Lisatud: 22 Juuni 2017

19. mail kaitses Liina Haring filosoofiadoktori kraadi (PhD (neuroteadused)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Cognitive functioning after first psychotic episode“ („Esmase psühhoosiepisoodiga patsientide kognitiivne funktsionaalsus“).
Tööd juhendasid René Mõttus (PhD, Edinburghi Ülikool; Tartu Ülikool), prof Aleksandr Žarkovski (MD, PhD, Tartu Ülikool), prof Eduard Maron (MD, PhD, Tartu Ülikool; Põhja-Eesti Regionaalhaigla). Oponendiks oli Annamari Tuulio-Henriksson, (PhD, Research Professor, The Social Insurance Institution, Helsinki, Finland).

Kokkuvõte
Psühhootilised häired on bioloogiliste põhjustega aju toimimise eripärad. Enamlevinud krooniline psühhootiline häire on skisofreenia, mille puhul võivad ilmneda psühhopatoloogilised ilmingud tajumises, mõtlemises, tunde- ja tahteelus. Üha suuremat kliinilist ja teadusuuringute põhist tähelepanu pööratakse häire avaldumise esmasele episoodile ning haiguse tuumsümptomina käsitletakse kognitiivse funktsionaalsuse omapära.

Uurimustöö eesmärgiks oli iseloomustada esmase psühhootilise episoodi ilmnemise järgselt patsientide kognitiivsete funktsioonide sooritussuutlikkuse eripärasid võrreldes tervete eakaaslastega. Lisaks, hinnata patsientide objektiivselt mõõdetud ja subjektiivselt hinnatud kognitiivset funktsionaalsust ajalises dünaamikas ning kirjeldada aju morfoloogiliste tunnuste (ajukoore paksuse ja pindala) seoseid aju funktsionaalse toimimisega.

Uuritavate kognitiivseid funktsioone hinnati arvutipõhise neuropsühholoogilise testipatarei abil, mille patsiendid läbisid võimalusel kuuekuulise ajaintervalliga ka teistkordselt. Hinnatud kognitiivsete funktsioonide valdkonnad olid: visuaalne ja ruumiline äratundmismälu, õppimisvõime, tähelepanu ümberlülitumisvõime, tegevuse planeerimis- ja täidesaatmisvõimekus, töömälu maht, töömälus oleva infoga toimetamisvõimekus, strateegiate kasutus ning infotöötluskiirus. Lisaks andsid patsiendid tagasisidet subjektiivselt tajutud kognitiivsete funktsioonide sooritussuutlikkuse kohta. Magnetresonantstomograafilise ajukuvamisuuringu kasutamine võimaldas määratleda osalejate ajukoore paksust ja pindala iseloomustavaid väärtuseid.

Tulemustest selgus, et esmase psühhoosiepisoodi järgselt ilmneb patsientide grupi tasandil laiaulatuslik kognitiivsete funktsioonide sooritussuutlikkuse langus võrreldes tervete eakaaslastega. Patsientidel avalduv kognitiivne düsfunktsionaalsus ei piirdu üksnes kvantitatiivsete muutustega, neil esinevad lisaks ka kvalitatiivsed ehk funktsionaalsuse struktuurilised erinevused. Lisaks selgitasime, et hinnatud kognitiivsete funktsioonide sooritussuutlikkuse muutused ajas võivad ilmneda määra, viisi ja suuna erinevustes. Ilmnes, et objektiivselt mõõdetud ja subjektiivselt hinnatud vaimse tegevuse sooritussuutlikkus on teineteisest eristuvad ja tõenäoliselt teineteist täiendavad konstruktid. Saamaks laiapõhjalisemat ülevaadet patsiendi igapäevasest vaimsest toimimisest tuleks kasutada samaaegselt mõlemat lähenemist. Osalejate ajukuvamisuuringute ja neuropsühholoogiliste testide tulemuste seosteanalüüsidele tuginedes näitasime, et eeskätt morfoloogilised muutused eesaju, oimu- ja kiirusagara ning vöökääru aladel korreleeruvad kognitiivse funktsionaalsuse eripäradega. Lisaks ilmnesid erinevused aju struktuuri ja funktsiooni korrelatsioonimustrites haigete ja kontrollgruppi kuulujate osas.

Uurimustöö tulemused rõhutavad kognitiivse düsfunktsionaalsuse kui haigusspetsiifilise tunnuse olemasolu juba kroonilise psühhootilise häire varajases staadiumis.

Juhendaja Rene Mõttus: Liina doktoritöö kombineerib psühhiaatria sellega, mida psühholoogid hästi oskavad: kirjeldada kognitiivseid võimeid. Töö oluliseks järelduseks on, et psühhootiline häire ole seotud mitte üksnes kontrollgrupiga võrreldes madalamate võimetega. Strukturaalsed iseärasused viitavad ka süstemaatilistele kvalitatiivsetele erinevustele.

Lisatud: 22 Juuni 2017

Tartu Ülikooli Arendusfond andis mulle suurepärase võimaluse osaleda üritusel „50th Anniversary Annual Acientific Meeting“, mis toimus 3.05–5.05.2017 Inglismaal Birminghamis. Konverentsi läbiviijaks oli The British Pain Society, mis on üks Euroopa vanim ja suurim multidistsiplinaarne valuga tegelev organisatsioon, kelle tegevus on tihedalt seotud ka ravimitööstusega.

Konverentsi programm oli väga huvitav ja mitmekülgne ning mõeldud laiale auditooriumile. Paralleelselt toimusid nii suulised kui ka postersessioonid, avatud oli näitus ning tutvustati mitmeid huvitavaid teadusprojekte. On teada, et umbes kolmandik elanikkonnast kannatab valu all ja paljud neist on seetõttu kaotanud töövõime. Konverentsi eripära seisnes selles, et kohtusid nii teadlased kui ka kliinilist tööd tegevad erinevate erialade arstid, kelle ühine eesmärk on pakkuda patsientidele kaasaegset tõenduspõhist valuravi ja seeläbi parandada elukvaliteeti (s.h ka unekvaliteeti).

Konverentsi üks fookustest oli suunatud opioidide kasutamisele kroonilise valu ja haiguste korral. Toodi välja opioidide sõltuvustest tingitud probleemid, näiteks Austraalias ja Ameerikas on suureks probleemiks opioidide kasutamine suurtes annustes ja tolerantsuse tekkimine. Selle tulemusena on patsientidel kõrgem risk jääda töötuks, nad teevad rohkem enesetappe ja kasutavad teisi narkootilisi ained. Kroonilist valu kontrolli alla saada on keeruline, tekivad seksuaalprobleemid, patsientide lastel võib olla rohkem vaimseid väärarenguid jne.

Mitmete krooniliste haiguste puhul soovitati opioididest kasutada tapentadooli, kuna sellega esineb vähem kõrvalmõjusid ning ei teki sõltuvust.

Põhjalikult käsitleti erinevaid valu tüüpe: äge, krooniline, pahaloomulise kasvajaga seotud valu, neuropaatiline, postkirurgiline, pea- ja seljavalu ning nende valude iseärasustest lastel ja vanuritel. Põhjalikult diskuteeriti pea- ja seljavalude tekke ja ravivõimaluste üle, tähelepanu all oli ka fibromüalgia koos täpsema klassifikatsiooni ja ravivõimalustega.

Tutvustati põhjalikult multidisiplinaarset valuravi, mille põhieesmärgiks on patsiendi elukvaliteedi parandamine. Inglismaal on väljatöötatud programm (pain management program), mille alusel tegelevad kroonilise valuga mitme eriala spetsialistid (valuraviarst, õde, psühholoog, psühhiaater). 82% programmis osalejatel on valu vähenenud, elu- ja unekvaliteet paranenud. Programmi strateegiad on:

Loe edasi...

Lisatud: 22 Juuni 2017

Gruusia pealinna Tbilisi haigla Open Heart General Hospital ja 5th Clinical Hospital sünnitus- ja günekoloogiaosakonna juhataja dr Mamuka Nemsadze viibis täiendusel naistekliinikus. Mida ta kolmeteistkümne päevaga nägi ja koges, küsis Kliinikumi Leht.

Kliinikumi naistekliiniku ja dr Nemsadze koduhaigla vaheline koostöö sai alguse juba paar aastat tagasi, varem on naistekliinikus õppimas käinud sama haigla günekoloog Shorena Samushia. Eelmisel sügisel tegid doktorid Fred ja Anne Kirss ning Pille ja Jaan Soplepmann aga vastuvisiidi, mille käigus nad muuhulgas ka õpetasid sealses haiglas hüsteroskoopilisi ja laparoskoopilisi operatsioone.

Dr Mamuka Nemsadze on seotud Eestiga mitmeti – tema koduhaigla tegevdirektor dr David Mikeltadze on lõpetanud Tartu Ülikooli ning juba 1990. aastal külastas dr Nemsadze esimest korda ka Eestit. „Kohtusin Narva haigla doktori Anna Kovalenkoga ning tegin temaga koos elu esimese lõikuse assisteerimise. Võin öelda, et see muutis minu kui noore arsti elu,“ meenutab dr Nemsadze.

Nüüd, mil ta koos poja Giorgiga, kel on samuti käsil arstiõpingud, taas Eestit külastas, oli tal eesmärk koguda võimalikult palju kogemusi meie kliinikumi töökorraldust jälgides, et viia koju nn lääneliku haigla praktikat.

Dr Mamuka Nemsadze osales naistekliiniku töö erinevates protsessides. Esmalt võttis ta osa günekoloogilistest lõikustest naistekliiniku arste assisteerides. Dr Jaan Soplepmanni juhendamisel viibis meie väliskülaline ka onkoloogilistel lõikustel ning päevakirurgias tehtavatel operatsioonidel ja protseduuridel. Kuna Gruusias on 98% haiglatest erakätes, ei pruugi seal leiduda nii laia spetsiifikaga haiguste valikut kui ülikoolihaiglas, mis on dr Nemsadzele jätnud mulje kui kaasaegse meditsiini lipulaevast. „Meie haiglas Gruusias on esindatud ka teised erialad ning tegelikult nägin ma siin just erinevate erialade koostööd, mitte ainult naistekliiniku töökorraldust. Tahtsin kogeda ka haiglatöö organisatoorset poolt, näiteks kuidas on tagatud töö sujuv korraldus ning milline on patsiendikäsitlus ning suhtlemine patsientidega,“ selgitab ta. Küsimuse peale, miks valituks on osutunud just Eesti haigla, kiidab Gruusia kolleeg esmalt siin töötavate inimeste lahkust ja osavõtlikkust. „Ma olen lummatud sellest, millised inimesed töötavad kliinikumis – kõik on olnud meie vastu äärmiselt lahked, eestlased on väga head võõrustajad ning meie siinviibimine on tehtud väga mugavaks. Oleme teretulnud ja me tunneme, et eestlastele läheb meie käekäik ja areng korda. Gruusia on ju tegelikult samamoodi väike nagu Eesti ning meie tervishoius on viimaste 10–15 aasta jooksul tehtud ära suured reformid. Meie üleanne on viia koju tagasi läänelikku kogemust, mida veel teisiti teha, sest meil ei ole väga pikk tee minna võrreldes Eestiga. Meie eeliseks on väiksus, meil on võimalik muutusi teha kiirelt ja paindlikult. Kindlasti see, mida praegu Eesti pealt näeme, aitab meil teha kodus targemaid otsuseid – peame mõjutama meie riigi tervishoiupoliitikat ning enda ideed arusaavaks tegema ka tervisehoiuministrile. Meie eesmärk ei ole ju ainult suremust vähendada, vaid, et meie maal töötaksid oskuslikud, targad, suure tahtevõimega ning oma tööst inspireeritud arstid – just nagu näen töötajaskonda siin, naistekliinikus,“ rõhutab dr Nemsadze.

Rääkides töötajatest, tõstab Mamuka esile õenduspersonali.

Loe edasi...

Lisatud: 22 Juuni 2017

Mitu aastat väldanud koostöö kliinikumi ja Chisinau erakorralise meditsiini haigla vahel on olnud tulemuslik.

Moldova Chisinau erakorralise meditsiini haigla arstid-õed on kliinikumi kogemusest õppinud nii haigla infektsioonikontrolli loomist kui erinevaid infektsioonide ennetamise nüansse. Ühiselt on üle vaadatud, meelde tuletatud ja läbi proovitud algteadmised alates kätepesust ja antiseptikast lõpetades kateetrite panemise ja ravimite manustamise tõdedeni.

