Kliinikumi teadustöö preemia pälvis Hanna Kadri Laas
10.–11. oktoobril toimus Tartu Ülikooli aastapäeva raames teaduskonverents, kus valdkonna teadurid, õppejõud, doktorandid ja üliõpilased tutvustasid viimase aasta teadusuuringute tulemusi.
Ettekandeid oli kuulamas ka Kliinikumi teadustöö preemia komisjon – selleks, et valida 2024. aasta teadustöö preemia laureaat. Komisjoni kuulusid prof Tuuli Metsvaht, prof Helle Karro, dr Triinu Keskpaik ning juhatuse liige prof Joel Starkopf. Komisjoni otsusel pälvis teadustöö preemia anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku töötaja Hanna Kadri Laas artikli „Farmakokineetilise mudeli valik patsiendi omaduste põhjal parandab vankomütsiini individuaalse annustamise ennustavat täpsust“ eest, mille kaasautoriteks Tuuli Metsvaht, Kristiina Naber, Artjom Afanasjev, Kadri Tamme, Juri Karjagin, Carmen Tiivel, Hiie Soeorg ja Irja Lutsar.
„Hanna Kadri Laasi teadusuuring käsitles kliiniliselt aktuaalset teemat süsteemselt ja teadusmahukalt, mis on väärtuslikuks täiendavaks sisendiks ravitöös. Lisaks Hanna Kadrile tõi komisjon esile veel Mikk Kelderi tööd entusiastliku tudengitöö eest, Priit Paluoja keerulise ja matemaatilise teema selge ja kaasahaarava esitluse eest, Kaja Põllustet olulise teema tervikliku ja metodoloogiliselt korrektse käsitluse eest ning Liis Väli muljetavaldava patsiendikohordi kaasamise eest,“ tunnustas prof Joel Starkopf.
Kliinikumi teadustöö preemia pälvinud uuring toob personaalmeditsiini lähemale igapäevasele kliinilisele praktikale. Töö on näide sellest, kuidas patsiendi kliinilisi andmeid ja ravimi farmakokineetilisi omadusi teades on võimalik leida igale konkreetsele patsiendile kõige paremini sobiv doseerimisskeem. Uurimisobjektiks olev vankomütsiin on raskete infektsioonide raviks kasutatav antibiootikum, mille liiga suures doosis manustamine võib põhjustada tõsised kõrvaltoimed. Alalävise doosi korral jääb aga ravimi kontsentratsioon infektsiooni ravimiseks ebapiisavaks ja sellel on omakorda kriitilised tagajärjed. Olukorra teeb keeruliseks veel asjaolu, et vankomütsiini jaoks on kirjeldatud kümneid ravimi organismis jaotumist kirjeldavaid farmakokineetilisi mudeleid, mis erinevad omavahel märkimisväärselt. Milline farmakokineetiline mudel valida aga konkreetse patsiendi jaoks? Auhinnatud teadustöö eesmärk oligi leida vastus sellele küsimusele. Selleks analüüsiti 148 intensiivravi patsiendi andmeid, sh neil määratud vankomütsiini vereseerumi kontsentratsioone. Kogutud andmete põhjal koostati komplekssed matemaatilised algoritmid, mis võrdlesid erinevate farmakokineetliste mudelite ennustustäpsust vankomütsiini doseerimiseks, koostati mudeli valimise klassifikatsioonipuu ja hinnati selle prognoosivõimet 67 patsiendil koostatud valideerimise andmestikus. Töö järeldus oli, et mudelivaliku algoritmi kasutamine parandab vankomütsiini doseerimise täpsust juba alates esimesest doosist võrreldes ühe kogu populatsioonile parima lähenemisega. Väljatöötatud mudelivaliku ja doseerimise algoritm on hetkel ka kasutusel Tartu Ülikooli Kliinikumis käimas olevas kliinilises uuringus, et individuaalsest doseerimisest saadav kasu jõuaks ka patsientideni.
Kliinikumi teadustöö preemia suurus on 700 eurot ning seda antakse välja aastast 1999.
Kliinikumi Leht
Hanna Kadri Laas, kommentaar: Tänan Kliinikumi teadustöö preemia komisjoni tunnustuse eest. Personaalmeditsiini olulisust ja tähtsust on viimasel ajal aina enam rõhutatud. See võimaldab patsientidele pakkuda spetsiifilisemat ja tõhusamat ravi, võttes arvesse nende individuaalseid vajadusi ja omadusi. Minu jaoks on personaalmeditsiini arendamine ja selle rakendamine igapäevapraktikas äärmiselt oluline ning ma tunnen rõõmu, et meie tehtud tööd hinnatakse ka Kliinikumis. Suur tänu kaasautoritele ja kõigile, kes on selle uurimuse valmimisele kaasa aidanud!
Eesti parim ruumigraafika asub Tartu Ülikooli Kliinikumis
20. septembril kuulutati välja Eesti disainiauhindade parimad tööd, kus rekordilise 370 töö hulgast pärjati laureaate 25 erinevas kategoorias. Tartu Ülikooli Kliinikumi ruumigraafika projekt „Tireli-tareli-tiit“ pälvis tunnustuse kategoorias „Disain ruumis“, koostöös disainistuudio Unt / Tammik ja illustraator Marju Tammikuga.
Alates 2023. aasta kevadest kaunistab Kliinikumi lastekliiniku ruume „Tireli-tareli-tiit, seiklus algab siit“ võlumaailm, mis rõõmustab nii väikseid kui suuri patsiente põnevate ja salapäraste tegelastega, andes võimaluse fantaasial lennata.
Eesti Disainiauhindade konkurss toimub iga kahe aasta tagant ning seda korraldavad Eesti Disainikeskus koos Eesti Disainerite Liidu, ADC*Estonia, Teenusmajanduse Koja ja Eesti Kunstiakadeemiaga. Eesti Disainiauhindu anti esmakordselt välja 2012. aastal.
Kliinikumi Leht
Foto: Eesti Disainiauhinnad 2024 / Meeli Küttim
Artroskoopia live-kirurgia päevad tõid Tartusse ortopeedid Eestist ja lähiriikidest
17.–18. oktoobril toimusid Tartu Ülikooli Kliinikumis kolmandad artroskoopia live-kirurgia päevad, mille fookuses oli sel aastal õlaliigese operatsioonid ja operatsioonijärgne taastusravi.
Artroskoopia live-kirurgia päevad on Eestis unikaalne sündmus. Konverentsil viibijatel on võimalik näha vahetut videoülekannet operatsioonist koos opereeriva kirurgi kommentaaridega ning esitada küsimusi käimasoleva operatsiooni kohta. Tartu Ülikooli Kliinikumi sporditraumatoloogia keskuse juhi dr Leho Ripsi sõnul keskenduti seekord õlaliigese opereerimise tehnikatele, kuna õlaliigese haigusseisundid ning traumajärgsed vigastused on ühed sagedasemad artroskoopiliste operatsioonide põhjused. „Artroskoopiaga on võimalik ravida väga mitmeid õlaliigese probleeme – liigese ebastabiilsus, rotaatormanseti vigastused, algav artroos või ka liigeselähedased tsüstid. Valdavalt on operatsioonide eesmärgiks taastada võimalikult anatoomiliselt liigese sidemed ja kõõluste struktuur, samuti puhastada liiges põletikukolletest või eemaldada kahjustunud luustruktuurid. Vahel vajame artroskoopiat ka täpsemaks liigesesiseseks probleemide diagnostikaks,“ kirjeldas operatsiooni võimalusi dr Leho Rips.
Konverentsi kahe päeva jooksul viidi läbi kuus õlaliigese artroskoopia live-operatsiooni. Esimesel päeval keskenduti õlaliigese ebastabiilsuse probleemidele. Opereerijateks olid dr Alo Kullerkann Kliinikumi sporditraumatoloogia keskusest, Leedu juhtiv õlakirurg, ortopeed dr Viktoras Jermolajevas ning Poola juhtiv õlaspetsialist ortopeed dr Roman Brzóska. Lisaks operatsioonidele toimusid ka temaatilised loengud erinevate ortopeedide poolt ning operatsioonijärgne füsioteraapiasessioon.
Teisel konverentsipäeval oli fookuses õlaliigese rotaatormanseti vigastused, mille kirurgilise ravi võimalusi demonstreerisid live-operatsioonidel dr Meelis Sula Põhja-Eesti Regionaalhaiglast, dr Roman Brzóska Poolast ning Läti õlakirurg dr Kaspars Udris. Lisaks operatsioonide läbiviimisele jagasid oma eriala parimad kirurgid samaaegselt ka kommentaare, nippe ja tehnikaid, vastates ka saalisviibijate küsimustele. „See on õppimine otse operatsiooni ehk päriselu keskel, mil ka kogenud kirurgidel võib ette tulla ootamatusi,“ selgitas konverentsi unikaalsust dr Rips.
Nii kirurgilise tegevuse kui taastusravi puhul on eesmärk ühine – patsiendi võimalikult kiire paranemine, mis tähendab liigese valuvaba seisundi ja normipärase funktsiooni taastumist. Live-kirurgia päevadel õpetasid füsioteraapia tehnikaid Kliinikumi sporditraumatoloogia keskuse meeskonnaliikmed füsioterapeudid Tauno Koovit ja Mihkel Luik. „Taastumisele saab kaasa aidata juba enne operatsiooni, järgides füsioterapeutide soovitusi. Pärast operatsiooni läbiviimist jääb samuti paranemise protsess füsioterapeutide koordineerida. Kliinikumi kogemuse põhjal saame öelda, et selline meeskonnatöö võimaldab patsientidele kiiremat taastumist. See eeldab muidugi, et patsiendil on pidev kontakt füsioterapeutidega ning tema taastumise protsess jälgitud ja juhendatud. Füsioterapeutidel omakorda on meie keskuses alati võimalus kiireks kontaktiks ortopeediga, kui peaks olema selleks vajadus,“ kirjeldas Kliinikumi sporditraumatoloogia keskuse mudelit dr Rips.
Ka Kliinikumi juhtkonna liikme ning ülemarst-õppejõu prof Aare Märtsoni sõnul tegi konverentsi eriliseks otseülekanne operatsioonitoast. „Kliinikumi uus ülimoodsa sisustusega operatsiooniplokk pakub sellises formaadis konverentsi läbiviimiseks suurepäraseid võimalusi. See, et kõik osalejad näevad ühiselt nii patsiendi vigastust kui ka selle kirurgilist ravi, võimaldab ortopeedidel, füsioterapeutidel ja taastusraviarstidel lõikusejärgset patsiendi ravi veelgi paremini planeerida ning saavutada seeläbi ka paremaid ravitulemusi,“ sõnas prof Märtson.
Kokku osales artroskoopia live-kirurgia päevadel ligi 150 erialaga seotud tervishoiutöötajat – nii ortopeedid, arst-residendid, füsioterapeudid kui ka õlaliigese temaatikast huvitatud teiste erialade spetsialistid.
Kliinikumi Leht
Sterilisatsiooniosakonnata haiglas operatsioone läbi viia ei saaks
Operatsioonitoas on elutähtis, et kõik seadmed ja instrumendid oleksid täiesti puhtad ehk steriliseeritud – vabad mikroobidest, tolmukübemetest ja koerakkudest. See tagab operatsioonide läbiviimise täielikus puhtuses. Uuenenud Tartu Ülikooli Kliinikumi G-korpuse sterilisatsiooniruumis toimuvad kõikide meditsiinitarvikute hooldustööd alates kasutatud instrumentide vastuvõtust kuni steriilsete instrumentide väljastamiseni.
Operatsiooniteenistuse juhi dr Alo Rulli sõnul viiakse Kliinikumis igapäevaselt läbi keskmiselt 75–80 operatsiooni, mistõttu oli vaja 16 aastat vana osakonda tehniliselt uuendada. „Osakonnas puhastatakse, kuumutatakse ja pakendatakse instrumente operatsioonitubadesse, mida on meil kahe korpuse peale kokku 24. Möödunud aasta augustis avati C-korpuse all olev sarnane, kuid väiksem, sterilisatsiooniosakond, mis nüüd koos uuenenud G-korpusega on oma võimekuselt parim Eestis,“ rääkis dr Rull. „Kaasaegsete tingimustega steriliseerimisruumis on nüüd kuus pesurit, kaks suurpesurit ja viis autoklaavi, mis said endale nimed sterilisatsiooni osakonda panustanud inimeste seast,” rääkis operatsiooniteenistuse direktor, lisades, et pesurid nimetati naiste nimede järgi ning suuremad pesurid ja autoklaavid kannavad meeste nime. Kliinikumis steriliseeritakse päevas umbes 300–400 operatsioonikomplekti, kus igas komplektis võib olla 10–100 instrumenti.
Et mitte ohustada patsiente, tuleb puhta keskkonna nimel operatsiooniteenistuse reeglitest rangelt kinni pidada. „Operatsiooniteenistus jaguneb lihtsustatult kaheks: mustaks ja puhtaks pooleks. Mustal poolel võib liikuda tavariietes, kuid puhtale poolele pääseb ainult spetsiaalses operatsiooniriietuses, mis hõlmab juuste kinnikatmist, maski kandmist ja kummist jalanõude kasutamist,” märkis dr Rull.
Kuidas aga täpsemalt jõuavad operatsioonilaualt instrumendid puhastamisele ning seejärel uuesti kasutusse, selgitas operatsiooniteenistuse sterilisatsiooni osakonnajuhataja Irene Vesterinen. „Kohe pärast lõikuse toimumist viiakse kasutatud instrumendid sterilisatsiooniosakonna mustale poolele. Seal otsustavad töötajad, millist puhastusprotsessi instrumendid vajavad ning kas eelpesu on vajalik. Seejärel läbivad instrumendid pesuri, kus pesutsükkli ajal instrumendid desinfitseeritakse ja kuumutatakse 90 kraadini, mis aitab hävitada enamik baktereid,” selgitas Vesterinen.
Kui seadmed on kontrollitud, komplekteeritud ja pakendatud, liiguvad need edasi autoklaavi, kus on kõrge kuumus, rõhk ja vaakum, mis hävitab pindadelt viimased mikroobid. „Autoklaavides kasutatakse sterilisatsiooniprotsessi käigus ülerõhku vahemikus 1–3 baari. Levinud rõhk on 2 baari, mis vastab umbes 121 °C temperatuurile, samas kui 3 baari rõhu juures tõuseb temperatuur 134 °C-ni. Rõhu ja temperatuuri kombinatsioon tagab tõhusa mikroorganismide hävitamise steriliseerimise käigus,“ rääkis Vesterinen. Tema sõnul rakendatakse vaakumit tsükli alguses, et eemaldada kambrist õhk, mis võiks takistada aurul kõigi pindade ühtlast ja efektiivset steriliseerimist. Tsükli lõpus kasutatakse vaakumit kiiremaks kuivatamiseks, eemaldades jääkniiskuse ja tagades steriliseeritud instrumentide kiirema kasutusvalmiduse. Steriliseeritud komplektid avatakse alles operatsioonisaalis.
Instrumentide seas on näiteks skalpellisabad, Adsoni käärid, pintsetid, niidikäärid ning ortopeedilised saed ja akutrellid, mis kõik peavad läbima põhjaliku puhastuse ja steriliseerimisprotsessi. Kliinikumi meditsiinitarvikute puhtuse eest hoolitsevad 30 töötajat ning töö käib osakonnas ööpäevaringselt. „Meie osakonna töötajad peavad olema valmis igal hetkel reageerima, mistõttu on meil ka ööpäevaringne valve. Instrumentide komplektid on väga spetsiifilised, eriti ortopeedilise trauma operatsioonidel. On olukordi, kus ühte ja sama komplekti vajatakse mitmele järjestikusele patsiendile ning see tingib vajaduse, et sterilisatsioon on pidevalt töös,“ kirjeldas Vesterinen.
2023. aastal rajati Kliinikumi C-korpusesse ka Eesti moodsaim vertikaalladu Kardex, mis on loodud operatsiooniteenistuse steriilsete vahendite, tarvikute ja apteegikaupade ladustamiseks ning transpordiks. Täielikult automatiseeritud ja IT-süsteemi kaudu juhitav Kardex võimaldab tõhusat varude haldust, ruumi optimaalset kasutamist ning kauba kiiret kättesaadavust. Samuti parandab süsteem ergonoomikat ja töötajate ohutust.
Kliinikumi Leht
Kliinikum ja Tervisekassa tuletavad meelde, et üks otsus võib päästa palju elusid
Euroopa Nõukogu üleskutsel tähistati 5. oktoobril Euroopas doonorluse päeva. Igal aastal loovutab maailmas oma elundeid siirdamiseks enam kui 40 tuhat inimest, tänu kellele tehakse üle 150 tuhande elundisiirdamise. Sellest hoolimata suureneb aasta-aastalt uut elundit vajavate patsientide arv.
Elundisiirdamine on tänaseks juba seitsekümmend aastat vana elupäästev ravimeetod – esimene õnnestunud elundisiirdamine viidi läbi 1954. aastal Ameerikas. „Üle kogu maailma tehakse igal aastal üle 150 000 elundisiirdamise, ent sellest hoolimata suureneb aasta-aastalt uut elundit vajavate patsientide arv. Vaatamata biotehnoloogia kiirele arengule ei ole lõppstaadiumis elundipuudulikkuse korral siiani inimpäritolu elundite siirdamisele paremat alternatiivi. Seega on elundisiirdamine võimalik ainult läbi inimeste hea tahte,“ selgitas Tartu Ülikooli Kliinikumi transplantatsioonikeskuse direktor dr Virge Pall. Ta lisas, et täna jääb paljudele patsienditele elundisiirdamine siiski unistuseks. „Ainuüksi Euroopas sureb iga päev keskmiselt 19–20 inimest, kelle elu oleks võinud jätkuda, kui vajalikul hetkel oleks olnud võimalik siirata doonorelund,“ rõhutas Pall.
Eesti elundisiirdamiste ajalugu ulatub tagasi 1968. aasta detsembrisse, mil Tartus tehti esimene neerusiirdamine. Sellest ajast tänaseni on Tartu Ülikooli Kliinikumis kui Eesti ainsas elundisiirdamiskeskuses teostatud kokku ligi 1700 neeru-, maksa-, kõhunäärme- ja kopsusiirdamist. Uue elundi ootel on 80 patsienti. Virge Palli sõnul on siirdamine meditsiinivaldkond, kus kõik ei sõltu ainult arstide teadmistest ja oskustest. „Iga elupäästev siirdamine saab alguse otsusest olla elundidoonor. Doonorelundite nappuse kõige olulisem põhjus on inimeste teadmatus ning sellest lähtuvad ekslikud eelarvamused ja tõekspidamised,“ rõhutas transplantatsioonikeskuse direktor.
Tervisekassa terviseportaali tootejuhi Evgeni Nikolaevski sõnul on eelmise aasta novembri lõpul valminud veebipõhine terviseportaal teinud elundidoonorluse tahteavalduse täitmise inimesele väga mugavaks. „Tänase seisuga on Eestis enam kui 53 tuhat inimest andnud nõusoleku olla elundidoonor. Meie ootus ja lootus on, et ühel päeval ületab elundidoonorite arv 100 tuhande piiri. Taotluse tegemine võtab minut kuni kaks, aga võib tulevikus kinkida kellelegi täiendavaid eluaastaid,“ ütles Nikolaevski.
Euroopa rakkude, kudede ja elundite doonorluse ning siirdamise päeva tähistamise eesmärk oli pöörata suuremat tähelepanu sellele arstiteaduse valdkonnale, tõsta elanikkonna teadlikkust ja austada ning tänada kõiki doonoreid ning nende lähedasi. Ühtlasi oli see päev pühendatud ka kõigile neile meedikutele, kes selles valdkonnas igapäevaselt töötavad. Päeva „One decision, so many saved lives“ eestvedajaks on igal aastal erinev Euroopa Liidu liikmesriik, tänavu on võõrustajaks Leedu.
Teemale tähelepanu juhtimiseks ja toetuse avaldamiseks valgustati 4.–6. oktoobril paljud hooned ja rajatised üle Euroopa rohelistesse toonidesse, süüdatakse mälestusküünlaid, korraldatakse kultuuri- ja spordiüritusi, peetakse teaduskonverentse – tunnustamaks kõiki, tänu kellele on doonorelunditega päästetud paljude inimeste elusid. „On äärmiselt oluline, et info doonorlusest ning selle meditsiinilistest, eetilistest ja õiguslikest aspektidest jõuaks iga inimeseni, et sellele mõeldaks ja sellest oma lähedastega räägitaks,“ sõnas Virge Pall.
Eestis on elundidoonorluse elektroonilise tahteavalduse täitmine lihtne – kõik täisealised inimesed saavad seda teha terviseportaalis www.terviseportaal.ee. Menüüst tuleb valida tahteavaldused ning märkida oma otsus ja kinnitada see digiallkirjaga. Allkirjastatud tahteavaldust saab terviseportaalis alati muuta.
Kliinikumi Leht
Uus Tervisemaja laiendab ligipääsu ka Tartu Ülikooli Kliinikumi terviseteenustele Tallinnas
Ülemiste City uus 7-korruseline Von Baeri nime kandev Tervisemaja laiendab linnakus pakutavate terviseteenuste valikut. Suurimaks rentnikuks on uues keskuses Tartu Ülikooli Kliinikum, tänu millele on nüüd senisest rohkematel inimestel võimalik saada osa ülikoolihaigla teenustest.
Uues 9450 m² Tervisemajas hakkavad patsiente vastu võtma ligikaudu 25 teenusepakkujat enam kui 250 spetsialistiga. Nende seas on ka Tartu Ülikooli Kliinikum, kelle jaoks on tegemist uusima ja ühtlasi suurima esindusega väljaspool Tartut.
Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimehe Priit Perensi sõnul on Tallinnas ravitööd tegevate töötajate ühistesse ruumidesse kolimist pikalt oodatud. „Kliinikumi meestekliinik, geneetika ja personaalmeditsiini kliinik, sealhulgas harvikhaiguste kompetentsikeskus, ning sporditraumatoloogia keskus on seni asunud Tallinna erinevates asukohtades. Ülemiste City Tervisemajas saime aga tuua Kliinikumi teenused pealinnas ühise katuse alla, parandades nii patsientide ravitingimusi kui ka töötajate töötingimusi. Et Kliinikumi teenused on mõeldud kõikidele Eesti elanikele, võimaldab uues Tervisemajas vastuvõttude avamine senisest rohkematel inimestel saada osa ülikoolihaigla teenustest,“ lausus ta.
Ravitöö algab Kliinikumi Tallinna uutes ruumides järgmise aasta alguses.
Kliinikumi Leht
Ortopeediakliiniku ravimeeskond kasutas Eestis esmakordselt bakteriofaage puusaliigese endoproteesiga seotud infektsiooni ravis
28. augustil 2024 kasutati Tartu Ülikooli Kliinikumi ortopeediakliinikus Eestis esmakordselt bakteriofaage eesmärgiga võidelda liigese endoproteesiga seotud mädase põletikuga. Tegemist on murranguga Eesti meditsiinis, kuna bakteriofaagide kasutamine ravis nõuab äärmiselt põhjalikku ettevalmistust.
Tartu Ülikooli Kliinikumi ortopeedi dr Kaspar Tootsi sõnul kasvab pidevalt inimese arv, kellel on mõni liiges endoproteesitud. „Liigeseproteesi ümbruse kudede infektsioon ehk põletik on suurte liigeste puhul harv, ent esinemise korral raske tüsistus, mis nõuab korduvaid operatsioone ja pikka taastumist. Raviprotsessi väljakutseks nendel puhkudel on ka bakterite väljakujunev resistentsus antibiootikumidele. Sel põhjusel on nii Kliinikumis kui mujal maailmas otsitud erinevaid lahendusi liigeseproteesiga seotud infektsioonide vältimiseks ja raviks,“ selgitas ortopeed.
Uudse lahendusena kasutati eelmisel nädalal Kliinikumis bakteriofaage, mis on olemuselt baktereid hävitavad viirused. „Tegemist on ravimeetodiga, mida on maailmas väga vähe kasutatud ning ka Eestis esmakordne, kuna keeruline on piisavalt kiiresti leida hästi toimivaid bakteriofaage. Bakteriofaagid on ülimalt spetsiifilised kindlate bakterite suhtes, olles efektiivsed ravimitele resistentsete infektsioonide puhul. Näiteks juhtudel, kui ei leidu toimivaid antibiootikume ning juhtudel, kus bakterid on tekitanud raskesti läbipääsetava bioloogilise barjääri, kuhu antibiootikumid ei toimi, ent bakteriofaagid suudavad selle lõhustada,“ rääkis dr Tootsi.
Kliinikumis kasutati bakteriofaage 60ndates eluaastates patsiendil, kelle puusaliigese proteesimisega kaasnes Staphylococcus aureuse tekkeline infektsioon, mis ei allunud erinevatele antibiootikumidele ega korduvatele operatsioonidele. „Süstisime patsiendi puusaliigesesse kahte erinevat tüüpi bakteriofaage. Esimese doosi sai patsient operatsiooni käigus ning edasi manustasime bakteriofaagide kokteili veeni kaudu. Tänaseks on patsient suurest operatsioonist taastunud hästi,“ kirjeldas ortopeed.
Dr Tootsi sõnul on bakteriofaagide kasutamine märgiline sündmus Kliinikumi ja kogu Eesti meditsiini jaoks, sest viiruste kasutamine raviks on keeruline ja nõuab äärmiselt põhjalikku ettevalmistust. Ettevalmistusse oli kaasatud ka Tartu Ülikooli Kliinikumi apteek, kes tänaseks ainsana bakteriofaagi ravimit Eestis valmistada võib. Apteegi vanemproviisori Jana Lassi sõnul tähendas uudse meetodi kasutusele võtmine ka tihedat suhtlust Ravimiametiga, et läbi mõelda sobivad tingimused bakteriofaagide manustamise ettevalmistamiseks ja käitlemiseks Kliinikumis. „Samuti tuli meil täiendada ka apteegi tegevusluba, mille tulemusel on Tartu Ülikooli Kliinikumi apteek Eestis ainus koht, kus bakteriofaage inimeste ravimiseks ette valmistada võib. Kliinikumi apteegi jaoks oli tegemist väga põneva protsessiga, millega loodame tulevikus panustada eespool kirjeldatud keeruliste ravivõimalustega patsientide ravisse,“ lausus Lass.
Bakteriofaagide kasutamine liigeseproteesi ravis on osa rahvusvahelisest koostööprojektist Lyoni ülikoolihaiglaga ning on toetatud Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudi teadusgranti (dr Katre Maasalu) poolt.
Kliinikumi Leht
Tartu Ülikooli Kliinikumi kuvand on Eestis tugevaim
Kantar Emor viis 10.–17. juunil läbi meditsiiniasutuste kuvandit kaardistava uuringu, milles osales 1031 Eesti elanikku vanusevahemikus 16–74. Uuringu eesmärk oli kaardistada erinevate meditsiiniasutuste tuntust, usaldusväärsust, patsiendisõbralikkust ja ravikvaliteeti. Uuringusse kaasatud meditsiiniasutuste nimekirja kuulusid 9 erakliinikut, 4 keskhaiglat ja 3 piirkonnahaiglat Eestis.
Uuringus keskenduti meditsiinibrändide seostamisele läbi kolme omaduse: kõrge ravikvaliteet, usaldusväärsus ja patsiendisõbralikkus. Eesti elanikud märkisid Kliinikumi teiste haiglate seas kõige kõrgema ravikvaliteediga brändiks (56% vastajatest), samuti kõige usaldusväärsemaks tervishoiuasutuseks (59% vastajatest). Lisaks pidasid vastajad Kliinikumi üheks kõige patsiendisõbralikumaks meditsiinibrändiks (37%) vastajatest.
Kliinikumiga on viimase aasta jooksul kokku puutunud 21% Eesti elanikest ning tervishoiuasutuste meeldivuse osas on Kliinikum märgitud teist aastat järjest enim meeldivaks asutuseks. Samas nendest inimestest, kes on viimase aasta jooksul Kliinikumiga kokku puutunud, on Kliinikumi meeldivaks märkinud lausa 81%.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi aasta füsioterapeudid on Janika Arras ja Mati Arend
Selleks, et tunnustada Tartu Ülikooli Kliinikumi erinevaid ametid, valisid rohkem kui 100 Kliinikumi füsioterapeuti kolleegide seast parimad 2024. aastal. Tunnustus anti välja kahes kategoorias – statsionaarses osakonna ning ambulatoorse osakonna füsioterapeudile.
Statsionaarse osakonna 2024. aasta füsioterapeudiks valiti Janika Arras, kes töötab anestesioloogia ja intensiivravi kliinikus.
Kolleegid Janikast: Janika panustab Kliinikumis intensiivravi valdkonna füsioteraapia arendamisse nii otsese ravitöö kui kolleegide nõustamise, koolitamise ja ürituste korraldamisega. Lisaks korraldab ta väga vajalikke ergonoomika-alaseid koolitusi õendus- ja hoolduspersonalile.
Janika Arras: Olen siiralt tänulik sellise tunnustuse eest. Kliinikumis on parimad füsioterapeudid, olla nende poolt märgatud on suur au. Aitäh toetuse eest ka 3. intensiivravi osakonna meeskonnale, ühise eesmärgi nimel koos pingutamine on midagi enamat kui lihtsalt töö.
Küsimusele, mis mulle töö juures enim meeldib, vastaksin, et mulle tõesti meeldib patsiente aidata. Aidata neid ühest kõige raskemast seisust nende elus, lamades raskes seisus intensiivravis, taas liikuma ja elama. Iga väikenegi patsiendi edusamm teeb ainult heameelt. Minu silmis on intensiivravi füsioterapeudi amet selline, kus on võimalik iga päev õppida midagi uut, võimalus ise areneda ja arendada seda valdkonda on olnud privileeg. Teen tööd, mis mulle tõesti meeldib.
Ambulatoorse osakonna 2024. aasta füsioterapeudiks valisid kolleegid Mati Arendi, kes töötab spordimeditsiini ja taastusravi kliinikus.
Kolleegid Matist: Mati on panustanud olulisel määral füsioteraapia eriala arengusse nii Kliinikumis kui Tartu Ülikoolis, koolitades ja õpetades nii oma kolleege kui üliõpilasi. Patsiendid ja kolleegid kiidavad teda professionaalse ja sõbraliku suhtumise eest.
Kliinikum soovib laureaatidele palju õnne ning tänab tänasel rahvusvahelisel füsisoterapeutide päeval kõiki ülikoolihaiglas töötavaid füsioterapeute, kes on väga väärtuslikud ravimeeskonna liikmed, panustades igapäevaselt patsientide ravisse.
Kliinikumi Leht
Albaania president Bajram Begaj külastas Kliinikumi
6. septembril külastas Tartu Ülikooli Kliinikumi Albaania Vabariigi president Bajram Begaj koos abikaasa Armanda Begajga, kes viibivad Eestis ametlikul visiidil.
Kliinikumi juhatus tervitas koos Tartu linnapea Urmas Klaasi ja Tartu Ülikooli rektori prof Toomas Asseriga kõrgeid külalisi ringkäiguga erakorralise meditsiini osakonnas, kuna president Begaj on lõpetanud arstiõppe Tirana ülikoolis, misjärel liitus ta Albaania relvajõududega sõjaväearstina, pühendades end 32 aastat erinevatele militaarsetele ametikohtadele.
Ühtlasi tutvus Albaania presidendipaar ülikoolihaigla erisustega – Kliinikumi teadus- ja arendustegevuse juht prof Joel Starkopf tegi ülevaate teadustööst haiglas, mille eesmärk on viia teadus ja uued ravimeetodid patsientide ravisse. Südamekirurg dr Raili Tagen rääkis omakorda kaasasündinud südameriketest, mille kirurgiline ravi on koondunud Kliinikumi.
Niisamuti tehakse elundisiirdamisi vaid Tartu Ülikooli Kliinikumis, kes on ühtlasi elundisiirdamiskeskuseid liitva organisatsiooni Scanditransplant täieõiguslik liige. Transplantatsioonikeskuse direktor Virge Pall, kes kuulub muuhulgas Scanditransplandi juhatusse, tutvustas elundisiirdamise protsessi ja töökorraldust, samuti väljakutseid, kuna iga elupäästev elundisiirdamine saab alguse inimese otsusest olla elundidoonor.
Kliinikumi Leht
Alkoholisõltuvus kujuneb välja hiilivalt
Alkoholisõltuvus on tõsine ja sageli märkamatuks jääv haigus, mis võib viia töökoha kaotuse, pere lagunemise ning tõsiste terviseprobleemideni. Kuigi alkoholi tarvitamine noorte seas on vähenenud, püsib see probleem täiskasvanud elanikkonnas ning on üha enam levinud pereinimeste seas.
Alkoholisõltuvus on märkimisväärne probleem, mis mõjutab suurt osa tööealisest elanikkonnast. Statistika näitab, et Eestis on alkoholisõltuvuse levimus kõrgem kui Euroopa Liidus keskmiselt: naiste seas 2% (võrreldes EL keskmisega 1,5%) ja meeste seas koguni 11% (EL-s keskmiselt 5,4%). Kliinikumi psühhiaatriakliiniku sõltuvushäirete keskuse juhi, dr Teelia Rolko sõnul on sõltuvushäirete keskusesse pöördujate keskmine vanus 42 aastat ning enamik neist on pereinimesed, mitte ühiskonnast välja langenud inimesed. „Sageli kestab sõltuvuskäitumine keskmiselt 6–10 aastat enne, kui tullakse abi otsima. Meie ühiskonnas ja peredes on alkoholi liigtarvitamine endiselt väga normaliseeritud, mistõttu on raske nii inimesel endal kui ka tema lähedastel õigel hetkel märgata, et alkoholi kasutamine väljub kontrolli alt,” rääkis dr Rolko. Tema sõnul jõutakse spetsialistideni tihti alles siis, kui elukaaslane on soovinud sõltlasega suhte lõpetada või on see juba lõppenud.
Arsti sõnul on alkoholisõltuvuse tekkimist põhjalikult uuritud, kuid selle tekke taga pole üht kindlat põhjust, vaid pigem langevad kokku mitmed ebasoodsad tegurid nagu geneetilised, psühholoogilised ja keskkondlikud mõjud. „Näiteks on alkoholisõltlaste lastel neli korda suurem risk sõltuvushäirete tekkeks võrreldes üldpopulatsiooniga. Uuringud on näidanud, et lapsevanemate positiivne suhtumine alkoholi või uimastite tarvitamisse suurendab nende lastel tõenäosust tarvitamise alustamiseks,” märkis arst-õppejõud. Veel on leitud, et abikaasad või elukaaslased tarvitavad sageli sarnaseid psühhoaktiivseid aineid ning ühe partneri ainete kuritarvitamine ennustab teise partneri kuritarvitamist. Näiteks võib naistel kujuneda alkoholisõltuvus alkoholi liigtarvitava mehe kõrval.
Sõltuvushäirete tekkimise risk on kõrgem siis, kui esinevad kaasuvad psüühikahäired, nagu ärevushäired, depressioon, aktiivsus-tähelepanuhäire ja isiksushäired. „Sõltuvusse langemine on seoses isiksuseomadustega, mis võivad viia kergemini sõltuvushäirete kujunemiseni. Üldiselt on nendeks kõrge uudsusjanu, vähene kahjude vältimine, negatiivsed tunded, liigselt tasule või preemiale orienteeritus ning impulsiivsus,” lisas dr Rolko. Alkoholisõltlased on sageli väga osavad oma probleemi varjamises, suutes veenda nii ennast kui ka teisi, et nende käitumine on täiesti normaalne. „Paljud patsiendid, kellega olen vestelnud, ütlevad, et nad ei saanudki aru, millal alkohol hakkas nende elu segama. Sõltlased on harjunud alkoholi peitma enda lähedaste eest ning seda salaja jooma, oodates millal pereliikmed magama lähevad või eraldudes üksi majapidamistöid tegema,” rääkis sõltuvushäirete keskuse juht.
Näiteks tõi koroonapandeemia kaasa alkoholi liigtarvitamise kasvu paljude inimeste seas, sest inimestel oli võimalus olla kodus, nad ei pidanud sõitma autoga ega kohtuma inimestega töökohal. Seetõttu oli lihtne sõltuvust ka varjata. „Kuna sõltlaste enda lõhna- ja maitsetaju on vähenenud, on nad sageli veendunud, et ümbritsevad ei saa nende aru alkoholi tarvitamisest. Tegelikult inimesed, kes ei tarvita alkoholi või teevad seda harva, tajuvad alkoholi lõhna väga hästi, kuid lähedased võivad selle ütlemata jätta, et vältida järjekordset konflikti. See tekitab sõltlasele tunde, et keegi ei märka ja ei saa aru,” rääkis dr Rolko, lisades, et kui inimesel ei lasta tajuda tema käitumisest tingitud negatiivseid tagajärgi, siis ei ole tal põhjust ka muutuda. „Lähedased pigistavad tihti silma kinni, aidates sõltuvushäirest tingitud kahjusid leevendada. Näiteks maksavad ära sõltlase võlad või helistavad perearstile, et leida pohmelli põdemiseks aktsepteeritavam haigus, mille tõttu ei saa mees või naine tööle minna ning küsitakse töövõimetuslehte,” sõnas ta.
Kõige tõhusamaks sõltuvuse raviks peetakse ravi- ja teraapiasekkumisi läbi kognitiiv-käitumisteraapia, pereteraapia või 12-sammu programmi. „Väga tihti on sõltuvushäiretega patsientide enda soov “juua nii nagu kõik normaalsed inimesed” ning neil on raske leppida teadmisega, et nende aju on muutunud ja ei ole enam suuteline õigel hetkel tarvitamist lõpetama. Ükski ravim ei ravi tegelikult alkoholisõltuvust välja, vaid aitab toetada kainuse hoidmist või toime tulla tugevate alkoholitungidega. Ravimid on toetavad eriti ravi esimestel kuudel, mil tagasilanguse risk on kõige suurem,” rääkis dr Rolko. Arst lisas, et tegemist on faasiga, kus ajul tuleb ilma alkoholita toime tulla ja mis toob endaga kaasa mitmeid väljakutseid, millega tuleb võidelda: närvilisus, magusaisu tõus, unehäired, ärevus ja tugev soov alkoholi järele. Lisaks kõigele sellele tuleb samal ajal elada oma elu edasi ja toime tulla stressirohkete olukordadega, mida võib elus ette tulla.
Kliinikumi psühhiaatriakliiniku sõltuvushäirete keskuses on sõltlaste statsionaarseks raviks 15 voodikohta, kuhu suunatakse patsiendid, kellel esinevad rasked võõrutusseisundid, nagu alkoholi tarvitamise lõpetamisel tekkinud tugevad värinad, oksendamine, tasakaaluhäired, krampide oht või kui ambulatoorne ravi ei ole tulemusi andnud. Käesoleval aastal on alkoholisõltuvuse ravi rahastamise üle võtnud Tervisekassa ning ravi saavad ka ravikindlustuseta isikud.
Kliinikumi Leht
Kliinikumis omandab aastas teadmisi rohkem kui 1000 õppurit
Tartu Ülikooli Kliinikum tervitab uue õppeaasta eel kõiki tervishoiusektori õppureid – Kliinikumis omandab uusi teadmisi ühel aastal rohkem kui 1000 erineva eriala üliõpilast ja arst-residenti.
Kliinikumi juhatuse liikme ja ravijuhi dr Liis Salumäe sõnul on tulevased kolleegid ülikoolihaiglas ühest küljest igapäevase tööelu loomulik osa, teisalt suur vastutus parimate erialaste teadmiste jagamisel, et valmistada noored ette eesootavaks tööeluks. 2024. aastal alustab Kliinikumis 105 uut arst-residenti. Kokku töötab Kliinikumis 306 residenti, moodustades arstkonnast kolmandiku. „Kliinikumile on tunnustuseks, et suur osa residente on alustamas diplomijärgset õpet just siin. Teisalt tähendab see vastutust erialaste teadmiste edasiandmise ja noorte kolleegide kujundamise ees,“ lausus ravijuht.
Lisaks arst-residentidele on Kliinikum õppe- ja praktikapaigaks pea 800 praktikandile, kes sooritavad aastas kokku rohkem kui 1200 erinevat praktikat. „Meie suurimad praktikapartnerid on Tartu Tervishoiu Kõrgkool ning Tartu Ülikool. Kõige enam teevad meie juures praktikaid õe õppekava üliõpilased, järgnevad 6. kursuse arstiüliõpilased, füsioterapeudi, ämmaemanda, bioanalüütiku ja radioloogiatehniku õppekavade praktikandid. Et Kliinikum on Eesti üks suurimaid tööandjaid, on meie juures võimalik lähedalt näha ka paljude teiste ametikohtade eripärasid – näiteks koka, IT-süsteemide spetsialisti või puhastusteenindaja praktikat sooritades,“ kirjeldas Kliinikumi juhatuse liige, õenduse ja patsiendikogemuse juht Ilona Pastarus. „Ootame põnevusega uusi üliõpilasi, kes on valinud eneseteostuseks vastutusrikka ja väljakutseid täis tervishoiuvaldkonna. Usun, et kaasaegne ülikoolihaigla ning targad ja toetavad juhendajad muudavad õpingud siin igati meeldejäävaks,“ lisas juhatuse liige.
Tulevaste kolleegide õpetamine, juhendamine, suunamine ja meeskonnatöösse kaasamine on üks ülikoolihaigla eripära, mis nõuab sellega arvestamist ka ravitöös. „Noored kolleegid innustavad meid pidevalt oma teadmisi uuendama või omakorda teadustöö kaudu uusi lahendusi leidma. Uute teadmiste või ravimeetodite loomine ja juurutamine ning väga keeruliste ravijuhtude lahendamine toetavate kolleegide toel, on õpetava haigla väärtus, millega saame kujundada tervishoidu,“ lausus ravijuht dr Salumäe.
Kliinikumi anestesioloogia osakonna juhi dr Kaie Stroo sõnul tähendab õpetamine inspireerimist. „Olen oma eriala suur fänn ja see on minu privileeg ning vastutus, seda edasi anda. Õpetajana püüan alati saavutada kerget mugavustsoonist välja lükkamist, sest pingutusmomendist tulnud saavutusel on hoopis teistsugune maitse,“ lausus anestesioloogide juhendaja. Tema kolleeg, anestesioloogia eriala arst-õppejõud Jelena Matisen lisas, et noori kolleege õpetades püüab alati meeles pidada oma õpetaja dotsent Jüri Samarütli sõnu: „Eelkõige peate te olema lihtsalt head inimesed, seejärel arstid ja alles siis anestesioloogid“. Lisaks soovin õpetada oma residente niiviisi, et ei kardaks ise nende patsient olla,“ sõnas dr Matisen.
Tartu Ülikooli Kliinikum soovib kõikidele üliõpilastele, arst-residentidele ning juhendajatele teadmisterohket ja inspireerivat õppeaastat!
Kliinikumi Leht
Tudengid hindasid Kliinikumi üheks atraktiivseimaks tööandjaks
4. septembril anti üle atraktiivsete tööandjate tunnustused. Atraktiivseimad tööandjad selgitati välja tööandja brändingu agentuuri poolt läbi viidud üle-eestilise tööootuste ja tööandja maine uuringu tulemusel. Kokku osales uuringus 6000 tudengit, kutsekooliõpilast ja töökogemusega inimest majanduse, infotehnoloogia, ehituse, humanitaaria, inseneri, logistika jm valdkonnast. Kokku hinnati 301 Eesti organisatsiooni atraktiivsust.
Meditsiinivaldkonna atraktiivseimatele tööandjatele andis hinnangu 509 meditsiinitudengit. 124 asutuse seas osutusid atraktiivseimateks Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Confido Meditsiinikeskus ning Tartu Ülikooli Kliinikum.
5 atraktiivseimat tööandjat meditsiinieriala tudengite hinnangul:
- Põhja-Eesti Regionaalhaigla
- Confido Meditsiinikeskus
- Tartu Ülikooli Kliinikum
- Ida-Tallinna Keskhaigla
- SYNLAB Eesti
Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi president, Kristiina Tideman:
Tartu Ülikooli Kliinikum on paljudele, enamusele või peaaegu et igale arsti- ja meditsiinitudengile esimene tööandja meditsiinivaldkonnas. Tartu Ülikooli Kliinikum, olles turvaline õppekeskkond, on alati andnud tudengitele võimalusi saada oma esimene töökogemus meditsiinis. Esimene töökogemus meditsiinis on hirmus ning mugavustsoonist väga kaugelt väljas. Tartu Ülikooli Kliinikum pakub alati seda tuge ning kindlustunnet, kuna tegemist on õpetava haiglaga. Uued töökaaslased teavad väga hästi, mida tudeng kui uus töötaja tunneb. Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajatel on õpetamine veres. Samuti hinnatakse Kliinikumis kõrgelt professionaalsust, koostööd, teaduspõhisust ning patsiendikesksust, mis on nii arstiks kasvamisel kui ka arstiks olemisel ääretult olulised. Olgu tudeng nii hooldaja, abiõde või abiarst - saadav töökogemus Tartu Ülikooli Kliinikumist on hindamatu väärtusega.
Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuht dr Liis Salumäe: Tartu Ülikooli Kliinikumile on väärtuslik iga tervishoius õppiv, töötav ja tööle asuda plaaniv kolleeg ning tänan noori jätkuva tunnustuse eest.
Peame Kliinikumis oluliseks noorte kolleegide õpi- ja töökeskkonna tingimusi, mistõttu panustame nii juhendajate õpetamisoskuste koolitamisse, kaasaegsesse infrastruktuuri kui tugisüsteemi olemasolusse. Ülikoolihaiglale omaselt on tudengitel võimalik Kliinikumis osaleda ka teadus- ja arendustegevustes.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi kogukonnakoolis osalevad igas vanuses inimesed
Tartu Ülikooli Kliinikumi kogukonnakool alustas 17. septembrist uut perioodi, laiendades tegevusi lisaks koolinoortele ka eakate suunal. Ühtlasi avab Kliinikum kogukonnakooli portaali, mis on mõeldud igas vanuses inimestele.
Kliinikumi juhatuse liige, õenduse ja patsiendikogemuse juhi Ilona Pastaruse sõnul on kogukonnakooli eesmärk toetada terviseteadliku põlvkonna kasvamist ning tugevdada sidemeid ülikoolihaigla ja kogukonna vahel. „Soovime ülikoolihaiglana olla avatud mitte ainult patsientidele, vaid ka teistele inimestele, kes ei pruugi vajada küll eriarsti või -õe abi, ent kes vajavad igapäevaelus teadmisi ja oskusi oma tervise eest hoolitsemiseks ning otsuste tegemiseks. Olgu tegemist siis koolinoore, lapsevanema või küpsemas eas inimesega – iseenda või oma lähedase tervise heaolu vajavad kõik,“ selgitas Pastarus.
2024. aasta kevadel lõppenud kogukonnakooli projekt koostöös Tartu Hansa ja Tamme koolidega kinnitas noorte huvi terviseteemade ja Kliinikumi külastuse vastu. „Sestap alustasime 17. septembrist koostöös Tartu Mart Reiniku kooliga uue projektiga, mille raames ootame 5.–8. klassi õpilasi õppepäevadele, eesmärgiga tõsta noorte terviseteadlikkust ning aidata kaasa tervislike eluviiside kujunemisele,“ kirjeldas Ilona Pastarus. Noored saavad ülevaate teemadest nagu toitumine, une- ja ekraaniaeg, vaimse tervise eneseabivõtted, sotsiaalne enesekehtestamine ja vägivalla äratundmine, meelemürgid ning esmaabi andmine ja elustamisvõtted.
Lisaks koolinoortele laiendas kogukonnakool oma tegevusi ka eakate suunal. „17. septembril alustasime Tähtvere Päevakeskuses eakatele suunatud uudse projektiga, mille käigus pakuvad Kliinikumi spetsialistid igakuiselt päevakeskuses kohapeal praktilisi teadmisi ja oskusi, et toetada eakate tervise säilitamist ning elukvaliteedi parandamist. Peatume näiteks füüsilise aktiivsuse teemal, kuidas tarvitada ohutult ravimeid või kuidas ennetada kukkumisi, mis võivad eakate puhul kergesti kaasa tuua luumurde,“ tutvustas Kliinikumi kogukonnakooli projektijuht Kerli Hiiemäe.
Praktiliste õppepäevade kõrval on Kliinikumi kogukonnakooli üheks prioriteediks ka usaldusväärse terviseteabe pakkumine. „Selleks on loodud Kliinikumi kogukonnakooli portaal, mis pakub kõikidele soovijatele vaba juurdepääsu erinevatele lühikursustele, paariminuti loengutele ja teistele infomaterjalidele. Kogukonnakooli portaali teemade hulka kuuluvad esmaabi kodus, liikumispausid kontoritöötajatele ja patsiendiohutus haiglas. Kindlasti laieneb teemade ring veelgi,“ rääkis juhatuse liige Ilona Pastarus.
Kogukonnakooli üks tegevusharu on ka „Tervise töötoad“, kuhu on oodatud nii Kliinikumi patsiendid, nende lähedased kui ka muu kogukond. Igas töötoas keskendutakse konkreetsele teemale, nagu südame tervis, vaimne tervis, esmaabi ja meeste tervis. Töötubades osalemine on tasuta ja eelnev registreerimine ei ole vajalik.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi juubelikonverents integreeris ühte ravi-, õppe- ja teadustöö
5. septembril 2024 toimunud Tartu Ülikooli Kliinikumi juubelikonverentsil „220 aastat teadust patsiendi teenistuses“ vaadati sisse nii ülikoolihaigla minevikule, olevikule kui tulevikule, tõdedes, et kogu ajatelge iseloomustab ravi-, õppe- ja teadustöö tihe lõimumine.
Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimehe Priit Perensi sõnul on Eesti ainsaks ülikoolihaiglaks olemine suur väärtus, teisalt ka kohustus nii Eesti inimeste tervise ees kui ka tulevase tervishoiupõlvkonna kujundamisel. „Koos ülikooliga oleme me tänasesse hetke tulnud ja koos ülikooliga läheme me siit ka edasi,“ lausus juhatuse esimees juubelikonverentsi avades. Tänu ülikooli taasavamisele Tartus, 1802. aastal, ning arstiteaduskonna õppetöö algusega, avati Tartus 220 aastat tagasi Tartu Ülikooli meditsiiniline clinicum ehk haigla. 1804. aastal raviti kliinikus kokku 90 statsionaarset ja ambulatoorset patsienti. Abivajajate rohkuse tõttu andis clinicumi rajaja – patoloogia, semiootika, teraapia ja kliiniku korraline professor Daniel Georg Balk paar aastat hiljem teada, et raviasutus on ette nähtud meditsiini õppivate noormeeste praktiliseks õppeks ning vastu ei ole võimalik võtta neid haigusi, mida üliõpilased on varem korduvalt näinud.
