Dr Pille-Riin Värk kogemusest ühes Ameerika suurimas lastehaiglas
Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliiniku lastekirurg dr Pille-Riin Värk töötas üheksa kuud Ameerika Ühendriikides, kus tal oli Philadelphia lastehaiglas võimalus kogeda äärmiselt laia spektriga juhtumite ravimist. Kliinikumi Leht uuris dr Värgi muljeid.
Mis ajendas teid otsustama just Philadelphia lastehaigla fellowship´i kasuks?
Children´s Hospital of Philadelphia (CHOP) on suur tõmbekeskus. Minu eesmärk oli kogeda ja õppida lasteortopeedia eriala selliste juhtumite käsitlust, mis Eestis patsientide väikese arvu tõttu ei ole võimalik. See eesmärk ka täitus – CHOP on valitud Ameerikas n-ö number üks lasteortopeedia keskuseks aastal 2023 ja on eesotsas laste ortopeediliste operatsioonide arvuga Ameerika Ühendriikides. Haigla teeninduspiirkond on suur, Philadelphia linna alal elab ligikaudu 6 miljonit inimest, ning haigla aasta käive on ligi 3,8 miljardit dollarit. CHOPi peamajas oli ainuüksi kokku 21 operatsioonituba, mida täiendasid laste päevakirurgilised operatsioonid satelliithaiglates. Haigla patsiendid olid mõistagi ameeriklased, ent ravil käis ka palju teiste riikide elanikke – näiteks Dubaist või Mehhikost, mistõttu rahvusvaheliste patsientide käsitlemise jaoks on loodud ka täiesti eraldi osakond.
Millised olid need juhtumid, mis Eesti praktikast erinesid?
Suur erinevus on ennetamise rollil. Kui Eestis ja Euroopas on suur rõhk haiguste varajasel avastamisel, et hiljem ei oleks vaja opereerida tüsistusi, siis Ameerikas nii riiklikud sõeluuringud kui ennetusprogrammid puuduvad. Näiteks puusaliigese düsplaasia – Eestis ravitakse seda esimestel elukuudel konservatiivselt ning enamikel juhtudel väikesed patsiendid hilisemas elus operatsiooni ei vaja. Seal aga pöörduvad pered ravile seisunditega, mida oleks saanud ennetada.
Teine suur ja šokeeriv erinevus oli muidugi kuulihaavadega laste vigastused. See on siiani Ameerika Ühendriikides laste põhiline surmapõhjus. Neid lapsi nägin CHOP’is tihti, kuna rasked vigastused nõudsid pikka järelkontrolli perioodi ja tihipeale korduvaid operatsioone.
Kolmas erinevus tulenes CHOPi juhtumite suurest arvust ja keerukusest. Ühest küljest võimaldab see kirurgidel väga spetsiifiliselt spetsialiseeruda. Minu erihuvi oli käekirurgia ning laste onkoloogiline ortopeedia. Onkoloogilisi lõikusi sain õppida dr Alexandre Arkader käe all, kel on 15-aastane luutuumoritele spetsialiseerumise kogemus. Tema vastuvõtud ja operatsioonid olidki täidetud luutuumori lõikusi vajavatest patsientidest.
Käekirugia meeskond omakorda oli kokku pandud neljast inimesest, kellest kaks olid ortopeedia taustaga ning kaks plastikakirurgia taustaga. Minu juhendajaks oli dr Apurva Shah, kes on spetsialiseerunud ülajäsemele kaelast kuni sõrmetipuni, tehes nii ortopeedilist kui ka mikrovaskulaarkirurgiat. Tema alustas ka brahiaalpleksuse vigastuste keskusega CHOPis, mis on nüüd Ameerikas väga tuntud. Nii et tema käe all sain väga laialdase õppe.
Tulenevalt suurtest juhtumite arvust ja kogemustest, on enamus raskeid juhtumeid käsitletud CHOPis ühe kirurgi poolt. Eestis aga on tihtipeale mõistlik ja kasulik multidistsiplinaarse meeskonna loomine oskuste koondamiseks. Näiteks Kliinikumis on võimalused keerukate ja spetsiifiliste lõikuste jaoks olemas, ainult et meie rahvaarvu väiksuse tõttu on teatud haigusseisundid üliharvad ning arstide kitsas spetsialiseerumine seetõttu keeruline.
Milline roll oli teadustööl?
Teadustöö roll on oluline ning selle viljelemine patsientide rohkusest tulenevalt ka teatud mõttes lihtsam. Teisalt on Eestis kergem tagada teadusuuringutesse kaasatud patsientide järelkontrolli, Ameerikas on see keerulisem. Philadelphia lastehaigla ei ole ametlikult ülikoolihaigla, ent on seotud Pennsylvania ülikooliga (Penn, University of Pennsylvania), mis on Ameerika üks vanimaid ja hinnatuimaid ning loetakse Ivy League ülikoolide hulka, nagu seda on Harvardi ja Yale ülikoolid.
CHOPis suunati 10% arstide palgafondist teadustöö tegemiseks ning keskmiselt avaldatakse ligi 200 teadusartiklit aastas ainuüksi lasteortopeedide poolt. Ameerikalikult kiire töötempo tähendab, et tööpäevade pikkus on keskmiselt 10–12 tundi. Teadustöö tegemiseks kasutatakse aega enne või pärast operatsioone või nädalavahetusi.
Arst-resident töötab iga päev erinevas operatsioonitoas koos erineva kirurgist juhendajaga. Juhendajad selgitavad palju praktika käigus, ent operatsioonile minemise eelduseks on eelnev operatsioonitehnika ja kaasaaegse teadustööga tutvumine. Nii saavad residendid juhendajalt nädal enne operatsiooni õppe- ja teadusmaterjali ning operatsioonitoas tuleb juba teada igat sammu, mida teed. Mõned kirurgid testivad enne residente, kas kõik vajalik iga etapi kohta on omandatud.
Minu teadustöö keskendus laste ülajäseme luumurdudele ning esimene artikkel on minemas ka publitseerimisele ajakirjas Journal of Pediatric Orthopaedics küünarluu kasvuplaadi murdude teemal. Olen Philadelphia lastehaiglaga veel aasta seotud just teadustöö tegemise töölepingu läbi, et lõpetada alustatud koostööd.
Millised haigla- või tervishoiukorralduse erisusi te veel kogesite?
Teadaolevalt on suur erinevus tervisekindlustuses. Tervishoid on küll väga kättesaadav, kuid väga kallis, pannes vähem kindlustatud peres raskesse seisu. Arsti valimine on tehing ja toimub ka surgeon shopping, mida teevad pered enne, kui otsustavad, kuhu ja kellele kulutused suunatakse. Peredel on võimalik osta tervishoiuteenused nii läbi kindlustuse kui ka otse. Näiteks kindlustuseta patsient peab randme röntgeni eest välja käima kuni 2500 dollarit, Eestis on see hind mõnikümmend eurot.
Erinevus oli ka haigla infosüsteemis – CHOP kasutas Epic infosüsteemi, mis on kasutusel näiteks ka Helsingis. Seni kogetu põhjal saan öelda, et meie eHL ehk elektrooniline haiguslugu on kindlasti parem kui teiste riikide süsteem.
Ameerika töötempo oli kiirem, arsti töönädalat täitis üks kuni kaks operatsioonipäeva ja kolm kuni neli vastuvõtupäeva. Keskmiselt oli 30–40 patsienti vastuvõtus, sh nii plaanilised kui ka erakorralised, kuid operatsiooni vajavate patsientide hulk vastuvõtul käinutest oli madal, vahel kõigest 3–4 patsienti. Samas töötas haiglas Eestiga võrreldes oluliselt rohkem muud personali, kelle eesmärk oli muuta töökorraldust sujuvamaks, vabastades arste ja õdesid kõigest ebavajalikust, et nad saaksid ainult oma tööle pühenduda. Näiteks kirurg ei teinud ühtegi sissekannet ja liikus vajaliku tempoga ühest läbivaatuse toast teise.
Lisaks oli operatsioonitoas kasutusel O-arm kompuutertomograaf – jällegi selleks, et lõikused oleksid sujuvamad ja kiiremad. Operatsioonijärgselt oli võimalik koheselt MRT-uuringuid, et hinnata näiteks vaagna osteotoomiate edukust. Mikroskoobid olid uued ja väga operaatorsõbralikud. Iga implantaadi kasutamisega „tuli kaasa“ operatsioonituppa firmaesindaja, kes absoluutselt iga kord seletas ja õpetas uuesti, kuidas midagi kasutada.
CHOP haiglat võib nimetada eliithaiglas, kes saab endale lubada töötajate valimist. Samuti loob iga haigla ise enda spetsiifikale vajaliku residentuuriprogrammi. Haigla personal moodustab omaette kogukonna ning ühtsuse hoidmisega tegeletakse palju. Vaikimisi panustavad sellesse ka kõik töötajad, osaledes ühistel sündmusel – olgu need grillimised, väljasõidud, heategevusega seotud aktsioonid. Suhtlemine on väga avatud ning hea tava on, et viimase aasta residendid ehk fellow’d kohtuvad kord kuus kliiniku juhiga tema kodus, rääkides üldistel teemadel ning kogudes erinevaid soovitusi tuleviku planeerimiseks. Arstiks olemine on teatud mõttes elitaarne, mille hoidmist eeldatakse. Viimaste aastate fookus on väga tugevalt suunatud ka sotsiaalsele võrdõiguslikkusele.
Arstide tööle värbamine on kahepoolne protsess. Avalikke tööpakkumisi ei pruugi olla, oluline on käia kongressidel ja luua suhteid. Uurida haiglate kohta ja samal ajal presenteerida ka iseennast. Minul õnnestus kongressidel kohtuda mitmete professorite ja kirurgidega, kelle kirjutatud õpikutest olen residentuuri ajal õppinud. Näiteks minu juhendaja dr Shah on kirjutanud peatüki küünarliigese murdude õpikusse – seesama õpik, millest õppisin, et teha esimene operatsioon Soomes.
Mis on teie tulevikuplaanid?
Olgugi, et mul oli võimalus jääda Philadelphiasse kauemaks, otsustasin Eesti ja Kliinikumi kasuks. Eesti on mu kodu ja mulle meeldivad mu kolleegid. Meie riigi väiksus võimaldab lahendada asju paindlikumalt ja kiiremini. Lisaks Ameerikale on mul olnud võimalus töötada ka Soomes ning mõlema riigi perioode olen võtnud väga teadlikult kui intensiivse õppimise ja kogemuse võimalust. Saadud kogemus on avardanud mu teadmisi ja maailmapilti oluliselt ning loodud kontaktid võimaldavad küsida nõu ka praegu. Seega soovitan noortele kolleegidele kindlasti käia erinevaid kogemusi omandamas.
Kliinikumi Leht
*Dr Pille-Riin Värgi õppe- ja töökogemust Ameerikas toetas ka Kliinikumi arendusfond.
Kliinikumis alustasid uued arst-residendid
Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonnas alustas sel aastal õpinguid 165 uut residenti. 84 ehk pea pooled neist liitusid Tartu Ülikooli Kliinikumiga. Koos äsja liitunutega töötab ülikoolihaiglas kokku 300 arst-residenti, mis on ligi kolmandik Kliinikumi arstkonnast. Enim residente alustas tööd Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliinikus ning radioloogiakliinikus, kummaski ligi 10 noort kolleegi.
Juhatuse liikme, teadus- ja arendustegevuse juhi prof Joel Starkopfi sõnul on arst-residentide osakaal märkimisväärne, neil on kanda oluline ja vastutusrikas roll meie ravitöös. "Kliinikum tervitab uusi kolleege suurima heameelega, innustab täie tõsidusega pühenduma praktiliste oskuste ja teadmiste omandamisele valitud erialal. Arst-õppejõududele soovime püsivust ja rahulikku meelt noorte kolleegide juhendamisel ning teaduspõhiste selgituste jagamisel – vaid õppides ja õpetades saame olla oma eriala parimad professionaalid."
Residentuuri arendusspetsialist dr Helen Reim toonitas, et residentuuriõpe on magus etapp elus, mil inspiratsioon valitud erialast toidab uudishimu ning uudishimu on omakorda õppimise esimene eeldus. „Tänased arst-residendid töötavad ja õpivad koos meiega, et ravida homseid patsiente. Soovin, et residendid kujundaksid endale residentuuriaastad, mis annavad võimalusi ja teadmisi kujuneda oma erialal just selliseks arstiks nagu olete soovinud. Märgake enda kõrval olevaid haiglakeskkonnas töötavaid kolleege, õppige teineteiselt ning andke võimalus meie arst-õppejõududel olla uhkusega sel teekonnal teie kõrval,“ rääkis dr Reim.
Tere tulemast, arst-residendid!
Kliinikumi Leht
*Fotol: vasakult dr Tauri Narits, arst-õppejõud suu-, näo- ja lõualuukirurgia erialal; dr Keiti Mets, arst-resident sünnitusabi ja günekoloogia erialal; dr Kelli Saluoks, arst-resident sünnitusabi ja günekoloogia erialal; dr Kaur Valk, arst-resident radioloogia erialal
Tartu Teerajajate allee täienes emeriitprofessori Hele Everausi jalajälgedega
Septembri algusest pakub Tartu Ülikooli Kliinikum patsiendi infokeskuses nõustamiseteenuseid nii patsientidele kui nende lähedastele teemades ja tegevustes, milles Kliinikumi patsiendid raviteekonnal kõige enam tuge ja teavet vajavad.
„Kliinikum pakub tervishoiuteenusteid kõikidel erialadel ning tänapäevases infopaljususes võib olla väljakutseks vajaliku teabe õigeaegne leidmine. Seetõttu oleme igal tööpäeval neil aegadel, mil Kliinikumis kõige enam patsiente liigub, valmis aitama nii vajaliku teabe leidmisel kui ka raviteekonnal teiste oluliste toetavate tegevuste planeerimisel,“ tutvustas patsiente toetava teenuse vajalikkust juhatuse liige, õenduse ja patsiendikogemuse juht Ilona Pastarus.
Patsiendi infokeskusesse saavad pöörduda kõik Kliinikumi patsiendid esmaspäevast reedeni kell 9.00–12.00. Nõu patsiendi teekonnal orienteerumiseks annavad patsiendi info- ja tugikeskuse spetsialistid ning aja broneerimine ei ole vajalik. Spetsialistid aitavad leida teavet erinevates Kliinikumi kanalites terviseseisundite ning protseduuride kohta, samuti majutusinfot, lähedastele suunatud infot, teavet tasuliste vastuvõttude osas ning vajadusel nõustatakse patsiente ka selles, millise spetsialisti poole oleks vajalik pöörduda. Samuti vahendatakse teavet patsiendi õiguste valdkonnast ning kogukonnas tegutsevate patsiendiorganisatsioonide ja tugigruppide kohta.
„Lisaks juba nimetatud tegevustele saame eelneval kokkuleppel pakkuda patsientidele ja nende lähedastele ka emotsionaalset tuge ja nõustamist ning vajadusel ka suulise tõlke abi arsti või õe vastuvõtul,“ rääkis Pastarus.
Patsiendi infokeskuse nõustamisteenused toimuvad Kliinikumi L. Puusepa 8 peamaja ruumis E108 ning on patsientidele tasuta.
Kliinikumi Leht
Dr Jana Olak: „Ükski hambaauk ise kinni ei kasva“
Tartu Ülikooli Kliinikumi stomatoloogia kliinikus on esindatud kõik hambaravi valdkonnad, üheks neist on laste hambaravi. Kliinikumi Leht küsis kooliaasta eel lastestomatoloogia osakonna vanemarst-õppejõult dr Jana Olakult, kuidas tagada lastel ja noorukitel hea suuõõne tervis.
Milliste probleemidega pöörduvad lapsed ja nende vanemad kõige enam lastestomatoloogide vastuvõtule?
Tavalisteks probleemideks on ikka hambaaugud ja valutavad hambad. Viimase 2018. aasta Tervisekassa uuringu põhjal selgus, et Eestis on 2/3 kolmeaastastel ning 1/3 kuue- ja kaheteistaastatel lastel hambad terved. See tähendab, et 30% kolmeaastastest vajavad hammaste ravi, aga nii väikeste patsientide ravi ei ole lihtne.
Kui sageli ning milliste seisunditega peaks kindlasti pöörduma?
Kliinikumis on laste hambaravi Tervisekassa poolt 100% kompenseeritud ja lapsevanemal endal ei tule selle eest tasuda. Soovitan käia hammaste kontrollis üks-kaks korda aastas, et hambaarst leiaks üles algavad muutused hambaemailis. Ilma spetsiaalse koolituse, valguse ja instrumentideta ei ole võimalik, näiteks kodus, väikseid muutusi märgata. Piimahammastel areneb kaariese kiiresti ning hambaarsti vastuvõtule tulemiseks ei pea ootama pruuni laiku hambal, vaid vanemad võiksid tulla väikelastega vastuvõtule kontrolli, et hambaarst saaks hinnata, kui suur on tõenäosus hambaaukude tekkeks. Samuti, kui lapsevanem juba märkab lapse hammastel või ka igemel muutusi, tuleb kindlasti lasta hambaarstil muutused üle vaadata.
Tasub meeles pidada, et ükski hambaauk ise kinni ei kasva ja oodates läheb olukord aina hullemaks ning lõpeb hambavaluga. Valuga hamba ravi on aga ebameeldivam kui tavalise kaariese ravi.
Kuidas mõjutab hammaste tervis laste üldtervist?
Suuõõs ja hambad on seedekulgla osa, toidu peenestamise tagavad terved hambad. Kui hambad on lagunenud või eemaldatud, siis on häiritud toidu mälumine ja see mõjutab seedeprotsessi. Õige mälumisprotsess tagab näo-lõualuude süsteemi normaalse arengu. Piimahammaste varajane eemaldamine võib põhjustada koolieas ortodontilise ravi vajaduse. Ning kui hambad tuleb eemaldada enne, kui laps on õppinud õigesti häälikuid hääldama, võivad tekkida kõnedefektid.
Ning samas ei saa ka suus hoida põletikus, aeg-ajalt turseid tekitavad kroonilist põletikukollet. Seega jõuame jällegi sellini, kui oluline on vältida kaariese teket ning kui see on tekkinud, see võimalikult kiiresti lasta ära ravida.
Kaasaegne hambaravi on patsiendisõbralik ja valutu. Kuidas lahendate osakonnas olukordi, kui lapsed sellest hoolimata protseduure pelgavad?
Hirm hambaravi ees on tuntud teema. Ärevust ja hirmu saab vähendada selgitades mis, miks ja kuidas toimuma hakkab. Kliinikumi lastestomatoloogia osakonnas töötavad arstid ja õed, kes on selleks saanud erinevad koolitusi ja kellel on ka väga suur kogemuste pagas, kuidas väikesele patsiendile läheneda ja temaga kontakti saada. Kuna meie osakonnas käivad ravil lapsed vanuses 0–18 eluaastat, siis selgituste jagamisel tuleb arvestada ka lapse vanusega – nii et selgitused oleksid patsiendile arusaadavad. Kui ikkagi hambaravitoolis ravi ei ole võimalik, on võimalik teha seda narkoosis.
Millistes juhtudel vajavad lapsed narkoosis hambaravi ning kuidas seda Kliinikumis läbi viiakse?
Hambaid ravitakse narkoosis juhul, kui tavalisel vastuvõtul hammaste ravi ei ole see võimalik. Reeglina on põhjuseks lapse vanus, ehk laps on liiga väike, esineb paaniline hirm hambaravi ees või siis puudega patsiendid, kelle ravi hambaravitoolis ei ole võimalik. Tegemist on samasuguse narkoosiga, mida kasutatakse kõikide teiste operatsioonide korral. Vajadus hammaste raviks narkoosis järjest suureneb.
Kliinikumis on narkoosis hammaste ravi lastele Tervisekassa poolt 100% kompenseeritud, arstipoolsel näidustusel ka täiskasvanutele.
Kui valida kolm tegevust, et tagada hea suutervis, siis millised on Teie soovitused?
Hammaste tervena hoidmiseks on vaja õigeid harjumusi ja igapäevast rutiini. Kolm esimest eluaastat on hammaste tervena püsimise seisukohalt väga olulised. Kui neid kolme reeglit ei järgita, on sageli tulemuseks, et inimene käib eluaeg hambaarsti juures, arvates, et tegemist on päriliku veaga. Tegelikult tuleb otsida põhjusi vanemate harjumustest.
- Hammaste puhastamisega tuleb kohe, kui need suhu lõikuvad ehk siis umbes kuue kuu vanuselt. Kindlasti ei tohiks oodata lapse kahe- või kolmeaastaseks saamist, sest hammaste tervise seisukohalt on siis juba hilja.
- Oluline on hambaid pesta hommikul ja õhtul. Nii lapsed kui täiskasvanud peaksid minema voodisse puhaste pestud hammastega. Hammaste pesemise käigus peavad hambapinnad tõesti katust puhtaks saama, mistõttu peab pesu kestma vähemalt 2 minutit. Lapsed vajavad hammaste puhastamisel vanemate abi.
- Kui hambad on suhu lõikunud, tuleb pidada söömise ja joomise vahel pausi 3 tundi. Hambad vajavad toidust puhkust, et mineraalained saaksid hambaemailis taastuda. Söögikordade vahel võiks juua ainult puhast vett piima, mahla ja gaseeritud vee asemel. Hea oleks väikelaste puhul vältida ka sagedaist öist söömist ning sama kehtib isegi rinnapiima puhul.
Kuidas Kliinikumi lastestomatoloogia vastuvõttudele pöörduda?
Laste hambaarsti juurde saab registreeruda helistades Kliinikumi registratuuri 731 9100 või kasutades digiregistratuuri. Samuti on patsientide jaoks kasutusel stomatoloogia kliiniku registratuuri telefoninumber 731 9889 ning e-posti aadress See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..
Kliinikumi Leht
Patsiendiohutuskultuuri uuring Tartu Ülikooli Kliinikumis
19. maist kuni 16. juunini 2023 viidi Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajate seas teistkordselt läbi patsiendiohutuskultuuri uuring. Andmete kogumiseks kasutati AHRQ Surveys on Patient Safety Culture (SOPS) Hospital Survey küsimustikku, mis koosnes 34 ohutuskultuuri hindavast küsimusest. Uuringu viisid 2023. aastal läbi ka mitmed teised Eesti haiglad.
Elektroonilise küsimustiku täitis 330 töötajat 28 kliinikust ja teenistusest, enim vastanuid oli sisekliinikust ning anestesioloogia ja intensiivravi kliinikust. Ligi pooled (48%) uuringus osalejatest olid õed, abiõed ja ämmaemandad, 24% arstid, 11% füsioterapeudid, logopeedid, psühholoogid, sotsiaaltöötajad ja teised tervishoiuspetsialistid, 9% tugipersonali esindajaid ning 8% hooldustöötajad. Enam kui pooled küsitletutest (54%) olid haiglas töötanud 11 aastat ja enam, 52% vastanutest töötas Kliinikumis 30–40 tundi nädalas ning enamikul (89%) oli tööl otsene kokkupuude patsientidega.
Kirjeldades oma üksuse ohutuskultuuri, nõustuti kõige enam väitega, et kiirel ajal aitavad töötajad üksteist ning seda toetab ka vastajate positiivne hinnang tõhusale meeskonnatööle. Enam kui pooled vastanutest nõustusid ka sellega, et vigade esinemise korral keskendutakse pigem vigadest õppimisele kui töötajate süüdistamisele ning 43% töötajate hinnangul vaadatakse üksuses patsiendiohutuse parandamise eesmärgil regulaarselt tööprotsesse üle ning tehakse vajalikke muudatusi.
Samas esineb töötajate hinnangul ka negatiivse ohutuskultuuri ilminguid. Näiteks 25%–30% vastanute hinnangul ei toetata piisavalt patsiendiohutuse vastu eksinud töötajaid, töötajatele pannakse pahaks nende tehtud vigu ning patsiendiohutusjuhtumitest raporteerimisel tundub töötajatele, et juhtumi käsitlemise asemel karistatakse pigem juhtumist teatajat.
Peaaegu kaks kolmandikku vastanutest nõustusid väitega, et ületundide tegemine ja osakonna kiire töötempo võib mõjutada patsientide ohutust.
Patsiendiohutusega seotud suhtlemist hinnati üldiselt positiivselt. Peaaegu kolme neljandiku vastanute hinnangul antakse enamasti või alati teada, kui märgatakse midagi, mis võib patsientide ravi negatiivselt mõjutada. Enam kui poolte vastanute hinnangul teavitatakse töötajaid üksuses juhtunud vigadest, neid vigu arutatakse ja töötajatele antakse ka tehtud muudatustest teada. Siiski tuleb ligi 20% vastanute hinnangul ette olukordi, kus töötajad ei julge esitada küsimusi, kui midagi tundub olevat valesti.
Positiivse trendina võrreldes 2020. aastaga on suurenenud patsiendiohutusjuhtumitest teatamine. Viimase aasta jooksul andsid vähemalt ühest patsiendiohutusjuhtumist teada 53% õdedest, 44% tervishoiuspetsialistidest, 40% arstidest, 38% tugipersonalist ning 20% hooldajatest. Patsiendiohutusjuhtumitest raporteerimine ei seostunud sellega, kas töötaja puutub oma töös igapäevaselt patsientidega kokku või mitte. Sagedamini teatasid juhtumitest töötajad, kelle nädala töötundide arv oli suurem.
Uuringust selgus, et varasema küsitlusega võrreldes olid töötajad patsiendiohutuse suhtes kriitilisemad ning vähenenud oli nende töötajate osakaal, kes hindasid patsiendiohutust oma üksuses väga heaks või suurepäraseks. Oma töövaldkonnas hinnatakse patsiendiohutust enamasti heaks või rahuldavaks, 23% vastanute hinnangul on nende üksuses patsiendiohutus väga hea ning 4% arvates suurepärane. Kõige kõrgemalt hindasid patsiendiohutust oma üksuses hooldajad ning kõige madalamalt arstid. Pikema staažiga töötajad hindasid patsiendiohutust oma üksuses tagasihoidlikumalt, samuti andsid patsiendiohutusele madalama hinnangu suurema koormusega töötavad inimesed.
Ohutuskultuuri koondnäitajad
Kliinikumi üheksa üksuse juhid alustavad uut juhtimisperioodi
1. septembrist 2023 alustasid Tartu Ülikooli Kliinikumis uut tähtajalist juhtimisperioodi kaheksa uut kliinikujuhti ning üks meditsiinilise teenistuse juht.
Kliinikumi juhatuse esimehe Priit Perensi sõnul on juhatusel heameel tervitada värskelt ametisse astuvaid struktuuriüksuste juhte. „Juhtimistasandi uute meeskonnaliikmete peamiseks ülesandeks on oma eriala ravitöö ning koostöös ülemarst-õppejõuga õppe- ja teadustöö ning selle arengu korraldamine. Samuti on ülioluline meeskondade ja majandamistulemuse juhtimine nii, et see tooks kaasa parima patsiendikogemuse Kliinikumis ning vastaks parimatele rahvusvahelistele standarditele,“ tutvustas juhatuse esimees.
1. septembrist 2023 alustavad nelja-aastast juhtimisperioodi naistekliinikus prof Kristiina Rull, kirurgiakliinikus dr Marko Murruste, lastekliinikus prof Tuuli Metsvaht, sisekliinikus dr Toomas Kariis, kopsukliinikus kaasprof Tanel Laisaar, südamekliinikus dr Alar Irs, närvikliinikus prof Pille Taba, operatsiooniteenistuses dr Alo Rull ning radioloogiakliinikus kaasprof Pilvi Ilves. Juhid on oma eriala liidrid, omades pikaaegset kogemust ravitöös. Ülejäänud kliinikutes on tähtajaliste juhtimisülesannetega juhid viimase kahe aasta jooksul juba tööd alustanud.
„Struktuuri- ja juhtimisreformi järgselt moodustavad kliinikute juhid koos kliiniliste valdkondade juhtidega üheskoos ravijuhi kui ka kogu juhatusega meeskonna, kes kujundab ja veab eest ülikoolihaigla ravitööd, samuti raviteekondade kujundamist ja toimimist,“ sõnas Priit Perens. Ta lisas, et tähtajaliste juhtimisülesannetele üleminek on olnud üks osa Kliinikumi struktuuri- ja juhtimisreformist.
Kliinikumi struktuuri- ja juhtimisreform algas jaanuaris 2020, kui Tartu Ülikooli Kliinikumi nõukogu kutsus ellu struktuuri- ja juhtimisreformi töörühma, kelle ülesandeks oli tasakaalukalt ja osapooli kaasavalt valmistada ette Kliinikumi struktuuri ja juhtimissüsteemi uuendamine. 2020. aasta lõpus kinnitas nõukogu valminud reformikavandi, sealhulgas juhatuse ja juhtkonna uue struktuuri ning kaasajastatud juhtimispõhimõtted. „Mitmed reformi käigus loodud kavandi eesmärgid on täidetud, juhtkonna struktuur ning tähtajalised juhtimisülesanded ühena neist, ning osad on liikunud Kliinikumi arengukava strateegilisteks eesmärkideks ja sealt tulenevalt iga-aastastesse tegevuseesmärkidesse,“ ütles juhatuse esimees.
Kliinikumi Leht
Kõrvakliinik asub nüüd Maarjamõisa meditsiinilinnakus
Tartu Ülikooli Kliinikumi kõrvakliinik alustas 10. augustist 2023 tööd Maarjamõisa meditsiinilinnakus, mil valvepersonal alustas esmalt kõrvakliiniku erakorraliste patsientide vastuvõtmist. 14. augustist toimus juba kogu kõrvakliiniku töö Kliinikumi L. Puusepa 8 peamajas.
Kõrvakliiniku juhi dr Mihkel Plaasi sõnul on senisest J. Kuperjanovi tänava majast Maarjamõisa meditsiinilinnakusse kolimine kauaoodatud hetk: „Uus ravikorpus on sisustatud lähimaade moodsaima meditsiinitehnikaga. Patsientide raviks kasutatav tipptasemel aparatuur võimaldab võtta kasutusele kõige uuemad ravimeetodid ning viia ravi läbi veelgi kvaliteetsemalt ja mugavamalt. Paranenud logistika seob kõrvakliiniku senisest paremini Maarjamõisa meditsiinilinnaku infrastruktuuri, mis muudab patsientide raviteekonna sujuvamaks, kulutades diagnoosi ja ravini jõudmiseks senisest vähem ajaressurssi,“ kirjeldas kõrvakliiniku juht. Ta lisas, et vähemtähtis ei ole ka oluliselt kaasaegsemad töö- ja olmetingimused nii patsientidele kui töötajatele.
Kliinikumi kõrvakliinik asub nüüd L. Puusepa 8 maja C-korpuses, kus toimuvad nii ambulatoorsed vastuvõtud, haiglaravi, operatsioonid ning ka kõrvakliiniku erakorraliste patsientide ravi. „Erakorralised patsiendid saavad pöörduda läbi L. Puusepa tn poolse registratuuri selle lahtioleku aegadel, kust nad juhatatakse C-korpuse esimese korruse kabinetti C1004. Kui välisuks on suletud, tuleb helistada L. Puusepa tänava poolse sissepääsu juures oleva fonoluku kella, misjärel annavad töötajad patsientidele juhised sisenemiseks. Kõrvakliinikusse kiirabiga saabuvad patsiendid sisenevad läbi F-korpuse,“ selgitas kõrvakliiniku ülemõde Marika Tamm.
Kõrvakliiniku plaanilistele vastuvõttudele ja haiglaravile pöörduvad patsiendid peavad samuti pöörduma esmalt L. Puusepa tänava poolsesse registratuuri, kus patsiendid juhatatakse 1. korruse kabinettidesse ning haiglaravile pöörduvad patsiendid C-korpuse 4. korrusele.
Lisaks kõrvakliinikule alustas 15. augustil 2023 neljakorruselises C-korpuses tööd ka Kliinikumi uus innovaatiline operatsiooniplokk, kus ravitakse nii päevakirurgia kui ka statsionaarset ravi vajavaid patsiente. Samuti saavad endale uued ja kaasaegsed ruumid stomatoloogia kliiniku näo- ja lõualuudekirurgia osakond.
Kliinikumi Leht
Lastekliinik alustas tööd Maarjamõisa meditsiinilinnaku uues ravikorpuses
24. augustist 2023 toimub kogu Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku töö L. Puusepa 8 maja M-korpuses.
Lastekliiniku juhi professor Vallo Tillmanni sõnul on uues ravikorpuses Eesti kaasaegseimad tingimused laste haiglaraviks, samuti päevaraviks ja ambulatoorsete vastuvõttude jaoks. „Uues hoones on enamus palateid ühekohalised, kus lapsevanem saab segamatult pühenduda oma lapse paranemisele. Perepalatid on ka vastsündinute intensiivravis, kus moodsaima jälgimissüsteemi abiga on õdedel pidev ülevaade väikse patsiendi elutähtsatest funktsioonidest. Kuna meie uus hoone on nüüd otseselt ühendatud Kliinikumi L. Puusepa 8 teiste korpustega, sealhulgas naistekliinikuga ja radioloogiakliinikuga ning erakorralise meditsiini osakonnaga, loob see tingimused kiiremaks, mugavamaks, aga ka ohutumaks teenindamiseks. Viimase all pean silmas eeskätt tegurit, kus langeb ära vajadus transportida haiget vastsündinut sünnitusmajast lastekliinikusse. Nüüd asuvad sünnitusmaja, vastsündinute osakond ja laste intensiivravi osakond kõik ühel korrusel. Samuti paranevad erakorralisse vastuvõttu pöörduvate laste ravi ja jälgimise tingimused. Märkimata ei saa jätta ka palatite kaasaegseid sisekeskkonna tingimusi. Kõik need tegurid parandavad meie väikestele patsientidele antava ravi kvaliteeti,“ kirjeldas prof Tillmann.
Esimestena alustasid uues ravikorpuses statsionaarse ravitööga neonatoloogia osakond, kus vastsündinutel ja nende vanematel on võimalik viibida perepalatites, ning lastekirurgia osakond. „Seejärel alustasid M-korpuse esimesel korrusel kõikide eriarstide vastuvõtud ning teisel korrusel laste ja noorukite arendus- ja taastusravikeskus ning laste ja noorukite allergiahaiguste keskus. Järgnesid statsionaarne üldpediaatria ja neuroloogia osakond ning ägedate infektsioonide osakond ja lasteintensiivravi osakond. Muudatus toimus ka laste erakorralises vastuvõtus, mis toimus 23. augustist Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonnas,“ selgitas muudatusi lastekliiniku ülemõde Evelyn Evert.
Lastekliiniku patsientide ja nende lähedaste jaoks on M-korpuses eraldi riidehoid ja registratuur. „Et Maarjamõisa meditsiinilinnak on suur, palume vastuvõtule tulles varuda aega. Sisenemiseks saab kasutada nii N. Lunini kui L. Puusepa tänava poolseid sissepääse ning laste ja lähedaste hõlpsamaks orienteerumiseks on teekond lastekliinikusse märgistatud mänglevalt Pallilooma abiga,“ tutvustas ülemõde. Palliloom on üks „Tireli-tareli-tiit, seiklus algab siit“ võlumaailma põnevatest ja salapärastest tegelastest, kes laste tähelepanu püüavad ja haiglakeskkonna kogemust sõbralikumaks muudavad. Tegelaste autoriks on disainistuudio Unt/Tammik koos illustraator Marju Tammikuga.
Erakorraline vastuvõtt
Lastekliiniku erakorraline vastuvõtt toimub nüüd L. Puusepa 8 maja erakorralise meditsiini osakonnas. „Sisenemiseks tuleb kasutada ühist sissepääsu täiskasvanutega L. Puusepa tänava poolt. Erakorralisse vastuvõttu pöörduvate lastega tegeleb eraldi triaažiõde,“ rääkis ülemõde.
Kliinikumi lastekliiniku uus maja ehk M-korpus rajati koos C-korpusega Maarjamõisa meditsiinilinnaku III ehitusjärgu raames. M-korpus on kuuekorruseline ning selle brutopind on ligikaudu 20 000m2. Ravikorpuse tunnusvärviks on sirelililla ning koostöös projekteerijaga on püütud arvestada patsiendisõbralikkusega mitmetes nüanssides – nii näiteks saavad väikesed patsiendid end rõõmustada valides ise oma palatile aknavalgustust.
Kliinikumi Leht
Töö molekulaardiagnostika laboris pakub põnevust igapäevaselt
Kliinikumi geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku laboratoorse geneetika osakonna meeskonna koosseis täieneb igal aastal, et tagada analüüside mahu kasv vastavalt nõudlusele. Kliinikumi Leht küsis osakonna vanemlaborispetsialistilt Hanno Roomerelt ning laborispetsialistilt Mikk Toomingalt, mida kujutab endast töö geneetika laboris.
Mille poolest erineb laboratoorse geneetika osakonna töö teiste laborite tööst?
Hanno Roomere: Molekulaardiagnostika labori töö L. Puusepa 2 maja teisel korrusel on väga mitmekesine ning nõuab laboritöötajatelt suuremat ettevalmistust ja kasuks tulevad molekulaarbioloogia-alased teadmised. Kõik meie osakonnaga ühinevad töötajad, nii bioanalüütikud kui laborispetsialistid, läbivad kohapeal spetsialiseerumiseks täiendava õppe töö kõrvalt. Enamasti on meie kolleegid kas arsti, biomeditsiini või geenitehnoloogia taustaga.
Kui rääkida spetsialisti tööst, siis kõige ajamahukam osa on analüüsitulemuste interpreteerimine – analüüside vastused on patsiendipõhised ning nii-öelda standardvastuseid meil ei ole. Mõne analüüsi tulemusega avastame aga hoopis midagi uut ning siis tuleb vastuse koostamisega alustada nullist, koguda infot, uurida muu maailma praktikat ning teaduskirjandust. Samuti on oluline osa meie tööst teiste kolleegide nõustamine nii analüüside tellimise kui ka vastuste tõlgendamise osas.
Mikk Tooming: Kuigi võiks arvata, et tänapäeval on kõik automatiseeritud, siis meie laboris on kasutusel palju erinevaid meetodeid, mis nõuavad ka käsitööd. Pakume rohkem kui 100 erinevat analüüsi. Me ei saa kasutada ühte automatiseeritud analüüsi, vaid peame tegema ka täpsust nõudvat käsitööd.
Milliseid analüüse teilt enim tellitakse?
Hanno Roomere: Analüüside ampluaa on lai – näiteks sünnieelne diagnostika, pärilike haiguste diagnostika nii lapseeas kui ka täiskasvanu-eas algavatele haigustele, analüüsid päriliku vähi diagnostikaks ning täiesti eraldi valdkonna moodustab kasvajakoest tehtavad analüüsid. Tegelikult on meil võimekus pakkuda kõiki geenianalüüse ning oleme pidevalt avatud ka uute meetodite arendamisele. Viimasel ajal on oluliselt kasvanud onkogeneetika analüüside tellimine, mille abil raviarstid saavad infot nii päriliku vähi riskide kohta kui ka kasvajakoest määratavate geenimuutuste korral täpsustada diagnoosi, määrata ja jälgida ravi kulgu, seda vajadusel korrigeerida või saada hoopis infot haiguse prognoosi osas..
Mikk Tooming: Lisaks ka farmakogeneetilised uuringud, mis on vajalikud siis, kui patsient saab vähiravi ning on vaja veenduda talle sobivas raviskeemis. Kindlasti leiavad rakendust ka uued personaalmeditsiini põhised diagnostika lahendused.
Kuidas sünnivad labori uued meetodid?
Hanno Roomere: Uued meetodid sünnivad kas meie enda initsiatiivil või koostöös teiste erialade arstidega. Ehk kui ravitöö poole pealt on surve ja küsijaid mitmeid, siis teame, et ka nõudlus on olemas.
Mikk Tooming: Nii näiteks juurutasime koostöös onkoloogidega kasvajakoe molekulaarse profileerimise, kuna seda meetodit Eestis veel polnud. Mujal maailmas toimuvad taolised analüüsid võib-olla rohkem patoloogiakeskustes ning ka meil on Kliinikumi patoloogiateenistusega väga hea koostöö, kelle kaasabil saabub meile uuritav materjal.
Geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku labori seadmed on täna sellised, et meil on võimekus kõiki maailmas olemasolevaid metoodikaid siinsamas Tartus teha. See on suur muutus aastatetaguse ajaga, mil analüüside vastuseid oodati nädalaid või isegi kuid teistest riikidest.
Hanno Roomere: meie labori suur erisus seisneb ka geenitestide andmete kogus, mida on vajadusel võimalik teadustöös kasutada – selleks, et arendada uusi diagnostika- või ravimeetodeid.
Kellel on võimalik laboratoorse geneetika osakonnast geenianalüüse tellida?
Hanno Roomere: Kõikidel tervishoiuasutustel ning vajalik on, et näidustuse üle analüüsiks otsustab arst. Ligikaudu pooled analüüsid tellitakse Kliinikumisiseselt ning pooled väljast nii teiste haiglate kui perearstide poolt. Samuti oleme partneriks teistele ettevõtetele, näiteks tuberkuloosi bakterite sekveneerimise ning HLA sekveneerimise korral.
Mis te arvate, mida toob tulevik laboratoorses geneetikas?
Mikk Tooming: Heameel on öelda, et tehnika taha Kliinikumis ükski arendus ei jää. Meie uue Illumina NovaSeq X Plus sekvenaatoriga on võimalik kogu genoomi sekveneerimine teha kuni 20 000 isikule aastas. See on 2,5 korda rohkem, kui eelmise seeria tippmudelil.
Tulevikus liigutakse aina enam geenipaneelidelt ülegenoomsele sekveneerimisele, millega on võimalik saada inimese genoomi kohta kogu info. Seda meie uus sekvenaator ka võimaldab, mis võib tähendada uusi leide, avastusi ja seoseid geenide ja haiguste vahel. Eriti, kui arvestame, et täna jääb genoomist veel 98% enamasti uurimata. Seega toob tulevik kindlasti uusi teadmisi!
Hanno Roomere: Tulevik toob kindlasti ka vedelbiopsia analüüsid ehk nn rakuvaba DNA analüüsid. Vereplasma test võimaldab näiteks teha lootediagnostikat ja hinnata kasvajavastase ravi toimimist või otsida hoopis sobivat sihtmärki onkoloogilises ravis. Samuti näiteks, kui kasvaja biopsiat ei ole võimalik võtta koest, saab geenivariante analüüsida kasutades rakuvaba DNA-d verest.
Mis teile oma töös rõõmu pakub?
Mikk Tooming: See, et geneetika on väga kiiresti arenev valdkond. Peame hoidma end pidevalt kursis nii eriala teaduskirjandusega kui ka meetoditega mujal maailmaturul.
Hanno Roomere: Jah, geneetika on alati ajast eest. Professionaalset rõõmu pakub ka see, kui leiame vastuse arsti poolt püstitatud küsimusele. Või kui leiame mõne päris uue geenimuutuse, mida pole varem Eestis või koguni mujal maailmas kirjeldatud.
Samuti olen uhke, et meie labori kolm järgmise põlvkonna sekveneerimise meetodit on akrediteeritud Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt. Ning teadustöö osakaalu üle meie kolleegide seas – näiteks Mikk on pühendunud oma doktoritöös kõikidele Eestis esinevatele rinna- ja munasarjavähi variantidele. Kohe kaitseb oma doktoritöö ka meditsiinigeneetik dr Laura Roht, kes keskendus töös kolorektaalvähile.
Kliinikumi Leht
Dr Tiina Kahre, geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku laboratoorse geneetika osakonna juht: Hanno Roomere on töötanud Kliinikumis juba peaaegu 10 aastat ja tegelenud nii onkogeneetika testide interpretatsiooni kui ka suurte ülegenoomsete geenipaneelide tulemuste tõlgendamisega haruldaste haiguste diagnostikas. Hanno on kompetentne ja motiveeritud kolleeg ning aidanud igati kaasa geneetika valdkonna arengule. Alates 2022. aasta lõpust on ta molekulaardiagnostika labori juhataja.
Mikk Tooming töötab molekulaardiagnostika laboris arendusspetsialistina ning seega on kõigi uute analüüside sisseviimisel Miku panus olulise tähtsusega. Mikk on väga entusiastliku ellusuhtumisega abivalmis kolleeg. Olles huvitatud uutest võimalustest geneetika valdkonnas, jagab ta uudiseid viimastest läbimurretest DNA-uuringute alal oma taskuhäälingus „Genoomiline“ ning töötab selle nimel, et rakendada uusimaid teadmisi ka meie molekulaardiagnostika laboris.
Dr Sander Pajusalu, geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku juht: Laborispetsialistide töö on geneetika ja personaalmeditsiini laborites kesksel kohal. Nende ekspertteadmiste ja oskuste najal seisab moodne geenidiagnostika. Piltlikult võib öelda, et nemad tõlgivad DNA keele arstide keelde ning ega kumbki neist keeltest just lihtne ei ole. Kliinikumi vaatest on oluline märkida, et läbi laborispetsialistide ametikohtade on Kliinikum atraktiivseks karjäärivalikuks ka geenitehnoloogia, biomeditsiini ja mitmete teiste ülikooli õppekavade lõpetanutele. See tõestab veelgi 21. sajandi meditsiini interdistsiplinaarsust ja tähtsustab veelgi Kliinikumi ja ülikooli mõlemapoolse partnerluse olulisust ka väljaspool meditsiiniteaduste valdkonda. Mikk Tooming ja Hanno Roomere on mõlemad väga suurte teadmiste ja kogemustega eksperdid ja kolleegidena väga tunnustatud.
Kliinikumi insuldiravi pälvis Euroopa kõrgeima tunnustuse
Tartu Ülikooli Kliinikumi närvikliinik pälvis 14. augustil 2023 ESO sertifikaadi, mis on Euroopa Insuldiorganisatsiooni kõrgeim tunnustus insuldiravile. Sertifikaat kinnitab, et insuldipatsiendid saavad Kliinikumis parimat Euroopa standarditele vastavat ravi.
ESO (European Stroke Organisation) sertifikaadi väljaandmiseks on Euroopa Insuldiorganisatsioon kehtestanud ranged ja standardiseeritud nõuded insuldi raviga tegelevatele keskustele. „Sertifitseerimisprotsess hindab, kas vastavad nõuded on täidetud parimal võimalikul moel. Muuhulgas on oluline ravikvaliteet, osalemine kvaliteediregistrites, igapäevatöö korraldus, kvalifitseeritud tugispetsialistide olemasolu, kohalikud ravijuhised ja kaardistatud raviteekonnad, personali hulk ning kvalifikatsioon, järjepidev koolitussüsteem ning palju muud,“ selgitas närvikliiniku vanemarst-õppejõud ja insuldikeskuse juht prof Janika Kõrv. Ta lisas, et sertifikaadi pälvimine ei ole oluline tunnustus ainult insuldiravile, vaid märgib raviprotsesside tipptaset kogu organisatsioonis. „Oleme esimene tervishoiuasutus Eestis, kes on täitnud ESO standardid, mis omakorda tõendab Tartu Ülikooli Kliinikumi insuldiravi vastavust parimale Euroopa standardile,“ lausus neuroloog prof Kõrv.
Insuldiõde Triinu Kurvits tõi välja, et tunnustus hõlmas ka insuldiravi-eelset ja sellele järgnevat etappi. „Kliinikumile sertifikaadi omistamine tähendab muuhulgas ka seda, et lisaks akuutetapi insuldiravile on haiglas olemas parimad võimalused taastusraviks. Samuti järelkontrolli süsteem, mille eesmärk on toetada insuldi läbi elanud inimesi haiglast lahkumisel. Näiteks insuldiõe vastuvõtud, mida Kliinikum pikka aega patsientidele pakkunud on,“ kirjeldas Triinu Kurvits.
Prof Janika Kõrv kinnitas, et insuldiravi on meeskonnatöö. „Lisaks meie insuldikeskuse töötajatele on insuldiravi teekonnal oluline roll ka Tartu kiirabil, radioloogiakliinikul, erakorralise meditsiini osakonnal ning kõikidel teistel insuldiravis osalevatel Kliinikumi osakondadel ja üksustel. Oleme tunnustuse üle uhked ning tänulikud kõikidele kolleegidele, kes aitavad tagada insuldiravi kvaliteeti Tartu Ülikooli Kliinikumis,“ sõnas prof Kõrv.
Tartu Ülikooli Kliinikumi insuldikeskus loodi 2019. aasta sügisel ning sinna suunatakse kõik Tartu ja Lõuna-Eesti insuldipatsiendid ning Ida-Virumaa trombektoomia näidustusega patsiendid, samuti komplitseeritumad vaskulaarsed patsiendid.
Kliinikumi Leht
Südamekliiniku õed õpetavad patsiendid enda tervise spetsialistiks
Kliinikumi südamekliiniku ambulatoorse kardioloogia osakonnas teevad iseseisvaid vastuvõtte kolm õde keskendudes infarktijärgsetele ja südamepuudulikkusega patsientidele.
2021. aastal käivitus südameinfarktiga patsiendi haiglajärgse teekonna projekt, mille oluliseks komponendiks on haiglaravile järgnev infarktiõe vastuvõtt. „Õde hindab vastuvõtul patsiendi kodust toimetulekut, raviskeemi mõistmist ja valmisolekut oma elustiili korrigeerida,“ selgitas ambulatoorse kardioloogia osakonna õde Birgit Nädal. Lisaks hindab õde patsiendi objektiivset leidu, tunneb ära alarmeerivad probleemid ning määrab vereanalüüsid.
Teiseks tegevussuunaks on südamepuudulikkuse õendus, mille teket kannustas nii Kliinikumi esimese südamepumba paigaldus 2014. aastal kui ka sellele järgnenud südamesiirdamise programm. Kliinikumis tegeleb südamepuudulikkusega patsientidega ambulatoorse kardioloogia osakonna õde Annika Elmet. „Nii südamepumbaga kui ka siirdamist ootavate ja siirdamisjärgsete patsientidega on praeguseks saavutatud hästi toimiv töörütm, kus rutiinsed tegevused tehakse õendusvisiitide käigus ja arsti nõuanne on vajalik vaid probleemide korral,“ selgitas Elmet.
Elmeti töö seisneb ka pidevas koostöös põhjanaabritega, kelle juures Eesti patsientidele südamed siirdatakse. „See nõuab head suhtlust ning valmisolekut oma töö käigus 3–4 erinevat keelt kasutada,“ kirjeldas Elmet koostööd Helsingi Ülikoolihaiglaga. „Südamepumbaga ja siiratud patsientide eripäraks on tervisemurede spetsiifilisus ning ootamatus, mistõttu peab neil olema võimalus ööpäevaringselt vastava ala meditsiinitöötajaga kontakteeruda,“ lisas Elmet tuues näiteks, et Helsingis on selleks 4–5 valveid tegevat õde, Kliinikumis hetkel üks.
„Tänapäeval on levimas seisukoht, et kindlate ülesannete ja otsustusõiguse usaldamine õele on tervishoiusüsteemi tasakaalustav. Eriti rahul on patsiendid, kes tunnevad, et õel on tema jaoks rohkem aega ning ta ei lahku vastuvõtult segaduses ja küsimustega,“ kirjeldas iseseisvaid vastuvõtte tegev õde Kristina Sobchenko patsientide positiivset tagasisidet. „Ka südamekliiniku arstid kiidavad õdede iseseisvat tegevust, kuid on alati valmis appi tulema,“ rääkisid õed.
8.–10. juunil osalesid südamekliiniku õed Reykjavikis Põhja-Baltimaade Kardioloogiakongressil, mille kavas oli ka põhjalik õendusprogramm, kus Annika Elmet tegi ka kaks ettekannet. „Sellises mahus ja sellise põhjalikkusega ei ole iseseisva õenduse teemasid kongressidel varem käsitletud, mis kinnitab, et õendus on Skandinaavias jõudsalt arenemas uueks iseseisvaks erialaks, kus tegutsemise ja otsustamise ruum on oluliselt suurem ning õendusteadus käib igapäevase töö juurde,“ selgitas Nädal.
2021. aastal tegid südamekliiniku ambulatoorse osakonna kolm õde 588 iseseisvat vastuvõttu, eelmisel aastal juba 837. Ambulatoorse kardioloogia osakonna õendusjuhi Kerit Kalderi sõnul on vastuvõttude arv iga aastaga suurenemas. „Õdede iseseisvate vastuvõttude aluseks on hea koostöö arstidega, kes on vajadusel õdedele abiks ja toeks. Õed Annika, Birgit ja Kristina teevad oma tööd suure pühendumusega ning nad on alati patsientide jaoks olemas. Neile on alati toeks arstid dr Timo Alter, dr Marit Aasaru, dr Märt Elmet ja dr Mai Blöndal,“ lisas Kalder.
