President Alar Karis andis iseseisvuspäeva eel, 21. veebruaril üle teenetemärgid, et tunnustada inimesi, kelle igapäevane tegevus laob järjest uusi kihte Eesti hoolivuse, märkamise ja kaitstuse seina. "Neid kõiki liidab ustavus põhimõtetele, millele me tahame näha Eestit toetumas: demokraatiale, õiglusele, tarkusele, järjekindlusele, headusele, ettevõtlikkusele, mõistmisele," rõhutas riigipea.

President Alar Karis märkis ära ka Kliinikumi töötajate panuse, tunnustades Eesti Punase Risti II klassi teenetemärgiga ülemarst-õppejõudu ja 1. kliinilise valdkonna juhti prof Aare Märtsonit. Prof Märtson on pühendanud oma elu ortopeedia eriala praktiseerimisele ja arendamisele Tartu Ülikooli Kliinikumis ja Tartu Ülikoolis. Pikaaegse ortopeediakliiniku juhina on ta edendanud ravi-, õppe- ja teadustööd nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt. Ta on olnud väga pühendunud oma patsientide ravimisele ning tänu tema tegevusele on abi saanud tuhanded Eesti patsiendid väikestest lastest kuni eakate inimesteni. Lisaks luu- ja liigeshaiguste ravile on prof Märtsoni läbi aastakümnete olnud vastutav suurte liigeste endoproteesimiste eest. Tal on väga suur panus selles, et Kliinikumi liigesproteesimiste ravikvaliteet on Euroopa mastaabis kõrgel tasemel. Muuhulgas tehakse tema käe all väga keerulisi ja erialade üleseid luukasvajate operatsioone ning keerukamate näidisoperatsioonide läbi viimiseks on teda kutsutud koguni India, Tai ja Vietnami haiglatesse.

Palju õnne, prof Aare Märtson! Mida see tunnustus teile tähendab?  

Aitäh! Ma tunnen sellest rõõmu nii arsti, õpetaja kui teadlasena ning on olnud suur au, tänu ja vastutus teenida oma ülikooli, haiglat ja riiki. Ühtlasi on see kindlasti kogu ortopeedia eriala tunnustus. Tunnustus minu kolleegidele ja lähematele kaastöötajatele, kuna ilma meeskonnata ei ole võimalik väga palju teha. Usun, et olen meeskonnamängija, olen muuhulgas ka korvpalli mänginud.

Kuidas te jõudsite oma kutsumusega just ortopeedia eriala juurde?

See ulatub ülikooliaega, mil tegime rühmakaaslase Indrek Miidlaga tudengite teadustööd. Opereerisime rottide magu ning saime selle eest isegi üleliidulise preemia. Kui dr Miidla sai sellest ainest oma kandidaaditööks, siis minu huvi võttis suuna lastekirurgia ja -ortopeedia poole. Tudengina olid mulle inspiratsiooniks õpetajad dr Bernhard Maarits, dotsent Peeter Nuiamäe, hiljem prof Tiit Haviko, kes juhendas ka minu doktoritööd. Pärast kooli lõpetamist sain pakkumise alustada tööd lasteortopeedina, mis ühendab ortopeedia ja lastekirurgia. Lasteortopeedia on ortopeedia klassika.

(Prof Märtson osundab lipsule, mida intervjuu päeval kannab) Kas märkad, et lipsu peal on kõverad puud, mis on seatud toe najale? See on European Federation of Traumatology and Orthopaedics lips, kus kõver puu toe najal sümboliseerib seda, et kasvavat organismi on võimalik mõjutada nii, et see kasvab sirgeks, see ongi rahvusvaheline ortopeedia sümbol. Täna on Eestis sünnitusabi ja haiguste ennetus muutunud üliheaks, mistõttu me ei näe enam eriti tüsistusi. Noored ortopeedid ei pruugi enam selliseid haigusi näha nagu mina alustades. Samuti oli siis kindlasti suurem roll manuaalsel ja visuaalsel diagnostikal võrreldes tänapäevaste väga täpsete ja kiirete diagnostikavõimalustega.

Kuna alustasin just lasteortopeedina, on see mulle südamelähedane siiani. Kirjutasin doktoritöö jäsemete pikendamise teemal. Laste ravi kõrvale on tulnud ka täiskasvanute luu- ja liigeshaiguste ravi. Minu lastega seotud ravijuhud on tänaseks peamiseks seotud liigeste vahetamise kirurgiaga. Kõige noorem patsient, kes on seda vajanud, on olnud 14-aastane.

Teil on ortopeedina töökogemust üle 40 aasta. Kas on veel operatsioone, mis teile elevust pakuvad?

Kõik lõikused on mulle olulised ja iga patsient läheb mulle korda. Operatsioonide käigus võib tulla ette ootamatusi ja väga kiireid otsuseid vajavaid olukordi. Kogemus mängib kindlasti rolli, ent ka minu pulss on operatsiooni ajal jätkuvalt kiire. Minu õpetaja prof Haviko ütles, et kirurg ei saa olla nii, et teed natuke. Olen nõus – kirurgi käsi peab kogu aeg praktiseerima.