Kliinikumi juubelikonverentsi esimese sessioon oli pühendatud ravitööle ja ajaloole läbi erinevate erialade lugude. Meditsiiniajaloo nooremlektor Ken Kalling rääkis tolleaegsetest väljakutsetest ravis, samuti Tartu rollist meditsiiniajaloo ja suundade mõjutamisel. Arstide ja õdede arv on ajas pidevalt kasvanud, koos sellega ka nende roll ühiskonna kujundamisel ja mõjutamisel.
Sünnitusabi ja neonatoloogia loo jutustasid prof Helle Karro ja prof Tuuli Metsvaht. Tartu Ülikooli Kliinikum on olnud mitmete tänaseks igapäevaseks saanud uuenduste algatajaks ja läbiviijaks – näiteks esimese kunstlikult viljastatud beebi sünd 1995. aastal, loote-eelse diagnostika läbiviimise juurutamine, I trimestri kombineeritud uuring ja palju muud. Prof Tuuli Metsvaht tõi välja, et kui ajaloos oli fookus emade suremuse vähendamisele, siis 19. sajandi teises pooles liikus pilk juba ka laste poole. Tõsi, esimesed kuvöösid võeti üle tibude inkubaatorist, kuid enneaegse vastsündinud toetamise põhimõtted on säilinud. 2016. aastaks oli varane neonataalne suremus 1000 sünni kohta nii väike, et see tõstis Eesti oma näitajaga parima viie Euroopa hulka. Kliinikumi kardiokirurgia osakonna juht dr Arno Ruusalepp vaatas tagasi südamehaiguste diagnoosimise ja ravimise ajateljele – esimene südameoperatsioon tehti Werner Zoege von Manteuffel poolt just Tartus. Ortopeed Kaspar Tootsi osundas omakorda liigesehaiguste väljakutsetele, üheks neist osteartroosi kulgu muutva ravimi leidmine teadustöö kaudu.
Konverentsi teine sessioon keskendus teisele Kliinikumi põhitegevusele ehk õpetamisele ülikoolihaiglas. Õpetamise oleviku- ja tulevikuvaade avati läbi erinevate osapoolte – Tartu Ülikooli, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli, Tartu Ülikooli Kliinikumi ja üliõpilaste pilgu läbi. Arstiüliõpilased ehk tulevased kolleegid saabuvad Kliinikumi pärast 2,5 aastat ettevalmistust prekliinilises õppes. Arstiõppe lõpetab praktika, kus teadmisi ja oskusi rakendatakse haigla igapäevatöös. Residentuuriaastate õpe on juba 80% ulatuses praktiline ravitöö, mille käigus omandatakse süvendatult eriarsti kutse ja pädevus.
Kliinikumi juhatuse liige Ilona Pastarus rääkis koolitarkuse kõrval inimlikest ja pehmetest oskustest, mis on vajalikud igas eluvaldkonnas, sõltumata sellest, kas tegemist on noore või juba kogenud kolleegiga. „Näiteks on suhtlemisoskus, ajaplaneerimise oskus, aga ka koostöö ja meeskonnatöö oskused, mis toovad edu igal ametikohal. Lisaks ei peaks erinevad generatsioonid pelgema teineteiselt õppimist,“ lausus juhatuse liige.
Konverentsi kolmas osa vaatas tulevikku, keskendudes tehisintellektile ja personaliseeritud ravile. Tartu Ülikooli kaasprof Meelis Kull selgitas tehisintellekti töö põhimõtteid ning selle kasutamise võimalusi, aga ka kitsakohti juhtudel, kui tehisintellekt eksib. Tehisintellekt võiks visiidi ajal abiks olla nii administratiivseks toeks kui ka otsustamiseks – näiteks visiidi vestluse transkribeerimiseks ja kokkuvõtte tegemiseks, samuti diagnooside ja lisauuringute kaalumiseks. Samuti enne või pärast visiiti analüüsimiseks ja info otsimiseks.
Tehisintellekti rakendamise võimalusi tervishoius otsitakse pidevalt ka mujal – ka Helsingi ülikoolis on seatud suur rõhk tehisaruga seotud projektidele. Ühte tutvustas ka doktorant Juuso Takala, kelle osalusel on tehisintellekt õpetatud masinõppe algoritmi põhjal prognoosima ajukahjustusi kompuutertomograafid lugedes. Sealjuures selgus, et andmete paljususest olulisemaks võib pidada andmete täpsust, mille põhjal tehisaru treenida.
Kliinikumi vähikeskuse juht dr Lenne-Triin Kõrgvee ilmestas infotehnoloogiliste lahenduste ootust läbi struktureeritud vähiandmete vajaduse, mis omakorda mõjutab nii ravitöö kvaliteeti kui ka hõlbustab teadustööd. Geneetika ja personaalmedisiini kliiniku juht dr Sander Pajusalu rõhutas, et personaalmeditsiini tuleb ennekõike mõtestada kui personaliseeritud meditsiini, mida Kliinikumis igapäevaselt juba patsientide heaks ellu viiakse – olgu selleks ühe kindla patsiendi vajaduse arvestades tablettide printimine, personaliseeritud sõeluuringud või farmakogeneetika. Arenguvõimalusena tõi ta välja andmete teisese kasutuse ja võimalused teisesteks analüüsideks.
Kliinikumi juubelikonverentsi modereesid noored praegused ja tulevased kolleegid: Mattias Pettai, Martin Veližanin, Liisi Põldots, Mihkel Viru, Kaspar Tootsi ja Martin Reim.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi patsientide rahulolu ambulatoorsete tervishoiuteenustega
2024. aasta aprillikuus toimus Tartu Ülikooli Kliinikumi ambulatoorsete patsientide rahulolu-uuring, mille eesmärk oli välja selgitada patsientide kogemused ja rahulolu ambulatoorsete teenustega ning võtta arvesse patsientide ettepanekuid ambulatoorse töö korraldamisel. Lisaks Kliinikumile viidi rahuloluküsitlus läbi ka teistes haiglates – kokku 14 raviasutuses. Uuringus osales üle Eesti kokku 19 647 patsienti. Küsitluse eesmärgiks oli teada saada, kuidas patsiendid hindavad neile osutatud tervishoiuteenust.
Kliinikumis osales küsitluses 6044 patsienti, kes käisid sel ajaperioodil arsti, õe või ämmaemanda vastuvõtul. Küsimustikku oli võimalik täita elektroonselt saadetava lingi kaudu 3–4 päeva jooksul pärast vastuvõtu toimumist. Enamus tagasisidest, 82% anti arsti vastuvõtule, 12% õe ja 6% ämmaemanda vastuvõttudele. Küsitletud patsientidest moodustasid naised 65% ja mehed 35%. Vanuse järgi jaotuses oli alla 15aastaseid 5%, 15–44 aasta vanuseid 33%, 45–66 aasta vanuseid 39% ja 65aastaseid või vanemaid 23%.
Patsientide rahulolu vastuvõtuga mõjutavad erinevad tegurid, antud uuringus küsiti patsientide tagasisidet 13 teguri kohta. Patsiendid olid väga rahul arstide, õdede ja ämmaemandate suhtumisega, 88% vastanutest kinnitas, et vastuvõtul suhtuti nendesse lugupidavalt. 83% vastajate hinnangul oli vastuvõtt piisavalt privaatne ja 81% oli rahul patsiendile pühendatud ajaga. Rahul oldi ka selgitustega ravimite kohta ja selgitustega vajalike analüüside ja uuringute kohta.
Vähem olid patsiendid rahul pika ooteajaga, samuti sai Kliinikum sisendi vastuvõtu- ja uuringukabinettide leidmise parandamiseks, vastuvõttude algusaegadega graafikus püsimiseks, ootealade mugavamaks muutmiseks ning veelgi täpsemate juhiste jagamiseks, mis aitaks patsientidel iseseisvalt tervisemuredega toime tulla. Patsientide rahulolutase erinevate rahuloluteguritega varieerus kliinikute lõikes.
Küsimustiku lõpus paluti patsientidel vastata küsimusele „Palun hinnake kuivõrd vastas viimane vastuvõtt Teie ootustele“ 10 palli skaalal, kus 0 tähistab „üldse ei vastanud mu ootustele“ ja 10 tähistab „vastas täielikult minu ootustele“. Enamus patsientidest andis vastuvõtule väga hea või hea hinnangu. Vastuvõtu hindas väga heaks (hinnang 9 või 10) 67% ja heaks (hinnang 7 või 8) 21 % patsientidest. Vastuvõtuga rahulolematust (hinnang 0–6) väljendas 12% patsientidest. Patsientidel oli võimalus teha ka ettepanekuid vastuvõtu paremaks korraldamiseks.
Uuringutulemuste korrelatsioonanalüüs, mis näitab erinevate tegurite seose tugevust vastuvõtu patsiendi ootustele vastavusega, aitab välja tuua valdkonnad patsientide rahulolu parandamiseks. Ambulatoorsete vastuvõttude vastavust patsientide ootustele aitab tõsta eelkõige patsientide kaasamine raviprotsessi otsuste tegemisse ja edaspidiseks terviseprobleemidega toimetulekuks põhjalikemate juhiste andmine.
Kliinikumis jätkub uuringutulemuste analüüs üksuste tasandil kliinikutes.
EMO ja hambaravi
Ambulatoorsete patsientide küsitlusega samal ajal toimus Kliinikumis ka erakorralise meditsiini osakonna (EMO) ja hambaravi patsientide küsitlus.
EMO küsitluses osales 652 patsienti, nendest 59% andsid EMO külastusele väga hea hinnangu. Hambaravis osales küsitluses 738 patsienti ja nendest 79% andsid väga hea hinnangu. Hambaravi patsientide puhul lisandus parendusvaldkondadesse informatsiooni andmine ravi oodatava maksumuse kohta ja EMO patsientide puhul EMO ooteala mugavamaks muutmine ja informatsiooni andmine eeldatava ooteaja kohta.
Kliinikum tänab kõiki patsiente, kes andsid ambulatoorsetele vastuvõttudele tagasisidet. Selleks, et pakkuda patsientidele parimat tipptasemel ravi, mis oleks samal ajal ka inimesekeskne ja hooliv, on vaja patsientide sisendit tervishoiuteenuste ootuste osas.
Lisaks toimunud rahulolu-uuringule on patsientidel võimalik anda tagasisidet kogu aasta vältel – tänuavaldusi, ettepanekuid ja ka murekohti saab edastada Kliinikumi kodulehel läbi tagasisidesüsteemi, samuti analüüsitakse kliinikutes igapäevaselt patsientide poolt antavat soovitusindeksit. Täiendavad patsientide rahulolu-uuringud toimuvad Kliinikumis iga-aastaselt, vaheldumisi ambulatoorsetes ja statsionaarsetes osakondades.
Vaike Soodla
Analüüsi- ja kvaliteediteenistus
Simulatsiooniõppuste nädal keskendus lastele ja vastsündinutele
16.–20. septembri nädal oli pühendatud simulatsiooniõppele. Tartu Ülikooli Kliinikumis keskenduti sel puhul laste ja vastsündinute abistamisele kriitilistel hetkedel, mil vaja on nii lastekliiniku, naistekliiniku kui anestesioloogia- ja intensiivravi kliiniku meeskonnaliikmete panust.
Kliinikumi anestesioloogia osakonna juhi dr Kaie Stroo sõnul jääb vastsündinute kriitilisi olukordi õnneks järjest vähemaks, kuna rasedus ja sünnitus on aina paremini jälgitud ning riskid ennetatavad. „Sellest hoolimata peame olema valmis olukordadeks, mul iga sekund loeb. Meeskond peab kokku mängima ning iga selle liiga peab täpselt teadma oma rolli,“ selgitas anestesioloog dr Stroo.
Sellised olukorrad võivad ette tulla näiteks uue ilmakodaniku sündimise järgselt. „Õigeaegselt sündinud lapsed hakkavad üldjuhul ise hingama umbes 10–30 sekundit peale sündi. Mõnikord peab omahingamise tekkimisele kaasa aitama õrna jalataldade või naha stimulatsiooniga ning sellest piisab. Ent lastearstid puutuvad igapäevaselt kokku ka vastsündinutega, kelle üsavälist elu tuleb veidi enam toetada – pakkuda õigeaegselt hingamistuge ning tagada, et vastsündinu kehatemperatuur oleks normis,“ lisas Kliinikumi lastekliiniku neonatoloogia osakonna juht dr Annika Tiit-Vesingi. Ta lisas, et sageli saab seda kõike teha sünnitustoas, mõnikord isegi ema rinnal, et mitte last emast eraldada.
Kui vastsündinu seisund on väga raske või kriitiline, peab asjakohane ravi olema tagatud koheselt sünni juures, misjärel toimub edasine ravi Kliinikumi lasteintensiivravi osakonnas. Seal ollakse valmis Eesti kõige keerulisemateks juhtudeks. „Sõltumata sellest, missuguses osakonnas vastsündinu viibib, on oluline, et selliseks olukorraks on valmis kogu teda ümbritsev ravimeeskond – õed, ämmaemandad, anestesistid, lastearstid, naistearstid, anestesioloogia ja intensiivraviarstid. Seepärast toimuvad ka simulatsioonikoolitused kogu meeskonnale,“ rõhutas dr Imbi Eelmäe lasteintensiivravi osakonnast.
Kriitiliste hetkede simuleerimine toimus Kliinikumi peamajas asuvas Tartu Ülikooli simulatsioonikeskuse ruumides, mis on sisustatud võimalikult haiglakeskkonna moodi. Simulatsiooniseadmetel ja -mannekeenidel saab päriselule sarnastes oludes harjutada elustamist ning tegutsemist teistes eluohtlikes olukordades – raske trauma, hingamisteede sulguse ja kliinilise surma korral.
„Laste ja vastsündinute elustamiskoolitused“ loojad on dr Kaie Stroo, dr Annika Tiit-Vesingi, dr Imbi Eelmäe ning õed Kertu Lepla ning Mari Kallastu. Simulatsiooninädala raames liitus koolitajatega ka Soome välilektor prof Ulla Sankilampi, kes rääkis sellest, kuidas ühest ideest vastsündinute simulatsiooniõppusest sai üleriigiline koolitussüsteem. Uuest aastast intensiivistuvad vastsündinute simulatsioonikoolitused veelgi – dr Merle Benströmi juhitud projekti „Multidistsiplinaarse vastsündinu abistamise simulatsioonõppe väljatöötamine ja rakendamine“ meeskondlike koolituste läbi.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi sportlased triatloni Euroopa meistrivõistlustel
Augustikuu lõpus Tallinnas peetud triatloni Euroopa meistrivõistlustel Ironman 70.3 oli stardis ka Tartu Ülikooli Kliinikumi esindanud võistkond „Kliinikum 220“. Võistkonda kuulusid naistekliiniku juht prof Kristiina Rull, kes võttis enda kanda jooksudistantsi. Spordimeditsiini ja taastusravi kliinikus töötav füsioterapeut Livian Laaneots oli võistlustules ujumise distantsil ning sama kliiniku sporditraumatoloogia keskuse juht dr Leho Rips jalgrattasõidus.
Prof Kristiina Rull: Minu jaoks oli sellel aastal suurimaks väljakutseks joosta nii palava ilmaga. Õhutemperatuur jooksudistantsi ajal oli 29 kraadi, taevas pilvitu ja päikesest kuumaks köetud asfalt andis tublisti lisakraade. Kui rattureid segas tugev tuul, siis jooksjale oli see leevenduseks, higi jõudis enne ära aurata, kui nahale jõudis.
Ironmani võistlusel on tugev positiivne energia, see kutsub osalema. Ma küll ujun ja sõidan rattaga, aga kolme ala ei jaksaks üksi läbi teha. Meeskonnana tekib mõnus õlg-õla tunne, mis veelgi innustab ja ei lase alla anda. Üheskoos viimast 100 meetrit joosta ja koos finišijoont ületada, on vägev tunne.
Livian Laaneots: Olen aastaid triatloni harrastanud ja armastan seda ala siiralt. Selles alas on oma valu ja võlu. Kui tegin oma sportlikele kolleegidele ettepaneku osalemiseks, ei tulnud neid üldse veenda. Jah sõna tuli kohe, kui selgus, et töögraafik lubab.
Olime selles koosseisus võistkonnaga aastal 2021 juba sama võistluse läbi teinud. See positiivne energia ja koostegemise rõõm kutsus meid taas rajale, et ennast uuesti proovile panna.
Selle aasta ujumine Stroomi rannas nõudis lisaks ujumisele ka head jooksuoskust vees. Õnneks tugeva tuule mõju ujujaid väga ei seganud ning kui jooks vees välja arvata oli igati äga kogemus koos meduusidega meres võistelda.
Olen siiralt õnnelik, et mul on nii ägedad kolleegid kellega koos kogu võitluspäeva võlu ja valu viimasel 100 meetrit käsikäes joostes üle finišijoone tulemuseks vormistada. Oleme rahul ja uhked, et ära tegime. „Anything is Possible“!
Kliinikumi võistkond saavutas tihedas rahvusvahelises konkurentsis segapaaride seas 31. koha. Palju õnne võistlejatele!
Kliinikumi Leht
Kliinikumi südamekirurgid tegid Eestis esmakordselt töötaval südamel mitraalklapi proteesimise
13. augustil 2024 viidi Tartu Ülikooli Kliinikumi kardiokirurgia osakonnas läbi uudne operatsioon – raske mitraalklapipuudulikkusega patsiendil viidi läbi lahtine mitraalklapi proteesimine töötava südamega. Operatsioon on teadaolevalt Eestis esmakordne.
Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekliiniku kardiokirurgia osakonna juhi dr Arno Ruusalepa sõnul vajas 60ndates patsient operatsiooni raske südame mitraalklapi puudulikkuse tõttu. „Patsiendi südamehaigust ei olnud võimalik ravida kateetrikaudsete meetoditega, mistõttu tuli appi võtta kirurgilised meetodid. Kuna patsiendil oli 15 aastat tagasi teostatud siiani hästi töötavad aortokoronaarsed šundid südame isheemitatõve leevendamiseks, oleksid tavapärased südamekirurgilised meetodid olnud liiga riskantsed südamelihase kahjustumiseks operatsiooni ajal,“ selgitas dr Ruusalepp.
Ta lisas, et kui üldjuhul pannakse süda klapioperatsioonideks ja südameõõnte avamiseks seisma, siis sellel operatsioonil avati süda ja paigaldati protees töötaval südamel. „See võte on mulle teadaolevalt Eestis esmakordne ning keerukaks teeb sellise operatsiooni kohustus vältida võimalikku õhkembooliat ehk aorti sattuvat õhku. Toetusime operatsioonil eelnevatele uuringutele ja teadmistele kunstliku vereringe füsioloogiast ja tavafüüsikast, mistõttu tegime ka otsuse operatsiooni läbiviimiseks, arvestades samal ajal selle suuri riske. Rajasime toetava kunstliku vereringe reie soonte kaudu ja kui tavaliselt lähenetakse südamele keskjoonelt, läbi rinnaku, siis seekord tuli meil kasutada selleks roidevahelist lõiget. Selleks, et säästa südamelihast ning mitte riskida koronaaršuntide vigastamisega,“ kirjeldas südamekirurg.
Dr Arno Ruusalepp tundis heameelt, et keeruka operatsiooni tulemusel on Tartu Ülikooli Kliinikumis nüüd üks lisameetod raviarsenalis juures. „Ning muidugi loodan, et elanikkonnas on nii raskeid patsiente võimalikult vähe,“ sõnas dr Ruusalepp.
Tartu südamekirurgia meeskond on alati ühtsena kaasa mõtlemas uute ravivõimaluste juurutamisel, selle operatsiooni meeskonda kuulusid Kliinikumi südamekirurgiaga tegelevad arstid ja õed: südamekirurgid dr Arno Ruusalepp ja dr Raili Tagen, anestesioloogid dr Olavi Maasikas, dr Eneli Anvelt ja arst-resident Kristina Grinko, kirurgia tehnik Sergei Johanson, anetseesiaõed Kreete Ojaperv ja Anneli Pung ning operatsiooniõed Kersti Korbun ja Piret Paring-Kõlli.
Kliinikumi Leht
Kliinikumis viidi läbi kogu Eestis uudne ja erakordne vähiraviprotseduur
2024. aasta mai- ja juunikuus viidi Tartu Ülikooli Kliinikumis läbi Eestis uudne vähiraviprotseduur. Mitme osakonna koostöös teostatud lapspatsiendi kasvaja ravi sisaldas erinevaid vähiravi meetodeid, muuhulgas kõrgdoosis I131-mIBG ravi, mida kombineeriti süsteemravi ja vereloome tüvirakkude siirdamisega.
Kliinikumi nukleaarmeditsiini osakonna juhi dr Tiina Kärneri sõnul oli tegemist esmakordselt Eestis kõrgdoosis korduvalt, kahenädalase vahega, manustatava I131-mIBG raviga. „I131-mIBG on radioaktiivse joodiga märgistatud noradrenaliini analoog, millega samal ajal manustatakse patsiendile ka keemiaravi. Ravi eesmärk on anda kasvaja märkainet koguvatele haiguskolletele maksimaalne ja eeldatavasti kasvajarakke hävitav kiirgusdoos. Protseduuri juures arvestatakse sealjuures patsiendile maksimaalset lubatud kogu keha kiirgusdoosi ja fakti, et ravi viib paratamatult luuüdi kahjustuse ja vereloome tüvirakkude siirdamise vajaduseni. Ravi teostamise eelduseks on eelnev diagnostika sama märkainega,“ selgitas dr Kärner.
Selline laste onkoloogiliste haiguste kombineeritud ravi on täna võimalik ainult Tartu Ülikooli Kliinikumis mitme osakonna koostöös. „Raviks on vajalik nukleaarmeditsiini meeskond, kuhu kuuluvad arst, meditsiinifüüsik ja radioloogiatehnikud, samuti lasteonkoloogia meeskond koos luuüdi siirdamise võimekuse ja vastava pädevusega arstide ning õdedega, lisaks ööpäevaringne lasteintensiivravi valmidus,“ kirjeldas dr Kärner. Ta lisas, et eduka ravi üks väga tähtis komponent on ka patsiendi vaprus ja suurepärase koostöövõimega lapsevanemad. „Vanemad said enne protseduuri lühikese kiirguskaitse-alase koolituse ja kiirguskaitsevahendid – selleks, et viibida mitmeid päevi koos patsiendiga kiirgusvarjestusega palatis,“ lausus osakonnajuht.
Patsiendi raviarsti, dr Lenne-Triin Kõrgvee sõnul on väikese kaheksa-aastase patsiendi neuroblastoomi ravi olnud kompleksne, sisaldades lisaks süsteem-, kirurgilisele ja kiiritusravile ka eelnevalt juba kahte vereloome tüvirakkude siirdamist. „Iga patsient on meile eriline ning kaalume kogu ravimeeskonnaga alati põhjalikult, milline ravi antud lapsel antud ajahetkel võiks anda parima tulemuse. Kasutame ja järgime pahaloomuliste kasvajate ravis samu raviprotokolle, mida kolleegid Skandinaavias, mis tähendab, et Oslos ja Eestis vähidiagnoosi saavat last ravitakse täpselt samade raviskeemide alusel. Keerulisemate, samuti standardravile mitte alluvate juhtumite lahendamiseks kuulub lasteonkoloogide igapäevatöö hulka tihe suhtlemine erinevate kompetentsikeskustega Euroopas, et ka väikeriigis keerulise harvikhaiguse diagnoosiga lapsed saaksid parimal võimalikul teadmisel ja kogemusel baseeruva käsitluse. Nii ka antud juhul – meie ravivalikute konsultantideks on olnud kolleegid Austriast ja Rootsist. Tänaseks on tehtud nii süsteemravi, paralleelselt koostöös nukelaarmeditsiini meeskonnaga Eestis uudse ravimeetodina kõrgdoosis I131-mIBG ravi kui ka vereloome tüvirakkude siirdamine,“ kirjeldas dr Kõrgvee.
Ta lisas, et arendus- ja teadustegevus on kaasaegse vähiravi lahutamatu osa. „Uusi ravimeid ja ravivõimalusi lisandub pidevalt, mis on juba muutnud paljude senini ravimatute haiguste prognoosi ja kulgu ning ootame järjest uusi läbimurdeid. Samal ajal ülikoolihaiglana ise aktiivselt lisaks ravitööle arendus- ja teadustöös osaledes,“ ütles dr Kõrgvee.
Kliinikumi Leht
Verekeskuse uus juht dr Raili Randoja
Ajavahemikus 19. august 2024–31. juuli 2028 täidab Tartu Ülikooli Kliinikumi verekeskuse juhi ülesandeid dr Raili Randoja.
Dr Randoja on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ning aastal 1998 residentuuri õpingud laborimeditsiini erialal. Aastast 2009 on ta töötanud Tartu Ülikooli Kliinikumi ühendlabori immuunanalüüsi osakonnas – nii laboriarstina, vanemlaboriarstina kui ka vanemarst-õppejõuna. Lisaks on ta pikki aastaid juhtinud AS Põlva Haigla labori tööd ja töötanud meditsiinilaboris Quattromed HTI Laborid OÜ nii labori juhatajana kui kliinilise juhina.
Dr Raili Randoja: Soovin anda oma panuse verekeskuse töö jälgitavuse parandamiseks läbi uute innovaatiliste lahenduste juurutamise. Pean oluliseks verekeskuse tööd toetava uue infosüsteemi juurutamist ning integreeritud kvaliteedijuhtimissüsteemi arendamist. Verekeskus on koostöös Tallinna kolleegidega alustanud uue üleriigilise vereinfosüsteemi juurutamist, mis võimaldab parandada verekeskuste koostööd ja ühtlustada töövooge.
Doonorluse jätkusuutlikkuse tagamiseks peame jõudma ka uute, eelkõige noorte potentsiaalsete doonoriteni, kasutades selleks kommunikatsioonivorme, mis neid enim kõnetavad. Vere annetamine on heategu ja väga sageli ainus viis elu päästmiseks. Seega ei ole doonorite panust võimalik üle hinnata.
Kliinikumi Leht
Dr Marjo Sinijärv alustas tööd 3. kliinilise valdkonna juhina
Ajavahemikus 1. august 2024–31. juuli 2028 täidab 3. kliinilise valdkonna juhi ülesandeid dr Marjo Sinijärv. Dr Marjo Sinijärv on lõpetanud Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna hambaarstiteaduse õpingud, sealhulgas läbinud restauratiivse hambaravi residentuuri. Tartu Ülikooli Kliinikumiga on ta seotud olnud enam kui kümme aastat, olles praeguseni stomatoloogia kliinikus vanemarst-õppejõud restauratiivse hambaravi erialal. Lisaks on dr Sinijärv Tartu Ülikoolis suu- ja hambahaiguste nooremlektor, samuti on ta aidanud Tervisekassas hambaravi teenusejuhina disainida samme Eesti elanikkonna suutervise parandamiseks.
Dr Marjo Sinijärv: Olen Kliinikumis töötanud alates hambaravi eriala põhiõppe lõpetamisest 2011. aastal ja läbinud siin ka residentuuri. Väljakutsed ja eneseareng on need, mis mind inimesena ja tööalaselt motiveerivad ning neid Kliinikum pakub. Innustunud töötajad on Kliinikumi suurim väärtus, kuid huvitatust tekitada ja hoida võib olla väga keeruline. Minu nägemuses peab iga valdkond tajuma oma ühisosa teiste valdkondadega ning hoidma keskpunktis eelkõige inimesi: meie töötajaid, patsiente ja üliõpilasi. Mõistmises, et üht ei oleks ilma teiseta, on ühine võrdne roll meil kõigil. Loodan olla kolleegidele heaks partneriks meie ühiste eesmärkide täitmisel ja Eesti tervishoiu väljakutsete lahendamisel.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi patsiendid hindavad haiglaravi ohutust kõrgelt
10.–16. juuni 2024 viidi Tartu Ülikooli Kliinikumis statsionaarsel ravil viibivate patsientide seas läbi patsiendiohutuse uuring. Küsitluse eesmärgiks oli selgitada, kuidas patsiendid hindavad neile haiglas osutatud tervishoiuteenuste ohutust. Uuringu viisid läbi ka mitmed teised Eesti haiglad.
Uuringus kasutatud ankeet põhineb OECD patsiendiohutuse töörühma soovitatud küsimustel. Küsimustik hõlmab kolme patsiendiohutusega seotud valdkonda: suhtlemine ja infovahetus patsiendi pilgu läbi; patsiendi ohutust ja heaolu mõjutavate juhtumite esinemine ning patsiendi informeerimine haiglast lahkudes. Lisaks oli patsientidel võimalus lisada vabas vormis kommentaare.
Küsimustiku täitis 262 patsienti 37 osakonnast, kokku 13 kliinikust. Kõige enam vastanuid oli kirurgiakliinikust. Küsitlusperioodil kirjutati Kliinikumist välja 813 aktiivravi patsienti, kellest küsitletud moodustasid 32%. Kõik ankeedid täideti paberil, tagastatud ankeetidest olid 83% eesti- ja 17% venekeelsed. Küsitletud patsientidest olid 60% naised ja 40% mehed, alla 15 aasta vanuseid lapsi (koos vanematega) oli 7%, 15-44 aasta vanuseid 27%, 45-64-aastaseid 24% ning 65-aastased ja vanemad 42%. Võrreldes kõigi küsitlusperioodil haiglast lahkunud patsientidega, olid küsitletute hulgas mõnevõrra enam esindatud naised ning 65 aasta vanused ja vanemad patsiendid.
Suhtlemine ja infovahetus patsiendi pilgu läbi
Patsientide kogemus suhtlemise ja infovahetusega, sh ka töötajate omavahelise infovahetusega oli valdavalt positiivne, enamik küsitletutest (95%) olid teadlikud, kuhu ja kelle poole oma murede ja probleemidega pöörduda. Küsitletud patsientidest 86% hinnangul oli neil alati võimalus Kliinikumi töötajatega oma ravi ja hooldusega seotud olulistest asjadest rääkida ning enamik patsientidest (88%) väitsid kindlalt, et neid kuulati ja mõisteti, kui nad oma murede ja probleemidega Kliinikumi töötajate poole pöördusid.
Patsiendi ohutust ja heaolu mõjutavate juhtumite esinemine
Haiglaravi ohutust hindasid Tartu Ülikooli Kliinikumi patsiendid väga kõrgelt – 93% küsitluses osalenud patsientidest tundsid end oma ravi ja hoolduse ohutuse osas kindlalt. Siiski erinesid oluliselt (p<0,05) meeste ja naiste hinnangud – meestest tundsid end ravi ja hoolduse ohutuse suhtes kindlalt 98%, naistest 91%.
Kuulmislangust on Eestis palju, kuid kuuldeaparaate veel häbenetakse
Kuulmislangus on levinud probleem, mis mõjutab umbes 5-15% elanikkonnast. Mõnel on kerge kuulmislangus, teisel raske, ja helisagedused, mida nad ei kuule, varieeruvad. Kõrvakliiniku kõrva-nina-kurguarst dr Maris Suurna ja arst-resident dr Pääsu Teder annavad ülevaate kuulmislangusest Eestis ning selle abivahenditest.
Kuulmislangusega inimeste arv suureneb nii Eestis kui ka mujal maailmas, mida põhjustab rahvastiku vananemine, suurenenud müratase elukeskkonnas ja kõrvaklappide kasutamine. „Kuulmislangusega inimesi aitab kuuldeaparaat, mille abil võimendatud heli jõuab sisekõrva. Kui sisekõrvas olevad karvarakud on tõsiselt kahjustunud, tekib raske sensorineuraalne kuulmislangus, mille puhul kuuldeaparaat ei suuda enam aidata ning sellistel juhtudel on võimalus sisekõrva implantatsiooniks, kuid eeldusel, et kuulmisnärv siiski töötab,” rääkis dr Suurna. Sisekõrvaimplantaat on kõrgtehnoloogiline seade, mis koosneb kahest osast: üks osa on implantaat, mis paigaldatakse operatsiooniga kõrva taha naha alla, ja selle küljes olev elektrood viiakse kõrvateo sisse. Teine osa on heliprotsessor, mis on väline osa ja mida kantakse kõrva taga ning mis on saatjarõngaga ühenduses peas oleva implantaadiga. “Kui Inimesed, kes on olnud sisuliselt kurdid või on aja jooksul kurdistunud, saavad heli tagasi, siis on nende emotsioon piiritu, hästi rõõmu pakkuv, kuid harjumine abivahenditega võtab aega,“ selgitas dr Suurna. Eestis vajab sisekõrva implantaati aastas keskmiselt 20–30 inimest, eelkõige kaasasündinud kurtusega lapsed ja ka elu jooksul erinevatel põhjustel kuulmise kaotanud täiskasvanud. Sisekõrva implantaate paigaldatakse Kliinikumis 2000. aastast.
Kuulmislangust on võimalik märgata mitmeti. “Täiskasvanute puhul võivad pereliikmed märgata, et inimene küsib tihti räägitu üle või kuulab raadiot ja televiisorit väga valjult. Väikelaste puhul on erakordselt oluline jälgida kõne arengut, sest kui kahe ja kolme aasta vahel ei arene kõne normaalselt, tuleks pöörduda spetsialisti poole,” rääkis dr Suurna, lisades, et laste kuulmislangus ei pruugi olla kaasasündinud, vaid võib olla seotud nii närvikahjustuste kui ka põletikuliste protsessidega. Üldiselt diagnoositakse kuulmislangust läbi erinevate testimisvariantide ning Kliinikumis on neist kõige levinum toonide mängimine kõrvaklappidesse, kus patsiendil tuleb reageerida nupuvajutusega helile. “Meil on olemas ka spetsiifilisemad testid, nagu ajupotentsiaalide mõõtmine, mis näitab, kas helivõnge läbib närve. Me saame testida ka lapsi, et kas nad reageerivad helile või mitte, kuid laste puhul kasutame mängulisemaid teste, kui lihtsalt nupuvajutus,” lisas arst-resident dr Pääsu Teder.
Arstide sõnul on näha, kuidas kuuldeaparaatide vajadus kasvab aastate jooksul pidevalt. “Müra põhjustatud kuulmislanguse ja vanaduskuulmisnõrkuse puhul kaovad tihti kõrged toonid, mis tähendab, et inimene võib kuulda, et temaga räägitakse ja eristada madalamaid toone hästi, kuid kõrged toonid, nagu kaashäälikud, kaovad. Justkui kõik inimesed ümberringi räägiks pudistades,” rääkis dr Teder. Tema sõnul peab aju kõrgete toonide kadumisel pidevalt tööd tegema, et täita puuduvaid lünki. “Kujutage ette, et kuulete ainult täishäälikuid ja püüate kontekstist aru saada, mis lause võiks olla. See on äärmiselt väsitav ja koormav, ning just seetõttu ongi kuuldeaparaatide individuaalne seadistamine väga oluline,” selgitas arst-resident.
Dr Tederi sõnul pole sageli asi selles, et inimene ei tajuks enda kuulmislangust, vaid pigem ei taheta probleemiga tegeleda. “Alles patsiendiga vesteldes tuleb välja, et jah, olen küll märganud kuulmislangust. Hetkel veel häbenetakse Eestis kuulmisaparaati rohkem, kui mõnes teises riigis, aga eks see on seotud sellega, et kunagi olid need aparaadid suured, beežid ja inetud,” rääkis kõrvakliiniku arst-resident. Tema sõnul võib lähitulevikus moodsamaid kuuldeaparaate oodata. “Kuuldeaparaatide välimus sarnaneb järjest enam pisikeste kõrvaklappidega, mis niisamuti ühilduvad telefoniga ning millest saab muusikat kuulata,” ütles dr Teder. Küll aga ei saa kuuldeaparaat olema vahend, mida saab ise internetist või telepoest osta, kuna aparaat seadistatakse vastavalt inimese kuulmislangusele, kõrvakujule ja omapäradele.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi värvikirevad peenrad õitsevad aednike meeskonnatöö tulemusel
Kliinikumi peenrad on suvisel perioodil erksates värvides tänu kolmele pühendunud aednikule – Mare Riis, Ülle Oja ja Merle Ambre. Just nemad hoolitsevad nii suvel kui ka talvel Kliinikumi territooriumi ilu ja roheluse eest, istutades sadu taimi.
Töö ulatus ja peenarde mitmekesisus on lai, hõlmates Maarjamõisa meditsiinilinnaku hooneid, Raja tänava läheduses olevaid alasid ja vana kõrvakliiniku ümbrust J. Kuperjanovi tänaval. Suurim peenar asub L. Puusepa 6 maja ees, kus õitseb suvel palju erinevaid lilli. Ringikujulisest peenrast leiab pinnakatteroose, raudürti, päevakübaraid, enelast, helmikpööriseid, aruheina ja siilikübaraid ning ka lavendlit, mis aitab rooside juurest putukaid tõrjuda.
Üldiselt rõõmustavad kevadel silma tulbid ning enne jaanipäeva õitsevad hoopis roosid. „Pinnakatteroosid hakkavad kevadel õitsema ja võivad oma ilu näidata kuni lume tulekuni. Isegi läbi lume võib mõni õis välja piiluda,“ rääkis Riis, kes on Kliinikumi aednik olnud alates 2017. aastast. Igal peenral on siiski oma unikaalsed tingimused, mis nõuavad erinevat taimevalikut ja hooldust. Näiteks leidub polikliiniku lilleklumbis saialille, suvanõgest, moone, roomavat maavitsa ja padipõõsast, mis lisavad värvi ja rõõmu möödakäijatele. „Kui mõni peenrasse planeerimata taim hakkab ootamatult teiste lillede seas kasvama, ei kipu me seda kohe eemaldama, vaid laseme tal omasoodu kasvada,“ viitas Oja elurikkusele. Näiteks vähendati sellest aastast teatud alade niitmise sagedust, kus ilutsevad nüüdsest aasalillede alad koos mesilaste ja teiste putukatega. Seal kasvavad nii rukkililled ja moonid, aga ka karikakrad.
Aednike sõnul on peenarde rajamisel oluline luua taimede vahel rütmi, kooskõla ja kontrasti ning arvestada tuleb taimede erinevate kõrguste, värvitoonide ja võimalikult pika õitsemise ajaga. Taimede hooldusel kasutatakse mitmesuguseid erinevaid tehnikaid nagu tagasilõikus ja rohimine ning jälgitakse taimede valgus- ja niiskustingimusi, vajadusel tegeletakse lisakastmisega. Füüsilise töö kõrvalt suheldakse rõõmuga patsientide ja töötajatega, kes otsivad sageli näpunäiteid taimede hooldamiseks. „Inimesed küsivad, mis lillesort see on, kust te selle saite ja kuidas roosi eest hoolt kanda. Meie peenraid kiidetakse, mis on väga inspireeriv,“ rääkis Ambre. Talvisel perioodil, kui õuelilled on lume all, kantakse hoolt taimede eest, mis kaunistavad siseruume psühhiaatriakliinikus, kopsukliinikus, Puusepa 1a, 6 ja 8 hoonetes.
Kliinikumi Leht
Iga elupäästev elundisiirdamine saab alguse otsusest olla elundidoonor
Käesoleva aasta teises pooles on Euroopa Liidu eesistujariigiiks Ungari. Eesistujariigi programmi alusel tuleks tervisevaldkonnas koroonaviiruse epideemia järgselt pöörata erilist tähelepanu just neile tervishoiupoliitika segmentidele, mis on vahepeal tähelepanuta jäetud või kus vajalikud reformid on viibinud. Ungari kavatseb oma eesistumise perioodil keskenduda ennekõike Euroopa ravimistrateegia elluviimisele ja ravimialaste õigusaktide reformiks vajalikele konsultatsioonidele ning kohtumistele. Lisaks ravimipaketile on seatud prioriteetideks südame-veresoonkonna haiguste vältimine ja elundidoonorluse ning -siirdamise edendamine. Oluliste teemadena märgitakse programmis veel töötervishoidu, haruldaste haigustega patsientide ravivõimalusi, erakorraliste kriisiolukordade lahendamist, liikmesriikide vahelise koostöö tugevdamist ja vaimse tervise väärtustamist. Juulist detsembrini toimuvad Budapestis mitmed kõrgetasemelised üritused, kus viidatud teemade üle arutletakse ja seatakse sihte edaspidiseks nii Euroopa Liidus tervikuna kui liikmesriikide põhiselt.
Juuli algul oli mul võimalus esindada Eestit kõrgetasemelisel elundidoonorluse ja -siirdamise konverentsil ning ühtlasi osaleda ka valdkonna pädevate asutuste töökoosolekul. Konverentsi kava oli laiaulatuslik, pakkudes kuulajatele terviklikku ülevaadet inimpäritolu doonormaterjali kasutamise erinevatest aspektidest, seejuures põhifookus oli suunatud tervisepoliitilistele auteludele. Ürituse motoks oli „Iga elupäästev elundisiirdamine saab alguse otsusest olla elundidoonor“. Toimus seitse paneeldiskussiooni; käsitleti õiguslikku ja poliitilist raamistikku, protsesside optimeerimist, rahastamist ja teadus-arendustööd, kvaliteedi- ja ohutusstandardeid, haridust ja koolitust, ebavõrdsust ja siirdamisturismi, võrdlusuuringuid.
Kõige tulisemad arutelud leidsid aset Euroopa Liidus järjest karmistunud andmekaitsenõuete teemal, mistõttu on peatunud mitmed riikidevahelised koostööprojektid ja häirunud rahvusvaheliste registrite toimivus ning piiriülene elundivahetus. Arutelu kokkuvõttes peeti otstarbekaks tellida uus andmekaitsealane eksperthinnang elundidoonorluse ja -siirdamise vajaduste osas ning lähtuvalt ekspertiisi tulemustest taotleda valdkonnapõhiste erisuste kehtestamist.
Huvitavaks ja emotsionaalseks kujunes ka protsesside optimeerimise teema. Siin joonistus selgelt välja, et probleemid ja väljakutsed ei ole kõigis liikmesriikides ühesugused, vaid sõltuvad riigi rahvaarvust, haigestumuse tasemest , majanduslikust olukorrast, geograafilisest asendist jm. Mõned näited. Kui suured riigid vaidlevad, kuidas innovatsiooni ja uut tehnoloogiat kõige optimaalsemalt tööle rakendada ja loovad kogu riiki teenindavaid elundipõhiseid perfusioonikeskuseid, siis väikeste riikide jaoks on siirdamiste arvust tulenevalt kaasaegse aparatuuri soetamine üleüldse majanduslikult ebaefektiivne, muutes kulud ühe siirdamise kohta ebamõistlikult kalliks. Või kui suurtes riikides on dilemma, kas on mõistlik teostada siirdamismeeskondade väljaõpet ja täiendkoolitusi ühes või mitmes spetsiaalselt akrediteeritud keskuses, siis väikestes riikides tekib kohapeal kogemust napilt ning ainsaks võimalikuks lahenduseks on väliskoolitused. Diskussiooni lõppjäreldusena tõdeti, et järgmise üleeuroopalise arengukava koostamisel tuleks liikmesriikidele jätta senisest rohkem vabadust keskendumaks kohalikule spetsiifikale ja vajadustele.
Pädevate asutuste töökoosolekul vahetati mõtteid peamiselt kahel põhiteemal: Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 13. juuni 2024 määrus 2024/1938, milles käsitletakse inimkasutuseks ettenähtud inimpäritolu materjali kvaliteedi- ja ohutusstandardeid ning Ungari kolleegide poolt välja töötatud elundidoonorluse ja -siirdamise kontseptsioonidokumendi eelnõu.
Pärast konverentsi ja ekspertide koosolekuid plaaniti elundidoonorluse ja -siirdamise küsimusi edasi arutada juuli lõpus toimuval terviseministrite kohtumisel. Loodame positiivseid arenguid.
Virge Pall
Tartu Ülikooli Kliinikumi transplantatsioonikeskuse direktor
Dr Kaspar Tootsi pälvis parima Põhjamaade ortopeediaalase teadustöö tunnustuse
12.–14. juunil toimus Põhjamaade Ortopeedia Föderatsiooni (Nordic Orthopaedic Federation) kongress, mille eesmärk on jagada uuemate ortopeediaalaste teadustööde tulemusi. Eriline fookus oli seatud artroplastika valdkonnale.
Kongressil esitati Põhjamaade erinevaid teadustöid tutvustavaid ettekandeid suulistena. Kõikide esitatud abstraktide seast valiti parimaks Tartu Ülikooli Kliinikumi ortopeediakliinikus töötavad dr Kaspar Tootsi ettekanne „Arterial stiffness after total joint arthroplasty: results from the CAMERA study“, mille kaasautoriteks olid doktorant Kadri Loorits, prof Jaak Kals ja prof Aare Märtson. Lisaks ettekandele oli dr Tootsi kutsutud kongressile esinema loenguga osteoartroosi põhjustest, hetkeseisust ja tulevikust, millele järgnes väga positiivne järelkaja. Dr Tootsi andis koos ortopeediakliiniku ülemarst-õppejõu prof Aare Märtsoniga panuse ka residentidele suunatud põlveproteesimise eelkursuse läbiviimisega, mis toimus kongressile eelneval päeval. Dr Tootsi ja prof Märtson osalesid õppejõududena ning kunstluude proteesimise töötoas instruktoritena.
„Minu esitatud teadustöö, millele anti Golden Poster Award, on osa Eesti Teadusagentuuri teadusgranti saanud CAMERA uuringust, mis uurib kardiovaskulaarse ja metaboolse riski muutusi pärast endoproteesimist. Kui tavapopulatsioonil tõuseb arterite jäikus iga aastaga, siis endoproteesimisele tulevate patsientide oluliselt kehvem arterite seisund võrdsustub seitsme aasta jooksul tavapopulatsiooni tasemega ning neil pole enam kõrgenenud riski. Tegemist on esimese uuringuga, kus niivõrd pika aja jooksul on jälgitud arterite jäikuse muutusi endoproteesimise järgselt. Uuring on tehtud koostöös Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Tartu Ülikooli ortopeediakliiniku ja Tartu Ülikooli endoteelikeskusega,“ selgitas dr Kaspar Tootsi.
Kliinikumi Leht
Proua Sirje Karis ja proua Suzanne Innes-Stubb külastasid Kliinikumi
29. mail külastasid Tartu Ülikooli Kliinikumi Eesti ja Soome presidentide abikaasad Sirje Karis ja Suzanne Innes-Stubb. Külaliste teekond algas erakorralise meditsiini osakonnast, kus nad tutvusid seksuaalvägivalla üleelanute käsitlusega. Aastate jooksul on seksuaalvägivallast tulenevate pöördumiste arv kasvanud. Oluline on, et kõik abivajajad – lapsed, naised ja mehed – julgeksid ja teaksid sõltumata vanusest seksuaalvägivalla järgselt keskusesse pöörduda. Kliinikumi seksuaalvägivalla kriisiabi keskuses on olemas kõik vajalik ühes kohas – esmane kriisiabi, meditsiiniline abi ja läbivaatus, tugi politseisse pöördumisel ning meditsiiniline jätkutugi. Seksuaalvägivalla ohvrid saavad tasuta psühholoogilist abi ohvriabi kaudu nii kaua kui üleelanu seda vajab.
Järgmiseks liikusid kõrged külalised läbi sünnitusosakonna, märgates, et hommikul kella 9.00ks olid Kliinikumis ilmavalgust näinud juba kolm väikest tüdrukut. Pärast uue lastekliiniku ehitamist on sünnitusosakonna ning lasteintensiivravi ja neonatoloogia osakonna vahel vaid mõnesekundiline tee. See on oluline juhuks, kui vastsündinu vajab kiirelt üleviimist lastehaiglasse. Selliste keerulist hetkede jaoks on Kliinikumis esimesena Eestis laste 3. astme intensiivravipalatid ühekohalised, kus väikesed patsiendid koos oma vanemaga viibida saavad. Neonatoloogia osakonnas viibivad enneaegsena sündinud lapsed ja nende lähedased. Enneaegseks loetakse beebit, kes on sündinud enne 37. täisrasedusnädalat. Väga enneaegseks peetakse beebisid, kes sünnivad enne 32. nädalat ning erakordselt enneaegseks neid, kes sünnivad enne 28. rasedusnädalat. Kõige suuremad tervisemured on lastel, kes sünnivad enne 32. rasedusnädalat ning need lapsed vajavad kindlasti jälgimist haiglas.
Eesti ja Soome presidendiprouad said ka ülevaate laste ja noorukite vaimse tervise muredest. Nii nagu täiskasvanute puhul, on ka laste ja noorukite vajadus vaimse tervise abi järele kasvanud hüppeliselt. Lapsed vajavad turvalist perekonda ja keskkonda, kus vanemad ja teised lähedased mõistavad ja oskavad suunata ja toetada noori. Last toetav keskkond loob õnnelikumat, targemat ja rahumeelsemat ühiskonda homme.
Kliinikum tänab Sirje Karist ja Suzanne Innes-Stubb´i ülikoolihaigla vastu huvi tundmast ning ühiskonnas olulistele teemadele tähelepanu juhtimast!
Kliinikumi Leht
Toitmisravi kuulub igas vanuses patsiendi raviteekonna juurde
Tartu Ülikooli Kliinikumi toitmisravi keskus tähistab 1. juulil iseseisva keskusena tegevuse esimest sünnipäeva. Ajavahemikus veebruar 2020 kuni juuni 2023 toimus toitmisravi töö Kliinikumi kõne- ja neelamishäirete taastusravi keskuses, kus tagati koduse enteraalse toitmise teenused igas vanuses Eesti patsientidele ning nõustati nii ambulatoorseid kui haiglaravil viibivaid patsiente.
„Toitmisravi vajavad lapsed ja täiskasvanud, kellel söömine või suukaudne toitmine ei ole võimalik, ohutu või piisav ja kes seetõttu ei saa tavatoiduga eakohast ja piisaval hulgal vajalikku toiduenergiat ning kõiki toitaineid,“ ütles toitmisravi keskuse lastearst dr Oivi Uibo. Toitmisravi eesmärgiks on tagada patsiendi vanusele, kehakaalule ja põhihaigusele sobiv ravitoidu valik, kogus ja manustamise viis. „Ravitoit peab tagama energiavajaduse lastel kasvamiseks ja arenemiseks ning nii lastel kui ka täiskasvanutel põhihaiguse ravi käigus tüsistuste vältimise ning elukvaliteedi parandamise,“ lisas dr Uibo.
Toitmisravi võib olla nii suukaudne kui ka sondide või stoomide kaudu manustatav. Samuti parenteraalne, mille puhul manustatakse toitaineid vereringesse. Toitmisravi vajavad patsiendid võivad olla igas vanuses erakorralised, samuti plaanilist ravi saavad patsiendid, sõltuvalt põhihaiguse ägedas või kroonilises seisundis. Lisaks vajavad toitmisravi neelamishäiretega patsiendid, alatoitumuse tõttu kõhnunud patsiendid, kuid ka rasvunud patsiendid.
„Toitmisravi meeskond tegeleb väga erinevate toitmisprobleemidega patsientidega, koostab neile raviplaanid ja määrab toitmise viisi, mis võib olla suukaudne, enteraalne, parenteraalne või kombineeritud. Samuti korrigeerime vajadusel toitmisravi valikuid ühelt meetodilt teisele. Seajuures saavad meie keskuses toitmisravi patsiendid üle kogu Eesti suukaudse ja koduse enteraalse toitmise Tervisekassa raviteenusena,“ tutvustas toitmisravi keskuse juht professor Alastair Forbes.
