Lisatud: 26 Märts 2013

1. veebruarist alustasid südamekliinikus tööd 13 õde, kes olid varem sealsamas töötanud abiõdedena (6 kardioloogia-, 5 erakorralise kardioloogia- ja 2 kardiokirurgia osakonnas). Ühelgi eelneval aastal pole südamekliinikus nii palju abiõdesid otsustanud peale õediplomi kättesaamist jätkata samas kliinikus tööd õena.

Abiõest õeks kasvamine on keeruline tee, sest õppimise kõrvalt tööl käia ei ole kahtlemata lihtne. Teisalt annab see võimaluse leida juba kooli ajal endale sobiv töökoht ning kinnistada õpitu kohe praktikas.

Südamekliiniku vanemõed Ülle Miitel ja Helme Toss nendivad, et palju noori abiõdesid osakonnas nõuab ka vanematelt olijatelt rohkem pingutamist ja juhendamist. Samas toovad uustulnukad osakonda särtsu ja elurõõmu ning meeldivad ka patsientidele oma entusiasmiga.

Vanemõed kinnitavad üksmeelselt, et neil on rõõm noortest ja hakkajatest abikätest oma osakondades. Ülemõde Marju Meus lisab, et südamekliinikus saab noor õde universaalsed tööoskused kogu eluks. Alguses vajavad nad küll palju toetust, aga praegu võib kinnitada, et oma kohustuste täitmisega tulevad nad hästi toime.

Kliinikumi Leht

Kommentaar
Mari-Liis Kari
südamekliiniku erakorralise kardioloogia osakonna õde

Erakorralise kardioloogia osakonnas alustasin ma kõigepealt tööd hooldajana pärast gümnaasiumi lõpetamist 2008. aastal, kui ma veel ei teadnud, et minust saab kunagi õde. Nimelt ei teinud ma gümnaasiumi lõpueksamitest enda arvates ühtegi sellist, mis oleks kasuks meditsiinierialale sisse saamiseks, kuigi meditsiin oli minu ainus „kelleks saada" unistus juba väiksest peale.

Hooldaja ametikoha saamine oli suur juhuste kokkulangemine. Aga just tänu sellele tööle hakkasin siiski uurima, kas saaksin õppida Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis. Sain, ning abiõena alustasin tööd 2011. aasta suvel pärast 2. kursuse lõppu ja õena kohe pärast kõrgkooli lõpetamist, s.o alates veebruarist. Otsus siiasamasse tööle jääda tuli minu jaoks asjade loomuliku kuluna: osakond ja töökorraldus olid ju juba tuttavad.

Kommentaar
Kristy Aidla
südamekliiniku erakorralise kardioloogia intensiivraviõde

Südamekliiniku erakorralise kardioloogia intensiivis alustasin esmalt tööd hooldajana juba 2010. aastal, olles tollal veel II kursuse õetudeng. Vahepeal käisin välismaal õppepraktikal ning Eestisse naastes asusin tööle samasse osakonda abiõena 2012. aasta kevadel. Õena töötan osakonnas 2013. aasta veebruarist.

Erakorralise kardioloogia intensiivi kasuks otsustasin sellepärast, et mu mõlemad vanemad on südamehaiged ning haiglas töötades näeb, kuidas südamehaigeid ravitakse ning millistele sümptomitele tuleks tähelepanu pöörata.

Oma osakonnas meeldib mulle sellepärast, et tööle minnes ei tea ma kunagi, missugused väljakutsed mind täna ees võivad oodata. Kuigi kõik haiged on infarktipatsiendid, on nende seisundid erinevate raskusastmetega, mis nõuab minult kui õelt kiiret kohanemist ja tegutsemist. Töö on intensiivne, mitmekülgne, arendav ja proovile panev. Ma teen oma tööd entusiasmiga ja teadmisega, et mul on veel palju õppida, kuid ma olen vähemalt õigel teel.

Kommentaar
Gerda Meedla
südamekliiniku kardioloogia osakonna õde

Abiõena asusin tööle kardioloogia osakonda 2012. aasta veebruaris, õppisin siis Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis õenduse eriala 3. kursusel. Õena asusin samasse osakonda tööle kohe peale kooli lõpetamist, ehk selle aasta veebruaris.

Tööl puutun iga päev kokku huvitavate juhtumite ja patsientidega ning tunnen suurt naudingut sellest, et saan patsiente aidata ja nende heaolu parandada. Kardioloogia osakonnas töötamise juures meeldib see, et mul on võimalus töötada nii intensiivis, kui ka osakonna poolel ning lisaks protseduuride õena. Meil töötavad toredad ja tublid inimesed, eriti vahva on see, et meie kursuselt on meid hetkel kokku 5 noort õde, kellega koos töötamine on lisaks kõigele muule väga lõbus.

Abiõe töö on kõigile õppivatele õdedele kindlasti väga kasulik. See annab hea pildi haiglas toimuvast ning võimaluse käelisi tegevusi praktiseerida ja samas olla veel õppija rollis. Kooli ajal tööle asumine näitab ka seda, et oled erialast huvitatud ja sellele pühendunud. Mina töötasin abiõena aasta, arvan, et see on piisav aeg, et õppida selgeks õe kohustused ja vastutus. Usun, et abiõest õeks saades tunnen end enesekindlama ja kogenenumana, kui oleksin koolist otse õena tööle läinud, omamata reaalset töökogemust.

Lisatud: 31 Jaanuar 2013

Patsiendi kahju- ja ohujuhtumid pälvivad kasvavat huvi kogu maailmas, kuna Euroopa riikides tehtud uuringute põhjal kogeb 10% haiglas viibivatest patsientidest raviga kaasnevate juhtumite negatiivset mõju oma tervisele, 1% juhtumitest lõpeb püsiva tervisekahjustuse või isegi surmaga. Lisaks patsiendi kannatustele suurenevad tervishoiuasutuse ravikulud, mainekahjustusest rääkimata.

Möödunud aasta viimases kvartalis võttis kliinikum kasutusele elektroonilise patsiendi kahju- ja ohujuhtumite infosüsteemi, lühinimega POI. Süsteemi eesmärk on korraldada patsiendi tervist ja/või heaolu kahjustavate või ohustavate juhtumite registreerimine, menetlemine ja aruandlus, et ennetada tervishoiuteenuse osutamisel inimtegevusega seotud vigu ning tagada patsiendiohutus raviteenuse osutamise ajal. Infosüsteemi peaksid jõudma kõik juhtumid, mis kahjustasid või oleksid võinud kahjustada patsiendi tervist ja/või heaolu. POI on eelkõige osakonna tasandi töövahend ja seetõttu on ka juhtumite menetlejad valdavalt osakonna ravi- ja õendusjuhid.

POI toimivuse võtmetegur on iga töötaja teadlikkus patsiendi kahju- ja ohujuhtumite võimalikest tagajärgedest ning nende ennetamise võimalustest. Teine toimivuse mõjutegur on iga töötaja valmisolek enda või oma kaastöötaja eksimust või ka töökorraldusliku puudust näha ja seda dokumenteerida, et anda kõigile võimalus vigadest õppida. Ideaaljuhul teeb juhtumi kohta sissekande inimene, kes ise selle põhjustas, kuid pealekaebamisena ei tohi võtta ka kolleegi eksimuse registreerimist. Süsteemi toimimiseks on oluline keskenduda juhtumi põhjustele, mitte põhjustajatele ja seetõttu on hea tava mitte kasutada juhtumit põhjustanud inimese nime. Kolmas POI toimivuse mõjutegur on patsiendiohutust väärtustava töökultuuri kujundamine osakonnas ja juhtide tugi süsteemi toimimisele. Vähemtähtis ei ole juhtumite edukas menetlemine, mis peaks toimuma töötajaid ja tööõhkkonda kahjustamata. Juhtumite kohta perioodiliste kokkuvõtete tegemine ja nende põhjal tagasiside andmine osakonna töötajatele on samuti vajalikud tegevused.

POI rakendus on lihtne ja käepärane. Juhtumit saab registreerida kliinikumi sisevõrgus või eHL avalehel. Rakendus tagab registreerija anonüümsuse, jättes töötaja kohta sisestatud andmed (amet, e-posti aadress) süsteemi kasutajatele kättesaamatuks. Juhtumite menetlemine (riskiastme määramine, arutelud ja otsused) võtab juhtumist sõltuvalt vähem või rohkem aega, kuid ajakulu võib väheneda, kui töökorraldus tänu süsteemile paraneb ja korduvaid vigu jääb vähemaks. Kliinikumis on piisavalt näiteid sellest, et lihtne töökorralduslik viga või töötajate ebapiisav teavitamine võib korduvalt kahjustada patsiente, külvata segadust ja pahameelt töötajate endi hulgas ning röövida inimeste väärtuslikku tööaega.

POI kasutamist hinnates jääb mulje, et enamik kliinikuid/osakondi on süsteemi omaks võtmas. Mõned osakonnad paistavad registreeritud juhtumite arvu poolest eriti silma, mis on mitmes mõttes positiivne. Teenistustest võib hea näitena nimetada ühendlaborit, kus POId kasutatakse kvaliteedijuhtimise süsteemi osana ning juhtumite registreerimine, menetlemine ja vigade ennetamisele suunatud otsused näitavad teadlikku ja asjatundlikku süsteemi kasutamist.