„Moodsa kardioloogilise ravi alustala on tugev õendus. Üldiselt ollakse arvamusel, et Eesti üks tugevamaid südamepuudulikkusega tegelevatest õe iseseisvatest vastuvõttudest on just Kliinikumis. Lisaks on innovatiivne infarktijärgne vastuvõtt. Olles töötanud mitmes Skandinaavia haiglas, saan julgelt öelda, et meie õed on võimekad ja kogenud. See on suur väärtus ja ressurss, mida tuleb toetada. Ka teised haiglad plaanivad antud vastuvõtu tööd sisse seada, kuid minu teada ei ole sarnast veel ei Eestis ega Baltikumis. Meie eesmärk on jätkata patsiendikeskse tööga, innovatiivsete lahendustega ja olla hea partner kõrgkoolidele,“ kirjeldas kardioloog dr Mai Blöndal, kelle juhtimisel Kliinikumis ambulatoorse kardioloogia iseseivat õendustööd arendatud on.
Kliinikumi Leht
Liitlasvägede õppus Kliinikumis
4. augusti õhtupoolikul toimus Tartus Ameerika liitlasvägede õppus, mille üks osaline oli ka Tartu Ülikooli Kliinikum.
Õppuse raames maandus USA armee helikopter HH-60 Black Hawk Kliinikumi lähedal asuval maa-alal, eesmärgiga simuleerida kahe liitlasväelase evakueerimist õhutranspordiga ning nende edasist ravi. Pärast helikopteri maandumist transportisid USA armee välikiirabi ja Tartu Kiirabi patsiendid Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonda. Õppus jätkus haiglas, kus kutsuti raskes seisundis patsiendi käsitlemiseks kokku traumameeskond.
Kliinikumi 5. valdkonna juhi dr Jaan Süti sõnul on sellised õppused väga vajalikud. „Erinevate osapoolte infovahetus, simuleeritud kannatanute ettevalmistamine, legendi kirjutamine ja selle kõige omakorda läbi mängimine on väga vajalik harjutus, et kõige kõrgema etapi raviasutusena olla valmis ootamatuteks olukordadeks. Samuti on oluline, et lisaks liitlasvägedele olid kaasatud ka meie igapäevased koostööpartnerid häirekeskuse ja Tartu kiirabi näol,“ lausus dr Sütt.
Õppusel osalesid USA armee 1. pataljoni, 506. jalaväe ja 3. lahingulennubrigaadi sõdurid koos Tartu Ülikooli Kliinikumi, Tartu Kiirabi, Tartu Ülikooli ja Tartu politseiga. Liitlasvägede sõnul näitas õppus USA vägede võimekust teha koostööd meditsiinilise evakueerumise vajadusel kohalike hädaabi- ja meditsiiniteenustega.
Kliinikumi Leht
Presidendi noore teadlase preemia laureaat on dr Kaspar Tootsi
23. mail andis Eesti Vabariigi President Alar Karis andis üle noore teadlase preemiad. Presidendi noore teadlase preemia laureaat on Tartu Ülikooli Kliinikumi ortopeedia arst-õppejõud Kaspar Tootsi, kelle esitasid professor Jaak Kals ja professor Aare Märtson.
President Karise sõnul ei tehta teadust preemiate pärast, kuid iga tunnustust saab võtta märgina, et valitud suund on õige ning teadustöö ühiskonnale väärtuslik. Ta avaldas lootust, et tänaste laureaatide eeskuju inspireerib teisi noori valima teaduse teed ja näitab kogu ühiskonnale, miks vajab Eesti oma tippteadust.
Kaspar Tootsi uurib innovaatilisi lahendusi ortopeedilistele haigustele, eeskätt osteoartroosile. Lisaks tuvastamisele, et osteoartroos ei kahjusta ainult liigest, vaid kogu organismi süsteemselt, uurib Tootsi liigeste asendamise mõju kogu organismile.
„Teades osteoartroosi mehhanisme on võimalik sekkuda haiguse kulgu varasemalt ja lükata edasi või jätta ära invasiivne liigese vahetuse operatsioon, mis hilisfaasis on ainukeseks lahenduseks,“ sõnas dr Tootsi preemia üleandmisel peetud kõnes.
Dr Kaspar Tootsi teiseks uurimissuunaks on endoproteesimine ja endoproteesimise mõjude uurimine. Dr Tootsi juhitava uurimisrühma eesmärgiks on teha kindlaks endoproteesimise operatsiooni kaugmõjud ja parandada selle ravi efektiivsust. Oluline oda dr Tootsi uurimistööst on seotud ka endoproteesimisega seotud infektsioonide ennetuse, diagnostika ja ravi parandamisega.
Kolmandaks suureks uurimissuunaks on luumurdude ja kõhrede kliinilised uuringud. „Aasta alguses tegime koos dr Pääsukesega kõhre kahjustuse parandamise operatsiooni, kus kasutasime uudset kõhre implantaati, mis võimaldab kiiremat taastumist,“ selgitas dr Tootsi innovaatilisi uurimissuundi.
„Kokkuvõttes on mu uurimisteemad püstitunud kliinilisest tööst, nähes praeguse ravi ja käsitluse kitsaskohti ja otsides neile uusi ja paremaid ravivõimalusi. See kõik poleks võimalik ilma toetava meeskonnata. Tänan Tartu Ülikooli ja Tartu Ülikooli Kliinikumi ortopeediakliinikut toetava ja aitava suhtumise eest,“ edastas dr Tootsi tänusõnad kolleegidele.
Kliinikumi Leht
Kliinikumis katsetati 3D-tabletiprinterit
Tartu Ülikooli Kliinikum osales maikuus koos teiste Euroopa haiglaapteekidega 3D-tabletiprinteri testimiseks.
„3D-prinditud tabletid on abiks eelkõige neelamishäiretega patsientidele, lastele, intensiivravi patsientidele, kelle jaoks on tablettide neelamine raske või võimatu. Testime hetkel närimistablette, samuti soovime suus lahustuvaid tablette, mis oleksid kasutatavad näiteks intensiivravi patsientide puhul,“ tutvustas Tartu Ülikooli Kliinikumi apteegi vanemproviisor Jana Lass.
Ta lisas, et tablettide printimine muudab nende kasutamise mugavamaks nii patsientidele kui töötajatele. „Paljude ravimite puhul ei toodeta lastele sobivaid annuseid, sest ravimitööstus keskendub eelkõige suuremale tarbijate rühmale ning ebastandardseid annuseid valmiskujul ei ole. Hetkel purustame me näiteks vajaminevad ravimid pulbriks, kaalume vajaliku annuse paberkottidesse ning edastame need siis osakondadesse. Osakondade töötajatele oleme omakorda töötanud välja juhendid, kuidas pulbrit võib lahustada ning kuidas seda patsiendi kaalu kohta arvestada. Kindlasti on prinditud tablettide puhul tegemist patsiendisõbalikuma ravimivormiga. Närimistablettidel on meeldiv maitse, neid on kerge võtta,“ rääkis Jana Lass.
Soome firma Curify Labs 3D-tabletiprinter prindib korraga kuni 16 tabletti kasutades selleks ravimitinte, mis sisaldavad erinevaid toimeaineid. Iga tablett kaalutakse alusel eraldi ning täpsest kaalust kõrvalekaldumine kuvatakse koheselt. Curify Labs ravimiprinteril on ISO 13485 sertifikaat. „3D-tabletiprinter hoiab kokku aega, on täpsem, patsiendisõbralikum. Haiglaapteekides ei olnud varasemalt võimalust tablettide tootmiseks, seda said teha ainult ravimitööstused. Seetõttu on see suur samm personaalseerituse ja patsientide vajadustele vastamise suunas,“ võttis Jana Lass kokku.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi jõudis uus suurima võimekusklassiga sekvenaator geneetiliste uuringute läbiviimiseks
Maikuus jõudis Tartu Ülikooli Kliinikumi geneetika ja personaalmeditsiini kliinikusse Illumina NovaSeq X Plus sekvenaator, mis viib diagnostilised geeniuuringud uuele tasemele, edendades nii kliinilist geneetikat kui ka personaalmeditsiini Eestis.
Geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku juhi dr Sander Pajusalu sõnul on uue sekvenaatori puhul tegemist absoluutse maailma tippmudeliga: „Oleme ühed esimestest asutustest Euroopas, kes kõige uuema seeria masina sisse seavad, mistõttu on see kõnekas verstapost nii Tartule kui kogu Eestile. Illumina NovaSeq X Plus sekvenaator on suure läbilaskevõimega DNA analüüsiplatvorm, mis suudab kiiresti ja täpselt genereerida tohutul hulgal genoomiandmeid. Neid andmeid hakkavad omakorda kasutama Tartu Ülikooli Kliinikumi arstid ja laborispetsialistid nii haiguste geneetiliseks uurimiseks ja ka uute ravisihtmärkide väljaselgitamiseks näiteks täppisonkoloogias,“ tutvustas dr Pajusalu. Ta lisas, et siiani on olnud probleemiks, et patsientide geenianalüüsideks kuluv aeg on kohati liiga pikk. „Uue masinaga saame pakkuda laboriteenuseid kiiremini, kvaliteetsemalt ja suuremas mahus,“ rääkis kliiniku juht.
Kliinikumi geneetika ja personaalmeditsiini kliinikus tehakse igal aastal Eesti patsientidele tuhandeid geenianalüüse. „Et meie kliinik on genoomidiagnostika valdkonna liider Eestis, kuhu on koondunud spetsiifiline molekulaargeneetika ekspertiis, analüüsideks vajalik taristu ja andmed, on geenianalüüside tellijateks lisaks Kliinikumile ka teised haiglad. Seetõttu peame oluliseks nii pidevat teadmiste uuendamist kui ka investeeringuid maailmatasemel seadmetesse, sest kasu sellest saab kogu Eesti tervishoid,“ selgitas investeeringute tagamaad geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku laboratoorse geneetika osakonna juhataja dr Tiina Kahre.
Molekulaardiagnostika labori arendusspetsialisti Mikk Toomingu sõnul kulub maikuus saabunud innovaatilise sekvenaatori seadistamiseks aega mõned kuud, misjärel Illumina NovaSeq X Plus täismahus tööd alustab. „Uue mudeli suurimaks edasiminekuks tema läbilaskevõime. „Masinaga on võimalik kogu genoomi sekveneerimine teha kuni 20 000 isikule aastas. See on 2,5 korda rohkem, kui eelmise seeria tippmudelil,“ lausus Tooming.
„Uus geenianalüsaator aitab meil jätkata oma missiooni, et genoomika tippteadusest tulenev kasu jõuaks võimalikult paljude patsientide teenistusse. Lisaks võimaldab masina läbilaskevõime pakkuda laboriteenust ka erinevatele teadusgruppidele ja teistele koostööpartneritele ning on oluliseks arengumootoriks peatselt algavale Tartu Ülikooli ja Tartu Ülikooli Kliinikumi koostööna loodava personaalmeditsiini arenduskeskuse toimimisele," lisas dr Pajusalu.
Kliinikumi Leht
Kopsukliinik 100 – sajand kopsuhaiguste diagnostikat ja ravi
8. juunil tähistas Tartu Ülikooli Kliinikumi kopsukliinik oma 100. sünnipäeva. Sajandi jooksul ravitud kopsuhaigused on küll ajas muutunud, ent nende haiguste ravimise kompetents on kujundanud kopsukliinikust Eesti ainsa pulmonoloogia eriala organkliiniku.
Kopsukliinikus diagnoositakse ja ravitakse nii ambulatoorselt kui ka haiglaravil kõiki hingamisteede haigusi ja kopsuhaigusi, mida täiendab ka rindkerepiirkonna kirurgiline ravi, samuti funktsionaalne diagnostika, erinevad bronhoskoopilised protseduurid ja invasiivne kirurgiline diagnostika. Tihe koostöö kirurgide ja kopsuarstide vahel on aidanud luua kvalitatiivset erinevust. Selle tulemusel on saanud võimalikuks ka kopsutransplantatsiooni arendamine, mis eeldab tervishoiutöötajatelt nii kõrget kirurgilist taset kui ka oskusi raviks enne ja pärast siirdamist,“ tutvustas kopsukliiniku juht dr Rain Jõgi.
Kui tänases hetkes töötab Kliinikumi kopsukliinikus 135 töötajat, siis 1923. aastal, mida loetakse kopsukliiniku tegevuse alguses, oli patsientide päralt vaid üks arst. „Tartu Tiisikuse Nõuandla juhataja oli sisehaiguste eriala õppinud dr Klavdia Bežanitskaja, kelle üheks ülesandeks olid patsientide koduvisiidid. Nõuandlas olid võimalikud küll röntgenläbivalgustused, ent mitte haiglaravi. Selle ajastu kopsuhaiguste märksõna ja väljakutse oli tuberkuloos, mida põdes iga 111 inimene rahvastikust. Kolmandik haigestunutest suri, kolmandik invaliidistus ning kolmandik paranes. Sealjuures haigestusid ka kopsukliiniku töötajad, ravides patsiente oma tervist ohtu pannes. Peamiseks raviprotseduuriks oli kollapsteraapia ehk kunsttehislik õhkrind. Et tuberkuloosiga toimetulek oli riiklik prioriteet, siis rajati järgmistel aastakümnetel juurde nii haiglaravikohti kui värvati personali. Esimene antibiootikum, mis toimis tuberkuloosikepikesele, oli 1943. aastal isoleeritud streptomütisiin. 1950. aastatel tuberkuloosiravis laialt kasutusele võetud antibakteriaalne ravi langetas tuberkuloosi haigestumist 1950–1980 aastatel kümme korda võrreldes varasemaga. Bakterite levitamine oli saadud kontrolli alla tulemusliku raviga,“ rääkis dr Jõgi. Ta lisas, et täna on üle Eesti aastas kokku umbes 100 tuberkuloosi haigusjuhtu, mis näitab, et haigus on muutunud harvaesinevaks.
Tuberkulooosi kontrolli alla saamine tõstis fookusesse teised hingamisteede ja kopsuhaigused. Üheks selliseks haiguseks oli astma. „Seda, mida toona nimetati astmaks, tunneme täna n-ö raske astmana. Ka siin on olnud käsitlust muutvaks väga head ravimid. Kui alguses vajasid astmahaiged ka haiglaravi, siis täna enam astmahaigeid ei hospitaliseerita, kuna haigus on ravimitega enamikel juhtudest suurepäraselt kontrollitav,“ lausus kopsukliiniku juht. „Leiutati“ ka päris uusi haigusi: „Üheks selliseks haiguseks on krooniline obstruktiivne kopsuhaigus (KOK), mida diagnoosime 1990. aastate algusest. Tegemist on vananevale ühiskonnale omase haigusega, enamasti ilmnevad haigusnähud inimestel, kes vanust 70 ja enam. Peamiseks KOK riskiteguriks on suitsetamine. Vanemaealiste hulgas on KOK levimus kõrgem kui astma levimus ning see on ka suurema koormusega ühiskonnale, kuna KOK ägenemiste korral vajavad patsiendid haiglaravi ning haigus vähendab olulisel patsientide töövõimet,“ selgitas kopsukliiniku juht. Ta lisas, et haigusi, mida kopsukliinikus veel ravitakse, on mitmeid. Lisaks tuberkuloosile võivad kopse tabada erinevad bakteriaalsed haigused, viirushaigused ning seeneinfektsioonidest põhjustatud haigused, samuti interstitsiaalsed kopsuhaigused, granulomatoossed protsessid, süsteemsete sidekoehaiguste kopsumanifestatsioonid ja palju muud. Täpsem diagnostika ja paremad ravivõimalused ei vähenda haiguste hulka, nosoloogilisi ühikuid aastatega pigem lisandub. „Meil on kõigil veel ka värskelt meeles COVID-19 pandeemia, mis mõjutas samuti kopsude tervist. Infektsioonid tulevad ja lähevad, ent kui tegemist on õhu teel levivate infektsioonidega, saavad sageli mõjutatud ka kopsud. Peame olema valmis selleks, et sarnane olukord võib korduda. On väga oluline valmistuda selleks juba täna ning et meil oleks olemas nõuetekohane respiratoorsete infektsioonide osakond patsientide vastuvõtmiseks,“ rõhutas dr Jõgi.
Praeguse ajahetke üheks märksõnaks on kopsuvähi varane avastamine.
Kliinikumi arvamuslõunal arutleti tervishoiu kättesaadavuse osas
26. mail toimunud Tartu Ülikooli Kliinikumi arvamuslõunal arutlesid tervishoiueksperdid, kas arstiabi on Eestis kättesaadav või mitte.
Kliinikumi juhatuse liikme prof Joel Starkopfi sõnul oli üks päeva fookus suunatud tervishoiuteenuste kättesaadavuse mõistmisele. „Täna mõõdetakse arstiabi kättesaadavuse hindamiseks eriarsti ambulatoorsete vastuvõttude järjekorra pikkust. Patsiendi vastuvõtule pääsemise aeg on aga vaid üks osa süsteemist, mistõttu on järjekorra pikkuse mõõtmine liigne lihtsustamine ning tulemuseks moonutatud pilt. Kliinikumi vaatest mängib kättesaadavuse tagamisel väga olulist rolli ka valmisolek tervishoiuteenuste osutamiseks kriitiliste seisundite korral. Siin on hindamiseks olemas selged ravikvaliteedi näitajad – näiteks, kui kiiresti jõuab kiirabi kõrgeima prioriteediga kutse puhul patsiendi juurde, kui kiiresti jõuab südamelihase infarkti või insuldiga haige kõrgema etapi raviasutusse,“ tutvustas teema tõstatamise vajalikkust prof Starkopf.
Nõudlus ambulatoorsete tervishoiuteenuste järgi on suur ja vastuvõtujärjekorrad pikad. „Kõige tähtsam on, et patsient saaks arsti juurde meditsiinilisest vajadusest vaadatuna õigeaegselt. 2021. aastal puutus Eestis inimene aastas keskmiselt 12 korral kokku ambulatoorse tervishoiusüsteemiga, sealhulgas kiirabi, peremeditsiini, eriarstiabi ja hambaraviga, mis ei ole sugugi mitte vähe. Kusjuures see arv ei ole aastate lõikes langenud, vaid pigem tõusnud, mistõttu ei saa nõustuda väitega, et arstiabi kättesaadavus on Eesti väga halb või järvest halvenev. Peame ühiskonnas mõistma, et järjekord on paratamatu osa tervishoiuteenuste osutamisest ning nende täielik likvideerimine ei ole võimalik, ei Eestis ega mujal maailmas. Järjekordade likvideerimise asemel peab olema kõige olulisemaks eesmärgiks tagada patsientidele õigeaegne ravi. Ravi õigeaegsuse otsuse konkreetse patsiendi seisundist lähtuvalt peab tegema kvalifitseeritud tervishoiutöötaja ehk nn triaaž ei peaks toimuma ainult erakorraliste patsientide puhul, vaid ka teistel tervishoiutasanditel. Sest näiteks ühe ja sama diagnoosiga patsient võib ühel korral vajada abi minutite ja tundide jooksul, teisel korral päevade ja nädalate jooksul, aga võib ka olla võimalik, et meditsiinilisest vaatest on aktsepteeritud ootamine 3–4 kuud,“ selgitas Joel Starkopf.
Kliinikumi juhatuse esimees Priit Perens ilmestas olukorda tervishoius finantsstatistikaga, millest selgus, et tervishoiusektori rahastus ei ole viimastel aastatel halvenenud, küll on aga teataval määranud langenud ravijuhtude arv. „Me ei tea, mida toob tulevik rahastuse osas, kuna see sõltub poliitilisest otsustusest. Ent võrreldes Eesti 2019. aasta ja 2023. aasta I kvartali andmeid, on inflatsioon olnud 35%. Eriarstiabi rahastus on kasvanud selle ajaga keskmiselt 32%. Kui me vaatame erinevate riikide eelarve kaudu tervishoidu suunatavat raha, siis need protsendid ei erine oluliselt. Näiteks Soomes, kellega me armastame ennast võrrelda, on see 13% ning meiega võrreldavas riigis Sloveenias samuti 13,6%. Eestis on võrreldav number kättesaadavate allikate alusel 12%,“ rääkis Perens.
Nii Perens kui Starkopf rõhutasid, et kuigi viimased aastad on toonud tervishoidu lisaraha, siis on alarahastatud tervishoiuhariduse valdkond. „Tervishoiuteenuste kättesaadavuse tagamiseks on ennekõike on vajalik investeerida haridusse ning suurendada arstide ja õdede riiklikku koolitustellimust,“ sõnas Perens.
Arvamuslõuna külalisesinejaks oli Soome Lääne-Uusimaa heaolu tervishoiupiirkonna juht Sanna Svahn, kes tegi ülevaate Soome tervishoiu juhtimisreformist. „Meditsiinireformi valmistati ette 17 aastat ning see jõustus ametlikult 2023. aasta algusest. Kui seni juhiti sotsiaalteenuste ja tervishoiuteenuste valdkondi 293 erineva omavalitsuse poolt, siis nüüd on moodustatud 21 suurt tervishoiupiirkonda üle Soome. Reformi eesmärk oli tuua teenuseid patsiendile lähemale, muutes neid samal ajal ka efektiivsemaks ning kvaliteetsemaks. Soome näitel saab öelda, et suure süsteemi muutmine võtab aega, samuti osundas dr Svahn mitmeid kordi, et ühiskonna ootused tervishoiuteenustele on muutunud, millega ka tervishoiuasutused kohenema peavad. Põhjanaabrid on oma muudatusi alustanud ning jälgime huviga nende edasisi arenguid,“ kirjeldas Perens.
Päeva lõpetas ühine aruteluring, kus osalesid terviseminister Riina Sikkut, riigikontrolör Janar Holm, prof Ruth Kalda, Jaanus Pikani, Sanna Svahn ja prof Joel Starkopf. Ühiselt tõdeti, et tervishoiu rahastamismudel vajab muutusi, ent mitte pelgalt läbi eelarve suurendamise, vaid ka läbi tervishoiusüsteemi muutuste. Samuti nõustuti, et võtmeroll on koostööl süsteemi sees – alustades sellest, et erinevad tervishoiuteenuste osutamise kriteeriumid on kokku lepitud kuni selleni, et erinevate tervishoiutasandite ja erialaseltside arengukavad valmivad koostöös, võttes arvesse laiemat, kogu tervishoiule ja selle lõppkasutajale ehk patsiendile suunatud vaadet.
Kliinikumi arvamuslõuna toimus sel aastal teist korda. Lisaks tervishoiuekspertide mõttevahetusele anti pidulikult üle ka Kliinikumi preemia, Eesti Arsti teadusartikli preemia ning Neinar Seli stipendiumid.
Kliinikumi Leht
Mis on patsientide jaoks oluline?
6. juunil tähistati üle maailma patsiendipäeva „Mis on sinu jaoks oluline?“ (What Matters to You?), mis julgustas tervishoiutöötajaid ja patsiente nägema üksteist inimesena, oma rollidest väljaspool. Kliinikumis tähistati sel aastal patsiendipäeva ajavahemikus 5.–11. juuni kestnud küsitlusega, millele vastasid nii patsiendid kui Kliinikumi töötajad. Kokku laekus 632 vastust.
Esimese küsimuse „Millised märksõnad iseloomustavad patsiendisõbralikku haiglat sinu jaoks?“ vastused sisaldasid kõige enam omadusi: sõbralik, abivalmis, hooliv, professionaalne, mõistev viisakas, empaatiline ja puhas. Veel toodi välja, et tähtsad on personalipoolsed selgitused patsiendile: “personali jaoks igapäevatöö, kuid patsiendi jaoks on selgitused olulised“ ja „puhanud, lahke ja stressivaba personal“.
Teine küsimus oli „Kui oleks üks asi, mida Sa saaksid muuta, et tunneksid end haiglas hästi, siis mis see oleks?“. Väga suur osa vastajatest rõhutas siinkohal, et praeguse olukorraga ollakse rahul ehk muutma ei peaks midagi. Ülejäänud tõid välja väga erinevaid vastuseid – naeratavatest nägudest, privaatsemast palatist ja rohkematest tegevustest haiglas viibimise ajal kuni spetsiaalselt dreenikottide jaoks disainitud pidžaamade, aknast paistvate välisseinte kunstiga kaunistamise ja halva tujuga töötajate tööle mittelubamiseni.
Kolmandale küsimusele „Mis on sinu jaoks oluline?“ toodi vastuseks ilmselt kontekstist lähtuvalt kõige sagedamini tervist või paranemist, aga ka professionaalset ja kiiret ravi, ravi kättesaadavust ja sõbralikku personali. Mainiti veel lähedasi, head suhtumist ja suhtlust ning meeldivat õhkkonda, kus julgustatakse vajadusel abi küsima. Samas läheneti küsimusele ka üldisemalt: „olla terve, õnnelik! Hoida ennast ümbritsevaid ja olla ise hoitud. Elada hetkes ja teha seda, mis on õige just nüüd ja praegu (südame järgi)“ ning „hea uni, hea toit ja värske õhk“.
Lisaks patsientidele vastasid ka Kliinikumi töötajad, kelle vastuseid vaadates joonistub välja kaks põhilist trendi – väärtustatakse meeskonnatööd, sh toredaid kolleege, ja soovitakse juurde ressursse ehk palka, võimalusi patsientide/töötajate olmetingimuste parandamiseks ning aega patsiendiga põhjalikumalt tegelemiseks.
„Mis on sinu jaoks oluline?“ on lihtne küsimus, kuid sellel võib olla suur mõju. Vestlemine asjadest, mis meile tegelikult korda lähevad, aitab leida inimlikku ühisosa, seda nii töötajatel omavahelises kui ka patsientide ja tervishoiutöötajate vahelises suhtluses. Ühisosa pinnalt on suhtlemine ja ühise eesmärgini – patsiendi tervenemiseni – jõudmine märksa lihtsam.
Kairi Jets
Margarita Milihhina
Patsienditeenistus
Erakorralise meditsiini osakonna näpunäited turvaliseks suveks
Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonda sagenevad patsientide pöördumised just suve- ja puhkusteperioodil. EMO juhataja dr Sander Poks ja vanemõde Mari Teugjas-Koit tõid välja lihtsad tõed, kuidas enda, lähedaste, sõprade, aga ka kõikide teiste tervist hoida.
- Jalg-, tõuke- või mootorrattaga sõites tuleb kanda turvavarustust ning valida sõitmiseks enda võimetele vastav, kaasliiklejatega ning liikluseeskirju arvestav sõidukiirus.
- Muruniidukid ja elektrilised tööriistad tuleb hooldamiseks alati seisma panna.
- Batuudid tuleb piirata selleks ette nähtud turvavõrguga ning jälgida, et korraga hüppaks üks inimene.
- Veekogude ääres peab veenduma nii enda kui laste turvalisuses ning kindlasti ei tohiks hüpata vette tundmatus kohas. Õnnetused juhtuvad enamasti ettevaatamatuse, hulljulguse ja sageli alkoholi liigtarbimise tõttu.
- Väga oluline on alkoholi tarbides jääda mõõdukaks, kuna alkoholi mõjul satutakse sagedamini kaklustega lõppevatesse konfliktidesse, kukutakse nii ebasobivates kohtades turnides kui ka niisama libastudes või sattutakse liiklusõnnetustesse – nii jalakäia kui autojuhi rollis.
- Kui sõprade ettevõtmised kipuvad liigse alkoholi tarbimise tulemusel riskantseks muutuma, tuleb sekkuda. Ärge lubage alkoholijoobes sõbral autorooli istuda ega muid enesele või teistele ohtlikke tegevusi ette võtta.
- Kuumus võib teha liiga nii eakatele, lastele kui ka täiskasvanutele. Kuumuse eest kaitsmiseks leidke varjulised kohad, kandke peakatteid ning tarbige piisavalt vedelikku.
- Metsas marju, seeni ja teisi metsaande korjates veenduge, et need on teile tuttavad ning söödavad.
- Apteekides on müügil erinevaid putukahammustuste ravimiseks mõeldud tooteid ning koju tasuks varuda ka puugi eemaldamise vahendeid. Vajadusel saab apteegist esmaabivahendeid marrastuste ning haavade hoolduseks.
- Erakorralise meditsiini osakond paneb inimestele südamele, et lihtsamate tervisemurede korral tuleb pöörduda oma perearsti või pereõe poole ning tervisenõu võib küsida ka nõuandetelefonilt 1220. Küsige aegsasti oma perearstilt, kelle poole pöörduda, kui teie perearst suvepuhkusel viibib.
Turvalist ja tervislikku suve algust!
Kliinikum arendab teadusuuringute võimekust patsientide hüvanguks
14.–19. mail toimus Laulasmaal Tartu Ülikooli Kliinikumi, Ravimiameti ja Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini doktorikooli toetusel kursus „Research Methods for Clinical Trials – A Short Course in Design and Managmenet of Clincial Trials“.
Kliinilised uuringud, valdavalt randomiseeritud, on nii siirde- kui kliinilise teaduse üks peamistest instrumentidest. Erinevalt epidemioloogilistest uuringutest, mille kogemus on Eestis pikaajaline, toimuvad uurija algatatud sekkuvad uuringud vähestel erialadel ning tunduvad kliinilistele teadlastele keerukad ning töömahukad. Samas on need uuringud ainus viis paljude kliinilise teaduse küsimuste usaldusväärseks vastamiseks ning meie kliinilise teaduse rahastamine ja infrastruktuur võimaldavad neid üha enam edukalt läbi viia.
Kursuse eesmärk oli anda osalejatele praktilised teadmised ja oskused kliinilise uuringu kavandamiseks ja läbiviimiseks. Teadusliku uurimise meetodite valdamine on ülikoolihaigla akadeemilistele arstidele samavõrra oluline kui kliiniline metoodika. Kursuse sihtrühmaks olid kliiniliste erialade doktorandid ja kliinilisest teadusest huvituvad arstid, kokku osales kursusel 27 õppurit. Nädala jooksul andsid lühiloengud ja rühmatööd osalejatele võimaluse arendada erinevaid uuringuideid ning neid lektoritega arutada.
Lektoriteks olid University College London (UCL) kliiniliste uuringute keskuse kogenud kolleegid – prof Nick Freemantle, prof Alastair O'Brien, Hakim-Moulay Dehbi ja Gemma Jones. Erinevalt paljudest pakutavatest kliiniliste uuringute kursusest oli õppejõududel lisaks tervisetehnoloogia tööstuse algatatud uuringuile suur kogemus akadeemiliste uuringute kavandamisel, rahastamise leidmisel, läbiviimisel ja toetamisel. Lisaks Briti kogemusele said osalejad dr Katrin Kaarnalt teavet Eestis olemasoleva kliiniliste uuringute tugisüsteemi kohta.
Kursus parandab Kliinikumi võimet osaleda rahvusvahelistes koostöövõrgustikes, suurendab võimalusi koostööks ravimtööstuse ja meditsiinitehnoloogia ettevõtetega ning loob kompetentsi rakendusuuringuiks. Kompetentsed arstiteadlased on eelduseks Kliinikumi eesmärgile kaasata senisest oluliselt rohkem patsiente teadusuuringutesse. „Paljudel erialadel, eriti nt onkoloogiliste ja harvikhaiguste vallas, on osalemine kliinilises uuringus teatud olukorras patsiendile kõige soovitatum raviviis. Selle võimaluse tagamiseks peame osalema kliiniliste uuringute võrgustikes ning olema ise võimelised uuringuid Eestis algatama. Näen Kliinikumi rolli selleks pädevuse loomisel, koolitades nii meie kui teiste Eesti raviasutuste arste,“ sõnas üks kursuse korraldajatest, 3. kliinilise valdkonna juht dr Alar Irs.
Kliinikumi Leht
Sporditraumatoloogia keskuse unikaalne patsiendikäsitlus kiirendab raviteekonda
Tartu Ülikooli Kliinikumi sporditraumatoloogia keskus tähistab 2023. aasta suvel oma kümnendat tegevusaastat. Keskuse töö eripäraks on ortopeedide ja füsioterapeutide koostöö spordivigastuste ravis juba patsiendi esimesest kontaktist, mis muudab raviteekonna kiiremaks ja tulemuslikumaks.
Sporditraumatoloogia keskuse juhi dr Leho Ripsi sõnul oli keskuse loomise eesmärk pakkuda nii harrastussportastele kui professionaalsete sportlastele kompleksset käsitlust, mis võimaldaks traumade ja ülekoormusvigastuste korral võimalikult kiirelt tagasi oma ala juurde naasta. „Oleme keskendunud igas vanuses sportlike aktiivsete inimeste ortopeediliste probleemide ravile, mille juurde kuulub nii vigastusi ennetav nõustamine, kirurgiline ravi kui taastusravi,“ tutvustas dr Rips.
Spordialad, mille tõttu keskusesse enim pöördutakse, on seotud kontaktspordiga, näiteks pallimängud, sõltudes ka harrastajate arvust – mida enam sportlasi, seda enam just selle spordialale omaseid vigastusi. Ent mitte ainult – ortopeedide dr Leho Ripsi, dr Madis Rahu ja dr Alo Kullerkanni sõnul tuleb ette ka väga spetsiifilisi olukordi, kus tuleb süveneda soorituse tehnikani peensusteni, et mõista vigastuse põhjusi. „Aktiivsus on osa inimese elukvaliteedist ning meie eesmärk on leida võimalused säilitada patsiendi aktiivne elusviis, mitte öelda, et rohkem võimalusi ei ole. Kuigi vahel oleks see lihtsam lähenemine. Nii on keskuse töös oluline roll ka nõustamisel – patsiendid soovivad juhiseid, kas ja kuidas vigastusest tagasi naastes edasi tegutseda,“ selgitas keskuse ortopeed dr Alo Kullerkann.
Sporditraumatoloogia keskuse kolmas ortopeed dr Madis Rahu sõnul liitus ta keskusega tööga algusaastatel just sel põhjusel, et ortopeedia ja füsioteraapia olid omavahel läbi põimunud. „Ortopeedia on esindatud paljudes tervishoiuasutustes, aga meie keskuse ortopeedid on spetsialiseerunud just spordivigastustele, pidades silmas ka lõppeesmärki naasta tagasi spordiellu ja seda võimalikult kiiresti. Teiseks keskuse eripäraks on suuremahuline koostöö füsioterapeutidega – Tauno Kooviti ja Mihkel Luigega – kes samuti kümme aastat tagasi keskuses alustasid,“ rääkis dr Rahu. Ta rõhutas, et ilma füsioteraapiata oleks patsientide paranemine kindlasti aeglasem ning hilisemate probleemidega. „Iga päev loeb, juba enne operatsiooni algab ettevalmistus edukaks taastumiseks. Meie töö on operatsioon läbi viia, ent ainult lõikus ei ravi. Paranemise protsessi koordineerivad pärast füsioterapeudid, kellel on alati võimalus kiireks otsekontaktiks ortopeedidega. Nii on patsiendil pidev kontakt tervishoiutöötajatega ning tema taastumise protsess jälgitud ja juhendatud. Selline korraldus on Eestis unikaalne ning kiirendab patsientide raviteekonda, tagades samal ajal selle kvaliteedi,“ lausus dr Rahu.
Keskusesse pöördub patsiente igas vanuses, nii harrastajaid kui tippsportlasi. Sagedasemad operatsioonid on seotud õlaliigese, eesmise ristatissideme, põlveliigese kõhre ja meniski ning kannakõõluse vigastustega.
Kliinikumis avati siseliikumisrada
24. mail avati Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Kõrgema Kunstikooli Pallas koostöös valminud siseliikumisraja esimene ning kõige värvikam osa, mille kunstiline lahendus on inspireeritud tervishoiutöötajatest. Siseliikumisraja eesmärk on rikastada nii töötajate, üliõpilaste kui patsientide igapäevast keskkonda.
Kliinikumi L. Puusepa liikumisraja esimene etapp on 55 meetrit pikk ning see sisaldab 14 erinevat harjutust nii vaimule kui füüsisele. „Liikumisrada on üks viis hoolitseda meie töötajate, üliõpilaste, patsientide ja nende lähedaste liikumisharjumuste eest ning seda eriti veel käimasoleval liikumisaastal. Selleks, et rajal ei oleks pelgalt harjutused, vaid see rikastaks keskkonda ka visuaalselt, alustasime koostööd Pallase üliõpilastega. Oleme tulemusega väga rahul. Johanna Maueri loodud kujud, mis arvestavad Kliinikumi visuaalset keelt, kõnetavad ka neid möödujaid, kes kohe harjutusi tegema ei rutta,“ selgitas Kliinikumi juhatuse liige Ilona Pastarus.
Pallase poolt juhtis projekti mööbliosakonna juhataja Aivar Habakukk, kelle sõnul osalesid erinevates etappides alates ideekorjest kuni projekti elluviimiseni tudengid pea kõikidelt erialadelt. „Pärast plaani kinnitamist langes põhiraskus mõõdistamisel, planeerimisel ja teostamisel mööbliosakonna tudengitele koostöös visuaalide autori Johanna Maueriga tekstiiliosakonnast. Mööbliosakonna vilistlane Grete Lehemaa ja tudeng Marleen Zacek tegelesid lisaks eelnevale ka tekstide kujundamisega,“ kirjeldas raja valmimise protsessi Aivar Habakukk.
Kliinikumi liikumisradade ja puhkealade projekti töörühmaga on seotud kümned inimesed erinevatest kliinikutest ja teenistustest. Projekti juhtis füsioterapeut ja töökeskkonna spetsialist Priit Põld, kes tegi ka harjutuste valiku. „Liikumisrajale valitud harjutused on mitmekülgsed, hõlmates lülisammast, käsi ja jalgu. Harjutustega saab arendada jõudu, tasakaalu ning ka painduvust, sealjuures peaksid leidma endale jõukohased harjutused kõik inimesed sõltumata vanusest ja füüsilisest vormist,“ rääkis Põld.
L. Puusepa 8 maja J-korpuse 0. korrusel asuvale liikumisrajale on oodatud kõik Kliinikumi töötajad, patsiendid ja lähedased olenemata vanusest ja füüsilisest vormist. „Liikumisrajal olevaid harjutusi on kasulik teha sõltumata sellest, millist koormust töö annab. Liikumispausidel on muuseas positiivne mõju ka meie vaimsele tervisele,“ rõhutas Kliinikumi juhatuse liige Pastarus.
Avatavale rajale on oodata ka täiendusi – liikumisaasta jooksul seatakse liikuma ärgitavaid figuure üles ka mujale.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi preemia pälvib dr Manfrid Danilovitš
Tartu Ülikooli Kliinikumi elutöö preemia pälvib dr Manfrid Danilovitš, kes on olnud tuberkuloosiravi eestvedajaks Eestis ning andnud ka üleriikliku panuse tuberkuloositõrje strateegia loomisel ja rakendamisel.
Kliinikumi preemia komisjoni esimehe, ravijuhi dr Andres Kotsari sõnul on dr Manfrid Danilovitšil olnud Eestis võtmeroll tuberkuloosivastases võitluses. „Dr Danilovitš on olnud seotud Eesti tuberkuloositõrje korraldusega aastast 1998 ning ta on oma kvalifikatsiooni, väljaõppe, kogemuste ja oskustega tuberkuloosi ravi ning ravikorralduse alal unikaalne. Tema panus on aidanud Eestil muutuda kõrge tuberkuloosi haigestumisega riigist madala tuberkuloosi haigestumisega riigiks,“ iseloomustas preemia laureaati dr Kotsar.
Kliinikumi kopsukliinikus hetkel arst-konsultandina töötav dr Manfrid Danilovitš lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna 1974. aastal. Tema karjäär kopsuarstina algas 1983. aastal, mil asus tööle tollase Tartu Linna Tuberkuloositõrje Dispanseri ftisioteraapia ehk tuberkuloosiravi osakonna juhatajana. Tartu Ülikooli Kliinikumi ja selle eelkäijate kopsutuberkuloosi osakonna juhatajana töötas dr Danilovitš kolmkümmend kaks aastat kuni pensioniikka jõudmiseni septembris 2015, mil ta andis administratiivsete kohustuste teatepulga üle noorematele kolleegidele. Nõudlikku, ent samas alati konstruktiivset ja abivalmis arsti hindavad nii patsiendid kui ka kolleegid. „Dr Danilovitš on läbi aastate olnud ka hinnatud koolitaja, jagades oma teadmisi ja kogemusi nii üliõpilastele kui kolleegidele nii Eestis kui ka väljaspool Eestit,“ tutvustas ravijuht.
Dr Manfrid Danilovitšil on olnud koostöös kolleegidega Tervise Arengu Instituudist võtmeroll Eesti tuberkuloositõrje strateegia väljatöötamisel ning rakendamisel, samuti kontrollitava ravisüsteemi juurutamisel, üle-eestilise tuberkuloosi ravijärelvalve konsiiliumi töö koordineerimisel ning Tervisekassa nõustamisel tuberkuloosiravimite hanke osas. Dr Manfrid Daniloviš oli 2017. aastal ilmunud „Kopsu- ja kopsuvälise tuberkuloosi käsitlus“ ravijuhendi koostamise töörühma juht, samuti koostas ta ka sisendi ravijuhendi kaasajastamiseks 2023. aastal. Tema kaasautorlusel on ilmunud 28 rahvusvahelist publikatsiooni.
Tema tegevuse haare on ulatunud ka Eestist välja. Aastatel 2002–2017 osales dr Danilovitš Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) STOP TB töögrupi töös ja perioodil 2014–2017 kuulus ka WHO nõukoja "Strategic and Technical Advisory Group for Tuberculosis" koosseisu.
2005. aastal pälvis dr Danilovitš presidendilt Eesti Punase Risti I klassi teenetemärgi.
Kliinikumi Leht
Dr Manfrid Danilovitš kommentaar: Kliinikumi preemia tuli mulle täiesti ootamatult, tänan väga sellise tunnustuse eest. Olen just 100-aastaseks saanud Kopsukliinikus töötanud 40 aastat ning näinud väga erinevaid arenguperioode. Tuberkuloosialased teadmised omandasin legendaarse arsti Erich Laisaare käe all. Olen sageli mõelnud, millised olid ravitingimused ja võimalused tuberkuloosi patsientide jaoks siis, kui ma tööd alustasin ning praegu. Alates 2000. aastast saime mitmete koostööpartnerite abil teha kardinaalseid muutusi kogu Eesti tuberkuloosi ravikorralduses. Nii pikka aega ühes osakonnas töötamine on osutunud võimalikuks ainult tänu headele kolleegidele ja sõbralikule töökeskkonnale. Mul on õnnestunud aastaid töötada ka WHO tuberkuloosi eksperdina. Sellest tööst saadud kogemused on olnud vastastikused. Oleme saanud jagada Eesti teadmisi ning õppinud teistelt riikidelt. Väga paljude kolleegide ning erinevate tervishoiuasutuste töö tulemusena on haigestumine tuberkuloosi oluliselt langenud.
Dr Rain Jõgi ja prof Margus Punab pälvivad Neinar Seli stipendiumid
Tartu Kultuurkapitali juurde on Neinar Seli poolt asutatud meditsiinivaldkonna alakapital, mille eesmärk on aidata kaasa Eesti meditsiini edendamisele ja Tartu Ülikooli Kliinikumi teadustöö taseme tõstmisele. Stipendiume antakse välja kahes kategoorias: viimase kalendriaasta ja viimase viie aasta jooksul enim teadusartikleid publitseerinud autorile. Komisjon tugineb otsuse langetamisel Kliinikumi meditsiiniinfo keskuse artiklite analüüsile, arvestades artikleid, kus autor on märkinud oma töökohaks Tartu Ülikooli Kliinikumi.
Stipendium viimasel viiel aastal enim teadusartikleid publitseerinud autorile antakse välja mitte sagedamini kui kord viie aasta jooksul ning selle suuruseks on 4000 eurot. Ajavahemiku 2018–2022 aastate arvestuses pälvib stipendiumi kopsukliiniku juht dr Rain Jõgi.
Dr Rain Jõgi: Hobisid on ilmas mitu. Nii saab hobiks olla ka teaduse tegemine. Hobid pakuvad rõõmu, vaheldust ja head seltskonda, toovad välja rutiinist, hoiavad vormis ja on tervisele kasulikud. Õigupoolest saabki Kliinikumis teha ainult hobiteadust, sest Kliinikum ei ole teadusasutus, mistõttu puudub ka teaduse baasrahastus. See, mida tehakse pelgalt lustist, ongi hobi. Sellega ei taha ma tehtut kuidagi pisendada. Erinevalt harrastus- ja profispordist, kus võisteldakse erinevates kategooriates, on institutsionaalse (viljeldakse teadusinstituutides) ja hobiteaduse kaalukategooria sama: arbiitriteks on rahvusvaheliste eelretsenseeritavate ajakirjade toimetuskolleegiumid.
Tulemuslik teadustöö eeldab tugevat uuringumeeskonda, toetavat struktuuri ja teadustöö suhtes positiivset õhkkonda. Preemia on tunnustus nii meie uuringukeskusele kui kogu kopsukliinikule. Tänan kõiki õdesid, sekretäre, arste ja tudengeid, kes aastate jooksul on uuringute läbiviimisel kaasa löönud. Eriti suur tänu meie uuringuõdedele Irale ja Katile, kes aastakümnete vältel on teinud enamiku vahetust tööst patsientide ja uuritavatega. Viimased viis aastat ei ole me teinud midagi teistmoodi, protsess on olnud pidev. Esimest korda saime sama tunnustuse osaliseks 15 aastat tagasi.
Nii nagu kõikide asjadega siin elus, nii peab ka teaduse tegemiseks olema õnne ja häid inimesi ümberringi. Mind on sellega õnnistatud ja olen selle eest väga tänulik.
Teise stipendiumi, mis antakse välja viimase kalendriaasta ehk 2022. aasta teaduspublikatsioonide eest, pälvis Kliinikumi meestekliiniku ülemarst-õppejõud professor Margus Punab. Viimase kalendriaasta teaduspublikatsioonide stipendiumi suurus on 2000 eurot.
Prof Margus Punab
Kliinilisest teadusest ja kliinilisest meditsiinist
Meestekliiniku kliiniline teadus põhineb standardiseeritud patsiendikäsitlusel, hea kvaliteediga andmekogudel, töökulutuuril ja koostööl nii Eesti siseselt kui ka rahvusvahelisel teadusväljal.
Liiga sageli kipub teadus meditsiinis olema asi iseeneses, vahend järgmise noore kolleegi aitamisel PhD paabulinnusulgedeni. Meestekliiniku teadus on aga üheselt suunatud kliinilise töö kvaliteedi parandamisele. Rahvusvaheline koostöö eriala tippgruppidega üle maailma on võimaldanud meil oma kliiniliste käsitlustega käia mitmeski osas palju aastaid ees meie kolleegidest nii siin kui sealpool riigipiiri. 1997. aastal alanud Euroopa meeste vananemise uuring (tänaseni 93 Pubmedi kirjet) aitas meil juba mõne aasta pärast täiesti teisel tasemel mõista meeste hüpogonadismi olemust. Tänu sellele olime ses kontekstis kolleegidest ees enam kui 10 aastat. Meeste puhul õnnestus vähemalt Eestis ära hoida naiste hormoonasendusravi kontekstis maailmas läbi käidud „lastehaigused“.
Balti-Põhjamaade koostöögrupp (tänaseks 25 Pubmed kirjet), milles osaleme alates 1995. aastast, on õpetanud meile rahvastikupõhiste kontrollgruppide ülisuurt väärtust. Läbi selle koostöö oleme loonud aluse põhimõtetele, kuidas hinnata meeste sugutrakti haiguseid, kuidas tagada androloogilises laboris kvaliteedi kontrolli ja hoida laboris rahvusvahelises mõistes kõrgtaset.
Koostöös prof Maris Laanega (tänaseni 25 Pubmedi kirjet) tehtud uuringutes oleme leidnud ja rahvusvaheliselt tuntuks teinud seni ainukese meeste viljatuse kontekstis farmakogeneetilise potentsiaaliga geneetilise polümorfismi. Miks pole see konkreetse raviviisini jõudnud, sõltub kahjuks ärimaailma põhimõttest. Kliiniline vajadus, seni seletamata mehepoolse viljatuse põhjused, sundis meid kiiresti edasi liikuma ülegenoomsetele geneetilistele uuringutele, kus tänaseks mitmed olulised publikatsioonid ilmunud, revolutsioonilisemad loodetavasti lähema aasta jooksul järgnemas.
Koos prof Reet Mändariga (tänaseni 27 Pubmedi kirjet) oleme toonud revolutsiooni mehe sugutrakti põletiku laboratoorsesse diagnostikasse. Nii eesnäärmepõletiku, kus oleme publitseerinud maailmas esimese põletikkureaktsiooni kvantifitseeriva metoodika artikli, kui viimastel aastatel ka kusitipõletiku diagnostikas. Suure väärtusega sugutrakti põletike probleemi mõistmisel on olnud ka meie paralleeluuringutel, mis kaasasid nii haigusega mehi, kui ka nende seksuaalpartnerid.
Võin julgelt väita, et meie andmekogude alusel on sajad teadusartiklid jäänud kirjutamata, sest patsiente, keda aidata, on olnud palju, inimesi aga vähe ja väga vähe on olnud vahendeid teaduse tegemiseks. Samas, igale noorele kolleegile on kliinilise töö kõrvale anda ka intellektuaalselt teisesuunaline väljakutse, mis ideaaljuhtudel viib jälle mõne lõigu androloogias või ka siduserialade mängumaal täiesti uuele tasemele.
Tänan kõiki meestekliiniku töötajaid ja teadupartnerid nii siin kui üle ilma teie erakordse panuse eest Eesti androloogia arendamisel!
Maarjamõisa meditsiinilinnaku III ehitusjärk avati pidulikult
19. mail avati Tartu Ülikooli Kliinikumi Maarjamõisa meditsiinilinnaku III ehitusjärk, mille raames rajati uued ravikorpused laste- ja kõrvakliinikule, samuti uus operatsiooniplokk. Ravitöö algab uutes ruumides suve teises pooles.
Kliinikumi juhatuse esimehe Priit Perensi sõnul oli kolmanda ehitusjärgu eesmärk sarnaselt eelmiste etappidega koondada aktiivravi ühte kompleksesse taristusse. „Senised tingimused nii laste- kui ka kõrvakliinikus olid väga kaugel sellest, mida soovime pakkuda oma patsientidele. Seetõttu on meil eriti hea meel, et vaatamata viimastele keerulistele aastatele oleme tänases hetkes, mil ehitus on lõpule jõudnud. Selleks, et olla ravi-, õppe- ja teadustöös eestvedajaks, on vajalik kaasajastada nii ravikeskkonda kui ka töötajate olmetingimusi ning võimalusi õppetöö ja teadustöö läbiviimiseks. Erialade koondumine meditsiinilinnakusse kiirendab patsientide raviteekonda, võimaldades võimalikult paljud uuringud ja protseduurid viia läbi ühes kohas. See on suur hüpe kaasaegse infrastruktuuriga ülikoolihaigla suunas,“ lausus juhatuse esimees.
Terviseminister Riina Sikkut rõõmustas, et Kliinikumi laste- ja kõrvakliinik saavad kolida uutesse, kaasaegsete töötingimustega ruumidesse. „Lõpule jõuab kogu Eesti tervishoiu jaoks väga oluline ehitusprojekt, millega paranevad tervikuna laste ravi võimalused Eestis. Saame nii väikestele kui suurtele patsientidele pakkuda kaasaegsemat ja meeldivamat ravikeskkonda ning tervishoiutöötajatele paremaid olme- ja töötingimusi. See on olnud vajalik investeering inimeste heaolusse ja tervisesse."
