Lisatud: 06 Detsember 2013

10.-11. oktoobril tähistas Tartu ülikooli arstiteaduskond 381. aastapäeva teaduskonverentsi ja psühhoneurofarmakoloogia loengupäevaga. Teaduskonverentsil pidas akadeemilise loengu „Molekulaardiagnostika – personaalmeditsiini alus" rakubioloog ja juhtivteadur Toomas Neuman. Reedel antakse üle ka arstiteaduskonna medalid.

TÜ arstiteaduskonna dekaani Joel Starkopfi sõnul arenevad teadus ja teadmised tänapäeval ülikiires tempos: „Arstiteadus ei ole erandiks. Teadusuuringud toovad järjest uusi arusaamu haiguste põhjustest, diagnoosimis- ja raviviisidest. Aastapäeval arstiteaduskonna teadlaste, doktorantide ja üliõpilaste poolt esitatavad 89 originaaluurimustel põhinevat ettekannet annavad tunnistust arstiteaduse jätkuvast elujõust Eestis."

Arstiteaduskonna aastapäeva tähistamist alustatakse 10. oktoobril kell 9.00 biomeedikumi auditooriumis 1006 (Ravila 19) peetava teaduskonverentsiga, kuhu on kõik huvilised oodatud. Konverentsil peab akadeemilise loengu OÜ Protobios juhtivteadur Toomas Neuman. Neuman räägib loengus „Molekulaardiagnostika – personaalmeditsiini alus" personaalmeditsiini olemusest üha kiiremini arenevas inimese bioloogia uurimissuundadel ning personaalmeditsiini ühest olulisemast eesmärgist – haiguste tuvastamisest nende tekke ja arengu varajases järgus.

Starkopf tõdes, et konverentsil on arutluse all mitmed aktuaalsed küsimused: „Personaalmeditsiini olemus ja võimalused Eestis kutsuvad esile tuliseid vaidlusi, neuroteadustes on mitmeid uusi ja huvitavaid arenguid. Arstiteaduskonna aastapäeva teaduskonverentsil on seeläbi oluline roll teaduspõhiste ravisoovitusteni jõudmisel, mis on tänase kliinilise ja praktilise meditsiini lahutamatu osa."

Reede, 11. oktoober on pühendatud psühhoneurofarmakoloogiale. Loengupäeva „Johann Ernst Oswald Schmiedeberg 175" avab kell 12 Tartu ülikooli psühhofüsioloogia professor Jaanus Harro loenguga „Ärevushäirete psühhofarmakoloogia Schmiedebergist homseni". Loengupäeval astuvad üles veel dr Peeter Jaanson ning dr Raido Paasma, kes räägivad antidepressantide kasutamisest kliinilises praktikas ja kesknärvisüsteemi toimivate ravimite toksilisusest, TÜ farmakoloogia ja toksikoloogia professor Aleksandr Žarkovski kõneleb aju plastilisusest ja neuropsühhiaatrilistest häiretest ning kliinilise farmakoloogia dotsent Anti Kalda peab loengu epigeneetilisi mehhanisme mõjutavatest ainetest psühhiaatrias.

Teaduskonverentsile järgneb kell 18 arstiteaduskonna dekaani Joel Starkopfi vastuvõtt TÜ ajaloo

muuseumi valges saalis. Vastuvõtul antakse kätte arstiteaduskonna medalid. Medalid pälvivad:

·        anatoomia instituudi juhataja professor Andres Arend panuse eest õppekirjanduse kirjastamisel;

·        patoloogilise füsioloogia dotsent Kalju Paju pühendunud töö eest arstiteaduskonna üliõpilaste õpetamisel;

·        patoloogilise füsioloogia vanemassistent Ehte Orlova pühendunud töö eest arstiteaduskonna üliõpilaste õpetamisel.

Tuuli Ruus

arstiteaduskonna dekanaadi juhataja

Lisatud: 05 Detsember 2013

Neinar Seli asutas 2008. a. Tartu Kultuurkapitali juurde meditsiini valdkonna alakapitali eesmärgiga aidata kaasa Eesti meditsiini edendamisele ja Tartu Ülikooli Kliinikumi teadustöö taseme tõstmisele.

Stipendiumile kandideerivad Kliinikumi töötajad oma avaldatud teaduspublikatsioonidega. Konkurss toimub kahes kategoorias:
- enim avaldatud teaduspublikatsioone viimasel aastal.

2012. aasta teaduspublikatsioonide stipendiumi laureaat on geneetikakeskuse juhataja professor Katrin Õunap.
Professor Katrin Õunap on geneetikakeskuse juhataja, 2011.aastal pälvis ta Neinar Seli sihtkapitali poolt välja antud Kliinikumi viimase viie aasta publikatsioonide stipendiumi. Professor Õunap avaldas 2012. aastal 8 artiklit.

- enim avaldatud teaduspublikatsioone viimasel viiel aastal.

Vastavalt statuudile antakse "Kliinikumi viimase viie aasta teaduspublikatsioonide preemia" autorile välja mitte sagedamini kui üks kord viie aasta jooksul. Kuivõrd viimase viie aasta publikatsioonide tabeli kahele esimesele kohale asetunud Margus Punab ja Katrin Õunap on stipendiumi saanud vastavalt 2010 ja 2011 aastal, ei kvalifitseeru nemad sellele käesoleval aastal. Tänavu on viimase viie aasta publikatsioonide stipendiumi laureaat dr Inga Talvik. Dr Inga Talvik on erialalt lasteneuroloog, teadustöö teema keskendub raputatud lapse sündroomile Eestis. Dr Inga Talvik on aastail 2008 – 2012 avaldanud 21 artiklit.

Dr Inga Talviku kommentaar:
Neinar Seli stipendium on väga suur ja oluline tunnustus. See on ainuke preemia, mis tunnustab igapäevase arstitöö kõrval ka teadustööd. Kogu meditsiini arengu eelduseks on oma teadmiste jagamine teistega, eriti oluline on see harvaesinevate haiguste korral, kus informatsioon koguneb sageli üksikute haigusjuhtude kirjelduste kaudu.
Mul on olnud au ja rõõm teha koostööd kolleegidega Tartu Ülikooli ja SA Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliinikust, geneetikakeskusest ja radioloogia kliinikust, samuti kolleegidega Tallinna Lastehaiglast (dr. V. Sander ja H. Põder), Lääne –Tallinna Keskhaiglast– dots. Katrin Gross-Paju, prof. Randell Alexander (USA), prof. Masaya Segawa (Jaapan) ja paljude teistega.

Saadud tunnustus on tähtis meile kõigile, eeskätt eesti lasteneuroloogidele. Suur tänu kõigile!

Lisatud: 26 Märts 2013

Tartu Ülikooli Kliinikumis täna teostatavate androloogiliste teaduuuringute ajalugu ulatub välja 1996. aastani, mil saime eetikakomiteelt loa käivitada uuring „Meeste viljakus ja selle riskitegurid Eestis". Tegemist oli rahvusvahelise uuringuga mille juhtpersooniks oli prof N. E. Skakkebaek Kopenhaageni Ülikoolist.

Usun, et just see koostöö ja selle käigus õpitud teadustöö kultuur on suurimal määral mõjutanud minu edasist arengut teadusuunal. Just Kopenhaagenis mõistsin heade kliiniliste ja bioloogilise materjali andmebaaside väärtust. Täna on selge, et pikka aega kogutud andmestik kompenseerib meie väikesest rahvaarvust tingitud piirangud ja võimaldab meil koos kohalike partneritega teha näiteks suuremahulisi geneetilisi uuringuid, mis teistes Euroopa androloogia keskustes pole täna võimalikud. Kuna androloogiakeskus on põhiolemuses siiski kliinilise töö orientatsiooniga, siis on teiseks oluliseks arenguteguriks olnud väga heade teaduspartnerite leidmine. Meie kõige olulisemad tööd on publitseeritud koostöös dots Reet Mändariga TÜ Mikrobioloogia instituudist ja prof Maris Laanega TÜMRI-st. Androloogiakeskuse kliinilise materjalil abil tehtud uuringute alusel on viimaste aastate jooksul doktorikraadi kaitsnud neli arsti, bioloogi, keemikut. Täna on androloogiakeskusega otse seotud 4 doktoranti.

Kui senimaani on puhast androloogilist teadust rahastatud pea eranditult rahvusvaheliste uurimisgruppide kaudu välismaalt, siis alates 2013. aastast võime täheldada murrangut, kus teadustöö rahastus tuleb põhiosas kohalikest rahastusskeemidest. Käivitumisfaasis on kaks suuremahulist teadusuuringut. Prof Maris Laane poolt juhitud „Happy pregnancy" konsortsiumi raames otsime vastuseid munandi ja teiste mehe suguelundite haiguste (geneetiliste) põhjuste kohta. Viimaste aastate uuringutes oleme leidnud reproduktiivmeditsiini tsentraalse hormooni – FSH – nii geenis kui ka retseptoris paiknevaid polümorfisme, mis mõjutavad otseselt meeste munandimahtu ja munandi hormonaalset regulatsiooni ja seeläbi suure tõenäosusega ka mehe viljakust. Seejuures näitasime FSHB geeni polümorfismi kliinilist väärtust esimesena maailmas ja retseptori polümorfismide puhul lükkasid meie uuringud ümber varasemad väikese uuritavate arvuga publitseeritud uuringute (bioloogilisele loogikaga vastuolus olevad) tulemused. Uue uuringuga planeerime laiendada oma fookust kitsalt lastetuse teemalt ka teiste munandi düsgeneesiga seonduvate suguelundite haiguste suunal nagu munandivähk, krüptorhism, hüpospaadia ja hüpogonadism.

Teiseks uueks programmiks on personaalse uurimistoetuse abil rahastatav uuring „Meeste viljatuse põhjused rõhuasetusega meeste lisasugunäärmete põletikele". Selle raames püüame andmete analüüsi faasi viia ning ka publikatsioonideks vormistada aastaid kogutud viljatuse põhjuste epidemioloogilise uuringu andmestiku, mis sisaldab põhjalikku informatsiooni enam kui 6000 viimase 7 aasta jooksul viljatuse probleemiga meie kliinikut külastanud mehe kohta. Lisaks loodame selle uuringu raames käivitada täiesti uue kvaliteediga spermatosoidide DNA pakkimise laboratoorsed uuringud ja ka uuele kvalitatiivsele tasemele tõsta mehe suguelundite ultraheliuuringud.

