patsientidega. Nad lisavad, et kogukonna toetus ja teadlikkus on vajalik. Nii täidavad väga olulist rolli ka hematoloogia-onkoloogia kliinikuga koostööd tehes Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liit ja Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond, pakkudes peredele psühholoogilist ja rahalist tuge ning vajaduse korral uuringute ja ravi korraldamisel väljaspool Eestit.
Infokast:
- Tartu Ülikooli Kliinikumis on tänaseks tehtud vereloometüvirakkude siirdamisi kokku 688 patsiendil, neist 127 lastel.
- Esimene kõrgdoosis keemiaravi koos autoloogse vereloometüvirakkude siirdamisega tehti Eestis 1993. aastal Tartu Ülikooli Kliinikumis
- Allogeenne (sugulasdoonori) siirdamine lisandus 1995. aastast ja registridoonorilt pärinevate vereloometüvirakkude siirdamine 2005. aastast.
- Vähihaigete laste päeva tunnusvärv on kuldkollane, toetuse avaldamiseks kasutatakse seda tooni 15. veebruaril ka mitmete hoonete fassaadidel, sealhulgas Tartu Ülikooli Kliinikumis.
Kliinikumi Leht
Kliinikumis viidi esmakordselt läbi ainulaadne ülemise hüppeliigese kontsluu luu- ja kõhredefekti asendava implantaadi paigaldamine
8. veebruaril viidi Tartu Ülikooli Kliinikumis rahvusvahelise meeskonna poolt läbi ülemise hüppeliigese kontsluu luu- ja kõhredefekti asendamine personaalselt patsiendi jaoks valmistatud implantaadiga. Sarnaseid operatsioone on tehtud vaid vähestes Euroopa riikides.
Operatsiooni juures oli Tartu Ülikooli Kliinikumi sporditraumatoloogia keskuse arstidele ning muule ravimeeskonnale toeks rahvusvaheliselt tunnustatud hüppeliigese kirurg prof C. Niek van Dijk, kes on ortopeed FIFA Medical Centre of Excellence Madriidis ja Portos ning kelle üheks elutööks on Amsterdami Academic Medical Center’is “Ankle Platform” õppekeskkonna ja koolkonna loomine. „Operatsiooni eelis on see, et asendusimplantaat sobib täpselt patsiendi anatoomiaga, samuti on väga täpselt sobitatud liigese paigaldamiseks vajalikud instrumendid. Implantaadi loomise aluseks on personaalne kompuutertomograafiline rekonstruktsioon,“ tutvustas prof Niek van Dijk operatsiooni eeliseid.
Hüppeliigese kontsluu luu- ja kõhredefekti asendamine implantaadiga oli esmakordne kogu Baltikumis ning ka lähinaabritest Soomes, Norras ja Taanis puudub sarnane kogemus. „Operatsioon läks väga hästi ja sujuvalt. Kliinikumi ravimeeskond oli operatsiooni juures professionaalne, õed olid toetavad ja anestesioloog asjatundlik. Minu kogemus kliinikumis on olnud väga hea,“ sõnas prof Niek van Dijk.
Operatsioon tehti 50ndates eluaastates naisterahvale, kellel varasemad kolm operatsiooni ei andnud vajalikku tulemust, mistõttu antud ravimeetodi rakendamine oli ka näidustatud. „Loodame patsiendi paranemisele operatsiooni järgselt ning, et ta saaks naasta varasema aktiivse elu ehk matkamise ja võimalik et ka jooksmise juurde. Need tegevused on olnud patsiendil hingelähedased ning unistusteks viimastel aastatel haigusega võideldes,“ selgitas dr Leho Rips kliinikumi sporditraumatoloogia keskusest.
Operatsioon sobib oma olemuselt kõikidele patsientidele, kellel on küllaltki suur lokaalne kontsluu kõhre ja/või luu vigastus, kas siis õnnetuse või mõne teise trauma tagajärjel. „Eestis tervikuna võib vajada sarnast ravi kaks-kolm patsienti aastas. Edaspidi on ka kliinikumis võimekus antud ravimeetodit pakkuda, olgugi, et piiravaks faktoriks võib olla väga spetsiifiline näidustus ning operatsiooni kõrge hind,“ selgitas dr Rips.
Personaalsed implantaadid on prof Niek van Dijki hinnangul tulevik kõigi sarnaste liigesekahjustuste korral, sest liigese anatoomia nõuab väga suur täpsust taastamisel. „Ainus veel parem võimalus kahjustunud liigesestruktuuride asendamiseks oleks koetehnoloogiad, mis kasutavad inimese enda kudesid uute liigeste loomiseks. See on aga märksa kaugem tulevik ning järgneva 20–30 aasta jooksul on personaalsed implantaadid parim võimalik lahendus. Kliinikumis läbi viidud operatsioonil kasutati Episealer implantaati,“ rääkis prof Niek van Dijk. Ta lisab, et tema koduhaiglas tehakse aastas sarnaseid operatsioone aastas umbes kümme. „Implantaadi paigaldamise positiivsete kaugtulemuste korral operatsioonide arv kindlasti kasvab, nende hind langeb ja operatsioonid muutuvad kättesaadavamaks enamatele patsientidele,“ sõnas prof Niek van Dijk.
Kliinikumi Leht
Julia Beljajeva pälvis Tartu Tähe teenetemärgi
Tartu linnavolikogu nimetas Tartu Tähe laureaadiks Tartu Ülikooli Kliinikumi traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku õe Julia Beljajeva. Tartu Täht antakse Tartu linnale osutatud eriliste teenete eest.
Julia Beljajeva on Eesti vehkleja, olümpiavõitja ja kahekordne maailmameister epeevehklemises. Ta on lõpetanud Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ning töötab õena Tartu Ülikooli Kliinikumis. Juulis 2021 tuli ta koos Eesti epeenaiskonnaga Tokyos olümpiavõitjaks.
Kliinikumi Leht
President Alar Karis külastas kliinikumi laste ja noorukite vaimse tervise keskust
24. jaanuaril toimunud kohtumisel arutati, millises seisus on laste ja noorte vaimne tervis, kuidas seda on mõjutanud COVID-19 pandeemia ja kuidas ühiskond saaks kasvavat põlvkonda murede korral aidata. Seda, et vajadus laste ja noorukite vaimse tervise abi järele on kasvanud, kinnitab ka Tartu Ülikooli Kliinikumi laste ja noorukite vaimse tervise keskuse juht dr Reigo Reppo. „Kliinikum on laiendanud oma psühhiaatriakliiniku teenuseid, avades täiendavaid vaimse tervise kabinette nii Tartu linnas kui ka Lõuna- ja Ida-Eesti teistes linnades. Võrreldes 2015. aastast kuni tänaseni, on meie juurde jõudnud vaimse tervise muredega lapsi ja noorukeid koguni 56% rohkem. Enim pöördutakse psühhiaatrilise abi saamiseks käitumis- ja tundeelu häirete tõttu ning psühholoogilise arengu häirete tõttu,“ selgitas laste- ja noorukitepsühhiaater dr Reppo.
Kuna kliinikumi laste ja noorukite vaimse tervise keskus on ainus üksus Eestis, mis tegeleb kõikide laste ja noorukite vanusegruppide vaimse tervise häirete ravimisega sõltumata häire iseloomust, on ka nõudlus teenuse järele jätkuvalt suur. „Ülikoolihaiglana saame kasutada sünergiat parimate spetsialistide tööle võtmiseks ning spetsialistide potentsiaali välja arendamiseks, et pakkuda tipptasemel ravi,“ oli dr Reigo Reppo lootusrikas. Ta lisas, et laste ja noorukite psühhiaatria areneb erialana koos ühiskonnaga. „Suured muutused on küll ühelt poolt suurendanud nõudlust, teisalt andnud erialale olulise arengutõuke ja võimalused patsiendikesksemaks raviks. Lisaks meie erialasele abile, on vaimselt tervema põlvakonna kasvamisel oluline ka vaimse tervise võrgustik kogu ühiskonnas, alates pereliikmetest, kaaslastest igapäevases koolielus, oskused märgata enda ja teiste abi vajadust ning oskus seda ka õigel hetkel küsida,“ sõnas dr Reppo.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi uute ravikorpuste kunstiteoste ideekonkurss ootab osalejaid
Tartu Ülikooli Kliinikum kuulutas välja ideekonkursi kunstiteoste tellimiseks Maarjamõisa meditsiinilinnaku uutesse ravikorpustesse.
Ideekonkurssi eesmärk on rikastada kunstiteosega Maarjamõisa meditsiinilinnaku III ehitusjärgu käigus valmiva lastehaigla uut M-korpust, samuti ka A-korpust, mille rekonstrueerimine lähikuudel algab.
Kunstiteoste ideekonkursi võitjal on ainulaadne võimalus sisustada läbi oma kunstilise nägemuse Tartu uus lastehaigla, mis on Eesti pediaatria tippkeskus ning aidata luua positiivset õhkkonda väikeste patsientide ravikeskkonnas. „Kliinikumi lastekliiniku patsientide hulgas on ka raskelt haigeid lapsi, seetõttu on just selle maja juures oluline, et funktsiooni järgiv vorm oleks ka võimalikult meeldiv ja helge ning aitaks patsiendil ja tema lähedastel paremini toime tulla haiguse ja raviga ning ühtlasi toetaks personali nende igapäevatöös. Konkursi eesmärgiks on leida kunstiteos, mis rikastaks uue lastehaigla keskkonda ja kõnetaks lapsi optimistlikult ja sõbralikult,“ sõnas Maarjamõisa meditsiinilinnaku projektijuht Toomas Kivastik.
Lisaks M-korpuse ideekonkursile toimub paralleelselt ka A-korpuse kunstiteoste ideekonkurss. A-korpuse puhul on teose soovitavaks asukohaks A-korpusega seotud trepikoja siseõue-poolne klaasfassaad, mis ühendab A-korpuse kõiki maapealseid korruseid ning on hästi nähtav nii siseõue kui ka trepikoja poolt.
Konkursi žüriisse kuuluvad uue lastehaigla sisearhitekt Maarja Varkki, Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu esindajana Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi direktor Kai Lobjakas, Eesti Kunstnike Liidu juhatuse poolt määratud kunstikriitik, ajaloolane ja kuraator Peeter Talvistu, Eesti Kunstnike Liidu juhatuse poolt määratud Jaanus Kivaste ehk kunstnik Kiwa ning kliinikumi projektijuht Toomas Kivastik.
Nii meditsiinilinnaku III ehitusjärgu kui ka A-korpuse ideekonkursi töid oodatakse 24. aprilliks 2022 läbi riigihangete registri. Täiendava info ja selgituste saamiseks ideekonkursi kutse ja võistlusjuhendi kohta tuleb vastavasisuline küsimus esitada läbi e-riigihangete keskkonna. Kliinikum korraldab objektiga tutvumisürituse 4. märtsil (täpsem info samuti e-riigihangete keskkonnas, hangete viitenumbrid 245786 ja 246294).
Kliinikumi Leht
Kliinikum ning õendus- ja hooldustöötajate ja ämmaemandate esindajad leppisid kokku kollektiivleppe täienduses
Tartu Ülikooli Kliinikum, Eesti Õdede Liit, Eesti Ämmaemandate Ühing ja Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit allkirjastasid kokkuleppe, mille alusel antakse õendustöötajatele, hooldustöötajatele ja ämmaemandatele kolmepäevast lisapuhkust alates viienda tööaasta täitumisest.
Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liikme ning õenduse ja patsiendikogemuse juhi Ilona Pastaruse sõnul on kliinikumi kui tööandja eesmärgiks töötaja hüvede paketi uuendamine. „Seda tehes arvestame nii töötajate kui ka töötajate esindusorganisatsioonide tagasisidet. Õendus- ja hooldustöötajate lisapuhkepäevad on samm selles suunas, et väärtustada kliinikumi töötajaks olemist,“ lausus Ilona Pastarus.
Kui seni on tulenevalt kliinikumi ja selle töötajaid esindavate ametiühingute kollektiivleppe alusel rakendatud asutusepoolse hüvena staažipuhkust seitsmenda tööaasta täitumisel kliinikumis, siis muudatuse järgselt algab õigus staažipuhkusele viienda tööaasta täitumisel.
Töötajate ja nende panuse väärtustamist kliinikumi poolt hindavad ka kokkuleppes olevad ametiühingud. „Aastaid kehtinud kokkuleppe muutmine töötajale soodsamas suunas on üks samm edasi tänapäevasel, küllaltki keerulisel tervishoiumaastikul. Viimasel kahel aastal tugeva surve all olnud personali jaoks on oluline tunda end väärtustatuna ja motiveerituna,“ ütles ametiühingute nimel Margit Metsmaa, Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliidu usaldusisik kliinikumis. Ta rõhutas ka hea dialoogi vajalikkust: „Usume kindlalt, et ametiühingute hea kontakt tööandjaga võimaldab tulevikus jätkata läbirääkimisi ja sõlmida uusi kokkuleppeid kollektiivlepingu punktides, sest personal on meie kõige suurem väärtus, mida hoida. Motiveeritud töötaja on aga eduka asutuse alustala, mis omakorda võimaldab kliinikumil saavutada oma eesmärke."
Kollektiivleppe täiendus kehtib õendus- ja hooldustöötajaile ja ämmaemandatele, kes on ametiühingute liikmed ning kelle töösuhe kliinikumiga on kestnud järjest vähemalt viis aastat ilma vaheaegadeta. Kokkuleppe alguseks loetakse 1. jaanuari 2022. Arvestus tööstaaži ja puhkusepäevade üle saab jälgida kliinikumi iseteenindusportaalist. Küsimuste korral on võimalik pöörduda ka oma ühingu peausaldusisiku poole.
Kliinikumi Leht
Vaktsineerimine – silmapaistev aasta tegu
29. detsembril tunnustati Raekoja platsil Tartu aasta teo väljakuulutamisel ühe silmapaistvaima teona ka kogu Eestile head eeskuju andnud Tartu vaktsineerimiskeskust. Varem on keskuse tööd tunnustanud oma visiitidel nii president Kersti Kaljulaid kui ka peaminister Kaja Kallas. Kliinikumi Leht vaatas koos kliinikumi vaktsineerimismeeskonna koordinaatori Tiina Tederiga tagasi ja mõtiskles, millised olid eduloo erilisemad hetked, ent ka väljakutsed.
Detsember 2020. aasta, jõulupühade-eelne aeg. Kliinikum ja sotsiaalministeerium lepivad kokku, et ka kliinikum osaleb Eesti ja Euroopa ühisel esimesel vaktsineerimispäeval, 27. detsembril 2020. Teada on ka, et esimesed vaktsineeritud saavad olema tervishoiutöötajad. Kliinikum on valmis – apteek on valmis tarneid vastu võtma, hoiustama vastavalt tingimustele ja ka vaktsiini lahustama; valmis on infektsioonikontrolli teenistuse meeskond – nii vaktsineerima, nõustama kui ka kõrvaltoimeid jälgima, valmis on vaktsiini ootavad töötajad ning valmis on kiirelt loodud ja pidevalt täienevad infomaterjalid. Kui 26. detsembriks oli ravijuhil dr Kotsaril teadmine, et vaktsiinid on jõudnud Eestimaa pinnale, oli jäänud vaid oodata nende Tartusse transportimist.
Hea ning läbimõeldud ettevalmistus esimeseks vaktsineerimiseks tagas selle, et kõik sujus ka meedia terava pilgu all ning kliinikumi intensiivravi osakondade töötajatest said COVID-19 vaktsineerimise tunnusnäod mitmeks kuuks. Esimesele vaktsineerimisele järgnesid mõned rahulikud päevad, et koolitada immuniseerimisõigusega õdesid. Justkui vaikus enne tormi.
Miks võttis kliinikum oma südameasjaks inimeste vaktsineerimise COVID-19 vastu?
Kliinikumi kriisijuhtimismeeskond ja juhatus nägid selles võimalust tervishoiukriisi leevendamiseks. Me ju nägime, kui keeruliselt põevad COVID-19 haigust eakad inimesed, kes haiglaravile jõudsid. Nägime ka seda, millist koormust võib haiglale tähendada ainuüksi üks hooldekodu puhang. Teadsime, et vaktsineerimine on parim viis kaitsta kogu elanikkonda.
Vaktsineerimise korraldamisel oli esialgu pidevaid muutujaid – sihtrühmad, vanusepiirangud, vaktsiinitarned...
Muidugi. Vahel muutus kõik ühe päeva jooksul. Muutusid vanuserühmad, laienesid riskirühmad, vaktsiinide valik. Kindlasti oli meie suureks plussiks kiirus ja paindlikkus ning soov „ära teha“. Näiteks teiste eesliinitöötajate ja haridustöötajate vaktsineerimine märtsi alguses – saime hommikul haigekassalt info ja õhtuks olime juba valmis. Olime tegelikult pidevalt olemas kliinikumi töötajate jaoks, patsientide jaoks ja teiste elanike jaoks.
Kuni ühel hetkel tundus, et kliinikumi vaktsineerimismeeskond võiks panustada veelgi enam?
