Lisatud: 26 September 2019

Gunnar on kliinikumis töötanud üheksa aastat. Sellest märksa kauem, 30 aastat, oli ta suitsetaja. Viis kuud pärast suitsetamisest loobumist on Gunnar valmis oma kogemust jagama.

Kuidas teist sai suitsetaja?
Alustasin varakult ja sõprade mahitusel. Minu vanemad ei suitsetanud siis ega suitseta ka nüüd. Suitsetamine on kergelt kinnistuv tegevus, see muutub kiiresti osaks suitsetaja elust.

Kuidas mõjutas suitsetamine teie elu ja töökorraldust?
Suitsetamine häiris mu elu tõsiselt. Näiteks olin ma lasteaia üritustel ainus vanem, kes ei suutnud end nii kaua, kui üritus kestis, kontrollida. Mänguväljakul ei saanud lapsega tegeleda, otsisin võimalust suitsetamiseks. Sättisin tööprotsesse sõltuvuse järgi. Eks see häiris kolleege ka, enamus meil sanitaartehnikutest ei suitseta.

Miks otsustasite suitsetamise maha jätta?
See oli mitme asja koosmõju. Esimeseks sammuks oli sõltuvuse tunnistamine – tunnistamine, et tegeled kalli ja mõttetu tegevusega. Esimene tahtmine ja veendumus peab tulema seestpoolt. Öeldakse, et kõigepealt pead vaenlast tundma õppima. Suitsetamise harjumus on samasugune vaenlane. Sisemine klõps peab käima. Suitsetamine hakkas mind mingites olukordades häirima, eriti seoses lastega.

Vahepeal proovisin ka e-sigareti kasutamist, aga see tekitab veel tugevama nikotiini sõltuvuse, seda saab ka rohkem tõmmata. E-sigaretist loobumise järel läks kontroll täitsa ära ja hakkasin vastumeelsust tundma selle vastu, et see pisike pulk suudab minu elu nii suunata ja juhtida. Vaatasin YouTube’ist videoid, kus näidati, millest sigarett koosneb. Tänapäeval on sigarett sünteetiline, tubakalaadne toode, millele on lisatud nikotiini ja lõhna- ja maitseaineid.

Mis oli suitsetamisest loobumisel abiks?
Siseteates oli kirjas, et toimuvad suitsetamisest loobumise rühmanõustamised kliinikumi töötajatele. Lumepalli pani veerema see, et saatsin teate oma laste emale, kes töötab samuti kliinikumis. Tema käis esimesel nõustamisel ning pani mind siis omakorda järgmisele nõustamisele kirja. Otsustasin sinna kohale minna. Minu esimene suitsuvaba päev oli 2. aprill.

Eks see on ikka võitlus iga päev. Alguses oli raske konkreetsetes olukordades, milles olen harjunud suitsetama – suits koos kohviga, suits maal tööd tehes. Hakkasin kasutama asendusena ksülitooliga pastille. Pidin läbi mõtlema puhkehetkede sisustamise.

Nikotiinsõltuvuse ravimitest oli abi, võtsin neid 1,5 kuud. Vahepeal hakkasin unustama ravimeid võtta ja siis mõtlesin, et ei olegi neid vaja, jätsin teadlikult mõned vahele. Siis tekkisid võõrutusnähud – agressiivsus, ärevus.

Üritasin visualiseerida suitsuvaba elu, mida ma seda otsust tehes võidan. Inimene peab tundma, et kui ta loobub, saab ta õnnelikumana edasi elada. Tähelepanu ümbritsevatelt inimestelt on tähtis. Kui ütled seltskonnas, et enam ei suitseta ja kuuled vestluskaaslaselt „Oi kui tubli!“, siis sellest on abi.

Mis on suitsetamisest loobumise järel muutunud?
Minu elukvaliteet on muutunud, mul on jälle tahtmine näiteks joosta. Lastega koos viibides puudub stressor selle pärast, et ei saa lapsega tegeleda. Puudub pigihais.

Mida saaks teha kliinikumis suitsetamisest loobujate toetamiseks?
Vaja on võimalusi stressi maandamiseks, stress aitab sõltuvusele kaasa. Samuti on suitsetamine vahend ebakindluse varjamiseks ja otsuste tegemisel aja võitmiseks. Vaja on puhkehetki. Suitsetamine töötajale peaks olema ebamugav, aga võimalus kuskilgi suitsetada peab jääma. Eks osa asju muutub põlvkondade vahetusega.

Millistest isikuomadustest on suitsetamisest loobumisel abi?
Enesedistsipliin. Ausus, ei tohi endale valetada. Objektiivsus. Tuleb teadvustada ja sisemiselt veendumusele jõuda, mõistuse tasandil peab jõudma kohale, et see on üks mõttetu tegevus ja sõltuvus.

Kui suur on tõenäosus, et teie enam suitsetama ei hakka?
95 protsenti.

Kasulik teada
Tartu Ülikooli Kliinikum hüvitab oma töötajatele nikotiinsõltuvuse raviks kasutatava ravimi maksumuse. 

Järgmine tubakast loobumise rühmanõustamine alustab 16. oktoobril kell 14.30 Riia tn 167, I korruse õpperuumis.

Lisainformatsioon: Margarita Milihhina, kvaliteedispetsialist, tubakavaba töörühma juht kliinikumis, See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Lisatud: 26 September 2019

26. augustil kaitses Maria Bergman (end Yakoreva) filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Imprinting disorders in Estonia“ („Vermimishäired Eestis“).

Juhendajad: professor Katrin Õunap (dr. med., TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja lektor Tiina Kahre (PhD (molekulaarne biomeditsiin), TÜ kliinilise meditsiini instituut).

Oponent: professor Bernhard Horsthemke (PhD), Medical Faculty, Universität Duisburg-Essen, Saksamaa.

Kokkuvõte
Kaasasündinud vermimishäired on vähetuntud rühm harva esinevaid pärilikke haigusi, mis on tingitud vermitud geenide ekspressiooni muutustest ning mõjutavad peamiselt kasvu, aju funktsioone ja hormonaalset süsteemi. Kuigi inimese genoomis on leitud vähemalt 100 vermitud geeni, on hetkel teada ainult 13 kliiniliselt tunnustatud kaasasündinud vermimishäiret. Nendest sagedasemad on Prader-Willi sündroom (PWS), Angelmani sündroom (AS), Beckwith-Wiedemanni sündroom (BWS) ning Silver-Russelli sündroom (SRS). Kuigi igale vermimishäirele on iseloomulik spetsiifiline kliiniline pilt, on sümptomid sageli kattuvad, ebatüüpilised või vähe väljendunud. Ka molekulaarsed põhjused võivad olla nii geneetilised kui ka epigeneetilised. Varieeruva molekulaarse etioloogia ja kliinilise avaldumise tõttu on vermimishäirete diagnostika keeruline, mistõttu osa vermimishäirete juhtudest jääb diagnoosimata.

Käesoleva uuringuga selgitati sagedamini esinevate vermimishäirete esinemissagedust Eestis. Leiti, et PWS, AS ning BWS esinemissagedus Eestis on võrreldav kirjanduses publitseeritud esinemissagedusega, kuid SRS ning GNAS-geeniga seotud vermimishäirete esinemissagedus on eeldatavast oluliselt kõrgem. Demonstreeriti, et kuigi iga vermimishäire eraldi võetuna on väga harva esinev, on kõik vermimishäired koos suhteliselt levinud. Molekulaarselt kinnitati diagnoos 38%-l kliinilise SRS diagnoosiga patsientidest ning 8%-l kliinilise BWS diagnoosiga patsientidest, mis näitab, et SRS skooringusüsteem on Eesti patsientidel efektiivsem kui BWS skooringusüsteem. Juurutati laboripraktikasse selliseid uusi molekulaarseid teste nagu 6., 7., 14. ja 20. kromosoomi vermitud regioonide MS-MLPA (ingl Methylation-Specific Multiplex Ligation-dependent Probe Amplification) analüüsid, ning kirjeldati nende analüüsidega leitud haruldasi vermimishäireid Eestis. Käesoleva uurimistöö tulemusena õnnestus parandada vermimishäirete diagnostikat Eestis ning ka tõsta Eesti arstide teadlikkust vermimishäiretest.

Professor Katrin Õunap: Maria Bergman alustas oma doktorõpinguid peale meditsiinigeneetika residentuuri lõpetamist ja seetõttu olid tal juba olemas hea praktilised oskused kliinilise uurimistöö tegemiseks. Ta tegeles oma töös ühe olulise harvikhaiguste rühma – kaasasündinute vermimishäirete diagnoosimiseks vajaminevate diagnostikameetodite juurutamisega ning samuti uuris põhjalikult nende esinemissagedust Eestis. Sellel tööl on aga palju laiem tähendus – senini ei olnud teada mitmete haruldast vermimisehäirete levimus kogu maailmas.

Töö praktiline tähtsus seisnes Eesti arstide teadlikkuse tõstmisel vermimishäirete osas. Maria Bergman oli oma uurimistöös väga põhjalik ja korrektne. Samuti on tegemist väga meeldiva kolleegiga. Iga juhul soovin talle edu edasises praktilises kliinilise töös.

Lisatud: 26 September 2019

13. septembril kaitses Aet Saar filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Acute myocardial infarction in Estonia 2001–2014: towards risk based prevention and management“ („Äge müokardiinfarkt Eestis 2001–2014: suund riskil põhinevale ennetusele ja ravile“).

Tööd juhendasid professor Jaan Eha (tead dr (meditsiin), TÜ kliinilise meditsiini instituut), teadur Tiia Ainla (dr. med. (arstiteadus), TÜ kliinilise meditsiini instituut), teadur Toomas Marandi (dr. med. (arstiteadus), TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja professor Krista Fischer (PhD (matemaatika), TÜ matemaatika ja statistika instituut).

Oponeneeris emeriitprofessor Markku Sakari Nieminen, Medical Faculty, Helsingi Ülikool, Soome.

Kokkuvõte
Südame-veresoonkonna haiguste, eelkõige südame isheemiatõvest ja südamelihase infarktist põhjustatud suremus Eestis on viimastel aastakümnetel langenud, kuid on jätkuvalt Euroopa keskmisest kõrgem. Suremuse edasine langetamine eeldab tõhusamat infarkti ennetamist ja paremat ravi.

Ennetuse nurgakiviks on kõrgeima haigestumisriskiga inimeste kindlaks tegemine ja neile ennetava ravi pakkumine, et vähendada infarkti haigestumise tõenäosust. Ravijuhised soovitavad selleks kasutada riski hindamise skoore, mis ennustavad riskifaktorite esinemise põhjal haigestumise tõenäosust. Riskihinnangu alusel otsustatakse ennetava ravi vajadus – kõrgem risk eeldab varasemat ja tõhusamat sekkumist. Riskiskoorid on välja töötatud madalama südame-veresoonkonna haiguste levimusega arenenud riikides ning seni ei ole nende sobivust Eesti rahvastikul hinnatud. Doktoritöö tulemusel selgus, et kolmest riskiskoorist kaks – Euroopas kasutatav SCORE ja Ameerika PCE sobivad südame-veresoonkonna haiguste riski hindamiseks Eestis. Suurbritannia QRISK2 alahindas oluliselt haigestumise tõenäosust ja seega vajaks enne kasutamist kohandamist Eesti oludele.

Doktoritöös hinnati ka südamelihase infarktiga patsientide ravi kvaliteeti Eestis 2001–2014. Kuigi patsientide keskmine vanus ja kaasuvate haiguste esinemise sagedus kasvasid, paranes oluliselt infarktijärgne elulemus, mida võib seostada ravijuhistes soovitatud kaasaegse ravi paranenud kättesaadavusega. Uuringuperioodi jooksul ühtlustusid infarkti ravikvaliteet ja -tulemused Eestis – 2011. aastaks ei sõltunud ellujäämise tõenäosus enam sellest, kas patsient pöördus esmaselt piirkondlikku või kohalikku haiglasse. Probleemina tõi töö välja nn. ”riski-ravi paradoksi”, mille kohaselt kõrgeima riskiga patsiente ravitakse vähem tõhusalt võrreldes madalama riskiga haigetega. Seega, infarktijärgse elulemuse edasiseks parandamiseks tuleb enam tähelepanu pöörata kõrgeima riskiga, sealhulgas eakate, suhkrutõve ja neerupuudulikkusega patsientide ravile.

