21.–24. augustil Tallinnas toimunud Skandinaavia Käekirurgia Seltsi 27. kongressil keskendusid käekirurgid ja käeterapeudid randme ja sõrmede vigastustele ning nende ravile. Kongressile olid kutsutud lisaks Skandinaavia seltsi liikmetele ja Balti riikide kolleegidele ka Singapuri Käekirurgia Seltsi liikmed. Kokku osales kongressil 300 spetsialisti 31 riigist.
Kongressi peakorraldajaks oli Eesti Käekirurgia Selts, korralduskomitee juhiks dr Kristo Kask Regionaalhaiglast. Kliinikumi kümneliikmelisse delegatsiooni kuulusid nii arst-õppejõud kui ortopeedia eriala residendid. „Selliseid suuri ja hea kvaliteediga Euroopa või Põhjamaade üritusi toimub meil Eestis harva, mistõttu ei saa jätta võimalust kasutamata,“ kommenteeris traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku juhataja professor Aare Märtson suure delegatsiooni lähetamist kongressile.
Kliinikumi arst-õppejõud dr Katre Maasalu kiitis programmi sisukust: „USA ja Singapuri lektorid muutsid kongressi kvaliteedi üliheaks, loengud oli sisukad ja ettekanded kvaliteetsed. Kongressi suur pluss olid käeteraapia sessioonid, mis pühendusid funktsionaalse ravi erinevatele võimalustele. Järelravi roll on käetraumade puhul suur, seetõttu oli nii ühis- kui paralleelsessioonide korraldamine terapeutidele väga asjakohane ja seda lähenemist kiitsid ka paljud teiste riikide osalejad. “
Rääkides kongressi ettekannetest, tõid osalenud arst-õppejõud esile mitmeid huvitavaid käsitetud nüansse. „Mind inspireeris väga kongressieelne WALANT tehnika koolituse päev. WALANT tehnika puhul on patsient ärkvel, lokaal-anesteesiat tehakse tavapärasest suurema süstitava ravimite mahuga ja operatsioon teostatakse ilma žgutita. See meetod võimaldab operatsioone väga edukalt teha päevakirurgias või ambulatoorse kirurgia osakonnas ja kirurgil vajadusel kontrollida sõrmede liikumist kohe operatsiooni ajal. See meetod sobib hästi ka keerukamate või eakate patsientide puhul üldanesteesia asemel. WALANT koolitus tekitas soovi seda ka ise proovida ning tänaseks, mil olen selle ise praktikas järgi proovinud, olen veendunud, et see tõesti toimib hästi. Selle tehnika rakendamine võimaldab kindlasti suurendada lokaalanesteesias opereeritavate patsientide hulka,“ selgitas dr Katre Maasalu.
Konverentsi üldine suunitlus oli väga praktiline. „Saime mitmeid praktilisi mõtteid, näiteks meie paneme tüüpilise randmepiirkonna murru puhul käe kipsi klassikaliselt randmest kergelt palmaarsele painutatud asendis, kuid kongressil esitletud uuringu järgi võiks nendel patsientidel, kelle murrud ei vaja reponeerimist, eelistada käe kipsi panemist hoopis neutraalses asendis, mis on siis kerges dorsaalfleksiooni seisus,“ tõi dr Kase näite.
„Soovitatakse kasutada rohkem konservatiivset ravi, eriti eakate patsientide luumurru ravis, sest uuringud näitavad, et opereeritud või konservatiivselt ravitud patsientidel ei ole kaugtulemustes erinevusi. Eriti kodarluu murdude puhul pole eakatel kirurgiline ravi sageli vajalik ega anna ka paremaid tulemusi kui ravi kipslahasega, “ tõi välja dr Egon Puuorg. „Eakate patsientide puhul rõhutati mitmel korral, et kui murd ei vaja reponeerimist, siis ei pea opereerima. Alati on muidugi erandeid ning tuleb arvestada, et alatiei sõltu vanusest, kui vana patsient on eakas,“ täiendas dr Maasalu.
„Sõrmeluumurdude puhul on trendiks kiire liigutamine, mobiliseeriv ravi. Kipse ja lahaseid kasutatakse vähem või lühemat aega ning on seisukoht, et sõrme- ja metakarpaalmurdude järgselt võiks aktiivsuse piiramist proovida reguleerida valu järgi ja pikaajalist lahastamist ei ole vaja kasutada,“ tõi välja dr Anna-Helena Kase.
Konverentsil tutvustati ka erinevaid võrdlevaid uuringuid, mille hulgas oli Tampere Üikooli Haigla algatatud uuring õla proksimaalse otsa murdude ravimeetodite võrdlusest. Sellesse uuringusse andsid oma panuse ka kliinikumi arstid. Tampere kolleegide juhtimisel loodi NITEP grupp, mille eesmärgiks on uurida kõige levinumate ja majanduslikult oluliste luumurdude ravimeetodeid. Järgmisena tehakse Tampere teadlastega koostööd kodarluu distaalse otsa murdude ravimeetoditest.
Kongressil andis oma väikese panuse ka dr Maasalu, kes juhtis koos prof Timo Raatiakaineniga pöidla põhiliigese sessiooni. „See oli väga meeldiv ülesanne ja samuti tore taaskohtumine, sest kui ma aastaid tagasi viibisin Soomes Töölö Haiglas täiendusel, siis juhtis just tema seal käekirurgia üksust. Pöidla põhiliigese sessioonis räägiti erinevatest proteesidest ja nende ravitulemustest erinevates riikides. Kui puusa- ja põlevliigese artrooside ravis on endoproteesimine juhtival kohal, siis pöidla põhiliigese endoproteesimine nii massiliseks kindlasti ei muutu. Rõhutati, et raviotsuste tegemisel peab valitav ravimeetod lähtuma konkreetsest patsiendist, tema vajadustest, vanusest, luukoe kvaliteedist jne. Ka kõik teised meetodid on jätkuvalt ravis omal kohal, oluline on täpne patsientide valik,“ refereeris sessioonil räägitut dr Maasalu.
Kliinikumis tehakse aastas ligikaudu 600 randme ja labakäe piirkonna lõikust, millest valdava osa moodustavad ortopeedilised operatsioonid, mikrokirurgilisi oskuseid vajavaid operatsioone on vähe ning nende arvud näitavad vähenemise trendi ka mujal Euroopas. Regionaalhaiglasse, kes hetkel korraldab käekirurgia valveringi, on tänavu mikrokirurgiaks saadetud kliinikumist kaks patsienti.
„Käekirurgia on küll mõnes mõttes väga interdistsiplinaarne, kuid arvestades haigestumise profiili, siiski ortopeedia nn alameriala. Eesti suuruses riigis ei ole patsientide arvu piiratuse tõttu võimalik spetsialiseerumist liiga kitsaks ajada,“ kommenteeris professor Aare Märtson käekirurgia positsiooni kliinikumis.
Professor Aare Märtson, dr Katre Maasalu, dr Egon Puuoru ja dr Anna-Helena Kasega
vestles Liina Raju