Juhatuse esimees Priit Perens tõstatas küsimuse, kui suur oleks meie meeskonna võimekus päevas vaktsineerida. Tegime arvutused ja pakkusime omapoolse lahenduse. Ainult et teadsime, et kliinikumi ruumid jäävad meile füüsiliselt kitsaks, kuna oluline oli mitte häirida ravitööd. Priit Perens ja ravijuht dr Andres Kotsar rääkisid meie ettepanekud läbi Tartu linnaga ning sealtpeale on linnapea Urmas Klaas ja abilinnapea Mihkel Lees koos oma meeskonnaga olnud meie suurepäraseks koostööpartneriks.
Täna on Tartu vaktsineerimiskeskus aasta tegu. Ent selle planeerimisel oli ka teadmine, et võib-olla kõik ei õnnestu planeeritult?
Riskikohti muidugi oli. Kuidas kolida kliinikumi tegevus linna teise otsa nii, et see päriselt toimiks; kuidas lahendab A.Le Coq spordihoone sportlastele alternatiivsed treeningvõimalused ning sisustada spordihoone meditsiiniliseks tegevuseks; kas vaktsiinid üldse saabuvad ning kui saabuvad, siis kas sellises koguses, et saame teha rohkem kui 1000 doosi päevas?
Õnneks riskid õigustasid ennast ning nagu ütlesid meie linnapoolsed partnerid: „Parem olla asjatult valmis, kui et vaktsiinide saabumisel mitte olla valmis“. Nii saigi spordihoonest vaktsineerimiskeskus – keskuse logistika rajanes suuresti dr Veronika Reinhardi ettepanekutel. Lisaks kujunes kliinikumi, kiirabi, linna ja naiskodukaitse vahel teineteist toetav ja julgustav sünergia. Igaüks teadis oma töölõiku ja sai muude nüansside osas toetuda teistele. Iganädalastel esmaspäevastel töökoosolekul arutasime, mis toimib ja mida oleks vaja muuta.
27. aprillil 2021 avatud Tartu vaktsineerimiskeskus oli Eesti esimene vaktsineerimiskeskus ning kliinikumi esimene nii suuremahuline projekt majast väljas
Nii on, eesmärk oli teha võimalikult kiiresti võimalikult palju kaitsesüste nii, et see oleks inimesele maksimaalselt mugav. Meie võimekus oli teha umbes 1700 doosi päevas, aga tuli ette ka päevi, mil tegime 2000 doosi – need rekordpäevad jäid suvisesse aega, kui vaktsineerimine sai kättesaadavaks kogu elanikkonnale ning vanusepiirangud kadusid.
Olime ka Eesti esimesed, kes pakkusid n-ö walk-in lahendust. Ilma ette registreerimiseta vaktsineerimine kujunes väga populaarseks, ent samas nõudis meilt veelgi läbimõeldumat korraldust, sest paralleelselt ootasime ju vaktsineerima inimesi ka ette registreerimisega.
Olime esimesed, kes lisaks keskuse tegevusele otsustasid minna n-ö rahva sekka. Autovabaduse puiestee, vaktsineerimisbussid linnaruumis, aga ka maakondades ning kiirabi linnaruumis. Enamus ideid, mis töökoosolekutel sündisid, rakendati ellu. Isegi ettevõtetesse ja ülikoolidesse, kes seda soovisid, läksime kohale. Tartu linn oli meiega pidevalt mõttega kaasas – näiteks õnnestus väga hästi suhtlemine koolidega enne õppeaasta algust, et võimaldada juba vaktsineeritud lastel kooli minna.
Mis on patsientide positiivse tagasiside võtmeteguriks?
Positiivne tagasiside andis teadmise, et liigume õiges suunas. Kui mõelda patsiendi teekonna peale vaktsineerimise kontekstis, siis algab see ju teavitamisest. Ühtlasi tundub, et usaldus kliinikumi töötajate vastu oli ja on suur, mistõttu eelistatakse sageli just meie juures vaktsineerimist. Hoolitsesime selle eest, et patsiendi logistika oleks juba sisenemise hetkest võimalikult lihtne ja sujuv ning et ei tekiks teadmatust või hirmu. Enne vaktsineerimist võtame aega küsimustele vastamiseks ning nõustamiseks. Muuseas, suvel vajasid inimesed vähem nõustamist, kui nüüd, sügisel. Vaktsineerimisejärgselt, jälgimisalal, püüame ka hoida personaalselt kontakti ja soovime olla veendunud, et kõik on hästi.
Kes on kliinikumi vaktsineerimismeeskond?
Kliinikumi vaktsineerimismeeskond koosneb väga erinevatest inimestest. Ütleksin, et nii multidistsiplinaarset meeskonda võib-olla polegi varem kliinikumis olnud. Meeskonda kuulusid väga erinevate oskustega kolleegid – erinevatest kliinikutest ja meditsiinilistest teenistustest, apteegist infektsioonikontrolli teenistusest, analüüsi- ja kvaliteediteenistusest, informaatikateenistusest, haldusvaldkonnast, jne. Ka kommunikatsiooniteenistus oli meiega kaasas esimesest hetkest.
Kõrghetkel oli vaktsineerimismeeskonna nimekirjas kuni kakssada inimest ning korraga Tartu vaktsineerimiskeskuses tööl kuni kolmkümmend inimest. Nüüd, mil vaktsineerime kliinikumi peahoones ja Kvartalis, on nimekirjas ligi 140 inimest ning igapäevaselt töötab kuni 20 inimest.
Selleks, et meeskonna iga töölõik toimiks, oli vaja iga detail peensusteni läbi mõelda. Nii tekkisid erinevate valdkondade tiimid ja nende juhid – ravimite eest vastutasid Gerli Mänd ja Tatjana Oolo, vaktsineerimise eest Annika Reiljan, jälgimise eest Reelika Laht, registreerimise eest ja töögraafikute eest Triin Arujõe ja Mari Sööt, varustamise eest Maris Mikksaar ning dokumenteerimine oli Tuuli Laeneste vastutus.
Mis on olnud suurim õnnestumine või see, mis enim heameelt valmistanud?
Esmalt pean suurimaks õnnestumiseks seda, et patsiendid olid meie teenusega rahul, nende positiivne tagasiside kindlasti innustas meid. Kui Tartu linnas peetakse võib-olla tervishoiuteenuste kättesaadavust rohkem iseenesest mõistevaks kui maakondades, siis eredalt jääb meelde, kuidas meid vaktsineerimisbussidega maakondades vastu võeti – inimeste tänu selle eest, et spetsiaalselt nende juurde sõitsime, oli suur. Teiseks õnnestumiseks pean meeskonnatööd ja koostööd. Vaktsineerimismeeskond soovis ühiselt sellesse projekti panustada, mis tekitas südantsoojendava ühtekuuluvustunde. Kolmandaks, eelnevat arvesse võttes pean õnnestumiseks teadmise ja kogemuse saamist. Miski pole võimatu – kui on olemas soov ja meile antakse võimalus, sealhulgas väljaspool kliinikumi, siis saame hakkama.
Kas täna uuesti alustades tuleks midagi teisiti teha?
Kui tänaste teadmistega tuleks kogu vaktsineerimist uuesti alguspunktist koordineerida, siis ma ei teeks midagi teisiti. Suuri väljakutseid oli mitmeid – kasvõi iseenesest otsus rajada eraldi vaktsineerimiskeskus, aga näiteks ka hetk kui keskuses juulikuus avasime ette registreerimiseta vaktsineerimise. Väljakutse oli logistikat veel paremini korraldada ning järjekordi vältida.
Meie kõige suurem eesmärk oli, et patsiendid oleksid rahul ning see õnnestus. Olen väga tänulik, et meie vaktsineerimistegevus nii paljudele korda läks, olen tänulik meile saadetud tänusõnade eest, kolleegide toetuse eest ning aasta lõpus Tartu silmapaistva aasta teo tunnustuse eest. Aitäh!
Kliinikumi Leht
Kliinikumi silmakliinik nimetati Euroopa haruldaste silmahaiguste referentsvõrgustiku täisliikmeks
Jaanuarist 2022 on Tartu Ülikooli Kliinikumi silmakliinik Euroopa haruldaste silmahaiguste referentsvõrgustiku (European Reference Network for Rare Eye Diseases, ERN-Eye) täisliige. ERN-Eye on üle-euroopaline võrgustik, mis ühendab eksperte erinevatest riikidest just haruldaste ja komplekssete silmahaiguste diagnoosimiseks ja käsitlemiseks.
ERN-Eye põhieesmärgid on lihtsustada haruldaste silmahaiguste diagnostikat ning parandada haruldaste silmahaigustega patsientide käsitlust kogu Euroopas, töötada välja üle-euroopalisi ravijuhiseid, soodustada ekspertarvamuse liikumist ühest liikmesriigist teise, kasutada patsiendi hüvanguks teadustööd ning innovatsiooni, toetada kliinilisi uuringuid ja kaardistada haruldaste haiguste epidemioloogilist olukorda. Silmakliiniku juhi dr Mikk Pauklini sõnul muutub nüüd haruldaste silmahaigustega patsientide jaoks käsitlus oluliselt lihtsamaks ja kvaliteetsemaks. „Kliinikumi patsient saab edaspidi parima ekspertarvamuse Euroopa spetsialistidelt kätte siinsamas silmakliinikus. Oleme juba ka enne liikmelisust konsulteerinud ERN-Eye virtuaalkliinikus mitme haigusjuhu osas ning saanud oma patsiendi käsitluse õigsusele kinnituse saanud. Täisliikmelisus aga tagab meile võrdväärse partnerluse ning patsientidele ametlikud võimalused abi küsimiseks läbi meie kliiniku. ERN-Eye ekspertide poole pöördumiseks on vajalik, et patsiendi haigust on eelnevalt koduriigis kõrgeima etapi raviasutuses käsitletud,“ selgitas dr Pauklin.
Haigusjuhtude arutamiseks on Euroopa Komisjon loonud turvalise veebipõhine rakenduse, mille kaudu on võimalik jõuda korraga ekspertideni üle kogu Euroopa nii võrgustikusiseselt kui ka küsida nõu teistelt ERNidelt multidistsiplinaarset lähenemist vajavate haiguste puhul.
Lisaks sellele, et kliinikumi silmakliinikul on nüüdsest parimad võimalused abi küsimiseks, on ka kliinikul endal võimalik konsulteerida teiste riikide haigusjuhte. „Silmakliinik pakub haruldaste silmahaiguste võrgustikus oma ekspertiisi. Meil on näiteks Euroopa tasemel tugevaid spetsialiste Stargardti tõve alal – 2017. aastal kaitses sel teemal oma doktoritöö dr Kalev Nõupuu. Ühtlasi on dr Maris Oll käinud end täiendamas Stargardti tõve põhjuse, ABCA4 geeni, esimese kirjeldaja professor Rando Allikmetsa juures Columbia Ülikoolis New York’is. Vähemtähtis ei ole ka see, et silmakliinikus tegeletakse ainsana Eestis kongenitaalse glaukoomi operatiivse raviga, mida viib läbi dr Marko Pastak,“ tõi silmakliiniku juhataja välja, rääkides silmakliiniku-poolsest panusest referentsvõrgustikku. Ta lisas, et dr Laura Mauring viibis ka ERN-Eye esimese medical fellowna üheaastase fellowshipi käigus haruldaste geneetiliste silmahaiguste keskuses.
Kliinikumi silmakliinikus on suurt rõhk ka haruldaste silmahaiguste geneetilisel testimisel, mis on tänapäeval korrektse diagnoosi panemiseks standard. Seetõttu koolitatakse välja ka Eesti esimest oftalmoloog-geneetikut.
Euroopas on kokku 24 erinevat referentsvõrgustikku (ERN), millest üks, ERN-Eye, on loodud spetsiifiliselt haruldastele ja komplekssetele silmahaigustele. Tartu Ülikooli Kliinikumil on liikmelisus 20 erinevas ERNis, sealhulgas täisliikmelisus 5 ERNis ning koostööpartnerlus 15 ERNis. Silmakliinik esitas avalduse Euroopa haruldaste silmahaiguste referentsvõrgustiku täisliikmeks saamiseks 2019. aastal ning pärast positiivse vastuse saamist ERN-Eye koordinaatorkeskuselt, Euroopa Komisjonilt ning sõltumatult hindamisasutuselt, on kahe aasta pikkune töö on vilja kandnud – 2021. detsembri lõpus kiitis taotluse heaks Euroopa Komisjoni liikmesriikide nõukogu (Board of Member states, BoMS), mis koosneb Euroopa Liidu riikide sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumide esindajatest. Kliinikumi silmakliiniku ERN-Eye täisliikmelisus jõustus 1. jaanuaril 2022.
Kommentaar, dr Laura Mauring
Haigus on haruldane, kui selle esinemissagedus on 1:2000 või harvem. Haruldasi silmahaigusi on aga teada üle 900 ning enamikul neist on geneetiline põhjus. Kuigi üksiku haiguse esinemissagedus on madal, siis patsiente erinevate haruldaste silmahaigustega on siiski arvukalt, ka Eestis. Haruldased silmahaigused on lapse- ja noores täiskasvanueas nägemispuude ning pimeduse peamine põhjus. Selle tõttu on nendel haigustel oluline mõju perekondadele ja tervishoiu- ning sotsiaalsetele tugisüsteemidele. Haruldase haigusega patsientide käsitluse parandamiseks ning teadustöö arendamiseks piisava hulga patsientidega on oluline keskuste ja riikidevahelise informatsiooni jagamine, mida ERN-Eye võrgustik võimaldab ning hõlbustab.
Kliinikumi verekeskus pälvis ISO akrediteeringu
Tartu Ülikooli Kliinikumi verekeskus akrediteeriti 2021. aasta lõpus vastavalt ISO 15189:2012 standardi “Kvaliteedi ja kompetentsi erinõuded meditsiinilaboritele” nõuetele. Akrediteerimine hõlmas kõiki verekeskuse laboreid: verekabinetti, patsientide ja doonorite laborit.
„Akrediteering kinnitab, et verekeskuse laborite metoodikad vastavad rahvusvahelisele standardile. Akrediteeringu pälvisid kõik hindamiseks esitatud metoodikad. ISO akrediteeringu taotlemine ja akrediteerimise ulatuse valik oli verekeskuse enda otsus,“ selgitas verekeskuse ülemarst dr Helve König.
Verekeskus sai ISO 15189:2012 akrediteeringu esmakordselt. „Valmistasime akrediteerimiseks põhjalikult ette juba mitmed aastad eesmärgiga lasta hinnata koheselt kõiki erinevaid verekeskuse laboreid. Saime hindamise käigus kinnituse, et verekeskuses on toimiv kvaliteedisüsteem, mis vastab standardi nõuetele. Hindamisel pälvis tunnustust meie kompetentne ja väljaõpetatud personal ning standardsete verifitseeritud meetodite kasutamine, asjakohane sisekontroll ning varustatus kõigi tööks vajalike seadmetega,“ toob välja verekeskuse kvaliteedijuht Merle Keps.
Verekeskuses on igal aastal vereloovutusi üle 15 000, eelmisel aastal oli vereloovutusi 15 439. „Analüüside kvaliteet on oluline nii doonorile kui patsiendile. Doonorile on tähtis teadmine, et tema veri on korrektselt uuritud kinnitatud meetodite alusel. Patsiendile on omakorda tähtis kindlustunne, et haiglasse tulles tehakse nõuetele vastavalt immunohematoloogilised uuringud ja vereülekannet vajades antakse ülekandeks sobiv veri,“ sõnas dr König.
ISO akrediteeringu tulemused on kehtivad viis aastat, Eesti Akrediteerimiskeskus viib iga-aastaselt läbi vahehindamisi.
Merle Keps kirjeldab akrediteerimisprotsessi: „Kaudselt hakkasid ettevalmistused akrediteerimiseks juba viis aastat tagasi peale kolimist uutesse ruumidesse. Alustasime analüüside tegemist automaatanalüsaatoritel ja kvaliteedi käsiraamatu täiendamist. Akrediteerimine motiveerib meid tegutsema veel paremini. Akrediteeringu pälvisid kõik meie peamised analüüsimeetodid, edaspidi saame laiendada hinnatavate meetodite arvu. Akrediteerimiseks ettevalmistumine oli meeskonnatöö, millesse panustasid kõik kolleegid verekeskusest. Tahaksin siinkohal tänada ka kolleege ühendlaborist, eriti Kai Jõersi, suure abi eest.“
Liina Raju
Kas ateroskleroosi võivad põhjustada lennuliiklusele sarnaselt toimivad geenivõrgustikud?
Tartu Ülikooli Kliinikumi teadlaste osalusel läbi viidud uuring näitab, et ligi 60 protsenti südame isheemiatõvega seotud riskist võib põhjustada mitmes elundis paiknevate geenivõrgustike aktiivsus, mida reguleerivad rasva metaboliseerivad hormoonid. See on peamine järeldus, milleni jõuti ligi 20 aastat tagasi sisetunde ajel alanud uuringuga, mis kaasas sadu Eesti päritolu südame isheemiatõvega patsiente. Uuringu eestvedajateks olid Mount Sinai Icahni meditsiiniülikooli teadlased, koostöös Karolinska Instituudi ja Tartu Ülikooli Kliinikumiga.