Kõigi käigusolevate ja ka uute uuringute kaugemaks eesmärgiks on vähendada vähemalt 10% võrra seni pea 70%-ni ulatuva idiopaatiliste mehepoolse viljatuse osakaalu ja leida uusi tõenduspõhiseid ravimeetodeid mehepoolse viljatuse raviks. Kuigi kõnealuste uuringute kese on Tartus, on mõlema projekti raames juba kaasatud laiaulatuslik rahvusvaheline koostöövõrgustik.

Dots Margus Punab
androloogiakeskuse direktor

Lisatud: 26 Märts 2013

1.-3. märtsini toimus kliinikumis Euroopa Noorte Neuroloogide Talvekool, mille teemaks olid liigutushäired. Talvekool viidi läbi närvikliiniku, rahvusvahelise Movement Disorders Society ja Eesti Liigutushäirete Seltsi koostöös. 40 osalejale 18 riigist jagas teadmisi 15 liigutushäirete tippspetsialisti.

Talvekooli esimene päev oli pühendatud parkinsonismile, teine päev hüperkineesidega kulgevatele haigustele ja kolmas päev spetsiifilistele probleemidele nagu kõnnaku-, une- ja kognitiivsed häired. Unikaalse osana toimusid kursusel ajulahangud, mida viis läbi Londoni Ajupanga patoloogiadirektor professor Tamas Revesz, kes on spetsialiseerunud liigutushäirete patoloogiale.

Talvekooli korraldamise pakkumine oli meile suur tunnustus ja võimaldas tutvustada Eesti meditsiini rahvusvahelistele ekspertidele. Järgmine Movement Disorders Society poolt korraldatav koolitus toimub käesoleva aasta suvel Londonis.

Dots Pille Taba
närvikliiniku vanemarst-õppejõud neuroloogia erialal

Lisatud: 28 Veebruar 2013

Kliinikumi apteegi kliiniline proviisor Jana Lass kaitses 31. jaanuaril doktoritöö teemal „Ravimikasutuse epidemioloogilised ja kliinilised aspektid Eesti lastel".

Kuna lastel on ravimiuuringuid tehtud oluliselt vähem kui täiskasvanutel, ravitakse lapsi sageli vaid täiskasvanutel uuritud ravimitega. Seetõttu puudub paljudel ravimitel ametlik näidustus lastel kasutamiseks. Siiski ei sobi täiskasvanutele mõeldud ravimid alati laste ravimiseks, kuna laste, ja eriti vastsündinute organismi koostis ja ravimeid metaboliseerivate ensüümide aktiivsus erineb oluliselt täiskasvanute omast.

Ravimvormide koostises kasutatakse suurt hulka erinevaid abiaineid, mis peaksid ideaalis olema mittetoksilised, kuid täiskasvanutele ohutud abiained on põhjustanud lastel kõrvaltoimeid.

Uurimistöö eesmärkideks oli analüüsida ambulatoorset retseptiravimite kasutust lastel ning vastsündinute ravimikasutust haiglas, hinnata näidustuseta/ilma kohaliku müügiloata ravimite kasutuse määra ning seda, kui paljude potentsiaalselt toksiliste abiainetega vastsündinud haiglaravi jooksul kokku puutuvad.

Metoodika: Retseptiravimite kasutuse uurimiseks saime 2007. a lastele välja ostetud retseptide andmed Eesti Haigekassa retseptiravimite andmebaasist ning Rootsi retseptiravimite andmebaasist.

Vastsündinute ravimikasutuse uuringus vaatlesime Tartu Ülikooli Kliinikumis ja Tallinna Lastehaiglas viibinud vastsündinute ravimikasutust poole aasta jooksul kummaski haiglas ning hindasime vastsündinute kokkupuudet abiainetega. Selleks tuvastasime ravimi infolehelt ravimi koostises olevad abiained ning jaotasime nad võimaliku toksilisuse alusel rühmadesse.

Peamised tulemused: Eesti lastele määrati 2007. a keskmiselt 1,7 retsepti lapse kohta. Kõige sagedamini määrati antibiootikume. Kolmandikul kordadest oli määratud ravim lastele ametliku näidustuseta.

Eesti lastele osteti 2007. a välja poole rohkem antibiootikumide retsepte kui Rootsi lastele, vastavalt 616 vs 353 retsepti 1000 lapse kohta. Kõige sagedamini määrati penitsilliine, Eestis sagedamini laia, Rootsis kitsa toimespektriga penitsilliine.

Uuringuperioodil hospitaliseeritud vastsündinust said ravimeid 71%. 97% vastsündinutest said vähemalt ühte ravimit, millel puudus müügiluba või ametlik näidustus vastsündinutel kasutamiseks.

Vastsündinud said ravimitega 123 erinevat abiainet, millest kolmandik olid neile potentsiaalselt toksilised. Ravitud vastsündinutest 97% said ravimite koostises vähemalt ühe sellise abiaine. Kasutatud ravimitest 68% sisaldasid vähemalt ühte potentsiaalselt toksilist abiainet.

Jana Lass

kliinikumi apteegi kliiniline proviisor

Kommentaar

Kes siis alati rõõmsameelset ja abivalmis Jana Lassi kliinikumis ei tea. Ilmselt aga pole üldteada, et Jana on esimene kliiniline proviisor ja nüüd ka esimene, kuid kindlasti mitte viimane, meditsiinidoktor kliinikumi apteegis.

Omal ajal tahtis Jana minna Kunstiakadeemiasse, aga saatus juhatas ta Tartusse farmaatsiat õppima. Kas Eesti kunstnike pere ka sellest kaotas on mul väga raske kommenteerida. Seda võin küll aga öelda, et Eesti haiglaapteekrid on Jana niisugusest otsusest kindlasti võitnud. Siiski pole Jana oma armastust joonistamise vastu maha jätnud, tema elegantset joonistamisoskust said nautida kõik need, kellele Jana saatis isiklikud kutsed oma doktoritöö kaitsmisele.

Jana uuris oma doktoritöös ravimite kasutamist lastel ja ennekõike näidustuseta (ingl off label) ja litsentseerimata (ingl unlicensed) ravimite kasutamist. Probleem pole Lääne-Euroopas ega Ameerika Ühendriikides uus, kuid Ida-Euroopas on seda väga vähe kui üldse uuritud. Uuringu tulemused olid üsna sarnased neile, mida on näidatud teistes arenenud riikides – ambulatoorses võrgus on lastele näidustamata ravimeid umbes 20–30%. Hullem on aga olukord hospitaliseeritud vastsündinutega – ainult 10‒15% neist saab ravimeid mida on varem selles eagrupis uuritud. Jana võrdles ka antibiootikumide kasutamist Eestis ja Rootsis ning leidis, et Rootsi lastele kirjutatakse välja kaks korda vähem antibiootikume kui Eesti lastele. Mõlemas riigis on valdavateks antibiootikumideks penitsilliinid, kuid Rootsis kasutatakse peamiselt kitsa toimespektriga preparaate (fenoksümetüülpenitsilliini) samas kui Eestis on penitsilliinidest valdav kasutusel amoksitsilliin. Samuti jäi silma makroliidide ja suukaudsete tsefalosporiinide Rootsiga võrreldes sagedasem kasutamine Eestis. Tuleb aga rõhutada, et Jana oma doktoritöös ei uurinud erineva antibiootikumikasutuse põhjusi kahe riigi vahel, samuti ei saa selle töö põhjal kommenteerida kummas riigis on antibiootikumide kasutamine halvem või kummas parem. Seda peavad näitama järgnevad uuringud. Uudse momendina kirjeldas Jana oma doktoritöös abiainete sisaldust vastsündinutel kasutatavates ravimites. Abiained on kahtlemata olulised komponendid ravimite koostises, kuid viimasel ajal on täheldatud, et mitte alati pole nad täielikult ohutud. On kindlaks tehtud 8 abiainet, mis võivad vastsündinule/väikelapsele ohtlikud olla. Jana näitas oma doktoritöös, et nimetatud 8 abiainet sisaldavad pooled vastsündinutel kasutatavatest ravimitest. Juhiks siiski tähelepanu, et Jana doktoritöö oli pigem kirjeldava iseloomuga osutades kitsaskohtadele laste ravimikasutuses Eestis aga ka üldisemalt. Miks niisugused kitsaskohad esinevad ja kuidas neid likvideerida, peaksid näitama nii käimasolevad kui ka tulevased uuringud.

Jana doktoritöö ei tekkinud tühjale kohale ega pole ka tema viimane, kes sellega tegeleb. Mõned aastad tagasi kaitses oma doktoritöö dr Tuuli Metsvaht, kes näitas olulisi erinevusi penitsilliini farmakokineetikas täiskasvanute/suuremate laste ja vastsündinute vahel. Praegu on doktorantuuris dr Helgi Padari, kes uurib ravimite farmakokineetikat kriitilises seisundis vastsündinutel ja dr Georgi Nellis, kelle doktoritöö peaks selgitama, kuidas võiks ebasoovitavaid abiaineid vastsündinute ravimisel vältida. Kõik nimetatud uuringud toimuvad aastate jooksul kujunenud tihedas rahvusvahelises koostöös.

Minule oli nauding Jana doktoritööd juhendada ning jälgida kuidas kujunes oma ala hästi tundev noor teadlane. Tema edukas kaitsmine näitas, et ta tõesti valdab teemat ja oskab ka rasketele küsimustele adekvaatseid vastuseid pakkuda. Jana edu aluseks oli tema tugev motivatsioon, mida ei vähendanud ka väikese Ruubeni sünd doktoriõpingute ajal.

Jana doktoritöö on hea näide, kuidas doktorant ei tohi oma tööga üksi jääda. Minule teadolevalt on nende viieliikmelisest doktorantide sõpruskonnast neli tänaseks doktoritöö kaitsnud. Erilise tänuga tahaks omalt poolt märkida kliinikumi apteegi töötajaid eesotsas juhataja Irja Uibolehega. Kogu apteegi kollektiiv oli alati moraalselt Jana püüdluste taga ja tegi omalt poolt kõik, et doktoritöö valmimine venima ei jääks. Minu eriline tänu kuulub Jana perekonnale ja eriti tema vanaemale, kes katkematult Janat kõigi nende 5 aasta jooksul toetasid.