POI programm võimaldab teha statistikat ja väljavõtteid menetletud juhtumitest. Möödunud aasta oktoobrikuust alates kuni aasta lõpuni registreeriti 79 juhtumit, millest 11% registreerisid arstid ja 89% õed, ämmaemandad, laborandid, radioloogiatehnikud ja teised töötajad. Juhtumite tüüpidest sisestati infosüsteemi kõige rohkem laboratoorsete, radioloogiliste või muude uuringutega seotud juhtumeid ning teabe edastamise või kasutamisega seotud juhtumeid. Kõikide juhtumite puhul määratakse nende riskiaste lähtudes juhtumi kordumise tõenäosusest ja tagajärjest patsiendile. Kolme kuu jooksul registreeriti kõige rohkem II riskiastme (väikese riskiga) juhtumeid, mille puhul oli tegemist patsiendile ebamugavuse tekitamisega, raviviivituse või ravi pikenemisega ilma oluliste tervisemõjudeta. Mitme juhtumi puhul viitas selle riskiaste juhtumi esinemise võimalikule kordumisele.

Täpsemad juhised süsteemi kasutamiseks annab kliinikumi juhatuse poolt kinnitatud dokument „Patsiendi kahju- ja ohujuhtumite käsitlemise kord (PKL-170)", kuid kõik kliinikud ja teenistused saavad soovi korral koolitust, nõu ja abi kolmelt süsteemi arendusega seotud inimeselt, kelleks on vanemõde Anita Priks, ülemõde Tiina Freimann ja IT spetsialist Tarmo Sulg.

Tiina Freimann

kliinikumi ülemõde

Lisatud: 31 Jaanuar 2013

Juba viis aastat on kõigile lugemiseks sisevõrgus üleval patsientide tänuavaldused kliinikumi töötajatele. Nende hulgas on inimesi, kelle nimed tihti korduvad. Üks neist on hooldaja Reeda Kütt naistekliinikust.

Reeda Kütt on arvukatest tänuavaldustest kuuldes segaduses. „Aga ma ei tee ju midagi erilist, kui patsientidega suhtlen. Ma lihtsalt koputan enne sisenemist palatiuksele. Naeratan ja ütlen tere. Tänan ja palun. Ma lihtsalt teen kõike nii nagu ma teeksin iseendale." Ning pühib vargsi põselt pisara, sest ise pole ta neid tänuavaldusi lugenud.

Endast rääkides ütleb Reeda, et on täiesti tavaline eesti naine. Kogu elu maal elanud, kolmkümmend aastat traktoristina töötanud, kolm last suureks kasvatanud, vanaemakski saanud, loomi pidanud ja aiandusega tegelenud. „Kui mind paar aastat tagasi koondati, siis tulin kliinikumi toitlustusteenistusse köögitööliseks. Mulle meeldib aga rohkem inimestega suhelda, seetõttu olin õnnelik, kui sain sünnitusjärgsesse osakonda asenduskohale hooldajana tööle."

Reeda Küti tööks on palatite koristamine, toidu ja mähkmete jagamine, laboris ning verekeskuses käimine. „Töö on huvitav ja ilus," ütleb Reeda. „Ah, et mis selle töö ilusaks teeb? Tublid emmed! Ikka küsid, kuidas läheb, toetad hea sõnaga. Teed ja toimetad." Ei näe ta ise oma töös midagi eriskummalist või tänamisväärset. Et vaikselt igapäevase töö tegemine võib ootamatult leida märkamist, sellest Reeda Kütt ei hooli. Oluline on miski muu.

 „Kui vastsed emad-isad palatis vastu naeratavad, see ongi see kõige suurem tänu." Lühike on ka Reeda Küti elutõde: „Kõik hea tuleb tagasi nagu ka halb. Inimesed selle peale ei mõtle, aga nii see on."

„Osakonda tööle tulles, kuigi olin uus ja võõras, võeti mind väga soojalt ja südamlikult vastu. Kolleegid aitasid ja toetasid igati sisseelamisel," on hoopis Reeda Kütt ise tänulik.

Reeda Kütiga vestles

Ene Selart

Väljavõte sisevõrgu tänuavaldustest

·         Aitäh hooldaja Reedale alati sõbraliku suhtumise ja abivalmiduse eest. Väga meeldiv on hommikut alustada suure naeratuse ja sõbralikkusega.

·         Samuti märgime ära meeldiva, asjaliku ja viisaka söögitädi Reeda Kütti.

·         Tahaks südamest tänada Reeda Kütti, kes on üks viisakamaid ja toredamaid, ta on koristaja ja söögitädi. Väga positiivne kogemus.

·         Soovime tänada sünnitusjärgse osakonna klienditeenindajat Reeda Kütti, kelle hea sõna ja soe süda tegid meie haiglasoleku aja veelgi meeldivamaks.

Lisatud: 31 Jaanuar 2013

2012. aasta detsembris kaitses Tartu Ülikooli õendusteaduse osakonnas magistritöö projektijuht Jane Freimann teemal „Õdede hinnangud oma pädevusele Tartu Ülikooli Kliinikumis".

Magistritöö raames viis Jane Freimann kliinikumis läbi uurimuse (ajavahemikus 23.01–18.03.2012), mille eesmärgiks oli kirjeldada õdede hinnanguid oma pädevusele ning selgitada seoseid hinnangute ja taustamuutujate vahel.

Uurimuses kasutati Soomes väljatöötatud ja teistes riikides testitud õe pädevuse enesehindamise küsimustikku (Nurse Competence Scale). Kokku osales 269 õde (vastamismäär 24%).

Uurimistulemuste kohaselt hindavad kliinikumi õed kõrgemalt pädevusi, mis on seotud praktilise õendustegevusega, töökorralduse tundmisega, kaastöötajate ja patsientide toetamisega ning isikliku arenguga. Õed hindasid end madalamalt pädevustes, mis on seotud uurimistulemuste rakendamisega, töö tulemuslikkuse hindamisega, meeskonnatöö ning arendustegevusega.

Oma pädevuse taset hindasid kõrgemalt vanemad ja staažikamad õed ning statsionaarses valdkonnas töötavad õed. Võrreldes teistes riikides läbiviidud uurimustega, on kliinikumi õed oma pädevuse hinnangutes suhteliselt enesekriitilisemad.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 27 Detsember 2012

Õenduskvaliteedi töörühm on olnud pikki aastaid teerajajaks õendusabi kvaliteedi tagamisel kliinikumis. Siiani pole me pidanud ühtegi sünnipäeva, sest töörühma ajalugu on olnud küll pikk, aga kohati lünklik – nagu elu isegi oma tõusude ja mõõnadega. Vaadates aga tagasi, võib leida sissekande ülemõdede nõukogu koosoleku protokollist nr 263, 03.10.2002, mille alusel oleks põhjust tähistada sellel aastal ümmargust tähtpäeva.

Õenduskvaliteedi töörühm alustas tööd juba 1997. aastal. Kahjuks aasta pärast tegevus soikus seoses kliinikute moodustumisega. 17. aprillil 2000 moodustati uus töörühm kõikide kliinikute esindajatega. Kui eelnevalt oli tegeletud õendusdokumentatsiooniga, siis nüüd sai töörühma prioriteediks õenduskvaliteedi käsiraamatu koostamine.

Läbi aegade on töörühma eesmärk olnud õenduskvaliteedi arendamine koostöös õdesid õpetava kooliga, et tagada õpetamise ja kliinilise tegevuse ühtsus. 2000. aastal arvati optimistlikult, et käsiraamat valmib aasta jooksul. Aeg on näidanud, et tegemist on pideva protsessiga, mis on seotud patsientide ja nende lähedaste vajadustega, muutustega ühiskonnas ning tervishoiu arenguga. Entusiastlik töö käsiraamatuga kestis aastani 2004, siis võitis väsimus, motivatsiooni puudumine. Töörühma lagunemisele aitasid kaasa killustatusest – mina (kliinik) versus meie (kliinikum) – tekkinud vastuolud otsuste langetamisel. Samas tõi aga õenduse areng esile uued vajadused ning nõudmised õendusabis.

Õnneks jätkus õdedel tahet  ja jõudu pingutada ühise eesmärgi nimel, milles oma osa oli kindlasti ka sellel, et paljud meist õppisid taseme-ja magistriõppes või töötasid õppejõududena. Uuesti tuldi kokku juba vabatahtlikkuse alusel ja oma võimeid ning oskusi adekvaatselt hinnates 2006. aasta veebruaris. Alustati tööd uutel põhimõtetel: allikateks kaasaegne teaduskirjandus, ühtsus juhendite vormistamisel, kohustuslik tagasiside kõikidele töös olevate juhenditele, vajadusel erialaspetsialistide kaasamine. Lisaks kutsuti töörühma osalema Tartu Tervishoiu Kõrgkooli esindaja.

Tänaseks on töörühmas osalenud erinevatel ajaperioodidel keskmiselt 21–26 liiget. Liikmete arv sõltub sellest, kas inimese eesmärk on teha valmis konkreetne juhend või aidata kaasa ka teiste juhendite valmimisele, s.o osaleda pidevalt töörühma töös. Kvaliteedi käsiraamatusse on tänaseks kogunenud 187 juhendit, töös on praegu 20.

Tunnustamist väärivad kõik õenduskvaliteedi töörühmas osalenud ja osalevad õed – neid on aastate jooksul olnud 50 ringis. Eraldi vajavad esiletõstmist töörühma kauaaegsed liikmed: töörühma juht Anita Priks ja Tatjana Oolo (aastast 2000), Jane Freimann ja Maarit Maimets (aastast 2006), Svetlana Kalmaznina ja Siiri Viira (aastast 2007), Lilia Lepik, Piret Vider, Marika Kukk (aastast 2009). Aastatepikkuse suure töö tulemus on õdede, hooldajate ja üliõpilaste teadmine ning kogemus, et juhindudes õendusabi osutamisel käsiraamatu juhenditest, oled andnud panuse oma töö kvaliteedi tagamisel.