Toitmisravi meeskonnas töötavad laste ja täiskasvanute toitmisravi arstid ja õed, samuti kuulub meeskonda kliiniline proviisor ja juhtumikorraldaja. Kui selgub, et haiglaravil viibiv patsient vajab edasist toitmisravi, suunatakse ta keskuse ambulatoorsele vastuvõtule. Toitmisravi keskus kuulub Tartu Ülikooli Kliinikumi 5. kliinilisse valdkonda, toetades haiglaüleselt patsientide põhihaiguse ravi õigeaegse ja pädeva toitmisraviga. „Toitmisravi tagamine on patsiendi raviteekonna lahutamatu osa kõikidel erialadel, sealhulgas intensiivravis. Keskuse poolt haiglaülene koordineerimine võimaldab tagada ühtse käsitluse ja ravikvaliteedi,“ sõnas 5. kliinilise valdkonna juht dr Jaan Sütt.
Toitmisravi konsultatsioonid ning nii suukaudsed kui enteraalsed ravitoidud, toitmistarvikud ja toitmispumbaga kodune ravi kuuluvad Tervisekassa tervishoiuteenuste loetellu. Tingimuseks on toitmisravi teenuseid osutab toitmisravi koolituse sertifikaadiga arst või õde.
Kliinikumi Leht
Infokast
- juulist 2024 asub Kliinikumi toitmisravi keskus L. Puusepa 8, kabinettides C201, C202, C203.
- Keskuse juhtumikorraldaja: Häili Evert, keskuse kontakttelefon: 731 8986.
- Laste toitmisravi meeskond: dr Oivi Uibo, dr Kerttu Kivisikk, lasteõde Kairi Sokk, lasteõde Kaari Käsper.
- Täiskasvanute toitmisravi meeskond: prof Alastair Forbes, õde Airi Lind, õde Gunneli Lille.
- Keskuse kliiniline proviisor: Kairi Marlen Antoniak.
- Toitmisravi keskuses laste ambulatoorsele vastuvõtule broneerimiseks on vajalik eriarsti saatekiri.
- Toitmisravi keskuses täiskasvanute ambulatoorsele vastuvõtule broneerimiseks on vajalik perearsti või eriarsti saatekiri.
Kliinikumi parimad arst-õppejõud on dr Mari-Liis Aro ja dr Lauri Hein
Selleks, et väärtustada ravitöö kõrval ka õppetööd, tunnustab Kliinikum koostöös meditsiiniteaduste valdkonna üliõpilaskoguga (MVÜK) igal kevadel parimaid õppejõude nende seast, kes juhendavad tudengeid Kliinikumis. Sel aastal nimetasid hambaarstitudengid parimaks hambaarst-õppejõuks dr Mari-Liis Aro, parimaks arst-õppejõuks nimetasid arstitudengid dr Lauri Heina.
Dr Mari-Liis Aro töötab stomatoloogia kliinikus, kus täidab lisaks arst-õppejõu tööle ka suu- ja hambahaiguste osakonnajuhi ülesandeid. Dr Aro on üliõpilaste sõnul suurepärane õppejõud praktikumide juhendamiseks. „Ta on rahulik ja empaatiline, kuid samas konkreetne ja professionaalne. Praktikumides suhtub ta üliõpilastesse suure austusega ja innustab neid proovima uusi põnevaid asju. On näha, et dr Aro teeb oma tööd südamega, muutes hambaarstiõppe meeldivamaks ka tudengitele. Ta oskab praktikumides suhtuda igasse üliõpilasse suure austusega, andes nippe ja tagasisidet sellisel viisil, mis ei riiva tundeid ega võta enesekindlust,“ iseloomustasid hambaarstitudengid oma õppejõudu. Tudengid lisasid, et dr Aro on väga hooliv: “Dr Aro taastas minus enesekindluse, tekitas tunde, et saan hambaarstina hakkama ja näitas, kuidas hambaravi võib olla äärmiselt vahva!”
Dr Mari-Liis Aro: Tänased tudengid on meie tulevased kolleegid. Et saan anda oma väikese panuse nende spetsialistiks sirgumise teel, on suur rõõm. Olen siiralt üllatunud ja väga tänulik sellise tunnustuse eest! Soovin kõikidele tudengitele ilusat kevadet ning lõpetajatele tuult tiibadesse!
Dr Lauri Hein töötab sisekliiniku sisehaiguste-reumatoloogia-endokrinoloogia osakonnas arst-õppejõuna sisehaiguste erialal. Dr Lauri Hein on jätnud arstitudengitele kustumatu mulje oma positiivse suhtumisega noortesse kolleegidesse, kliinilist tööd puudutavate nippide ja nõuannetega eksamiks valmistumisel. „Dr Hein tõi praktikumide jooksul palju elulisi näiteid, mis hõlbustasid õppemateriali omandamist,“ tunnustasid üliõpilased.
Dr Lauri Hein: Aju vajab vaheldust. Minu jaoks on igapäevase arstitöö kõrval just õppetöö suurepärane vaheldus. Üliõpilaste entusiasm kallutab raskuse väliselt motivatsioonilt uuesti sisemise poole ning praktikumid aitavad unustada meditsiiniga kaasneva muu müra. Õpetades õpime. Igal aastal tekib üliõpilastel praktikumide jooksul küsimusi, mille peale ma ise varem mõelnud pole, ja mõnele ei oska vastata ka. Vähemalt esialgu, aga õnneks on praktikume rohkem kui üks. Mu ajule meeldib see.
Kallid tulevased kolleegid, aitäh teile! Aitäh tunnustuse eest, aga ennekõike aitäh tervislike dopamiinilaksude eest!
Parima hambaarst-õppejõu ja arst-õppejõu tunnustused anti tudengite ja Kliinikumi juhatuse esindajate poolt üle üllatuskülaskäiguna.
Kliinikumi Leht
Kliinikum osaleb eesnäärmevähi varajase avastamise uuringu läbiviimisel
Juuni alguses algas Eestis, sealhulgas Tartu Ülikooli Kliinikumis, eesnäärme varajase avastamise uuring, mille üks eesmärk on juhtida tähelepanu eesnäärmevähi varajase avastamise olulisele. Teine eesmärk on hinnata, kas edaspidi on Eestis võimalik rakendada sõeluuringuid nii, et arvesse võetakse meeste individuaalset haigestumise riski.
Projekt on ettevalmistatud Tervise Arengu Instituudi (TAI) ja Eesti Uroloogide Seltsi poolt. 2024. aasta jooksul kutsutakse uuringus osalema 12 000 meest vanuses 50–69 aastat, kes elavad Tallinnas või Tartus, kellel on kehtiv ravikindlustus ja kes ei ole teinud viimase 12 kuu jooksul PSA analüüsi. Kõik osalejad saavad alates mai lõpust personaalse kutse e-kirja, tavakirja või SMS-i teel. Uuringus osalemine on vabatahtlik ja tasuta.
Projekti Tartu Ülikooli Kliinikumi poolne vastutav uurija, uroloogia ja neerusiirdamise osakonna arst-õppejõud Priit Veskimäe rõhutab, et eesnäärmevähk on Eesti meestelkõige sagedasem pahaloomulise kasvaja vorm ning eesnäärmevähi suremus on Eestis Euroopa üks kõrgeimaid. „Täna diagnoositakse kahjuks jätkuvalt sageli eesnäärmevähki juba kaugele arenenud staadiumites. Uuringu üks eesmärke on haiguse varajasem avastamine, mil see on hästi ravitav. Samuti võimaldab antud projekt luua Eesti meestele ühtse eesnäärmevähi diagnostikateekonna ning andmebaasi, mille põhjal on võimalik analüüsida eesnäärmevähi diagnostika- ja ravitulemusi ning seeläbi vähendada vähisuremust ja parandada patsientide elukvaliteeti,” selgitas projekti eesmärke dr Veskimäe.
Uuringu juhi, TAI juhtivteaduri Kaire Innose sõnul on eesnäärmevähi riskipõhise sõeluuringu eesmärk selgitada välja mehed, kellel on suur risk eesnäärmevähi esinemiseks, vähendades samal ajal madala riskiga meestel tehtavaid diagnostilisi ja raviprotseduure. „Selline lähenemine, mida soovitab ka Euroopa Komisjon, aitab ära hoida nende protseduuridega kaasnevaid tarbetuid terviseriske ja ühtlasi säästa tervishoiukulusid. Riskipõhine sõeluuring koosneb mitmest etapist ja igas etapis sõelutakse välja mehed, kes vajavad täiendavaid uuringuid,“ lisas Innos.
Sõeluuringus osalemine
Pärast kutse saamist ja inimese soovi uuringus osaleda, algab see PSA ehk prostataspetsiifilise antigeeni määramisega verest. Selleks palutakse osalejatel broneerida veebikeskkonnas või telefoni teel endale sobiv vereproovi andmise aeg proovivõtupunktis Tallinnas või Tartus. Mehed, kellel PSA analüüsi tulemus ületab teatud taseme, suunatakse edasi uroloogi vastuvõtule ja edasine tegevus toimub juba tervishoiuasutuses. Uroloogi vastuvõtul hinnatakse eesnäärmevähi riski küsitluse ja läbivaatuse abil ning kui riskiskoor ületab määratud taseme, suunab uroloog osaleja MRT-uuringule (magnetresonantstomograafia) ja vajadusel edasistele uuringutele. Pärast uuringut palutakse osalejatel anda oma hinnang uuringu korraldusele.
Uuringu läbiviimisel tehakse koostööd Euroopa Uroloogide Assotsiatsiooni uuringuvõrgustikuga PRAISE-U, mille raames hinnatakse riskipõhise sõeluuringu tulemuslikkust ja teostatavust ka Euroopa riikides. Uuringu koostööpartnerid on Tervise Arengu Intsituut, Eesti Uroloogide Selts, Tervisekassa, Tartu Ülikooli Kliinikum, Ida-Tallinna Keskhaigla, Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja SYNLAB Eesti.
Kliinikumi Leht
Balti- ja Põhjamaade vähikeskused kohtusid Helsingis, eesmärgiks arendada ühiselt vähiravi
11. juunil toimus Helsingi Eesti saatkonnas kõrgetasemeline Baltimaade ja Põhjamaade riikide vähikeskuste kohtumine – Nordic/Baltic CCC Network Meeting, mille korraldajaks oli seekord Eesti. Kokku osales Lätist, Leedust, Soomest, Rootsist, Norrast, Taanist, Islandilt ja Eestist ligi 60 vähikeskuste esindajat. Kohtumine oli osa OECI Oncology Days 2024 eelprogrammist eesmärgiga tugevdada regionaalset vähikeskuste ja -võrgustike koostööd.
Kohtumise ühe peakorraldaja, Tartu Ülikooli Kliinikumi vähikeskuse juhi dr Lenne-Triin Kõrgvee sõnul loodi Balti- ja Põhjamaade vähikeskuste koostöövõrgustik kaks aastat tagasi ja siiani on kokkusaamised toimunud kahel korral aastas. „Kaasaegne tipptasemel vähiravi eeldab pidevat rahvusvaheliste arengutega kursis olemist, tihedat riigisisest ning regionaalset koostööd. Nii saame tagada oma vähispetsialistidele tipptasemel koolitusvõimalused ning toetada igakülgselt rahvusvahelist teadus- ning kliinilist koostööd,“ selgitas dr Kõrgvee.
„Teadustegevus on kaasaegse vähiravi lahutamatu osa. Pikalt oodatud läbimurded vähiravis saavad enamasti alguse prekliinilises faasis, jõudes patsiendini kliiniliste uuringute kaudu. Seetõttu oleme hoidnud fookuses kliiniliste ravimuuringute arvu suurendamise olulisust ka väiksema elanikkonnaga liikmesriikides, sest sageli on see vähipatsiendile kõige kiirem võimalus saada kasu innovaatilistest ravimitest või meetoditest. Meie patsientidel peab olema ligipääs parimatele võimalustele,“ rõhutas vähikeskuse juht.
Dr Kõrgvee sõnul on Kliinikumis tehtud õigeid otsuseid, mis on toonud vähikeskusele kahel korral kõrgeima rahvusvahelise OECI vähiravi akrediteeringu, samuti on Kliinikum kui vähikeskus oodatud partner rahvusvahelistes võrgustikes. „Lisaks on oluline, et kujunenud on hea koostöö riigisiseselt teiste vähikeskustega. Välissuhtlus on toonud Kliinikumile juurde arvukalt uusi arendus- ja teadusprojekte ning see on võimalik tänu kõikidele vähiraviga tegelevate üksustele ja inimestele Kliinikumis. Kuna Euroopa Komisjoni fookus on antud eelarveperioodil vähitõrjel, siis on tark kasutada kõiki ajahetke võimalusi,“ rääkis dr Kõrgvee. Ta lisas, et kuigi Eestis on palju tehtud ja arengusuunad on õiged, siis Euroopa tippstandardi saavutamiseks tuleb veel tööd teha. „Suured ootused on seotud loomisel oleva Eesti Vähikeskusega, mis võiks kujuneda üleriigiliselt kogu vähivaldkonna teadus-, õppe- ja kliinilist tegevust strateegiliselt juhtivaks organiks. Selleks, et liiguksime Euroopa tipptaseme suunas ja seda nii riigisisese kui rahvusvahelise koostöö raames,“ tutvustas Kliinikumi vähikeskuse juht.
Dr Lenne-Triin Kõrgvee sõnul kasvab tulevikus vähihaigete arv veelgi. Samas on oluline teadmine, et koguni 40–50% vähijuhtudest on kaasaegse teadmise kohaselt ennetatavad. „Vähki saab ennetada, muutes oma elustiili ja harjumusi. Vähi tekke riskifaktorid on näiteks ülekaal, suitsetamine, alkoholi liigtarbimine, vähene füüsiline aktiivsus. Samuti on ennetuses oluline vaktsineerimine teatud vähki tekitavate viiruste, näiteks inimese papilloomiviiruse ja B-viirushepatiidi, vastu. Samaväärselt olulisel kohal on juba tekkinud vähi varajane avastamine ehk sõeluuringutel osalemine. Täna osalevad riiklikes rinnavähi, emakakaelavähi ja soolevähi sõeluuringutes vaid veidi üle poolte kutsutud inimestest,“ lausus dr Kõrgvee.
Vähiravi tuleviku osas on fookusteemadena päevakorral kindlasti personaliseeritud vähiravi. „Personaliseeritud vähiravi tähendab konkreetse inimese kasvajakoes esinevate muutuste vastu suunatud sihtmärkravi. Kliinikumis veab antud suuna tegevusi ja rahvusvahelisi projekte suuresti dr Kristiina Ojamaa. Tulevikumeetodid on ka nanotehnoloogial põhinevad meetodid, mida arendatakse Eestis näiteks professor Tambet Teesalu töögrupis. Samuti immuunravi, mille käigus õpetatakse ja suunatakse inimese enda immuunsüsteemi vähirakke hävitama. Kliinikumis dr Ain Kaare poolt arendatav rakuravikeskuse eesmärk on tuua antud võimalused ka Eesti patsiendini, seda jälle riigisisese koostöö raames,“ loetles dr Kõrgvee tulevikuvõimalusi.
Selleks, et Eesti patsientide jaoks oleks kõik loetletud võimalused kättesaadavad, on riigisisene ja rahvusvaheline koostöö möödapääsmatu. Helsingis toimunud kohtumisel tutvustati muuhulgas Baltikumi vähikeskuste tegevusi, mis loodetavasti loob alusel veel tihendamaks regionaalseks teadus- õppe ja kliiniliseks koostööks. „Eesti poolt tegi ettekande Kadi-Liis Veiman sotsiaalministeeriumist, kes tutvustas loodavat Eesti vähikeskust. Samuti on märgiline, et kohtumisel astuti samme Balti- ja Põhjamaade vähikeskuste võrgustiku põhikirja kinnitamiseks. Kõik riigid andsid esialgsele versioonile oma tagasiside ning põhikiri tuleb uuesti päevakorda järgmisel talvisel kohtumisel Riias,“ rõhutas Lenne-Triin Kõrgvee.
Selleks, et rahvusvahelised arengud ka Kliinikumisiseselt ellu rakenduksid, võivad olla vajalikud ümberkorraldused patsiendi raviteekonnal ja süsteemi toimimises. „Kõige olulisem märksõna on koostöö nende üksuste vahel, kes tegelevad vähipatsientide ravimisega. Sellest koostööst saavad sündida lisaks ravitööle ka uued kvaliteeditegevuse kokkulepped ja teadustöö. Seejärel patsiendi ja nende lähedaste senisest suurem kaasamine. Unistame patsiendipõhistest struktureeritud vähiandmeid sisaldavatest lahendustest, mis oleksid reaalajas kättesaadavad nii patsiendile oma raviteekonna jälgimiseks kui ka klinitsistidele ravi- ja teadustöö tegemiseks,“ lausus dr Kõrgvee lõpetuseks.
Kliinikumi Leht
Liigesehaiguste parim ennetus kehakaalu kontrollimine ja mõõdukas liikumine
Liigesehaigus võib esineda kõikides liigestes – puusa-, põlve, hüppe-, õla-, küünar- või randmeliigeses, ent sagedasemad oma esinemiselt on puusa- ja põlveliigese artroosid. Mida suurem liiges on haige, seda enam see inimest häirib. Prof Aare Märtsoni sõnul nimetati varem artroosi kõhre kulumise haiguseks, ent uuemad uuringud näitavad, et tegemist on põletikulise haigusega. „Seega pole enam õige öelda, et „kõhr kulus ära“, korrektne on, et „kõhr hävis“. Lisaks võib liigesehaigus esineda ka lülisambas, väljenduses tavaliselt nimmevaluna ehk alaseljavaluna. 50% elanikkonnast kogeb oma elu jooksul vähemalt ühe seljavalu episoodi. Opereeritakse aga vähem kui 1% neist. Eakate puhul tuleb rääkida ka liigeselähedastest murdudest, mis mõjutavad liigeste tervist – kodarluu murd ja reieluukaela murd, mis on sageli seotud osteoporoosiga ehk luude hõrenemisega,“ selgitas ortopeediakliiniku ülemarst-õppejõud. Kliinikumi Leht uuris prof Aare Märtsonilt ja ortopeediakliiniku juhilt dr Katre Maasalult, kuidas liigesehaigusi ennetada ja ravida.
Kas liigesehaigused on mureks pigem eakamatel inimestel?
Dr Katre Maasalu: Ainult vanus ei pruugi olla põhjuseks. Liigesehaiguste esinemine on seotud liigeste koormusega – näiteks endised tippsportlased, ka ekstreemsportlased. Samuti on liigesehaiguse esinemise tõenäosus suurem suurema kahekaalu puhul. Ühtlasi omavad mõju kaasuvad haigused, mille puhul ravimid võivad mõjutada luu ainevahetust, samuti varasemad liigesesse ulatuvad luumurrud.
Milline mõju on liigesehaigustel elukvaliteedile?
Prof Aare Märtson: Liigesehaigused mõjutavad väga oluliselt inimeste elukvaliteeti, kuna võivad piirata oluliselt liikumisvõimet. Enesega hakkama saamine võib olla väga keeruline ja seda mitte hobisid silmas pidades, aga ka lihtsamaid igapäevatoimetusi. Poes käimine võib olla raske, isegi toa piires liikumine võib olla raske. Toa- ja voodikesksus on tõsiseks väljakutseks vaimselt ja füüsiliselt.
Kuidas valitakse liigesehaiguste ravimeetod?
Prof Aare Märtson: Ravivõimalusteks on nii tablettravi, kehakaalu korrigeerimine, mõõdukas liikumine, piisav puhkeaeg liigesele. Samuti kasutatakse liigesesüste, mis ei ole esimene valik, kuna sellel meetodil on mitmeid vastunäidustusi ning need ei sobi paljudele. Liigesevahetuse operatsiooni põhinäidustuseks on konservatiivsele ravile allumatu seisund, mis õige sageli avaldub valuna.
Liigeseoperatsiooni käigus vahetatakse inimese enda liiges kunstliigese vastu. Öeldakse, et puusaliigese endoproteesimine on üks suurimaid elukvaliteeti muutvaid lõikusi. Kindlasti see nii ka on, aga tähelepanu tuleb juhtida ka sellele, et kunstliiges on suurim võõrkeha, mis inimese sisse pannakse. Sellega kaasnevad riske tuleb samuti teada – pärast operatsiooni on väga oluline hoolitseda enda tervise eest. Põletiku risk liigeses on suur ja vahel piisab ainult sissekasvanud varbaküünest või hambajuure põletikust, mis hakkavad mõjutama kunstliigest ja seda ümbritsevaid kudesid. Seega on ka pärast liigesevahetust väga oluline kontrollida tervisenäitajaid, toituda tervislikult ning jätkata mõõduka liigutamisega. Enamik patsientidest, kellel liigesevahetust tehakse 60–85 vanuses. Kolmandik liigesevahetustest tehakse enne pensioniiga ning kaks kolmandikku pensioniea saabudes. Seda nii Eestis kui Põhjamaades.
Dr Katre Maasalu: Tänane tablettravi on liigeshaiguste korral väga heade tulemustega – kolme kuni kuue kuuline tabletikuur võib kaotada liigesevalu mitmeks aastaks. Kui seda kombineerida toitumise korrigeerimisega ja võimlemisega, võivad tulemused olla veel pikaajalisemad. Nii kummaline kui ka ei ole, võtab selle teadmise juurutamine veel aega. Tablettides ei kahelda mõne teise kroonilise haiguse puhul – näiteks nagu kõrge vererõhk. Inimesed võtavad korrektselt oma ravimeid ning ei mõtle kohe operatsioonile. Nii kipub see olema aga liigeste puhul.
Prof Aare Märtson: Üks artroosi peamisi tõenduspõhiseid ravivõtteid on füsioteraapia, mis areneb ka pidevalt edasi uute harjutuste komplekside kaudu.
Kas liigesehaigusi on võimalik ennetada?
Dr Katre Maasalu: Kõlab kulunult, aga parim ennetus on hoida kehakaal kontrolli all ja harrastada mõõdukalt liikumist või võimlemist. Juba ainuüksi 3–5 kilo võrra kehakaalu alandamine leevendab oluliselt liigesevalu. Seega, nagu elustiilil on igale haigusele suur mõju, on nii ka liigeshaiguste puhul. Alustades sellest, kas inimesel on selja taga sportlaskarjäär või füüsilist pingutust ja sundasendeid nõudnud tööelu.
Ortopeedidena soovitame raskusjõuvaba liigutamist – näiteks nagu rattasõit ja ujumine, mille puhul keharaskus ei koorma liigeseid. Ülekoormust tuleks kindlasti vältida, niisamuti äkilisi režiimi muudatusi. Näiteks kui varasem tugitoolisportlane hakkab igapäevaselt suurtel koormustel treenima. Kindlasti ei pea spordist loobuma, aga oma võimeid tuleb hinnata õigesti ja ausalt.
Mida peaksid inimesed järgima siis, kui haigus on juba diagnoositud?
Dr Katre Maasalu: Inimene ise saabki kõige rohkem ära teha – võttes arvesse, milliseid soovitusi on talle tervishoiutöötaja poolt jagatud, ühtlasi neid järgides. Samuti on väga toetavad erinevad veeprotseduurid, kodused saunakäigud, vannid või ka spa- ja veekeskused, mis mõjuvad kroonilisele liigesehaigusele väga hästi. Samas on oluline lähtuda ka individuaalsusest – näiteks kui lisaks liigesehaigusele vaevab inimest ka südamepuudulikkus, ei ole kuum saun mõistlik valik. Meil on väga heal tasemel füsioterapeudid, kelle nõuandeid oleks väga kasulik järgida. Ägedad liigesehaiguse seisundid vajavad pigem jahedat keskkonda, näiteks trauma järgselt.
Tasub silmas pidada, et ülekaal ja ebatervislikud eluviisid on suur terviserisk ja takistus ning seda mitte ainult liigesehaiguste puhul. Ka siis, kui patsient juba vajab liigesevahetuse operatsiooni, on liigne ülekaal selle vastunäidustuseks. Kehamassiindeks 35+ tõstab oluliselt operatsiooni riske.
Prof Aare Märtson: Kui liigesehaigus on juba diagnoositud, siis võiks sporti teha koos juhendajaga või käia kord-paar harjutusi ja nende tehnikat konsulteerimas. Hommikuvõimlemine on väga hea, samuti saalis võimlemine ja vesivõimlemine. Kõndimine sobib kõigile ning väga kasulik on ka kepikõnd, mis lisaks koormusele toetab tasakaalu. Jalgrattasõidu puhul võib ka valida hoopis jalgrattatrenažööri ja kui spordisaal võimaldab, siis ka stepperi, millel on võimalik stabiilselt ja ühesuunaliselt liikuda.
Lõpetuseks lisasid ortopeedid, et liigeshaiguste esinemissagedus on kindlasti tõusuteel. „Ameeriklased on hinnanud, et aastaks 2050 on põlveliigese proteesimise vajadus suurenenud viis korda. See on seletatav inimeste pikema eluaega, samuti aktiivse sportimisega 40.–50. eluaastates, ootustega elukvaliteedi standarditele ning muidugi ka meditsiini arenevate võimalustega,“ tõdes prof Märtson.
Kliinikumi Leht
Suviste traumade põhjustajaks on tõuke- ja jalgrattad ning alkohol
Suvi toob endaga kaasa mitte ainult sooja ilma ja vaba aja veetmise võimalused, vaid ka suurema riski erinevateks traumadeks. Kliinikumi erakorralise meditsiini osakond tuletab meelde peamised traumade tekkepõhjused ja soovitused nendest hoidumiseks.
Soojal ajal on erakorralise meditsiini osakonnas sagedasemad lahtised vigastused, mida põhjustavad erinevad tegevused ja õnnetused. Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna vanemarsti-õppejõu dr Aime Keisi sõnul suureneb sooja ja kuiva ilma püsides tõukerataste ja jalgrataste kasutamine, mis paraku toob endaga kaasa kukkumisi ja vigastusi. „Tõukerattad on suur probleem, kuna vigastused on tõsised ja paranevad kaua. Kogemuslikult saab öelda, et tõukerattaga kukkunud moodustavad umbes kolmandiku liiklusvahendiga saadud vigastustest ja praktiliselt võrdselt jalgrattaga kukkunutega,“ rääkis dr Keis. Tõukerattaga kukkudes saab viga eelkõige näo ja pea piirkond, aga ka käed. „Sageli on tegemist vigastustega, mis jätavad armid, näiteks haava või sügava marrastuse. Tuleb aru saada, et arm jääb kogu eluks ega kao ära, sõltumata, kas haav õmmeldakse või marrastus plaasterdatakse,“ selgitas arst-õppejõud. Kergematest vigastustest paranemine võtab aega paar nädalat, kuid tõsisemad traumad võivad inimese pikaks ajaks haigevoodisse aheldada.
Alkoholist tingitud vigastused esinevad aastaringselt, kuid nende sagedus kasvab riiklike pühade ja palgapäevade ajal. „Jaanipäeval ja aastavahetusel on alkoholi tarbinud patsientide hulk suurem. Mida pikemad pühad ja rohkem vabu päevi, seda suurem on alkoholi tarbinud patsientide hulk EMOs,“ rääkis dr Keis. Tema sõnul püsib siiski ka alkoholijoobes täiskasvanute seas tõukerattaga saadud vigastuste hulk, mille tõttu tuleks endale meenutada, et alkohol ei sobi kokku ükskõik millise sõiduvahendiga. „Tõukerattaga liigeldes tuleb kaitsta ennast kiivriga, valida sobiv sõidukiirus, arvestada kaasliiklejatega ja jätta alkohol joomata,“ lisas arst-õppejõud. Tõukerattaga sõidavad inimesed sõltumata vanusest, kellest vanim tõukerattaga vigastatu on dr Keisi sõnul olnud üle 75 aasta vana.
Üks ohtlik liiklusvahend, mis küll harvem, kuid siiski põhjustab tõsiseid õnnetusi, on ATV. „Eelkõige puudutab see alaealisi, keda võetakse ATV-ga sõitma ja kes kukuvad sõitvalt masinalt või usaldatakse ATV sootuks alaealisele iseseisvalt sõitmiseks. ATV kiirus on suurem ja masin võimsam, vigastused, mis tekivad liikuvalt ATV-lt kukkumisega, on sageli tõsised ja eluohtlikud,“ rääkis dr Keis. Suvel jõuavad mitmed patsiendid EMOsse batuudilt, mis enamasti on küll turvatud vahend, kuid siiski esineb dr Keisi sõnul soojal ajal batuudil hüpates saadud hüppeliigese ja sõrmede vigastusi ning batuudilt kukkumisi.
Selleks, et suvi ja pühad mööduksid rahulikult, paneb EMO kõigile südamele järgmised soovitused:
- Jalg-, tõuke või mootorratastega sõites tuleb kanda turvavarustust ning valida sõitmiseks enda võimetele vastav, kaasliiklejatega ning liikluseeskirju arvestav sõidukiirus.
- Pühade ajal alkoholi tarbides tuleks jääda mõõdukaks, kuna alkoholi mõjul satutakse sagedamini kaklustega lõppevatesse konfliktidesse, kukutakse nii ebasobivates kohtades turnides kui ka niisama libastudes või sattutakse liiklusõnnetustesse – nii jalakäia kui autojuhi rollis.
- Vesi ja alkohol ei käi kokku, ujuma minnes tuleb olla kaine ja puhanud ning kindlasti ei tohiks hüpata vette tundmatus kohas.
- Batuudid tuleb piirata selleks ette nähtud turvavõrguga ning jälgida, et korraga hüppaks üks inimene.
- Kui sõprade ettevõtmised kipuvad liigse alkoholi tarbimise tulemusel riskantseks muutuma, tuleb sekkuda. Ärge lubage alkoholijoobes sõbral autorooli istuda ega muid enesele või teistele ohtlikke tegevusi ette võtta.
- Erakorralise meditsiini osakond paneb inimestele südamele, et lihtsamate tervisemurede korral tuleb pöörduda oma perearsti- või pereõe poole ning tervisenõu võib küsida ka nõuandetelefonilt 1220. Küsige aegsasti oma perearstilt, kelle poole pöörduda, kui teie perearst suvepuhkusel viibib.
Kliinikumi Leht
Keskkonnakonverentsil keskenduti väikeste sammude suurele mõjule
6. juunil toimus Tartu Ülikooli Kliinikumi neljas keskkonnakonverents “Tervishoid ja keskkond”, mis rõhutas tervishoiusektori ja kodanike vastutust keskkonnamõjude vähendamisel ja jätkusuutlikkuse edendamisel. Lisaks oli sel aastal koostöös infektsioonikontrolli teenistusega fookuses kliimamuutustest tingitud infektsioonid.
Konverentsi avaettekande tegi sotsiaalministeeriumi kantsler Maarjo Mändmaa, kes tutvustas riigi strateegilisi plaane haiglate jätkusuutlikkuse saavutamiseks aastaks 2050. Hollandi parimaid praktikaid jagasid kaks esinejat: Hollandi ISALA haigla jätkusuutlikkuse nõunik Johan Jonker ning Hollandi OLVG haigla operatsiooniõde ja jätkusuutlikkuse entusiast Talitha Hoppe. Jätkusuutlikkuse nõunik Johan Jonker märkis, et Hollandis tegeletakse samade tervishoiualaste teemadega nagu Eestis: tuleb pöörata rohkem tähelepanu tervisele ja selle edendamisele, vähendada ravimite kasutamise keskkonnamõju, tõsta üldsuse teadlikkust ning vähendada hoonete, energia ja transpordi CO2 heitkoguseid. Jätkusuutlikkuse entusiast Talitha Hoppe rääkis operatsioonitoa jätkusuutlikkuse praktikast, rõhutades ühekordsete tarvikute vähendamist ja taaskasutuse suurendamist. Ta jagas näiteid, kuidas operatsiooniplokis saab vähendada keskkonnamõjusid, tagades samas patsientide ohutuse ja ravi kvaliteedi.
Patsientide ohutuse ja ravi kvaliteedi teemal kõneles Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonhaiguste eriala vanemarst-õppejõud Matti Maimets ning kinnaste kasutamisest ja kätehügieeni olulisusest rääkis infektsioonikontrolli teenistuse õde Tiina Teder. Kliinikumi apteegi vanemproviisorid Marika Saar ja Jana Lass tõdesid, et ravimijääkidest põhjustatud keskkonnareostus on kasvav probleem, mis ohustab inimeste tervist ja ökosüsteeme. Vanemproviisorid rõhutasid, et vastutus ravimijäätmete korrektse käitlemise eest jääb nii tervishoiuasutustele kui ka kodanikele. Põhja-Eesti Regionaalhaigla intensiivraviarst Liivi Maddison tegi lõpetuseks ülevaate haigla rohepöörde väljakutsetest.
Kliinikumi neljas keskkonnakonverents tõi esile, et kliimamuutustega toimetulekuks on vaja tihedat koostööd, teadlikkuse tõstmist ja innovaatilisi lahendusi. Kõik esinejad rõhutasid, et iga väike samm, olgu see taaskasutus, energiatõhusus või teadlikkuse tõstmine, aitab kaasa suurele muutusele.
Järgmine Kliinikumi keskkonnakonverents toimub 2026. aastal.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi preemia pälvis dr Kaja Julge
Tartu Ülikooli Kliinikumi preemia laureaat on dr Kaja Julge, kelle elutööks on olnud allergoloogia arendamine nii Tartu Ülikooli Kliinikumis kui Eestis tervikuna.
Kliinikumi preemia komisjoni esimehe, Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuhi dr Liis Salumäe sõnul tõstis komisjon esile Kliinikumi lastekliiniku laste ja noorukite allergiahaiguste keskuses töötava dr Kaja Julge osas tema panust nii laste allergoloogiasse kui ka noorte arstide väljaõppesse. „Aastast 1996 Kliinikumis laste allergoloogina töötav dr Julge on tuntud ja tunnustatud patsientide poolt nii kodu- kui välismaal. Lisaks sellele on ta olnud suureks toeks oma nõuannetega kolleegidele,“ tutvustas dr Salumäe.
Kaja Julge lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1981. aastal, mille järel 1995. aastal aspirantuuri ja doktorantuuri Tartu Ülikoolis ja Linköpingi Ülikoolis, lisaks 2003. aastal järeldoktorantuuri Linköpingi Ülikoolis ja Karolinska Instituudis. Alates 1983. aastast hakkas ta arstitudengitele pediaatriat õpetama, tehes seda siiani pühendumusega. Pärast ülikooli lõpetamist asus ta 1996. aastal tööle lastearsti ja allergoloogina ning on jätkanud seda tööd tänaseni Tartu Ülikooli Kliinikumis.
Laste allergiahaigused on olnud ja on siiani dr Julge erialaseks kireks. Dr Julge eestvedamisel loodi lastekliinikusse allergia teadusliku uurimise labor, mis hiljem liideti ühendlaboriga – selle tulemusel on Kliinikumis täna kasutusel kaasaegne allergiaalane laboridiagnostika. Ta oli ka esimene allergoloog, kes tõi Eestisse ja Kliinikumi aparatuuri lämmastikoksiidi fraktsiooni määramiseks väljahingatavast õhust, millega saab hinnata allergilise astma raskust ja ravile alluvust.
Dr Julge teadustöö tulemusena on olemas palju tsiteeritud artiklid n-ö headest ja halbadest mikroorganismidest allergia kujunemisel. Hiljem on ta uurinud, millist rolli mängib keskkond immuunvastuste kujunemisel ja allergiahaiguste avaldumisel. Ta on avaldanud 125 teaduspublikatsiooni, olles üks enim tsiteeritud autoreid Tartu Ülikooli Kliinikumis.
Kaja Julge on vedanud väsimatult nii arstide kui patsientide teadlikkuse tõstmist allergiahaiguste teemal. Et parandada ja suurendada patsientide heaolu ja teadlikkust allergiahaigustest, on ta panustanud aastaid Eesti Allergialiidu töösse, olles viimased aastad selle organisatsiooni juht. Lisaks on ta Euroopa Allergoloogia ja Kliinilise Immunoloogia Akadeemia liige, Eesti Immunoloogide ja Allergoloogide Seltsi liige ning on erinevatel aastatel kuulunud nii Eesti Lastearstide Seltsi juhtkonda kui ka teistesse erialastesse organisatsioonidesse.
Kliinikumi preemia anti tänavu välja kahekümne kuuendat korda ning selle üleandmine toimus 26. mail Kliinikumi arvamuslõunal.
Kliinikumi Leht
Dr Kaja Julge, kommentaar: Teade Kliinikumi preemia laureaadiks tunnistamisest tabas mind kui välk selgest taevast. Esimese hooga isegi kahtlustasin, et tegemist on petukirjaga. Nüüd on olnud päris mitu päeva aega mõtiskleda, miks just minule selline tunnustus osaks langes? Nii mõnelegi küsimusele olen leidnud vastuse Auras basseinis rahulikult ujudes, nii ka seekord.
Stiilselt ja kiiresti ma ujuda ei oska, seega ei ole tipptegija. Ma ei ole avaldanud sadu teadusartikleid, ei ole olnud tippjuht, päästnud tuhandeid elusid, töötanud kriisikolletes. Samas armastan mitmekülgsust, vaheldust ja seepärast on minu tegemistes võrdselt tähtsad olnud haigete ravimine, teadusuuringud, tudengite õpetamine, allergiaalaste teadmiste levitamine nii kirjasõnas kui esinedes väga erinevale kuulajaskonnale. Erinevatel eluetappidel on tähelepanu olnud ühele või teisele tegemisele suurem või väiksem, kuid olen toimetanud nii hästi kui suudan ja samas tegemisi nautinud. Ikka lootuses, et sellest on nii abivajajatele kui abistajatele kasu.
Julgen öelda, et olen õnnelik inimene, sest mul on õnnestunud töö- ja pereelu tasakaalus hoida - endiselt tulen rõõmuga kliinikusse ja lähen rõõmuga koju. Olen väga tänulik oma kallitele kolleegidele, sõpradele, kellaga saan jagada rõõmuhetki ja mõnikord ka muremõtteid ning muidugi oma võrratule perele!
Dr Sander Pajusalu ja prof Katrin Õunap pälvisid Neinar Seli stipendiumid
Tartu Kultuurkapitali juurde on Neinar Seli poolt asutatud meditsiinivaldkonna alakapital, mille eesmärk on innustada Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajaid teadustöö tegemisel ja publitseerimisel. Stipendiume antakse välja kahes kategoorias: viimase kalendriaasta ja viimase viie aasta jooksul enim teadusartikleid publitseerinud autorile. Komisjon tugineb otsuse langetamisel Kliinikumi meditsiiniinfo keskuse artiklite analüüsile, arvestades artikleid, kus autor on märkinud oma töökohaks Tartu Ülikooli Kliinikumi.
Stipendium viimasel viiel aastal enim teadusartikleid publitseerinud autorile antakse välja mitte sagedamini kui kord viie aasta jooksul ning selle suuruseks on 4000 eurot. Ajavahemiku 2019–2023 aastate arvestuses pälvis stipendiumi geneetika ka personaalmeditsiini kliiniku juht dr Sander Pajusalu.
Dr Sander Pajusalu: Meditsiinigeneetikuna on tulnud vahel päris pikalt selgitada inimestele, et meditsiinigeneetika on ikka primaarselt tavapärane arstlik eriala ja meie kliiniline ja laboratoorne osakond osutavad siiski tervishoiuteenuseid, mida patsiendid vajavad, mitte ei ole meie töö eesmärgiks vaid teaduse tegemine. Neinar Seli nimelist teadustöö preemiat vastu võttes hindan siiski väga oma eriala potentsiaali teadustööks. Just tehnoloogia areng on võimaldanud ka uute metoodikate kliinilisse töösse rakendamist teaduslikult uurida ning nii käivadki teadus ja kliiniline töö käsikäes üksteist toetades ja võimestades. Vähiravis kasutatakse ütlemist, et parim ravi on tihtipeale kliinilises uuringus osalemine, sama võib öelda ka meditsiinigeneetika kohta. Ilma meditsiinigeneetika alase teadustööta oleksid paljud Eesti patsiendid ilma diagnoosita ning sellest tuleneva õige jälgimise ja ravita. Usun, et meie eriala näide kliinilise töö ja teaduse lõimimisest üheks tervikuks on just see, mis ühes ülikoolihaiglas normaalsuseks peakski olema. Hea on elada ja töötada ka riigis, kus tervishoiu rahastajadki on valmis uusi innovaatilisi lahendusi tervishoiuteenustena rahastama. Nii möödus tänavu jaanuaris juba 10 aastat ajast, kui eksoomi sekveneerimine lapseea algusega pärilike haiguste diagnostikaks lisati toonase Haigekassa tervishoiuteenuste loetelusse. Hiljem lisandusid paljud paneelsekveneerimised nii pärilike kui ka somaatiliste kasvajaliste haiguste diagnostikasse. Kliinikumi andmekogud on viimase kümnendi jooksul rikastunud geeniandmete osas juba väga arvestavatesse suurustesse, kohati on meil meditsiinilisteks otsusteks vajalikke sekveneerimisandmeid Eesti populatsiooni kohta kordades rohkem kui Eesti Geenivaramul. Meie oluliseks eeliseks on, et kõik meie andmed on toodetud akrediteeritud meditsiinilaboris. Üha rohkem on ka riigi tasandil meie andmekogu märgatud ning hetkel käivad arutelud, kuidas selliseid primaarselt tervishoiu jaoks toodetud andmekogusid saaks teiseselt kasutada uuringute eesmärgil nii, et patsientide huvid ja andmekaitselised aspektid oleksid tagatud, aga meie ühiskond võidaks juba olemasolevate andmete põhjalikust uurimisest. Ka minu käimasolev teadusprojekt üritab leida statistilisi ja masinõppe meetodeid Kliinikumi andmekogul rakendades uusi geneetilisi mustreid kirjeldamaks haiguste etioloogilisi faktoreid.
Ükski teadlane nagu ka ükski arst ei teki tühjalt kohalt. Nii nagu arstivanne algab õpetajate tänamisega, siis tänan ka mina südamest oma juhendajaid. Minu põhijuhendajaks on nii teaduse kui ka eriarstiõppes olnud professor Katrin Õunap. On tähelepanuväärne, et Neinar Seli preemia on pälvinud nii minu juhendaja kui ka tema juhendaja professor Tiina Talvik. Seega on näha selget koolkonna teket. Koolkond tegelikult tähendab aga kultuuri, mis tähtsustab teadustööd ja edasipürgimist. Tänan väga ka oma teist juhendajat kaasprofessor Tiia Reimandit. Tähelepanuväärselt on käesolev preemia antud minu doktorantuurile järgnenud aja eest, sellel perioodil on mind teadlasena väga oluliselt õpetanud ja juhendanud minu järeldoktorantuuri juhendaja professor Monkol Lek Yale’i ülikoolist. Tänan ka kõiki kolleege geneetika ja personaalmeditsiini kliinikust ning ka kõiki kaasuurijaid Eestist ja mujalt. Siiras tänu kuulub ka kõigile patsientidele, kelleta kliiniline uurimustöö kuidagi võimalik ei oleks.
Teise stipendiumi, mis antakse välja viimase kalendriaasta ehk 2023. aasta teaduspublikatsioonide eest, pälvis harvikhaiguste kompetentsikeskuse juht ja eestvedaja prof Katrini Õunap. Viimase kalendriaasta teaduspublikatsioonide stipendiumi suurus on 2000 eurot.
Prof Katrin Õunap, kommentaar: Oma igapäevases kliinilises töös tegelen peamiselt harvikhaigustega patsientide ning nende pereliikmetega. Samuti on minu teadustöö olnud peamiselt suunatud uute haruldaste haiguste avastamisele ja levimuse uurimisele. See on väga huvitav, aga samas ka suuri väljakutseid esitav valdkond. Huvitavaks teeb selle see, et iga üksik haigusjuhtum on sageli unikaalne ja info saamiseks on vaja palju lugeda ning ka teha aktiivset teaduskoostööd väliskolleegidega. Teisisõnu on vaja leida teistest riikidest ülesse need arstid või teadlased, kellel on sama geenileiuga patsient või nad uurivad seda geeni funktsionaalselt. Harvikhaigustega tegelemise teeb keeruliseks erinevate kontaktide leidmiseks vajaminev suur ajamaht ning süvenemine igasse erinevasse keerulisse olukorda. Õnneks on mul hästi toetav ja tubli teadustöö grupp ning harvikhaiguste keskuse kollektiiv, kes minu tegevusi igapäevaselt südamest toetab. Ka on mul väga abivalmid kolleegid geneetika ja personaalmeditsiini kliinikus.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi arvamuslõunal arutleti meditsiini kui äri üle
24. mail toimus kolmandat korda Tartu Ülikooli Kliinikumi arvamuslõuna, kus sel aastal arutlesid tervishoiueksperdid üheskoos teemal „Meditsiin kui äri“. Arvamuslõuna eesmärk oli esitleda tervishoiupoliitika kujundajatele erinevate osapoolte vaateid teenuste rahastamisest.
Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimehe Priit Perensi arvates on solidaarsuskindlustus hea viis tervishoiuteenuse korraldamiseks ühiskonnas. „Solidaarsuskindlustusel on aga plaanimajandusega sarnaseid tunnuseid, eriti hinnakujunduse osas. Mõned Terviskassa poolt tasustatavate teenuste hinnad on tervishoiusektori jaoks kasumlikumad ja mõned kahjumlikumad. See toob väljakutseid tervishoiuteenuste osutamiseks turu- ja konkurentsipõhiselt. Ebavõrdsesse olukorda satuvad näiteks haiglavõrgu arengukava haiglad, kelle vastutusalas on paljude ravikindlustuse paketti kuuluvate teenuste samaaegne osutamine, võrreldes osapooltega erasektoris, kus on võimalik osutada vaid üksikuid kasumlikkuse alusel valitud teenuseid,“ sõnas Priit Perens.
Kliinikumi arvamuslõunal jagas Soome kogemust dr Petri Virolainen, ortopeed, Päijat-Häme heaolupiirkonna tegevjuht, varasem Turu Ülikoolihaigla direktor. Tema vastutusalasse kuulub eritervishoiu operatiivjuhtimine ning eelarvestamise juhtimine ühes Soome regioonidest. Dr Virolaineni ettekanne illustreeris tervishoiuteenuste pakkumist mitme eriala koostöös ja integreerituna sotsiaalteenustega. Pärast Soome tervishoiu reforme, mille raames moodustati tervishoiu- ja sotsiaalsfääriga ühised tervisepiirkonnad, on jõutud küll hea tulemuseni, ent süsteem on ressursikulukas, mis omakorda suunab otsima kokkuhoiukohti. Dr Virolaineni sõnul ei ole võimalik mööda vaadata ka väljakutseid esitavast vananevast ühiskonnast, mille tulemusel patsientide arv kasvab kiiremini kui tervishoius töötavate inimeste arv. See võib kaasa tuua teenuse kättesaadavuse vähenemise.
Eesti tervishoiukorraldusest rääkis ka Jaanus Pikani, kes rohkem kui 20 aastat tagasi andis olulise panuse Tartu Ülikooli Kliinikumi moodustamisse ja juhtimisse. Päeva lõpetas ühine mõttevahetus, kus dr Andres Lehtmetsa juhtimisel osalesid terviseminister Riina Sikkut, Kliinikumi juhatuse esimees Priit Perens, Tervisekassa juhatuse esimees Rain Laane, perearst ja poliitikakujundaja dr Eero Merilind, tervishoiuekspert Jaanus Pikani ja eratervishoiuasutuste liidu juht Tõnis Allik.
Arvamuslõunal anti üle ka Kliinikumi preemia, mille pälvis sel aastal dr Kaja Julge, kelle elutööks on olnud allergoloogia arendamine nii Tartu Ülikooli Kliinikumis kui Eestis tervikuna. Markus Louis Mühlbergi ja Maksim Zagura artikkel „Koronaararterite kompuutertomograafiline angiograafia südame isheemiatõve diagnostikas“ nimetati parimaks 2023. aasta teadusartikliks ajakirjas Eesti Arst ning Neinar Seli teadustöö stipendiumid pälvisid dr Sander Pajusalu ja prof Katrin Õunap.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi tähistab 220. sünnipäeva
Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajad, patsiendid ning tudengid said 13. mail osa ühisest meeleolukast juubelitordi söömisest, millega tähistati 220 aastat kestnud ravi-, õppe- ja teadustööd. Just 13. mail 1804 hospitaliseeriti 220 aastat tagasi loodud haiglasse esimene patsient.
Tartu Ülikooli meditsiiniline clinicum ehk haigla avati ametlikult 1. mail 1804. „Kõik vaesed haiged võivad sinna pöörduda ja loota, et kui nende haigus kliinikusse vastuvõtuks sobib ja kõik voodid veel hõivatud ei ole, paigutatakse nad kas haiglasse või külastatakse neid kodus, kusjuures arstiabi ja ravimid ja haiglas ülalpidamine on tasuta“. Sel moel teavitas Tartu Ülikooli Kliinikumi avamisest patoloogia, semiootika, teraapia ja kliiniku korraline professor Daniel Georg Balk Tartu ajalehes. Tänaseks hävinud Dahlströmi eramaja, milles Kliinikum tööd alustas, asus Võru, Lille ja Tähe tänava vahelisel alal. Nii algas 220 aastat tagasi Kliinikumi ambulatoorne ravitöö ning vähem kui kaks nädalat hiljem, 13. mail 1804 ka haiglaravi, kui hospitaliseeriti esimene patsient.
Juubelitort kaalus 220 kilo ning oli rohkem kui 12 meetrit pikk. Kohupiimatort valmistati Kliinikumi jaoks Tallinnas, kust see varahommikul Tartusse toimetati.
Kliinikumi Leht
Preemia parimale teadusartiklile ajakirjas Eesti Arst
Tartu Ülikooli Kliinikum tunnustab igal aastal parimat artiklit ajakirjas Eesti Arst. Preemia antakse eelmise kalendriaasta jooksul ajakirjas Eesti Arst ilmunud parima uurimusliku, ülevaate- või haigusjuhtu kirjeldava artikli eest, millele saavad kandidaate esitada kõik ajakirja Eesti Arst lugejad ja toimetus. Preemia määrab Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatus ajakirja Eesti Arst toimetuskolleegiumi ettepanekul. 2023. aasta parimaks teadusartikliks on Markus Louis Mühlberg ja Maksim Zagura artikkel „Koronaararterite kompuutertomograafiline angiograafia südame isheemiatõve diagnostikas“.