Soovin Janale edu ja tean, et ta teadustööd kindlasti unarusse ei jäta. Loodan varsti näha Jana juhendatud tudengeid kas magistri- või doktoritööd kaitsmas.

prof Irja Lutsar

Tartu Ülikooli mikrobioloogia instituudi juhataja

Lisatud: 31 Detsember 2012

Tartu ülikooli 2011/2012. õppeaasta parimaks õppejõuks tunnistati medicina valdkonnas arstiteaduskonna peremeditsiini professor Ruth Kalda. Uuenenud statuudi kohaselt selgitati välja ka iga teaduskonna ja kolledži kolm paremat õppejõudu. Arstiteaduskonnas olid nendeks lisaks prof Ruth Kaldale meditsiinilise biokeemia professor Mihkel Zilmer ja neuroloogia teadur Ülla Linnamägi. Arstiteaduskonnas töötab 231 õppejõudu ja 118 teadurit.

Kommentaar

Prof Ruth Kalda

Mis on heaks õpetajaks olemise saladus?

Keerukas öelda, kas siin üldse mingi saladusega tegemist on. Arvan, et heaks arstiks, heaks õpetajaks, heaks mis tahes eriala spetsialistiks olemise võti on sarnane. Kõigepealt peaksid armastama seda, mida teed, olema heas mõttes fanaatik. Säilima peab pidev arenemise ja juurdeõppimise tahe.

Mida arvasite omal ajal arstiks õppides õppejõu rollist? Kes olid Teie lemmikõppejõud ja miks? Kas kujutasite ka ennast õppejõuna ette?

Arstiks õppides ma ei mõelnud veel konkreetselt õppejõu ametist. See, et hilisem elu tõi mind ülikooli tagasi ja peremeditsiini, on paljude heade asjaolude kokkulangemine. Küll aga pean tunnistama, et kuna mu ema oli nooruses õpetaja, siis õpetaja ametist meil ikka peres räägiti. Nüüd on läinud nii, et minus on kokku saanud kaks ametit ‒ arst ja õpetaja ‒ ja mõlemad täiendavad teineteist suurepäraselt.

Lemmikõppejõud olid omal ajal need, kes suunasid mõtlema, juurdlema, avastama ning asjadele vahest ka teise nurga alt vaatama. Tihtipeale osutus olulisimaks see, kui hästi suutsid loengus kõik üles kirjutada ‒ õppejõu teadmised oli olulisimaks informatsiooni allikaks. Täna on õppejõud pigem see, kes peaks tudengi allikateni suunama ning arendama kriitilist, tõenduspõhist mõtlemist.

Kuidas teete oma eriala tudengitele köitvaks?

Praktilised kogemused ja patsiendi lood igapäevapraktikast on alati selline materjal, mis pakub tudengitele huvi. Annan endale aru, et peremeditsiini eriala meeldib mõnele rohkem, mõnele vähem. Kuna peremeditsiin erineb üsna palju mistahes teisest erialast, patsientide käsitlusel on oma spetsiifika ja sellest arusaamiseni tuleb tasapisi jõuda ja tihtipeale alles praktilise kogemuse läbi, siis oleme oma erialal põhirõhu pannud arutlustele. Oma erialal räägime palju ka patsiendikesksusest, arsti elukutsest ja rollist üldse ning suhtlemise olulisusest.

Kommentaar

Dr Ülla Linnamägi

Mis on heaks õpetajaks olemise saladus?

Arvan, et need asjad tulenevad geneetilisest eelsoodumusest. Isapoolsed vanavanemad ja tädi olid õpetajad, kõigepealt pean neid tänama.

Eks teatud määral on ka näitlejaoskusi vaja, selle pisiku sain algkoolis. Esimene esinemiskogemus oli 1. klassis, teadustajana jõulupeol. Laval olen end alati hästi tundnud. Põhiline hobi oligi noorusaastatel teatrikunst.

Rolli võib mängida ka see, et eeskätt pead rääkima asjadest, mis sind ennast tõesti huvitavad ja/või mida sa süvitsi valdad. Põhitõed võivad tudengid saada õpikutest. Olen tähele pannud, et hakkan oma juhendatavaid tudengeid armastama ja nende edule ning ebaõnnestumistele kaasa elama samavõrd kui oma lastele. Kohtlen tudengeid alati kui omasuguseid, unustades nii rolli- kui vanusevahe.

Mida arvasite omal ajal arstiks õppides õppejõu rollist? Kes olid Teie lemmikõppejõud ja miks? Kas kujutasite ka ennast õppejõuna ette?

Juba ülikooli algaastatel küpses soov saada õpetajaks ülikoolis, seda tänu paljudele karismaatilistele õppejõududele, kelle loenguid nautisin.

Esimesed õpetamiskogemused sain dots Liivia Lutsult, prof L. Puusepa tütrelt. Käisin tema juhendatud praktikumides, enne kui julgesin iseseisvalt praktikume anda. Mis huvitav, et sel ja ka varasematel aastatel üheks paremaks arstiteaduskonna õppejõuks hinnatud prof Mihkel Zilmer oli ka mulle tudengipõlves üheks lemmikuks.

Mälus on neuroloogia eriala esindajatest paljude vanemate õppejõudude lähenemistaktika õpetatavale. Prof Ernst Raudamile olime viimane kursus, kellele ta pool aasta loenguid pidas. Olen kuulnud vanematelt kolleegidelt, et tal oli kombeks loengutesse tuua patsiendid reaalelust. Seda põhimõtet püüan ka ise kasutada ja tagasiside alusel salvestub tudengitele kõige paremini meelde just patsientide peal nähtu. Meie professorite Ain-Elmar Kaasiku ja Toomas Asseri loengupidamisstiil on olnud alati nauditav, ükskõik mis teemal nad ka räägivad.

Kuidas teete oma eriala tudengitele köitvaks?

Seda ei oska ise öelda. Oma eriala peab armastama. Tuleb vist lihtsalt endast kõik anda, mis anda suudad ja mis sus hetkel on. Mõnikord tunned loengu lõppedes, et oledki hetkeks päris tühi. Aga energia taastub, kui tudengid loengu lõpul sind tänavad, ja nende pilk ei ole kustunud.

Lisatud: 27 Detsember 2012

20. novembril pidas nahahaiguste kliiniku juhataja professor Külli Kingo Tartu Ülikooli aulas inauguratsiooniloengu teemal „Psoriaas – kaaslane kogu eluks".

Psoriaas on krooniline, mittenakkav, põletikuline nahahaigus, mille esinemissagedus on kõrgeim Põhja-Euroopas ja Põhja-Ameerikas, kus haigust põeb 2-3% elanikkonnast. Eestis põeb psoriaasi ligikaudu 42 000 inimest.

Psoriaas on haigus, mis ei piirdu ainult lööbega nahal, vaid 10–30%-l psoriaasi põdevatel haigetel esineb kaasuvana psoriaatiline küüntekahjustus ja 5–42%-l haigetest psoriaatiline liigesepõletik. Risk haigestuda psoriaatilisse liigespõletikku on kõrgem patsientidel, kellel esineb äge peanaha psoriaas, psoriaas voltides või psoriaatiline küüntekahjustus. Lisaks küünte- ja liigeskahjustusele esineb psoriaasihaigetel sagedamini rasvumist, düslipideemiat, suhkruhaigust ning kõrgvererõhutõbe, mis omakorda tingivad suurenenud riski haigestuda müokardiinfarkti. Psoriaasihaigetel täheldatakse sagedamini pahaloomulisi kasvajaid – uuringud on näidanud suurenenud riski naha T-rakuliste lümfoomide ja pankrease vähi kujunemiseks. Tänu asjaolule, et kaasuvad haigused psoriaasi põdeval inimesel avalduvad väga varases eas, mõjutab psoriaas haige eluiga.

Oma olemuselt on psoriaas päriliku taustaga immunpõletikuline haigus, mille põhjuseks on ebakohane rakulise immuunsüsteemi aktiveerimine. Ajakirjas Nature Genetics 2012. aastal ilmunud uuringus, mille autorite hulgas olid Eestist peale minu veel TÜ füsioloogilise genoomika professor Sulev Kõks ning professor Andres Metspalu ja Tõnu Esko Eesti Geenivaramust, võttis rahvusvaheline konsortsium ette kolme varasema ülegenoomse uuringuga leitud psoriaasi avaldumisega seotud geenivariandid. Analüüsiks kasutati geenikiipi Immunochip ja uuringus osales 10 500 psoriaasihaiget ja 22 000 tervet isikut. Töö tulemusena tuvastati 15 uut geenivarianti, mis on seotud kaasasündinud immuunsusega: T-rakkude regulatsiooni ja rakusiseste signaalmehhanismidega. Seega on tänaseks teada eurooplastel 36 psoriaasi avaldumisega seotud geenilookust. Selgusetuks on aga jäänud, milline autoantigeen psoriaasi vallandab, sest kuigi haigus on tugevalt geneetilise eelsoodumusega, peab siiski lisanduma mingi tegur, mis immuunreaktsiooni käivitab.

Psoriaas on haigus, millest patsient ei tervistu. Arsti eesmärkideks psoriaasihaige ravistrateegia koostamisel on haiguse lööbevabade perioodide saavutamine ja säilitamine, psoriaasiga kaasuvate haiguste varajane diagnoosimine ja ravi ning patsiendi elukvaliteedi parandamine. Kui 20. sajandil põhines psoriaasi ravi valdavalt vaid määritavate antipsoriaatiliste preparaatide ja valgusravimeetodite kombineerimisel, siis tänu psoriaasi tekkes osalevate mehhanismide paremale mõistmisele, iseloomustab psoriaasi ravi 21. sajandil bioloogilise ravi võimalikkus ja suund personaliseeritud meditsiinile. Kahjuks on psoriaasihaiged kogu Euroopas tänaseni jäänud süsteemse ravi (sealhulgas bioloogilise ravi) osas alaravituks ning 82% psoriaasihaigetest on vaid paiksel ravil.