Maarjamõisa III ehitusjärgu käigus rajatud sirelililla tunnusvärviga M-korpus ehk lastehaigla on kuue maapealse korrusega, kuhu kolitakse senisest N. Lunini tänava majast. „Laste ravi koondub nüüd L. Puusepa 8 aktiivravikeskusse, kus on kättesaadavad kõik Kliinikumis kasutusel olevad kõrgtehnoloogilised tervishoiuteenused. Uues lastehaiglas on Eesti kaasaegseimad tingimused laste haiglaraviks, samuti päevaraviks ja ambulatoorsete vastuvõttude jaoks. Oluliselt paraneb ka koostöö teiste erialadega. See on väga oluline, kuna Kliinikumis ravitakse muuhulgas Eesti kõige keerulisemaid juhtumeid, mille puhul võib aeg olla kriitilise tähtsusega. Sel põhjusel on rajatud ka lasteintensiivravi ning vastsündinute osakonna palatid kolmandale korrusele, kus neil on otseühendus sünnitustubadega juhuks, kui vastsündinu vajab kiirelt üleviimist lastehaiglasse,“ tutvustas Kliinikumi taristu suurprojektide osakonna juht Toomas Kivastik. Ta lisas, et esimesena Eestis on laste 3. astme intensiivravipalatid ühekohalised, kus väikesed patsiendid koos oma vanemaga privaatselt viibida saavad. „Heas koostöös projekteerijaga püüdsime arvestada patsiendisõbralikkusega kõigis võimalikes nüanssides – nii näiteks saavad väikesed patsiendid end rõõmustada valides ise oma palatile aknavalgustust. Lapsesõbralikku sisearhitektuuri rikastab ka lastehaigla seintelt avanev „Tireli-tareli-tiit, seiklus algab siit“ võlumaailm koos põnevate ja salapäraste tegelastega, mille loojateks disainistuudio Unt/Tammik koos illustraator Marju Tammikuga,“ rääkis Kivastik.
Uus C-korpus on ehitatud endise hoone asemel, milleks vana hoonetiib esmalt lammutati. Meresinise tunnusvärviga uude neljakorruselisse haiglakorpusesse kolib kõrvakliinik senisest J. Kuperjanovi majast, uued ja avarad ruumid saavad endale ka näo- ja lõualuudekirurgia osakond ning naistekliiniku perekeskus. Samuti alustab tööd innovaatiline operatsiooniplokk, kus ravitakse nii päevakirurgia kui ka statsionaarset ravi vajavaid patsiente. Uued operatsioonitoad on varustatud lähimaade moodsaima tehnikaga,“ kirjeldas Toomas Kivastik.
M-korpuse brutopinna suurus on ligikaudu 20 000m2 ning C-korpusel 13 600m2. Hoonete ehitusprojekti koostasid Sweco Projekt AS ja AW2 Architects OY Eesti filiaal. Ehituse peatöövõtja oli AS Nordecon koos OÜ Embach Ehitusega.
„Kliinikumi uute korpuste ehitus läbi kolme aasta sattus täiesti erakordsesse ajastusse, mil oleme üheskoos pistnud rinda koroonapandeemia, ehitusmaterjalide tarnekriisi ja Ukraina sõja mõjudega. Ometi, just sedavõrd palju kui maailm on selle aja jooksul muutunud, samavõrra on paigas olnud selle projekti kese – luua väikestele patsientidele, nende peredele ja meedikutele suurepärane keskkond raviks ja tervenemiseks. Täname võimaluse eest sellesse panustada,“ sõnas Nordecon AS juhatuse esimees Gerd Müller.
Uute ravikorpuste kogumaksumus koos seadmete ja mööbliga on ligikaudu 70 miljonit eurot, mida kaasrahastati Euroopa Regionaalarengu Fondist projekti „SA Tartu Ülikooli Kliinikumi juurde- ja ümberehituse III ehitusetapp“ (struktuuritoetuse riikliku registri tunnusnumber 2014-2020.2.04.17-0071) raames.
Meditsiinilinnaku III ehitusjärgu avamisel osalesid president Alar Karis abikaasa Sirje Karisega, terviseminister Riina Sikkut, Tartu Ülikooli rektor prof Toomas Asser, Tartu linnapea Urmas Klaas ning projekteerija, ehitaja ja Euroopa Komisjoni Eesti esinduse esindajad, samuti Kliinikumi töötajad. Lisaks pidulikele kõnedele ja lindilõikamistele kõlas ansambli „5MIINUST“ räppari Põhja-Korea poolt Kliinikumile kirjutatud soovid loos „Esä taivan“, mis tuli esitusele koos Biomeedikumi segakoori ja Miina Härma mudilaskooriga. Külalised said osa ka Priit Strandbergi kirjutatud ja lavastatud uuele majale pühendatud lühinäidendist.
Uusi ravikorpusi tutvustavat videoklippi saab vaadata Kliinikumi Youtube kanalil.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi preemia parimale artiklile ajakirjas Eesti Arst
Tartu Ülikooli Kliinikum premeerib igal aastal parimat ajakirjas Eesti Arst ilmunud artiklit, mille eesmärk on toetada emakeelse meditsiiniteadusliku ajakirja jätkusuutlikust ning arendada eestikeelset teaduskeelt. Preemia määrab Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatus ajakirja Eesti Arst toimetuskolleegiumi ettepanekul. 2022. aasta parima artikli preemia pälvib artikkel „Implanteeritavate südameaparaatide kaug-kodujälgimine”, mille autoriks Nikita Umov ning juhendajaks Priit Kampus (Eesti Arst 2022;101:487–93). Tunnustus antakse laureaadile üle Kliinikumi arvamuslõunal.
Nikita Umov: Implanteeritavate südameaparaatide ajalugu ulatub möödunud sajandi keskpaika. Südameaparaadid on võimelised jälgima suurt hulka andmeid nii südametöö kui ka aparaadi enda seisukorra kohta. Viimaste kümnendite arengud info- ja kommunikatsioonitehnoloogias on teinud võimalikuks implanteeritavate südameaparaatidega patsientide reaalajas jälgimise (nn kaug-kodujälgimine), millest on kiiresti saanud uus ravistandard. Eestis paigaldati esimene kaug-kodujälgimise võimekusega südameaparaat 2009. aastal ning 2020. aasta lõpuks oli paigaldatud seadmeid juba 1300. Kaug-kodujälgimise võimekusega südamestimulaatorid algatavad andmete edastuse, kui esinevad kõrvalekalded südame- või seadmetöös. Peamise osa teavitustest moodustavad rütmihäired nagu kodade tahhükardia, kodade virvendus-laperdusarütmia ning ventrikulaarsed rütmihäired. Kõikide südameaparaatide peale saadetakse igapäevaselt ligi 100 teavitust, mille esmane analüüs ning patsientide nõustamine teostatakse rütmihäiretele spetsialiseerunud õdede poolt. Kaug-kodujälgimine võimaldab õigeaegsemat rütmihäirete avastamist ja ravi, seadme töös esinevate probleemide kiiret tuvastamist ning haiguse süvenemise või halva ravimsoostumuse varajast märkamist.
Autorid tänavad ajakirja Eesti Arst toimetuskolleegiumit ja Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatust antud tunnustuse eest!
Kliinikumi Leht
Dr Piret Vilborn: näen stomatoloogia kliinikut kompetentsikeskusena
1. maist 2023 alustas Tartu Ülikooli Kliinikumi stomatoloogia kliiniku juhina dr Piret Vilborn. Kliinikumi Leht küsis, millised on tema esimesed muljed kui ka kaugemad plaanid.
Palun tutvustage ennast lühidalt?
Lõpetasin Tartu Ülikooli hambaravi erialal 1998. aastal, pärast seda läbisin internatuuri Tallinna hambapolikliinikus. Aastatel 1999–2007 töötasin Kaarli hambapolikliinikus, kus lisaks ravitööle olin ja ravi- ja kvaliteedijuhi ametis. Ajendatult huvist protsesside parendamise vastu, läbisin 2007- 2008. aastal ka Helsingi Ülikooli tervishoiu juhtimise magistriõppe, mis täiendas minu teadmisi kvaliteedijuhtimise ja personali arendamise valdkonnas. Lõuna-Aafrika Vabariigis, kus elasin viimased kolmteist aastat, omandasin lisaks teadusmagistri kraadi näo- ja lõualuude radioloogias, mis on mulle kõige südamelähedasem hambaravi valdkond ja Eestis veel välja arendamata.
Teie töökogemus on olnud seotud pigem erasektoriga, miks otsustasite Tartu Ülikooli Kliinikumi kasuks?
Töötasin õppejõuna Lõuna-Aafrika Vabariigis Sefako Makgatho nimelises tervishoiuteaduste ülikoolis (Sefako Makgatho Health Science University) ning alustasin tihedamat koostööd ka Tartu ülikooliga 2022. aastal, lugedes hübriidkursust näo- ja lõualuude radioloogiast. Samal ajal oli Kliinikumis käimas kliinikujuhi konkurss, kuhu kandideerimiseks mulle ettepanek tehti. Pärast järelemõtlemist otsustasin pere toetusel proovida.
Minu senine avaliku sektori kogemus on olnud seotud õppejõuna ülikoolides, ent hambaravi osas siiski erasektoripõhine. Tartu Ülikooli Kliinikumi stomatoloogia kliinik kõnetas mind, sest Kliinikum on Eestis ju juhtiv tervishoiuteenuste osutaja. Siinse hambaravi tugevusi on mitmeid – lisaks sellele, et esindatud on kõik hambaravi valdkonnad, oleme ümbritsetud ka teistest erialadest. See võimaldab pakkuda patsiendile kompleksset teenust. Lisaks on meie töötajatel süvitsi minevad akadeemilised teadmised, kuna enamus hambaarstidest ja hambaravi eriarstidest on ka õppejõud. Nii saame omakorda rakendada uusimat teaduslikku infot meie patsientide ravis.
Kliinikumis ei ole ma tegelikult esimest korda – arstiteaduskonna üliõpilasena töötasin abiõena lastekirurgia ning näo- ja lõualuude kirurgia osakonnas. Seega on nüüd rõõm näha ka mitmeid aastatetaguseid tuttavaid kolleege.
Millised on teie esimesed tegevused kliinikujuhina?
Töölepingule alla kirjutades teadsin, et mu elu saab olema väga kiire ja kalendripõhine võrreldes varasema õppejõu tööga Lõuna- Aafrikas. Täpselt nii on esimesed nädalad Tartus ka läinud. Tööpõld on lai ning omandada tuleb äärmiselt palju uut infot nii kliiniku kui kogu Kliinikumi kohta. Samas on mul hea tunne – stomatoloogia kliiniku meeskond on hästi motiveeritud ja mul on rõõm siinse personaliga koos töötada. Minu jaoks on oluline lisaks finantsplaanidele ja protsessidele õppida tundma oma meeskonda. Soe tunne on kokku puutuda ka oma ülikooliaegsete õppejõudude – näiteks prof Joel Starkopfi ja dr Taavo Seedrega.
Näen, et stomatoloogia kliinikul on suurepärane võimalus teha koostööd teiste Tartu Ülikooli Kliinikumi erialadega patsiendi raviteekonnal. Suu- ja hambahaigused on osa patsiendi üldtervisest. Näiteks, kui patsient vajab ravi või protseduure oma muu põhihaiguste tõttu, ent selle õnnestumise eelduseks on põhjalikult saneeritud suuõõs, võiks patsient saada mugava kompleksteenuse Kliinikumist. Sellest võidab patsient – kui tema suutervis saab võimalikult ruttu korda, on ta ka valmis oma muuks raviks ning kogu raviprotsess kiireneb ja tulemuslikkus paraneb.
Mida näete esimeste väljakutsetena?
Hambaravi valdkonna pikad ravijärjekorrad on üldteada. Eriti paistab ses osas silma ortodontia eriala. Siinkohal ei eristu me muust maailmast – valitseb eriarstide puudus. Pean oluliseks töötada selles suunas, et võimaldada patsientidele rohkem vastuvõtuaegasid. Kättesaadavus on osaliselt küll seotud Tervisekassa ravi rahastamise lepinguga, ent tahame kindlasti parandada hambaravi eriarstide poolt pakutavate teenuste kättesaadavust ning kiirendada seeläbi patsientide raviprotsesse.
Mis te arvate, miks patsient võiks valida hambaravi Kliinikumis?
Meil on esindatud kõik hambaravi valdkonnad – laste hambaravi, täiskasvanute suu- ja hambahaigused, parodontoloogia, endodontia, ortodontia, suukirurgia, näo- ja lõualuudekirurgia, narkoosis tehtav hambaravi, töötab hambaproteesikeskus ning esmaabi. Samuti saab Kliinikumis puhkepäevadel ja riiklikel pühadel erakorralist stomatoloogilist abi. Inglise keeles on väljend one stop shop – Maarjamõisa meditsiinilinnakus on esindatud enamik eriarstlikke erialasid, saab teha kõiki vajalikke uuringuid, samuti teevad vastuvõtte perearstid.
Stomatoloogia kliiniku tingimused on väga kaasaegsed ning kolimise järgselt on ka töötajate rahulolu töökeskkonnaga kõrge. Kui tervishoiutöötajatele meeldib oma tööd teha ja ta on rahulolev, tunneb seda ka patsient.
Kliinikumi Leht
Tudengid nimetasid parimad õppejõud Kliinikumis
Igal kevadel valib meditsiiniteaduste valdkonna üliõpilaskogu (MVÜK) parimaid õppejõude nende seast, kes juhendavad tudengeid Kliinikumis. Sel aastal valisid arstitudengid parimaks arst-õppejõuks dr Maksim Zagura ning hambaarstid tudengid nimetasid parimaks dr Marika Morozenko.
Dr Maksim Zagura töötab radioloogiakliinikus vanemarst-õppejõuna ning tudengid iseloomustasid oma õppejõudu nii: „Maksim Zagura kaasab enda põhjalikult ettevalmistatud seminaridesse aktiivselt tudengeid, selgitas kõike, mis vaja. Seda ülipõhjalikult, aga mitte üleliigselt. Tema seminarid on alati interaktiivsed, põnevad ja parajalt mõnusa huumoriga. Ta on väga pühendunud õppetegevuse mitmekesisemaks muutmisele, annab kõige kohta innustavalt tagasisidet ja premeerib tublimaid. Tal on meeletud teadmised nii oma erialal kui teistes erialades ja ükski küsimus ei jää vastuseta. Ta on väga tudengisõbralik, aitab kõiki järgi ja arvestab iga tudengi võimetega.“
Dr Maksim Zagura kommentaar: Olen väga tänulik üliõpilastele selle suure ja minu jaoks olulise tunnustuse eest. Radioloogia õpperuumis on sageli hämar valgustus, et patoloogilised leiud röntgenülesvõtetel ja KT-uuringutel tuleksid seinaekraanil paremini nähtavale. Mäletan hästi oma esimest radioloogia praktikumi III kursusel, kus hämar valgus ja õppejõu rahulik hääl mõjusid uinutavalt, mistõttu jäin tukkuma ja ärkasin üles, kui õppejõud esitas mulle küsimuse. Praegu on radioloogia minu jaoks üks põnevamaid õppeaineid ja üritan viia oma praktikumid läbi nii, et need oleksid huvitavad ja vaheldusrikkad. Praktikumides motiveerib mind kõige rohkem see, kui näen, et üliõpilased mõtlevad kaasa, ei karda eksida ja esitavad huvitavaid küsimusi. Praktikumis on minu jaoks parimaks tunnustuseks sära üliõpilaste silmades, kui nad suudavad ära lahendada mõne keerulise radioloogilise haigusjuhu.
Dr Marika Morozenko töötab stomatoloogia kliinikus arst-õppejõuna. Üliõpilaste sõnul on dr Morozenko väga abivalmis, lahke ja sõbralik õppejõud, kes on alati heas tujus ja valmis üliõpilasi nii nõu kui ka jõuga aitama. „Tema praktikumides on võimalik palju õppida ja uusi teadmisi saada ning ka proovida esmakordselt teatud proteesimistöid, kuna õppejõud aitab leida üliõpilastele patsiente, kelle peal saaks proteetilisi töid (sh hammaste kroonimist) harjutada. Tema õpetamise ja suhtluse viis annab veelgi rohkem motivatsiooni õppida ning suurendab huvi eriala suhtes. Dr Morozenko on õppejõuna väga toetav ja julgustav ning tänu heale õhkkonnale praktikumides oli õppida väga mõnus ning esmakordselt uut tööd ette võtta ei olnud hirmus. Soovime omalt poolt palju õnne dr Marika Morozenkole ning palju edu edasises (õppe)töös!“ ütlesid hambaarsti eriala üliõpilased.
Dr Marika Morozenko kommentaar: Olen väga tänulik selle tunnustuse eest! Mis võib olla parim kingitus, kui tänu kas patsientide, tudengite, kolleegide, sõprade või pereliikmete poolt. Ma olen õnnelik, et mul on olnud võimalus edastada oma teadmised ja oskused tudengitele, anda nendele tuge ja julgust, samal ajal ka ise õppides. Soovin Teile, kallid tulevased hambaarstid, et tunneksite rõõmu sellest, mida teete. Tehke seda südamega!
Kliinikumi Leht
Parimad õdede praktikajuhendajad on Sabrina Käst ja Virve Roio
Kliinikumi õendustöötajad juhendavad igapäevaselt oma tulevasi kolleege. Selleks, et nende tööd väärtustada, viib Tartu Tervishoiu Kõrgkool igal kevadel enda õppurite seas läbi küsitluse, et selgitada välja parimad praktikajuhendajad Tartu Ülikooli Kliinikumis. Sel aastal olid kaks enim esile tõstetud praktikajuhendajat tudengite poolt Sabrina Käst ja Virve Roio.
Sabrina Käst töötab Kliinikumi ortopeediakliiniku erakorralise ortopeedia osakonnas ning tudengid on teda iseloomustanud:
- Tegi sisseelamisprotsessi osakonda mõnusaks ning kaasas ja juhendas protseduuridel igati hästi.
- Juhendas ja kaasa protseduuridele, oli osakonda sisseelamisprotsessil igati abivalmis ja tore.
- Väga tore ja asjalik, ei pahandanud minuga ja suunas alati õiges suunas, kui midagi jäi puudu. Alati aitas, kui abi palusin. Positiivne inimene.
Sabrina Käst: Selline uudis tuli minu jaoks väga ootamatult ja ma olen äärmiselt õnnelik ja tänulik, et minu juhendamine on praktikantidele korda läinud. Väga südantsoojendav tunnustus. Praktikantide juhendamine on olnud huvitav ning see tekitab hea tunde, kui saan neid julgustada õendustoiminguid tegema ja samas näha, kuidas tudengid praktika edenedes muutuvad osavamaks, julgemaks, osavõtlikumaks. Proovin anda oma parima, et neil oleks hea meie osakonnas õppida ja et hiljem saaksid neist meile head kolleegid.
Virve Roio töötab Kliinikumi kopsukliiniku pulmonoloogia osakonnas ning tudengite tagasiside oli:
- Väga professionaalne õde ja juhendaja, kes pidas kinni kõikidest õenduses olulistest väärtustest ja õpetas olema täpne, järgima reegleid, olema professionaalne ja nägema inimest.
- Pühendunud, teeb oma tööd südamega. Juhendajana väga abivalmis ja sõbralik inimene, kes usaldas mind kui praktikanti esimesest päevast peale ja oli alati nõus abistama, kui seda vajasin.
Virve Roio: Tunnustusest teavitus tekitas minus rõõmsat üllatust ja heameelt, sest praktikandi lause minu iseloomustamisel „Väga professionaalne õde ja juhendaja, kes pidas kinni kõikidest õenduses olulistest väärtustest ja õpetas olema täpne, järgima reegleid, olema professionaalne ja nägema inimest“ kirjeldab tõesti seda, mida ma ise pean õe töös oluliseks ja mida ma praktika jooksul püüan juhendajana üliõpilastele edasi anda.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi õenduspreemia pälvis Kaija Piller ja ämmaemanduspreemia Kärt Hüdsi
Kliinikumi õenduspreemia ja ämmaemanduspreemia anti välja õdede konverentsil „Teistmoodi tulevik – kuidas leida tasakaal?”. Nii nagu konverentsi fookus oli tulevikul, olid ka tunnustused suunatud tulevikutegijatele.
Kaija Piller töötab Kliinikumi lastekliiniku neonatoloogia osakonnas ning ta on lasteõde, kellele lapsevanemad oma lapse eest hoolitsemise rahuliku südamega usaldavad. Kaijat iseloomustatakse kui tarka, rahulikku ja empaatilist lasteõde, kes aktiivselt hoolitseb oma teadmiste ja oskuste täiendamise eest.
Kui 2020. aastal algas neonatoloogia osakonnas projekt „Lähedane koostöö lapsevanematega“, oli Kaija üks selle projekti mentoritest, kes vastutas osakonna õendus ja hoolduspersonali väljakoolitamise eest, et osakonna töökultuur muutuks perekeskseks ja toetaks lapsevanema ja lapse kiindumussuhet.
Lisaks sellele koostas Kaija omaalgatuslikult raamatu „Minu lugu“, kuhu on esmakordselt võimalik märkida enneaegsete vanemate esimesed emotsioonid, info haiglas veedetud aja ning lapse terviseandmete kohta. Tänu Lastefondi toetusele kingitakse raamat kõikidele Kliinikumis enneaegsana sündinud laste vanematele. Ta on panustanud varasematel aastatel infektsioonikontrollitöörühma töösse, sellel aastal liitus Kaija kliinikumiülese töörühmaga ja panustab arendustöösse.
Kärt Hüdsi töötab Kliinikumi naistekliinikus ämmaemandana, kus tema töökogemus algas 2019. aastast. Varem on ta töötanud lasteintensiivravi osakonnas, mis on ämmaemanda tööks tugev alus.
Naistekliinikus tööd alustades on Kärt ise öelnud, et soovib ämmaemandana kogeda kõiki ämmaemanda tööga seotud tahke, alates perepleneerimisest ja lõpetades sünnitusjärgse koduvisiidiga. Täna nii see ongi. Kärt tegutseb aktiivselt arendustegevustega (koduvisiitide korraldamine, naiste- ja lastekliiniku töökorraldus), osaleb aktiivselt perekeskse mudeli väljatöötamisel, oma töös tagab järjepideva hoolduse pakkumise peredele. Lisaks teeb Kärt vastuvõtte emakakaelavähi sõeluuringu analüüside võtmiseks.
Kärti on oma tegevustes professionaalne, avatud, läheb oma töösse süvitsi ja on põhjalik. Kolleegina on ta alati toetav, abivalmis ja lugupidav. Erinevates keerulistes olukordades oskab märgata ja on abiks ilma seda palumata. Vajadusel teeb tihedat koostööd erinevates instituutidega, sotsiaalse abi tagamiseks ja vaimse tervise toetuse abivajajatele peredele. Märkimist väärib ka Kärdi roll üliõpilaste juhendamisel ja seda erinevates osakondades ja sünnitujärgsetel koduvisiitidel.
Kliinikumi Leht
Eestist sai kaheks päevaks Skandinaaviamaade transplantatsioonikeskus
18. mail kogunesid Eesti Transplantatsioonikonverentsile Eesti, Soome, Rootsi, Norra ja Inglismaa tervishoiutöötajad, kes puutuvad töös kokku rakkude, kudede ja elundite annetamise ning siirdamisega.
Tartu Ülikooli Kliinikumi transplantatsioonikeskuse direktori Virge Palli sõnul oli rahvusvahelise transplantatsiooniteemalise sündmuse eesmärk nii teadmiste värskendamine kui ka koostöövõrgustiku tugevdamine. „Konverentsil oli hea võimalus lisaks Eesti ekspertidele kuulata Põhjamaade ja Suurbritannia tunnustatuid kolleege ning olla kursis valdkonna kõige uuemate arenguperspektiividega. Näiteks, millised on seni Eestis veel mittekasutatud ravivõimalused, mis koostöös Põhjamaadega oleksid ka meil juurutatavad ja patsientidele kättesaadavaks muudetavad,“ tutvustas dr Pall. Ta rõhutas, et väga oluline on toetada Eesti haiglates ajusurma diagnoosimise ja võimalike organdoonorite väljaselgitamisega ning raviga tegelevate arstide ja õdede teadmisi. „Samuti tuleb hoida töötajate motivatsiooni ning tugevdada meeskonnatunnet, kuna kaasaegses erialadeüleses siirdamisvõrgustikus on igal üksikisikul tähtis roll,“ lausus dr Pall.
Elundisiirdamine võimaldab aidata abivajajaid olukorras, kus doonori enda elu ei ole võimalik enam päästa. 2022. aastal siirati Tartu Ülikooli Kliinikumis elundeid 46 korral. Olulise osa Kliinikumis tehtud siirdamistest tagab koostöö Scandiatransplantiga, mis on Islandi, Norra, Rootsi, Soome, Taani ja Eesti elundisiirdamiskeskuseid liitev organisatsioon. „Abivajajatele saab siirata südant, kopsu, neeru, maksa, pankreast, soolt ning ka rakkusid ja kudesid. Kõiki nimetatuid organeid peale südame siiratakse juba aastaid Tartu Ülikooli Kliinikumis. Sealjuures toimub enim neerusiirdamisi, millega alustati juba 1968. aastal,“ rääkis Kliinikumi juhatuse liige ning teadus- ja arendustegevuse juht prof Joel Starkopf. Ühtlasi tõi ta välja koostöö ning uute teadmiste vajalikkuse: „Edukas siirdamine eeldab paljude erialade hästi toimivat koostööd ja aktiivset teadus-arendustegevust. Näiteks on lisaks kirurgiale äärmiselt oluline kõrgtasemel patoloogiateenistus ja laborimeditsiin, mida Kliinikumis on aastate jooksul arendatud tihedas koostöös Põhjamaade partneritega.“
Eesti Transplantatsioonikonverents 2023 toimus Tartu Ülikooli Kliinikumi, Sotsiaalministeeriumi, Tervisekassa ja Eesti Kudede ja Organite Transplantatsiooni Ühingu koostöös Tallinnas, kus osales enam kui 120 tervishoiutöötajat. Päev hiljem kogunesid Eestisse oma korralisi aastakoosolekuid pidama rahvusvahelise elundivahetusorganisatsiooni Scandiatransplant juhatuse ja nõukogu liikmed.
Kliinikumi Leht
HIV ja hepatiitide testimise nädal keskendus haiguse varajasele avastamisele
15.–22. mai toimus üle-euroopaline HIV ning B- ja C-hepatiidi testimise nädal, mille eesmärk oli tõsta nii patsientide kui tervishoiutöötajate teadlikkust ja laiendada testimisvõimalusi nimetatud viiruste osas.
Tartu Ülikooli Kliinikumi sisekliiniku infektsioonhaiguste arst-õppejõu Kerstin Aimla sõnul saab B-hepatiiti ennetada vaktsineerimisega, kuid C-hepatiidi jaoks vaktsiini ei ole. „Küll aga on selle viiruse jaoks olemas efektiivne ravi, mistõttu on nakatunute üles leidmine eriti oluline,“ sõnas dr Aimla. Ta tõi välja, et viimase rahvusvahelise Polaris Observatory aastate 2015–2020 raporti alusel on Eestis C-hepatiidi esinemissagedus 1,2% elanikkonnast. „Seega võib Eestis arvestuslikult olla kuni 16 000 kroonilist C-hepatiiti põdevat inimest, kes pole oma haigusest teadlikud. Haiguse varajane avastamine on aga oluline, sest viirushepatiidid võivad oluliselt kahjustada maksa, viies selle kärbumiseni või halvemal juhul põhjustada maksavähki. Lisaks võib C-hepatiidiviirus põhjustada ka mitmeid teisi haigusi nagu krooniline neeruhaigus, nahahaigused, vereloomekasvaja, autoimmuunhaigused ja vaimse tervise probleemid,“ põhjendas viiruse varajase avastamise olulisust dr Aimla. Haiguse varajane avastamine ja ravi määramine omavad suurt rolli edasiste kaugtüsistuste vältimisel.
Üheks põhjuseks, miks haigus võib jääda diagnoosimata, võib olla sümptomite puudumine. „Sagedasemad haigused, mille puhul tuleks mõelda ka C-hepatiidile on nahahaigused, neeruhaigused, II tüüpi diabeet, krüoglobulineemiline vaskuliit, lümfoproliferatiivsed haigused, kardiovaskulaarhaigused,“ loetles dr Aimla.
Teine viirus, millele testimise nädal keskendub, on HIV. Kliinikumi infektsioonhaiguste arst-õppejõud dr Pilleriin Soodla sõnul diagnoositi 2022. aastal Eestis 250 uut HIV haigusjuhtu, sealjuures pooltel juhtudel oli tegemist Ukraina sõjapõgenikega. „Teame, et heast üldisest testimise tasemest hoolimata elab Eestis hinnanguliselt ligi tuhat inimest, kellel ei ole HIV-nakkus veel diagnoositud. Hilise diagnoosimise tõttu hilineb ravile pöördumine, halveneb elukvaliteet ja suurenevad ravikulud. Peale selle levitavad inimesed, kes oma nakkusest ei tea, viirust palju suurema tõenäosusega kui teadlikud nakatunud,“ rääkis dr Soodla. Ta tõi välja ka kaebused, mis võivad viidata HIV-le: palavik koos kurguvalu ja lööbega, pikema aja jooksul öised higistamised, vahelduv kõhulahtisus. HIVile viitavad haigused ja seisundid on korduv kopsupõletik ühe aasta jooksul, tuberkuloos, äge või krooniline B-hepatiit ja C-hepatiit, herpes zoster (vöötohatis) alla 65-aastastel inimestel, herpese levinud põletikud, seksuaalsel teel levivad haigused, seenpõletikud, generaliseeritud tüükad ja nakkuslikud molluskid, ebaselge põhjusega muutused verepildis (leukopeenia, trombotsütopeenia), erinevad vähiseisundid ja vähieelsed seisundid ning erinevad nahapõletikud.
„Eesti HIV-testimise ravijuhendi järgi on testimine soovitatud riskirühmadesse kuuluvatele inimestele, kuid kindlasti ka kõigile, kellel esinevad ägeda HIV-infektsiooni sümptomid või HIV-ga seotud haigused. Kindlasti peaksid olema testitud kõik Harjumaal, sh Tallinnas, ja Ida-Virumaal arsti poole pöörduvad 16–49 vanuses inimesed ning seda sõltumata pöördumise põhjusest,“ rõhutas dr Soodla. Ta lisas, et nii HIV kui B- ja C-hepatiidi positiivse testi korral tuleb patsient suunata täpsustavateks uuringuteks infektsioonhaiguste arsti või hepatiitide korral ka gastroenteroloogi vastuvõtule.
15.–22. mail toimuva Euroopa HIV ja hepatiidi testimise nädalaga ühinesid kaheksa Eesti haiglat, samuti perearstid.
Kliinikumis on patsientidel võimalik ilma saatekirjata pöörduda HIV nõustamis- ja testimiskabinetti aadressil Riia 167 (B-korpus, I korrus, ruum B142), telefon: 742 7611. Kabineti vastuvõtt on avatud igal tööpäeval: E: 10.00–13.00, T 14.00–17.00, K 08.00–11.00, N 15.00–18.00, R 10.00–13.00.
Kliinikumi Leht
“Teistmoodi tulevik - kuidas leida tasakaal?”
12. mail, rahvusvahelisel õdede päeval, toimus õdede ja ämmaemandate konverents “Teistmoodi tulevik - kuidas leida tasakaal?”, kus räägiti väljakutsetest õendustöös ning kuulati ja arutleti, millised võiksid olla erinevad tulevikulahendused tervishoius, kaasates nii tehnoloogiat kui tehisintellekti.
Konverentsil anti välja ka Kliinikumi õenduse ja ämmaemandate aastapreemiad ning tunnustati parimaid praktikajuhendajaid.
Lisaks üllatati kolleege eripreemiatega.
Väsimatu innovaator – psühhiaatriakliiniku ülemõde Reet Tohvre
Töörõõmu looja – EMO vanemõde Mari Teugjas-Koit
E-intensiivravi saadik – 2. intensiivravi osakonna intensiivraviõde Karin Vichmann
Talent oma erialal – kopsukliiniku õde-spetsialist Riina Kubja
Palju õnne!
Kliinikumi Leht
2022. aastal raviti Kliinikumis patsiente ligi 765 000 korral
2022. aastal pöördusid patsiendid Tartu Ülikooli Kliinikumi ambulatoorsetele, päevaravi, statsionaarsetele ning hambaravi tervishoiuteenustele ligi 765 000 korral.
„Kui 2022. aasta alguses mõtlesime peamiselt sellele, kuidas üle elada kolmas pandeemia-aasta, siis tegelikult esitas möödunud aasta meile keset Euroopat toimuva sõja tõttu jätkusuutlikkust ja toimepidevust silmas pidades isegi suuremaid väljakutseid. Sellest hoolimata täitis Kliinikum ravi rahastamise lepingu lubatud mahus ning ka 2022. aastaks seatud eesmärgid,“ sõnas Kliinikumi juhatuse esimees Priit Perens. 2022. aastal liiguti edasi ka arengukavas seatud eesmärkide poole, mida peegeldavad ka Kliinikumi võtmenäitajad.
„Kliinikum on ülikoolihaigla, kus ainsana Eestis esindatud kõik arstlikud erialad ning ravitegevuse vormid. 2022. aastal pöördus Kliinikumi ambulatoorsetele vastuvõttudele ligi 650 000 inimest. Võrreldes pandeemia-eelse, 2019. aastaga, on tähelepanuväärne, et Kliinikumis tehti ambulatoorseid vastuvõtte 4% enam. Vastuvõttude struktuur on muutumas. Eriarsti vastuvõttude kõrval jätkub e-konsultatsioonide, aga ka õdede ning ämmaemandate iseseisvate vastuvõttude mahu kasvamine. Sellest tulenevalt lühenesid ooteajad näiteks uroloogia, androloogia, pulmonoloogia, kõrva-nina-kurguhaiguste, sisehaiguste, reumatoloogia, nefroloogia, meditsiinigeneetika ja ka valuravi vastuvõtuvõttudele,“ selgitas Kliinikumi ravijuht dr Andres Kotsar. Võrreldes 2019. aastaga teevad Kliinikumi õed ja ämmaemandad vastuvõtte 22% rohkem. E-konsultatsioonide arv on viie aastaga neljakordistunud, jõudes 18 002-ni. „Tänu e-konsultatsioonidele on perearstide ja Kliinikumi eriarstide koostöö paranenud ja muutunud sisulisemaks. Niisamuti on see mugav patsiendile – paljudel juhtudel ei pea patsient kohe kohapeale arsti vastuvõtule tulema, kuna 44% e-konsultatsiooni saatekirjad said e-vastuse koos ravisoovitustega ning ravi ülevõtmine ei olnud vajalik,“ kirjeldas dr Kotsar. Kliinikumi eriarstide e-konsultatsioonid on kättesaadavad kõikidele Eesti arstidele, lisaks on ülikoolihaigla ambulatoorsed vastuvõtud avatud ka teistes Eesti linnades – eesmärgiga tagada patsientidele kodulähedane ambulatoorse eriarstiabi kättesaadavus.
Erakorraliste terviseprobleemidega pöördumisi oli 78 050, neist 45 225 ehk keskmiselt 124 patsienti ööpäevas pöördus erakorralise meditsiini osakonda. Lisaks EMO-le võeti erialaspetsiifiliste erakorraliste terviseprobleemidega patsiente vastu ööpäevaringselt neljas valvekabinetis – silmakliiniku, kõrvakliiniku, lastekliiniku ja psühhiaatriakliiniku valvekabinetis kokku 28 725 korral ning 4100 korral osutati erakorralist günekoloogilist arstiabi naistekliiniku valvekabinetis. Et ülikoolihaiglas on esindatud suurim erialade valik, osutab Kliinikum ka hambaraviteenuseid – nii täiskasvanutele kui ka lastele suu- ja hambahaiguste ravi, suukirurgia, ortodontia ja hambaproteesi valdkonnas, millele lisaks on ööpäevaringselt tagatud ka suure nõudlusega vältimatu hambaraviteenus. 2022. aastal pöörduti Kliinikumis hambaarstile ligi 60 000 korda.
„Mul on hea meel öelda, et 2022. aastal taastus Kliinikumi statsionaarse ravis tavapärane ravitöö rütm, ent samal ajal olime pidevalt valmis ka COVID-19 patsientide hospitaliseerimiseks,“ rääkis dr Kotsar. 2022. aastal raviti Kliinikumis haiglaravil 39 752 patsienti, COVID-19 tõttu vajas haiglaravi 1452 patsienti. „Lisaks statsionaarse töö taastumisele jõudis 2022. aastal ka päevaravi maht samale tasemele pandeemia-eelse ajaga. Päevaravi teenuste maht on kasvutrendis ning on ka patsiendile mugav – tema seisundit jälgitakse haiglas pärast raviprotseduure, ent ööseks haiglasse jäämine ei ole vajalik. Päevaravis raviti Kliinikumis 17 353 patsienti,“ sõnas ravijuht.
Et elundisiirdamised Eestis viiakse läbi Tartu Ülikooli Kliinikumis, tehti 2022. aastal kokku 46 elundisiirdamist, sealhulgas 30 neerusiirdamist, 9 maksasiirdamist, 3 kopsusiirdamist ning 4 neeru-kõhunäärme siirdamist. Olulise osa Kliinikumis tehtud siirdamistest tagab koostöö Scandiatransplantiga, mille täieõiguslik liige Kliinikum on aastast 2021.
„Kliinikumi üheks olulisimaks eesmärgiks on patsiendisõbralikkus ning patsientide kõrge rahulolu. 2022. aastal viisime koostöös Rakendusliku Antropoloogia Keskusega läbi patsiendi raviteekonna kvalitatiivse uuringu, mis võimaldas mõista patsientide kogemusi ja ootusi tervikuna,“ kirjeldas Kliinikumi õenduse ja patsiendikogemuse juht Ilona Pastarus. Ta tõi välja, et lisaks kogemusuuringule toimus ka haiglates traditsiooniline rahulolu-uuring ambulatoorsete patsientide seas, milles osales 9170 Kliinikumi patsienti või lähedast. Seni suurima vastajate arvuga uuringu tulemustest selgus, et patsiendid hindavad Kliinikumi ambulatoorset arstiabi kõrgelt ning arstide, õdede ning ämmaemandate vastuvõtud vastavad patsientide ootustele. „Selleks, et patsientide tagasiside ei põhineks vaid määratletud ajahetkedel, viisime 2022. aasta sügisel sisse ka vahetu tagasiside küsimise soovitusindeksi meetodil. See tähendab, et patsientide poole pöördutakse pärast tema ambulatoorset vastuvõttu sama päeva õhtul ning palutakse jagada oma kogemust külastuse kohta ja anda hinnang tervishoiuteenuse pakkujale. Seni saadud tagasiside põhjal on vastajate soovitusindeks Kliinikumi tervishoiuteenustele 86%,“ tutvustas Pastarus.
Kliinikumi teadus- ja arendustegevuse juht prof Joel Starkopf rõhutas, et ülikoolihaiglas on ravitöö kõrval väga olulisel kohal teadus- ja õppetegevus. „2022. aastal avaldati Kliinikumis 282 kõrgetasemeliste teaduspublikatsiooni, mis on 22 võrra enam kui 2021. aastal. Viis Kliinikumi töötajat – Alastair Forbes, Jaan Eha, Margus Punab, Maire Lubi ja Riina Salupere – kuuluvad oma valdkonna 1% enim viidatud teadlase hulka maailmas,“ sõnas prof Starkopf. Kliinikumi teadus- ja arendustöö toimub tihedas koostöös Tartu Ülikooliga. 2023. aasta alguse seisuga oli Kliinikumis käimas 332 teadusuuringut. Olulise uue rahastusmeetmena on lisandunud Kliinikumi arendusfondi toetused, kust 2022. aastal rahastati nii teadus- ja arendusprojekte kui koolitustegevusi ligi miljoni euro ulatuses. „Oleme uhked, et meie üheksa kolleegi kaitsesid ka oma doktoritöö, sest kõrge kliinilise, õppe- ja teadustöö kompetentsiga järelkasvu tagamine on ülikoolihaigla arengu võtmeküsimus. Nii nagu Kliinikumi missioonis on öeldud – „Teadus patsiendi teenistuses“ – on meie prioriteediks ravitöö kõrval ka uute ravimeetodite väljatöötamine ja juurutamine,“ ütles prof Starkopf.
2022. aastal töötas Kliinikumis 4762 töötajat, 82% ametikohtadest olid otseselt seotud tervishoiuteenuse osutamisega. „Kliinikumi suurim väärtus on pühendunud töötajad, mistõttu oleme pidanud oluliseks toetada töötajate kogukonnatunnet, parandada motiveeritust ja heaolu ning arendada juhtimiskultuuri. Niisamuti koolitusi muutunud julgeolekuolukorras, viies läbi mitmed erinevad õppused masskannatanutega suurõnnetuste korral. Viimaste aastate kriisidega, mille käigus on järsult suurenenud oht inimeste elule ja tervisele, on kasvanud Kliinikumi tähtsus ühiskondliku turvatunde tagamisel. Olen tänulik kõikidele Kliinikumi töötajatele, kes oma tööga on loonud turvatunnet nii patsientidele, kolleegidele kui ka iseendale,“ tänas juhatuse esimees Priit Perens.
Tartu Ülikooli Kliinikumi 2022. aasta tegevusaruandega saab tutvuda koduehel.
Kliinikumi Leht
Valminud on antibakteriaalse ravi veebirakendus
Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistuse, apteegi ning anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku koostöös on Kliinikumi arendusfondi rahastatud projekti raames valminud antibakteriaalse ravi veebirakendus, mis koondab kokku kõik Kliinikumi antibakteriaalset ravi käsitlevad juhendid.
Veebirakenduses käsitletakse sagedasemaid haiglas esinevaid täiskasvanute ja laste infektsioonhaigusi. Nende haiguste adekvaatne ja õigeaegne antibiootikumravi parandab ravi efektiivsust ja ohutust, lühenevad ravi kestus ja vähenevad ravikulud. Hetkel on rakendusse lisatud kõik Kliinikumi antibakteriaalse ravi juhendis olevad ravimid. Rakendusse tehakse veel täiendusi laste antibakteriaalse ravi soovitustes ja lisandumas on tabel, kus omavahel on seotud sagedasemad haigustekitajad ja nende raviks sobivad antibiootikumid.
Projekti üks eestvedajaid kliiniline proviisor Jana Lass selgitas: „Antibiootikumide õige annustamine on oluline nii antibiootikumresistentuse vältimiseks kui ka parima raviefekti saavutamiseks. Tulemuseks on kiire ja mugav võimalus just antud haigele sobiva ravimiannuse leidmiseks keerulistes ja kiiresti muutuvates olukordades. Kuna on leitud, et nutiseadmetes kasutatav tarkvara muudab ravijuhendite sisu paremini kättesaadavaks ning kasutamise mugavaks, siis loodetavasti paraneb Kliinikumis antibakteriaalse ravi juhendite järgimine. Ühest kohast leitav info antibiootikumide manustamiseks ettevalmistamise kohta lihtsustab kindlasti ka õdede tööd.“
Antibakteriaalse ravi veebirakendus on mõeldud kasutamiseks nii Kliinikumi töötajatele kui ka tervishoiutöötajatele väljaspool Kliinikumi. „Rakenduses on välja toodud vaid olulisemad antibiootikumide koos- ja kõrvaltoimed. Täpsemalt soovitame koostoimete esinemise ja sellest lähtuvate soovituste kohta vaadata koostoimete andmebaasist. Annuste kohandamise info on antud neerupuudulikkuse ja maksapuudulikkuse korral,“ sõnas Jana Lass.
Antibakteriaalse ravi veebirakendus asub lingil: www.kliinikum.ee/abr/app/avaleht. Kuna veebirakendus täieneb pidevalt, on ettepanekud ja täiendused oodatud e-posti aadressil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..
Kliinikumi Leht
Prof Joel Starkopf, teadus- ja arendustegevuse juht: Antibakteriaalse ravi veebirakendus valmis Kliinikumi arendusfondi toel. Lihtne ja käepärane veebirakendus ravimite tõenduspõhiseks kasutamiseks on äärmiselt oluline nii ravimiohutuse kui ka ravi efektiivsuse aspektist. On üldteada, et haigustekitajate spektril ja ravimtundlikkusel on märkimisväärsed geograafilised variatsioonid. Seetõttu on kohalikule Eesti epidemioloogiale kohandatud ravisoovitustel unikaalne väärtus. Tundes ülikoolihaigla vastutust, jagab Kliinikum hea meelega koostatud ravisoovitusi üliõpilaste, residentide ja kõigi Eesti arstidega.
Infektsioonikontrolli teenistuse 20 tegevusaasta eesmärk on olnud ravikvaliteet
Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistus tähistab 20 tegutsemisaastat, mille jooksul on koostöös teiste struktuuriüksustega parandatud nii ravikvaliteeti kui ka mõjutatud töötajate ja patsientide hoiakuid. Kliinikumi Lehe küsimustele vastasid dr Matti Maimets, dr Vivika Adamson, dr Piret Mitt, dr Kaidi Telling ja Tiina Teder.
Dr Matti Maimets, olete olnud teenistuse direktor 20 aastat – mis on selle ajaga muutunud?
2001. aastal seati mulle ülesandeks struktuuriüksuse loomine. Põhjuseid oli mitmeid – Eestis selliseid üksusi veel polnud, samas olin Rootsi kogemusest teadlik, et 21. sajandi märksõna on ravikvaliteet, täpsemalt selle mõõtmine. Teiseks, nakkushaiguste erialast oli saanud küll infektsioonhaiguste eriala, ent selle eriala sisu vajas uuesti väärtustamist, sest infektsioonhaiguste eriala maine polnud just ülemäära kiita. Tõsi, infektsioonhaiguste selts juba tegutses, mille tulemusel oli eriala arengukavas kirjas laste ja täiskasvanute infektsioonhaigused, reisimeditsiin ning hospitaalinfektsioon. Kliinikumis kuulus infektsioonikontrolli temaatika toona ülemõe vastutusvaldkonda.
Minu kõrval olid ka kaks arst-residenti – Piret Mitt ja Vivika Adamson, kes uue infektsioonikontrolli korralduse väljatöötamisel kaasa lõid, samuti õde Anne Taresaar.
Millest süsteemi loomine algas?
Matti Maimets: Nagu öeldud, siis 21. sajand tõi ravikvaliteedi temaatika. Ravikvaliteeti mõisteti erinevalt ning mõõdikuid selleks ei olnud. Võttes eeskujuks CDC National Healthcare Safety Network (USA) ja erinevad Euroopa hospitaalinfektsioonide järelevalvevõrgustikud, lõime Kliinikumi infektsioonikontrolli komitee ning infektsioonikontrolli tegevuse raamid.
Piret Mitt: 2003. aastal viisime läbi koostöös Rootsi, Horvaatia, Läti ja Leedu ülikoolihaiglatega antibiootikumide kasutamise ja hospitaalinfektsioonide hetkleviuuringu. See oli selletaoline esimene uuring Eestis ning üleeuroopaline hetkleviuuring toimus alles 2011. aastal.
Vivika Adamson: Kliinikum liitus kohe ka erinevate rahvusvaheliste projektidega ning paljud Eesti andmed, millele sel ajal Euroopas viidati, koguti just Kliinikumist. Samuti oli vaja teha palju selgitus- ja koolitustööd haiglas, ühtlasi luua juhendite süsteem. Üheks esimeseks tegevuseks Kliinikumis võib pidada visiite intensiivraviosakondadesse, fookuses hospitaalinfektsioonide järelevalve ja ennetamine.
Piret Mitt: Üheks esimeseks tegevuseks Kliinikumis võib pidada visiite intensiivraviosakondadesse, fookuses hospitaalinfektsiooni vältimise juurutamine. Täna näiteks on iseenesest mõistetav, et kõik Kliinikumi tööle tulevad tervishoiutöötajad läbivad ka infektsioonikontrollikoolituse.
Kas mäletate esimese töövõite?
Matti Maimets: magusaimad töövõidud on seotud inimestega ehk kui haiglapersonal mõistis, miks meie üksus vajalik on ning mille eest seisab. Julgen öelda, et see on tänaseni suurim saavutus, olgugi, et alguses võis meie tegevus tunduda võõras ning harjumine võttis aega. Kvaliteetne kätehügieen, nõuetele vastav sterilisatsioon, antibiootikumravi, puhangute vältimine, töötajate kõrge vaktsineerituse tase – need on vaid mõned näited. Oluline on olnud ka Kliinikumi juhatuse toetus ja ka õendustöötajate liitumine teenistusega.
Kui erinevad on tänased infektsioonikontrolli juhised algusaastate omast?
Matti Maimets: mina olen pärit veel ajast, kui süstlaid keedeti. Kui Eesti taasiseseisvus, ei olnud meil suurt midagi ning sageli ei olnudkasutatavad ka siia jõudnud abisaadetised. Täna, mil tooted on oluliselt ohutumad ning ka pidevalt kättesaadavad, on seda aega keeruline ettegi kujutada.
Vivika Adamson: teenistuse algusaastatel toimus kätepesu seebiga. Ent selleks, et kätepesu oleks vastanud nõuetele, poleks õde arvutuslikult peaaegu et muud jõudnudki teha. Nii võtsime kasutusele käte antiseptika alkoholil baseeruvate toodetega, mis muutis kätehügieeni kvaliteetsemaks ning samuti tõi suure ajalise kokkuhoiu.
Piret Mitt: täpselt 20 aastat tagasi ehk siis 2003, kulus väga suur osa tööajast just juhendite loomisele ja uute harjumuste kinnistamisele.
Kuidas lülitusid õed teenistuse töösse?
Tiina Teder: Õed on olnud tegutsemas väga pikalt, isegi enne teenistuse loomist. Ametinimetusega hügieeniõed täitsid nad küll pisut teistsuguseid ülesandeid, aga neid saab pidada meie infektsiooniõdede eellasteks. Loodud teenistuse töösse liitusid õed erineval ajal ning peamisteks teejuhtideks olid meie kolleegidest arstid, kelle nõu ja jõuga õdede teadmised kasvasid kaasaegse infektsioonikontrolli olemusest. Järk-järgult kasvas õdede roll teenistuse töös, koos infektsioonikontrolli juhendite järelevalve vajadusega. Aastatega on tulnud kogemusi ja teadmisi aina juurde ning nüüdseks on ka õdede roll ja vastutus omandanud täiesti uue mõõtme.
Milline on töörollide jaotus teenistuses?
Matti Maimets: Kõik töötajad on oma tegevustes väga iseseisvad. Arstide peamiseks ülesandeks on konsultatiivne tegevus ja hospitaalinfektsioonide registreerimine, samuti juhendite loomine. Õed vastutavad õendustegevuse eest – regulaarne juhendite järgitavuse jälgimine, puhangute korral osakondade nõustamine ja muu. Olulisel kohal õdede töös on ka personali järjepidev koolitamine. Infektsioonikontrolli valdkond kuulub õdede ja hooldustöötajate kriitiliste kompetentside hulka.
Te olete öelnud, et COVID-19 oli pandeemia, milleks valmistusite kõik eelnevad aastad. Milleks te nüüd valmistute? Kas viiruste ja bakterivaba elu on üldse võimalik?
Logopeedid ravimeeskonnas mõjutavad patsientide taastusravi tulemuslikkust
Ühe patsiendi lugu
Mai (nimi muudetud) on iseseisev ja tegus 82-aastane pensionär. Praegu temaga suheldes ei anna miski aimu sellest, et vaid loetud kuud tagasi ei suutnud ta turvaliselt neelata ei vett ega tahket toitu ning ootamatult tekkinud oluline hääle kähedus segas suhtlemist.
Kirjeldage neelamise ja häälega esinenud probleeme. Miks need tekkisid?
Mai: Eelmise aasta novembrikuus ei saanud ma järsku enam ei neelata ega korralikult häält teha. Sattusin haiglasse, kus süüa hakati andma sondi kaudu. Sond omakorda tegi nina seest katki ja väga ebameeldiv oli olla. Tahtsin sellest hirmsasti lahti saada. Hääl ei olnud ka korras, aga see nii väga ei häirinud. Põhiline mure oli ikkagi neelamine.
Logopeed: Statsionaarsele taastusravile jõudis Mai 2022. aasta novembri keskel. Ajutüveinfarkti järgselt olid tekkinud raske neelamishäire ja häälepaela halvatusest tingitud mõõdukas häälehäire. Suukaudne söömine ei olnud turvaline, mistõttu oli toitmiseks paigaldatud nasogastraalsond.
Kuidas nägi välja logopeediline taastusravi?
Mai: Logopeediga koos tegin harjutusi iga päev. Lisaks pidin ka iseseisvalt harjutama. Olid hääleharjutused – tuli hääldada häälikuid ja silpe, et halvatud häälepael uuesti tööle saada. Neelamise parandamiseks olid teistmoodi harjutused. Näiteks treenisin neelamislihaseid lõuga vastu palli surudes, voodis lamades pead tõstes ja varbaid vaadates.