Dr Maksim Zagura: koostöös Markus Louis Mühlbergiga valminud artikkel annab põhjaliku ülevaate koronaararterite kompuutertomograafilise angiograafia (KTA) tehnilisest taustast, näidustustest, diagnostilistest võimalustest aterosklerootilise naastu struktuuri, stenoosi raskusastme ja müokardi isheemia hindamisel. Kompuutertomograafia (KT) parem kättesaadavus, suur ruumiline resolutsioon ja kiirgusdoosi vähendamist võimaldavate skaneerimisprotokollide kasutamine on muutnud KTA oluliseks meetodiks paljude südame ja veresoonkonna haiguste diagnoosimisel ja ravitulemuste hindamisel. Mitmed uuringud on näidanud, et koronaararterite KTA kasutamise kasv on seotud kardiovaskulaarse suremuse langusega. Euroopa Kardioloogide Seltsi ravijuhiste alusel on koronaararterite KTA soovitav esmase uuringumeetodina kroonilise koronaarsündroomiga patsientidel. Koronaararterite KTA negatiivne ennustatav väärtus ulatub 99%-ni, mis võimaldab kindlalt välistada südame isheemiatõbe. Koronaararterite valendiku hindamine võib olla raskendatud rohkete lubinaastude ja ebaregulaarse südamerütmi puhul. Medikamentoossel koormusel adenosiini või regadenosooniga võimaldab KT-perfusiooniuuring avastada müokardi isheemia olemasolu. Müokardi hüpoperfusioonialade edasine sidumine KTA-l tuvastatud koronaararterite stenoosidega aitab tõestada nende hemodünaamilist olulisust. Kolmik KT-uuring (triple-rule-out CT) on erakorralise meditsiini vajadustele kohandatud metoodika, mis võimaldab hinnata ägeda rindkerevaluga patsiendil koronaararteri oklusiooni, kopsuarteri trombembooliat või ägedat aordi patoloogiat. Koronaararterite KTA-l on suur potentsiaal südame isheemiatõve mitteinvasiivse diagnostika arengus ning selle rakendamine tagab terviklikuma haiguskäsitluse ja parandab patsiendi prognoosi.
Parima teadusartikli preemia anti üle 24. mail Kliinikumi arvamuslõunal.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi tuleviku tegija ämmaemandusvaldkonnas on Sale-Liis Teesalu ning õendusvaldkonnas Margus Bunder
13. mail toimus Tartu Ülikooli Kliinikumis kõikidele õendustöötajatele ja ämmaemandatele pühendatud pidupäev „Ajarännak“, mille raames anti välja erinevad õendusvaldkonna tunnustused. Kliinikumi õendus- ja ämmaemandusvaldkonna aasta preemiana nimetati tuleviku tegijaks ämmaemandusvaldkonnas naistekliiniku sünnitusosakonna ämmaemandusjuht Sale-Liis Teesalu.
Sale-Liis Teesalu on töötanud Kliinikumi sünnitusosakonnas ämmaemandana alates 2020. aasta lõpust. Igapäevase osakonna töö kõrvalt võtab Sale-Liis aktiivselt osa töörühmadest, üliõpilaste juhendamisest ning kuulub ka laste- ja naistekliiniku ühisesse simulatsiooniõppe arendamise meeskonda. Patsientidega tegeledes iseloomustavad Sale-Liisi südamlikkus ja hoolivus ning hea oskus peredega kiirelt usalduslikku suhet luua, mis on ämmaemanda töös äärmiselt oluline. Kolleegide sõnul on Sale-Liis õpihimuline, uuendusmeelne ja hea huumorimeelega. Ta on alati abivalmis ja hooliv, nii kolleegide kui ka patsientide suhtes. Sale-Liis suhtub ämmaemanda töösse kire ja suure pühendumusega, on end täiendanud teadustööd tehes ning ta ei pelga uusi väljakutseid. Lühikese ajaga on ta teeninud kolleegide lugupidamise ja toetuse.
Sale-Liis Teesalu, kommentaar: Värske sünnitusosakonna ämmaemandusjuhina annab tuleviku tegija tiitel veelgi motivatsiooni ja tahet arendada nii positiivset emadushooldust, kolleegide tööõnne kui üliõpilaste praktikakogemust. Olen õnnelik, et olen lühikese aja jooksul saanud teha tööd südamega. Sünnitajate vahetu tagasiside ning kolleegide poolne märkamine ja tunnustamine innustavad samas rütmis jätkama. Heal sõnal on suur võim.
Kliinikumi tuleviku tegijaks õendusvaldkonnas nimetati Margus Bunder 3. intensiivravi osakonnast. Rohkem kui kuus aastat tagasi intensiivraviosakonnas tööd alustanud õde Margus paistab silma pühendumisega. Kolleegide sõnul on ta viisakas, sõbralik, abivalmis, entusiastlik, uudishimulik ja täis tööindu igas valves. Margust iseloomustab keskendumine arengule, nii enda kui ka ümbritseva suhtes. Ta märkab probleeme, kõrvalekaldeid parimatest praktikatest ja pakub neile väga professionaalselt lahendusi. Marguse puhul väärib eraldi esiletõstmist tema suhtlus patsientidega, mis on alati väga lugupidav ja eeskujuks teistele. Ta hoolib igast patsiendist ja annab endast tööl olles maksimumi. Sellest hoolivusest ei jää puutumata ka tema kolleegid, samuti on ta hinnatud praktikajuhendaja.
Margus on aktiivne ka väljaspool osakonda, andes oma panuse nii EKMO meeskonnas kui ka tegutsedes elustamislektorina. Lisaks on ta leidnud endale uue väljakutse e-intensiivravi koordinaatorina, kus ta saab lisaks kliinilisele pädevusele rakendada ja arendada oma infotehnoloogilisi teadmisi. Margus on meeskonna tugisammas ning tema soov panustada ajas kasvav, mistõttu on ta väärtus kogu Kliinikumile.
Margus Bunder, kommentaar: Kui kuulsin seda uudist, siis olin meeldivalt pahviks löödud. Töötan igapäevaselt koos õdedega, kes kõik vääriksid samasugust tunnustust. Tahaksin seda nendega jagada. Väga uhke tunne on olla õde ja olen tõesti tänulik selle tunnustuse eest.
Kliinikumi Leht
Õendustöötajae eripreemiad 2024. aastal
Väsimatu innovaator – Evelyn Evert
Ta on jonnakalt edendanud teadus- ja arendustööd nii oma kliinikus kui Kliinikumis laiemalt. Tema eestvedamisel on viimastel aastatel teoks saanud mitmed märkimisväärsed projektid, olgu selleks „Lähedane koostöö lapsevanematega“ või „Lapse ja lapsevanemate ettevalmistamine uuringuteks ja protseduurideks“. Ta on kirglik innovatsioonisõber ja uute lahenduste katsetaja. Kes siis uusi VR-prille ei teaks?
Tema eestvedamisel tegutseb ajakirjaklubi ning küpseb juhendajate teadusklubi. Ning ta teab, kes on patsiendisõbralik Palliloom.
Talent oma erialal – Kristi Vent
Ta on silmapaistev kolleeg, kelle võime säilitada rahu keerulistes olukordades ja oskus töökaaslastes välja tuua parimad omadused on tugevdanud meie meeskonda märkimisväärselt. Ta ei tunnista sõnu "ei saa" või "ei tea", vaid on alati valmis aitama ja leiab ka keerulistes olukordades lahenduse. Tema innukus, energia ja uudishimu nakatavad kogu meeskonda, mistõttu on ta meie jaoks hindamatu väärtusega.
Talent oma erialal – Jaanika Hain
Ta on andnud väärusliku panuse osakonna arengusse ja keskkonna loomisesse, ta otsib alati uusi ideid, kuidas ja mida veel paremaks teha. Tänu temale on osakonnas muusikalahendus, koostöös Tartu Kunstikooliga maalid osakonna seintel, raamaturiiul ja puhkenurgad patsientidele ja nende lähedastele. Samuti otsib ta lahendusi, kuidas arendada palliatiivravi teenust. Abi, mida ta annab patsientidele ja lähedastele enda igapäevatöös, ei jää kellelgi märkamata.
Talent oma erialal – Ilona Sandakova
Ta pakatab uutest ideedest ja panustab oma positiivse energiaga nende elluviimisesse. Paneb kokku osakonnas uute õdede väljaõppe materjale, panustab kolleegide koolituskava koostamisse ja töökeskkonna paremaks muutmisesse. On uuendusmeelne, abivalmis, töös pädev ning oskuslik probleemide lahendaja. Kaasab enda ideedesse ka kolleege ning uurib pidevalt, kuidas ja mida saaks veel paremaks muuta.
Tulevikutiim – vaimse tervise õed Kadri Niin ja Dagmar-Christel Mähar
Nad on meie eriala suurepärased esindajad, valmis jagama oma kogemusi Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis, Tartu Kiirabis, Lõuna Politseiprefektuuris, Kliinikumi erinevates üksustes. Nad on osalenud karjääripäevadel ja muudel avalikel üritustel oma eriala esindajatena. Nad on alati valmis kaasa lööma ja eest vedama. Kuigi nad on juba eriala heaks väga palju teinud, on nende suurimad teod usutavasti veel ees. Nad on avatud, uuendusmeelsed, töökad, julged ja targad.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi töötajate moelavade vääriline looming
Kliinikumi õendustöötajatele pühendatud päeva raames toimus enneolematu moerännak „Haute Couture Kliinikumis: meistriteosed ajastute voolus“. Moeloojatel oli kollektsioone luues võimalik teostada end nelja kategooria vahel valides – taaskasutuse tippteos, nostalgia kollektsioon uues võtmes, fantaasiokollektsioon tuleviku trendidega või erialane eritellimuskollektsioon.
Moerännakul toimunud nelja kollektsiooni esmaesitlusi saatsid stilisti Ženja Fokini ekspertnõuanded, kes lausus veendunult, et Kliinikumi töötajate looming on suurte moelavade vääriline.
Esimene kollektsioon, „High hopes ehk pidu sinus eneses“, oli loodud anestesioloogia osakonna õe Anne Ots´a poolt. Loomingut täiendas eraldi aksessuaaride „Accessories are a girl's best friends“, mille loojateks Anne Ots ja Jevgenia Aleksejeva. Jäätmekäitluse ja taaskasutuse kollektsioon "High hopes ehk pidu sinus eneses" juhtis tähelepanu operatsioonitoas tekkivatetele jäätmetele, millest on võimalik luua imeline ja naiselik buduaar. „Anesteesia on üksarvikute noorem õde, iluunede tädi ja illusioonide ema. Kõik see, mida näete, on nagu ilulõikuste ajal nähtud unenäod. Ei mingeid konnarohelisi unisex pidzaamasid, kuubikujulisi soojendusjakke või karjaköögi kitleid ja põllesid,“ seisis kollektsiooni kirjelduses.
Teine taaskasutusele kummarduse tegev kollektsioon oli loodud operatsiooniteenistuse esindajate ja moelooja Leila Teniste poolt. Kollektsiooni märksõndadeks olid „esteetiline“ ja „stiilirohke“. „Värvid mõjutavad tundeid, mõtteid ja heaolu: roheline on rahustav, seostub nooruse ja värskusega. Lilla sõltumatuse, väärikuse, õilsuse, romantiline ja müstiline värv. Valge aga puhas, aus, suursugune ja tervislik värv. Lilla ja roheline tähistavad kevadet ja sireleid. Valge – küll ükskord see talv ka tagasi tuleb!“ kirjeldasid autorid oma loomingut.
Kolmandaks esitlesid vastsündinute lasteõe eritellimuse kollektsiooni Airin Treiman Kiveste ja Kaija Piller, kes olid lastekliiniku moeloojad ja modellid ühes isikus. Kollektsioon “Stiilne ja innovaatiline hoolitsus 24/7” oli välja töötatatud spetsiaalselt vastsündinute osakonna õdedele. Märksõnadeks mugavus, praktiline hoolitsus, innovatsioon ja stiil. „Kollektsioon ühendab kaasaegsed lõiked, pehmed naiselikud kurvid ja taaskasutuskangad stiilseteks ja professionaalseteks töörõivasteks. Funktsionaalsed erinevas suuruses taskud ja reguleeritavad detailid tagavad neonatoloogia õdedele töö ajal täieliku mugavuse ja vabaduse, samal ajal kui elegantne disain lisab naiselikku puudutust. Need kollektsioonid ühendavad praktilisuse, mugavuse ja stiili, luues inspireeriva ja kaasaegse töörõivaste valiku tuleviku tööriieteks,“ kõlas tutvustuseks.
Neljanda, fantaasiakollektsiooni ja tulevikutrendide moekollektsiooni „Kliinikumi moepisiku vinguviiul“ autor oli kopsukliiniku ülemõde Carine Gross, kelle kollektsiooni kandev idee sai alguse hospitaalinfektsioonidest. „Mikroskoobist vaadeldes on viirused ja vahel ka bakterid kõige ilusamad ja kenamad, aga samas inimesele väga tülikad ja tüsilikud. Moeloojaid inspireeris väga hospitaalinfektsioonide viiruste ja bakterite ilu ja nii püüti anda edasi seda läbi materjalide, kangaste ja tarvikute, mis on vajalikud nende viiruste ohjamisel ja samas ka patsientide ravis,“ seisis kollektsiooni kirjelduses.
Pärast moekollektsiooni esitlust oli kõikidel Kliinikumi töötajatel võimalik valida 21 moeteose seast välja oma lemmik. Ajavahemikus 17.-26. mai toimunud hääletuse tulemusel valiti rahva lemmikuks dr Jelena Matiseni poolt esitletud õhtukleit valgest ja rohelisest krepp-paberist otse steriilse kirurgilise komplekti ümbert. Komplekti täiendas kuninganna vääriline kübarake pappkausikestest, opibaretist, kuivatuspaberist, kiirkinnitustest ja ravimpudelikese korkidest. Teisele kohale valiti Mari-Anne Knapsi eksponeeritud täispikk õhtukleit, mis oli loodud ühe opipäeva proteesitoa kompekti ümbrispaberitest. Pidulikkust lisas uhke diadeem kiirkinnititest, Cefuroksimi ja Propofoli pudelite korkidest ning imeline lehvik sellest, mis kleidist üle jäi. Kolmanda kohale valisid töötajad Birke Vipperi kantud Black Magic Woman prügikottidest meistriteosese, skorpionitest kaelakee ja metallse läikega perfuusoriliinidest käeehtega.
Täname Kliinikumi töötajatest andekaid moeloojaid ning säravaid modelle!
Kliinikumi Leht
Parimateks praktikajuhenditeks valiti Kerly Kull ja Jevgeni Valjuženitš
Kliinikumi õendustöötajad juhendavad igapäevaselt oma tulevasi kolleege, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tudengeid. Selleks, et nende tööd väärtustada, viib kõrgkool igal kevadel enda õppurite seas läbi küsitluse, et selgitada välja parimad praktikajuhendajad Tartu Ülikooli Kliinikumis. Sel aastal nimetati parimateks praktikajuhendajateks Kerly Kull ja Jevgeni Valjuženitš.
Kerly Kull töötab Kliinikumi sisekliiniku sisehaiguste-reumatoloogia-endokrinoloogia osakonnas ning tema juhendamist on tudengite poolt kirjeldatud nii:
- Ta on rahulik, õpetab väga hästi, on südamlik ja tema positiivne suhtumine patsientidesse ja töösse.
- Kui ei saanud millestki aru õpetas/seletas mitu korda. Oli toetav, rahulik, lasi ise proovida asju, tunnustas ja kiitis, kui midagi hästi tegin.
- Selgitas põhjalikult ja oli väga tark nii teoorias kui praktikas.
Kerly Kull, kommentaar: See tunnustus tuli mulle meeldiva üllatusena. Hea on juhendada praktikanti, kes on ise motiveeritud ja näitab üles initsiatiivi õendustegevuste sooritamisel. Juhendamine põhitöö kõrvalt nõuab palju aega, aga samas on rõõm on näha tudengit, kes praktika jooksul areneb ja muutub käelistes tegevustes enesekindlamaks. Juhendades püüan edasi anda enda teadmisi ja kogemusi ning proovin ka tudengite käest midagi õppida. Tänan kõiki minu praktikante tunnustuse eest!
Jevgeni Valjuženitš töötab hematoloogia-onkoloogia kliiniku hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonnas. Tudengite sõnul iseloomustab teda hea suhtlemine nii patsientide kui ka kolleegidega, abivalmidus ja professoionaalsus.
- Väga hästi oskab seletada, juhendada ja toetada üliõpilast.
- Nägin, et juhendaja on väga professionaalne ning pädev. Suhtus patsientidesse lugupidavalt ning kuulas ja oli mõistev kõigi patsientidega. Minu kui praktikandiga oli juhendaja väga rahulik. Ta seletas tegevusi arusaadavalt ning tundsin ennast turvaliselt ka lisaküsimusi küsides.
- Juhendaja kaasas mind kõikidesse tegevustesse ning pakkus ka lisategevusi, mida saaksin näha. Samuti oli juhendaja toetav ning ta pakkus mulle järjest suurenevat iseseisvust.
Jevgeni Valjuženitš, kommentaar: Olen lõpmatult tänulik oma tudengitele, keda mul õnnestus juhendada. Tegelikult arvan, et neid, kes seda tiitlit vääriks, on Kliinikumis palju. Õpetamise kaudu süstitakse ühiskonda uusi teadmisi ja kasvatatakse nende kandjaid ja kasutajaid. Mentoritena näidake oma parimaid külgi, jagage positiivseid emotsioone. Andke juhtnöörid, kuidas hoolitseda patsientide eest, säilitada hea õhkkond kollektiivis ning kaitsta iseennast läbipõlemise eest. Teisi õpetades õpid ise kõige paremini. Praktikantide märkimisväärne areng võrreldes esimeste päevadega on kõige parim tänuavaldus, mis juhendaja võib saada. Ära karda väljakutseid vastu võtta, ole entusiastlik ja keskendu oma eesmärkidele, sest harjutamine teeb meistriks.
Kliinikumi Leht
Linnamäng kutsub seiklema Kliinikumiga seotud inimeste, hoonete ja paikade lugude saatel
Tartu Ülikooli Kliinikumi 220 sünnipäeva-aastal, mil Tartu linn kannab ühtlasi Euroopa kultuuripealinna tiitlit, kutsub Kliinikumi kõiki osa saama põnevast linnamängust. Linnamängu punkte läbides on võimalik tutvuda 220 aasta jooksul Kliinikumiga seotud olnud inimeste, hoonete ja paikadega ning lahendada nii kiirust, nutikust kui ka osavust proovile panevaid ülesandeid.
Tervishoiuasutusena on Kliinikumil väga hea meel, kui inimesed leiavad hetke tervislikuks liikumiseks ülikoolihaigla kujunemise lugude radadel. Selleks, et liikumislusti üleval hoida, saadab mängijate teekonda üliõpilane Anti Septik.
Mängu juhis
Tartu Ülikooli Kliinikumi linnamängu on võimalik läbida nii üksi kui ka meeskonnas, tehes seda jalutades või joostes, võisteldes või rahulikult aega veetes. Mäng kasutab mängija positsioneerimiseks kontrollpunktides GPS-i, seepärast on hea, kui mängu alustatakse telefoniga, mille aku on täis laetud. Kui peaks juhtuma, et aku saab tühjaks, on võimalik jätkata teise seadmega, logides sisse oma kontoga.
Kasutajakonto tegemiseks ja mängu alustamiseks tuleb sisestada oma nimi ja e-posti aadress või logida sisse enda Google või Apple kontoga. Kui mäng toimub meeskonnas, tuleb lisada kaaslaste nimed lisaväljale. Mängida saab eesti, inglise ja vene keeles. Palun valige keel enne mängu alustamist.
Kliinikumi linnamäng koosneb 23 kontrollpunktist ning mängu saab alustada ükskõik millisest kontrollpunktist. Igas punktis on peidus üks küsimus, mis on seotud Kliinikumiga. Iga kontrollpunkti juures ootab teid valikvastustega küsimus ning õigesti vastates teenite punkti. Vale vastuse korral ei ole vaja muretseda, kuna see ei takista edasiliikumist. Mängu peamine eesmärk on kontrollpunktid läbida ja koguda põnevaid teadmisi Kliinikumi kohta samal ajal tervislikult liikudes.
Palume tähele panna, et punktide läbimine toimub liiklusele avatud tänavatel – palume olla ettevaatlikud, järgida liiklusreegleid ja arvestada kaasliiklejatega.
Tervislikku mängimist!
Kliinikumis raviti rekordarv patsiente
2023. aastal raviti Tartu Ülikooli Kliinikumis viimaste aastate rekordarv patsiente. Ambulatoorsetele vastuvõttudele, päevaravile, haiglaravile, hambaravile, erakorralise meditsiini osakonda ning teistele tervishoiuteenustele pöörduti 814 342 korral.
„See, et ravitud on senisest enam patsiente, tähendab, et me kõik oleme pühendunult suures mahus tööd teinud ning meie ravimahud on sarnased pandeemia eelse ajaga. Kasvutrendis olid päevaravi, õdede iseseisvad vastuvõtud ning e-konsultatsioonid. Viimaste hüppeline kasv Kliinikumis on võimaldanud patsientidel saada paremini õigel ajal õiget ravi – olgu selleks perearsti juures ravi jätkamine, eriarstiabi süsteemi üle võtmine või patsientidele erakorralise abi osutamine. E-konsultatsioonidega oleme liikunud lähemale nii patsientidele kui perearstidele,“ lausus Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimees Priit Perens.
Tartu Ülikooli Kliinikum on Eesti ainus ülikoolihaigla, kus patsientide ravimiseks ja tulevaste kolleegide õpetamiseks on esindatud kõik arstlikud erialad. Ambulatoorne eriarstiabi koosneb mitmetest erinevatest tegevustest – arstide, õdede ja muude spetsialistide vastuvõttudest, aga ka uuringutest, analüüsidest, protseduuridest ning patsiendi nõustamisest ja juhendamisest terviseküsimustes. „Just ambulatoorne ravitöö oli kõige suuremas kasvus – 2023. aastal tehti Kliinikumis 510 163 arsti vastuvõttu, mis on ligi 11 000 võrra rohkem kui eelmisel aastal. Sealjuures liikusid meie arstid ka senisest enam patsientide elukohale lähemale – hematoloogid, onkoloogid ja onkokirurgid tegid üle 9 000 vastuvõtu Ida-Virumaal ja Narvas,“ rääkis Kliinikumi juhatuse liige ja ravijuht dr Liis Salumäe. Ta lisas, et ambulatoorse töö igapäevaseks osaks on ka e-konsultatsioonid, mis perearstide jaoks mitmel erialal peamiseks patsiendi eriarstile suunamise kanaliks. „Tervisekassa andmetel vastab Eestis enim e-konsultatsioonidele just Tartu Ülikooli Kliinikum. 2023. aasta tehti kokku 29 536 e-konsultatsiooni, mida on 64% rohkem võrreldes varasemaga,“ sõnas e-konsultatsiooni võimalusi dr Salumäe.
Kliinikumis on ka õdede ja ämmaemandate tööülesanded ning kohustused patsientide raviteekondadel iga aastaga suurenenud, mistõttu kasvas eelmisel aastal ka õendusteenuste maht. 2023. aastal tegid õed ja ämmaemandad vastuvõtte 139 113 korral, mida 7 000 võrra enam kui eelmisel aastal. Koduvisiite tegid õendustöötajad 15 647 korral.
Olulise tervishoiuteenusena tagab Kliinikum ka ööpäevaringse erakorralise abi kõikidele abivajajatele. 2023. aastal pöörduti erakorralise meditsiini osakonda (EMO) samuti senisest enam – 47 752 korral ning päevas osutati abi keskmiselt 130 patsiendile. „Tegemist on viimaste aastate suurima pöördumiste arvuga, sealjuures suurenes raskete haigusseisundite osakaal,“ rääkis ravijuht. Täiendavalt erakorralise meditsiini osakonnale on ööpäevaringselt tagatud vältimatu abi osutamine ka erialaspetsiifilistes valvekabinettides. Silma-, kõrva-, laste ja psühhiaatriakliiniku valvekabinetti pöörduti kokku 30 984 korral, pöördumised kasvasid 8%. 1485 inimest vajasid ka erakorralist hambaravi, mida pakub Kliinikumi stomatoloogia kliinik. Koos plaaniliste patsientidega oli hambaravile pöördumisi kokku 60 225.
Haiglaravi puhul jätkub suund, et mitmed seni statsionaaris tehtud operatsioonid ja protseduurid liiguvad päevaravisse. 2023. aastal raviti Kliinikumis haiglaravil 41 022 patsienti, kellest 39% opereeriti. Kokku tehti üle 23 000 kirurgilise protseduuri. Päevaravis ravitud patsientide arv kasvas aastaga 7%, kokku raviti 18 636 patsienti. Uue erialana lisandus päevaravisse näo- ja lõualuudekirurgia, samuti kasvas päevaravi teenuste maht lastekirurgias, kõrva-nina-kurguhaigustes, silmahaigustes, ortopeedias ning mittekirurgilistest erialadest onkoteraapias, lastehaigustes, psühhiaatrias sõltuvushäirete ravis, endokrinoloogias ja reumatoloogias. Haiglaravil ja päevaravis raviti eelmise aastaga võrreldes kokku rohkem 2500 patsienti. Küll aga vähenes 6% võrra sünnituste arv – naistekliinikus toimus eelmisel aastal 2 188 sünnitust.
Tartu Ülikooli Kliinikumis viiakse läbi kõik Eesti elundisiirdamised. Doonorluse aktiivsus ja ka multielundidoonorite osakaal olid 2023. aastal head, mistõttu toimus kokku 70 elundisiirdamist – 2 kopsude, 17 maksa- ja 51 neerusiirdamist, sh 4 pankrease ja neeru siirdamist koos. Lisaks toimus Kliinikumi ja Helsingi ülikoolihaigla koostöös 3 südamesiirdamist Eesti patsientidele ja 1 neerusiirdamine Eesti väikelapsele.
Ravimise kõrval pöörab Kliinikum tähelepanu ka ennetustegevustele. Vähi varajaseks avastamiseks tehti rinnavähi, emakakaelavähi, jämesoolevähi ja kopsuvähi sõeluuringuid 20 828 inimesele. Lisaks käisid 11 473 inimest Kliinikumis muude ennetusprojektide raames – näiteks noorsportlased.
Kliinikumi põhiväärtuseks on hooliv ja inimesekeskne ravitegevus. Kliinikumi õenduse ja patsiendikogemuse juhi Ilona Pastaruse sõnul tuleb selleks, et näha tervishoiusüsteemi patsiendi vaates, arvestada patsientide hinnanguga tervishoiuteenusega kaasnenud kogemusele. „Teame, et inimeste ootused tervishoiuteenustele on muutunud, mistõttu kogume patsientide tagasisidet mitmel erineval moel – olgu selleks aktiivne koostöö Kliinikumi patsientide nõukojaga, vahetu tagasiside küsimine vastuvõttude järgselt või ka plaanilised rahulolu-uuringud. Patsientide ettepanekud on heaks täiendavaks sisendiks meie arendustegevustes uute teenuste osas, näiteks kui piloteerime uusi raviteekondi, kaasame laiemat kogukonda õppima oma tervise eest hoolitsema või arendame uusi teenuseid tehisintellekti abil,“ kirjeldas Ilona Pastarus.
Ülikoolihaigla üks eripära on ka aktiivne õppe-, teadus- ja arendustöö koostöös Tartu Ülikooli ja teiste partneritega. „Meie missiooniks on viia teadus patsiendi teenistusse. Selleks rahastasime Kliinikumi arendusfondist erinevaid teadus- ja arendusprojekte rohkem kui 1 miljoni euro väärtuses. 11 Kliinikumi töötajat kaitsesid Tartu Ülikoolis doktorikraadi, andes tööde tulemuste kaudu olulise panuse ravitegevuse edendamisse,“ tutvustas Kliinikumi teadus- ja arendustegevuse juht prof Joel Starkopf.
2023. aasta üks oodatumaid sündmusi oli Maarjamõisa meditsiinilinnaku III ehitusjärgu avamine, millega parandati oluliselt nii töötajate kui patsientide tingimusi. Soojalt vastu võetud laste- ja kõrvakliinik ning uus operatsiooniplokk on Eesti kaasaegseimad.
Eespool kirjeldatud ravitöö, patsiendikesksus ning teadustöö sai võimalikuks vaid tänu 4911 Kliinikumi töötajale. „Eesti ühe suurima asutuse suurimaks väärtuseks on pühendunud töötajad, kes kujundavad nii tänast kui homset tervishoidu. 220 aastat ajalugu tõestab, et ülikoolihaigla on rajanud teed Eesti tervishoius ravides, õpetades ning teadus- ja arendustööd tehes. Tänan kõiki Kliinikumi töötajad, kes kannavad meie väärtusi ja tagavad jätkusuutlikkuse,“ ütles juhatuse esimees Priit Perens.
Tartu Ülikooli Kliinikumi 2023. aasta tegevusaruandega saab tutvuda kodulehel.
Kliinikumi Leht
Parkinson: kroonilise haiguse vaev
James Parkinsoni sünniaastapäeval, 11. aprillil tähistatakse rahvusvahelist Parkinsoni päeva, et pöörata tähelepanu sellele kroonilisele süvenevale haigusele.
Mis on Parkinsoni tõbi?
Parkinsoni tõbi on krooniline progresseeruv ajuhaigus, mis põhjustab liigutuste aeglustumist, lihasjäikust ja värinat. Haigusnähud süvenevad aastate jooksul, lisanduda võivad tasakaaluprobleemid, kõnnakuhäire, käekirja muutus, miimika vähenemine, aga ka nn mittemotoorsed nähud nagu psüühika- või autonoomse närvisüsteemi häired. Parkinsoni tõbi avaldub kesk- ja vanemas eas; üle 60 aasta vanuste inimeste hulgas põeb seda umbes 1% inimestest. Haigete hulgas on siiski ka nooremaid, parimas tööeas patsiente. Eestis on kokku umbes 4000 Parkinsoni tõvega inimest.
Parkinsoni tõbi on ammu kirjeldatud haigus – James Parkinson avaldas selle kohta oma monograafia “Essay on the Shaking Palsy” juba 1817. aastal. Sel ajal küll ei olnud teada haiguse tekkemehhanismid ja ravivõimalused olid tagasihoidlikud, kuid kliiniline kirjeldus vastas tänapäeva arusaamadele.
Parkinsoni tõbi on neurodegeneratiivne haigus – ajurakkude arv väheneb. Liigutushäire tekkimisel on oluline roll dopamiini defitsiidil, mille põhjuseks on musttuuma rakkude hävimine. Haigust vallandavates põhjustes pole siiani täit selgust – teada on, et Parkinsoni tõve tekkimise risk suureneb vanusega, kuid rakkude vähenemist põhjustavad protsessid on seotud ilmselt mitmete mehhanismidega, nii pärilike kui keskkonnateguritega. Samas otsest pärilikkust ei ole, nagu ka mitte selget seost patsiendi eluviisidega, teiste haigustega, toitumisega ega läbielatud stressiga.
Milline on haiguse kulg ja prognoos?
Parkinsoni tõve haiguspilt võib olla erinev: esmassümptomina on küll sagedaseks probleemiks värin, kuid mõnedel haigetel võib seda haiguse kulu jooksul üldse mitte tekkidagi, vaid domineerib liigutuste aeglus ja kohmakus. Elukvaliteedi suhtes on olulised mitte ainult liikumisega seotud sümptomid, vaid ka meeleolu langus, unehäired või põiehäired. Juba haiguse algusest võib esineda ka mittespetsiifilisi sümptomeid, nagu näiteks kõhukinnisus, depressioon või kaalulangus.
Kuigi tüüpiline on aeglaselt progresseeruv kulg, võib haiguse süvenemise kiirus olla erinev, nagu ka ravi tõhusus ja ravimite põhjustatud kõrvaltoimed. Parkinsoni tõbi ei ole eluohtlik haigus ning eluiga ei lühenda, kuid halvendab igapäevase eluga toimetulekut ja mõjutab elukvaliteeti.
Millised on Parkinsoni tõve ravivõimalused?
Eestis on kasutusel kõik Parkinsoni tõve ravimite rühmad, peaaegu kõik neist kompenseeritud Eesti Tervisekassa poolt 100% ulatuses. Tabletiravi on tõhus ja haigusnähtusid saab olulisel määral leevendada, kuid mitte välja ravida. Haigus siiski süveneb ja ravi on vajalik kogu elu jooksul; siiani on unistuseks jäänud ravimid, mis mõjutaks Parkinsoni tõve kulgu ja peataks haiguse progresseerumise. Parkinsoni tõve käsitlus on ravimeeskonna-põhine: osalevad ka õde, füsioterapeut, vajadusel logopeed, psühholoog jt spetsialistid; seejuures on oluline patsiendi ja perekonna-tugiisikute informeeritus ja kaasatus.
Uute ravimite otsingud on jätkunud, et leida täiendavaid võimalusi hetkel kõige efektiivsema ravimi levodopa kõrvale, mis toimib asendusravina muutudes kesknärvisüsteemis dopamiiniks. Levodopa on küll tõhus, aga selle toime võib pikaajalisel kasutamisel muutuda ebapüsivaks, põhjustades ravitoime kõikumisi koos vastutahteliste liigutustega. Raviarsenali on lisandunud pumbad, mille abil on võimalik ravimit manustada ühtlasemalt ja seega saavutada püsivam ravitoime. Lisaks on juba aastaid kasutusel kirurgiline ravi ehk aju süvastimulatsioon, mille keskuseks Eestis on Kliinikum.
Parkinsoni päeva raames on Kliinikumis avatud näitus Parkinsoni tõvega inimeste ja nende tugiisikute loomingust. Näitus on L. Puusepa 8 lillepoe koridoris kuni maikuu alguseni.
Pille Taba
Neuroloogia professor
Tartu Ülikooli Kliinikumi närvikliiniku juht
Dr Inna Justuse 50 tööaastat iseloomustab armastus oma eriala vastu
Tartu Ülikooli Kliinikumis täitub sel aastal 50. tööaasta lasteradioloogil dr Inna Justusel, kelle pühendumine ja panus tervishoiusüsteemi on hindamatu. Pühendunud spetsialisti karjäär on olnud täis väljakutseid, saavutusi ja sügavat armastust oma eriala vastu.
Dr Inna Justuse töö on mänginud olulist rolli laste tervise diagnoosimisel ja raviga seotud otsuste tegemisel. Tema huvi meditsiini vastu algas esimeses klassis operatsioonilaual. “Mul opereeriti kohaliku tuimestusega pimesoolt ja mina nägin samal ajal kõike reflektor lambist, et mis nad seal kõhuõõnes tegid. Sellest hetkest otsustasin, et mina hakkan nüüd arstiks,” meenutas dr Justus. 1967. aasta oli märgiline, sest just siis avati esimest korda Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonnas pediaatria eriala, kust algas tunnustatud radioloogi teekond. Seitse aastat hiljem alustas ta oma karjääri Tartu linna Lastehaigla polikliinikus jaoskonna pediaatrina, kus tegi lisaks ambulatoorsetele vastuvõttudele ka koduvisiite. “Ma ei olnud aastatki tööl olnud, kui tekkis vajadus teiseks röntgenoloogiks. Polikliiniku juhtkond kutsus mind välja ja ütles, et me arvame, et just teie sobiksite teiseks röntgenoloogiks. Mulle see mõte meeldis ja ma olen väga-väga tänulik selle eest,” rääkis ta. Seda enam, et tegemist oli esmakordse spetsialiseerumisega Tartus, enne pidi selleks minema Moskvasse või Leningradi. Sellest ajast saati on dr Justus spetsialiseerunud laste radioloogias ning on saanud selles valdkonnas üheks juhtivaks spetsialistiks Eestis.
Dr Justus on näinud oma eriala arengut läbi aastakümnete. Algusaastatel ei olnud ei ultraheli ega kompuutrit, vaid röntgenuuring, mida tuli teha pimedas ruumis ja mis võisid lapsi hirmutada. “Üks kord läks polikliinikust ära elekter ja ma ütlesin vanemõele, et peame vastuvõtu katkestama, et meil ei ole elektrit. Tema vastas, et te töötate nagunii pimedas,” meenutas Justus naljatades. Monospetsialistina on tema töö teha röntgenläbivalgustusi ja hinnata röntgenülesvõtteid, kuid koostööd tuleb teha ka teiste spetsialistidega. 90ndate keskel toimus üleminek filmide pealt ekraanidele, mis muutis töö lihtsamaks ning tundlike detektorite tulemisega paranes oluliselt kvaliteet. “Ülesvõtteid tehti kõikidest piirkondadest, mida vaja oli ja diagnoositi nende alusel. Oli ka selliseid leide, mida nüüd diagnoositakse ainult kompuutris või ultraheli uuringutega, näiteks südamerikked. Halvast kvaliteedist hoolimata nägingi nii palju, kui palju näha oli,” selgitas arst-õppejõud ja lisas, et röntgenpildi puhul tuleb vaadata luukuju, struktuuri ja kontuure ning vastavust lapse eale.
Tänapäeval on seadmed palju täpsemad, suunavad röntgenkiire täpsemini, kiirgust on vähem ja nii saab pildi palju kiiremini tehtud. “Oluline edasiminek on selles, et nüüd on kõik digitaalne, mille tõttu saame me täpsemini doseerida kiirgust ja aparaadid on kergemini käsitletavad. Enne oli väga oluline roll tehnikul valida õige režiim, et pilt välja tuleks, aga tänapäeval otsustab arvuti selle inimese eest ära,” rääkis lasteradioloog. Radioloogia osakonnas kiirguse üledoosi kartma ei pea, ei patsient ega töötaja. “Kiirgusega töötades peab uuringuid tegema nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vaja. Uuringut tehes peab arst teadma, mida on vaja leida, mitte ei hakka seda otsima. See on meie vastutada, et patsient saaks võimalikult vähe kiiritada,” selgitas dr Justus. Tema sõnul on olnud aegu, kus tuli vaadata 80-90 patsiendi pilti päevas. “Seda saab teha kopsupiltide puhul, sest neid on suhteliselt kerge vaadata. Aga on ka pilte, mida võid vaadata tund aega ja mõelda – pigem on tegemist siis haruldaste haigustega,” rääkis radioloog, kes on kopsupilte oma elu jooksul nii palju vaadanud, et võib kasvõi une pealt vastuse öelda.
Lisaks seadmetele on ajas muutunud nii lapsed kui lapsevanemad. “Vanasti käisid lapsed ainult emadega arsti juures, nüüd tullakse kas perekonnaga või ainult isaga. Huvitav on see, et lapsed kuuletuvad isale paremini,” rääkis dr Justus. Lastega töötamine võib olla keeruline, sest lapsed ei taha püsida paigal ning hirmust võib tulla isegi mõni pisar. “Meil on vaja teha pilti teatud kindlas suunas, et saaksime uuritavast kohast täpse ülevaate. Lastega tuleb aina jutustada ja naljatleda, et hajutada tema hirme“ rääkis ta. Arst tõdeb, et talle meeldib väga lastega töötada, sest nad on talle lähedasemad, vahetumad enda emotsioonides ning ta ei kujuta ette, et ta töötaks praegu täiskasvanutega. “Põlvkonnad on vahetunud, nüüd käivad minu juures lastega vanemad, kes kunagi ise käisid minu vastuvõtul,” meenutas ta.
Vastutusrikka töö juures peab ta kõige olulisemaks head suhtlemisoskust väikeste patsientidega, lastevanematega ja kolleegidega. “Ma ikka helistan kolleegidele, kui tekib mõni küsimus ja on vaja nõu küsida. Suureks abimeheks on ka raamatud,” rääkis dr Justus. Ka intervjuu ajal seisavad needsamad abistavad raamatud laual. Näiteks üks 800 leheküljeline normnäitajatega raamat “Atlas of Normal Roentgen Variants That May Simulate Disease”, mis aitab arsti pildi tõlgendamisel. Enda teadmisi jagab dr Justus edasi radioloogia ning pediaatria residentidele, kellega koos vaadatakse iga kuu üle laste röntgenpiltide eripärad ja rõhutatakse, mida tuleb tähele panna. “Radioloogia on väga huvitav ala. Tuleb olla hea arst, et kolleegid sind aktsepteeriksid. Selleks peab pidevalt ennast täiendama ning tahta seda tööd teha,” räägib ta. See on dr Justuse sõnul ka põhjus, miks on röntgenoloogia tema elutöö.
Kõige meeldejäävamad hetked dr Justuse töös on need, kui tema poolt on röntgenpildi alusel vastus antud, kuid patsient suunatakse täpsustavatele lisauuringutele ja sealt selgub samasugune vastus. “See on nii hea tööalane tunne, et kohe nina tõuseb püsti,” ütleb dr Justus naljatades. Rääkides radioloogia võimalustest tulevikus, arvab arst-õppejõud, et varsti teeb kogu röntgenoloogi töö ära tehisintellekt, mis leiab ise pildilt kahtlase koha üles. “Narvas on juba selline, praegu küll veel algeline röntgenaparaat. Enamus kordadest ma olen temaga nõus, aga mitte alati,” räägib ta.
Kertu Rannu
Kommunikatsiooniteenistus
Bioanalüütikud aitavad jõuda õige diagnoosini
15. aprillil tähistati rahvusvahelist bioanalüütikute päeva, et tunnustada nende panust tervishoiusüsteemi. Bioanalüütikud, laborianalüütikud ja laborandid on tervishoiu spetsialistid, kelle töö laborites on elutähtis, tagades kiired ja täpsed analüüsitulemused, mis mõjutavad otseselt patsientide diagnoosi, ravi ja ennetust. Bioanalüütikute panus on alustala õigete otsuste tegemisel, mida arstid ja õed teevad patsientide ravi osas.
Tartu Ülikooli Kliinikumis töötavad bioanalüütikud mitmes erinevas teenistuses – ühendlaboris, patoloogiateenistuses, verekeskuses, aga ka geneetika ja personaalmeditsiini kliinikus. Neist suurim on ühendlabor, kus tehti 2023. aastal üle 4,5 miljoni analüüsi. Labor koosneb mitmest osakonnast, millest kliinilise keemia ja laboratoorse hematoloogia osakond tegutseb ööpäevaringselt, et tagada pidev ja kiire diagnoosimis- ning analüüsiteenuste kättesaadavus. Tulenevalt sellest, et elundisiirdamisi tehakse vaid Kliinikumis, asuvad siin ka viis bioanalüütikust eksperti, kes viivad ainukesena Eestis läbi koesobivuse analüüse enne siirdamist. Laboratoorseid analüüse tehakse nii Kliinikumi kui väliste tellijate tarbeks, tegeledes üle 1300 erineva analüüsiga, uurides sealhulgas verd, uriini, kehavedelikke ja kudesid.
Rahvusvaheline bioanalüütikute päev toob esile bioanalüütikute professionaalsuse, täpsuse ja teadmiste olulisuse, mis on vajalikud usaldusväärsete tulemuste saavutamiseks. Kliinikumis töötab kõikide üksuste peale kokku ligikaudu 140 bioanalüütikut.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi tunnustati Kuldmuna galal
19. aprillil toimunud Kuldmuna loovusfestivali finaalsündmusel pälvis Tartu Ülikooli Kliinikum nii kuldmuna kui ka pronksmuna tunnustused.
Kokku osales Kuldmuna konkursil rekordarv disaini, turunduse ja kommunikatsioonivaldkonna töid – 1037, millest 490 tööd valiti žürii poolt finalistide nimekirja.
Tartu Ülikooli Kliinikumi Tireli-tareli-tiit võlumaailma eest pälvisid kuldmuna keskkonnadisaini kategoorias illustraator Marju Tammiku ja Unt/Tammik disainibüroo. Lisaks tunnustati Kliinikumi kommunikatsioonitegevusi pronksmunaga korporatiivkommunikatsiooni kategoorias Tireli võlumaailma sidumise eest kommunikatsioonitegevustesse- ja sõnumitesse.
Helen Kaju, kommunikatsioonijuht: Südame teeb soojaks, kui reklaamimaailma kõrval pälvib tähelepanu ka tervishoid ja selle kommunikatsioon. Suur tänu Marju Tammikule ning disaineritele Margus Tammik ja Eva Unt, kes meie väikeste ja suurte patsientide jaoks Tireli võlumaailma lõid. Selle fantaasiamaailma abil on kommunikatsioonimeeskonnal olnud rõõm luua patsiendisõbralikke sõnumeid ja tegevusi.
Tuleb tunnistada, et me ei ole tänaseks veel leidnud vastuseid, kes sõi ära siili kirsid või kuhu hiigeljänes igal neljapäeva õhtul kaob. Nii et, Tireli-tareli-tiit, seiklus jätkub siit ehk Kliinikumist.
Foto: TV3.ee potaal / Karli saul
Puugihammustus võib tuua haigestumise. Kuidas kaitsta end puukentsefaliidi eest?
Puukentsefaliit on kesknärvisüsteemi viiruslik nakkushaigus, mille levik Eestis on Tervise Arengu Instituudi andmetel viimastel aastatel suurenenud. Viirust levitavad puugid ning inimesele levib viirus puugihammustuse tagajärjel. Puugid on Eestis aktiivsed aprillist oktoobrini, mistõttu on kevad just õige aeg vaktsineerimiseks, et ennetada haigestumist.
Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonhaiguste vanemarst-õppejõud Pilleriin Soodla selgitab, et puukentsefaliit avaldub esialgu gripilaadsete sümptomitega, nagu lihas- ja liigesvalu, peavalu ning palavik. See on umbes 5–10 päeva pärast puugi hammustust. „Üldjuhul suurem hulk inimesi paraneb ja neil ei teki kesknärvisüsteemi haaratust. Kahjuks on aga ka neid inimesi, kellel mõne aja möödudes võivad ilmneda tõsisemad sümptomid, mis viitavad ajupõletikule ehk entsefaliidile,“ räägib Soodla. Tekib iiveldamine, oksendamine, tasakaaluhäired, pearinglus, valguskartus kuni teadvushäireni ja kooma seisundini. Dr Soodla sõnul on õige aeg arsti juurde pöördumiseks siis, kui enesetunne on halb ja ei suuda süüa ega juua või tekib teadvuse häire. Oluline on teada, et haigussümptomite puhul ei pruugi enam puuki enda kehalt leida, sest puuk on toitudes piisava koguse verd kätte saanud, andnud inimesele viiruse ja end kehalt lahti lasknud.
Ta lisab, et puukentsefaliidi viiruse vastast ravimit ei ole olemas, mistõttu jääb haigestumise korral üle vaid sümptomeid leevendada. Erilist tähelepanu tuleks pöörata vanemaealistele inimestele, kelle immuunsüsteem on nõrgem ning kellel esineb sageli kaasuvaid haigusi. „Möödunud aastal haigestus entsefaliiti vanusegruppidest kõige rohkem 70–74 aastaseid. Samas alla 3-aastastel lastel kulgeb haigus üldjuhul sümptomiteta,“ rääkis vanemarst-õppejõud.
Puuke leidub nii maal kui linnas ning 2023. aasta Tervise Arengu Instituudi andmetel oli 70% linnas leiduvatest puukidest nakatunud inimesele ohtliku bakteri või viirusega. Kuna haigusevastane ravim puudub, on ainus viis haiguse eest kaitsmiseks vaktsineerimine. Esmakordne vaktsineerimine koosneb kolmest doosist, revaktsineerimine on vajalik kolme kuni viie aasta tagant. Detailsem info puukentsefaliidi vaktsiinidoosidest ning nende intervallidest asub Kliinikumi kodulehel. Oma vaktsineerimisstaatust saab vastavalt riiklikule immuniseerimiskavale kontrollida patsiendiportaalis terviseportaal.ee.
Ühtlasi on Tartu Ülikooli Kliinikumis võimalik vaktsineerida end puukentsefaliidi vastu nii aega broneerides kui ka ilma. Kliinikumi L. Puusepa 8 peamaja nakkuskabinet on avatud esmaspäevast reedeni kell 8.00–16.00 ning Kliinikumi Kvartali kabinetid esmaspäevast reedeni kell 16.00–18.00 ja laupäeviti kell 11.00–14.00. Tasuta vaktsineerimisetelefonile 731 7200 saab helistada esmaspäevast reedeni kell 8.00–18.00.
Kliinikumi Leht
Lõuna-Aafrika Vabariigi näo- ja lõualuude radioloog ja patoloog koolitasid Kliinikumis nii arste kui tudengeid
15. aprillist kuni 19. aprillini viibisid Tartu Ülikooli Kliinikumis stomatoloogia kliiniku kutsel Erasmus+ programmi raames dr Chane Smith ja dr Liam Robinson Lõuna-Aafrika Vabariigist. Dr Chane Smith on näo-ja lõualuude radioloog ja doktorant ning dr Robinson näo- ja lõualuude patoloog. Mõlemad teoreetilisi ja praktilisi koolitusi läbi viinud eksperdid töötavad Pretoria Ülikooli suutervise keskuses Oral and Dental Hospital. Koolitusnädal kulmineerus 18.-19. aprillil suu radioloogia sümpoosiumil, kus lisaks Lõuna-Aafrika Vabariigi külalistele esinesid ka dr Marianne Suuronen Helsingi Ülikooli Haiglast ja dr Antti Lehtinen Pirkanmaan heaolu piirkonnast. Kliinikumi Leht küsis muljeid.
Dr Smith ja dr Robisnon koolitasid nii hambaarstiteaduse tudengeid kui viisid ka arst-residentidele läbi töötoa – milliseid uusi teadmisi jagati?
Dr Piret Vilborn: Hambaarsti teaduse arst-residentidele ehk ortodontia, näo-ja lõualuude kirurgia, restauratiivse hambaravi residentidele, toimus panoraamuuringu tõlgendamise ja patoloogiliste muutuste äratundmise töötuba, kus õpetati kliiniliste ja radioloogiliste andmete korreleerimist ja harjutati erinevate patoloogiliste muutuste nagu hammaste arengu anomaaliate, näo-ja lõualuude tsüstide ja kasvajate ära tundmist. Residentidele olid ettevalmistamiseks saadetud Lõuna-Aafrika Vabariigi (LAV) päritolu erinevate patoloogiliste muutustega röntgenuuringud ja panoraamuuringu kirjeldamise mustand, mille alusel pidid nad kirjelduse varem kokku panema ja kolleegidele ette kandma. Koos õppejõududega lihviti nii kirjeldamise oskust kui arutati panoraamuuringul näha olevat. Sellises vormis ei ole me varem näo- ja lõualuude radioloogiat residentidele õpetanud. Residendid jäid töötoaga väga rahule.
4. ja 5. aasta hambaravi üliõpilastele tutvustati aga loengus CBCT uuringu kirjeldamise aluseid ja uuringul näha olevat röntgenanatoomiat. Tudengite vastuvõtt oli soe.
Koolitajad jõudsid ka pataoloogiateenistusse – kui tavaline see on, et stomatoloogid ja patoloogid teevad koostööd?
Dr Margus Reimann: Taolise koolituse osas on koostöö esmakordne. Küll aga oleme varasemalt koostööd teinud üksikute uuringute konsultatsioonide osas LAVi kolleegidega. Sealjuures toimus konsultatsioon samade LAV arstidega, stomatoloogide poolt oli kliiniline info, patoloogide poolt uuringu kirjeldus, preparaatide skaneerimine ja LAV patoloogiga arutelu.
