Tartu Ülikooli Arendusfond andis mulle suurepärase võimaluse osaleda üritusel „50th Anniversary Annual Acientific Meeting“, mis toimus 3.05–5.05.2017 Inglismaal Birminghamis. Konverentsi läbiviijaks oli The British Pain Society, mis on üks Euroopa vanim ja suurim multidistsiplinaarne valuga tegelev organisatsioon, kelle tegevus on tihedalt seotud ka ravimitööstusega.
Konverentsi programm oli väga huvitav ja mitmekülgne ning mõeldud laiale auditooriumile. Paralleelselt toimusid nii suulised kui ka postersessioonid, avatud oli näitus ning tutvustati mitmeid huvitavaid teadusprojekte. On teada, et umbes kolmandik elanikkonnast kannatab valu all ja paljud neist on seetõttu kaotanud töövõime. Konverentsi eripära seisnes selles, et kohtusid nii teadlased kui ka kliinilist tööd tegevad erinevate erialade arstid, kelle ühine eesmärk on pakkuda patsientidele kaasaegset tõenduspõhist valuravi ja seeläbi parandada elukvaliteeti (s.h ka unekvaliteeti).
Konverentsi üks fookustest oli suunatud opioidide kasutamisele kroonilise valu ja haiguste korral. Toodi välja opioidide sõltuvustest tingitud probleemid, näiteks Austraalias ja Ameerikas on suureks probleemiks opioidide kasutamine suurtes annustes ja tolerantsuse tekkimine. Selle tulemusena on patsientidel kõrgem risk jääda töötuks, nad teevad rohkem enesetappe ja kasutavad teisi narkootilisi ained. Kroonilist valu kontrolli alla saada on keeruline, tekivad seksuaalprobleemid, patsientide lastel võib olla rohkem vaimseid väärarenguid jne.
Mitmete krooniliste haiguste puhul soovitati opioididest kasutada tapentadooli, kuna sellega esineb vähem kõrvalmõjusid ning ei teki sõltuvust.
Põhjalikult käsitleti erinevaid valu tüüpe: äge, krooniline, pahaloomulise kasvajaga seotud valu, neuropaatiline, postkirurgiline, pea- ja seljavalu ning nende valude iseärasustest lastel ja vanuritel. Põhjalikult diskuteeriti pea- ja seljavalude tekke ja ravivõimaluste üle, tähelepanu all oli ka fibromüalgia koos täpsema klassifikatsiooni ja ravivõimalustega.
Tutvustati põhjalikult multidisiplinaarset valuravi, mille põhieesmärgiks on patsiendi elukvaliteedi parandamine. Inglismaal on väljatöötatud programm (pain management program), mille alusel tegelevad kroonilise valuga mitme eriala spetsialistid (valuraviarst, õde, psühholoog, psühhiaater). 82% programmis osalejatel on valu vähenenud, elu- ja unekvaliteet paranenud. Programmi strateegiad on:
1. Parandada elukvaliteeti ägeda ja kroonilise valu korral. Ennetada valu.
2. Kasutada integreeritud, multimodaalseid ja interdistsiplinaarseid ravivõtteid.
3. Vähendada ravi riske ja kõrvalmõjusi.
4. Vähendada valu läbi biopsühhosotsiaalse lähenemise.
5. Suhtuda opioidide reklaamidesse ettevaatlikult.
Välja on toodud ka tõenduspõhine multimodaalne analgeesia skeem:
1. Paracetamol
2. NSAID/COX´ibid
3. Alpha – 2 Delta Ligand (pregabaliin)
4. Lokaalanesteetikumid (lidokaiin)
5. Alpha-2 antagonistid (nt klonidiin)
6. Ketamiin
7. Kortikosteroidid
8. Regionaalne anesteesia (nt epiduraalne anesteesia)
Oluline rõhuasetus oli pregabaliinil. Rõhutati selle efektiivsust diabeetikutel perifeerse neuropaatilise valu korral. Samuti soovitati pregabaliini lisada raviskeemi postkirurgiliste neuropaatiliste valude vähendamiseks. Uuringud on näidanud, et ülekaalulistel patsientidel on postkirurgilise neuropaatilise valu tekkimine suurema võimalusega, seetõttu võiks juba enne operatsiooni patsiendile ordineerida paracetamoli 2 gr 2 tundi enne ja lisaks pregabaliini 300 mg 2 tundi enne (150 mg, kui KMI <35 või vanus > 60 a).
Kliinikumi Lehe lugejad, kes on antud teemast enam huvitatud, võivad leida infot: www.paincommunitycentre.org, www.change-pain.co.uk, www.e-pain.org.uk
Tänapäeval on suur rõhk asetatud ka mittefarmakoloogilisele valuravile ehk füsioteraapiale ning kognitiiv-käitumuslikule teraapiale, et õpetada kroonilise valuga patsienti kohanema hetkesituatsiooniga (resilience). Kuna krooniline valu on sotsioökonoomiline probleem, on patsientide jaoks tähtis ümbritsev tugivõrgustik. Emotsioonid peaksid olema positiivsed, sealhulgas ka arsti suhtumine ja hoiak. Räägiti peegeldumisest ehk, kui meditsiiniline personal on positiivne, siis on ühtlasi patsient positiivne.
Viis soovitust enesetunde parandamiseks: suhelge inimestega, olge aktiivne, tehke märkmeid, tegelege uute asjade õppimisega ja õppige andma vastu.
Lõpetuseks tahan veelkord tänada kliinikumi arendusfondi, mille abil sain omandada uusi kogemusi ja teadmisi. Koolitusel omandatu võimaldab mul luua olulist lisaväärtust oma kliinilisele tööle ning seeläbi ka antud valdkonna arengule terves Eestis.
Oksana Ivask
Arst-õppejõud suu-, näo- ja lõualuukirurgia erialal