Tatjana Oolo

lastekirurgia osakonna vanemõde

Lisainfo: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Õenduskvaliteedi töörühma koostatud juhenditega saab tutvuda kliinikumi sisevõrgus õenduse rubriigis kvaliteedi käsiraamatu alajaotuse all.

Lisatud: 27 Detsember 2012

Anestesioloogia ja intensiivravi kliinik

Olga Nikiforova         õde

Kristel Kivi                 õde

Janika Hein                 õde

Marina Rudaš             õde

Mirje Kristmann         õde

Kaire Tsäro                 õde

Aili Aero                    põetaja

Riina Haaviste            põetaja

Silja Raudsepp           põetaja

Lolyta Tilga                põetaja

Katrin  Kasepõld        põetaja

Sirle Sauman              põetaja

Hematoloogia-onkoloogia kliinik

Marika Mõtus             õde

Anu Tiido                   õde

Age Särg                    õde

Viive Kokk                 põetaja

Leili Kõrgesaar           põetaja

Liidia Rätte                hooldaja

Inga Planken              hooldaja

Kirurgiakliinik

Jelena Gerasjova         õde

Mirje Jürgenson          õde

Annika Ploom            õde

Auli Kirtsi                  õde

Annika Jantra             õde

Maria Uuemäe            õde

Ingrid Evisalu             põetaja

Elvi Niukkanen          põetaja

Leili Matsmann          põetaja

Irma Balalajeva          põetaja

Vilja Kaseorg             põetaja

Nadežda Armus         põetaja

Kopsukliinik

Nelli Salõkina             õde

Kristin Palmipuu        õde

Moonika Ilves            põetaja

Kõrvakliinik

Sille Ilus                     õde

Kersti Juhanson          õde

Taimi Kerge                põetaja

Lastekliinik

Juta Ernits                  õde

Marina Martõnenko    õde

Riina Rešetova           õde

Olga Laumets             hooldaja

Jelena Vestmann        hooldaja

Nahakliinik

Karin Roggenbaum    õde

Uuve Pajuleht             hooldaja

Naistekliinik

Irina Vannik               ämmaemand

Aire Täär                    ämmaemand

Nadežda Aleksandrova õde

Rita Konstantinova    hooldaja

Tatjana Davõdik         hooldaja

Närvikliinik

Kristiina Kangur         õde

Aime Kukk                 õde

Õime Mägila               põetaja

Annika Eelmäe           hooldusõde

Operatsiooniteenistus

Katrin Uueni              operatsiooniõde

Piret Lepson               operatsiooniõde

Ilona Perk                   operatsiooniõde

Tiiu Koorits                põetaja

Merle Meen                põetaja

Natalia Pärn                meditsiiniseadmete hooldaja

Patoloogiateenistus

Regina Raudsepp       laborant

Psühhiaatriakliinik

Gerli Hiienurm           õde

Astrid Valdmann       õde

Diana Bointšan           õde

Galina Treimut           õde

Margus Bunder          hooldaja

Silja Hämalainen        hooldaja

Iie Šadeiko                 hooldaja

Radioloogiakliinik

Epp Linnasmägi         radioloogiatehnik

Mirel Takis                 radioloogiatehnik

Karin Vahtra              operatsiooniõde

Liivi Asukül               radioloogiahooldaja

Silmakliinik

Sirje Raja                    õde

Merle Lõhmus             hooldaja

Sisekliinik

Ave Kadai                  õde

Kristi Loos                 õde

Anneli Jaska               õde

Katrin Puurmaa          õde

Külli Ottin                  õde

Natalia Rüütel           põetaja

Monica Vaikmäe        põetaja

Ülle Rebane              põetaja

Viivi Kivi                   põetaja

Spordimeditsiini ja taastusravi kliinik

Juta Roop                   õde

Anne Põder                koduõde

Eve Kivimäe               füsiaatriaõde

Ruth Saluorg              õde

Piia Kotselainen         põetaja

Regina Huopalainen   põetaja

Õie Joosepson            põetaja

Olga Voltšok              hooldaja

Stomatoloogiakliinik

Lana Parmann             õde

Katrin Mällo               õde

Maarika Mežults         abiline

Aili Suurniit                assistent

Südamekliinik

Tatjana Jušinski               õde

Aleksandra Golubtsova    õde

Tiiu Roosimaa                   õde

Kadi Päri                           õde

Birgit Nädal                       õde

Tiina Pukk                         õde

Annika Thomson              õde

Kadi Oras                        õde

Urve Tuula                      põetaja

Helbe Puis                      põetaja

Tatjana Killak                 põetaja

Ülle Vihm                       põetaja

Leila Raulinaitine           põetaja

Traumatoloogia ja ortopeedia kliinik

Kristi Puul                  õde

Gaddy Ude                õde

Nadežda Kruglova     põetaja

Niina Uljanova           põetaja

Anneli Truupõld         õde

Kaja Padumäe            põetaja

Verekeskus

Juta Vähi                    laborant

Ühendlabor

Maile Kivi                  laborispetsialist

Svetlana Kašnikova    õde

Tiina Priimägi             laborant

Vilma Raamat             laborant

Inkeri Ansip               laborant

Mailis Paide                laborant

Tatjana Valdas           laborant

Signe Tepper              laborant

Lisatud: 29 Oktoober 2012

15.‒18. septembrini toimus Prantsusmaal Strasbourgis 41. EDTNA/ERCA konverents (41th European Dialysis and Transplant Nurses Association/European Renal Care Association International Conference), mida korraldatakse igal aastal erinevas Euroopa linnas. Konverentsil osalemine oli õdedele suurepärane võimalus kohtuda kolleegidega üle Euroopa, jagada töökogemusi ja omandada uusi teadmisi dialüüsravis ja transplantatsiooni valdkonnas.

Tänavuse konverentsi juhtmõtteks oli globaalne areng neeruasendusravis ning majanduse ja kvaliteedi mõju neerupuudulikkuse ravile. Samuti oli läbivaks teemaks kogu konverentsi vältel koduse hemodialüüsi teostamise võimalus, mis oluliselt parandab patsiendi heaolu ja elukvaliteeti. Koduse hemodialüüsi teostamine eeldab patsiendi head väljaõpet õdede poolt ning patsiendi iseseisvust, et protseduuri tegemisega kodus üksinda hakkama saada. Hetkel Eestis koduse hemodialüüsi võimalust ei ole ning patsiendid saavad seda hemodialüüsikeskustes või -kabinettides. Lisaks patsiendi heaolu ja ravikvaliteedi tõstmisele mõeldakse üha enam ka töötajate turvalisusele ja enesevigastusohu vähendamisele. Konverentsil tutvustati arenduses olevat hemodialüüsisüsteemi, mis tagaks turvalisema ravimite manustamise võimaluse, et vältida õdede torkevigastuse ohtu.

Kõik konverentsil käsitletud teemad olid õdede jaoks huvitavad ja informatiivsed. Tõdetud sai seda, et olenemata riigist ja võimalustest, on patsientidega tegeleva personali mured, rõõmud ja probleemid ühesugused üle kogu Euroopa. Uudseteks teemadeks olid patsiendi raseduse võimalikkus neeruasendusravil olles ning kaltsifülaksia esinemine lõppstaadiumis neerupuudulikkuse korral. Kaltsifülaksia väljendub veresoonte lupjumise, tromboosi ja naha nekroosiga ning on tõsine ja üha sagedamini esinev sündroom ka Eestis.

Lisaks huvitavale loenguprogrammile oli konverentsi ajal võimalik külastada ka dialüüsiravi näitust, kus presenteeriti kaasaegsemat tehnoloogiat ja tooteid neeruasendusravis. Samaaegselt sai tutvuda ka 130 erineva postriga, mis kajastasid erinevaid uurimistöid.

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et konverentsil osalemine oli ainulaadne võimalus dialüüsraviga tegelevate õdede jaoks, et saada uusi teadmisi ja kogemusi üle Euroopa ning mida ka võimalusel oma igapäevatöös rakendada.

Ave Kadai
Mariliis Paabut
Ele Herr
Karin Pree
sisekliiniku nefroloogia osakonna õed

Lisatud: 31 August 2012

29. juunil sai kliinikum Tartu linnavalitsuselt enda kasutusse viis elektriautot. Autosid hakkavad patsientide külastamiseks kasutama õendushoolduse osakonna koduõed.

Fotol õed Ingrid Liimand, Irina Jelagina, Kadi Tarasova ja Natalia Gužovskaja, kes said kätte uute autode võtmed Pildilt puudub õde Luule-Reseeta Pärn.

Lisatud: 01 Juuli 2012

Maikuus toimus teist aastat järjest kliinikumi õendusjuhtide arenguseminar, kus kuulatakse üheskoos erialaseid loenguid ning, mis veelgi olulisem, suheldakse omavahel rühmatöö käigus.

Katri Šinkarev
psühhiaatriakliiniku ambulatoorse osakonna vanemõde

Õendusjuhtide arenguseminar andis hea võimaluse näha, kuidas teised õendusjuhid töötavad: probleemid on meil ju sarnased, aga võimalikke lahendusi on mitmeid. Seminar avardas silmaringi, kuna olen veel suhteliselt uus oma ametipostil, siis on mul teistelt küllaga kuulata ja õppida. Väga huvitav oli näiteks politseikaplani ettekanne sellest, kuidas politseis surmateateid edastatakse. Pealtnäha see ju vanemõe tööd ei puuduta, aga süvitsi minnes mõtestab see vägagi meeskonnatöö olemust. Et on olukordi, kus tuleb toimida mitmekesi ning koostöös tulevad lahendused. Kui üksi pead murda, siis võibki seda tegema jääda. Sageli kiputakse üksinda lahendusi otsima, aga rohkelt häid ideid on ka meid ümbritsevatel inimestel – küsi, kuula ja võimesta. Suured tänud seminari korraldajatele.