Dr Piret Vilbron: Stomatoloogia kliiniku patsientide paremaks ravimiseks on kriitilise tähtsusega teha interdistsiplinaarset koostöö teiste Kliinikumi erialadega. Meie näo- ja lõualuude kirurgid saadavad iganädalaselt patoloogiateenistusse patsientidelt võetud biopsiad analüüsimiseks. See on normaalne ravitöö osa. Nõustun Margusega, et koolitusalane koostöö oli esmakordne, kuid patsientide raviprotsessi täpsemaks ja efektiivsemaks muutmiseks äärmiselt olulise tähtsusega. Patoloogi ja kliinilise spetsialisti koostöö on vajalik kindlustamaks korrektset infovahetust ja vajalike andmete jagamist, et patoloog saaks korreleerida histoloogilist leidu kliinilise ja radioloogilise leiuga, ja et formeeruks korrektne diagnoos.
Kas Eesti ja Lõuna-Aafrika Vabariigi inimeste suutervises on erinevusi?
Dr Chane Smith ja dr Liam Robinson: Me ei täheldanud erinevusi patsientide suutervises, küll aga hambaravi õppes – teie viimaste aastate üliõpilased olid kaasatud juba ravitöösse. Lõuna-Aafrika Vabariigis tuleb enne praktiseerimist lõpetada viieaastane õpe, misjärel asutakse tööle riigi heaks aastasesse programmi ehk nn kogukonna teeenistusse.
Teine erinevus on see, et suu- ja näo-lõualuu patoloogia ei ole Eestis hambaravi eriala.
Millised olid teie muljed Tartust?
Dr Chane Smith ja dr Liam Robinson: Meil oli Eestis, eriti Tartus, väga tore. Esimene mulje riigist oli, et see on väga puhas ja hoolitsetud. Nautisime ilusaid kirikuhooneid ning ülikooli peahoonet, mis on kauni vana arhitektuuriga hoone. Teie riigil on takistuste ületamises ja visaduses kõnekas ajalugu.
Meile meeldis ka Eesti Rahva Muuseum, Tagurpidi maja, Otepää linn ja mitmeid teised vaatamisväärsused.
Kõndisime Tartus päris palju – see ei ole meie jaoks tavaline. Päike loojus hilja, alles umbes kell 21 ajal, samal ajal kui meie kodukohas juba kell 18.00. Teie inglise keele oskus oli palju silmapaistvam kui teistes riikides, kus oleme olnud ning see oli meile suureks abiks. Inimesed, keda kohtasime, olid väga sõbralikud.
Täname Kliinikumi ja ülikooli kutse ja võõrustamis eest. Eriti tahame tänada dr Piret Vilborni, dr Margus Reimanni, kaasprof Jana Olakut ja kaasprof Ülle Voog-Orast. Loodame, et meie loengud meeldisid ning et tulevik toob koostöövõimalusi.
Kliinikumi Leht
Lastekliiniku vana roosa maja avas huvilistele uksed
20.–21. aprillil toimus Tartus esimest korda toimub arhitektuurisündmus Open House, mille käigus avati nende hoonete uksed, mis on arhitektuuriliselt väärtuslikud või mis jäävad tavapäraselt avalikkusele suletuks.
Programmis osales ka Tartu Ülikooli Kliinikumi lastehaigla vana roosa maja. Huvilised said kuulata põnevaid lugusid hoone ajaloost ning töötajate ja patsientide kogemustest. Näiteks, miks oli vaja lambakoera hoone ehitamisel, millist rolli mängisid hoone pikad rõdud ja palatiluugid nakkusosakondade töös, miks puudusid hoone trepikodades esialgu seinad ning töötajad ja patsiendid pidid korpuste vahel liikuma läbi tuisu ja lumehangede, milliste haigustega hospitaliseeriti lapsi haigla algusaegadel jne.
Lastekliiniku vana roosa maja osutus Open House programmi kõige populaarsemaks ja külastatumakshooneks. Kokku uudistas kahe päeva jooksul maja 479 inimest.
Open House kuulus Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 kultuuriprogrammi.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi patsiendid saavad laborianalüüse anda nüüd ka kodulähedases haiglas
Selle aasta märtsist on Tartu Ülikooli Kliinikumi patsientidel võimalik anda laborianalüüse mugavalt enda kodulähedases haiglas, mis muudab patsiendi raviteekonna kiiremaks ja mugavamaks.
„Kui senine praktika nägi ette, et Kliinikumi patsient annab eriarsti poolt määratud laborianalüüsid – näiteks vereanalüüsid – Tartus kohapeal, siis nüüd on Kliinikumi ja teiste Lõuna-Eesti haiglate laborite koostöös see võimalik ka kodulähedases haiglas. Nii arvestatakse raviteekonnal senisest enam patsiendi ajakuluga ning terviseseisundi keerukusega. Näiteks, kui pikema perioodi jooksul tuleb ravi jälgimiseks anda vereanalüüse, ei pea selleks enam spetsiaalselt sõitma Tartusse, vaid seda on võimalik teha seal, kus mugavam,“ rääkis Tartu Ülikooli Kliinikumi ühendlabori juhtiv bioanalüütik Pille Mee.
Laborianalüüse saab anda Viljandi, Põlva, Valga ja Lõuna-Eesti haigla laborianalüüside kabinettides. „Tänu nimetatud haiglate ühisele infosüsteemile eHL, on eriarstil patsiendi analüüsi tulemused teada juba selleks hetkeks, mil patsient vastuvõtule, ravile, uuringule või protseduurile pöördub,“ tutvustas muudatuse eeliseid Pille Mee.
Analüüsi andmiseks pole vaja muud, kui määratud päeval sobivasse analüüsikabinetti kohale minna, tuvastada end ID-kaardiga ning esitada arsti või õe väljatrükitud meelespea selle olemasolul. Patsiendi analüüsi tulemused edastatakse automaatselt haiglasse, kust toimus eriarsti suunamine ning niisamuti terviseportaali.
Lõuna-Eesti haiglate laborianalüüside kabinettide asukohad: Tartu Ülikooli Kliinikumi kabinet, Põlva Tervisekeskuse kabinet, Valga haigla labor, Lõuna-Eesti haigla labor, Viljandi haigla labor.
Kliinikumi Leht
Kliinikum avab esinduse Lõunakeskuses
Lõunakeskuse kaubanduspargi uude hoonesse tulevad tippklassi kuuluvate radioloogiliste seadmetega Tartu Ülikooli Kliinikumi uuringukabinetid. Uus keskkonnasäästlik hoone valmib 2024. aasta suvel.
Tartu Ülikooli Kliinikumi radioloogiakliiniku juhi dr Pilvi Ilvese sõnul on Lõunakeskusesse laienemise eesmärk nii radioloogiliste uuringute järjekordade lühendamine kui ka liikumine haiglakeskkonnast välja patsientidele lähemale. „Radioloogiliste uuringute vajadus suureneb pidevalt ning uuringujärjekorrad püsivad pikad just ambulatoorsete patsientide puhul. Edaspidi on Lõunakeskuse Ränirahnu üksuses võimalik patsientidele teha kompuutertomograafilist uuringut, magnetresonantstomograafia uuringut, samuti mammograafiat ja ultraheliuuringut. Nii suurendab Kliinikumi Lõunakeskuses asuv üksus patsientide ligipääsu skriiningutele, eeskätt mammograafiale ja kompuutertomograafilisele kopsuvähi skriiningule. Keerulisemad uuringud jäävad Maarjamõisa meditsiinilinnakusse,“ selgitas dr Pilvi Ilves.
Dr Ilves lisas, et pärast hoone valmimist 2024. aasta suvel, alustatakse keeruliste tippklassi radioloogiliste seadmete seadistamist. Esimesed patsiendid plaanitakse vastu võtta 2024. aasta sügisel.
Tartu Lõunakeskuse tegevjuhi Marju Jeedase sõnul on kaubanduspargi Ränirahnu tee 21 uue hoone näol tegemist ühe kõige innovaatilisema keskusega Lõuna-Eestis. “Lõunakeskuse kaubanduspargis on kõik olemas, alustades poodidest ja lõpetades Kliinikumiga — täna on külastajale oluline, et keskuses on nii poed, tervishoid kui ka meelelahutus. Nii saab ta kõik teenused ühest kohast ja säästab oluliselt oma aega. Seda enam oleme õnnelikud, et meie juures avab uksed Tartu Ülikooli Kliinikum, mis loob lõunaeestlastele paremad võimalused arstiabi saamiseks.”
Kliinikumi Leht
Glaukoom on üks sagedasemaid pimedaks jäämise põhjuseid
12. märtsil tähistati ülemaailmselt glaukoomi päeva, mille eesmärk oli juhtida inimeste tähelepanu haiguse varajase avastamise olulisusele, et vältida nägemisnärvi pöördumatut kahjustust.
Glaukoom ehk roheline kae on silmahaigus, mille korral on silma siserõhk enamasti liiga kõrge ja selle tõttu tekib nägemisnärvi kahjustus. Tartu Ülikooli Kliinikumi silmakliiniku juhi dr Mikk Pauklini sõnul on haigus salakaval: „Normist natuke kõrgemat silmasiserõhku inimene ise ei tunne ja närvi kahjustus tekib aegamööda. Glaukoomi edasi arenedes hakkab vaateväli muutuma järjest kitsamaks ning lõppstaadiumis võib nägemine täiesti kaduda. Ka tänapäeval on glaukoom üks sagedasemaid pimedaks jäämise põhjuseid,“ selgitas dr Pauklin.
Glaukoom tekib enamasti pärast 40. eluaastat. Suurem risk selle tekkeks on inimestel, kelle lähisugulastel on glaukoom, kellel on tugev lühinägevus (miinusprillid üle -6D) ja kellel on olnud tõsisemaid silmatraumasid. Ka põletikuvastaste hormoonsilmatilkade pikaajaline kasutamine võib tõsta silmasiserõhku ja põhjustada nägemisnärvi kahjustust.
„Kõigil üle 40 aasta vanustel inimestel on soovitav käia 2–3 aasta tagant silmaarsti juures kontrollis. Eriti oluline on see nende patsientide puhul, kellel on lähisugulastel diagnoositud glaukoom,“ rõhutas silmakliiniku juht. Kui silmaarst leiab normist kõrgema silmasiserõhu, tehakse tavaliselt erinevaid täiendavaid uuringuid, et selgitada välja, kas nägemisnärv on juba kahjustustatud. „Esimeseks raviks on tavaliselt silmasiserõhku langetavad tilgad, aga vajadusel kasutatakse ka laserravi või silmarõhku langetavaid operatsioone,“ selgitas dr Pauklin.
Ta lisas, et glaukoomi puhul on oluline selle võimalikult varajane avastamine, kuna juba tekkinud nägemisnärvi kahjustus on pöördumatu ja ravi eesmärgiks on vältida kahjustuse süvenemist.
Kliinikumi Leht
HPV põhjustab lisaks emakakaelavähile vähkkasvajaid ka teistes kehapiirkondades
4. märtsil tähistati rahvusvahelist inimese papilloomviiruse e HPV (human papilloma virus) teadlikkuse päeva. Enamasti räägitakse inimese papilloomiviirusega ehk HPV-ga seotud emakakaelavähist, kuid vähem teatakse, et sellega seostatakse ka pea- ja kaela kasvajaid ning häbeme-, tupe, anaalkanali-ja peenisevähki. Teadusuuringud näitavad seost ka kopsu-, söögitoru- ja nahakasvajatega, mille puhul HPV on riskifaktoriks.
Arvatakse, et umbes 5% kõikidest maailmas diagnoositud vähijuhtudest aastas on seotud mõne kõrgriski HPV-tüve nakkusega. Eestis diagnoositakse aastas umbes 300 HPV-st tingitud kasvajajuhtu aastas ning nende patsientide ravile kulub umbes 7 miljonit eurot Enim tekitavad vähke viirusetüved 16,18,31 ja 45.
Uuringud näitavad, et üle 90% emakakaelavähkidest, enamik pärakuvähkidest, ligi pooled peenise- ja suur osa suuneeluvähkidest on seotud HPV-nakkusega, ent protsendid varieeruvad ka riikide lõikes ja ajas. Näiteks, eeldatakse, et pea- ja kaelakasvajate esinemissagedus kasvab 2030. aastaks 30% (1,08 miljonit uut juhtumit aastas). Ameerika Ühendriikides oodatakse HPV-positiivsete haigete osakaalu märkimisväärset kasvu vähemalt aastani 2030 ning see juba ületab käesolevaks hetkeks HPVst tingitud emakakaelavähijuhtude arvu. Sellele, et Eestis on HPV ülimalt levinud, viitab ka väga sage haigestumine emakakaelavähki ning kui võrrelda Ameerika Ühendriikide ja Eesti haigestumustrende, on USA-s suuneelu HPV-positiivsete patsientide kontingent muutumas vanemaks ning Eestis pigem vastupidi – järjest nooremaks.
HPV-kandlus ei tähenda alati haigust ega vaja otseselt ravi. Üle 80% inimestest kannab mõnel eluetapil inimese papilloomiviirust, kuid 90%-l juhtudest taandub HPV-nakkus iseeneslikult kahe aasta jooksul. Paraku, umbes kümnendikul inimestest võib nakkus püsima jääda, millest tingituna on oht vähi kujunemiseks.
HPV-kasvajaid aitab ennetada vaktsiin
HPV vastu on võimalik vaktsineerida nakatumist ennetava vaktsiiniga, s.t et juba olemasolevate viiruskahjustuste vastu vaktsiin ei aita, vaid pakub kaitset tervetele rakkudele ja kudedele ning seda ainult kindlate viirusetüüpide vastu. Seega, ei kaitse vaktsiin kõigi 200 tüve eest, vaid olenevalt kasutatavast vaktsiinist ainult kahe, nelja või üheksa suurema vähiriski tüvega nakatumise eest. Enim tekitavad vähke viirusetüved HPV-16 ja HPV-18 ning nende tüvede vastu kaitsevad kõik kolm vaktsiini. HPV-ga varem mitte kokkupuutunutel on vaktsiini efektiivsus 97–99%. Seega ennetab HPV-vaktsiin üle 90% nendest kasvajatest, kus haigestumine on seotud kõrge riskiga tüvedega, mille vastu vaktsiin annab kaitset, sealhulgas vulva-, tupe-, pea- ja kaela-, anaalkanali- ning peenisevähke.
Eestis alustati 12–14aastaste tüdrukute vaktsineerimisega 2018. aastal, kuid vaktsiiniga hõlmatus sihtrühmas on jäänud alla soovitusliku piiri. Kui varasemalt oli HPV-vaktsiin suunatud ainult tüdrukutele, sest neil on kõige suurem HPV põhjustatud haiguskoormus, siis alates sellest aastast katab Tervisekassa ka poiste vaktsineerimist. Soovi korral vaktsineeritakse lisaks 15-18-aastaseid noori, kes pole veel HPV vastu vaktsineeritud, kuid sooviksid seda teha.
Sümptomid, mis võivad viidata HPV-st tingitud kasvajale
Ehkki vähk on enamjaolt vanemate inimeste haigus, ei tohiks kaotada valvsust just nooremapoolsete patsientide suhtes. Järjest enam diagnoositakse pahaloomuline kasvaja patsiendil, kellel puudub tüüpiline suitsetamise, alkoholi liigtarbimise, või muu riskikäitumise anamnees, mis omakorda vähendab kahtlusi pahaloomulisele kasvajale. Need tegurid võivad viia patsiendi uurimise ning vähidiagnoosi hilinemiseni. Varasem diagnoosimine paraku kajastub olulisel määral patsientide elulemuses ja elukvaliteedis, sest staadium diagnoosimisel määrab suuresti haiguse prognoosi ning raviviisi. Kahjuks on näiteks pea- ja kaelakasvajate elulemus Eestis suures pildis võrreldav Ida-Euroopaga, seda hoolimata modernsetest ravivõtetest ning ravi kättesaadavusest.
Sõeluuringul osalemine võimaldab haigust varakult avastada
Vähi varajane avastamine toimub kaebusteta patsientide läbivaatusel, kuna algstaadiumis vähk ja vähieelsed seisundid on enamasti sümptomiteta või põhjustavad ebaspetsiifilisi kaebuseid. Seega on sõeluuringutel osalemine haiguse ennetamisel ning varasemal avastamisel väga oluline. Eelnevatel aastatel on Eestis emakakaelavähi sõeluuringus osalenud umbes 40% uuringule kutsutud naistest. Erinevalt emakakaelavähist ei ole aga teistele HPV-ga seostavatele kasvajatele sõeluuringut pakkuda.
2024.aastal oodatakse emakakaelavähi sõeluuringule 30–65-aastaseid naisi sünniaastatega 1959, 1964, 1969, 1974, 1979, 1984, 1989 ja 1994. Lisainfot leiab veebilehelt https://soeluuring.ee/emakakaelavahk/
Dr Sandra Kase
Tartu Ülikooli Kliinikumi arst-õppejõud onkoloogia erialal
Tartu Ülikooli nooremteadur
Tartu ja Tallinna verekeskused võtsid kasutusele ühise doonoriportaali
Veebruari lõpus läksid Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskused üle ühisele doonoriportaalile edoonor.ee. Nüüd on nii Tartu kui ka Tallinna doonorite andmed koondatud ühte portaali, kus on võimalik ka broneerida aeg järgmiseks vereloovutuseks.
Tartu Ülikooli Kliinikumi verekeskuse juhi Helve Königi sõnul oli üleminek ühisele portaalile hädavajalik samm nii riikliku andmebaasi suunas kui ka doonori mugavuse tõttu. “Siiani toimetasid kõik verekeskused oma andmebaasiga, mis teiste haiglate verekeskustega ei ühildunud. Lisaks sellele, et kahel verekeskusel on nüüd ühine andmebaas, mis lihtsustab igapäevast tööd, on Kliinikumi ja Regionaalhaigla doonoritel võimalus samas portaalis broneerida vereloovutuse aeg ja täita küsimustik. Uues süsteemis on viimase kümne aasta jooksul Tartu või Tallinna verekeskust külastanud doonorite andmed,“ tutvustas Kliinikumi verekeskuse juht.
Ta lisas, et broneerides uues portaalis vereloovutuseks aega, pakub süsteem selle järgmiseks päevaks. „Soovime olla maksimaalselt paindlikud ning kui doonorile sobiks tulla kohe samal päeval pärast aja broneerimist ning küsimustiku täitmist, on ta ka samuti verekeskusesse väga oodatud. Võtame kõik doonorid alati vastu,“ sõnas König. Uuendusena saavad uut doonoriportaali kasutada ka juba esmased doonorid, kes pole varem verd loovutanud. Lisaks on nüüd võimalik siseneda kolme isikutuvastusvahendiga: ID kaart, Mobiil-ID ja Smart-ID.
2023. aasta tegid doonorid Tartu Ülikooli Kliinikumi verekeskuses 15 563 vereloovutust, millest 4935 doonoripäevadel väljaspool verekeskust. Tartu Ülikooli Kliinikumi verekeskus tänab kõiki heategijaid ning ootab jätkuvalt doonoreid esmaspäevast kolmapäevani kell 8.00–17.00, neljapäeval 8.00–18.00 ning reedel 8.00–15.30. Doonoriks sobib terve, puhanud, söönud ning vähemalt 50 kg kaaluv inimene vanuses 18–65 eluaastat. Minimaalne vahe kahe vereloovutuse vahel peaks olema vähemalt 60 päeva, naistel soovituslikult 90 päeva.
Kliinikumi Leht
Hambaarstiteaduse üliõpilased lühendavad hambaravi ooteaega
Tartu Ülikooli Kliinikumi stomatoloogia kliiniku töötajate igapäevased kaaslased on Tartu Ülikooli hambaarsti teaduse üliõpilased, kelle ravitöösse kaasamine aitab lühendada pikki ootejärjekordi ning pakkuda ka soodsamat hambaravi juhendava arst-õppejõu suunamisel.
Halb suutervis ning katkised hambad võivad põhjustada mitmete organite ja organsüsteemide häireid ja haigusseisundeid, muuhulgas võivad krooniliste põletikukolletega hambad olla ohtlikud reumahaigetele, südamehaigetele, seedeelundkonnale jne, mistõttu ei ole võimalik üle hinnata terveid hambaid.
Hambaarsti juurde vastuvõtuaja saamiseks võivad olla pikad järjekorrad ning kohe ei pruugi olla võimalik oma murele lahendust leida. Siinkohal on meie kliiniku hambaarstidel abis hambaarstiteaduse viimaste kursuste üliõpilased. 3.–5. kursuse õppurid konsulteerivad patsiente koos juhendava arst-õppejõuga suukirurgia osakonnas, kus igale patsiendile tehakse etapiviisiline raviplaan ja vajalikud uuringud. Nii lüheneb patsientide hambaravi ooteaeg, lisaks on üliõpilaste poolt pakutavad teenused soodsama hinnaga ning taskukohased ka väiksema eelarvega abivajajale.
Üliõpilaste juures saab juhendaja valvsa pilgu all eemaldada lootusetuid ja/või halva prognoosiga hambaid, samuti suhu lõikunud tarkusehambaid eemaldamise näidustusega, lisaks pakutakse esmaabi ägedate stomatoloogiliste seisundite korral nagu äge periodontiit, äge periostiit, furunklid näo piirkonnas. Sellele lisaks antakse nõu ka suulimaskesta haigusseisundite osas ning raskekujuliste põletike korral suunatakse patsiendid vajadusel edasi statsionaarsesse näo-lõualuude kirurgia osakonda.
Lisaks tavapatsientidele on osakond valmis aitama ka statsionaarsel ravil olevaid või operatsioonieelseid ettevalmistusi vajavaid patsiente, kellel on vaja suuõõs saneerida enne plaanilisi operatsioone. Näiteks endoproteesimise või südameklapi operatsioonide puhul. Ravi lõpus väljastatakse raviarstile vajadusel ka vastav teatise/tõend suuõõne saneerimise kohta. Koostöös radioloogiakliinikuga on meie juures võimalik teha saatekirja alusel ortopantomogrammi (OPTG) hammaste üldseisundi hindamiseks. L. Puusepa 1a radioloogiaosakonnas on patsientide jaoks ka CBCT uuringu tegemise võimalus ja ultraheli kabinet.
Hambaarstiteaduse üliõpilaste poolt tehtava töö eest tasumiseks saab kasutada hambaravihüvitist. Kui hüvitis on otsas, rakendub patsiendile tudengisoodustus ehk patsient maksab 60% tavahinnast (v.a röntgenuuringud radioloogiaosakonnas). Nii on raviarved taskukohasemad, samal ajal saavad tudengid kinnistada tulevaseks tööks vajalikke praktilisi ja teoreetilisi oskusi.
Hammaste ravimiseks üliõpilaste juures saab registreeruda stomatoloogia kliiniku registratuuri telefonil 731 9889, infot saab küsida telefonil 731 9282 või e-posti aadressil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
Dr Aili Tuhkanen, Tartu Ülikooli hambaarstiteaduse instituut
Dr Leila Simberg, Tartu Ülikooli Kliinikumi stomatoloogia kliiniku suurkirurgia osakond
Kliinikumi panustab jätkuvalt keskkonna tegevustesse
Kliinikum on seadnud oma arenguskavas eesmärgiks olla keskkonnahoidlik haigla. Jätkusuutlik tegutsemine on saanud oluliseks suunaks haigla igapäevastes tegevustes, edendades keskkonnateadlikkust nii oma töötajate, patsientide kui ka üldsuse seas.
Kliinikumi keskkonna ja puhastuse osakonna juhi Triin Arujõe sõnul ei ole tänasel päeval haiglatele kohustuslikke keskkonnaalaseid eesmärke seatud, mistõttu on Kliinikumi keskkonnaalane initsiatiiv tulnud asutuse seest, mõistes valdkonna mõju olulisust ja liikuda Rohelisema Kliinikumi poole. Kliinikum on esimene ja ainus haigla Eestis, kellel on väljastatud Euroopa Liidu keskkonnajuhtimise ja -auditeerimise süsteemi (EMAS) registreering, mis kinnitab, et Kliinikumi keskkonnajuhtimise süsteem vastab kõrgeimale keskkonna standardile. EMASist lähtuvalt on Kliinikumis läbi aastate eesmärgiks võtta kasutusele ressursitõhusamaid lahendusi, suurendada keskkonnahoidlikke hankeid ning viia läbi erinevaid tegevusi. „EMAS annab haiglale raamistiku keskkonnajuhtimiseks ja võimaldab mõõta ning jälgida keskkonnamõjusid, mis omakorda aitab meil paremini suunata keskkonnasõbralikke tegevusi, et olla Rohelisem Kliinikum“ rääkis Arujõe.
Kliinikumi keskkonnategevuskava eesmärgid on suunatud nii haigla töötajatele, patsientidele kui ka avalikkusele suuremalt. „Keskkonnakava eesmärkideks on seatud energiatõhususe ja ressursitõhususe suurendamine, jäätmetekete vähendamine, ringlussevõtu edendamine ning keskkonnateadlikkuse suurendamine. Energia tarbimine on Kliinikumi üks olulisemaid keskkonnamõju kohtasid,“ selgitas Arujõe. Seetõttu investeeris Kliinikum möödunud aastal olemasolevate valgustite vahetamisesse energiasäästlike LED-valgustite vastu, mille tulemusel hoiti aastas kokku hinnanguliselt 1530 MWh elektrienergiat. Samuti on uuendatud meditsiini- ja olmeseadmeid vähem energiat tarbivate seadmete vastu.
Pidevalt otsitakse lahendusi ka ühekordsete tarvikute asendamiseks korduskasutatavate tarvikutega. „Alates 2022. aastast ei kasuta me ühekordseid toidunõusid ei patsientide toitlustamisel ega töötajate toitlustamisel. 2023. aastal alustati arutelu võtta sterilisatsiooniosakonnas kasutusele paberpakendamise asemel sterilisatsioonikonteinerid, alustati otsinguid plastmassist tabletitopside asendamiseks paberist topsidega ning hakati kasutama puhastamisel ühekordsete koristustekstiilide asemel mikrokiust koristustekstiile,“ lisas Arujõe.
Jätkusuutlikkuse valdkonnas on väga suur rõhk ka Kliinikumi töötajate teadlikkuse tõstmisel ning kaasamisel. Selleks korraldatakse erinevaid kampaaniaid suunamaks töötajaid energiat säästma, jäätmeid sorteerima, printimist vähendama ning samuti panustama teadlikkuse tõstmisesse kitsamates valdkondades – ühekordsete kinnaste kasutamise vähendamine olukordades kus neid ei pea kasutama, ühekordsete paberist aluslinade kasutamise vähendamine, ühekordsete papist neerukausside kasutamise vähendamine.
Lisaks osaleb Kliinikum Tartu ROHEringi projektis, mille eesmärk on tõsta elurikkust linnas, leevendada kliimamuutustest tulenevat mõju ning luua hea elukeskkond kõigile. Arujõe sõnul vähendati Kliinikumis 2023. aastal niitmissagedust kõigil aladel. “Vähese niitmisega toetame kohalikke taime- ja loomalikke. Elurikas linnaloodus pakub lisaks silmailule mitmeid hüvesid – puhtam õhk, madalam õhutemperatuur, vähem üleujutusi ja tolmendatud viljapuud.”
6. juunil korraldab Kliinikum järjekorras neljanda keskkonnakonverentsi, mille eesmärgiks on nii oma töötajate kui ka teiste tervishoiuasutuste seas teadlikkuse tõstmine. Sel aastal toimub konverents koostöös infektsioonikontrolli teenistusega, keskendudes infektsioonidele, mis kerkivad esile kliimamuutuste ajal. Keskkonnakonverentsi oodatuim ettekanne tuleb sotsiaalministeeriumi kantslerilt Maarjo Mändmaalt, kes tutvustab ministeeriumi praegu väljatöötamisel olevaid haiglatele seatavaid jätkusuutlikkuse eesmärke aastaks 2050.
Kertu Rannu
Rohelisema Kliinikumi kohta saad lugeda SIIT.
Amputatsioonijärgne taastusravi statsionaarse taastusravi osakonnas
Tartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku statsionaarse taastusravi osakond pakub taastusravi kõigile alajäseme amputatsiooni järgsetele patsientidele, kelle üldseisund seda võimaldab ja kes soovivad parandada enda liikumis- ja tegevusvõimet. Eesmärgiks on iseseisva toimetuleku saavutamine, sealhulgas eksoproteesiga kõndimise võimekuse arendamine.
Amputatsioon on kirurgiline protseduur, mille käigus eemaldatakse kas haiguslikust või traumaatilisest protsessist kahjustatud jäse, selle osa või muu kehaosa. Täiskasvanutel põhjustavad enamikku jäseme amputatsioone südame-veresoonkonnahaigused nagu ateroskleroos ja diabeet, aga ka pahaloomulised kasvajad või trauma. Kliinikumi statsionaarse taastusravi osakonnas toimub patsientide ravi interdistsiplinaarse meeskonnatöö põhimõttel, mis tähendab seda, et kõik ravimeeskonna liikmed osalevad patsiendi hindamises, ravi eesmärgi püstitamisel, raviplaani koostamises ning ravis, et tagada patsiendikeskne terviklik käsitlus. Amputatsioonijärgsele füsioteraapiale on Kliinikumi statsionaarse taastusravi osakonnas spetsialiseerunud kaks füsioterapeuti, Triin Kukk ning Annika Veikesaar-Suur.
Alajäseme amputatsiooni järgselt keskendutakse haava paranemisele, valu kontrollile, iseseisvalt ratastooli siirdumisele, liigese liikuvuse säilitamisele, lihasgruppide tugevdamisele, köndi ettevalmistamisele eksoroteesiga kohanemiseks ja tasakaalukontrollile. „Äärmiselt oluline on patsiendi taastumisprotsessis tihe koostöö proteesimeistritega, kuna proteesi sobivus on ajas muutuv. Sageli on vajalikud korduvad kohandamised – proteesikomponentidel võib tekkida kulumisi või vajadus amputeeritu optimaalseks rehabiliteerimiseks,“ selgitas osakonna füsioterapeut Annika Veikesaar-Suur. Oluline on saavutada funktsionaalne iseseisvus igapäevastes tegevustes ning pakkuda psühholoogilist ja sotsiaalset tuge.
2022. aastast on statsionaarse taastusravi osakonnas olnud võimalus pakkuda taastusravi ka neile amputeeritutele, kellele on võimaldatud kõige kaasaegsemad ja kõrgeimate aktiivsustasemetega mikroprotsessoriga alajäseme eksoproteesid. „Tegemist on tehniliselt keerukate patsiendi isiklike abivahenditega, mis nõuavad füsioterapeutidelt oskusi ühendada füsioteraapia-alased teadmised konkreetsete proteeside funktsionaalsete võimalustega,“ rääkis füsioterapeut Triin Kukk. Ta tõi näiteks ühe liiklustraumajärgse patsiendi, kelle alajäseme protees võimaldab harrastada paljusid spordialasid ning kes saavutas taastusraviperioodi lõpuks võimekuse mitte ainult väga hästi kõndida, vaid ka joosta, liikuda erinevatel tasapindadel, matkata, sõita jalgrattaga, ronida redelil ja ületada kõrgeid takistusi. „Patsient naases füüsiliselt head vormi nõudvale erialasele tööle vaid mõne kuu möödudes proteesi saamisest,“ lisas Kukk.
Selliste eksoproteeside kasutama õppimiseks on interdistsiplinaarne taastusravi äärmiselt oluline, et kõrgtehnoloogilise proteesi multifunktsionaalseid võimalusi maksimaalselt rakendada, ka patsiendi edasises tööelus, huviharrastustes või sporti tehes. Tartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku statsionaarse taastusravi osakond asub aadressil Riia 167. Täpsemat infot statsionaarse taastusravi osakonnas toimuva amputatsioonijärgse taastusravi kohta saab osakonnajuhilt dr Ronald Rätsepalt.
Statsionaarsele taastusravile suunamiseks on vajalik eri- või perearsti saatekiri. Koha broneerimiseks tuleb helistada telefonile 731 8989 või saata e-kiri aadressile See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..
Kliinikumi Leht
Kommentaar, dr Ronald Rätsep, statsionaarse taastusravi osakonna juht:
Nagu eelnevalt mainitud, on patsiendi käsitlus statsionaarses taastusravis komplekssel meeskonnatööl põhinev. Lisaks taastusarstile ning füsioterapeudile, saab amputatsioonijärgse patsiendi ravimeeskonda kaasata vajadusel ka kliinilise psühholoogi, tegevusterapeudi ning sotsiaaltöötaja. Seeläbi saame keskenduda lisaks funktsionaalse võimekuse ja igapäevatoimingute teostamise parandamisele ka psühhosotsiaalsetele probleemidele ning patsienti toetada igapäevaellu naasmisel. Veel üks väga oluline osa statsionaarses taastusravis on põhi- ja kaasuvate haiguste ravi. Vajadusel ka uuringute ning analüüside teostamine.
Suutervis on osa inimese üldisest tervisest
20. märtsil tähistati ülemaailmset suutervise päev. Tartu Ülikooli Kliinikumi stomatoloogia kliiniku juhi dr Piret Vilborni sõnul on suutervis osa inimese üldisest tervisest ja sellele tähelepanu pööramisel on oluline roll nii inimestel endal ja tema lähedastel kui ka kõikidel tervishoiutöötajatel, kes patsiendi tervise eest hoolitsevad. Sealjuures on enamik suutervise probleeme ennetatavad regulaarse hambaarsti külastamisega.
„Suutervise esimene tugisammas on hea suuhügieen, mille eelduseks on hammaste pesemine vähemalt kaks korda päevas ja hammaste kontaktpindade puhastamine sobivate vahenditega, olgu selleks siis hambaniit, irrigaator või hambavahe harjad. Teiseks on oluline tasakaalustatud ja suhkruvaba toitumine, magusa tarbimine vähem kui korra päevas ning vähemalt kolmetunniste vahede jätmine toidukordade vahele, vältides sellel ajal näksimist. Janu kustutamiseks on kõige hambasõbralikum valik puhas mullivaba vesi. Ning kolmandaks on oluline, et suuhügieeni eest hoolitsemist alustatakse varakult peale hammaste suhu lõikumist ja sellega jätkatakse kogu elu. Laste suuhügieeni harjumused saavad alguse eelkõige kodust, kuid suur roll teadmiste edasi andmisel on ka lasteaedadel ja koolidel,“ loetles põhitõdesid dr Vilborn.
Regulaarne hambaarsti külastus võimaldab suurt osa probleemidest ennetada või diagnoosida ja ravida juba varases staadiumis. „Suutervis on seotud inimese üldise tervisega. Kontrollimatu bakterite vohamine suuõõnes ja nende sattumine sealt vereringesse mõjutab paljusid teisi organsüsteeme inimese kehas. Teadlased on leidnud seose igemepõletiku ja teiste hamba kinnituskudede haiguslike seisundite ning muude süsteemsete haiguste, nagu südame- ja veresoonkonna haiguste, Alzheimeri tõve, diabeedi ja hingamisteede haiguste vahel,“ selgitas stomatoloogia kliiniku juht.
Erilist tähelepanu tuleks pöörata suutervisele lapseootuse perioodil. „Ema halb suutervis võib olla enneaegse sünnituse, madala sünnikaalu ja preeklampsia üheks põhjuseks. Seega peaksid kõik tulevased lapsevanemad käima vähemalt korra hambaarsti visiidil suutervise seisundi hindamiseks ja vajadusel ka ravimiseks,“ rääkis dr Vilborn. Ta lisas, et kaaries on ühelt poolt infektsioonhaigus ja teiselt poolt elustiilihaigus, mille eest saab last kaitsta kõige paremini sellega, et vanematel on terved hambad ja head suuhügieeni harjumused.
„Lisaks sellele, et suurim roll enda ja lähedaste suutervise eest hoolitsemisel lasub inimestel, kutsume tänasel suuhügieeni päeval ka kõikide teiste erialade tervishoiutöötajaid patsientide suutervisele tähelepanu pöörama,“ lausus lõpetuseks dr Piret Vilborn.
Kliinikumi Leht
Haiglaapteegi päeval olid fookuses haiglaapteegi töötajad
27. märtsil tähistati esimest korda haiglaapteegi päeva, et juhtida tähelepanu haiglaapteegi olulisele rollile tervishoiusüsteemi toimimise tagamisel.
Tartu Ülikooli Kliinikumis asub Eesti suurim haiglaapteek, mis on loodud selleks, et varustada Kliinikumi kliinikuid ravimite, desinfitseerivate ainete ja ühekordsete meditsiiniseadmetega. Apteegi meeskonda kuuluvad proviisorid, kliinilised proviisorid, farmatseudid ja abilised, kes kõik koos tagavad apteegi sujuva toimimise.
Haiglaapteegid moodustavad suure ja olulise osa tervishoiusüsteemist. Tartu Ülikooli Kliinikumis on haiglaapteekide tegevused jagatud kolme suuremasse valdkonda, mis kõik omavad olulist rolli tervishoiuteenuste tagamisel ja patsientide heaolu toetamisel.
- Esimene valdkond on logistikaalane tegevus, mis tagab ravimite, desinfitseerivate ainete ja ühekordsete meditsiiniseadmete olemasolu ning nende kulutõhusa kasutamise.
- Teine oluline tegevusvaldkond on ravimite valmistamine ja manustamiseks ettevalmistamine, mille eesmärk on tagada ravimite kättesaadavus ja käitlemise ohutus. Siia alla kuulub nii ravimite doseerimine vastavalt patsientide individuaalsetele vajadustele kui ka nende valmistamine.
- Kolmas valdkond on kliiniline farmaatsia, mis keskendub ravimi- ja patsiendiohutuse suurendamisele läbi tervishoiutöötajate nõustamise, koolitamise ja kontrollimise. Haiglaapteegid pakuvad olulist tuge tervishoiutöötajatele, pakkudes neile vajalikke teadmisi ja juhiseid ravimite õige kasutamise ning võimalike kõrvaltoimete ennetamise osas.
Aitäh panuse eest, head haiglaapteegi töötajad!
President tunnustas teenetemärkidega Kliinikumi töötajaid
President Alar Karis andis iseseisvuspäeva eel, 21. veebruaril üle teenetemärgid, et tunnustada inimesi, kelle igapäevane tegevus laob järjest uusi kihte Eesti hoolivuse, märkamise ja kaitstuse seina. "Neid kõiki liidab ustavus põhimõtetele, millele me tahame näha Eestit toetumas: demokraatiale, õiglusele, tarkusele, järjekindlusele, headusele, ettevõtlikkusele, mõistmisele," rõhutas riigipea.
President Alar Karis märkis ära ka Kliinikumi töötajate panuse, tunnustades Eesti Punase Risti II klassi teenetemärgiga ülemarst-õppejõudu ja 1. kliinilise valdkonna juhti prof Aare Märtsonit. Prof Märtson on pühendanud oma elu ortopeedia eriala praktiseerimisele ja arendamisele Tartu Ülikooli Kliinikumis ja Tartu Ülikoolis. Pikaaegse ortopeediakliiniku juhina on ta edendanud ravi-, õppe- ja teadustööd nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt. Ta on olnud väga pühendunud oma patsientide ravimisele ning tänu tema tegevusele on abi saanud tuhanded Eesti patsiendid väikestest lastest kuni eakate inimesteni. Lisaks luu- ja liigeshaiguste ravile on prof Märtsoni läbi aastakümnete olnud vastutav suurte liigeste endoproteesimiste eest. Tal on väga suur panus selles, et Kliinikumi liigesproteesimiste ravikvaliteet on Euroopa mastaabis kõrgel tasemel. Muuhulgas tehakse tema käe all väga keerulisi ja erialade üleseid luukasvajate operatsioone ning keerukamate näidisoperatsioonide läbi viimiseks on teda kutsutud koguni India, Tai ja Vietnami haiglatesse.
Palju õnne, prof Aare Märtson! Mida see tunnustus teile tähendab?
Aitäh! Ma tunnen sellest rõõmu nii arsti, õpetaja kui teadlasena ning on olnud suur au, tänu ja vastutus teenida oma ülikooli, haiglat ja riiki. Ühtlasi on see kindlasti kogu ortopeedia eriala tunnustus. Tunnustus minu kolleegidele ja lähematele kaastöötajatele, kuna ilma meeskonnata ei ole võimalik väga palju teha. Usun, et olen meeskonnamängija, olen muuhulgas ka korvpalli mänginud.
Kuidas te jõudsite oma kutsumusega just ortopeedia eriala juurde?
See ulatub ülikooliaega, mil tegime rühmakaaslase Indrek Miidlaga tudengite teadustööd. Opereerisime rottide magu ning saime selle eest isegi üleliidulise preemia. Kui dr Miidla sai sellest ainest oma kandidaaditööks, siis minu huvi võttis suuna lastekirurgia ja -ortopeedia poole. Tudengina olid mulle inspiratsiooniks õpetajad dr Bernhard Maarits, dotsent Peeter Nuiamäe, hiljem prof Tiit Haviko, kes juhendas ka minu doktoritööd. Pärast kooli lõpetamist sain pakkumise alustada tööd lasteortopeedina, mis ühendab ortopeedia ja lastekirurgia. Lasteortopeedia on ortopeedia klassika.
(Prof Märtson osundab lipsule, mida intervjuu päeval kannab) Kas märkad, et lipsu peal on kõverad puud, mis on seatud toe najale? See on European Federation of Traumatology and Orthopaedics lips, kus kõver puu toe najal sümboliseerib seda, et kasvavat organismi on võimalik mõjutada nii, et see kasvab sirgeks, see ongi rahvusvaheline ortopeedia sümbol. Täna on Eestis sünnitusabi ja haiguste ennetus muutunud üliheaks, mistõttu me ei näe enam eriti tüsistusi. Noored ortopeedid ei pruugi enam selliseid haigusi näha nagu mina alustades. Samuti oli siis kindlasti suurem roll manuaalsel ja visuaalsel diagnostikal võrreldes tänapäevaste väga täpsete ja kiirete diagnostikavõimalustega.
Kuna alustasin just lasteortopeedina, on see mulle südamelähedane siiani. Kirjutasin doktoritöö jäsemete pikendamise teemal. Laste ravi kõrvale on tulnud ka täiskasvanute luu- ja liigeshaiguste ravi. Minu lastega seotud ravijuhud on tänaseks peamiseks seotud liigeste vahetamise kirurgiaga. Kõige noorem patsient, kes on seda vajanud, on olnud 14-aastane.
Teil on ortopeedina töökogemust üle 40 aasta. Kas on veel operatsioone, mis teile elevust pakuvad?
Kõik lõikused on mulle olulised ja iga patsient läheb mulle korda. Operatsioonide käigus võib tulla ette ootamatusi ja väga kiireid otsuseid vajavaid olukordi. Kogemus mängib kindlasti rolli, ent ka minu pulss on operatsiooni ajal jätkuvalt kiire. Minu õpetaja prof Haviko ütles, et kirurg ei saa olla nii, et teed natuke. Olen nõus – kirurgi käsi peab kogu aeg praktiseerima.
Kindlasti on erilised ka esmased skeletikoe kasvajad, kuna need on haruldased ning annavad meile teadustöö mõttes võimalusi uurimiseks. Mis on tekkepõhjused, milline peaks olema operatsioonitehnika. Näeme juba täna, et tulevik ei saa mööda biotehnoloogiast, mil rakud hakkavad ise molekule juhtima. Sellega väheneb ilmselt ka kirurgia osakaal, kuid ortopeedia eriala võib olla üks viimaseid, kus nn suur kirurgia alles jääb.
Mainisite teadust. Millises rollis te end kõige mugavamalt tunnete – arsti, õpetaja või teadlase?
Dr Maris Suurna ja dr Katrin Kruustük – Kliinikumi kõrva-nina-kurguarstid, keda president tunnustas Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärkidega
Kõrvakliinikus töötav dr Maris Suurna on olnud Eesti kõrvakirurgia eestvedaja, kelle juhtimisel hakati pea 25 aastat tagasi Tartu Ülikooli Kliinikumis tegema sisekõrva implantatsioone. Sisekõrvaimplantaat annab võimaluse tajuda helisid ja eristada kõnet ka väga sügava kuulmislangusega inimestel, kellel kuuldeaparaadi kasutamine ei anna soovituid tulemusi. Kaasasündinud kurtuse puhul on oluline jõuda diagnoosini ja ravini võimalikult vara, et anda võimalus ka peaajul helitöötlusvõimekuse väljatöötamiseks, sest kõne areng toimub kõige kiiremini lapse esimesel kolmel eluaastal. Sisekõrva implantaadi õigeaegne paigaldamine võimaldab kurdina sündinud või kurdiks jäänud lastel õppida kuulma ja kõnelema nagu kuuljad lapsed, tänu millele suur osa implantaadi saanud lastest saavutavad taseme, mis võimaldab neil minna tavalasteaeda ja -kooli ning saada haridust kuuljatega võrdsetel alustel. Lisaks lastele on operatsiooniga võimalik aidata ka täiskasvanueas kurdistunud inimesi. Sisekõrvaimplantaadi kaudu saadavate auditiivsete signaalide tõlgendama õppimine on järjepidevust nõudev protsess ja meeskonnatöö, kus osalevad nii spetsialistid, patsient kui ka tema perekond.
Sisekõrva implanteerimise ajastu eelselt puudus igasugune võimalus neid patisente aidata ning dr Suurna oli esimene kirurg, kes Eestis sisekõrva implantatsiooni teostas. Teised kirurgid, kes tänasel päeval nimetatud operatsiooni teevad, on oma oskused omandanud just dr Suurna juhendamisel.
Kommentaar, dr Maris Suurna: Pärast esimesi õnnitluseks saabunud sõnumeid ei suutnud ma mõista nende tähendust enne, kui poeg mulle telefonis selgituseks vastava info ette luges. Üllatus oli muidugi suur ja terve päev oli täis õnnitlusi erinevatelt inimestelt, nii kolleegidelt, sõpradelt kui ka patsientidelt.
Autasu tekitas tunde, et mu tööd on märgatud ja mitte ainult minu tööd. Sisekõrva implantatsioon on meeskonnatöö, mina olen selles meeskonnas kirurg, minu töö kestab piltlikult öeldes kaks tundi, ent enne ja pärast on suur töö teha teistel tiimiliikmetel.
Kõrvakirurgia oli minu siht eriala valides ja olen õnnelik, et olen seda tööd saanud teha ja oma oskusi ka noorematele edasi anda.
Dr Katrin Kruustük omakorda oli esimene kõrva-nina-kurguarst Eestis, kes hakkas tegelema süvitsi (väike)laste kuulmisuuringutega ja diagnostikaga, niisamuti sisekõrva implantatsiooni näidustuste ning raviteekonna korraldamisega. Ta on tänaseni Tartu Ülikooli Kliinikumis selle ravimeeskonna juht ning kõik järgnevad spetsialistid omandavad vastavad oskused just tema käe all.
Dr Kruustük on juurutanud tänased Eestis sisekõrva diagnostika- ja ravimeetodid. See on tähendanud lugematuid koolitusi- ja täiendusi, kirjanduse uurimist, väliskolleegidega suhtlemisi, telefonikõnesid töövälistel aegadel – kõik selleks, et leida igale patsiendile parim lahendus.
Nii on dr Katrin Kruustüki kui dr Maris Suurna meeskonnatöö tulemus on aidanud kuuljaks saada paljudel sügava kuulmislangusega lastel.
Kommentaar, dr Katrin Kruustük: Kuulmislangusega lapsi sünnib Eestis keskmiselt 1,2:1000 sünni kohta, 9. eluaastaks on suhtarv 2:1000, kuna lisanduvad omandatud, progresseeruvad kuulmislangused. Ligi 40% nendest kuulmislangusega lastest on need, kes vajavad sisekõrvaimplantaati. Töö nende lastega on olnud meeskonnatöö ning ka kogu protsessi algus oli võimalik vaid ühiste jõududega. Neid, keda seejuures tänada on palju: nii kõrvakliiniku töötajate hulgast, aga ka väljastpoolt. Entusiasmi oli palju. Praeguseks on Eestis 243 implanteeritut: 170 last ja 73 täiskasvanut, nendest 68 bilateraalselt implanteeritut. Noorim 11-kuune, vanim 77-aastane. Praegu rahastatakse 20 sisekõrvaimplantatsiooni aastas.Selle aasta algus on näidanud,et vajadus aga suureneb. Juba jaanuaris lisandus 5 uut last ja ka täiskasvanute vajadus (soov) on suurenenud.
Meie patsientideks on ka vaegkuuljad. Tuuakse välja, et kuulmislangust on 15–16% elanikkonnast. Rõõmustan, et audioloogia kui eriala jätkuvalt areneb. Mitu noort audioloogi on saanud koolituse Inglismaal ja Iirimaal.
Teenetemärk on suur ja tore üllatus. See, et meid on märgatud, on ju tunnustus kogu meie meeskonnale. Ja see on ka tänu minu perele!
Kliinikumi kõrvakliiniku juhi dr Mihkel Plaasi sõnul ei ole võimalik dr Suurna ja dr Kruustüki panust mõõta töötundides, kuid selle väärtust ja tulemust on võimalik näha ja tunnetada. „Võib julgelt väita, et sisekõrva implantatsioonide ning sellele eelneva- ja järgneva ravikäsitluse osas oleme maailmas absoluutsel tipp-tasemel. Eesti patsiendid saavad enda kasutada kõige uuemad implantaatide mudelid maailma parimatelt tootjatelt. Samuti on dr Suurna ja dr Kruustüki juhtimisel olnud võimalik saada Tervisekassa rahastus aastas 20 implantaadi paigaldamiseks, mida on ühe isiku kohta ca 30% rohkem kui näiteks Soomes. See tähendab, et mitte ükski sügava- või raske kuulmislangusega patsient ei jää tänasel päeval Eestis abita võimaluste puudumise tõttu. Selle eest võlgnevad patsiendid oma tänu just dr Maris Suurnale ja dr Katrin Kruustükile,“ tunnustas kõrvakliiniku juht dr Plaas.
Kliinikumi Leht
Kliinikum rakendab tehisintellekti kukkumiste ennetamiseks ja tuvastamiseks
Tartu Ülikooli Kliinikum alustas uudse tehisintellektipõhise kukkumiste ennetamise ja tuvastamise süsteemi Verso Vision rakendamist. Algselt koostöös Helsingi Ülikoolihaigla ja Verso Vision poolt välja töötatud tehnoloogilise innovatsiooni eesmärk on parandada patsientide turvalisust ja töötajate töötingimusi.
Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liikme, õenduse ja patsiendikogemuse juhi Ilona Pastaruse sõnul on patsiendiohutus haiglas prioriteediks. „Siiski võivad haiglaravil viibivad patsiendid kogeda mitmeid patsiendiohutust mõjutavaid juhtumeid. Näiteks kukkumised on üks sagedamini esinevaid probleeme. Põhjused võivad olla väga erinevad, olgu selleks patsiendi kõrge iga, tervislik seisund, kasutatavad ravimid või füüsiline võimekus. Patsiendid võivad pärast operatsioone ja pikka voodirežiimi või erinevate ravimite koosmõjul hinnata oma enesetunnet valesti ning kaotada tasakaalu juba voodist tõustes,“ selgitas õenduse ja patsiendikogemuse juht.