Projekti ühe eestvedaja dr Matti Maimetsa sõnul on põhjust rahul olla, sest partnerhaigla arstid-õed on uuest tõsiselt kinni hakanud: „Kaks aastat tagasi lõkkele puhutud õhin ei ole tänaseks raugenud,“ rõõmustas Maimets. „Uuega kaasaminemisel on oluline nii uudishimu kui tahe ja seda meie partneritel jagub. Peaasi, et haiglajuhid suudaksid noort meeskonda haiglas hoida.“

Välisministeeriumi arengukoostöö valdkonna raames rahastatud projektidega on kliinikum jaganud oma kogemust sealse haigla infektsioonikontrolli käimalükkamisel. Kliinikumi poolt saadud kogemusi ja teadmisi on Chisinau erakorralise meditsiini haigla arstid-õed edasi jaganud ka teiste haiglate kolleegidele.

Projekti „Arstiabi kvaliteedi arendamine Moldovas" rahastab välisministeerium arengukoostöö valdkonna raames. Projekti eesmärk on juurutada kliinikumi infektsioonikontrolliteenistuse loomisel saadud kogemused ja teadmised kliinikumi projektipartnerite juures Moldovas.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 22 Juuni 2017

Juunikuu esimesel päeval külastasid Urmas Siigur, Margus Ulst, Ago Kõrgvee, Anu Tamm ning Toomas Kivastik Riia Pauls Stradins ülikoolihaiglat, et osaleda selle uue modernse korpuse avamisel ning sõlmida kahe haigla vaheline koostöökokkulepe. Tegemist on haigla uue hoone I ehitusjärguga, kus muuhulgas asuvad polikliinik, palatiosakonnad, endoskoopiatoad, labor ja sterilisatsiooni osakond.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 22 Juuni 2017

Alaseljavalu on väga sage terviseprobleem. Kuni 84% inimestest tunneb mingi hetk oma elus alaseljavalu, kuid 5–10% neist probleem ei lahene ja tekib n-ö krooniline ehk püsiv alaseljavalu, mis põhjustab inimestele tõsiseid kannatusi mitte ainult Eestis, vaid üle kogu maailma. Viimased uuringud on näidanud, et krooniline alaseljavalu põhjustab kõige rohkem töövõimetusega ja n-ö vaevusega elamist võrrelduna kõikide teiste haigustega. Seega on tegemist kogu ühiskonda haarava probleemiga koormates patsienti, tema perekonda ja lähedasi, haigekassasüsteemi, tööandjat jne. Sellest lähtuvalt ei saa tegeleda alaseljavaluga ja ravida alaseljavalu kui puhtalt biomeditsiinilist probleemi, mis ei võta arvesse näiteks psühholoogilisi või sotsiaalseid faktoreid.

Mis on krooniline alaseljavalu?
Krooniline alaseljavalu on valu, mis on kestnud üle 3 kuu – ehk et üle ajaperioodi, mis võiks kuluda bioloogiliselt kudede paranemisele. Lisaks valule ja kehalise võimekuse langusele, kogevad kroonilise alaseljavaluga inimesed ärevust ja depressiooni, mis mõjutavad nende sotsiaalset ja majanduslikku toimimist. Kartus liigutamise ees ja hirm uue alaseljavalu tekkimise episoodi ees esinevad väga paljudel kroonilise alaseljavaluga patsientidel. Seega on kindlasti haaratud probleemi ka psühholoogilised faktorid, mis mõjutavad probleemi püsimist või paranemist.

Samuti on antud inimestel häirunud asenditundlikkus ja kontroll oma keha üle, mis omakorda vähendavad tõenäosust, et neile meeldiks olla kehaliselt aktiivne ja sellest sõltuvalt võib nende olukord jällegi halveneda.

Mis on biopsühhosotsiaalne mudel?

Loe edasi...

Lisatud: 22 Juuni 2017

Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK) korraldas seitsmendat korda konkurssi Maakonnasipelgas. Lõppvoorus, kus määravaks sai nädal aega kestnud rahvahääletus, sai Tartumaa projektidest enim hääli kliinikumi keskkonnaosakonna uus jäätmeautoklaav tervishoius tekkivate nakkusohtlike jäätmete käitlemiseks.

Keskkonnaosakonna juhataja Triin Arujõe sõnul on meeldiv tõdeda, et rahvale läheb kliinikumi uus jäätmeautoklaav korda. „Lisaks rahvahääletusele on meile suur tunnustus, et Keskkonnainvesteeringute Keskus valis meie autoklaavi ostmise Tartumaa viie projekti hulka, mis pääsesid lõpphääletusele,“ lisab ta. „KIK on olnud meie projekti osas hea partner ning kliinikumi ja KIK-i vaheline koostöö on olnud meeldiv,“ rõhutab Triin Arujõe.

Esialgu valisid Keskkonnainvesteeringute Keskuse projektidega tegelevad inimesed välja üle 1000 projekti, mille hulgast pääses lõpphääletusele igast maakonnast viis projekti, millel on suur positiivne keskkonnamõju ning mis on eeskujulikult ellu viidud. Projektid olid rahastatud nii siseriiklikust keskkonnaprogrammist kui ka eurorahadest ning lõpetatud 2016. aastal. Lemmiku projekti poolt sai hääletada Facebookis.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 17 Mai 2017

Traditsiooniliselt valib Meditsiiniteaduste valdkonna Üliõpilaskogu ehk MVÜK igal aastal parima arst-õppejõu ning hambaarst-õppejõu. Parima meditsiiniteaduste valdkonna arst-õppejõu tiitel kuulub seekord kirurgiakliiniku juhatajale dotsent Urmas Lepnerile ning parima hambaarst-õppejõu tiitel stomatoloogia kliiniku hambaproteesikeskuses ametis olevale dr Priit Niibole.

Üldkirurgia dotsent Urmas Lepnerit iseloomustatakse tudengite poolt kui äärmiselt laia silmaringiga motiveerivat õppejõudu. Enim hindavad tudengid just tema positiivsust, tudengisõbralikkust ja inspireerivat õpetamisviisi. Tuuakse välja, et ei ole olemas küsimust, millele doktor Lepner vastust ei tea. Sageli ilmestab ta mõnd fakti ka enda põneva kogemusega. Urmas Lepner on suureks eeskujuks paljudele arstitudengitele ning teda hinnatakse väga kõrgelt.

Dotsent Urmas Lepner: Iga tunnustus on meeldiv, kuid eriti teeb meele rõõmsaks, et see on tulnud tudengitelt. Ma olen õpetanud üliõpilastele üldkirurgiat ja kirurgilisi haigusi 30 aastat ja olen seda püüdnud teha alati parimal võimalikul moel. Vahel on see õnnestunud paremini, vahel mitte nii hästi. Ma arvan, et õnnestumine sõltub ka sellest, kas meil on piisavalt palju (huvitavaid) haigusjuhte, mida koos tudengitega uurida, arutada ja analüüsida. Kui on, siis on õpetamine ja ka õppimine puhas rõõm. Õpetades pean silmas, et tänased tudengid on homsed arstid, kes hakkavad ka mind ravima ja kes tahaks endale väheste teadmiste ja oskustega raviarsti? Samas, õpetades õpin ma alati midagi ka tudengitelt ja loodetavasti saan seeläbi veidi targemaks, paremaks. Tudengite küsimused, mõtted ning probleemid panevad õppejõudu lugema, otsima vastuseid tõstatatud küsimustele ja kerkinud probleemidele. Seega on õppeprotsess koostöö ja parima tulemuse saavutame siis, kui mõlemad osapooled panustavad maksimaalselt. Tänased tudengid on väga motiveeritud ja teadmishimulised ning meie õppejõududena peame vastama samaga.

Ortopeedilise stomatoloogia assistenti Priit Niibot iseloomustavad tudengid kui meeletult sõbralikku ning sütitavat õppejõudu, kes oma põhjalikkuse ning entusiasmiga paneb õppima ning praktikumi ootama kõik hambaarstitudengid. Priit Niibo kohta jagub tudengitel vaid kiidusõnu: enim hinnatakse õppejõus just tema toetavat hoiakut ning abivalmidust.

Dr Priit Niibo: Innustav on õpetada tudengeid, kes tunnevad oma tulevase elukutse vastu huvi. Arstitudengeid iseloomustab enamasti keskmisest suurem seesmine soov saada oma erialal paremaks. Meie ülesanne nende kolleegidena on seda seesmist tuld toita, mitte lämmatada. Tudengitega on meil tavaliselt semestri alguses kokkulepe, et arstiteaduskonna üliõpilase eesmärk pole mitte eksamil A pälvimine, vaid arstiks saamine. See loob praktikumides vaba ja usaldusliku õhkkonna, tudengid on hakanud aru saama, et pole olemas rumalaid küsimusi, rumal on rumalaks jäädagi.

Hambaproteesi keskusesse on selline tunnustus tulnud viimase viie aasta jooksul kolmandat korda. Mul on hea meel töötada sellises kollektiivis, kus tunnetan kolleegide pädevust ja tuge. Tudengitele on väga palju toeks meie kabinetiõed Kadri ja Tiina. Paljuski tänu nendele on selline sujuv praktikumide toimumine võimalik.

Tahan tänada tudengeid selle toreda tunnustuse eest. Teiega koos veedetud aeg on mulle oluline ning arendav. Aitäh!

Tudengid tänavad Urmas Lepnerit ja Priit Niibot suure panuse eest tudengite õpetamisse ning soovivad kindlat meelt ja jõudu edaspidiseks!

Kliinikumi Leht

Lisatud: 16 Mai 2017

Tartu Kultuurkapitali juurde asutati 2008. aastal Neinar Seli poolt meditsiini valdkonna alakapital, mille eesmärk on aidata kaasa Eesti meditsiini edendamisele ja Tartu Ülikooli Kliinikumi teadustöö taseme tõstmisele. Stipendiume antakse välja kahes kategoorias: viimase kalendriaasta ja viimase viie aasta jooksul enim teadusartikleid publitseerinud autorile. Komisjon tugineb otsuse langetamisel kliinikumi meditsiiniinfo keskuse artiklite analüüsile, kus autor on märkinud oma töökohaks Tartu Ülikooli Kliinikumi.

Viimase viie aasta teaduspublikatsioonide eest pälvis Neinar Seli stipendiumi professor Katrin Õunap, kes töötab ühendlabori Tartus asuva kliinilise geneetika keskuse juhatajana. Kliinikumi kevadkonverentsil üleantava stipendiumi suurus on 4000 eurot ning vastavalt statuudile võib viimase viie aasta teaduspublikatsioonide stipendiumit anda autorile välja mitte sagedamini kui üks kord viie aasta jooksul.

Professor Katrin Õunap: Ma olen väga tänulik mulle määratud Neinar Seli stipendiumi eest viie aasta teaduspublikatsioonide arvestuses. Teadustöö tegemine igapäevatöö kõrvalt ei ole alati kerge ja sageli olen näpistanud aega oma vabast ajast, st reeglina kirjutan tavaliselt õhtuti kodus ning vahel ka nädalavahetustel. Motivatsiooni selleks aga olen ammutanud esiteks oma patsientidelt, kelle keerulised terviseprobleemid panevad mind leidma lahendust nende küsimustele ning soov aidata raviga kui see on võimalik. Teiseks olen saanud suurt innustust oma juhendatavatelt toredatelt meditsiinigeneetika residentidelt ja doktorantidelt, kes motiveerivad mind ikka ja taas uusi uurimisteemasid algatama. Ka on mind palju edasi aidanud koostöö rahvusvaheliste töögruppidega, näiteks Nijmegeni ülikooli erinevate uurimisrühmadega on meil mitmeid ühiseid avaldatud töid, aga ka hiljuti alanud koostöö Broadi Instituudi Daniel McArthuri töögrupiga on meid viinud väga huvitavate avastusteni, mida plaanime lähiajal avaldada.

Teise stipendiumi, mille suurus on 2000 eurot, pälvis 2016. aastal avaldatud teaduspublikatsioonide eest Dr Margus Punab. Dr Punab on ametis androloogiakeskuse direktorina.

Dr Margus Punab: Mulle meeldib, et meie meditsiinimaastikul tunnustatakse teaduspublikatsioonide ilmumist. Mul on hea meel juhtida keskust, kus saame pakkuda maailmatasemel ravi ja diagnostikat ning kus minu kolleegid on motiveeritud tegema teadustööd. Olen endiselt seda meelt, et Neinar Seli tunnustus minu autorlusega teaduspublikatsioonidele saab võimalikuks tänu meeskonnale, kes mind ümbritseb. Vähetähtsad ei ole ka meie patsiendid, „tänu“ kellele on meil ainest, mida uurida, diagnoosida ja ravida. Aitäh!