Piret Vider
kõrvakliiniku kirurgia osakonna vanemõde

 
Ülemõdedel on koosolekud kaks korda kuus, vanemõed omavahel nii tihti kokku ei puutu, aga ka meil on ühiseid probleeme, millele tuleks koos lahendusi otsida. Väga hea kogemuse – palju julgust ja enesekindlust – andis rühmatöö tulemuste esitamine teiste õendusjuhtide ees. Oluline on oskus mitte karta oma ideede väljaütlemist. Rühmatööd võikski arenguseminaridel rohkem olla. Vajalik on, et kõik räägiksid ja ei pelgaks oma mõtteid avaldada. Sain arenguseminarilt ka mõtteid, kuidas õe iseseisvaid vastuvõtte kõrvakliinikus rakendama hakata. Lisaks tuli välja ka see, et me kõik ootame rohkem tagasisidet mitmesuguse dokumentatsiooni täitmise kohta, nt probleemjuhtumite registreerimise puhul infot, kuivõrd on teavitamine aidanud olukorda parandada.

Irina Sapatšuk
stomatoloogiakliiniku lastestomatoloogia osakonna vanemõde

Eelkõige oli väga hea just viimane arenguseminar. Tekkis ühine arutelu kliinikumi probleemidest, mis on kliinikute vahel ja mis takistavad koostööd. Rühmatöödes pakuti välja oma nägemust küsimuste lahendamiseks. Väga tore oli kaasa mõelda, arutada, kuulata. Diskussioon ühendas, tekkis tunne, et me jagame eesmärke. Maret Tark tegi ülevaate finantsteenistuse seisukohtadest, Merje Tikk aga rääkis analüüsi-marketingi teenistuse vaatenurgast õendustegevusele. Tähtis ongi ühtne ülevaade ja mõistmine, et iga keskastme juht ei ole oma tegevustes üksi. Lily Salus sisekontrolliteenistusest pani veelkord kõigile südamele konfidentsiaalsuse nõudeid ja sellest tulenevat lugupidamist nii patsientide kui ka kolleegide suhtes. Kindlasti peaks arenguseminare korraldama ka tulevikus.

Lisatud: 01 Juuli 2012

Kliinikumi ortopeedia osakonnas saavad aastas umbes 1000 patsienti tehisliigese. Enamasti tulevad patsiendid ettevalmistatuna ja vajalike teadmistega edasise elukorralduse kohta pärast operatsiooni. Kuid paljud saabuvad ka puudulike teadmistega ja erinevate terviseprobleemidega, mis on eelnevalt jäänud lahendamata. Oma igapäevatöös kogeme endoproteesimisele tulevate patsientide meelehärmi ja pahameeltki kui mõne terviseprobleemi tõttu operatsioon edasi lükkub.

Seepärast otsustasimegi teha teavitustööd ja käisime Tartu maakonna 5 omavalitsuses 105 inimesele rääkimas ja selgitamas novembrist–veebruarini, mida peaks teadma enne ja pärast operatsiooni. Samuti jagasime teavet, mis patsienti ees ootab ortopeedia osakonda tuleku päeval, operatsioonipäeval ja kolmel järgneval päeval. Tutvustasime ka abivahendeid ja nende kasutamist (küünarkargud, rulaator, haarats jne). Milliseid harjutusi ning miks tuleb enne ja pärast lõikust kodus teha. Ning mida peab patsient teadma oma tervisest ja ravimitest enne haiglasse tulekut, kui talle on planeeritud liigesevahetuse operatsioon (kroonilised haigused, naha terviklikkus, igapäevaselt võetavad ravimid jne).

Need olid meile väga siirad ja meeldivad tunnid. Loodame, et oma tegevusega aitasime kaasa inimeste teadlikkuse kasvule ja seeläbi ka töö sujuvamaks ja patsiendisõbralikumaks muutmisel. Samuti plaanime jätkata selliste teabepäevade korraldamist ka mujal Lõuna-Eestis.

Margit Haavik, Galina Schneider ja Ingrid Liimand
ortopeedia osakonna teabepäevade meeskond

Lisatud: 26 Mai 2012

13.-15. märtsini toimus kliinikumi koolituskeskuses koostöös RamstaSensega koolitus „Podiaatria – praktilised meetmed ja abivahendid" 12-le kliinikumi õendustöötajale.

Koolitus sai teoks tänu kliinikumi arendusfondile ja selle läbiviijaks oli Sigrid Viklund Rootsist, kes tegeleb igapäevaselt meditsiinilise jalaravi spetsialistide väljaõppega. Ta on ise podiaatriat õppinud mitmetelt tunnustatud erialainimestelt Hollandist, Suurbritanniast ja Rootsist ning on jalaraviga tegelenud 20 aastat. Koolituse läbiviimisel oli Sigrid Viklundile abiks Eda Vähi, kes töötab Ida-Tallinna Keskhaiglas jalaraviõena.

Koolitus andis teadmisi jalalaba probleemide eneseabist, esmaabist ja ka ennetusravist, tutvustas abivahendite paigutamise võimalusi ja nõustamise oskusi. Koolitusel käsitleti järgmisi teemasid: podiaatriastandardid, jalgade seisundi hindamine – terved ja haiged jalad, abivahendid jalalabale, varvastele ja jalatsi sees, nende kättesaadavus ja hooldus, jalgade hügieen, küüne-, naha- ja varvaste probleemid, meditsiiniline jalaravi protseduur. Kogu õppetöö toimus workshop vormis ehk teoreetilised teadmised rakendati kohe praktikasse. Õppijad hindasid enda ja üksteise jalgade seisundit, joonistasid paberile jalalabasid ja võimalikke probleeme, valmistasid abivahendeid ja probleemseid varbaid, harjutasid apelsinide peal nahka koorima jne. Koolituspäevad olid pikad ja tihedad, kuid kõik osalejad jäid rahule nii koolituse kui ka väga professionaalsete õpetajatega.

Huvitav koolitus ja entusiastlikud õpetajad tekitasid osalejates soovi podiaatriaalaselt ennast rohkem arendada, kuna teadus jalast ja jalaravist, vajab spetsialiste ja nõustajaid, kes oskavad ennetada ja leevendada kõigi jalalaba vaevuste all kannatavate patsientide probleeme. Seetõttu on plaanis saata suvel vähemalt kuus koolituse läbinut õde edasi õppima Sigrid Viklundi juurde Rootsi. Koolitus Rootsis annab osalejatele süvendatud teadmised jalast ja jalaravist ning on väga praktiline. Saadud teadmised leiavad koheselt rakendust praktikas, näiteks abistatakse ja nõustatakse koolituse käigus küünetraumaga last, täiskasvanut või vanurit ning sporditraumaga patsienti. Lisaks õpitakse erinevate abivahendite tegemist ning külastatakse ka mitmeid jalaravi teenistusi ja kabinette.

Õed, kes läbivad koolituse Rootsis on suutelised märkama patsiente, kes vajaksid õpetamist ja nõustamist jalaravi ja -hoolduse kohta. See, kuidas koolituse saanud õdesid efektiivselt kliinikutes rakendada, jääb juba iga kliiniku otsustada. Kindel on see, et kliinikumis juba tegutsevad jalaraviõed saavad kõike õpitud rakendada oma igapäevatöösse, tõstes nii pakutava teenuse kvaliteeti.

Jaana Veski

personaliteenistuse koolitusosakonna juhataja

Lisatud: 26 Mai 2012

Naistekliinik on seadnud endale eesmärgiks saada UNICEF-i Beebisõbraliku haigla nimetuse, milleks on ühtlasi vaja järgida ka kümmet eduka imetamise reeglit (Ten Steps to Successful Breastfeeding). Beebisõbraliku Haigla Initsiatiiv (Baby-Friendly Hospital Initative) sai alguse 1991. aastal UNICEF-i ja WHO koostöös, et propageerida rinnaga toitmist üle maailma.

Beebisõbralikuks haiglaks saamiseks on vajalik koolitada IBCLE (International Board of Consultant Lactation Examiners) poolt sertifitseeritud imetamisnõustajaid, kes edaspidiseid samme juhiksid (töötajate koolitus, kirjaliku strateegia koostamine, infomaterjalid emadele). Sertifikaati asuvad taotlema naistekliiniku ämmaemandad Anne Ilves, Liina Leetberg, Marge Mahla ja lastekliinikust dr Maie Veinla. Lastekliinikus on imetamisnõustamisega tegelenud aastaid õde Juta Ernits, kellel on ka UNICEF-i imetamisnõustaja sertifikaat olemas.

Lastekliiniku õde Juta Ernits on juba 1994. aastast oma põhitöö kõrvalt tegelenud imetamisnõustamisega. Kõik sai alguse UNICEF-i korraldatud koolitusest „Breastfeeding counselling training course" („Imetamise nõustamise koolituskursus"), mille järel on ta lisaks emadele koolitanud ka arste, õdesid ja põetajaid; teinud nii telefoni teel nõustamist kui ka ambulatoorseid vastuvõtte.

Alates 2011. aasta aprillist nõustab õde Juta Ernits vastsündinute emasid igal tööpäeval neonatoloogia osakonnas ning vajadusel ka telefoni teel või kutsub ema enda juurde vastuvõtule. Naistekliiniku perekeskuses toimus 2011. aastal 92 iseseisvat imetamisnõustamist, kokku viidi läbi 512 imetamise järelvalvet.

Imetamisnõustamise teenust vajab päris palju emasid-peresid. Palju rohkem kui nõustajad seda teha jõuavad. Eestis puudub kahjuks terviklik statistika selle kohta, kui palju osutatakse õe iseseisva vastuvõtu raames imetamisnõustamist. Kliinikumis osutatakse nõustamist tasuta ja pöördumiste arv ei ole piiratud.