Professor Jaan Eha: Aet on üks neid noori teadlasi, kes alustas teadustööd meie grupis juba üliõpilasena. Kindlasti on see noortele parim aeg endale sobiva tegevuse testimiseks. Ta on töökas ja andekas uurija, kelle pikaajaline pingutus on lõppenud doktoriväitekirja kaitsmisega. Kindlasti on oluline ka see, et ta sai jätkata meie kliiniku ühe olulise uurimissuunaga – südameinfarkti diagnostika ja ravi kvaliteedi analüüsiga. Aet Saare töö on kindlasti selline, millel on kindlad praktikas kasutatavad tulemused (rahvusvaheliste riskiskooride sobivus Eestis, ilma ST elevatsioonita müokardiinfarkti käsitluse tõhustamise põhjendused). Kindlasti rõõmustab praktiseerivaid arste see, et analüüsitud perioodil on südameinfarkti ravitulemused Eestis oluliselt paranenud. Kaitstud väitekiri on näide sellest, et uut teadmist saame efektiivselt luua kasutades olemasolevaid andmekogusid (Eesti Müokardinfarkti Register, Eesti Geenivaramu, teised riiklikud registrid).

Lisatud: 26 September 2019

21.–24. augustil Tallinnas toimunud Skandinaavia Käekirurgia Seltsi 27. kongressil keskendusid käekirurgid ja käeterapeudid randme ja sõrmede vigastustele ning nende ravile. Kongressile olid kutsutud lisaks Skandinaavia seltsi liikmetele ja Balti riikide kolleegidele ka Singapuri Käekirurgia Seltsi liikmed. Kokku osales kongressil 300 spetsialisti 31 riigist.

Kongressi peakorraldajaks oli Eesti Käekirurgia Selts, korralduskomitee juhiks dr Kristo Kask Regionaalhaiglast. Kliinikumi kümneliikmelisse delegatsiooni kuulusid nii arst-õppejõud kui ortopeedia eriala residendid. „Selliseid suuri ja hea kvaliteediga Euroopa või Põhjamaade üritusi toimub meil Eestis harva, mistõttu ei saa jätta võimalust kasutamata,“ kommenteeris traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku juhataja professor Aare Märtson suure delegatsiooni lähetamist kongressile.

Kliinikumi arst-õppejõud dr Katre Maasalu kiitis programmi sisukust: „USA ja Singapuri lektorid muutsid kongressi kvaliteedi üliheaks, loengud oli sisukad ja ettekanded kvaliteetsed. Kongressi suur pluss olid käeteraapia sessioonid, mis pühendusid funktsionaalse ravi erinevatele võimalustele. Järelravi roll on käetraumade puhul suur, seetõttu oli nii ühis- kui paralleelsessioonide korraldamine terapeutidele väga asjakohane ja seda lähenemist kiitsid ka paljud teiste riikide osalejad. “

Rääkides kongressi ettekannetest, tõid osalenud arst-õppejõud esile mitmeid huvitavaid käsitetud nüansse. „Mind inspireeris väga kongressieelne WALANT tehnika koolituse päev. WALANT tehnika puhul on patsient ärkvel, lokaal-anesteesiat tehakse tavapärasest suurema süstitava ravimite mahuga ja operatsioon teostatakse ilma žgutita. See meetod võimaldab operatsioone väga edukalt teha päevakirurgias või ambulatoorse kirurgia osakonnas ja kirurgil vajadusel kontrollida sõrmede liikumist kohe operatsiooni ajal. See meetod sobib hästi ka keerukamate või eakate patsientide puhul üldanesteesia asemel. WALANT koolitus tekitas soovi seda ka ise proovida ning tänaseks, mil olen selle ise praktikas järgi proovinud, olen veendunud, et see tõesti toimib hästi. Selle tehnika rakendamine võimaldab kindlasti suurendada lokaalanesteesias opereeritavate patsientide hulka,“ selgitas dr Katre Maasalu. 

Loe edasi...

Lisatud: 26 September 2019

Septembris toimus kliinikumis koostöös Eesti Leukeemia- ja Lümfoomihaigete Liiduga patsientide teavituskampaania „Räägime verevähist“.

Rahvusvaheline kampaania “Make Blood Cancer Visible“ sai alguse kümme aaastat tagasi ning juba teist aastat korraldab Eesti Leukeemia- ja Lümfoomihaigete Liit kampaaniat ka Eestis, et tõsta inimeste teadlikkust verevähist ja selle ravivõimalustest ning toetada patsiente ja nende lähedasi.

Kampaania visuaal kõnetab läbi veripunaste vihmavarjude ning punaste inimeste kujude, milledel on kasutatud väljavõtteid verevähi patsientide lugudest. Väljanopped patsientide lugudest on ilmumas pikemas formaadis. Lisaks Tartu Ülikooli Kliinikumi galeriile seati installatsioon üles ka Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse ja Solarise keskusesse.

Verevähid moodustavad oma erinevate esinemisvormidega 7% kõikidest teadaolevatest vähiliikidest. Eestis saab pahaloomulise vereloomekasvaja diagnoosi igal aastal umbes 700 uut patsienti, kuid vaatamata sellele on teadlikkus verevähi olemusest kesine. Kampaania eesmärk on tõsta teadlikkust verevähist ning anda patsientidele lootust ja tuge patsiendi organisatsiooni näol.

Et september on rahvusvahelise verevähi teadlikkuse tõstmisele pühendatud kuu, soovis Eesti Leukeemia- ja Lümfoomihaigete Liit tunnustada hematoloogia arste ja õdesid, kes igapäevaselt pühenduvad verevähiga võitlemisele ja aitavad leida oma patsientidele parimaid ravilahendusi. Liit palus patsientidel anda tagasisidet hematoloogia ja luudi transplantatsiooni osakonnas olnud küsitluse kaudu. Patsientidel paluti kirjeldada oma kõige raskemat ja rõõmsamat momenti haigusega toimetulekul ning uuriti, milliseid ettepanekuid oleks patsientidel raviteekonna kergendamiseks. Võimalus oli ka öelda oma head soovid ravimeeskonnale. Küsitlus viidi läbi nii Tartu Ülikooli Kliinikumis kui ka Põhja-Eesti Regionaalhaiglas.

Kõige raskemaks momendiks loeti enamasti haigusest teadasaamist, sellega leppimist ja ravi algust. Rõõmsamad momendid olid uudised, kui ravi toimis ja enesetunne muutus paremaks. Raviteekonna kergendamise võimalusena toodi enim välja seda, et arst oleks kättesaadav ja oleks rohkem infot ravimite ja terminite kohta.

Eesti Leukeemia- ja Lümfoomihaigete Liidu otsusel tänatakse tänukirjaga kogu hematoloogia osakonda, kuna tagasiside põhjal on kõik arstid, õed ja teised raviteekonnal abiks olnud inimesed suure pühendumusega ning kõik nad väärivad tunnustust.

Kampaania installatsioonid Solarises, Põhja-Eesti Regionaalhaiglas ning Tartu Ülikooli Kliinikumi fuajees on kõigile nähtavad kuni septembrikuu lõpuni. Teavituskuu raames toimub mitmeid patsientidele ja raviarstidele suunatud konverentse ning teavitustegevusi, nagu Inna Narro raamatu „Müeloomipatsiendi teejuht“ esitlus. Lisainfo Eesti Leukeemia ja Lümfoomihaigete Liidu veebilehelt aadressilt: www.leukeemia.ee.  

Patsientide kommentaarid
„Oma ravimeeskonnale ütlen suure südamliku tänu kogu sellel teekonnal oldud aja eest, nad kõik annavad endast parima, seda on näha ja tunda. Soovin, et jätkuks meditsiinitöötajaid, kellel on aega kuulata.“

„Ma olen neile südamest tänulik, ka nüüd seitse aastat hiljem, kui haigus jälle pead tõstis ja uued raviseansid algasid, neid olen saanud juba neli. Tänu kõigile, kes minuga tegelenud on.“

„Jätkake samas vaimus. Arstid ja personal teevad ja annavad endast parima. Palju on ka enda teha...“

„Kõik töötajad, kellega mina kokku puutusin nii ambulatoorses osakonnas kui ka haiglaravil, on ääretult tähepanelikud ja töökad. Ainult tänusõnad neile!“

Lisatud: 26 September 2019

Eesti Rahva Muuseumi ja Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku koostöö sai alguse 2018. aasta jaanuaris, mil muuseum tegi ettepaneku töötubade korraldamiseks nii ERMis kui kliinikus. Esimese tegevusaasta tulemuseks oli nominatsioon 2018. aasta muuseumirotile muuseumiarendaja kategoorias ning ligikaudu 600 patsienti, kes ühistest töötubadest osa said.

Ühisprojekt tekitas huvi ka teistes Tartu muuseumites ning 2019. aastal liitusid ka Rahvusarhiiv, Tartu Linnamuuseum, Tartu Kunstimuuseum, Tartu Ülikooli muuseum, Tartu Ülikooli loodusmuuseum ja botaanikaaed.

„Oleme Eesti Rahva Muuseumile väga tänulikud projekti algatamise eest. Meie patsientidele on muuseumite töötoad vahelduseks haiglasoleku ajale. Rühmatöö on patsientidele teraapia, mis rõõmustab, ergutab mõtlemist ja suurendab suhtlust,“ selgitab psühhiaatriakliiniku ülemõde Reet Tohvre. „Lisaks patsientidele saavad uusi ideid ka meie tegevusjuhendajad.“

Muuseumitöötajad käivad iga kuu korra kliinikus töötuba läbi viimas ning korra teevad patsiendid väljasõidu muuseumisse. Väljasõidul muuseumisse osaleb tavaliselt 30–40 patsienti ning neid saatvad töötajad. Kliinikus toimuvates töötubades saavad patsiendid võimaluse meisterdada midagi oma kätega, näiteks torusalle või kaarte. Muuseumis tutvutakse lisaks töötoale ka ekspositsiooniga.

„Patsiendid on muuseumikülastustega väga rahul. Ärevushäirega patsiendid on pärast külastust olnud üllatunud, et said suures hoones ja grupiga liikuda ilma, et paanikahoog oleks neid tabanud. Samuti mainiti, et need tegevused parandavad meeleolu ja muudavad päeva sisukamaks,“ kirjeldas ülemõde.

Töötubade läbiviimiseks annetavad muuseumid oma aega, kliinikum panustab töövahendite ja transpordi kuludessse. „Vaimsele tervisele hakatakse üha enam tähelepanu pöörama. Tänapäevase raviga saame patsiente aidata, kuid haiglaviibimise aeg on lühike. Seega on psüühikahäirete ravis erakordselt oluline tegeleda lisaks bioloogilisele ravile ka sotsiaalsete ja psühholoogiliste oskuste säilitamise ja taastamisega. Patsient tahab, et ravil viibimise ajal midagi toimuks. On väga hea, et kliinikum toetab ja arendab igati patsiendikeskust ning on väljasõitude ja töötubadega tekkivateks otsesteks kuludeks vahendid leidnud,“ sõnas Reet Tohvre.

Augustis viisid psühhiaatriakliinikus töötuba läbi Tartu Ülikooli loodusmuuseumi ja botaanikaaia töötajad. Töötoas osalejad valmistasid kuivatatud taimedest kalendreid, pilvede tuvastamise juhendeid ning tutvusid loomade elutegevuse jälgedega.

Kristine Fenske, botaanikaaed: Meie jaoks oli see esimene töötuba psühhiaatriakliinikus ning me ei osanud eelnevalt midagi oodata. Tundub, et käeline tegevus meeldis osalejatele. Tavaliselt teeme töötubasid lastele, siin osalesid nii lapsed kui ka täiskasvanud. Töötuba möödus väga rahulikult, koolilapsed on tavaliselt rahutumad.