Logopeed: Neelamis- ja hääleharjutusi sooritas patsient tõesti igapäevaselt. Harjutuste eesmärk oli parandada neelamisprotsessis osalevate suprahüoidlihaste ja neelukonstriktorite funktsiooni ning häälepaelte sulgu.
Kui edukas oli taastusravi?
Mai: Praegu tunnen end väga hästi, mingeid kaebusi enam ei ole. Väga suur tänu logopeedidele ja arstidele, kes minuga tegelesid. Ainult head sõnad. Veelkord – suur aitäh!
Logopeed: Dünaamika oli igati positiivne. Pärast kahte nädalat teraapiat õnnestus nasogastraalsond eemaldada. Esialgu vajas patsient veel dieedikohandusi (nt püree), kuid detsembri alguses haiglast lahkudes oli lubatud turvalise neelamise nõuandeid järgides süüa kõiki konsistentse. Ka hääle kvaliteet oli pideva positiivse dünaamikaga. Kuna kerge düsfaagia ja düsfoonia siiski püsisid, jäi patsient ambulatoorsele jälgimisele. Kuu aja möödudes oli düsfaagia instrumentaalse uuringu alusel sisuliselt taandunud, püsis vasakpoolne häälepaela halvatus ja kerge häälehäire. Veel kuu hiljem oli ka hääleprobleem taandunud.
Kaasaegne taastusravi on meeskonnatöö, kus edu tagab iga ravimeeskonna liikme asjatundlik ja tõenduspõhine tegutsemine. Kui patsiendil esineb probleeme kõne, suhtlemise, hääle või neelamisega, kaasatakse ravimeeskonda spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku logopeed. Kliinikumi Leht küsis logopeedidelt Lagle Leheselt, Merje Viigandilt ja Heidi Tuulelt, millist abi patsiendid nii statsionaarse taastusravi osakonnas kui ka kõne- ja neelamishäirete keskuses saavad.
Millised patsiendid võivad vajada taastusravil viibides logopeedilist ravi?
Heidi Tuul: Statsionaarsel taastusravil vajavad logopeedi ennekõike neuroloogiliste haigustega täiskasvanud patsiendid. Neuroloogilistele patsientidele lisaks võib logopeedilisi probleeme esineda aga ka näiteks onkoloogilistel, pulmonoloogilistel, reumatoloogilistel, kardioloogilistel haiglas viibivatel patsientidel. Vajadusel on logopeedil võimalik patsiendiga tegeleda igapäevaselt. Logopeediline ravi on enamasti aga pikaajaline ega lõpe patsiendi statsionaarselt taastusravilt lahkumisega.
Lagle Lehes: Ambulatoorset logopeedilise ravi teenust osutatakse kõne- ja neelamishäirete taastusravikeskuses, kus töötavad logopeedid, füsioterapeudid ja taastusraviarstid. Ravimeeskonna koostöös pakutakse igast konkreetsest patsiendist lähtuvat kompleksset ja paindlikku logopeedilist taastusravi, samuti pea- ja kaelapiirkonna füsioteraapiat nii lastele kui ka täiskasvanutele. Logopeedi ambulatoorsele vastuvõtule saavad patsiente suunata kõikide osakondade arstid, samuti väljastpoolt Kliinikumi. Meie kliiniku logopeedid konsulteerivad ka Kliinikumi teiste statsionaarsete osakondade patsiente.
Millised on kõige sagedasemad diagnostika- ja ravivõtted?
Kliinikumis viiakse nüüdsest läbi spiraalenteroskoopiat
Märtsis alustati Kliinikumis esimesena Eestis uue endoskoopilise uuringu, spiraalenteroskoopia läbiviimist. Uus uuringumetoodika võimaldab saada senisest paremaid tulemusi peensoole limaskesta uurimisel. Esimene patsient, kellel uudset metoodikat kasutati, oli Crohn’i tõvega naine.
Spiraalenteroskoop on varasemalt kasutatud balloonenteroskoobist ligikaudu kaks korda jämedam, ühekordselt kasutatava spiraalse silikoonist otsikuga. Spiraalenteroskoopia on poolautomatiseeritud protsess, mille käigus endoskoop liigub spiraalotsiku abil peensooles edasi, tõmmates seda enteroskoobi peale.
„Kõige olulisem on patsiendi jaoks see, et spiraalenteroskoobiga on võimalik visualiseerida peensoole limaskesta suuremas ulatuses, on suurem tõenäosus jõuda uuringul peensoole lõpuni. Peensoole mahatõmbumine enteroskoobilt on sujuvam, mis võimaldab paremat peensoole limaskesta visualiseerimist,“ kirjeldas sisekliiniku gastroenteroloog dr Jelena Nõmmik.
Spiraalenteroskoopia näidustused on peensoole verejooks, polüpoos, tuumor, põletikuline soolehaigus (Crohn’i tõbi). Enteroskoopia käigus saab mitte ainult visualiseerida probleemi, vaid ka teostada erinevaid sh raviprotseduure: eemaldada polüüpe, võtta biopsiaid, peatada verejooksu, laiendada peensoole striktuure. Enteroskoopia viiakse läbi reeglina üldnarkoosis. Selle uuringu läbiviimine eeldab tavaliselt kapselendoskoopia (peensoole limaskesta hindamine endokapsliga) tegemist.
Edaspidi on spiraalenteroskoopia eelistatud valikuks peensoole vahetul uurimisel. Balloonenteroskoopiat kasutatakse jätkuvalt nendel juhtudel, kui spiraalenteroskoobi kasutamine on vastunäidustatud (erinevad seedetrakti ülaosa haiguslikud seisundid, kus jämeda endoskoobi kasutamine võib osutuda ohtlikuks: söögitoru varikoos/striktuurid, söögitoru/duodeenumi stendid).
„Oleme väga rahul, et saime selle uudse tehnoloogia juba kasutusele võtta. Tehnoloogia rakendamisele eelnes põhjalik õppeprotsess – teoreetiline õpe, simulatsioonõpe ning vaatluspraktika Helsingi Ülikoolihaiglas,“ selgitas dr Nõmmik õpikõverat. Aastas viiakse Kliinikumis läbi ligikaudu 30 enteroskoopiat.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi töötajate 211 miljonit sammu
Rohkem kui 200 Kliinikumi töötajat osalesid oktoobrist 2022 kuni märtsini 2023 erinevatel YuMuuvi väljakutsetel.
6 kuu põhiväljakutse
Poolaasta põhiväljakutseks oli seatud sammude väljakutse, mille individuaalseks eesmärgiks oli väljakutse lõpuks teha 1 201 200 sammu. Eesmärgi saavutas 91 töötajat. Kokku tegid kõik väljakutses osalenud töötajad aga enam kui 211 miljonit erineva pikkusega sammu, mis on ligi 170 000 kilomeetrit.
Lisaväljakutsed
- Oktoobris: ekraanivabad eined, trepi väljakutse (oktoobris liftiga ei liigu)
- Novembris: hea une väljakutse (magan ööpäevas vähemalt 7 tundi järjest), 30 päeva plangu väljakutse
- Detsembris: detsembri veedan õues (olen iga päev vähemalt 60 min õues), 30 päeva küki väljakutse, raamatuväljakutse (loen läbi vähemalt 1 raamatu või 300 lehekülge)
- Jaanuar: alustan jõutreeninguga, kommivaba kuu, 30 päeva kõhulihaste väljakutse
- Veebruar: hüppenööri väljakutse, sõbrakuu väljakutse (märka inimesi ja tee iga päev vähemalt üks kompliment ennast kordamata), veejoomise väljakutse (joo vähemalt 1,5 liitrit vett päevas), 28 päeva kätekõverduste väljakutse
- Märts: märtsis jätan auto koju, kolme puu- või köögivilja väljakutse
Osalejatel oli võimalik luua ka oma väljakutseid, kutsudes sinna sõpru ja pereliikmeid. Lisaks oli võimalus osaleda teiste asutuste poolt korraldatud avalikel mõõduvõtmistel.
Kliinikumi YuMuuvi liikumisväljakutse tulemusel planeerisid töötajad teadlikult oma päevakavasse liikumise minuteid, samuti loodi mitmeid tänavareketi mängualasid ja jagati erinevat väljakutsetega seotud varustust.
Kliinikumi Leht
Kliinikumis asendati kasvajast kahjustatud vaagnaluu tühimik uudse proteesiga
Veebruaris 2023 viidi Kliinikumis läbi pahaloomulise luukasvaja eemaldamine puusanapa piirkonnas, mille järel asendati kasvajast kahjustatud ala uudse proteesiga.
Tartu Ülikooli Kliinikumi ortopeediakliiniku ülemarst-õppejõu prof Aare Märtsoni sõnul kasutati proteesi, mis asendab puusanapa piirkonda ja kinnitub vaagnaluusse, luukasvaja korral esimest korda. Varem on sarnast proteesi kasutatud vaagnaluu deformatsioonide korral. „Suuri kasvaja rekonstruktsioone tuleb Kliinikumis aastas ette viis kuni kümme. Kondorsarkoomi eripäraks on aga teiste ravivõimaluste puudumine, mistõttu kiiritus- ja keemiaravi asemel on ainsaks võimaluseks kirurgiline ravi,“ selgitas prof Märtson.
Patsiendil, kel lõikus läbi viidi, asus pahaloomuline kõhreline kasvaja ehk kondorsarkoom parema puusanapa piirkonnas. „Operatsiooni käigus eemaldati kasvajast kahjustatud vaagnaluu koos puusanapaga, millest tekkinud tühimik täideti defekti asendamiseks proteesiga, mis kinnitati vaagnaluusse,“ kirjeldas prof Aare Märtson.
Innovaatilise operatsiooni meeskond koosnes nii Kliinikumi ortopeediakliiniku kui ka operatsiooniteenistuse kolleegidest, samuti kuulus operatsioonimeeskonda ka Helsingi Ülikooli Haigla professor Minna Laitinen. „Prof Laitinen on kasutanud antud ravimeetodit Helsingis korduvalt. Seetõttu konsulteeris ortopeediakliiniku arst-õppejõud Kaspar Tootsi temaga patsiendi keerulist ravijuhtu, mille tulemusel oli prof Laitinen hea meelega valmis ka operatsioonimeeskonnaga ühinema,“ lausus prof Märtson. Lisaks oli operatsiooni juures ootel ka veresoontekirurgia osakonna juhataja prof Jaak Kals. „Suurte veresoonte tõttu on tegemist anatoomiliselt keerulise piirkonnaga, mistõttu on ka Soome selliste operatsioonide juures alati valmis ka veresoontekirurg,“ selgitas ülemarst-õppejõud.
Prof Minna Laitineni sõnul on vaagnapiirkonna resektsioonid ortopeedilise onkoloogia ühed nõudlikumad operatsioonid – ka see operatsioon kestis seitse tundi. „Kuigi vaagnasarkoomide eemaldamisi on erinevaid, siis antud operatsioonil kasutatud proteesi on võimalik kasutada vaid siis, kui kasvaja tõttu eemaldatakse kogu puusaliiges,“ sõnas prof Laitinen. Professori sõnul on patsiendi taastumise eeldatav funktsionaalne tulemus hea. „Loodame, et patsient saab kõndida piiramatuid vahemaid - lühikestel distantsidel ilma toeta ning pikematel kepi abil,“ selgitas prof Laitinen.
Prof Märtson rõhutas Kliinikumi ja Helsingi Ülikooli Haigla heade suhete ja koostöö väärtuslikkust, mille tulemusel tagatakse parim võimalik ravi patsientidele üle kogu Eesti. „Selliste suurte ja haruldaste kasvajate kirurgiline ravi on mõistlik koondada ühte keskusesse, Soomes on üheks selliseks HUSi traumatoloogia ja ortopeedia kliinik, kus prof Minna Laitinen ka ametis on. Eestis on selleks keskuseks ülikoolihaigla,“ sõnas prof Märtson.
Lisaks edukale operatsioonile oli prof Laitinenil hea meel Kliinikumi professionaalse meeskonna ning sooja vastuvõtu üle. „Olin väga positiivselt üllatunud, kui hästi oli kõik ettevalmistatud, kuigi tegemist oli uudse operatsiooniga. Teil on suurepärane personal ning võite oma haigla üle olla väga uhked,“ sõnas prof Laitinen.
Operatsioonil osalesid: prof Minna Laitinen Helsingi Ülikooli Haiglast ning Kliinikumist prof Aare Märtson, dr Kaspar Tootsi, arst-resident Kaido Stroom, operatsiooniõed Viktoria Ikonen ja Signe Avamägi, anestesioloogia osakonna juhataja dr Kaie Stroo ning anesteesiaõde Jevgenia Aleksejeva.
Kliinikumi Leht
20 aastat koostööd Kliinikumi arstidega
Kliinikumi Lehel oli võimalus küsida kakskümmend aastat Kliinikumi arstide vaateväljas olnud patsiendilt Holger Roonemaalt, milline on olnud tema haiguse lugu ja teekond. Üks tema raviarste, prof Aare Märtson on veendunud, et patsiendi positiivne ellusuhtumine ja koostöö aitavad kaasa keerulise haiguse ravile ja hea tulemuse saavutamisele.
Jõudsite Kliinikumi arstide juurde ligi 20 aastat tagasi. Millised olid teie kaebused?
Tegelikult ma jõudsin arstide juurde juba natukene varem. Esimene visiit ortopeedi juurde oli kas septembris või oktoobris 2002. Olin siis just asunud Tartu Ülikoolis teisel kursusel ajakirjandust õppima. Eelneval suvel töötasin praktikandina Virumaa Teatajas ja sageli mängisin õhtuti vanade sõprade-tuttavatega jalgpalli. Ühe vastasmeeskonna mängijaga kokkupõrke järel jäi põlv valutama. Päris pikalt panin ma selle tavalise põrutuse või spordivigastuse arvele, aga kui jalg hommikuti üha kangemaks jäi ja järjest rohkem aega võttis, et korralikult üldse kõndida saaksin, siis otsustasin arsti poole pöörduda. Esimene visiit oli seejuures eraarstile, kuna haigekassa järjekorraga oleksin saanud visiidiaja 3–4 kuu kaugusele. See arst arvas samuti, et tegu on "hüppaja põlvega" ja soovitas toidulisandeid võtta. Kui kuu hiljem oli asi pigem hullemaks kui paremaks läinud, siis pöördusin sama arsti poole tagasi ja siis ta saatis mind juba kiiresti Tartu Ülikooli Kliinikumi MRT-sse. Mäletan, et kui sain MRT tulemused paberil enda kätte, et arstile tagasi viia, siis olin sisimas õnnelik, et uuring tõesti näitas midagi – järelikult ma ei mõtle oma muret üle ja et nüüd saab terveks ravida. Kui arst aga kasutas sõna "kasvaja" ja suunas järgmiseks biopsiale, siis sain aru, kui loll ma oma esimeses "rõõmus" olin.
Olite küllaltki noor. Kuidas te diagnoosi mõistsite või sellesse suhtusite?
Biopsia tulemustest teada saamine oli ikka tugev šokk. Pisarad jooksid. Sellele järgnesid mõned päevad teadmatust, kuni dr Ain Kaare ja dr Sirje Mikkel selgitasid raviplaani ja eesootava nii palju kui võimalik, ette ära. Kuskilt sellest hetkest muutus kogu see ravi minu jaoks nii-öelda etappide kaupa pikaks protsessiks. Ma teadsin, et ma pean läbi tegema x arvu erinevaid keemiaraviprotseduure ja et seal vahepeal tuleb suur lõikus. Mu jaoks oli see eesmärgipärase tee käimine. Iga ravitsükli lõpus tõmbasin mõttes ühele etapile kriipsu peale ja ootasin järgmist. Ma ei tea miks, aga mul ei olnud isegi peas mõtet, et ravi võiks ebaõnnestuda. Lähtusin statistikast, et 75–80% juhtudest lõpeb "edukalt".
Milliseks kujunes teie raviteekond?
Esimene keemiaravi algas kuskil novembri lõpus või detsembri alguses. Esimesed paar seanssi möödusid kergelt. Ei olnud suurt iiveldust ega muud sellist. Esimene šokk tekkis jõulude ja aastavahetuse vahel, kui olin kodus Rakveres. Palavik tõusis väga kõrgele, nina jooksis verd. Käisime Rakvere haiglas vajalikke vereanalüüse andmas, mäletan häguselt, kuidas ma koperdasin seal koridori peal ja pilt oli eest minemas. Isa viis mu autoga sealt edasi Tartusse haiglasse ja selle sõidu ajal mäletan, et tõmbasin sõrmedega läbi juuste ja pihk jäi juukseid täis. See oli vaimselt päris raske. Tartus diagnoositi kopsupõletik. Selliseid ravi kõrvalnähtusid tekkis ikka päris palju ja eks ta mõnevõrra frustreeris, sest ettenähtud raviplaan jäi venima. Minu esialgses "kalendris" oleks pidanud ravi olema juunikuuks tehtud, tegelikult kestis see septembrini välja. Ehk et peaaegu aasta aega.
Suur operatsioon oli märtsis keemiaravi sessioonide vahepeal. Ka see lükkus natuke aega edasi, sest verenäitajad olid liiga halvad. Pärast operatsiooni üks õdedest rääkis, et kui väsinud ta oli, et pidi hoopis teisest hoonest pidevalt mulle verd juurde tooma. Ja seda mäletan, et veel viimane päev enne operatsiooni, kui olin juba ortopeediaosakonnas, kõndisin mööda haiglat ringi ja ei tundnud liikumisel jalas mingit valu. Trepist üles liikusin kergelt ja valutult. See tekitas korraks tunde, et näed äkki ei olegi vaja lõigata. Ja seda mäletan, kui hästi maitses tavaline külm vesi pärast narkoosist üles ärkamist.
Üks keerulisemaid hetki oli siis, kui haava sisse tuli põletik. Prof Aare Märtson oli selle eest hoiatanud, et kui põletik proteesini jõuab, siis on kõik põhimõtteliselt nii halvasti kui üldse olla saab. Ja siis see põletik tuligi. Arst tõmbas markeriga reie peale piiri, kust jalg punane oli ja paari tunni pärast oli punane laik sealt kaugele edasi kasvanud. Olukorra päästmiseks viidi mind uuele lõikusele ja seesama suur haav lõigati jälle lahti. See oli tõesti hirmus, sest oma vaimus olin ma valmis, et üles ärgates jalga enam ei ole. Selleks ajaks oli mul üldnarkoosiga juba nii palju kogemusi, et üles ärgates tundus kohe, et kuidagi maru kiirelt läks. Õnneks ei olnud põletik proteesini jõudnud. Puhastustorud jäeti sisse ja iga päev loputati proteesi põlveosa suure süstlaga läbi. Alguses tuli sisse süstitud puhas puhastusvedelik häguse, kollakas-punasena välja, pärast korduvat ja korduvat läbisüstimist muutus see täiesti puhtaks. Ma olen selle päästetöö eest arstidele ikka ülitänulik.
Kuidas hindate, mis on toonud sellel teekonnal kaasa enim väljakutseid?
Eks ta on vaimselt ikkagi küllaltki kurnav. Ja tuleb osata leppida sellega, et mingeid asju enam edaspidi ei ole võimalik teha. Ma olin pikalt tegelenud pikamaajooksuga, rattasõiduga. Siiamaani näen ma mõnikord unes, kuidas ma jooksen. No tegelikult ikka ei saa joosta. Selliste asjadega tuleb osata lihtsalt leppida. Aga seda enam tuleb osata hinnata neid asju ja tegevusi, mida saab teha. Mäletan, et olin haiglas järjekordsel keemiasessioonil, kui toimus tolle aasta Tartu maraton. Vaatasin palatis telekast ülekannet ja mõtlesin, et mis tunne seda ise sõita oleks. Tänaseks olen viiel korral Tartu maratoni lõpetanud. Tänavu 24. veebruarilgi sõitsin ekstra Otepääle, et lihtsalt see trass läbi sõita. Tuleb osata selliseid võimalusi hinnata. Ja elukvaliteedis tegelikult ei kaota kuigi palju.
Raske oli ka see, kui juba paar aastat hiljem ühe rutiinse kontrolli järel helistas dr Mikkel ja ütles, et kopsuröntgenist tulid leiud, et seal on kolm kollet. Millekski selliseks ma ei olnud mõttes enam absoluutselt valmis. Pidin hakkama ülikooli lõpetama ja olin juba kokku leppinud, et alustan suvel Eesti Päevalehes reporterina tööd. Kõik läks jälle pea peale. Jälle operatsioon, jälle keemia.
Kas võib öelda, et tänaseks on juhtunu minevik?
Keemiaravi on nüüd kättesaadav ka Narva elanikele
Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Narva Haigla koostöö tulemusel on alates märtsikuust Narva ja teistel Ida-Virumaa elanikel võimalik käia keemiaravi seanssidel kodukoha lähedal Narva haiglas. Keemiaravi viivad läbi ülikoolihaigla arstid ning teised Narva haigla erialaspetsialistid.
„Kliinikumi ambulatoorsed vastuvõtud on Ida-Virumaa regiooni vähiravi vajavate patsientide jaoks olnud olemas juba varasemalt, mistõttu oli meile teada ka Narva patsientide ootus käia keemiaravil kodu lähedal kulutamata pikki sõidutunde Tartusse. Seega on meil väga hea meel laiendada vähiravi võimalusi Eesti suuruselt kolmandas linnas,“ lausus Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuht dr Andres Kotsar.
Kui patsientide vähiravi eest vastutavad Narvas Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku arstid, siis kõik vajalikud ruumitingimused on selleks loonud Narva Haigla. „Narva Haigla teeb omalt poolt kõik, et meie piirkonna haiged pääseksid võimalikult kiiresti onkohematoloogilisele konsultatsioonile ja ravile elukoha lähedal, samuti vajadusel kõrgemasse ravi etappi. Oleme loonud Narva Haiglasse tingimused, mis on vajalikud kaasaegse vähiravi osutamiseks ja viljakaks koostööks Tartu Ülikooli Kliinikumi onkoloogide ja hematoloogidega nii Narva Haiglas kui juhtivates vähikeskustes. Tänan kõiki Tartu Ülikooli Kliinikumi vähiraviarste panuse eest vajaliku abi osutamise ja arendamise eest Narva Haiglas,“ kommenteeris Narva Haigla juhatuse liige dr Ago Kõrgvee.
Üks eeldustest, mis võimaldas planeerida keemiaravi Narva Haiglasse, oli väga hea koostöö kohaliku haigla teiste üksustega. „Ravi viivad läbi küll Kliinikumi arstid, ent see ei oleks võimalik ilma diagnostikata, radioloogiliste uuringuteta ning teiste erialakliinikute panuseta,“ lausus Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku juht dr Kristiina Ojamaa. Dr Ojamaa kinnitas, et Narva on nüüd üks osa Kliinikumi vähiravi süsteemist. „Patsiendi jaoks tähendab see ka kiiremat diagnoosi ja ravi. Kui Ida-Virumaa patsiendid satuvad meie vastuvõtule perearsti või mõne muu eriarsti suunamisel, tehakse esimesed vajalikud uuringud Narvas, mille põhjal otsustakse patsientide Tartusse suunamise vajadus ning ka suunamise kiirus sõltuvalt vähiraviga alustamisest,“ selgitas dr Kristiina Ojamaa. Ta lisas, et keemiaravi on üks vähiravi põhikomponent, mida sageli kombineeritakse kas kirurgilise raviga või kiiritusraviga. „Keskmiselt vajavad patsiendid keemiaravi ühe kuni kolme nädala tagant, sealjuures võib selle kestus varieeruda ühest süstist kuni viie-kuue tunnini. Kasvajavastases süsteemravis liigub ravitegevus aina enam statsionaarist ambulatoorseks. Juba 85–90% keemiaravi kuuridest viiakse läbi ambulatoorsetes tingimustes. Uued ravimid on efektiivsed, mistõttu elavad täna neljanda staadiumiga patsiendid kauem. See omakorda tähendab jällegi suuremat ravikuuride vajajate arvu,“ rääkis hematoloogia-onkoloogia kliiniku juht. Dr Ojamaa hinnangul on lisaks ravitegevusele oluline ka Ida-Virumaa elanike teadlikkuse tõstmine, et patsiendid ei jõuaks vähiravile liiga hilja.
„Oleme kogenud, et Kliinikumi eriarstid on siinsete elanike poolt oodatud ning soojalt vastu võetud. Lisaks hematoloogidele ja onkoloogidele – dr Ain Kaare, dr Mari Punab, dr Marju Kase ning dr Sandra Kase – on Narva patsientide päralt ka Kliinikumi onkokirurgiline kompetents – dr Taavi Põdramägi ning dr Inga Vaasna,“ ütles ka ise Narvas vastuvõtte läbi viiv dr Ojamaa.
Kliinikumi arstide vastuvõtule pöördumiseks on vaja perearsti või mõne teise eriala arsti saatekirja. Vastuvõtuaega Narva Haiglasse hematoloogile või onkoloogile saab broneerida Kliinikumi kõnekeskuse telefonil 731 9100 (E-R 07.30-18.00), Kliinikumi registratuuris kohapeal, kodulehe vormi kaudu, Kliinikumi patsiendiportaali ePatsient kaudu, üleriigilise Digiregistratuuri kaudu, Narva Haigla registratuuri telefonil 356 0469 või 356 1144 või Narva Haigla registratuuris kohapeal.
Kliinikumi Leht
Toitlustusteenistus hoolitseb tuhande patsiendi eest päevas
Kliinikumi toitlustusteenistus pakub kolm korda päevas sooja sööki tuhandele patsiendile. „Pakutav toit on kvaliteetne ning lähtub Põhjamaade ja Eesti riiklikest toitumissoovitustest ning ESPENi soovitustest,“ kinnitas Kliinikumi dieetõde Jane Maastik.
Patsientidele pakutakse 75 erinevat menüüd, lisaks 25 eridieeti. Sobiva menüü määrab patsiendile tema raviarst või arsti korraldusel õde, sõltuvalt patsiendi energiavajadusest, haigusest ja ravist ning teistest eripäradest. „Meie 25 individuaalsest eridieedist on igapäevaselt kasutusel vähemalt pooled, tegemist võib olla ka üksikute portsjonitega, mida vajavad näiteks harvikhaiguste patsiendid,“ selgitas toitlustusteenistuse tootmisjuht Piret Tammvere.
„Eraldi tähelepanu vajavad söömishäiretega lapsed ja noored, kelle puhul on tähtis, et nad sööksid ja kelle toitlustamisel võtame arvesse ka väga spetsiifilisi erivajadusi – näiteks seda, kui patsient tahab, et toit oleks serveeritud eraldi, nii et ükski toit omavahel kokku ei puutu, või siis on patsiendil probleeme kindlate tekstuuride või toiduainetega,“ toob Jane Maastik näite eridieetide kasutamisest.
Sageli vajavad patsiendid eridieete, mille puhul peab kasutama toidu valmistamisel eritoiduaineid. Erimenüü määratakse patsiendile haigusest tulenevalt ning arsti otsusega. „Vaatame erimenüüsid üle koos nende osakondade arstidega, kes enim erimenüüsid kasutavad – hematoloogia, söömishäirete, sünnitusosakonna töötajatega – ning sellele vastavalt ka kohandame menüüd,“ sõnas Jane Maastik.
Tavamenüü puhul pakutakse patsientidele tasakaalustatult erinevaid toiduaineid, näiteks liha puhul on menüüs nii sea- veise- ja kanaliha kui ka kala. Tavamenüü päevane kaloraaž on 1900–2100 kcal. Kui patsiendi energiavajadus või tervislik seisund vajab, saab raviarst määrata patsiendile päevase menüü ka kõrgema kaloraažiga. „Hoolimata toiduainete hinnatõusust ei ole me õnneks pidanud kärpima liha kogust toidus. Toorainete hinnad on erinevates tooraine gruppides tõusnud 30–50%. Tulenevalt toorainete kallinemisest on tõusnud ka toidupäeva maksumus, nüüd on see Tervisekassa hinnakirja alusel keskmiselt patsiendi kohta päevas 6,85 eurot, millele lisanduvad toidu valmistamise ja transpordi kulud. Hind sisaldab kolm korda päevas sooja sööki, lisaks õhtuoodet. Eesti haiglatoit on hea, võrreldes paljude Euroopa riikide ülikoolihaiglatega, kus patsiendid saavad sooja sööki ainult korra päevas ja seda hoolimata suuremast eelarvest,“ sõnas Piret Tammvere.
Toorained jõuavad Kliinikumi vastavalt riigihangetele ning toorainete kvaliteet on võrdväärne toidupoes pakutavaga. Poolfabrikaate toidu valmistamisel ei kasutata, näiteks tehakse köögis koha peal ka hakkliha toidu valmistamiseks. Menüü koostamisel peetakse silmas soovituslikke päevaseid koguseid ka soola ja suhkru puhul. Jane Maastik selgitas: „Soola puhul on soovituslik päevane kogus 6 grammi päevas. Tihtipeale on inimesed harjunud soolasema toiduga. Meie menüüd on koostatud pidades silmas soovituslikku normaalset toitumist. ESPENI soovituste kohaselt võiks haigla menüü olla patsiendile eeskujuks, millest ta saab toitumist puudutavad tarkused välja noppida. Menüüs on tasakaalus nii portsjonid kui ka toitained – õiges koguses on kiudaineid, suhkrut, piimatooteid.“
Alates märtsist on kõikidel Kliinikumi patsientidel võimalik tutvuda haiglaravil pakutava baasmenüüga ka Kliinikumi kodulehel.
Liina Raju
Harvikhaiguste kompetentsikeskusest saab aastas abi ligi 130 patsienti
Kliinikumi harvikhaiguste kompetentsikeskus on tänaseks märkamatult oma esimest sünnipäeva tähistanud – harvikhaiguste kompetentsikeskus (HHKK) alustas 5. novembril 2021. aastal. Keskendume haruldaste haiguste ehk harvikhaigustega patsientide muredele – harvikhaiguse diagnoosimisele, jälgimisele ja ravile. Euroopas nimetatakse harvikhaiguseks haigust, mille esinemissagedus on 1:2000. Seega, nagu nimigi ütleb, on harvikhaigused harva esinevad haigused. Samas on oluline silmas pidada, et harva esinevaid haiguseid on väga palju, tänaseks on selliseid haiguseid teada umbes 8000 ning uusi haiguseid kirjeldatakse päevast päeva, st loetelu pikeneb üha. Umbes 80% harvikhaigustest on geneetilised. Neid numbreid omavahel võrreldes näeme, et harvikhaigused puudutavad kuni 8% rahvastikust. Eestis võiks Orphaneti registrite alusel harvikhaigustega patsiente olla 3,5–5,9% elanikkonnast, mis teeb vastavalt 47 521–80 107 isikut harvikhaigusega Eestis.
Esimese tegevusaasta jooksul on meie poole pöördunud 130 patsienti, neist ca 80% on lapsed. Professor Katrin Õunapi sõnul on siinjuures üllatavaks just täiskasvanud patsientide sedavõrd suur osakaal. Ja viimaste puhul on omakorda üllatavaks lihashaigustega patsientide ning haruldaste kasvajasündroomide osakaal. Harvikhaiguste palett on heterogeenne, seetõttu võib diagnoosini jõudmine võtta palju aega, sest patsiendiga tegeleval arstil ei ole varasemat kogemust konkreetse harvikhaigusega. Selleks ongi loodud kliinikumi harvikhaiguste kompetentsikeskus, mis tänu oma horisontaalsele struktuurile kaasab spetsialistid kõikidelt erialadelt.
Keskusesse saavad patsienti suunata kõikide erialade arstid, kuid patsiendid saavad ka ise pöörduda. Rääkides meie valdkonna tõsisest kitsaskohast, jõuame harvikhaigustega patsientide ravimiseni. Sellele teemale keskendusime ka tänavusel rahvusvahelisel harvikhaiguste päeva konverentsil, mille korraldasime koostöös Kliinikumi Lastefondi, Eesti Puuetega Inimeste Koja, Ravimitootjate Liidu, Eesti Meditsiinigeneetika Seltsiga.
Täna on geneetiliste haiguste raviks palju erinevaid võimalusi alates dieetravist ja lõpetades geeniraviga. Harvikhaigusega patsiendile, nagu igale teisele patsiendile, on oluline alustada ravi õigeaegselt. Kahjuks on Eestis valupunktiks harvikravimite kättesaadavus – Eesti on harvikravimite kättesaadavuse osas Euroopas eelviimasel kohal. Nii kulub Eestis ravimi jõudmiseni patsiendini 1081 päeva. Konverentsil keskenduti erinevatele võimalustele, kuidas olukorda leevendada. Muuhulgas arutati erinevaid koostöövõimalusi vastutuse jagamiseks haigekassa, eraõiguslike heategevusfondide ja ravimitootjate vahel.
Dr Kristi Tael
Arst-õppejõud meditsiinigeneetika erialal
Dr Sander Poks Türgis missioonil
Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna juht dr Sander Poks kuulub Eesti siseministeeriumi, välisministeeriumi ja Päästeameti koordineeritud 35-liikmelisse EST-USAR varingupäästemeeskonda, mis reageeris pärast laastavat maavärinat Türgi rahvusvahelisele abipalvele. Dr Poksi ülesandeks meeskonnas oli tagada maavärina järgselt meditsiiniline abi päästemeeskonna liikmetele ja päästetud kannatanutele.
„Üleskutse päästemissiooniga liitumiseks sain 6. veebruaril. Kaalusin minekut päris mitu minutit. Maavärina piirkonda minna tundus järeltõugete tõttu riskantne, aga samas tundus tegemist olevat ainukordse võimalusega. Lõpuks tegin otsuse ikkagi mineku kasuks. Pakkimisega paralleelselt oli vaja kogu nädala töökohustused ümber korraldada. Olen väga tänulik mind toetanud kolleegidele Kliinikumis ning Tartu Kiirabis, kes mind lahenduste leidmisel ja valvete asendamisel igakülgselt aitasid,“ lausus dr Sander Poks. Ainsa arstina meeskonda kuulunud dr Poks kinnitas, et hoolimata meediakanalite vahendusel nähtust üllatas teda kohapeale jõudes enim olukorra mastaapsus. „Saabusime 8. veebruaril ning paralleelselt telklaagri püstitamisega alustasime kohe ka olukorra kaardistamist. Meie piirkonnaks oli Antakya ja selle äärelinnad, kuhu kohalik abi veel ei olnud jõudnud, sest ressursid olid ülekoormatud ja suunatud suurematesse linnadesse. Seega saime suure osa infost kohalikelt, kus rusudes võiks veel elusaid kannatanuid leiduda. Meile määratud piirkond oli äärelinn, kus majad on enamasti paarikorruselised ja nende kokku varisemise korral kannatanud kas tõmmatakse suhteliselt ruttu välja või ohustab neid öö saabudes surm alajahtumise tõttu. Rohkem õnne ellujäänute leidmisel oli meeskondadel, kes töötasid suurte kortermajade rusudel, kus paksem rusukiht hoiab sooja ja võimaldab külma ilmaga lõksu jäänutel ellu jääda ka pikemalt. Nähtud kahjustused olid meeletult suured, arvestades, et nägime ju ainult väikest osa kogu olukorrast. Kohalik tervishoiusüsteem oli üle koormatud ning inimestel ei olnud võimalik oma tervisemuredega kuhugi pöörduda. Haiglahoonete kahjustuste tõttu korraldati suur osa ravitööst välihaiglates,“ kirjeldas dr Poks.
Eestlaste meeskond oli oma varustuses autonoomne, omades nii oma telklaagrit kui ka päästevarustust, ravimeid ja muid tarvikuid. „Kohapeal vajasime Türgi poolt vaid kütust ning koostöös kohalike sandarmitega korraldati telklaagri valve. Meiega kokku puutunud vastuvõtjad olid väga soojad ning suurt abi korraldusliku poole pealt saime kohaliku Punase Risti esindajalt Esralt. Kui esimestel tööpäevadel kogunes unetunde vaid mõned üksikud, siis missiooninädala lõpu poole, kui lootused elusate kannatanute leidmiseks muutusid väiksemateks, muutus tempo natuke rahulikumaks. Vihjeid võimalike rusudes eluolijate kohta oli palju, aga paraku lõppesid need meie jaoks alati surnukeha leidmisega. Palju oli kohalike poolt ilmselt ka soovmõtlemist ja lootust surnukeha meie kaasamisega rusudest kätte saada, et see maha matta,“ lausus dr Sander Poks.
Lisaks Eesti päästemeeskonnale olid abis väga paljude Euroopa riikide varingupäästemeeskonnad ja välihaiglad, kuni Ameerika, Austraalia, Hiina ning Lõuna-Korea meeskondadeni välja. „Koostöö ja abi kiirus on selliste olukordade võtmetegur. Olgugi, et praeguseks on Eesti varingupäästemeeskond naasnud koju, hoian sidet kohalike tervishoiutöötajatega – selleks, et koguda infot, kui vajatakse abi kas ravimite, tarvikute ja uuesti personali näol,“ rääkis EMO juht. Ta lisas, et kohtus kohapeal ka sealsete EMO arstidega, kes ennastsalgavalt päevast päeva masskannatanute olukorda lahendada püüdsid.
Küsimuse peale, kas välismissioon omab mõju ka EMO töö mõttes, vastas dr Poks: „Antud missioon andis palju mõtteid selle kohta, kuidas haigla kriisivalmidust planeerida ja hulgikannatanutega olukordi lahendada. Kindlasti tulevad need kogemuseks kasuks ka Kliinikumi kriisivalmiduse planeerimisel,“ loetles dr Sander Poks. Ta lisas, et maavärinat ette ennustada on võimatu, mistõttu jääb selles aspektis olla vaid tänulik Eesti geograafilisele asukohale.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi töötajaid tunnustati presidendi teenetemärkidega
Eesti president Alar Karis tänas ja tunnustas iseseisvumispäeva eel teenetemärkidega inimesi, kelle töö ja tegevus on aidanud muuta Eestit paremaks, kaitstumaks, sõbralikumaks ja hoolivamaks. Tartu Ülikooli Kliinikumist pälvisid teenetemärgid viis töötajat – Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi dr Ain Kaare, dr Natan-Toomas Aro, dr Anne Kallaste, dr Pilleriin Soodla ja Eesti Punase Risti IV klassi teenemärgi dr Anu Susi.
Dr Ain Kaare töötab Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliinikus hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonna juhatajana ning lisaks osakonna töö korraldamisele on tema südameasjaks luuüdi ja vereloome tüvirakkude siirdamine.
Dr Ain Kaare: On põhjus ülikond selga panna. Ikka hea meel, kui oma riigi president sind teenetemärgi vääriliseks peab. Polegi siis ilmselt see elu niisama maha elatud. Nüüd üks pärismedal ka igasugu jooksu- ja suusavõistluste osavõtjamedalite kõrval.
Dr Natan-Toomas Aro töötab Kliinikumi südamekliinikus kardiokirurgia osakonnas. Dr Aro on olnud laste kaasasündinud südamerikete kirurgilise ravi teerajajaks Eestis, olles aidanud elule ligi 2000 kaasasündinud südamerikkega last. Lisaks eriala eesvedamisele Eestis, on dr Aro seisnud ka rahvusvahelise koostöö eest, mille tulemusel on kliinikumil kaasasündinud südamerikete ravi osas hea koostöö Helsingi lastehaiglaga.
Dr Natan-Toomas Aro: Tänan kõiki märkamast ja tunnustamast. Omalt poolt soovin laste südamekirurgiale jätkuvat edasiliikumist järgmistele tasanditele. Rõõmuga näen uue põlvkonna tegijate pingutusi selles suunas.
Dr Anne Kallaste on ametis Kliinikumi sisekliiniku nakkushaiguste osakonna juhatajana. Ühtlasi juhtis ta osakonna tööd COVID-19 pandeemia ajal, veetes ka ise pikki tunde osakonnas patsiente ravides. Dr Kallaste on üheks eestvedajaks Tartu Ülikooli Kliinikumi, Tartu Ülikooli ja Lõuna-Eesti haigla pikaajalise COVID-19 immuunvastuse jälgimisuuringul.
Dr Anne Kallaste: Alates pandeemia algusest on nakkusosakonna töösse oma panuse andnud sadu inimesi erinevatest osakondadest. See näitas, kui ühtne on Kliinikum keerulistes oludes ning seda nii vahetult näha ja nende inimestega koos töötada on olnud meeliülendav.
Olen väga tänulik selle tunnustuse eest, kuid tegelikult kuulub Eesti Vabariigi presidendilt saadud tunnustus kõigile neile, kes kolme aasta jooksul on nakkusosakonna töösse panustanud. Minu siiras tänu neile kõigile!
Dr Pilleriin Soodla töötab Kliinikumi sisekliiniku nakkushaiguste osakonnas arst-õppejõuna infektsioonhaiguste erialal. Ta on olnud kaasatud Kliinikumis COVID-19 kriisi juhtimisse ja ravinud ise patsiente osakonnas, ammutades kiirsammul teadmisi toona uue haiguse, selle leviku ja ravi kohta. Dr Soodla kuulus esimese Teadusnõukoja koosseisu, analüüsides seal koroonaviirusega seonduvat ekspertinfot ning olles ühendavaks lüliks riiklike otsuste ning ravitöö vahel.
Dr Pilleriin Soodla: Riiklik teenetemärk on kindlasti suur üllatus, sest ei osanud seda kuidagi oodata. Suur heameel on selle üle, et seoses pandeemiaga on teadlaste panus, tõenduspõhisus, saanud suuremal määral ja kaalukamalt esindatud. Minu töö Teadusnõukojas koos silmapaistvate teadlastest kolleegidega on saanud märgatud ja usun, et see on tunnustus meile kõigile. Veelgi enam, see tunnustus on kindlasti oluline tervele infektsioonhaiguste erialale, sest COVID-pandeemia, aga ka teiste infektsioonhaiguste eriala teemadega tegeleme koos kõikide kolleegidega, koostöös peitub võti.
Dr Anu Susi töötab Kliinikumi psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite vaimse tervise keskuses vanemarst-õppejõuna psühhiaatria erialal andes igapäevaselt oma panuse nii ravitööga laste ja noorte vaimse tervise valdkonnas kui õpetades arstitudengitest tulevusi kolleege.
Dr Anu Susi: Ootamatut uudist kuuldes olid esimesteks emotsioonideks ehmatus ja üllatus. Nüüd, mil on olnud aega uue olukorraga kohaneda ja kõige üle mõtiskleda, on valdavaks tänutunne ja uhkus. Tänutunne eeskätt selle eest, et läbi kõikide aastakümnete olen sattunud olema ainult väga toredate ja inspireerivate inimeste keskel, nii pereringis, sõprade hulgas kui tööd tehes. Tänu sellele tulen ka oma 38. samas osakonnas töötamise aastal hommikuti Raja tänavale ikka rõõmuga, et oma oskustega toetada abivajajate teed „lainepõhjast laineharjale“. Uhkeks teeb teadmine, et olen seekord osutunud oma eriala tunnustust väärivaks esindajaks.
Kliinikumi Leht
Vahetu tagasiside aitab arvestada iga patsiendi kogemusega
Kliinikumi patsienditeenistus täiendas 2022. aasta sügisel olemasolevat tagasisidesüsteemi, mille tulemusel pöördutakse patsientide poole pärast tema ambulatoorset vastuvõttu sama päeva õhtul. Patsientidel palutakse e-kirja teel jagada oma kogemust külastuse kohta ning anda hinnang tervishoiuteenuse pakkuja kohta. Oktoobrist alates saadud tagasiside põhjal on vastajate soovitusindeks Kliinikumi tervishoiuteenustele 86%. „Vahetu tagasiside pilootprojektis osalevad lastekliinik, naistekliinik, meestekliinik, kõrvakliinik, stomatoloogia kliinik ning Kliinikumi vaktsineerimismeeskond. Kõikidest patsientidest, kellelt tagasisidet oleme küsinud, on vastanud 32%. Suur tänu patsientidele, kes on võtnud aja ja oma kogemust ning ettepanekuid jaganud ning kliinikutele, kes soovitusindeksi meetodi piloodiga kohe kaasa tulid,“ rääkis Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liige, õenduse ja patsiendikogemuse juht Ilona Pastarus.
Patsienditeenistuse klienditeenindusjuht Gaida Mändmetsa sõnul on veebruari alguse seisuga välja saadetud üle 25 000 kirja. „Kliinikumipoolne aktiivne tagasiside küsimine on patsiendile lihtne ja mugav viis anda kohe nii positiivset kui ka negatiivset tagasisidet. Valisime kanaliks e-kirja, sest see tagab patsiendile piisavalt privaatsust ning samuti valikuvõimaluse vastamiseks,“ selgitas Gaida Mändmets. Ta lisas, et tagasiside koguneb selleks loodud töölauale, mida patsienditeenistus ning kliinikud ühiselt kasutavad.
„Tagasiside, olgu see positiivse või negatiivne, suunatakse täiendavalt ka üksustesse ning juhul, kui patsiendi poolt antud soovitusindeks jääb kümnepallisüsteemis alla kuue, võetakse patsiendiga juhtumipõhiselt ühendust täiendava info kogumiseks. Meie eesmärk ei ole tõsta soovitusindeksi protsenti, vaid ennekõike parandada patsiendikogemust nii, et parendustegevuste planeerimisel on arvestatud patsientide ootuste ja vajadustega. Soovitusindeksi meetod võib olla tervishoius veidi võõras, ent vabade kommentaaride osa selles jällegi väga väärtuslik,“ tutvustas õenduse ja patsiendikogemuse juht Pastarus.
Viie kuu jooksul kogutud tagasiside põhjal saab öelda, et patsiendid hindavad Kliinikumi tervishoiuteenuseid kõrgelt ning kiidavad ja tänavad töötajaid ka nimeliselt. „Näeme, et patsiendid väärtustavad ülikoolihaigla pädevust, professionaalseid arste ja õdesid, inimlikkust ja lahkust ning kaasaegseid tingimusi. Samas oodatakse lahendusi pikkadele ravijärjekordadele, rohkem aega suhtlemise jaoks, täpsust vastuvõtule kuluvas ajas, sealhulgas ooteajas ning muudatusi parkimise korralduses,“ tõi Ilona Pastarus näiteid tagasisidest ning lisas, et vastuseid analüüsitakse koostöös patsienditeenistuse ja osakondade vastutavate töötajatega arenduste ning parendustegevuste kavandamiseks.
Klienditeenindusjuht Gaida Mändmets kinnitas, et vahetu tagasiside küsimine jätkub ning eesmärk on laiendada meetodit kõikidesse kliinikutesse, sealjuures nii ambulatoorses kui statsionaarses töös. Ilona Pastarus lisas, et soovitusindeksi kasutamine on levinud erasektoris, ent näiteks ka Soomes Helsingi ja Uusimaa ravipiirkonna haiglates. „Kirjandusest leiab andmeid, et vahetu tagasiside andmisel on positiivne mõju ka inimese tervisele. Näiteks on tervishoiuteenuste soovijate ravisoostumus kuni 14% kõrgem kui teistel. Lisaks pöörduvad 8% neist vähem tagasi EMOsse ning 5% on ka korduvhospitaliseerimist vähem. Ehk kui patsient on hästi meelestatud ja ise aktiivne kaaslane oma raviteekonnal, vajab ta kokkuvõtvalt vähem raviteenuseid,“ ütles Ilona Pastarus lõpetuseks vahetu tagasiside eeliste kohta.
Kliinikumi Leht
Irja Uiboleht: „Minu teekonnal on olnud väga hea meeskond ja kolleegid“
Kliinikumi apteegi senine juht Irja Uiboleht andis üksuse juhtimise üle – 1. veebruarist on apteegi juhina ametis Kersti Teder. Kliinikumi Leht küsis, millised on olnud nii Eesti suurima haiglaapteegi kui Irja Uibolehe kujunemise aastad.
Kas proviisori eriala oli teie kindel plaan?
Elu ise juhatas mind selleni. Tegelikult oli mu kindel plaan kuni keskkooli viimase aastani saada arstiks. Elu tõi aga kõrvaltseisjana kokkupuute haiguse ja operatsiooniga. Kogetud südamevalu ja kaastunde põhjal sain aru, et arstiteadus pole minu jaoks. Kuna mu ema oli kogu elu töötanud farmatseudina, alustusin ka mina õpinguid farmaatsia erialal. Kui pärast ülikooli lõpetamist avanes võimalus haiglaapteeki tööle minna, oli see minu jaoks nagu lotovõit. Sain võimaluse töötada haiglas, aga mitte haigetega, vaid teisiti oma panust andes.
Kuhu teid tööle suunati?
Ka siin oli mul õnne jääda põlise tartlasena Tartusse, kuigi esialgu oli plaanis suunamine Jõhvi. Asusin 1982. aastal tööle laienenud lastekliiniku apteeki, kus apteekrina tolleaegses uues N. Lunini tänava majas esimesed neli aastat ravimeid valmistasin, seejärel jätkasin apteegi juhatajana.
Milline oli haiglaapteegi töö võrreldes praegusega?
Tsentraalse apteegi asemel olid kõikidel haiglatel oma apteegid. Seega oli töö ühe haigla põhine. Taasiseseisvumine tõi kaasa tõdemuse, et vaja on uusi teadmisi ja lähenemist, lisaks avanes meile laiema valikuga ravimite turg ja kättesaadavus.
Seega tuli kõike uuesti õppida?
Osaliselt, ent see oli väga põnev ja justkui uus algus. Olin 1995. aasta haiglaapteekrite seltsi loomise juures. Seltsi ülesanne oli korraldada proviisoritele ja farmatseutidele seminare, konverentse, koguda ja jagada erialast teavet. Kuna haiglad said siis humanitaarabi korras ravimite saadetisi, vahetasime haiglate vahel koguni kaupa.
Kas Kliinikumi ja ühendapteegi loomine oli järjekordne uus algus?
Uusi algusi on tõesti olnud… Kliinikumi ühendapteek moodustati 1. novembril 1999 ning selle direktoriks valiti mind. Ühendapteegi moodustamisele eelnes põnev aeg – juhtimissüsteemi koolitus, protseduuride, juhendite koostamine, mille tulemusena valmis juhtimissüsteemi käsiraamat. Kui seni olid kõikidel haiglatel olnud oma apteegid, siis ühinemise käigus suleti väiksemad. Kuni 2008. aastani jäid alles lastekliiniku, hematoloogia-onkoloogia kliiniku ja Maarjamõisa apteek.
Kuidas ümberkorraldused sujusid?
Need ei jäänud ainsateks ümberkorraldusteks. Kui meditsiinilinnaku G- ja H-korpuse valmides saime seoses sterilisatsiooni osakonna kolimisega juurde ruumipinda Maarjamõisa apteegis, suleti laste- ja hematoloogia-onkoloogia kliiniku apteegid. Muutus ka nimi – ühendapteegist sai Kliinikumi apteek. Peagi lisandus uus töölõik – ravimite aseptiline ettevalmistamine. 2009. aastal alustasime ka keemiaravimite ettevalmistamisega ning tänaseks valmistatakse 99% keemiaravis kasutavatest ravimitest ette siinsamas apteegis.
Seega ümberkorraldusi on olnud pidevalt ning need on olnud pigem sujuvad ja muutnud tegevuse ratsionaalsemaks.
Milles peitub teie arvates haiglaapteegi roll ja vajalikkus?
Haiglaapteegi töö ei ole üksnes ravimite ja tarvikutega varustamine ehk kauba üleandmine, vaid ravimite käitlemine, osakondade ravimite-alase tegevuse auditeerimine, juhendite koostamine, koolituste läbiviimine. Viimastel aastate jooksul on oluliselt edasi arenenud kliiniline farmaatsia – siin on eesmärk olla koostööpartneriks arstidele ning oma teadmistega oluliselt kaasa aidata tõenduspõhise ja ebasoovitavaid koos- ja kõrvaltoimeid vältiva ravitulemuse saavutamisel.
Kliinikumi apteegi ülesannete seas ei ole ainult mitte ravimitega varustatuse tagamine, vaid ka meditsiinitarvikute varu tagamine – näiteks sidematerjal ja muud meditsiinilised tarvikud.
Varude tagamine on ilmelt saanud uue tähenduse viimaste aastate jooksul?
Tegelikult, isegi üllatuseks, ei tekkinud COVID-19 pandeemia ajal ravimite kättesaadavusega olulisi probleeme. Küll aga oli algselt hirm ja mure isikukaitsevahendite varustamisega, probleeme hinnastamises – oli hetki, mil kirurgiliste maskide hinnad olid kümnekordsed. Aga julgen öelda, et meie apteek sai kenasti hakkama – nii patsientidele kui töötajatele olid kaitsevahendid tagatud. Ka 2022. aasta on sõjategevuse tõttu muutnud tegevusvarude põhimõtteid.
