Anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku arst-õppejõud Katrin Elmet osales augustikuu viimasel nädalavahetusel kliinikumi arendusfondi kaudu koolitusel Advanced Communication Skills Course for Doctors, mis toimus Londonis. Kliinikumi Leht uuris, miks käis dr Elmet just suhtlemisalasel koolitusel.

Dr Katrin Elmet, mis koolitusega oli täpsemalt tegu ning miks te just selle valisite?
Nagu nimigi ütleb, oli tegemist arstidele mõeldud suhtlemisoskustele ja -tehnikatele spetsialiseerunud koolitusega.

Arstitöös ei saa alahinnata suhtlemise jõudu, kuna igapäevaselt tuleb rääkida nii patsientide kui ka nende lähedastega, selgitada ravitööd puudutavaid nüansse, aga ka edastada väga halbu uudiseid. See ei ole kerge kummalegi vestluspartnerile ning kui aus olla, siis minu eriala spetsiifikast tulenevalt ongi uudised suuremalt jaolt halvad. Vajadus saada ravi intensiivravi osakonnas on juba iseenesest halb sündmus. Hakkasin huvi tundma suhtlemistehnikate vastu juba noore arstina, kui tunnetasin, et kriisisituatsioonides hakkama saamiseks on minu ettevalmistus lünklikuks jäänud. Meile ülikoolis eetikat ja suhtlemispsühholoogiat ei õpetatud, mistõttu olen olnud iseõppija, mida on toetanud pikk praktika.

Praegu on arstiõppes olukord veidi parem – II kursusel õpetatakse meditsiinieetikat ja III kursusel puudutatakse veidi patsiendikeskse suhtlemise põhialuseid. Siiski pole ma päris kindel, kui hästi need teadmised kinnistuvad tudengis, kes on kokku puutunud vaid prekliiniliste õppeainetega ja haigete ravist veel midagi ei tea. Õpetan tulevastele arstidele ülikoolis elu lõpu eetikat ja olen pidanud erinevatele auditooriumidele loenguid halbade uudiste edastamisest ning olen sügavalt veendunud, et hea arst peab rasketes olukordades oskama suhelda professionaalselt. See on õpitav oskus. Loomupäraselt hea suhtlemisoskus on muidugi boonuseks, kuid paljudes olukordades sellest ei piisa. Suhtlemiskoolitus peaks olema arstiõppe kohustuslik osa ja selle maht oluliselt suurem. Samuti peaks kõigil arstidel olema võimalus, isegi kohustus, oma oskusi arendada ka diplomijärgselt, muuhulgas peaks erilise tähelepanu all olema ka hea meeskonnatöö.

Konverentsil Kliinik 2017 oli mul oma ettekande raames põhjust rõhutada, et kuigi ülikool võimaldab meil saada hea ettevalmistusega eriarstideks, on meie hariduses väga oluline tühik – kuidas arstipraktikas realiseerida meditsiinieetika printsiipe, saada hakkama keerulistes olukordades ja suhelda professionaalselt. Peale konverentsi tuli professor Joel Starkopfilt ettepanek korraldada neid teemasid käsitlev diplomijärgne õppeüritus, alustuseks meie eriala, anestesioloogia, residentidele. Diletandina tundsin ma põhjendatud vajadust esmalt ise osaleda mõnel kursusel, et näha kuidas lihvitakse arstide suhtlemisoskust seal, kus sellised koolitused on tavapärane praktika.

Kuidas oli koolitus üles ehitatud?
Koolitust viis läbi firma Oxford Medical Training ning selle aitas mul välja valida dr Tiina Tamm, kes on Suurbritannias anestesioloogi ja intensiivraviarstina töötanud juba 13 aastat ja kellel on samuti erihuvi meditsiinieetika vastu. Tema praktilised kogemused väga keerulistes olukordades suhtlemises on märkimisväärsed, sest multikultuurne ja mitmekeelne keskkond veeretab arstide ette ikka väga suuri väljakutseid. Suhtlemisel peab sageli kasutama tõlgi abi. Patsientide arusaamised elust, surmast ja väärtustest on väga erinevad, tihti vääramatud ja arstile raskesti mõistetavad. Et kunagi ei saa olla liiga hea suhtleja olla, osales ka dr Tamm sellel kursusel.

Oxford Medical Training on spetsialiseerunud arstide karjääri arendamisele ning pakub erinevaid meditsiinivaldkonna koolitusi: meditsiini õpetamine (medical teaching skills), meditsiinitöötajate intervjuu andmise oskus, mis on vajalik tööle kandideerimiseks (medical interview skills), tervishoiu korraldamine ja juhtimine (medical management and leadership) ja suhtlemisoskus meditsiinis (communication skills).

Esimene koolituspäev keskendus meeskonnatööle, kus muuhulgas oli kõigil kursuslastel võimalus vastava testi tulemusena saada teada ühtteist iseenda kohta, vastavalt isiksusetüübile. Tulemused olid ehmatavalt tõepärased, seda pidime kõik tunnistama. Teine päev oli pühendatud patsientidega suhtlemisele. Olukorrad, millel peatuti, olid väga erinevad. Meeldivalt üllatas eriliselt suur avatus meie grupi liikmete vahel ja olgem ausad – on raske õppida suhtlemist, kui sa ennast ei ava.