„On teada tõsiasi, et südame isheemiatõve vallandajaks on ainevahetuse häired. Meie uuringute põhjal võib teha järelduse, et seda suhet saab kõige paremini selgitada keerukate mitmes elundis paiknevate regulatoorsete geenivõrgustikega, mis meenutavad rahvusvahelise lennuliikluse kujutamiseks kasutatavaid kaarte transiitlennujaamade ja neid läbivate lennuliinidega,“ ütles geneetika ja geeniteaduse ning kardioloogia professor dr Johan L.M. Björkegren, kes on ajakirjas Nature Cardiovascular Research avaldatud uuringu üks juhtivautoreid. „Loodame, et nende võrgustike kaardid annavad teadlastele kardiovaskulaarse haigusega võitlemiseks ja täpsema ning individuaalsema ravi välja töötamiseks vajaliku raamistiku.“
Südame isheemiatõbi tekib ainevahetuse häirete tagajärjel, mis põhjustavad kolesterooli ja teiste ainete kuhjumise ning pärgarterite ummistuse. Selle tagajärjel võib tekkida südamelihase infarkt või insult. Riskitegurid nagu kõrge kolesteroolitase, kõrge vererõhk ja rasvumine võivad mõjutada erinevaid elundeid. Kuigi uusimad uuringud on näidanud, et umbes 20 protsenti haigusega seotud riskidest võib olla seotud väikeste erinevustega inimese DNA järjestuses, on väga vähe teada selle kohta, kuidas need erinevused võivad mõjutada geenide aktiivust, viies südame isheemiatõve tekkeni.
Et sellele küsimusele vastust leida, uurisid teadlased geenide aktiivsust seitsmest erinevast koest võetud proovides. Proovid koguti 850 Eesti patsiendilt südameoperatsioonide ajal ning patsiendid osalesid Stockholm-Tartu Atherosclerosis Reverse Network Engineering Task (STARNET) uuringus. 600 patsiendil esines isheemiline südamehaigus (pärgarterite ateroskleroos), samas kui ülejäänud 250 patsiendil seda ei esinenud. Koeproove kogusid Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekliiniku kardiokirurgia osakonna juhataja dr Arno Ruusalepa, PhD, töörühma teadlased. „Alustasime STARNET projekti koostöös prof Björkegreniga juba 2007. aastal ning see kestab siiani, luues juba aastaid kõrgel tasemel uut teadmist,“ kommenteeris dr Arno Ruusalepp.
Geenide aktiivsust analüüsiti vere, maksa, skeletilihase, kõhurasva ja nahaaluse rasva ning kahest erinevast asukohast võetud südamearterite seinte kudede proovidest.
„Meie kogutud biopsiatest on eraldatud RNA ja see on sekveneeritud, ehk siis saame teada täpselt milliseid valke on DNA pealt antud haigel antud kudedes sünteesitud. Geenide aktiivsuse määramiseks mõõdeti igas koeproovis leiduvate RNA molekulide taset. Põhimõtteliselt sisaldavad need RNA molekulid koopiaid DNA juhistest, mille alusel sünteesitakse elu säilitavaid valke ning teisi RNA molekule, mis on meie geenidesse kodeeritud,“ selgitas südamekliiniku kardiokirurgia osakonna juhataja.
Uurimismeeskond koosnes teadlastest üle kogu maailma, katsetades erinevaid võimalikke seoseid geenide aktiivsuse ja südame isheemiatõve väljakujunemise vahel. Esialgsed tulemused toetasid eelnevaid leide, mille kohaselt teatud kudedest pärinevate üksikute geenide aktiivsus võib olla seotud erinevate kardiometaboolsete häiretega ning südame isheemiatõvega. Näiteks esines südame isheemiatõvega patsientide maksarakkudes võrreldes kontrollrühmaga rohkem muutusi nende geenide aktiivsuses, mis kontrollivad kolesterooli tootmist. Samas ei selgitanud need tulemused täielikult, kuidas nende geenide kombineeritud aktiivsus viis südame isheemiatõve tekkeni.
Teadlased kasutasid kõrgtasemel arvutiprogramme, testimaks kõigi haigusega seotud geenide aktiivsuse grupeerimist erinevates kombinatsioonides. Seejärel kontrolliti nende võrgustike paikapidavust varasemalt avaldatud uuringutest pärinevate andmete abil.
Läbiviidud uuringust selgus, et varasemates uuringutes kirjeldatud 20 protsendile lisaks on veel 54–60 protsenti südame isheemiatõve riskist selgitatav 224 sellise geeniregulatsiooni võrgustiku olemasoluga ning et paljud neist võrgustikest võivad aidata selgitada ka ateroskleroosi erinevate raskusastmete esinemist erinevatel inimestel. 135 nendest võrgustikest paiknesid üht tüüpi koes, samas kui ülejäänud 89 koordineerisid geenide aktiivsust mitmes erinevas koes.
Kõige suurem mõju näis olevat kudedevahelistel võrgustikel. Nende mõju haiguse riskile oli keskmiselt kolm korda suurem kui ühes koes paiknevatel võrgustikel. Üks näide mitmes koes paiknevast võrgustikust on GRN165, mis leiti põhjustavat 4.1 protsenti südameisheemiatõve riskist ning koosneb 709 geenist, mis paiknevad arterite seintes ja nahaaluses rasvkoes. „Selgus, et geenivõrgustike toimimine on sarnane lennuliikluse mudelitele. Sarnaselt viivitusele transiitlennujaamas, mis võib häirida kogu riigi lennuliiklust, võib väike muutus oluliste geenide aktiivsuses häirida teiste geenide aktiivsust ülejäänud kehas,“ ütles dr Ruusalepp.
Analüüsist nähtus ka, et mitmes organis paiknevate võrgustike koordineerimisel on võtmeroll hormoonidel, mis aitavad rasvarakkudel teiste elundite – eriti maksaga – suhelda. Seda hüpoteesi toetasid osaliselt katsed hiirtega, kus nähti, et osade selliste hormoonide süstimine põhjustas vere rasva ja suhkru tasemete muutusi.
Uurimismeeskond on loonud kodulehe, kus teadlased saavad kontrollida, kas neid huvitav geen võib nende võrgustike koosseisu kuuluda (starnet.mssm.edu). „See on maailmas suhteliselt ainulaadne andmebaas pärgarterite ateroskleroosi geneetilise tausta uurimiseks, kus saab võrrelda erinevate kudede geeniekspressiooni ühe kompleksse haiguse korral,“ sõnas dr Ruusalepp.
Viide artiklile ajakirjas Nature Cardiovascular Research: https://www.nature.com/articles/s44161-021-00009-1
Kliinikumi Leht
Videotorakoskoopilised operatsioonid on saanud valdavaks kopsuvähi patsientide ravis
Kirurgiliselt ravitavate kopsuvähijuhtumite osakaal on hetkel Eestis 20% kõigist kopsuvähijuhtumitest, kirjutab Tartu Ülikooli Kliinikumi kopsukliiniku torakaalkirurgia ja kopsusiirdamise osakonna juhata dr Tanel Laisaar Eesti torakaalkirurgiat tutvustavas ülevaateartiklis, mis ilmus ajakirjas Journal of Thoracic Disease. Seejuures on kopsusagara eemaldamiste osakaal tõusnud 53 protsendilt 76 protsendini, samal ajal kui kogu kopsu eemaldamiste osakaal on langenud 28%-lt 8 protsendini.
Videotorakoskoopiline juurdepääsutee on saanud valdavaks kopsuvähi patsientide kirurgilises ravis. Alates 2006. aastast on kliinikumis viidud läbi lobektoomiaid, mis on koos lümfadenektoomiaga kopsuvähi standardoperatsiooniks, võimalusel torakoskoopiliselt. Tänu minimaalinvasiivse kirurgia jätkuvale arengule teostati 2018. aastal videotorakoskoopiliselt ka esimene mansett-lobektoomia. Aastatel 2005–2015 kasvas oluliselt kirurgiliselt ravitud kopsuvähijuhtumite osakaal kogu Eestis. Samal ajal on kopsuvähi patsientide elulemus märgatavalt tõusnud, mille üheks põhjuseks ongi kirurgilise ravi rakendamine.
Aastal 2020 viidi Eestis läbi 239 kopsuvähi operatsiooni, millest 170 olid (bi)lobektoomiad ning 16 lobektoomiatest olid mansett-lobektoomiad. 225 juhul oli tegemist R0-resektsiooniga. Videotorakoskoopilist kirurgiat kaalutakse kõigi kopsuvähi patsientide ravimeetodina ning seda kasutatakse regulaarselt I ja II staadiumi kopsuvähi raviks.
Torakaalkirurgide teadustöös on hetkel põhifookuses kopsuvähi sõeluuringu käivitamise teostatavus. Pikemalt arutletakse sel teemal 1.–2. veebruaril toimuval konverentsil Kliinik 2022.
Allikas: Journal of Thoracic Disease, Thoracic surgery in Estonia, Tanel Laisaar
Kliinikumil on valminud statistika töölaud
Kliinikumi töötajatel on nüüdsest võimalik kasutada uudset statistika töölauda, mis annab kiire ja mugavalt kasutatava võimaluse kliinikumi tegevusest ülevaate saamiseks. Kõiki andmeid on võimalik kuvada nii ülevaatlike graafikute kui ka tabelitena. Hetkel on töölaual kättesaadav informatsioon 2017–2020 aasta tegevuse kohta. 2021. aasta andmed lisanduvad jaanuari lõpuks pärast nende kontrollimist.
Töölaualt on leitavad kliinikumi üldandmed, töötajate statistika, teadus- ja arendustöö statistika ning üldised andmed ravitöö kohta. „Statistika töölaud (ingl dashboard) on kiiresti levinud andmete kuvamise viis, mida kasutavad järjest enamad organisatsioonid ja asutused. Meie töölaud sündis Tartu Ülikooli eeskujul ja heas koostöös ülikooli andmetöötluse spetsialistidega. Personali, koolituste, teadus- ja ravitöö andmed pole kliinikumis varem selliselt kuvatavad ja analüüsitavad olnud. Minu teada oleme esimene Eesti haigla, kus selline töölaud kasutusele tuleb,“ sõnas kliinikumi teadus- ja arendusjuht professor Joel Starkopf.
Töötajate statistika võimaldab nii kliinikumi kohta tervikuna kui ka üksuste kaupa analüüsida ametikohtade jaotust, töötajate haridust ja vanuselist koosseisu. Samuti on töölaual võimalik saada detailne ülevaade töötajate poolt läbitud koolitustest.
Teadus- ja arendustöö rubriigis esitatakse andmed publikatsioonide, alustatud ja aktiivsete teadusuuringute ning töötajate rahvusvahelist mõjukust näitavate avaldatud publikatsioonide viidatavuse kohta erinevates andmebaasides.
Ravitöö andmed pärinevad eHL andmebaasist ning töölaualt leiab andmed statsionaarse ravi, päevaravi, ambulatoorse ravi ja erakorralise meditsiini kohta. Andmeid on võimalik otsida iga struktuuriüksuse kohta eraldi, nii valdkonna, kliiniku kui ka osakonna tasandil ning kuvatavaid graafikuid on võimalik hõlpsasti alla laadida. Nii on võimalik näiteks statsionaarse ravitöö osas vaadelda nii kliiniku patsientide arvu, voodihõivet, ravikestust kui ka haiglasuremust. „Statistika töölaud hõlbustab oluliselt struktuuriüksuste aasta-aruannete koostamist,“ kinnitas prof Starkopf. Detailseid ravitöö andmeid saab jätkuvalt vaadata BI aruannetest.
Statistika töölaud on kättesaadav kliinikumi sisevõrgust. Pärast kasutuskindluse testimist saab töölaud kättesaadavaks ka kliinikumi kodulehel.
Liina Raju
Kliinikumi ämmaemandad on hinnatud koostööpartnerid
2020. aasta sügisel otsustasid Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku ämmaemandad korraldada töö ümber nii, et Tartusse tekiks logistiliselt laiem ämmaemandate teenuste võrgustik ja paraneks teenuse kättesaadavus. Lisaks oli üks eesmärkidest juurutada senisest rohkem kogukonna ämmaemandust, mis ei pea tingimata olema seotud haigla või selle lähedusega.
Naistekliiniku ülemämmaemanda Pille Teesalu sõnul täituvad nüüd, veidi rohkem kui aasta aega hiljem, ämmaemandate vastuvõtud ja koduvisiitide kutsed kiirelt ja täies ulatuses. „Ämmaemandusabi teenus Tartu Tervisekeskuses Annelinnas on väga paljudele rasedatele ja juba sünnitanud emadele logistiliselt mugavam kui Maarjamõisas käimine. Kliinikumi ämmaemandate pädevus on tervisekeskuses kõrgelt hinnatud nii patsientide kui ka perearstide poolt ning meil on väga hea meel tajuda patsientide usaldust,“ ütles ülemämmaemand.
Ämmaemand Marrit Kanna kinnitab, et usaldus tekitab naistes turvatunnet. „Soovime tagada personaalset kontakti, et naine saaks olla muutusterohketel hetkedel kontaktis juba tuttava ämmaemandaga. Ja seda kõikide teenuste puhul – olgu selleks raseduse jälgimine, gestatsioondiabeedi ja raseduskriisi nõustamine, vastsündinu hoolduse küsimused, imetamisnõustamine, sünnitusjärgne kodusvisiit,“ rääkis Marrit Kanna, kes on töötanud kogukonna ämmaemandana ka Inglismaal.
Loetelu viimane teenus – ämmaemandate kodusvisiit on Tartus ja selle lähivaldades korraldatud unikaalselt kogu Eestis. See tähendab, et sünnitusjärgseid koduvisiite viivad läbi ämmaemandad ja seda lapse sündimise järgselt kahel korral kuus – esimesel või teisel päeval pärast kojuminemist ning neljateistkümnendal päeval. Perearsti juurde teevad ema ja beebi visiidi alles esimesel elukuul. „Ämmaemandatel on pädevus vastsündinu ja ema hindamiseks. Ühtlasi on meil koduvisiitideks eraldi spetsialiseerunud meeskond ning peame oluliseks, et meie teenus ei ole ainult vajadusepõhine, vaid järjepidev ja kokkulepitud süsteem. Koduvisiidid vähendavad sünnitusosakonna, aga ka perearstikeskuse koormust. Kui 2014. aastal alustasime sünnitusjärgsete kodusviitide pilootprojekti, siis tänaseks on süsteem juurdunud ja igapäevaselt kaks ämmaemandat n-ö sõidus. Linnakodanikud tunnevad beebi juurde teel oleva ämmaemanda ära meie Kureauto järgi,“ rääkis Pille Teesalu.
Kodustes tingimustes võib visiitide aeg ulatuda poolest tunnist kuni kahe tunnini. „Saame kodustes oludes naist toetada ja õpetada ning ühtlasi juhtida tähelepanu teemadele, mida vahel ei osata ise küsida,“ ütles Marrit Kanna, kes on sünnitusjärgsete kodusvisiitide üks eestvedajatest ja läbiviijatest. Ta kirjeldab, et kodune olustik ja õhkkond on toetav ka näiteks imetamisel julgustamisel, aga ka hea teiste praktiliste murede tõstatamiseks, mis sünnitusosakonnast koju minnes naist oodata võivad. „Kahjuks, tuleb vahel ette ka olukordi, mil ämmaemand lisaks naise ja lapse toetamisele peab juhtima tähelepanu ka nende turvalisusele olmetingimuste või peresuhete tõttu kuni selleni, et vajadusel kaasatakse teised ametkonnad. Õnneks on neid olukordi vähe ning meie esimene roll on ikkagi olla olemas ja toetada ema ja last,“ kirjeldas Marrit Kanna. Just toetamise eesmärgil on emadel võimalus ka ämmaemandale mistahes ajal helistada.
Lisaks naistekliinikule pakuvad kliinikumi ämmaemandad iseseisvaid vastuvõtte koostöölepingute alusel kolmeteistkümne perearsti nimistu naistele. Neist neli perearsti asuvad L. Puusepa 1a tervisekeskuses, üheksa Tartu Tervisekeskuses. „Meie koostöö perearstidega sujub hästi ning tagasiside põhjal teame, et ämmaemandate sünnitusjärgsed koduvisiidid võimaldavad lahendada ära mitmeid vastsündinule omased mured – näiteks hooldus, lööbed, imetamine – selleks ajaks, kui ema lapsega perearsti juurde visiidi teeb,“ vahendas ülemämmaemand. Ta rõhutab, et sünnitusejärgselt kuulub arusaadavalt enim tähelepanu lapsele, mistõttu on ämmaemanda ülesanne ka ema tervise jälgimine.