Milline on töö Kliinikumi apteegis?
Apteegi meeskonna moodustavad proviisorid, kliinilised proviisorid, farmatseudid ja abilised. Kokku 34 inimest. Kliinikumi apteek on Eesti suurim haiglaapteek, kus aastakäive on ligi 40 miljonit eurot. Apteek on kõikide ravimite osas hankekohuslane ning meie hanked on toimeainepõhised. Apteegis aktiivselt käigus olevate ravimite toimeainete hulk on 1355, tarvikute nomenklatuur ulatub 1045 nimetuseni. Jälgime pidevalt uute ravimite turule saabumist ja kasutusele võtmist. Näiteks, kui tulid esimesed bioloogilised ravimid, mille efektiivsus on kõrge reuma, gastroenteroloogia ja nahahaigustes, oli nende hind väga kõrge. Nüüd, tänu biosimilaridele, on turuhind langenud ligi kümme korda ning ravimid oluliselt kättesaadavamad. Kui mõni patsient vajab sellist ravimit, mis on küll olemas, ent Tervisekassa seda rahaliselt ei kompenseeri, on meie apteek fondidele abiks nende tarnimisel.
Millist toimeainet kulub haiglas enim?
Koguseliselt tellime enim valuvaigisteid: paratsetamool, ibuprfeen, diclofenak, ketoprofeen. Rahaliselt on topis kemoteraapia ravimid.
Kuidas vaatate oma juhiajale tagasi, mis on teile oma töö juures enim meeldinud?
On olnud väga põnevad ja sisukad aastad, mis on möödunud väga kiiresti. Tööelu on teinud toredaks see, et minu kõrval on olnud väga hea meeskond ja kolleegid, kes on alati tunnetanud oma vastutust ja keda olen saanud usaldada. Teotahe on kindlasti iseloomustanud meie väikest kollektiivi.
Samas on loomulik ja vajalik, et elu areneb ning noored näevad asju teisiti. See on hea ja tasakaalukas ajend muutusteks.
Kas ees on ootamas järjekordne uus algus?
Minu praegune samm ei ole uus algus, vaid tore jätk eelnevale tegevusele meie suurepärases meeskonnas. Saan abiks olla erinevates töölõikudes, ent peamiselt jäävad minu ülesanneteks vastutus hangete alase tegevuse eest ning läbirääkimised ja ühishanked Tervisekassaga.
Uuele juhile soovitaksite…?
Kersti Teder on olnud meie kolleeg juba 15 aastat ning tegelenud suuresti ravimite käitlemisega seotud tegevustega ja õdede koolitamisega – ta on olnud selle töölõigu eestvedaja. Minu soovitus tuleneb minu kogemusest – võtmeteguriks on meeskond. Oma inimesi hoides ja neist hoolides on kõik võimalik.
Kliinikumi Leht
Professorid Tuuli Metsvaht ja Irja Lutsar pälvisid riigi teaduspreemia
Riigi teaduspreemia arstiteaduste valdkonnas pälvisid Tartu Ülikooli meditsiinilise mikrobioloogia professor Irja Lutsar ja Tartu Ülikooli Kliinikumi laste intensiivravi ja farmakoteraapia vanemarst-õppejõud professor Tuuli Metsvaht tööde tsükli „Vastsündinute sepsise interdistsiplinaarne käsitlus“ eest. Aastapreemiad (à 20 000 eurot) antakse välja eelneva nelja aasta jooksul valminud ja avaldatud parimate teadustööde eest.
Professor Tuuli Metsvaht on Tartu Ülikooli Kliinikumi vanemarst-õppejõud anestesioloogia erialal ning pikaajaline laste intensiivravi osakonna juhataja. Samuti on ta Tartu Ülikooli laste intensiivravi ja farmakoteraapia professor.
Professor Tuuli Metsvaht: Olen väga tänulik kogu meie uurimisrühma nimel selle väga suure tunnustuse eest. Nendes töödes kajastub kaugelt rohkemate inimeste panus meie igapäevatöös oluliste teemade edasi viimisel. Annan oma parima, et see tunnustus jõuaks kõikide kaasteelisteni ja aitaks hoida motivatsiooni ja sära silmades.
Meie tööde keskseks teemaks olev vastsündinu sepsis on üks sagedasi probleeme vastsündinueas, moodustades ¼ kõikidest vastsündinuea surma põhjustest maailmas. Lisaks on teada, et vastsündinu sepsise läbi teinud lastel on suurem risk psühhomotoorse arengu probleemide tekkeks hilisemas vanuses.
Parim viis haigusega tegelemiseks on selle vältimine, ehkki alati ei ole see võimalik. Meie uurimisrühma vastsündinu varast kolonisatsiooni käsitlevad tööd viitavad seedetraktile kui ühele peamisele sepsise tekitajate reservuaarile. Sealjuures koloniseeruvad enneaegsed vastsündinud ennekõike haiglas levivate suurema virulentsuse ja antibiootikumresistentsusega mikroobidega. Varast kolonisatsiooni saab mõjutada erinevate perekeskse intensiivravi kompleksi kuuluvate meetmete, s.h oma ema rinnapiimaga toitmisega.
Vastsündinuid ei ole asjata nimetatud „viimasteks terapeutilisteks orbudeks“. Sellega mõeldakse, et paljud vastsündinutel kasutatavad ravimid on kasutusel „off-label“, s.t registreeritud näidustust omamata, mistõttu nende ohutus ja õige annustamine pole teada. Uuemad ravimid ei jõuagi või jõuavad vastsündinuteni suure hilinemisega, kuna kliiniliste uuringute läbi viimine selles haigete grupis on keerukas. Samas ei ole nii ravimi annuste kui kliinilise efekti ekstrapoleerimine mitte ainult täiskasvanutelt vaid ka suurematelt lastelt sageli võimalik. Näitasime seda oma vastsündinu hemodünaamika toetust käsitlevates töödes ilmekalt. Antibakteriaalsete ravimite farmakokineetika ja kliiniline efektiivsus ongi olnud üheks meie uuringute ja rahvusvahelise koostöö keskmeks. Tulemusena on ravimi valiku ja annustamise soovitused jõudnud mitmetesse rahvusvahelistesse juhenditesse (nt NICE juhised, WHO antibakteriaalse ravi juhised). Ent „üks (ka suurusele kohandatud) annus kõigile“ ei ole alati rakendatav. Seetõttu oleme viimastel aastatel uurinud individuaalse annustamise võimalusi kitsa terapeutilise laiusega ravimite puhul, nagu vankomütsiin.
Tartu linn valis aukodanikud ja Tartu Tähe kavalerid
22. veebruaril anti Eesti Rahva Muuseumis üle Tartu linna aukodaniku ja Tartu Tähe aumärgid. Aukodaniku nimetus on auavaldus Tartu linnale elutööna osutatud väljapaistvate teenete eest ning Tartu Täht antakse Tartu linnale osutatud eriliste teenete eest. Tartu Ülikooli Kliinikumist pälvis aukodaniku tiitli dr Tiina Stelmach, kes on oma elu ja töö pühendanud erivajadustega lastele, noorukitele ja nende peredele. Alates 2003. aastast on Tiina Stelmach pereteenuste juht Eesti Agrenska Fondis, mis pakub tugi- ja rehabilitatsiooniteenuseid. Dr Stelmach töötab Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliinikus laste ja noorukite arenduse ja taastusravi keskuses vanemarst-õppejõuna taastusravi ja füsiaatria erialal.
Tartu Tähe aumärgi pälvis Kliinikumi naistekliinikus ja lastekliinikus hingehoidjana ametis olev ning Kliinikumi kliinilise eetika komitee esimees Naatan Haamer. Ta on oma tegevusega toetuseks nii patsientidele, lähedastele kui ka töötajatele.
Kliinikumi Leht
Mammobussi väljasõidud tagavad osaluse rinnavähi sõeluuringul
Tartu Ülikooli Kliinikumi Mammobussis tehti 2022. aastal 7609 rinnauuringut. 6939 naist osales rinnauuringul sõeluuringu raames ja 670 külastas Mammobussi saatekirjaga.
„Näeme, et kõikides maakondades, kuhu Mammobuss väljasõite teeb, on naiste osalus rinnavähi sõeluuringul ligi 60% või rohkem ning jätkuvas kasvutrendis. Töötasime kokku seitsmes maakonnas: Tartumaal Elvas, Kallastel, Alatskivil ja Rõngus; Jõgevamaal Põltsamaal, Jõgeval ja Mustvees; Põlvamaal Räpinas, Põlvas, Ahjal ja Kanepis; Võrumaal Värskas, Võrus, Rõuges, Varstus, Vastseliinas, ja Antslas; Valgamaal Tõrvas, Valgas, Pukal, Otepääl ja Sangastes; Järvamaal Paides, Aravetel, Järva-Jaanis ja Türil. Esmakordselt toimusid Mammobussi väljasõidud Ida-Virumaale Toilas, Narva-Jõesuus, Narvas, Jõhvis, Kohtla-Järvel ja Kiviõlis, kus naiste osalus oli kahjuks kõige tagasihoidlikum,“ kirjeldas Mammobussi tööd dr Sulev Ulp radioloogiakliinikust.
Rinnavähi sõeluuringu tulemusel kutsuti täiendavateks uuringuteks tagasi 156 naist (2,3%). „Rinnavähk diagnoositi 35 naisel, mis tähendab 5 juhul 1000st. Neist 71% olid varajases staadiumid vähkkasvajad. 10 naisel (29%) oli vähk kahjuks avastamise momendil juba levinud, mistõttu määrati neile naistele esmalt, enne opereerimist, neoadjuvantne keemiaravi,“ rääkis dr Ulp. Ta lisas, et kui sõeluuringu raames rinnavähk avastatakse või ei saa seda ilma kirurgilise biopsiata välistada, suunatakse naine kiirkorras Kliinikumi mammoloogi vastuvõtule, kes korraldab edasise ravi ja jälgimise. „Kusjuures, viimasel 15 aastal on Tartu Ülikooli Kliinikumis varajaselt avastatud rinnavähi puhul naiste 5 aasta elulemus 100%. See on väga hea näitaja, tõestamaks, et varajaselt avastatud vähi korral on võimalik täielik tervistumine!“ toonitas dr Ulp.
Kliinikumi Mammobussi meeskonda kuuluvad seitse radioloogiatehnikut, kellest on bussis korraga tööl kaks ja nii nädal aega järjest. Bussi liigutamiseks ja tehnika hooldamiseks kuuluvad meeskonda veel ka kolm inseneri. „Kuni kümnetunnise tööpäeva jooksul käib sõeluuringul 40–50 naist. Radioloogiatehnikute poolt teostatud mammogrammid laaditakse Pildipanka, mis tagab praktiliselt kohese piltide kättesaadavuse. Mammogramme loevad omakorda seitse radioloogi, kes on tööl samuti kahekaupa. Rinnavähi sõeluuringu ülesvõtteid vaadatakse topelt – selleks et tagada võimalikult täpne vastus. Vastuse saab naine e-kirjaga juba samal või järgmisel päeval,“ kirjeldas tööprotsessi vanemarst-õppejõud Ulp.
Uuringul käinud naised on Mammobussi meeskonda sõbraliku ja kiire teeninduse eest ka korduvalt tänanud. „Kiidetakse Mammobussi personali väga hoolitseva suhtumise ja meeldiva teeninduse eest ning selle eest, et vastused laekuvad väga kiiresti. Naiste jaoks on positiivne kogemus väga oluline, kuna hea muljega uuringult lahkuvad naised tulevad uuringule ka järgmisel korral. Olen veendunud, et Eestis on mammograafiabusse tulevikus juurde vaja – selleks, et rinnavähi ennetus ja varajane avastamine oleks võimalik ka Eestimaa väiksemates kohtades,“ sõnas dr Ulp.
Kliinikumi Leht
Infokast
- Rinnavähi sõeluuringu eesmärk on avastada rinnavähk võimalikult varases staadiumis ning vähendada sel moel haigusesse suremust ja tõsta haigete elukvaliteeti.
- Rinnavähk varajases staadiumis endast märku ei anna, seega on oluline, et ka ilma kaebuste ja sümptomiteta naised käiksid uuringul.
- Rinnavähi sõeluuringule kutsutakse 50–69 aasta vanuseid naisi iga kahe aasta järel.
- 2023. aastal kutsutakse rinnavähi sõeluuringule ravikindlustatud ja ravikindlustamata naisi sünniaastaga 1955, 1957, 1959, 1961, 1963, 1965, 1967, 1969, 1971, 1973.
- Kliinikumis saab rinnanäärme sõeluuringul osaleda nii Mammobussis, radioloogiakliinikus (L. Puusepa 8, I korrus) kui Kvartali keskuse rinnakabinetis (Riia 2, I korrus).
- Rinnavähi sõeluuring on naisele tasuta.
- Sõeluuringule saab registreeruda telefonil 731 9411 tööpäevadel kell 8.00–16.00. Samal numbril saab teha broneeringuid ka arsti poolt antud saatekirja alusel. Mammobussis saab vabade aegade olemasolul uuringule registreeruda ka kohapeal.
Mammobussi graafik
Kaisukaruhaigla toetab lapsi haiglas viibimise ajal
Igal neljapäeval avab Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliinikus uksed Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi korraldatav kaisukaruhaigla, kus väikestel patsientidel on võimalus ravida oma pehmeid lemmikuid läbi mängu. Kaisukaruhaigla projekti eesmärgiks on vähendada laste erinevaid hirme, mis haiglas võivad tekkida – olgu selleks eesootav protseduur või tervishoiutöötajad. Hirmud ja teadmatus peletatakse eemale just mängides.
Kaisukaruhaigla külastab lisaks haiglatele ka lasteaedasid, et vähendada pisikeste haiglahirmu juba enne sinna sattumist. Lapsed saavad välja mõelda haiguse, mille ravimiseks tuleb pöörduda kaisukaruhaiglas töötava arsti(tudengi) vastuvõtule. Laps on mängus justkui lapsevanema rollis, tulles oma haige mänguasjaga arsti juurde ja jälgides vastuvõtu või protseduuri käiku kõrvalt. „Seda on vahva jälgida, kuidas laps, kes kardab näiteks süsti, lohutab oma süsti saavat kaisukaru: „Pole hullu, see läheb kohe üle“. Sel moel tundub ka lapsele endale, et asi ei pruugi nii hull olla ning seda on vaja,“ selgitas kaisukaruhaigla projektijuht Kätlin Kits.
Kitsi sõnul ravitakse paari tunniga väga palju patsiente ning mõnda isegi mitu korda. „Ravime ühe karu terveks ja ütlen lapsele, et nüüd on karu voodirežiimil, kuid varsti on see sama karu uuesti vastuvõtul. Põhjenduseks kurdab laps, et karu läks keelust hoolimata õue ehk siis me ravime teda uuesti. Lõpuks on kaisukarud üleni sidemetes ja plaastritega kaetud,“ kirjeldas Kits laste loovust.
Lisaks sellele, et pisikestel patsientidel on võimalik kaisukaru ravimist mängida, kasutatakse haiglas rohkem seda aega arstitudengitega kui uute mängukaaslastega aja veetmiseks. Kui osade vanemate jaoks tähendab see veidi puhkust, siis teised tulevad hea meelega koos lapsega mängima ja saavad sel viisil mõtted eemale. „Me oleme ka laste ja nende vanematega paberlennukeid meisterdanud ning siis võistelnud, kelle lennuk kõige kaugemale lendab. Lastele pakkus see palju nalja, kuidas minu lennuk üldse lennata ei tahtnud,“ meenutas Kits vahvat seika.
Kaisukaruhaigla projektijuht tunnistab, et sageli ongi lastel lihtsalt vaja ühte uut sõbralikku nägu, kellega mängida ja jutustada. „Me oleme täielikult laste teenistuses – kui kaisukaru on haige, siis ravime teda ja laps tahab niisama mängida, siis mängime,“ lisas Kits.
Kitsi jaoks on oluline, et kaisukaruhaigla aitab muuta haiglas viibimist lapsesõbralikumaks ning võimaldab vähendada hirme neist rääkides ja läbi mängides.
Kristen Orin
Suure osa kasvajadiagnoosiga lastest suudab kaasaegne meditsiin terveks ravida
15. veebruar oli ülemaailmselt pühendatud vähihaigetele lastele. Lapseea vähk on õnneks harva esinev haigus, mis kujuneb ligikaudu ühel lapsel 300st enne täiskasvanuikka jõudmist. Tervise Arengu Instituudi andmetel diagnoositakse Eestis keskmiselt 35 uut vähi juhtu aastas lastel vanuses 0–14 aastat ning 40 uut juhtu vanuses 15–24 aastat.
Vähiravi hüppeline areng
Kuigi vähidiagnoos lapsel on endiselt (ja põhjusega) hirmutav, siis on oluline teada, et suure osa kasvajadiagnoosiga lastest suudab kaasaegne meditsiin terveks ravida. Viimase poolsajandi jooksul on laste vähiravi teinud läbi murrangulise arengu – kui eelmise sajandi keskpaigas oli pahaloomulise kasvaja diagnoosiga lapse viie aasta elulemus kõigest 10–20%, siis tänaseks ületab antud näitaja 80% piiri. Ehk siis viis aastat peale esmasdiagnoosi on elus ligikaudu kaheksa vähki haigestunud last kümnest. Ravi tulemuste paranemise eeltingimus on uute raviviiside ja -kombinatsioonide kasutusele võtmine, aga lisaks eeltoodule ka toetava ravi võimaluste märkimisväärne paranemine.
Kaasaegne vähiravi
Kaasaegne vähiravi on enamasti multimodaalne, peaks käsitlema patsienti tervikuna ning hõlmama kogu vähipatsiendi raviteekonda. Multimodaalne tähendab, et terveks saamise eesmärgil kasutatakse mitme raviviisi kombinatsioone. Vähiravi võib sisaldada vähikirurgiat, mille eesmärk on pahaloomulise kasvaja kirurgiline eemaldamine võimalikult suures mahus; kiiritusravi, kus pahaloomuliste rakkude hävitamiseks kasutatakse ioniseerivat kiirgust; ning süsteemravi ehk medikamentoosne ravi, mille alla kuuluvad nii klassikaline keemiaravi kui ka hormoonravi, bioloogiline ravi, sihtmärkravi ja muu. Kaasaegse ravivõimalusena laste vähiravis tuleb eraldi välja tuua vereloome tüvirakkude siirdamist, mis on muutnud mõned varasemalt ravimatud haigused enamasti ravitavaks (nt äge kõrgriski leukeemia). Eestis on Tartu Ülikooli Kliinikum ainuke keskus, kus tehakse vereloome tüvirakkude siirdamisi kogu Eesti lastele.
Järjest olulisem suund on seni peamiselt tulemuspõhise meditsiini kujundamine väärtuspõhiseks patsiendikeskseks meditsiiniks. See tähendab, et ravi ei hinnata ainult arvuliste tulemuste alusel, vaid samaväärselt arvestatakse seda, kuidas laps end kogu ravi jooksul tunneb ja mida ta kogeb ehk milline on tema elukvaliteet. Ääretult tähtsal kohal on toetav ravi, mille eesmärk on muuta teostatav ravi vähem organismi kahjustavaks (näiteks kaitsta, neerusid, aju, luuüdi) ja ennetada kaugtüsistusi, aga samaväärselt muuta ka kogu raviperiood patisendi jaoks võimalikult hästi talutavaks nii füüsilises, emotsionaalses kui ka sotsiaalses plaanis. Et ei oleks valu, iiveldust ning laps saaks võimaluste piires edasi tegeleda ealiste tegevustega – mängimisest koolis käimiseni.
Laste vähiravi erineb täiskasvanute omast
Täiskasvanute ja laste vähid on sageli bioloogiliselt erinevad ja seega ka ravis on palju erinevusi – alates ravi agressiivsusest kuni kasutatavate ravimiteni välja. Lapsed taluvad palju agressiivsemat ravi, mis on vast ka üks oluliselt paremate ravitulemuste eeltingimusi (Euroopas on täiskasvanute 5 aasta elulemus keskmiselt 54% ja lastel ligikaudu 80%).
Eestis ravitakse vähidiagnoosiga lapsi kahes rahvusvahelistele standarditele vastavas laste hematoloogia-onkoloogiakeskuses – Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia-onkoloogiakliinikus ning Tallinna Lastehaiglas. Kliinikumis toimub laste vähiravi rahvusvaheliste koostööliste raviprotokollide alusel ehk siis raviskeem, mille alusel last ravitakse, on parim teadaolev rahvusvaheline ravistandard ja samas ka uuringuprotokoll valitud asjaolude teaduslikuks uurimiseks.
Soovime pakkuda oma patsientidele parimat võimalikku ravi, mis Eesti riigi väiksuse tõttu ei oleks võimalik ilma tiheda rahvusvaheline koostööta erinevate kompetentsikeskuste ja erialaorganisatsioonidega. Hetkel on meie peamised koostööpartnerid Rahvusvaheline lasteonkoloogia ühing ehk SIOP (https://siope.eu/), Põhjamaade lastehematoloogia ja -onkoloogia ühing ehk NOPHO (https://www.nopho.net), ERN PedCan (https://paedcan.ern-net.eu/) jne. Rahvusvaheline suhtlus parima võimaliku diagnoosi ja ravi otsustamiseks kuulub lasteonkoloogi igapäevase töö hulka.
Samaväärselt olulisel kohal on tihe koostöö patsientide esindusorganisatsioonidega, Eestis Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liit, kelle toel on võimalik rahastada ka seda ravi, mida Tervisekassa ei kompenseeri. Laste teekonda teevad rõõmsamaks MTÜ Vaprusehelmeste helmed ning kliinikumi Lastefondi ja Minu Unistuste Päeva vabatahtlikud, täites raskelt haigete laste suuri unistusi. Igapäevaselt on osakonnas tööl lapse heaolu spetsialist, kes loov- ja tegevusteraapia abil tegeleb laste haiglapäevade sisustamisega ning paralleelselt pakub psühholoogilist tuge nii lastele kui lähedastele.
Vähi esinemissagedus on suurenenud
Paraku on tõepoolest tõsi ka see, et järjest paraneva elulemuse ja laienevate ravivõimaluste kõrvalt on vähi esinemissagedus lastel ülemaailmselt teadmata põhjustel aeglaselt suurenemas (0.5–0.6% aastas). Miks lapseeas vähi esinemissagedus tõuseb, sellele ei ole tänaseks ühest vastust. Üks osa põhjusest on diagnostika ja registrite kvaliteedi, see tähendab ka juhtude registreerimise paranemine, aga paraku näitavad aeglast esinemissageduse tõusu ka hea kvaliteediga vähiregistrid. Ei saa välistada palju kardetud keskkonnafaktorite rolli, samas ei ole võimalik veel välja tuua üheselt põhjuslikke välisfaktoreid.
Kõige enam esinev kasvaja lastel on endiselt äge lümfoblastne leukeemia, mida diagnoosime Eestis keskmiselt 8 juhtu aastas, järgnevad kesknärvisüsteemi kasvajad ja lümfoomid. Sealjuures erinevad kasvajate esinemissagedus ja alatüüp vanusegrupiti. Vanuses 0–14 esineb enim ägedaid leukeemiaid, millele järgnevad kesknärvisüsteemi kasvajad ning lümfoomid. Vanuses 15–19 eluaastat diagnoositakse enim lümfoome, kesknärvisüsteemi kasvajaid, epiteliaalseid tuumoreid ja melanoomi.
Miks just minu laps?
Kaasasündinud südamerikete nädal juhtis tähelepanu südamerikke avastamisele raseduse ajal
7.–14. veebruaril tähistati rahvusvahelist kaasasündinud südamerikete nädalat eesmärgiga tõsta inimeste teadlikkust kaasasündinud südameriketest. Sel aastal oli nädala kitsam fookus seatud südamerikete sünnieelsele tuvastamisele.
Eestis sünnib kaasasündinud südamerikkega 100–120 last aastas ning see on vastsündinutel kõige sagedasem kaasasündinud rike. „Enamus raskeid südamerikkeid on sünnieelselt diagnoositavad. Raseduse ajal on ette nähtud kaks ultraheli sõeluuringut, mille üheks eesmärgiks on ka kaasasündinud südamerikete sünnieelne tuvastamine,“ rääkis Tartu Ülikooli Kliinikumi sünnitusabi ja günekoloogia eriala arst-õppejõud Eva-Liina Süüden. Raseduseaegseid ultraheli sõeluuringuid võimaldavad kõik Eesti rasedaid jälgivad tervishoiuasutused ning dr Süüden rõhutas uuringul osalemise vajadust. „Kui rasedal on juba teada südamerikke tekke riskitegureid, näiteks südamerike lähisugulasel, ema raseduseelne suhkruhaigus või teatavate ravimite kasutamine, tehakse lapseootel naisele süvendatud loote südame ultraheliuuring. Kui uuringu tulemusel selgub südamerikke kahtlus, suunatakse naised Tartu Ülikooli Kliinikumi täpsustavale ultraheliuuringule, kus osaleb juba ka kogemustega lastekardioloog,“ kirjeldas dr Süüden.
Kui loote südame ultraheliuuringul diagnoositakse südamerike, tegeleb kliinikumis naise ja perekonnaga lähtuvalt rikke eripärast erialadeülene lootemeditsiini meeskond, kuhu kuuluvad naistearst, ultraheliarst, lastekardioloog, meditsiinigeneetik, neonatoloog, lasteintensiivravi arst, ämmaemand ja raseduskriisi nõustaja. „Kaasasündinud südamerikete õigeaegne avastamine annab perele valikuvõimaluse. Samuti võimaldab paremini planeerida raseduse jälgimist, sünnitust kui ka vastsündinu vahetut sünnijärgset abistamist,“ sõnas dr Süüden.
Kaasasündinud südamerikkeid võib olla erinevaid, alustades väikesest august südame vaheseinas kuni ühe südamepoole puudumiseni. „Lisaks sellele, et enamus kaasasündinud südamerikkeid on raseduse ajal diagnoositavad, on õnneks suur osa neist ka sünnijärgselt korrigeeritavad. Siinkohal ongi oluline rasked rikked raseduse ajal üles leida, sest õigeaegne diagnoos, planeeritav ravi ning väikese patsiendi jälgimine annab talle eeldused hea kvaliteediga eluks,“ rääkis rasedaid konsulteeriv Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekardioloog dr Silvia Virro. Ta rõhutas, et kaasasündinud südamerikke korrigeerimise järgselt vajavad lapsed kindlasti lastekardioloogi jälgimist ning ka täiskasvanueas tuleb patsienti jälgida kaasasündinud südameriketele spetsialiseerunud kardioloogi poolt.
Kui on teada, et laps vajab sündimise järgselt diagnoositud rikke tõttu kiiresti ravi, soovitatakse emal sünnitada Tartu Ülikooli Kliinikumis. „Teatud südamerikked, näiteks suurte arterite transpositsioon ja muud kriitilised südamerikked vajavad kiiret sekkumist kohe vahetult pärast sündi. Enamus südamerikkeid on korrigeeritavad Eestis, Tartu Ülikooli Kliinikumis. Lisaks tehakse kõige keerulisemate ja harvem esinevate juhtude korral koostööd Helsingi Uue Lastehaigla kolleegidega,“ ütles kliinikumi südamekirurg ja kaasasündinud südamerikete kompetentsikeskuse eestvedaja dr Raili Tagen. Sünnieelse diagnostikaga tegelevad naistearstid tõid välja, et kaasasündinud südamerikete tuvastamine, diagnoosimine ja korrigeerimine toimub Eestis nii erialade kui tervishoiuasutuste koostöös. „Kuna Põhja-Eestis elab valdav enamus Eesti elanikest, siis esmane südamerikete diagnostika toimub meie heade partnerite juures Ida-Tallinna Keskhaiglas, Lääne-Tallinna Keskhaiglas, Pärnu haiglas, Loote Ultrahelikeskuses ja mujal. Kliinikumi suunatakse aastas 50 lapseootel ema üle Eesti. Neist vajab Kliinikumis sünnitamist umbes kolmandik, aga sageli otsustavad Kliinikumis sünnitada ka teised konsultatsioonil käinud naised,“ kirjeldas dr Süüden.
Kaasasündinud südamerikkeid korrigeeritakse Kliinikumis aastas 50–80 väikesel patsiendil. Pärast seda jäävad lapsed lastekardioloogi jälgimisele Kliinikumi ja Tallinna Lastehaiglasse. Rohkem infot kaasasündinud südamerikete kohta leiab Kliinikumi kaasasündinud südamerikete kompetentsikeskuse kodulehelt ja naistekliiniku kodulehelt.
Kliinikumi Leht
Tartusse rajatakse personaalmeditsiini ekspertkeskus
Tartu Ülikooli ja Tartu Ülikooli Kliinikumi koostöös algab kuue aasta pikkune teadus- ja arendusprojekt, mille tulemusena luuakse Tartusse Baltimaade võimekaim personaalmeditsiini ekspertkeskus. Keskuse ülesanne on tagada, et personaalmeditsiini teadussaavutused jõuaksid igapäevasesse patsientide ravisse.
Projekti tulemusel luuakse tipptasemel personaalmeditsiini teadus- ja arenduskeskus ning seda rahastavad Euroopa Komisjon ja Eesti riik kahasse kuni 30 miljoni euro ulatuses. „See on Eesti seni suurim personaalmeditsiini panustav Euroopa Liidu rahastus, mis annab aimu projekti mahukusest ja mõjust Eesti, aga ka teiste riikide jaoks. Ülikoolihaiglana seisab meil ees suurepärane võimalus, aga ka väljakutse koostöös Tartu Ülikooli ja välispartneritega välja töötada lahendused, mis tagavad teadusuuringute ja kliinilise praktika koordineeritud arengu ja tulemuslikkuse. Projekti konkreetseks eesmärgiks on muuhulgas koos erasektori partneritega välja töötada vähemalt kuus personaalmeditsiini valdkonna tööriista, mida saab kliinilises meditsiinis kasutada,“ tutvustas Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liige ja teadus- ja arendustegevuse juht prof Joel Starkopf.
Tartu Ülikooli Kliinikumi geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku juhi kaasprof Sander Pajusalu sõnul võivad loodavad personaalmeditsiini tööriistad olla erinevad. „Olgu selleks näiteks tervise-, sealhulgas geeniandmetel põhinev patsiendi personaalsete riskide hindamine konkreetsete haiguste osas, innovaatilised, geeniandmestikest lähtuvad otsustustoe programmid tervishoiutöötajatele ravimite välja kirjutamiseks või ka viisid, kuidas patsientide andmeid efektiivsemalt haiguste ravis ja ennetuses kasutada,“ loetles dr Pajusalu. Ta rõhutas, et oluline on interdistsiplinaarsus ja erinevate kliiniliste erialade kaasatus – nii on esimesed pilootprojektid planeeritud kardioloogia valdkonda, eesmärgiga vähendada Eestis noorte suremust südame-veresoonkonna haigustesse. Eesmärk on tehisintellekti tööriistu arendades leida efektiivselt üles kõrge riskiga isikud ja neile pakutava varase raviga ennetada tõhusalt südameinfarkti haigestumist. „Lisaks praktiliste personaalmeditsiini tööriistade väljatöötamisele ei ole vähemtähtis projekti eesmärk ka toimiva tippkeskuse loomine, mis hõlmab nii tööjõudu kui ka taristut, et olla konkurentsivõimeline uute projektide taotlemisel ja läbiviimisel. Olulised projekti osad on ka koostööst Hollandi ja Soome partneritega tulenev teadmussiire, Eesti tervishoiutöötajate koolitamine ja koostöö kõigi sidusgruppidega,“ kirjeldas dr Pajusalu.
Tartu Ülikooli Kliinikumi poolt on suurimateks projektipartneriteks geneetika ja personaalmeditsiini kliinik ja kliiniliste uuringute keskus. „Kui Tartu Ülikoolile jääb põhirolliks teaduslike meetodite ja uute andmetööriistade väljatöötamine, siis Tartu Ülikooli Kliinikumis viiakse läbi kliinilisi uuringuid, kus teaduspartnerite poolt loodud uusi rakendusi patsientide käsitlemisel uuritakse ja valideeritakse. Ja seda koostöös kõigi kliinikutega, kus personaalmeditsiin saab olla toeks kliinilistele erialade arengule,“ selgitas kliiniliste uuringute keskuse juht dr Katrin Kaarna.
Projekt algab 2023. aasta jooksul ja kestab kuus aastat. Projekti rahastatakse Euroopa Komisjoni teadusprogrammist Teaming for Excellence. Projekt on vajalik tõhustamaks personaalmeditsiini vallas toimuvat teadustööd ja selle teadustöö siiret kliinilisse praktikasse.
Kliinikumi Leht
Terviseala asekantsler Heidi Alasepp tutvus kliinikumi vähikeskusega
Jaanuaris külastasid sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsler Heidi Alasepp ja tema nõunik Katrin Idla kliinikumi vähikeskust, eesmärgiga tutvuda vähiravi korraldusega kliinikumi teeninduspiirkonnas.
„Vähikeskuse ülesanne on koondada ühtseks tervikuks kogu vähiravi-alane tegevus kliinikumis. See tähendab, et vähiravi toimub küll peamiselt hematoloogia-onkoloogia kliinikus, ent diagnostika, kirurgiline ravi, radioloogilised uuringud, patoloogia ning muud tegevused omakorda muudes kliinikumi üksustes või hoopis teistes meie piirkonna haiglates. Meie ülesanne on tagada, et vähipatsiendi raviteekond sujuks ning et vähiravi käsitlus üle kliinikumi vastaks kõrgeimatele kvaliteedinõuetele,“ tutvustas kliinikumi vähikeskuse direktor dr Lenne-Triin Kõrgvee. Kvaliteedi tunnuseks on kliinikumi vähikeskus pälvinud OECI (Organisation of European Cancer Institutes) akrediteeringu, mis on kõrgeim tunnustus kliinikumi vähiravile, ennetustegevusele, diagnostikale ning teadus- ja õppetööle.
Hematoloogia-onkoloogia kliiniku juht dr Kristiina Ojamaa tutvustas omakorda vähiravi korraldust nii kliinikumis, Lõuna-Eestis kui ka Ida-Virumaal. „Peame oluliseks pakkuda patsientidele vähiravi kodu lähedal, mistõttu pakub kliinikum vastuvõtte Ida-Viru keskhaiglas ning nüüd juba ka Narva haiglas. Kodulähedast vähiravi saab kindlasti muuta veelgi sujuvamaks ning patsiendile mugavamaks, kuhu on kaasatud nii vähiravikeskused, esmatasand kui ka riiklikud lahendused,“ rääkis dr Ojamaa. Ta tõi välja ka kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku ühe eripära – laste vähiravi, mille mitmed ravimeetodid nagu näiteks vereloome tüvirakkude siirdamine ja kogu keha kiiritus toimub Eestis vaid kliinikumis.
Sotsiaalministeeriumi asekantsler Heidi Alasepp toonitas, et Eesti riigi väiksus annab võimaluse teha suuri muutusi kiiresti, teisalt tuleb teha neid väga targasti, nii inim- kui rahalist ressurssi arvestades ja juhtides. „Tervis on väärtus, millesse saame investeerida kõik üheskoos ning ka ausalt olukorda hinnates. On väga oluline, et Eestis on olemas tipptasemel ravi nii vähiravis kui mistahes muul erialal, ent kas see on võimalik ja vajalik igas haiglas? Usun, et Eesti tervishoius seisavad ees muutuste aastad, kus sammud peavad olema väga targad,“ rääkis dr Alasepp.
Nii dr Kõrgvee kui dr Ojamaa tõid välja rahvusvahelise ja siseriikliku koostöö olulisuse. „Euroopa vähivastase võitluse kava ning Eesti vähitõrje tegevuskava on väga olulised alustalad, mille rakendus suuresti haiglate teha jääb. „Seetõttu on oluline, et vähiravi keskused osalevad vähitõrje tegevuskava elluviimise planeerimisel ja selle täitmisel. Paralleelselt Eesti vähitõrje kavaga on taustal ka Euroopa vähitõrje kava, mis on väga mahukas dokument, peatudes nii elanikkonna teadlikkuse tõstmisel, ennetamisel, diagnostikal, vähiravil, elulõpuravil, lähedaste toetamisel ja mitmetel muudel patsiendi teekonna nüanssidel,“ tutvustas dr Ojamaa. Euroopa vähitõrje kava elluviimiseks on käimas üle-euroopaline projekt ECHoS, milles osaleb ka Tartu Ülikooli Kliinikum.
Vähiravi patsiendi teekonna kaardistamine on aga alanud juba ka kliinikumis eelmisel, 2022. aastal. Esimesena Eestis valiti kolme eri paikmega vähipatsiendid ning kaardistati nii nende vaade oma raviteekonnale kui ka haigla ehk ravi osutaja vaade. Teekonna kirjeldamise eesmärgiks on muuta see sujuvamaks, mugavamaks, kiiremaks ning patsiendi jaoks ka arusaadavamaks. „Juba praegu näeme, et ühe vajaliku muutusena tuleks viia sisse juhtumikorraldaja või õde-koordinaatori ametikohad, kelle näol on tegemist inimesega, kes saadab patsienti kogu tema ravitee jooksul – teda jälgides, nõustades, vajadusel ka kiirele sekkumisele suunates,“ sõnas dr Kõrgvee.
Kliinikumi esindajad ja sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsler möönsid üheskoos, et nii kliinikumil kui ministeeriumil on ühine eesmärk – Euroopas tunnustatud vähiravi Eesti patsientide jaoks ning sujuv raviteekond, mille hoolitsemisel on vaja kõigi osapoolte, sealjuures inimeste enda teadlikkust ja panust. Kliinikum ülikoolihaiglana saab sel teekonna luua just uusimat teaduspõhist lisaväärtust.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi arendusfondi projektid viivad teaduse patsientideni
17. jaanuaril tutvustas Tartu Ülikooli Kliinikum 2022. aastal arendusfondi poolt rahastatud projekte, mille eesmärk on tagada, et ülikoolihaigla teadustöö jõuaks ka kliinilisse praktikasse ehk patsientide ravisse. Viimase kahe aasta jooksul on kliinikumi arendusfondist toetatud erinevaid arendus- ja koolitusprojekte ligi 1,5 miljoni euroga.
„Ülikoolihaigla erisuseks on igapäevaselt ravitöö kõrval toimuv õppe- ja teadustöö. Teadustöö edendamiseks ja tulemuste rakendamiseks on loodud kliinikumi arendusfond. Seni on fondist pälvinud rahastuse nii otseselt uusi teadmisi loovad kliinilised teadusuuringud kui ka tehnoloogiliste ja digitaalsete lahenduste väljatöötamist ning kasutuselevõttu toetavad arendustegevused,“ tõi kliinikumi juhatuse liige, teadus- ja arendustegevuse juht professor Joel Starkopf välja. „Samuti pöörame olulist tähelepanu erinevate koolituste, sh teiste riikide haiglates praktiseerimise toetamisele“.
Kahe aasta jooksul on rahastuse saanud kokku 17 teadus-arendusprojekti, mis kõik edendavad teadustulemuste rakendamist kliinilises praktikas ning aitavad kaasa patsientide heaolu tõstmisele. „Nii näiteks on töös ravikvaliteedi programmi EuroHeart käivitamine südamekliinikus, digilahenduste väljatöötamine antibiootikumiravi efektiivsuse ja ohutuse parandamiseks, kaasasündinud südamerikete kompetentsikeskuse arendamine ning mitmed teised olulised arendusprojektid. Kõigil nendel projektidel on otsene mõju tervishoiuteenuste parandamiseks kogu Eestis,“ loetles professor. Ta tõi välja näitena ühe edukalt käivitunud arendusprojekti, milleks on südamehaigete taastusravi kaugteenusmudeli väljatöötamine. „Projekti rahastamist jätkab 2023. aastal Tervisekassa innovatsioonifond. Selle teenuse abil saame oluliselt parandada taastusravi kättesaadavust südamehaigetele. Taastusravi saavate patsientide osakaalu suurendamine parandab märkimisväärselt inimeste taastumist ja elukvaliteeti näiteks pärast müokardi infarkti põdemist,“ lausus prof Starkopf.
Lisaks teadus- ja arendusprojektidele on kliinikumi missiooni – „Teadus patsiendi teenistuses“ – kandmisel oluline roll ka koolituslähetustel. 2022. aasta arendusfondi taotlusvoorudest rahastatakse kliinikumi töötajate praktiseerimist välismaa haiglates ning erialaste koolituste korraldamist. Kokku on kahe aasta jooksul eraldatud 23 koolitustoetust kogusummas üle 140 000 euro. „Nii näiteks osaleb patoloogiateenistuse arst-õppejõud Joosep Seppet neerupatoloogia alasel väljaõppel Erlangeni Ülikoolikliinikus, südamekliiniku ning anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku arstid ja õed teevad õppevisiite Karolinska ülikoolihaigla kehavälise membraanoksügenisatsiooni (EKMO) keskusesse, dr Evgenia Chetverikova kõrvakliinikust tegutseb külalisuurijana Stanfordi Ülikoolis, dr Pilleriin Värk on laste ortopeedia alasel väljaõppel Philadelphia lastehaiglas. Toetatud on mitmeid konverentsikäike ning koolituste korraldust kliinikumis,“ tutvustas teadus- ja arendustegevuse juht.
Tartu Ülikooli Kliinikumi arendusfondi teaduskonverentsil tutvustati kliinikumi poolt 2022. aastal rahastatud projekte, et positiivsete näidete varal inspireerida töötajaid algatama ja ellu viima kliinikumi strateegilisi arenguid toetavaid teadus- ja arendustegevusi ning suurendada partnerite huvi koostööks. Teadus-arendus ja innovatsiooniprojektide taotlusi saab esitada kord aastas ning koolitustegevuse taotlusi kolmel korral aastas. Taotlusi hindab kliinikumi teadus-arendusteenistuse nõukogu, kuhu kuuluvad kliinikumi, Tartu ülikooli, TalTechi, õendustöötajate ja patsientide esindajad.
Kommentaarid
Dr Alar Irs, „Südameveresoonkonna haiguste ravikvaliteeditööriista EuroHeart käivitamine Kliinikumis“
Projekti eesmärk on juurutada koostöös Euroopa Kardioloogide Seltsi ja Uppsala Kliiniliste Uuringute Keskusega ravikvaliteeditööriist südame-veresoonkonna haiguste andmete kogumiseks. Loodav lahendus võimaldab mõõta, analüüsida ja rahvusvahelisel tasemel võrrelda südamehaigete ravitulemusi, st otseselt hinnata ja parandada meie ravikvaliteeti. Lisaks saame projekti rakenduste kaudu osaleda teadus- ja rakendusuuringutes, mis loob võimaluse uute diagnostika- ja ravilahenduste väljatöötamiseks meie patsientidele.
EuroHeart projekt hõlmab nii vajaliku infotehnoloogilise platvormi ülesseadmist ja liidestamist kui ka süsteemi kasutuselevõttu südamekliinikus. Hetkel kogutakse platvormil ägeda koronaarsündroomi andmeid ning järgmiste arendustöödega lisanduvad teised sagedased südameveresoonkonna haigused ja ravisekkumised. Loodetavasti liituvad EuroHeart platvormiga edaspidi teisedki Eesti haiglad.
Prof Tuuli Metsvaht, „Digilahendused antibiootikumravi efektiivsuse ja ohutuse parandamiseks Kliinikumis“
Projekti üldine eesmärk on parandada antibiootikumravi efektiivsust ja vähendada kõrvaltoimete esinemist ning seeläbi ravikulusid. Projekti käigus arendatakse tarkvara, mis muudab kliinikumi antibiootikumravi juhendid kergesti kättesaadavaks ja kasutatavaks. Samuti hinnatakse tarkvara mõju antibiootikumravi juhendite järgimisele, reservantibiootikumide kasutuse osakaalule, ravimikasutusele ja ravikuludele kliinikumis. Antibiootikumravi õige doseerimine on oluline nii antibiootikumresistentuse vältimiseks kui ka parima raviefekti saavutamiseks ohutult. Prototüübina luuakse projekti raames vankomütsiini individuaalse annustamise algoritm intensiivravi vajavatel täiskasvanutel kasutamiseks. Tulemuseks on kiire ja mugav võimalus just antud haigele sobiva ravimiannuse leidmiseks keerulistes ja kiiresti muutuvates olukordades.
Prof Külli Kingo, „Psoriaasi patsiendi terviklik jälgimine raviteekonnal ja haiguse ägenemiste ennetamine“. Tervisekassa innovatsiooniprojekt
Psoriaas on raske krooniline nahahaigus, mille puhul on haiguse remissioonis hoidmiseks üliolulised ravi järjepidevus ning patsiendi pidev jälgimine. Töös oleva Tervisekassa rahastatud innovatsiooniprojekti abil luuakse uus tervishoiuteenusena kasutatav telemeditsiini lahendus, mille abil saab patsient saata asjakohast jälgimisinfot ja pilte naha seisukorrast. Patsiendi jaoks on seisundi kohta info jagamise võimalus pidev ja lihtne ning tervishoiutöötajatele on info asjakohane, ülevaatlik ja kättesaadav. Piltide ja haiguse raskusastme-skooride põhjal saab arst otsustada raviskeemi muutusi või näiteks suunata patsiendi teistele eriarstidele või perearsti jälgimisele. Telemeditsiini lahenduse rakendamine võimaldab lühendada ooteaegu ning suunata patsiendi vajaminevale vastuvõtule seisundi ägenedes kiirelt. Uuringus osalenud patsientide tagasiside on rakendusele positiivne ning ligi 60% uuringus osalenud patsientidest kasutab rakendust aktiivselt. Suur tänu projektis osalenud perearstidele, kliinikumi noortele kolleegidele – Liisi Raam, Liis Ilves, Oliver Taul ja Kaisa Viljar; ja kliiniliste uuringute keskusele Katrin Kaarna juhtimisel.
Kliinikumi Leht
Emeriitprofessor Hele Everaus: „Kõige olulisem on inimestest hoolimine“
5. jaanuaril tähistas oma 70. sünnipäeva Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku pikaaegne juhataja, praegune arst-konsultant, emeriitprofessor Hele Everaus. Kliinikumi Leht ja Tartu Postimees küsisid, milliste mõtetega teenekas luuüdi siirdamise rajaja ja hematoloogia eriala arendaja pidupäevale vaatab.
Professor Everaus on olnud kogu oma elu seotud Tartuga. Ta lõpetas 1977. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonna, asudes samal aastal ka ülikooli tööle, kust tema kogemuste pagasisse kuuluvad erinevad ametid alates vanemlaborandist, hematoloogia labori juhatajast, hospitaal-sisehaiguste kateedri dotsendist, hematoloogia-onkoloogia professori ametist kuni ülikooli arendus-teadusprorektori ametini välja. „Oma meditsiinidoktori kraadi kaitsesin ma Tartu Ülikoolis, ent minu ravi,- õppe- ja teadustegevus on viinud mind nii Pariisi VII ülikooli Saint-Louis vähikeskusse, Hadassah ülikooli luuüdi transplantatsioonikeskusesse, Helsingi ülikooli haiglasse, Karolinska instituuti, Nebraska ülikooli meditsiinikeskusesse, Mayo kliinikusse, Dana-Farberi vähikeskusesse kui mitmetesse teistesse mainekatesse vähiravi keskusetesse. Lisaks on mind kutsutud mitmetesse Ameerikas tippkeskustesse ka esinema,“ rääkis prof Everaus.
Aastatel 2000–2016 oli ta nii Tartu Ülikooli Kliinikumi kui Tartu Ülikooli hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhataja. Kliiniline töö algas aga varem – juba 1993. aastal oli prof Everaus Tartu Lastehaigla intensiivhematoloogia osakonna juhataja. „Just lastehaigla oli see, kuhu meil õnnestus paigaldada ka Eesti esimene läbivoolutsütomeeter ja teised luuüdi siirdamise ettevalmistamiseks vajalikud seadmed. Lisaks lastehaigla juhtkonnale saime seadmete hankimisel tuge ka tollaselt ministeeriumilt tänu Toomas Vilosiusele,“ meenutas prof Everaus. Olgugi, et algsete seadmete võimekus ei ole võrreldav tänase tehnoloogiaga, andsid need käsitlust muutva tõuke hematoloogia eriala arengule ning ka mitmetele uuendustele nii vereteenistustes kui ühendlaboris.
Pärast prof Everausi juhtimisel käivitatud luuüdi siirdamise programmi Eestis ja Baltimaades, viis ta 1993. aastal Tartu Ülikooli Kliinikumis läbi esimese luuüdi siirdamise. Sellega oli loodud uus innovaatiline lähenemine vähiravis, mida täna kasutatakse sageli erinevate vähivormide – näiteks leukeemia ja lümfoomide ravis. Tänaseks on kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliinikus tehtud enam kui 719 siirdamist, sealjuures on kliinikumis ainus haigla Eestis, kus allogeenset vereloome tüvirakkude siirdamisi läbi viiakse.
Kui esimene patsient, kellele luuüdi siirati, oli täiskasvanu, siis juba 1994. aastal tehti protseduur esimest korda ka lapspatsiendile. „Toona 5-aastane olnud Narva tütarlaps on minu jälgimisel, nüüd juba aastaid tervena, tänaseni. Pole suuremat rõõmu, kui näed tervenevat patsienti. Sealjuures on oluline mitte käsitleda patsiente haigetena, vaid inimestena, kellel on haigus. Halbu uudiseid on edastada alati keeruline, samas raskuste asemel tuleb koos patsiendiga keskenduda sellele, mis saab edasi, millised on võimalused ja milline on järgnev elu. Arstid käivad seda teed koos inimestega, hoolides neist ja vastutades ravi eest,“ mõtiskles prof Everaus. „Need koos käidud teekonnad on mu südames ja ma olen oma tööd armastanud. Teisiti sellel erialal ei saakski, see on paratamatult 24/7 töö. Isegi mitte töö, vaid elustiil. Kui vaatan tänaseid nooremaid hematoloogia-onkoloogia kliiniku kolleege, siis näen samasugust täielikku pühendumist. Nii nagu oli pühendumus ka minu suurimatel õpetajatel – professor Valve Saarmaal ja professor Karl Kullil,“ tundis teenekas arst heameelt.
Küsimuse peale, mis on muutunud vähiravis võrreldes 30-aastase taguse ajaga, sõnas ta, et vähk on muutunud väga paljudel juhtudel krooniliseks haiguseks. „Enamikel juhtudel on vähidiagnoosi saanud inimese ravi pikaajaline, aastatepikkune, andes juurde nii eluaastaid kui võimaldades ka paranemist. Näeme endiselt ka kiire kulu ja lõpuga haigusjuhte, ent hea on öelda, et need on pigem harvad. Minu arstitee alguses oli vastupidi ning meil polnud isegi õigeid diagnostika meetodeid,“ kirjeldas Hele Everaus. Samas möönab ta, et ootus vähi kadumisest pole realistlik. „Vähk on eksisteerinud üle 9000 aasta. Kuna loodus on meist alati targem, ei ole võimalik seda kunagi täiesti välja ravida või kaotada. Küll aga saame me vähki ennetada, diagnoosida, ravida, jälgida,“ lausus professor.
Olgugi, et Hele Everaus enam igapäevaselt intensiivset ravitööd ei tee, on ta hematoloogia-onkoloogia kliinikus endiselt oma patsientide jaoks olemas. Niisamuti seisab ta riigikogus hea selle eest, et toetada ja suunata tervishoiupoliitilisi otsuseid ennekõike just vähiravi teemal. Tema südameasjaks on Eesti vähitõrje arengukava elluviimine ning selleks vajalike tegevuste ja kavade loomine ja rakendamine.
Küsimuse peale, mis valmistab talle rõõmu, vastab ta kiirelt: „Kõige olulisem on inimeste armastamine – sinu suhtumine peegeldub alati su tegevustes. Igaüks peaks leidma oma rõõmuallika, hoolimata sellest, kas ta on terve või haige. Mõelgem korraks, kui palju meil on, mille üle tänulik olla. Mida aga elavad üle Ukrainlased täna või milline saatus oli eelmiste maailmasõdade ajal inimestel siinsamas Eestis? Soovin kogu hingest, et sõda lõppeks,“ lausus professor.
Prof Everausi sünnipäevale oli pühendatud ka hematoloogia-onkoloogia vähiraviteemaline konverents 6. jaanuaril A. Linkbergi auditooriumis.
