Koduse hapnikraviga vähendatakse hüpokseemiat ja parandatakse organismi oksügenatsiooni. Patsiendile luuakse võimalus kodustes tingimustes hingata lisahapnikku.

Väga oluline osa on patsiendi koolitamisel, kuna vaid õige ravimite tarvitamine, kopsu hügieeni tagamine koos füüsilise rehabilitatsiooni võtete täpse järgimisega ning aparatuuri oskuslik käsitsemine on eelduseks heale ravitulemusele. Kahe õe tööleasumise järel on ühe aastaga hapnikravi koduvisiitide arv pea kahekordistunud (2011. aastal tehti 1050 koduvisiiti, ravil oli 257 haiget).

Kahe õe tööleasumise järel on ühe aastaga hapnikravi koduvisiitide arv pea kahekordistunud

Pikaajalise hapnikravi korraldamise eeltingimuseks on konkreetse haigusjuhu põhjalik uurimine ja ravinäidustuste olemasolu väljaselgitamine. Meditsiinilised näidustused pikaajaliseks hapnikraviks on medikamentoosset ravi saavatel haigetel, kellel on kas:

• krooniline kaugelearenenud kopsuhaigus (tavaliselt KOK);

• kahes vähemalt kolmenädalase ajavahega tehtud veregaaside analüüsis õhuga omahingamisel PaO2 alla 55 mmHg;

• PaO2 55-59mmHg, kuid kliiniliselt diagnoositav cor pulmonale;

• heamtokrit ületab 55%;

• pulssoksümeetriaga tõestatud eriti märkimisväärne uneaegne hüpokseemia (va uneapnoe);

• kesknärvisüsteemi sümptomid, mis hapnikraviga vähenevad;

• märgatav koormushüpokseemia.

Haiglas hästi toimetulev patsient võib kodustes tingimustes osutuda üsna abituks. Ta võib ravimeid tarvitada korrapäratult, kalduda depressiivsusele ega suuta enda eest hoolitseda. Kroonilise hüpoksia tõttu on suureks probleemiks füüsilise koormuse talumatus. Isegi kõige lihtsamad toimingud nõuavad patsiendilt tahtejõudu, aega ja kannatlikkust, kuna pingutus tekitab hingeldust ja südamepekslemist. Patsiendile tuleb tagada teda toetav ja abistav keskkond, milleks on vaja välja selgitada sotsiaalhoolekande vajadus ja selle osutamise võimalused; hapniku tarnimise ja tehnilise järelvalve võimalused ja kindlustada meditsiiniline järelevalve koostöös perearstiga. Samas peab ka patsient ise olema valmis loobuma suitsetamisest ja täitma täpselt ravijuhiseid. Ta peab suutma käsitleda hapnikuaparatuuri ja järgima hapniku tarbimisega seotud ohutusnõudeid, ning olema valmis hingama lisahapnikku vähemalt 16 tundi ööpäevas. Uuringud on näidanud, et hapniku kasutamine alla selle ajalise piiri ööpäevas ei paranda haigete elulemust ja see jääb sarnaseks haigetega, kes hapnikravi üldse ei saa.

Hingamispuudulikkuse süvenedes võib KOK-i puhul olla näidustatud hingamisteedes pidevat positiivset rõhku tagavate (CPAP, VPAP) süsteemide kasutamine. Hapnikuaparatuuri valikul tuleb jälgida, et seade oleks suuteline tagama raviks vajaliku hapniku tootlikkuse, portatiivsete seadmete kasutamise soovi korral eeldab see füüsilist suutlikkust tulla toime täiendava raskuse kandmisega. Pidevalt lisahapnikku hingata võimaldab hapnikukontsentraator. See on kõige mugavam ning pikas perspektiivis ka kõige soodsam statsionaarse hapnikuga varustamise vahend. Suruhapnikuga balloon sobib hästi piirkondadesse, kus on olemas vastav teenindussüsteem. Veeldatud hapnik võimaldab patsiendile suurema liikumisvabaduse kui elektriline süsteem. Eeliseks on seadme kaasaskantavus, kuid aparatuur ja selle kasutamine on väga kallis.

Eestis alustas koduse hapnikravi teenuse pakkumisega kopsukliiniku õde Carine Gross 1994. aastal. Sellest ajast alates on kodusel hapnikravil olevate haigete arv pidevalt tõusnud. Keskmiselt külastab hapnikraviõde patsienti iga kahe kuu järel, vajadusel ka sagedamini. Koduse hapnikravi rakendamiseks on vajalik kopsuarsti saatekiri.

Helje Käsper

kopsukliiniku pulmonoloogia ja torakaalkirurgia osakonna hapnikravi õde

Allikad: www.kopsuliit.ee ; C. Gross ja J. Vahtramäe „Kodune hapnikravi" (2004)