Tartu Ülikooli Kliinikumis alustas selle aasta märtsis tööd palliatiivravi osakond, kus lisaks statsionaarile saab tasapisi tuule tiibadesse ka ambulatoorne ja päevaravi. Statsionaari tegevus juba käib, kokku 22 voodikohal pakutakse nii palliatiiv- kui hospiitsravi.

Mis on palliatiivravi?

Palliatiivravi mõiste ajas muutunud. Varem nähti palliatiivravi kui sümptomaatilist ravi ainult haiguse finaalstaadiumis, kui kuratiivne ravi enam võimalik ei olnud. Eesmärgiks oli leevendada raske haige vaevusi, kergendada suremisprotsessi. Praegu käsitletakse seda osana patsiendi raviteekonnast. Haiguse süvenedes suureneb palliatiivravi osakaal võrdväärselt sellega, kuidas haiguse ravi võimalused ja vahendid ammenduvad.

Eesmärk on sama, patsienti toetada ja vaevusi vähendada, aga see algab juba varem, peaks toimuma tervishoiu igal tasemel ja juurde on toodud ka patsiendi lähedased, tema pere, sõbrad. Tegelikult võiks patsient saada nii hingelist, sotsiaalset, vaimset kui ka füüsilist toetust kohe pärast raske haiguse diagnoosi saamist.

Palliatiivravi ülesandeks on elukvaliteedi toetamine ja võimalusel parandamine patsientidel, kellel on raske haigus, mis takistab neil igapäevast toimimist ning kel varasemad rutiinsed tegevused muutuvad eneseületuslikuks ettevõtmiseks, milleks sageli jääb vajaka jõust ning energiast. Haigestumise tõttu ei jaksa nad käia tööl, võtta osa sotsiaalsetest sündmustest, kardavad olla perele koormaks. Lisanduda võib ka hirm tuleviku suhtes, teadmatus oodatava ees võib haige patsiendi elutahte ning tegutsemisjõu kustutada liiga varakult. Me saame natukenegi nende koormat kergendada, mõistes nende seisundit ja pakkudes õlekõrsi, et tänane argipäev pisut valguseküllasem näiks. Patsienti tuleb näha kui tervikut, võtame arvesse tema vajadusi ja võimalusel soove.

Palliatiivravi osakonnas  on patsientide kõige sagedasem kaebus valu, mida tunnetatakse palju tugevamalt, kui sellele kaasub teisi sümptomeid nagu iiveldus, oksendamine, kõhukinnisus, väsimus, nõrkus, õhupuudustunne jne. Sümptomid võivad olla tingitud nii põhihaigusest kui selle ravist või hoopis kaasuvatest haigustest. Lisaks tugevdavad valu negatiivsed emotsioonid, nagu hirm, üksindustunne, teadmatus, lootusetus. Sellepärast räägime me totaalsest valust, milles on lisaks füüsilisele komponendile mitmed muud faktorid, millega tuleb samaaegselt tegelda.

Patsiendi vaevuste ja vajadustega tegelemine on meeskonnatöö ning nendest lähtuvalt tehakse valik, millised meeskonnaliikmed haigega tegelevad. Palliatiivravi meeskonda kuuluvad õde-koordinaator, arstid, õed, hooldustöötajad, hingehoidja, sotsiaaltöötaja ning vajadusel kaasatakse ka teiste erialade spetsialiste.

Osa palliatiivravi tööprotsessist on suhtlemine patsiendi lähedastega, kes sageli vajavad samuti sotsiaalset ja hingelist tuge. Pakume vajadusel lähedastele nõustamist, kus kaardistame patsiendi ja lähedaste vajadused, püüame leida ühised eesmärgid ja võimalused, kuidas neid ellu viia.

Mis on hospiitsravi?

Kui haigus on arenenud nii kaugele, et tervendav ravi ei ole kahjuks võimalik, ning arst, teades patsiendi prognoosi, ei usu teda poole aasta pärast enam kohtavat, kuulub selline patsient hospiitsravi sihtgruppi. Hospiits on palliatiivravi osa, mis pakub toetust ja hoolt ravimatu haiguse viimases faasis olevale patsiendile, võimaldades tal väärikalt ja vaevuseid vähendades elupäevade lõpuni elada ja väärikalt ka elust lahkuda.

Hospiitsis põhihaiguse raviga ei tegelda, patsiendi suhtes on raviarst vastu võtnud ravimahu piirangu otsuse „aktiivravi lõpetamine, parim toetav ravi“. Keskendutakse allesjäänud elu kvaliteedi säilitamisele, sümptomite leevendamisele ning emotsionaalsele ja hingelisele toetusele.

Kuna peame patsiendi emotsionaalset toetust väga oluliseks, lubame tema juurde pereliikmeid ja lähedasi, kuid soovitavalt ühe- või kahekaupa, et patsienti mitte liigselt koormata. Hospiitsi patsientide juures on lähedastel võimalik eelneval kokkuleppel viibida isegi ööpäevaringselt, võtta osa patsiendi hooldustoimingutest, toitmisest-jootmisest  või lihtsalt veeta ühiselt väärtuslikku aega.

Kuidas leppida surmaga?

Samamoodi nagu sünd, on ka surm elukaare loomulik osa. Teadmatus on see, mis põhjustab hirmu. Surma teema vältimine, sellest mitte rääkimine ainult süvendab hirmu. Lähedase kaotus, olles pika ja raske haiguse tõttu ootuspärane, on traumeeriv protsess. Ka personal kiindub tihti oma patsientidesse ja leinab nende lahkudes.

Kuna hospiits on elulõpuravi, siis meie jaoks ei ole patsiendi surm läbikukkumine. Eesmärk on, et patsient saaks lahkuda väärikalt, valuvabalt ja turvalises keskkonnas. Personali toetamiseks toimuvad osakonnas meeskonnavestlused, supervisioonid. Samuti mõjub positiivselt ja annab jõudu patsiendi lähedaste tänulikkus. Meie inimesed on empaatilised ja teineteisele toeks, aitavad küünarnukitunne ja koolitused. Hea suhtlemisoskus on siin töötamise alus.

Mille poolest erineb hospiits õendusabist?

Erinevus hospiitsi ja õendusabi patsiendi vahel on patsiendi vajadused. Kui õendusabi patsiendid on haiglas, et taastuda ja suunduda edasi koju või hooldekodusse, siis hospiitsis on patsiendid elulõpuravil.

Palliatiivravi ambulatoorsele vastuvõtule ja statsionaari ravile saab patsienti suunata perearst või eriarst. Osakonda suunamise osas nõustab õde-koordinaator telefonil 731 7113.

Dr Heli Taro

Palliatiivravi osakonna juhataja

Liis Lang

Õendusjuht

Helena Möldri

Õde