Olin koolitusel ainuke välisarst. Kuna koolitaja oli teadlik minu ja dr Tamme soovist edastada õpitut Eesti arstidele, saime me lausa mõningase eritähelepanu osaliseks ja koolitajad pakkusid lahkelt oma abi, kui meil seda vaja peaks minema.

Kahe päeva jooksul tutvustas dr Tiina Tamm mulle Wexham Parki haiglat, kus ta ise töötab. Sain jälgida intensiivraviga seonduvat, kuid põhitähelepanu pöörasin ikka ravipiirangute praktikale – kuidas otsustatakse, otsus dokumenteeritakse ja kuidas reaalsus patsiendi lähedasteni viiakse. Arvan, et meie siin Eestis tihti ei hooma, et meie kultuuriline ja religioosne taust teevad meie patsiendid ja nende lähedased arstidele suhteliselt lihtsasti ligipääsetavaks ja arusaadavaks. Miskipärast usun, et konfliktid patsiendiga ongi enamasti vallandatud meditsiinitöötaja oskamatu käitumise poolt. Ka meeldiva käitumisega meediku ja käitumishäirega patsiendi konflikti lahendamises on määrav arsti suhtlemisoskus, kasvõi teadmine, kuidas oskuslikult öelda patsiendile „ei“.

Sõnal on suur jõud, kui oluline aga tegelikult on suhtlemine ja suhtlemisoskus arstitöös?

Väga oluline. On ju kaebused enamasti seotud suhtlemisprobleemiga, mitte ravivigadega. Kas arst ei teinud end arusaadavaks, kas ei võtnud aega sõnumi edastamiseks, kas ei kontrollinud enda kehakeelt vms. Ka tekkinud ravitüsistuse korral ei pruugi asi konfliktini minnagi, kui arst ise aktiivselt ja oskuslikult patsienti juhtunust teavitab. On leitud, et see, kuidas inimene infot vastu võtab, sõltub vaid 7% info sisust, ülejäänu on teavitaja kehakeel, maneerid, tonaalsus, keelekasutus jne. Ehk arstitöös ei saa üle ega ümber professionaalsest suhtlemisest, mis on oskuslik ja tõenduspõhine. Arst on suhtlejana õnnestunud siis, kui näiteks pärast patsiendi surma on lähedased hoopis tänulikud, et arst aitas neil olukorraga paremini toime tulla. Suhtlemiseks peab ennekõike tundma ja analüüsima iseennast ning halbade uudiste edastamisel peab end kontrollima sajaprotsendiliselt.

Suhtlemisoskuse, eriti halbade teadete edastamisega seostub oluline teema meditsiinis, mis peab saama rohkem kõlapinda – see on ravipiirangud. Ravi piiramine on arstitöö osa, isegi kohustus, ning tänapäeval ei ole arsti ülim eetiline nõue elu säilitamine, vaid printsiip, et oma tegevusega peame me tegema patsiendile head ja teda mitte kahjustama. Arusaadavalt on paljude arstide jaoks kõige lihtsam jätkata aktiivraviga kuni patsient sureb vaatamata ravile. Arstiõpe on elukestev, me õpime, kuidas haigusseisundeid võimalikult tõenduspõhiselt mõjutada, kuid vaatamata sellele jäävad osad haigused ravimatuteks. Kui patsiendi paranemisprognoos on väga halb, peaks arst esitama endale küsimuse, miks ta jätkab patsiendi ravimist. Õige vastuseni aitab jõuda meditsiinieetikas orienteerumine.

Kas leidsite uutest teadmistest inspiratsiooni, mida tahaksite kohe ka enda töös kliinikumis kasutada?
Sain kinnitust, et suhtlemine peab olema professionaalne, seda saab ja tuleb õppida ning see on arstitöös möödapääsmatu. Olen võtnud vastu professor Starkopfi ettepaneku korralda koolitus kliinikumis 28.–29. septembril. Esialgu on see mõeldud II-IV aasta anestesioloogia eriala residentidele. Koolituse peaesinejateks on hingehoidja Naatan Haamer ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla palliatiivraviteenistuses töötav kliinilise kutseaasta psühholoog Inna Narro. Eriliselt tahaksin tänada dr Tiina Tamme, kes on kursuse korraldamisel mulle palju inspiratsiooni andnud.

Kursus keskendub rasketele valikutele meditsiinis ja meenutab arstidele eetikaprintsiipide mõistmise olulisust. Loodan, et osavõtjates kinnistub teadmine, et oskuslik suhtlemine on eetilise arsti võimas tööriist, mida peaks elukestvalt arendama nagu iga teist arstioskust. Ma ei pea silmas ainult patsiendi ja tema lähedastega suhtlemist. Tänapäeva meditsiin on vaieldamatult meeskonnatöö ja hästi toimivad meeskonnad on hea meditsiinipraktika alustaladeks.

Dr Katrin Elmetiga vestles Helen Kaju