Prof Külli Kingo

nahahaiguste kliiniku juhataja

Lisatud: 27 Detsember 2012

15.‒17. novembrini toimus Tartus IX konverents „Teadus, Sport ja Meditsiin", mille eesmärk oli edendada teadlaste, spordimeditsiini spetsialistide ja sporditöö asjatundjate vahelisi kontakte, aidates kaasa sporditeaduse ja spordimeditsiini saavutuste rakendamisele praktilistel eesmärkidel. Järgnev artikkel on ülevaade konverentsil esitatud ettekandest.

Spordimeditsiini üks peamisi prioriteete on kaitsta sportlase tervist. Üheks meetodiks terviseprobleemide esinemissageduse ennetamiseks ja vähendamiseks sportlastel ning kehaliselt aktiivsetel inimestel on perioodiline spordimeditsiiniline tervisekontroll.

Sagedasemad terviseprobleemid, mis nõuavad treenimise/võistlemise piiramist ja keelamist, on seotud südame-veresoonkonna ja tugi-liikumisaparaadiga. Sportlastel võib esineda seisundeid/haigusi, mis kulgevad varjatult, sümptomiteta. Äkksurma suhteline risk varjatud südamehaigusega regulaarselt treenivatel ja võistlevatel sportlastel on keskmiselt 2,8 korda kõrgem kui mittesportlastel (Corrado, 2003). Mitmete autorite (Fuller et al, Corrado et al jt) poolt läbiviidud uuringute põhjal selgub, et südamehaiguste esinemissagedus noorsportlastel, mille puhul esineb äkksurma risk on keskmiselt 0,2 kuni 0,7%. Teiselt poolt treeningkoormuste mittevastavus võimetele ja vanusele, treeningmetoodilised vead ning ebapiisav taastumine võivad viia olulise töövõime languseni, ülekoormuse (ületreeningu) tekkeni. Viimane võib väljenduda südame-veresoonkonna ülekoormusena, ülekoormusvigastustena, külmetushaiguste sagenemisena (organismi vastupanuvõime langus), meeleolu, söögiisu jne muutuste näol.

Eesti Spordimeditsiini Föderatsiooni töötas 2009. a. välja spordimeditsiiniliste terviseuuringute juhised, mille koostamisel võeti arvesse Rahvusvahelise Olümpiakomitee meditsiinikomisjoni, Euroopa Kardioloogide Seltsi, Ameerika Südameassotsiatsiooni jt rahvusvaheliste meditsiiniorganisatsioonide soovitusi.

Terviseuuringuid viivad läbi vastava koolituse läbinud spordiarstid. Spordimeditsiinilised terviseuuringud on näidustatud noorsportlastele, võistlussportlastele ja harrastussportlastele (eriti mehed vanuses üle 35 eluaasta ja naised vanuses üle 45 eluaasta). Terviseuuring koosneb järgmistest osadest: anamnees (sisaldab ka eelnevat küsimustiku täitmist), antropomeetria, arstlik läbivaatus, funktsionaalsed uuringud (spiromeetria, 12-lülituseline EKG või EKG koormustest või kardiopulmonaalne koormustest, sõltuvalt sportlase tasemest, treeningkoormustest, spordiala iseloomust ja meditsiinilistest näidustustest).

Saamaks esmast hinnangut oma tervislikule seisundile, on võimalik ennast kontrollida SET-i (Spordimeditsiiniline Enesekontrolli Test) abil. See on koostatud kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku poolt 2012. a. SET-i eesmärgiks on võimalike riskitegurite ja põhjalikuma tervisekontrolli vajaduse väljaselgitamine, eriti tervisesportlastel. Põhjalikumalt saab tutvuda terviseuuringute korralduse ja SET-iga kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku kodulehel: http://www.kliinikum.ee/taastusravi/spordimeditsiini-osakond.

Lõpetuseks, tervisekontrolli tähtsuse rõhutamine ja preventiivne tegevus tervise väärtustamisel on aktuaalne sportimise kõigil tasanditel. Õigeaegne ja regulaarne tervisekontroll vähendab riske ja tervisekahjustuste tekke võimalusi. Spordi tervislikult!

Agnes Mägi

spordimeditsiini- ja taastusravi kliiniku

vanemarst-õppejõud taastusravi ja füsiaatria erialal

Lisatud: 29 Oktoober 2012

19. oktoobril kaitses dr Jaanika Kumm doktoritöö teemal „Liigeskudede molekulaarsed markerid põlveliigese varase osteoartroosi korral: rahvastikupõhine longitudinaalne uuring keskealistel isikutel".

Osteoartroosi (OA) peeti kaua vananemisega kaasuvaks liigeskõhre „kulumiseks". Tänapäeval käsitletakse algavat OA ainevahetuslikult aktiivse protsessina, mis võib alata kõikidest liigeskudedest: kõhrest, luust ja/või pehmetest kudedest.

OA kulg hõlmab pikka molekulaarset ja preradioloogilist faasi, mil haigustunnused radioloogiliselt veel ei ilmestu. OA globaalne levik on aga loonud vajaduse detailsema teabe järgi just haiguse varastes faasides toimuvatest protsessidest. OA varase faasi hindamiseks on uute diagnostiliste ja prognostiliste vahenditena rakendust leidmas seerumist ja uriinist määratavad liigeskudede päritoluga molekulaarsed markerid. Siiani puuduvad süsteemsed uurimused liigeskudede sünteesi ja lammutamist peegeldavate biomarkerite väärtuse kohta OA varases faasis.

Käesoleva uurimuse eesmärkideks oli hinnata: (i) põlveliigese röntgenoloogilise OA levimust ja süvenemist 6 a. jooksul keskealistel põlvevaevustega isikutel, (ii) liigeskudede biomarkerite väärtust OA süvenemise peegeldajatena ja (iii) liigese ultraheli-uuringutega leitud pehmete kudede muutuste seost biomarkerite väärtustega.

Uurimuse tulemusena leidsime, et enam kui pooltel keskealistest põlvevaevustega inimestest esinesid algava OA röntgenoloogilised tunnused, enamikel juhtudel osteofüüdid. Kuue jälgimisaasta jooksul haigus süvenes 56% juhtudest, enamasti progresseeruva osteofütoosina. Levinud vaatenurga kohaselt peetakse OA aeglaselt süvenevaks pidevaks protsessiks. Käesolevas uurimuses osutus haiguse röntgenoloogiline kulg heterogeenseks ja mittepidevaks, hõlmates vahelduvalt OA süvenemise ja stabiliseerumise perioode.

Käesoleva uurimusega õnnestus esmakordselt näidata kõhre-, luu- ja pehmete kudede ainevahetuse samaaegset aktiveerumist OA varases faasis. Uudisena leidsime olulisi seoseid ultraheli-uuringutel hinnatavate meniskide, kõõluste ja sünoviaalkoe muutuste ning biomarkerite väärtuste vahel.

Selgus, et süveneva osteofütoosiga kaasnes kolme kõhremarkeri (COMP, CTx-II, PIIANP*) ja kolme luumarkeri (PINP, OC, MidOC**) suurenenud seerumi – või uriinitase. Paljudel juhtudel olid kõhrekoe lammutamist (COMP, CTx-II) ja luukoe sünteesi (PINP) peegeldavad biomarkerid biovedelikes suurenenud kontsentratsioonis juba enne OA röntgenoloogilise leiu süvenemist, omades seega prognostilist potentsiaali. Täheldasime, et OA algfaasis võib luukoe ainevahetus intensiivistuda enamgi võrreldes kõhrekoega. Luukoe uus biomarker –MidOC - osutus tugevaimaks riski ennustajaks progresseeruva osteofütoosi suhtes.

Käesolev uurimus võimaldas biomarkerite väärtuste alusel näidata liigeskudedes toimuvate ainevahetuslike nihete mustrit varase OA progresseeruvatel juhtudel. Selgitasime liigeskudede mitmete biomarkerite diagnostilist ja prognostilist väärtust OA varases faasis.

Tänan töö juhendajaid professor Agu Tamme ja professor Kalervo Väänäneni (Turu Ülikooli Biomeditsiini Instituudist), kaasautoreid ning abivalmis kolleege TÜ Sise- ja Radioloogia­kliinikust.

*   COMP – kõhre oligomeetriline maatriksproteiin; CTx-II – II tüüpi kollageeni C-

     telopeptiid; PIIANP – IIA tüüpi prokollageeni amino-terminaalne propeptiid

** PINP – I tüüpi prokollageeni amino-terminaalne propeptiid; OC -  osteokaltsiin; MidOC –

     osteokaltsiini keskfragment

Jaanika Kumm
radioloogiakliiniku arst-õppejõud radioloogia erialal

Kommentaar

Jaanika Kummi huvi uurimistöö vastu ilmnes laborimeditsiini residentuuri ajal, mil ta kontrollis meie materjalil ühe kõhre ainevahetuse uue markeri (COMP) seoseid teiste liigeskudedega ja leidis, et pole see sugugi ainuüksi kõhrest pärinev. Nii see töö molekulaarsete markeritega, millest hiljem väitekiri kasvas, algaski. Koostöös Turu ülikooli kolleegidega õnnestus täpsustada ka uriiniga erituva osteokaltsiini keskfragmendi diagnostilist tähendust. Üksnes luukoe formeerumise biomarkeriks peetud osteokaltsiin osutus oma olemuselt palju keerukamaks: osa temast peegeldab lõiku luukoe resorptsioonist.

Jaanika Kummi lähenemisviis objektile on olnud süstemaatiline ja see on toonud edu isegi esmapilgul hästituntud asjade puhul. Koostöös oma radioloogidest kolleegidega (laboriarsti kvalifikatsioonile lisaks jõudis ta ka radioloogi kutse omandada!) on ta näidanud, kui üllatavalt palju olulist infot – mis paraku sageli jääb kasutamata – kannavad/annavad ka laialt rakendatavad röntgen-ülesvõtted ja liigeste sonograafiline uuring.

Loomulikult on Jaanika Kumm süvenemisvõimeline ja põhjalik, muidu poleks võimalik saavutada edasiminekut nii keerulise objektiga nagu liigesehaigus, eriti selle algjärgus. Tema uurimuse üheks oluliseks tulemuseks ongi OA iseäraliku kulu mustrid 6 jälgimisaasta jooksul. Need ilmnesid nii radiograafiliste muutustena kui ka liigeskõhre, luukoe ja pehmete liigeskudede leiu kombinatsioonide kaudu.