Elen Kontkar, loodusmuuseum: Olen erinevaid töötubasid läbi viinud palju, kuid kliinikumis esimest korda. Olin igasugusteks ootamatusteks valmis, aga tegelikult oli siin rahulikum kui tavatöötuba. Osalejad olid väga toredad ja loovad. Hea tunne on kedagi natuke aidata.

Johanna Lehtmets, loodusmuuseum ja botaanikaaed: Töötuba oli väga tore, meid võeti hästi vastu. Üks osaleja ütles, et selliseid töötubasid võiks tihedamini olla. Töötuba planeerides tahtsime teha midagi, mille lõpptulemus oleks ilus. Lilledega lamineeritud kalendrite meisterdamine täitis selle eesmärgi. Muuseumi jaoks on siin töötoa korraldamine võimalus õpetada looduse kohta ja levitada sõnumit enda tegevusest. Samuti on meile oluline võimalus ühiskonda panustada. Meil on olemas ressurss inimeste ja teadmiste näol, mis mitte kasutada seda ja teha head neile, kelle päevad on pikad ja üksluised.

Liina Raju

Lisatud: 26 August 2019

Viimase kümne aasta jooksul on Tartu Ülikooli Kliinikumi patsientide üldine rahulolu haiglaraviga püsivalt tõusnud. 2009. aastal oli haiglaraviga väga rahul 67,8% patsientidest ja 2019. aastal juba 77%, mis tähendab rahulolu tõusu 9,2 protsendipunkti võrra.

Patsientide üldist rahulolu mõjutavad paljud tegurid, mida patsiendid haiglas olles ise otseselt kogevad ja mis mõjutavad nende tervenemist. Käesoleva aasta aprillis andsid oma haiglakogemuste kohta tagasisidet 1974 patsienti, mis moodustas ligikaudu 60% sel perioodil haiglaravil olnud patsientidest. Vastanute keskmine vanus oli 47 aastat ja naiste osakaal oli 56%. Elukoha järgi oli 52% patsientidest pärit Tartumaalt, 10% Ida-Virumaalt, 7% Viljandimaalt, 5% nii Jõgevamaalt, Põlvamaalt, Valgamaalt ja ka Võrumaalt.

Selle aasta küsitluse tulemused näitasid, et patsientide rahulolu oli kõrge arstide ja õdede viisakusega, nende usaldusväärsuse ja oskustega, samuti õdede poolt patsientide murede ja soovide mõistmisega. Rahul oldi ka ruumide puhtuse ja korrashoiuga ja palatisse abi kutsumise võimalustega.

Patsientide rahulolu oli madalam ooteaja pikkusega, haiglatoiduga, kaasamisega raviotsustuste tegemisse ja teabega ravimite, erinevate raviviiside ning uuringute ja protseduuride kohta. Küsitluse tulemused näitasid ka, et patsiendid sooviksid saada rohkem selgitusi enne haiglast lahkumist, kuidas oma terviseprobleemidega kodus toime tulla.

Kui vaadelda patsientide rahulolu muutust haiglaravi erinevate aspektidega 10 aasta jooksul, siis on valdkondi, kus on toimunud märkimisväärne areng ja on valdkondi, kus arengut ei ole toimunud või on toimunud isegi patsientide hinnangu langus. Patsientide rahulolu arstide viisakusega on olnud kogu aeg kõrge (86% 2019.a ja 85% 2009.a), samas patsientide rahulolu õdede viisakusega on tõusnud vaadeldaval perioodil 7 protsendipunkti. 2009. aastal oli õdede viisakusega väga rahul 78% patsientidest ja 2019. aastal juba 85% patsientidest. Oluliselt on tõusnud patsientide rahulolu ka õdede empaatiaga, õdede poolt patsientide murede ja soovide mõistmisega ning õdede usaldusväärsuse ja oskustega (80% 2019.a võrreldes 72% 2009.a). Paranenud on patsientide olmetingimused: ruumide puhtuse ja korrashoiuga on rahulolu tõusnud 5 protsendipunkti, palatisse abi kutsumise võimalustega 9 protsendipunkti. 

Kuigi patsientide rahulolu haiglatoiduga on suhteliselt madal võrreldes teiste üldist rahulolu mõjutavate teguritega, siis on selles valdkonnas 10 aasta jooksul toimunud kõige suurem areng: patsientide rahulolu on tõusnud 10 protsendipunkti. Haiglatoiduga oli väga rahul 2009. aastal 43% patsientidest ja 2019. aastal 53% patsientidest.

Viimastel aastatel on toimunud patsientide rahulolu langus erinevates informatsiooni saamisega seotud valdkondades. Võrreldes 2015. aastaga on oluliselt langenud patsientide rahulolu teabega ravimite, erinevate raviviiside ja ravivõimaluste kohta ning koduse toimetuleku kohta. Kokkuvõtteks võime öelda, et kuna patsientide ootused pidevalt kasvavad, siis edasiseks arenguks on kõige olulisem patsientide kaasamine ja informeerimine nende raviteekonna igal sammul.

Iga-aastased patsientide rahulolu-uuringute tulemused juhivad tähelepanu valdkondadele, millega on vaja tegeleda patsientide rahulolutunde tõstmiseks, millega koos paraneksid ka patsientide ravitulemused. Kliinikumis on nendeks valdkondadeks teabe jagamine erinevate ravivõimaluste ja ravimite kohta, selgituste andmine uuringute ja protseduuride kohta ning selgitused atsientidele toimetulekuks oma terviseprobleemidega haiglaravi järgsel perioodil. Patsientide rahulolu küsitluse tulemusi analüüsitakse põhjalikult kliinikute lõikes ja iga kliinik töötab välja parendustegevused, et vastata oma patsientide ootustele.

Vaike Soodla
Analüüsi- ja kvaliteediteenistus
vanemspetsialist

Lisatud: 26 August 2019

28. juunil kaitses Elmira Gurbanova filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Specific characteristics of tuberculosis in low default, but high multidrug–resistance prison setting“ („Tuberkuloosi iseärasused madala ravikatkestamise, kuid kõrge multiravimresistentsusega iseloomustuvates vanglatingimustes“).

Tööd juhendasid professor Alan Altraja (dr. med. (meditsiin), TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja dr Kai Blöndal (dr. med. (meditsiin), Division of Communicable Disease Control, Reykjavik Health Care Services, Reykjavik, Island).

Töö oponendiks oli professor P. D. O. Davies (MA, DM, FRCP), Honorary Professor, University of Liverpool.

Kokkuvõte
Tuberkuloosi (TB) haiguskoormus vanglates on muu elanikkonnaga võrreldes kordi suurem. Andmete puudumine diagnostiliste kiirtestide mõju kohta TB/rifampitsiiniresistentse (RR)-TB haiguskoormusele vanglates soodustab vananenud diagnostilise praktika jätkuvat viljelemist. Sageli esineb praktikas vastuolulisi rifampitsiini (RIF) tundlikkuse määramistulemusi. RR-tuberkuloosi ravi annab harva häid tulemusi, ent teave selle põhjuste kohta on vähene.

Dr Elmira Gurbanova doktoridissertatsiooni osaks olnud uuringute üldiseks eesmärgiks oli hinnata käesolevalt soovitatava süstemaatilise sõeluuringu, diagnostika ja ravi mõju TB/RR-TB haiguskoormusele kõrge haigestumuse ja madala ravikatkestamise poolest iseloomustuvates vanglatingimustes. Kõik doktoritöösse arvatud uuringud viidi läbi Aserbaidžaani Vabariigis, mis kuulub 30 kõrgema RR-TB-koormusega riikide hulka ja kus tuberkuloosi haigestumus vanglates on 18 korda suurem kui tsiviilelanikkonna hulgas.

Diagnostiliste kiirtestide lülitamine vanglate sõeluuringusse viis nelja aasta jooksul 3-, 10- ja 5-kordse haigestumise vähenemiseni vastavalt kõigi, bakterioskoopial positiivsete ja RR-TB juhtude osas ning parandas ravitulemusi. See on märkimisväärne tulemus, kuna haigestumise vähenemise kaudu päästetakse inimelusid. Nimetatud aspekti rõhutas kaitsmisel ka oponent prof P. Davies.

RIF-tundlikkuse määramistulemused Xpert MTB/RIF-l ja vedelikultuuril mõõtes osutusid lahknevateks 6% juhtudest. Vastavate isolaatide genotüpiseerimine näitas, et L511P mutatsioon aitas oluliselt lahknevusele kaasa, kuid ravitulemused ei sõltunud samas ei mutatsioonidest ega lahknemise variantidest. Diagnostiliste algoritmide arendamisel on praktiline väärtus doktoritöö tulemusel, mille järgi RIF-tundlikkuse määramistulemused ei sõltu sellest, kas nii Xpert MTB/RIF ja vedelikukultuuri meetodit rakendati ühel ja samal rögaproovil või järjestikustel proovidel.

RR-TB patsiente diagnoositi ja raviti Aserbaidžaani vanglates, kus 78,4% juhtudest paranes (III). Dissertant leidis, et peamine RR-TB-st paranemist soodustav tegur on suurema arvu bakteritsiidsete ravimite hoidmine raviskeemis kogu ravikuuri vältel.

On oluline märkida, et dr Gurbanova tulemused ei ole mitte üksnes jäänud teadusajakirjade lehekülgedele doktoridissertatsiooni kaasatud publikatsioonidena, vaid neid on ka juba rakendatud, näiteks Kasahstani Vabariigi siseministri määruses, mis reguleerib tuberkuloosikontrolli kinnipidamisasutustes.

Prof Alan Altraja, juhendaja: dr Elmira Gurbanova on doktoritöö kõikides etappides ilmutanud väga suurt sihikindlust, edasipüüdlikkust, korrektsust, töötahet, pingetaluvust ja ennekõike iseseisvust. Dr Elmira Gurbanova on hea näide residentuuri ja doktorantuuri paralleelsest sooritamisest. Kohe, alates septembrist 2019, alustab ta pulmonoloogia residentuuri 3. aasta õpinguid.

Lisatud: 26 August 2019

Riiklik siirdemeditsiini ja kliiniliste teadusuuringute keskus (RSKTK) loodi 2010. aastal ning see on riikliku tähtsusega teadusinfrastruktuur, mille moodustasid Tartu Ülikool, Eesti Maaülikool ja Tartu Ülikooli Kliinikum, tõhustamaks terviseuuringuid Eestis. Aastatel 2010–2017 valmis Põhja-Euroopas silmapaistev kaasaegse sisustusega siirdemeditsiinikeskus ning 2017–2020 toimub kliiniliste uuringute keskuse (KUK) teenuste väljaarendamine. Keskuse tegevust kaasrahastatakse Euroopa Regionaalarengu Fondist.

„Eesmärk on kliiniliste teadusuuringute keskuse väljaarendamine, et luua kaasaegne kliiniliste teadusuuringute infrastruktuur nii kliinikumis kui Tartu ülikooli meditsiiniteaduste valdkonnas, võimaldamaks kõrgetasemeliste kliiniliste uuringute tegemist Eestis. Olen tunnetanud sellise keskuse loomise vajadust nii kliiniku juhataja, uurija kui teadusprodekaanina, sest tänasel päeval kvaliteetse teaduse tegemiseks on eelduseks tugev tugistruktuur,“ kommenteerib prof Külli Kingo, kliinikumi nahahaiguste kliiniku juhataja ning riikliku siirdemeditsiini ja kliiniliste teadusuuringute keskuse projekti vastutav täitja.

