8. juunil tähistas Tartu Ülikooli Kliinikumi kopsukliinik oma 100. sünnipäeva. Sajandi jooksul ravitud kopsuhaigused on küll ajas muutunud, ent nende haiguste ravimise kompetents on kujundanud kopsukliinikust Eesti ainsa pulmonoloogia eriala organkliiniku.
Kopsukliinikus diagnoositakse ja ravitakse nii ambulatoorselt kui ka haiglaravil kõiki hingamisteede haigusi ja kopsuhaigusi, mida täiendab ka rindkerepiirkonna kirurgiline ravi, samuti funktsionaalne diagnostika, erinevad bronhoskoopilised protseduurid ja invasiivne kirurgiline diagnostika. Tihe koostöö kirurgide ja kopsuarstide vahel on aidanud luua kvalitatiivset erinevust. Selle tulemusel on saanud võimalikuks ka kopsutransplantatsiooni arendamine, mis eeldab tervishoiutöötajatelt nii kõrget kirurgilist taset kui ka oskusi raviks enne ja pärast siirdamist,“ tutvustas kopsukliiniku juht dr Rain Jõgi.
Kui tänases hetkes töötab Kliinikumi kopsukliinikus 135 töötajat, siis 1923. aastal, mida loetakse kopsukliiniku tegevuse alguses, oli patsientide päralt vaid üks arst. „Tartu Tiisikuse Nõuandla juhataja oli sisehaiguste eriala õppinud dr Klavdia Bežanitskaja, kelle üheks ülesandeks olid patsientide koduvisiidid. Nõuandlas olid võimalikud küll röntgenläbivalgustused, ent mitte haiglaravi. Selle ajastu kopsuhaiguste märksõna ja väljakutse oli tuberkuloos, mida põdes iga 111 inimene rahvastikust. Kolmandik haigestunutest suri, kolmandik invaliidistus ning kolmandik paranes. Sealjuures haigestusid ka kopsukliiniku töötajad, ravides patsiente oma tervist ohtu pannes. Peamiseks raviprotseduuriks oli kollapsteraapia ehk kunsttehislik õhkrind. Et tuberkuloosiga toimetulek oli riiklik prioriteet, siis rajati järgmistel aastakümnetel juurde nii haiglaravikohti kui värvati personali. Esimene antibiootikum, mis toimis tuberkuloosikepikesele, oli 1943. aastal isoleeritud streptomütisiin. 1950. aastatel tuberkuloosiravis laialt kasutusele võetud antibakteriaalne ravi langetas tuberkuloosi haigestumist 1950–1980 aastatel kümme korda võrreldes varasemaga. Bakterite levitamine oli saadud kontrolli alla tulemusliku raviga,“ rääkis dr Jõgi. Ta lisas, et täna on üle Eesti aastas kokku umbes 100 tuberkuloosi haigusjuhtu, mis näitab, et haigus on muutunud harvaesinevaks.
Tuberkulooosi kontrolli alla saamine tõstis fookusesse teised hingamisteede ja kopsuhaigused. Üheks selliseks haiguseks oli astma. „Seda, mida toona nimetati astmaks, tunneme täna n-ö raske astmana. Ka siin on olnud käsitlust muutvaks väga head ravimid. Kui alguses vajasid astmahaiged ka haiglaravi, siis täna enam astmahaigeid ei hospitaliseerita, kuna haigus on ravimitega enamikel juhtudest suurepäraselt kontrollitav,“ lausus kopsukliiniku juht. „Leiutati“ ka päris uusi haigusi: „Üheks selliseks haiguseks on krooniline obstruktiivne kopsuhaigus (KOK), mida diagnoosime 1990. aastate algusest. Tegemist on vananevale ühiskonnale omase haigusega, enamasti ilmnevad haigusnähud inimestel, kes vanust 70 ja enam. Peamiseks KOK riskiteguriks on suitsetamine. Vanemaealiste hulgas on KOK levimus kõrgem kui astma levimus ning see on ka suurema koormusega ühiskonnale, kuna KOK ägenemiste korral vajavad patsiendid haiglaravi ning haigus vähendab olulisel patsientide töövõimet,“ selgitas kopsukliiniku juht. Ta lisas, et haigusi, mida kopsukliinikus veel ravitakse, on mitmeid. Lisaks tuberkuloosile võivad kopse tabada erinevad bakteriaalsed haigused, viirushaigused ning seeneinfektsioonidest põhjustatud haigused, samuti interstitsiaalsed kopsuhaigused, granulomatoossed protsessid, süsteemsete sidekoehaiguste kopsumanifestatsioonid ja palju muud. Täpsem diagnostika ja paremad ravivõimalused ei vähenda haiguste hulka, nosoloogilisi ühikuid aastatega pigem lisandub. „Meil on kõigil veel ka värskelt meeles COVID-19 pandeemia, mis mõjutas samuti kopsude tervist. Infektsioonid tulevad ja lähevad, ent kui tegemist on õhu teel levivate infektsioonidega, saavad sageli mõjutatud ka kopsud. Peame olema valmis selleks, et sarnane olukord võib korduda. On väga oluline valmistuda selleks juba täna ning et meil oleks olemas nõuetekohane respiratoorsete infektsioonide osakond patsientide vastuvõtmiseks,“ rõhutas dr Jõgi.
Praeguse ajahetke üheks märksõnaks on kopsuvähi varane avastamine.
„Töötame selle nimel, et kasvajaid saaks võimalikult vara ja võimalikult täpselt diagnoosida. Kopsuvähi skriiningu projekt koostöös Tervisekassaga on näidanud põhjendatust ning on üldteada, et mida varajasemas staadiumis õnnestub vähk diagnoosida, seda tulemuslikum on ka selle ravi, võimaldades kaaluda erinevaid ravitehnikaid. Radikaalselt on kopsuvähki võimalik eemaldada ainult väga varases staadiumis,“ rääkis dr Jõgi.
Nii nagu sajandi vältel on arenenud kopsuhaigused, on arenenud ka nende diagnostika ja ravi. See on andnud ka tõuke pulmonoloogia eriala väljakasvamiseks sisehaiguste erialast. Torakaalkirurgia omakorda on olnud loogiline jätk tuberkuloosi kirurgilisele ravile, mis tänaseks on arenenud vähikirurgiaks kuni siirdamiseni välja. „Haigused muutuvad, ent 100 aastat tööd on aidanud meil jõuda tänase kvaliteedi ja kvantiteedini. Tänan kõiki kliiniku töötajaid, kelle iga generatsioon on taganud järjepidevust oma eelkäijate kogemust arvesse võttes ja seda edasi arendades. Vaadates tulevikku, siis lisaks ravi- ja teadustöö edasiarendamisele on eesmärgiks ka meie mitmes erinevas majas töötav kliinik viia üle täielikult aktiivravikompleksi,“ lausus dr Jõgi kopsukliiniku sünnipäeva puhul.
Kliinikumi Leht