Kliinikumi Leht

Lisatud: 16 Mai 2017

2016. aastal laekus kliinikumi 870 arvamust jagunedes tänuavaldusteks, ettepanekuteks ja kaebusteks. Ühes arvamuses võisid esineda ka kõik kolm kategooriat. Tänuavaldusi registreeriti möödunud aastal 575, ettepanekuid 111 ning kaebusi 184. Möödunud, 2016. aastal, tänasid patsiendid enim dr Epp Heinolat ja dr Karin Varikut.

Epp Heinola on arst-õppejõud neurokirurgia erialal närvikliinikus. Ta on lõpetanud Tartu ülikooli arstiteaduskonna ning alates 1978. aastast olnud seotud ülikoolihaigla närvikliinikuga. Dr Heinola ravib haigeid neurokirurgia osakonnas, teeb ambulatoorset tööd ja assisteerib lõikustel. Ta rõhutab, et ükski tänu ei kuulu ainuüksi arstile, vaid pigem ikka osakonnale.

Dr Epp Heinola: Olen üllatunud, et mina sellise tänu osaliseks sain, sest arvan, et tegelikult kujuneb patsiendil mulje ikka kogu osakonnast, mille ta siis adresseerib arstile. Võin öelda, et patsientidele kindlasti meeldib suhtlemine, kuid kahjuks jääb meie kiire elutempo tõttu suhtlemist aina vähemaks. Teine oluline aspekt on patsiendile arusaadav selgitus tema haigusest, ravi võimalustest ja võimalikest tüsistustest. On vaja kuulata patsiendi arvamust ja ka sellega võimalusel arvestada. Sageli kipuvad küsimused arstile korduma, järelikult pole vastused olnud arusaadavad ja vajavad täiendavat selgitust. See on meeldiv, kui patsiendid tunnevad end meie osakonnas koduselt!

• Dr Epp Heinola on väga hea arst, kes süstib patsientidele positiivsust ja tunneb hoolt ja muret oma patsientide suhtes.
• Suur tänu sooja südamega armsale dr Epp Heinolale. Tänan õdesid Liisa Kruse, Helen Vilu ja teisi usinaid töömesilasi. Aitäh kokkadele maitsva eine eest!
• Olen väga liigutatud tähelepanust, hoolivusest ja südamlikust suhtumisest. Minu eriline tänu kuulub dr Heinolale, kes päästis mind piinavast valust ja oli minuga nii mõistev. Kogu osakonna personal väärib siirast imetlust. Mul ei õnnestunud "komistada" mitte kordagi kellegi pahale tujule või mossis näole. Sügav tänu ja lugupidamine kogu personalile – nii peaks see kõikjal olema.

Karin Varik töötab kirurgiakliinikus vanemarst-õppejõuna lastekirurgia erialal. 40-aastase tööstaaži jooksul on ta enim pühendunud neonataalkirurgiale ja lasteuroloogiale. Ta on õpetanud ja juhendanud põlvkonnajagu noori arste ja kirurge. Laste parema käekäigu nimel oli dr Varik üks Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi asutajaliikmetest olles ka praegu fondi püsiannetaja ning SOS Lasteküla ja Unicefi toetaja.

Dr Karin Varik: Mulle meeldib lapsi ravida. Juba väikelapse east peale tuleb patsiente kohelda võrdse partnerina. Ja loomulikult käib sinna hulka ka vanemate informeerimine, lapse haigusloo lahti rääkimine. Tänu meditsiinitehnika arengule on muutunud kirurgide töö oluliselt – lõikuse-eelne diagnostika on niivõrd heal tasemel, et teame juba üsna täpselt ette, mis meid operatsioonilaual ees ootab. See, et minu tööd on märgatud, on kindlasti meeskonnatöö tulemus, olen tänulik nii enda õpetajatele, kolleegidele kui ka tudengitele. Tänan ka väikeste patsientide peresid, kes mind on usaldanud, sest kõige suurem tänu lastearstile on siiralt naeratav terveks ravitud laps!

• Minu 4-aastast poega opereeriti teie kliinikus. Ravi ja teenindus olid eeskujulikud. Personal oli professionaalne ja kõikidele küsimustele saime vastused. Kõik oli väga puhas ja mu poeg oli rahul. Eriliselt täname dr Karin Varikut.
• Olin väga üllatunud – nii meeldiv suhtumine. Kõik töötajad olid lastesõbralikud ja kenad. Eriti suured tänud dr Karin Varikule. Kogemus oli nii positiivne, et seda ei oska kohe kirjeldada. Me jäime väga, väga rahule!
• Tahaksin tänada minu last opereerinud dr Karin Varikut. Arsti lähenemine oli väga personaalne, seletas ja tutvustas protseduuri detailselt. Lapsega suhtles sõbralikult ja mõistvalt.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 16 Mai 2017

Kliinikum annab 2011. aastast välja preemia parimale ajakirjas Eesti Arst ilmunud artiklile. Preemia eesmärk on toetada ainsa emakeelse meditsiiniteadusliku ajakirja jätkusuutlikust ning arendada eestikeelset teaduskeelt.
Preemia antakse eelmise kalendriaasta jooksul ajakirjas Eesti Arst ilmunud parima uurimusliku, ülevaate- või haigusjuhtu kirjeldava artikli eest. Kandidaate võivad esitada kõik ajakirja Eesti Arst lugejad ja toimetus. Preemia määrab Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatus ajakirja Eesti Arst toimetuskolleegiumi ettepanekul. Sel aastal hindas toimetuskolleegium parimaks Rahu Kaja ja Rahu Mati artikli „Tšernobõli veteranide Eesti kohortuuring: vähihaigestumus 1986–2012 ja suremus 1986–2014.“ Eesti Arst 2016; 95(9):575–80.

Kaja Rahu: Tšernobõli veteranide Eesti kohortuuring: lühiülevaade

Tšernobõli veteranide Eesti kohortuuring sai alguse Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudi (praegu Tervise Arengu Instituut) epidemioloogia ja biostatistika osakonnas 1992. aastal tänu soodsatele tingimustele: tegutses toimekas epidemioloogide rühm; Eestis oli olemas nii vähiregister kui ka surmaregister, rahvastikuregistri abiga sai lisada isikukoodid; USA Riiklik Vähiinstituut otsustas uuringut rahastada; uuringut alustati koostöös Soome ja USA kolleegidega. Kohorti kuulub 4831 meest, kes 1986–1991 töötasid Tšernobõli piirkonnas. Neist meestest 20 pole õnnestunud registrite vahendusel jälgida. Esialgne eesmärk oli uurida vähihaigestumust, eriti leukeemiahaigestumust, sest leukeemiarisk radiatsioonile eksponeeritud kohordis tõuseb juba 2–5 aastat pärast ekspositsiooni, kui saadud kiirgusannused ületavad 0,1 Gy.

Võimaluste kasvades viidi läbi mitmed alauuringud: 1) postiküsitlus (3888 vastajat) oli põhiline allikas teabe saamiseks veteranide sotsiaal-demograafiliste tunnuste, tervisekäitumise ja töö iseloomu kohta saastatud piirkonnas; 2) biodosimeetria (3197 veterani vereproovid) kinnitas, et saadud kiirgusannused (keskmine 0,1 Gy) ei ületanud sõjaväepiletites märgituid; 3) kilpnäärmehaiguste sõeluuring (1984 skriinitud veterani) ei tuvastanud sagedasemat haigestumust; 4) minisatelliitide mutatsioonide esinemise sagedus pärast Tšernobõli avariid sündinud veteranide lastel (147 perekonda) oli mõnevõrra (kuid mitte statistiliselt oluliselt) kõrgem, kui nende enne avariid sündinud õvedel; 5) veteranide vähihaigestumus 1986–2012 (369 vähijuhtu) ei erinenud oluliselt meesrahvastiku vähihaigestumusest; esines 10 leukeemiajuhtu võrreldes 8,03 eeldatuga (esimene leukeemia diagnoositi 2000. a); oluliselt kõrgem risk ilmnes alkoholisõltuvate vähipaikmete korral; 6) veteranide suremus 1986–2014 (1176 surmajuhtu) oli samal tasemel kui meesrahvastiku suremus, kuid 30% kõrgem enesetapurisk ei olnud ajas vähenenud; 7) haigekassa andmetel põhinev haigestumusuuring (v. a vähk) (3680 veterani võrreldud 7631 mehega rahvastikust) näitas kõrgemat kilpnäärmehaiguste riski, mis ei sõltunud Tšernobõli piirkonda mineku ajast; veteranidel esines enam südame isheemiatõbe, alkoholist ja välispõhjustest tingitud seisundeid; 8) veteranide vaimse tervise uuring (614 veterani ja 706 kontrolli) tõi esile sagedasema enesetapumõtete, meeleoluhäirete ja alkoholisõltuvuse esinemise kohordis.

Eest Arstis 2016 avaldatud artiklis („Tšernobõli veteranide Eesti kohortuuring: vähihaigestumus 1986–2012 ja suremus 1986–2014“. Eesti Arst 2016; 95:575–80) analüüsisime veteranide vähihaigestumust ja suremust võrreldes Eesti meesrahvastikuga. Uuring kujutab endast tüüpilist registripõhist kohortuuringut, kus haigestumuse ja suremuse andmed lingiti kokku registritest. Tulemused kinnitavad, et Tšernobõli piirkonnas saadud radioaktiivne kiirgus ei ole suurendanud veteranide vähihaigestumust ega suremust.

Lisatud: 16 Mai 2017

3. aprillil kaitses dr Aleksei Rakitin filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Metabolic effects of acute and chronic treatment with valproic acid in people with epilepsy“ („Valproaadi metaboolsed mõjud epilepsiaga patsientidel akuutse ja kroonilise ravi puhul“).

Töö juhendajateks olid dotsent Sulev Haldre (TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja professor Sulev Kõks (TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut). Oponendiks professor Torbjörn Tomson (MD, PhD), Karolinska Ülikooli haigla, Stockholm, Rootsi.

Kokkuvõte
Valproaat (VPA) on maailmas laialt kasutatav epileptiliste hoogude kontrollimiseks mõeldud preparaat, mida erinevatel hinnangutel kasutab iga päev rohkem kui üks miljon inimest. Üheks kõige sagedasemaks VPA kõrvaltoimeks peetakse kehakaalu tõusu. Sellega võivad sageli kaasneda metaboolsed ja endokriinsed häired, mida hästi kirjeldab metaboolse sündroomi (MS) kontseptsioon. Vähesed uuringuid, mis kirjeldavad MS-i levimust ja riskifaktoreid VPA-i tarvitavatel patsientidel on andnud vastuolulisi tulemusi. Ei ole ka täpselt teada VPA-st tingitud kaalutõusu molekulaarsed mehhanismid.

Käesoleva uuringu eesmärkideks oli hinnata MS-i ja selle komponentide levimust VPA-d tarvitavatel epilepsiaga inimestel, võrrelda seda üldpopulatsiooni ja teist antikonvulsanti - karbamasepiini (CBZ) tarvitavate patsientidega, iseloomustada veeni manustatava VPA-i akuutset mõju glükoosi vere kontsentratsioonile ning kirjeldada VPA-i kroonilise ravi toimet geeniekspressioonile esmaselt diagnoositud epilepsiaga patsientidel.

Uuringus leiti, et MS-i levimus VPA-monoteraapial olevatel patsientidel on 25.8%, mis oluliselt ei erine MS-i levimusest Eesti üldpopulatsioonis ja CBZ-i tarvitavatel patsientidel. Samas, VPA-i tarvitavatel naistel on MS-i risk tendentsina kõrgem kui meestel. Seega, naistel, kellel juba enne ravi algust esineb kõrgem südame-veresoonkonna haiguste risk, ei ole VPA kasutamine ekvivalentse alternatiivi olemasolul soovitav. Pikem VPA ravi kestus ja kõrgem annus tõstsid samuti MS-i riski. Üllatavalt madal geenide transkriptsiooni aktivatsiooni tase meie uuringus on tingitud tõenäoliselt suhteliselt madalatest kasutatud VPA-i annustest. Järelikult, muutunud geenide ekspressiooniga seotud kõrvaltoimete tõenäosuse vähendamiseks on soovitav kasutada võimalikult väikest VPA-i annust. Pärast veenisisese VPA-i manustamist, glükoositaluvuse testi käigus, langes patsientidel plasma glükoosi kontsentratsioon. VPA-i otsene hüpogükeemiline toime ja sellega kaasnev võimalik söögiisu suurenemine võib seletada kaalu muutusi VPA-i tarvitavatel patsientidel. Antud töö tulemused annavad lisainformatsiooni VPA-raviga seotud riskidest ning aitavad ohutumalt kasutada seda efektiivset antikonvulsanti.