Esimestel elukuudel on emade põhiprobleemid valusad või katkised rinnanibud, laps kipub rinnal söömise asemel hoopis magama, millest omakorda tulenevad pikad toidukordade vahed. Sellele omakorda lisanduvad muud mured – laps ei võta kaalus juurde, laps keeldub rinnast. Lisatoidu andmisega kaasneb järjekordne probleemide ring. Mõnikord tuleb ette, et ema ise ei taha last rinnaga toita ja tuleb nõustamisele, et leida sobiv põhjus imetamise lõpetamiseks. Aga on ka olukordi, kus rinnaga toitmine ei meeldi isale ja tuleb leida kõiki rahuldav lahendus, eelkõige arvestades lapse põhivajadusi.

Senini on tagasiside imetamisnõustamisest olnud üldiselt väga positiivne. Loomulikult pole olematu ka negatiivne vastukaja - ema arvates pole ta abi saanud. Siinkohal aga oleks nõustajal vaja leida võimalus pere toetamiseks ja otsida põhjust, miks kipub olukord käest minema ja mida saaks veel pere heaks teha.

Kliinikumi Leht

Imetamise nõustamine lastekliinikus:

Imetamisnõustaja Juta Ernits vastab küsimustele tööpäeviti kell 8-12 (mob 5331 9018)

Imetamise nõustamine telefonitsi naistekliinikus perekeskuse protseduuridetoa ämmaemandad E, T, K, R kell 9.00-15.00 (tel 731 9977 ) ja ämmaemand Anne Ilves E, T, K, R kell 9.00-12.00 (mob 5331 9051). Samadel numbritel saab panna aega nõustamiseks kohapeal. Lisainfo: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Lisatud: 26 Märts 2012

Koduse hapnikraviga vähendatakse hüpokseemiat ja parandatakse organismi oksügenatsiooni. Patsiendile luuakse võimalus kodustes tingimustes hingata lisahapnikku.

Väga oluline osa on patsiendi koolitamisel, kuna vaid õige ravimite tarvitamine, kopsu hügieeni tagamine koos füüsilise rehabilitatsiooni võtete täpse järgimisega ning aparatuuri oskuslik käsitsemine on eelduseks heale ravitulemusele. Kahe õe tööleasumise järel on ühe aastaga hapnikravi koduvisiitide arv pea kahekordistunud (2011. aastal tehti 1050 koduvisiiti, ravil oli 257 haiget).

Kahe õe tööleasumise järel on ühe aastaga hapnikravi koduvisiitide arv pea kahekordistunud

Pikaajalise hapnikravi korraldamise eeltingimuseks on konkreetse haigusjuhu põhjalik uurimine ja ravinäidustuste olemasolu väljaselgitamine. Meditsiinilised näidustused pikaajaliseks hapnikraviks on medikamentoosset ravi saavatel haigetel, kellel on kas:

• krooniline kaugelearenenud kopsuhaigus (tavaliselt KOK);

• kahes vähemalt kolmenädalase ajavahega tehtud veregaaside analüüsis õhuga omahingamisel PaO2 alla 55 mmHg;

• PaO2 55-59mmHg, kuid kliiniliselt diagnoositav cor pulmonale;

• heamtokrit ületab 55%;

• pulssoksümeetriaga tõestatud eriti märkimisväärne uneaegne hüpokseemia (va uneapnoe);

• kesknärvisüsteemi sümptomid, mis hapnikraviga vähenevad;

• märgatav koormushüpokseemia.

Haiglas hästi toimetulev patsient võib kodustes tingimustes osutuda üsna abituks. Ta võib ravimeid tarvitada korrapäratult, kalduda depressiivsusele ega suuta enda eest hoolitseda. Kroonilise hüpoksia tõttu on suureks probleemiks füüsilise koormuse talumatus. Isegi kõige lihtsamad toimingud nõuavad patsiendilt tahtejõudu, aega ja kannatlikkust, kuna pingutus tekitab hingeldust ja südamepekslemist. Patsiendile tuleb tagada teda toetav ja abistav keskkond, milleks on vaja välja selgitada sotsiaalhoolekande vajadus ja selle osutamise võimalused; hapniku tarnimise ja tehnilise järelvalve võimalused ja kindlustada meditsiiniline järelevalve koostöös perearstiga. Samas peab ka patsient ise olema valmis loobuma suitsetamisest ja täitma täpselt ravijuhiseid. Ta peab suutma käsitleda hapnikuaparatuuri ja järgima hapniku tarbimisega seotud ohutusnõudeid, ning olema valmis hingama lisahapnikku vähemalt 16 tundi ööpäevas. Uuringud on näidanud, et hapniku kasutamine alla selle ajalise piiri ööpäevas ei paranda haigete elulemust ja see jääb sarnaseks haigetega, kes hapnikravi üldse ei saa.

Loe edasi...

Lisatud: 29 Jaanuar 2012

Alustuseks. „Et mõista õendushoolduse osakonna elu, tuleks siin vähemalt pool aastat töötada," ütleb osakonna põetaja Margit. Sellega on suures osas kõik öeldud. Ka see, et mõistmisest jääbki tihtipeale kõige rohkem puudu. Kõigil kõrvalseisjatel.

Kuidas näevad oma tööd põetajad ise? Oma tööst olid nõus rääkima:

Margit

Läksin hooldekodusse tööle 19-aastasena, et suvel lisaraha teenida. Otsisin peale keskkooli lõpetamist edasisi valikuid ja leidsingi endale elukutse hooldajana. Kliinikumis olen töötanud juba viis aastat.

Veera

Olen töötanud lastekliinikus hooldajana neli aastat ja siin kaks aastat. Kui lastekliinikus on töö vaimselt raske, siis siin on töö raske nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Lastekliinikus on lapse juures enamasti ema, kes muudab hooldaja füüsilise töökoormuse kergemaks.

Urve

Töötan osakonnas alates 2011. aasta maist. Varem olin kaubanduses ja tootmises, aga masu ajal mind koondati. Kui mul oleks näiteks vastumeelsus surma või lõhnade suhtes, siis ma poleks siia tööle tulnud.

Helmi

Töötan hooldajana alates 1994. aastast. 2002. aastal tulin Lina tänava haiglast kopsukliiniku majja. Enne seda töötasin pesumajas.

Tiiu

Varem olin eraettevõtluses, aga viimased kuus aastat olen olnud põetaja. Tulin teadlikult siia osakonda tööle, sest mul on soov inimesi aidata.

Helju

Olen olnud Elva haiglas 25 aastat ja kliinikumis 5 aastat. Nüüd töötab juba ka minu tütar siinsamas osakonnas põetajana.

Milline on põetaja töö?

Urve: Töö on füüsiliselt raske.

Anneli: Töö on küll raske, aga eks keegi peab seda ka tegema.

Margit: Töö osakonnas on emotsionaalselt raske. Töö on raske ka selles mõttes, et seda ei väärtustata.

Helju: Kahju, et meie töö on alaväärtustatud. Kõik saavad aru, et seda tööd on väga vaja, aga midagi ei muutu.

Tiiu: Meie töö on täiesti vabariigi keskmist palka väärt. Kui tuttavatele ütlen, kus ma töötan, siis vaatavad mind kaastundlikud pilgud, et kas sul pole kuskile mujale tööle minna. Palga pärast ei pea siin tõesti olema, sest selle raha teenib ka mujal ja palju lihtsamalt, näiteks koristaja või nõudepesijana.

Loe edasi...

Lisatud: 22 Detsember 2011

14.-18. novembrini olid naistekliinikul külas Batumi sünnitushaigla kaks naistearsti ja kaks ämmaemandat. Siin kogetu ületas ootused mitmes mõttes.

Trafaretse küsimuse peale, mis üllatas Tartus kõige rohkem, hüüatas ämmaemand Dali Mjavanadze emotsionaalselt: „Teie hinnad!". Seejärel kiitsid külalised üksmeelselt nii Tartu kui naistekliiniku puhtust ja vaikset atmosfääri. Naistekliiniku puhul toodi esile töötajate kõrget kvalifikatsiooni ja tugiteenistuste laitmatut koostööd meedikutega.

Kõige rohkem hämmastas külalisi Eesti ämmaemandate ettevalmistus ja iseseisev töö. Gruusias töötavad ämmaemandad arsti abilistena ning neil puuduvad õigused sünnitust juhtida. Puudub isegi eraldi väljaõpe, sest meditsiinikoolis õpitakse õeks ning ämmaemanda koolitus saadakse sünnitusmajas töö käigus. Ämmaemanda kohustuseks on vaid sünnitaja palatisse juhatamine ning arstile vajalike vahendite ulatamine, arst tegeleb patisendiga alates anamneesi kirjutamisest ning lõpetades õmbluste tegemisega.

Kliinikumi sterilisatsiooni osakonna kohta ütlesid külalised, et selle nägemine oli lihtsalt šokk, kuna nad pole varem midagi sellist näinud ja meie tase on niivõrd kõrge. Samas ei kiputud arvama, et Gruusias oleks seetõttu sepsist või infektsioone rohkem. Kokkuvõttes avaldati soovi, et kui saaks, siis võtaks kogu naistekliiniku ühes personali ja täpilise sündide seinatabeliga Gruusiasse kaasa, sest euroopalik meditsiinikompleks ja haridussüsteem kuluks neile väga ära.

Kuigi Gruusia on väga traditsioone ja usukombeid järgiv maa, on siiski ka seal toimumas muutused. Näitena toodi välja, et veel paarkümmend aastat tagasi oli arstile raha pakkumine tavapärane tegevus, kuid peale 2003. aasta Rooside revolutsiooni peetakse seda korruptsiooniks.

