Alates möödunud aasta 1. septembrist on lastekliiniku neonatoloogia osakonnas tööl kaks noort arsti: Mari-Anne Vals ja Georgi Nellis, kellel on indu tegeleda nii ravi- kui teadustööga, kes on head kolleegid, ning mis kõige tähtsam, armastavad oma tööd.
Miks valisite neonatoloogia?
G: Oleme Mari-Annega kursusekaaslased ja erialavalikul seisnud ühesuguse dilemma ees: kas hematoloogia-onkoloogia või neonatoloogia. Neljandal kursusel läksin hematoloogia-onkoloogia osakonda abiõena tööle. Kolmanda aasta järel mõistsin, et olen täiesti tühi. Kuigi rõõm igast elule päästetud patsiendist oli tohutu, otsustasin lõpuks neonatoloogia kasuks.
M-A: Arstiks õppides ja neonatoloogia osakonnas abiõena töötades sai mulle kiiresti selgeks, et tahan spetsialiseeruda pediaatriale. Mul on hästi läinud, sest olen saanud endale kõige südamelähedasema eriala.
G: Minu vanaema on olnud elupõline lastearst Ida-Virumaal. Teades, kui raske on arsti elukutse, sundis ta mu ema elukutsevalikul sellest ametist loobuma. Minu otsust ta aga muuta ei suutnud. Olen ju pealegi üks-ühele vanaema iseloomu pärinud: samamoodi ütlen alati oma arvamuse välja ning armastan õiglust nii patsientide kui ka arstide suhtes.
Missugune patsient on vastsündinu?
M-A: Vastsündinul võib põhimõtteliselt igas organsüsteemis viga olla. Varieeruvus on suur ning lahenduse leidmine on hea väljakutse.
G: Vastsündinud on kõige paremad patsiendid! Kohe on näha, kui neil on midagi viga, sest nad ei mängi ega teeskle. Kui lapsel on sündides mõni probleem, on alguses tohutu stress, aga niipea kui ravi efekti annab, on meeletu kergendus.
Kuidas olete oma töö jaotanud?
G: Meie vahel pole konkurentsi. Mulle meeldib rohkem operatiivne tegutsemine naistekliinikus sünnituse juures, Mari-Annele aga rahulikum töö lastekliiniku neonatoloogia osakonnas.
M-A: Tõepoolest ma ei ole erakorralise töö inimene. Iga juhtumi kohta tahaksin uurida kirjandust, otsida parimaid ravivõtteid.
Mis meeldib selle töö juures?
M-A: See kõlab võib-olla lihtsalt, aga mulle meeldib igal hommikul tööle tulla. Minu mittemeedikust mees ütleb, et minu amet on mulle hobiks. Aga mulle meeldib näha oma töö vilju – jälgida oma patsiendi käekäiku. Kolleegid on meil väga toredad ja sõbralikud, neilt saab alati nõu küsida.
G: Naljaga pooleks öeldes: töö armastab mind. Kui tööd on palju, siis on hommikul valvet lõpetades supertunne: surmväsinud, aga mitte asjata palka saanud. Ootamine on vaimselt palju kurnavam.
Milline on teie teadustöö?
M-A: Doktoritöö uurimisteemaks on „Düsmorfsete, kasvu- ja arenguhäiretega laste uurimine geneetiliste tekkepõhjuste suhtes" ning juhendajateks on prof Katrin Õunap ja dr Tiia Reimand. Osalen EPICE projektis (Effective Perinatal Intensive Care in Europe), mille eesmärk on parandada sügavalt enneaegsete laste ravi kvaliteeti.
G: Minu uurimistöö teema on „Vastsündinute ekspositsioon ravimite abiainetele Euroopas" ja juhendajateks on prof Irja Lutsar ja dots Tuuli Metsvaht. Mulle pakuti võimalust osaleda rahvusvahelises projektis ning mul on väga hea meel, et saan tegeleda just vastsündinutega seotud valdkonnaga, mis on põnev, innovatiivne ja mastaapne.
Aga tulevikuplaanid?
G: Tulevikuplaane ma ei tee, sest kunagi ei tea, kuidas asjad lähevad. Tartu meeldib mulle väga ja ma ei taha siit kusagile kolida. Mujal Euroopas on neonatoloog ühtlasi ka intensiivravi arst. Hea oleks see kvalifikatsioon omandada.
M-A: Soov oleks intensiivsemat neonatoloogiat praktiseerida. Ennast täiendada, kindlust juurde saada, käelisi oskusi arendada, mõnda aega töö kõrvalt ehk teiste riikide neonatoloogia osakondades teadmisi täiendada.
Mis on arstikunst?
M-A: Aastatega kogunev kogemus, oskus ära tunda silmale nähtamatu ning tegutseda sellele vastavalt.
G: See on oskus tegutseda ka siis, kui sul ei ole juhendit. Sest ka juhendist pole ju alati abi. Tegelik elu on ju midagi muud kui 4. kursuse õpik!
Ene Selart