Juhendaja Sulev Haldre, arst-õppejõud neuroloogia erialal: Dr Aleksei Rakitin on initsiatiivikas noor kolleeg, kes suurepäraselt ühendab kliinilise ja teadusliku kompetentsi. Aleksei doktoritöö teema tulenes tema sügavamast epilepsia huvist. Ise valides ja soovitades epilepsiaga patsientidele ravimeid, tekkis küsimus ka ravimite võimalikest kõrvaltoimetest. Praktilisest vajadusest tulenevalt, teisalt professor Sulev Kõksi teadusrühma huvist valproaadi toimete vastu, tekkis ja arenes Aleksei dissertatsiooni sisu.

Aleksei omandas töö käigus rea molekulaarbioloogias vajalikke metoodilisi oskusi, rääkimata otsesest kliinilisest teadmistest.

Töö tulemusi ja teadmisi laiemas kontekstis näitas Aleksei oma dissertatsiooni edukal kaitsmisel, kus oponendiks oli valproaadi kasutamise kliiniliste aspektide maailmaekspert professor Torbjörn Tomson.

Loodetavasti jätkab Aleksei teadustööd ka edaspidi ühildades seda intensiivse kliinilise tööga.

Lisatud: 16 Mai 2017

28. aprillil kaitses Tiina Freimann filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Musculoskeletal pain among nurses: prevalence, risk factors, and intervention“ („Skeleti-lihasvalud õdedel: levimus, ohutegurid ja sekkumine“).

Töö juhendajateks olid professor Mati Pääsuke (TÜ sporditeaduste ja füsioteraapia instituut) ja töötehnoloogia ja ergonoomika dotsent Eda Merisalu (EMÜ tehnikainstituut). Oponendiks professor Maija Eglīte (MD, Dr hab med), Head of the Department Faculty of Medicine, Department of Occupational and Environmental Medicine, Rīga Stradiņš University, Läti.

Lühikokkuvõte
Skeleti-lihasvalud (SLVd) on kõige levinum ja jätkuvalt lahendamata probleem kogu Euroopa töötajaskonna hulgas, ohustades kõige enam haiglatöötajaid, sh õdesid. SLVd halvendavad oluliselt õdede tööga toimetulekut ja elukvaliteeti, põhjustades füüsilisi, psühholoogilisi ja sotsiaalseid probleeme. Õdede töövõime langus ja töölt puudumine ägeda või kroonilise SLV tõttu tekitab märkimisväärseid töövõimetusega seotud kulusid ning on oluliseks finantskoormuseks vananeva elanikkonnaga Eesti majandusele.

Käesoleva doktoritöö eesmärk oli välja selgitada SLVde esinemine ja võimalikud ohutegurid õdedel ning hinnata koduvõimlemisel põhineva treeningteraapia mõju õdede lülisamba kaela- ja nimmepiirkonna liikuvusulatusele, et ennetada või vähendada SLVsid. Andmed koguti Tartu Ülikooli Kliinikumi 686 õelt kolme uuringu käigus, millest esimene toimus rahvusvahelise uuringu raames. Kõikide uuringute tulemused publitseeriti rahvusvahelistes teadusajakirjades.

Uuringud näitasid, et SLV esinemissagedus õdede hulgas on kõrge (70–85%), hõlmates kõige sagedamini alaselja- (56–57%) ja kaelapiirkonda (52–56%). Kahes ja enamas kehapiirkonnas koges SLVsid 60–61% õdedest. Vanus ja halb tervis olid seotud SLV esinemisega ühes või mitmes kehapiirkonnas. Stress, läbipõlemine ja psühhosomaatilised sümptomid suurendasid SLV esinemise tõenäosust. Olulisemad tööga seotud füüsilised ohutegurid SLVde tekkeks olid raskuste tõstmine ja töötamine sundasendis. Suurimad psühhosotsiaalsed riskid olid kiire töötempo ja emotsionaalsed nõudmised. Rahulolematus tööga ja töö-pereelu konflikt tõstsid samuti valude riski.

Sekkumisuuringu tulemused näitasid, et koduvõimlemisel põhinev treeningteraapia parandas oluliselt õdede lülisamba kaela- ja nimmeosa liikuvusulatust. Treeningteraapia mõjul suurenes lülisamba kaelaosa liikuvusulatus kõikides liikumissuundades ning lülisamba nimmeosa liikuvusulatus painutamisel ette. Kõige suurem efekt saavutati lülisamba kaelaosa liikuvusulatuses painutamisel ette (26%).

Käesoleval doktoritööl on oluline praktiline väärtus, kuna SLVdega seotud riske on võimalik leevendada ennetavate tegevustega. Antud uurimistööle tuginedes tuleks jälgida ja reguleerida õdede töökoormust, töötempot ja emotsionaalset koormust ning arendada juhtimise kvaliteeti. Sekkumisuuringu positiivsed tulemused julgustavad koduvõimlemist kasutama õdede SLVde ennetamiseks ja vähendamiseks.

Juhendaja Mati Pääsuke, kinesioloogia ja biomehaanika professor
Enamikel juhtudel ülekoormussündroomina avalduvad skeleti-lihassüsteemi vaevused moodustavad suure osa kutsehaigustest ja on kõige levinum tööga seotud terviseprobleem. Tervishoiutöötajatest on skeleti-lihasvalude levimus kõrge õdedel, hambaarstidel, samuti füsioterapeutidel. Õdedel on kõrge tööstress ja vanusega hakkab neil töövõime langema märgatavalt varem kui näiteks arstidel, kontoritöötajatel või isegi raske käsitsitöö tegijatel. Tiina Freimanni doktoritöö täiendab oluliselt teadmisi skeleti-lihasvalude levimuse ning esinemissageduse, samuti nende vaevuste ohutegurite kohta õdedel. Tööst selgus, et skeleti-lihasvalude esinemine õdedel on seotud vanuse ja madala tervisehinnangu ning stressirohkete füüsiliste tegevustega, samuti psühholoogiliste teguritega nagu emotsionaalne kurnatus, depersonalisatsioon jt. Õdedel on töökoormus ja töötempo, emotsionaalsed nõudmised ning rollikonfliktid seotud vaimse tervise probleemidega. Praktiline väärtus on saadud tulemusel, mis kinnitab, et spetsiaalse treeningteraapia abil võib parandada lülisamba kaela- ja nimmeosa funktsionaalset seisundit õdedel, kellel esinevad kroonilised valud nendes kehapiirkondades. Tiina Freimanni iseloomustamiseks tuleb öelda, et ta on kujunenud doktoriõppe jooksul iseseisvaks uurijaks terviseteaduste valdkonnas, kellel on kõrge motivatsioon, hea analüüsivõime ning oskus juhendada magistritöid. Tema puhul on tähelepanuväärne veel kaks asjaolu: Tiina Freimann on üks väheseid õendusalase haridusega inimesi Eestis, kellel on doktorikraad ja väitekirja jaoks vajalikud uuringud viis ta läbi paralleelselt pingelise administratiivse tööga Tartu Ülikooli Kliinikumi ülemõena.

Lisatud: 16 Mai 2017

Märtsi lõpus toimus Hollandis Nijmegenis Radboudi ülikoolis juba viiendat korda rahvusvaheline koolitus „Cancer Genetic & Cytogenetic Diagnostics“, kuhu kogunes 88 spetsialisti 27 riigist. Tartu Ülikooli Kliinikumi Arendusfondi toel osales tänavusel koolitusel kliinilise geneetika keskuse Tallinna filiaali laborispetsialist Kadi Jairus.

Nijmegen on kaunite parkidega rahulik ülikoolilinn. Siin saab eheda kogemuse ühest tüüpilisest kirglikult jalgrattaid armastavast Hollandi linnast, mis ei ole turismindusest läbi imbunud nagu Amsterdam. Kauni Nijmegeni nautimiseks jäi paraku vähe aega, sest koolituse programm oli tihe. Oma eriala tippspetsialistid tutvustasid ühelt poolt konkreetsete onkoloogiliste haiguste olemust ja diagnostikat, teiselt poolt uuemaid diagnostikameetodeid, nagu geenikiip, PCR-il põhinevad meetodid ja sekveneerimine. Lisaks jagati juhiseid tulemuste tõlgendamise ja raporteerimise ning labori kvaliteedisüsteemi kohta. Iga teema juures lahendati interaktiivseid ülesandeid, kus kuulajad pidid valima raviotsuste vahel või kirjeldama uuringute tulemusi ISCN nomenklatuuri alusel.

Mind tsütogeneetikuna huvitas enim pahaloomuliste hematoloogiliste haiguste diagnostika. Luuüdi kromosoomianalüüside hulga pideva kasvu tõttu tunnen igapäevatöös puudust parematest meditsiiniteadmistest. Kui geneetikal põhinev personaalmeditsiin kõlab paljudel erialadel veel ulmeliselt, siis hematoloogias on see jõudnud igapäevasesse kasutusse. Lähtudes kasvajarakkude geneetilistest muutustest, valitakse patsiendile sobivaim raviskeem ja hinnatakse haiguse prognoosi. Vähigeneetika on kiirelt arenev valdkond, pidevalt avastatakse uusi prognostiliselt olulisi mutatsioone. Parima ravi tagamiseks tuleb arstidel olla kursis uuemate teadusuuringutega ning labor peab vajaduse tekkides kasutusele võtma uusi metoodikaid. Selleks, et paigal püsida, tuleb kogu aeg joosta!

Lisaks meditsiiniteadmiste täiendamisele oli suur abi koolitusel jagatud praktilistest nõuannetest laboritöös. Sain palju targemaks FISH-analüüside interpreteerimise vallas. Loodetavasti oleme nüüd sammukese võrra lähemal päevale, mil alustame luuüdi FISH-analüüside tegemist kliinilise geneetika keskuse Tallinna filiaalis ja kallite Tartu kolleegide silmad saavad natuke puhkust. Kindlasti tuleb kõrva taha panna kogenumate Euroopa kolleegide soovitused geenikiibi kasutamisel vähi diagnostikas. Praegu astume sel teel veel esimesi sammukesi, kuid loodetavasti lähiaastatel on võimalik seda analüüsi pakkuda ka Eesti leukeemiahaigetele.

Uuemad meetodid, nagu sekveneerimine ja geenikiip, annavad geneetilise materjali kohta palju rohkem infot kui klassikaline kromosoomianalüüs. Näiteks kultuuris halvasti kasvavate rakkudega kroonilise lümfoidse leukeemia (KLL) korral on paljudes laborites kromosoomianalüüs juba asendatud geenikiibi analüüsiga. Kuid taaskord tuleb tõdeda, et kuuldused tsütogeneetika peatsest surmast on liialdatud. Praktikas on vanemad diagnostikavõimalused jätkuvalt kasutusel ... ja mitte ainult rahalistel põhjustel. Tuleb meeles pidada, et ka uuematel meetoditel on omad puudused. Näiteks ägeda müeloidse leukeemia (AML) korral ei olekski mõistlik asendada kromosoomianalüüsi oluliselt täpsema kiibianalüüsiga, sest nii jäävad leidmata selle haiguse korral sagedased tasakaalustatud translokatsioonid, mida ei ole kuidagi võimalik kiibil näha. Kromosoomianalüüs suudab leida tasakaalustatud translokatsioone, annab üldistatud ülevaate kogu geneetilisest materjalist ning näitab selgelt klonaalset arengut. Kuid ülevaatlikkuse vastukaaluks kaotame täpsuses: leidmata võivad jääda väikesed deletsioonid ja isegi teatud krüptilised translokatsioonid. FISH-analüüs on kromosoomianalüüsist parema lahutusvõimega ja suudab tuvastada ka translokatsioone, kuid paraku vastab ainult neile küsimustele, mida me küsida oskame. Rohkema info saamiseks mitme üksiku FISH-analüüsi tegemine on jällegi ebapraktiline ning läheb kokkuvõtteks isegi geenikiibist kallimaks. Kuldne kesktee on uuema ja vanema metoodika oskuslik kombineerimine.

Äärmiselt silmi avav oli hambuni automatiseeritud Müncheni leukeemialabori tutvustus ja ringkäik Radboudi ülikooli meditsiinigeneetika laborites, kus töötab rohkem pipeteerimisroboteid kui inimesi. Väikeste analüüsimahtudega Eestis ei ole praegu kulutõhus rajada täisautomaatset tsütogeneetika laborit, kuid mõningane nüüdisajastamine on hädavajalik. Konverentsil osalenutega suheldes torkas silma, et ka Euroopa väiksemad krooniliselt alarahastatud laborid peavad iseenesestmõistetavaks, et kromosoome pildistab üles masin ning kõrgharitud laborispetsialisti tööaega preparaatide läbikammimisele ei raisata.

