Alustuseks. „Et mõista õendushoolduse osakonna elu, tuleks siin vähemalt pool aastat töötada," ütleb osakonna põetaja Margit. Sellega on suures osas kõik öeldud. Ka see, et mõistmisest jääbki tihtipeale kõige rohkem puudu. Kõigil kõrvalseisjatel.

 

Kuidas näevad oma tööd põetajad ise? Oma tööst olid nõus rääkima:

 

Margit

Läksin hooldekodusse tööle 19-aastasena, et suvel lisaraha teenida. Otsisin peale keskkooli lõpetamist edasisi valikuid ja leidsingi endale elukutse hooldajana. Kliinikumis olen töötanud juba viis aastat.

 

Veera

Olen töötanud lastekliinikus hooldajana neli aastat ja siin kaks aastat. Kui lastekliinikus on töö vaimselt raske, siis siin on töö raske nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Lastekliinikus on lapse juures enamasti ema, kes muudab hooldaja füüsilise töökoormuse kergemaks.

 

Urve

Töötan osakonnas alates 2011. aasta maist. Varem olin kaubanduses ja tootmises, aga masu ajal mind koondati. Kui mul oleks näiteks vastumeelsus surma või lõhnade suhtes, siis ma poleks siia tööle tulnud.

 

Helmi

Töötan hooldajana alates 1994. aastast. 2002. aastal tulin Lina tänava haiglast kopsukliiniku majja. Enne seda töötasin pesumajas.

 

Tiiu

Varem olin eraettevõtluses, aga viimased kuus aastat olen olnud põetaja. Tulin teadlikult siia osakonda tööle, sest mul on soov inimesi aidata.

 

Helju

Olen olnud Elva haiglas 25 aastat ja kliinikumis 5 aastat. Nüüd töötab juba ka minu tütar siinsamas osakonnas põetajana.

 

Milline on põetaja töö?

Urve: Töö on füüsiliselt raske.

Anneli: Töö on küll raske, aga eks keegi peab seda ka tegema.

Margit: Töö osakonnas on emotsionaalselt raske. Töö on raske ka selles mõttes, et seda ei väärtustata.

Helju: Kahju, et meie töö on alaväärtustatud. Kõik saavad aru, et seda tööd on väga vaja, aga midagi ei muutu.

Tiiu: Meie töö on täiesti vabariigi keskmist palka väärt. Kui tuttavatele ütlen, kus ma töötan, siis vaatavad mind kaastundlikud pilgud, et kas sul pole kuskile mujale tööle minna. Palga pärast ei pea siin tõesti olema, sest selle raha teenib ka mujal ja palju lihtsamalt, näiteks koristaja või nõudepesijana.

Helju: Me väärtustame ise oma tööd. Meile on suurim tänu, kui patsient aitäh ütleb ja on rõõmus. Mul on hea meel, kui saan kedagi aidata. Võib-olla olen ma ise ka kunagi samamoodi hädas ning siis on hea, kui keegi mulle appi tuleb.

 

Missugune on tööpäev? Millised on argimured?

Veera: Tuuakse osakonda patsient. Võtad ta vastu, räägid temaga. Aga ta ei ole adekvaatne. Ühtäkki ei saa temaga mingisugust kontakti, et pärida, millised on tema soovid või vajadused, millist abi ta vajab või mis tal viga on.

Margit: Patsiendi haiglasse saatnud omastel on tihtipeale täiesti omaette ettekujutus, mis kõik hakkab nende lähedasega edaspidi osakonnas toimuma. Nad ei taju haigla võimalusi ja haige enda võimeid. Tihti ei mõisteta, et olukord paremuse suunas enam ei liigu, et inimese seisund ei võimalda tal hakata neid asju tegema, mida ta koduski enam ei suutnud. Näiteks iseseisvalt tualetis käima.

Veera: Osakonna patsientidest suudab iseseisvalt ringi liikuda, puhkeruumis käia või koridoris jalutada umbes maksimaalselt 10%.

Helmi: Paljud vanemad patsiendid on masenduses, tahavad koju minna, ootavad surma. Hooldaja on esimene inimene, kellele kõike kurdetakse. Ja, paraku, keda ka kõiges süüdistatakse.

Veera: Mõnel patsiendil on kinnisidee, et ta toodi siia surema ning ta on niivõrd iseendas, et väga raske on teda veenda sööma või kuidagigi toimima.

Margit: Püüame patsienti igati motiveerida, näiteks veenda iseseisvalt sööma.

Helmi: Teinekord on meil osakonnas mõni noor onkoloogiline patsient, kes ka ise mõistab oma olukorra paratamatust, aga siiski on valmis võitlema. Ta mõtleb, et kui ma liikuma hakkan, siis ma ei sure. Ent siis tulevad lähedased teda vaatama, hakkavad nutma ja haletsema. Ning inimese vaim ongi murtud.