Kliinikumi Leht
Kommentaarid
Dr Kristiina Ojamaa, hematoloogia-onkoloogia kliiniku juht: Puutusin prof Everausiga esimest korda tööalaselt kokku residentuuri ajal, mil tegelesime koos päriliku vähi teemaga. Siis oli see uus teema. Imetlesin tema oskust võtta sõna ja tunda vastutust keerulistes võõrastes olukordades. Prof Everaus on kindlasti olnud juht, kellele on tähtis tulevikuvaade ja pidev areng selle poole, samas on ta patsiendi igapäevaprobleemid seadnud lahendamiseks esikohale. Täna on ta meie kliinikule nõu ja jõuga abiks ning arendab meditsiini ja aitab patsiente Riigikogu tasandilt.
Helsingi ülikooli haigla professor Tapani Ruutu
Esimene luuüdi siirdamine toimus Eestis 30 aastat tagasi. Iseseisvuse taastamise järel oli see Eesti meditsiinis suur innovatsioon ning teil oli selles oluline roll. Kuidas sai teie koostöö alguse ning kuidas saite kindluse selle meetodi arendamiseks Eestis?
Meie koostöö sai alguse 1989. aastal, kui Hele võttis minuga Helsingis ühendust. Otsustasime hakata arendama koostööd Tartu ja Helsingi hematoloogiaüksuste vahel. Mul oli võimalus käia mitmel korral ka Tartus, sel ajal kui Hele koos oma meeskonnaga väga aktiivset hematoloogiat arendas. 1993. aastal leiti Tartus luuüdi siirdamiseks sobivad ruumid ning esimene autoloogne siirdamine, milles mul oli rõõm osaleda, läks väga hästi.
Paar aastat hiljem algas ka allogeense siirdamise programm. Selleks oli hädavajalik kudede tüpiseerimine doonoriotsinguks ning selleks tegi Tartu meeskonnaga koostööd Soome Punase Risti vereülekandeteenistuse koetüpiseerimise labor ja hiljem luuüdi doonoriregister.
Mis oli kõige olulisem, et allogeenne siirdamine saaks võimalikuks?
Allogeenne siirdamine on keeruline protseduur, mille õnnestumiseks on vaja nii kliinilisi oskusi kui ka piisavaid ressursse. Kliinilise meeskonna professionaalsuses polnud kahtlust. Lisaks oli vaja pädevat tuge nakkushaiguste, pulmoloogiliste, seedetrakti ja muude kliiniliste probleemide korral ning usaldusväärset apteegiteenust – need kõik olid olemas. Loodud oli koostöö kogenud kudede tüpiseerimise laboriga. Seega olid eeldused olemas ja allogeense siirdamise programmi algus seega võimalik.
Kõrgelt arenenud diagnostika, uued ravimid ja uus ravimetoodika on mõned märksõnad, mis iseloomustavad vähiravi. Mis on teie hinnangul kõige olulisemad arengud järgmisel kümnendil?
Kliinikumi patsientide nõukoja tegus hooaeg
Aasta 2022 tõi uue kriisi, mis pani taaskord haiglad situatsiooni ette, kus tuli hinnata oma valmisolekut kriisisituatsioonides toimida. Samas on rõõm tõdeda, et ka rasketel aegadel ei ole Tartu Ülikooli Kliinikumi patsientide nõukoja töö soiku jäänud ja meie tegevus patsientide hääle kuuldavaks tegemisel jätkus kindla rutiinina. Meie igakuiseid sisukaid arutelusid ja nendest sündinud otsuseid on hinnatud ja kuulda võetud.
Eelmise aasta märksõnana tooksin välja kaasamise suuremas plaanis. Kevadel korraldas meie nõukoda Eesti haiglate patsientide nõukodade kohtumise, kus arutati ühiselt nõukodade väljundeid tervishoiuteenuste arendamisel nii haigla kui riigi tasandil. Samuti kaasati meie liikmed üleriigilise patsiendiportaali digilugu.ee uuendamise protsessi. Nõukoja liikmed täiendasid oma kogemuslugudega Tartu Ülikooli õendusteaduse õppetooli „Patsiendiõpetuse“ õppeainet. Meie koosolekutega liitusid kliinikumi võrgustunud haiglate õendusjuhid, et koguda mõtteid ja jagada kogemusi.
Teemad, millega veel tegelesime ja tegeleme, on näiteks: patsiendi ja tema omaste aktiivsem kaasamine raviteekonda; vastuvõttudele registreerimise lihtsustamine ja kättesaadavuse parandamine; kliinikumi peahoone suunaviitade loogika parandamine. Oma panuse saime anda ka patsiendi infomaterjalidesse, vestlusringide metoodikasse ja kliinikumi arengukavasse.
Kliinikumi esindajad Jane Freimann ja Reet Tohvre tegutsevad südamega ja tänu neile toimib nõukoja töö probleemideta. Samuti on väga oluline, et meie igakuistel koosolekutel osaleb õenduse ja patsiendikogemuse juht Ilona Pastarus. See annab kindluse, et meie töö on vajalik ning inimkesksema tervishoiu arendamine kliinikumis on päriselt oluline. Uut hingamist 2023. aastal annavad nõukoja tööle kindlasti juurde meie uued liikmed: Kitty Kubo, Veronika Kruustik, Annika Oja ja Mae Alviste.
Endiselt on nõukoja eesmärk patsientide ja lähedaste kogemuste, arvamuste ja ettepanekute kaasamine kliinikumi tervishoiuteenuste arendamisel. Ootame põnevusega uut tegusat aastat. Ideid ja mõtteid, mida liikmete poolt lauale tuua, jagub. Kliinikumi suhtumine meie tegemistesse on väga hea ning tegutsemise teeb lihtsaks asjaolu, et meid võetakse tõsiseltvõetava partnerina ja meie ettepanekutel on kaalu.
Patsiendid, lähedased, kliinikumi töötajad – olge julged oma arvamust avaldama või oma soove, kogemusi, tähelepanekuid meile edastama meiliaadressile: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..
Margi Laurits
Kliinikumi patsientide nõukoja esimees
Esmakordne operatsioon liigeskõhre taastamiseks innovaatilise implantaadiga
6. jaanuaril 2023 viidi Tartu Ülikooli Kliinikumis läbi põlve liigeskõhre defekti ravi, kasutades selleks innovaatilist bioresorbeeruvat implantaati. Tegemist oli maailmas esimese operatsiooniga, kus liigespinna terviklikkus taastatakse sel moel.
Patsient, kes uudse implantaadiga operatsiooni vajas, oli noor täiskasvanu, kellel oli suur osa ühe põlve liigespinnast irdunud. „Eakamal patsiendil saaks antud defekti suurust arvestades hea ravitulemuse endoproteesimise abil, aga niivõrd noorel ja aktiivsel inimesel on oluline taastada liigespinna defekt koetehnoloogia abil oma kudede baasil. Patsient oli varasemalt teinud kõrgel tasemel sporti, aga viimastel kuudel häiris põlvevalu ja turse ka juba igapäevaelu tegevusi. Nüüd, operatsiooni järgselt ja eduka ravi korral saab patsient pöörduda tagasi aktiivse elu juurde,“ tutvustas uudset meetodit üks operatsiooni läbiviijatest, dr Kaspar Tootsi kliinikumi ortopeediakliinikust. Ta lisas, et operatsioon viidi läbi üldanesteesias ning see kestis kaks tundi, mille käigus teostati esimene etapp artroskoopiliselt ning teine, implantaadi sisestamine miniartrotoomia ehk lahtise lõikuse meetodil.
Operatsiooni läbiviimisele eelnes pooleteise aasta pikkune rahvusvaheline teadusuuringu planeerimine, kus lisaks Tartu Ülikooli Kliinikumile osalevad ka erinevad Soome ja Rootsi haiglad. „Uuringu koordinaatoriks on dr Teemu Paatela Soomest ning Eesti uuringugruppi juhib dr Kaspar Tootsi Tartu Ülikooli Kliinikumist. Kuna tegemist oli esimese omataolise operatsiooniga, viibis selle juures assistendina ka dr Teemu Paatela. Operatsioonimeeskonda kuulus lisaks dr Kaspar Tootsile ka dr Reedik Pääsuke ning teadusuuringusse annavad lisaks dr Tootsile ja dr Pääsukesele oma panuse mitmed teisedki ortopeediakliiniku töötajad – dr Egon Puuorg, õde Anneli Truupõld ja füsioterapeut Gregor Pruunsild,“ kirjeldas üks uuringu läbiviijatest ja 1. kliinilise valdkonna juht professor Aare Märtson.
Liigeskõhre taastamiseks kasutati esmakordselt teadusuuringu raames loodud COPLA® implantaati, mis on välja töötatud Soome teadlaste poolt ning näidanud prekliinilistes uuringutes väga häid tulemusi. „COPLA® on olemuselt poorne 3D-tugimaatriks (scaffold), mille täidavad inimese enda rakud, parandades sel moel defekti. Implantaat ise resorbeerub ehk asendub patsiendi enda kudedega 2–3 aasta jooksul täielikult. Üks implantaadi kiht on ca 1–2 mm paksune ning tuleb vastavalt kõhre defekti kujule operatsiooni käigus sobivaks lõigata. Vajadusel kasutatakse mitut implantaadi kihti. Näites kõnealusel esimesel patsiendil oli tegemist suure ja sügava defektiga, mille tõttu läks vaja koguni üheksa kihti,“ rääkis dr Tootsi. Ta lisas, et COPLA® eeliseks on koormuspiirangu puudumine, mistõttu on kohe operatsioonijärgselt võimalik täisraskusega jalale toetuda.
Uudse ravimeetodi ja implantaadi ohutuse ja ravitoime hindamiseks kaasatakse rahvusvahelise teadusuuringu raames kuni kakskümmend patsienti, keda jälgitakse kahe aasta jooksul. „Peamisteks näitajateks, mille põhjal patsiendid valitakse, on üksik fokaalne kõhredefekt (1–4 cm2) ja süsteemsete liigeshaiguste puudumine. Pärast edukat teadusuuringu lõppu oleks COPLA oluline täiendus meie raviarsenalis,“ lausus dr Tootsi.
Professor Aare Märtson kinnitas, et kliinikumi ortopeediakliiniku ravimeeskonnal on väga hea meel võimaluse üle osaleda ülikoolihaiglana täiesti uue ravimeetodi esmakasutamisel ning väljatöötamisel ja pakkuda Eesti inimestele kõige uuemaid teadusuuringutel põhinevaid ravivõimalusi.
Kliinikumi Leht
Kliinikum kutsub osalema peamaja kunstiteose ideekonkursil
Tartu Ülikooli Kliinikum kuulutas välja ideekonkursi kunstiteose tellimiseks seoses L. Puusepa 8 hoone rekonstrueerimisega. Ideekonkursi võitjalt tellitakse teos summas kuni 110 000 eurot.
„Ideekonkursi eesmärk on rikastada kliinikumi rekonstrueeritavat L. Puusepa 8 maja A-korpust ainulaadse kunstiteosega. Kunstiteos pannakse avalikult ja püsivalt välja L. Puusepa 8 hoone klaasfassaadil või siseõue alale klaasfassaadi läheduses,“ tutvustas kliinikumi taristu suurprojektide osakonna juht Toomas Kivastik.
Ideekonkursil on oodatud osalema ja kavandeid esitama iseseisvana füüsilised ja juriidilised isikud või füüsilistest või juriidilistest isikustest moodustatud ühisosalejad. Kuni 110 000 eurot maksva kunstiteose sobivust hindab žürii, kuhu kuuluvad sisearhitekt Maarja Varkki AW2 Architects OY Eesti filiaalist, Kai Lobjakas Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingust, Peeter Talvistu Eesti Kunstnike Liidust ja Jaanus Kivaste Eesti Kunstnike Liidust ning kliinikumi esindajana žürii esimees Toomas Kivastik.
Ideekonkursil osalemiseks palutakse esitada osalemisdokumendid ja kavand hiljemalt 10. aprilliks 2023 kell 11:00ks. Ideekonkursi kirjeldus, nõuded ja muu info on leitav riigihangete registris (viitenumber: 259262). Kliinikum korraldab objektiga tutvumisürituse veebruaris 2023, mille täpsest toimumisajast teavitab samuti riigihangete registri vahendusel.
Kliinikumi Leht
2022 – keset tormi
Aasta tagasi kahte ületatud pandeemia-aastat meenutades tundusid need traagilised ja keerulised hallata. Sooviksin alustada kirjatükki ja öelda, et nüüdseks on selja taga kolm pandeemia-aastat. Aga ei saa, sest 2022. aasta on osutunud palju traagilisemaks ja jätkusuutlikkusele suuremaid väljakutseid esitavaks kui eelnevad.
Aasta alguse võitlus COVID-19 vastu asendus millegi veel suuremaga. Ootamatult leidsime end keset Euroopas toimuvat sõda. Tuleb olla imelikul kombel ka tänulik, sest ehmatav julgeolekuolukord muutis küll kõigi tunnetust ja mõtlemist, kuid meie roll on seni olnud „kõigest“ tegeleda sõja eest põgenejate aitamisega. Kliinikum näitas taas hoolivust ning sõjapõgenike abi sai korraldatud kiirelt ja delikaatselt. Aitäh töötajatele, kes olid valmis mugavustsooni ületama ning abi pakkuma.
Ootamatud sündmused tõid kaasa ka ootamatused maailmaturul. Üle kahekümneprotsendiline hinnatõus pole väljakutse mitte ainult meile. Kliinikum on sarnaselt muu ühiskonnaga keerulises olukorras ning kokkuhoiu võimaluste otsimine nii meie igapäevases tegevuses kui ka uuenduste ja arenduste elluviimisel on paratamatud. Samas võime tunda siirast rõõmu oma uusehitiste rajamise ajastusega – täna saame öelda, et avame oma uued ja moodsad ravikorpused sõltumata hinnatõusust ning tarneahelate viibimisest. Meditsiinilinnakusse koondub veelgi rohkem erialasid, lisaks on kaasaegne taristu samm patsiendikesksema ja töötajasõbralikuma tervishoiukeskkonna poole.
2022. aasta ootamatused näitasid meile ilmekalt, kui olulise rolli on omandanud tegelemine talituspidevuse tagamisega ja töötajate õppuste läbiviimine. Meie tegevusvaru suurendamine, elektrivarustuse tagamine katkestuste ajaks, Tervex suurõppuse läbiviimine ning muud ootamatusteks valmistumised on vähim, mida saame enda ja patsientide heaks teha. Patsiendid ja ühiskond ei taju tervishoiutöötajaid mitte ainult raviteenuste osutajatena, vaid osana ühiskondlikust turvavõrgustikust, kelle olemasolu ja funktsioneerimist eeldatakse sarnaselt elektri varustusele. Läbi viimaste aastate kriiside, mille käigus on järsult kasvanud oht inimeste elule ja tervisele, on kasvanud kliinikumi olulisus ühiskondliku turvatunde tagajana.
Olen tänulik kõikidele töötajatele, kes oma tööga loovad seda turvatunnet nii patsientidele, kolleegidele kui ka iseendale. Oleme koos uhked, et kliinikum on taas keerulistes oludes hakkama saanud. Tahaks loota, kuid on väga raske uskuda, et 2023. aasta tuleb rahulikum. Senine praktika on näidanud, et uued väljakutsed on ületatavad meie kõigi ühise pingutusena.
Tänan teid, kliinikumi töötajad ja soovin kaunist ja rahulikku pühadeaega!
Priit Perens
Juhatuse esimees
Parima kolleegi tiitli pälvisid dr Jaanika Ilisson ja Rain Lehtme
Kliinikumi aastalõpu tunnustuse hulka kuulub 2016. aastast parima kolleegi preemia, mis on sündinud kliinilise eetika komitee liikme dr Ain Kaare ettepanekul. Preemia eesmärk on tunnustada häid erialade vahelisi kollegiaalseid suhteid. Parimad kolleegid nimetatakse eelmise aasta laureaatide poolt ning seda tiitlit on võimalik välja anda kõikide struktuuriüksuste töötajatele, v. a juhtidele.
2022. aastal valiti parimateks kolleegideks dr Jaanika Ilisson, kes töötab lastekliinikus üldpediaatria ja neuroloogia osakonnas, ning Rain Lehtme, kes töötab ühendlaboris immuunanalüüsi osakonna juhina.
2021. aasta kolleegipreemia laureaadi dr Eda-Ann Värimäe sõnul on dr Jaanika Ilisson energiline, oma erialast väga huvitatud ja koostööaldis kolleeg. Temaga on alati hea konsulteerida haigete ja haiguste suhtes, ta on alati nõus lastega KOHE tegelema, kui see tal vähegi võimalik on.
Dr Jaanika Ilisson: Antud tunnustuse saamine tuli mulle suure üllatusena ning olen väga tänulik sellise suure au eest. Maast ja madalast on minu vanemad mulle õpetanud, et teistega tuleb käituda sedasi nagu sa tahaksid, et nad käituksid sinuga ning sellest olen lähtunud oma kõikides tegevustes. Meditsiin on selline eriala, kus üksinda ei ole võimalik kaua vastu pidada, viimased aastad on seda tunnet pigem süvendanud. Igapäevaselt tunnen, kui palju vajan kõikide kolleegide (põetajad, õed ja arstid) abi ja tuge, seega püüan vastata samaga. Soovin kõikidele sama palju suurepäraseid kolleege nagu minul on.
2021. aasta kolleegipreemia laureaadi Rainis Kolga võttis Rain Lehtme head omadused kokku:
Olen Rain Lehtmega erinevates laboriga seotud projektides koostööd teinud üle 14 aasta. Olgu nendeks projektideks näiteks eLabori juurutamine ja järjepidev arendamine, erinevate seadmete liidestamine, eTellimine, nelja partnerhaigla võrgustumine jne. Rain panustab iga ettevõtmise õnnestumisse 100-protsendiliselt. Ta on alati väga töökas, abivalmis, kohusetundlik ja mis kõige olulisem – tema huumorisoon on klass omaette.
Rain Lehtme: Olen väga tänulik ja meeldivalt üllatunud saadud kiituse eest. Kahtlustan küll siiani, et midagi läks korraldajatel segamini, et just minule selline tunnustus langes. Selge, et parim kolleeg ei saa keegi olla üksi, seega on see saanud võimalikuks tänu kõikidele minu kaastöötajatele. Näen enda ümber iga päev palju tublisid ja sõbralikke kolleege, kes on kindlasti väärt tunnustamist. Nende professionaalsus ja abivalmidus on mindki mõjutanud. Koostöö tagab edu ning jagan saadud tunnustust kõikide oma tublide kolleegidega.
Leian, et Kliinikumi töötajate tunnustamine on igati vajalik ning peab kindlasti jätkuma. Erinevate üksuste vaheline koostöö, mida parima kolleegi statuut mainib, saab kindlasti minna veel paremaks ning Kliinikum seeläbi töötajate- ja patsiendisõbralikumaks. Meil töötab väga palju töökaid ja tublisid inimesi, kes väärivad, ja inimesena tegelikult sageli ka vajavad, tunnustust. Rohkem, kui me ise igal argipäeval seda märkame. Tunnustagem ja innustagem kolleege.
Rõõmu ja rahu! Aitäh kolleegid!
Kliinikumi Leht
Enim patsientide tänu pälvisid dr Jaak Lehtsaar ja Carol Maask
Kliinikumile laekub tagasisidesüsteemi kaudu nii tänuavaldusi, ettepanekuid kui ka kaebusi. Neist enim just tänuavaldusi. Kui traditsiooniliselt on tunnustatud patsientide poolt enim tänusõnu töötajaid kevad-suvel, siis 2022. aastast kuulub preemia aastalõpu tunnustuste hulka.
Ajavahemikus 1. jaanuar–30. november 2022 laekus patsientide tänuavaldusi enim kahele töötajale. Esimene neist, kes pälvis enim patsientide tänusõnu, oli Carol Maask, kes töötab füsioterapeudina spordimeditsiini ja taastusravi kliinikus statsionaarses õendusabi osakonnas.
Patsiendid on Carol Maaskist:
- Olen õenduses juba mitmendat korda. Mul on ainult tänusõnad hooldajatele ja õdedele, tervele kollektiivile. Suur tänu füsioterapeut Carol Maaskile, kes minu kõndimise ja harjutamise eest hoolitseb.
- Soovin avaldada südamlikku tänu füsioterapeut Carol Maaskile tema professionaalsuse, tähelepanelikkuse ja oskuse eest leida õige lähenemisviis igale patsiendile sisendamaks usku ja optimismi, et tõusta uuesti jalgadele. Minu jaoks ei olnud mingit lootust, kuid tänu temale liigun.
- Soovin avaldada siirast tänu füsioterapeut Carol Maaskile tema töö kohta. Ta on vapustavalt kohusetruu ja võimekas oma tööülesannete täitmisel.
Carol Maask: See tunnustus on mulle tohutu au, aga eelkõige rõõm kinnitusest, et ajan õiget asja! Elan meie patsientidele väga kaasa ja püüan neid igati julgustada ja toetada. Väärtustan head koostööd ja tunnen siirast rõõmu kõigi edusammude üle. Mul on nii hea meel, et ka neile jääb meie ühisest harjutamisest hea tunne!
Teine enim tänu pälvinud töötaja on dr Jaak Lehtsaar, kes töötab kirurgiakliiniku kirurgilise ja günekoloogilise onkoloogia osakonnas.
Patsiendid dr Jaak Lehtsaarest:
- Tänan dr Jaak Lehtsaart operatsiooni, suhtlemise ja hoole eest! Aitäh kogu personalile töö ja teeninduse eest. Anesteesia oli eeskujulik ja operatsiooni järel valud puudusid. Kõik läks väga hästi!
- Kogu teekond rinnavähi operatsioonini on olnud uskumatult kergem tänu väga sõbralikele ja vastutulelikele mammograafia ja ultraheli uuringute tegijatele. See andis usku ja kindlust - kõik saab korda! Sõnadest jääb puudu, et väljendada tänu dr Jaak Lehtsaarele. Juba vastuvõtust alates on mind saatnud tema sõbralikkus, konkreetsus. Väga õnnestunud operatsiooni ajalgi tegi ta ülivõrdes oma tööd.
- Soovin tänada dr Jaak Lehtsaart ja dr Karin Grišani kiire tegutsemise ja abi eest. Samuti kogu personali - õdesid, hooldajaid, kes mind haiglasoleku ajal abistasid.
Dr Jaak Lehtsaar: Väga positiivne üllatus ja parim tunnustus tööle. Olen oma töös alati väga tähtsaks pidanud SUHTLEMIST patsientidega. Sõna jõud sellel patsiendiks olemise haavataval ajal on hämmastavalt suur. Oma rohkem kui 30-aastase tööstaaži ajal meditsiinis olen näinud erinevate kolleegide erinevaid suhtlemisemalle. Sellega on kaasnenud nii naljakaid kui ka tõsiseid tagajärgi. See on väärtuslik kogemusepagas.
Töötan põhiliselt onkoloogiliste patsientidega. See on tõsine töö tõsiste diagnoosidega patsientidega. Omalt poolt püüan suhtuda kõikidesse patsientidesse empaatiaga, lugupidavalt ja võimalusel suhelda nendega ka pingeid alandava huumoriga. Selle viimasega kaasneb muidugi selline tunnetuslik peenike punane joon, mille ületamine on ebasoovitav. Kõik inimesed, nende sisemine stressikäsitlus ning huumoritaju on erinevad, ilmselt olen siis oma töös suutnud seda punast joont mitte ületada.
Ravile pöörduva patsiendi kõige suurem küsimus on: „Mis toimub, mis saab minust edasi?“. Sellele vastates peab meedik oskama vastata igale konkreetsele inimesele individuaalselt arusaadavalt ja ammendavalt, soovitavalt põhjendatult optimistlikult ja valeinfot väljastamata.
Patsiendi USK raviarsti ja määratud ravisse – see on suur jõud. Seda jõudu peab tema kasuks ära kasutama. Usk võib konkreetselt lühendada operatsioonijärgset haiglas-taastumise perioodi. Kui patsient teab kasvõi poole päeva või päeva täpsusega ette, mis temaga tõenäoliselt toimuma hakkab, saab ette soovitusi, siis sageli just nii see kulgebki, ta on selleks valmis, ta usub ja teeb koostööd. Ma nimetan seda „patsiendi programmeerimiseks“. See meetod töötab. Kasutan niisugust eelhäälestamist ära kogu patsiendi kriitilise raviperioodi (kemoteraapia- või operatsiooni järgne -) ladusamaks muutmiseks. Efekt on väga hea, kui ta saab selle ravi kõrvaltoimete või operatsioonijärgse taastumise eripärad teada juba eelnevalt; valmistub ise mentaalselt ette, tahab ise, et see periood just nii kulgeks, on ise tugev just siis, kui on tegelikult ravist nõrk. Kui hakata patsiendile informatsiooni jagama alles siis, kui ta on juba nõrk, siis seda usku ja jõudu võibolla ei tekkigi.
Mulle meeldib väga minu erialane TÖÖ – opereerimine, otsene reaalne abi patsiendile tema haiguse võitmisel. Olen püüdnud iga patsiendi jaoks anda enda teadmistest, käelistest oskustest ja positiivsest energiast maksimumi, soovin tõesti alati talle lõplikku tervenemist. Ka siis, kui seda võimalik saavutada ei ole, püüan patsiendile anda kaasa võimalikult positiivse tahte edasi võidelda.
Üritan küll koju tööd mitte viia, aga see jõuab paratamatult sinna, kasvõi ületundide varjuna.
Üldise positiivsuse säilitamine selles töös on tähtis. Aeg-ajalt on vajalik naer läbi pisarate. Läbipõlemise risk on suur, mingi kaitsekiht on igal meedikul vajalik. Mulle meeldib nali, aasimine ja rõõmsad inimesed. Ise pidevalt stressis olles ei suudaks ma anda patsiendile endast positiivset energiat. Äärmiselt tähtis on säilitada produktiivne, positiivne ja pingevaba töökeskkond. Vahel tuleb selle keskkonna säilimiseks võidelda ka süsteemiga.
Mul on vedanud oma MEESKONNAGA kliinikumis, kellega sünergias seda tööd patsientide heaks päevast päeva teeme. Meil on sarnased väärtushinnangud, naljasoon ja töökultuur. Ma tänan oma meeskonnaliikmeid – sõpru ja kolleege, naudin igapäevast tööd koos teiega, see mulle osutatud au on kummardus ka teile.
Aitäh!
Videokonkursi esikoha pälvis taas silmakliinik
Kliinikumi jõuluootuse juurde kuulub juba kolmandat aastat töötajate kollektiivide humoorikas videokonkurss. Teemakonkursile „Uus tervishoiuteenus, mida keegi ei oodanud“ esitati struktuuriüksuste poolt kokku 12 videoteost.
Parimate väljaselgitamiseks täitsid ajavahemikus 2.–9. detsember žürii rolli pea 700 kliinikumi töötajat. Videokonkursi esikoha pälvis silmakliiniku video „Silmakliiniku uus teenus“, mis ühtlasi kordas oma eelmise aasta esikohta. Teise koha pälvis video „Aju restart“, mis valmis anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku ja närvikliiniku koostöös. Kolmandaks valisid töötajad närvikliiniku neuroloogia osakonna video „Kood 7062“.
„Silmakliiniku uus teenus“ võttemeeskond tänas kõiki, kes nende poolt hääletasid ning vihjasid, et patsient Rand Kaljut võib kliinikumis kohata veelgi: "Patsient on saadud teenusega ülirahul. Samas on Rand Kaljul ja tema kaasal küpsenud plaan kasutada järgmisena ka teisi kliinikumi teenuseid. Rand Kalju on tulnud, et jääda."
„Aju restart“ võttemeeskonna sõnul oli mõte põimida videosse nii nalja- kui murekoht: „Suur aitäh kõigile, kes meie video poolt hääletasid. Video käsitles olulist murekohta – tervishoiutöötajate läbipõlemine – aga veidi humoorikamas ja innovaatilisemas võtmes. Stsenaariumi kirjutades mõtlesime, et kõige turvalisem on iseenda üle nalja teha ja tore, et seda huumorit ka paljud teised mõistsid. Meie tänusõnad lähevad videograaf Raul Roomale, kes meie spontaanse plaaniga nii kiirelt kaasa tuli ja kõik väga osavalt kokku monteeris. Nagu meditsiinis ikka, tuleb erialade vahel tihedat koostööd teha ja nii andis ka meie videosse suure panuse neurokirurg Tõnu Rätsep. Jätkame ka edaspidi tihedat koostööd kliinikumi närvikliinikuga,“ vahendas meeskonna mõtted vanemõde Liisi Põldots.
„Kood 7062“ videos uhkeid tantsuamme võtnud arst-resident Karl Gregori Kadatski: „Oleme Kristina Morozjukiga mõlemad tegelenud võistlustantsuga noorest east alates, tema Tallinnas, mina Tartus. Nähes, et ka see aasta toimub videokonkurss, tekkis mul mõte osaleda ning ka Kristina oli sellega kohe nõus. Loo valik oli lihtne, sest minu arvates on tegemist ühe ilusaima jõululauluga, mis juhuslikult on ka Viini valsi taktis. Kuna käimas oli ka saade „Tantsud tähtedega“, siis tuli pisut inspiratsiooni ka ühest sealsest esitusest, mis hõlmas partneri tõstmist, sest tantsutrennides seda eriti ei õpetatud. Meie meeskonnas oli ka arst-resident Karl Oliver Tomson, kes aitaks meid operaatoritööga, sobivate kaamenurkade valimisega ning montaažiga.“
Rahva hääle soovil esikolmiku tiitlid pälvinud teosed avalikustati kliinikumi aastalõpukontserdil 12. detsembril Kammivabriku tehasehoones. Kolme enim hääli saanud video auhinnafondiks on meeskonna poolt vabalt valitud tehnika, millega rikastada töökeskkonda.
Aitäh kõikidele kliinikumi töötajatele, kes konkursil osalesid ja jõuluootuse erilisemaks ja rõõmsamaks tegid!
Kliinikumi Leht
Kliinikumi südamehaigete taastusravi kaugteenusmudeli projekt jätkub koostöös Tervisekassaga
1. jaanuarist 2023 jätkab südamehaigete taastusravi kaugteenusmudeli projekti rahastamist Tervisekassa innovatsioonifond, eesmärgiga parandada südamehaigete taastusravi kättesaadavust ja suurendada taastusravi patsientide osakaalu. Ühtlasi on eesmärgiks viia läbi kaugteenusmudeli mõju hindav teadusuuring ning koguda vajalikku sisendit riikliku rahastusmudeli loomise jaoks.
Südame-veresoonkonna haigused on jätkuvalt juhtivaks surmapõhjuseks nii Eestis kui mujal maailmas. Tartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku juht dr Aet Lukmanni sõnul on oluline, et teenust vajavad südamehaiged jõuaksid taastusravile: „Südamehaigete taastusravi vähendab nii südamehaigustesse suremust, korduvat hospitaliseerimist, parandab patsiendi funktsionaalset võimekust ja elukvaliteeti ning on ühtlasi ka kulutõhus.“ Sellest hoolimata on aga nii Eestis kui Euroopas nende taastusravi saavate südamehaigete patsientide osakaal madal. „COVID-19 pandeemia ajal halvenes paljude ambulatoorsete tervishoiuteenuste, sealhulgas ambulatoorse taastusravi, kättesaadavus veelgi. Lahenduste leidmiseks hakati kliinikumis südamehaigete taastusravi osutama kaugteenusena, kombineerides seda kaugmonitooringu läbiviimiseks Polar ja Google rakendusega,“ selgitas projekti tagamaid dr Lukmann.
2021. aastal läbis loodud kaugteenuse mudeli projekt edukalt ka Tartu Ülikooli Kliinikumi arendusfondi innovatsioonitaotluste vooru, mis tagas projektile rahastuse 2022. aasta lõpuni. „Meie projekti eesmärk oli luua terviklik südamehaigete taastusravi mudel selleks, et parandada patsientide taastusravi teenusel püsimist ja teenuse kättesaadavust. Aasta jooksul oleme kaasanud projekti ligi 70 patsienti, kellel ei oleks olnud kontaktteenuse raames võimalust osaleda taastusravi programmis. Patsientide tagasiside sellisele kombineeritud mudelile on olnud väga positiivne, mistõttu oleme oma projektimeeskonnaga veendunud projekti jätkamise vajalikkuses,“ rääkis kliinikumi projekti koordinaator Gertu Sõerunurk.
Projekti jätkamiseks esitati taotlus Tervisekassa innovatsioonikonkursile, mille tulemusel otsustati kaugteenusmudeli projekti rahastada. „Otsustasime projekti innovatsioonifondist toetada, kuna see võimaldab potentsiaalselt suuremal hulgal patsientidest jõuda järjepideva taastusravini. Teame, et taastusravile jõudmine on paljude seisundite puhul probleemiks, seda nii vähese suunamise kui ka patsiendi poolsete takistuste tõttu. Ühtlasi väheneb inimeste omaosalus, mis on seotud transpordi ja töölt eemal viibimisega. Kui kaugteenuse mudeli mõju hinnatakse uuringu raames efektiivseks ja kulutõhusaks, on seda võimalik laiendada üle-eestiliselt, ühtlasi annab projekt sisendi kõige sobilikuma rahastusmudeli väljatöötamiseks,“ rääkis Tervisekassa juhatuse liige Maivi Parv.
Südamehaigete taastusravi kaugteenusmudeli projektis lähtutakse tõenduspõhisest taastusraviprogrammist. Kaugmonitooringu ning -nõustamise läbiviimiseks on kaasatud kaasaegsed tehnoloogilised vahendid – raviteekonna digitaalne platvorm Buddy Healthcare, Polar rakendus – ning patsiendi teekonda jälgiv ning koordineeriv õde-juhtumikorraldaja. Patsiendi jaoks tähendab kaugteenus kombinatsiooni kontakt- ja kaugteenustest 8–12 nädala jooksul. Projekti ravimeeskonda kuuluvad taastusarst, füsioterapeut, psühholoog, toitumisspetsialist ning õde-juhtumikorraldaja, kes võtab ambulatoorsele taastusravile suunatud südamehaigete patsientidega ühendust 1–2 nädala jooksul pärast haiglast väljakirjutamist. Programmi kaasatakse patsiendid, kelle seisund taastusarsti hinnangul on sobilik ning patsient on nõus programmis osalema.
„Usume, et projekt toob kaasa patsientide parema taastusravil püsimise ning parandab üleüldiselt teenuse kättesaadavust. Sama mudel on võimalik tulevikus kasutusele võtta ka teiste kroonilisi haigusi põdevate ning pidevalt ja pikaajalist taastusravi vajavate patsientide puhul. Ühtlasi on projekt hea näide mitme eriala koostööst – kui taastusravialane sisend tuli meie kliinikust, suuresti tänu dr Maie Ojamaale ja füsioterapeut Livian Laaneotsale, siis vähemolulised ei ole ka kolleegid südamekliinikust, vastuvõtte läbi viiv ja patsiente jälgiv õde-juhtumiskorraldaja ning lahenduse tehniline teostus,“ lisas dr Lukmann.
Kliinikumi Leht
2022. aastal doktoritöö kaitsnud kolleegid
Juhan Saaring füüsika erialal „Ultrafast relaxation processes in ternary hexafluorides studied under synchrotron radiation excitation“ („Ülikiirete relaksatsiooniprotsesside uurimine kolmekomponendilistes heksafluoriidides sünkrotronkiirguse ergastusel“).
Juhendaja: prof Marco Kirm (Tartu Ülikool).
Dmitri Valiulin liikumis- ja sporditeaduste erialal „Effect of high-intensity priming added to common warm-up on performance among endurance athletes“ (Lühiajalise maksimaalse eelpingutuse mõju maksimaalsele pingutusele vastupidavusalade sportlastel).
Juhendajad: Priit Purge (sporditeaduste ja füsioteraapia instituut, TÜ), professor Peter Hofmann, Dr. rer. nat University of Graz, Graz, Austria.
Heigo Reima arstiteaduse erialal “Colorectal cancer care and outcomes – evaluation and possibilities for improvement in Estonia“ (Kolorektaalvähi ravi ja tulemite hindamine ning nende parandamise võimalused Eestis)
Juhendajad: Jaan Soplepmann, Kaire Innos.
Mati Arend liikumis- ja sporditeaduste erialal „Effects of specific inspiratory muscle warm-up on maximal inspiratory pressure, rowing performance, and VO2 kinetics“ (Sissehingamislihaste soojenduse mõju sõudjate sooritusvõimele, hapnikutarbimisele ja maksimaalsele suuõõnerõhule sissehingamisel).
Juhendajad: kaasprofessor Jarek Mäestu (sporditeaduste ja füsioteraapia instituut, TÜ), kaasprofessor Jana Kivastik (bio- ja siirdemeditsiini instituut, TÜ).
Reeli Tamme arstiteaduse erialal “Associations between pubertal hormones and physical activity levels, and subsequent bone mineral characteristics: a longitudinal study of boys aged 12–18“ (Puberteediea erinevate hormoonide ja kehalise aktiivsuse seosed hilisemate luutiheduse näitajatega: longitudinaalne uuring poistel vanuses 12–18 eluaastat)
Juhendajad: Vallo Tillmann, Jaak Jürimäe.
Nigul Ilves arstiteaduse erialal „Brain plasticity and network reorganization in children with perinatal stroke: a functional magnetic resonance imaging study“ (Aju plastilisus ja võrgustike reorganiseerumine perinataalset insulti põdenud lastel: funktsionaalne magnetresonantstomograafiline uuring)
Juhendajad: Pilvi Ilves, Rael Laugesaar, Mairi Männamaa.
Marko Murruste arstiteaduse erialal „Short- and long-term outcomes of surgical management of chronic pancreatitis“ (Prospektiivne uuring kroonilise pankreatiidi kirurgilise ravi lähi- ja kaugtulemustest).
Juhendajad: Urmas Lepner, Peep Talving.
Jüri Lieberg arstiteaduse erialal „Results of surgical treatment and role of biomarkers in pathogenesis and risk prediction in patients with abdominal aortic aneurysm and peripheral artery disease“ (Kirurgilise ravi tulemused ja biomarkerite seos haiguse patogeneesi ning riskiga kõhuaordi aneurüsmi ja alajäseme arterite haigusega patsientidel)
Juhendaja: professor Jaak Kals, Tartu Ülikool.
Sanna Puusepp arstiteaduse erialal „Comparison of molecular genetics and morphological findings of childhood-onset neuromuscular disorders“ (“Lapseeas alanud pärilike neuromuskulaarsete haiguste molekulaargeneetiliste ja morfoloogiliste uuringutulemuste võrdlus”).
Juhendajad: professor Katrin Õunap, Tartu Ülikool, professor Werner Stenzel, Charite – Berliini meditsiiniülikool (Saksamaa).
Kliinikumi töötajate jõululaat
15. detsembril toimus L. Puusepa 8 peamajas Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajate jõululaat, mis oli mõeldud kauplemiseks just kliinikumi töötajatele ja kollektiividele. Lisaks töötajatele olid oodatud ostlema ka patsiendid.
Müügilettidel leidus nii käsitööd tekstiilitoodete näol kui ka maalitud portselani ja keraamikat. Samuti ei puudunud heegeldatud ja kootud riideesemed ning mänguasjad, ühtlasi jõulukompositsioonid. Kuna jõululaada algusaeg lähenes ka lõunapausile, kadusid lettidelt kõige kiiremini just kollektiivide poolt tehtud hõrgutised – kuumad võileivad, värsked lihapirukad, kaneelisaiad, ise küpsetatud leivad, kaneelisaiad, piparkoogid, astepaljutooted, piparkoogitaignad jne. Muusikalise vahepala oli ette valmistanud kardiointensiivravi osakond, kes oma osakonnajuhi dr Urmet Aruse klaverimängu saatel jõululaule esitasid.
Osa jõulumüügi tulust annetati ka heategevuseks Cats Help MTÜ-le.
Kliinikumi leht
NATO liitlasvägede esindajad kliinikumis
30. novembril tutvusid Tartu Ülikooli Kliinikumiga NATO liitlasvägede esindajad, kes viibisid Tartus rahvusvahelisel sõjameditsiini teemalisel konverentsil. Kohtumise alustuseks tutvustas kliinikumi tegevust juhatuse esimees Priit Perens, millele järgnes arutelu muutunud julgeolekuolukorrast just meditsiinilistest aspektidest.
Järgmiseks tutvusid väliskülalised kliinikumi EMO ja intensiivraviosakondadega.
Täname liitlasvägede esindajaid põneva kohtumise eest!
Kliinikumi Leht
Kliinikumis võeti kasutusele uudne meetod vähkkasvaja rakkude hävitamiseks
Tartu Ülikooli Kliinikumi radioloogiakliinikus on võimalik sellest aastast viia läbi kasvajaliste haiguste täiendava ravivõimalusena mikrolaine ablatsiooni (Microwave Ablation, (MWA)) . Kliinikum on Eestis esimeseks keskuseks, kus antud tehnoloogiat kasutatakse.
Mikrolaine ablatsiooni meetod on mujal maailmas kasutusel olnud varem, ettevalmistused selle protseduuri läbiviimiseks Eestis algasid kliinikumis 2021. aastal. „2022. aasta kevadest oleme viinud läbi viis MWA ablatsiooni. Koldeni jõudmiseks ning MWA antenni asetamiseks kasutatakse juhtimist kompuutertomograafia või ultraheli abil. Esimene innovaatiline protseduur tehti lapsele, kus osalesid ka lastekirurgid dr Jürgen Rünk ja dr Ragnar Lõivukene ning millele järgnesid protseduurid täiskasvanud patsientide kasvajate ravis,“ tutvustas dr Reim.
Protseduur tehakse üldnarkoosis. Senised patsiendid on olnud vanuses 6–80 eluaastat. „Esimeste protseduuride planeerimisel ja läbiviimisel oli meie meeskonda nõustamas ka kolleeg dr Donatas Jocius Vilniuse Ülikooli Santarose Haiglast. Senistest MWA protseduuridest on olnud kolm healoomulise luukasvaja osteoid-osteoomi kolde ablatsiooni. Kõik luukolded on paiknenud kirurgiliseks eemaldamiseks anatoomiliselt ebasoodas asukohas ning senine ravi ei ole olnud efektiivne,“ kirjeldas uudse meetodi juurutaja dr Reim.
Kliinikumi ravijuhi dr Andres Kotsari sõnul on uudsete meetodite kasutuselevõtt just see, mida ülikoolihaiglalt oodatakse. „Kuna meie ravitöö on tihedalt läbi põimunud õppe- ja teadustööga, jõuavad uudsed ravimeetodid kliinikumi patsientideni sageli esimesena Eestis. Meie professionaalsete ravimeeskondade koostööst võidavad nii patsiendid kui ka kliinikumi töötajad, jätkates pidevalt uudenduste kursil,“ tunnustas ravijuht dr Kotsar.
Kliinikumi Leht
Millal on õige aeg meeste tervisekontrolliks?
Novembrikuu on traditsiooniliselt pühendatud meestele ja nende tervisele. Kliinikumi meestekliiniku ülemarst-õppejõud prof Margus Punab selgitab, millal, kui sageli ja milliste tervisemuredega tuleb meestearsti poole pöörduda.
„Esmalt taustaks võrdlus teiste riikidega. Eesti meeste oodatav eluiga on viimastel aastakümnetel küll pikenenud, ent näeme jätkuvalt, et võrreldes naistega on meeste keskmine oodatav eluiga peaaegu 9 aastat lühem. 2021. aastal on Eestis meeste oodatav eluiga 72,8 aastat, naistel aga 81,4. Võttes võrdluseks Põhjamaade näitajad, siis näiteks Rootsi meeste oodatav eluiga on Eesti meeste omast 8,4 aastat pikem ning Rootsi meeste ja naiste eluea vahe on vaid 3,6 aastat,“ tutvustas prof Margus Punab.
Lühemate eluaastate põhjuseks on erinevad tegurid. „Mehed tarvitavad kuni 50. eluaastani märgatavalt vähem tervishoiuteenuseid. Tervishoiusüsteemi jõuavad nad alles pärast 50. eluaastaid ning siis juba väljakujunenud raskete haigustega, mis mõjutavad negatiivselt mehe enda elu kvaliteeti ning põhjustavad ka enneaegset suremust,“ selgitas prof Punab.
Oluliseks teguriks on ka meeste enda hinnang oma tervisele. „Värskelt läbi viidud terviseuuringu põhjal hindavad 60% meestest vanuses 40–49 oma tervist vähemalt heaks. See omakorda võib olla põhjuseks, miks ei pöörduda varem oma tervist kontrollima. Kahjuks ei kinnitanud „head tervist“ ka uuringutulemused. Alustades meestespetsiifiliste muredega – 32,5% meestel esines mõõdukas või oluline, see tähendab üsna kindlasti mehe elukvaliteeti mõjutav, kõrvalekalle. Kui lisada leebemad tervisemured ja mehespetsiifilised terviseriskid, siis leidsime kõrvalekaldeid kokku 71% uuritud meestest. Kui rääkida üldisematest terviseriskidest, siis neid tuvastasime pea 90% meestel. Kõige kriitilisemad nendest kõrge kolesteroolitase veres (73% uuritutest), kõrge vererõhk (54,5%), ülekaal ja rasvumine. Normaalkaalus (KMI <25) oli ainult 28% uuritud meestest. Lõpptulemusena ei tuvastanud me ühtegi terviseriski vaid 2% uuritud meestel,“ tutvustas kõnekaid tulemusi prof Punab. Ta rõhutas, et ülekaalus meestel on ka kõrgem vererõhk ja kolesterooli tase, alarmeerivad maksanäitajad ning madalam meessuguhormooni tase ja erektsioonihäired „Meeste ülekaal on kõige olulisem ennetatav tervise riskitegur. Ülekaal suurendab riski nii südame-veresoonkonnahaiguste, diabeedi, kroonilise neeruhaiguse, luu- ja lihaskonnahaiguste, aga ka vähkkasvajate tekkimiseks,“ kinnitas meestearst Margus Punab.
Meestearsti sõnul võib otsida põhjuseid ka selles, et Eestis on seni puudunud meestele suunatud soospetsiifilised ennetavad terviseprojektid. „Eelnevat arvesse võttes töötasime meestekliinikus läbiviidud teadusuuringute alusel välja n-ö soovituste paketi, millal peaksid mehed läbima süsteemse tervisekontrolli ka siis, kui neil selgelt väljendunud tervisehäireid ei esine,“ sõnas Punab.
|
Aeg |
Tervisekontrolli eesmärk |
Läbiviija |
|
Sünd-esimene eluaasta |
Sisuks üldine areng, munandite laskumine ja suguelundite areng |
Perearst või lastearst |
|
Hilispuberteet, 16.–19. eluaasta |
Kehaline areng, hilisemad terviseriskid |
Meestearst |
|
35.–45. eluaasta |
Esimene põhjalikum tervisekontroll (kui varem pole tehtud) |
Perearst või meestearst |
|
40. eluaasta |
Esimene eesnäärme kontroll. Edasine otsustatakse uuringute alusel. Enamasti 4–5 aastase välbaga |
Perearst, meestearst või uroloog |
|
50+ eluaastad |
Regulaarne eesnäärme kontroll (1-2-4 aasta tagant vastavalt eelmise korra leiule). Kusemishäirete ravi vastavalt vajadusele |
Perearst, meestearst või uroloog |
Allikas: Tartu Ülikooli Kliinikumi meestekliinik
Eraldi tähelepanu ja spetsiifilisi lisauuringuid vajavad:
- Mehed, kelle lähisugulastel on noores eas (enne 50. eluaastat) esinenud vähkkasvajaid (eesnäärme ja rinnavähk, aga ka teised), tõsisemaid südame-veresoonkonna haiguseid või on esinenud tervisemuredest tingitud varaseid surmajuhte.
- Ülekaalulised mehed
- Suitsetavad ja alkoholi liigtarvitavad mehed
- Seksuaalse riskikäitumisega mehed
Prof Margus Punab lisas, et meeste harjumus oma tervise eest hoolitsemiseks kasvab ajaga. „Meeste ennetavate tervisekontrollidega seis on juba ajas palju paremaks muutunud. Kõige n-ö ohustatumaks grupiks peame 35–45-aastaseid mehi, kes just selles eas vajavad meeste tervise süvauuringuid. Süsteemselt pakub seda teenust täna vaid kliinikumi meestekliinik neljas Eesti keskuses,“ lausus lõpetuseks Margus Punab.
Kliinikumi Leht
Kliinikumis kasutati südame rütmihäire raviks südamevälist kateeterablatsiooni
4. novembril 2022 viidi Tartu Ülikooli Kliinikumis läbi innovaatiline protseduur, millega raviti esimest korda patsiendi südame rütmihäiret südamevälise kateeterablatsiooniga.
Kliinikumi südamekliiniku rütmihäirete osakonnas kokku seitse tundi kestnud protseduur tehti noorele alla 30aastasele patsiendile, kellel esinesid kestvad ventrikulaarsed ravimitele allumatud rütmihäired. Rütmihäirete põhjustajaks on haruldane geenimutatsioon, mis põhjustab südamelihase laienemise ja sidekoestumise. „See omakorda võimaldab eluohtlike rütmihäirete teket. Antud patsiendil tekkis ventrikulaarse tahhükardia nn „torm“ – igapäevaselt korduvad ja sagedased ravile allumatud rütmihäired, mistõttu vajas patsient pidevat jälgimist ja ravi kardiointensiivravi osakonnas,“ selgitas protseduuri läbiviija, dr Priit Pauklin südamekliinikust. Ta lisas, et rütmihäirete tekkes osalevate piirkondade tuvastamiseks ja käsitlemiseks kasutatakse 3D-kaardistamist. Patsiendil kaardistati süda nii sisepinnalt kui ka südamepauna paigaldatud kateetrite abil südame epikardiaalselt ehk südamepauna poolt.
„Südame rütmihäirete kateeterablatsioon on väga tehniline ja üks kiiremini arenevaid suundi südamehaiguste valdkonnas, võimaldades ravida efektiivselt järjest keerulisemaid rütmihäireid. Kateeterablatsioon on tänapäevases ravikäsitluses mitmete rütmihäirete korral esmavaliku ravimeetodiks,“ tutvustas rütmihäirete osakonna juht dr Rain Paju. Enamasti tehakse südame rütmihäirete raviks kasutatavat kateeterablatsiooni südamesiseselt, liikudes südamesse mööda reieveeni või reiearterit.
„Harvadel juhtudel, nagu ka antud patsiendi puhul, ei võimalda ainult südamesisene lähenemine siiski edukalt rütmihäireid kõrvaldada, kui neid põhjustavad või alalhoidvad piirkonnad asuvad südamelihase keskmistes või välimistes osades ja protseduuri käigus tekitatav ablatsioonilesioon ei ulatu rütmihäire kolleteni. Sel juhul on vajalik südameseina mõjutamine raviva raadiosagedusliku energiaga ka epikardiaalselt ehk sisestades kateetrid rinnakualuselt otse südame pauna. Selline lähenemine on seotud kõrgemate riskidega, kuna südamelihase peal kulgevad ka südant varustavad pärgarterid ja südamepauna läheduses on olulised närvid. Protseduuri läbi viiv meeskond jälgib, et nendes kriitilistes piirkondades ablatsioonil tekitatav kuumus ei põhjustaks pärgarterite või närvide kahjustust ning minimeeritud oleksid muud ohud. Sellele patsiendile tagas edukuse rütmihäiret põhjustava südame osa ablatsioon nii südame seest kui ka väljast,“ kirjeldas dr Pauklin.
Protseduuri käigus kasutati ka esmakordselt Eestis südamepaunal kulgevate närvide kaitseks balloontehnikat, millega nihutati närvid ablatsiooni vajavast piirkonnast eemale. „Kokkuvõtvalt oli tegemist väga komplitseeritud rütmihäirega, mis vajas väga head suure ravimeeskonna koostööd. Protseduur viidi läbi üldanesteesias, mistõttu kohal oli anesteesiabrigaad, kes hoidis patsiendi seisundi stabiilsena ka korduvate rütmihäirete tekke ajal. Lisaks olid kõrgendatud valmisolekus kardiokirurgid ja EKMO meeskond, kes oleks vajadusel taganud patsiendile kunstliku vereringe ja hapnikuga varustatuse,“ rääkis dr Rain Paju.
Innovaatilise protseduuri ravimeeskonda kuulusid protseduuri läbi viinud dr Priit Pauklin, proktor dr Ole Rossvoll Norrast, rütmihäirete osakonna juhataja dr Rain Paju. Südame pärgarterite visualiseerimisel oli abis angiograafia osakonna juhataja dr Toomas Hermlin. Protseduuri oli toetamas elektrofüsioloogia tehnik Sandra Einstein Abbottist ja protseduuriõed Kadi Oras, Keiu Oras ja Kaire Karindi.