Mitmes ettekandes rõhutati arstide ja labori vahelise suhtluse olulisust. Koolitus tõigi need harva silmast silma kohtuvad osapooled kokku ja suurendas teadmiste ühisosa. Kuna viibisime koolitusel koos hematoloogia residendi dr Epp Valteriga, siis avanes meil kohe hea võimalus alustada Eesti hematoloogide ja tsütogeneetikute dialoogi rohujuure tasandil. Avastasin üllatusega, et isegi uuemal ajal ülikooli lõpetanud hematoloogide geneetikaalane väljaõpe on üsna napp. Tsütogeneetikud tunnevad ennast jällegi meditsiinivaldkonnas ebakindlalt ega pruugi olla teadlikud uusimatest WHO soovitatud diagnostilistest testidest. Aga mida hematoloogid ei küsi, seda labor ei paku. Kui peame üksteist kõiketeadvaks, siis kardame esitada rumalaid küsimusi ning jäämegi surnud ringi. Kuna hematoloogid ja tsütogeneetikud suhtlevad peamiselt paberi kaudu, siis võiksime vastavalt saatekirja diagnoosi lahtrisse ja analüüsiraportisse kirjutada pigem rohkem kui vähem selgitavat infot. Püüame üksteise valdkondi paremini tundma õppida, kasvatame teadmiste ühisosa ja peame meeles, et segase olukorra lahendus võib olla vaid telefonikõne kaugusel!

Arutasime koolitusel kuuldut teiste tsütogeneetikutega ja tekkis hulk mõtteid, kuidas saaksime praegust praktikat parandada. Ei tohiks eeldada, et arstid teavad kõigi analüüside piiranguid, ning võiksime ise julgemalt soovitada näiteks täiendavaid FISH-analüüse. Ja vastupidi – kui laboris märgatakse, et tellitud kallis lisaanalüüs on kromosoomianalüüsi tulemuste valguses mõttetu, siis tuleks sellest arstile teada anda. Plaanis on hematoloogidega kokku leppida tüüptellimustes, et tsütogeneetik oskaks kontrollida, kas kõik patsiendi diagnoosi valguses olulised lisaanalüüsid ikka on töös või tellida kiirelt täiendavaid analüüse vastavalt kromosoomianalüüsi tulemusele. Püüame oma analüüsivastuseid selgemalt sõnastada ja lisada sinna kommentaare leitud muutuste kliinilise tähenduse kohta. Oleme teadlikud, et hematoloogid ei armasta pikki keerukaid karüotüübivalemeid. Keerulisemate leidude korral on analüüsi vastamise kiirus ja leiu kirjelduse täpsus pahatihti pöördvõrdelises seoses. Tsütogeneetikutena peame teinekord maha suruma uurimiskire ning meeles pidama, et väga keerulise karüotüübi korral on arstil rohkem kasu kiirelt saabuvast üldisemast infost, kui hilinemisega saabuvast vastusest, kus nähtud kromosoomianomaalia on piinliku täpsusega ära kirjeldatud. Anname oma parima ühisel sõidul selle igimuutuva valdkonna Ameerika mägedel!

Kadi Jairus

Lisatud: 16 Mai 2017

15.–17. märts 2017 toimus Paduas, Itaalias juba 7. korda Italian National Transplant Centre ja ESOT poolt korraldatud rahvusvaheline kursus "The Donor Surgeon – A Master course in organ procurement".

Kursusel anti põhjalik ülevaade organdoonori ettevalmistuse ning doonororganite kirurgilise eemaldamise ja säilitamise kohta, millele järgnes praktiline harjutamine loom- ja kadaveersetel mudelitel.

Kursus algas 1222. aastal rajatud Padua ülikooli ajaloolises peahoones mälestusseisakuga hiljuti 90 aasta vanuses meie seast lahkunud Thomas Starzli auks, keda on nimetatud moodsa transplantatsiooni isaks tema suurte teenete tõttu siirdamise kui ravimeetodi arengusse. Kursuse teoreetilises osas käsitleti doonori ettevalmistust organite eemaldamiseks, doonorite arvu suurendamise võimalusi, sh mittestandartsete ja vereringe seiskusega doonorite kasutuselevõtmise arvelt. Järjest enam siirdamiskeskuseid maailmas liigub selles suunas, et ära kasutada vähemalt nn kontrollitud tüüpi vereringe seiskusega doonorid (vereringe seiskus intensiivravi osakonnas või ajusurma järgselt), mille puhul logistika, aga ka meditsiiniline, juriidiline ja kirurgilis-tehniline käsitlus, on mõnevõrra lihtsam. Rõhutati moodsate organpreservatsiooni meetodite tähtsust sellistelt doonoritelt saadud organite puhul, kus võib eeldada isheemilise kahjustuse olemasolu. Võimalusteks on normotermiline regionaalne perfusioon koos ECMO-ga in situ ja hüpo(või normo)termiline oksügeniseeritud masinperfusiooni peale organite eemaldamist. Viimasel on kaks olulist eelist: võimaldab vähendada perfusiooni (isheemilist) kahjustust ja hinnata piiripealsetel juhtudel organi kvaliteeti ning kasutatavust. Kirurgilise käsitluse kohal keskenduti multiorgandoonori tehnikale, koostööle erinevate meeskondade vahel, anatoomilistele detailidele tagamaks kõikide organite (eriti vaskulaarse anatoomia) terviklikkus. Käsitleti ka võimalikke probleeme elusdoonorite kasutamisel. Teisel päeval harjutasime Padua ülikooli veterinaariaosakonnas elussigadel, hiljem anatoomiakateedris kadaveersetel mudelitel multiorgandoonortehnikat praktikas, samuti masinperfusiooni alustamist.

Kokkuvõttes oli kursuse tugevateks külgedeks alustavatele kirurgidele võimalus harjutada kirurgilisi tehnikaid kvaliteetsetel mudelitel, juba töötavate kirurgide jaoks aga võimalus küsimusteks ja aruteludeks suhteliselt väikeses grupis kogenenud lektorite ja õppejõududega. Neerudoonorite arvu suurendamiseks marginaalsete doonorite arvelt tuleks tulevikus kindlasti kaaluda ka masinperfusiooni aparaadi soetamist meie siirdamiskeskusesse.

Jaanus Kahu
arst-õppejõud uroloogia erialal

Lisatud: 23 Märts 2017

E-gastroenteroloog on erilaadne gastroenteroloog. E-konsultatsioonil otsustab ta patsienti nägemata perearsti valitud märkmete, eHL-i haigusjuhtude ajaloo, digiloo, pildipanga ja retseptikeskuse andmete alusel täiendavate uuringute ja ravi vajalikkuse ning annab perearstile nõu edasiste tegevuste osas. E-gastroenteroloog tegutseb kiiresti, sest e-konsultatsioon peab saama vastuse nelja tööpäeva jooksul alates e-konsultatsiooni saatekirja saatmisest. E-vastuvõtt toimub aga juhul, kui e-gastroenteroloog peab näidustatuks patsient vastuvõtule kutsuda.

E-gastroenteroloog sündis 2015. aastal, kui Eesti Haigekassa pöördus Eesti Gastroenteroloogide Seltsi poole ettepanekuga töötada välja e-konsultatsiooni nõuded gastroenteroloogias. Eesti Perearstide Selts ja Eesti Gastroenteroloogide Selts sõlmisidki 21.09.2015 kokkuleppe, nõustudes, et perearst suunab patsiendi e-konsultatsioonile kas seedeelundite haiguse kahtlusel või seedeelundite haiguse korral, mil patsient vajab gastroenteroloogi jälgimist ja/või konsultatsiooni. Kokkuleppes rõhutatakse arusaadavalt sõnastatud e-konsultatsiooni eesmärgi ning diagnoosi või diagnoosi hüpoteeside olemasolu saatekirjal, samuti eelnevate uuringute (kõhuõõne ultraheliuuring, gastroskoopia, koloskoopia) tulemusi sõltuvalt e-konsultatsiooni eesmärgist.

2016. aasta mais alustas e-gastroenteroloog e-konsultatsioonidega Tartu Ülikooli Kliinikumis. Kümne kuuga (01.05.2016–01.03.2017) on olnud 202 e-konsultatsiooni. Vastuvõtule osutus vajalikuks kutsuda neist 50 patsienti (25%). Perearsti poolt ammendavalt uuritud ning haiglaravi vajavaid või koheselt haiglauuringuid vajavaid oli kokku 38 patsienti (19%).

Eesti Gastroenteroloogide Seltsi koosolekul 03.02.2017 analüüsiti e-gastroenteroloogi tööd Põhja-Eesti Regionaalhaiglas, Tartu Ülikooli Kliinikumis ja Ida-Tallinna Keskhaiglas ning nenditi, et e-vastuvõtule kutsutute arv sõltub suuresti olemasolevast ambulatoorse lepingu ravijuhtude täitmisest, mistõttu erineb haiglati. Koosolekul peatuti ka üldistel e-konsultatsiooni probleemidel, millest mõni näide tutvustuseks.

Diagnoosidest on saatekirjal perearstide kindlaiks lemmikuiks Z03 (meditsiiniline jälgimine ja hindamine kahtlustatud haiguste ja seisundite suhtes), R10 (kõhuvalu) ja R14 (kõhupuhitus). Eelistatult ootaks e-gastroenteroloog juba sümptomite sünteesil põhinevat diagnoosi või diagnoosi hüpoteesi. E-konsultatsiooni eesmärgiks kirjutatakse sageli: „diagnoosi täpsustamiseks“ ja „e-konsultatsiooniks“ ja on ka otseküsimusi „kas oleks võimalik leida gastroskoopia ja koloskoopia aega?“ või „täna CITO! aega üritatud panna, aega pakkuda pole.“ E-gastroenteroloogile meeldivad aga küsimused: „millise intervalliga oleks näidustatud edaspidised endoskoopiad?“ või „kuidas jälgida polüübi eemaldamise järgselt patsienti?“ või „kas Barretti söögitoru vajab endoskoopial jälgimist?“.

Ülimalt oluline on patsiendi vaevustest arusaamine. E-gastroenteroloog ei pruugi aru saada, kui patsiendil on „düspeptiline iste“ või „gaasid tulevad raskelt maost välja“ või „vahel kõht kinni ja vahel lahti, kui füüsilist koormust rohkem, siis kõht lahti ja kakat vähe, kõhukinnisust palju, herneid süüa ei saa, muna süüa ei saa“.

Kahetsusväärselt vähe kasutatakse perearstide poolt võimalust lisada e-konsultatsiooni saatekirjale ka saatekirja manuseid. Tavapäraselt lisatakse tekstina, et info uuringute kohta pildipangas ja/või digiloos. Seetõttu on suurimaks ja ajakulukamaks patsiendi eHL-i haigusjuhtude ajaloo, pildipanga, digiloo ning retseptikeskuse päringud. Aega kulub e-konsultatsiooniks tavakonsultatsiooniga võrdväärselt.

E-gastroenteroloogi vastutus on määratu suur, sest e-konsultatsiooni otsus sünnib patsienti nägemata ja säilib digiloos igaveseks. Aga gastroenteroloogidele on e-konsultatsioon meelepärane töö.

Riina Salupere
e-gastroenteroloog

Lisalugemiseks
1. „E-konsultatsioon kui võimalus õigeaegsele eriarstiabile“. Kliinikumi Leht, oktoober 2016. (http://www.kliinikum.ee/leht/kliinikud-teenistused/1550-2016-10-27-06-01-50)
2. https://www.haigekassa.ee/et/partnerile/raviasutusele/perearstile/e-konsultatsioon

Lisatud: 23 Märts 2017

Radioloogiakliiniku ja informaatikateenistuse koostöö tulemusel valmib 2017. aasta kevadel eHL-s radioloogiliste uuringute tellimise uus moodul. Esimesena avaneb uut moodi tellimise võimalus kompuutertomograafia uuringute tellijatele.

Töörühm, kuhu kuuluvad dr Pilvi Ilves, dr Anu Leht, dr Elina Reedi, Raili Nuiamäe, Terje Markus ja Andrus Aavik radioloogiakliinikust ning Kristina Rivis ja Tiiu Laud informaatikateenistusest, on teinud ettevalmistusi uue mooduli käivitamiseks üle aasta.

Koostööd on tehtud erinevate tellijate esindajatega, et kaardistada, milline lahendus oleks kõige kasutajasõbralikum, samas kõige põhjalikum ning usaldusväärsem. Tellijapoolsete soovide kaardistamises on töörühma palju aidanud dr Peeter Saadla, dr Ain Kaare, dr Veronika Reinhard, dr Alo Rull, dr Andres Kotsar jt.

Eelmisest aastast kehtib Eestis uus riiklik radioloogiliste uuringute ja protseduuride loend, millega peavad ka kliinikumis kasutusel olevad loendid olema vastavuses. „Põhjaliku ning töömahuka loendite, koodide, eri loendite vaheliste seoste ja lisatingimuste analüüsi pidid radioloogid mitu korda läbi tegema, kuna riikliku loendi viimane muudatus kinnitati alles detsembris 2016,“ selgitab Kristina Rivis informaatikateenistusest.