Uurimisteema aktuaalsust kinnitab ka Euroopa Kaltsifitseeruvate Kudede Ühingu (ECTS) grant, mis Jaanika Kummi uurimuse toetuseks anti 2008. aastal. Vahepeal on ta teinud muudki, mille viljad alles küpsevad.

Prof Agu Tamm
Tartu Ülikooli sisekliiniku laboratoorse meditsiini õppetool

Lisatud: 28 September 2012

28. augustil kaitses doktoritöö psühhiaatriakliiniku ambulatoorse osakonna arst-õppejõud Innar Tõru teemal ,,Serotonergic modulation of CCK-4-induced panic" („CCK-4 poolt indutseeritud paanikavastuse serotonergiline modulatsioon").

Paanikahäire, üks põhilistest ärevushäiretest, on sage ning tõsine probleem. Vaatamata intensiivsele uurimisele, on paanikahäire aluseks olevad neurobioloogilised mehhanismid ebaselged. Paanikahäire ja paanikahoogude uurimisel on muuhulgas rakendatud erinevaid eksperimentaalseid mudeleid, sh paanikahoogude esilekutsumist koletsüstokiniini tetrapeptiidiga (CCK-4). Paanikafenomeni paremaks mõistmiseks on uuritud ka CCK ning teiste neurotransmitterite, sealhulgas serotoniini, millel arvatakse olevat paanikavastane toime, interaktsioone.

Käesoleva uurimistöö eesmärgiks oli täiendavalt hinnata serotoniini moduleerivat rolli CCK-4-tingitud paanikavastusele paanikahäirega haigetel ja tervetel vabatahtlikel. Lisaks aju serotoniintaseme otsese farmakoloogilise manipuleerimise mõjule uuriti ka mõnede hüpoteetiliselt oluliste taustafaktorite (mõnede serotonergiliste geenide variatsioonide ning aju serotoniini transporteri süsteemi) võimalikku rolli. Dissertatsiooni põhiosa moodustasid neli uuringut.

Esimene uuring näitas, et tsitalopraamiga (SSTI) ravitud paanikahäirega haigetel ei kaotanud aju serotoniinitaseme ajutine alandamine (trüptofaani depletsiooni abil) neil CCK-4 provokatsioonil avaldunud tsitalopraami paanikavastast toimet. Teises uuringus tervete vabatahtlikega ei alandanud ravi SSTI estsitalopraamiga, erinevalt paanikahäirega haigetest, kelle puhul ravi serotonergilise antidepressandiga oli nõrgendanud CCK-4-tingitud paanikavastust oluliselt enam kui platseebo, paanikahoogude sagedust. Tulemused osutasid, et aju serotoniinitaseme muutmine CCK-4-tingitud paanikavastust oluliselt ei mõjuta, seades kahtluse alla oletuse, et antidepressantide paanikavastane toime sõltub vahetult sünaptilise serotoniini tasemest. Ka viitasid tulemused, et platseeboefektil ning korduval provokatsioonil tekkival desensibiliseerumisel võib CCK-4-tingitud paanikavastusele olla arvatust olulisem roll, muutes küsitavaks sedalaadi eksperimentaalse provokatsiooni kasutamise näiteks uute paanikavastaste ravimite testimisel.

Kolmas uuring hindas võimalikke seoseid CCK-4-tingitud paanikavastuse ning 9 varem paanikahäirega seostatud geenipolümorfismi (mitmed serotoniinisüsteemi reguleerivad geenid) vahel. Tulemused osutasid võimalikule seosele ühe trüptofaani hüdroksülaasi II isovormi geeni polümorfismi ning CCK-4-tingitud paanikavastuse vahel tervetel naistel. Neljas uuring hindas serotoniini transporteri sidumisvõimet paanikahäirega haigete ja tervete erinevates ajupiirkondades. See oli paanikahäirega meestel oluliselt kõrgem 13-s uuritud 20-st ajupiirkonnast (mitmed neist seostatud paanikahäirega). Naiste puhul tervete ja haigete vahel erinevusi ei avaldunud. Tehtud uuringud toetavad oletust serotoniini olulisest rollist paanikafenomeni neurobioloogias. Leitud soolised erinevused võivad osaliselt seletada paanikafenomeni avaldumisel täheldatud meeste-naiste vahelisi erinevusi.

Innar Tõru
psühhiaatriakliiniku ambulatoorse osakonna arst-õppejõud

Kommentaar

Innar Tõru huvi psühhiaatria vastu ilmnes juba ülikooli õpingute ajal ning teadustöö vastu residentuuriõpingute päevil. Tänaseks võime Innar Tõru pidada juba kogemustega uurijaks. Tema osalusel on avaldatud 20 teadusartiklit ja neist 15 rahvusvahelise levikuga ajakirjades. Seega oleks publikatsioonide hulka arvestades võinud tema doktoriväitekirja kaitsmine toimuda ka varem. Eksperimentaalse uurimistöö läbiviimine kliinilises valdkonnas on väga ajamahukas ning eeldab väga head meeskonnatöö oskust selleks, et rakendada tänapäeval kättesaadavaid uurimisvõtteid nagu kuvamismeetodid ja geeniuuringud. Samas on eksperimentaalsete uurimistöödega saadud andmed väärtuslikud ja pakuvad huvi rahvusvahelisel tasemel ning soodustavad koostöö arendamist teiste uurimiskeskustega. Näiteks serotoniini transporteri kuvamisuuringud (PET) on läbi viidud koostöös Soome teadlastega ja on kasutatud Turu Ülikooli Haigla PET keskuse võimalusi. Hea koostöö on tekkinud ka teiste uurimiskeskustega, eelkõige David Nutt’i uurimisgrupiga Inglismaal. Erialaselt on Innar Tõru ennast täiendanud Bristoli Ülikoolis ja Londoni Psühhiaatriainstituudis. Innar Tõru pole mitte ainult edukas teadlane vaid ka kolleegide ning patsientide poolt väga kõrgelt hinnatud psühhiaater. Kindlasti on oma osa tema saamisel heaks arstiks olnud huvil kliinilise teadustöö vastu.

Prof Veiko Vasar

psühhiaatriakliiniku juhataja

Lisatud: 28 September 2012

30. augustil kaitses kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku statsionaarse taastusravi osakonna kliiniline psühholoog Liisi Kööts-Ausmees Tartu Ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonnas psühholoogia erialal doktoriväitekirja „Emotsionaalne kogemus: seosed isiksuse, subjektiivse heaolu, meenutamise ja välisteguritega". Tööd juhendasid professor Jüri Allik (TÜ) ja vanemteadur Anu Realo (TÜ) ning oponeeris dotsent Ulrich Schimmack (Toronto Ülikool).

Kaitstud doktoritöö käsitleb viies artiklis ja käsikirjas inimese emotsionaalset kogemust erinevatest vaatenurkadest: analüüsitakse nii inimesesiseseid protsesse kui väliskeskkonnast tulenevaid mõjutusi, kusjuures teaduslikku põhjendust otsitakse ka mõnele populaarsele tõekspidamisele.

Näiteks uuriti erinevate ilmastikutingimuste mõju emotsioonidele ning ka väsimusega seotud tunnetele – päikesepaiste positiivne ning sombuse ilma negatiivne mõju meeleolule on tavauskumustes laialt levinud. Tulemustest selgus, et ilma mõju inimese põhiemotsioonidele on suhteliselt väike, kuid efekt on tunduvalt suurem sellistele seisunditele nagu unisus ja väsimus. Väitekirjas on vaatluse alla võetud ka näiliselt vastandlike emotsioonide, rõõmu ja kurbuse, üheaegselt kogemise võimalikkus. Ilmnes, et osa inimesi on tõepoolest võimelised taolisel kujul segaemotsioone tundma – need tunded ei ole niisiis teineteise täielikud vastandid nagu on näiteks „soe ja külm". Sellegipoolest, suurt rõõmu ja suurt kurbust kogetakse koos siiski haruharva.

Neis kahes kirjeldatud uurimuses on kasutatud kogemuse väljavõtte meetodit (experience sampling methodology – ESM), mis võimaldab inimeste subjektiivseid kogemusi uurida nende loomulikus toimumiskeskkonnas ning võimalikult reaalajas. Nimelt tulevad tavapärasel ajas tagasi vaataval emotsioonide hindamisel mängu erinevad mälumoonutused, mistõttu on usaldusväärsem tundeid hinnata kas täpselt nende kogemise ajal või siis mõni hetk hiljem. ESM seisneb lihtsustatult selles, et elektrooniliste vahendite abil kogutakse inimese igapäevaelu käigus korduvalt ja korduvalt andmeid tema mõtete, tunnete, käitumisviiside või elusündmuste kohta. ESM on kasutatust leidnud ka tervishoiualastes uuringutes. Näiteks on sel viisil analüüsitud erinevaid tervisekäitumisi, tervishoiuteenuste kasutamist ning toimetulekut pärast liigeste endoproteesimist; mõõdetud on ka psüühikahäireid põdevate inimeste elukvaliteeti ja sümptomite kulgu.

Käesoleva doktoritöö raames viidi pihuarvutite abil täpsemalt läbi katse, kus kokku 110 noorel ja eakal inimesel tuli kahe nädala jooksul iga päev seitsmel korral täita pihuarvutis lühike emotsiooniküsimustik. Seade andis endast signaaliga märku juhuslikel kellaaegadel hommikust õhtuni, ning osaleja pidi hindama hetk enne signaali kogetud tundmuste määra. Seega toimus kogu katse jooksul iga isiku kohta kuni 98 mõõtmist; ning kuna osalejaid oli üle saja, siis mõõtmiste koguarvuks kujunes rohkem kui 10 000. See tähendab äärmiselt detailset sissevaadet emotsioonide variatiivsusega seotud teguritesse.

Rahvusvaheliste projektide raames käsitleti lisaks veel ka mitmeid kultuurikontekstist tulenevaid mõjutusi ja piiranguid: näiteks emotsiooniterminite võrreldavust erinevates keeltes, hinnanguskaalade sarnasust kultuuride lõikes, ning valimite esinduslikkuse tähtsust subjektiivse heaolu uurimises. Kokkuvõttes on kaitstud väitekirjas põhirõhk asetatud emotsioonide mõõtmise täpsusele – inimesesisestest protsessidest kuni kultuuritasandini.

