Kliinikumi Lehel oli võimalus küsida kakskümmend aastat Kliinikumi arstide vaateväljas olnud patsiendilt Holger Roonemaalt, milline on olnud tema haiguse lugu ja teekond. Üks tema raviarste, prof Aare Märtson on veendunud, et patsiendi positiivne ellusuhtumine ja koostöö aitavad kaasa keerulise haiguse ravile ja hea tulemuse saavutamisele.
Jõudsite Kliinikumi arstide juurde ligi 20 aastat tagasi. Millised olid teie kaebused?
Tegelikult ma jõudsin arstide juurde juba natukene varem. Esimene visiit ortopeedi juurde oli kas septembris või oktoobris 2002. Olin siis just asunud Tartu Ülikoolis teisel kursusel ajakirjandust õppima. Eelneval suvel töötasin praktikandina Virumaa Teatajas ja sageli mängisin õhtuti vanade sõprade-tuttavatega jalgpalli. Ühe vastasmeeskonna mängijaga kokkupõrke järel jäi põlv valutama. Päris pikalt panin ma selle tavalise põrutuse või spordivigastuse arvele, aga kui jalg hommikuti üha kangemaks jäi ja järjest rohkem aega võttis, et korralikult üldse kõndida saaksin, siis otsustasin arsti poole pöörduda. Esimene visiit oli seejuures eraarstile, kuna haigekassa järjekorraga oleksin saanud visiidiaja 3–4 kuu kaugusele. See arst arvas samuti, et tegu on "hüppaja põlvega" ja soovitas toidulisandeid võtta. Kui kuu hiljem oli asi pigem hullemaks kui paremaks läinud, siis pöördusin sama arsti poole tagasi ja siis ta saatis mind juba kiiresti Tartu Ülikooli Kliinikumi MRT-sse. Mäletan, et kui sain MRT tulemused paberil enda kätte, et arstile tagasi viia, siis olin sisimas õnnelik, et uuring tõesti näitas midagi – järelikult ma ei mõtle oma muret üle ja et nüüd saab terveks ravida. Kui arst aga kasutas sõna "kasvaja" ja suunas järgmiseks biopsiale, siis sain aru, kui loll ma oma esimeses "rõõmus" olin.
Olite küllaltki noor. Kuidas te diagnoosi mõistsite või sellesse suhtusite?
Biopsia tulemustest teada saamine oli ikka tugev šokk. Pisarad jooksid. Sellele järgnesid mõned päevad teadmatust, kuni dr Ain Kaare ja dr Sirje Mikkel selgitasid raviplaani ja eesootava nii palju kui võimalik, ette ära. Kuskilt sellest hetkest muutus kogu see ravi minu jaoks nii-öelda etappide kaupa pikaks protsessiks. Ma teadsin, et ma pean läbi tegema x arvu erinevaid keemiaraviprotseduure ja et seal vahepeal tuleb suur lõikus. Mu jaoks oli see eesmärgipärase tee käimine. Iga ravitsükli lõpus tõmbasin mõttes ühele etapile kriipsu peale ja ootasin järgmist. Ma ei tea miks, aga mul ei olnud isegi peas mõtet, et ravi võiks ebaõnnestuda. Lähtusin statistikast, et 75–80% juhtudest lõpeb "edukalt".
Milliseks kujunes teie raviteekond?
Esimene keemiaravi algas kuskil novembri lõpus või detsembri alguses. Esimesed paar seanssi möödusid kergelt. Ei olnud suurt iiveldust ega muud sellist. Esimene šokk tekkis jõulude ja aastavahetuse vahel, kui olin kodus Rakveres. Palavik tõusis väga kõrgele, nina jooksis verd. Käisime Rakvere haiglas vajalikke vereanalüüse andmas, mäletan häguselt, kuidas ma koperdasin seal koridori peal ja pilt oli eest minemas. Isa viis mu autoga sealt edasi Tartusse haiglasse ja selle sõidu ajal mäletan, et tõmbasin sõrmedega läbi juuste ja pihk jäi juukseid täis. See oli vaimselt päris raske. Tartus diagnoositi kopsupõletik. Selliseid ravi kõrvalnähtusid tekkis ikka päris palju ja eks ta mõnevõrra frustreeris, sest ettenähtud raviplaan jäi venima. Minu esialgses "kalendris" oleks pidanud ravi olema juunikuuks tehtud, tegelikult kestis see septembrini välja. Ehk et peaaegu aasta aega.