Töörühma eesmärk on olnud paberil saatekirjaga võrreldes täpsema, eksimusi vähendava ja radioloogidele rohkem vajalikku informatsiooni sisaldava uuringu tellimisvormi tekitamine. Labori analüüside e-tellimise mooduli on kasutajad väga hästi vastu võtnud ning sellest ajendatuna on radioloogia uuringute e-tellimise mooduli ülesehitamisel lähtutud sarnasest kasutajaliidesest.

Uus moodul võimaldab tellijatel vajalikku uuringut lihtsalt tellida ja väga täpselt ära kirjeldada näidustuse, mille pärast patsiendile uuringuid tehakse. Meditsiinikiiritust saavate isikute kaitse nõuetest tulenevalt kuvatakse tellijale erinevate uuringute puhul erinevad lisaandmeväljad. Ka annavad lisaväljad radioloogidele infot kontrastaine kasutamiseks. Struktuuriüksuste põhiselt tekivad sarnaselt analüüside e-tellimistele ka uuringute tüüptellimused, mis teevad uuringute tellimise mugavamaks ja kiiremaks.

Kompuutertomograafiliste uuringute elektroonse tellimise pilootprojekti planeeritakse aprillikuusse. Pilootprojekti õnnestumine sõltub kõigi osapoolte konstruktiivsest koostööst.
Järgmisena on plaanis avada magnetresonantstomograafia, röntgeni, ultraheli, angiograafia ja menetlusradioloogia uuringute elektroonne tellimine. See tähendab iga modaliteedi juures põhjalikku eeltööd loendite, kodeeringute, lisaandmete ja nende seoste tabelitega. Tööd jätkub terveks aastaks.

Informaatikateenistuse arendusosakonna juhataja Kati Kormi hinnangul on radioloogiakliinikus tehtud ära väga suur töö: „Radioloogide koostöö informaatikateenistusega on olnud väga tulemuslik ning sellest sünnib tulu kõikidele kliinikutele.“

Dr Pilvi Ilves, radioloogikliiniku juhataja: Elektroonne saatekiri ei hoia küll saatva arsti aega kokku, nagu eeldatakse e -lahendusest, ent patsiendi uuringu tegemine muutub täpsemaks ja patsiendile ohutumaks. Elektroonne saatekiri võimaldab saatekirja paremini säilitada, kuna kiirgusmääruse järgne kohustuslik 5-aastane radioloogiliste saatekirjade hoidmine on pabersaatekirjade korral üliraske, kui arvestada, et radioloogiakliinikus tehakse aastas pool miljonit erinevat uuringut ja nende arv kasvab iga aastaga.

Loodetavasti liigume edasi ka elektroonse broneerimise juurde, kuid see järgmine suur ülesanne ei ole lihtne eriti keerulisemate uuringute korral, nagu MRT, kus uuringute pikkused on väga erinevad. Elektroonne broneerimine loob siiski paremad võimalused uuringuaja valikul patsiendile ja ka radioloogiakliinikule uuringute planeerimisel.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 23 Märts 2017

6. märtsil kaitses Georgi Nellis filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „The use of excipients in medicines administered to neonates in Europe“ („Abiainete kasutamine vastsündinutele manustatavates ravimites Euroopas“).

Töö juhendajateks olid professor Irja Lutsar (TÜ meditsiinilise mikrobioloogia ja viroloogia õppetool) ja dotsent/vanemteadur Tuuli Metsvaht (TÜ lastekliinik ja meditsiinilise mikrobioloogia ja viroloogia õppetool). Oponendiks dr Catherine Tuleu (PhD), Reader in Pharmaceutics, Director, Centre for Paediatric Pharmacy Research, UCL School of Pharmacy, London - UK.

Kokkuvõte
Abiainete kasutamine vastsündinutele manustatavates ravimites Euroopas

Abiained on vajalikud erinevate ravimvormide väljatöötamiseks, säilitamiseks, maitseomaduste parandamiseks jne. Arvestades ainevahetuse iseärasusi, on teatud abiainete kasutamisega seotud riskid enam väljendunud vastsündinutel. Enam kui tuhandest kasutusel olevast abiainest on kõrvaltoimeid vastsündinutel kirjeldatud vaid üksikutel – parabeenid, polüsorbaat 80, propüleenglükool, etanool, bensoehape, naatriumbensoaat, bensüülalkohool, sorbitool, naatrium sahhariin ja bensalkooniumkloriid. Nende, potentsiaalse ohtlikkuse seisukohalt enim huvi pakkuvate abiainete (excipients of interest, EOI) kasutuse uurimisele keskendusime käesolevas töös.

Meie töö eesmärkideks oli iseloomustada ravimites olevate EOI kasutamise ulatust Euroopa vastsündinute osakondades, s.h hinnata uuringumetoodika mõju saadud tulemustele, leida EOI manustamisega seotud riskifaktorid ning hinnata ravimite asendamise võimalusi vältimaks EOI manustamist vastsündinutele.

Viisime Euroopa vastsündinute osakondades läbi 3-päevase küsimustik- (service evaluation survey, SES) ja ühepäevase hetklevimusuuringu (point prevalence study, PPS). Kahe uuringu metoodika hea omavaheline korrelatsioon andis võimaluse kasutada kogutud tulemusi teineteist täiendavana.

Kokku osales SES ja PPS uuringus vastavalt 20 ja 21 Euroopa riiki 115 ja 89 osakonnaga. SES registreeriti 313 toimeainet, mida manustati 1065 erineva ravimpreparaadina. PPS 726-le vastsündinule registreeriti 2199 ravimikorraldust. Kolmandik ravimitest sisaldasid vähemalt ühte EOI; kaks kolmandikku vastsündinutest said vähemalt ühte nendest. Uuritavate demograafilistele parameetritele ja aktiivainete struktuurile tasakaalustatud regressioonanalüüsis leidsime erinevused Euroopa regioonide vahel. Siit järeldasime, et on võimalik asendada ühes riigis kasutatava EOI sisaldav ravimpreparaat teises riigis kasutusel oleva EOI-vaba analoogiga. Leidsime, et ainuüksi sageli kasutatavate ravimite asendamine vähendaks kõigi EOI saavate vastsündinute arvu peaaegu poole võrra. Euroopa vastsündinutele manustatakse sageli EOI, kusjuures mitte alati pole see hädavajalik. Olemasolevate asendamisvõimaluste rakendamine säästaks paljud vastsündinud ebavajalikust ekspositsioonist.

Juhendaja Tuuli Metsvaht, vanemarst-õppejõud anestesioloogia erialal: Dr Georgi Nellise doktoritöö käsitleb seni üsna vähe uuritud abiainete valdkonda. Vastsündinutel, kelle ravimite ja ka abiainete metaboliseerimise võime erineb oluliselt täiskasvanutest, on kirjeldatud mitmeid eluohtliku seisundi või ka surmaga lõppenud juhtumeid seoses mürgistustega abiainetest. Antud uurimistöö aitab oluliselt selgitada abiainetega seotud probleemi ulatust pakkudes välja võimaluse nende manustamise oluliseks vähendamiseks ilma kalli keerulise ja aeganõudva ravimite ümbertegemise (reformulation) protsessita. Käsitletud teemad on olulised parandamaks farmakoteraapia kvaliteeti vastsündinutel.

Lisatud: 23 Märts 2017

Ajavahemikul 16. jaanuar kuni 10. veebruar 2017 osalesin koolitusel Saksamaal, Berliinis, HELIOS Berlin-Buch kliinikus lastekirurgia osakonnas. Tegemist oli praktilise koolitusega, mis sai teoks tänu Tartu Ülikooli Kliinikumi arendusfondile. 4 nädala jooksul võtsin osa osakonna tavapärasest tööst, samuti osalesin erinevatel lastekirurgilistel operatsioonidel. Professor Klaus Schaarschmidt, kes juhatab seal lastekirurgia osakonda, on suur miniinvasiivse kirurgia entusiast ning maailmas tuntud kui laste ja noorukite rindkere kirurg. Küllalt tavalised olid tema juures rindkere deformatsioonidega patsiendid nii Venemaalt kui ka Lähis-Ida riikidest. Osalemine miniinvasiivsetel operatsioonidel andis suurepärase kogemuse ja teadmised operatsioonide tehnilistest külgedest, mida loodan edaspidi rakendada ka meie töös. Kui üldiselt enamus tööst on sarnane meie igapäevatööle, siis silma jäid mõningad väikesed erinevused korraldusliku poole pealt. Hea mulje jättis reaalajas kasutatav operatsiooniplaan, kus operatsioonbloki seinal olevast monitorist võis jälgida, millises toas on operatsioon juba alanud, millises alustatakse anesteesiaga ning kus on operatsioon juba lõppenud. See eeldas muidugi, et operatsiooniõed sisestasid väga täpselt aja, millal patsient saabus operatsioonituppa ja millal alustati anesteesiaga ning millal operatsiooniga. Teine tähelepanek oli samuti seotud operatsioonidega, kus patsiendi ettevalmistuse ja anesteesiaga alustas teine anesteesia brigaad ettevalmistusruumis ning patsient saabus operatsioonituppa juba täisnarkoosis transporditaval operatsioonilaual. Just suuremahuliste operatsioonide korral tagas see küllalt olulise ajakokkuhoiu, tänu millele sai operatsioonituba kasutada efektiivsemalt. Kuigi meie mõistes on tegemist väga suure meditsiinikeskuse ja heaoluriigiga, jäid kohalike kolleegidega rääkides kõlama mõningad probleemid, milleks on vähehaaval süvenev rahaprobleem ja personalipuudus. Harvad polnud juhud, kui operatsiooniplaani lõpust jäeti mõni operatsioon ära, sest tööpäev lõppedes polnud piisavalt personali, kellega seda läbi viia. Samas oli varasemalt patsiente hoiatatud ja instrueeritud, mistõttu reeglina patsiendid ära jäänud operatsioonist väga suurt numbrit ei teinud.

Läbitud koolitus andis suurepärase kirurgilise kogemuse ning jõudu ja tahtmist jätkata miniinvasiivse kirurgia arendamist lastel Tartu Ülikooli Kliinikumis.

Viljo Kübarsepp
Arst-õppejõud lastekirurgia erialal

Lisatud: 23 Märts 2017

Selle aasta alguses viis Carol Lefebvre EAHIL-i kutsel läbi veebinari, kus ta tutvustas oma kuulajatele Cochrane Library neid elemente, millest selle kasutajad ei pruugi teadlikud olla. Carol Lefebvre on üks Cochrane´i asutajaliikmetest ning tegutseb praegu peamiselt süstemaatiliste ülevaadete kirjutamise metoodika valdkonnas. Ta tõi esile järgmised punktid:

• Cochrane Librarys ei ole ainult sekkumiste efektiivsuse ülevaated. Sealt leiab ülevaateid ka diagnostika ja prognoosi kohta, samuti ülevaateid ülevaadetest.
• Cochrane´i süstemaatilised ülevaateid ei põhine ainult publitseeritud allikatel. Lisaks neile sisaldavad ülevaated ka publitseerimata uuringute tulemused (näiteks kasutatakse andmeid uuringuteregistritest nagu ClinicalTrials.gov). Samuti kasutatakse andmeid, mida ravimifirmad esitavad riiklikele ametitele ravimilitsentside saamiseks.
• Cochrane Database of Systematic Review´l on olemas mõjufaktor, aastal 2015 oli see 6.103.

• 2020. aastaks soovitakse anda avatud juurdepääs esmalt kõikidele uutele ja uuendatud ülevaadetele. Hiljem antakse vaba juurdepääs ka rikkalikule arhiivimaterjale.
• Cochrane Library pakub ka i-pad versiooni, kust leiab igakuiselt värskemat infot. Lühendatud formaadis ülevaadetele lisaks pakutakse erinevaid multimeedia lahendusi – podcast’id, videod, slaidid. Lisainfo: http://www.cochranelibrary.com/more-resources/the-cochrane-library-ipad-edition.html
• Valitud ülevaadetest on olemas podcast-versioonid, milles autor teeb lühikokkuvõtte oma ülevaatest. Lisainfo: http://www.cochrane.org/podcasts
• Cochrane Library on aktiivne ka sotsiaalmeedias, mille kaudu jagatakse kõige värskemaid uudiseid. Samuti saab tellida RSS-vooge, et end kõige uuega kursis hoida. Lisainfo: http://www.cochranelibrary.com/about/social-media.html
• Cochrane Journal Clubi iga number keskendub ühele süstemaatilisele ülevaatele, avab selle tagamaid, tutvustab metoodikat ja tulemusi detailsemalt jne. Lisaks on juurdepääs ülevaate täistekstile pdf-formaadis. Praeguseks on avaldatud 62 numbrit, lisainfo nende kohta aadressil: http://www.cochranejournalclub.com/
• 2017. aasta lõpus loodetakse publitseerida uuendatud Cochrane Handbook for Systematic Reviews of Interventions, kus on täpsustatud süstemaatilise ülevaate kirjutamise ja publitseerimise reegleid. Muuhulgas määratletakse, millistest andmebaasidest tuleks otsida allikmaterjali, nõudeid otsingustrateegia erinevatele elementidele, otsingute dokumenteerimisele jms. Käsiraamatu praegune versioon on kättesaadav aadressilt http://handbook.cochrane.org/.