Liisi Kööts-Ausmees
statsionaarse taastusravi osakonna kliiniline psühholoog

Kommentaar

Liisi doktoritöö keskendus emotsionaalse variatiivsuse uurimisele ja selle seostele erinevate muutujatega nagu isiksus, subjektiivne heaolu, ilmastikutingimused ning mälu. Doktoritöö üheks silmapaistvamaks aspektiks on meetod, mille abil kahe artikli aluseks olevad andmed koguti – kogemuse väljavõtte meetod . Tegemist on erakordselt nõudliku ja nii uurijatelt kui uurimuses osalejatelt suurt aega ning pühendumust nõudva ettevõtmisega. Kogemuse väljavõtte meetodi fookus hetkelistel sündmustel ja nende vahetul kirjeldamisel vähendab oluliselt meenutamisega kaasnevate kõrvalekallete riski ning minule teadaolevalt on Liisi doktoritöö Eestis esimene, kus sellist meetodit on rakendatud.

Akadeemilise poole poolt vaadatuna iseloomustab Liisit eelkõige oskus ja tahtmine iseseisvalt mõelda ja tegutseda. Kindlasti tuleks siia aga lisada veel Liisi töökus ja sihikindlus, tema suurepärased teadmised erinevates psühholoogia valdkondades, terav ja kriitiline mõtlemine ning oskus oma mõtteid loogiliselt ja arusaadavalt esitada. Kõik need omadused tulid hästi ilmsiks ka Liisi väitekirjas, mis on selgelt ja hästi kirjutatud, võttes ühelt poolt kokku olemasoleva teadmise antud valdkonnas ning pakkudes teiselt poolt vastuseid mitmetele olulistele uurimisküsimustele.

Rõõm on märkida, et Liisi huvi psühholoogia vastu ei piirne vaid teadusliku poolega. Paralleelselt teadustööga on Liisi tegelenud enesetäienduse, õpingute ja praktiseerimisega kliinilise psühholoogia valdkonnas. Liisi eriliseks huviks on neuropsühholoogia, millest annab tunnistust menetluspraktika mitte ainult Haapsalu Neuroloogilises Rehabilitatsioonikeskuses, vaid ka Saksamaa tunnustatud närvikliinikus Neurologische Klinik Bad Aibling. Rääkimata muidugi sellest, et pingeliste doktoriõpingute kõrval jõudis Liisi edukalt veel ka haiglas töötada!

Anu Realo
Tartu Ülikooli Psühholoogia instituudi
isiksusepsühholoogia vanemteadur

Lisatud: 26 Mai 2012

Möödunud on aasta ja aeg teha kokkuvõtteid kliinikumi töötajate teadustegevusest avaldatud artiklite põhjal.

Kliinikumi meditsiiniinfo keskus teeb kokkuvõtteid ilmunud trükistest infokeskuses peetava eesti arstide publikatsioonide andmebaasi alusel. Andmeid kogutakse andmebaasidest: Thomson Reuters Web of Knowledge (WOK), Medline (OVID), EBSCO, PubMed ja ajakirjast Eesti Arst. Lisame ka muudest rahvusvahelistest andmebaasidest saadud ja kontrollitud viited artiklitele, monograafiatele, õpikutele ja ravijuhistele. Kliinikumi töötajate populaarteaduslikud artiklid on küll kliinikumi andmebaasis refereeritud, kuid me ei võta neid arvesse kui teaduspublikatsioone. Eesti teiste haiglate arstide kirjutatud artiklid on andmebaasis refereeritud siis, kui artikli juures on autor märkinud oma töökoha.

Publikatsioonide arv üksi ei näita teadustegevuse kvaliteeti ja seetõttu vaatame ka kliinikumi arstide artiklitele viitamiste arvu ja H-indeksit. Viitamiste ja H-indeksi aluseks on Thomson Reuters Web of Knowledge andmebaasis olevad andmed aastatest 1945–2012. Tulemuste saamiseks ei ole kasutatud aastate piirangut. Andmed on võetud seisuga märts 2012.

Kliinikumi arstide edetabel 2011. a ilmunud artiklite arvu järgi.

Koht/Nimi/Artiklite arv

1. Margus Punab 18

2. Katrin Õunap 7

3. Jaan Eha 7

4. Tuuli Metsvaht 7

5. Joel Starkopf 6

6. Anneli Uusküla 6

7. Vallo Tillmann 5

8. Janika Kõrv 5

9. Jaak Kals 5

10. Toomas Asser 5

11. Sulev Haldre 5

12. Priit Kampus 5

Tabelis esitatud andmed on võetud kliinikumi meditsiiniinfo keskuse publikatsioonide andmebaasist. Andmeid on võrreldud Thomson Reuters Web of Knowledge andmebaaside seisuga märts 2012. Arvesse on võetud ainult need artiklid, mis liigitatakse ETIS-e klassifikaatorite 1.1., 1.2., 1.3., 2.1. ja 3.1 alla, kus tabelis nimetatud arstid on artikli autorite seas ning kus nende töökohaks on märgitud Tartu Ülikooli Kliinikum või Tartu Ülikool.

Tabelist on jäänud välja dr Paul Korrovits. Web of Knowledge andmebaasis võib tema nime leida küll 16 artikli juurest, kuid ta on enamikel juhtudel kirjas uurimisgrupi koosseisus, mitte aga artikli autorina. Lisaks mainiks, et ainult kahe artikli puhul on Paul Korrovits märkinud oma töökohaks Tartu Ülikooli Kliinikumi. Kõigi ülejäänud artiklite puhul on tema töökohaks kirjutatud lihtsalt Tartu.

Kliinikumi arstide edetabel artiklite arvu järgi 2007–2011. a

Koht/Nimi/Artiklite arv

1. Margus Punab 60

2. Helle Karro 35

3. Vallo Tillmann 32

4. Anneli Uusküla 32

5. Tiina Talvik 31

6. Katrin Õunap 29

7. Veiko Vasar 28

8. Joel Starkopf 27

9. Margus Lember 27

10. Pille Taba 22

Loe edasi...

Lisatud: 26 Mai 2012

Meditsiiniregister see on imelihtne! Paned andmed sisse, võtad statistika välja. Aga kas ikka on nii? Milline on tegelikult töö ühe meditsiiniregistriga, sellest lähemalt tuberkuloosiregistri näitel.

Tuberkuloosiregistris registreeritakse kõik Eestis diagnoositud tuberkuloosijuhud. Aga mitte ainult, lisaks jälgitakse haigestumise dünaamikat ja kasutatud raviskeemide efektiivsust, sealhulgas ravimresistentsuse arengut, et õigeaegselt määratleda probleemsed piirkonnad ja tuberkuloosihaigete alarühmad, kus on vajalik täiendav sekkumine.

Ametlikult on Eestis tuberkuloosi (TB) registreeritud alates 1922. aastast. Elektroonilises andmebaasis on TB juhud alates 1995. aastast, kus on talletatud enam kui 12 000 tuberkuloosijuhu andmed. 1990ndate teisel poolel oli TB esmahaigestumus 48 juhtu 100 000 inimese kohta, tänaseks on see langenud 20 juhuni. Oma osa selles positiivses dünaamikas on registril, mis on võimaldanud analüüsida tuberkuloosiravi kulgu ja tõhusust. Siiski on meil veel pikk tee minna, sest TB haigestumus on Eestis 2,5 korda kõrgem kui Põhjamaades.

Tuberkuloosiosakonna juhataja dr Manfred Daniklovitši sõnul on riiklik toetus äärmiselt tähtis: olenemata ravikindlustusest on TB ravi kõikidele patsientidele tasuta. Ravisoostumuse parandamiseks kompenseeritakse transpordikulud, antakse tasuta toidupakk, pakutakse nõustamist. Kuna TB ravi on pikk siis on patsientide motiveerimine väga oluline.

Tänu registrile on kõikide haigusjuhtude puhul jälgitav, et ükski TB haige ei jääks ravita elukohta vahetades või kinnipidamiskohast vabanedes. Eesti eriliseks probleemiks on multiresistentsete haigusjuhtude (MDR-TB) suur esinemissagedus. MDR-TB allub ravile tunduvalt halvemini kui tundliku haigustekitajaga TB, ravi on pikaajaline ja kallis ning seetõttu on otseselt kontrollitava ravisüsteemi (OKR) rakendamine eriti oluline.

Kord kuus toimub ravikonsiilium, mille ülesandeks on MDR-TB haigete raviskeemide kinnitamine ja ravi jälgimine. Konsiiliumisse kuuluvad tuberkuloosistrateegia piirkondlikud OKR koordinaatorid ja tuberkuloosiregistri juht dr Piret Viiklepp. Eesmärk on, et ükski TB haige ei jääks adekvaatse ravita ning välistatud oleks ravi katkestamine subjektiivsetel põhjustel.

Registri töö tulemuste näitajaks on ka iga-aastane tuberkuloosi aastaraamat koos analüütilise raportiga. Väga oluline on ka otsese tagaside andmine pulmonoloogidele: iga arst saab ülevaate oma patsientidest ja nende ravist. Tänu registrile näeb ta oma töö tulemusi ja ravikvaliteeti. Rahvusvaheliste koostööprojektide raames edastatakse Eesti tuberkuloosihaigestumuse ja ravitulemuste andmeid ka Maailma Terviseorganisatsioonile ning Euroopa Haiguste Kontrolli ja Seirekeskusele (European Centre for Disease Prevention and Control).

Registri andmed on hea võimalus teadustööks, nt epidemioloogilised uuringud, nii kirjeldavad kui vaatluslikud, et selgitada välja TB riskirühmi ja leida uusi sekkumistegevusi. Tuberkuloosiregistri andmeid kasutades on oma doktoritöö kaitsnud dr Lea Pehme ja dr Kai Kliiman, doktorantuuris on dr Kai Blöndal.

Tuberkuloosiregistril on võimalik oma andmeid ka teiste meditsiiniregistritega linkida. Näiteks surma põhjuste registrist saadavade andmete järgi on võimalik TB juhte tuvastada ja registrisse lisada ka tagantjärgi.