Südame rütmihäirete kateeterablatsioon on kaasaegne rütmihäirete ravimeetod ja hea edukuse korral on võimalik sõltuvalt rütmihäire olemusest patsient terveks ravida. Seetõttu võiks lisaks rütmihäirete tablettravile kaaluda ka kateeterablatsioonravi võimalusi. Protseduuri näidustused sõltuvad rütmihäire tüübist ja otsuse kateeterablatsioonravi vajaduse ja võimaluse üle teeb selleks väljaõppinud rütmihäiretega tegelev kardioloog.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi patsientidel on võimalus teha teadlikke terviseotsuseid
Tartu Ülikooli Kliinikum on Eestis ainulaadne ülikoolihaigla, pakkudes patsientidele tervishoiuteenuseid kõikidel erialadel kogu elukaare ulatuses. Kogukonna tervise- ja ravikeskusena pakub kliinikum ravi osana, sellele eelnevalt või järgselt mitmeid teenuseid, mille eesmärgiks on inimeste toetamine, terviseteadlikkuse tõstmine, aga ka praktiliste, toimetulekut parandavate, oskuste õpetamine. Õpetava haiglana saab kliinikum tagada ka tõenduspõhise informatsiooni kättesaadavuse ning olla patsientide jaoks esimene eelistus terviseteabe otsimisel.
Kliinikumi juhatuse liikme, õenduse ja patsiendikogemuse juhi Ilona Pastaruse sõnul pakutakse kliinikumi patsientidele alalist nõustamist nii suitsetamise, liikumise kui toitumise alal. „Need võimalused on vabalt kättesaadavad kõikidele patsientidele, lisaks oleme pilootosakondadega koostöös kaasanud konkreetseid, riskirühma kuuluvaid patsiente,“ selgitas Ilona Pastarus.
Tubakast loobumise nõustaja, kopsukliiniku õde Merike Viin, on liikunud patsientidele lähemale ning nõustab igal kolmapäeval L. Puusepa 8 hoone ruumis E108 algusajaga 14:30. „Nõustamisele on oodatud nii meie patsiendid kui töötajad, kes mistahes vormis tarbivad nikotiinitooteid, olgu selleks mokatubakas, sigaretid, sigarid, piip, e-sigaret. Oluline, et nõustamisele tulijad on ise huvitatud sõltuvusest loobuma. Ühtlasi on oodatud ka need patsiendid ja töötajad, kes töö ajal on nikotiinivabad, kuid kodustes tingimustes siiski tubakatoodete tarbijad,“ tutvustas õenduse ja patsiendikogemuse juht. Tubakast loobumise nõustamised on osalejatele tasuta. Niisamuti tagab kliinikum patsientidele ravil viibimise ajal tasuta nikotiinist loobumise vahendid.
Sarnaselt tubakast loobumise nõustamisele hakkavad toitumise ja liikumise alast nõu L. Puusepa 8 hoones jagama ka õde Jane Maastik ning füsioterapeut Livian Laaneots.
Kogukonnakooli osana korraldab kliinikumi patsiendi info- ja tugikeskus ka vestlusringe. „Vestlusringide eesmärk on pakkuda elanikkonnale uut terviseteavet selliselt, et inimesed oskaksid teadvustada nende endi ja lähedaste panust oma tervisekäitumisse ja heaolusse. Erinevaid vestlusringe toimub iganädalaselt, kattes teemade ampluaa nii, et igaüks võiks leida midagi, mis just teda kõnetab,“ tutvustas Marika Laidvere patsienditeenistusest. Vestlusringe viivad läbi oma valdkonna spetsialistid või koguni erialaliidrid – näiteks prof Margus Punabi viimatine avalik loeng meeste tervisest. Ühised arutelud toimuvad kohapeal, veebis või hübriidvariandina mõlema võimalusena ning need on ka järelevaadatavad kliinikumi Youtube kanalil.
Lisaks vestlusringidele toimivad kliinikumi patsientidele ja nende lähedastele ka töötoad. „Töötubades õpetame osalejatele praktilisi oskusi, ka elustamist ja esmaabi. Lisaks on võimalik hinnata oma tervisenäitajaid ning mõõta kehakoostist, mille järel anname kaasa üldised soovitused toitumise ja liikumise kohta. Töötubade läbiviimisel on meil abiks Tartu Tervishoiu Kõrgkooli 3. kursuse õe õppekava tudengid, kes tegutsevad koos kliinikumi erialaspetsialistidega,“ kirjeldas Ilona Pastarus. Ta lisas näitena kopsuhaiguste töötoa, kus kohapeal on nõu andmas kopsukliiniku füsioterapeut, kelle juhendamisel saab katsetada erinevaid hingamisharjutusi, proovida PEF-meetriat ning ühtlasi on tagatud võimalus kehakoostise, vererõhu ja vere hapnikusisalduse mõõtmiseks.
2022. aastast tegutsevad patsiendi info- ja tugikeskuses ka patsientide ning lähedaste tugigrupid, kus on võimalik jagada haiguse, ravi või elukvaliteediga seotud muresid, hirme ja kogemusi. „Tugigrupid pakuvad kogemusnõustajate ja teiste spetsialistide toel julgustust haigusega toimetulekuks. Insuldi tugigruppidele on lisandunud hematoloogia ja onkoloogia tugigrupid ning tulevikus plaanime erialade ringi laiendada,“ rääkis Ilona Pastarus.
Ilona Pastarus ja Marika Laidvere julgustavad kõiki patsiente ja nende lähedasi kirjeldatud toetavaid tegevusi kasutama. Infot võimaluste kohta leiab kliinikumi kanalitest või e-kirja See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. teel küsides.
Kliinikumi Leht
Kliinikum piloteerib endoproteesimise järjekorra korrastamise küsitluslehti
Puusa- ja põlveliigese asendamine ehk endoproteesimine on Eestis üks sagedasemaid plaanilisi lõikusi, mille ravijärjekorrad on pikad. Aeg-ajalt võivad operatsioonid ka edasi lükkuda, kui ooteajal jäävad tegemata vajalikud analüüsid või lahendamata teised tervisemured. Just seepärast alustasid Tartu Ülikooli Kliinikumi ortopeediakliiniku õde-koordinaatorid koostöös Tervisekassaga endoproteesimise järjekorra korrastamist ning novembris toimub pilootprojektina töölehe testimine.
„Meie kliinik valiti testimiseks tänu kogenud ortopeediaõdedele, kes tunnevad ekspertidena detailselt endoproteesimisega seonduvaid probleeme. Piloteerimise raames helistavad õed patsientidele ja küsivad üle nende soovi tulla liigesproteesimisele, samuti infot nende tervisliku seisundi kohta. Juhul, kui patsient operatsiooni soovib, saab ta õdedelt juhiseid edasiseks tegutsemiseks,“ tutvustas ortopeediakliiniku juht dr Katre Maasalu.
Ortopeediakliiniku õed olid kaasatud samuti töölehe koostamisse, ühtlasi saavad nad protsessi käigus anda selle sobivusele tagasisidet. „Küsimustik tuleb n-ö valideerida, tagades, et kõikidele patsientidele esitatakse ühesugused küsimused. Samuti on oluline veenduda, et patsiendid saavad esitatud küsimustest ühtemoodi aru. Sel moel on Tervisekassal võimalik projekti paremini planeerida,“ rääkis kliiniku juht. Ta lisas, et küsimustiku sisse töötamine pilootprojekti raames on sissejuhatuseks planeeritavale suuremale muutusele – 2023. aastal rakendub uus endoproteesimise raviteekond.
„Endoproteesimise projekti raames oleme välja töötanud raviteekonna standardi, et ära kirjeldada spetsialistide selged rollid ja teenused, mida patsient kindlasti vajab oma raviteekonnal. Hetkel valmistume standardi testimiseks koos raviteekonnapõhise tasustamisega ning esmaseid tulemusi on oodata 2024. aasta lõpus,“ selgitas Tervisekassa projektijuht Sävelin Siida.
Nii järjekorra korrastamise pilootprojekti kui ka 2023. aastast algavat patsientide endoproteesimise raviteekonna projekti rahastab Tervisekassa.
Kliinikumi Leht
Mis lahendaks EMO ülekoormuse?
Kui inimesel tekib tervisega probleem, on tema ees neli võimalikku valikuvarianti. Ta võib helistada häirekeskusesse ja kutsuda endale kiirabi, pöörduda erakorralise meditsiini osakonda (EMOsse), pöörduda oma perearstile või siis üritada ise oma probleemiga hakkama saada. Selleks, et patsient jõuaks süsteemis õigesse kohta, on vaja nii patsiendipoolset terviseteadlikkust kui ka häid filtreid, mis ei lase patsiendil valesse süsteemi sattuda. Kuna mõlema poolega on oma mured, on tagajärjeks nii kiirabi kui EMO üle koormamine mitte-erakorraliste patsientidega.
Kui patsient valib häirekeskuse ja kiirabi kutsumise tee, on filtriteks tema teekonnal häirekeskuse poolne kõnetöötlus ja kiirabibrigaadi visiit. Enamikke häirekeskuse kõnesid ei töötle meditsiinilise taustaga inimene. On tavapärane, et patsiendi seisundi raskust hinnatakse üle – häirekeskus edastab kiirabile kutseid, mille esmase kirjelduse põhjal on kiirabitöötajale juba autosse astudes selge, et tegelikult kiirabi ei vajata või siis, kui abi ka vajatakse, edastatakse kutse kiirabile põhjendamatult kõrge prioriteediga. Sellest olukorrast tulenev kiirabi ülekoormus reeglina EMOsse üle ei kandu, kuna kiirabitöötajad hindavad patsiendi seisundi raskust adekvaatselt ning ei hospitaliseeri reeglina erakorralist abi mittevajavaid patsiente EMOsse.
EMO ülekoormus tuleb valdavalt isepöörduvate patsientide arvelt ning sellel süsteemil hetkel filtrit ees ei ole. Nende filtrite loomisel on olulised miinused. Kui lubada EMOsse ainult patsiente, kes on sinna suunatud perearsti saatekirjaga või kes tuuakse kiirabiga, siis kasvaks ebavajalike transportide arvelt oluliselt kiirabi töökoormus. Lisaks jääksid paljud patsiendid, kes muidu oma tõsise terviserikkega ise EMOsse pöörduksid, saatekirja otsima, mistõttu võib nende abi oluliselt hilineda. Nende patsientide jaoks, kes on juba EMOsse jõudnud, aga erakorralist käsitlust ei vaja, saab edaspidi tõenäoliselt lahenduseks olema õe iseseisev vastuvõtt. Õde hindab patsiendi seisundit ja kui seisund ei vaja erakorralist abi, siis pakub õde ise patsiendile esmast nõustamist ja soovitab, kuhu edasi pöörduda.
Ühe võimaliku filtrina on välja pakutud rahalist kulu patsiendile, olgu see siis kiirabi või EMO visiiditasuna. On riike, kus selline süsteem toimib, aga selle lahendusega on samuti seotud olulised riskid. Tihtipeale on kehvemas majanduslikus seisus inimesed needsamad patsiendid, kelle riskid tõsiseks tervisehädaks kõige suuremad on. Liiga suure visiiditasu korral on oht, et patsient, kes erakorralist abi vajab, ei julge selle abi saamiseks kuskile pöörduda. Kui hakata selekteerima, et erakorralisematele patsientidele on visiit tasuta ja mitteerakorralistele tasuline, siis tekib alati küsimus, et kes seda otsustab, mille alusel ja kes lahendab tekkida võivad vaidlused.
Kiirabi ülekoormuse lahendusteks on patsientide terviseteadlikkuse tõstmine ja häirekeskuse filtri parandamine. EMO ülekoormuse lahendusteks on EMOle mõistlike alternatiivide pakkumine ja jällegi patsientide terviseteadlikkuse tõstmine.
On arusaadav, et kuskile peab patsient oma hädaga pöörduda saama. Kui ta aga oma perearsti kätte ei saa või aeg on tööväline, siis ongi EMO hetkel tihtipeale ainsaks järele jäänud variandiks. EMOde lähedale on vaja tervisekeskuseid, kuhu oleks võimalik mitte-erakorralist patsienti EMOst suunata nii tööajal kui ka väljaspool tööaega.
Väga suur roll nii kiirabi kui EMO ülekoormuse vähendamisel on aga patsientide enda terviseteadlikkusel. Eesti Perearstide Selts ja Eesti Erakorralise Meditsiini Arstide Selts on koos töötanud välja patsiendijuhised selle kohta, milliste probleemidega tasub pöörduda perearsti vastuvõtule ja milliste puhul pöörduda EMOsse. Need juhised on leitavad haigekassa kodulehelt.
Kui inimesel on kahtlus, kas tema tervisemure on erakorraline, siis tasub alati alustada esmalt perearsti nõuandetelefonist numbril 1220, kus pakutakse meditsiiniküsimustes nõustamist ja selgitatakse välja, kui kiiret abi patsient vajab.
Dr Sander Poks
Erakorralise meditsiini osakonna juht
Kliinikumi teadustöö preemia
Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liige professor Joel Starkopf andis 14. oktoobril, arstiteaduskonna aastapäeva pidulikul vastuvõtul, üle kliinikumi teadustöö preemia. Preemia pälvis uurimistöö „Resünkroniseeriva ja kardioverterdefibrillaatorravi kandidaatide tsentraalne hemodünaamiline profiil“, mille autoriteks Anette Caroline Kõre, Martin Serg, Jüri Voitk, Indrek Roose, Jaan Eha, Priit Pauklin, Priit Kampus. Prof Joel Starkopf sõnas preemiakomisjoni nimel, et Anette Caroline Kõre ettekanne paistis silma väga hea teemapüstitusega ning selge esitlusega. Tegemist on olulise kliinilise probleemiga südamehaigete ravis, millele otsitakse teaduslikku lahendust.
Resünkroniseerival (CRT) ja kardioverter-defibrillaatorravil (ICD) on oluline roll tugevalt vähenenud väljutusfraktsiooniga südamepuudulikkusega patsientidel. Seni puuduvad ülevaatlikud uuringud nende patsientide hemodünaamilise profiili kohta. Käesoleva kahe keskusega uuringu eesmärk on esimest korda kaardistada nende patsientide hemodünaamiline profiil ja seeläbi leida võimalusi resünkroniseeriva ravi optimeerimiseks. Uuringu pilootfaasi eesmärk oli kirjeldada südamepuudulikkusega patsientide tsentraalse vererõhu ning arterite jäikuse näitajaid ja NT-proBNP taset enne vastava seadmepõhise ravi rakendamist ning võrrelda neid tervete isikute andmetega. Uuringusse kaasati 15 CRT ja 18 ICD näidustusega patsienti, kellel mõõdeti pulsilaine analüüsil põhineva seadmega (SphygmoCor XCEL) tsentraalset vererõhku ning pulsilaine kiirust. Tulemusi võrreldi 18 terve kontrollgrupi patsiendiga. Mõõtmisi tehti CRT- ja ICD-rühmal 1 päev enne seadme implantatsiooni. Uuringu tulemusena selgus, et ICD-rühma patsientidel on teistega võrreldes oluliselt madalam perifeerne ja tsentraalne vererõhk. Vererõhu amplifikatsioon oli suurem CRT-rühmas. Pulsilaine kiirus oli oluliselt suurem mõlemas patsientide grupis võrreldes tervetega, niisamuti nagu NT-proBNP tase. Grupid ei erinenud vanuse, soo ega kehamassiindeksi poolest. Regressioonianalüüsis oli tsentraalne süstoolne vererõhk oluliselt seotud vasaku vatsakese lõppdiastoolse mahu indeksiga ainult CRT-rühmas. Uuringu pilootfaasi andmetel on uuritavate rühmad kohandatud vanuse, soo, kehamassiindeksi ja vererõhu osas. Tegemist on pilootandmetega, praeguses uuringuetapis on käsil hemodünaamilise profiili hindamine peale seadmepõhise ravi rakendamist.
Kommentaar, professor Jaan Eha: Tegemist on esmakordse tsentraalset hemodünaamikat analüüsiva tööga, mille eesmärgiks on välja selgitada võimalikke põhjuseid, miks kallis resünkroniseeriv ravi 30 %-l raske südamepuudulikkusega haigetel ei anna soovitud efekti. Seekord esitatud ja auhinnatud pilootfaasi andmetele järgnevad peatselt patsientide jälgimise tulemused ja loodetavasti ka soovitused senisest optimaalsemaks raviks. Sellise komplitseeritud uuringu toimumine on hea näide Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla kardioloogide koostööst meie patsientide hüvanguks. Tuleb kindlasti tänada mõlema haigla südamestimulaatorite paigaldamisega tegelevate meeskondade liidreid Jüri Voitki ja Indrek Rooset uuringusse sobivate patsientide leidmise ning andmete kogumisele kaasaaitamise eest.
Anette Caroline on tark ja töökas noor kolleeg, kelle edukatest tegemistest nii teaduses kui ka kardioloogias kuuleme tulevikus veel palju.
Kliinikumi Leht
Uued kliinikute juhid
1. oktoobril alustasid Tartu Ülikooli Kliinikumis tööd nelja kliiniku uued juhid – nahahaiguste kliiniku juht dr Viljar Jaks, ortopeediakliiniku juht dr Katre Maasalu, psühhiaatriakliiniku juht dr Andres Lehtmets ning spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku juht dr Aet Lukmann.
Kliinikumi Leht küsis neilt kõigilt: „Palun tutvustage lühidalt ennast ja oma esimesi plaane kliinikujuhina“.
Dr Viljar Jaks, nahahaiguste kliiniku juht: astusin Tartu Ülikooli arstiteaduskonda aastal 1986, kuid saatuse tahtel sattusin hoopis teadustööle. Doktorikraadi kaitsesin aastal 2003 ning siirdusin järeldoktorantuuri Karolinska Instituuti Rootsis. Töötades rohkem kui kuue ja poole aasta jooksul naha regeneratsiooni ja nahakasvajatega, tekkis sügavam huvi nahahaiguste vastu. Dermatoveneroloogia residentuuri lõpetasin teadmisega, et olen leidnud endale sobiva eriala.
Nahahaiguste kliinikus töötades tekkisid tahes-tahtmata erinevad ideed, mis sai kolleegidega läbi arutatud. Nahahaiguste kliiniku juhi konkursi avanedes vaatasid mind nii mitmed kergelt etteheitvad silmapaarid nagu küsides, et kas jutule järgnevad ka teod? Esitasin avalduse.
Praegusel ametikohal on kõige olulisemaks ülesandeks meie kliiniku stabiilse töö tagamine. Nahakliiniku senine juhtkond on seadnud lati väga kõrgele, nii patsientide kui ka töötajate rahulolu on väga hea. Peamisteks probleemideks on järjekordade pikkus ning ruumipuudus. On selge, et need kaks aspekti on omavahel tihedalt seotud ja seetõttu peame kiiremas korras hakkama tegelema ruumiprobleemiga. Üheks lahenduseks on kolimine J. Kuperjanovi tänava hoonesse, kus praegu asub kõrvakliinik. Enne, kui lõplik otsus saab tehtud, on vaja lahendada veel mitmeid küsimusi. Lisaks tahaksime laiendada pakutavate teenuste repertuaari ning arendada edasi oma tehnilist ja meditsiinialast võimekust. See kõik aga saab toimuda vaid kogu meie toreda ning ühtehoidva kollektiivi töö kaudu. Seetõttu näen enda rolli eelkõige tingimuste loojana edasiseks arenguks.
Dr Katre Maasalu, ortopeediakliiniku juht: minu seotus kliinikumiga ulatub tagasi esimeste arstiõppe aastateni, mil alustasin oma meditsiinikarjääri sanitarina, 3. kursuse järgselt suundusin õeks ortopeedia osakonda ning sealt edasi arstiks ja järgmistele ametipostidele. Seega on mulle tuttavad pea kõik ametid ja ka kliinikumi inimesed.
Aeg vaktsineerida gripi vastu
Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistus tuletab meelde, et sügistalvel tuleks vaktsineerida gripi vastu. Gripivaktsiini on vaja igal aastal kahel põhjusel. Esiteks väheneb vaktsineerimisest tulenev immuunkaitse aja jooksul, seega on optimaalse kaitse saavutamiseks vaja kord aastas gripivaktsiini korrata. Teiseks, kuna gripiviirused muutuvad pidevalt, ajakohastatakse gripivaktsiini koostist igal aastal, et kaitsta nende viiruste eest, mis prognooside kohaselt on eelseisval gripihooajal kõige levinumad.
Sel hooajal saab kliinikumis vaktsineerida neljavalentse vaktsiiniga Influvac Tetra, mis on näidustatud täiskasvanutele ja lastele alates 6 kuu vanusest. Gripivaktsiin on tasuta riiklikult alates 60. eluaastast, rasedatele, kõikidele lastele vanuses 6 kuud kuni 7 aastat ning kuni 19-aastastele riskirühma kuuluvatele lastele (südameveresoonkonna haigused, onkoloogilised haigused, immuunpuudulikkus, diabeet, obstruktiivne kopsuhaigus). Teistele on gripivaktsiini ühe doosi maksumus 16 eurot. Soovi korral saab 2-17-aastast last gripi vastu vaktsineerida Fluenz Tetra ninaspreiga, mille doosi hind on 30 eurot.
Gripi vastu vaktsineerimine toimub kliinikumi L. Puusepa 8 peamaja vaktsineerimisboksides ning kliinikumi kabinettides Kvartali ostukeskuses. Ühtlasi on võimalik neis punktides teha ka tõhustusdoos kõige uuema omikroni tüve eest kaitsva COVID-19 vaktsiiniga. Vaktsineerida saab nii registreerides kui ka registreerimata L. Puusepa 8, esmaspäevast reedeni kell 11–14 ja Kvartali keskuses esmaspäevast reedeni kell 16–18 ning laupäeviti kell 12–14. Vaktsineerimise vastuvõtuajad on broneerimiseks avatud üleriigilises digiregistratuuris või helistades vaktsineerimise etteregistreerimise telefonil 731 7200 esmaspäevast reedeni 8:00–16:00. Vaktsineerima tulles tuleb esmalt pöörduda registratuuri.
Gripi ja COVID-19 vaktsiini võib vajadusel manustada samal päeval erinevasse õlavarde. Kahe vaktsiini koos manustamisel võib esineda veidi rohkem süstekoha valulikkust, pea- ja lihasvalu ning väsimust.
Eeskuju on nakkav – kliinikumi arstidest 73% otsustab igal aastal gripivaktsiini kasuks, kaitstes nii oma patsiente, kolleege, pereliikmeid.
Infektsioonikontrolli teenistus
Patsiendid hindasid ambulatoorset arstiabi kõrgelt
Tartu Ülikooli Kliinikum viis ajavahemikus mai–juuni läbi patsientide rahulolu-uuringu, milles osales 9 170 patsienti või lähedast. Senini suurima vastajate arvuga uuringu tulemustest selgus, et patsiendid hindavad kliinikumi ambulatoorset arstiabi kõrgelt ja arstide, õdede ning ämmaemandate vastuvõtud vastavad patsientide ootustele.
Rahulolu-uuring hõlmas ambulatoorsel vastuvõtul käinud patsiente (vastajaid 8 616), erakorralise meditsiini osakonda (EMO) pöördunud patsiente (vastajaid 352) ja hambaravile pöördunud patsiente (vastajaid 202). EMOs ja hambaravil läbiviidud uuringus kasutati küsimustikku, mis arvestas nende osakondade tööspetsiifikat ja -korda. Patsientidel oli võimalus anda oma tagasiside kohe pärast vastuvõttu kohapeal paberkandjal või kahe nädala jooksul vastates e-posti teel küsimustele. Selle tulemusena vastas 60% ambulatoorsel vastuvõtul käinutest paberkandjal küsimustele ja ülejäänud e-posti teel. Samas, EMOs käinutest valis 79% patsientidest tagasiside andmiseks e-posti vastuse. Vastamine oli vabatahtlik ning anonüümne.
Patsientidel oli võimalus anda hinnang 10-punktilisel skaalal, kuivõrd vastas viimane vastuvõtt nende ootustele ja kirjutada ka sõnaliselt, kuidas kliinikum saaks vastuvõttu patsiendi jaoks veel paremini korraldada. Saadud hinnangute kohta arvutasime soovitusindeksi (NPS), mille tulemused olid head ja isegi suurepärased: ambulatoorsete vastuvõttude tagasisides NPS 75, EMO-sse pöördumisel NPS 49, hambaravis NPS 89. Soovitusindeks on laialdaselt kasutatav kliendi lojaalsuse mõõdik, ulatudes väärtusest -100 (kõik on rahulolematud) kuni väärtuseni +100 (kõik on soovitajad). Positiivset, nullist kõrgemat NPS loetakse heaks näitajaks ja soovitusindeksit +50 juba suurepäraseks tulemuseks. Seega saab öelda, et 2022. aasta ambulatoorse arstiabi rahulolu tulemused on ühed parimad kliinikumi rahulolu-uuringute ajaloos. Kõige enam vastas vastuvõtt patsiendi ootustele geneetika ja personaalmeditsiini kliinikus, lastekliinikus, kospukliinikus, naistekliinikus, spordimeditsiini- ja taastusravi kliinikus, sisekliinikus ning stomatoloogia kliinikus hambaravi (soovitusindeks 80 ja suurem).
Ambulatoorsete vastuvõttude puhul anti enamus ehk 85% tagasisidest arsti vastuvõtu järgselt ja 15% õe või ämmaemanda vastuvõtu kohta. Tulemused ja hinnangud õdedele ja ämmaemandatele olid veidi kõrgemad, soovitusindeksiks 82. Arsti vastuvõttude soovitusindeks oli 73. Patsiendid olid kõige rohkem rahul arstide, õdede ja ämmaemandate suhtumisega, vastuvõtu privaatsusega ja ka patsiendile pühendatud ajaga. Rahul oldi ka selgitustega ravimite kohta ja selgitustega vajalike analüüside ning uuringute kohta. Kõige paremini raviprotsessi kaasatutena tundsid end naistekliiniku, lastekliiniku ning geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku patsiendid. Oma tervisemuredega toimetulekuks saadud juhistega jäid kõige rohkem rahule naistekliiniku ja lastekliiniku patsiendid.
Vähem oldi rahul pika ooteajaga, näiteks neuroloogias, neurokirurgias, nahahaigustes, psühhiaatrias, aga ka ortopeedias ja silmahaigustes. Murekohana toodi ka välja vastuvõtu- või uuringukabineti asukoha leidmist, edaspidi oma tervisemuredega toime tulemiseks vajalike juhiste saamist ning sooviti ka rohkemat otsustesse kaasamist.
Erakorralise meditsiini osakonnas käinud patsientide soovitusindeks oli 49, tegemist on hea tulemusega, mille puhul on võimalusi ka parenduseks. Patsiendid olid rahul osakonna töötajate suhtumisega, klienditeenindajatega esmasel registreerimisel ja selgitustega, mis nad said oma terviseseisundi-, uuringu vastuste ja ravi kohta ning ka ravimite kasutamise kohta. Vähem oldi rahul, et puudus info eeldatava EMOs viibimise aja kohta. Samuti märkisid patsiendid ära, et ei saanud alati valule leevendust ning et EMO ooteala ei ole mugav koht viibimiseks.
Hambaravi saanud patsientide soovitusindeks oli 89, enamus nendest soovitab hambaravi kliinikumis ka lähedastele ja tuttavatele. Patsiendid olid rahul arstide, õdede, assistentide suhtumisega ja kliiniku uue hambaravi keskkonnaga L. Puusepa 1a hoones. Ka hambaravi aparatuur vastas ootustele ja patsiendid said vajalikul määral selgitusi hammaste olukorrast ja erinevatest ravi võimalustest. Rohkem infot soovitakse ravi maksumuse kohta ja hoolivamat suhtumist klienditeenindajatelt.
Selleks, et patsiendid tunneksid end kliinikumis hästi, oodatuna ja hoituna, planeerib kliinikum tagasiside põhjal ka parendustegevusi. Senisest enam pööratakse tähelepanu sellele, et kaasata patsiente rohkem neid puudutavatesse otsuste tegemisse. Samuti saab rohkem tähelepanu juhiste andmine, kuidas oma tervisemuredega toime tulla. EMO planeerib patsientide ooteala mugavamaks muutmist ning hambaravi rohkema info jagamist maksumuse kohta. Rahulolu-uuringu tulemuste analüüs toimub ka üksuste-põhiselt, mille tulemusel saab veelgi detailsemaid patsientide rahulolu mõjutavaid muudatusi planeerida.
Merje Tikk ja Vaike Soodla
Analüüsi- ja kvaliteediteenistus
Baltimaade radioloogia eriala esindajad kohtusid kongressil
7.–8. oktoobril 2022 toimus Tallinnas VIII Balti Radioloogia Kongress, mis tõi kokku oma ala tipptegijad Baltimaadest ja mujalt. Üle 700 osalejaga kongressil käsitleti Kultuurikatla viies paralleelses saalis radioloogia erinevaid aspekte: diagnostilist radioloogiat, menetlusradioloogiat, nukleaarmeditsiini, radioloogiatehnikute töö kaasaegseid seisukohti ning värskeid arenguid radioloogia valdkonnas tervikuna. Lisaks osales kongressil Ukraina radioloogide delegatsioon, kes käsitles erinevaid radioloogia aspekte sõjatingimustes ja vigastuste piltdiagnostikas.
Dr Martin Reim, Tartu Ülikooli Kliinikumi radioloogiakliiniku arst-õppejõud ja Eesti Radioloogia Ühingu president, tõi välja, et lisaks väga kõrgetasemeliste ettekannetele toimusid kongressi raames ka praktilised koolitused. „Prekongressi praktiline koolitus keskendus kõhukoopa radioloogiale ja lasteradioloogiale. Lisaks sellele toimus kongressiga paralleelselt Vascular Workshop Day, mis keskendus kõige uuematele menetlusradioloogia lahendustele ja mida live-ülekannetena kanti üle ka kongressi teemasaalis. Kongressil tutvustati innovaatilisi lahendusi, sealhulgas uuringuid, mis kajastavad tehisintellekti kasutamist radioloogias ja robotsüsteemide rakendamist menetlusradioloogias,“ tutvustas dr Reim.
Tartu Ülikooli Kliinikumist osales kongressil teadusliku ettekandega kümme radioloogi, radioloogiatehnikut ja meditsiinifüüsikut. Dr Liina Uudam ja kliinikumi radioloogiakliiniku juht dr Pilvi Ilves tutvustasid teadusuuringut „Cone beam computed tomography (3D imaging) in Lisfranc fracture detection“, mille raames uuriti, kuidas 3D-röntgen võimaldab avastada kliinikumi erakorralise meditsiini osakonnas paremini anatoomiliselt keerulise piirkonna luulisi vigastusi. 3D-röntgeni kasutamine on nn varjatud murdude avastamisel tavapärasest röntgenülesvõttest tundlikum meetod ja võimaldab erakorralise patsiendi käsitluses diagnoosida vastavaid vigastusi suurema kindlusega. Täiendava ettekande 3D-röntgenuuringust ja uuringu tehnilisest teostusest tegi radioloogiakliiniku radioloogiatehnik Helena Orav.
Dr Maksim Zagura radioloogiakliinikust tegi kongressil ettekande „Myocarditis: updated Lake Louise criteria“, mille käigus andis ülevaate müokardiidi uutest diagnostilistest kriteeriumitest ning sellest, mida peab teadma radioloogiliste uuringute tõlgendamisel. Südamelihase põletik on saanud COVID-19 pandeemia ajal radioloogia valdkonnas suurema tähelepanu osaliseks, kuna viirustekkeline müokardiit on üks raskekujulise COVID-19 võimalikke väljendusi.
Dr Tiina Kärner tegi ettekandes „PSMA PET/CT in prostate cancer diagnostics“ ülevaate kliinikumi nukleaarmeditsiini osakonna nelja ja poole aasta pikkusest kogemusest PSMA PET/CT kasutamisest eesnäärmevähi diagnostikas.
Dr Norman Ilves ning meditsiinifüüsik Nigul Ilves tutvustasid oma doktoritööde raames läbiviidud uuringuid, mis keskendusid perinataalse insuldi diagnostika erinevate aspektidele ja funktsionaalse MRT kasutamisele kliinikumis.
Dr Annika Tähepõld tutvustas rasedate patsientide uurimise eripärasid erinevate radioloogiliste meetoditega „Peculiarities of pregnant patients in radiology“. Raseda patsiendi käsitlus on tundlik valdkond, kuna raviarstil tuleb alati kaaluda uuringu võimalikku mõju ka lootele. Õige ravi aluseks on lisaks kliinilisele pildile ka õigesti valitud, läbi viidud ja tõlgendatud diagnostiline uuring. Parima võimaliku diagnostika ja ravi määramiseks on vajalik raseda patsiendi eripärasid tunda.
Radioloogiatehnikud Kaari Puna ja Anna-Karin Freiberg tegid ülevaatliku ettekande MRT-uuringutel artefaktide vähendamise võimalustest endoproteesidega patsientide uurimisel. Radioloogiatehnik Raul Mastik esines kongressil ettekandega pediaatriliste patsientide varjestamisest röntgenuuringutel.
Lisaks Baltimaade kolleegidele osalesid külalislektorid ka Ameerikast, Inglismaalt, Saksamaalt, Belgiast ja Iirimaalt. Ameerika Ühendriikidest oli esindatud Eesti juurdega prof dr Liina Põder (University of California) koos oma kolleegidega prof dr Antonia Carlos Westphalen (University of California), prof dr Ron Zangoria (University of California). Pea ja kaela radioloogia tipptegijad prof dr Deborah Shatzkes (Lenox Hill Hospital in Manhattan; Zucker School of Medicine at Hofstra/Northwell), prof dr C. Douglas Phillips (Weill-Cornell Medical College; Presbyterian Hospital in New York) ning mitmete erialase õpikute autor ja hinnatud lektor prof dr Stephanie Ryan (Temple Street Children’s Hospital and at the Neonatal Department of the Rotunda Hospital in Dublin). Kongressi nädala alguses külastasid prof Shatzkes, prof Phillips ja prof Ryan ka Tartut ja Tartu Ülikooli Kliinikumi, pidades kahel päeval ka Kliinilise doktorikooli raames loenguid meie radioloogidele, doktorantidele ja siduserialade esindajatele. Lisaks külastati kliinikumi radioloogiakliinikut, kus väliskülalised hindasid kõrgelt kliinikumi tehnilist võimekust, haiglasüsteemi IT-lahendusi ning töövoo korraldust.
Balti Radioloogia Kongress toimus kaheksandat korda, järgmine kohtumine toimub aastal 2024. aastal Lätis.
Kommentaar, dr Martin Reim, kongressi president: Pärast aastatepikkust korraldamist, mitmeid kongressi edasilükkamisi epideemilistel põhjustel, oli rõõm tõdeda, et kolleegide motivatsioon Eestis kohtuda, kogemusi vahetada ning seeläbi üheskoos areneda, on äärmiselt kõrge. Õnnestunud suurürituse loovad lisaks heale programmile ja suurepärasele korraldusmeeskonnale kolmanda osapoolena just kuulajad saalides, kes aktiivselt osaledes, küsimusi küsides ja innukalt töötube ning loenguid läbides sealt ikka ja jälle särasilmselt väljuvad. Kokkuvõtvalt võib öelda, et suur töö tasus end igati ära ning Eesti radioloogia valdkond tõestas taaskord oma võimekust rahvusvahelise koostöö tasemel. Mitmete kolleegide üles astumine Tartu Ülikooli Kliinikumist on tõendiks, et meie majas töötavad innovaatilisi ideid ja üha paremaid praktilisi lahendusi viljelevad kolleegid.
Kliinikumi Leht
Eesti suurim anestesioloogia osakond tähistas 60. sünnipäeva
Tartu Ülikooli Kliinikumi anestesioloogia osakond tähistas 7. oktoobril 60 aasta möödumist osakonna loomisest. Esialgu kirurgiaga seotud eriala on täna mitmete erialade ühenduspunktiks.
Anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku koosseisu kuuluva osakonna juhataja dr Kaie Stroo sõnul puutuvad anestesioloogia osakonna töötajad kokku erinevate operatsioonidega, sünnitusabiga, enneaegsete ja ajaliste vastsündinutega, raskete traumadega, siirdamistega. „Teeme anesteesiaid väga paljudele erialadele ning meie osakond on justkui kohtumispaik. Lisaks sellele, et meie töötajad on professionaalsed ja abivalmid, soovime, et kõik, kes meie osakonda satuvad, tunnevad end oodatuna,“ lausus dr Stroo.
Kui täna on anestesioloogia osakonnas 152 töötajat, siis 1962. aastal alustanud osakonnas töötas lisaks osakonna juhile dr Lembit Veeberile veel üks anestesioloog – dr Jüri Samarütel, kellele hiljem lisandusid doktorid Juta Jürgens ja siis Vaike Laisaar. „Tartu Vabariikliku Kliinilise Haigla anestesioloogia osakonnas ei tuntudki end esialgu eraldi osakonnana, kuna kogu tegevus toimus koos kirurgidega. Anestesioloogid olid tegelikult õppinud kirurgiks, kuna anestesioloogia eraldi õpet ei eksisteerinud. L. Puusepa 6 majas asunud osakonna ülesanne oli teenindada kogu rajooni ning selle eesmärgi täitmiseks oli kasutusel kaks operatsioonituba,“ rääkis dr Stroo.
1980. aastal oli ametis juba 18 anestesioloogi ning täna töötab kliinikumi anestesioloogia osakonna koosseisus 44 arsti, 75 õde ja 18 arst-residenti. Algse kahe operatsioonitoa asemel tegutseb anestesioloogia osakond 23 operatsioonitoas, tagades töövoo nii operatsiooniteenistuse, aga ka kõrvakliiniku, silmakliiniku ja ambulatoorse kirurgia operatsioonitubades. Lisaks osaleb anesteesia meeskond ka operatsioonide-järgse ravi korraldamises ning osakonna üks osa on valuravikliinik, mille ülesandeks on kroonilise valuravi korraldamine.
1992. aastal sai anestesioloogiks eriinternatuuriga ja enne seda igal aastal muutuvate erinevate variantidega. Esimesed anestesioloogia residendid dr Urmas Mitt ja dr Mare Kubjas õppisid aastatel 1995–1998, mil residentuuri pikkuseks oli kolm aastat. 2023. aastast on residentuuri pikkuseks praeguse nelja aasta asemel viis aastat.
„Anesteesiate arv on kasvanud pea 20-kordselt. Kui algusaastatel tehti aastas umbes 1000 anesteesiat, 1982 aastal 6155, siis eelmisel, 2021. aastal oli neid 18 935. Anestesioloogia osakond on ennekõike patsientide jaoks, kuid vähemtähtis ei ole see, et meie meeskond teeb oma tööd naudinguga. Meie suurim väärtus on meie hooldajad, õed, arstid ja residendid ning ka eelkäijate rajatu. Kui inimesed armastavad oma tööd, siis see paneb kõik nende ümber särama ja nii sünnivad imed,“ sõnas dr Kaie Stroo.
Kliinikumi Leht
Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo külastas psühhiaatriakliinikut
Septembri lõpus külastas sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikut, et arutada laste ja noorte vaimse tervise murede, pakutava abi ning tulevikuplaanide üle.
Kohtumise põhifookus keskendus vaimse tervise püramiidi erinevatele tasanditele ning nende paremale sidususele. Laste ja noorukite vaimse tervise keskuse juht, laste- ja noorukite psühhiaater dr Reigo Reppo tõi välja, et kliinikumi psühhiaatriline eriarstiabi asub vaimse tervise püramiidi tipus. „Meie ülesandeks on aidata lapsi ja noori, kes mujal etappides ei ole erinevatel põhjustel abi saanud. Psühhiaatriakliiniku ravimeeskonda kuuluvad lisaks psühhiaatritele ja vaimse tervise õdedele ka füsioterapeudid, logopeedid, tegevusjuhendajad, aga ka sotsiaaltöötajad. Just viimastel on oluline roll, et tagada hea koostööd patsiendi võrgustiku ja kogukonnaga. Lisaks, nii haigla-eelselt kui ja -järgselt on oluline kõikide erinevate riiklike lülide hea toimimine,“ kirjeldas dr Reppo.
Signe Riisalo sõnul on ka vaimse tervise puhul eesmärgiks patsiendi sujuv raviteekond. „Infoliikumine kogukonna- ja tugiteenuste vahel omab olulist rolli selles, et haiglas määratud ravi tulemuslik oleks. Kui täna on meil olemas teenuste rahastamise skeem, siis nüüd on vajalik sellele juurde lisada ka inimlik vaade, et töö tulemus oleks patsiendile tõepoolest kasutoov,“ rääkis sotsiaalkaitseminister.
Küsimuse peale, mis aitaks vähendada koormust psühhiaatria eriala kõige viimases etapis, vastas dr Reigo Reppo: „Näeme, et nõudlus ja vajadus vaimse tervise abi järel on järjest kasvamas. Haiglaravi on lühiajaline kriisiabi ja psühhiaatriline häire on tänapäeval järjest paremini ravitav, kuid selleks on vajalikud ka lisaks haiglaravile head esmatasandi teenused ning toetav võrgustik. Sotsiaalministeerium on olnud tubliks eestivedajaks kogukonnateenuste arendamisel ja loodame, et lahendus leidub ka haiglate poolt pakutava sotsiaaltöö rahastamisele.“ Laste ja noorukite vaimse tervise keskuse vanemõde Kersti Treial täiendas: „Ära ei peaks unustama ka üksikisiku rolli – töö peredega, teadlikuks lapsevanemaks olemise õpetamine, vanemate enda vaimse tervisega tegelemine, elementaarse digitarkuse ning nutiaja piiramise õpetamine nii vanematele kui lastele. Meelde tasub tuletada võib-olla ära unustatud vana ehk siis elustiilinõuanded baasvajaduste täitmiseks. Kui lastele ja noortele on tagatud kvaliteetne ja regulaarne toitmine, nende uneaeg on piisav, sotsiaalsed suhted toetatud ning huviharidus samuti, on see juba oluline samm vaimselt tugevamate inimeste kasvamise teel. Ka koolidel on roll väärtuste kandmisel,“ lausus vanemõde.
Kliinikumi Leht
Kliinikum on tudengite jaoks atraktiivseim tööandja
Tööandja brändingu agentuur Instar viib aastast 2010 läbi üle-eestilist töötajate tööootuste ja tööandja maine uuringut, kus sel aastal osales ligi 7000 tudengit, kutsekooliõpilast ja töökogemusega inimest majanduse, infotehnoloogia, ehituse, humanitaaria, inseneri, logistika ja teistest valdkondadest. Tudengid hindasid kokku 254 Eesti organisatsiooni atraktiivsust, mille tulemusel pälvis Tartu Ülikooli Kliinikum meditsiini valdkonnas kõige atraktiivsema tööandja tiitli.
Tunnustuse vastu võtnud ravijuht dr Andres Kotsar tänas kõiki tulevasi noori kolleege, kes on kliinikumi esile tõstnud ning kõrgelt hinnanud. „Tunnustuse ajastus – septembri algus – on ülikoolihaiglale eriline, mil saame tervitada uute teadmiste ja kogemuste omandamisel nii esmakursuslasi, esimesi praktikante kui ka arst-residente. Just teie kujundate meie tervishoiu järgmised aastad ning oleme rõõmuga ka teie esimeseks töökohavalikuks. Aitäh teile ja kohtumiseni kliinikumis!“ lausus dr Kotsar.
Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi president, Renar Kihho:
Tartu Ülikooli Kliinikum on kindlasti arstitudengite stuudiumi jooksul tulevastele arstidele oluline tugi ja peamine õpikeskkond. Lisaks osakondade uuendamisele ja töökeskkonna parandamisele paistab kliinikum silma teadusprojektide tegemisega ja toetamisega. Õpingute jooksul saadud teadmised, kogemused ja oskused, mis kujundavad tudengite edasisi valikuid arstiks saamise teekonnal, saavad alguse just siin koduses Tartu Ülikooli Kliinikumis tänu toetavatele õppejõududele, juhendajatele ja personalile. Rõõmustame kliinikumiga koos ning soovime kogu Tartu Ülikooli Kliinikumi perele, meie tulevastele kolleegidele, jõudu, edu ja indu!
Töörõõmuspetsialistid erakorralise meditsiini osakonnas
Septembri lõpus liituvad kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna (EMO) meeskonnaga töörõõmuspetsialistid, kelleks on kaks koera. Osakonna vanemõe Mari Teugjas-Koit sõnul on kolmekuulise pilootprojekti eesmärgiks hinnata, kas ja kuidas mõjutavad koerad EMOs töötavate inimeste töörõõmu ning millist mõju omavad nad läbipõlemise riski vähendamisele.
„Töö erakorralise meditsiini osakonnas on stressirohke ning viimasel kahel aastal on koroonapandeemia süvendanud vaimse tervise muresid tervishoiutöötajate seas veelgi – läbipõdemise risk on kõrgenenud ning samuti risk varasemate vaimse tervise probleemide korral nende süvenemisele. Uuringutes on välja toodud, et seoses koroonapandeemiaga on 55–70% erakorralise meditsiini osakondades töötavast personalist dokumenteeritud läbipõlemist, mis on alarmeeriv tulemus,“ tutvustas projekti tagamaid anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku ülemõde Kärt Karri.
Mari Teugjas-Koit on optimistlik töörõõmuspetsialistide kaasamisel: „Varasemad uuringud kinnitavad ka seda, et veetes teraapiakoeraga viis minutit aega, omab see sama efekti stressi vähendamisele, kui kakskümmend minutit rahus ja vaikuses viibimist“. Projektis saavad vabatahtlikena osaleda kõik EMO töötajad, kellel tuleb enne ja pärast projekti täita samasisulised testid, mis hindavad töörõõmu ja läbipõlemist. Pilootprojekti lõppemise järgselt hinnatakse tulemusi enne ja pärast sekkumist. Testid on koostatud töö- ja organisatsioonipsühholoogia dr Merle Parmaku poolt, kes tulemusi ka hindab. Täiendavad küsimustikud patsientidele ja nende lähedastele, kes võivad samuti kohtuda EMOs liikuvate koertega, on koostatud vanemõe poolt.
Üheks töörõõmuspetsialistiks on EMO õe Triinu Kivitari Nova Scotia retriiver Nala, kellega nii töötajad kui patsiendid juba ka tuttavad on. Nala ei ole erakorralise meditsiini osakonnas võõras – ta on kutsikast peale käinud kolleegide tegemistele kaasa elamas. „Nala regulaarsed külaskäigud EMOsse on pakkunud palju positiivseid emotsioone nii töötajatele kui ka patsientidele ja nende lähedastele. Näiteks on Nala aidanud ärevaid lapspatsiente, aga ka täiskasvanuid, kes tunnevad hirmu haigla ja tervishoiutöötajate ees. Just sellest positiivsest tagasisidest ajendatult sai alguse ka töörõõmuspetsialisti pilootprojekti idee,“ rääkis vanemõde. Lisaks töörõõmuspetsialistiks olemisele läbib Nala hüpokoera koolitusprogrammi. Hüpokoer ehk diabeedi abikoer õpetatakse hindama omaniku madalat veresuhkrutaset lõhna järgi ning talle sellest märku andma. Hästi koolitatud koer oskab koolituse lõpuks tuua vajaliku toidu või joogi veresuhkrutaseme tõstmiseks või alarmeerida teisi inimesi tekkinud ohtlikust olukorrast.
Teine neljajalgne sõber, kes EMOs pilootprojekti raames töörõõmu jagab, on viie ja poole aastane Austraalia Lambakoer Lenna. Lenna on varem sarnast ametit pidanud teises kollektiivis. Tema omaniku Grete Pihlapuu sõnul meeldib koerale väga inimestega suhelda ning selline võimalus on tore väljakutse nii omanikule kui ka koerale, kuna erinevate olukordadega toimetulekuks peab omanikul oma koeraga väga hea side olema. Ta toob välja, et oma looma peab hästi tundma ning teadma, millised situatsioonid talle sobivad ja oskama märgata, et ka loom ennast uues keskkonnas turvaliselt ja mugavalt tunneks. Lenna on samuti enda uue töökeskkonnaga juba tutvumas käinud. EMOsse läheb ta väga hea meelega, sest teab, et ees ootavad naeratavad kolleegid, kes lahkelt paisid jagavad ning enda lõunavõileiba Lennaga jagada soovivad.
Mõlemad koeratiimid valmistuvad sooritama ka Eesti Abi- ja Teraapiakoerte Ühingu teraapiakoeratiimi eksamit.
Kliinikumi Leht
Peaminister Kaja Kallas osales õendusjuhtide suvekoolis
Tartu Ülikooli Kliinikumi õendusjuhid kogunesid augusti lõpus suvekooli, et koguda inspiratsiooni ja teadmisi, mida kasutada igapäevases juhtimistöös ning kuulata põnevaid esinejaid ja nende kogemusi. Üheks esinejaks oli ka peaminister Kaja Kallas.
Peaminister rääkis naiste erinevatest rollidest ning valikutest elus. Ühine diskussioon puudutas ka enesekindlust, hirme ning elu rõõmsaid hetki. Samuti tervishoiu väljakutseid. Lisaks peaministrile jagasid erialaseid teadmisi koolitajad Margo Loor ja Tiina Saar-Veelmaa.
Kliinikumis töötab kokku ligi 100 õendusjuhti, kelle ülesandeks on õendustöö korraldamine haiglas, kliinikus, osakonnas ning seda koostöös kliinikumi rohkem kui 1700 õendustöötajaga. Lisaks meeskonna juhtimisele on kliinikumi õendusjuhid ka erialade arendajad, eestvedajad ja muutuste juhtijad ning elluviijad. Vähemoluline pole vastutus, mis lasub neil tööõnne tagamisel.
Ülikoolihaigla õendusjuhtidele omaselt kuulub igapäevatöö juurde ka koostöö teiste erialadega, uuringute ja tõenduspõhiste praktikate ellurakendamine, samuti kvaliteetse ja ohutu tervishoiuteenuse tagamine patsientidele ning järelkasvu juhendamine.
Kliinikumi Leht
Tervise- ja tööminister Peep Peterson tutvus kliinikumiga
29. augustil külastas tervise- ja tööminister Peep Peterson Tartu Ülikooli Kliinikumi. Juhatuse esimees Priit Perens ning juhatuse liikmed dr Andres Kotsar, Ilona Pastarus ja prof Joel Starkopf tutvustasid ministrile kliinikumi ravitööd, mis on ülikoolihaiglale omaselt tihendalt põimunud õppe- ja teadustööga.
Samuti patsientide kaasamiseks ning patsiendikogemuse parendamiseks ellu kutsututud tegevusi, panusest COVID-19 pandeemia ületamisse, aga ka eesootavatest arendustegevustest.
Kliinikumi Leht
Patsiendiohutuspäev keskendus ravimiohutusele
17. septembril tähistati ülemaailmset patsiendiohutuse päeva, mille fookus oli sel aastal ravimitega seotud eksimustel ja nende ennetamise võimalustel.
Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on ravimitega seotud patsiendiohutusjuhtumid tervishoiusüsteemis kõige sagedasemad välditavad juhtumid, samas ei ole nende ennetamiseks lihtsaid lahendusi. Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liige, õenduse ja patsiendikogemuse juhi Ilona Pastaruse sõnul võivad ravimitega seotud vead tekkida nii kodus, esmatasandil kui ka haiglas. „Tervishoiusüsteemis on ravimid üheks sagedasemaks vahendiks patsientide ravimisel. Ravimitega seotud ohutusjuhtumeid võib esineda ligi 10% hospitaliseeritud patsientidest. Patsientidele võib jääda ebaselgeks, kuidas toimida haiglast väljakirjutamise järgselt ning millele ravimite tarvitamisel tähelepanu pöörata. Uuringud on näidanud, et vähesed patsiendid teavad nimetada kõiki neile määratud ravimeid ja sedagi, milleks need näidustatud on,“ selgitas juhatuse liige ravimiohutuse tagamaid. Ta lisas, et haiglad ja apteegid kasutavad ravimitega seotud vigade ennetamiseks erinevaid patsiendiohutuse süsteeme, kuid ravimite lõpptarbijad ehk inimesed ise saavad tervishoiutöötajate toel samuti olulisel määral panustada ravimite kasutamise ohutusse.