Tartu Ülikooli Kliinikumi ämmaemandate iseseasvad vastuvõtud Tartu Tervisekeskuses toimuvad esmaspäevast reedeni kell 8:00–18:00, ruumides 125 ja 126. Vastuvõtuaega saab broneerida kliinikumi etteregistreerimiskeskuse telefonil 731 9100, kliinikumi kodulehel, patsientidportaalis ePatsient või üleriiklikus digiregistratuuris.
Dr Anu Starkopf jard Ann Starkopf, OÜ Perearst Anu Starkopfi perearstid:
Annelinna esmatasandi tervisekeskuse perearstide ühisel otsusel alustasime 2020. aasta sügisel koostööd Tartu Ülikooli Kliinikumi ämmaemandatega, sest soovisime oma patsientidele pakkuda mitmekülgset ja kõrge kvaliteediga ämmaemandusteenust. Aruteludes leidsime, et meil endil on keeruline ühte ämmaemandat tööle võttes tagada kogu teenuste paketti, hoida ämmaemanda kvalifikatsiooni ja teenuse kvaliteeti. Perearstid koos pereõdedega on siiani ise aastaid edukalt jälginud sünnitusmajast koju tulevaid vastsündinuid ja nende emasid. Perearstidena eeldasime, et uus teenus võiks pakkuda siis midagi kvaliteedis ja patsiendikesksuses juurde. Perearstide ootused ämmaemandate teenusele olid: ravijuhendile vastav vastsündinute jälgimine; põhjalikum emade rinnaga toitmise nõustamine; emade füüsilisele ja vaimsele tervisele suurema tähelepanu pööramine; paindlik, vajaduspõhine visiitide arv; korrektne teenuse dokumenteerimine; võimalikult lihtne infovahetus ja arveldamine.
Ämmaemandate poolt pakuti välja, et vastsündinute jälgimine esimestel nädalatel võiks toimuda põhiliselt koduvisiitidena. Kuna tervisekeskuste ämmaemandusteenuse välja arendamisel on hetkel kasutusel erinevad mudelid ja koostöö vormid, siis koostööd planeerides tekkisid ka Annelinna tervisekeskuse perearstide ette mitmed olulised küsimused: kas ämmaemandusteenuse kaasamine võtab perearstidelt-pereõdedelt ära seni hästi toiminud töölõigu? Kas võib katkeda hea side peredega, kui esmaseid visiite vastsündinutele ei tee perearsti meeskond? Kas ämmaemanda koduvisiidid on mugavusteenus või hoopis uus arenenud riikidele omane kvaliteedimärk? Perearstid ja pereõed on ülekoormatud üha uute ülesannetega (sõeluuringud, ennetus, pandeemia, vaimse tervise häiretega patsiendid) ja vabaneb lisaaega? Kas kehtib seos: terve laps=rõõmsad vanemad=tööst rõõmu tundvad meedikud?
Kuna tervisekeskused kasutavad erinevaid mudeleid ja koostöövorme, pidasime juba koostöö alguses vajalikuks uurida patsientide rahulolu ning koguda nende tagasisidet. Selleks viisime läbi retrospektiivse anonüümse küsitlusuuringu Annelinna tervisekeskuse 9 nimistu vastsündinute emade hulgas ajavahemikus 1.11.2020–31.10.2021. Valimisse kuulusid äsja sünnitanud naised, kelle juures ämmaemand oli käinud koduvisiiti tegemas. Ankeedile vastas 70 naist vanuses 21–42 aastat.
Ämmaemandate visiidi kvaliteeti palusime hinnata skaalal 1–10. Uuringu tulemustest selgus, et keskmine hinne ämmaemandatele oli koguni 9,9.
Kokkuvõtteks võib kindlasti öelda, et sisuline koostöö perearstide ja kliinikumi ämmaemandate vahel on sujunud väga hästi. Täname kõiki kliinikumi ämmaemandusteenuse väljatöötamisse panustanud kolleege. Eesti erinevates paikades on kasutusel erinevad ämmaemandusteenuse mudelid ja see võikski olla paindlik, eriti maapiirkondades, kui tagatakse kvaliteetne teenus. Me väga loodame, et arvestades emade tagasisidet, saame väita, et meiega koostööd tegevate ämmaemandate hea töö ei ole pelgalt mugavusteenus, vaid hea kvaliteedimärgiga tervisekeskuse lisateenus, mis on omane kõrge tasemega esmatasandile.
Riigi tasandil vajaks veel parandamist ämmaemandusteenuse arveldamise põhimõtete ülevaatamine, seda nii hinnastamise kui arvete esitamise ühtlustamiseks ja lihtsustamiseks.
Näiteid patsientide tagasisidest:
- Ämmaemand vastas lahkesti kõikidele küsimustele
- Koduvisiit on hea, eriti kui ise taastud keisrilõikest või raskest sünnitusest
- Ämmaemand oli toetav ja õpetas vajalikke asju juurde
- Ämmaemand küsis üle kõik teemad, mille peale ise ei jõudnud veel mõelda või mille peale pärast sünnitust lihtsalt ei tule
- Väikese beebiga on keeruline kohe kuskile minna
- Ei pidanud otsima lapsehoidjat teisele lapsele
- Murede korral võis ämmaemandale alati helistada!
- Tähelepanelik, toetav, sõbralik suhtlus emaga
- Turvatunde/kindlustunde tekkimine esmassünnitajatel!
- Keisrilõikega sünnitajal võeti kodus niidid välja
Parimad kolleegid on dr Eda-Ann Värimäe ja Rainis Kolga
Tartu Ülikooli Kliinikum on 2016. aastast andnud välja kliinilise eetika komitee liikme dr Ain Kaare ettepanekul parima kolleegi preemiat. 2021. aastal muutis kliinikumi juhatus kliinilise eetika komitee ettepanekul parima kolleegi preemia statuuti nii, et seda oleks võimalik välja anda kõikide struktuuriüksuste töötajatele, v. a juhtidele. “Parim kolleeg” tiitliga tunnustatakse häid erialade vahelisi kollegiaalseid suhteid ning parimad kolleegid nimetatakse eelmise aasta laureaatide poolt.
2021. aastal valiti parimateks kolleegideks Tartu Ülikooli Kliinikumis dr Eda-Ann Värimäe kirurgiakliinikust ning Rainis Kolga informaatikateenistusest.
2020. aasta kolleegipreemia laureaadi dr Piret Laidre sõnul on iseenesestmõistetavalt kõikidel headel kolleegidel sellised omadused nagu tarkus, töökus, lahkus ja hoolivus. Ning neile on antud ka palju muud inimlikult ilusat. Parimal kolleegil peab aga olema lisaks veel midagi, mida sõnadesse panna on raske. Nii nagu dr Eda-Ann Värimäe puhul: „On eelmise sajandi 80ndate keskpaik. Öövalve Maarjamõisa uue maja 6. korrusel. Kamp õe tööd tegevaid tudengeid jõuavad ühisele järeldusele, et parim aeg valveks on just koos selle doktoriga. Nii et, palun, võta vastu veidi hilinenud tänusõnad kõigi toonaste õdede ja praeguste arstide poolt, väga armastatud dr Värimäe! Sinuga koos oli nii hea ja lihtne valvata!“
2020. aasta teine kolleegipreemia laureaat Pille Tammur toob välja, et kui digimaailm töötab, siis ei panda isegi tähele, et see olemas on. Kui aga tekib väikseimgi tõrge, siis on pahandus suur. „Meie IT-s töötab palju suurepäraseid inimesi ning Rainis Kolga on olnud suurepäraseks parimaks kolleegiks,“ sõnas Pille Tammur. Ta meenutab: „Umbes 10 aastat tagasi ühel suvisel puhkusepäeval seisin jalgupidi Emajões ja rääkisin uue IT-poisiga. Ma ei olnud just üleliia optimistlik, sest senised kogemused olid nii ja naa. Aga selle uue poisiga pidasin sel ja lähipäevil maha veel mitu kõnet ja minus tärkas lootus, et nüüd ehk … Tegelikult läks veel palju palju paremini. Rainis Kolga näol saime endale IT-poole partneri, kes suudab süveneda, sisse elada, kaasa mõelda ja mulle on tunne, et mõnikord ka silmist lugeda ja lahendada nii väga spetsiifilisi kui ka äärmiselt laia probleemide spektrit. Ja kogu selles virrvarris suudab ta jääda äärmiselt toredaks ja vahvaks kolleegiks, kelle käest julgeb küsida ka neid ürgrumalaid küsimusi, mida vahest ikka tuleb küsida, kui on vaja tegeleda endale võõra maailmaga. Alati saab ka väga asjaliku ja arusaadavas keeles vastuse. Samuti ei saa jätta mainimata, et Rainisel on üks väga tülikas „puudus“ – kui mingi suuremat sorti probleemi lahendamisel tundub, et seekord läheb küll nii, et tuleb alla anda, siis Rainis on allaandjate reas viimane ja reeglina lahendab selle, mis lahendamist vajab.“
Kliinikumi Leht
2021. aasta üllatas meid jälle
Eelmise aasta lõpus möödunule tagasi vaadates tundus aasta olevat pöörane ja ettearvamatu. Täna, 2021. aasta detsembris tagasi vaadates, ei iseloomustaks ma aastat mitte kui pöörane, vaid kui ebatäiuslik torm. Kui 2020. aastal tundus, et COVID-19 pandeemia on selline torm, mis purustab kõik, siis nüüdseks on meile selge, et pandeemia ei ole kõikepurustav ning kiirelt mööduv. Samas ei ole võimalik seda ka praeguseks teadaolevate vahenditega lihtsalt lahendada.
Kolm lainet ja kolm plaanilise ravitöö taastamise pingutust. Ühelt poolt tundub, et oleme juba vilunud ning harjunud COVID-19 haigusega elama, teisalt oleme lõplikult tüdinud. Kahjuks ei tea me endiselt, kas elame uues reaalsuses või saab loota selle lõppemisele. Üks on kindel – teie, kliinikumi töötajad, olete olnud professionaalsed ja teinud pandeemia läbimise iga uue laine puhul võimalikuks. See ei ole olnud kerge ning on nõudnud endiselt rutiinsetest tegevustest välja astumist. Me kindlasti ei tea, millal pandeemia lõppeb, ent kogemus on näidanud, et ükskõik, mis tuleb, me saame üheskoos sellega hakkama.
Kliinikumi ravi rahastamise leping on täidetud nii hästi kui see ühel aastal kahe laine tingimustes võimalik oli. Aitäh teile. Kliinikum on lahendanud kriisi, ent jätkuvalt pidanud prioriteediks ka teiste, mitte pandeemiaga seotud patsientide ravimist kuni selleni, et on terve aasta vältel olnud ka vaktsineerimise eestvedaja elanikkonna seas.
Meie panust on märgatud – tervishoiusektori tegemised, rõõmud ja mured ei ole kunagi varem olnud sellise tähelepanu keskmes. Juba ainuüksi see annab positiivse ootuse ja lootuse tuleviku osas. Olgu selleks siis arutelud, kui palju inimesi vajab Eesti tervishoid, milline on parim tervishoiu rahastamise mudel või kuidas väärtustada õpetamist tervishoius.
Head töötajad! Soovin, et teil oleks pühade ajal kasvõi korraks võimalus aeg maha võtta. Veetke aega oma lähedastega, veetke aega looduses. Me ju kõik unistame endisest maailmast COVID-19 pandeemiata. Uus aasta aga algab uute väljakutsetega. Olles küll jällegi kogemuste võrra rikkamad, peame teadvustama, et maailm võib, aga ei pruugi, meid taaskord üllatada.
Selle teadmisega tuleb õppida elama ja seda teadmist tuleb aktsepteerida. Nii saavutame me vaimse tasakaalu.
Kaunist ja rahulikku pühadeaega!
Priit Perens
Juhatuse esimees
Anestesioloogia ja intensiivravi kliinik valmistub operatsioonivõimekuse suurendamiseks
Dr Juri Karjagin on juhtinud anestesioloogia ja intensiivravi kliinikut alates 2021. aasta märtsist. Kliinikumi Leht vaatas koos temaga tagasi möödunud aastale ning samuti uude aastasse.
Milline oli teie jaoks esimene aasta kliiniku juhina?
Aasta on möödunud COVID-19 tähe all, suurimad väljakutsed on olnud seotud intensiivravi tagamisega nii COVID-19 patsientidele kui ka kõigile teistele intensiivravi patsientidele. Oleme toime tulnud personali suure vastutulelikkuse arvelt, suur tänu siinkohal kõigile! Suutsime tagada abi kõikidele patsientidele, kes seda vajasid ning ei pidanud väga ranget triaaži rakendama, intensiivravile pääseti tavapäraste kriteeriumitega.
Millised on kõige olulisemad plaanid 2022. aastaks?
2022. aasta on ettevalmistav aasta suuremateks ümberkorraldusteks seoses uute ravikorpuste valmimisega. L. Puusepa 8 hoonesse lisanduvad lastekliinik, kõrvakliinik, suureneb operatsiooniploki tubade arv. Lastekliiniku kolimine toob muudatusi lasteintensiivravi osakonna töösse ning samuti erakorralise meditsiini osakonna (EMO) töösse. EMOsse lisanduvad laste mittekirurgilised erialad. Plaanis on ka EMOsse sissepääsu süsteemi muutus – patsiendid saabuvad ootealale, läbivad seejärel triaažikabineti ning suunatakse seejärel erakorralise meditsiini osakonna vastavasse osasse. Kiirabiga saabuvate patsientide puhul jääb skeem samasuguseks nagu praegu on. Lasteintensiivravi osakonna kolimine parandab patsientide liikumist ja logistikat. Hetkel tuuakse lapsi kiirabiga kõrvalmajast uuringutele, kolimise järgselt peaks päevas tehtavate uuringute arv kasvama. Lasteintensiivravi osakonna personali saab edaspidi kaasata laste anesteesiate läbiviimisel.
M-korpuse lisandumine tähendab võimalust parandada erakorralise kirurgilise töö võimekust. Operatsioonitubade arvu suurenemine tähendab samas, et vajame rohkem personali – arste, õdesid, hooldajaid. Tahaks uskuda, et pakutava teenuse kvaliteet ja patsientide rahulolu tõuseb. Kõrva-nina-kurgu operatsioonitoad saavad olema nende kliiniku pinnal, C-korpuse kolmes operatsioonitoas. Suureneb ärkamisruumi voodite arv, tekib ka suurem ettevalmistusruum. Paranevad jälgimisvõimalused nii anesteesias toimunud kui lokaalse tuimestusega läbi viidud operatsioonidele.
Rääkides uutest ravivõimalustest, teeb head tööd kliinilise toitmisravi meeskond, luues programmi, mille alusel kõik, kes vajavad kliinilise toitmisspetsialisti nõu, saavad seda. Eesmärk on parandada patsientide ravitulemust. Plaanis on soetada kaudne kalorimeeter, mis mõõdab patsientide kalorite vajadust ning võimaldab sättida toitmisvajadust.
Üheks eesseisvaks arenduseks on e-intensiivravi kasutusele võtmine, alustame sellega I või II kvartalis kõigepealt 2. intensiivravi osakonnas, seal on selleks valmisolek juba loodud. E-intensiivraviga on löökrühm juba rohkem kui aasta tööd teinud, ühtlasi tegime koostööd ka Põhja-Eesti Regionaalhaiglaga. Projekt osutus keerulisemaks, kui me alguses arvasime, nii meile kui IT-partneritele. Loodame E-intensiivravi kasutusele võtmisest suurt edasiminekut andmete kvaliteedi osas ja andmete töötlusel.
Samuti on meil plaanis antibiootikumide individuaalse doseerimise projekt, mis sai arendusfondist toetust. Samas tuleb möönda, et see, kui palju saame edasistele arendustele keskenduda, sõltub COVID-19st. Kui saame natuke tavapärasemasse rutiini langeda, siis on plaanis ka arendusprojekt, mis on seotud madalama astme intensiivravi patsientide konsulteerimisega (medical emergency teams). Meeskonnad, kuhu kuluvad intensiivraviõed ja residendid, teevad visiite haigla intensiivravi palatitesse, et pakkuda kriitilises seisundis patsientidele konsultatsiooni vajadusel varem või ka suunamist 3. astme intensiivravile. Selle projekti elluviimine sõltub sellest, kas suudame oma õendusressursse rakendada.
Anestesioloogia ja intensiivravi osakonnajuhatajate hulgas toimusid mitmed muudatused.
Tõhustusdoosi vajalikkus
Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistus rõhutab tõhustusdoosiga vaktsineerimise olulisust. „Võttes arvesse Omicron tüve levimist, on tõhustusdoosil väga oluline roll. On ekslik arvata, et praegune paarinädalane nakatunute ja hospitaliseeritavate stabiliseerumine on püsiv. Vajalik on olla valmis olukorra taas-eskaleerumiseks,“ kinnitavad kliinikumi infektsioonhaiguste arstid.
Tõhustusdoosi on alates 21. detsembrist võimalik teha 3 kuud pärast AstraZeneca, Pfizeri ja Moderna esmase vaktsineerimiskuuri lõppu ning 2 kuud pärast Jansseni COVID-19 vaktsiinidoosi.
