5. jaanuaril tähistas oma 70. sünnipäeva Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku pikaaegne juhataja, praegune arst-konsultant, emeriitprofessor Hele Everaus. Kliinikumi Leht ja Tartu Postimees küsisid, milliste mõtetega teenekas luuüdi siirdamise rajaja ja hematoloogia eriala arendaja pidupäevale vaatab.
Professor Everaus on olnud kogu oma elu seotud Tartuga. Ta lõpetas 1977. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonna, asudes samal aastal ka ülikooli tööle, kust tema kogemuste pagasisse kuuluvad erinevad ametid alates vanemlaborandist, hematoloogia labori juhatajast, hospitaal-sisehaiguste kateedri dotsendist, hematoloogia-onkoloogia professori ametist kuni ülikooli arendus-teadusprorektori ametini välja. „Oma meditsiinidoktori kraadi kaitsesin ma Tartu Ülikoolis, ent minu ravi,- õppe- ja teadustegevus on viinud mind nii Pariisi VII ülikooli Saint-Louis vähikeskusse, Hadassah ülikooli luuüdi transplantatsioonikeskusesse, Helsingi ülikooli haiglasse, Karolinska instituuti, Nebraska ülikooli meditsiinikeskusesse, Mayo kliinikusse, Dana-Farberi vähikeskusesse kui mitmetesse teistesse mainekatesse vähiravi keskusetesse. Lisaks on mind kutsutud mitmetesse Ameerikas tippkeskustesse ka esinema,“ rääkis prof Everaus.
Aastatel 2000–2016 oli ta nii Tartu Ülikooli Kliinikumi kui Tartu Ülikooli hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhataja. Kliiniline töö algas aga varem – juba 1993. aastal oli prof Everaus Tartu Lastehaigla intensiivhematoloogia osakonna juhataja. „Just lastehaigla oli see, kuhu meil õnnestus paigaldada ka Eesti esimene läbivoolutsütomeeter ja teised luuüdi siirdamise ettevalmistamiseks vajalikud seadmed. Lisaks lastehaigla juhtkonnale saime seadmete hankimisel tuge ka tollaselt ministeeriumilt tänu Toomas Vilosiusele,“ meenutas prof Everaus. Olgugi, et algsete seadmete võimekus ei ole võrreldav tänase tehnoloogiaga, andsid need käsitlust muutva tõuke hematoloogia eriala arengule ning ka mitmetele uuendustele nii vereteenistustes kui ühendlaboris.
Pärast prof Everausi juhtimisel käivitatud luuüdi siirdamise programmi Eestis ja Baltimaades, viis ta 1993. aastal Tartu Ülikooli Kliinikumis läbi esimese luuüdi siirdamise. Sellega oli loodud uus innovaatiline lähenemine vähiravis, mida täna kasutatakse sageli erinevate vähivormide – näiteks leukeemia ja lümfoomide ravis. Tänaseks on kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliinikus tehtud enam kui 719 siirdamist, sealjuures on kliinikumis ainus haigla Eestis, kus allogeenset vereloome tüvirakkude siirdamisi läbi viiakse.
Kui esimene patsient, kellele luuüdi siirati, oli täiskasvanu, siis juba 1994. aastal tehti protseduur esimest korda ka lapspatsiendile. „Toona 5-aastane olnud Narva tütarlaps on minu jälgimisel, nüüd juba aastaid tervena, tänaseni. Pole suuremat rõõmu, kui näed tervenevat patsienti. Sealjuures on oluline mitte käsitleda patsiente haigetena, vaid inimestena, kellel on haigus. Halbu uudiseid on edastada alati keeruline, samas raskuste asemel tuleb koos patsiendiga keskenduda sellele, mis saab edasi, millised on võimalused ja milline on järgnev elu. Arstid käivad seda teed koos inimestega, hoolides neist ja vastutades ravi eest,“ mõtiskles prof Everaus. „Need koos käidud teekonnad on mu südames ja ma olen oma tööd armastanud. Teisiti sellel erialal ei saakski, see on paratamatult 24/7 töö. Isegi mitte töö, vaid elustiil. Kui vaatan tänaseid nooremaid hematoloogia-onkoloogia kliiniku kolleege, siis näen samasugust täielikku pühendumist. Nii nagu oli pühendumus ka minu suurimatel õpetajatel – professor Valve Saarmaal ja professor Karl Kullil,“ tundis teenekas arst heameelt.
Küsimuse peale, mis on muutunud vähiravis võrreldes 30-aastase taguse ajaga, sõnas ta, et vähk on muutunud väga paljudel juhtudel krooniliseks haiguseks. „Enamikel juhtudel on vähidiagnoosi saanud inimese ravi pikaajaline, aastatepikkune, andes juurde nii eluaastaid kui võimaldades ka paranemist. Näeme endiselt ka kiire kulu ja lõpuga haigusjuhte, ent hea on öelda, et need on pigem harvad. Minu arstitee alguses oli vastupidi ning meil polnud isegi õigeid diagnostika meetodeid,“ kirjeldas Hele Everaus. Samas möönab ta, et ootus vähi kadumisest pole realistlik. „Vähk on eksisteerinud üle 9000 aasta. Kuna loodus on meist alati targem, ei ole võimalik seda kunagi täiesti välja ravida või kaotada. Küll aga saame me vähki ennetada, diagnoosida, ravida, jälgida,“ lausus professor.