Tänapäeval on ka Gruusias levinud peresünnitused, ometigi on mõeldamatu, et abikaasa läheks koos oma sünnitava naisega vanni. Kui laps on sündinud, siis tähistatakse seda suurejooneliselt. Tihtipeale on sugulased autoga juba ootamas sünnitusmaja ees, kus rõõmusõnumit kuuldes avatakse esimesed vahuveinipudelid. Kui sünnib tüdruk, siis tuuakse perekonna poolt äsjasünnitanud naisele söögiks spetsiaalset keedukreemi meenutavat putru; kui poiss, siis plovi. Usutakse, et emakas tõmbub siis paremini kokku. Kodusünnitusi Gruusias praktiliselt polevat ja naised üritavad igal võimalusel haiglas arsti käe all sünnitada. Planeeritud kodusünnitus oleks ametivõimude silmis illegaalne tegevus.

Dr Nodari Gorgošadze ja dr Tinatin Avaliani jaoks sai külaskäik Eestisse ka omamoodi pulmareisiks. Paar oli abiellunud vaid neli päeva enne lendu. Pulmapidu ise oli olnud keskmine – vaid umbes neljasaja külalisega. Palju õnne noortele ja edu siinsete kogemuste ellurakendamisel Gruusias!

Kliinikumi Leht

Gruusia ämmaemandate koolitusseminari ja praktika projekti on kavandanud Eesti Ämmaemandate Ühing koostöös EV Välisministeeriumiga. Gruusia on üks neljast Eesti arengukoostöö sihtriigist. Eesti-poolsed koolituse läbiviijad on Tartu Tervishoiu Kõrgkool, Tartu Seksuaaltervise kliinik, Põlva Haigla ja Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinik. Koostööprojekti eesmärk on tutvustada Gruusia ämmaemandatele Eesti ämmaemandate õpet, töökorraldust ja -võtteid.

Lisatud: 22 Detsember 2011

21.-24. oktoobrini toimus Inglismaal Birminghamis X Euroopa Peritoneaaldialüüsi konverents (10th European Peritoneal Dialysis Meeting), mis leiab aset iga kahe aasta tagant.

Sellel korral oli konverentsi juhtmõtteks koduse neeruasendusravi rakendamise alused ja takistused.

Eesti jaoks olid kõige innovaatilisemateks teemadeks koduhemodialüüs ja satelliithemodialüüs, mida meil veel ei kasutata. Samas loodame, et ka Eesti tervishoiusüsteem liigub koduhemodialüüsi rakendamise suunas, kuna nii saaksime tagada patsientide pikema elulemuse ja eelkõige parema elukvaliteedi.

Teiseks huvitavaks teemaks, millest konverentsil ülevaade anti, oli õdede poolt juhitud peritoneaaldialüüsikateetri paigaldamine lokaalanesteesias. Antud metoodika kasutamine annab patsiendile võimaluse valida lokaal- või üldanesteesia vahel, mis aitab kaasa patsiendikesksele lähenemisele. Lisaks sellele loob õdede poolt juhitud peritoneaaldialüüsikateetri paigaldamine usaldusliku suhte peritoneaaldialüüsiõe ja patsiendi vahel. Hetkel teostatakse seda protseduuri vaid ühes Londoni haiglas.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi konverents oli peamiselt suunatud arstidele, saime ka meie, nefroloogia osakonna õed, sealt palju kasulikku tõenduspõhist teavet, mida oma igapäevatöös rakendada. Konverentsil esitatud uurimistööde tulemused aitavad igati kaasa peritoneaaldialüüsravil olevate patsientide õpetamisele parendades niiviisi õendusabi kvaliteeti. Konverentsilt jäi kajama mõte õe olulisest rollist multidistsiplinaarses neeruasendusravimeeskonnas.

õde Helen Kannela ja vanemõde Pirgit Palk

sisekliiniku nefroloogia osakond

Lisatud: 22 November 2011

Talle pole lubatud ei rõõmujoovastus ega närvivapustus. Ta seisab kahe jalaga maa peal ning võtab kindlalt enda kätte vastutuse üheaegselt kahe elu eest. Kõikide meeltega, aga eelkõige sisetundega, peab ta jälgima ja suunama olukorda ning vajadusel välkkiirelt tegutsema. Ta paneb kõrvale oma mina ning on üdini sünnitaja ja lapse päralt. Ära arvasite! Tegemist on ämmaemandaga.

Sellise mõtlemapaneva ametioskuste loendi esitasid 1. oktoobrist naistekliiniku ülemämmaemandaks valitud Pille Teesalu ja 1. novembrist sünnitusosakonna vanemämmaemandaks saanud Sirje Kõvermägi. Ametikohad on uued, aga kogemused aastatepikkused – Pille Teesalul on tööstaaži 25 aastat ja Sirje Kõvermägil 16. „Otsuse langetasid meie eest kolleegid, see oli nende toetus meile," ütleb Sirje Kõvermägi.

Pille Teesalu lõpetas Tallinna meditsiinikooli kiitusega ning valis tulevaseks töökohaks Tartu. Sirje Kõvermägi esimene ametipaik oli Räpina lähistel asunud velsker-ämmaemanda punkt. Kui see viis aastat hiljem suleti, oli otsus kindel: „Mina oma kutsumust ei jäta ning tablette jagama ei hakka!" Tänaseni kestnud töökohaks sai seejärel Tartu naistekliinik.

Mõlemal ämmaemandal on olnud harukordset visadust nii ise õppida, kui ka teisi õpetada. Pille Teesalu on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ning magistriõppes juhtimist õppinud. Viimane oli tema jaoks tõeline ahaa-elamus, sest kõik senini intuitiivselt rakendatu leidis ka teoorias kinnitust. Sirje Kõvermägi on Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud alates 2001. aastast ning viimased kümme aastat on tal tulnud end kahe töökoha vahel jagada. Lisaks veel ka magistrantuuris õppida, kus on jäänud veel vaid lõputöö kirjutamine naiste vajadustest sünnitusjärgses emadushoolduses.

Eestis on siiani sünnitusjärgsete koduvisiitide tegemine olnud perearstide kohustuseks ja põhirõhk on pandud vastsündinu jälgimisele. Aga samavõrd vajaks tähelepanu ka äsjasünnitanud naine, et ennetada sünnitusjärgset depressiooni ning vältida vägivallajuhtumeid lapse vastu.

Pille Teesalu ja Sirje Kõvermägi on mõlemad aktiivselt tegevad ka Eesti Ämmaemandate Ühingus. Nad on endale südameasjaks võtnud ämmaemanda iseseisvate teenuste arendamise. Tulevikuplaanideks on kodusünnituse seadustamine ja imetamise strateegia väljatöötamine. Sest kui see on naiste endi huvi kodus sünnitada, siis peaksid ämmaemandad tagama selle turvalisuse. Enamikes arenenud riikides on olemas riiklik imetamise strateegia, et toetada elanikkonna tervist. Eestis see veel senini puudub, kuigi rinnaga toitmine on väga tähtis nii emale kui lapsele. Järgmise aasta tööplaanid sünnitusosakonnas hõlmavadki imetamisnõustamise koolituste läbiviimist.

Naistekliinikus ei ole unustatud ka neid, kes vajaksid meie kogemusi. Koostöös välisministeeriumiga on ette valmistatud rahvusvaheline projekt Georgia (Gruusia) ämmaemandate koolitamiseks. Esimene grupp sealseid ämmaemandaid saabus Tartusse novembris.

Lõpetuseks rõhutavad nii Pille Teesalu kui Sirje Kõvermägi, et kindlasti jätkatakse iga-aastaste jõulupidude ja suvepäevade traditsioone, kuhu kõik naistekliiniku töötajad tulevad üheskoos oma peredega lustima.

Ene Selart

Lisatud: 27 Oktoober 2011

Nii ühiskonnas kui ka tervishoius räägitakse aina sagedamini tervishoiuteenuse kvaliteedist. Ei möödu nädalatki kui meedias ei lahataks mõnda tervishoiuasutust või -töötajat. Aina kõrgemaks on muutunud ühiskonna ootused ja pingelisemaks juhtumite kajastamine. See omakorda mõjutab inimeste suhtumist tervishoidu.

Kvaliteet ei jäta külmaks kedagi. Enamasti leitakse, et kvaliteedi tagamine on tähtis, kuid siiski on kuulda ka vastuväiteid a la millal mul see aeg, oma tööd ei ole siis üldse mahti teha. Kvaliteedile on antud erinevaid seletusi. Sageli on need pikalt ja lohisevalt sõnastatud. Töötajad ei hakkagi neisse süvenema või leiavad, et see on midagi nii üldsõnalist ja on tervishoius raske tagada. Kvaliteeti aitab paremini mõista, kui seda seostatakse konkreetse tegevuse või olukorraga.

Kvaliteeti mõõdetakse mitmeti. Näiteks annavad patsiendi rahulolu uuringud kliinikumis mingil määral ettekujutuse, kas patsiendid jäävad rahule suhtlemise, olmetingimuste jms. Professionaalse tegevuse kvaliteedi hindamine peaks olema eelkõige asutuse ja töötajate endi pärusmaa. Seda enam, et ilmselt keegi ei ole rahul, kui mõni asi ei ole läinud nii nagu oleks pidanud minema. Enamasti ei ole selle põhjuseks kellegi pahatahtlikkus, vaid põhjused võivad olla sellised, mida saaks organisatsiooniliselt parandada.

Loe edasi...

Lisatud: 27 Oktoober 2011

Kelle „oma" on tervishoius töötav sotsiaaltöötaja ning kas tervishoiu sotsiaaltöö on tervishoiuteenus või sotsiaalhoolekandeteenus, mida osutatakse nn tervishoiu territooriumil?