Ivika Rande
meditsiiniinfokeskuse infospetsialist

Lisatud: 23 Märts 2017

Märts 2017, südamekliinik
Soovin südamest tänada hea ja abistava suhtumise eest osakonna töötajaid: dr Toomas Jalakat, kes minu raske haiguse avastas ja uuringud määras, raviarst dr Eve Laanet, õde Ülle Rienerit, Jekaterina Tambergi, praktikant Jana Lepikut, abivalmis ja alati naeratavat põetaja Eda Õuna. Tänan eelnimetatud töötajaid minu elu päästmise ja pikendamise eest.

Märts 2017, naistekliinik
Soovin südamest tänada dr Ülle Kadastikku professionaalsuse ja pühendumise eest. Tänan kõiki osakonna töötajaid inimliku ja viisaka suhtumise eest.

Märts 2017, hematoloogia-onkoloogia kliinik
Tänan kogu südamest õde Riina Põrki: niivõrd südamlik, abivalmis, kiire. Olen käinud juba 3,5 aastat ravil ja alati on ta tähelepanelik ja rahustav. Väga hea töötaja!

Märts 2017, spordimeditsiini ja taastusravi kliinik
Tahan tänada kõiki osakonna töötajaid väga sõbraliku ja abivalmi suhtumise eest. Eriline tänu füsioterapeut Riin Korjusele, kes on omaala tõeline professionaal. Tänu temale sain jälle kõndima. Suur tänu!

Märts 2017, sisekliinik
Südamlik tänu raviarst dr Anne Kallastele nõuannete ja soovituste eest ravi jätkamiseks kodus. Arsti ja õdede oskused väga head ja suhtlemine korrektne. Edu teile raskes töös!

Märts 2017, kõrvakliinik
Tänu ja lugupidamine teile, dr Linda Sõber ja kliiniline logopeed Lagle Lehes, mind toetava, sõbraliku, tähelepaneliku ja empaatilise suhtlemise eest!

Märts 2017, sisekliinik
Minu raviarstiks oli dr Kristi Rusin, kes oli äärmiselt asjatundlik, oma ala spetsialist ning oskas patsiendiga käituda – ta oli lahke, sõbralik, mõistev ning tal jätkus rahustavaid sõnu kogu haiglasoleku ajal. Kogu osakonna kollektiiv oli väga sõbralik, kuid esile tooksin veel õde Kristina Kuprit, kes tuli alati palatisse naeratus näol ja oli alati väga abivalmis ning jagas rahustavaid sõnu.

Märts 2017, spordimeditsiini ja taastusravi kliinik
Tänan südamest kogu kollektiivi pikaajalise ravimise, hoolduse ja tähelepanu eest. Eriti palju jõudu andis sõbralik ja optimistlik suhtumine kõikide töötajate poolt. Veel eriti tahan tänada füsioterapeut Riin Korjust, põetajaid Tiiu Mändi, Kadri Pillerit ja Terje Rooset.

Märts 2017, traumatoloogia ja ortopeedia kliinik, anestesioloogia ja intensiivravi kliinik, operatsiooniteenistus
Tänan esmalt väga oskusliku tegutsemise ja hea suhtlemise eest dr Reedik Pääsukest ja anestesioloog dr Angel Daniel Lopez Ortizt.

Loe edasi...

Lisatud: 23 Veebruar 2017

25. jaanuaril võeti Riia 167 majas äsja renoveeritud alkoholi liigtarvitamise häirega patsientidele mõeldud päevaravi osakonnas vastu esimene patsient. Päevaravi teenust on võimalik osutada kuni kaheksale sõltuvushäirega patsiendile. Osakonna avamine on üks osa Tervise Arengu Instituudi poolt algatatud projektist „Kainem ja tervem Eesti“.

Projekt alkoholi liigtarvitamise ennetamiseks ja selle raviks vajalike teenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamiseks sai alguse 2014. aastal alkoholitarvitamise häire ravijuhendi koostamisest, millest programmis ”Kainem ja tervem Eesti” osutatavad raviteenused ka lähtuvad. Kliinikum liitus projektiga 2016. aasta keskel. Psühhiaatrikliiniku ülesanne on pakkuda alkoholitarvitamise häire ravi, mis toimub suures osas ambulatoorselt ja päevaravina ning mõnel juhul statsionaarselt.

Vähem alkoholi vaimse tervise õdede iseseisva vastuvõtu kaudu
„Kainem ja tervem Eesti“ programmi raames avati psühhiaatrikliinikus õdede iseseisvad vastuvõtud, mida viivad läbi neli õde – Tiiu Tali, Astrid Valdmann, Galina Treimut ja Triin Laurits. Vastuvõtule saavad pöörduda kõik soovijad alates 18. eluaastast, sealjuures nii ravikindlustatud kui ka ravikindlustamata isikud. Vastuvõtule pääsemiseks ei ole vaja saatekirja ning teenus on patsiendile tasuta.

Alkoholitarvitamise häire ravi eesmärk on aidata inimesi, kes on sattunud alkoholi tõttu raskustesse, kelle alkoholitarvitamise harjumused kahjustavad nende tervist ja elukvaliteeti. Esmase patsiendi vastuvõtuks on õdedel aega 60 minutit, mille jooksul viiakse läbi AUDIT-test, võetakse alkoholitarvitamise anamnees ja toimub vestlus alkoholi tarvitamise riskipiiridest. Lisaks täpsustatakse patsiendi sotsiaalset toimetulekut, kaasuvaid kehalisi ja psüühilisi häireid, tehakse vereanalüüsid (näiteks vereanalüüs maksanäitajate kontrollimiseks), nõustatakse patsienti ning planeeritakse edasine ravi. Vastuvõtte läbi viiv õde Tiiu Tali toonitab: „Eks me püüame leida kasvõi väikese killu, mis neid motiveeriks elumuutusi tegema, sest ei meie, õed, arstid ega lähedased ei saa üksi patsienti terveks teha. Tervenemise protsess algab patsiendi otsusest ja tahtest oma elu muuta.“ Psühhiaatriakliiniku ambulatoorse osakonna vanemõe Katri Šinkarevi sõnul jõuavad vastuvõttudele juba üsna tõsise alkoholitarvitamise probleemiga patsiendid. Vanemõde lisab, et igasugusest sõltuvushäirest vabanemiseks on vajalik distsipliin, mistõttu peavad patsiendid täitma alkoholipäevikut ning pöörduma tagasi vastuvõtule kahe kuni nelja nädala pärast. Raviprotsess võib kesta sõltuvalt patsiendist 6–18 kuud. Alkoholitarvitamise häirega patsientide ravimeeskonda kuuluvad lisaks õdedele psühhiaatrid, kliiniline psühholoog ning sotsiaaltöötaja. Õde saab suunata näidustustega patsiendi edasi psühhiaatri juurde diagnoosi panemiseks või medikamentoosse raviplaani koostamiseks. Katri Šinkarev hindab tulemuslikuks projekti teavitustööd – patsiendid on vastuvõttude toimumisest informeeritud sotsiaalametnike, politsei ja prokuratuuri töötajate, aga ka perearstide ja lähedaste poolt.

Õed peavad arvestama ka patsientide tagasilangusega, mis sageli kuulub alkoholitarvitamise häire juurde. Nii võetakse ravimeeskonna poolt kõikide patsientidega ühendust püüdes neid motiveerida raviga jätkama. Projekti kaudu rahastatava teenuse juurde kuulub lisaks patsiendi seisundi hindamisele ja jälgimisele ka psühhoteraapia, lähedaste nõustamine, ambulatoorne võõrutusravi ning vajadusel ka statsionaarne ravi ning päevaravi.

Alkoholitarvitamise häirega patsientide päevaravi osakond
Enamus alkoholitarvitamise häirega patsiente ravitakse ambulatoorsete vastuvõttude käigus, kuid mõningad patsiendid vajavad ravi statsionaarses osakonnas. Aeg, mil patsiendid haiglast koju lähevad, on tihtipeale määrava tähtsusega edasise ravi osas. Seetõttu avati nn vaheetapiks päevaravi osakond, kuhu psühhiaatri poolt suunatakse nii statsionaarselt ravilt lahkuvaid kui ka ambulatoorsel ravil olevaid komplitseeritud patsiente, kellel on vaja toetavat keskkonda tagasilangusest hoidumiseks.

Päevaravi osakonda saabuvad patsiendid hommikul alates kell 9.00 viibides osakonnas 4–6 tundi. Päevaravi teenus kestab keskmiselt kaks kuud, ravile saamiseks peab vastavasisulise suunamisotsuse tegema raviarst. Päevaravi osakonnas superviseeritakse ravimite võtmist ja pakutakse patsientidele erinevaid tegevusi, mis toetavad alkoholist loobumise protsessi. Näiteks viivad õed läbi erinevaid grupiteraapiaid sotsiaalse toimetuleku ning suhtlemisoskuste parandamiseks, toimuvad psühhohariduslikud patsiendiõppe vestlusringid ning motiveerivad grupitööd (patsientidega arutatakse läbi iganädalased eesmärgid ja tehakse kokkuvõtteid). Kahel päeval nädalas tegelevad patsientidega tegevusjuhendajad. Ühtlasi käib päevaravi osakonnas füsioterapeut kehatajuteraapia seansse tegemas ning patsientidel endil on võimalused treenimiseks. „Lisaks Tervise Arengu Instituudi programmile on meid toetanud ka Tartu linn, tänu kellele on meil olemas trenažööridega treeningtuba ning mitmed muud vahendid treeningute läbiviimiseks, aga ka patsientidele mõeldud päeva- ning grupiteraapia ruumi sisustus,“ on Katri Šinkarev tänulik.

Olgugi, et esimene patsient võeti päevaravi osakonnas vastu alles jaanuari lõpus, on seni osakonnas viibinud patsientide tagasiside olnud positiivne. Päevaplaani sisse kuulub ka lõunasöök L. Puusepa 8 köögist.

Tervise Arengu Instituudi kaudu on kliinikumis käimas ka pilootprojekt, mille raames suunavad nii prokuratuuri ametnikud kui ka kriminaalhooldajad psühhiaatriakliinikusse alkoholitarvitamise häirega kodanikke, kes on joobeseisundis juhtinud mootorsõidukit ning on näidanud üles oma tahet häirega tegeleda. Need kodanikud peavad läbima samuti hindamised ja protseduurid iseseisva õe vastuvõtul ning nende patsientide ravi- ja muutumisprotsesse hinnatakse psühhiaatrite poolt.

Alkoholitarvitamise häirega patsientide õe iseseisva vastuvõtule pöördumiseks kliinikumis tuleb aeg broneerida telefonil 731 9100 või internetis aadressil http://www.kliinikum.ee/eriarsti-vastuvott/registreerumine. Raviteenuseid ei osutata joobes inimestele.

Teelia Rolko, arst-õppejõud psühhiaatria erialal: Programmi „Kainem ja tervem Eesti“ raames on võimalik alkoholi liigtarvitamist palju varem avastada ja ravida. Käesolevalt korraldatakse antud programmi raames perearstidele ja teistele tervishoiutöötajatele koolitusi, kuidas patsiendiga alkoholiteemal rääkida, teda nõustada ja vajadusel ravile suunata. Siiani on levinud arusaam, et alkoholisõltuvus on 50ndates eluaastates kodu, pere ja töö kaotanud inimese probleem ja siis ta saadetakse esmakordselt ravile. Tegelikult algab alkoholi kuritarvitamine ja alkoholisõltuvus 25-30ndates eluaastates, mil inimesed on parimas tööeas, neil on veel pered ja kodud. Alkoholi liigtarvitamise varajase avastamisega on võimalik raviga alustada palju varem ja seetõttu on tihti ka ravitulemused palju paremad.