Kliinikumi Leht
Dr Ursula Klaar innustab mitut põlvkonda naistearste ja ämmaemandaid
Detsembris lõpetas töö kliinikumis dr Ursula Klaar, kes on naistekliiniku tööle viimastel aastakümnetel olulist mõju avaldanud. Dr Klaar juhtis naistenõuandla tööd 30 aastat ning mõjutas tugevalt eriala arengut.
Kuidas teist sai arst?
Keskkooli lõpetamise järel astusin esialgu Tartu Meditsiinikooli ning omandasin velskri kutse. Minu esimene kokkupuude naistekliinikuga oli juba õpingute ajal 1965. aastal, ka esimese sünnituse võtsin vastu juba velskriõppe praktika ajal naistekliinikus. Kooli lõpetamise järel töötasin pool aastat Abja-Paluoja Haiglas õena ning seejärel astusin 1968. aastal Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonda, internatuuri läbisin sünnitusabi ja günekoloogia erialal. Ülikooli lõpetamise järel suunati mind Kuressaarde ning seal sain ka esimesed kogemused arstina. Sealne personal oli väga toetav ning ämmaemandad olid märksa iseseisvamad kui üldiselt nõukogude ajal oli kombeks. Arst oli koduses valves.
Kuidas te jõudsite kliinikumi?
Teise lapse sünni järel sain jääda pere juurde Tartusse. Töötasin Tartu Linna Polikliinikus vaatluskabineti juhatajana. Aastatel 1979–1980 olin kliinilises ordinatuuris naha- ja suguhaiguste ning sünnitusabi ja günekoloogia erialal. Samal ajal kutsuti mind ka meditsiinikooli õpetama, olin Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud kuni 2012. aastani. Hakkasin tööle toonase nimega Tartu Naistekliinikus 1982. aastal ning 1986. aastal võtsin üle naistenõuandla juhatamise, juhatasin osakonda 30 aastat. Olin 1 .detsember 1996–1. aprill 1997 ka naistekliiniku peaarsti kohustes.
Kuidas on muutunud töö korraldus nende aastate jooksul?
Nõukogude ajal pidi arst olema iga sünnituse juures. Sünnitustoas oli kolm voodit kõrvuti ja vahel olid kõik need kolm korraga ka kasutusel. Mäletan ühte öövalvet, kui 13 tunni sees võtsin vastu 14 sünnitust. Arst pidi kõiki sünnitajaid iga kahe tunni järel visiteerima ja sünnituslukku fikseerima sünnitaja seisundi. Ämmaemandal ei olnud otsustusõigust, Kuressaare oli selles osas erand. Isasid sünnituse juurde ei lubatud, lehvitasid akna taga ja nägid siis läbi akna titasid. Lapsed olid sünnituse järgselt lastetoas ning neid toodi sealt iga kolme poole tunni tagant sööma.
Praeguseks on ämmaemandad iseseisvad spetsialistid, kes jälgivad rasedat raseduse kestel, sünnituse ajal ning võtavad vastu sünnituse.
Väga suured muutused on toimunud diagnostika võimaluste osas. Vanasti toimus kogu diagnostika silma, kõrva, sõrme ja käe abil nii raseduse suuruse kui lapse asendi osas, ainus täiendav võimalus vajadusel oli röntgen. Edasiminek on olnud oluliselt tore ja sisukas.
Millised on kõige olulisemad saavutused ja arendused teie karjääri jooksul?
Osakonnajuhatajana olid minu juhtida mitmed olulised protsessid – naistenõuandla mitmed kolimised Toomemäel haiglate korpuste vahel, kolimine koos naistekliinikuga L. Puusepa 8 G.2-korpusesse, uute vastuvõtukabinettide kujundamine ja sisustamine, naistekliiniku perekeskuse kabinettide rajamine C-korpusesse.
Olin ka esimese vette sünnituse juures naistekliinikus Toomemäel koos ämmaemand Mai Kangroga.
Aastatel 2003–2009 oli minu juhtida emakakaelavähi varase avastamise projekt. Esimesel aastal oli projektiga seotud neli raviasutust, edaspidi 19 raviasutust. Minu tänud ämmaemandatele ja naistearstidele, kes minuga koos selles projektis osalesid. 2010. aastal kasvas projekt üleriigiliseks emakakaelavähi ennetuse skriininguks ja juhtimise võttis üle Tervise Arengu Instituut.
Mulle on väga oluline ka mu töö õppejõuna. Hea tunne on näha oma õpilasi mitmetes osakondades kliinikumis. Naistekliiniku kollektiiv on hästi kokkuhoidev ja rõõmsameelne, olen neile ühise aja eest väga tänulik.
Dr Ursula Klaariga vestles Liina Raju
Kliinikum pakub võimalust 5-11-aastaste laste vaktsineerimiseks
Tartu Ülikooli Kliinikum pakub alates 18. detsembrist peahoones võimalust 5–11-aastaste laste vaktsineerimiseks COVID-19 vastu.
Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku ägedate infektsioonide osakonna juhataja dr Eda Tamme sõnul kasutatakse vaktsineerimiseks Pfizer-BioNTech Comirnaty vaktsiini, mis sisaldab kolm korda vähem toimeainet kui täiskasvanute vaktsiin. „Olgugi, et enamasti kulgeb COVID-19 võrreldes täiskasvanutega kergemalt, on detsembri alguse seisuga vajanud Eestis haiglaravi 119 last vanuses 5–11 aastat. Ühtlasi oli ka viiruse levik detsembri alguses suurim just 10–14-aastaste laste seas,“ selgitas dr Tamm.
Lapse vaktsineerimise otsustab lapsevanem ning Tartu Ülikooli Kliinikumi vaktsineerimismeeskonna poole saab julgelt pöörduda ka nõustamise sooviga. 5–11-aastaste laste vaktsineerimiskuur koosneb kahest doosist, teine doos manustatakse 6 nädala möödudes. „Kliinikumis viivad laste vaktsineerimist läbi spetsiaalsed laste ravitööga tegelevad õendustöötajad. Kliinikumi peahoones seatakse selleks sisse ka eraldi ooteala ning eraldi vaktsineerimiskabinetid. Ka aega planeerime laste jaoks kaks korda rohkem kui täiskasvanute puhul,“ tutvustas Tartu Ülikooli Kliinikumi vaktsineerimismeeskonna koordinaator Tiina Teder.
Vaktsineerimine võimaldab vähendada laste haigestumust ning raske haiguskulu ja tüsistuste riski selles vanusegrupis ning pidurdada viiruse levikut lastekollektiivides ja lähikondsete seas. Kui laps on COVID-19 haiguse läbipõdenud, soovitavad eksperdid vaktsineerida last ühe doosiga kuue kuu möödumisel tervenemisest.
Kliinikumis vaktsineerimiseks saab aega broneerida üleriigilises digiregistratuuris, ePatsiendi portaalis ja kliinikumi etteregistreerimiskeskuse telefonil 731 7200 (E–R kell 8.00–18.00). Vaktsineerimine toimub L. Puusepa 8, tööpäevadel kell 16.15–19.00 ja nädalavahetusel kell 11.00–16.00. Vaktsineerima tulles palume pöörduda esmalt registratuuri ning võtta kaasa lapse ja lapsevanema isikut tõendav dokument.
Rohkem infot kliinikumi kodulehel: www.kliinikum.ee/vaktsineerimine
Kliinikumi Leht
2021. aasta Tartu Ülikooli Kliinikumi patsientide nõukojas
Kliinikumi patsientide nõukoda on nüüdseks juba üle kahe aasta kohtunud ning järjest enam oma tegevuses hoogu juurde kogunud. Järgnevalt ülevaatlikult teemad, mida selle aasta jooksul käsitleti.
Jaanuaris arutati nõukojas patsientide mure üle, kuidas pärast haiglaravi enesehooldusega toime tulla ning kust vajadusel kiiret nõu saada. Sama probleem kordub ka patsientide rahulolu-uuringute tulemustes, millest tulenevalt on juba hulgaliselt parendustegevusi ellu viidud, aga kindlasti on veel valdkondi, mida parandada: näiteks epikriiside ja infomaterjalide rutiinne paberkandjal kaasa andmine, valmisolek telefonikonsultatsioonideks, sisulisem koostöö esmatasandiga jne.
Veebruari koosolekul andsid ülevaate oma tegemisest kliinikumi insuldiprojekti koordinaator Liina Pääbo koos kolleegidega. Projektis lõi kaasa patsientide esindajana KPN esimees Donald Kiidjärv. Koosoleku päevakorras olid ka patsiendiinfo- ja õpetamise teemad, kust koorus vajadus personaalsema lähenemise osas. Protseduuride osas peeti väga oluliseks privaatsuse tagamist.
Märtsis kohtuti kliinikumi juhatuse uue liikme, õenduse ja patsiendikogemuse juhi Ilona Pastarusega. Alates sellest koosolekust on Ilona Pastarus aktiivselt osalenud ka KPN tegevustes ning aidanud kiirelt ja lahendustele orienteeritud tegutsemisega kaasa nii mitmelegi pikalt vindunud kitsaskohale.
Aprillis algas kliinikumis järk-järguline plaanilise ravitöö taastamine, millest tulenevalt arutati nõukojas patsientide informeerimise ning uutest vastuvõtu- ja operatsiooniaegadest teavitamise küsimusi.
Mais toimus arutelu kliinikumi etteregistreerimiskeskuse ja teenustele registreerimise võimaluste üle. KPN üldine hinnang oli, et digitaalsed registreerimise võimalused peaksid paranema (näiteks korduvvisiitide puhul). Oluline on ka täpne info, millal on võimalik vastuvõtuaegu kirja panna. Positiivse näitena toodi kliinikumi radioloogiakliiniku registratuuri. Lepiti ka kokku, et KPN liikmed osalevad edaspidi kliinikumi vestlusringides, et hoogustada sealseid diskussioone ja anda tagasisidet vestlusringide metoodikale.
Septembris kohtusid KPN liikmed juhatuse esimehe Priit Perensi ja juhatuse liikme, teadus- ja arendustegevuse juhi professor Joel Starkopfiga. Arutluse all oli kliinikumi järgneva perioodi arengukava koostamine ja patsientide sisend sellesse.
Koosolekul osales ka analüüsi- ja kvaliteediteenistuse direktor Merje Tikk, kes andis ülevaate kliinikumi tegevuse seadusandlikest nõuetest, rahastajapoolsetest tingimustest ning nendest tulenevast töökorraldusest. Koos arutati ka tagasikutse ja korduvate vastuvõttudega seotud küsimusi.
Septembris toimus tavapärane KPN esimehe valimine, kelleks seekord osutus Kaili Semm. Uue liikmena lisandus Mari-Liisa Parder, kes Kadri Tammepuu asemel esindab edaspidi Eesti Patsientide Liitu.
Oktoobris arutasime KPN sisendit kliinikumi arengukavasse, saime ülevaate KPN liikmete osalusest kliinikumi vähikeskuse akrediteerimisel ning üle-eestilisest patsientide nõukodade kohtumisest.
Novembris tutvustas vähikeskuse direktor dr Lenne-Triin Kõrgvee lastespetsialisti ametikoha ideed. Arutati ka kliinikumi territooriumil suitsetamisega seotud probleeme ning suitsetamisest loobumise kampaania tegevusi.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et KPN on osutunud kliinikumile asjalikuks, tegusaks ja toetavaks koostööpartneriks ning paljudes küsimustes (nt keskkond, töökorraldus, patsiendi heaolu jms) ekspertgrupiks. Kuigi patsientide tagasiside, kogemused ja ootused jõuavad meieni erinevate kanalite kaudu, on KPN nõuandev kogu, mille toel on võimalik esile kerkinud probleemidega tegeleda süsteemsemalt.
Uude aastasse vaadates kutsume kliinikuid ja teenistusi senisest enam tegema koostööd patsientide nõukojaga. Headeks näideteks on juba vähikeskus, naistekliinik, verekeskus, radioloogiakliinik ja teadus-arendusteenistus.
Patsientide nõukoja kliinikumipoolsed esindajad
Reet Tohvre ja Jane Freimann
Kliinikumis alustab tööd harvikhaiguste kompetentsikeskus
Tartu Ülikooli Kliinikumis alustab tööd harvikhaiguste kompetentsikeskus, kus keskendutakse haruldaste haiguste ehk harvikhaiguste diagnoosimisele, jälgimisele ja ravile. Keskuse meeskonna eesmärk on aidata harvikhaigusega patsiendil ja tema pereliikmeil leida parim tee tervisemuredega toimetulekuks.
Euroopa Liidu tasandil defineeritakse harvikhaigust kui haigust, mis esineb kuni 5 inimesel 10 000st. Harvikhaigusi iseloomustab väga väike esinemissagedus, ent haigusi on kirjeldatud tänaseks enam kui 7000. Et harvikhaiguste diagnoosimine on keerukas ja vajab erinevate erialaspetsialistide tähelepanu, on oluline koondada valdkonna kompetents ühtsesse multidistsiplinaarsesse keskusesse.
Harvikhaiguste keskuse eestvedaja, kliinilise geneetika keskuse vanemarst-õppejõu professor Katrin Õunapi sõnul on keskuse loomisel rakendatud kliinikumi uudset, erialadeülest horisontaalset võrgustikstruktuuri, kuhu on kaasatud esindajad pea kõikidest kliinikutest ja teenistustest. „Oluline on märkida, et töösse on kaasatud ka patsientide esindajad, kellega koostöös soovime koguda teavet, mis aitab paremini kaardistada patsientide ja nende perede vajadusi,“ selgitas prof Õunap.
Patsiendile kohaseima raviteekonna kindlustamiseks korraldavad harvikhaiguste keskuse spetsialistid regulaarseid meeskonna-arutelusid ning aitavad vajadusel leida õige raviüksuse nii harvikhaigusega lastele kui ka täiskasvanud patsientidele. „Selle tulemusel on harvikhaigusega patsiendil ja tema pereliikmeil oluliselt lihtsam leida parim tee tervisemuredega toimetulekuks ning seda ka praeguses ülikeerulises COVID-19 kriisis,“ sõnas Õunap.
Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuhi dr Andres Kotsari sõnul tehakse kliinikumis ja alustavas harvikhaiguste keskuses haruldaste haiguste diagnoosimisel ja ravis koostööd nii riiklikul kui rahvusvahelisel tasandil, sh Euroopa Euroopa Referents Võrgustikes (ERN – European Reference Network). „Kliinikum kui Eesti kliinilise geneetika eestvedaja, osaleb hetkel viies ERN võrgustikus täisliikmena ja 15 võrgustikus koostööpartnerina. Lisaks sellele, et keskuse loomine võimaldab veelgi efektiivsemat koostööd, aitab see kaasa ka teadustööle, et süvendada teadmisi harvikhaigustest ning tõhustada nende diagnoosimise võimalusi, hooldust ja ravi,“ lausus ravijuht.
Lisaks võrgustikstruktuuri põhimõttel keskuse töösse kaasatud kliinikutele ja teenistustele töötab keskuses sotsiaaltöö koordinaator, kliiniline psühholoog ja õde, peatselt kaasatakse ka kliiniline koordinaator. Keskuse oluline koostööpartner, kes on andnud tõhusa panuse nii keskuse käivitamisele kui igapäevasesse töösse, on Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond. Lastefond on hetkel ka harvikhaiguste kompetentsikeskuse tegevuse üks rahastaja.
Lastefondi juhatuse liikme Siiri Ottender-Paasma sõnul oli keskuse käivitamine täna möödapääsmatu: ”Suurepärane, et kliinikum selle ära tegi! Oleme Lastefondis olnud aastaid tunnistajaks, kui keeruline oli harvikhaiguse diagnoosi saanud peredel leida abi ja ravivõimalusi, saada infot ning murda läbi sotsiaalsüsteemiga kaasnevast bürokraatiast. Harvikhaiguste kompetentsikeskuses on nüüd kõik ühes kohas ning lisaks keskuse toetamisele on Lastefond valmis peredele appi tulema, kui laps vajab haigusest tingituna ravi, ravimit, teraapiat või abivahendit, mida riiklikest vahenditest ei rahastata, samuti siis, kui lapsel tuleb ravile minna mõnda välisriiki. Kui ravivõimalus on olemas, siis ei tohi see jääda kättesaamatuks,” lisas Siiri Ottender-Paasma.
Haruldased haigused ehk harvikhaigused
Euroopa Liidu tasandil defineeritakse harvikhaigust kui haigust, mis esineb kuni 5 inimesel 10 000st. Harvikhaigusi iseloomustab väga väike esinemissagedus. Teisalt on aga erinevaid harvikhaigusi koos vaadatuna äärmiselt palju, hinnanguliselt enam kui 6000–8000 ja seetõttu on harvikhaigust põdevate inimeste arv suur. Uusi harvikhaigusi kirjeldatakse igal aastal vähemalt 250-300, seega nimekiri pikeneb pidevalt. Enamik harvikhaigusi on geneetilise päritoluga (>80%), kuid esineb ka näiteks kasvajaliste haiguste haruldasi vorme ja autoimmuunse geneesiga harvikhaigusi. Täpsem info keskuse https://www.kliinikum.ee/harvikhaigused/
Kliinikumi Leht
SpyGlass kolangioskoopia – uus endoskoopiline meetod sapiteede haiguste diagnostikas ja ravis
Tartu Ülikooli Kliinikumis viidi 5. novembril esmakordselt Eestis läbi endoskoopilise peroraalse kolangioskoopia protseduure SpyGlass kolangioskoobiga. Esmakordsel protseduuril oli kliinikumi endoskoopia meeskonnal abiks Paul Stradinsi Kliinilise Ülikoolihaigla gastroenteroloog, professor Aldis Pukitis.