Kliinikumis on kasutusel mitmeid erinevaid ennetusmeetmeid – näiteks kukkumiste ennetamise koolitusprogramm, kõrgele kukkumisriskile viitavad kollased käepaelad, libisemisvastased sokid, vastavate alarmidega voodid. „Sellest hoolimata registreerime aastas ligi 200 patsientide kukkumisega seotud juhtumit. Paljudes osakondades, kus ravitakse eakaid hapraid patsiente, ei ole kukkumiste õigeaegne ärahoidmine alati võimalik, sest nii palju töötajaid, et iga patsient oleks pidevalt oma õe või hooldaja valvsa pilgu all, ei jagu ühelgi haiglal,“ rääkis Pastarus. Ta lisas, et seetõttu on ka uudne tehnoloogiline lahendus väga oodatud, pakkude võimalusi leida senisest erinevaid lahendusi patsientide kukkumise probleemile.
Projektipartneri Alarmest OÜ esindaja Ants Väinsalu sõnul on teada, et süsteem ennetab ja vähendab juhtumeid 50% võrra, monitoorides ööpäevaringselt voodist tõusmist, ruumist lahkumist, palatist kukkumist ning annab ka häire tualettruumis viibimise viivitusest. Sealjuures on süsteem kooskõlas Euroopa Liidu GDPRi andmekaitsemäärusega. „Õendus- või hooldustöötajaid saavad teateid operatiivselt kaasakantavatele telefonidele läbi spetsiaalse mobiilirakenduse. Iga patsiendi jaoks on võimalik seadistada alarmsignaal tema individuaalseid vajadusi silmas pidades. Oleme veendunud, et tehisintellekt annab tervishoiutöötajatele lisaaega keskenduda järelvalve asemel rohkem hooldusele ning vähendada seeläbi õdede ja hooldajate koormust,” tutvustas Väinsalu. Ta lisas, et Verso Vision süsteem on lisaks Eestile ja Soomele kasutusel ka Norras, Taanis, Suurbritannias, Itaalias, Austraalias, Rootsis ja Hispaanias.
Esimesena Eestis seati süsteem sisse Kliinikumi sisekliinikus, kus viibib haiglaravil palju eakaid patsiente. Lisaks kukkumiste ennetamisele ja tuvastamisele kogub süsteem ka andmeid ning analüüsib patsiendiohutusjuhtumeid. „Meie ootus on, et andmete analüüs annab meile terviklikuma pildi ning võimaldab leida veelgi tõhusamaid parendusmeetmeid nii töökorralduse kui ka -vahendite osas. Kui testimisperiood pilootosakonnas osutub edukaks, on plaanis süsteemi laiendamine ka teistesse Kliinikumi osakondadesse, integreerides selle meie töötajate igapäevaellu,“ sõnas Ilona Pastarus.
Kliinikumi Leht
Kliinikum ootab kaasasündinud südameriketega täiskasvanuid kardioloogi vastuvõtule
7.–14. veebruaril tähistati rahvusvahelist kaasasündinud südamerikete nädalat eesmärgiga tõsta inimeste teadlikkust. 2024. aastal keskenduti Eestis teemanädala raames kaasasündinud südameriketega täiskasvanutele, tuletades meelde regulaarset kaasasündinud südameriketele spetsialiseerunud kardioloogi külastamise vajadust.
Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekliiniku kardioloog dr Maarja Maser, kes on saanud väga laiapõhjalise väljaõppe just kaasasündinud südameriketega täiskasvanute osas, nendib, et nende patsientide puhul on peamiseks ja suurimaks murekohaks arstide vaateväljast kadumine pärast täiskasvanuikka jõudmist. „Kuni 1% lastest sünnib kaasasündinud südamerikkega, mis ongi sagedaseim sünnil esinev arengurike. Neid rikkeid diagnoositakse järjest enam ka sünnieelselt, mistõttu on võimalik varakult teha raviotsuseid südamerikete korrigeerimise vajaduse ja aegkriitilisuse osas. Kuna Kliinikumis on südamerikkeid korrigeeritud juba mitukümmend aastat, kasvab ka Eestis järjest kaasasündinud südamerikkega täiskasvanute arv. Arenenud riikides ületab täiskasvanuikka jõudnud kaasasündinud südameriketega patsientide arv oluliselt kaasasündinud südameriketega laste hulga. Põhiliseks probleemiks on see, et sageli nende patsientide regulaarne jälgimine katkeb vanuses, mil patsient peab liikuma lastekardioloogi juurest täiskasvanute kardioloogi jälgimisele. Lapseeas vastutavad ravi eest vanemad, kes võivad lastele edastada terviseinfot valikuliselt, mis võib omakorda kaasa tuua vähese haigusteadvuse. Samuti võib noor täiskasvanu tunda end väga hästi ja tervena, mistõttu ei tunneta vajadust regulaarseteks kardioloogilisteks kontrollideks,“ rääkis kaasasündinud südameriketega täiskasvanutega tegelev dr Maser.
Ta rõhutas, et sõltumata sellest, kas kaebused esinevad või mitte, vajavad enamik kaasasündinud südameriketega patsiente eluaegset jälgimist. „Kaasasündinud südameriketega täiskasvanute käsitlus ja vajadused erinevad sageli oluliselt teiste südamehaigustega patsientide omadest ning seetõttu peaksid nad olema jälgimisel spetsialiseerunud keskuses. Regulaarse jälgimisega on võimalik tagada normilähedane elukvaliteet, mille osadeks on aktiivne tööelu, pere loomine kui ka sportimine. Selleks, et osata märgata ja ennetada võimalikke riske tervisele, peaksid kaasasündinud südameriketega patsiendid enne suuremaid elusündmusi, näiteks raseduse, spordivõistluste või mittekardioloogiliste operatsioonide planeerimist, need sammud läbi arutama ka kardioloogiga. Jälgimise puudumisel võivad patsiendile endale üsna märkamatult areneda raskesti ravitavad või isegi pöördumatud probleemid südame toimimises – klapirikke süvenemine, südame vatsakeste funktsiooni halvenemine, südamepuudulikkuse ägenemine, eluohtlikud rütmihäired kuni äkksurmani välja,“ selgitas kardioloog.
Kliinikumi südamekirurg ja kaasasündinud südamerikete kompetentsikeskuse eestvedaja dr Raili Tagen tõi välja, et kaasasündinud südamerikked on olemuselt väga eriilmelised ning neid võib jagada lihtsustatult kergeteks, keskmisteks ning rasketeks riketeks. „Enamik keerukamatest südameriketest vajavad elu jooksul kirurgilist sekkumist ning seda vajadusel ka korduvalt. Ka „kerge“ südamerike võib aastatepikkuse kestuse korral muutuda inimesele ohtlikuks. Seetõttu vajavad kõik kaasasündinud südamerikkega patsiendid, olgu nad lapsed või täiskasvanud, just neile kohandatud ravi ja jälgimisplaani. Selle üheks eelduseks on patsiendi regulaarne jälgimine kaasasündinud südamerikete kompetentsikeskuses. Ka kaebusteta patsientidel võib esineda kiiret ravi vajavaid olukordi ning aeg hea ravitulemuse saamiseks võib olla limiteeritud. Selliseid hetki on võimalik ennetada, omades infot oma tervise eripärade kohta,“ kinnitas südamekirurg. Ta lisas, et operatsioonisaali jõuab ka neid patsiente, kelle kaasasündinud südamerike on avastatud alles täiskasvanueas. „Kuna täiskasvanueas ei ole enam kõiki kaasasündinud südamerikkeid võimalik korrigeerida, siis mida varem on rike diagnoositud, seda parem. Ühtlasi nõuab kaasasündinud südamerikke olemasolu teadlikumat patsiendi jälgimist perearsti poolt, mille juures on oluline tihe koostöö kaasasündinud südameriketele spetsialiseerunud arstidega,“ lausus dr Tagen.
Kaasasündinud südameriketega patsientide regulaarsed südamenäitajate kontrollid
220 aastat ravi-, õppe- ja teadustööd
„1. mail avati Tartu Ülikooli meditsiiniline clinicum ehk haigla. Kõik vaesed haiged võivad sinna pöörduda ja loota, et kui nende haigus kliinikusse vastuvõtuks sobib ja kõik voodid veel hõivatud ei ole, paigutatakse nad kas haiglasse või külastatakse neid kodus, kusjuures arstiabi ja ravimid ja haiglas ülalpidamine on tasuta“. Sel moel teavitas Tartu Ülikooli Kliinikumi avamisest patoloogia, semiootika, teraapia ja kliiniku korraline professor Daniel Georg Balk Tartu ajalehes. Tänaseks hävinud Dahlströmi eramaja, milles Kliinikum tööd alustas, asus Võru, Lille ja Tähe tänava vahelisel alal.
Nii algas 220 aastat tagasi Kliinikumi ambulatoorne ravitöö ning vähem kui kaks nädalat hiljem, 13. mail 1804 ka haiglaravi, kui hospitaliseeriti esimene patsient. 1804. aastal raviti kliinikus kokku 90 statsionaarset ja ambulatoorset patsienti. Ravitöö seadmeteks olid termomeeter, baromeeter, galvaaniline aparaat ja elektrimasin. Patsientide hospitaliseerimise otsustas prof Balk ning iga patsiendi kohta peeti haiguslugu. Kui patsient lahkus haiglaravilt või suri, kanti haiguslugu kliinikus täielikult prof Balki selgituste saatel ette.
Sarnaselt praeguse ajaga, toimus ka 220 aastat tagasi ravitööga paralleelselt õppetöö. Pärast seda, kui prof Balk oli kliiniku avanud, alustasid praktiseerimist ka üliõpilased, jagunedes kuulajateks ja praktikantideks. Kuulaja rolliks oli kahe semestri jooksul tutvuda patsientide seisundiga, uurimismeetodite, diagnoosimise ja haiguse kuluga. Seejärel võis üliõpilane praktikandina alustada koos kliiniku direktoriga patsientide ravimist. Kliinilised harjutused toimusid igapäevaselt.
Kliiniku avamine tõi kokku nii palju abivajajaid, et 8-kohalisele statsionaarile käis see üle jõu. Seetõttu teavitas prof Balk 1806. aastal ajalehes, et Tartu Ülikooli Kliinik ei ole heategev asutus, vaid ette nähtud meditsiini õppivate noormeeste praktiliseks õppeks. Ühtlasi anti teada, et kliinikusse ei saa vastu võtta neid haigusi, mida üliõpilased on varem korduvalt näinud, mis on ravimatud või väga nakkavad. Küll aga oli prof Balk valmis igal päeval kell 10.00–11.00 tasuta vastu võtma patsiente ja ka ravima, kui nad endale ise ravimid ja põetusvahendid saavad muretseda. Kiiret ravi vajavaid patsiente võeti vastu igal ajal ning kodustes tingimustes voodirahu vajavaid haigeid oli professor valmis kodus külastama või saatma selleks mõne üliõpilase. Samuti pani professor vaestele lastele tasuta kaitserõugeid.
Tegevus Dahlströmi eramajas kestis 1808. aastani. 1803. aastal oli Tartu Ülikooli ehituskomisjon teinud ettepaneku rajada Toomemäele arstiteaduskonna jaoks aastate 1803–1805 jooksul anatoomikum ning aastatel 1806–1808 clinicum, mille moodustavad meditsiini-, kirurgia- ja sünnitusabi kliinikud. Toomemägi oli tollal unarusse jäetud kasutuseta maa koos Toomkiriku varemete ja kasarmu laatsareti ehk sõjahaiglaga. Just sellesse hoonesse oligi otsustatud rajada Kliinikumi esimene oma hoone. Tänapäeval asub Toomemäel selles hoones Riigikohus. Toona oli pärast suurt 1775. aasta tulekahju loobutud Toome ala korrastamisest, linnaelanikud rajasid sinna hütte ning pidasid koduloomi.
Johann Wilhelm Krause poolt projekteeritud hoone ehitus algas 1805. aasta juulis. Selleks, et mahutada kolme kliinikut, ehitati hoonele ka teine korrus. Teisel korrusel asusid sisehaiguste kliinik ja kirurgiakliinik ning esimesel korrusel sünnitusosakond. Kelder mahutas pesu- ja pagarikoja, samuti oli see hoidlaks vedelikele – õlule, äädikale, piiritusele ja teistele. 25. juulil 1808 vastu võetud majas oli 10 voodikohta mõeldud sisehaiguste jaoks (nn meditsiinikliinik), kirurgiakliinikule 6 ja sünnitusosakonnale 2 voodikohta. Tõenäoliselt oli huvi uue maja vastu suur, mistõttu tuli prof Balkil taaskord ajalehe vahendusel teada anda, et kõigil, kes Tartu Ülikooli Kliiniku hoonet seestpoolt näha soovivad, peab olema sissepääsuluba või prof Balki nõusolek. Teaduslikel eesmärkidel kliiniku külastamiseks tuli pöörduda kliinikute direktori poole – sünnitusabis prof Deutchi, kirurgias prof Kauzmanni ja meditsiinikliinikus prof Balki poole.
220 aastaga on Tartu Ülikooli Kliinikumi algusaastate 18 voodikohast saanud 963 voodikohta. Mõne üksiku töötajaga haiglast on saanud Eesti üks suurimaid tööandjaid, kus üheskoos töötab patsientide parima ravi nimel 4900 töötajat. Kui 1804. aastal raviti aastas 90 patsienti, siis 2023. aastal raviti Tartu Ülikooli Kliinikumi haiglaravil 41 022 patsienti, lisaks päevaravis 18 636 patsienti. Ambulatoorseid arsti vastuvõtte tehti 510 163 ning õe ja ämmaemandate vastuvõtte 139 113. Elundisiirdamisi tehti aastas 70. Tagades ööpäevaringselt ka erakorralise abi kättesaadavust, pöördus Kliinikumi EMOsse ja teistesse valvekabinettidesse 82 855 patsienti. 2023. aastal ilmus Kliinikumi töötajate poolt 323 teadusartiklit ning algatati 119 kliinilist uuringut. Seda kõike selleks, et jätkuvalt viia teadus patsientide teenistusse.
Seda, kuidas Kliinikumi esimesed kolm kliinikut, sisekliinik, kirurgiakliinik ja naistekliinik ravitööd mitusada aastat tagasi alustasid, saab lugeda pikemalt Kliinikumi Lehe veebist.
Kliinikumi Leht
Allikad:
Tartu Ülikooli Kliinikum 200 (2004).
Tartu Ülikooli Kliinikumi statistika töölaud
Fakte
• 1632. aastal rajatud Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas pidi töötama kaks professorit: üks, kes luges haigusi ja nende ravi ning teine, kes õpetas füüsikat, botaanikat, anatoomiat ning korraldas igal aastal ka lahangu. Arstiteaduskonnas õnnestus aga täita üks professori ametikoht – 1632 kutsuti ametisse meditsiiniprofessor Johann Below. Arstitudengite täpne arv on teadmata, ent see oli väga väike.
• 1710. aastal katkes sõjategevuse tõttu ülikooli tegevus, kuniks Vene keiser Paul I otsustas 1799 asutada Tartusse ülikooli. Vene alamail oli keelatud astuda Euroopa ülikoolidesse, et takistada valgustus- ja revolutsiooniideede levikut Venemaale. Nii tuli Kuramaa, Liivimaa ja Eestimaa rüütelkondadel kokku leppida ülikooli asukohas – lisaks Tartule oli valikus ka Pärnu ja Miitav.
• 1802. aastal oli Tartus elanikke 3534 ning linnas puudusid sobilikud hooned õppetegevuseks ülikoolile eraldatud Maarja kiriku ja Toomemäe aladel.
• 1802. aastal oli arstiteaduskonnas ette nähtud neli professuuri: 1) anatoomia, füsioloogia, kirurgia ja sünnitusabikunst; 2) patoloogia, semiootika, teraapia kliinik; 3) dieteetika, riiklik ja populaarne arstiteadus ning farmakoloogia; 4) keemia ja farmatseutika. Kuna kõiki õppetoole ei õnnestunud täita, töötas arstiteaduskonnas 1802. aastal kolm professorit: anatoomia, füsioloogia ja kohtuarstiteaduse korraline professor Martin Ernst Styx, patoloogia, semiootika, teraapia kliiniku korraline professor Daniel Balk ning keemia ja farmaatsia professor Edmund Arzt. 1804 lahutati kirurgia sünnitusabist ja muudeti iseseisvaks professuuriks, sünnitusabi lugemine sai veterinaaria professori ülesandeks.
• 1802. aastal kestis arstiteaduskonnas õppeaeg kaks, 1807 kolm ning alates 1838 viis aastat.
• Ülikooli 1802. aasta põhikirja järgi tuli avada kliiniline instituut 14 voodikohaga ning sünnitushaigla 6 voodikohaga, samuti anatoomiline teater (theatrum anatomicum). Anatoomikumi ja kliiniku hooned olid ehitatavate rajatiste esmajärjekorras, ent valmimine võttis aega.
• 1808. aastal Toomel avatud clinicumis paiknesid voodid üksteisest kindlas kauguses, voodis oli madrats, 2–3 patja ja villane tekk. Voodi kõrval olevale väikesele lauale toodi toit, jook ning ravimid. Patsiendi voodi kohal rippus must tahvel, kuhu märgiti patsiendi nimi, vanus, hospitaliseerimise kuupäev, diagnoos, seisund ja määratud ravimid. Palatis oli ka kätepesukoht koos seebi ja käterätikuga. 1873. aastal pandi majja veevärk, seni toodi vesi vallikraavi kaevust ning pesuvesi Emajõest.
• 1808. aastal avatud kolmes kliinikus töötas lisaks kliinikute juhatajatele assistent, kes täitis samal ajal kirurgia- ja sünnitusabikliiniku arsti kohuseid, kaks põetajat ja kolm teenijat.
• 1818. aastal seati clinicumis sisse kliiniline apteek.
• 1843 kolis sünnitusabikliinik kõrvalmajja, kus tegutses kuni Maarjamõisa meditsiinilinnaku valmimiseni 2008. aasta lõpuni.
• 1844–1845 toimunud ümberehituste käigus sai hoone tänapäevani püsinud ilme ning maja ette rajati sõidutee.
ESIMESED KLIINIKUD
SISEKLIINIK
• Prof Balki poolt 1. mail 1804 avatud teraapiakliinik oli tänase sisekliiniku eelkäija, mis pakkus nii ambulatoorset kui statsionaarset ravi. Kliinik oli üks esimeste seas Euroopas.
• 1804 pani prof Balk aluse ka kliinilis-anatoomisele suunale ning alustas polikliiniliste õppustega, mis olid toona esimesed Venemaal.
• 1808. aastal kolis sisekliinik koos kirurgia- ja sünnitusabikliinikuga uude clinicumi majja Toomel, kus ravitöö toimus esialgu 10 voodikohal. Pärast sünnitusabikliiniku kolimist kõrvalmajja, tõusis voodikohtade arv 22 ning pärast kirurgiakliiniku maja valmimist 19. sajani lõpus 54.
• Kui 19. sajandi II pooles raviti kliinikus keskmiselt 200–300 patsienti, siis sajandi lõpuks kasvas patsientide arv 500ni.
• Juunist augustuni kliinik ei töötanud.
• Sisekliinikus raviti nakkushaigusi, leeprat, närvisüsteemi tõbesid. Sisehaiguste alla kuulusid näiteks ka lastehaigused ja kardioloogia.
• Patsientide vastuvõtmisel tehti valik õppetöö vajadusi silmas pidades. 1803–1827 raviti kliinikus 509 korral palavikku, 237 korral põletikke ning 508 korral cachexia´t.
• 1820 hankis prof Balki ameti järglane Johann Friedrich Erdmann kliinikule kas stetoskoopi, mis olid esimesed Venemaal. See pani alguse uuele diagnostika ajastule sisekliinikus.
• 1844. aastal sai kliinik mikroskoobi, mis pani alguse kliinilisele laboratooriumile.
• 19. sajandi keskel eraldati sisehaiguste kliiniku ja polikliiniku juhtimine. Sisehaiguste lugemine ja kliiniku juhtimine roteerus kliiniku juhatajate vahel.
• 1869–1871 olid patsientideks enamasti eestlased, vähemal määral lätlased ja sakslased ja harvem venelased.
• 1860 eraldati sisehaigustest patoloogia eriala ning loodi Patoloogia instituut.
• 1876–1886 olid hopsitaalkliiniku esimesed juhatajad olid Alfred Vogel ning Friedrich Hoffmann, seejärel Karl Dehio (1886–1903), kes seadis endale kõrged eesmärgis kliiniku ravi- ja õppetöö arendamisel.
• Sisehaiguste polikliinik asus samuti Toomel sisekliiniku ruumides, vastuvõtuks olid eraldatud kaks ruumi. 1879. aastal raviti aastas 2197 patsienti, 1889. aastal aga juba 3296. Üliõpilaste arv kasvas samas vahemikus 42lt 104 üliõpilaseni.
• 1891–1892 laienes polikliinik Ülikooli 16 majja, kus kuues ruumis seati sisse auditoorium, haigete vastuvõtu- ja ooteruum, haigete uurimise ruum ja laboratoorium. Polikliinikut juhatas direktor, kelle juures töötas ka assistent, kogemustega arst. Ülejäänud personal koosnes üliõpilastest ja praktikantidest. Iga päev kell 14–17 toimus patsientide tasuta vastuvõtt ning raskete haigete külastamine kodus. Lisaks sisehaigustele hakati vastu võtma ka lapsi ja ravima ka nina-kõrva-kurguhaigusi.
KIRURGIAKLIINIK
• Kuna kirurgia oli läbi aastasadade olnud ennekõike sõjakirurgia, mille eesmärgiks vigastatute või haigete elundite ja kudede kirurgiline eemaldamine, oli kirurgias akadeemilisel tasemel teadmiste omandamine võimalik vaid vähestes ülikoolides. Seega avati Tartus 1804. aastal iseseisev kirurgia õppetool võrreldes saksa keelt kõnelevate riikidega väga varakult.
• Esimene kirurgiaprofessor oli Michael Kauzmann (1804–1810), kes juba 1805 võimaldas üliõpilastel teha operatsioone laipadel ning viis sisse praktilised harjutused sidumisõpetuses.
• Eeldatavasti asus kirurgiakliiniku ambulatoorne vastuvõtt Raekoja platsi ja Rüütli tänava nurgal, kus olid hoiul ka kirurgiainstrumendid ja -aparaadid, mis kingiti ülikoolile Alexander I poolt.
• Kirurgiakliiniku varustusse kuulusid Wolffsohni aparaat, neli hõbekateetrit, truakaar punkteerimiseks, sondid ja kateetrid, Belli bronhotoom, kuultangid ja -lusikas, sünnitusabiinstrumendid, Richteri bronhotoom ning mõned hambaraviinstrumendid.
• 1806. aastal avati kirurgiakliiniku statsionaar, mis oli üks esimesi Venemaal.
• 1808. aastal kolis kirurgiakliinik Toomele, kus ravitöö toimus 6 ravivoodil kuni aastani 1843, mil naistekliinik kolis oma majja. Seejärel suurenes kirurgiakliiniku tegevus 22 ravivoodini.
• 1814–1834 viis Johann Christain Moier kirurgia õppesse operatiivkirurgia praktilised harjutused. Moierit peetakse Tartu kirurgiakoolkonna rajajaks. Tema tulekuga sai Tartus alguse anatoomiliste ja patoloogiliste struktuuride tundmisel põhinev teadusliku suunaga kirurgia – see oli eelis, mis oli tollal vaid üksikutel Euroopa ülikoolidel.
• 1836 – 1840 esitas Nikolai Pirogov esimesena kirurgidele nõuded operatsioonipiirkonna tundmaõppimise kohta, pannes sellega aluse kirurgilisele anatoomiale. Ta koostas ka topograafilis-anatoomilise atlase.
• Pirogov tegeles ka ortopeedilise kirurgia ja rinoplastilise kirurgiaga, tõenäoliselt tegi ta 1835. aastal esimese rinoplastilise operatsiooni.
• 1841–1871 juhtis kirurgiakliinikut Georg Adelmann, kelle ajal oli kliinikus 24 voodikohta. Enamus kliiniku patsiente olid eestlased, statsionaaris ulatus patsientide arv 200ni, suuri operatsioone tehti 160, polikliinikus käis aastas patsiente kuni 1000.
• Adelmann kasutas eeternarkoosi 1847, siiski pole päris täpselt teada, millal tehti seda päris esimest korda.
• Ernst von Bergmanni (1871–1878) eesmärk oli parandada kirurgiakliiniku tingimusi ning tema ettepanekul ehitatud kirurgiakliiniku hoone avati 1875. aastal. Kirurgiakliiniku hoone oli ühendatud vana majaga. Uues kliinikus oli 40 voodit ning iga-aastane patsientide arv tõusis 200lt 400le.
• 1875. alustas Bergmann kirurgias antiseptikaperioodi ning haavu hakati ravima Listeri antiseptilise meetodi järgi. Ta nõudis, et haiglatöötajad kannaksid valget vormiriietust ning et kõik peseksid enne operatsiooni käsi. Ühtlasi võttis kasutusele materjalide sterilisatsiooni kuuma auruga.
• Järgmisel kliiniku juhil, Eduard Wahlil (1879–1890) oli teeneid veresoonte haiguste, soolesulguse ja lastekirurgia alal.. Wahli juhtimisel tehti kirurgiakliinikule 1887–1889 juurdeehitus ning haiglapatsientide arv kasvas 500le, ambulatoorsete patsientide arv 1500le.
• Aastatel 1890–1905 kirurgiakliinikut juhtinud juht Wilhelm Koch pööras erilist tähelepanu kõhuõõne ägedatele haigustele.
• 1886. aastal viis Koch läbi kopsuoperatsiooni – pneumotoomia, mis oli esimene nii Venemaal.
• 1890ndatel töötas kliinik aastaringselt, kas suvekuudel, kliinikus oli 86 voodikohta aastas tehti 500 suurt operatsiooni ning kirurgiakliiniku polikliinikut külastas aastas kuni 6000 patsienti.
• Kirurgiakliinikul oli võimekus erakorralisteks olukordadeks avada kuni 140 voodikohta. Riia ja Köningsbergi ning Peterburi ja Moskva vahel oli Tartu kirurgiakliinik kaua aega ainus kirurgiline haigla.
• 1895 jaotati kirurgia õpetamine kolmeks: 1) kirurgiakliinik ja polikliinik, mis nimetati kateedriks; 2) operatiivkirurgia ja üldkirurgia koos desmurgiaga; 3) hospitaalkirurgia kliinik.
• 1899 valiti hospitaalkirurgia kliiniku juhatajaks määrati Werner Zoege von Manteuffel, kes saavutas kogu maailmas kuulsuse steriliseeritud kummikinnaste kasutusele võtmisega.
NAISTEKLIINIK
• 1805. aastal prof Christian Friedriech von Deutch, kes oli sünnitusabi kliiniku juht aastatel 1805 – 1833, organiseerima kahe kohaga kliinikut.
• 1. novembril 1806 avati sünnitusabikliinik nimega „sünnitusasutis“ praeguste Aleksandri ja Soola tn nurga peal.
• Esimene naistekliiniku patsient tuli kliinikusse enne selle ametlikku avamist – 25. septembril 1805. Tegemist oli sõdurinaisega, kes kõndis kliinikusse Räpinast kaks päeva. Prof Deutch tasus patsiendile tema visiitide eest, et üliõpilastele õppematerjali saada. Naise sünnitus toimus 12. jaanuaril 1806 kahe tooli peal, mis olid kokku seotud. Laps sündis tollal surnuna.
• Pärast sünnitusabikliiniku ametlikku avamist 1. novembril 1806, võeti esimene sünnitaja vastu 7. detsembril 1806, sünnitades oma kolmanda lapse.
• 1808 alustas prof Deutch kliinikus ambulatoorset vastuvõttu naiste- ja lastehaiguste erialal.
• 1811 organiseerid prof Deutch kliiniku juures ämmamendate kooli, mis oli pikalt esimene omataoline Eesti- ja Liivimaal.
• Prof Deutch võttis sünnitusabis kasutusele uusi meetodeid, näiteks auskultatsiooni.
• 1806. aastal avatud sünnitusmaja kolis 1808. aastal Toomele clinicumi esimesse oma hoonesse.
• Deutchi 28 aasta jooksul juhitud kliinikus toimus kokk 608 sünnitust (keskmiselt 22 sünnitust aastas).
• Järgmiseks kliiniku juhiks oli aastatel 1834–1859 Piers Uso Fr. Walter, kelle juhtimisel kolis naistekliinik 1843. aastal Toomamäe naistekliiniku majja clinicumi ja anatoomikumi vahel. Maja oli kliiniku koduks kuniks 2008. aasta lõpus valmis Maarjamõisa meditsiinilinnaku I ehitusjärk.
• 1843 valminud maja oli algselt kahekorruseline, kus patsientide jaoks oli 8 voodikohta.
• 1847. aastal võttis Walter kasutusele eeternarkoosi sünnitusabis.
• Aastatel 1806 – 1852 oli emade suremus 1:37 sünnitaja kohta ning laste suremus 1:6 lapse kohta.
• 1859–1883 juhatas kliinikut Johannes Holst, kelle ajal hakati pöörama tähelepanu ka günekoloogiale. 1860–1861 tegi ta kliinikus sisemise ümberehituse, muutes kliiniku sünnitus- ja günekoloogiakliinikuks. Kliinikus oli endiselt 8 voodikohta ning töö põhirõhk oli sünnituste vastuvõtmises ja väikeses günekoloogias. Kui ole vaja teha mõnda suuremat lõikust, kaasati kirurg.
• Heinrich Max Runge ajal, kes juhtis kliinikut vaid 5 aastat (1884–1888), tõusis voodikohtade arv 40. Ta seadis sisse ka polikliinilise sünnitusabi andmise, mis oli esmakordne Venemaal, samas laialt levinud Saksamaal.
• 1898 avati naistekliiniku juures maaämmaemandate kool.
• Runge järglaseks oli prof Otto Küstner (1888 – 1893), kes leiutas uusi operatiivseid võtteid ning opereeris esimest korda inversio uteri. Küstneri ajal võeti kliinikus vastu juba 200 ja enam sünnitust aastas. Prof Küstneri õpilane oli Jaan Miländer, kellest sai hiljem eestiaegne professor.
• Prof Küstneriga lüppes naistekliinikus saksa päritolu saksa õppejõudude ajajärk ning algas vene õppejõudude periood. Esimeseks vene õppejõuks sünnitusabi ja naistehaiguste erialal oli prof Aleksander Gubarev (1893–1897).
Kliinikumi peamaja A-korpuse rekonstrueerimine jõudis lõpule
2024. aasta jaanuaris jõudis lõpule Tartu Ülikooli Kliinikumi L. Puusepa 8 maja vanima, A-korpuse rekonstrueerimine ehk meditsiinilinnaku IV ehitusjärk. Uuenduskuuri läbinud ambulatoorseteks vastuvõttudeks ja haiglaraviks mõeldud ravikorpus tagab kaasaegsed ravitingimused nii patsientidele kui töötajatele.
A-korpus on Maarjamõisa meditsiinilinnaku hoonetiibadest vanim, olles ehitatud 1970ndatel aastatel. Korpust on rekonstrueeritud erinevates etappides ning viimaseks, A-korpuse 2.–4. korruse ehitustöödeks sõlmis Kliinikum 3. veebruaril 2022 ehituslepingu aktsiaselts Nordeconi ja selle tütarettevõttega Embach Ehitus. Ehituse eesmärk oli kaasajastada ruume, et paraneksid patsientide ravi- ja olmetingimused, samuti töötajate igapäevased töötingimused ning õppetingimused üliõpilaste jaoks.
Kliinikumi taristu suurprojektide projektiinseneri Peep Pitsneri sõnul seavad end A-korpuse 2. korrusel sisse silmakliiniku ja närvikliiniku ambulatoorsete vastuvõttude kabinetid ja ultrahelikabinetid ning 3.–4. korrusel kirurgiakliiniku haiglaravi osakonnad. „Üks suurim muutus on vanade neljakohaliste palatite ümberehitamine ühe- või kahekohalisteks palatiteks, kus igaühe juures on ka oma WC ja duširuum. Sealjuures on igas palatiosakonnas olemas nüüd tänapäevased isolatsioonipalatid. 3. ja 4. korrusel on kokku 54 aktiivravi voodikohta, sealjuures neist 12 voodikohta teise astme intensiivravi jaoks. Palatiosakondade ülesehitus on sarnane K- ja L- korpuste osakondadega,“ selgitas Pitsner. Ta lisas, et silmakliiniku patsientide mugava logistika eesmärgil rajati teisele korrusele J-korpust ja A-korpust ühendav sild, mille dekoratsiooniks on Tiiu Pirsko ja Mati Veermetsa II ehitusjärgu kunstikonkursi võidutöö „Elu puu“ motiivi jätkumine.
Embach Ehitus OÜ juhatuse esimehe Andres Salusaare sõnul oli ehitaja jaoks kõige keerulisem teostada töid tegutsevas haiglas ning tagada kliinikumi töö tõrgeteta toimimine kogu ehitusperioodi jooksul.
A-korpusel on tunnusvärv, milleks on roheline, sarnaselt Maarjamõisa meditsiinilinnaku I ja III ehitusjärgule. „Kokku on A-korpuse rekonstrueerimine kestnud 15 aastat ning 2.–4. korruse ehitustööde lõppemisega saame öelda, et ring on peal. Nelja etappi jagunenud ehitus algas 0.– 1. korruselt aastatel 2007–2008 koos meditsiinilinnaku I ehitusjärguga. II ehitusjärgus, aastatel 2014–2015 ehitati A-korpuse välissein siseseinaks, 2019. aastal viidi läbi 0. korruse ning 5.–6. korruse ning tehnosüsteemide ja fassaadi rekonstrueerimine ning lõpetuseks, aastatel 2022–2024 korpuse 2.–4. korruse rekonstrueerimine,“ kirjeldas A-korpuse ehitustööde ajajoont Peep Pitsner.
A-korpuse ehitusprojekti koostas SWECO Projekt AS ja AW2 Architects OY Eesti filiaal. 2.–4. korruse rekonstrueerimine maksumus oli ligi 6 miljonit eurot koos käibemaksuga. Lisaks Kliinikumi rahastusele kaasfinantseeriti projekti ka Euroopa Liidu „Tervishoiuteenuste kättesaadavuse parandamine ja tervishoiu kriisideks valmisoleku tagamine“ meetme kaudu (projekti nr 2014-2020.15.02.21-0005).
Kliinikumi Leht
Kliinikumis sündisid aasta esimesed kolmikud
3. jaanuaril 2024 nägid ilmavalgust selle aasta esimesed kolmikud Tartu Ülikooli Kliinikumis.
Kolmikute sünd on naistekliinikus alati eriline sündmus – näiteks 2023. aastal sündis naistekliinikus 27. korral kaksikud ning viimati sündisid kolmikud üle-eelmisel aastal.
Poisid tulid ilmale 33. rasedusnädalal keisrilõikega. Kliinikumi sünnitusosakonna juhi dr Fred Kirsi sõnul selgus raseduse jälgimisel, et emakakael ei pea kolme lapse koormusele vastu. Seetõttu paigaldati raseduse keskel emakakaela tugiõmblus, mis aitas raseduse lõpuni kanda.
Vennad Remi, Rico ja Ralf, kes sündisid täpselt minutilise vahega, kosusid enne kojuminekut koos ema ja isaga neonatoloogia osakonnas.
Soovime kogu perele palju õnne ja imelist kooskasvamist!
Laste- ja kõrvakliiniku uued majad nimetati Tartu aasta teoks
Tartu Linnavalitsuse ja ajalehe Tartu Postimees ühisel konkursil “Tartu aasta tegu 2023” hääletasid tartlased lõppeva aasta tähtsaimaks teoks Tartu Ülikooli Kliinikumi laste- ja kõrvakliiniku uued majad.
28. detsembril 2023 toimunud tunnustusüritusel Raekoja platsi Valguskülas tänasid Tartu linnapea Urmas Klaas ja Tartu Postimehe peatoimetaja Rannar Raba nii laste- ja kõrvakliiniku uute majade valmimisega seotud inimesi kui ka teisi 2023. aastal silma paistnud tegude tegijaid, keda tartlased aasta teo konkursil kõrgelt hindasid.
Tartu aasta teo tiitliga pärjatud laste- ja kõrvakliiniku uutes hoonetes algas ravitöö selle aasta augustis. Senisest N. Lunini tänava majast uude ravikorpusesse kolinud lastehaiglas on Eesti kaasaegseimad tingimused laste raviks. Kõrvakliinik kolis uude korpusesse senisest J. Kuperjanovi majast. Uued ja avarad ruumid sai endale ka näo- ja lõualuudekirurgia osakond ning naistekliiniku perekeskus. Samuti alustas tööd innovaatiline operatsiooniplokk.
Linnapea Urmas Klaasi sõnul on uute haiglahoonete valmimine Tartu ja kogu Eesti jaoks väga vajalik. „Tartu on väga oluline meditsiinikeskus, kuid ravi- ja töötingimused neis kahes kliinikus vajasid kaasajastamist. Kauaoodatud töö sai tehtud ja mul on hea meel, et ka linlased seda oluliseks pidasid,“ lisas linnapea.
Tartu Linnavalitsuse ja Tartu Postimehe eestvedamisel valiti Tartu aasta tegu 26. korda.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi 2. teadus- ja arenduskonverents andis ülevaate patsientide ravi uutest võimalustest
18. jaanuaril toimunud Tartu Ülikooli Kliinikumi teadus- ja arenduskonverentsil tutvustati nii edukaid teadusprojekte, kordaläinud koolituskogemusi kui ka 2023. aastal kaitstud doktoritöid.
2023. aastal said Kliinikumi arendusfondist rahastuse 12 teadus-, arendus- ja innovatsiooniprojekti kogusummas 949 500 eurot. Lisaks eraldati 106 496 eurot 23 koolitustegevuseks, muuhulgas ülikoolihaigla töötajate praktiseerimiseks teistes maailma haiglates või erialaste koolituste korraldamiseks Eestis.
Juhatuse liikme, teadus- ja arendustegevuse juhi prof Joel Starkopfi sõnul on teadus- ja arendusprojektide eesmärk panustada patsientide ravisse erinevatel erialadel. „Kliinikumi 220. juubeliaasta künnisel on suur heameel tõdeda, et meie arst-õppejõud, teadlased ja teised töötajad on innukalt ülal hoidnud ülikoolihaigla peamist edasiviivat jõudu – teaduslikku uudishimu, mis aitab meie patsientideni tuua kõige kaasaegsemad ravivõimalused,“ sõnas prof Starkopf.
Ta lisas näitena närvikliiniku arendusprojekti, mille fookuses on epilepsia-diagnoosiga patsientide rasedus ja nende tulevaste laste areng. Projekti eestvedaja, närvikliiniku vanemarst-õppejõud Aleksei Rakitin tõi välja, et üks projekti olulisemaid tulemusi on Eesti ühinemine ja aktiivne koostöö rahvusvahelise Epilepsiaravimite ja Raseduse Registriga (EURAP). Registriga on ühinenud Tartu Ülikooli Kliinikum, Pärnu haigla ja Ida-Viru keskhaigla. „Eestis on umbes 1500–2000 epilepsia diagnoosiga fertiilses eas naist ning nad peavad pikaajaliselt, sh ka raseduse ajal, tarvitama haigushoogude ärahoidmiseks epilepsiaravimeid. Kõige suurem mure seisneb nende ravimite potentsiaalses kahjustuvas toimes tulevase lapse tervisele. EURAP registris osaleb praegu 47 riiki ja selle eesmärgiks ongi koguda informatsiooni võimalikult paljude raseduste kulu kohta, et välja selgitada, millised epilepsiaravimid on lootele kõige ohutumad. Seda infot saab kasutada epilepsiaga naiste raseduse-eelsel nõustamisel. EURAP-i ja teiste sarnaste registrite töö tulemusena sai juba teatavaks, et sellised sageli kasutatavad epilepsiaravimid nagu valproaat ja topiramaat võivad põhjustada loote väärarendeid ning neid tuleks noortel naistel igal juhul vältida,“ selgitas dr Rakitin. Projekti teiseks oluliseks tulemuseks on vastava Eesti ravijuhendi valmimine, mille eesmärgiks on tervishoiuspetsialistide teadlikkuse tõstmine fertiilses eas epilepsiaga naiste käsitlusest.
Kõrvakliiniku teadusprojekt keskendub aga bioloogilise ravi kasutusvõimaluste selgitamisele kroonilise ninalimaskestapõletiku korral. Projekti eestvedaja, kõrvakliiniku juht dr Mihkel Plaas kirjeldas teadusprojekti olulisust: „Krooniline rinosinusiit on ravimatu krooniline põletikuline ninalimaskestade haigus, mis oluliselt langetab patsientide elukvaliteeti. Eriti keeruliseks on osutunud raske II tüüpi kroonilise rinosinusiidi ravi, kus ka vaatamata rakendatavale maksimaalsele steroidravile kui korduvatele ninaoperatsioonidele on haiguse remissiooniajad tüüpiliselt lühikesed ja patsientide elukvaliteet oluliselt langenud. Alates 2019. aastast on raske II tüüpi kroonilise rinosinusiidi raviks näidustatud ka bioloogiline ravi. Kuna bioloogiline ravi on äärmiselt kallis, on patsientide õige selektsioon äärmiselt tähtis. Antud uuring keskendus just sellele küsimusele – millised ravi eelselt määratavad biomarkerid võimaldaksid meil ennustada bioloogilisest ravist enim potentsiaalselt kasu saajaid; millised biomarkerid omakorda viitavad, et oodatav raviefekt on tõenäoliselt vähene.“
Radioloogiakliiniku juhitavas projektis uuriti insuldiga laste geneetilisi riskitegureid ja nende seost lapse edasise arengu, magnetresonantstomograafilise leiu ning elukvaliteedi vahel. „Insuldiga lastest 12%-l leidsime patogeenseid insuldiga seostatavaid geenivariante. Avastasime ka geenimuutusi, mida varem pole kirjeldatud. Kaks kolmandikku patogeensetest geenivariantidest on kollagenopaatiad, mille puhul veresoonte sein muutub hapraks – see tõstab ajusisese verejooksu riski, mis võib avalduda nii lapse- kui ka varases täiskasvanueas. Uuringu tulemused toetavad geeniuuringute tegemist insulti põdenutel lastel, et selgitada insuldi uue episoodi tekkimise tõenäosust hiljem täiskasvanuna,“ selgitas radioloogiakliiniku juht kaasprof Pilvi Ilves.
Eespool toodud projektid on mõned näited Kliinikumis käimasolevatest teadus-arendusprojektidest. Põhjalikku ja ulatuslikku teadustööd tehti ka nende 11 Kliinikumi töötaja poolt, kes 2023. aastal kaitsesid doktorikraadi Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonnas. Lisaks sellele on koostöös ülikooliga käigus mitmed suured rahvusvahelised teadus-, innovatsiooni ja arendusprojektid ning ravimuuringud.
„Teadus- ja arendustöö, rahvusvahelised kontaktid ning kõrgetasemelised koolitusvõimalused on vältimatud eeltingimused ülikoolihaigla ravimeeskondade kujundamiseks. Ainult nii suudame kanda oma missiooni ja tuua teadus patsiendi teenistusse ning pakkuda akadeemilise meditsiini tippkeskusena inimesekeskset ja teaduspõhist tervishoiuteenust,“ sõnas prof Joel Starkopf.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi õendusjuhid alustavad uut juhtimisperioodi
2024. aasta alguseks on kõik kliinikute ja teenistuste õendusjuhid Tartu Ülikooli Kliinikumis alustanud uut tähtajalist juhtimisperioodi, olles kliiniliste valdkondade juhtimismeeskonna liikmed.
„Kliinikumi õendusjuhtidel on täita oluline roll ülikoolihaiglas – juhtida õendus- ja hooldustööd integreeritult õppe-, arendus- ja teadustööga ning samal ajal edendada patsiendikogemust nii oma üksuses kui Kliinikumis tervikuna,“ lausus juhatuse liige, õenduse ja patsiendikogemuse juht Ilona Pastarus.
11. jaanuaril 2024 toimunud õendusjuhtide tänu- ja tervitussündmusel kinnitas ka juhatuse esimees Priit Perens õdede olulist rolli Kliinikumi väärtuste edasikandmisel. „Kuna patsiendiga puutuvad vahetult kokku enim õendustöötajad, on teil suur roll meie patsiendisõbraliku kultuuri loomisel ning kuvandi kandmisel,“ lausus juhatuse esimees.
Kliinikumi kakskümmend üks erineva üksuse õendusvaldkonna juhti töötavad koostöös kliiniku või teenistuse juhiga ning tegutsevad igapäevaselt selle nimel, et tervishoiuteenused oleksid kvaliteetsed, patsiendisõbralikud ning inimestele kättesaadavad. Üheks keerukaks väljakutseks on järelkasvu tagamine nii uute erialaspetsialistide kui ka õendusjuhtide näol, mis saab toimuda tihedas koostöös kõrgkoolidega. „Meeskonna eestvedajatena on meie õendusjuhtidel olnud oluline roll õendusabi arendamisel ning inimesekesksete tervishoiuteenuste edendamisel. Tänan kõiki tehtud töö eest ning soovin, et uus juhtimisperiood kulgeks usaldusliku ja arendava töökeskkonna hoidmise ning kaasava juhtimiskultuuri kujundamise tähe all,“ tänas Ilona Pastarus oma meeskonnaliikmeid.
Nelja-aastast juhtimisperioodi täidavad Kärt Karri anestesioloogia ja intensiivravi kliinikus, Kaire Jugar hematoloogia-onkoloogia kliinikus, Lea Žoržoliani kirurgiakliinikus, Carine Gross kopsukliinikus, Marika Tamm kõrvakliinikus, Evelyn Evert lastekliinikus, Janika Villmann nahahaiguste kliinikus, Pille Teesalu naistekliinikus, Ester Vatsk närvikliinikus, Hille Rekker ortopeediakliinikus, Reet Tohvre psühhiaatriakliinikus, Terje Markus radioloogiakliinikus, Terell Pihlak silmakliinikus, Pirgit Kinsigo sisekliinikus, Kadri Piir spordimeditsiini ja taastusravi kliinikus, Irina Sapatšuk stomatoloogia kliinikus, Liisi Põldots südamekliinikus, Catline Võrk operatsiooniteenistuses, Piret Mängel patoloogiateenistuses, Katrin Freiberg verekeskuses ja Pille Mee ühendlaboris.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi juurde luuakse esimesena Eestis vähiandmete ladu
Tartu Ülikooli Kliinikum kuulub ainsana Eestis rahvusvahelisse DIGICORE (Digital Institute for Cancer Outcomes Research) võrgustikku, mille eesmärgiks on luua vähikeskuste omavaheline digitaalne infrastruktuur ja teha reaalelu andmetel põhinevat teaduskoostööd. Võrgustikku kuulumine annab Kliinikumile ainulaadse võimaluse teha üleeuroopalist teaduskoostööd senisest kordades kiiremini ning parandada ravikvaliteeti. Patsientide jaoks on oluline, et teadussaavutused jõuaksid võimalikult kiiresti ka ravitöösse.
DIGICORE’i DigiONE I3 (Digital Oncology Network for Europe) projekti raames toetatakse võrgustikku kuuluvaid vähikeskuseid vähiandmete OMOP (Observational Medical Outcomes Partnership) mudelil põhineva andmelao loomisel. Projekt kestab 2,5 aastat, 2026. aasta kevadeni.
Projekti eksperdid Mikolaj Gurdala ja Daniel van de Velden külastasid 10. jaanuaril Kliinikumi, et anda kõikidele Kliinikumis vähiandmetega tegelevatele osapooltele ülevaade projektist, kaardistada Kliinikumi IT infrastruktuur ja struktureeritud andmete kogumise võimekus, panna paika edasised plaanid ja arendusvajadused, et struktureeritud OMOP andmeladu luua.
Vähikeskuse juhi dr Lenne-Triin Kõrgvee sõnul on hetkel suureks probleemiks kvaliteetsete vähiandmete kättesaadavus, DigiONE projekt on oluline samm probleemi lahendamise suunas. Projektis osalemise kasu võiks jõuda ravikvaliteedi ja raviteekondade hindamisse, patsientide ravisse ning teadustöösse paari aasta pärast.
Liina Pääbo
Vähikeskuse projektijuht
Uus MRT seade ja ruumid võimaldavad teha lastele ohutumaid ja patsiendisõbralikumaid uuringuid
Tartu Ülikooli Kliinikumi Maarjamõisa meditsiinilinnaku III ehitusjärgus rajati M-korpuse 0. korrusele radioloogiakliiniku uued ruumid magnetresonantstomograafia (MRT) uuringute läbiviimiseks. Uudne radioloogilise uuringu keskkond on nii kõige ohutum kui ka kõige lapse- ja patsiendisõbralikum kogu Eestis.
Tartu Ülikooli Kliinikumis tehakse aastas täiskasvanutele ja lastele kokku ligi 600 000 radioloogilist uuringut, sealjuures lastele nii röntgenuuringuid ja kompuutertomograafiauuringuid (KT) kui ka magnetresonatstomograafia (MRT) ja ultraheliuuringuid. Kliinikumi radioloogiakliiniku juhi dr Pilvi Ilvese sõnul on laste uuringute puhul üks olulisemaid prioriteete ohutus, mistõttu määratakse uuringud alati eriarsti ja radioloogi koostöös. „MRT-uuringuid vajavad lapsed erinevate haigusseisundite tõttu, näiteks mitmete neuroloogiliste erakorraliste seisundite, haruldaste, sageli geneetiliste haiguste, epilepsia ning ebaselge arengus mahajäämuse puhul. Uuringut kasutatakse järjest enam ka laste vähidiagnoosi kahtluse korral, erinevate kirurgiliste probleemide ja reumaatiliste seisundite korral ning südameriketega lastele uuringute tegemiseks. Kõige kõrgema ravietapi haiglana on radioloogiakliinikus igas vanuses laste erakorraliste pöördumiste jaoks tagatud täiendavad uuringuajad, et ootamatuteks hetkedeks, nagu laste insult, võimalikult kiiresti valmis olla. Erakorralises situatsioonis on näidustatud ka kompuutertomograafia, peamiselt pea traumade korral,“ selgitas uuringute vajadust radioloogiakliiniku juht.
MRT-uuringu kestuseks on keskmiselt 60 minutit, mis on laste jaoks liiga pikk aeg kannatlikult liikumatult olla. Seetõttu tuleb kuni 7-aastaste laste MRT-uuring viia reeglina läbi narkoosis, vajadusel ka vanemate laste uuring. Uue, lastele mõeldud MRT-seadme juurde on rajatud ohutuks narkoosi läbiviimiseks eraldi ettevalmistus- ja ärkamisruum. „Anestesioloog näeb väikesi patsiente pidevalt – nii magama jäämisel, ärkamisel kui ka uuringu ajal. Samal ajal on meeskonnal uuringu ajal tihe koostöö radioloogiga, kes hindab ülesvõtteid lapsest juba tema narkoosis olles – selleks, et teha vajadusel kohe täiendavad pildid ning vältida hilisemat kordusnarkoosi uueks uuringuks. Samuti on just lastele mõeldes uue MRT-seadme valikul arvestatud ka võimalikult madalat mürataset, et minimeerida hirmu uuringu ees. Ruumide digimeedia lahendused võimaldavad lastel magama jääda multikate saatel kuni selleni, et vahel on võimalik uuring läbi viia ka ilma narkoosita,“ tutvustas Eesti ainulaadse võimekusega ruumide omadusi radioloogiakliiniku vastutav radioloogiatehnik Mirel Takis.