Suur operatsioon oli märtsis keemiaravi sessioonide vahepeal. Ka see lükkus natuke aega edasi, sest verenäitajad olid liiga halvad. Pärast operatsiooni üks õdedest rääkis, et kui väsinud ta oli, et pidi hoopis teisest hoonest pidevalt mulle verd juurde tooma. Ja seda mäletan, et veel viimane päev enne operatsiooni, kui olin juba ortopeediaosakonnas, kõndisin mööda haiglat ringi ja ei tundnud liikumisel jalas mingit valu. Trepist üles liikusin kergelt ja valutult. See tekitas korraks tunde, et näed äkki ei olegi vaja lõigata. Ja seda mäletan, kui hästi maitses tavaline külm vesi pärast narkoosist üles ärkamist.
Üks keerulisemaid hetki oli siis, kui haava sisse tuli põletik. Prof Aare Märtson oli selle eest hoiatanud, et kui põletik proteesini jõuab, siis on kõik põhimõtteliselt nii halvasti kui üldse olla saab. Ja siis see põletik tuligi. Arst tõmbas markeriga reie peale piiri, kust jalg punane oli ja paari tunni pärast oli punane laik sealt kaugele edasi kasvanud. Olukorra päästmiseks viidi mind uuele lõikusele ja seesama suur haav lõigati jälle lahti. See oli tõesti hirmus, sest oma vaimus olin ma valmis, et üles ärgates jalga enam ei ole. Selleks ajaks oli mul üldnarkoosiga juba nii palju kogemusi, et üles ärgates tundus kohe, et kuidagi maru kiirelt läks. Õnneks ei olnud põletik proteesini jõudnud. Puhastustorud jäeti sisse ja iga päev loputati proteesi põlveosa suure süstlaga läbi. Alguses tuli sisse süstitud puhas puhastusvedelik häguse, kollakas-punasena välja, pärast korduvat ja korduvat läbisüstimist muutus see täiesti puhtaks. Ma olen selle päästetöö eest arstidele ikka ülitänulik.
Kuidas hindate, mis on toonud sellel teekonnal kaasa enim väljakutseid?
Eks ta on vaimselt ikkagi küllaltki kurnav. Ja tuleb osata leppida sellega, et mingeid asju enam edaspidi ei ole võimalik teha. Ma olin pikalt tegelenud pikamaajooksuga, rattasõiduga. Siiamaani näen ma mõnikord unes, kuidas ma jooksen. No tegelikult ikka ei saa joosta. Selliste asjadega tuleb osata lihtsalt leppida. Aga seda enam tuleb osata hinnata neid asju ja tegevusi, mida saab teha. Mäletan, et olin haiglas järjekordsel keemiasessioonil, kui toimus tolle aasta Tartu maraton. Vaatasin palatis telekast ülekannet ja mõtlesin, et mis tunne seda ise sõita oleks. Tänaseks olen viiel korral Tartu maratoni lõpetanud. Tänavu 24. veebruarilgi sõitsin ekstra Otepääle, et lihtsalt see trass läbi sõita. Tuleb osata selliseid võimalusi hinnata. Ja elukvaliteedis tegelikult ei kaota kuigi palju.
Raske oli ka see, kui juba paar aastat hiljem ühe rutiinse kontrolli järel helistas dr Mikkel ja ütles, et kopsuröntgenist tulid leiud, et seal on kolm kollet. Millekski selliseks ma ei olnud mõttes enam absoluutselt valmis. Pidin hakkama ülikooli lõpetama ja olin juba kokku leppinud, et alustan suvel Eesti Päevalehes reporterina tööd. Kõik läks jälle pea peale. Jälle operatsioon, jälle keemia.
Kas võib öelda, et tänaseks on juhtunu minevik?
Niivõrd-kuivõrd. Käin jätkuvalt kaks korda aastas kontrollis ja iga kord on ikkagi hinges väike ärevus sees, et mis sealt tuleb. Aga igapäevaselt ma kindlasti enam nendele asjadele ei mõtle. Kõige ärevamaks muudab teadmine, et mingil hetkel on vaja proteesi kas "remontida" või välja vahetada. Üks asi on 20aastasena sellisest lõikusest taastuda ja oma naiivsuses asja kergemalt suhtuda. Teine asi praegu, kui vanust rohkem ja ümber ka enda pere.