Endoskoopiline kolangioskoopia võimaldab otsest sapijuhade ja pankrease juha visualiseerimist, sapijuha ja pankrease juha kitsenemuste ja kasvajaliste haiguste täppisdiagnoosimist, sapi- ja pankreasejuha kivide ravi. Tegemist on uue ja areneva sapiteede ja pankrease juha endoskoopilise uurimis- ja ravimeetodiga, millel on selged diagnostilised- ja ravinäidustused.
„Tegemist on patsiendisõbraliku protseduuriga, mis võimaldab suurte sapikivide eemaldamist elektrohüdraulilise litotripsia teel ühe-kahe protseduuriga. Varasemalt nõudsid sellised sapikivid vahel kolme, nelja või isegi viit endoskoopilist retrograadset kolangiopankreatograafia (ERCP) protseduuri, korduvat sapiteede stentimist ning mõningatel juhtudel ka kirurgilist sekkumist. Kuna valdavalt on tegemist eakate patsientidega, siis on sellist korduvat protseduuri nende organismile taluda raske ning kirurgiline protseduur ei pruugi samuti võimalik olla,“ toob endoskoopiakeskuse juhataja dr Karin Kull välja uue protseduuri mõju ravikvaliteedile. Lisaks võimaldab endoskoopiline kolangioskoopia ühissapijuha ebaselgete kitsenemuste visualiseerimist ning histoloogilise koematerjali võtmist kolangioskoopia käigus, parandades sellega sapiteede haiguste diagnostika võimalusi.
Lätis ja Leedus on endoskoopiline kolangioskoopia kasutusel juba varasemalt, Paul Stradinsi Kliinilises Ülikoolihaiglas võeti protseduur kasutusele 2019. aasta. „Protseduuri suurimaks eeliseks on väiksem invasiivsus. Tegemist on meetodiga, mis võimaldab näha otse sapijuha sisse. Oma kliinikus kasutame peamiselt intraduktaalset litotripsiat „raskete“ ühissapijuha kivide eemaldamiseks. Endoskoopiline kolangioskoopia vähendab ERCP aega patsiendi jaoks, sapiteede protseduuride arv langeb. Protseduur on küll kulukas, aga efektiivne ja patsiendisõbralik,“ kirjeldas professor Pukitis.
Kahe aastaga on Paul Stradinsi Kliinilises Ülikoolihaiglas läbi viidud 20 endoskoopilist kolangioskoopiat. „Protseduuride arv võiks olla märgatavalt suurem, kuid kahjuks on COVID-19 oluliselt piiranud ravitööd ning protseduuride läbi viimist,“ selgitas prof Pukitis. Kliinikumis on planeeritav maht 40–50 protseduuri aastas, üle Eesti võiks endoskoopilist kolangioskoopiat aastas vajada ca 90 patsienti. Kliinikumis uuringule pöördumiseks on vajalik gastroenteroloogi saatekiri.
Esimene protseduuride päev oli väga edukas ning kõigi nelja patsiendi puhul said ravieesmärgid täidetud. „Kasutasime seadmeid nii sapijuhade kontrollimiseks, striktuuri visuaalseks hindamiseks, uue stendi panemiseks kui ka viisime läbi elektrohüdraulilise litotripsia raskete sapijuhakivide eemaldamiseks,“ rõõmustas dr Kull korda läinud õppepäeva üle. „Oleme väga rõõmsad, et kliinikum leidis võimaluse investeeringu tegemiseks ja seadmete hankimiseks, samuti selle üle, et Haigekassa teenuse oma raviteenuste nimekirja lisas. Lisaks soovin tänada kogu personali nii sisekliinikust kui ka anestesioloogia- ja intensiivravi kliinikust, kes osalesid õppepäeval ning andsid oma panuse päeva õnnestumiseks.“
Liina Raju
Kliinikumi esindaja pälvis rahvusvahelisel endoskoopilise kirurgia võistlusel esikoha
5.–7. novembril Belgias toimunud rahvusvahelisel endoskoopilise kirurgia võistlusel „Winners meeting“ oli Eesti võistkond edukas kahes võistluskategoorias viiest – laparoskoopilises õmblemises ning patsiendinõustamises. Eesti koondis valis laparoskoopilise õmblemise võistlusel end esindama Tartu Ülikooli Kliinikumi naistearsti dr Iveta Mikeltadze, kes saavutas esikoha pärast finaalvõistlust Itaalia meeskonna esindajaga. Teiseks jäi Itaalia, kolmas ja neljas koht läksid vastavalt USA-le ja Venemaale.
Teises kategoorias, patsiendi nõustamises, saavutas Eesti võistkond teise koha.
Eesti võistkonda kuulusid meeskonna juht dr Olga Khrustaleva (Lääne-Tallinna Keskhaigla) ja kümme liiget: dr Annela Mõts (Herz-Jesu-Krankenhaus Dernbach), dr Katrin Täär (Tartu Ülikooli Kliinikum), dr Iveta Mikeltadze (Tartu Ülikooli Kliinikum), dr Katrina Aab (Tartu Ülikooli Kliinikum), dr Doris Dmitrovski (Tartu Ülikooli Kliinikum), dr Betti Siedermann (Lääne-Tallinna Keskhaigla), dr Alissa Avrutina (Lääne-Tallinna Keskhaigla), dr Marie Abel (Raplamaa haigla), dr Helen Liis (Päijät-Häme Keskhaigla Naistekliinik) ning dr Mariann Rugo (Põhja-Eesti Regionaalhaigla).
Dr Iveta Mikeltadze sõnul on Winners Meetingul lisaks võistlusele oluline koostöö- ja õppimisvõimalus, kuna toimuvad erialased ettekanded ning tipparstid jagavad oma kogemusi. Dr Mikeltadze osales Winners Meetingul kolmandat korda ning hindab kõrgelt Eesti võistkonna koostööd nii võistluste ajal kui võistluste eelsel perioodil. „Tunneme võistkonnakaaslastega üksteist juba residentuuri ajast, nii sai selline erinevate haiglate vaheline meeskond kokku pandud. Ettevalmistusi võistlusteks alustasime juba suvel, arutasime läbi videote stsenaariumid, filmisime nii nõustamise videot kui ka videoloengut, videot ureterolüüsist ning nippide ja trikkide videot. Patsiendi nõustamise video oli noore, sünnitamata patsiendi nõustamisest, kes alles sai teada emaka eemaldamise vajadusest endomeetriumivähi tõttu. Meie video pälvis väga positiivset tagasisidet nii oskusliku patsiendi reaktsiooni kujutamise (nõustamisvideos mängis patsiendi rolli dr Alissa Seljanko) kui ka rahuliku ja selge nõustamise eest arsti poolt (arsti rollis dr Marie Abel),“ kirjeldas dr Mikeltadze.
Laparoskoopilise õmblemise võistlusel oli neli etappi ning kohtunikud jälgisid väga tähelepanelikult, kuidas õmblusi teostatakse, milline on õmbluste täpsus ning lõpuks mõjutas tulemust ka õmbluste sooritamise aeg. „Eks pinge oli kohapeal suur, tunned survet, kui professorid, keda sa imetled, üle õla su õmblustehnikat jälgivad,“ sõnas dr Mikeltadze.
Dr Mikeltadze lõpetas residentuuri sel suvel ning töötab alates oktoobrist kliinikumi onkokirurgia osakonnas: „Kirurgia meeldib mulle väga ning onkokirurgia on suur väljakutse, mis nõuab pidevat enesetäiendamist – see mulle just meeldibki. Olen laparoskoopilist õmblemist harjutanud aastaid, kuna günekoloogilistel operatsioonidel on õmblemisoskused väga olulised. Osalesin kahe aasta eest Clermont-Ferrand Ülikoolihaiglas koolitustel, mille üheks fookuseks oli laparoskoopiline õmblemine. Sealt sain ka mõtte osta endale laparoskoopia mulaaž, millel õmblemist harjutada, sest kirurgias on väga oluline roll lihasmälul. Esimesel aastal harjutasin peaaegu iga õhtu tund aega, hiljem juba harvemini,“ rääkis dr Mikeltadze.
Toonasest koolitusest on tänaseks arenenud välja koostöö tema doktoritöö kaasjuhendaja dr Revaz Botchorishviliga, doktoritöö põhijuhendaja on dr Kristiina Rull naistekliinikust.
„Soovitan igal noorel günekoloogil Winners Meeting’ul osaleda, see on suurepärane võimalus enesearenguks ja rahvusvaheliseks koostööks,“ kinnitas dr Mikeltadze.
"Winners meeting" võistlusel osales kokku 13 meeskonda 11 riigist.
Liina Raju
COVID-19 suurendab enneaegse sünnituse riski
17. novembril tähistati ülemaailmselt enneaegselt sündinud laste päeva, et avaldada toetust siia ilma liiga vara sündinud lastele ja nende vanematele. Arvestades, et Eestis sünnib aastas keskmiselt 900 last enneaegsena ehk enne 37 rasedusnädalat ning toetudes Ravimiameti andmetele, mille järgi tõuseb enneaegse sünnituse risk pärast COVID-19 läbipõdemist kuni 40%, uuris Kliinikumi Leht, kas COVID-19 on mõjutanud enneaegsete sündide arvu ka kliinikumis.
Tartu Ülikooli Kliinikumi laste intensiivravi osakonna juhi dr Imbi Eelmäe sõnul on 2021. aastal vajanud haiglaravi seitse vastsündinut, kelle emad on olnud haigestunud COVID-19-sse. „Nende laste SARS-CoV-2 testitulemused on olnud küll negatiivsed, kuid on märkimisväärne, et kõik nimetatud lapsed on sündinud enneaegsena ja vajanud seetõttu ka intensiivravi,“ sõnas dr Eelmäe.
Dr Kristiina Rull naistekliinikust toob välja, et COVID-19 puhul on enneaegse sünnituse risk teadaolevalt suurem ning mitme lapse enne õiget aega sündimine kliinikumis seostatav raske haigestumisega COVID-19 haigusesse. „Ainuüksi sellel sügisel on COVID-19 tõttu haiglaravi vajanud juba kümme rasedat ning neist kuuel juhul on rasedus lõppenud enneaegse lapse sünniga ema raske seisundi tõttu. Paraku on kõik need emad olnud vaktsineerimata. Ka vaktsineeritud rasedate hulgas olnud haigestumist COVID-19-sse, kuid seni ei ole neist veel keegi haiglaravi vajanud,“ selgitas dr Rull.
Dr Heili Varendi, lastekliiniku neonatoloogia osakonna juht kinnitab, et vastsündinute haiglaravi vajadus on suurem just kolmanda COVID-19 laine ajal. „Kui teise laine ajal vajas ema COVID-19 diagnoosi tõttu haiglaravi vaid üks enneaegne vastsündinu, siis kolmanda laine ajal oleme hospitaliseerinud juba kuus enneaegselt sündinud beebit. Kogu pandeemia ajal on Tartus vajanud haiglaravi või intensiivravi kümme vastsündinut. Näeme, et viiruse Delta tüvi on rasedatele ohtlikum kui eelmised, mistõttu on soovitav rasedatel teha kaitsesüst, et vältida ema võimalikku haigestumist ning enneaegset sünnitust. Sünnitusejärgselt on oluline, et vastsündinud ei haigestuks koduses keskkonnas,“ rõhutas dr Varendi.
Lisaks sellele, et COVID-19 suurendab enneaegse sünnituse riski, on probleemiks ka lähikontakti võimaldamine. „COVID-19 pandeemia on mõjutanud ülemaailmselt perede võimalusi olla lähikontaktis oma enneaegselt sündinud lapsega. Üheks põhjuseks võib olla ema raske haigus sünnitusperioodis ja samuti haigestumisega kaasnevad karantiininõuded. Sageli on COVID-19 samas peres mõlemal vastsel lapsevanemal, mis omakorda vähendab võimalusi enneaegse lapse ja vanemate vahelise varase kontakti loomiseks,“ rääkis laste intensiivravi osakonna juht dr Imbi Eelmäe. Ta lisas, et perekeskse vastsündinute intensiivravi üheks põhimõtteks on aga varase lähedussuhte võimaldamine, mida kliinikumi vastsündinute ravimeeskonnad on püüdnud keerulistes oludes korraldada turvaliselt koostöös infektsioonikontrolli teenistusega ning iga väikese patsiendi puhul individuaalselt pere ootusi ning vajadusi arvestades.
Kliinikumi Leht
Suitsetamine ei ole okei!
Tartu Ülikooli Kliinikum on tubakavaba tervishoiuasutus, pidades oluliseks tervislikku töö- ja ravikeskkonda. Tubakavaba haiglakeskkonna loomine võimaldab edendada nii patsientide kui ka töötajate tervist ning ennetada haigusi.
Selleks, et toetada töötajaid ja patsiente suitsetamisest loobumise teel, on kliinikum pakkunud juba kümne aasta vältel toetavaid tegevusi, näiteks individuaalne nõustamise teenus, kopsuarsti vastuvõtt, sealjuures raviskeemi määramine ja nikotiinsõltuvuse ravi eest tasumine, aga ka grupinõustamised ja infomaterjalid.
Et tuletada ka keerulistel ja ärevatel COVID-19 pandeemia aastatel meelde suitsetamisest loobumise võimalusi, alustab kliinikum detsembris kampaaniaga „Suitsetamine ei ole okei“. Kampaania eesmärk on tõsta teadlikkust tubakatoodete kahjulikkusest ning suurendada teadmisi, millised on võimalused suitsetamisest loobumiseks. Ühtlasi paigaldatakse „Suitsetamine ei ole okei“ raames kliinikumi peahoone juurde „Viimase suitsu paviljon“, kuhu on võimalik lahkelt suunata nii patsiente kui ka tööajal suitsetavaid kolleege ning mis on varustatud tubakatoodetest loobumise infoga.
Lisaks sellele, et „Suitsetamine ei ole okei“ kampaania juhib tähelepanu suitsetamisest tulenevatele tervisekahjudele, on fookuses ka võrdne tööaja kasutus ning kollegiaalsus.
Suitsetamisest loobuda ei ole kunagi hilja. Suitsetamisest tingitud haiguste tekke risk väheneb ajaga. Tubakatarvitamise arvele tuleb kanda 40% kõikidest südame-veresoonkonnahaiguste juhtudest, 80% kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse juhtudest ja 30% kõikidest vähijuhtudest. Kopsuvähi haigetest on aga suitsetajaid lausa 90%. Tubaka tarvitamisest põhjustatud haigusi on Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel üle 25. Tubakatarvitamine on haigestumiste ja enneaegsete surmade peamine ja seejuures täielikult välditav põhjus.
Mittesuitsetamine hoiab tervist ja on eeskujuks teistele. Kliinikumis toimub tubakast loobumise nõustamine Tartu Ülikooli Kliinikumi kopsukliinikus, Riia mnt 167. Teenust osutab kopsukliiniku õde Merike Viin (See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.). Nõustamisel toimub esimene vastuvõtt kontaktvisiidina, korduvvastuvõtud on võimalikud ka telefoni, meili ja video vahendusel. Nõustamisteenuse hulka kuuluvad nõuanded, individuaalse loobumis- ja raviplaani koostamine, juhised taasalustamise vältimiseks ja nikotiinsõltuvuse ravi. Nõustatakse kõiki tubaka-, e-sigareti ja kuumutatava sigareti tarvitajad või muul viisil nikotiini sõltuvuslikke tarvitajad.
Nõustamine on võimalik ilma saatekirja ja visiiditasuta nii kindlustatud kui ka kindlustamata isikutele. Vajalik on vaid eelregistreerimine telefonil 731 8911.
Kliinikumi Leht
Elundidoonoriks on nõus hakkama pooled Eesti inimestest, kuid otsuse on digiloos vormistanud vaid 2%
Eestis on elundidoonorluse tahteavalduse täitnud vaid 2,1% täiskasvanud elanikkonnast. Eesmärk on nelja aasta jooksul tõsta tahteavalduste määr 10%-ni. Selleni jõudmiseks pöörab Tervisekassa koos Tartu Ülikooli Kliinikumiga novembris tähelepanu elundidoonorlusele – innustab inimesi täitma organidoonoriks olemise tahteavaldust ja julgustab lähedastega teemast rääkima.