Ta lisas, et kindlasti on uute ruumide üheks oluliseks muudatuseks ka lapsevanema juures viibimise võimalus kogu uuringu vältel. „See tänapäevane privaatne ja patsiendisõbralik lähenemine annab kindlustunde nii väikesele patsiendile kui ka tema vanemale. Vanem on lapse kõrval siis, kui anestesioloog ravimit manustab, kui laps ettevalmistusruumis magama jääb ja sama spetsiaalse voodiga uuringuruumis käib ja hiljem ärkab,“ sõnas radioloogiatehnik.
Lasteradioloogia ohutus
Dr Pilvi Ilves rõhutas, et radioloogiliste uuringute, eriti laste uuringute, puhul on väga oluline hinnata nende põhjendatust ja näidustust. „Radioloogia on kaasaegse meditsiini lahutamatu osa, võimaldades haigusseisundite diagnostika aina paranevat kvaliteeti ja täpsust ning raviga alustamist. Teisalt tuleb teadvustada ka inimeste kiirguskaitse vajadust. On teada, et nn meditsiinikiirituse puhul moodustab suurima osa kompuutertomograafia, mistõttu oleme Tartu Ülikooli Kliinikumis viimase kümne aasta jooksul teadlikult vähendanud kompuutertomograafia (KT) uuringute arvu lastel, asendades neid väiksema kiirgusega MRT-uuringutega. Nii on Kliinikumis laste kompuutertomograafiate arv viimase 10 aasta jooksul vähenenud kaks korda – 600 uuringult 250 uuringule ning samal ajal on suurenenud MRT-uuringute osakaal 1300 uuringuni. Kuna lapsed on kiirgusele tundlikumad kui täiskasvanud, peaks iga uuring olema sõltuvalt kliinilisest probleemist võimalikult põhjendatud ja optimaalse, võimalikult väikese, kiirgusdoosiga tehtud. Seda, millised uuringud väikese patsiendi ravile enim kasu toovad, otsustatakse radioloogi ja eriarsti koostöös ning iga patsiendi juhtu arvesse võttes,“ selgitas dr Ilves.
MRT-uuringu meeskond
MRT-uuring on meeskonnatöö, kuhu kuuluvad radioloogiatehnikud ning laste uuringutele spetsialiseerunud radioloogid, anestesioloogia meeskond, meditsiinifüüsikud ja insenerid. Plaanilise uuringu vastus saabub enamasti paari päevaga, erakorraliste uuringute vastuse kiirus sõltub patsiendi seisundi kriitilisusest.
Uued MRT ruumid asuvad Tartu Ülikooli Kliinikumi peamaja M-korpuse 0. korrusel, kuhu logistiliselt on kiire ja mugav ligipääs paljudel üksustel. Lisaks laste MRT-uuringutele viiakse vabade uuringuaegade olemasolul läbi ka teiste üksuste tellimusi, näiteks südameuuringuid. MRT-uuringule saavad suunata nii Kliinikumi kui teiste haiglate arstid.
12. jaanuaril tutvustas radioloogiakliinik uusi, Skandinaavias ainulaadseid MRT ruume kõikidele huvilistele.
Kliinikumi Leht
Kliinikum laiendas onkokirurgide vastuvõtte Narva haiglas
Tartu Ülikooli Kliinikum suurendas onkokirurgide vastuvõttude arvu Narvas, et pakkuda patsientidele kasvajahaiguste võimalikult varajast diagnoosimist ja ravi kodukoha lähedal. Vastuvõtud toimuvad Narva haiglas, kuhu on võimalik pöörduda kõikidel selle piirkonna elanikel.
Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhi dr Kristiina Ojamaa sõnul tõuseb kahjuks kasvajatesse haigestumine pidevalt. „See on seotud eelkõige elanikkonna vananemisega, kuid ka elustiilist tingitud muutustega. Näiteks on üleliigne kehakaal ja suitsetamine kasvajate tekke riskifaktorid,“ selgitas dr Ojamaa. Ta lisas, et kõige sagedasemad pahaloomulised kasvajad on viimastel aastatel Eestis olnud eesnäärmevähk, jäme- ja pärasoolevähk, kopsuvähk ja rinnavähk.
Mistahes vähi vormi puhul on väga oluline selle kiire märkamine, varajane diagnoosimine ning raviga alustamine. Seepärast alustas 8. jaanuarist 2024 täiendavate vastuvõttudega igal esmaspäeval Tartu Ülikooli Kliinikumi onkokirurg dr Ave-Triin Tihamäe, kes on spetsialiseerunud eelkõige rinna- ja nahakasvajate ravile. Lisaks dr Tihamäele jätkavad Narvas üle nädala neljapäeviti vastuvõtte Kliinikumi onkokirurg dr Taavi Põdramägi ja onkogünekoloog dr Inga Vaasna. Samuti toimuvad ka Kliinikumi onkoloogi vastuvõtud ning Ida-Virumaa elanikel on võimalik käia keemiaravi seanssides kolmapäeviti ja neljapäeviti. Hematoloog dr Ain Kaare vastuvõtud toimuvad Narva haiglas teisipäeviti.
„Kliinikumi koostöö Narva haiglaga on olnud väga hea, kuna Narva haigla on loonud vastuvõttudeks, diagnostikaks ja keemiaraviks suurepärased tingimused. Selle tulemusel oleme saanud koos aidata patsiente parimal viisil ja kodukohale lähedal. Meie arstidel on võimalus teha põhjalikud uuringud ära juba Narvas, mille põhjal saab otsustada ka Tartusse suunamise vajaduse ja kiiruse,“ lausus Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku juht.
Narva haigla juhi dr Ago Kõrgvee sõnul on Narva haigla ja Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku koostöö olnud tulemuslik nii Narva kui Ida-Virumaa patsientide ravimisel. „Lisaks on Narva haiglas valmimas lahustuskeskus, mis loob veelgi paremad võimalused kaasaegse keemiaravi läbiviimiseks Narva haiglas,“ ütles dr Kõrgvee. See on oluline, kuna keemiaravi on üks vähiravi põhikomponent, mida sageli kombineeritakse kas kirurgilise raviga või kiiritusraviga.
Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku arstide vastuvõtule pöördumiseks on vaja perearsti või mõne teise eriala arsti saatekirja. Vastuvõtuaega Narva Haiglasse hematoloogile või onkoloogile saab broneerida Kliinikumi kõnekeskuse telefonil 731 9100 (E-R 7.30-18.00), Kliinikumi patsiendiportaali ePatsient kaudu, üleriigilise Digiregistratuuri kaudu, Narva Haigla registratuuri telefonidel 356 1144 ja 357 2778 ning Narva Haigla registratuuris kohapeal.
Kui patsient kutsutakse vastuvõtule tagasi, broneerib vastuvõtuaja talle arst või õde vastuvõtu käigus.
Kliinikumi Leht
Selgusid patsiendisõbralikud teod
Tartu Ülikooli Kliinikumi patsientide nõukoja ettepanekul antakse alates 2023. aastast välja patsiendisõbraliku teo auhind. Tunnustuse ajendiks on märgata Kliinikumi töötajate igapäevast panustamist sellesse, et patsiendid saaksid lisaks kvaliteetsele tervishoiuteenusele ka sõbraliku, mugava, patsiendi ja tema lähedaste vajadusi arvestava teenuse osaliseks.
Patsiendisõbraliku teo väljaselgitamiseks viidi läbi konkurss, kuhu said oma ettepanekuid esitada nii Kliinikumi töötajad, patsientide nõukoda kui ka Kliinikumi patsiendid ja kogukond.
Konkursile laekus 29 patsiendisõbralikku tegu ja tänuavaldust. Kliinikumi patsientide nõukoda valis hääletusele need 7 tegevust, mis on muutnud patsientide ja nende lähedaste kogemusi Kliinikumis hoolivamaks ja sõbralikumaks või haiglatingimusi paremaks. Isiklikud tänuavaldused edastati otse Kliinikumi töötajatele.
Rahvahääletuse tulemusel valiti patsiendisõbralikuks teoks 2023. aastal: Pallirada lastekliiniku teejuhisena.
- Nii tore oli kõndida mööda neid pallikesi, samuti saime olla kindlad, et ära ei eksi.
Kliinikumi patsientide nõukoja poolt nimetati aasta teoks 2023. aastal: Patsiendisõbralikud tegevused 2. intensiivravi osakonnas.
- Intensiivravipäeviku pidamine: Patsient viibis intensiivravi osakonnas üle kuu aja. 2 nädalat oli ta juhitaval hingamisel. Kuigi patsient intensiivravis oldud aega üldse ei mäleta, aitab see päevik talle seda meenutada. Patsient on kodus, taastub veel raskest haigusest. Päevikust loeb, mida intensiivravi osakonna töötajad ja lähedased on sel ajal kirjutanud. Seda lugedes tulevad tal ikka pisarad heldimusest silma. Kõik temaga tegelenud personal oli imetore. Patsiendi tütrena tänan südamest kõiki Tartu Ülikooli Kliinikumi 2. intensiivraviosakonna töötajaid. Tänud ka selle eest, et meile, lähedastele, võimaldati patsiendi juures viibida praktiliselt igal ajal.
- Kassi toitmine: Nakkusosakonda tuli 2. intensiivravi osakonnast patsient, kes rääkis, et ta oli väga mures enda kassi pärast, aga ta süda on nüüd rahulik, sest intensiivravi osakonna põetaja käib tema kassile ukse taga süüa viimas. Väga armas tegu.
- Patsiendi juubeli tähistamine: Patsienti osakonda viies nägin, et personal oli patsiendi juubeli puhul pannud üles sildi „Palju õnne“ ja õhupallid. Nii armas tegu ja kindlasti rõõmustas see ka patsienti.
Rahvahääletuse ja patsientide nõukoja poolt said veel enim hääli palliatiivraviosakonna patsiendi- ja lähedasesõbralik keskkond ning patsientidele mugava ja kättesaadava vaktsineerimisvõimaluse pakkumine. 2023. aasta patsiendisõbraliku teo tunnustused anti välja Kliinikumi aastalõpukontserdil.
Kommentaar
Kliinikumi patsientide nõukoja esimees Triin Paaver: Kliinikumi patsientide nõukoda puutub oma (igakuiste) kohtumiste käigus sageli kokku tegevustega, mida Kliinikumi töötajad on ekstra teinud selleks, et patsiendid ja nende lähedased end hästi tunneksid. Nende tegevuste hulgas on nii mahukaid projekte kui ka näiliselt pisitegevusi, mis aga patsientide heaolule võivad samaväärselt mõjuda: õhupall sünnipäeval, kodus toidetud kass, soe ja sõbralik suhtlusviis jne. Mõte tuua need teod konkursi kaudu avalikkuse ette, sündis soovist seeläbi tänada Kliinikumi töötajaid. Aitäh teile nii teie töö kui ka selle "ekstra" eest!
Kliinikumi Leht
Videokonkurss „220 aastat ja ikka noor: Kliinikumi salaretsept“
Kliinikumi töötajate loominguline videokonkurss kandis sel aastal nime „220 aastat ja ikka noor: Kliinikumi salaretsept“. Videokonkursile esitati üksuste poolt 11 videoklippi, mille seast 1.–10. detsembril Kliinikumi töötajad oma lemmikud valisid. Kokku hääletas peaaegu 600 töötajat.
Kolme enim hääli saanud video auhinnafondiks on meeskonna poolt vabalt valitud tehnika, millega rikastada töökeskkonda – olgu selleks kohvimasin, teler, sporditrenažöör või hoopis mängukonsool koos tantsu- või spordimänguga.
Videokonkursi võitis ühendmeeskonna video „Valvekliinik“, kuhu kuulusid silmakliiniku, kõrvakliiniku, näo- ja lõualuudekirurgia osakonna, radioloogia osakonna, anestesioloogia osakonna ning erakorralise meditsiini osakonna töötajad. „Valvekliiniku video idee tuli üsna viimasel hetkel. Äkitsi istusid ühes ruumis eri erialade inimesed, kes olid täis entusiasmi ja tegemist. Eesmärgiks oli videosse tikkida patsiendi liikumist läbi erinevate erialade ja näidata koostöö olulisust. Lisaks panna kumama asjaolu, et meditsiinis töötavad inimesed ei ole oma ametiga abielus ning nende elus ei ole ainult meditsiin. Ja loomulikult oli vaja lisada loosse noorte inimeste kerget undamist,“ sõnas dr Kaarel Kree silmakliinikust.
Teisele kohale hääletasid Kliinikumi töötjad kardiointensiivravi osakonna video ning kolmanda koha patoloogiateenistuse video „Päevaluuraja“. Videos peaosalise rolli täitnud teenistuse juht dr Margus Reimann: „Suur aitäh kõigile, kes meie poolt hääletasid! Osalesime videokonkursil esimest korda ja meil on väga hea meel, et meie video nii paljudele korda läks. Vahva, et mõistsite meie osakonnale omast huumorit. Idee video jaoks sündis kiirelt, kuna konkursi teema kõnetas meid. Video tegemine oli lõbus, sest võimaldas korraks töörutiinist välja tulla. Rahulikku jõuluaega ja ärge formaliiniga liialdage! Loodetavasti kohtume järgmisel konkursil uuesti!“
Aitäh kõikidele kliinikumi töötajatele, kes tegid jõuluootuse erilisemaks!
Kliinikumi Leht
Patsiendid tänasid enim dr Jaak Lehtsaart ja dr Taavi Põdramäge
Tartu Ülikooli Kliinikum kogub patsientide tagasisidet mitmel erineval moel ning üheks võimaluseks on tänuavalduste ja ettepanekute edastamine tervishoiutöötajatele. Ajavahemikus 1. detsember 2022–1. detsember 2023 laekus patsientide tänuavaldusi enim kahele Kliinikumi töötajale. Esimene neist on dr Jaak Lehtsaar, kes töötab kirurgiakliiniku kirurgilise ja günekoloogilise onkoloogia osakonnas ning pälvis samasuguse tunnustuse ka 2022. aastal.
Patsiendid dr Lehtsaarest:
- Tänan osakonna hooldajaid ja õdesid sõbralikkuse ja abivalmiduse ning füsioterapeuti positiivsuse süstimise eest. Raviarst dr Jaak Lehtsaart tänan julgustamise, kannatlikkuse ja "kuldsete käte" eest. Kirurgilise ja günekoloogilise onkoloogia osakond võib tunduda nime järgi trööstitu paik, aga seal olles saavad patsiendid tunda personalipoolset hoitust ja hoolimist, mis tekitab neis turvatunnet.
- Mulle tehti operatsioon kirurgi Jaak Lehtsaare Ma tänan Jaak Lehtsaart inimlikkuse ja professionaalse töö eest. Väga meeldiv suhtleja. Jaak Lehtsaar ja ülejäänud personal, õed jne olid väga toetavad ja rahustavad. Hirm oli mul eelnevalt väga suur, aga tänu personalile ja nende hoolele muutus see väiksemaks. Olen tundnud, et olen hoitud ja märgatud. Sellist teenindust ei ole ma varem kogenud. Suur-suur aitäh teile, olen südamest tänulik!
- Aitäh soojade käte, sõnade ja professionaalsuse eest! Kogu teie suur kollektiiv olete südamlikud ja hoolivad. Eriti suured tänud arstile dr Jaak Lehtsaarele. Väga rahulik, usaldusväärne, sõbralik ja asjatundlik arst - tippspetsialist! Ainult head sõnad. Palju jõudu ja päikest selles raskes töös!
Dr Jaak Lehtsaar, kommentaar
Kui oluline on arstile patsiendi tänu?
Igasugune positiivne tagasiside meditsiinisüsteemile üldiselt ja ka meditsiinisüsteemis sees on väga tähtis. Alates patsiendi, meedikute endi, kuni ühiskonna arvamuseni välja. Me loeme sageli ajakirjandusest või sotsiaalmeediast ebaõnnestumistest, ravivigadest või tüsistustest meditsiinis. Negatiivne ületab uudiskünnise läve kergelt, positiivne väga vaevaliselt ja harva.
Hea näide on möödunud koroonapandeemia ja sellega kaasnenud vaktsineerimise poolt ja vastu argumendid. Vaktsineerimisega kaasnenud 1 tüsistuse kajastamine kogus rohkem tähelepanu, kirge ja arutelusid, kui potentsiaalselt 10 000 haigusest päästetud elu.
Minule on oma tööst saadav rahulolutunne väga tähtis, mis aitab justkui kulutatud energial taastuda ja selle panuse märkamine mitmekordistab seda tunnet.
Mis on teie arvates patsiendile veel oluline lisaks heale ja tulemuslikule ravile?
Antud kontekstis ilmselt siis suhtlus patsiendiga. Ma olen üle 30 aasta tegelenud onkoloogiliste patsientidega, kus suhtlus pahaloomulise haiguse diagnoosiga patsiendiga ongi erinev ilmselt mõne muu eriala healoomulise probleemi selgitamisest. Ühes vestluses onkoloogilise patsiendiga peab korraga andma inimesele aimu selle haiguse ohtlikkusest, samas ülevaate ravist ja võimalustest terveks saada, aga sealjuures tuleb olla aus ja uskuda ka ise oma töösse.
Mulle meeldib muuta inimese negatiivset kartust positiivseks ootuseks ja tahteks enda elu eest võidelda. Rahva seas on liikvel palju vähiga seotud müüte, mida arst peab suutma murda oma kogemuse, kannatliku selgitamise ja teaduse abiga. Suhtlemisoskus on oskus, mida õpitakse terve elu. Ma olen olnud aastakümneid pidevas tegevuses onkoloogiliste patsientidega ja olen õppinud teatud teemadel selgitusi jagama ning patsientide usku paranemise võimalustesse veidi tõstma.
Mis on teie „võti“ olla märgatud ja hinnatud patsientide poolt juba teist korda järjest?
See korduv tunnustus oli mulle tõesti üllatus. Ma ei ole midagi erilist teinud ega „korralikumalt“ ennast üleval pidanud. Kliinikumis on kindlasti tähtsamaid, targemaid, suurema töökoormusega ja vastutusega töötajaid.
Mulle meeldib töötada koos oma meeskonnaga, mis koosneb alates radioloogidest, onkoloogidest, patoloogidest, mammoloogidest-rinnakirurgidest, operatsiooni- ja osakonnaõdedest kuni anesteesia pooleni välja. Kõik meeskonnaliikmed töötavad ühise eesmärgi nimel ja nii need eesmärgid täituvadki. Enda kogemused muutuvad ajaga aga tugevamaks ja oskused paremaks. Oma vigadest õpid, järgmine kord väldid varem kohatud karisid – inimene peab ju olema positiivselt arenev. Ma tõesti soovin ja annan endast kõik, et mu patsientidel kulgeks terve raviperiood maksimaalselt ladusalt. Ilmselt patsiendid märkavad hoitust ja hoolimist, tunnevad end informeeritumana ja turvalisemalt.
Ei ole ka harv olukord, kus pean vajalikuks oodata ära operatsioonilt mõne tunni pärast osakonda naasev päeva viimane patsient. Teatud operatsioonide puhul võib tekkida spetsiifilisi operatsioonijärgseid probleeme selleks ajaks. Tean, et see läheb ka vahel üle ametliku tööaja, aga mulle on teadmine, et kõik on opereerituga korras, vajalik n-ö isikliku „unerahu“ huvides. Väidan optimaalse praktikuna, et ületunnitöö vajadus kirurgias võib tekkida ka perioperatiivsete tegevuste tagajärjel, mitte ainult vahetult skalpelli hoides ja operatsiooniprotokolli kellaaja alibit omades. Kuna kirjalik töö patsiendi haiguslooga on siiani ametlik osa kohustusest, samuti suhtlus patsiendiga, siis on ka need tegevused osa kirurgi kvaliteetsest ravitööst.
Uuendustest
Sel aastal oleme kolleegidega hakanud hoogsamalt tegelema rinnavähi geeniriskiga patsientide kompleksoperatsioonidega. Meil on tekkinud võimekus säilitada geeniriski operatsioonide (ka vähi radikaalsemate operatsioonide) järgselt välist naiselikkust, asendades võimalusel ja sobivusel eemaldatud rinnakude kohese proteesiga. See on põnev, kirurgitehniliselt nõudlik ja lõpptulemuses tänuväärne väljakutse. Me võtame oma meeskonnaga selle väljakutse vastu!
Teine enim patsientide tänu pälvinud töötaja on dr Taavi Põdramägi, kes töötab samuti kirurgiakliiniku kirurgilise ja günekoloogilise onkoloogia osakonnas. Dr Põdramägi tänasid patsiendid muuhulgas enim ka 2021. aastal.
Patsiendid on dr Põdramäest:
Muutunud ootuste teel
Tervishoius on olnud viimased aastad täis väljakutseid, nii ka Tartu Ülikooli Kliinikumis. Õnneks ei asetanud aasta meid taaskord ootamatusse kriisiolukorda, teiselt ei saa ka öelda, et kriisid on kadunud. Taustal toimub jätkuvalt sõda ning samuti majanduskasvu aeglustumine inflatsiooni ohjeldamise tõttu. Covid-19 olukord, mille lahendamisel oleme kõik olnud, ja oleme jätkuvalt, eesliinil, hakkab loodetavasti stabiliseeruma. Väljumise faas juhatab meid ühest küljest tagasi pandeemia-eelsetele rutiinsetele radadele, teisalt on ootamatused muutnud ka inimeste ja ühiskonna ootusi.
Mul on väga hea meel, et Tartu Ülikooli Kliinikumis on sel aastal ravitud rohkem patsiente kui eelmistel aastatel. See tähendab, et me kõik oleme pühendunult suures mahus tööd teinud ning meie ravimahud on sarnased pandeemia-eelse ajaga. Kasvutrendis on päevaravi, õdede iseseisvad vastuvõtud ning e-konsultatsioonid. Just viimaste hüppeline kasv Kliinikumis on võimaldanud patsientidel saada paremini õigel ajal õiget ravi – olgu selleks perearsti juures ravi jätkamine, eriarstiabi süsteemi üle võtmine või patsientidele erakorralise abi osutamine. E-konsultatsioonidega oleme liikunud lähemale nii patsientidele kui perearstidele. Ootus ühiskonnas ravijärjekordade lühenemiseks ning tervishoiuteenuste kättesaadavuse paranemiseks jääb ning lahendusi saame otsida siin kõikide osapoolte koostöös.
2023. aastal parandasime Kliinikumis oluliselt töö- ja ravitingimusi. Maarjamõisa meditsiinilinnaku III ehitusjärk on soojalt vastu võetud nii patsientide kui meie töötajate poolt. Ei ole liialdus väita, et meie laste- ja kõrvakliinik ning uus operatsiooniplokk on Eestis kõige kaasaegsemad pikaks ajaks. III ehitusjärgu varjus valmib aasta lõpuks ka A-korpus, mis kaasajastab Kliinikumi ravitingimusi veelgi. Et jõulud on soovide aeg, siis loodan, et meie ettevalmistused ja plaanid uue F-korpuse kui Eesti kõige kaasaegseima südamehaiguste keskuse rajamiseks realiseeruvad.
Atraktiivsed töötingimused hoonete ja ülikoolihaiglale omaselt pädevate kolleegide näol muudavad meid nähtavaks nii patsientidele kui ka noortele tulevikutegijatele. Teame, et ühiskonna muutunud ootused töö sisule ja ajale on muutunud, mis peegelduvad ka meie töötajate ootustes. See on kindlasti tulevikus väljakutseks, ent üheskoos, heatahtlikult teineteist mõistes, kohaneme ka nende ootuste ja muutustega. Võtmesõna on koostöö, üksteise hoidmine ja inimesekesksus, olgu tegemist patsientidega või kolleegidega.
Eesootav aasta, 2024, on Tartus ja Lõuna-Eestis silmapaistev. Silmapaistev on see ka Tartu Ülikooli Kliinikumi jaoks, kuna tähistame väärikat 220. sünnipäeva. 1804. aastal loodud Eesti ainus ülikoolihaigla on rajanud teed Eesti tervishoius ravides, õpetades ning teadus- ja arendustööd tehes. Meie tegevuse pikk traditsioon ja sellega kaasnevad kogutud teadmised loovad aluse pikaajalisele jätkusuutlikkusele.
Aitäh teile, Kliinikumi töötajad, et olete kandnud meie väärtusi ja taganud jätkusuutlikkuse. Soovin teile rahulikku ja hingekosutavat jõuluaega ning uut energiat meie juubeliaastaks!
Priit Perens
Juhatuse esimees
Kliinikumi uurijad otsivad vastust küsimusele, kas kullerpeptiid teeb ajukasvaja ravi tõhusamaks
Multiformne glioblastoom on kõige sagedasem primaarne halvaloomuline ajukasvaja täiskasvanutel, mida iseloomustab kiire agressiivne haiguskulg ning mille keskmine elulemus on ligikaudu 15 kuud diagnoosimisest, seda vaatamata kirurgilisele, kiiritus- ja süsteemravile. Seega on ääretult oluline leida uusi ravivõimalusi ka antud väga halva prognoosiga patsientide käsitluses.
Tartu Ülikooli Kliinikumis algas kliiniline ravimiuuring, mille käigus uuritakse koostöös USA vähiravile spetsialiseerunud ravimifirmaga Lisata kullerpeptiidi LSTA1 lisamise mõju agressiivse ajukasvaja glioblastoomi ravi ohutusele ja efektiivsusele.
Tegemist on unikaalse uuringuga mitmel moel – kliiniliste uuringute faasi on jõudnud algselt prof Tambet Teesalu laboris Biomeedikumis välja töötatud kullerpeptiid, mida täna uuritakse esmakordselt maailmas ajukasvajaga patsientidel Kliinikumis. Kullerpeptiidid on oma olemuselt valgujupid, mis eelduste kohaselt aitavad vähiravimil läbida hematoentsefaabarjääri ja valikulisemalt seostuda kasvajarakkudega – mis võiks omakorda muuta vähiravi nii tõhusamaks kui ohutumaks. Siiani on LSTA1 toimet uuritud pankreasevähiga patsientidel, ajukasvaja ravis LSTA1 toimet uuritud ei ole.
„Töötasime Kliinikumi uurijatega välja ravimiuuringu protokolli. Lisame glioblastoomiga täiskasvanud patsientide standardravile temosolomiidiga kullerpeptiidi LSTA1. Uuringu eesmärgiks on hinnata ravi ohutust ja esmast efektiivsust varase faasi uuringu raames,“ sõnas uuringu vastutav uurija vanemarst-õppejõud dr Lenne-Triin Kõrgvee.
Uuringusse on plaanis ühe aasta jooksul kaasata 30 glioblastoomiga patsienti kolmest keskusest ja kahest riigist – lisaks Põhja-Eesti regionaalhaiglale (PERH) on uuringukeskuseks ka Ida-Riia Kliiniline ülikoolikoolihaigla. PERHis on juhtivaks uurijaks dr Kersti Oselin ja Lätis prof Guntis Karelis.
Akadeemilise kliinilise ravimiuuringu protokolli välja töötamine ja kõikide vajalike üle-euroopaliste kooskõlastuste saamine eeldab väga tugevat ja hästi toimivat uuringumeeskonda, mis on olemas just ülikoolihaiglas. Erinevates uuringu etappides olulist tuge pakkunud Kliinikumi teadus-arendusteenistuse Kliiniliste uuringute keskuse juhataja dr Katrin Kaarna tõi välja: „Kõigil sekkuvatel uuringutel on kohustus registreerida Euroopa Kliiniliste Uuringute Infosüsteemis (CTIS-is), nii on kogu Euroopas uuringutel ühesugune standard ja menetlus. Rahvusvaheliselt aktsepteeritaval tasemel uuring eeldab aga ka reaalajas pseudonüümitud uuringuandmete edastamist ravimifirmale ning uuringu pidevat kliinilist monitooringut, nii et oluline töö seisab uuringu läbiviimisega seoses veel ees.“
Dr Lenne-Triin Kõrgvee rõhutas: „Usun, et Kliinikumis on olemas igakülgne võimekus algatada ja läbi viia ka varase faasi uuringuid, selle tõestuseks on meie arstidest, proviisoritest ja õdedest koosnev uurimisrühm, keda väga suures mahus on toetanud dr Kaarna juhitud Kliiniliste uuringute keskuse meeskond. Eraldi märkimist vajab uuringumeeskonna asendamatu liige doktorant dr Johannes Pärtel Truusalu. Minu sügav tänu kõikidele kolleegidele, kes entusiasmi, hoolimise ja tähelepanuga on osalenud uuringu ettevalmistuses.“
Kliinikumis osalevad lisaks dr Kõrgveele uuringu läbiviimises veel vanemproviisorid Jana Lass ning Marika Saar, kes koordineerivad täiendavalt ravimiohutuse tagamist ja vajalikke raporteerimisi. Uuringu onkoloogideks on dr Sandra Kase ning dr Madis Joonsalu ning koordinaator on uuringuõde Kristi Saar.
Dr Kõrgvee osundas tulevikuperspektiivile: „Kui meil õnnestub uuring plaanide kohaselt läbi viia ja eriti, kui õnnestub kirjeldada kullerpeptiidi lisamise ohutust ja viiteid efektiivsusele, on see oluline areng glioblastoomiga patsientide ravis ja elukvaliteedi parandamises.“
Kliinikumi Leht
Parima kolleegi tiitli pälvisid dr Mare Lintrop ja Leelo Rivis
Tartu Ülikooli Kliinikum annab igal aastal välja parima kolleegi preemiat, mille eesmärk on tunnustada häid erialade vahelisi kollegiaalseid suhteid. Parimad kolleegid nimetatakse eelmise aasta laureaatide poolt ning 2023. aastal anti parima kolleegi tunnustus välja kaheksandat korda. Uuendusena kingitakse parimatele kolleegidele Tartu Kõrgema Kunstikooli vilistlase skulptori Olger Lehtsaare poolt loodud kuju.
Sel aastal pälvisid parima kolleegi tiitli dr Mare Lintrop radioloogiakliinikust ja Leelo Rivis ortopeediakliinikust.
2022. aasta kolleegipreemia laureaadi dr Jaanika Ilissoni sõnul vastab dr Mare Lintrop kõigile omadussõnadele mis „Minu parima kolleegi“ statuudis kirjas ja rohkemgi veel. „Tema käest võib alati nõu küsida, ta vaatab lahkelt mitte-radioloogiga koos uuringute pilte ja seletab kõik täpselt lahti. Kui endal mõtted patsiendi osas otsas või pähe tuleb mõni „imelik“ mõte, siis võib alati dr Lintropilt nõu küsida. Ei ole harvad need juhud, kui mõtleme koos patsiendile uuringute optimaalse plaani. Dr Lintropiga on nii mitmegi nn uue haiguse osas plaani peetud, kuidas oleks kõige mõistlikum korraldada radioloogilis uuringuid. Ükski telefonikõne või e-mail ei jää tema poolt vastuseta.“
2022. aasta kolleegipreemia laureaadi Rain Lehtme sõnul on skeletikudede panga spetsialist Leelo Rivis tööalaselt alati positiivne, rõõmsameelne, temaga on meeldiv suhelda. „Lisaks on Leelo aktiivne, tegus ja taibukas ning soovib oma eriala edendada ja parendada. Sellise töötaja ja kolleegi üle peaks Kliinikum uhke olema ning teda tunnustama.“
Kliinikumi Leht
Proua Sirje Karis tutvus Kliinikumi sünnitusosakonnaga
Tartu Ülikooli Kliinikum võõrustas 22. detsembril presidendi abikaasa Sirje Karist ning proua Laine Randjärve, kes andsid Sünnitusmajade Fondi esindajatena üle 7000 euro suuruse kingituse.
Sünnitusmajade Fondi heade annetajate abiga kogutud raha eest ostab Kliinikumi naistekliiniku sünnitusosakond juurde nii vastsündinu soojenduslambi kui ka Apgari kellasid. „Sünnitusmajade Fond teeb tänuväärset tööd, võimaldades meil läbi täiendavate seadmete muuta oma igapäevatööd veelgi kiiremaks ning mugavamaks. Annetades annab iga inimene endast ära tükikese headust ning meie saame selle omakorda soojenduslambi kaudu konventeerida päris soojuseks, mida vajavad sündimise järgselt väikesed ja õrnad ilmakodanikud,“ lausus tänulikult naistekliiniku juht prof Kristiina Rull.
Sünnitusmajade Fondi patroon Sirje Karis ja juhatuse liige Laine Randjärv tutvusid Kliinikumis nii naistekliiniku sünnitusosakonnaga kui ka lastekliiniku neonatoloogia ja lasteintensiivravi osakonnaga. Osakondades tutvustati külalistele Kliinikumi igapäevatööd, aga ka olukordi, mil erinevate erialade spetsilistidel tuleb teha väga kiireid otsuseid ning operatiivset meeskonnatööd. Selleks, et väikesed patsiendid saaks parima võimaliku ravi.
„Lapseootus ja sellele järgnev aeg on eriline, kus meie keskele sünnib uus elu. Iga sünd on ime, kuid sünnituse turvaliseks kulgemiseks võivad olla soojenduslamp ja Apgar kell hädavajalikud. Loodan, et tänu soetatud aparaatidele sünnib siin majas veelgi rohkem tillukesi imesid, kes Eesti elu edendama hakkavad“, sõnas proua Sirje Karis.
Kliinikumi Leht
Maarjamõisa mängu- ja tegevuspark on valmis ja ootab kasutajaid
Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond andis 7. detsembril 2023 Kliinikumile üle Maarjamõisa mängu- ja tegevuspargi, mis on mõeldud kasutamiseks erivajadustega lastele ja noortele kui ka kõigile värskes õhus tegutsemisest rõõmu tundvatele inimestele.
Mängu- ja tegevuspark asub L. Puusepa 2 maja taga, kus lastele mõeldud mängualale on rajatud ratastooliga ligipääsetav ronimislinnak, kiik ja mitmekülgsete võimalustega liivakastiala ning eraldi ronimisrõõmu pakkuv kerakala. Pargis on ka pingid, kus saab mõnusasti aega veeta, raamatut lugeda või pargis lustival lapsel silma peal hoida.
Treeningalal on omakorda ligipääsetavad ja mitmekülgseid harjutamisvõimalusi pakkuvad spordiseadmed ning seda läbib ratastoolirada, kus saab harjutada erinevatel tasapindadel liikumist ja ratastooli käsitlemist. Ratastoolirada koos spetsiaalsete testimisaladega on loodud vastavalt Kanadas välja töötatud Wheelchair Skills Training Programme standardile. Lisaks on pargis taastusraviks mõeldud sensoorikarada.
Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi strateegiajuhi Siiri Ottender-Paasma sõnul on pargi valmimisega teoks saanud Lastefondi suur unistus: „Mitte ükski laps ega noor ei pea enam pargi servas pealt vaatama, kuidas eakaaslased rõõmsalt mängivad ja värskes õhus aega veedavad ning õnnetuse või haiguse tõttu ratastooli sattunud inimesed ei pea abivahendi kasutamist enam kiirabiestakaadil harjutama,“ lisades, et mõistagi annavad hinnangu tegevuspargile lapsed ja noored ise: “Mina saan vaid kinnitada, et see on päriselt hingega tehtud asi. Meie suur soov on, et lapsed ja noored tunneksid koos olemise rõõmu sõltumata sellest, millised on kellegi võimalused, leiaksid endale huvitavat tegevust ning märkaksid ja hooliksid teineteisest,“ ütles Lastefondi strateegiajuht Siiri Ottender-Paasma.
Tegevuspargi omanikuks saab Tartu Ülikooli Kliinikum ning on üsna kindel, et Kliinikumi väikestel ja suurtel patsientidel nüüd taastumiseks veelgi paremad võimalused. Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liige, õenduse ja patsiendikogemuse juht Ilona Pastarus peab keskkonna rikastamist mängupargi näol kauaoodatud sammuks. „Soovime, et kõik meie väikesed patsiendid ja noored, sealhulgas erivajadustega inimesed, tunneksid end haiglas hoitult ja turvaliselt. Rõõmus meel ning põnevad õuemängud aitavad oluliselt tervenemisprotsessile kaasa. Ootame põnevusega mängu- ja treeningala kasutusele võtmist ning täname Lastefondi selle imelise projekti elluviimise eest,“ lausus Ilona Pastarus.
Mängupargi projekteerimine ja ehitus koos haljastustöödega maksid kokku ligi 640 000 eurot, mida rahastasid Lastefondi annetajad ja koostööpartnerid. Tegevuspargi idee pärineb Haapsalu Neuroloogilise Rehabilitatsioonikeskuse meeskonnalt ja Maarjamõisa meditsiinilinnaku juurde rajatud park on kolmas omataoline Eestis.
Kliinikumi Leht
Pöidlaliigese kulumine näitab kasvutrendi
Tartu Ülikooli Kliinikumi ortopeediakliinikus viiakse aastas läbi 1300 endoproteesimist ehk operatsiooni, mille käigus asendatakse patsiendi oma liiges kunstliigesega. Väikseim liiges, mida saab operatsiooni käigus metallist tehisliigesega asendada, on pöidla oma. 2023. aasta teisest poolest on ortopeediakliinikus pöidla endoproteesimiseks kasutusel ka uue põlvkonna kunstliiges.
Kliinikumi ortopeediakliiniku juhi dr Katre Maasalu sõnul on endoproteesimiste arv olnud viimastel aastatel tõusuteel. „Kui eelmisel aastal viidi Kliinikumis läbi 1200 endoproteesimist, siis sel aastal prognoosime rohkem kui 1300 juhtu. Endoproteesimine on üks liigesehaiguste ravimeetod ning selle kasuks otsustatakse siis, kui muud meetodid enam tulemust ei anna. Ning ka siis hindab ortopeed võimalikku ravitulemust sõltuvalt kahjustunud liigese kulumisest, samuti ümbritsevate liigeste kulumisest,“ selgitas dr Maasalu.
Ortopeediakliinikus tehakse enim põlve- ja puusa liigese endoproteesimisi, millele järgnevad õlaliigese vahetused. Samuti on võimalik asendada proteesiga randmeliigest, küünarliigest ning pöidla- ja sõrmeliigeseid. Pöidlaliigese operatsioonidega alustati 2007. aastal ning tänaseks suunatakse valdavalt kõik Eesti patsiendid selleks operatsiooniks Kliinikumi. „Pöidlaliigese haiguste esinemissagedus on ülemaailmselt tõusuteel, kuna inimeste käte kasutus on viimastel aastakümnetel oluliselt muutunud. Nutiseadmed ja arvutitöö omavad kindlasti siin rolli ning kui enamasti esineb liigese kulumist üle 50-aastatel inimestel, siis lähiajal võime oodata haigestumise vanusepiiri nihkumist ka nooremaealiste suunas,“ rääkis ortopeed.
Ta lisas, et pöial on ainuke vastanduv sõrm, mida ei ole võimalik haiguse või vigastuse korral teiste sõrmedega kompenseerida. „Pöidlaliigese haigused on patsiendile ebamugavad, kuna käeline tegevus on piiratud – näiteks kohvikruusi haaramine, mistahes asja hoidmine või kartuli koorimine pole võimalikud või valmistavad suurt ebamugavust,“ lausus dr Maasalu. Pöidlaliigese puhul on ortopeediakliinikus kasutusel kaasaegseim titaanist tehisliiges, mille puhul on välja töötatud kahetasandiline liikumine. „Uudsel proteesil on teistmoodi ehitus ja konstruktsioon, mis tagab selle pikema eluea ning millel on väiksem tüsistuste ja liigese lukustumise oht,“ kirjeldas kliiniku juht dr Maasalu.
Endoproteesimise vajadust hindab oma vastuvõtul ortopeed, kuhu plaanilises korras pöördumiseks on vajalik perearsti suunamine. Pöidlaliigese endoproteesimisi viiakse läbi Tartu Ülikooli Kliinikumi uues operatsiooniplokis. Keskmiselt kestab operatsioon tund aega ning vastavalt kokkuleppele anestesioloogiga kas üld- või regionaalanesteesias. Enamasti tuleb patsiendil veeta pärast operatsiooni haiglas üks öö. Käsi vajab pehmete kudede paranemiseks lahast paar nädalat, misjärel eemaldatakse õmblused ning võtmerolli omandab füsioteraapia ehk liigesliikuvuse ja lihasetöö taastamine.
Kliinikumi Leht
Kuidas diagnoositakse ja ravitakse rütmihäireid?
Süda on kõigile tuntud kui väsimatu mootor, mis pumpab verd meile eluks vajalikesse organitesse. Südamel on oma rütm, mille all mõeldakse sisemise elektrivoolu teket ja juhtivust. Elektriline stimulatsioon on mehhanism, mis paneb südamelihase regulaarselt pumpama. Normaalne rütm on regulaarne, alludes omakorda hulga biomolekulide ja närvisüsteemi regulatsioonile.
Südame kui pumba uurimiseks on mitmeid piltuuringuid, mis annavad hea ettekujutuse, kuidas süda ja selle osad, näiteks klapid, töötavad. Rütmi ehk elektrisüsteemi uurimine on keerukam, sest elektrit ei ole võimalik näha ega katsuda. Kõige olulisema meetodina on säilunud üle saja aasta tagasi leiutatud elektrokardiograafia (EKG), mis registreerib südamest nahapinnale jõudvat elektrivoolu ja loob sellest meile mõistetava kujutise. Vahel siiski jääb sellest saadud info puudulikuks ning inimest tuleb uurida elektrofüsioloogia laboris. Seal viiakse veresoone kaudu südamesse mitmeid elektroode, mis annavad elektrivooludest parema ruumilise ettekujutuse. Laboris ulatavad rütmihäirete uurimisel ja ravimisel abikäe keerukad insenertehnilised seadmed, tänu millele muutuvad „nähtamatud“ elektrivoolud arvutiekraanil värvilisteks liikuvateks piltideks.
Rütmihäireid on laias laastus kahte sorti – aeglaseid ja kiireid. Paljud neist võivad inimesele põhjustada vaevuseid, kuid õnneks on vaid vähesed rütmihäired eluohtlikud. Kui rütm muutub väga aeglaseks, võib sellega kaasneda väsimus, pearinglus või minestustunne. Sellisel juhul ei saa abi ravimitest, kuid võib kaaluda südamestimulaatori paigaldamist. See on väike aparaat, mis kohaliku tuimestusega sisestatakse rindkerele naha alla. Aparaadi küljes on veresoone kaudu südamesse viidud juhtmed, mille kaudu üliväikese elektrivooluga stimuleerides tekib südames normaalse sagedusega rütm, asendades seeläbi südame sisemist elektrilist allikat.
Kiirete rütmihäirete seas on ka eluohtlikke, kui inimesel on näiteks olnud südameinfarkt ning osa südamelihasest on verevarustuse häire tõttu kahjustunud ja asendunud armkoega. Sagedamini esinevad kiired rütmihäired on õnneks healoomulised ja võivad märku anda erinevate kaebuste kujul. Kirjeldatakse südamekloppimist, õõnsat ebamugavust rinnus, südamelöökide „vahelejätmist“, pearinglust ja üldist halba enesetunnet. Arsti jaoks on esmatähtis viia kokku rütmihäiretele viitavad kaebused reaalse rütmihäirega. Pole harv juhus, kui inimene tajub südamelööke tavapärasest tugevamini, kuid samal ajal registreeritud EKG näitab normaalset südame rütmi. Mõned rütmihäired võivadki esineda harva ja lühikest aega, mis teeb nende tuvastamise EKG-ga keeruliseks. Palju abi võib saada nutiseadmete ja vererõhuaparaatide salvestistest, mis annavad esialgse viite rütmihäirele, kuid vajavad kinnitamist standardsete uuringutega.
Kiirete rütmihäirete ravis on põhimõtteliselt kolm lähenemist: jälgimistaktika, ravimitega sekkumine ja protseduuri ehk kateeterablatsiooniga ravi. Healoomulised ja harvaesinevad rütmihäired mööduvad sageli iseeneslikult, tänu millele saab vältida ravimite või protseduuridega kaasnevaid riske. Ravimid võivad anda ajutise leevenemise, ent lõpuks võib patsient ikkagi vajada invasiivset protseduuri. Kateeterablatsioon on raviprotseduur, millele eelneb elektrofüsioloogiline uuring (sondid viiakse veresoone kaudu südamesse). Selle käigus mõjutatakse raadiosagedusliku energiaga südames rütmihäireid esilekutsuvaid juhteteid või piirkondi, eesmärgiks on saavutada ravimitega võrreldes kestvam tulemus.
Paljudel healoomulistel rütmihäiretel puuduvad selged põhjused ja riskitegurid. Seevastu kodade virvenduse puhul, mis on kõige sagedamini esinev rütmihäire, on inimesel selged võimalused seda ennetada ja sagenemist ära hoida. Soovitav on süüa tervislikku segatoitu, piirata alkoholi tarvitamist, mitte suitsetada, säilitada normaalset kehakaalu ja tegeleda regulaarselt tervisespordiga. Erinevalt uskumustest ei tõsta mõõdukas hulgas kohvi joomine rütmihäirete riski. Vaimse tasakaalu säilitamiseks on hea leida viise stressi maandamiseks, on selleks siis kirjandus, kunst või mõni muu tervisesõbralik hobi.
Rütmihäirele viitavate sümptomite tekkel oleks esmalt mõistlik küsida nõu oma perearstilt, kes teeb EKG ning vajadusel lisauuringuid (ehhokardiograafia ehk südame ultraheli, Holter-monitooring ehk 24h rütmijälgimine). Seejärel saab perearst küsida e-konsultatsiooni kardioloogilt, millega sõelutakse välja inimesed, kes vajavad diagnoosi täpsustamiseks ja raviplaani tegemiseks rütmihäiretele spetsialiseerunud kardioloogi vastuvõttu.
Dr Erik Salum
Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekliiniku arst-õppejõud kardioloogia erialal
Euroteo konkursi võitis lastekliiniku uus ravikorpus
Septembrist novembrini toimunud konkursil “Südamega tehtud eurotegu” said inimesed seada pingeritta kõige enam silma jäänud ja hinge läinud projektid. Lõpphääletusele valis žürii 140 projekti seast 30, hinnates valitud projektide tunnetuslikku mõju ja olulisust konkreetsele valdkonnale, sihtrühmale, piirkonnale või kogukonnale. Parimatest parimad selgitati välja rahvahääletusel, kus projektid kogusid kokku üle 23 000 hääle.
Konkurentsitu võitja Tartu Ülikooli Kliinikumi lastehaigla projekt
Viiendiku kõigist häältest kogunud Maarjamõisa meditsiinilinnaku III ehitusjärgus valmisid Eesti kaasaegseimad ravikorpused nii laste- kui kõrvakliinikule, samuti uus operatsiooniplokk. Uued ruumid said endale ka näo- ja lõualuudekirurgia osakond ning perekeskus. Nii patsientide ravikeskkond kui töötajate olmetingimused muudeti kaasaegseks, samuti on nüüd olemas tänapäevased võimalused õppe- ja teadustöö läbiviimiseks Eesti ainsas ülikoolihaiglas. Laste ravi on koondunud nüüd L. Puusepa 8 aktiivravikeskusse, kus on kättesaadavad kõik Kliinikumis kasutusel olevad kõrgtehnoloogilised tervishoiuteenused.
Lastehaiglas on Eesti kõige kaasaegsemad tingimused laste haigla- ja päevaraviks ning ambulatoorsete vastuvõttude jaoks. Oluliselt paranes koostöö teiste eriarstidega. See on tähtis, sest Kliinikumis ravitakse muuhulgas Eesti kõige keerulisemaid juhtumeid, mille puhul võib aeg olla kriitilise tähtsusega. Sel põhjusel on rajatud ka lasteintensiivravi ning vastsündinute osakonna palatid samale korrusele, kus neil on otseühendus sünnitustubadega juhuks, kui vastsündinu vajab kiiret üleviimist lastehaiglasse.
Lapsesõbralik sisearhitektuur on loodud AW2 Architects arhitektide poolt, mida rikastab lastekliiniku seintelt avanev disainistuudio Unt/Tammik ja illustraator Marju Tammiku loodud võlumaailm koos põnevate ja salapäraste tegelastega, kes laste tähelepanu püüavad ja haiglakeskkonna kogemust sõbralikumaks muudavad.
Maarjamõisa meditsiinilinnaku rajamine sai EL toetust 18,135 miljonit eurot.
Teise koha pälvis rahvahääletusel Tallinna-Tartu maantee ehitus ning kolmanda Pärnu jõe elupaikade taastamine.
Eesti on Euroopa Liitu kuulunud pea kaks kümnendit ja selle aja jooksul on struktuurifondidest toetust saanud üle 40 000 projekti kokku ligi 7,6 miljardi euro eest. Riigi Tugiteenuste Keskus korraldas sel puhul parimate ELi toetuste abil ellu viidud projektide konkursi, et jagada toetust saanud edulugudele tunnustust.
Kliinikumi Leht
Lapse turvaline ja toetav keskkond täna toetab õnnelikumat, targemat ja rahumeelsemat ühiskonda homme
Tartu Ülikooli Kliinikumi laste ja noorukute vaimse tervise keskuse juubelikonverents keskendus lapseea kiindumussuhtele, mille iseloom määrab paljuski selle, millised on inimese sotsiaalsed suhted edasises elus.
Psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite vaimse tervise keskuse juht dr Reigo Reppo sõnul on laste ja noorukite psühhiaatria ülesanne toetada psüühiliste eripäradega lapsi ja noori. „Üks viis psüühiliste murede ennetamiseks on mõista kiindumussuhte rolli ja teadvustada, et kiindumussuhe hakkab arenema enne lapse sündimist ja saab olulise kiirenduse esimestel elupäevadel ning -nädalatel peale lapse sündi. Kui vanem on stressis, ärev ja õnnetu, on tal raskem mõista lapse vajadusi ning nautida hetkesid koos oma lapsega,“ selgitas laste ja noorukite psühhiaater dr Reigo Reppo. Ta lisas, et ühiskonnas mõistetakse ja pannakse aina enam tähele, kuidas lapse turvaline ja toetav keskkond loob õnnelikumat, targemat ja rahumeelsemat ühiskonda homme. „Kui lapse kontakt vanemaga jääb pinnaliseks või saab mingil viisil kahjustatud, on sellel laiaulatuslikud tagajärjed kogu lapse edasisele psüühilisele arengule ja lisab oluliselt riski psüühikahäirete tekkimiseks,“ rõhutas dr Reppo.