Dr Katrin Kaarna on kliiniliste uuringute keskuse eest vedanud alates 2017. aasta sügisest. Sellesse aega on mahtunud keskuse tegevussuundade väljatöötamine, Tartu Ülikooli Kliinikumis DHSi-põhise uuringute registreerimissüsteemi käivitamine ning teadusuuringute läbiviimise korra kaasajastamine eesmärgiga tagada läbipaistvat kliiniliste teadusuuringute haldamist kliinikumis. Nn biopanganduse projekti raames on loodud tsentraalne külmikute temperatuuri monitoorimise süsteem koos tugiteenusega ning ostetud neli uut ultrasügavkülmikut. Kliinikumi ühendlaborisse on soetatud vedelikkromatograaf ning traumatoloogia ja ortopeedia kliinikusse uurimisvahendid skeletilihassüsteemi funktsionaalseks hindamiseks. Kuues kliinikus töötavad kliiniliste uuringute spetsialistid, kes toetavad kliinikute teadusgruppe. Lisaks korraldatakse Euroopa Liidu regulatsioonide koolitusi.

2018. aasta sügisel toimus RSKTK projekti vahehindamine ning Eesti teadustaristu teekaardi objektide nimekirja ülevaatamine. „Rõõm on tõdeda, et läbisime mõlemad protsessid edukalt,“ ütleb Kaarna.

Katrin Kaarna, mis on peamised Kliiniliste uuringute keskuse tegevussuunad?
Suur valdkond, millega oleme tegelenud ja millega peab edasi tegelema, on biopangandus. Eestis teavad kõik Eesti Geenivaramut (EGV), aga samamoodi on meie meditsiiniteadlased nii Tartu ülikoolis kui kliinikumis kogunud väga palju bioloogiliste materjalide proove, mis on hallatud teadusrühmade poolt. Meie ülesanne on neid tsentraliseerida ja ühtsele standardile viia, eriti seoses jõustunud isikuandmete kaitse seadusega. Viimase tõttu on vaja kompetentsi ka paljude andmekogude haldamiseks.

Keskuse igapäevase töö hulka kuulub erinevate taotluste nõustamisteenus, tugi rahvusvaheliste projektitaotluste koostamisel ning läbiviimisel, projektijuhtimise teenus ning akadeemilise monitoorija tugi. Loodud on kliiniliste teadusprojektide rahastusvõimaluste andmebaas koos tugiteenusega sobiva rahastuse leidmiseks. Kui vaadata kliinikumi 2019. aasta teadusuuringute mahtude hüppelist tõusu, siis on hea tõdeda, et meditsiiniteadlased on meid üles leidnud, saanud vajalikku tuge ning kliiniliste teadusprojektide dokumentide ja lepingute menetlemine toimub kiiresti.

Panustame koostööle riikliku tähtsusega projektidesse ja oleme EGV RITA projektides saanud suure rolli. Sotsiaalministeerium, Tervise Arengu Instituut jt on kujunenud heaks partneriks.

Milliseid uuringuid kliinikumis läbi viiakse?
Kliinikum on kõige suurem kliiniliste uuringute läbiviimise koht Eestis. 2018. aastal alustati kliinikumis 107 uuringut. Neist 69 olid akadeemilised kliinilised uuringud ja 38 ravimifirma kliinilised uuringud. Uuringute arv on kaldu akadeemiliste uuringute poole, see on terves Euroopas uus trend. Hetkel sponsorite sisse toodud uuringute maht väheneb, trend on see, et püütakse kaasata võimalikult vähe keskuseid võimalikult suure patsientide arvuga. Eesti üldpopulatsioon seab siin piirangud. Akadeemilise teadustöö kasv näitab, et nüüd on nendeks uuringuteks aega rohkem ja entusiasm ei ole kadunud.

Kommentaar
Dr Made Laanpere: Oleme koostöös KUK-ga asutanud uue üksuse – Tartu Ülikooli seksuaaltervise uuringute keskuse, mis asub ülikooli naistekliiniku juures. Keskuse eesmärk on aidata kaasa positiivsetele muutustele Eesti elanikkonna seksuaal- ja reproduktiivtervises. Juba oleme alustanud ka koostööd teadustööks vajaliku andmebaasi asutamisega REDCap keskkonnas.

Mõte asutada selline üksus oli ammu, kuid sündida sai see vaid KUKi ja tema inimeste abiga. Samuti on andmebaasi asutamine olnud siiani unistus, kuid oleme selle nüüd algatanud kiiresti, saades professionaalset abi kliiniliste uuringute keskusest. Tänan siinkohal kolleegide nimel Katrin Kaarnat, Aigar Ottast, Külli Kingot ja Joel Starkopfi, kes on meile tööks vajaliku sammu astumisel toekaks abiks olnud.

Lisatud: 26 August 2019

24.–25. juuli toimus Saksamaal Heidelbergi Kopsuhaiguste Kliinikus (Heidelberg Thoraxklinik) interventsionaalse bronhoskoopia alane koolitus. Koolitus täpsem eesmärk oli tutvuda navigatsioonibronhoskoopia võimalustega.

Navigatsioonibronhoskoopia võimaldab endoskoopial bronhiaalpuu kaudu navigeerides jõuda kopsude perifeersetes osades asuvate kolleteni, võtta koematerjali ja vajadusel/võimalusel rakendada lokaalset ravi. Teised võimalikud kasutamist leidnud meetodid ei ole piisavalt täpsed või ei võimalda väiksema koldeni jõuda.

Kirurgiline kolde eemaldamine haiguse diagnoosimiseks ei ole alati otstarbekas, sest suur hulk kopsude perifeersetest kolletest on healoomulised.

Väiksemate kollete hindamine kompuutertomograafial (KT) on ebatäpne maliigsuse aspektist. Transtorakaalne biopsia KT abil alla 20 mm kollete korral on sageli mitte teostatav punktsiooniks mitte sobivate piirkondade korral (kopsutipu piirkonna kolded, diafragmalased kolded) või on punktsiooni teostamine suuremate veresoonte ebasobiva kulu tõttu või väljendunud kopsude emfüseemi korral kõrge riskiga tüsistuste tekkeks.

Bronhoskoopial arkoskoobi (C-kaarega röntgenaparaat) abil on kollete tabamine vähese kasuteguriga 2-dimensioonilise kujutise tõttu, eriti väiksemate kollete korral. Kompuutertomograafia kontrolli all teostatav bronhoskoopia ei ole rutiinselt kasutatav suure kiirguskoormuse tõttu.

Bronhiaalpuus navigeerimiseks bronhide viienda-kuuenda hargnemise tasandilt (subsub segmentaarbronhid) kasutatakse KT alusel tehtud virtuaalbronhoskoopia programmi/uuringut ühildatuna reaalajas läbiviidava bronhoskoopiaga. See võimaldab virtuaalbronhoskoopial salvestatud 3D-kujutise abil koldeni viivat teekonda järgides viia kopsude perifeeriasse väiksema läbimõõduga bronhoskoobi ja/või läbi bronhoskoobi töökanali instrumendi materjali võtmiseks või lokaalseks raviks. Meetod võimaldab tabada 10–20 mm koldeid rohkem kui 90% juhtudest piisava kogemuse olemasolu korral. Spetsiifilisus ja tundlikkus on 90% piirimail.

Protseduuri ajal kontrollitakse arkoskoobi abil instrumendi paiknemist soovitud piirkonnas ja eelnevalt salvestatud KT leid viiakse kokku arkoskoobi pildiga erinevates projektsioonides. Lisaks on võimalik peenikese ultraheli sondiga kontrollida kolde asendit bronhide suhtes. Demonstreerimisel olnud meetodi uudsus seisneb võimaluses uurida ka bronhide kõrval oleva kolde/tuumori tabamist. Selleks välja töötatud instrumentide abil läbitakse bronhi sein vältides suuri veresooni. Seni läbiviidud uuringutes on tüsistuste hulk alla 1%. 

Varasemalt kasutuses olev elektronavigatsioonibronhoskoopia ei võimalda bronhi seina läbides koldeni jõuda ja eeldab juurdepääsu bronhivalendiku kaudu. Vältimaks haige asendist KT uuringu ja bronhoskoopia ajal tulenevaid võimalikke erinevusi, kasutatakse spetsiaalset aluslauda mõlemate uuringute ajal. Bronhoskoopia toimub narkoosis vältimaks uuringu ajal asendi muutumist patsiendi poolt ja köhaga seotud eksimisvõimalust väikeste kollete korral.

Kokkuvõtteks
Navigatsioonibronoskoopiat kasutatakse perifeerse paiknemisega kopsuvähi diagnostikas, kui kasvaja ei ole nähtav tavapärase bronhoskoopial (nähtavus kuni subsubsegmentaarbronhideni) ja diagnostika ei ole võimalik transtorakaalsel biopsial.

Meetod on rakendatav varajase kopsuvähi diagnostikas ja kopsuvähi skriiningprogrammides. Uuringumeetodi rakendamine Eestis eeldab rahastamist haigekassa poolt ja taotluse esitamine on plaanis käesoleval aastal.

Sulev Meriste
Vanemarst-õppejõud pulmonoloogia erialal
Kopsukliinik

Lisatud: 26 August 2019

Mammograafiabussis tehakse Eesti naistele rinnavähi varaseks avastamiseks sõeluuringut. On tähtis, et ka ilma kaebuste või sümptomiteta naised uuringul käiksid, sest rinnavähk varajases staadiumis endast märku ei anna.

Tänavu, 2019. aastal, on rinnavähi sõeluuringule oodatud naised sünniaastatega 1951, 1952, 1957, 1959, 1961, 1963, 1965, 1967 ja 1969, kellel on kehtiv Eesti haigekassa kindlustus ja kellele viimase kahe aasta jooksul ei ole mammograafilist uuringut tehtud. Haigekassa saadab eelnimetatud aastail sündinud naistele rahvastikuregistris oleva aadressi järgi kutsed, kuid andmebaasi ebatäpsuse tõttu ei pruugi kõik naised kutseid saada – see ei ole takistuseks uuringule tulemisel. Seega võib ka julgesti kutset ootamata uuringule registreeruda.

Mammograafia sõeluuring on kindlustatud naisele tasuta.

Naised, kes on sõeluuringu sihtgrupist nooremad või vanemad, peaksid rinnakaebuste korral pöörduma perearsti või naistearsti poole, kes teeb esmase läbivaatuse ning suunab vajadusel rinnauuringutele. Saatekirjaga on ka neile naistele kliinikumis uuringud tasuta.

Sõeluuringule pöördumiseks palume registreeruda telefonil 731 9411 tööpäevadel kell 8.00–16.00. Samas saab uuringuid teha ka arsti poolt antud saatekirja alusel.

Graafik

23.08–13.09 Paide Muusika- ja Teatrimaja, Pärnu 18
16.09 Põltsamaa Kultuurikeskuse ees, J. Kuperjanovi 1
17.09–20.09 Jõgeva Vallavalitsuse ees, Suur 5, Jõgeva
23.09 Räpina Haigla, Võru mnt.1, Räpina
24.09–27.09 Põlva Haigla juures, Uus 2
30.09–11.10 Võru Polikliiniku ees, Jüri 19a
14.10–18.10 Valga Haigla ees, Peetri 2
21.10–01.11 Viljandi turu parkimisplatsil
04.11 Türi Tervisekeskuse hoovis, Viljandi 4, Türi
05.11–08.11 Paide Muusika- ja Teatrimaja, Pärnu 18

TARTUMAA
18.11 Puhja
19.11 Rõngu
20.11–22.11 Elva Kesklinna apteegi juures, Kesk 23, Elva
25.11–20.12 Tartu Kaubamaja peasissekäigu juures, Riia 1

ÜRITUSED
07. 09 Jäneda Sügislaat

Lisatud: 01 Juuli 2019

Ühendlaboris lõppes äsja iga-aastane Eesti Akrediteerimiskeskuse (EAK) järelevalvevisiit. Esmakordselt akrediteeriti ühendlabor 2005. aastal, mil kõige suurema töö esimese akrediteeringu saavutamiseks tegi vanemlaborispetsialist Agnes Ivanov. Akrediteering kehtib viis aastat ja igal aastal toimub EAK järelevalvevisiit. Ühendlabori kliinilise geneetika keskus osaleb akrediteerimisprotsessis 2013. aasta kevadest.