Helju: Vahel on kurb vaadata, kuidas vanainimene on üksi jäetud. Lähedased ei tule teda külastama, aga tema muudkui ootab. Me muidugi ei tea, kuidas on kellegi elu või suhted, aga kasvõi viisakusest võiks tulla.

Tiiu: Enne lõplikku lahkumist võiks ju tulla ja korrastada suhted. See on muide kasvav trend, et vaatama ei tulda. Ilmselt tuleneb see meie heaoluühiskonnast.

Helju: Ja oma päriskoju tahavad nad siin kõik.

Tiiu: Aga valelubadusi me kellelegi ei jaga, et saad terveks või saad koju.

 

Millised on patsiendid?

Tiiu: Teinekord on ka meil põetajatel mida patsientidelt õppida. Näiteks patsient Ants Kaasiku eeskujul oskust leppida olukorraga ning võtta sellest parim.

Helju: Patsiendiga toimetades me alati kõneleme temaga.

Tiiu: Patsiendile tuleb rääkida, et paremaks läheb siis, kui inimene ise tahab ja selle nimel pingutab.

Helmi: Inimesel on vaja suhelda ja rääkida, mõni räägib terve oma eluloo ära.

Veera: Siis silitad kätt ja pead ning kuulad.

Margit: Hea oleks, kui oleks rohkem aega patsiente ära kuulata.

Tiiu: Koolitustel räägitakse, kuidas Taanis ja Hollandis põetajad eraldi vestlevad patsiendiga. Aga neil on ühe põetaja kohta kaks patsienti! Meil siin on ühe kohta 7-8 patsienti! Olen kuus aastat töötanud põetajana ning haiged on muutunud üha raskemaks. Vanasti oli liikumisvõimetuid vähe, nüüd on aga enamus voodihaiged.

 

Milline peab põetaja olema?

Helju: Tahtejõudu peab olema.

Tiiu: Mõistmist peab olema. Me kõik jääme ükskord vanaks. Alles siis, kui mul oma „vanadega" probleemid tekkisid, õppisin mõistma, mida tähendab vanainimese eest hoolitsemine. Õppisin nägema probleeme ja sealt tekkis ka huvi nende lahendamise vastu.

Helju: Kui tulen osakonna uksest sisse, siis unustan kodused mured. Naeratad kõigile ning kõik on hästi.

 

Lõpetuseks. Me kõik võime lõpetada hooldusravi osakonnas. Mõelgem sellele.

 

Ene Selart

 

Õendushoolduse osakond arvudes

2011. aastal raviti osakonnas 792 patsienti. Surmaga lõppenud juhtumeid oli 267 (letaalsus 34%).

Patsientide diagnoosid: 73% vereringeelundite haigused, 19% pahaloomulised kasvajad ja 3% traumad ning mürgistused, 5% muud.

1/3 patsientidest on sellises seisundis, kus tervendav ravi pole enam võimalik ning nad vajavad kergendavat ravi ja hooldust, mida pole enam võimalik kodus pakkuda. Neile patsientidele avati koostöös Tartu linnavalitsuse tervishoiuosakonnaga 2007. aasta sügisel 7 voodikohaga hospiits.

Osakonnas töötab: juhataja, vanemõde, hingehoidja (0,5), sekretär (0,5), sisearst, sotsiaaltöötaja, 19 õde, 4 koduõde ja 33 põetajat.

 

 

Kommentaar

Külli Uibo

spordimeditsiini ja taastusravi kliinuku ülemõde

 

Kliinikumi mastaabis on töö õendushoolduse osakonnas kahtlemata kõige raskem. Põetaja töö aktiivravis ja hooldusravis on väga erinev. Aktiivravis viibib patsient suhteliselt lühikese perioodi vältel ja lahkub enamasti positiivse prognoosiga. Hooldusravis on patsient pikka aega ning põetaja töö on olulisemgi kui õe oma, sest tema on see, kes hoolitseb pidevalt patsiendi eest. Siit edasi on väga olulised põetaja isikuomadused: kas ta on empaatiline, kas ta oskab olla patsiendile toeks. Olen korduvalt koosolekutel rääkinud, et sellest on vähe, kui põetaja teeb oma töö ära. Lisaks peab temas olema see miski. Miski – mida tuleks kirjutada suure algustähega. Põetajal peab olema soov haiget aidata kõigis tema hädades ja tegema kõike nii nagu teeks iseendale.