21. novembril 40. tegutsemisaastat tähistavat laste ja noorukute vaimse tervise keskust on saatnud kiired ühiskondlikud muutused. „Mõjutajad on olnud erinevad, kuid surve peredele kohanemiseks erinevate olukordadega, muuhulgas uute võimaluste, väljakutsete ning ka raskustega, on olnud läbi aastakümnete püsiv. Täpselt samamoodi on püsiv ka laste vajadus turvalise perekonna järele, kus vanemad ja teised hooldajad neid mõistavad ja oskavad suunata parema enda poole. Seetõttu loodan, et kiindumussuhtele pühendatud konverents aitab meil hoida pilgu terava, tähelepaneliku ning leida uusi võimalusi meie laste ja noorte toetamiseks,“ sõnas dr Reppo.
Terviseminister Riina Sikkut tõdes konverentsil, et Kliinikumi laste ja noorte vaimse tervise keskuse spetsialistid on 40 aastat aidanud tõsiste muredega lapsi – seda ka aegadel, kui vaimset tervist alaväärtustati. „Järjest suurema tähtsuse on ühiskonnas saanud ennetus, muuhulgas pakub keskus vanemlusprogramme, et paremate vanemlike oskuste abil toetada nii vanemate kui ka laste vaimset tervist. Ka kiindumussuhte vajaduse ja rolli parem mõistmine aitab kiindumussuhte häirega lastele luua parema vundamendi kogu eluks ja vältida pikaajalisi terviseriske,“ märkis terviseminister.
Laste ja noorukite vaimse tervise keskuse haiglaravi voodikohtade arv on kõrghetkel ulatunud 50ni. Hetkel on haiglaravi voodikohti 25 ning ambulatoorsete vastuvõttude arv oluliselt kasvanud – arstide ja õdede ambulatoorseid vastuvõtte tehakse aastas rohkem kui 10 000, mida täiendavad patsientide pöördumised psühholoogide ning logopeedide poole 4460 vastuvõtul. „Kui täna veedavad haiglaravi vajavad patsiendid keskuses 10 päeva, siis 1980. aastatel tuli psühhiaatrilist abi vajavatel lastel ja noorukitel haiglas veeta koguni 63 päeva. Statsionaarse ravi vajadus kerkib esile mitmesugustel põhjustel – mõnikord on mõislikum hinnata last ja tema toimetulekut veidi pikema aja vältel, kui see ambulatoorselt võimalik oleks, kuid sageli pöördutakse osakonna poole ka ravi korrigeerimiseks või ennast või teisi kahjustava teo ennetamiseks. Tänapäeval on suurim väljakutse raviteekonna loomine raske tundekontrollihäiretega noortele. Pakume oma keskuses nendele noortele spetsialiseeritud abi dialektilise käitumisteraapia rühmas ning meie vastuvõttudele jõudvatele depressiivsetele noortele arendame interpersonaalset teraapiat koostöös Soome superviisoritega. Laste ja noorukite vaimse tervise keskuse töös on järjest suurem roll ka grupiteraapiatel. Nii toetame ka näiteks lapsevanemaid, “ tutvustas keskuse juht.
Laste ja noorukite vaimse tervise keskuse meeskond töötab nii Kliinikumi psühhiaatriakliinikus Raja tänaval kui ka Tartu tervisekeskuses. Samuti on Tartus väljaspool asuvate vaimse tervise kabinettide töö sisustatud suuresti just Kliinikumi vaimse tervise õdedega, mille eesmärgiks liikuda patsientide kodukohale lähemale. Kokku töötab keskuses 93 inimest. „Meie keskuse üks tugevus on kindlasti meeskonnatöö. Tunnetame igapäevaselt, et kolleegide tugi, kolleegilt saadud uus vaatenurk ja aruteludes tekkivad mõtted aitavad leida konkreetset last ja noort toetavaid raviviise. Meeskonnatöö ei ole oluline ainult keskusesiseselt, vaid ka Eesti teiste psühhiaatriliste keskustega ja kliinikutega ning teiste koostööpartneritega. Seetõttu tänan meie arste, õdesid, psühholooge, logopeede ja sotsiaaltöötajaid ning tiheda koostöö eest lastekliiniku kolleege. Aitäh Tallinna, Viljandi, Pärnu ja teiste piirkondade lastepsühhiaatrilise abi pakkujatele, lastekaitsetöötajatele, politseile, koolide ja asenduskodude spetsialistidele, kes meie mõtetega kaasa tulevad,“ tänas dr Reigo Reppo kõiki, kes laste ja noorukite vaimset tervise eest seisavad.
Kliinikumi Leht
Enneaegselt sündinud laste päev keskendus nahk-naha kontakti olulisusele
17. november on ülemaailmselt pühendatud enneaegselt sündinud lastele ja nende peredele. Eestis ja maailmas sünnib iga kümnes laps enneaegsena ehk enne 37. rasedusnädalat, misjärel vajavad nad ravi ja edasist kosumist intensiivravi ja neonatoloogia osakondades.
2023. aastal oli enneaegse sünni päeva fookus suunatud nahk-naha kontakti olulisusele. Tartu Ülikooli Kliinikumi neonatoloogia osakonna juhi dr Annika Tiit-Vesingi sõnul tuleb meeles pidada, et enneaegsed lapsed, sõltumata nende väiksusest, väärivad täpselt samasugust käsitlust nagu ajaliselt sündinud beebid. „Oma vanemate põues olek ehk nahk-naha kontakt ükskõik mis ajahetkel alates sünnist, on väga suure mõjuga nii lapse arengule kui ka ema-lapse suhtele. Muuhulgas soodustab nahk-naha kontakt emal rinnapiima teket ning rinnapiim omakorda on enneaegsele beebile ja tema ebaküpsele immuunsüsteemile parim toit, sisaldades vajalikke toitaineid ja kaitsekehasid,“ selgitas dr Tiit-Vesingi. Ta lisas, et kohene nahk-naha kontakt võib enneaegsete laste puhul olla vanematele väljakutseks. „Enneaegselt sündinud lapsed on haprad nii oma küpsusastmelt kui ka välimuselt ning neid ümbritsevad meditsiinilised seadmed on vanematele harjumatud. Selleks, et sellistest hetkedest üle saada, on vanematele abiks haiglatöötajad,“ sõnas vastsündinute osakonna juht.
Eestis sünnib igal aastal enneaegsena ligi 700 last, kes peavad viibima haiglas nädalaid või isegi kuid. Haiglas oleku kestus sõltub vastsündinu küpsusastmest. „Enneaegseks loetakse beebit, kes on sündinud enne 37. täisrasedusnädalat. Väga enneaegseks peetakse beebisid, kes sünnivad enne 32. nädalat ning erakordselt enneaegseks neid, kes sünnivad enne 28. rasedusnädalat. Kõige suuremad tervisemured on lastel, kes sünnivad enne 32. rasedusnädalat ning need lapsed vajavad kindlasti jälgimist lasteintensiivravi osakonnas ja neonatoloogia osakonnas,“ rääkis dr Tiit-Vesingi. Ta lisas, et rahvusvaheline kokkulepe on seadnud kõige alumiseks sündimise piiriks ehk ajaks, mil ravi ja seadmete abil saab aidata beebil väljaspool emaüsa kasvada, 22. rasedusnädalat.
Enneaegsel sünnil ei ole ühte ja selget põhjust. „Emad küsivad sageli, kas ja mida nad saanuks teha teisiti. Elussündidest 6–8% lastest sünnib enneaegsena ja see protsent on olnud läbi aastakümnete muutumatu. Enneaegse sünni põhjused võivad olla erinevad, näiteks emapoolsetelt lootevee enneaegne puhkemine või platsenta enneaegne irdumine, aga esineb ka olukordi, kus ei ole selgitust, miks sünnitegevus enneaegselt algab. Samuti on lootepoolseid põhjuseid, mil rasedus tuleb enneaegselt lõpetada. Olgu tegemist mistahes põhjusega, on olukord vanematele alati ootamatu ning vahel jäävad emale vaid minutit ja tunnid ootamatu olukorraga harjumiseks. Keegi ei mõtle sellele, et mu laps võiks sündida enneaegselt. Seetõttu on vanemate toetamine selles olukorras äärmiselt tähtis,“ kirjeldas väljakutseid dr Tiit-Vesingi.
Enneaegselt sündinud laste ravi
Tartu Ülikooli Kliinikumis ravitakse enneaegselt sündinud lapsi laste intensiivravi ja neonatoloogia osakonnas, mille töötajad on spetsialiseerunud just nende laste sünnijärgse kohanemise toetamisele ja ravile. „Vanemad võivad olla kindlad, et nii Kliinikumis kui kogu Eestis on enne õiget aega sündinud laste käsitlus väga heal tasemel ning kõik rasedused, mis võivad lõppeda enneaegse sünniga, koondatakse ööpäevaringselt ekspertidega mehitatud keskustesse. Pärast lastekliiniku kolimist uutesse ruumidesse asuvad Kliinikumis kõik kolm osakonda – sünnitusosakond, lasteintensiivravi osakond ning neonataoloogia osakond – komplekselt ühel korrusel. Selline logistika on muu Euroopaga võrreldes üsna luksuslik ning annab kõik võimalused nii koheseks nahk-naha kontaktiks kui ka vanematel ja lapsel kogu haiglas oleku aja viibimiseks perepalatis, sealjuures nii lasteintensiivravi kui ka neonatoloogia osakonnas,“ rääkis osakonnajuht.
Kliinikumi diabeediportaal aitab patsiente ja lähedasi
Tartu Ülikooli Kliinikum on ainus tervishoiuasutus Eestis, mis tegeleb igas eas diabeedihaigetega ja on diabeediga patsientidele partneriks kogu nende elukaare vältel. Arvestades haiguse suurt levimust, puutuvad diabeedi patsientidega kokku Kliinikumi kõikide struktuuriüksuste töötajad. 2022. aastal viibis Kliinikumi 21-s osakonnas diabeedi põhidiagnoosiga patsiente kokku 349 ning keskmine ravikestus oli 7,9 päeva. Diabeedi kaasuva diagnoosiga patsiente raviti 2022. aastal Kliinikumis kokku 4414.
Kliinikumi uus diabeediportaal on mõeldud diabeeti põdevale inimesele, nende lähedastele ning teistele teemast huvitatud inimestele selleks, et lihtsustada tõenduspõhise ja asjakohase informatsiooni leidmist. Projektijuhi Kadri Piiri sõnul tekkis idee diabeediportaali loomiseks reaalsest vajadusest. „Nimelt ei olnud diabeeti põdevatele patsientidele jagada head kompaktset infomaterjali, kust nad saaksid lugeda diabeedi olemusest, ravivõimalustest, tüsistustest jms ning leida vastused oma kordama kippuvatele ning igapäevaelu puudutavatele küsimustele. Diabeediportaal on usaldusvääne infoallikas ning patsiendid ei pea enam esmase info leidmiseks kulutama liigset aega erinevate internetilehekülgede külastamiseks ja infomaterjalide lugemiseks. Diabeediportaali kaudu saame jagada ka muid diabeedialaseid uudiseid ning parandada diabeediga seotud teadmiste taset ja praktilisi oskusi,“ tutvustas Kadri Piir. Ta lisas, et viimastel aastakümnetel on diabeedi seadmed kiiresti arenenud ja tänu Tervisekassa soodustusele muutunud laialdaselt kättesaadavaks. See tingib omakorda vajaduse kaasajastatud juhendmaterjalide vahele, mis aitaksid patsientidel langetada teadliku valiku erinevate tehnoloogiliste ravivahendite hulgast.
Diabeediga patsientide käsitlus on väga dünaamiline ja sõltub lisaks diabeeditüübile veel paljudest muudest teguritest. Patsiendid satuvad haiglaravile erinevatel põhjustel erinevatesse Kliinikumi osakondadesse. Seetõttu on portaal ühtlasi ka praktiline abivahend Kliinikumi töötajatele. Projekti koordinaatori Triinu Kivitari sõnul aitab see lihtsustada õdede nõustamistööd läbi üleüldise informatsiooni ja pildiliste materjalide koondamise ühte kohta. Diabeedi ravis on sõltuvalt diabeedi tüübist, ravi viisist ning inimese individuaalsusest palju erisusi, mistõttu on portaalis viited erinevatele spetsialistidele, kelle poole saab pöörduda lahenduste leidmiseks. Diabeediportaalis käsitletavateks teemadeks on diabeedi tüübid ja riskitegurid, pideva glükoosimonitooringu seadmed, insuliinipumbad, elu diabeediga, toitumine ja toitumisjuhised ning võimalused nõustamiseks ja abiks diabeedipatsiendile.
Diabeediportaali valmimist toetas Tartu Ülikooli Kliinikumi arendusfond. Portaali leiate aadressil: www.kliinikum.ee/diabeet
Kliinikumi Leht
Kliinikumis algas juturoboti projekt
Tartu Ülikooli Kliinikum alustas oktoobri viimastel päevadel oma kodulehel juturoboti loomise ja katsetamise projektiga. Projekti eesmärk on kaardistada inimeste korduvad küsimused ja teemad, milles vajatakse enim abi ja nõu. Saadud sisendit kasutatakse juturoboti vastuste algoritmide loomiseks.
Projekti algusjärgus, mil kogutakse juturoboti jaoks sisendit, on Kliinikumi kodulehe külastajad oodatud kasutama vestlusakent, mille vahendusel saab esitada oma küsimused ja saada neile reaalajas ka vastuseid. Katseperioodil vastavad iga päev ajavahemikus 10.00–20.00 inimeste küsimustele patsienditeenistuse, erakorralise meditsiini osakonna, psühhiaatriakliiniku ja naistekliiniku töötajad.
Mõned näited, millist infot katseperioodil pakutakse
Tasub silmas pidada, et vestlusaknas ei broneerita vastuvõtuaegu. Ootamatute tervisemurede puhul tasub jätkuvalt pöörduda oma perearsti või ööpäevaringse perearsti nõuandetelefoni 1220 poole.
EMO
- Erakorralisse vastuvõttu pöördumine (asukoht, parkimine, info saatjatele/lähedastele)
- Ooteaegade pikkus EMO-s, millest see oleneb
- Ravikindlustuse küsimused vältimatu abi puhul, visiiditasu
- Patsiendiinfo koduseks toimetulekuks (nt puugi eemaldamine)
Naistekliinik
- Kuidas oma arsti/ämmaemandat kätte saada, miks ta telefonile/meilile ei vasta?
- Millise murega võib tulla valvekabinetti?
- Kui palju maksab visiit ilma kindlustuseta?
- Kuidas retsepti pikendada?
- Milliseid protseduure tehakse ja mis see maksab?
- Kuidas küsida teisest arvamust?
Psühhiaatriakliinik
- Kuhu ja kelle poole tervisemurega pöörduda, millal on abi otsimisega kiire ja mida siis teha?
- Mida teeb vaimse tervise õde, mida psühholoog ja mida psühhiaater?
- Saame soovitada eneseabivõtteid ja jagada linke
Patsienditeenistus
- Teabe leidmine erinevate terviseseisundite ja protseduuride kohta Kliinikumi kanalitest, patsientidele ja lähedastele suunatud info, muu korralduslik info
- Praktikantidel on võimalik kiiresti ja ühest kohast saada vastuseid praktikaga seotud küsimustele
Kliinikumi Leht
Kliinikum kuulutas välja patsiendisõbraliku teo konkursi
Tartu Ülikooli Kliinikumi patsientide nõukoja ettepanekul antakse 2023. aastast välja Kliinikumi patsiendisõbraliku teo auhind. Tunnustuse ajendiks on märgata Kliinikumi töötajate igapäevast panustamist sellesse, et patsiendid saaksid lisaks kvaliteetsele tervishoiuteenusele ka sõbraliku, mugava, patsiendi ja tema lähedaste vajadusi arvestava teenuse osaliseks.
Patsiendisõbraliku teo väljaselgitamiseks viiakse läbi konkurss, kuhu saavad oma ettepanekuid esitada nii patsientide nõukoda, Kliinikumi patsiendid, töötajad ja kogukond. Konkursil oodatakse nende tegevuste märkamist ja märkimist, mille tulemusel on patsiendid ja nende lähedased kogenud hoolimist ja sõbralikkust ning mis on muutnud haiglatingimusi paremaks.
Patsiendisõbralikke tegusid saab konkursile esitada 30. novembrini. Patsiendisõbraliku teo hääletus toimub 4.–11. detsembril ning kandidaadid patsiendisõbraliku teo hääletusele valib Kliinikumi patsientide nõukoda. Kõige patsiendisõbralikum tegu kuulutatakse välja Kliinikumi aastalõpukontserdil.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi teadustöö preemia pälvis üliõpilane Kadri Liis Laas
Tartu Ülikooli Kliinikumi teadustöö preemia määratakse iga-aastaselt ühele Tartu Ülikooli arstiteaduskonna aastapäeva ürituste raames toimuval teaduskonverentsil esitatavale kliinilise suunitlusega teadustöö autorile või autorite kollektiivile. 2023. aastal pälvis komisjoni otsusel teadustöö preemia töö „Prenataalse paratsetamooliga kokkupuute mõju aju funktsionaalsetele ühendustele ja sotsiaalsele käitumisele täiskasvanueas“, mille autoriteks on Tartu Ülikooli arstiteaduse üliõpilane Kadri Liis Laas ja Indrek Heinla bio- ja siirdemeditsiini instituudist.
Paratsetamooli kasutatakse väga laialt rasedatel ja väikelastel valuvaigistina ning palaviku alandamiseks. Hiljutised teadusuuringud vihjavad, et varases eas paratsetamooli kasutanud lastel esineb sageli aktiivsus- ja tähelepanuhäireid, autismi ja käitumisprobleeme. Jälgimisuuringute põhjal ei ole aga võimalik öelda, kas tegu on juhusliku või põhjusliku seosega.
Auhinna saanud töö eesmärk oli selgitada, kuidas muutuvad ajuosade vahelised ühendused ja sotsiaalne käitumine vastsündinutel, kes on sünnieelselt eksponeeritud paratsetamoolile. Kuna kliiniliste ravimuuringute tegemine rasedatel ning väikelastel on peaaegu võimatu, kasutati katselooma mudelit. Selleks tehti loomkatse tiinetel rottidel, kellele manustati kahe või seitsme tiinuspäeva jooksul paratsetamooli. Edasi keskendus töö noorte rottide sotsiaalse käitumise uurimisele. Sündinud rottide sotsiaalsuse hindamiseks paigutati rotid kõigepealt 15 minutiks üksikpuuri ning sealt samasooliste ja sama ravimirühma paaridena 20minutiliseks katseks 45 × 45 cm puuri. Katse filmiti. Lisaks käitumisele hinnati teise rotiga füüsilises kontaktis veedetud aega.
Töö tulemusel selgus, et sotsiaalses kontaktis veedetud aeg oli nii emastel kui ka isastel noortel rottidel sarnane hoolimata sünnieelsest kokkupuutest paratsetamooliga. Ka teise roti nuusutamisele kulunud aja ega episoodide arv ei erinenud rühmade vahel. Kuigi emaste rottide puhul polnud jooksmisele/kõndimisele ning ümbruskonna uudistamisele kulunud aeg rühmade vahel erinev, tegid seitsme loote-ea päeva jooksul paratsetamoolile eksponeeritud emased neid tegevusi oluliselt vähem kordi kui kontrollrühma rotid. Samuti ilmnes, et selle rühma katseloomad tegid vähem tagakäppadele tõuse ning veetsid rohkem aega puhates või liikumatult. Paratsetamoolile eksponeeritud isasloomad uudistasid ümbrust rohkem kordi ja kulutasid sellele enam aega kui kontrollrühma rotid.
Uurimuse tulemused viitavad sellele, et sünnieelne kokkupuude paratsetamooliga ei mõjuta katseloomade põhilisi sotsiaalse käitumise parameetreid, kuid pikaajaline kokkupuude võib põhjustada väheseid muutusi loomade aktiivsuses. Nende tulemuste põhjal ei saa väita, et paratsetamooli ei tohiks raseduse ajal tarbida.
Kommentaar, Kadri Liis Laas: Tulemuste juures on huvitav ära märkida ka see, et emaste rottide juures nägime me võimalikku doosiefekti, samas kui isaste puhul oli nii kahe kui seitsme tiinuspäeva jooksul paratsetamooliga kokku puutunud rottide käitumine sarnane. Olgugi, et paratsetamoolile lühiaegselt eksponeeritud emaste käitumine ei olnud statistiliselt erinev, märkasime teatud erinevusi kontrollgrupi emastega. Teisalt võis manustamine sattuda mõnele arengus kriitilisele päevale. Seetõttu oleks kindlasti huvitav neid mehhanisme edaspidi põhjalikumalt uurida.
Kliinikumi Leht
Prof Joel Starkopf, Kliinikumi teadustöö preemia komisjoni esimees: Teadustöö preemia komisjon, kuhu kuulusid ka professor Katrin Õunap ja prof Alan Altraja, otsustas pärast arstiteaduskonna aastapäeva konverentsil esitatud ettekannete aktiivsest kuulamist ja stendiettekannete läbivaatamist anda Kliinikumi teadustööpreemia parimale kliinilise suunitlusega teadustööle arstiteaduse 2. kursuse üliõpilasele Kadri Liis Laasile ja tema juhendajale Indrek Heinlale (TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut). Tõstame esile kliiniliselt olulise probleemi tõstatamist, selle lahendamiseks sobiva uurimismetoodika valikut, selget ja hästi arusaadavat tulemuste esitelu teesivihikus ning väljapaistvat ettekannet konverentsil. Soovime laureaadile edu õpingutes ja inspireerivat teadustööd kliinilises meditsiinis!
Dr Matti Maimets: prognoosime grippi haigestumise kasvu
Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonhaiguste eriala esindajad prognoosivad algavaks viiruste hooajaks grippi haigestumise kasvu. Samuti on jõudnud Eestisse uued koroonatüved, mistõttu on oluline jälgida vaktsineerimise soovitusi.
Kliinikumi infektsioonhaiguste vanemarst-õppejõu Matti Maimetsa sõnul on algaval sügistalvisel hooajal gripi levik kindlasti laialdasem kui paaril eelneval aastal. „Covid-19 pandeemia esimesel, 2020. aastal, vähenes grippi haigestumine oluliselt. 2021. aastal kadus see pea sootuks ning 2022. aastal esines grippi haigestumist juba rohkem, ent tavapärasest siiski vähemal määral. Lõunapoolkera suvise haigestumise alusel võib 2023. aastaks põhjapoolkeral prognoosida sama kõrget haigestumise määra kui see oli aastatel 2018–2019,“ selgitas dr Maimets. Ta lisas, et kõige parem viis kaitsta nii end kui lähedasi, on jätkuvalt vaktsineerimine.
Igal aastal kinnitab eesootava viirushooaja gripivaktsiini Maailma Terviseorganisatsioon. 2023. aastal on vaktsineerimiseks kasutusel neljavalentne gripivaktsiin Influvac Tetra ning VaxigripTetra. Gripi vastu saavad vaktsineerida inimesed igas vanuses, sealjuures on 2–17-aastastel lastel ja noortel võimalik valida vaktsineerimiseks mugav ninasprei variant Fluenz Tetra. Tervisekassa võimaldab tasuta vaktsineerimist üld- ja erihoolekande teenusel olevatele inimestele, kõigile alates 60. eluaastast, lapseootel naistele, kuni 7-aastastele lastele ning gripi riskirühma kuuluvatele alaealistele, kellel on terviseseisundi tõttu suurem risk raskelt haigestuda.
Koos gripivaktsiiniga on uuendatud ka Covid-19 vaktsiin. „Covid-19 vastu on kasutusel samuti uus vaktsiin, kuna SARS-CoV-2 viirus on väga muutlik. Comirnaty Omicron on täielikult uuendatud vaktsiin omikroni muundunud tüve kaitseks. Sealjuures kinnitavad ka Terviseameti andmed, et Eestis levib omikroni uus tüvi,“ selgitas dr Maimets.
Immunoprofülaktika komisjon soovitab Covid-19 vastu vaktsineerida ennekõike riskirühmadesse kuuluvatel inimestel – see tähendab alates 60. eluaastast ning riskirühma kuuluvad lapsed ja täiskasvanud, kellel on Covid-19 põdemisest või viimasest vaktsineerimisest möödas rohkem kui kuus kuud. Vaktsineerimine Covid-19 vastu on tasuta.
Gripi ja COVID-19 vaktsiini võib vajadusel manustada samal päeval erinevasse õlavarde.
Laste vaktsineerimine gripi vastu
Kliinikumi lastekliiniku ägedate infektsioonide osakonna vanemarst-õppejõud Eda Tamme sõnul on pandeemia-aastad mõjutanud ka laste immuunsust. „Covid-19 tabas raskelt küll pigem vanemaealisi inimesi, samas tekitasid piirangud ühiskonnas lastel immuunsuse võla. Suur hulk lapsi ei puutunud kokku tavapäraste viirustega, näiteks enteroviiruse ja gripiviirusega, mistõttu ei tea me täpselt, kui hästi või halvasti laste immuunsüsteem eesootaval viirusperioodil käitub,“ selgitas dr Tamm. Ta lisas, et Terviseameti andmetel esineb grippi haigestumist enim just laste seas. „Hospitaliseerimist vajavad kõige enam gripi tõttu aga alla 5-aastased lapsed ning üle 65-aastased inimesed. Gripiviiruse peamiseks levitajaks on põhikooliealised ja nooremad lapsed, sealjuures näitavad uuringud, et nende gruppide vaktsineerimine piirab viiruse levitamist,“ rääkis dr Tamm.
Dr Tamm tõi välja, et laste kõige sagedasem gripi tüsistus on keskkõrvapõletik. Esineb ka viiruslikku kopsupõletikku ning üksikutel juhtudel kesknärvisüsteemi haaratust. Ta rõhutas, et grippi on võimalik hoida ära vaktsineerimise teel.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi vereloome tüvirakkude ja rakuravi keskus ühendab rakkude hankimise, käitlemise ja siirdamise
2023. aasta maikuus loodi Tartu Ülikooli Kliinikumi vereloome tüvirakkude ja rakuravi kompetentsikeskus, mille ülesandeks on vereloome tüvirakkude siirdamise ja rakuravi alase tegevuse koordineerimine, arendamine ja jätkusuutlikkuse tagamine Kliinikumis.
Kliinikum on ainus raviasutus Eestis, kus tehakse allogeenset vereloome tüvirakkude siirdamist ning vereloome tüvirakkude siirdamist lapspatsientidele. Kompetentsikeskuse juhi dr Ain Kaare sõnul kasutatakse vereloome tüvirakkude siirdamist paljude vereloome ja lümfisüsteemi haiguste korral. „Näiteks ägeda leukeemia ja aplastilise aneemia korral, lümfoomide, krooniliste leukeemiate, hulgimüeloomi ja müelodüsplaasiate raviks. Vereloome tüvirakude siirdamiseks tuleb patsiendi enda haiguslik vereloome esmalt keemia- või kiiritusraviga hävitada ning seejärel taastada uute vereloome tüvirakkudega siirdamise käigus,“ tutvustas dr Kaare. Sealjuures saab autoloogse siirdamise puhul kasutada patsiendi enda tüvirakke või allogeense siirdamise puhul doonorilt pärinevaid tüvirakke.
Vereloome tüvirakkude siirdamisprotsessil on erinevad etapid. Doonormaterjali hankimine ja siirdamine toimub hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonnas, doonormaterjali töötlemine ja säilitamine aga ühendlabori immuunanalüüsi osakonnas. „Selleks, et vereloome tüvirakkude siirdamine ja rakuravi oleks ühtselt koordineeritud ja arendatud, on loodud kompetentsikeskus, mis ühendab nii rakkude hankimise, käitlemise kui siirdamise protsessid ja tagab kvaliteedinõuded,“ selgitas dr Ain Kaare. Ta lisas, et kompetentsikeskus on moodustatud Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku ja ühendlabori töötajate baasil ning vereloome tüvirakkude ja rakuravi keskuse tegevuses osalevad mõlemast üksusest vastava erialalise ettevalmistusega arst-õppejõud, laborispetsialistid, laborandid ja õed.
Dr Kaare tõi välja, et siirdamine, nii organite, elundite kui ka rakkude siirdamine, on seadusandlikult üks enamreguleeritud meditsiini valdkondi. „Siiratavate organite, rakkude ja kudede kvaliteedi ning ohutuse tagamiseks kehtivad Euroopa parlamendi, nõukogu ning komisjoni direktiivid, lõpetades Eesti vabariigi seaduste ja määrustega, lisaks veel erinevad standardid ja juhised. Ka see on kompetentsikeskuse ülesanne – tagada rakkude hankimiseks ja käitlemiseks pädevad ja vastutavad isikud ning kliinilise programmi juht, kes on kursis väga mahuka regulatsioonide raamistikuga,“ sõnas pika kogemusega hematoloog.
Tartu Ülikooli Kliinikumis möödus sel aastal vereloome tüvirakkude siirdamisega alustamisest 30 aastat, mille jooksul on viidud läbi 400 autoloogset ja 349 allogeenset vereloome tüvirakkude siirdamist. Aastas tehakse vereloome tüvirakkude siirdamisi 38–59 korral. Dr Ain Kaare sõnul on vereloome tüvirakkude siirdamine kindlasti ajas kasvav ravimeetod. „Nii Eestis kui mujal maailmas kasutatakse siirdamist ravi ühe osana üha vanematel inimestel. Tänu meie 30-aastasele tüvirakkude siirdamise kogemusele saame ka Kliinikumis võtta ravile aina vanemaid patsiente,“ lausus dr Kaare.
Kliinikumi Leht
Dr Inga Vaasna ja dr Arno Uppin pälvisid elutöö tunnustuse Euroopa erialaseltsi poolt
Euroopa Günekoloogilise Onkoloogia Selts (European Society of Gynaecological Oncology, ESGO) tunnustas septembris Istanbulis toimunud 24. ESGO kongressil Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliiniku kirurgilise ja günekoloogilise onkoloogia osakonna arste dr Inga Vaasnat ja dr Arno Uppinit professionaalse tunnustuse sertifikaadiga elutöö ja oma eriala edendamise eest.
Esmakordselt ja ühekordselt anti käesoleval aastal välja selline tunnustus spetsialistidele, kes on ESGO liikmed, kellel on pikaaegne kogemus patsientide ravis onkogünekoloogia erialal ning kes on hoidnud ja edendanud seda eriala oma riigis ja väljaspool (Professional Recognition and Years of Experience in Gyn Oncology). ESGO rahvusvaheline komisjoni otsusel vastasid toodud kriteeriumitele 114 onkogünekoloogiaga tegelevat erialaspetsialisti kokku 33 riigist. Lisaks Kliinikumi arstidele pälvis Eestist tunnustuse ka dr Kersti Kukk.
ESGO on juhtiv organisatsioon, mis ühendab praeguseks rohkem kui 2500 oma ala professionaali, kes tegelevad günekoloogiliste pahaloomuliste kasvajate ennetamise, ravi, jälgimise ja teadusuuringutega. ESGO asutati 1983. aastal Veneetsias, Itaalias, esialgu oli sellel 500 liiget.
Dr Inga Vaasna
Millised on kõige sagedasemad operatsioonid teie erialal?
Kliinikumi koostöö Helsingi Uue Lastehaigla südamearstidega
24.–25. oktoobril külastasid Tartu Ülikooli Kliinikumi Helsingi Uue Lastehaigla lastekardioloogia professor Tiina Ojala ning kardiokirurg dr Ilkka Mattila. Tartu ja Helsingi ülikoolihaiglate tihe koostöö võimaldab leida parimad kaasaegsed ravilahendused ka kõige keerukamate südameriketega lastele.
Kaasasündinud südamerikete kirurgilise raviga tegeleva Kliinikumi südamekirurgi Raili Tageni sõnul on kaasasündinud südamerikete ravi keerukas ning nüansirohke ning seetõttu liigutakse kogu maailmas ravi tsentraliseerimise ja erialade- ning üksuste ülese koostöö teed. „Nii Eestis kui ka Soomes on kogu riigi kaasasündinud südamerikete invasiivne ja kirurgiline ravi koondunud ühte keskusesse, vastavalt siis Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Helsingi Uude Lastehaiglasse. Tihe koostöö Helsingiga avab võimaluse ka ülikeerukate juhtude osas aruteluks ning kiire ravi korraldamiseks põhjanaabrite juures. Lisaks headele suhetele eeldab see Helsingi lastehaiglaga sarnaseid ravipõhimõtteid ja kvaliteedistandardeid ka Tartus. Seepärast on Kliinikumi kaasasündinud südamerikete ravimeeskonda kuuluvad kolleegid käinud arendusfondi toel viimase aasta jooksul Helsingis ka töökorralduse ja -põhimõtetega tutvumas,“ selgitas dr Tagen. Ta lisas näite erakorraliste juhtumite logistika kiirusest: „Sel aastal selgus ühe meie väikese patsiendi puhul erakorralise operatsiooni vajadus. Saavutasime kokkulepped samal päeval ning järgmisel päeval oli patsient juba operatsioonil, sealjuures õnnestus mul endal osaleda sellel lõikusel assistendina,“ kirjeldas dr Tagen, kes igakuiselt nädala jagu Helsingi haiglas muuhulgas stažeerimas käib.
Professor Tiina Ojala ja dr Ilkka Mattila tutvusid Kliinikumis südamekliiniku tööga ning uue lastekliinikuga. „Seni nähtu on olnud väga muljetavaldav ning ma julgeks öelda, teie haigla on üks ilusamaid, kus käinud olen. Kardiokirurgia jaoks on kõik vajalik kompaktselt üksteisele lähedal. See loob väga head eeldused kiireks ja tulemuslikuks tiimitööks ning omavahelisteks headeks töösuheteks. Helsingi uues lastehaiglas on hoone fookus rohkem patsientidel, siin Tartus aga ka töötajate mugavusel,“ kommenteeris kardiokirurg Ilkka Mattila. Ühtlasi tõid soomlased välja erisuse, mille põhjuseks rahvastiku ja haigusjuhtumite mahud: „Soomes elab rohkem inimesi, sellest tulenevalt ka rohkem haigusseisundeid ning operatsioone. See aga võimaldab ka spetsiifilisemat spetsialiseerumist. Meile tundub, et teie arstid peavad teadma lisaks oma erialale laiemalt ka kõigest muust. Hoolimata riigi väiksusest on ka Kliinikumi südameriketega patsientidega tegelevatel arstidel väga kõrged standardid, soovides tagada patsientidele alati parimat ravi, mistõttu on koostöö nendega suurepärane,“ rõhutasid prof Tiina Ojala ja dr Ilkka Mattila.
Kaasasündinud südamerikked on südame ja suurte veresoonte väärarendid, mis esinevad juba lapse sünnil. Keskmiselt esineb südamerike umbes 1% elusalt sündinud lastest, mis teeb Eesti sündide juures umbes 100 last aastas. Kaasasündinud südamerikked on väga erinevad – mõnega saab elada ilma vahelesegamiseta aastakümneid ning teised vajavad invasiivset ja/või kirurgilist vahelesegamist esimeste elupäevade jooksul.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi ravijuhiks valiti dr Liis Salumäe
30. augustil 2023 kogunenud Tartu Ülikooli Kliinikumi nõukogu valis Kliinikumi juhatuse liikmeks–ravijuhiks dr Liis Salumäe. Ravijuhi ametiaeg algab 1. oktoobril 2023 ning kestab viis aastat.
Kliinikumi nõukogu esimehe Kristjan Vassili sõnul on ülikoolihaigla ravijuhil täita vastutusrikas roll. „Ravijuhi ülesanne on korraldada ravitööd, arvestades samal ajal nii ravi rahastamise lepingust tulenevate kohustustega kui ka Kliinikumile omaste õppe- ja teadustöö ülesannetega. Ühtlasi kuulub ravijuhi vastutusalasse kõrge ravikvaliteet ning ravimeeskondade ja üksuste koostöö tagamine. Peame oluliseks, et Kliinikumi koostöö teiste tervishoiuinstitutsioonidega Eestis oleks ladus ning sama oluline on teadus- ja arendustegevuse alane koostöö Tartu Ülikooli ja teiste riikide ülikoolihaiglatega,“ kirjeldas ravijuhi ülesandeid nõukogu esimees.
Dr Liis Salumäe on lõpetanud 2007. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ravi erialal ning 2011. aastal residentuuri patoloogia erialal. Aastast 2007 on ta olnud seotud Tartu Ülikooli Kliinikumi patoloogiateenistusega, olles töötanud seal arst-residendina, patoloogina ning 2017–2022 juhina. Aastast 2022 on dr Salumäe ka ülemarst-õppejõud. 2014–2015 omandas ta kogemusi Karolinska Ülikoolihaigla patoloogia osakonnas perinataalpatoloogia grupis patoloogina. Dr Salumäe töökogemus on andnud talle võimaluse kujundada ja arendada teenistuse igapäevase töö korraldamist, arendustegevuste planeerimist ja läbiviimist, koostöö tegemist erinevate riiklike institutsioonide, sealhulgas haridusasutusega. Tema juhtimisel on Kliinikumi patoloogiateenistus oluline lüli haigla ravimeeskondades, mille kvaliteedi tunnustuseks on patoloogiateenistusele väljastatud Eesti Akrediteerimiskeskuse tunnistus standardi ISO 15189:2012 järgi, mis tähendab, et kõik teenistuse tegevused vastavad kõrgetele rahvusvahelistele nõuetele. Dr Salumäe kuulub erinevatesse erialaga seotud nõuandvatesse üksustesse ning ta veab eest ka erialaseltsi tööd.
Ravijuht kuulub Kliinikumi juhatuse koosseisu, mis on neljaliikmeline. Juhatuse esimees Priit Perens tõi välja, et ravijuht korraldab kogu haigla ravitööd koos kliiniliste valdkondade juhtidega, tagades nii selle kättesaadavuse patsientidele, sujuvuse maja sees ja ka väliste partneritega ning viies samal ajal ka ellu planeeritud muutusi. „Eelmisel aastal pöördusid patsiendid Kliinikumi ligi 765 000 korral, mis on muljetavaldav arv. Seega on ravijuhil koos õenduse ja patsiendikogemuse juhiga, kes lisaks õenduse- ja hooldustöö juhtimisele suunab Kliinikumi ka parima patsiendikogemuse loomisele, ning koos teadus- ja arendustegevuse juhiga, kes koordineerib õppe-, teadus- ja arendustegevusi, vastutusrikas võimalus hoida ja kujundada Kliinikumi juhtivat rolli Eesti tervishoius,“ sõnas juhatuse esimees.
Uue ravijuhi dr Liis Salumäe sõnul soovib ta oma ametiajal keskenduda kindlate eesmärkide elluviimisele. „Kliinikumis kui ülikoolihaiglas on esindatud kõik erialad ning ma arvan, et ei ole liialdus väita, et ravitöö alal on Kliinikum suunanäitajaks. Eesmärkidest toon välja koostöö Tartu Ülikooliga, biopanganduse struktureerimise Kliinikumis, eesmärgiga olla atraktiivseks teaduspartneriks, aga ka kvaliteedisüsteemi korrastamine ning vähikeskuse võimestamise, et patsientide vähiravi teekonnad ja üksustevaheline koostöö oleksid selgemad ja sujuvamad,” lausus dr Salumäe. Ta lisas, et nii Kliinikumis kui kogu Eesti tervishoius nõuab erialadeüleselt tähelepanu kindlasti ka personaliteema.
Kliinikumi Leht
Millised on uute kliinikujuhtide plaanid?
1. septembrist 2023 alustasid Tartu Ülikooli Kliinikumis uut tähtajalist juhtimisperioodi kaheksa uut kliinikujuhti ning üks meditsiinilise teenistuse juht – naistekliinikus prof Kristiina Rull, kirurgiakliinikus dr Marko Murruste, lastekliinikus prof Tuuli Metsvaht, sisekliinikus dr Toomas Kariis, kopsukliinikus kaasprof Tanel Laisaar, südamekliinikus dr Alar Irs, närvikliinikus prof Pille Taba, operatsiooniteenistuses dr Alo Rull ning radioloogiakliinikus kaasprof Pilvi Ilves. Kliinikumi Leht küsis: „Palun tutvustage lühidalt ennast ja oma plaane kliinikujuhina“.
Kaasprof Tanel Laisaar, kopsukliiniku juht: Olen kopsukliinikus töötanud sisuliselt kogu oma professionaalse elu, tunnen hästi kliiniku hingeelu, olen näinud ja ehk ka natuke panustanud kliiniku edusammudesse ning kindlasti olen kursis ka kitsaskohtadega. Seetõttu usun, et suudan anda omapoolse panuse Kliinikumi kopsukliinikus esindatud erialade arengusse järgnevate aastate jooksul. Võtsin selle ametkoha vastu, sest tean, et saan toetuda väga professionaalsetele kolleegidele. Kopsukliinikut on läbi aegade iseloomustanud patsiendikesksus, juba siis, kui sellest laiem avalikkus veel nii palju ei rääkinud. See on saavutatud tänu senistele juhtidele, aga peamiselt siiski tänu arstidele, õdedele, hooldajatele, füsioterapeutidele ja sekretäridele, kes kõik on alati otsinud mistahes olukorras parimat lahendust just patsiendi vaatenurgast. Teiseks iseloomustab kopsukliinikut kollegiaalsus suhtluses nii kliiniku ja Kliinikumi sees ning väljaspool Kliinikumi. Loodan neid tugevusi hoida.
Meditsiin on äärmiselt kiiresti arenev valdkond, mistõttu on igasugune paigalseis tagasiminek. Kopsukliinikul on ülikoolihaigla ühe osana kindlasti oluline roll eriala eestvedajana kogu Eestis, mistõttu soovin igati toetada uuenduste kasutuselevõttu, samuti meie töö analüüsi ja kvaliteedikontrolli. Eesti on väike, mistõttu on otstarbekas teha siin koostööd ka teiste Eesti haiglatega. Hästi toimiv koostöö ka Kliinikumi sees on kindlasti üheks märksõnaks, mida ma sooviksin oma juhiperioodil näha. Kopsukliinikul on kokkupuutepunkte paljude teiste kliinikutega, seega ootan väga vastastikku lugupidavat ja kasulikku koostööd teiste kliiniku juhtidega.
Dr Marko Murruste, kirurgiakliiniku juht: Olen töötanud üle 30 aasta kirurgina Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliinikus ja selle eellastes. Kliinikujuhina tööle asudes saan väga hästi aru, et eelseisev periood saab olema kiire ja väljakutsete rohke. Oma tegevuses püüan panustada ravikvaliteedi jätkuvasse parandamisse. Selle juures on minu visiooni kohaselt vajalikud täiendav spetsialiseerumine, hübriidsete ravimeetodite (kirurgilise ravi kombineerimine endovaskulaarse või endoskoopilise raviga) arendamine ja kättesaadavuse parandamine, multidistsiplinaarse koostöö suurendamine komplekssete probleemide lahendamisel ja patsiendikeskse raviprotsessi terviklikkus. Oluliseks pean ka teadustöö jätkuvat arendamist. Usun, et hästi motiveeritud meeskond ja ravi- ning olmetingimuste oluline paranemine viimastel aastatel annavad selleks hea eelduse.
Kindlasti on kirurgiakliiniku juhtimisel olulisel kohal ka IT-võimaluste parem kasutamine ja eHL’i arengusse panustamine, samuti töö efektiivsuse tagamine kliinikus ning koostöö printsiipide välja töötamine võrgustunud haiglatega.
Lisaks, äsja valminud tipptasemel päevakirurgia keskus loob head võimalused päevakirurgiliste, sealhulgas tasuliste, teenuste arenguks.
Prof Kristiina Rull, naistekliiniku juht: Naistekliinik saadab naist läbi elukaare. Seega pean oluliseks pakkuda kaasaegseimaid terviseteenuseid igale vanusegrupile lähtuvalt nende ootusest ja vajadustest: noorte nõustamine, rasestumise, raseduse ja sünnitusega seonduv teenused, menstruatsioonitsükliga seotud häirete, ülemineku- ja vanema ea perioodiga kaasnevate probleemide käsitlus.
Konkreetsetest tegevustest on plaanis võtta kasutusele embrüote siirdamise eelne testimine, lootemeditsiini arendamine. Pikemas perspektiivis on senisest enam naise terviseriskside hindamisele erinevates elu etappides ja tervislike eluviiside toetamisele. Seoses perekeskuse ja päevakirurgia kolimisega uutesse ruumidesse saame muuta patsiendi ravi kättesaadavamaks ja mugavamaks, hakata pakkuma uusi teenuseid, näiteks toitumisnõustamine, füsioteraapia, kriisinõustamine, geneetiline nõustamine.
Hindan ja väärtustan kolleegide ideid. Toetan meis igaühes peidus olevat soovi ennast teostada, olgu selleks teadustöö, uue raviviisi arendamine või töökorralduse muutmine. Olen avatud koostööle teiste kliinikute ja teenistusega. Uue juhina usun sinisilmselt, et konflikte ära hoida on kergem kui neid lahendada.
Dr Alo Rull, operatsiooniteenistuse juht: Olen töötanud Tartu Ülikooli Kliinikumi ortopeedia osakonnas arst-õppejõuna 17 aastat ning sama kaua ortopeedia eriala assistendina Tartu Ülikoolis. Suurima juhtimiskogemuse on mulle andnud Rakvere haigla erakorralise meditsiini osakonna ja kiirabi üksuste juhatamine aastatel 2000–2002. Olin osakonna loomise juures ja tegelesin struktuuriüksuse ülesse ehitamisega. Kuulun erinevatesse erialaseltsidesse, sealhulgas Eesti Artroplastika Seltsi juhatusse. Olen osalenud sõjalisel missioonil Eesti kirurgilise meeskonna liikmena Afganistani Camp Bastioni Role 3 UK haiglas, opereerides ravides erinevaid sõjavigastusi. Osalen Eestis läbiviidavate ATLS koolitustel instruktorina.
Operatsiooniteenistuse arengu osas varasem juht teinud head tööd. Hiljuti avati uus päevakirurgia operatsiooniplokk. Sealne planeering ning tehniline varustatus on kõrgel tasemel. Usun, et ka personali vähesuse probleem on igati lahendatav. Toetan igati operatsiooniõdede initsiatiivi, et Eestis hakkaks toimuma eraldi operatsioonitoa personali väljaõpe.
Oma ülesandeks näeksin, et saan parendada koostööd erinvate kliinikute ja teenistuste vahel. Kiireloomulisemaks tegevuseks oleks kasutusele võtta digitaalne operatsioonitoa töö planeerimise programm. See annaks võimaluse optimeerida erinevate operatsioonitubade tööd, broneerida vahendeid, steriilset instrumentaariumit. Operatsioonide tegevus oleks jälgitav online-süsteemis.
Koostöös finantsteenistusega saab hoida operatsioonitoa tarvikute ja personalikulu kontrolli all. Majanduslikust seisukohast olen avatud rakendama uusi võimalusi kliiniku tulubaasi suurendamiseks, optimeerides väga hästi sisustatud operatsioonitubade kasutust, kaasates patsiendi omavastutust ja Eestis arenevat erakindlustussüsteemi. Operatsiooniteenistuse headuse tagab hästi koolitatud, motiveeritud, ühtne ja meeskondlik personal.
Prof Pille Taba, närvikliiniku juht: Tänan Kliinikumi ja närvikliinikut toetuse ja usalduse eest, olen valmis jätkama kliinikujuhina, teades selle töö erinevaid külgi. Tõstan esile närvikliiniku häid inimesi – õed ja hooldajad, tugipersonal ja arstid – ja nende häid tegusid, mille tulemusena neuroloogia ja neurokirurgia osakonnad edasi sammuvad. Kaasaegses meditsiinis on järjest tähtsam iga meeskonnaliikme roll koos erioskustega, oleme jätkamas insuldi, peavalu, Sclerosis multiplexi, Parkinsoni jt krooniliste haiguste käsitluse täppis-spetsialiseerumisega. Suurt vastutust ja koormust kannab neurokirurgia, ühena Eesti kahest keskusest, mille arengute jätkuv toetamine on väga tähtis. Teadagi on heade asjade ja rõõmutoovate arengute kõrval ka pingekohti, mille lahendamisega tuleb edasi tegeleda: töö intensiivsus, ruumid, finantsid.
Vaatan tulevikku suurte ootuste ja lootustega, tundes vastutust närvikliiniku ees, mis on terve sajandi jooksul olnud oma erialade eestvedajaks, liikudes edasi kolmel „vaalal“: ravitöö, õpetamine ja teadus.
Kliinikumi Leht
Kliinikum on tudengite jaoks atraktiivne tööandja
Tööandja brändingu agentuur Instar viis 2023. aastal märtsist maini läbi üle-eestilise töötajate tööootuste ja tööandja maine uuringu, kus osales üle 6000 tudengi, kutsekooliõpilase ja töökogemusega inimese majanduse, infotehnoloogia, ehituse, humanitaaria, inseneri, logistika ja teistest valdkondadest. Uuringut viiakse läbi alates 2010. aastast ning 2023. aastal hindasid tudengid 264 Eesti organisatsiooni atraktiivsust. Meditsiinitudengeid osales küsitluses 118, kes hindasid Tartu Ülikooli Kliinikumi atraktiivsuselt teiseks tööandjaks Eestis.
Tunnustuse vastu võtnud ravijuhi dr Andres Kotsari sõnul on Kliinikum tänulik kõikidele tervishoidu tööle suunduvale tulevastele kolleegidele. „Meil on väga hea meel, et noored hindavad Kliinikumi jätkuvalt kõrgelt, pidades meid üheks atraktiivseimaks tööandjaks. Töö ülikoolihaiglas võib küll olla raskem, kuna siin ravitakse Eesti kõige keerulisemaid juhte, ent samas ka kindlasti kõige enam väljakutseid ja arenguvõimalusi pakkuv, mille teekonnal on toetamas kogenud õpetava haigla kolleegid. Aitäh, tudengid!“ lausus dr Kotsar.
5 kõige atraktiivsemat tööandjat meditsiinitudengite arvestuses:
1. Confido Meditsiinikeskus
2. SA Tartu Ülikooli Kliinikum
3. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla
4. Meliva Qvalitas
5. AS Ida-Tallinna Keskhaigla
Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi president, Doris Poolamets: Tartu Ülikooli Kliinikum on iga arstitudengi jaoks märkimisväärse tähtsusega koht, tugitala, millele nõjatudes liigume oma õpingutes üha edasi, olgu see koolipingis õpikuid lehitsedes, hooldaja, abiõe või abiarstina tööd tehes. Praktiline kogemus on arstiõpingutes vaieldamatult kõrge tähtsusega, mistõttu oleme ütlemata tänulikud kõikidele Kliinikumi töötajatele, kes sel teekonnal meid nõu ja jõuga toetavad. Teaduspõhisus ja professionaalsus on Kliinikumis alati olnud au sees ning rõõm on tõdeda, et meie, tulevased arstid saame selliselt töökollektiivilt eeskuju võtta. Rõõmustame koos Kliinikumi perega, kes on meid omaks võtnud ning peegeldame oma uhkust atraktiivse tööandja kvaliteedimärgi tunnustusega. Soovime teile palju edu, jõudu ning indu.