Sellele ja paljudele teistele küsimustele otsiti vastuseid ETSA üheksanda tegevusaasta konverentsil „On elul mitmed tõed...", mis toimus 23. septembril Tartus. Kõneldi tervishoiu sotsiaaltööst Eestis 2011. a (Katrin Raamat, SA EELK Tallinna Diakooniahaigla), sotsiaaltööst ja tervishoiust ning nende koostöövõimalustest (Indrek Sooniste, Tartu LV; Sirlis Sõmer-Kull ja Heli Paluste Sotsiaalministeerium) ja sotsiaaltöö väljakutsetest Kliinikumis (Mari Reilson). Samuti peatuti sellel, et terviseprobleem tekitab nii tervishoiuteenuse kui ka sotsiaaltöö vajaduse ning arutleti ravikindlustuse rolli üle sellises olukorras (Mari Mathiesen, Eesti Haigekassa) ning mõtiskleti, kas enne oli arstiabi või sotsiaalabi (Diana Ingerainen, Eesti Perearstide Selts). Soome Tampere Haigla sotsiaaltöötajad jagasid oma (kriisi)tööga seotud kogemusi (Hanna Keski-Nisula, Anni Vanhala).

Konverentsil kirjeldati olukorda, kus erinevad spetsialistid keeldusid sotsiaaltöötajaid käsitlevas uuringus osalemast, sest täpselt ei teatud, mida sotsiaaltöötajad teevad. Kes on tervishoiu sotsiaaltöötaja? Tegemist on akadeemilise erialase hariduse omandanud spetsialistiga, kes teab tervisest ja haigustest, orienteerub tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonnas; tunneb haigestumise sotsiaalseid tagajärgi; on asjatundja sotsiaalhoolekandes, pensioni-, ravikindlustuse ja teenustevõrgustiku võimalustes; on asjatundja sotsiaalsete suhete ja elu üle kontrolli saavutamise võimaluste osas; on abistaja, nõustaja, informeerija, vestluskaaslane ja uurija.

Eeltoodud pädevused võimaldavad vaadata patsiendi hetkekaebusi laiemas kontekstis ning tagada haiglast lahkuvale inimesele sobivaim (ravi- ja hooldus)keskkond, mis omakorda vähendavad uuesti haiglasse sattumise võimalusi. Haigla sotsiaaltöötaja on ka oluline tervishoiu ressursside kokkuhoidja, sest aitab suurendada voodipäevade kasutamise põhjendatust ning optimeerida voodihõivet. Samas leidis ainult 42% Eesti tervishoiu sotsiaaltöötajatest, et sotsiaaltöö on nende töökohas väärtustatud kui ressurss.

Konverentsil jäi kõlama mõte, et vajadus sotsiaaltöötajate järele haiglates on tunduvalt suurem, kui see hetkel Eestis on. Tampere Ülikooli Kliinikumi töötajatest moodustavad sotsiaaltöötajad 1%, Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajatest 0,24%. Hetkel on kliinikumis sotsiaaltöötajate ametikohti 6,75. Neid suhteid võrreldes võime tõdeda, et arenguruumi haigla sotsiaaltöötajate rakendamise osas kliinikumis veel on ning sarnane olukord on ka mujal Eesti haiglates.

Puudutati ka haigla sotsiaaltöötajate palgateemat ja räägiti sellest, et võrreldes sama haridustaseme ja nõuetele vastava tugipersonaliga, on sotsiaaltöötajate palgatase madalam kui logopeedidel, psühholoogidel või füsioterapeutidel. Selles suhtes loodavad haigla sotsiaaltöötajad muudatusi, kuna töökoormus on suur ja selline palga diferentseerimine on põhjendamatu. Sellise ebavõrdsuse tõttu on saanud kahjustada sotsiaaltöötajate motivatsioon ja tahe erialal töötada.

Tervishoiu sotsiaaltöötaja teenust ei ole eraldi haigekassa poolt tasustavate teenuste hinnakirjas, kuid Eesti Haigekassa juhatuse liige Mari Mathiesen tõi välja asjaolu, et kõikide tervishoiuteenuste piirhindadesse on sisse arvestatud üldadministratiivkulu ning on iga asutuse otsustada, milliseid spetsialiste ta selle raha eest palkab.

Tulevikus loodab ETSA jõuda oma töö ja eriala arendamisega selleni, et tervishoiu sotsiaaltöötaja sekkumine/töö on arvestatud statsionaarsete teenuste puhul voodipäevahinna sisse ja saab ka reguleeritud ambulatoorsete teenuste osutamise osas, sest nagu tõi oma ettekandes välja Sirlis Sõmer-Kull tervishoid ja sotsiaaltöö – üks ei saa ilma teiseta.

Mari Reilson

kõrvakliiniku sotsiaaltöötaja

Artikli koostamisel on kasutatud teiste kliinikumi sotsiaaltöötajate mõtteid.

Lisatud: 15 Juuni 2011

12. mail tähistati kliinikumis rahvusvahelist õdede päeva parimate õendustöötajate tunnustamisega.

Kliinikum tänab Teid olulise panuse eest

õendusabi kvaliteedi arendamisel:

Siiri Telling
Elve Nykänen
Piret Kähi
Tuuli Laeneste

kutseala arendamisel:

Liina Raal
Lili Koch
Kaire Jugar
Tiina Torma
Siiri Põllumaa
Leila Tähnas
Ruth Villik
Irina Lampinen
Tiina Kirss
Monika Siruli

teenuste arendamisel:

Pirgi Petolai
Irene Zaslavskaja
Tiia Kõivist
Ljubov Garmanova
Ketlin Veeväli
Irina Tihhonova
Kristina Oja

patsiendiõpetuse arendamisel:

Raissa Andrejeva
Eva Kopli Wills
Piret Tammela
Margit Roose
Anne Ilves
Sirje Bunder
Agnes Anton
Kadri Piir
Triin Kasesalu

personalikoolituse arendamisel:

Viive Kaalep
Marika Järveots
Ljudmilla Linnik
Triin Kaldoja
Katrin Viik
Tiia Johannes
Birgit Aumeste
Kerstin Vider

kvaliteetse õendusabi osutamisel:

Inga Roosimaa
Irina Sagadi
Egle Kalnapenkis
Raili Sepp
Kadi Päri
Kristel Tigasson
Ave Kaasik
Olga Põldoja
Ly Lutsar
Hele Rüga
Kairi Sokk
Mai Kangro
Anne Vassiljeva
Katrin Roomets
Helju Jänesmäe
Tatjana Ariskina
Ingrid Kilter

õendusabi kauaaegse ja eduka juhtimise eest:

Riina Tiido
Meeli Solnik

õendusabi eduka juhtimise ja arendustegevuse eest:

Kaja Hurt
Marika Tamm
Piret Vider
Reet Tohvre
Ingrid Liimand

sotsiaaltöö edendamisel:

Helve Maripuu

Kommentaar

Tuuli Laeneste
kliinilise mikrobioloogia osakonna vanemlaborant

Tunnustuse pälvimine oli minu jaoks suur üllatus. Olen õnnelik inimene, sest saan teha tööd, mida armastan. Ja öeldaksegi ju, et tööd tuleb armastada. Tulin mikrobioloogia laborisse tööle kohe peale Tartu Meditsiinikooli lõpetamist ja ka täna – enam kui seitseteist aastat hiljem – on see minu jaoks väga huvitav.

Õendusabi kvaliteedi arendamise seisukohast on eriti tänuväärne probleemjuhtumite registreerimise süsteem. See annab võimaluse minna appi täpselt sellele õele, kes vajab labori-poolset täiendavat juhendamist proovide võtmisel. See ei ole näpuga näitamine, vaid toimub meie kõigi ühistes huvides aidata patsienti.

Kommentaar

Siiri Telling
hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonna õde

Minu igapäevatöös valmistavad kõige enam rõõmu paranevad patsiendid. Sära patsientide silmis on kõige parem kink igale õele.

Osakonda asusin tööle 1995. aastal peale TÜ arstiteaduskonnas õeteaduste õppekava lõpetamist. Ühe osa minu igapäevatööst moodustavad afereesi protseduurid. Protseduurid, kus perifeersest verest kogutakse vereloome tüvirakke, et neid siis edaspidi kasutada siirdamiseks. Samuti on võimalik koguda doonorilt lümfotsüüte ja neid patsiendile üle kanda, et neid saaks rakendada võitluseks patsiendi haiguse vastu. Rakuseparaatoriga saab vähendada ka operatsioonitoas vaagnaluudest kogutud luuüdi mahtu ning elimineerida sellest plasma ja erütrotsüüdid. Ühest liitrist luuüdist jääb sel viisil järgi vähem kui 100 ml kõige vajalikumat.
Teine osa minu igapäevatööst on mitmesuguste siirdamisega seotud andmete kogumine, haldamine ja nende edastamine EBMT (The European Group for Blood and Marrow Transplantation) registrisse. Selle osaga haakuvad ka siirdatud patsientide ambulatoorsed vastuvõtud kord nädalas.
Kui rääkida õenduskvaliteedist, siis on äärmiselt oluline õdede eriala- ja osakonnaspetsiifiline koolitamine ning igapäevatöö reglementeerimine üheselt mõistetavate juhenditega. 18. – 20. aprill toimus juba kolmas Keemiaravi ABC koolitus igapäevaselt keemiaraviga tegelevatele õdedele. Ja kohe-kohe on valmimas ekstravasatsiooni juhend ehk mida teha siis, kui veeni süstitav ravim läheb kogemata valesse kohta.