Helen Kaju 

Lisatud: 23 Veebruar 2017

27. jaanuaril kaitses kliinikumi toitlustusteenistuse dieetarst Liidia Kiisk filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Long-term nutritional study: anthropometrical and clinico-laboratory assessments in renal replacement therapy patients after intensive nutritional counselling“ („Pika-ajaline toitumise uuring: antropomeetriliste ja kliinilis-laboratoorsete näitajate hindamine neeruasendusravi patsientidel intensiivse toitumisalase nõustamise järgselt“).

Töö juhendajateks olid emeriitdotsent Helje Kaarma ja professor Mai Rosenberg (TÜ kliinilise meditsiini instituut). Oponendiks professor Inga Arūnė Bumblytė (MD, PhD), nefroloogiakliiniku juhataja, Leedu Terviseteaduste Ülikool, Kaunas, Leedu.

Kokkuvõte
Krooniline neeruhaigus (KNH) on vaikselt ja algstaadiumis varjatult kulgev haigus, mis progresseerub lõpp-staadiumi neerupuudulikkuseni aastate jooksul. KNH peamisteks tekkepõhjusteks Eestis on glomerulonefriit, suhkur- ja kõrgvererõhktõbi. Lõpp-staadiumi neerupuudulikkuse kõige efektiivsemaks ravimeetodiks on neerusiirdamine dialüüsravi kõrval. Neeru siirdamise järgselt patsiendi üldseisund ja söögiisu paraneb ning sageli kehakaal suureneb. Teaduskirjanduses ilmub üha uusi andmeid siirdatud neeruga patsientide antropomeetriliste, densitomeetriliste ja biokeemiliste näitajate ning toitumise kohta, kuid kehakaalu suurenemise ärahoidmise efektiivsete meetodite kohta on läbi viidud väga vähe uuringuid.

Käesoleva uurimustöö üldine eesmärk oli analüüsida lõpp-staadiumi kroonilise neeruhaige kehakoostist ja toitumist. Neerusiirikuga haigetel hinnati intensiivse toitumisalase nõustamise mõju antropomeetriliste, biokeemiliste ja toitumuse parameetrite muutustele peale jälgimisperioodi ning analüüsiti nimetatud parameetrite omavahelisi seoseid. Uuringugruppidesse kaasati kliiniliselt stabiilses seisundis järjestikulised dialüüsravil ja siirdatud neeruga patsiendid. Uurimismeetoditest kasutati antropomeetrilisi mõõtmisi, kehakoostise hindamist ja laboratoorseid andmeid. Toitumist uuriti menüüde ja sagedusküsimustiku alusel.

Uurimustöö peamised tulemused: 1) Dialüüsi- ja neerusiirikuga haigetel läbiviidud antropomeetriliste mõõtmiste tulemused näitasid, et uuritud gruppide keskväärtusete näitajad olid sarnased; 2) Neerusiirikuga haigetel viidi läbi antropomeetrilised mõõtmised ja dietoloogi poolt toitumisalane intensiivne nõustamine 1,5 ja 3 aastat peale neerusiirdamist. Peale intensiivset toitumisalast nõustamist olid uuritavatel paljude antropomeetriliste näitajate muutused kooskõlas kehakaalu suurenemisega. Samas, meeste kehakaalu suurenemine oli peale jälgimisaega statistiliselt oluline, kuid naistel mitte. Kuid, 10 aastat pärast neerusiirdamist ei esinenud statistiliselt usaldusväärset kehakaalu suurenemist nõustamist saanute seas erinevalt neerusiirikuga kontrollhaigetest; 3) Antropomeetriliste ja biokeemiliste näitajate vahelised seosed olid meestel ja naistel erinevad. Meestel esinesid antropomeetriliste mõõtmiste seosed põletikunäitajatega ja naistel lipiididega. Need seosed väärivad tähelepanu, sest põletikuline staatus ja hüperlipideemia on üldtuntud kardiovaskulaarsed riskitegurid; 4) Peamiste toitainete kasutamisel leidsime valkude ja süsivesikute tarbimise suurenemist jälgimisperioodi ajal naistel, kuid mitte meestel ning rasvade kasutus jäi normi piiresse nii naistel kui meestel.

Järelikult, intensiivne toitumisalane nõustamine oli efektiivne, sest patsientide toitumisharjumused paranesid niivõrd, et kehakaal ei suurenenud ning kuigi mõnede toitainete osas esines suurenenud tarbimise tendents, ei ületanud need kaasaegsete Eesti vabariigi toitumissoovituste referentsväärtusi.

Juhendaja professor Mai Rosenberg: Dr Liidia Kiisk on oma elutöö pühendanudki dietoloogia eriala arendamisele Tartu Ülikooli Kliinikumis ja Eestis. Aukartustäratava aastakümnete-pikkuse dietoloogistaaži jooksul on dr Liidia Kiisk oluliselt arendanud haiguspuhust dietoloogiaalast patsiendi käsitlust. Ta on oma oskusi korduvalt täiendanud välismaa ülikoolikliinikute juures ja toonud kaasa väärtuslikke kogemusi dietoloogia arendamiseks. Tema poolt väljatöötatud ja korduvalt korrigeeritud dieetide süsteem on leidnud ametlikku tunnustust ja aktsepteeritud vastava ministri käskkirjaga ning käesoleval ajal on haigus-puhused dieedid kasutusel kõigis Eesti tervishoiuasutustes.

Paralleelselt praktilise tööga on olnud dr Liidia Kiisal aega, jõudu ja sihikindlust tegeleda ka teadustööga ning tänaseks on see resulteerinud põhjalike uurimuste alusel vormistatud doktoridissertatsiooni kaitsmisega 27. jaanuaril 2017 a.

Arvestades ülaltoodut, ühelt poolt pikka praktilist dietoloogi staaži ja teiselt poolt pühendunud teadustöö tegijat, on dr Liidia Kiisk elukestva õppe musternäide.
Ta on andnud oma kogemusi pidevalt noorematele edasi ja esinenud lugematutel TÜ ja teiste õppeasutuste poolt korraldatud täienduskursustel ning ka erialaseltside koosolekutel. Oma teadustöö kokkuvõtteid on dr Kiisk esitanud paljudel kodu- ja välismaistel konverentsidel stendi või suuliste ettekannetena.

Dietoloogia kitsamalt erialalt on dr Kiisk tegelenud rohkem neeruhaigete dietoloogiaalase nõustamisega ning see valdkond oli ka doktoritöö teemaks. Lisaks igapäevasele statsionaaritööle, on dr Kiisk alati olnud valmis ka vabatahtlikult neeruhaigeid ambulatoorselt nõustama ning aidanud koostada neeruhaigetele ka toitumisalaseid kirjalikke materjale. See näitab kuivõrd on dr Liidia Kiisk pühendunud ja hoolt kandnud selle eest, et eriala areneks ja et haiged saaksid alati abi, isegi siis, kui iga visiidi eest ei maksta. Dr Kiisk on alati koostöövalmis, hoolas ja meeldiv kolleeg, kelle peale saab loota.

Dr Kiisk on tubli ema, vanaema – kasvatanud üles kolm tublit poega, kellel kokku on omakorda viis lapselast.
Tänan suurepärast kolleegi koostöö eest ja soovin jõudu ja tervist edaspidiseks!

Lisatud: 23 Veebruar 2017

Jaanuarikuu lõpus külastas Tartu Ülikooli Kliinikumi Moldova Chisinau erakorralise meditsiini haigla delegatsioon, kes varasemalt on käinud Tartus uusi teadmisi ja kogemusi omandamas juba kahel korral. Delegatsiooni kuulusid kolm sealset arsti ja neli õde.

Koostööprojekt Eesti ja Moldova vahel on jõudnud faasi, mil moldovlased on seadnud eesmärgiks kaasaegse ja euroopaliku infektsioonikontrolliteenistuse loomise. Seekord olid külastusel põhieesmärgid tutvuda süvitsi perioperatiivse antibakteriaalse profülaktikaga, sterilisatsioonikeskuse tööga ja infektsionikontrolli erinevate töötajate rolliga.

Tänaseks on Moldova partnerhaigla leidnud noore ambitsioonika arsti, kes on võtnud eest vedada infektsioonikontrolli teenistuse loomist haiglas.

Perioperatiivne antibakteriaalne profülaktika pälvis palju kõneainet, kui kliinikumi delegatsioon sügisel Moldava partnerhaiglat külastas ning dr Matti Maimets viis läbi selleteemalise seminari. Seminaril arutati läbi profülaktilise antibiootikumravi preparaatide valik, manustamise viisid ja aeg, annustamine ning ravi kestus. Enim kõneainet pakkus annustamine ning manustamise kestus, mille praktikaga Moldova arstid kliinikumis oma silmaga näha said.

Külastuse lõpetas seminar „Arstiabi kvaliteedi arendamine Moldovas“ Ahhaa keskuses, kust võttis osa ka Inga Ionesii, Moldova suursaadik Eestis.

Kahe riigi vahelise projekti järgmiseks sammuks saab olema kliinikumi delegatsiooni käik Moldovasse kevadel, mille eesmärk on töö kohapealsetes võtmeosakondades ning hinnangu andmine senitehtule.

Projekti „Arstiabi kvaliteedi arendamine Moldovas“ rahastab Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 23 Veebruar 2017

1. veebruaril sai 5-aastaseks Tartu Ülikooli Kliinikumi müokardiinfarktiregister – teenistus, mis loodi 2012. aastal kliinikumi kui riikliku müokardiinfarktiregistri (MIR) volitatud töötleja juurde, et korraldada riigi infosüsteemi kuuluva andmekogu pidamist.

Viis aastat on registri töötajad hoolitsenud TÜ kliinikumi IT töötajate kaasabil selle eest, et oleks ülevaade kõigi 21 Eestis müokardiinfarkti kas elupuhuselt või pärast surma diagnoosiva tervishoiuteenuste osutaja ägeda müokardiinfarkti (ÄMI) juhtudest ja ÄMI patsientide ravist. Viis aastat on kantud hoolt, et müokardiinfarkti diagnostika ja ravikvaliteedi parandamiseks, tervishoiuteenuse ja müokardiinfarktijuhtude statistika korraldamiseks ning epidemioloogiliseks uurimistööks vajalik digitaalne andmekogu oleks korras. Korras andmekogu tagamiseks on ühelt poolt püütud igati aidata ja toetada registrisse andmeid sisestavaid tervishoiuteenuste esindajaid nõuetekohaste teatiste sisestamisel, teisalt on püütud infopäringute tegijaid innustada ja abistada registri andmete kasutamisel ja statistilisel andmeanalüüsil.

Andmekogu kvaliteedi parandamisel on abiks olnud nii tervishoiuteenuste osutajate esindajad, sealhulgas haiglate ravijuhid, kui ka müokardiinfarktiregistri vastutava töötleja (Sotsiaalministeeriumi) nõustamiseks Sotsiaalministri käskkirjaga loodud 10-liikmeline teadusnõukogu, mis hoiab registri tegemistel silma peal ning aitab kaasa registri arendamisele ja müokardiinfarktiga patsientide käsitluse parandamisele riiklikul tasandil. Samuti on MIR andmekvaliteedi parandamiseks kasutatud korduvalt MIR andmete võrdlemist ja täiendamist surma põhjuste registri andmetega.
Alates riikliku registri loomisest kuni praeguseni on registrisse sisestatud 15 312 ÄMI teatist. Kokku, koos riikliku registri eelse perioodi ÄMI teatistega, on registris 26 860 ÄMI teatist. Registri kasvav andmete hulk on toonud üha juurde ka andmete kasutajaid. Kui riikliku registri esimestel aastatel kasutasid MIR andmeid põhiliselt teadustööde tegijad ja andmeid sisestavad haiglad, siis nüüdseks kasutavad MIR andmeid peale haiglate, teadlaste ja tudengite ka näiteks Tervise Arengu Instituut, Haigekassa, Geenivaramu, OECD jt. MIR andmete suurenenud hulk ja kvaliteet on tõstnud ka tervishoiuteenuste osutajate registrile esitatud päringute arvu ning annab võimaluse kajastada Eesti andmeid OECD poolt tehtavas Euroopa maade ÄMI patsientide statistikas.
Siiani pole ressursside piiratuse tõttu täitunud MIR ootus andmevahetuseks teiste andmekogudega riigi infosüsteemide andmevahetuskihi kaudu, mis annaks võimaluse regulaarseks andmevahetuseks tervise infosüsteemiga ning surma põhjuste registri ja rahvastikuregistriga ning avaks võimaluse kasutada MIR andmeid ka igapäevases ravitöös.
Ees ootavad ka muudatused MIR andmekoosseisus seoses muutustega ÄMI ravis.
Müokardiinfarktiregistri kodulehelt http://www.infarkt.ee/ on leitavad andmed nii registri kohta kui ka Eesti ÄMI patsientide eripära ja ravi kajastavad aastaaruanded.

Gudrun Veldre
Müokardiinfarktiregistri direktor