Alaseljavalu on väga sage terviseprobleem. Kuni 84% inimestest tunneb mingi hetk oma elus alaseljavalu, kuid 5–10% neist probleem ei lahene ja tekib n-ö krooniline ehk püsiv alaseljavalu, mis põhjustab inimestele tõsiseid kannatusi mitte ainult Eestis, vaid üle kogu maailma. Viimased uuringud on näidanud, et krooniline alaseljavalu põhjustab kõige rohkem töövõimetusega ja n-ö vaevusega elamist võrrelduna kõikide teiste haigustega. Seega on tegemist kogu ühiskonda haarava probleemiga koormates patsienti, tema perekonda ja lähedasi, haigekassasüsteemi, tööandjat jne. Sellest lähtuvalt ei saa tegeleda alaseljavaluga ja ravida alaseljavalu kui puhtalt biomeditsiinilist probleemi, mis ei võta arvesse näiteks psühholoogilisi või sotsiaalseid faktoreid.
Mis on krooniline alaseljavalu?
Krooniline alaseljavalu on valu, mis on kestnud üle 3 kuu – ehk et üle ajaperioodi, mis võiks kuluda bioloogiliselt kudede paranemisele. Lisaks valule ja kehalise võimekuse langusele, kogevad kroonilise alaseljavaluga inimesed ärevust ja depressiooni, mis mõjutavad nende sotsiaalset ja majanduslikku toimimist. Kartus liigutamise ees ja hirm uue alaseljavalu tekkimise episoodi ees esinevad väga paljudel kroonilise alaseljavaluga patsientidel. Seega on kindlasti haaratud probleemi ka psühholoogilised faktorid, mis mõjutavad probleemi püsimist või paranemist.
Samuti on antud inimestel häirunud asenditundlikkus ja kontroll oma keha üle, mis omakorda vähendavad tõenäosust, et neile meeldiks olla kehaliselt aktiivne ja sellest sõltuvalt võib nende olukord jällegi halveneda.
Mis on biopsühhosotsiaalne mudel?
Väga mitmete mõjurite olemasolu krooniliste alaseljavalu patsientidel ongi viinud n-ö biopsühhosotsiaalse mudeli väljatöötamiseni, et mõjutada kõiki ülanimetatud osasid. Ja seejuures ei ole otseselt vahet, kuidas välja öelda seda mudelit – bio-psühho-sotsiaalne või sotsio-bio-psühholoogiline või psühho-sotsio-bioloogiline – sest igal patsiendil on erinev rõhuasetus vastavates osades nende probleemi püsimises või süvenemises. Ja väga erinev on ka nende osade suurus – mis tähendab, et mõnel on näiteks just biomehaaniline probleem suurem ja sotsiaalsed/psühholoogilised komponendid väiksemad, aga teisel patsiendil on just psühholoogiline komponent suurem
Krooniline alaseljavalu ja ühiskonna uskumused, mis hoiavad kroonilist alaseljavalu probleemi „elus“:
• Paljud usuvad, et selg on meie kõige nõrgem koht ja seda on väga lihtne vigastada. Kuid tegelikult on vastupidi – selg on meie üks tugevamaid struktuure, mida ümbritseb suur hulk passiivseid ja aktiivseid struktuure (sidemeid ja lihaseid), mis lisavad tugevust ja stabiilsust.
• Valu võrdub kindlasti uue vigastusega seljas: ca 60% inimestest usuvad, et kui liigutused tekitasid valu, tuleks neid liigutusi ka vältida. See ei pea jällegi paika, kuna valu on väga subjektiivne ja sõltuv varasematest kogemustest, mida kesknärvisüsteem tõlgendab.
• 94–98% inimestest uskusid, et õige rüht on väga oluline, et ei tekiks seljavalu. See tähendab, et inimestel on arusaam, et õigest ja ainsast kehaasendist kõrvalekalle on kohe väga halb ja tekitab valu või vaevust. Fakt on aga see, et meie keha tahab variatiivsust oma liigutustes ja asendites, mitte aga olla staatiliselt paigal ühes asendis.
• Inimestel, kes on arusaamisel, et ainult biomehaanilised probleemid põhjustavad nende seljavalu, esineb rohkem töövõimetust. Ehk et inimeste teadlikkust on tarvis tõsta, et paremini ravida kroonilisi skeletilihassüsteemi vaevuseid.
• Liigne tähelepanu probleemsele piirkonnale. Paljud patsiendid pööravad sageli liigset tähelepanu oma seljale ja seetõttu teevad igasugu pisikesed asjad alati häda ja löövad n-ö häirekella meie kesknärvisüsteemis.
• Inimestel, kellel pole kunagi seljavalu olnud, esineb 91% diskide degenereerumist, 38–56% diskide protrusiooni, 38% diski prolapsi. See näitab seda, et meie keha normidel on väga lai vahemik ja me ei saa ravida röntgenipilti või MRT-pildi vastust, vaid me peame keskenduma inimesele kui tervikule ning arvestama tema probleeme ja soove.
Mati Arend
Ambulatoorse taastusravi osakond