Kommentaar

Anne Vassiljeva
naistekliiniku ämmaemand

Tänukirja saada oli väga uhke tunne. Igapäevatöös on mulle kõige olulisem suhtlemine patsiendiga. Armastan oma tööd - tänavu aprillis täitus mul 25 aastat ämmaemanda ametis.

Mulle meeldib ämmaemanda iseseisev vastuvõtt – see paneb rohkem vastutust tundma, ärgitab enam mõtlema. Patsiendid küsivad teinekord igasuguseid küsimusi, millele kõigile tuleb vastused leida. Inimestega on piisavalt aega suhelda, sest näiteks esmase visiidi kestuseks on arvestatud üks tund. Mõnikord on patsiendil lihtsam leida kontakti ämmaemandaga, lisaks suhtlen oma patsientidega nii telefoni kui e-kirja teel. Põhitöö on mul naistenõuandlas, aga teen ka valveid sünnituseelses osakonnas.

Lisatud: 21 Mai 2011

Newborn Individualized Developmental Care and Assessment Program – NIDCAP on lapse arengutaset ja eripära arvestav enneaegsete vastsündinute individuaalne hooldus- ja raviprogramm.

Uurimistööd näitavad, et NIDCAP meetodi kasutamisel väheneb enneaegsete vastsündinute suremus, paraneb laste respiratoorne seisund, lüheneb haiglasoleku aeg ja lapsed võtavad paremini kaalus juurde. Tänu kliinikumi arendusfondi ja lastefondi toetusele saime NIDCAP meetodit õppida Karolinska koolituskeskuses Rootsis. Meetod on rahvusvaheline ja võimalusi õppimiseks pakutakse kuueteistkümnes koolituskeskuses üle maailma.

Meie kolmeaastase koolitusprogrammi juhendajaks on Agneta Kleberg (RN, PhD). Enne õpinguid Rootsis tegime läbi enesehindamise, lugesime ja analüüsisime A. Klebergi saadetud artikleid ning veebruaris alustasime esimese koolitusetapiga. Sissejuhatavatele loengutele järgnes praktiline osa. Õppisime individuaalse juhendaja käe all vastsündinute vaatlust. Vaatlus toimus 60-80 minuti jooksul ning 2-minutiliste vahedega. Sellel ajal hinnatakse vastsündinu käitumist, selle muutusi keskkonnast tulenevate erinevate mõjutajate suhtes. Hinnatakse stressi tekitavate faktorite olemasolu. Koostöös lapsevanematega koostatakse seejärel individuaalne hooldusplaan, mis toetab ning soodustab vastsündinu kasvu- ja närvisüsteemi arengut. Äärmiselt positiivne oli kogeda, et palatid olid vaiksed ja hämarad ning kogu personal rääkis sosinal. Kuvöösid olid kinni kaetud, et soodustada lapse loomuliku une- ja ärkveloleku perioodi tekkimist. Ravi- ja hooldusprotsess planeeriti lapse ärkveloleku ajale. See moment on tähtis, sest kirjanduse andmetel on vastsündinul nt kuu aja vältel umbes 200 protseduuri, enneaegsetel lastel ravi esimestel päevadel 10 valulikku protseduuri päevas ning kokku umbes kuni 700 invasiivset protseduuri haiglas veedetud aja jooksul. Erinevusi on personali koosseisus, sest seal on iga lapse jaoks üks õde, abiline, arst ning lisaks veel NIDCAP treenerid.

Külastus Karolinskasse ja meetodi õppimine oli meile heaks kogemuseks ning väljakutseks. Hetkel on koolitus järgmises etapis ning praegu teeme iseseisvalt vaatlusi ja vaatlustulemuste interpreteerimisi. Saame juhendajalt pidevat tagasisidet ning suunamist. Koolituse lõppeesmärk on, et meie osakonna ravikeskkond muutuks vastsündinu arengut toetavamaks ning NIDCAP meetod oleks juurutatud kogu personali igapäevasesse töörütmi.

õed Sirja Saar ja Ele Olt
lastekliiniku neonatoloogia osakond

Lisatud: 17 Mai 2011

Palju õnne Riinale õendusjuhtide poolt! Oleme rõõmsad, et meil on olnud nii tubli kolleeg pikki aastaid. Riina on meie keskel tuntud oma põhjalikkuse, südamlikkuse ja abivalmiduse poolest. Tema jaoks on tähtsad nii patsientide kui ka kolleegide probleemid, mille lahendamiseks ta leiab alati vajaliku tähelepanu ja aja. Kõik, mida Riina ette võtab, on alati põhjendatud ja läbi mõeldud.

KLIINIKUMI ÕENDUSJUHID

Lisatud: 18 November 2010

16.-17. septembrini toimus Iirimaal Dublinis esimene ülemaailmne konverents teemal „Rahvusvaheline koostöö ortopeedia õenduses" („International Collaboration of Orthopaedic Nursing").

Osalejateks olid ortopeedia erialast huvitatud inimesed 25 riigist ja 4 mandrilt (Euraasia, Ameerika, Aafrika ja Austraalia) – enamasti õed, aga ka meditsiinikoolide õpetajad, arstid, ravimfirmade ja meditsiinitoodete ning valitsuse esindajad. Meie naaberriikidest olid esindatud kõik põhjamaad (Norra, Rootsi, Soome, Taani).

Idee konverentsi korraldamiseks sündis tegelikult juba kaks aastat tagasi ning selle eestvedajateks on erinevad üle maailma tegutsevad ortopeediaõdede ühendused ja liidud. Suurimad neist ICON (International Collaboration of Orthopaedic Nursing), NAON (National Association of Orthopaedic Nurses), ANZONA (Australian and New Zealand Orthopaedic Nurses Association), CONA (Canadian Orthopaedic Nurses Association) jt.

Konverentsi eesmärgiks oli erinevate riikide ortopeediaõdede ühendusi kokku tuues pakkuda neile võimalust teadmiste, kogemuste ja praktika vahetamiseks ning uute sidemete ja kontaktide loomiseks. Maailmas aset leidva üleilmastumise tingimustes loob see soodsa pinnase ortopeedia eriala õendusstandardite ühtlustamiseks.

Loe edasi...

Lisatud: 17 September 2010

16. - 20. augustini leidis Elvas Tartumaa Tervisespordikeskuses aset diabeedihaigete laste ja noorukite suvelaager. SA Eesti Agrenska Fondi eestvedamisel ja Hasartmängumaksu Nõukogu toetusel tänavu juba kolmandat korda toimunud laagri läbiviimisse andsid oma panuse ka lastekliiniku õed.

Kui kahel esimesel aastal viibisid laagris üksnes insuliinpumbaga lapsed, siis sel aastal ühendati jõud Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühinguga, et kõik diabeediga lapsed ja noorukid kokku viia. Pereõppeprogrammiga lastelaagrite üheks põhieesmärgiks on juurutada mõtteviisi, et hoolimata elukestvast haigusest on võimalik elada sama täisväärtuslikku elu nagu iga teinegi laps või nooruk. Sellised koosolemised võimaldavad jagada oma kordaminekuid, kogemusi ja infot. Muret ja rõõmugi lihtsam mõista neil, kes ise sarnaste probleemidega silmitsi.

Tänavu osales laagris 43 last, kellest noorim 4,5- ning vanim 15-aastane. Loomulikult eeldab igasugune laager, et laste ja noorukite turvalisus on tagatud. Seetõttu moodustatigi laagripersonal oma ala spetsialistidest, kelle hulka kuulusid kuus õde, kolm tegevusjuhendajat ning toitumis- ja liikumisspetsialist. Eelnevalt varustati õed iga lapse terviseankeediga, kus olid täpsed raviskeemid ning muu vajalik info.

Loe edasi...

Lisatud: 16 Juuni 2010

Erakorralise meditsiini osakonnas (EMO) antakse aasta jooksul abi rohkem kui 40 000 patsiendile, mistõttu peegeldub siin ehedalt ühiskonnas valitsev olukord ja probleemistik. Viimasel ajal on EMO-ski üha enam märgata erinevate majanduslike ja sotsiaalsete probleemide süvenemist – üleriigiline masu on mõjutanud meid kõiki. Osasid siiski rohkem kui teisi. 5%-line palgakärbe ei ole võrreldav elamisega tänaval, mis on elu hammasrataste vahele jäänud kaaskodanike jaoks tihtipeale igapäevane reaalsus.

Tänavune karm ja lumerohke talv oli kodututele äärmiselt raske. Külmaperioodil sattus EMO-sse ligikaudu 30 alajahtunud inimest, kellest suur osa nimetas oma elukoha aadressiks Lubja 7. Tekib küsimus, mis kohaga on tegu ja kui palju asukaid selle maja katuse alla mahub?

Aadressil Lubja 7 asub Tartu koduta inimeste varjupaik, mis avati 1999. aastal. Talvel kasutab asutuse teenust igapäevaselt umbes 65 inimest, suvel 40. Varjupaigas on võimalik kasutada dušši, pesta pesu ja teha süüa ning seal jagatakse ka riideabi. Maja on avatud õhtust hommikuni, päevasel ajal on abivajajatel võimalik viibida samas hoones asuvas päevakeskuses.

16. aprillil külastasid EMO õed koos kliinikumi sotsiaaltöötaja Terje Tättega juba kolmandat aastat järjest Lubja tänava varjupaika. Eesmärgiks parendada koostööd ning anda oma panus heategevuseks. Külaskäigu eel kutsuti kõiki kliinikumi töötajaid üles riideid annetama, et panustada varjupaiga elanike aitamisse. Kolleegid reageerisid üleskutsele aktiivselt ja lühikese aja jooksul kogunes EMO-sse suur hulk riideabi. Täname abivajajate nimel kõiki heategijaid!

Loe edasi...