Nelikümmend aastat tagasi asus haiglatööle neli noort naist, kes on tänaseni oma kutsumusele truuks jäänud, olles kliinikumis ametis õena, põetajana, ämmaemandana ja laborandina.

Kui laborant Vilma Raamatuga kohtun, siis ütleb ta vaikselt, et mõtted on töö juures ja ei oskagi midagi enda kohta öelda: „Aastad on iseenesest läinud ja aeg märkamatult möödunud."

laborant Vilma Raamat

laboratoorse hematoloogia ja üldkliiniliste analüüside osakond

Aga mis on nende aastatega muutunud? „Asi, mida kindlasti 40 aastat tagasi poleks ette kujutanud on vere vormelementide automaatne lugemine. Ammugi siis see, et seda tuleb ise tegema hakata. Kui arvutid tulid, siis oli jälle suur hirm eksida. Tänu kolleegidele sai kõik selgeks õpitud ja tagantjärgi ei saa enam arugi, et mida seal karta oli. Kolleege tahakski kõige hea eest tänada."

Toonased ja tänased töömeetodid on nagu öö ja päev. Omal ajal käis laborant ise koha peal vereproovi võtmas. Meenub seik, kuidas ükskord öövalve ajal kutsuti vastuvõtutuppa, kuhu oli toodud kõhuvaluga patsient. „Läksin jooksuga kohale, dr Heino Kokk vaatas patsiendi läbi ja ütles mulle, et vereproovi pole tarvis võttagi, silmaga on näha, et pimesoolepõletik."

Vaatamata sellele, et kaasajal on tehnika abiks, on nüüdsel ajal töö palju pingelisem ja mahud suuremad. „Tööd siin jätkub!"

„Seda pean küll ütlema, et kuigi arvamusi on igasuguseid, olen mina oma hariduse ja töökoha saanud tänu nõukogude ajale. Kuna olen vähese jutuga, siis ei oskaks ma ennast tööle saamiseks reklaamida. Mõnikord tundub mulle, et tänapäeva deviis ongi tühja jutu ajamine."

Küsin õepostist, kust ma võiksin leida vanemõe. Lahke ja kena õde viib mind õigesse kohta. Nali naljaks, aga siis selgub, et abivalmis teejuht oligi Maie Pärtel ise, kellega ma kohtuma olin tulnud.

õde Maie Pärtel

uroloogia ja neerusiirdamise osakond

Uurides Maie Pärtelilt, mis on nii pika tööstaaži saladus, siis vastab ta kõhklematult, et head kolleegid, kellega saab jagada muresid ja arutada probleeme. Ja mitte ainult – kellega saab ka koos reisida ja matkata.

Erakordne on see, et Maie Pärtel on algusest peale samas osakonnas töötanud. „Niisama toona tööle ei võetud. Kuigi olin äsja meditsiinikoolist tulnud, lasi vanemõde ikka veenipunktsiooni tegemist ette näidata."

Mis on 40 aastaga muutunud? Eelkõige see, et nüüd on kasutusel ühekordsed vahendid. Ka riietuse osas mäletan aega, mil oli mõeldamatu, et õde osakonnas ilma tanuta ringi kõnniks. Ise pesime ja valgendasime neid. Ja kuidas me omal ajal Puusepa 8 aknaid küürisime – üksi ei saanudki, keegi pidi julgestuseks jalgadest kinni hoidma. Kõiki töid tuli teha. Kui sanitar oli alkoholi küüsi sattunud, siis tuli ka toitu jagada ja põrandat pesta. Soojalt meenutan toonaseid kirurge dr Pihelgast, dr Tulminit ja dr Kaske, kes lisaks headele arstioskustele olid ka väga sõbralikud suhtlejad. Õdedelt küsiti ikka, et kuidas läheb ja kas kodus on kõik hästi.