Mida jagaksite soovituseks inimestele, keda tabab kasvaja diagnoos?
Esiteks, usaldage arste. Eesti arstid on maailma tipptasemel, kes teavad, mida nad teevad. Teiseks, esimene diagnoos on kindlasti šokk, aga ma tõesti usun, et ravi edukus sõltub muuhulgas sellest, millise meelerahu või optimistlikkusega sa ise seda võtad. See on lihtsalt teekond, mis tuleb läbi teha. Kolmandaks, see kindlasti ei tähenda täieväärtusliku elu lõppu. Jah, on mõningad asjad, mida sa edaspidi enam teha ei saa, aga tasub mõelda vastupidi ning keskenduda neile asjadele, mida sa saad teha.
Kliinikumi Leht
Dr Sirje Mikkel, hematoloogia-onkoloogia kliinik: Osteosarkoom on kõige levinum pahaloomuline luukasvaja lastel. Sagedamini avaldub see puberteedieas kiire kasvu perioodil, haaratud pikad toruluud – enim reieluu distaalne osa, sääreluu ja õlavarreluu proksimaalne osa. Avaldub lokaalse turse ja valulikkusega. Haigus metastaseerub kõige sagedamini kopsudesse. Raviks on keemiaravi, tuumori operatiivne eemaldamine endoproteesi paigaldamisega ja immuunravi mittemetastaseerunud haiguse korral. Mida varem haiguse diagnoosid ja raviga alustada, seda paremad on ravitulemused: lokaalse haiguse korral on elulemus 60–80%, metastaaside korral 20–30%.
Patsiendi esmasravile oli vastus hea, kuid kahjuks 4 aastat peale diagnoosimist metastaseerus haigus kopsu. Kopsukolle sai operatiivselt eemaldatud, lisaks keemiaravi. Praegu on diagnoosimisest 20 aastat. Patsient ise on väga tubli ja aktiivne, osaleb isegi suusamaratonidel. Ravi käigus on olnud tõuse ja languseid, kuid selle kõige peale võib öelda, et meil on hästi läinud.
Prof Aare Märtson, ortopeediakliinik: Osteosarkoom on küll üks sagedamaid pahaloomulisi kasvajaid, mis tekib lastel, noorukitel ja noortel täiskasvanutel, ent üldpopulatsiooni arvesse võttes, esineb seda suhteliselt harva – vähem kui 1% kõigist kasvajatest. Esinemissagedus kõigub riikide ja rahvaste vahel, kuid üldjuhul jääb see maailmas 3–4 juhuni miljoni elaniku kohta aastas.
Praeguseks on oluliselt paranenud selle haiguse diagnoosimise ja keemiaravi võimalused. Hea koostöö kolleegidega hematoloogia-onkoloogiakliinikust on võimaldanud arendada ja juurutada jäset säilitavaid operatsioone, ka tehnoloogia areng on meid toetanud. Praeguseks on meil operatsiooniks vajalikud põhiinstrumendid kohapeal, kuid kui alustasime, siis kasutasime nn tsirkuleerivaid operatsioonikomplekte ja alati oli oht, et instrumendid ei jõua Skandinaaviast või Kesk-Euroopast kohale (mida paraku ka paaril korral juhtus).
Kasvaja radikaalse eemaldamise ja suure luusegmendi proteesiga asendamisega alustasime süstemaatiliselt eelmise aastatuhande lõpust, kui olin olnud ühiste teadusprojektide tõttu korduvalt käimas Helsingi Ülikooli traumatoloogia ja ortopeedia kliinikus, mis on luukasvajate ravi üks peamisi keskuseid Soomes. Varasemalt oli selliste kasvajate operatsioonide valikmeetodiks amputatsioon, aga osteosarkoomide keemiaravi ja liigesproteeside tehnoloogia areng on meid toonud siia, kus me praegu oleme.
Igal juhul on Holger Roonemaa ravi tulemus edulugu ja näide sellest, kuidas patsiendi positiivne ellusuhtumine ja koostöö aitavad kaasa keerulise haiguse ravile ja hea tulemuse saavutamisele.