Ravimite maksimaalse efektiivsuse saavutamiseks ning nende ohutuks tarvitamiseks tõi kliinikumi kliiniline proviisor Jana Lass välja mõned põhitõed. „Esmalt on oluline, et inimene jälgiks talle määratud raviskeemi ning ei teeks selles iseseisvaid muudatusi. Küsimuste ja muredega tuleb pöörduda oma arsti poole. Teiseks, kõiki ravimeid ei tohi purustada ega poolitada. Kui tekib selleks vajadus, tuleb veenduda ravimi infolehelt või arsti ning apteekri poole pöördudes, et see on lubatud. Kolmandaks, inimesele määratud ravimeid võib tarvitada ainult ise ning mitte jagada teistele. Ravimeid välja kirjutades lähtub arst ravimi ja annuse valikul nii patsiendi eripäradest kui ka teistest samaaegselt tarvitatavatest ravimitest. Neljandaks, aegunud või ebavajalikud ravimid tuleb tagastada apteeki, mitte visata olmeprügisse. Nii saab vältida ravimite jõudmist keskkonda, kus need tekitavad ohtlikku saastet,“ selgitas Jana Lass põhimõtteid, mida igaüks ise enda ja keskkonna heaks teha saab.
Ilona Pastaruse sõnul esineb ravimitega seotud ohutusjuhtumeid sagedamini eakatel patsientidel ning neil, kes põevad mitut haigust korraga ning tarvitavad seetõttu ka mitmeid erinevaid ravimeid. „Enim juhtumeid esineb südame-veresoonkonna-, kesknärvisüsteemi-, hingamiselundite, endokriin- ja seedetraktihaiguste ravimitega,“ ütles Pastarus. Ülemaailmse patsiendiohutuse päeva fookus ongi seatud kolmele veaaltile teemale: polüfarmakoteraapia riskigrupi patsientide ravimikasutuse jälgimine, suure riskiga ravimite kahjude vähendamine ning ravimiohutuse parandamine patsiendi üleminekul ühest ravietapist teise.
Et ravimitega seotud ohutusjuhtumid võivad aset leida kõikjal, on nende ennetamine teadlik koostöö patsiendi, tema lähedaste ja tervishoiutöötajate vahel.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi suvelõpupäev
Orienteerumismängu võitis naistekliiniku võistkond Chlamydia
Töötajate meeskondlikus orienteerumismängus saavutas esikoha naistekliiniku võistkond „Chlamydia“. Iseliikujate võistlusklassis finišeeris teisena kirurgiakliiniku meeskond „Abdominaalkirurgia eile, täna, homme“ ning kolmandana anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku meeskond „Väike Kuuba“. Kõik esikolmiku meeskonnad kogusid 112 punkti, mistõttu sai poodiumikoha puhul määravaks aeg – esikoha puhul 2:12:11, teisel kohal 2:19:15 ning kolmandal meeskonnal 2:55:51.
Kokku osales mõõduvõtmisel ligi 300 töötajat rohkem kui 60 meeskonnas. 6 meeskonda neist läbisid raja abivahenditega liikujate klassis. Abivahendeid kasutanute esikoht kuulus kõrvakliiniku võistkonnale „Kõkutajad“ punktidega 112, teisena finišeeris 106 punktiga ortopeediakliiniku meeskond „03“ ning kolmandana 105 punktiga ühendlabori meeskond „Spetsialist“.
Orienteerumine oli suuresti seotud kliinikumi praeguste ja endiste hoonetega. 25 kontrollpunkti oli võimalik läbida kiiruse peale või hoopis nutikust, osavust, meeskonnatööd proovile pannes täiendavaid ülesandeid lahendades. Iseliikujate klassis poodiumikohad saavutanud meeskonnad läbisid nii kõik punktid kui ka lahendasid kõik lisaülesanded.
Nii kliinikumi töötajate kui ka linnarahva seas pälvisid erilist tähelepanu meeskonnad, kes olid võtnud vaevaks end kostümeeritult teistest eristada. Näiteks stiilsete võistlusklassis esikoha saavutanud nostalgiateemaline ortopeediakliiniku meeskond „03“, suurima osalejate arvuga meeskond „GEENIaalne“, võistluseks end ohtralt ehete ja kunstküüntega kaunistanud infektsioonikontrolli teenistuse meeskond „Kobarkäkk“, linnarahva poolt lastelavastuse näitlejateks peetud hematoloogia-onkoloogia kliiniku meeskond „Vale pööre“, TikTok video filmimises kahtlustatud südamekliiniku meeskond „KAIN“, kurjadeks lindudeks kehastunud „Angry Birds“ ja mitmed teised elevust tekitanud kolleegid. Kõige innovaatilisemaks valis žürii radioloogiakliiniku meeskonna „Megabekerellid“.
Suur tänu kõikidele kliinikumi töötajatele, kes võtsid kolleegidega ühiselt aega, muutes augusti viimase esmaspäeva meeldejäävaks!
Kliinikumi Leht
Uued COVID-19 vaktsiinid
16. septembrist on võimalik Tartu Ülikooli Kliinikumi vaktsineerimispunktides vaktsineerida uute, kahe viiruse tüve eest kaitsvate COVID-19 vaktsiinidega.
Uued COVID-19 vastased Pfizer/BioNTech (Comirnaty) ja Moderna (Spikevax) vaktsiinid on kahevalentsed. „Esialgsel SARS-CoV-2 viirusel on tekkinud aja jooksul mitmed erinevad tüved – näiteks Alfa, Beeta, Gamma, Delta. Üks nendest on praegu laialdaselt leviv Omikroni viirusetüvi. Uus kahevalentne COVID-19 vaktsiin sisaldab nii esialgse viiruse kui ka Omikron tüve ogavalgu mRNA-d,“ selgitas Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistuse direktor dr Matti Maimets. Ta rõhutas, et uus kahevalentne vaktsiin annab kaitseks lisavõimaluse, ent endiselt on efektiivsed ka seni kasutusel olnud monovalentsed COVID-19 vaktsiinid.
Uusi COVID-19 Comirnaty ja Spikevax COVID-19 vaktsiine saab manustada tõhustusdoosidena ning esmane vaktsineerimiskuur toimub endiselt seni kasutusel olnud monovalentsete vaktsiinidega. Uute vaktsiinide manustamisel on aluseks riikliku immunoprofülaktika komisjoni soovitus. Kliinikumi vaktsineerimismeeskonna koordinaatori Tiina Tederi sõnul kuuluvad komisjoni hinnangul riskirühma kõik üle 60-aastased inimesed ja üle 12-aastased inimesed, kellel on mõne kroonilise haiguse tõttu suurem risk põdeda COVID-19 haigust raskelt, samuti hooldekodude elanikud ja töötajad ning tervishoiutöötajad. „Teist tõhustusdoosi soovitatakse pärast vähemalt kuue kuu möödumist viimasest doosist või COVID-19 haiguse põdemisest. Esimest tõhustusdoosi soovitatakse kõigile üle 18-aastastele inimestele ning 5-17-aastaste vanuserühmas soovitatakse tõhustusdoosi COVID-19 riskirühma kuuluvatele lastele ja noortele,“ tutvustas Teder.
Nii dr Matti Maimets kui Tiina Teder lisasid, et kliinikumi erialainimesed on jätkuvalt veendunud, et sügistalvele vastu minnes on väga oluline kaitsta 2. tõhustusdoosiga riskirühma kuuluvaid üle 60-aastaseid inimesi ja kaasuvate haigustega inimesi sõltumata vanusest. „Teame, et tõhustusdooside hõlmatus ei ole maakondade lõikes ülemäära suur. Enim on ühe tõhustusdoosiga kaitstud inimesi Hiiumaal – 52% elanikest, teiste maakondade puhul on ühe tõhustusdoosi teinud vaid 30–40% elanikest. Väikseim arv tõhustusdoose on tehtud Ida-Virumaal, vaid 28% elanikel,“ tõi Teder välja.
Nad avaldasid lootust, et võimalus valida tõhustusdoosiks ka kahevalentne COVID-19 vaktsiin suurendab riskirühma kuuluvate inimeste vaktsineeritust. „Oma vanavanemate ja teiste eakate kaitse ning ühiskonna avatus on sel viiruste perioodil suuresti inimeste enda kätes. Vaktsineerimine on jätkuvalt parim ja lihtsaim viis selleks,“ lausus dr Maimets.
Kliinikumi vaktsineerimispunktid ja infotelefon
Kliinikumi vaktsineerimismeeskond ootab kõiki soovijaid vaktsineerima juba tuttavates asukohtades – L. Puusepa 8 peamajas ning Kvartali kaubanduskeskuses. Vaktsineerimise vastuvõtuajad on broneerimiseks avatud üleriigilises digiregistratuuris, lisaks helistades vaktsineerimise etteregistreerimise telefonil 731 7200 esmaspäevast reedeni 8:00–16:00. Soovi korral saab vaktsineerida ka ilma registreerimata. Vaktsineerimine COVID-19 vastu on endiselt tasuta, detailsema info leiab kliinikumi kodulehelt.
Kliinikum on avanud ka elanikkonnale mõeldud vaktsineerimise infotelefoni 731 7200, mille eesmärk on pakkuda vaktsineerimisealast nõustamist ja informatsiooni nii kliinikumi patsientidele kui teistele huvilistele. Telefonile vastavad esmaspäevast reedeni kell 16:00–18:00 vaktsineerimismeeskonna õed.
Kliinikumi Leht
Baltikumi esimene stereo-elektroentsefalograafiline uuring patsiendi epilepsiat põhjustava ajupiirkonna tuvastamiseks
Tartu Ülikooli Kliinikumi närvikliinikus viidi läbi Eesti ja Baltimaade esimene stereo-elektroentsefalograafiline uuring (SEEG), mille eesmärk oli kaardistada epilepsiat põhjustav ajupiirkond selle kirurgiliseks eemaldamiseks.
Uuringu läbiviimiseks implanteeriti Tartu Ülikooli Kliinikumi neurokirurgi Artur Vetkase poolt patsiendi mõlemasse oimusagarasse 6 elektroodi, mis võimaldasid registreerida 38 erinevat punkti ajus. „Kuna patsient põeb ravile mittevastuvõtlikku epilepsiat, oli meie eesmärgiks ajusiseste signaalide registreerimise abil täpsustada eelnevate uuringutega püstitatud hüpoteesi epilepsiat põhjustava ajupiirkonna kohta,“ selgitas dr Vetkas.
Ravimeeskonda kuuluva kliinilise neurofüsioloogi Aleksei Rakitini sõnul registreeriti patsiendil järgneva nädala jooksul üle 50 epileptilise hoo. Protseduuril kogutud andmete põhjal oli võimalik täpsustatud epileptogeenne tsoon eemaldada kirurgiliselt, mis omakorda võimaldab seni ravimitele mittealluva epilepsia tõttu kannatanud patsiendil hoogudest vabaneda.
Selline aju stereo-elektroentsefalograafiline uuring on esimene Balti riikides. „Epilepsia kirurgia on maailmas viimastel kümnenditel kiiresti arenev eriala ning epilepsia kirurgiline ravi on kõige efektiivsem ravimeetod valitud epilepsiaga patsientidele. SEEG meetod on sobilik meetod aju süvastruktuuride kolletest algavate hoogude kaardistamisel,“ lisas neuroloogia kaasprofessor Sulev Haldre.
Neurokirurgia osakonna juhataja dr Jaan Eelmäe tõi välja, et Tartu Ülikooli Kliinikumis on praeguseks välja kujunenud Eesti juhtiv epilepsia kirurgia keskus, mille töös osalevad lisaks neurokirurgidele neuroloogid, kliinilised neurofüsioloogid, logopeedid. „Innovatiivne SEEG ehk sügavale ajukoesse elektroodide paigaldamine, Eesti esimene ärkvel patsiendile tehtud ajuoperatsioon koos kõnepiirkondade kaardistamise ja ajukasvaja eemaldamisega, aju funktsioonide kaardistamine erinevate meetoditega ajukollete eemaldamiseks invasiivselt ja radioloogiliselt – need on mõned näited epilepsia kirurgia keskuse tegevustest,“ loetles dr Eelmäe. Ta lisas, et neurokirurgia kaasaegsetesse standarditesse kuulub võimalikult vähe kirurgilist sekkumist, kiirem taastumine peale operatsiooni ja paremad kosmeetilised tulemused, tagades samal ajal patsientide maksimaalse turvalisuse ning järjepideva ravikvaliteedi.
Dr Aleksei Rakitin selgitas, et SEEG uuring ning patoloogilise aju osa kirurgiline eemaldamine sobib valitud ravimitele mitte-alluva epilepsiaga patsientide grupile. “Neid patsiente on vaja käsitleda kui potentsiaalseid epilepsia kirurgia kandidaate. Hinnanguliselt võiks Eestis olla kokku umbes 6000–7000 epilepsiaga patsienti, kellest kuni 1000 patsienti on potentsiaalsed epilepsia kirurgilise ravi kandidaadid. Kui uuring muutub regulaarseks, on võimalik taotleda ka selle teenuse lisamist haigekassa hinnakirja,” rääkis dr Rakitin.
Kliinikumi Leht
Kliinikum suunab uutesse teadus- ja arendusprojektidesse ligi miljon eurot
Tartu Ülikooli Kliinikumi arendusfond otsustas sel aastal rahastada uusi teadus- ja arendusprojekte enam kui 900 000 euro väärtuses. Lisaks rahastatakse kuni 50 000 euro ulatuses töötajate koolitustaotlusi – seda kõike eesmärgiga toetada teaduse jõudmist patsientideni.
„Arendusfondi eesmärk on edendada teadustulemuste rakendamist kliinilises meditsiinis, tehnoloogiliste ja digitaalsete arenduste väljatöötamist ning toetada innovaatiliste lahenduste katsetamist kliinikumis. Koolitustaotlustel on sügisel üks taotlusvoor veel ees, nii et kokku toetab kliinikum sel aastal teadus- ja arendustööd ligi miljoni euroga. See on Eesti tervishoiu arengu toetamiseks väga arvestatav summa, vaadates näiteks seda, et Eesti Teadusagentuuri personaalsete uurimistoetuste eelmise aasta taotlusvoorust eraldati tervishoiuteadustele kokku umbes 1,2 miljonit eurot,“ tõi kliinikumi juhatuse liige ning teadus- ja arendustegevusjuht professor Joel Starkopf välja.
Käesoleva aasta taotlusvoorust saavad toetust muuhulgas näiteks üle-eestilise elundisiirdamise infosüsteemi loomine (esimene etapp), laste insuldiriski geneetiliste riskitegurite väljaselgitamine, digitaalsel tehnoloogial põhinev migreeni ravikeskkond ning mitmed teised olulised arendusprojektid. Kokku rahastatakse 11 teadus-arendusprojekti, mis edendavad teadustulemuste rakendamist kliinilises meditsiinis ning aitavad kaasa patsientide heaolu tõstmisele.
2021. aasta projektidest on väga edukalt käivitunud südamehaigete taastusravi kaugteenusmudeli juurutamine. Südame-veresoonkonna haigused on juhtiv surmapõhjus Eestis ja mujal maailmas. „Kardiaalse suremuse ja korduvhaigestumuse vähendamisel on tähtis roll südamehaigete taastusravil, paraku on südamehaigete taastusravil osalejate hulk Eestis, sh Tartu Ülikooli Kliinikumis oluliselt madalam kui mujal Euroopa riikides. Eestis jõuab ambulatoorsele taastusravile vähem kui 10% seda vajavatest südamehaigetest. Selleks, et patsiendid jõuaksid taastusravile, on vajalik raviteekonnapõhine lähenemine, sh suunamine kardioloogia osakonnast, ja teenuse kättesaadavus taastusravis. Projekti raames on koondatud kogu vajaminev informatsioon patsientidele, kes vajavad südamehaigustest taastumiseks taastusravi. Seni kasutusel olnud 2–3 kuu pikkust taastusraviprogrammi on täiendatud ja täna on patsiendil võimalik taastusravil osaleda sõltumata oma füüsilisest asukohast. Esimesed patsiendid on südamehaigete taastusravi programmiga nüüdseks juba liitunud. Edasiseks kavandame teenuse pakkumist koostöös Eesti Tervisekassaga, mis teeks kliinikumi innovaatilise lahenduse kättesaadavaks ka teistele Eesti haiglatele,“ sõnas projekti koordinaator Gertu Sõerunurk spordimeditsiini ja taastusravi kliinikust. Nimetatud kaugteenuse mudeli vastu on juba huvi tuntud ka väljaspool Eestit.
Lisaks teadus- ja arendusprojektidele on kliinikumi missiooni – „Teadus patsiendi teenistuses“ – kandmisel oluline roll ka koolituslähetustel. Kevadisest arendusfondi taotlusvoorust rahastatakse kliinikumi töötajate osalemist erinevatel koolitustel ja konverentsidel kokku 21 000 euro ulatuses. Nii näiteks osaleb dr Pille-Riin Värk Ameerika Ühendriikides Philadelphia Lastehaiglas mitmekuisel väljaõppel lasteortopeedia erialal, sisekliiniku kolleegid planeerivad lähetust Helsingi Ülikooli Haiglasse maksasiirdamise järgse ravikompetentsi tõstmiseks. „Eelmistest taotlusvoorudest tuleb kindlasti esile tuua dr Artur Vetkase stažeerimist Torontos, mis on juba aidanud kaasa teadmussiirdele ning uute meetodite kasutusele võtmise neurokirurgias,“ tõi professor Starkopf esile.
Kliinikumi Leht
Androloogiakeskusest sai Meestekliinik
Androloogiakeskusest sai sel kevadel meestekliinik. Mis on selle muutuse taga?
Androloogide eestikeelse vastena on käibesse juurdunud meestearst ning ka keskuse nimena juba aastaid alternatiivselt kasutusel meestekliinik, mis on laiemale avalikkusele paremini mõistetav. Nüüd sai nime muutmine ka ametlikult vormistatud.
Meestearstidena oleme võtnud üheks tööpõhimõtteks vaadata androloogilisi haigusi alati inimese tervise kui terviku kontekstis ja üsna sageli on mitmed väga spetsiifilised mehe terviseprobleemid tugevalt seotud tervise ja tervisekäitumisega laiemalt, mis oli samuti üheks ajendiks. Androloogiakeskus oli pikka aega ka ainus keskuse nime kandev iseseisev kliinikumi struktuuriüksus teiste kliinikute kõrval, samas oleme ambulatoorse töö mahult kindlasti igati arvestatava mahuga kliinikumis, seega oli asjakohane muudatus läbi viia. Suurt suunamuutust sisulises tegevuses see kaasa ei too, küll aga mõtestab meie olemuse ja aitab kaasa ka kliiniku tutvustamistöös patsientidele.
Dr Pomm, saite hiljuti meestekliiniku juhiks. Milline on teie varasem seos meestekliinikuga?
Olen meestekliinikuga tööalaselt seotud tänaseks juba pea 15 aastat ja näinud kliiniku arengut ning laienemist. Tänu sellele olen väga hästi kursis meestekliiniku toimimispõhimõtetega ja seda nii kliinilise kui teadustöö kontekstis.
Mis on peamine, mida te juhina meestekliinikus arendada soovite?
Soovin, et meestekliinik oleks kaasaegse ülikoolihaigla parimaks näiteks, kus on hästitoimivas sümbioosis androloogiline terviseabi ja kliiniline teadustöö, mis on edukalt võrgustunud nii meie siduserialakeskustega Eestis, meeste tervise ja reproduktiivmeditsiini valdkonnas tegutsevate akadeemiliste institutsioonidega kui androloogia kompetentsikeskustega maailmas. Meie kliiniku suurimaks varaks on meie inimesed ja meie teadmised ning soovin hoida ja arendada avatud suhtumist, kaasavat juhtimist ning luua võimalusi enesearenguks ja -teostuseks nii kliinilise kui teadustöö kontekstis, väärtustades ka meie tugistruktuuride tööd.
Olulisimad eesmärgid viieks aastaks: olla meeste tervise, sh reproduktiivtervise, eestkõnelejaks ja juhtivaks kompetentsikeskuseks Eestis; tagada androloogilise meditsiiniabi areng ja kättesaadavus Eestis - Meestekliiniku keskuste tegevuse arendamine ja koostöövõrgustike tugevdamine; hoida ja arendada multidistiplinaarset töötajaskonda - androloogide-uroloogide, üldtervise spetsialistide, füsioterapeutide, seksuaalnõustajate ja vaimse tervise spetsialistide meeskonna hoidmine ja arendamine; rakendada Meestekliiniku kliiniku teaduspotentsiaali, toetades juba kogutud andmete publitseerimist ja tunnustades kliiniku teadustööpotentsiaaliga töötajaid.
Millised on peamised meeste tervise trendid?
Eesti tulevikuperspektiive seades võiksime meestena seada endale ambitsioonika eesmärgi „elada sajaga sajani“ ehk siis olgu tuleviku eestlastel sajandijagu tegusaid ja tervena elatud eluaastaid. Ilmselt on see inimkonna arengut ja praegusi trende vaadates siiski liialt optimistlik ja keskmiseks näitajaks ei sobi, küll aga on sümboolseks verstapostiks igati paslik.
Eesti mehe oodatav eluiga (2020. a andmete kohaselt) on 74 eluaastat, mis on oluliselt vähem võrreldes Põhjamaadega ja ka Eesti naistega. Teisalt on see Eesti meeste tervise olukorda peegeldav näitaja viimase 25 aasta jooksul kasvanud 14 aasta võrra. Hoolimata sellest, et senine positiivne muutus on üks kiireimatest Euroopas, jääme 4 aastat maha Euroopa meeste keskmisest. Viimase kümne aastaga on meeste oodatav eluiga pikenenud 6 aastat ja naistel 3,5 aastat. Selle tulemusel on vähenenud meeste ja naiste oodatava eluea vahe. Ka see on üks positiivse meeste tervisetrendi näitajatest, aga päris pikk tee on veel minna, et Eesti meeste oodatav eluiga oleks samaväärne naistega ning tõuseks ka tervena elatud aastate arv.
Mis on peamised meeste tervisemured, millega meestekliinik tegeleb?
Maarjamõisa meditsiinilinnaku III ehitusjärk on jõudmas lõpule
Tartu Ülikooli Kliinikumi maarjamõisa meditsiinilinnaku III ehitusjärgu esimene päev oli 2. september 2020. Kliinikumi Leht küsis taristu suurprojektide osakonna juhatajalt Toomas Kivastikult ja suurprojektide projektiinsenerilt Peep Pitsnerilt, kuidas nad vaatavad pea kaks aastat hiljem ehitusele tagasi.
Nii Toomas Kivastik kui Peep Pitsner on olnud seotud Maarjamõisa meditsiinilinnaku kõikide ehitusjärkudega. Mõlemad kinnitavad, et uute haiglakorpuste planeerimisel, projekteerimisel ja ehitamisel on suurimaks väljakutseks logistika. „On väljakutse planeerida nii uute majade liikumisteid, et need oleks loogilised, kasutajatele mugavad ning ladusate ühendustega. Paratamatult tuleb seejuures arvestada ka piiravate tingimustega, näiteks vanade hoonete oluliselt madalamatest korrustest tulenevate põrandate kõrguste erinevustega, samuti kandekonstruktsioonidest tingitud piirangutega avade tegemisel seintesse. Samasugune väljakutse on ehitada töötavas majas ning planeerida logistika nii, et kliinikumi põhitegevuse toimimine oleks tagatud ja häiritud nii vähe kui võimalik,“ sõnasid Kivastik ja Pitsner. Nad tõid välja, et III järgu ehitustöid said tunda peamaja pea kõik alad, lisaks L. Puusepa 6 maja tulenevalt tunneli ehitusest. „Oleme üsna kindlad, et see ehitusjärk on häirinud kliinikumi töötajaid ja patsiente enim. Samas on õnnestunud juba praeguseks ka kõik olulised logistilised ühendused ellu viia – näiteks naistekliiniku ühendus valmiva C-korpusega. Siinkohal tuleb öelda väga suur tänu kannatlikkuse ja mõistmise eest kõikidele osakondadele ning eriti erakorralise meditsiini osakonnale,“ lausus Peep Pitsner.
C-korpus – moodsaim ravikorpus
Maarjamõisa III ehitusjärgu käigus rajatakse uued M-korpus ning C-korpus. Toomas Kivastiku sõnul on palju räägitud uuest kuuekorruselisest lastehaiglast ehk M-korpusest, mille eesmärk on koondada lastega seotud ravitöö kliinikumi peamajja. „Vähem aga neljakorruselisest C-korpusest, mille ehitamiseks endine ravikorpus lammutati. C-korpust on nimetatud kõrvakliiniku majaks, ent lisaks J. Kuperjanovi tänavalt Maarjamõisa väljale kolivale kõrvakliinikule on rajatud uude hoonetiiba ka operatsiooniplokk. Operatsiooniplokis ravitakse päevakirurgia patsiente, statsionaarset ravi vajavaid patsiente, lisaks näo- ja lõualuukirurgia patsiente ning kõrvakliiniku ja stomatoloogia kliiniku voodifond on ühine. Sellele lisaks on C-korpuse moodsad ja avarad ruumid ka naistekliiniku perekeskuse päralt,“ kirjeldas Toomas Kivastik.
Sisenemine C-korpusesse jääb L. Puusepa tänava poolt ning samaks jäävad ka riidehoid ja registratuur. „III ehitusjärgu sisearhitektuuri lahendus jälgib mõlema kahe varasema etapi põhimõtteid. Nii näiteks lähtub mööblivalik, uksed, suunaviidad II ehitusjärgust, ent I ehitusejärgule sarnaselt on valitud mõlemale uuele majale oma tunnusvärvid. C-korpuse puhul on selleks meresinine ning M-korpuse puhul violetne. Sealjuures on mõlema korpuse jaoks koostöös kliinikumi töötajatega loodud spetsiaalselt kliinikumile disainitud inventar – näiteks palatite tualettide valamud,“ tutvustas projektiinsener Peep Pitsner.
Ajas muutuv patsiendikäsitlus kajastub ka uutes hoonetes. Tavapalatid on ühekohalised, osad valmidusega ka teise patsiendi majutamiseks, ning nende rajamisel on arvestatud ka lähedase haiglas viibimise mugavusega. Sealjuures on esimesena Eestis ka laste intensiivravi osakonnas üksikud palatid lapsele ja lapsevanemale.
Kõige kaasaegsemad lahendused on seatud eesmärgiks ka tehniliste süsteemide puhul. „C-korpusesse rajatakse Eesti moodsaim ladu-lift Kardex, mille funktsiooniks on tagada operatsiooniteenistuse steriilsete operatsioonivahendite ladustamine ja transport. Ladu-lift on automatiseeritud ning juhitav IT-süsteemi kaudu. Niisamuti oleme muutnud kontseptsiooni jäätmete korraldusel ning eesmärgiga lihtsustada osakondade tööd, võtame kasutusele uuesti prügišahtid – üks prügile ja teine mustale pesule, millega tegeleb edasi keskkonna ja puhastuse osakond,“ kirjeldas Pitsner ning lisas, et tsentraalne jäätmejaam, kuhu prügi jõuaks prügišahtidest vaakumtorustike abil, võiks olla üks tulevikusuund.
Uuendusi on veel mitmeid ning nii Toomas Kivastik kui Peep Pitsner kinnitavad, et avamisel saab tituleerida C-korpuse nii Eesti kui Põhjamaade moodsaimaks – kuni järgmine uus haigla selle koha omale võtab.
M-korpus ühendab laste ravi ja EMO
Palliatiivravi toetab patsienti elu keerulisematel aegadel
Tartu Ülikooli Kliinikumis alustas selle aasta märtsis tööd palliatiivravi osakond, kus lisaks statsionaarile saab tasapisi tuule tiibadesse ka ambulatoorne ja päevaravi. Statsionaari tegevus juba käib, kokku 22 voodikohal pakutakse nii palliatiiv- kui hospiitsravi.
Mis on palliatiivravi?
Palliatiivravi mõiste ajas muutunud. Varem nähti palliatiivravi kui sümptomaatilist ravi ainult haiguse finaalstaadiumis, kui kuratiivne ravi enam võimalik ei olnud. Eesmärgiks oli leevendada raske haige vaevusi, kergendada suremisprotsessi. Praegu käsitletakse seda osana patsiendi raviteekonnast. Haiguse süvenedes suureneb palliatiivravi osakaal võrdväärselt sellega, kuidas haiguse ravi võimalused ja vahendid ammenduvad.
Eesmärk on sama, patsienti toetada ja vaevusi vähendada, aga see algab juba varem, peaks toimuma tervishoiu igal tasemel ja juurde on toodud ka patsiendi lähedased, tema pere, sõbrad. Tegelikult võiks patsient saada nii hingelist, sotsiaalset, vaimset kui ka füüsilist toetust kohe pärast raske haiguse diagnoosi saamist.
Palliatiivravi ülesandeks on elukvaliteedi toetamine ja võimalusel parandamine patsientidel, kellel on raske haigus, mis takistab neil igapäevast toimimist ning kel varasemad rutiinsed tegevused muutuvad eneseületuslikuks ettevõtmiseks, milleks sageli jääb vajaka jõust ning energiast. Haigestumise tõttu ei jaksa nad käia tööl, võtta osa sotsiaalsetest sündmustest, kardavad olla perele koormaks. Lisanduda võib ka hirm tuleviku suhtes, teadmatus oodatava ees võib haige patsiendi elutahte ning tegutsemisjõu kustutada liiga varakult. Me saame natukenegi nende koormat kergendada, mõistes nende seisundit ja pakkudes õlekõrsi, et tänane argipäev pisut valguseküllasem näiks. Patsienti tuleb näha kui tervikut, võtame arvesse tema vajadusi ja võimalusel soove.
Palliatiivravi osakonnas on patsientide kõige sagedasem kaebus valu, mida tunnetatakse palju tugevamalt, kui sellele kaasub teisi sümptomeid nagu iiveldus, oksendamine, kõhukinnisus, väsimus, nõrkus, õhupuudustunne jne. Sümptomid võivad olla tingitud nii põhihaigusest kui selle ravist või hoopis kaasuvatest haigustest. Lisaks tugevdavad valu negatiivsed emotsioonid, nagu hirm, üksindustunne, teadmatus, lootusetus. Sellepärast räägime me totaalsest valust, milles on lisaks füüsilisele komponendile mitmed muud faktorid, millega tuleb samaaegselt tegelda.
Patsiendi vaevuste ja vajadustega tegelemine on meeskonnatöö ning nendest lähtuvalt tehakse valik, millised meeskonnaliikmed haigega tegelevad. Palliatiivravi meeskonda kuuluvad õde-koordinaator, arstid, õed, hooldustöötajad, hingehoidja, sotsiaaltöötaja ning vajadusel kaasatakse ka teiste erialade spetsialiste.
Osa palliatiivravi tööprotsessist on suhtlemine patsiendi lähedastega, kes sageli vajavad samuti sotsiaalset ja hingelist tuge. Pakume vajadusel lähedastele nõustamist, kus kaardistame patsiendi ja lähedaste vajadused, püüame leida ühised eesmärgid ja võimalused, kuidas neid ellu viia.
Mis on hospiitsravi?
Kliinikumi ämmaemandate koduvisiidid saavad hoogu juurde
Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku ämmaemandate sünnitusjärgne koduvisiidi teenus on korraldatud unikaalselt kogu Eestis. Koduvisiit määratakse kõigile Tartu linna emadele ja peredele juba enne kliinikumi sünnitusosakonnast väljakirjutamist. See tähendab, et ämmaemand teeb koduvisiidi vastsündinu ja vanemate juurde esimese nädala jooksul pärast sünnitust, vajadusel korrates visiiti lapse teisel elunädalal.
„Koduvisiidi eesmärk on ema ja lapse toetamine kodustes ja igapäevastes tingimustes, lisaks jälgida lapse arengut, üldseisundit, tema magamise ja toitumise rütmi ning kaaluiivet. Sama oluline ema üldise seisundi ja sünnitusest taastumise jälgimine ja vaimse tervise, kohenemise ja tugivõrgustiku märkamine,“ selgitas ülemämmaemand Pille Teesalu.
Selleks, et koduvisiitide planeerimine ja logistika sujuks ladusalt, on alates augustist kliinikumi ämmaemandate päralt kaks Kureautot. „Et paljudes kultuurides seostub kurg lapseootusega, on ka meie ämmaemandate transpordivahendi nimeks Kureauto. Kuna kliinikumi ämmaemandate teenused on tagatud ka Tartu tervisekeskusele ja Maarjamõisa tervisekeskusele, on koduvisiitide arv suurenenud märkimisväärselt. Päevas tehakse keskmiselt kaksteist visiiti, kestusega keskmiselt poolteist tundi, mistõttu on oluline, et logistika toimiks veatult. Seni on lisaks Tartule ja selle lähiümbrusele olnud ämmaemandate kaugeimad sihtkohad Rõngu ja Tabivere,“ kirjeldas ülemämmaemand.
Koduvisiite viib läbi selleks eraldi spetsialiseerunud meeskond. Lisaks sellele, et emad on teenuse hästi vastu võtnud ja positiivset tagasisidet andnud, vähendavad ämmaemandate visiidid ka kliinikumi sünnistusosakonna ning perearstikeskuse koormust.
Kliinikumi Leht
Info
- Ämmaemand teeb sünnitusjärgse koduvisiidi nädala jooksul pärast sünnitust kõikidele Tartu linna ja selle lähiümbruse naistele ja nende vastsündinutele
- Vajadusel korratakse visiiti sünnitusjärgsel teisel nädalal
- Koduvisiit registreeritakse kõikidele Tartus elavatele patsientidele otse sünnitusjärgses osakonnast haiglast lahkumise päeval
- Sünnitusjärgse koduvisiidi teenust osutavad ämmaemandad Cätlyn Ereline, Karmen Suss, Älis Riga, Kärt Hüdsi ja Marrit Kanna
- Koduvisiidi eesmärk on toetada ema ja vastsündinu sünnitusjärgset kohanemist uue olukorraga, ema taastumist sünnitusest ning anda soovitusi vastsündinu eest hoolitsemiseks ja rinnaga toitmise edenemiseks. Vajadusel planeerib ämmaemand lisavisiidi aja või vastuvõtu nõustamiseks
- Linnakodanikud tunnevad beebi juurde teel oleva ämmaemanda Kureauto järgi
Prof Joel Starkopf: teine tõhustusdoos eakatele on vajalik, selle tegemisega peab alustama kohe
Kliinikumi kriisimeeskond arutas järgmisi samme tulenevalt kiirelt kasvavast COVID-19 levikust ja haiglaravi vajadusest. Ühe lahendusena nähakse immuunsuse taastamist teise tõhustusdoosiga.
Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liikme prof Joel Starkopfi sõnul teeb olukord murelikuks. „Sarnaselt kahele eelmisele aastale kasvab COVID-19 levik ja haigestumus suve teises pooles. Kliinikumis viibivate COVID-19 patsientide arv ei ole veel sundinud meid tavapärast ravitöö korraldust muutma, kuid oleme sellele väga lähedal,“ rääkis prof Starkopf. Professor toob välja, et nii nagu ka mujal Eestis, on umbes pooltel patsientidel COVID-19 haigus kaasuvana ehk lisaks oma põhihaigusele. „Märkasime seda muutust juba eelmisel aastal ning usume, et siin omab mõju elanikkonna vaktsineeritus, mis võimaldab põdeda haigust kergemalt. Samas on COVID-19 põhihaigusena jätkuvalt väga raske haigus ning seda ennekõike vaktsineerimata ning riskirühma kuuluvatele inimestele,“ lausus prof Starkopf.
Ta kinnitab, et riskirühma kuuluvad, esiteks üle 60-aastased inimesed, ning teiseks, kaasuvate haigustega inimesed sõltumata vanusest. „Teame ju kõik, et uue laine tulekuga on ennekõike ohustatud eakad inimesed. Eestis on tõhustusdoosi saanud vaid 56% üle 80 aastastest inimestest. 70–79 aastaste vanuserühmas on osakaal 63%, 60–69 vanusrühmas 54%. See tähendab, et märkimisväärne arv riskirühma kuulujaid ei ole veel parimal viisil kaitstud. Kliinikumi erialainimeste seisukoht on, et teine tõhustusdoos eakatele on väga vajalik ja põhjendatud ning nende tegemisega peab alustama kohe, mitte ootama sügise saabumist,“ rõhutas professor.
Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistuse direktor Matti Maimets täiendas öeldut: „Teadusuuringutest ilmneb, et vaktsineerimine ja haiguse läbipõdemine annavad kaitse 3–6 kuuks. Seejärel, pärast läbipõdemist või vaktsineerimist, on vajalik teha uus vaktsiinidoos. Vaktsineerimine vähendab nakatumist ja haigestumist küll lühiajaliselt, kuni 6 kuud, kuid hoiab ära raske haiguse ja surmajuhtumid märksa pikema aja vältel. Kõikide inimeste vaktsineerimine teise tõhustusdoosiga pidurdab epideemia arengut nii palju, et muu plaaniline haiglaravi saab toimuda tõrgeteta. Lisaks vähendab see oluliselt raske haigestumise ehk haiglasse sattumise ja intensiivravi vajaduse tõenäosust,“ selgitas dr Maimets. Ta toonitas, et endiselt on oluline mõista ka kogukondlikku vastutust: „Peame kaitsema esmalt oma vanavanemaid ja teisi eakaid, sealjuures erilise tähelepanu all peavad olema hooldekodude elanikud, ning ka iseend ja teisi lähedasi. Vaktsineerimine on jätkuvalt parim ja lihtsaim viis minna sügisele vastu ning anda oma panus, et tagada piisav immuunsus COVID-19 vastu ja hoida ühiskond avatuna,“ sõnas dr Maimets.
Kliinikumi vaktsineerimise infotelefon
Kliinikumi vaktsineerimismeeskonna koordinaator Tiina Teder ütles, et vaktsineerimismeeskond ootab kõiki soovijaid vaktsineerima alates 1. augustist 2022 juba tuttavates asukohtades – L. Puusepa 8 peamajas ning Kvartali kaubanduskeskuses. „Vaktsineerimise vastuvõtuajad on broneerimiseks avatud üleriigilises digiregistratuuris juba praegu, lisaks helistades vaktsineerimise etteregistreerimise telefonil 731 7200 esmaspäevast reedeni 8:00–16:00 ning augustist on võimalik vaktsineerimine ka mugavalt ette registreerimata. 1. augustist on elanikkonnale avatud ka infotelefon 731 7200, mille eesmärk on pakkuda vaktsineerimisealast nõustamist ja informatsiooni nii kliinikumi patsientidele kui teistele huvilistele. Telefonile vastavad esmaspäevast reedeni kell 16:00–18:00 vaktsineerimismeeskonna õed,“ tutvustas Tiina Teder.
Vaktsineerimine COVID-19 vastu on endiselt tasuta.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi preemia pälvis dr Natan-Toomas Aro
Tartu Ülikooli Kliinikumi elutöö preemia laureaat on dr Natan-Toomas Aro, kes on olnud laste kaasasündinud südamerikete kirurgilise ravi teerajajaks Eestis.
Kliinikumi preemia komisjoni esimehe, Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuhi dr Andres Kotsari sõnul ei piirdu dr Natan-Toomas Aro pädevus ja tegevus kaasasündinud südamerikete kirurgilise raviga. „Tegemist on kõige laiema haardega südamekirurgiga Eestis läbi aegade, kes valdab praktiliselt kõiki ajaloolisi ja tänapäevaseid kirurgilisi meetodeid nii omandatud kui kaasasündinud südamerikete kirurgias. Lisaks eriala eesvedamisele Eestis, on dr Aro seisnud ka rahvusvahelise koostöö eest, mille tulemusel on kliinikumil kaasasündinud südamerikete ravi osas hea koostöö Helsingi lastehaiglaga, aga ka teiste riikide kolleegidega,“ tutvustas dr Kotsar.
Dr Aro on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1976. aastal ning töötanud kirurgina aastast 1977 Tartu Maarjamõisa Haigla ja Tartu Ülikooli Kliinikumi kardiokirurgia osakonnas, olles ka aastatel 2004–2012 kliinikumi kardiokirurgia osakonna juhataja. Seega täitub dr Arol 2022. aasta sügisel 45 aastat, mil ta on töötanud kardiokirurgia osakonnas ning olnud laste kaasasündinud südamerikete kirurgilise ravi teerajajaks Eestis. Ta on kõrgelt hinnatud oma väga hea kirurgilise tehnika poolest – töö kvaliteedi näitajaks on ligi kaks tuhat elule tagasi võidetud väikest last ja vähemalt teist samapalju opereeritud täiskasvanut.
Dr Natan-Toomas Aro sõnul on kliinikumi preemia tema jaoks suur tunnustus. „Laste südamekirurgia olnud kõige huvitavam ja raskem, kuid samas ka kõige helgem osa erialasest tööst. On ju hea näha aastaid tagasi opereeritud last, kes on tervena suureks kasvanud. Kuna kardiokirurgia on meeskonnatöö, siis meenutan tänutundes kõiki oma endisi õpetajaid ja töökaaslasi. Eriti aga tänan oma praeguseid kolleege,“ sõnas dr Aro.
Dr Aro spetsialiteet on arstitee algusest olnud laste kaasasündinud südamerikete kirurgiline ravi ning kardiokirurgia erialani jõudis ta prof Albert Kliimani erisoovil. Kui 1989. aastani osales ta operatsioonidel peamiselt prof Kliimani assistendina, siis pärast professori ootamatut lahkumist jäi dr Aro kanda kuni 2016. aastani kõigi kaasasündinud südamerikete operatsioonide läbiviimine. Ta on oma töö tulemusel avardanud ühe väikseima ja äärmiselt keeruka eriala keeruliste rikete operatsioonide kirurgilise ravi diapasooni Eestis. Tehtud töö on heaks aluseks edasisele kaasasündinud südamerikete käsitlusele kliinikumi kaasasündinud südamerikete kompetentsikeskuses.
Kliinikumi preemia anti üle 10. juunil Tartu Ülikooli Kliinikumi arvamuslõunal.
Kliinikumi Leht
Ajakirja Eesti Arst parima teaduspublikatsiooni preemia pälvisid kaks artiklit
Kliinikum premeerib iga-aastaselt parimat ajakirjas Eesti Arst ilmunud artiklit. Kandidaate preemiale võivad esitada kõik ajakirja Eesti Arst lugejad ja toimetus. Preemia määrab kliinikumi juhatus ajakirja Eesti Arst toimetuskolleegiumi ettepanekul. 2022. aastal läks teaduspublikatsiooni preemia jagamisele kahe artikli vahel.
Esimene artikkel kandis pealkirja „Põhja-Eesti Regionaalhaigla rindkerekasvajate andmekogu: rindkerekasvajate diagnostika ja ravi arengusuundumused 2015.–2019. aastal“, mille autoriteks Ann Valter, Karin Ojala, Diana Saranova, Darja Altuhhova, Regina Rooneem, Tõnu Vanakesa, Kersti Oselin.
Dr Ann Valter: 2014. aastal võttis dr Neeme Tõnisson ühendust dr Kersti Oseliniga ning kutsus osalema Eesti Teadusfondi poolt rahastatud uuringus levinud kopsu adenokartsinoomiga patsientidel. PERH-is puudus ülevaade, kui palju on uuringusse sobivaid patsiente, kuidas nende patsientideni jõuda ja uuringusse kutsuda. Sellest koostööst sai alguse rindkerekasvajate andmekogu, kuhu 2015. aastast alates dr Kersti Oselini juhtimisel sisestatakse kõik PERH-i torakaalonkoloogia konsiiliumis käsitletud haigusjuhud eesmärgiga saada ülevaade rindkerekasvajaga patsientide diagnostikast ja raviotsusest.
Kopsuvähk on üks sagedamini diagnoositud pahaloomuline kasvaja ning peamine kasvajaga seotud surmapõhjus. 60–65% Eestis diagnoositud kopsuvähi juhtudest ravitakse PERH-is. Antud artikli eesmärk oli anda ülevaade PERH-i rindkerekasvajate andmekogu 5 aasta andmetest ning nende aastate jooksul toimunud arengust kopsuvähi diagnostikas (radioloogias, patoloogias) ja ravis (kirurgilises, kiiritus- ja süsteemravis).
5 aasta jooksul suurenes nende patsientide osakaal, kelle raviotsus tehti multidistsiplinaarses konsiiliumis, eelkõige paranes kirurgiliselt ravitavate haigete arutelu. Kiiritusravi saavate patsientide arv kasvas, mille peamiseks põhjuseks on 2017. aastal kasutusele võetud täppiskiiritusravimeetod. 15-20% esmastest haigetest jäi parimale toetavale ravile. Samuti on toimunud mitmeid uuendusi rindkerekasvajate diagnostikas ja ravis alates kopsukoe märgistamisest ja prediktiivsete markerite määramisest kuni ühe pordiga torakoskoopia, stereotaktilise täppiskiiritusravi ja immuunravi kasutusele võtmiseni.
Autorid tänavad ajakirja Eesti Arst toimetuskolleegiumit ja Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatust antud tunnustuse eest!
Teine artikkel kandis pealkirja „Antibiootikumide kasutamine ja antimikroobne resistentsus COVID-19- pandeemia ajajärgul“, autoriteks Ülar Allas, Kaidi Telling, Tanel Tenson.
Ülar Allas: Ehkki COVID-19 on viirushaigus, leidub tõendeid, et hospitaliseeritud COVID-19-patsientidele on sageli määratud empiiriline ja ebavajalik antibiootikumikuur. Sellel on mitmeid põhjuseid. Esiteks sarnanevad haiglasse saabunud COVID-19-patsientide sümptomid bakteriaalse kopsupõletiku sümptomitega. Teiseks nõuab COVID-19-testide tulemuste laekumine aega, mistõttu arstidele jääb ravi üle otsustamiseks vähe aega. Kolmandaks eeldavad meedikud, et lisaks viirusinfektsioonile kannatab patsient ka sekundaarsete bakteriaalsete infektsioonide all. Samas näitavad andmed, et COVID-19-patsientide seas esineb sekundaarinfektsioone harva. Tarbetu antibiootikumravi võib soodustada üleilmset antimikroobse resistentsuse levikut.
Suur osa tarbitud antibiootikumidest satub kanalisatsiooni, sest organism metaboliseerib neist vaid väikese osa. Reovee puhastamisel kasutatav tehnoloogia ei võimalda ravimijääke täielikult kõrvaldada ja seetõttu jõuavad antibiootikumide bioaktiivsed vormid keskkonda. Ühtlasi pakub reovesi antimikroobse resistentsuse levikuks väga soodsaid tingimusi. ÜRO hiljutine hinnang näitas, et antimikroobsest resistentsusest tingitud haigused põhjustavad aastas umbes 700 000 surmajuhtumit ja ilma meetmeid rakendamata võib 2050. aastaks ulatuda hukkunute arv 10 miljonini aastas. Antibiootikumide ebavajaliku kasutamise vähendamiseks ja antimikroobse resistentsuse leviku ohjeldamiseks tuleb COVID-19-patsientide ravis lähtuda antibiootikumide vastutustundliku kasutamise põhimõtetest.
Kliinikumi Leht
Neinar Seli stipendiumi laureaadid on professor Katrin Õunap ja dr Sander Pajusalu
Neinar Seli poolt Tartu Kultuurkapitali juurde asutatud meditsiini valdkonna alakapitali eesmärk on panustada Eesti meditsiini edendamisse ja Tartu Ülikooli Kliinikumi teadustöö taseme tõstmisesse. Stipendiumit antakse välja kahes kategoorias: viimase kalendriaasta ja viimase viie aasta jooksul enim teadusartikleid publitseerinud autorile, kes on märkinud oma töökohaks Tartu Ülikooli Kliinikumi.
Viimase viie aasta (2017–2021) teaduspublikatsioonide eest pälvis Neinar Seli stipendiumi professor Katrin Õunap. Professor Katrin Õunap töötab Tartu Ülikooli Kliinikumi geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku kliinilise geneetika osakonnas ning on olnud senise kliinilise geneetika keskuse juhatajaks. Professor Õunap on ka üks kliinikumi harvikhaiguste kompetentsikeskuse loojatest.
Prof Katrin Õunap: Ma olen väga tänulik mulle määratud preemia eest. Igaüks võib endale esitada küsimuse, kuidas leida motivatsiooni igapäevases kliinilises töös ka teadustööks. Mind isiklikult on motiveerinud esiteks suur soov aidata inimesi, kes on minu poole pöördunud haruldase haiguse kahtlusega. Teiseks aga suur huvi uurida inimese kehas toimuvaid protsesse ja avastada uusi haigusi. Olen töötanud üle 30 aasta pärilike haiguste valdkonnas, kus on peaaegu võimatu hakkama saada ja areneda, kui ei tunne huvi uute avastuste vastu. Ka olen olnud ümbritsetud toredatest kolleegidest ja oma õpilastest, kes omakorda on mind julgustanud ja motiveerinud. Iseäranis noorte kolleegide ja doktorantide inspireerivad mõttekäigud ning ideed on aidanud ikka ja taas uusi kokkuvõtteid kirjutama. Ka on juba aastate jooksul kogunenud mitmeid erinevaid rahvusvahelisi kontakte, tänu millele on oluliselt suurenenud ka rahvusvaheliste koostööartiklite kirjutamine.
Teise stipendiumi, mis antakse välja viimase kalendriaasta ehk 2021. aasta teaduspublikatsioonide eest, pälvib sama eriala esindaja, dr Sander Pajusalu, kes on sel aastal asutatud Tartu Ülikooli Kliinikumi geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku juht.
Dr Sander Pajusalu: Kliinilise geneetika eriala valikul oli minu jaoks üks suurimaid tegureid just tihe seotus teadustööga. Mind on innustanud meie paljud kliinilise geneetika alased uuringud, patsientide kaasamine ja eriliselt just teadustöö tulemuste tagasisidestamine patsiendile ning tulemuste kohene rakendamine kliinilises töös. Seda kultuuri, kus teadustöö ja kliiniline töö on orgaaniliselt lõimitud, on arendanud, eest vedanud ja mulle edasi andnud minu juhendaja prof Katrin Õunap, kellele olen siiralt tänulik nagu ka oma teisele doktoritöö juhendajale kaasprof Tiia Reimandile ja paljudele teistele kolleegidele ja kaasautoritele. Olen ka tänulik oma järeldoktorantuuri juhendajale Yale’i ülikoolist prof Monkol Lek’ilt, kellelt õppisin peale paljude muude aspektide ka seda, et teaduse põhiliseks edasiviijaks on just teadlase sisemine motivatsioon ja õhin!
Kliinikumi Leht
Kliinikumi arvamuslõunal arutleti ülikoolihaigla eripära üle
10. juunil toimus Tartu Ülikooli Kliinikumi arvamuslõuna, kuhu olid palutud erinevad Eesti tervishoiueksperdid, et üheskoos arutada, millist ülikoolihaiglat Eesti vajab. Ühtlasi anti arvamuslõunal üle kliinikumi elutöö preemia, Neinar Seli stipendiumid enim teaduartikleid publitseerinud kliinikumi töötajatele ning preemia parimatele teadusartiklitele ajakirjas Eesti Arst.
Arvamuslõuna külalisesinejateks olid Helsingi ülikooli haigla ülemarst ja juhtkonna liige, neuroloogiaprofessor Atte Meretoja ning Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi kaasprofessor Taavi Tillmann. Ettekannetes peatuti kõnelejate teadmistel ja kogemustel, mis eristab, millist rolli ja vastutust omab ülikoolihaigla staatus tervishoius ja selle arendamises, aga ka ühiskonnas laiemalt.
Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liige professor Joel Starkopf tundis heameelt kohtumisel valitsenud koostööd rõhutava õhkkonna üle. „Kliinikum on Eesti suurim haigla, milles on esindatud kõik meditsiini erialad, samuti ka ennetus ja erijuhud, nagu näiteks elundisiirdamine. Ravitöö-alane koostöö nii Eesti kui teiste haiglatega, aga ka teadus- ja õppetöö on võtmetegurid, mis hoiavad meid arengus,“ rääkis prof Starkopf.
Arvamuslõunal pälvis Kliinikumi preemia dr Natan-Toomas Aro, Neinar Seli stipendiumid omistati viimasel kalendriaastal enim publitseerinud geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku juhile dr Sander Pajusalule ning viimasel viiel aastal enim publitseerinud professor Katrin Õunapile. Ajakirja Eesti Arst parima teadusartikli preemia läks jagamisele kahe artikli vahel – preemiad võtsid vastu dr Anna Valter ja Ülar Allas.
Kliinikumi Leht