Akrediteerimine on meditsiinilaboritele vabatahtlik, ent see aitab olla avatud meelega ja tagab labori pideva arengu. On kasulik, kui tähelepanu juhitakse asjadele, mida saaksime veel paremini teha. Enne kohapealset auditit tutvuvad EAK assessorid labori tööd kirjeldavate dokumentidega ning akrediteeringu käigus tulevad auditeerijad ka 2–3 päevaks laborisse kohapealset kontrolli tegema. Audiitoriteks on tavaliselt EAK peaassessor ning erialaassessorid, kelle valik sõltub akrediteeritavatest teemadest.

Iga-aastase järelevalvevisiidi käigus vaadatakse üle nii senini akrediteeritud kui ka akrediteerimisnimekirja lisatud uued meetodid. Kui laborile on vanade meetodite ülevaatuse ettevalmistus suhteliselt rutiinne töö, siis seni akrediteerimata meetoditega on palju enam tegemist ning närvikulu. Tänavu laiendasime akrediteerimisala kõigis ühendlabori osakondades, mistõttu oli protsessiga seotud suur osa meie sõbralikust kollektiivist.

Üks suurematest ettevõtmistest oli akrediteeringu taotlemine submikroskoopiliste kromosoomaberratsioonide analüüsile, mis on eriline selle poolest, et analüüs toimub kliinilise geneetika keskuse kahes laboris: tehniline töö tehakse molekulaardiagnostika ning bioinformaatiline analüüs ja interpretatsioon tsütogeneetika laboris. Tegemist on oma olemuselt teise põlvkonna sekveneerimisanalüüsiga. Erialaassessoriks oli meil tohutu kompetentsiga Soomes elav rootslanna Gunilla Holmlund, PhD, kes käib sarnaseid analüüse auditeerimas terves Põhjamaade regioonis. Gunilla Holmlundi põhjalik arusaam protsessist ja sealjuures väga sõbralik arutelu oli igati abiks veenmaks meid, et oleme teiste Põhjamaade laboritega võrdväärsel tasemel.

Selle aasta järelevalvevisiidi tulemusena saame öelda, et ühendlabori töö vastab endiselt standardi EVS-EN ISO 15189:2012 nõuetele. Heameelt teevad assessorite kiidusõnad, et oleme väga heal tasemel ning võime oma töö üle uhked olla. Tänu akrediteerimisprotsessile on meie kvaliteedijuhtimissüsteem muutunud paremaks ning lihtsamini järgitavamaks. See on andnud meile kogemuse ja teadmised, mida oleme valmis edasi andma võrgustunud haiglate laboritele.

Kai Jõers
Ühendlabor

Anu Tamm, ühendlabori direktor

Miks peaks meditsiinilabor olema akrediteeritud?
Iga-aastane akrediteerimine on piisvalt mõjus stiimul hoidmaks labori kvaliteedidokumentatsiooni pidevalt korras ning toimimas. Pealegi on see maineküsimus, keeruline on olla konkurentsivõimeline teiste akrediteeritud laborite hulgas. Labori töö on muutunud süsteemsemaks, kõik teavad, mis protsessid tuleb uute analüüside juurutamisel läbida, millest rutiintöös lähtuda, mis parameetreid pidevalt jälgida. Võrreldes algaastatega, suhtutakse akrediteerimisprotsessi palju rahulikumalt ja enesekindlamalt: kvaliteedidokumentatsiooniga tegeldakse aastaringselt, mitte hoogtööna. Laborit on kiitnud kõik, nii eesti kui ka välismaised assessorid.

Pille Tammur, ühendlabori kliinilise geneetika keskuse tsütogeneetika labori vanemlaborispetsialist

Miks me soovisime erialaassessorit väljapool Eestist?
Määravaks sai tõsiasi, et tegemist on n-ö väikese (võrreldes näiteks immuunanalüüsi või kliinilise keemiaga), kuid spetsiifilise erialaga. Paraku ei ole kohapealt võtta inimest, kes valdaks nii teemat kui assessori tööd. Erialaassessor peab kindlasti olema väga pädev ka konkreetses valdkonnas.

Mida on akrediteeringu läbiviimine andnud tsütogeneetika laborile?
Üks asi on, kui oled ise sügavalt veendunud, et teed vajalikku tööd kõige paremal võimalikul viisil, aga väga oluline on, kui süsteemiväline inimene jõuab samale järeldusele. Teine oluline teema on koostöö. Igasuguste koostöölepingute sõlmimisel, on soovitatav, et teenust pakkuv labor oleks akrediteeritud, sest see annab garantii töö kvaliteedile. Võib ju öelda, et akrediteerimine on vabatahtlik, kuid reaalsus on, et kui tahad olla aktsepteeritud, siis ei saa akrediteerimisest ei üle ega ümber.

Kas kogu protsessist on olnud ka praktilist abi või oli pigem tegu tüütute dokumentide koostamisega?
Rutiintööd tehes ei pane üldse tähele, kuidas elu muutub, detailid muutuvad, kuidas pisiasjade kokkulangemisest sünnivad uued metoodilised „nõksud“ jne. Kui ei oleks seda tüütut kohustust kasvõi kord aastas kogu laborielu läbi mõelda ja ka dokumentides korrigeerida, siis oleksime varsti seisus, et oli jah, midagi kunagi ja kuidagi ja „eit teadis, aga eit suri ära“. On tüütu, loomulikult on tüütu, aga kui see tüütus üle labori töötajate vahel laiali jagada ja pärast plussid kokku lugeda, siis saab hakkama ja on kasu ka.

Eva Reinmaa, ühendlabori immuunanalüüsi osakonna laborispetsialist

Mis on voolutsütomeetria?
Voolutsütomeetria on meetod, mis võimaldab detekteerida ja iseloomustada rakke nende pinna- või rakusiseste markerite alusel. Peamiselt kasutatakse seda meetodit hematoloogiliste ja immunoloogiliste haiguste diagnoosimisel ning ravi jälgimisel. Samuti on voolutsütomeetria standardmeetod vereloome tüvirakkude loendamiseks tüvirakkude kogumisel ja siirdamisel.

Mida akrediteeringuks ettevalmistus tähendas Sulle kui voolutsütomeetria meetodi eest vastutavale laborispetsialistile?
Akrediteeringuks ettevalmistamine haaras kogu meie voolutsütomeetria uuringute meeskonna. Laboris lisandusid rutiintööle erinevad kontrollkatsed, minule dokumentide vormistamine. Kuigi meie labori kvaliteedisüsteem ja sellega kaasnev dokumentatsioon on juba pikka aega toiminud, tuli ikkagi sõrmega järge ajades kõik veel kord üle kontrollida ning veenduda töö vastavuses akrediteerimiseks ettenähtud standardiga. Seda võib kirjeldada kui kriitiliselt enesesse vaatamist. Tööd oli omajagu ning see kestis terve aasta, kuid paljud asjad on nüüd valmis ka järgmiste analüüside akrediteerimiseks. Võib öelda, et olen rahul, et me selle ette võtsime ja hakkama saime.

Lisatud: 01 Juuli 2019

12. juunil kaitses Kristel Ehala Aleksejev filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „The associations between body composition, obesity and obesity-related health and lifestyle conditions with male reproductive function.“ („Kehakompositsiooni, rasvumise ja rasvumisega seotud eluviisi ning tervisenäitajate seosed mehe reproduktiivfunktsiooniga“).

Töö juhendajaks oli Margus Punab (dr. med. (arstiteadus)), Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudist. Oponendiks professor Stefan Arver (PhD), Department of Medicine, Huddinge, Unit for Metabolism, Karolinska Universitetssjukhuset Huddinge, Stockholm, Rootsi.

Kokkuvõte
Probleemid laste saamisel puudutavad ligi 15 protsenti viljakas eas paaridest ning pooltel juhtudel osutavad muutused mehega seotud teguritele. Viimase sajandi vältel on meeste spermakvaliteet oluliselt langenud. Viljakusnäitajate võimaliku halvenemise põhjusena nähakse teiste tegurite kõrval kiirelt muutunud eluviise ning teisenenud liikumis- ja söömisharjumusi. Paralleelselt viljakusprobleemide kasvuga on kolmekordistunud ülekaaluliste meeste osakaal. Ülekaal on probleemiks ka Eesti meestele. On uuringuid, mis kinnitavad rasvumise negatiivset mõju viljakusvõimele kui neid, mis eitavad seda. Vastukäivad uurimistulemused iseloomustavad ka vööpiirkonna rasvumisega seonduva metaboolse sündroomi (MS) ja spermakvaliteedi vahelisi seoseid. Küll ollakse pea ühiselt nõus, et ülekaal mõjutab hormonaalset tasakaalu, mis väljendub eelkõige testosterooni taseme languses. Meeste viljakust hinnatakse põhiliselt seemnevedeliku analüüsi alusel. Samas on viljakuspotentsiaali määramise üheks lihtsamaks meetodiks munandimahtude (MM) mõõtmine, kuid kriitilist MM, mis tagaks adekvaatse reproduktiiv-funktsiooni, pole siiani kindlalt määratletud. Eelnevat arvestades tõstaks eluviisi, ülekaalu ning ülekaaluga seonduvate tervisenäitajate ja viljakusparameetrite vaheliste seoste täpsem kaardistamine nõustamise kvaliteeti. Viljatute paaride meespartnerite ja rasedate naiste meeste uurimine, ning tulemuste analüüs näitas, et gruppide võrdluses oli enam ülekaalulisi ning MSga mehi viljatute paaride meespartnerite hulgas. Vööpiirkonna rasvumine seondus mõlemas grupis viljakusnäitajate langusega. Olulise tulemusena ilmnes, et kaalutõusust ja vööpiirkonna rasvumisest olid enam mõjutatud väiksema MMga mehed. MS ja spermanäitajate vahel seoseid ei saadud, kuid esines negatiivne seos MS ja testosterooni taseme vahel. Lisaks näitasime esmakordselt seoseid GGT taseme ja viljakuse languse vahel. Uuritavate meeste alkoholitarvitamine seondus ülekaaluga. Alkoholitarvitamine koos GGT taseme tõusuga oli negatiivselt seotud spermaparameetritega.

Dr Margus Punab, juhendaja: Kristeli doktoritöö on väga tugev vähemalt kahest aspektist vaadatuna. Esiteks vormiline pool - esmautorlusega artiklite suur (4) arv ja see, et kõik need on avaldatud eriala tugevama mõjuindeksiga ajakirjades. Teiseks siis sisuline pool, millest tooks välja järgmised olulised leiud:

1. Meeste viljatus on seotud ülekaaluga.
2. Igapäevaselt kõige enam kasutatav ülekaalu marker – kehamassi indeks ei pruugi olla parimaks terviseriskide hindamise mõõdikuks. Kristeli uuringute alusel on olulisemad mehe vööümbermõõt ja keha rasvaprotsent.
3. Ülekaalu ja kõhuõõnesisese rasvumise negatiivne mõju on suurem väiksema munandimahuga meestel.
4. Meeste viljakus langeb olulisel määral, kui mees tarvitab ülemääraselt alkoholi ja tema maksaensüümid (GGT eelkõige) on tõusnud.

Viimased kaks leidu on täiesti uued st neid seoseid ei ole varem teadukirjanduses kirjeldatud. Samas on tegemist kliinilises töös patsientide nõustamisel väga oluliste argumentidega meeste eluviisi nõustamisel ja ka ravi planeerimisel.

Lisatud: 01 Juuli 2019

18. juunil kaitses Aigar Ottas filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „The metabolomic profiling of psoriasis, atopic dermatitis and atherosclerosis“ („Psoriaasi, atoopilise dermatiidi ja ateroskleroosi metaboloomne profileerimine“).

Juhendajad: Ursel Soomets (PhD (neurokeemia), TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut) ja professor Külli Kingo (dr. med. (arstiteadus), TÜ kliinilise meditsiini instituut).

Oponent: Andrea Armirotti (PhD), Analytical Chemistry Lab, Istituto Italiano di Tecnologia, Genova, Itaalia.