Kindlasti on erilised ka esmased skeletikoe kasvajad, kuna need on haruldased ning annavad meile teadustöö mõttes võimalusi uurimiseks. Mis on tekkepõhjused, milline peaks olema operatsioonitehnika. Näeme juba täna, et tulevik ei saa mööda biotehnoloogiast, mil rakud hakkavad ise molekule juhtima. Sellega väheneb ilmselt ka kirurgia osakaal, kuid ortopeedia eriala võib olla üks viimaseid, kus nn suur kirurgia alles jääb.

Mainisite teadust. Millises rollis te end kõige mugavamalt tunnete – arsti, õpetaja või teadlase?

Need rollid on minu elus läbi põimunud. Olen olnud põhilise rõhuasetusega kliinilises meditsiinis, sest ortopeedilised lõikused on mul välja tulnud. Käeline osavus on kirurgide, sealhulgas ortopeedide, juures väga oluline, määrates ravitulemuse. Samas on minus olnud ambitsiooni olla ka teadlane, ent erialavaliku tõttu ei ole ma päris tippteadusesse küündinud. Olen kandnud pikalt ka juhirolli ning tegelikult pole nende kõikide rollide täitmiseks kuluvat aega ega tööpäevi kunagi lugenud. Kui on vaja rohkem, kui tööpäevas jõuan, tõusen varem, olen õhtul kauem või vajadusel töötan ka nädalavahetusel. Mu abikaasa arvas, et töötan liiga palju ja kuni selleni, et eeldas, et teen seda surmani.

Kas teete?

Sellist plaani mul ei ole. Eesootavate aastate perspektiivis näen, et palju on veel teha, aga eks elu näitab. Olen oma noorele kolleegile dr Kaspar Tootsile paljud asjad üle andnud ning minu süda on nii ravimise, õpetamise kui ka teadustöö osas rahul. Lisaks on ortopeediakliiniku juhtimise edukalt üle võtnud Katre Maasalu ja oluline koostööpartner meie teadustöös on olnud Sulev Kõks, kes praeguseks on maandunud Austraaliasse, Perthi, Murdocki Ülikooli.

Te ütlesite, et oma arstikarjääri alguses nägite teistsuguseid haigusi. Kuidas on täna eestlaste tervis läbi ortopeedi pilgu?

Sõltub, kuidas vaadata. Mahud ei ole oluliselt muutunud, küll aga haigusjuhtude profiil. Erakorralises ortopeedias on haiglaravi kestus keskmise 25 voodipäeva pealt langenud 5 päeva peale. Kui 1982. aastal alustasin, kulus sääreluu murru raviks 3–4 nädalat ning raviks kasutati skelett-venitust. Nüüd saab patsient paari päevaga koju – pärast erakorralist operatsiooni, mille käigus valitakse murru fikseerimiseks naela, plaadi või kruvi vahel.

Erakorralist ortopeediat vaadates on muutunud põhjused. 1990. aastatel oli Eestis aastas umbes 500 liiklussurma, nüüd umbes 50 ning sellega korrelatsioonis on vähenenud ka liiklustraumad. Samuti esineb kindlasti vähem olme- ja tööstusvigastusi. Teisalt kasvanud oluliselt spordiga seotud vigastused. Ning kasvutrendis on inimeste luude haprusest tulenevad mured ehk inimeste vananemisega seotud luumurrud.

Kui vaadata inimeste luude ja liigeste tervist, siis laste ortopeedilisi haigusi on jäänud vähemaks. Näiteks puusa patoloogia avastamiseks on väga hea diagnostika ning nende haiguste ravi algab sedavõrd vara, et haigus ei kujune välja. Või laste kaasasündinud komppöid – seda esineb Eestis aastas kümmekond juhtu.

Liigesehaiguste, peamiselt osteartoosi osakaal ei ole oluliselt muutunud. Kindlasti on vähenenud reumatoidartriidi esinemissagedus, kuna sellele on tekkinud väga hea haigust kontrolliv ravi, et ei kujuneks välja liigeste kahjustusi.

Kuidas te balansseerite oma vastutusrikast tööd?

Mulle meeldib käia looduses ning mõned hobid saadavad mind lapsepõlvest tänaseni. Näiteks margikogumine ja mündikogumine. Kuna kogud on suured, siis olen valikut piiranud – kogun vaid meditsiiniteemalisi marke. Mulle meeldib ka fotograafia ning tennist mängida. Ja muidugi raamatud, õnneks või kahjuks olen sellega nakatanud ka oma lapsed.

Kas teil on jäänud aega ka pere jaoks?

Mu abikaasa küll tavatses öelda, et teen liiga palju tööd, ent laste sõnul olen nende jaoks olemas olnud. Selge on, et ilma pere toeta poleks minu haiglas töötamine olnud võimalik. Mu kaks vanemat last peavad ise nüüd õpetaja ametit ning noorem tütar on Leideni ülikoolis kliinilise proviisorina kaasprofessor. Minu süda on rahul.

Kliinikumi Leht