Sotsiaalministeeriumi 2019. aastal tellitud uuringust inimeste hoiakutest elundidoonorluse suhtes selgus, et pisut enam kui pooled Eesti elanikud oleksid nõus oma elundite surmajärgse loovutamisega, kuid tahteavalduse on täitnud vaid 2,1% täiskasvanud elanikkonnast. Tartu Ülikooli Kliinikumi transplantatsioonikeskuse direktori dr Virge Palli sõnul on Eesti elanike hoiak elundidoonorluse suhtes avatud, kuid oma sellekohasest otsusest mitte teada andmisel ei pruugi soovitud heategu jõuda abivajajateni.
„Elundite ja kudede loovutamisega nõustumine on heategu, mis võib olla ainus võimalus inimese elu päästmiseks. Tõenäosus, et inimene sureb ajusurma on oluliselt väiksem kui see, et ta võib ise vajada siirdamist. Seega on ülioluline, et Eestis oleks piisavalt inimesi, kes on tahteavalduse alusel andnud nõusoleku elundidoonoriks olla,“ ütles Pall.
Elektroonilise tahteavalduse täitmine on lihtne – kõik täisealised inimesed saavad seda teha juba tuttavaks saanud patsiendiportaalis www.digilugu.ee. Menüüst tuleb valida tahteavaldused ning märkida oma otsus – kas nõusolek või keeldumine – ning kinnitada see digiallkirjaga. „Allkirjastatud tahteavaldust saab digiloos alati muuta, kuid kindlasti tuleks oma otsusest anda teada ka lähedastele,” selgitas Pall.
„Perekonna roll on elundidoonorluse juures oluline – kui inimene ise tahteavaldust täitnud ei ole, püütakse lahkunu tahe välja selgitada lähedastega vesteldes. Olles teadlik pereliikme eluajal tehtud otsusest, on tema lähedastel keerulisel hetkel kergem,” lisas Pall.
Eestis on hetkel ligi 70 raske elundipuudulikkusega inimest, kes vajavad elundisiirdamist. Selleks, et siirdamist ootavad patsiendid saaksid õigeaegset ravi, on oluline iga ühiskonnaliikme panus. Ühel organidoonoril on võimalik kinkida uus elu kuni kaheksale inimesele.
Lisainfo: www.elundidoonorlus.ee/tahteavaldus
Registreeri elundidoonoriks: www.digilugu.ee
Kliinikumi teadustöö preemia
Tartu Ülikooli Kliinikum andis 8. oktoobril üle teadustöö preemia. Preemia määratakse ühele Tartu Ülikooli arstiteaduskonna aastapäeva ürituste raames toimuval õppejõudude ja teadurite teaduskonverentsil esitatavale kliinilise suunitlusega teadustöö autorile või autorite kollektiivile. Preemia pälvis lastekliiniku kolleegide uurimistöö „Hilise postprandiaalse hüperglükeemia kontrollimine kahelainelise insuliinibooluse abil esimest tüüpi diabeediga lastel“, mille autorid on Mari Lukka, Vallo Tillmann ja Aleksandr Peet.
Kaasaegsed insuliinipumbad võimaldavad kasutada standard- ja kahelainelist insuliiniboolust. Paraku on tõenduspõhiseid soovitusi pumpade insuliini doseerimise võimaluste rakendamise kohta veel vähe. Varasemad uuringud on viidanud, et kahelaineline manustamine võiks olla efektiivsem kõrge rasva- ja süsivesikusisaldusega toitude järgse hüperglükeemia ohjamisel.
Uurimitöös testiti kahelainelise insuliinibooluse manustamist õhtusöögi eel esimest tüüpi diabeediga lastel. Võrdlusgrupis manustati insuliini standardboolusena. Hinnati optimaalses glükeemilises vahemikus (time in range, TIR) viibimise kestust.
Tegemist oli 28 päevase prospektiivse avatud ühe keskuse ristuva disainiga uuringuga. Uuringus osales 32 patsienti, kes kõik kasutasid Medtronic 640 insuliinipumpa ja pidevat veresuhkru monitooringu süsteemi. Patsiendid jagati juhusliku valiku alusel kahte rühma. Pooltele uuritavatele manustati õhtusöögi eel insuliini doos kahelainelise, ülejäänutele standardlainelise boolusena. Ravi algas õhtuti kell 18.00, doos valiti vastavalt toidu süsivesikute sisaldusele. Kahe nädala möödudes läksid patsiendid üle teisele uuritavale booluse manustamise viisile.
Uurimistöö tulemusel selgus, et keskmine aeg optimaalses glükeemilises vahemikus oli kahe grupi vahel sarnane (60,9% vs. 58,8%; p = 0,297). Erisust ei olnud ka ajas allpool (1,6% vs. 1,7%; p = 0,722) või ülalpool optimaalset vahemikku (37,5 vs. 39%; p = 0,444). Mõlema manustamisskeemi kasutamisel paranes patsientide glükeemilises vahemikus olemise aeg, 14–23% ja 13–14%. Veresuhkru kontrollimiseks vajalike insuliini korrektsioonibooluste arv, mida tehti kella 18.00-st 06.00-ni, oli kahelainelise booluse kasutamisel oluliselt väiksem kui standardbooluse korral (1,2±0,8 vs. 1,7±0,8; p<0,01).
Töö põhjal saab järeldada, et kahelainelise insuliinibooluse manustamine 1. tüüpi diabeeti põdevatele lastele enne õhtusööki, kui insuliini doos arvutatakse ainult toidu süsivesikute sisalduse alusel, ei paranda optimaalses glükeemilises vahemikus viibimise kestust võrreldes standardbooluse kasutamisega. Mõnedel uuritavatel paranes märkimisväärselt glükeemiline kontroll, seega on mõlema režiimi kasutamisel võimalik saavutada individuaalne kasu. Kahelainelise insuliinibooluse oluliseks eeliseks on vähenenud vajadus öiste insuliini korrektsioonibooluste järele.
Professor Joel Starkopfi kommentaar: Mari Lukka ja kaasautorite poolt ette kantud teadustöö paistis silma ennekõike seetõttu, et tegu on prospektiivse sekkuva kliinilise uuringuga, mis on käivitatud ülikooli teadlaste poolt. Kliinikum näeb ennast just sellelaadsete uuringute polügoonina, testimiskeskkonnana meie oma teadlaste poolt väljatöötatud diagnostika- või ravimeetodite efektiivsuse selgitamiseks. On eriti kiiduväärt, kui lisaks ravitöö alastele arendustele saame teadustöö tulemusena juurde ka uue doktorikraadiga kolleegi.
Kliinikumi Leht
Milline on COVID-19 patsientide ravi maksumus?
Tartu Ülikooli Kliinikumi hospitaliseeritakse COVID-19 patsiente, kes vajavad ravi intensiivravi osakonnas ja/või nakkushaiguste osakonnas ja muudes COVID-19 patsientide raviks avatud osakondades.
2021. aastal on kliinikumis 9 kuuga ravitud 1211 COVID-19 patsienti. Nende patsiente raviarvete maksumus (eriti keskmine) sõltub patsientide ravist, haiguse raskusest, selle haiglaravi kestusest, sh intensiivravis viibitud päevadest. Kõikide COVID-19 patsientide haiglaravi keskmine ravikestus on olnud 14 päeva, mis on aga üle kahe korra pikem kui muu aktiivravi keskmine vastav näitaja.
Lisaks on kliinikumis ravitud COVID-19 patsientidest 19% vajanud ravi intensiivravi osakonnas ning nende patsientide haiglaravi keskmine kestus 25 päeva.
COVID-19 tõttu haiglaravil viibinud patsientide arvutuslik keskmine vanus on 64 eluaastat, mille taustal on teadmine, et vanused on olnud üpris varieeruvad – alates lastest, kahe- ja kolmekümnendates eluaastates patsientidest kuni väga eakateni välja. Ka patsientide ravi maksumus võib olla väga varieeruv ja sõltub voodipäevade arvust ja intensiivravi päevadest, jäädes vahemikku 1000 eurost kuni 90 000 euroni. Keskmine COVID-19 patsiendi ravimaksumus on 6 600 eurot, välja arvatud ülikallid ravijuhud.
Ülikallid ravijuhud on üksikud väga rasked ja pikad haiglaravi juhud, mille maksumus on suurem kui 100 000 eurot. Enamikel juhtudel on tegemist patsientidega, kellel esineb lisaks COVID-19 diagnoosile ka teisi kaasuvaid haigusseisundeid, mis raskendab ja pikendab haiguskulgu. Selliseid COVID-19 patsientide ravijuhte olnud kliinikumis 5, millest kalleim on 288 177 eurot (55-aastane meespatsient, ravi on kestnud 3,5 kuud ja patsient on vajanud pikalt ravi intensiivravi osakonnas). Kokku on nende 5 patsiendi ravi kokku maksnud 848 633 eurot.
Kliinikumi Leht
Kliinikum peatas plaanilise statsionaarse ravitöö
25. oktoobrist on Tartu Ülikooli Kliinikumis katkestatud plaaniline statsionaarne ravitöö, et katta suurenenud COVID-19 haiglaravi vajadust ning tõsta ravivõimekust.
„Oleme jõudnud olukorda, mil nii kliinikumi kui ka teiste Lõuna meditsiinistaabi haiglate COVID-19 voodikohtade täituvus on 100% piiril. Arvestades viimaste nädalate nakatumisnäitajaid ja pidevat haiglaravi vajaduse kasvu COVID-19 tõttu, tuleb juurde luua täiendavaid COVID-19 voodikohti,“ ütles Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liige prof Joel Starkopf.
Täiendavate voodikohtade loomiseks ning osakondade personaliga mehitamiseks katkestatakse plaaniline statsionaarne ravitöö alates 25. oktoobrist neil erialadel, mille personal ja voodikohad on vajalikud COVID-19 patsientide, sh intensiivravi tagamiseks. „Peatamine hõlmab sisehaiguste erialasid, kardioloogiat, pulmonoloogiat, neuroloogiat, kirurgilisi erialasid. Konkreetne raviteenuste loetelu ja maht selgub lähipäevil,“ selgitas Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuht dr Andres Kotsar.
Dr Kotsari sõnul on plaanilise statsionaarse ravitöö peatamine möödapääsmatu meede, olgugi, et sellega halveneb teiste patsientide ravile pääsemine. „See tähendab, et peame paljude haiglaravi ootavate inimeste operatsioone, protseduure ja uuringuid lükkama edasi. Ilma plaanilise töö piiramiseta ei ole võimalik tagada nii tavaravi kui ka intensiivravi võimekust COVID-19 patsientidele ja teistele patsientide erakorraliste hospitaliseerimiste puhul,“ rääkis ravijuht. Ta kinnitas, et ravitöö piirangud vaadatakse üle iganädalaselt. „Olukord COVID-19 levikuga on äärmiselt tõsine. Tervishoius on kriitiline olukord. Palume inimestel suhtuda tõsiselt viiruse levikusse, sealjuures hoolida nii iseenda kui ka teiste tervisest ning vaktsineerida end COVID-19 vastu. Tervishoiusüsteemis ei ole ainult COVID-19 patsiendid, vaid ka kõik teised, kes oma plaanilise ravi edasilükkumise tõttu kannatavad. Eakaid ja riskirühma inimesi kutsume kindlasti saama vaktsiini tõhustusdoosi,“ sõnas dr Kotsar.
Nende patsientidega, keda ümberkorraldus puudutab, võtavad ühendust osakonna töötajad.
20. oktoobril oli hospitaliseeritud Tartu Ülikooli Kliinikumi isolatsiooni vajavaid COVID-19 patsiente 76, kellest intensiivravi vajas 14 patsienti. Enne COVID-19 pandeemiat oli kliinikumis nakkushaiguste osakonnas 11 voodikohta. Praeguseks on osakond laienenud 40 voodikohani, kuhu hospitaliseeritakse vaid COVID-19 patsiendid. Lisaks on avatud 20 voodikohaga COVID-19 osakond kopsukliinikus. Kaks kliinikumi intensiivravi osakonda on muudetud COVID-19 intensiivideks, mis võimaldab hospitaliseerida kuni 19 juhitavat hingamist vajavat patsienti. Valmisolek COVID-19 patsientide hospitaliseerimiseks on olemas ka sünnitusosakonnas, lastekliinikus ja psühhiaatriakliinikus. Lähipäevadel avab kliinikum täiendavad 20 voodikohta, sh 6 intensiivravi jaoks.
Kokku on kliinikumis ravil viibinud 1578 COVID-19 patsienti.
Kliinikumi Leht
President Alar Karis kohtus haiglajuhtidega
22. oktoobril kohtus president Alar Karis Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimehe Priit Perensi, Põhja-Eesti Regionaalhaigla juhatuse esimehe Agris Peedu, Lääne-Tallinna Keskhaigla juhatuse esimehe Arkadi Popovi ning Ida-Tallinna Keskhaigla juhatuse esimehe Tarmo Bakleriga.
Kohtumise järgselt juhtis president tähelepanu sellele, et iga Eesti inimene peaks praegu mõtlema sellele, mida ta saaks ise ära teha selleks, et arste, õdesid ja hooldajaid aidata.
"Kas see on vaktsineerimine, kodutööle jäämine, distantsi hoidmine kaaskodanikega, loobumine perepeost, maski kandmine või mõni muu mõistlik moodus, aga me peame kõik praegu midagi ette võtma. Igaüks oma meele ja võimete järgi. Aga tuleb tegutseda, ja tegutseda tuleb kohe," ütles president.
Kliinikumi Leht
Patsienditeenistus parandab patsiendikogemust ning suunab arendusi patsientide hüvanguks
1. juunil alustas Tartu Ülikooli Kliinikumis tööd patsienditeenistus, mille tegevust juhib juhatuse liige õenduse ja patsiendikogemuse juht Ilona Pastarus. Patsienditeenistuse suunab kliinikumi parima patsiendikogemuse loomisele. „Meie eesmärk on inimesekeskne tervishoid. See tähendab tegevusi, mis ei väärtusta pelgalt patsienti, vaid pakuvad abi ka patsiendi lähedastele ning toetavad neid, kes haiglas nende patsientide tervise ja heaolu eest igapäevaselt professionaalselt hoolt kannavad,“ ütles Ilona Pastarus.
Patsienditeenistuse ülesanneteks on patsiendikogemuse parandamine tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamise ja arendamise, patsiendiohutuse edendamise ning patsiendiõpetuse korraldamise kaudu. Patsienditeenistuse koosseisu kuuluvad patsiendi info- ja tugikeskus ning sotsiaaltööüksus. Edaspidi on patsienditeenistusega liitumas ka etteregistreerimiskeskus ja kliinikumi registratuurid, mis moodustavad patsientide registreerimisüksuse.
Patsiendi info- ja tugikeskuse infotöötajad on kliinikumi patsientidele ning külalistele sageli esmaseks kokkupuutepunktiks, seetõttu on nende panus meeldiva ja turvalise õhkkonna loomisel ning asjakohase info jagamisel väga oluline. Patsientide vestlusringid, mis pakuvad infot ja tuge haigusest taastumisel, haiguste ennetamisel ning elukvaliteedi parendamisel, toimuvad patsiendiõpetuse valdkonna kvaliteedispetsialisti eestvedamisel. 1. septembrist kuulub patsienditeenistuse meeskonda ka patsiendiohutuse koordinaator, kelle hooleks on patsiendiohutuse edendamise kaudu haiglakeskkonna ohutumaks muutmine. Sotsiaaltööüksus kannab hoolt selle eest, et kliinikumi tervishoiuteenused oleksid integreeritud sotsiaalteenustega, pakkudes patsientidele ja peredele vajalikku tuge.
„Meie jaoks väga olulisel kohal on koostöö Tartu Ülikooli Kliinikumi patsientide nõukojaga, kelle vahetu tagasiside aitab meil näha tervishoiusüsteemi patsiendi vaates ning teha pingutusi inimeste heaolust lähtuvate lahenduste leidmiseks ja rakendamiseks. Septembrist on patsienditeenistusega seotud ka õenduse ja ämmaemanduse valdkonna koolitus- ja arendusprojektide juhid, kelle tegevus arendusprojektide algatamisel ja elluviimisel annab meile lisavõimaluse parima patsiendikogemuse ning tõenduspõhise praktika edendamiseks,“ kirjeldas Ilona Pastarus.
Patsienditeenistus on arenemisjärgus ning ees ootab klienditeeninduse edasiarendamine, eesmärgiks patsientide õigeaegne pääs vastuvõtule, lihtne ligipääs informatsioonile ning hea kommunikatsioon tervishoiuteenuse osutajatega. Tagasiside meetodite arendamisega (sh soovitusindeksi juurutamine võrreldava tagasiside saamiseks) on seotud mitmed üksused, ent samavõrd oluline, kui patsiendikogemuse hindamine, on saadud tulemuste ja ettepanekute süsteemne töösserakendamine.
Patsiendikogemuse mõistmine tähendab liikumist inimesekeskse tervishoiu suunas.
Kliinikumi Leht
Kliinikum alustas tõhustusdoosidega
artu Ülikooli Kliinikumis on võimalik vaktsineerida COVID-19 vastu esimese, teise või tõhustusdoosiga kõikidel nädalapäevadel ning seda ette registreerimata.