Praegu on käimas tuberkuloosikontrolli strateegia väljatöötamine aastateks 2013-2016. Tuginedes registri andmetele on teada, millele tuleks rohkem tähelepanu pöörata ja kus on ohukohad. Strateegia väljatöötamise põhiülesanne on vähendada TB esmahaigestumist Eestis. Selleks tuleb keskenduda TB ennetamisele ja varajasele avastamisele TB haigete lähikontaktsete ja sotsiaalsete riskigruppide seas (sh HIV+, süstivad narkomaanid, alkoholi kuritarvitajad, kodutud), kuna nemad on kõige ohustatumad elanikkonna hulgas. Üks võimalus on tagada neile samaaegselt TB raviga ka sõltuvusravi ja tegeleda ühtlasi nende sotsiaalsete vajadustega. Patsient peaks saama kõik teenused juhtumipõhiselt ühest kohast. Seda enam, et 40%-l TB haigetest on probleeme alkoholiga ning alkoholisõltuvus on ka enimlevinud põhjuseks ravikatkestusel (80%).

Kopsukliiniku juhtaja dr Rain Jõgi sõnul on usaldusväärsete andmete kogumine ja töötlemine mistahes meditsiinilise registri puhul ressursimahukas nii rahaliselt kui oskusteabelt, aga see kõik on oma hinda väärt. Tähtis on, et andmekogumine oleks seaduslik, mõistlik ja hallatav. Tuberkuloosiregistri juhataja Piret Viiklepp resümeerib, et ükski meditsiiniline register ei tööta, kui arstid ei saa aru, milleks andmeid kogutakse ega näe oma töö tulemusi.

Lisainfo: http://www.tai.ee/et/tegevused/registrid/tuberkuloosiregister

Ene Selart

Lisatud: 26 Märts 2012

Artikkel "Successful liver transplantation after 21 days of hepatic coma" ilmus ajakirjas ASAIO Journal (ASAIO – American Society for Artificial Internal Organs) 2011. aasta novembri-detsembri väljaandes.

Artikkel käsitleb haigusjuhtu Tartu Ülikooli Kliinikumis 2010. aastal ravitud 52-aastasest naispatsiendist, kellel kujunes äge maksa puudulikkus seenemürgistuse tõttu. See haigusjuht annab kinnitust, et aju funktsioonide täielik taastumine on võimalik ka pärast kolm nädalat kestnud maksakoomat tehtud maksasiirdamist.

Mürgistus amatoksiini sisaldavate seentega on harva esinev, kuid väga tõsine meditsiiniline probleem. Sümptomid võivad varieeruda gastroenteriidist kuni ägeda maksa- ja neerude puudulikkuseni. Kui tekib III või IV astme hepaatiline entsefalopaatia, on ellujäämise võimalus ilma maksasiirdamiseta praktiliselt olematu. Suurtes keskustes on erakorraline maksasiirdamine tavaliselt võimalik 1-2 päeva jooksul. Eesti populatsiooni juures ei ole tõenäoline saada siirdamiseks sobivaid organeid nii lühikese ajaga. Tekib küsimus, kui kaua jätkata siirdamise ootelehel oleva patsiendi maksa- ja neeruasendusravi – kas nädalaid kestnud maksakooma on taaspöörduv või mitte? Kirjandusest me selle kohta andmeid ei leidnud. Kroonilise maksapuudulikkuse korral peetakse teadvusehäiret üheks siirdamise vastunäidustuseks.

52-aastane naispatsient hospitaliseeriti kliinikumi üldintensiivravi osakonda neli päeva pärast metsaseente söömist. Selleks ajaks oli välja kujunenud tsütolüüs, jääkainete tõus, oligo-anuuria, hüübimishäired, laktatsidoos ning sügav kooma, mistõttu patsient oli aparaadihingamisel. Kohe alustati kombineeritud maksa- ja neeruasendusravi plasmavahetuse ja hemodiafiltratsiooni näol. Kolmandal ravipäeval otsustati maksa siirdamise vajalikkus. 18. ootelehel viibimise päeval sai kättesaadavaks siirdamiseks sobiv doonororgan. Kogu eelneva ravi jooksul oli patsient sügavas koomas. Sellele vaatamata otsustati maksasiirdamine ette võtta.

Loe edasi...

Lisatud: 26 Märts 2012

Artikkel „Drug utilisation pattern and off-label use of medicines in Estonian neonatal units" ilmus ajakirja European Journal of Clinical Pharmacology 2011. aasta 12. numbris.

Varasematest uuringutest on teada, et vastsündinud saavad haiglas sageli ravimeid, mille kasutamiseks pole nende vanuserühmal ametlikku näidustust. Kuna vastsündinute kaasamist kliinilistesse ravimiuuringutesse peeti veel hiljuti ebaeetiliseks, lähtutakse selle, ravimite toimete suhtes eriti tundliku patsientidegrupi ravimisel tihti ekspertide arvamusest või isiklikust kogemusest.

Uuringu eesmärgiks oli kirjeldada vastsündinute ravimikasutust Eesti haiglates ja võrrelda vastsündinuid puudutavat raviminfot ametlikus ravimiomaduste kokkuvõttes (SPC) ning teistes sageli kasutatavates infoallikates (eksperthinnangul põhinev Briti Rahvuslik Lasteravimite Formular (BNFC) ja Ameerika Toidu ja Ravimiameti (FDA) andmetel põhinev Thomson Micromedexi andmebaas).

Hindasime seda, kui suurel osal kasutatud ravimitest puudub info ravimi kasutamiseks vastsündinutel ja kui palju kasutati müügiloata ravimeid (ravim tuuakse Eestisse ühekordse sisseveoloa alusel).

Uuringu käigus vaatasime prospektiivselt ajavahemikul 01.02–01.08. 2008 Tartu Ülikooli Kliinikumi ja 01.02–01.08. 2009 Tallinna Lastehaigla neonatoloogia osakonda hospitaliseeritud vastsündinute ravimikasutust.

Uuringu tulemusena leidsime, et 490 uuringuperioodil hospitaliseeritud vastsündinust said ravimeid 71%. Neile määrati 1981 korral 115 erinevat ravimit. Keskmiselt sai vastsündinu haiglas 4 erinevat ravimit (kvartiilidevaheline haare 2–7). Kõik ravitud vastsündinud said vähemalt ühe ravimi, millel puudub müügiluba või ametlik näidustus vastsündinutel kasutamiseks.

Loe edasi...

Lisatud: 22 Veebruar 2012

Meditsiiniuuringute eesmärk on töötada välja uusi ravivõtteid, eriti ravimeid, meditsiinilist aparatuuri ning kirurgilisi tehnikaid. Tänapäeval on meditsiiniuuring asendamatu võimalus paljudele küsimustele vastuse leidmiseks. Vaatamata senisaavutatud edule on endiselt hulgaliselt teemasid, mis vajavad uurimist, näiteks haiguste põhjused ja ravi.

Uurimiseetika aluseks on kindlalt juurdunud põhiprintsiibid. 1964. a võeti vastu Maailma Arstide Liidu Helsingi deklaratsioon, mis sätestab eetilised küsimused seoses inimestel tehtavate meditsiiniuuringute läbiviimisega. Meditsiinieetiliste arusaamade muutumine aja jooksul on tinginud vajaduse dokument muuta, viimane versioon kinnitati 2008. a.^₁

Kõikide tänapäeval läbiviidavate meditsiiniliste uuringute korral tuleb hinnata uuringu eetilisi aspekte. Uuringuprotokoll peab olema heaks kiidetud inimuuringute eetikakomitee poolt (http://www.ut.ee/et/teadus/eetikakomitee). Kui tegemist on ravimi kliinilise uuringuga, siis vastavalt Sotsiaalministri määrusele nr 23 "Ravimi kliinilise uuringu teostamise tingimused ja kord", tuleb taotleda luba Ravimiametilt. Tartu Ülikooli Kliinikumis läbiviidavad uuringud tuleb kooskõlastada kliinikumi kliiniliste uuringute koordinaatoriga.

Inimestel läbiviidavate meditsiiniuuringute oluliseks osaks on patsiendi/uuritava informeerimine. Igat uuringus osalejat tuleb eelnevalt informeerida uuringu eesmärkidest, läbiviimise metoodikast, kaasnevatest ebamugavustest, riskidest ja kasust. Uuritava osavõtt uuringust peab olema vabatahtlik. Uuritava nõusolek tuleb fikseerida kirjalikult ning kui see pole tema seisundi tõttu võimalik, siis suuliselt, kuid nõuetekohaselt dokumenteeritud. Teovõimetu isiku (laps, teadvuseta isik) kaasamise korral küsitakse nõusolekut uuritava esindajalt (lapsevanem, abikaasa, lähisugulane, hooldaja).

Loe edasi...

Lisatud: 22 Detsember 2011

1. detsembril promoveeriti Tartu Ülikooli audoktoriks prof emer Krister Höckerstedt, kes on Soome arstiteadlane ja tunnustatud maksakirurg ning Tartu Ülikooli kirurgiakliiniku külalisprofessor.

Helsingi Ülikooli emeriitprofessor Krister Höckerstedtil on suured teened Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ja kliinikumi arendus- ja teadustegevuse toetamisel ning õppetöö moderniseerimisel. Ta on aidanud kaasa maksasiirdamise juurutamisele ja maksa- ning neerusiirdamise edasiarendamisele Tartus ja kirurgia erialade residentuuriõppe kaasajastamisele vastavalt Euroopa nõuetele. Enam kui 20 aasta jooksul on ta osutanud mitmekülgset abi ja juhendanud organsiirdamise valdkonda. Alates 2010. aastast on ta kirurgiakliiniku külalisprofessor.

Lisatud: 16 September 2011

Tartu Ülikooli arstiteaduskonna doktorant Tõnu Vooder kaitses 22. augustil doktoriväitekirja teemal „Mitteväikerakulise kopsuvähi histoloogiliste alatüüpide geeniekspressiooni erinevused ja sarnasused".

Doktoritöö aluseks on TÜ Biotehnoloogia- ja TÜ Arvutiteaduse õppetooliga koostöös valminud uuring, milles analüüsiti Tartu Ülikooli Kliinikumis opereeritud 147 mitteväikerakulise kopsuvähiga patsiendi kasvajate ja kasvajavaba koe geenide ekspressiooni kogu genoomi hõlmavate mikrokiipidega. Geeniekspressiooni katse viidi läbi Illumina Human-6 ülegenoomi kiibiga, mis sisaldab rohkem kui 48 000 transkripti. Leitud markerite arvu vähendamiseks säilitati geenid, mis näitasid vähemalt kahekordset ekspressiooni erinevust vähivabast normkoest. Erinevate vähitüüpide ja staadiumite molekulaarsete profiilide erinevuste visualiseerimiseks kasutati nii peakomponentanalüüsi kui ka nn heatmappi, millel on geenide aktiivsuse erinevus tähistatud värviliselt. Tavapraktikas ei ole kõigi geenide üheaegse ekspressiooni jälgimine liigse infomüra tõttu otstarbekas, mistõttu vähendatakse kliiniliselt informatiivsete   geenide hulka võimaliku miinimumini. Üheks võimaluseks geenide arvu vähendamiseks on nn metageeni e geeniklastri profiili keskmise leidmine.