„Kui hiljuti vanemõde ütles, et mul on tööstaaži 40 aastat, siis hakkas süda puperdama, ise ei saa arugi, et nii kaua töötanud olen. Kuidas nii kaua vastu pidada? Usun, et need, kes pühenduvad oma tööle, need jäävad püsima"

Osakonna vanemõde ütleb, et ega põetaja Ene Kuusik igaühte jutule ei võta. See väljavaade teeb mind mõnevõrra murelikuks. Ent mõne aja pärast ajame juba puhkenurgas omavahel juttu.

põetaja Ene Kuusik

üldanestesioloogia osakond

„Õppisin Tartu Meditsiinikoolis velskriks, kui esimese õppeaasta lõpus suunati mind praktikale, ning saatuse tahtel sattusin närvikliiniku majas asunud hingamiskeskusesse. Olin maatüdruk ja kuigi meditsiin ei olnud mulle võõras, siis oli siiski seal nähtu mulle kohutav elamus. Kõige hullem vaatepilt oli haiged vastsündinud."

Edasi juhtus nii, et korraga jäi ema haiguse tõttu pere vanima lapse hoolde noorema õe ja venna ülalpidamine. Nii jäigi meditsiinikool pooleli ja tuli tööle asuda. Toona sai velskriõppe 2. aasta järel õena töötada ning Ene Kuusikust sai opiploki anestesist. „See töö oli palju parem, seal ei näinud otseselt inimeste hädasid. Kuni vene aja lõpuni töötasin sellel ametikohal, siis hakati nõudma diplomit, mida minul ei olnud. Nüüd töötan põetajana."

Ene Kuusik ütleb muiates, et koristamisest pole midagi huvitavat rääkida, see on rutiinne töö.

Vanadest aegadest tuletab ta hea sõnaga meelde väikest kollektiivi ja sõbralikke suhteid. „Vanemõed Püttsepa Mare ja Pihu Koidu olid vahvad inimesed. Hoidsid korra majas, nii et ka professorid tõmbasid selja sirgeks kui vanemõde tuli."

„Muide, kui omal ajal Tartusse õppima tulin, siis üks mustlane ennustas mulle, et saad „sanitaaria" ameti peale. Siin see nüüd siis on."

Õepostis istub ämmaemand ja täidab nobedalt pabereid, piinlik on kiirel tööajal tülitada, aga huvi meenutusi kuulata on suurem.

ämmaemand Maie Raitma

sünnitusosakond

„Tegelikult sattusin ma ämmaemandaks õppima juhuslikult. Tahtsin astuda meditsiinikooli hambatehniku erialale, aga Tartusse sõites läks buss katki ja jäin eksamitele hiljaks. Loobuda ka ei tahtnud ja valisin eriala, kuhu sai veel katseid teha. Seda valikut ei ole ma kunagi kahetsenud."

Esimene tööpäev ei ole enam meeles, aga esimese kursuse praktikal juhtus, et sünnitajal tekkis tugev verejooks. „Mäletan, et see ehmatas, aga ei hirmutanud mind." Algusaegadel oli töökoormus väga suur – ise tuli süstlad keeta, vereülekandesüsteemid leotada ja pesta. Toona oli mõnikord isegi instrumentidest puudus. Sünnitust vastu võttes oli ämmaemandal veel ka maani kummipõll ees. „Kuna mina olen lühikest kasvu, siis kippus see põll mul otsapidi jalgade all olema."

70ndatel oli palatis mõnikord 4-5-6 sünnitajat, teinekord oli patsient lisavoodil koridoris. Oli hetki, kus osakonnas oli korraga 50 patsienti, aga kõik mahtusid ära: „Naised olid leplikumad."

Ämmaemand peab olema kannatlik suhtleja. „Ja ikka kiired käed ja kiired jalad!" Ning lisab: „Olen suur muretseja. Kui patsiendil on öösel tilk üleval, siis jälgin teda pidevalt."

Küsimuse peale, mis teeb rõõmu, tuleb kärme vastus: „Ikka see laps, kes sünnib! Ja rõõmuga tulen ka tööle!"

Ene Selart