„Ootame tõhustusdoosi tegema kõiki täisealisi inimesi. See tähendab, et nii inimesi alates 65. eluaastast ning kaasuvate haigustega inimesi alates 18. eluaastast kui ka tervishoiu-, sotsiaal- ja haridustöötajaid, kellel vaktsineerimisest juba üle poole aasta möödunud on. Lisaks saavad vaktsineerida tõhustusdoosiga ka kõik teised täisealised inimesed vanuses 18–64, kellel on möödas viimasest vaktsineerimisest kaheksa kuud,“ selgitas Tartu Ülikooli Kliinikumi vaktsineerimismeeskonna koordinaator Tiina Teder.
Tõhustusdoosi tegemisel kasutatakse Pfizeri vaktsiini sõltumata sellest, millise COVID-19 vaktsiiniga on eelnevalt vaktsineerimiskuur läbitud. „Kliinikumi vaktsineerimismeeksond on teinud tänaseks kokku ligi 144 000 vaktsiinidoosi, nende seas juba ka mitu tuhat tõhustusdoosi ning julgustan inimesi võimalust kasutama ja oma immuunsust tugevdama,“ lausus Tiina Teder.
Vaktsineerides COVID-19 vastu kaitsevad inimesed nii ennast kui ka oma lähedasi ning kogu ühiskonda. „Vaktsineerimine on ainus viis, kuidas saame aidata tervishoiusüsteemi ning panustada viiruse leviku vähendamisse,“ lausus Teder. Ta lisas, et vaktsineerima oodatakse kõiki, ka neid, kes pole veel jõudnud kaitsesüsti teha.
Tartu Ülikooli Kliinikumis on võimalik vaktsineerida nii L. Puusepa 8 peamajas kui ka Kvartali keskuses. Vaktsineerida saab nii ilma registreerimata kui ka registreerides, et leida endale sobivaim aeg ja koht. Aega saab broneerida kliinikumi etteregistreerimiskeskuse telefonil 731 7200 (E–R kell 8.00–18.00) või e-Patsiendi portaalis valides erialaks “COVID-19 vastu vaktsineerimine”. Kvartali keskuses on vaktsineerimiskabinet avatud kõikidel nädalapäevadel, kliinikumi peamajas esmaspäevast laupäevani.
Täpsem info kliinikumi kodulehelt.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi nõukogu koosseisu täiendused
Tartu Ülikooli Kliinikumi nõukogu koosseis on täienenud – uue nõukogu liikmena liitus sotsiaalministeeriumi kantsler Maarjo Mändmaa ning seoses Maris Jesse töö lõppemisega nõukogu liikmena, valis nõukogu uueks esimeheks Tartu Ülikooli teadusprorektori Kristjan Vassili.
Kristjan Vassil on omandanud 2012. aastal doktorikraadi riigiteadustes Euroopa Ülikoolis Instituudis Firenzes, Itaalias ning magistrikraadi 2007. aastal Tartu Ülikoolis meedia ja kommunikatsiooni erialal. Alates 2016. aastast töötab ta Tartu Ülikooli kaasprofessorina tehnoloogiauuringute erialal. Tema uurimisrühm keskendub infotehnoloogia mõjude kvantitatiivsele hindamisele, e-riigi suurandmete analüüsile ning prognoosivate digitaalsete teenuste prototüüpimisele. Alates 2017. aastast töötab Kristjan Vassil Tartu Ülikooli teadusprorektorina, samast aastast on ta Tartu Ülikooli Kliinikumi nõukogu liige. 2020. aastal juhtis ta nõukogu ülesandel Tartu Ülikooli Kliinikumi struktuuri- ja juhtimisreformi töörühma.
Sotsiaalministeeriumi kantsler Maarjo Mändmaa on lõpetanud 1996. aastal Eesti Riigikaitse Akadeemia korrektsiooni kolledži kriminoloogia eriala cum laude ja õppinud avaliku haldust Tartu Ülikooli ning haldusjuhtimist Tallinna Tehnikaülikooli magistrantuuris.
Aastatel 1996–2000 oli Mändmaa Justiitsministeeriumi kriminaalhoolduse osakonna juhataja, 2000– 2002 Justiitsministeeriumi siseauditi osakonna juhataja ja aastatel 2002–2007 Sotsiaalministeeriumi kantsler. Alates 2007. aastast on ta juhtinud AS-i Hoolekandeteenused. Lisas on ta Praxise nõukogu esimees ja MTÜ Sõbralik Eesti juhatuse liige ning MTÜ Naabrivalve asutajaliige.
Maarjo Mändmaad on autasustatud Valgetähe III klassi teenetemärgiga.
Kliinikumi Leht
Ühendlabor 25
Tartu Ülikooli Kliinikumi ühendlabor sai 25 aastaseks. Ühendlabor loodi 1. oktoobril 1996 eesmärgiga koondada Tartu Ülikooli raviasutuste laboratoorne tegevus ühtse juhtimise alla ja maksimaalselt tsentraliseerida laboratoorset tegevus.
Toona püstitatud eesmärk on saavutatud: suurem osa üle linna hajusalt asetsenud haiglatest on koondunud kokku Maarjamõisa väljale ning nende kuus väiksemat laborit on lõpetanud tegevuse. Lastekliiniku uue hoone valmimisel järgmise aasta lõpus sulgeme viimase harulabori Tartus ning sellest hetkest oleme koondunud uutesse, kõigile tänapäevastele nõuetele vastavatesse ruumidesse L. Puusepa 8 majas.
25 aasta jooksul oleme osalenud ka endi jaoks hämmastavalt kiires arengus. Sõbralikest Skandinaavia laboritest saadud kasutatud aparatuur asendus üsna pea kõige uuemate täisautomaatsete tipptasemel analüsaatoritega. Praeguseks oleme üle läinud nn liinitööle: meil on keemia ja immunoloogia analüüside liin koos preanalüütikamooduliga, mis piltlikult öeldes vaatab ise, mida katsuti ja temaga seotud tellimusega peale hakata. Meil on uus hematoloogia ja uriinianalüüside liinid koos digimikroskoopiaga. Ka molekulaardiagnostikas kasutame klassikaliste meetodite kõrval kõige modernsemaid täisautomaatseid analüsaatoreid ning järgmise põlvkonna sekvenaatoreid, mis omakorda nõuavad oskusi ja teadmisi bioinformaatikast.
Laborimeditsiin on eriti IT-mahukas eriala, mis nõuab analüüside tellimuste ja vastuste liikumist erinevate tellijate infosüsteemide, analüsaatorite, eri laborite ning digiloo vahel. Ühendlaboris on selleks pikkade aastate jooksul koostöös AS Nortaliga loodud laboriinfosüsteem eLabor, mille üle me oleme väga uhked. Ühendlabori töötajate panus eLabori arendamisse on olnud vägagi suur, nii mõnestki meist on saanud IT-spetsialistid.
Samas oleme ka aastate jooksul ka laienenud. Ühendlabor on olnud hüppelauaks lausa eraldi meditsiiniharule, androloogiale. Praegune kliinikumi androloogiakeskus alustas oma tööd ühendlaboris, spermauuringuid teostava laborina. Ühendlabori koosseisus on kliinilise geneetika keskus, millest on kujunenud kliinilise geneetika ja molekulaardiagnostika üleeestilist tegevust koordineeriv keskus. Samuti toetame ja vajadusel suuname kliinikumi kontserni kuuluvate partnerhaiglate laborite tööd. Oleme rakendanud laboriinfosüsteemi eLabor ka nendes laborites ning lisaks on kohe eLaborile üle minemas veel ka Viljandi haigla labor. See tähendab, et kasutajatel on vajadusel kohene ülevaade patsientide analüüsitulemustest, mis on tehtud ükskõik kus eLaboriga liidestatud haiglas või perearsti juures.
25 aastat laborimeditsiinis on olnud tormiline arenguperiood kogu maailmas ja see ei näita peatumise märke. Kõik see nõuab kiiret kohanemist meie töötajatelt. Labori personalile peab meeldima kasutada kõrgtehnoloogilist aparatuuri ning infosüsteeme, samas pidades ikkagi silmas, et selle taga on patsient oma probleemide ja muredega.
Oleme tohutult uhked, et oleme suutnud ja suudame selle arenguga kaasas käia ning et meie töötajad tunnevad rõõmu oma igapäevatööst ning labori arengust.
Anu Tamm
Ühendlabori direktor
III ehitusjärgu uued ravikorpused saavutasid tipukõrguse
30. septembril peeti Tartu Ülikooli Kliinikumi Maarjamõisa meditsiinilinnaku III ehitusjärgu uute ravikorpuste sarikapidu, mis sümboliseerib ehitustegevuse olulist vaheetappi.
Sarikapeo sümbol – pärg – oli ehitaja poolt asetatud tulevase lastehaigla ehk M-korpuse katusele. Pärja tõid alla Tartu Ülikooli Kliinikumi projektijuht Toomas Kivastik ja AS Nordeconi projektijuht Rauno Rausk.
Kliinikumis alustasid tööd valdkonnajuhid
15. septembril alustasid Tartu Ülikooli Kliinikumis tööd kliiniliste valdkondade juhid, kelle ülesandeks on koordineerida valdkondadesse kuuluvate struktuuriüksuste kõrgetasemelise ravitöö korraldamist meditsiinilistel erialadel integreerituna õppe-, arendus- ja teadustööga koostöös ravijuhi, teadus- ja arendustegevuse juhi, valdkondade struktuuriüksuste juhtide, kliinikumi teiste struktuuriüksuste töötajatega ning kliinikumi partneritega.
„Mul on hea meel tervitada kliinikumi juhtkonna liikmetena professor Aare Märtsonit, professor Külli Kingot, dr Alar Irsi, dr Sven Jannot, dr Jaan Sütti ning professor Margus Punabit,“ lausus kliinikumi juhatuse esimees Priit Perens. Ta lisas, et valdkonnajuhtideks valitud senised kliinikute juhatajad alustavad samaaegselt valdkonna juhtimisega ka kliinikute tähtajaliste juhtimisülesannete täitmist kuni 30. septembrini 2022, et võimaldada piisav aeg kliinikute juhtimise tähtajaliste lisaülesannete täitmiseks konkursside läbiviimiseks.
1. kliinilist valdkonda, mille koosseisu kuuluvad kirurgiakliinik, androloogiakeskus, traumatoloogia ja ortopeedia kliinik ja naistekliinik, asub juhtima professor Aare Märtsion. 2. kliinilist valdkonda, mille koosseisus on sisekliinik, nahahaiguste kliinik, hematoloogia-onkoloogia kliinik, lastekliinik, asub juhtima professor Külli Kingo. 3. kliinilist valdkonda, mille koosseisus on südamekliinik, kopsukliinik, kõrvakliinik, stomatoloogia kliinik, asub juhtima dr Alar Irs. 4. kliinilist valdkond, mille koosseisus on närvikliinik, psühhiaatriakliinik, silmakliinik, spordimeditsiini ja taastusravi kliinik, asub juhtima dr Sven Janno. 5. kliinilist valdkonda, mille koosseisus on anestesioloogia ja intensiivravi kliinik, operatsiooniteenistus, juhib dr Jaan Sütt ning 6. kliinilist valdkonda, mille koosseisus on radioloogiakliinik, patoloogiateenistus, ühendlabor, verekeskus, apteek, asub juhtima professor Margus Punab.
Valdkonnajuhid kuuluvad kliinikumi juhatuse liikme–ravijuhi meeskonda ning nende ametiaeg on neli aastat, kuni 31. august 2025. Nii valdkonna juhtimise ülesannete täitmise ajal kui ka pärast seda on juhtidele tagatud ka tähtajatu tööleping arst-õppejõuna Tartu Ülikooli Kliinikumis.
Valdkondade moodustamine on osa Tartu Ülikooli Kliinikumi nõukogu heakskiidetud muudatustest kliinikumi struktuuris ja juhtimises. Seniste kliinikute ja teenistuste jaotumine kuude valdkonda võimaldab tagada struktuuriüksustele ühtlase juhtimisulatuse. Valdkondade töökorra ning juhtide ülesannete väljatöötamisel osalesid kliinikumi erinevaid üksusi ja töörolle esindavad kliinikumi töötajad.
Kliinikumi Leht
Kliinikum on jätkuvalt atraktiivseim tööandja
Tööandja brändingu agentuur Instar EBC viis aprilli- ja maikuus juba 12. korda läbi üle-eestilised kõrgkoolide, kutsekoolide ja kogenud töötajate tööootuste ja tööandja maine uuringud, millele vastas kokku 9 000 inimest. Kõige atraktiivseimaks tööandjaks tervishoiuvaldkonnas valiti tudengite poolt Tartu Ülikooli Kliinikum.
„Pälvida atraktiivseima tööandja tunnustus kõigi Eesti tervishoiuasutuste seas, on Tartu Ülikooli Kliinikumile suur au ning oleme selle eest väga tänulikud oma igapäevastele kaaslastele – üliõpilastele. Tunnustus kuulub kõikidele meie kolleegidele kliinikumis, meditsiiniteaduste valdkonnas ning tervishoiu kõrgkoolis, kes ühiselt soovivad pakkuda meie patsientidele parimat võimalikku ravi ning tulevastele tervishoiutöötajatele kõige uuemaid teadmisi meditsiinis,“ sõnas Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuht dr Andres Kotsar.
Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi president Margus Lomp: Tartu Ülikooli Kliinikumi erilisus tuleb suuresti välja juba tema nime esimese kahe sõnaga. See on koht, kus toimuvad õppimine ja töö samal ajal, koos, harmoonias. See ei ole ainult arstitudeng, kes Kliinikumis õpikuid lehitsedes ja praktilist kogemust omandades, midagi uut õpib. Seda teeb iga töötaja, olles osa töökollektiivist, kes hindab teadust ja selle vajalikkust parima ravikvaliteedi tagamisel. Kliinikum on koht, kus arstitudeng saab turvaliselt õppida ja areneda, sest ta teab, et teda toetab turvaline keskkond, abivalmis personal ning tipptasemel juhendajad ja tehnoloogia. Soovime teile palju edu ja jõudu ning rõõmustame koos teiega märkimisväärse tunnustuse üle.
Teie tulevased kolleegid
Atraktiivse tööandja kvaliteedimärgiga tunnustati tööandjaid 6. septembril Rakett69 Teadusstuudios toimuval Instari ja Eesti Kaubandus-Tööstuskoja poolt korraldataval Atraktiivsete Tööandjate Päeval.
Silmakliiniku tähtajalisi juhtimise lisaülesandeid täidab dr Mikk Pauklin
1. september 2021–31. august 2025 juhib Tartu Ülikooli Kliinikumi silmakliinikut dr Mikk Pauklin.
Dr Pauklin on lõpetanud 2004. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonna. Aastatel 2005–2011 oli ta Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ning Duisburg-Esseni Ülikooli arstiteaduskonna ühisdoktorantuuris Saksamaal ja kaitses doktoritöö Duisburg-Esseni ülikoolis (summa cum laude).
Dr Pauklin on töötanud Tartu Ülikooli Kliinikumis 2009. aastast erinevatel ametikohtadel – aastatel 2009–2012 oftalmoloogia eriala arst-residendina, 2012–2021 arst-õppejõuna, juunist 2021 vanemarst-õppejõuna.
Samal ajal on ta olnud ametis ka Tartu Ülikooli silmakliinikus assistendina ning töötab praeguseni kliinilise meditsiini instituudis oftalmoloogia lektorina.
Dr Pauklin on alates 2009. aastast Eesti Oftalmoloogide Seltsi juhatuse liige ning alates 2018. aastast seltsi president, aastast 2012 Eesti Silmakirurgide Seltsi liige ning alates aastast 2009 Euroopa Katarakti ja Refraktiivkirurgia Seltsi liige.
Dr Mikk Pauklin, silmakliiniku juhataja
Olen töötanud Tartu Ülikooli Kliinikumi silmakliinikus juba rohkem kui 10 aastat ja tunnen hästi nii kliiniku töökorraldust kui ka inimesi. Kliinik töötab hästi, ei vaja radikaalseid muudatusi ning mul on hea meel asuda täitma silmakliiniku juhi ülesandeid. Meil töötavad Eesti parimad spetsialistid, kes pakuvad tipptasemel arstiabi. Seda teavad ka meie patsiendid ning meile ravile tulla soovivate inimeste hulk on endiselt oluliselt suurem kui suudame vastu võtta. Seetõttu oleme järjest laiendamas vastuvõtuvõimalusi nii Tartus kui ka võrgustunud haiglates.
Soovin panna silmakliiniku töös veel suuremat rõhku teadus- ja arendustööle, seda nii koostöös Tartu Ülikooli teadlastega kui ka väljaspool Tartut töötavate oftalmoloogidega. Mitmed projektid on juba käimas või algamas. Näiteks oleme alustamas koos Ida-Tallinna Keskhaigla silmakliiniku kolleegidega Eesti koolilaste refraktsioonihäirete uuringut, et hinnata nutiseadmete ja suure õppimiskoormuse mõju laste silmadele.
Kliinikumi Leht