Ühe patsiendi lugu

Mai (nimi muudetud) on iseseisev ja tegus 82-aastane pensionär. Praegu temaga suheldes ei anna miski aimu sellest, et vaid loetud kuud tagasi ei suutnud ta turvaliselt neelata ei vett ega tahket toitu ning ootamatult tekkinud oluline hääle kähedus segas suhtlemist.

Kirjeldage neelamise ja häälega esinenud probleeme. Miks need tekkisid?

Mai: Eelmise aasta novembrikuus ei saanud ma järsku enam ei neelata ega korralikult häält teha. Sattusin haiglasse, kus süüa hakati andma sondi kaudu. Sond omakorda tegi nina seest katki ja väga ebameeldiv oli olla. Tahtsin sellest hirmsasti lahti saada. Hääl ei olnud ka korras, aga see nii väga ei häirinud. Põhiline mure oli ikkagi neelamine.

Logopeed: Statsionaarsele taastusravile jõudis Mai 2022. aasta novembri keskel. Ajutüveinfarkti järgselt olid tekkinud raske neelamishäire ja häälepaela halvatusest tingitud mõõdukas häälehäire. Suukaudne söömine ei olnud turvaline, mistõttu oli toitmiseks paigaldatud nasogastraalsond.

Kuidas nägi välja logopeediline taastusravi?

Mai: Logopeediga koos tegin harjutusi iga päev. Lisaks pidin ka iseseisvalt harjutama. Olid hääleharjutused – tuli hääldada häälikuid ja silpe, et halvatud häälepael uuesti tööle saada. Neelamise parandamiseks olid teistmoodi harjutused. Näiteks treenisin neelamislihaseid lõuga vastu palli surudes, voodis lamades pead tõstes ja varbaid vaadates.

Logopeed: Neelamis- ja hääleharjutusi sooritas patsient tõesti igapäevaselt. Harjutuste eesmärk oli parandada neelamisprotsessis osalevate suprahüoidlihaste ja neelukonstriktorite funktsiooni ning häälepaelte sulgu.

Kui edukas oli taastusravi?

Mai: Praegu tunnen end väga hästi, mingeid kaebusi enam ei ole. Väga suur tänu logopeedidele ja arstidele, kes minuga tegelesid. Ainult head sõnad. Veelkord – suur aitäh!

Logopeed: Dünaamika oli igati positiivne. Pärast kahte nädalat teraapiat õnnestus nasogastraalsond eemaldada. Esialgu vajas patsient veel dieedikohandusi (nt püree), kuid detsembri alguses haiglast lahkudes oli lubatud turvalise neelamise nõuandeid järgides süüa kõiki konsistentse. Ka hääle kvaliteet oli pideva positiivse dünaamikaga. Kuna kerge düsfaagia ja düsfoonia siiski püsisid, jäi patsient ambulatoorsele jälgimisele. Kuu aja möödudes oli düsfaagia instrumentaalse uuringu alusel sisuliselt taandunud, püsis vasakpoolne häälepaela halvatus ja kerge häälehäire. Veel kuu hiljem oli ka hääleprobleem taandunud.

Kaasaegne taastusravi on meeskonnatöö, kus edu tagab iga ravimeeskonna liikme asjatundlik ja tõenduspõhine tegutsemine. Kui patsiendil esineb probleeme kõne, suhtlemise, hääle või neelamisega, kaasatakse ravimeeskonda spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku logopeed. Kliinikumi Leht küsis logopeedidelt Lagle Leheselt, Merje Viigandilt ja Heidi Tuulelt, millist abi patsiendid nii statsionaarse taastusravi osakonnas kui ka kõne- ja neelamishäirete keskuses saavad.

Millised patsiendid võivad vajada taastusravil viibides logopeedilist ravi?

Heidi Tuul: Statsionaarsel taastusravil vajavad logopeedi ennekõike neuroloogiliste haigustega täiskasvanud patsiendid. Neuroloogilistele patsientidele lisaks võib logopeedilisi probleeme esineda aga ka näiteks onkoloogilistel, pulmonoloogilistel, reumatoloogilistel, kardioloogilistel haiglas viibivatel patsientidel. Vajadusel on logopeedil võimalik patsiendiga tegeleda igapäevaselt. Logopeediline ravi on enamasti aga pikaajaline ega lõpe patsiendi statsionaarselt taastusravilt lahkumisega. 

Lagle Lehes: Ambulatoorset logopeedilise ravi teenust osutatakse kõne- ja neelamishäirete taastusravikeskuses, kus töötavad logopeedid, füsioterapeudid ja taastusraviarstid. Ravimeeskonna koostöös pakutakse igast konkreetsest patsiendist lähtuvat kompleksset ja paindlikku logopeedilist taastusravi, samuti pea- ja kaelapiirkonna füsioteraapiat nii lastele kui ka täiskasvanutele. Logopeedi ambulatoorsele vastuvõtule saavad patsiente suunata kõikide osakondade arstid, samuti väljastpoolt Kliinikumi. Meie kliiniku logopeedid konsulteerivad ka Kliinikumi teiste statsionaarsete osakondade patsiente.  

Millised on kõige sagedasemad diagnostika- ja ravivõtted?

Lagle Lehes: Logopeedi töö hõlmab kõne- ja neelamishäirete diagnostikat ning ravi, patsiendi ja tema  lähedaste, samuti muu ravipersonali nõustamist. Logopeedilise uuringu käigus hinnatakse patsiendi motoorseid kõne komponente – näiteks häält ja hääldust, kõne ja neelamisega seotud kraniaalnärvide funktsioneerimist, keelelist võimekust – näiteks sõnavara, lauseloomet, kõne mõistmist ja ka neelamist. Diagnostikas kombineeruvad kliiniline hindamine testide ja küsimustike abil ning objektiivsed hindamismeetodeid, milleks võivad olla hääle akustiliste parameetrite hindamine PRAAT programmiga, videostroboskoopiline häälepaelte uuring, videofluoroskoopiline või fiiberendoskoopiline neelamisuuring. Instrumentaalsete uuringute tulemused annavad objektiivse aluse teraapia valikuks ja alustamiseks, võimaldavad dünaamilist hindamist, millest lähtuvalt on võimalik teraapiasuundi kohandada ning pakuvad võimalusi teadusuuringute teostamiseks. 

Merje Viigand: Logopeedilist sekkumist vajavate diagnooside spekter on lai – afaasia, düsartria, düsfoonia, kõneapraksia, kognitiiv-kommunikatiivne häire, neurogeenne kogelus, näonärvi parees, düsfaagia. Diagnoosist ja selle raskusastmest sõltub ka ravi. Haiglas töötavat logopeedi kujutatakse tihti ette patsientidele pilte näitamas, nendega peegli ees sõnu hääldamas, palatis söömist jälgimas. Lihtsustatult öeldes võivad ka pildid ja peegli ees sõnade hääldamine olla vajalikud, kuid kindlasti on logopeedi töö sellest oluliselt mitmekülgsem.

Heidi Tuul: Seega kasutatakse logopeedilise teenuse osutamisel tõenduspõhiseid metoodikaid ja võtteid, mille sobivust ja efektiivsust ravi käigus jälgitakse. Isegi kui tulenevalt patsiendi põhihaigusest ning probleemi mehhanismist ei ole alati võimalik kõnet või neelamist taastada, leiab logopeed koos ravimeeskonnaga võimalusi probleemide kompenseerimiseks, kõne-või neelamishäirega kohanemiseks.

Kliinikumi Leht