Kokkuvõte
Metaboloomika on teadusharu, mis tegeleb väikese molekulmassiga ainete mõõtmise ja analüüsimisega. Kasutades erinevaid meetodeid, on võimalik luua metaboloomne sõrmejälg, mis iseloomustab teatud haigusi või seisundeid. Aigar Ottase doktoritöö tegeleb kolme erineva haiguse – psoriaasi, atoopilise dermatiidi ja ateroskleroosi iseloomustamisega, kasutades selleks mitmeid erinevaid teaduslikke meetodeid ja statistilist modelleerimist. Töö käigus leiti arvukalt ainevahetusradade produkte, mis on iseloomulikud nendele haigusteke. Näiteks psoriaasi puhul leiti mitmeid aminohappeid, mida saab seostada naharakkude kiire jagunemisega ning erinevaid biomarkereid, mis viitavad oksüdatiivsele stressile. Atoopilist dermatiiti uurides avastati erinevaid atsüülkarnitiinide suhteid, mis viitavad häirunud rasvade ainevahetusele ning suurenenud südame-veresoonkonna haiguste riski tekkele. Ateroskleroosi analüüsimise käigus leiti mitmeid fosfatidüülkoliine, millel oli otsene seos arterite jäikuse ja kõrgenenud südame löögisagedusega. Lisaks leiti psoriaasis ja atoopilises dermatiidis erinevaid markereid, mis võivad soodustada riski südame-veresoonkonna haiguste tekkeks. Toetudes saadud andmetele loodi statistilised masinõppe mudelid, mis võimaldavad suure tõenäosusega ennustada proovide kuulumist haige või terve rühma. Sellised statistilised mudelid võivad ühel päeval olla arstidele abiks haiguste diganoosimisel ning ravikulu jälgimisel.

Professor Külli Kingo: Töö olulisus seisneb krooniliste dermatooside metaboolsete markerite selgitamises, mis aitavad mõista psoriaasi ja atoopilise dermatiidi tekkemehhanisme, kaasuvaid südame-, veresoonkonna haigusi ja olla võimalikeks biomarkeriteks nende haiguste diagnoosimisel ja ravis.

Lisatud: 01 Juuli 2019

13.–14. mail külastasid Tartu Ülikooli Kliinikumi EFORT* Travelling Fellowship programmi raames noored ortopeedid 12 Euroopa riigist, kes tutvusid siinse ravitööga ja osalesid operatsioonidel.

Ortopeedide hulgas oli noori arste Šveitsist, Serbiast, Portugalist, Leedust, Rumeeniast, Ühendkuningriigist, Sloveeniast, Rootsist, Hollandist, Maltalt, Hispaaniast, Türgist. Tartus veedetud päevade jooksul kuulasid külalised loenguid prof Aare Märtsonilt, dotsent Katre Maasalu’lt ning teistelt tunnustatud ortopeedidelt. Tagasiside kuuldud loengutele oli väga positiivne, samuti hinnati kõrgelt võimalust viibida ravitöö juures ning osaleda nii reieluu megaproteesi paigaldamisel, ACL rekonstruktsioonil kui ka rotaatormanseti rebendi operatsioonil.

„Kliinikum on väga kena ja mugav, eriti haigla uus osa. Haigla on hästi organiseeritud ning siin on olemas kõik, mida kirurg vajab, et keskenduda oma tööle,“ sõnas dr Miljan Bilanovic Serbiast.

Lisaks kliinikumile külastasid stipendiaadid ka Põhja-Eesti Regionaalhaiglat ja Ida-Tallinna Keskhaiglat. Nii kliinikum, kui ka PERH ja ITK toetasid ka finantsiliselt noorte ortopeedide vastuvõttu. Ravitöö kõrval tutvusid külalised Eesti looduse, kultuuri ja traditsioonidega ning tutvustasid oma koduriike.

Külastajatel jätkus rohkelt tänusõnu visiidi korraldusele. „Kogu visiiti korraldanud meeskond oli väga toetav. Eriti tahaksin tänada Anna-Helena Kase’t, meid võeti vastu väga lahkelt,“ tunnustas eestipoolset korraldust Helen Anwander Šveitsist.

Tänusõnu visiidi eest jätkus nii EFORTile kui rahvuslikele ortopeedide liitudele. „EFORT Travelling Fellowship oli imeline kogemus. See andis mulle võimaluse parandada oma teadmisi ortopeedias, vahetada kogemusi teiste stipendiaatidega ja kolleegidega Eestist ning laiendada oma võrgustikku Euroopas,“ kiitis Vítor Hugo Pinheiro Portugalist.

EFORT vahetusprogramm toimub kaks korda aastas ning seda korraldavad föderatsiooni kuuluvate riikide ortopeedia ühingud ning toetavad kohalikud haiglad.

Kliinikumi Leht

* The European Federation of National Associations of Orthopaedics and Traumatology

Lisatud: 01 Juuli 2019

Südamekliiniku kliinilise füsioloogia osakond on kolinud ning asub nüüd L. Puusepa 8 B-korpuse esimesel korrusel (vanas röntgeniosakonnas).

Kabinettide numbrid on järgmised:
EKG B171 ja B172
EHHO 2 B149
EHHO 3 B152
EHHO 4 B156 (ambulatoorne ehhokardiograafia)
EHHO 5 B162
Koormustestid (rada) B159

Arstide tuba B153
Osakonnajuhataja B168
Vanemõde B169
Sekretär B170

Telefoninumbrid seoses kolimisega ei muutunud.

Kliinikumi Leht 

Lisatud: 01 Juuli 2019

1. Kuni aasta lõpuni on Ovidi kaudu kättesaadav ravimiohutuse alane töövahend OVID PV Tool.
See aitab kiiresti ja vähese vaevaga leida ravimite, ravimiohutuse, ravimite vastunäidustuste ja kahjulike mõjude alast informatsiooni.
http://www.kliinikum.ee/infokeskus/andmebaasid 

2. Kliinikumi apteegi soovil on nüüdsest avatud juurdepääs ravimitealasele andmebaasile AusDI. Andmebaasil on üks kasutajalitsents. http://www.kliinikum.ee/infokeskus/andmebaasid

3. Uus raamat:
Meditsiiniinfo keskusse on saabunud ortopeedia-alase jätkväljaande värskeim versioon „Instructional Course Lectures, vol 68“. Huvilised on oodatud raamatuga tutvuma.

4. Meditsiiniinfo keskus kutsub kõiki kliinikumi meedikuid oma koolitustele.
Info koolitustest: http://www.kliinikum.ee/infokeskus

Meditsiiniinfo keskus

Lisatud: 01 Juuli 2019

1. mail toimus Tallinnas Tondiraba sulgpallihallis ettevõtete sulgpalliturniir, kus osales ka Tartu Ülikooli Kliinikumi võistkond, saavutades 28 osaleja seast esikoha. Kliinikumi võistkond teenis 331 punkti, millesse andsid kõik osalejad oma tubli panuse.

Üksikmängus saavutas Maksim Zagura radioloogiakliinikust I koha meesharrastajate võistlusklassis. Kaspar Tootsi traumatoloogia ja ortopeedia kliinikust saavutas meeste eliitklassis III koha. Meesharrastajate klassis saavutasid Meelis Ojasaar 5. koha ja Vahur Teller 9. koha.

Meespaaride arvestuses saavutasid Kaspar Tootsi ja Maksim Zagura II koha, Raivo Valk (Tartu ülikool) ja Raivo Pleer (informaatikateenistus) 11. koha.

Naisüksikmängus saavutas Sale-Liis Teesalu südamekliinikust I koha. Segapaaride arvestuses saavutasid Ülle Krikmann neuroloogiakliinikust ja Jasper Tootsi 17. koha. Naispaaridest saavutasid Terje Arak kirurgiakliinikust ja Sale-Liis Teesalu I koha, Külli Muug lastekliinikust ja Anneli Kõrge II koha ja Kaidi Teller patoloogiateenistusest ja Marin Emma Teller 3. koha.

Oli tore ja meeldejääv võistlus ning päev. Üritusel osalemise tegi märkimisväärseks, et osalejaid oli mitmest erinevast kliinikust. Kolme osalemiskorra jooksul oleme kokku saanud väga toreda ja tegusa võistkonna.

Plaanime järgmisel aastal kindlasti taas osaleda. Kui on veelgi sulgpalli harrastajaid huvilisi, keda seekord üles ei leidnud, aga oleks huvi kliinikumi võistkonnas osaleda, siis palun anda endast märku See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.. 

Külli Muug
Kliiniline lastepsühholoog
Lastekliinik

Lisatud: 10 Mai 2019

2018. aastal laekus kliinikumile patsientidelt 649 tänuavaldust. Enim tänatud arstid olid professor Aare Märtson ja dr Priit Tammjärv.

Professor Aare Märtson on kliinikumi traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku juhataja. Lisaks kliiniku juhtimisele osaleb professor Märtson ka ravitöös ning on ametis ka Tartu Ülikooli traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku juhatajana ja ortopeedia professorina. Professor Märtsonit tänasid patsiendid enim ka 2015. aastal.

Professor Aare Märtson: Minu esmane reaktsioon on see, et „Nad tegid seda jälle!“ Olen tahtnud hea arst olla ning selle poole oma karjääri vältel ka püüelnud. On rõõm, et see on ka patsientidele meeldinud. Kindlasti on kliinikumis palju ka teisi häid arste, seetõttu on au, et see tunnustus on mulle teist korda osaks saanud. Edukas patsiendisuhtlus tuleneb paljuski lapsepõlves omandatud kodusest kasvatusest ja ema õpetatud viisakusreeglite järgimisest. Teiseks oluliseks osaks sellest on Hippokratese vandest tulenevalt kolleegide hindamine ning nendelt nõu küsimine ja nõu andmine. Patsientide ravi on kollektiivne tegevus.

„Eriline tänu just dr. Aare Märtsonile. Ta on oma eriala tõeline professionaal! Arvestades minu eriti keerulist juhtumit ja 10. mail tehtud operatsioonijärgset tulemust, siis nüüd on maailmas üks õnnelik inimene rohkem.“

Dr Priit Tammjärv on südamekliiniku kardiokirurgia osakonna arst-õppejõud. Lisaks kliinikumile võtab dr Tammjärv patsiente vastu ka Ida-Viru Keskhaiglas ning Tartu Linna Polikliinikus. Dr Tammjärve tänasid patsiendid enim ka 2014. aastal.

Dr Priit Tammjärv: Tuleb klassikaliselt öelda, et see oli üllatus, tublisid kolleege on väga palju. Olen suhteliselt konkreetne ja pigem vähese jutuga, ju siis patsientidele sobib selline suhtlemismaneer. Patsiendiga tuleb alati rääkida nii nagu on, tuleb rääkida asjade heast poolest ja asjade halbadest pooltest, et patsiendil oleks võimalikult objektiivne ülevaade sellest. Me ei saa aega tagasi kerida, aga me saame valida võimalikult hea variandi edasiseks. Alati on igas halvas ka mingi tilluke päikesekiir ja on vajalik oskus seda näha. Paljud patsiendid tulevad meie juurde südameoperatsioonidele ja see on nende jaoks raske otsus. Kui nüüd vaadata asja teiselt poolt, siis kui meil õnnestub nende elukvaliteeti paremaks teha, siis on selle raske otsuse taga ka hea külg ja mõnikord tasub seda toonitada. Mõtlen sellele, milline lahendus võiks sobida millisele inimesele kõige paremini.

„Olen väga tänulik dr Priit Tammjärvele heatahtliku, toetava, mõistva suhtumise ja abi ning vajalike selgituste eest. Kogu meditsiini- ja teenindava personali heatahtlikkus, abivalmidus ja hoolitsus on suureks toeks patsientidele."

Kliinikumi Leht 

Lisatud: 10 Mai 2019

Meditsiiniteaduste valdkonna Üliõpilaskogu (MVÜK) valib igal kevadel parimaid õppejõude nende seast, kes juhendavad tudengeid kliinikumis. 2019. aasta parima arst-õppejõu tunnustus omistati arstitudengite poolt professor Riina Kallikormile ning hambaarstitudengid nimetasin parimaks hambaarst-õppejõuks dr Aili Tuhkaneni.