Olgugi, et Hele Everaus enam igapäevaselt intensiivset ravitööd ei tee, on ta hematoloogia-onkoloogia kliinikus endiselt oma patsientide jaoks olemas. Niisamuti seisab ta riigikogus hea selle eest, et toetada ja suunata tervishoiupoliitilisi otsuseid ennekõike just vähiravi teemal. Tema südameasjaks on Eesti vähitõrje arengukava elluviimine ning selleks vajalike tegevuste ja kavade loomine ja rakendamine.
Küsimuse peale, mis valmistab talle rõõmu, vastab ta kiirelt: „Kõige olulisem on inimeste armastamine – sinu suhtumine peegeldub alati su tegevustes. Igaüks peaks leidma oma rõõmuallika, hoolimata sellest, kas ta on terve või haige. Mõelgem korraks, kui palju meil on, mille üle tänulik olla. Mida aga elavad üle Ukrainlased täna või milline saatus oli eelmiste maailmasõdade ajal inimestel siinsamas Eestis? Soovin kogu hingest, et sõda lõppeks,“ lausus professor.
Prof Everausi sünnipäevale oli pühendatud ka hematoloogia-onkoloogia vähiraviteemaline konverents 6. jaanuaril A. Linkbergi auditooriumis.
Kliinikumi Leht
Kommentaarid
Dr Kristiina Ojamaa, hematoloogia-onkoloogia kliiniku juht: Puutusin prof Everausiga esimest korda tööalaselt kokku residentuuri ajal, mil tegelesime koos päriliku vähi teemaga. Siis oli see uus teema. Imetlesin tema oskust võtta sõna ja tunda vastutust keerulistes võõrastes olukordades. Prof Everaus on kindlasti olnud juht, kellele on tähtis tulevikuvaade ja pidev areng selle poole, samas on ta patsiendi igapäevaprobleemid seadnud lahendamiseks esikohale. Täna on ta meie kliinikule nõu ja jõuga abiks ning arendab meditsiini ja aitab patsiente Riigikogu tasandilt.
Helsingi ülikooli haigla professor Tapani Ruutu
Esimene luuüdi siirdamine toimus Eestis 30 aastat tagasi. Iseseisvuse taastamise järel oli see Eesti meditsiinis suur innovatsioon ning teil oli selles oluline roll. Kuidas sai teie koostöö alguse ning kuidas saite kindluse selle meetodi arendamiseks Eestis?
Meie koostöö sai alguse 1989. aastal, kui Hele võttis minuga Helsingis ühendust. Otsustasime hakata arendama koostööd Tartu ja Helsingi hematoloogiaüksuste vahel. Mul oli võimalus käia mitmel korral ka Tartus, sel ajal kui Hele koos oma meeskonnaga väga aktiivset hematoloogiat arendas. 1993. aastal leiti Tartus luuüdi siirdamiseks sobivad ruumid ning esimene autoloogne siirdamine, milles mul oli rõõm osaleda, läks väga hästi.
Paar aastat hiljem algas ka allogeense siirdamise programm. Selleks oli hädavajalik kudede tüpiseerimine doonoriotsinguks ning selleks tegi Tartu meeskonnaga koostööd Soome Punase Risti vereülekandeteenistuse koetüpiseerimise labor ja hiljem luuüdi doonoriregister.
Mis oli kõige olulisem, et allogeenne siirdamine saaks võimalikuks?
Allogeenne siirdamine on keeruline protseduur, mille õnnestumiseks on vaja nii kliinilisi oskusi kui ka piisavaid ressursse. Kliinilise meeskonna professionaalsuses polnud kahtlust. Lisaks oli vaja pädevat tuge nakkushaiguste, pulmoloogiliste, seedetrakti ja muude kliiniliste probleemide korral ning usaldusväärset apteegiteenust – need kõik olid olemas. Loodud oli koostöö kogenud kudede tüpiseerimise laboriga. Seega olid eeldused olemas ja allogeense siirdamise programmi algus seega võimalik.
Kõrgelt arenenud diagnostika, uued ravimid ja uus ravimetoodika on mõned märksõnad, mis iseloomustavad vähiravi. Mis on teie hinnangul kõige olulisemad arengud järgmisel kümnendil?
Peamiseks trendiks on personaalne, indiviidist lähtuv ravi ning selle arengu eelduseks on hüppeliselt suurenevad teadmised geeniandmetest. Geeniandmetel põhinevaid sihipäraseid ravimeetodeid arendatakse järjest enam. Ka teised ravimeetodid arenevad laialdaselt, sealhulgas immunoloogial põhinevad ravimeetodid.
Nii teie kui prof Everaus olete viimase 30 aasta jooksul näinud vähi muutumist krooniliseks haiguseks. Mis on teie hinnangul järgmised uuendused, mida tervishoid vajab?
Tervishoius on pidev tasakaalu otsimine uute, tavaliselt kallite ravivormide ja vajalike ressursside vahel. Uued ravimeetodid, mis on küll kallid, kuid sageli tõhusad, võivad kaasa tuua hoopis kokkuhoiu, paremaid ravitulemusi ja seeläbi ka väiksemat koormust tervishoiusüsteemile ja ühiskonnale. Selle juhtimiseks on vaja tervishoiu targalt hallata.
Mida sooviksite veel lisada prof Everausile ja Tartu Ülikooli Kliinikumile mõeldes?
Taasiseseisvumisaegne hematoloogilise tegevuse jõuline areng Tartu Ülikooli Kliinikumis Hele Everausi juhtimisel on olnud muljetavaldav. Olen jälginud seda arengut suure lugupidamisega ning on olnud suur rõõm ja au teha koostööd Hele ja tema meeskonnaga!