Kindlasti on probleemiks ühiskonnas tekkinud negatiivne kuvand hooldusravist, mis omakorda tuleneb inimeste valedest ootustest hooldusravile. Eeldatakse, et kuna mõistes „hooldusravi" sisaldub sõna „ravi", siis kaasnevad teenusega uuringud, arstlikud konsultatsioonid jne. Teenuse nimetuse muutmise osas käivad läbirääkimised, aga tavapäraselt juhivad Eestis tõepoolest hooldusravi osakondi arstid. Kliinikum oli selles mõttes teerajaja, et asutas 2002. aastal esimesena vabariigis hooldusravi osakonna, mille juhatajaks sai õde. Alguses oli ettevõtmise õnnestumises kõhklejaid, aga kõik läks edukalt ning võin kinnitada, et õed ja põetajad on väga hästi hakkama saanud. Seda enam, et kliinikumi hooldusravi patsient on tavaliselt tunduvalt raskemas seisundis kui tavaline hooldusravi patsient, sest aktiivravi voodipäevade arv üha lüheneb.

Loomulikult ei ole ka meie osakond ideaalne ja iseenesestmõistetavalt on ka meil probleeme, mis tulenevad meist endist. Aga samas on ka asju, mida me muuta ei saa. Näiteks hinnad. Tänu läbirääkimistele oleme saanud küll suuremad koosseisud (ühe õe kohta tuleb kaks põetajat), aga endiselt on 8-10 patsiendi kohta üks põetaja. Tänu Tartu linnavalitsuse toetusele oleme saanud osakonda tööle võtta hingehoidja ja sotsiaaltöötaja. Sest riiklikult on osakonda ette nähtud vaid põetajad, õed ja arst.

Tulevikuplaanideks on sisekliiniku maja (L. Puusepa 6) ümberehitamine u 110 voodikohaga õendushoolduse osakonnaks. Hetkel on tööd veel projekteerimise faasis, valmis peaks maja saama 2014. aastal. Uues hoones paranevad tunduvalt nii patsientide kui töötajate olemtingimused. Olen algusest peale osakonna käekäigu eest püüdnud hea seista ja see on mulle nagu oma lapseks saanud.

 

 

Kommentaar

Ants Kaasik

patsient

 

Kahe kõrghariduse ning kandidaadikraadiga mees on olnud voodihaige viimased kaksteist aastat. Ometigi on ta tavainimesest optimistlikumgi ja leiab, et inimene peab rahul olema sellega, mis tal on ning tundma heameelt sellest, mis veel alles. Ants Kaasik suudab liigutada vaid oma pead, aga kahtlemata on tal alles huumorimeel ja naeruoskus. „Halbu asju ei tasu üldse meeles pidada," ütleb tema elutarkus. Talle meeldib raadiot kuulata ja teiste patsientidega rääkida. Oleks vaid keegi, kellega saaks koos ristsõnu lahendada, sest ta enda silmanägemine on selleks liiga kehv.

Oma elu kohta sõnab Ants Kaasik napilt, et on kodutu. Tema elupaigaks on vaheldumisi Tartu Hooldekodu ja kliinikumi õendushoolduse osakond, ainsaks truuks saatjaks koerakujuline padi.

Küsimuse peale, mida ta arvab põetajate tööst, vastab ta siiralt: „Nende töö on väga austatud ja hinnatud, siin ei ole midagi muud öelda."

 

 

Kommentaar

Kristina Oja

õendushoolduse osakonna juhataja

 

Põetaja, kes meie osakonnas töötab, peab mitmes mõttes eriline inimene olema. Töökohustuste osas ei saa kindlasti nii, et ainult söödad, pesed ja abistad patsienti. Põetaja peab oskama ka haiget jälgida, tema probleeme aimata ja ennetada.

Väga tähtis on meeskonnatöö ja info liikumine. Kui hommikul on valve üleandmine, siis me arutame patsientide probleemid läbi. Näiteks, et see patsient oli öösel rahutu või too patsient oksendas. Mõnikord tundub mõne patsiendi puhul, et enam ei ole midagi teha. Siis aga tuleb rahulikult mõelda ning alati leiab veel midagi, mida saab tema heaks teha.

Meie osakonnas teeb protseduure õde ning põetaja on see, kes kõige rohkem patsiendiga tegeleb. Muidugi on olulisel kohal ka meie hingehoidja töö, kes haigetega vestlemas käib. Kui inimene soovib, siis kutsume talle kirikuõpetaja kohale. Lisaks on meil osakonnas ka tegevusjuhendaja, kes aitab arendada ja säilitada inimesel tema igapäevaseid oskusi. Kasvõi iseseisvalt pead kammida või voodiservalt püsti tõusta ja paar sammu teha.

Me proovime on teha patsiendi elu elamisväärseks. Piiratud võimaluste tingimustes püüame anda endast parima. Tahan väga kiita osakonna töötajaid, kes teevad oma tööd pühendumusega.