Professor Riina Kallikorm töötab sisekliinikus sisehaiguste-reumatoloogia-endokrinoloogia osakonnas vanemarst-õppejõuna reumatoloogia erialal.

Tudengite sõnul on professor Riina Kallikorm väga südamlik ja mõistev õppejõud, kes elab tudengitele hingega kaasa ja oskab meisterlikult äratada huvi oma eriala vastu. Professor Kallikormi individuaalne suhtumine nii õppuritesse kui ka patsientidesse on tudengite arvates kiiduväärt. Seetõttu peavad arstitudengid professori vahetut ja loomulikku suhtlemist patsientidega endale suureks eeskujuks.

Professor Kalli Kallikorm: Tänan üliõpilasi suure tunnustuse eest! See on mulle väga oluline hinnang. Kliinikumis on kõik arstid ka õppejõud. See tähendab, et meie saame omalt poolt panustada jõudu, et tulevased arstid oleksid targad, edasipüüdlikud ja sellega meie meditsiini tulevik kindlates kätes. 
Soovin üliõpilastele edukat eksamisessiooni ja liikumist oma unistuste eriala poole!

Dr Aili Tuhkanen töötab stomatoloogia kliinikus suukirurgia osakonnas arst-õppejõuna suu-, näo- ja lõualuukirurgia erialal.

Tudengid iseloomustavad dr Tuhkaneni nii: Alates kolmandast kursusest võtavad hambaravitudengid dr Aili Tuhkaneni terava pilgu all vastu vältimatut abi vajavaid patsiente. Sellistes praktikumides on pinge alati laes ja tegutseda tuleb otsusekindlalt ning kiiresti. Kuid kõige selle keskel on dr Tuhkanen nagu vana rahu ise ja juhatab, soovitab, suunab õige diagnoosi poole. Vajadusel juhib ta su kätt ka selle otseses mõistes – näiteks abstsessi avavat lõiget tehes või nõelaga alalõua sisekülge mööda liikudes. Dr Tuhkanen seletab tudengitega läbi iga tekkinud küsimuse või idee. Vahel isegi viskab nalja. Ja visiitide lõpus saavad tudengid päevikukannet täites oma ladina keelt demonstreerida – et ikka end targemana tunda kui praktikumi alguses.

Dr Aili Tuhkanen: Kõlab klišeena, aga olin meeldivalt üllatunud ja silmadesse tekkisid reetlikud pisarad (praktikumis olnud V kursus vaatas mind kaastundlikult ja püüdsid lugeda mu näost võimalikku põhjust) ja kontrollisin mitu korda nii e-kirja saatjat kui saajat.

Eks iga õpetaja jätab jälje (üli)õpilasele, võistluskategooriaid on palju – iseloom, välimus, oskus teadmisi/praktilisi oskusi edasi anda, lugupidamine, samas ka ühise vereringe puudumine jne. Südame teeb soojaks, kui tudengitel tuleb aastategi pärast meelde, mida Tuhkanen ütles ja tegi. Peaaegu 30 aasta jooksul (täitub küll järgmisel aastal) on lõpetanud palju tublisid noori kolleege, mõned neist nüüdseks ka Tartu Ülikooli õppejõud (ja mitte ainult oma erialal!), kes omakorda on või saavad üliõpilaste lemmikuks. Näib, et järjepidevus on tagatud.

Eks õppejõuna tuleb ette ka kehvemaid päevi/perioode ja minuski on peidus nii päike kui äike (nagu laulab teine Tuhkanen). Ning nagu plaksu lüüakse kahe käega, on minu teiseks pooleks omakorda minu õpetajad ja üliõpilased – tänukummardus maani!

Mul on alati meeles Hiina tarkusetera/vanasõna: "Hea õpetaja on see, kelle õpilased on temast paremad". Nii lihtne see ongi!

Lisatud: 10 Mai 2019

Neinar Seli poolt 2008. aastal Tartu Kultuurkapitali juurde asutatud meditsiini valdkonna alakapitali eesmärk on aidata kaasa Eesti meditsiini edendamisele ja Tartu Ülikooli Kliinikumi teadustöö taseme tõstmisele. Stipendiume antakse välja kahes kategoorias: viimase kalendriaasta ja viimase viie aasta jooksul enim teadusartikleid publitseerinud autorile. Komisjon tugineb otsuse langetamisel kliinikumi meditsiiniinfo keskuse artiklite analüüsile, mille puhul autor on märkinud enda töökohaks Tartu Ülikooli Kliinikumi.

Viimase viie aasta teaduspublikatsioonide eest pälvis Neinar Seli stipendiumi professor Vallo Tilmann, kes on ametis lastekliiniku juhatajana. Kliinikumi kevadkonverentsil üleantava stipendiumi suurus on 4000 eurot ning vastavalt statuudile võib viimase viie aasta teaduspublikatsioonide stipendiumit anda autorile välja mitte sagedamini kui üks kord viie aasta jooksul.

Professor Vallo Tilmann: On suur au olla Neinar Seli stipendiumi laureaat. See on tunnustus kogu lastekliiniku kollektiivile. Viimase viia aasta (2014 – 2018) sisse jäävad DIABIMMUNE teadusprojekti olulisemad artiklid, kus kinnitus hügieeni hüpotees 1. tüüpi diabeedi tekkes. Lühidalt, mikrofloora mitmekesisuse langus ja Bacteroides mikroobide, kelle lipopolüsahhariidid pidurdavad E.coli poolt põhjustatud immuunsüsteemi aktiviseerumist, ülekaal soolestikus soodustavad 1. tüüpi diabeedi teket. Kliinikumi 12-liikmelisel töögrupil oli selles teadusprojektis väga suur roll: uuringus osales ligi 2000 last Lõuna-Eestist ja tehti üle 7000 uuringuvisiidi. Teadmine, et oleme oma tööga panustanud maailma tippteadusesse, pakub suurt rahuldust. Lisaks jäävad sellesse perioodi mitmed artiklid koostöös prof Jaak Jürimäe, prof Raivo Uibo ja prof Katrin Õunapi uurimisgruppidega. See kinnitab, et teaduspublikatsioonid on tänapäeval kollektiivne looming ja mul on olnud suur õnn selles osaleda. Suur tänu!

Teise stipendiumi, mille suurus on 2000 eurot, pälvis 2018. aastal avaldatud teaduspublikatsioonide eest professor Katrin Õunap. Professor Õunap on ametis ühendlabori Tartus asuva kliinilise geneetika keskuse juhatajana.

Professor Katrin Õunap: Mul on väga hea meel 2018. aasta teaduspublikatsioonide preemia üle. Viimastel aastatel olen oma teadustöös suunitletult tegelenud just uute haruldaste haiguste avastamisega Eesti lastel, mis on intensiivistunud tänu 2016.a. aprillis alanud koostööprojektile USAs Bostonis Harvardi ülikooli ja MIT juures asuva Broad instituudi ning Eesti geenivaramu vahel. Broadi instituut kuulub ühe nelja USA riikliku terviseinstituudi (NIH) rahastatud menedliaarse genoomika keskuste hulka. Selle koostööprojekti raames teostatakse Eesti patsientidele, kellel me ei ole leidnud eksoomi sekveneerimise analüüsil haiguse põhjust, Broadi instituudis kogu genoomi ja RNA sekveneerimine ning teatud juhtudel ka metaboloomi uuring. Uute haiguste avastamiseks on vajalik erinevate teaduskeskuste vaheline koostöö ja sama geeni leiuga patsientide leidmine kogu maailmas, mille jaoks me sisestame kõik uued kandidaatgeeni leiud selleks loodud Matchmaker programmi. Keskmine geeni avastamisest kuni andmete avaldamiseni kuuluv aeg on vähemalt 1,5 kuni 2 aastat, kuid sageli võib see olla ka pikem. 2018. aasta oli minu jaoks väga märgiline kuna selle aasta jooksul avaldati kolme uue geeni avastusega seotud artiklid (RORA, MSL3 ja SPATA5 geen). Antud koostöö aga jätkub ja väga mitmete erinevate uute geenide muutuste funktsionaalsed katsed on juba töös. Samuti tahaksin ma ka väga tänada oma praegusi ja endisi doktorante – Karit Reinson, Sander Pajusalu, Kai Muru, Sanna Puusepp, Mari-Anne Vals ja Tiia Reimand, kes samuti aktiivselt osalevad uute haiguste avastamise projektis.

Lisatud: 10 Mai 2019

Tartu Ülikooli Kliinikum premeerib alates 2011. aastast parimat artiklit ajakirjas Eesti Arst. Preemia eesmärk on ainsa emakeelse meditsiiniteadusliku ajakirja jätkusuutlikkuse toetamine ning eestikeelse teaduskeele arendamine. Preemia antakse eelmise kalendriaasta jooksul ajakirjas Eesti Arst ilmunud parima uurimusliku, ülevaate- või haigusjuhtu kirjeldava artikli eest. Kandidaate võivad esitada kõik ajakirja Eesti Arst lugejad ja toimetus ning preemia määrab Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatus ajakirja Eesti Arst toimetuskolleegiumi ettepanekul. Sel aastal hindas toimetuskolleegium parimaks Ene Pärna, Anu Aluoja, Külli Kingo artikli „Krooniliste dermatoosidega patsientide emotsionaalne seisund ja elukvaliteet, seosed isiksuseomadustega“.

Dr Ene Pärna: Olen dermato-veneroloogina töötades kokku puutunud krooniliste nahahaiguste patsientidega pikemat aega ning olen näinud ka krooniliste nahahaigustega kaasnevat emotsionaalset koormust patsientidele. Selleks, et patsiente paremini ka emotsionaalselt abistada, otsustasin läbida Tartu Ülikoolis psühholoogia õppe. Magistritöö teema valik oligi seotud dermatoloogiaga ning magistritöö juhendajateks praegused kaasautorid Anu Aluoja ja Külli Kingo. Kuna töö tulemused andsid olulist infot kroonilisi nahahaigusi põdevate patsientide kohta, siis käesolevas artiklis saigi kasutatud magistritöös kogutud andmeid.

Meie uurimistöö eesmärk oli hinnata krooniliste põletikuliste nahahaiguste seost patsiendi emotsionaalse seisundi ja elukvaliteediga. Samuti tahtsime teada, kuidas omavahel seostuvad haigus, isiksuseomadused ja elukvaliteet. Eestis varasemad sarnased uuringud puuduvad. Uuringusse kaasasime 161 isikut ja uuringus osalesid nii põletikuliste nahahaigustega patsiendid (nt psoriaas, ekseem, täiskasvanuea akne) kui ka kontrollgrupp.

Töö tulemusena leidsime, et võrreldes tervetega kannatavad krooniliste nahahaigustega inimesed suurema emotsionaalse düstressi all: rohkem on nii depressiooni, üldise ärevuse kui ka sotsiaalärevuse sümptomeid. Lisaks näitas meie uuring insomnia sümptomite olulisust kõigi haigusrühmade patsientidel. Kindlasti vääriksid kroonilise nahahaigusega patisentidel uneprobleemid edasisi uuringuid ja suuremat tähelepanu igapäevases töös.

Ootuspäraselt selgus, et kroonilist nahahaigust põdevatel patsientidel on halvem nii nahahaiguste-spetsiifiline kui ka üldine tervisega seotud elukvaliteet. Pigem on häiritud elu emotsionaalne pool kui kehaline pool: kõrgem väsimuse tase, halvem emotsionaalse heaolu seisund ja valuhinnangud.

Isiksusejoontest seostus halvema elukvaliteediga kõige rohkem somaatiline ärevus. See isiksusejoon näitab kalduvust kogeda sageli ärevuse kehalisi sümptomeid. Võimalik, et suurema somaatilise ärevusega isikud on tundlikumad kehaliste aistingute suhtes ja seetõttu on ka nahahaiguste sümptomitest rohkem häiritud. Huvitav on see, et seostes emotsionaalse ja sotsiaalse toimetuleku ning väsimuse hinnangutega oli isiksusejoonte roll märkimisväärselt suurem kui demograafiliste ja tervisenäitajate oma.

Arvestades uurimistööst selgunud krooniliste nahahaigete suuremat emotsionaalset düstressi taset, on oluline seda õigel ajal märgata ja vajadusel alustada ravi, et tagada parem nahahaiguse paranemine ja soodustada patsiendi elukvaliteedi paranemist.

Lisatud: 10 Mai 2019

Parimate kliinikumis töötavate Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tudengite praktikajuhendajate välja selgitamiseks ja tunnustamiseks viiakse õppurite seas läbi küsitlus. Sel aastal valiti parimateks praktikajuhendajateks radioloogiatehnik Sofia Gratšova ning õde Martin Juss.

Sofia Gratšova töötab radioloogiakliinikus radioloogiatehnikuna ning tudengid hindasid temas seda, et ta on oma töös professionaalne, täpne ning hea teadmiste edasiandja.

• Ta oskab praktikandile väga lihtsalt ja arusaadavalt kõike vajalikku edasi anda. 
• Ta on hea suhtleja.
• Positiivse suhtumisega juhendaja.

Sofia Gratšova: Olen meeldivalt üllatunud, et olen saanud sellise tunnustuse osaliseks. Arvan, et igaühel meist on praktikantide juhendamine, põhitöö kõrvalt, korralik katsumus, et saaks lühikese aja jooksul enda teadmised ja oskused edasi anda. Tohutult hea meel on teada, et praktikandid on meile tänulikud ning oleme neile meelde jäänud.

Juhendajana olen püüdnud tagada meeldivat, mõistlikku ja positiivset suhtumist praktikandidele. Käesoleva tunnustusega soovin tänada kõiki kaastöötajaid, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõude ja üliõpilasi, kellega oleme ühisel jõul suutnud luua sellise keskkonna, kuhu praktikandid tulevad hea meelega.

Martin Juss töötab õena nii spordimeditsiini ja taastusravi kliinikus kui ka psühhiaatriakliinikus. Tudengite hinnangul on Martin Juss väga toetav ning seletab kõike põhjalikult julgustades erinevaid õendustoiminguid tegema.

• Kui midagi hästi tegin, siis ta kiitis ja julgustas, samas juhtis tähelepanu ka mu nõrkadele kohtadele.
• Ta võttis õpetamistööd väga südamega, näiteks lasi mul enda peal mitu korda kanüüli panemist harjutada.
• Hoolimata sellest, et olin sel hetkel veel väga arg ja algaja, tundsin end tänu super juhendajale meeskonnaliikmena.

Martin Juss: Esmalt tänan väga ootamatu üllatuse eest. Sedavõrd lahket tunnustust tudengite poolt ei oleks osanud oodata. Eks meenub endalgi mõne aasta tagune õppeperiood medikas. Tänapäeva õe eriala omandavad tudengid saavad pikalt käia praktikabaasides teadmisi omandamas tänu praktikakesksele õppele kõrgkoolis. See loob head tingimused seoste loomisel teoreetiliste ja praktiliste teadmiste/oskuste vahel. Tulevaste kolleegide head hoiakud töökeskkonna suhtes võivad alguse saada just eduka praktika läbimisest. Seepärast annan omapoolselt panuse praktikajuhendajana nii nagu ka kõik teised kolleegid, et tudeng teaks võimalikke riske, tagamaid, ennetust ning erinevaid tähelepanekuid ja võtteid, mis on haiglatööle omased.
Suur aitäh!

Kliinikumi Leht

Lisatud: 10 Mai 2019

Silmapaistva õena tunnustatakse rahvusvahelise tegevuse eest 2018. aastal onkoloogia-hematoloogiakliiniku radio- ja onkoteraapia osakonna õde Lemme-Liis Aruvälja. Lemme-Liis Aruväli on radio- ja onkoteraapia osakonna õde, kes töötab nii statsionaaris kui ka teeb onkoloogia õe iseseisvat vastuvõttu.

Hematoloogia-onkoloogia kliiniku ülemõde Kaire Jugar selgitab: „Esitasime Lemme-Liisi Tartu Ülikooli Kliinikumi tunnustuse saajaks seetõttu, et oleme oma kliinikus väga uhked eelmisel aastal talle antud rahvusvahelise RECaN (Recognising Cancer Nursing Award 2018) tunnustuse üle, mis anti esmakordselt välja oktoobris 2018 Saksamaal toimunud ESMO (European Society for Medical Oncology) kongressil. Lemme-Liis on varasemalt osalenud Euroopa onkoloogia õdede meisterklassis ning sealt sai alguse väga hea koostöö Euroopa Onkoloogiaõdede Ühingu (EONS) juhtkonnaga. Lemme-Liis kaasati aktiivselt Eesti Onkoloogiaõdede Ühingu töösse juhatuse liikmena, mistõttu hea koostöö ja aktiivne suhtlus jätkus Euroopa Onkoloogiaõdede Ühingu juhtidega. Eesti oli üks riik neljast, mis valiti RECaN projekti, mille üks osa oli töörühma Eesti külastamine ning siinse onkoloogia õenduse kohta andmete kogumine. Lemme-Liis oli kogu selle tegevuse üks koordinaator, mille tõttu jäi ta silma nii võrratu inimesena kui ka väga hea tööga. Et selline rahvusvaheline tunnustus ja tunnustuse taga olev suurepärane õde ei jääks ka meie organisatsioonis märkamatuks, siis valiti Lemme-Liis sel aastal üheks kliinikumi tunnustuse saajaks.“

Kaire Jugari sõnul Lemme-Liis on ääretult tore inimene, kelle suhtlemisoskus, rõõmsameelsus ja soov muuta maailm paremaks paigaks, paneb teda märkama. „Temaga on hea suhelda, asju korraldada ning tema väga soe, hooliv ja armastav suhtumine inimestesse teevad temast suurepärase inimese ja õe. Tema väärtused sobivad õe ametiga ning kõik, mida ta teeb, on tehtud suure hoolivuse, innustuse ja professionaalsusega. Ta on nõudlik enda suhtes ning ta tahab olla oma ametis väga hea, mistõttu ta otsib ka ise erinevaid võimalusi, et ennast arendada ja proovile panna. Tunnen suurt uhkust selle üle, et Lemme-Liis on meie kliinikus ning valinud töö vähktõvega patsientide aitamiseks, mis on sageli just emotsionaalselt raske ning nõuab väga kõrgel tasemel suhtlemisoskust ja inimlikku hoolivust. Ta on selles töös tõesti suurepärane!“

Lemme-Liis Aruväli sõnas kliinikumi tunnustust kommenteerides: “Rahvusvaheline tunnustus tähendab minu jaoks tohutult palju. See näitab, et minu kui onkoloogiaõe tööd väärtustatakse ja märgatakse Euroopa tasemel. Usun, et see võiks olla motivatsiooniks kõigile Eesti onkoloogiaõdedele. Igaüks meist võib olla muutuste algatajaks või edasi viivaks jõuks.“

Lisatud: 10 Mai 2019

29. märtsil kaitses Liis Kadastik-Eerme filosoofiadoktori kraadi (PhD arstiteaduses) väitekirjaga „Parkinson’s disease in Estonia: epidemiology, quality of life, clinical characteristics and pharmacotherapy“ („Parkinsoni tõbi Eestis: epidemioloogia, elukvaliteet, kliinilised karakteristikud ja farmakoteraapia“).

Väitekirja juhendajad olid professor Pille Taba Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudi närvikliinikust ja professor Toomas Asser Tartu Ülikoolist. Oponeeris professor Regina Katzenschlager Viini Meditsiiniülikoolist ning Karl Landsteineri nimelise Neuroimmunoloogiliste ja Neurodegeneratiivsete häirete Instituudist.

Kokkuvõte
Parkinsoni tõbi on levinuim liikumishäiret põhjustav neurodegeneratiivne haigus, mida esineb vähemalt 1% üle 60 aastaste inimeste seas. Tartumaal on Parkinsoni tõve epidemioloogilisi näitajaid uuritud esmakordselt 20 aastat tagasi, mil levimus -ja haigestumuskordajad olid vastavalt 152/100 000 ja 17/100 000. Kirjanduse andmetel on Parkinsoni tõvega patsientidel ligi 1,5 korda suurem suremisrisk võrreldes üldpopulatsiooniga. Haiguse peamisteks avaldusteks on progresseeruv liigutuste aeglus ja kohmakus, lihasjäikus, värin ning tasakaalu -ja kõnnakuhäire. Lisaks kuuluvad kliinilisse pilti mittemotoorsed sümptomid: mälu-, meeleolu -ja unehäired, kõhukinnisus, uriinipidamatus, väsimus, valu jm. Efektiivseimaks ravimiks on levodopa, mille kõrvaltoimena võivad kasutajal tekkida motoorsed komplikatsioonid.

Käesoleva uurimistöö peamiseks eesmärgiks oli kirjeldada Parkinsoni tõve epidemioloogilisi näitajaid Tartumaal, samuti iseloomustada patsientide kliinilist profiili, sealhulgas uurida motoorsete komplikatsioonide ning mittemotoorsete sümptomite esinemissagedust ja neid soodustavaid tegureid. Uurimistöö üheks eesmärgiks oli ka analüüsida Parkinsoni tõvega patsientide elukvaliteeti ja seda mõjutavaid tegureid. Populatsiooni-põhine epidemioloogiline uuring Tartumaal näitas, et võrreldes 1990-ndate aastatega oli kasvanud Parkinsoni tõve esinemissagedus (olemasolevate juhtude esinemine), ent haigestumus (uute juhtude teke) püsis samal tasemel. Nüüdses uuringus oli proportsionaalselt rohkem kaugelearenenud raskusastmega patsiente. Surmatunnistustel oli Parkinsoni tõve diagnoos märgitud ligi pooltel surnud uuritavatel. Parkinsoni tõvega patsientidel ei esinenud haiguse varases staadiumis oluliselt erinevat suremisriski võrreldes samaealise üldpopulatsiooniga. Motoorseid ravikomplikatsioone esines umbes veerandil patsientidest. Kõige sagedasemad mittemotoorsed sümptomid olid kognitsioonihäire, öised unehäired, põiehäired ja väsimus. Elukvaliteedi peamisteks mõjutajateks olid depressioon, motoorsed (nt. riietumine, söömine jm.) ja mittemotoorsed (nt. uni, valu jm.) igapäevaelu aspektid, kusjuures objektiivselt hinnatud parkinsonistlike sümptomite raskusaste ei olnud patsiendi elukvaliteedi hinnangus määrav.

Juhendaja, professor Pille Taba: Liis Kadastik-Eerme dissertatsioon on jätkanud neurodegeneratiivsete haiguste uurimise traditsiooni närvikliinikus, aga kindlasti on praegune töö viinud Parkinsoni tõve uurimisvaldkonna Eestis uuele tasemele, kuna koos epidemioloogilise uuringuga on eritähelepanu pööratud spetsiifilistele aspektidele selle haiguse korral: mittemotoorsed sümptomid, ravikomplikatsioonid, elukvaliteet. Seejuures on lisaks kliinilisele hindamisele võetud patsientidelt ka analüüse molekulaarsete aspektide täpsustamiseks, sh biomarkerite ja genotüpiseerimise uuringuks, mis on juba järgmiste tegijate teemaks. Parkinsoni tõve uurimusest on välja kasvanud ka mitmed üliõpilasteaduse projektid, mille käigus Liis ise on juhendajaks ja õpetajaks, nii kliinilisest kui teadusmetoodilisest aspektist. Kliinilises praktikas on suure tähtsusega ka patsiendikäsitluse areng praktilises neuroloogias – koos teadustööga on Liis kujunenud Parkinsoni tõve kliiniliseks eksperdiks, kes on valmis tegelema keeruliste haigusjuhtudega. Kahtlemata on nii kliinilises kui teadustegevuses väga oluline Liisi sättumus meeskonnatööks, vastutustunne, täpsus ja tähelepanelikkus kaastöötajate suhtes.