Uuringu tulemusena leiti mitteväikerakulises kopsuvähis normaalsest kopsukoest vähemalt kahekordse ekspressiooni erinevusega 672 alla- ja 1103 üles reguleeritud geeni. Lisaks leiti 18 uut potentsiaalset biomarkerit edasisteks kopsuvähi uuringuteks. Geeniekspressiooni profiili peakomponentanalüüs aitas eristada erinevaid vähitüüpe teineteisest ja mõnel juhul ka algkollet metastaasist. Samas ei eristu mitteväikerakulise kopsuvähi geeniekspressiooni profiilil ega ka selle peakomponentanalüüsil TNM-il põhinevad vähkide kliinilised staadiumid. Kasutades p väärtust 10-6 ei õnnestunud veenvalt leida adenokartsinoomi ja bronhioloalveolaarset vähki eristavaid markereid. Ib staadiumi patsientide prognoosi hindamiseks leiti kaks statistilise olulisuse ja aktsepteeritava veapiiriga metageeni, mis jaotas haigusjuhud ekspressiooni profiilide järgi kahte prognostiliselt erinevasse gruppi.

Lisaks nn „kuivale teaduslikule andmekogule" saime uuringu käigus väärtuslikku täiendavat kliinilist informatsiooni nelja patsiendi haigusjuhu kohta. Kahel juhul eristasime vähi metastaasi ja algkolde, mis olid edasise ravitaktika valikul olulise tähendusega. Ühel juhul avastasime kopsu adenokartsinoomil tugeva väikerakkvähi komponendi, mis osutus prognostiliselt määravaks ning ühel juhul leidsime algkoldest erineva histoloogilise ehitusega lokaalse retsidiivi.

Kopsuvähi uuring, mida siiani tegid kaks doktoranti - Tõnu Vooder kliinikumist ja Kristjan Välk biotehnoloogia õppetoolist - on olnud molekulaarsel tasandil vähiuuringute aluseks. Tänaseks on formeerunud teadusgrupp, millel on kolm erinevat uurimissuunda. Kahel juhul on tegemist geenide regulatsiooni mehhanismide uurimisega ja ühel juhul vähi kandidaatgeenide leidmisega. Jätkuprojektide juhtideks on dr Neeme Tõnisson kliinikumist ning dr Tarmo Annilo biotehnoloogia õppetoolist. Vähiuuringu bioinformaatilise analüüsiga tegeleb prof Jaak Vilo teadusgrupist doktorant Raivo Kolde.

Saadud andmete analüüsi põhjal on juba publitseeritud 9 teadusartiklit, üks ülevaateartikkel ning on esinetud mitmetel konverentsidel nii suuliste kui ka posterettekannetega. Koostöös Jaapani, Kanada ja USA teadlastega valminud uurimus „Mutations, copy number gains and mutant allele specific imbalance of KRAS gene correlate with biological activity of ras and clinical outcome in lung adenocarcinomas" võitis 2009. aastal Kopsuvähi maailmakonverentsil San Franciscos I koha.

Saadud uurimiskogemus kopsuvähi alal võiks olla aluseks ka teiste maliigsete kasvajate, aga miks mitte ka beniigsete haiguste, uurimiseks molekulaarsel tasandil ja kindlasti ei ole uurimise laiendamisel enam vajalik nii raske õppimiskõvera läbimine, kui seda kopsuvähi uurimise alguses teha tuli.

Tõnu Vooder
TÜ kopsukliiniku torakaalkirurgia assistent

Kommentaar

Dr Tõnu Vooder kui geenikirurg

Molekulaargeneetikutel on koostöö arstidega, eriti kirurgidega, kestnud juba pikka aega. Võiks isegi öelda, et just kirurgid panid aluse Eesti molekulaarbioloogiale juba möödunud sajandi (!) kuuekümnendatel aastatel. Nimelt oli Eesti molekulaarbioloogia rajaja prof Artur Lind (1927-1989), kes töötas aastaid hospitaalkirurgia kliinikus ja kelle esimeseks aspirandiks sai Tallinna Sadama haigla kirurg dr Richard Villems, praegune Eesti TA president.
Soovin mõne lause kirjutada selle kirurgide rea viimasest liikmest, kelleks on dr Tõnu Vooder, kes äsja kaitses arstiteaduskonna teadusnõukogu ees oma väitekirja mitteväikeseserakulise kopsuvähi molekulaargeneetikast. Dr Vooder „sattus" meile dr Andres Pulgese soovitusel ja dr Anu Reigo vahendusel. Olen alati rõõmus, kui arstid tulevad minu laborisse, et süveneda haiguste sügavamatesse põhjustesse või geenidiagnostilistesse võimalustesse. Tõnu osutus erakordselt meeldivaks kolleegiks ja olles suure süvenemistahtega ning innukas uute teadmiste omandaja, sulandus ta meie labori kollektiivi nädalaga. Doktorantuuri algusaastad möödusid uurimismaterjali kogudes, geeniekspressiooni katseid tehes ja koos meie labori kolleegi, nüüdseks samuti promoveerunud dr Kristjan Välguga analüüsides ruttu. Töö lõpetamine venis, oodates Kaplan Meriri elulemusnäitajaid. Nüüd, kui doktoritöö on kaitstud prof Dan Grandéri (Karolinska Instituudi onkoloogia ja patoloogia osakonna juhataja) nõudlikul oponeerimisel, võin julgelt öelda – Eesti kirurgid on saanud enda ridadesse noore teadlase, kes valdab kaasaegseid molekulaargeneetilisi tehnoloogiad ja esindab uut arstlikku mõtteviisi, mis viib meid personaalse meditsiini juurutamiseni praktikas. Molekulaargeneetikud on aga leidnud kolleegi, kes räägib neile haigest kui tervikust, kes muidu paistab neile ainult kui roheliste ja punaste täppidega taevas.
Oleks Artur veel meiega, tunneks ta sellest kõigest siiralt rõõmu.

Andres Metspalu
Tartu Ülikooli biotehnoloogia professor

Lisatud: 15 August 2011

10. juunil kaitses Tiit Salum filosoofiadoktori kraadi ((PhD) arstiteadus) taotlemiseks esitatud väitekirja „Similarity and difference of temperature dependence of the brain sodium pump in normal, different neuropathological, and aberrant conditions and its possible reasons" („Normaalsest, patoloogilisest ja geneetilise mutatsiooniga ajukoest isoleeritud Na-pumba temperatuurisõltuvuse erinevus ja sarnasus ning selle võimalikud põhjused"). Juhendajad: prof Mihkel Zilmer (TÜ biokeemia instituut) ja prof Eero Vasar (TÜ füsioloogia instituut).

Na-pump on raku ja kogu organismi homöostaasi säilitamiseks hädavajalik transmembraanne ensüüm, mille põhiülesanne on Na+ ja K+ aktiivne transport läbi rakumembraani ATP energia arvel. Pumba töö on aluseks üliolulistele protsessidele nagu närviimpulsi levik, lihastöö, rakusisese pH ja rakumahu säilitamine, glükoosi ja aminohapete transport jt. Südameglükosiidide toime realiseerub Na-pumba inhibeerimise kaudu ja seda kasutatakse ka näiteks kasvajarakkude proliferatsiooni pidurdamiseks spetsiifiliste analoogide kasutamisega. Na-pumba funktsioonihäired põhjustavad rakkudes Na+, K+ ja Ca2+ gradientide muutusi, mis on seotud mitmesuguste patoloogiliste protsesside tekke ja arenguga. Näiteks: perekondlik hemipleegiline migreen, kiire algusega düstoonia-parkinsonism (põhjusteks ensüümi subühikute geenimutatsioonid), glioom, Alzheimeri tõbi (AD), sünapseid moodustavate väljete metabolismi ja arenguhäired, mis on seotud autismi, skisofreenia, aktiivsus-tähelepanu häiretega ja ravimite sõltuvuse tekkega.

Rakumembraani lipiidide seisund mõjutab oluliselt Na-pumba funktsioneerimist. Käesoleva töö eesmärgiks oli uurida kas ja kuidas on muutunud rakumembraani lipiidide seisund erinevate närvisüsteemi haiguste (glioom, AD) ja geneetiliselt muundatud koletsüstokiniini 2 retseptori (CCK2R) puhul ning mis võiks olla üheks universaalseks põhjuseks rakumembraani lipiidide muutusele.

Olime esimesed, kes kasutasid inimajust (normaalne aju, glioom) ja TÜ füsioloogia instituudis geneetiliselt muundatud CCK2R puudusega hiirte ajust isoleeritud ensüüm-preparaati sellisteks uuringuteks. Uuringud näitasid, et erinevate patoloogiate puhul esineb ühetaoline muutus, mis iseloomustab rakumembraani lipiidse keskkonna seisundit. Varasemate ajukasvajate uuringute ja meie töögrupi AD uuringute alusel on üheks raku-membraani lipiidse keskkonna seisundi muutuste põhjustajaks oksüdatiivne stress. Seetõttu uurisime ja leidsime, et ka CCK2R puudusega ajukoes on oksüdatiivse stressi näitajad kõrgemad kui normaalses ajukoes. Kokkuvõttes näitasime, et oksüdatiivne stress on üheks universaalseks põhjuseks rakumembraani lipiidse keskkonna muutustele, mis omakorda põhjustab muutusi Na-pumba töös.

Tahaksin tänada töö juhendajaid prof Eero Vasarat ja prof Mihkel Zilmerit ning kõiki kaasautoreid ja kolleege. Tänud TÜ arstiteaduskonnale ja Tartu Ülikooli Kliinikumile võimaluse eest seda uurimust teha.

Tiit Salum
ühendlabori laboratoorse hematoloogia ja üldkliiniliste analüüside osakonna juhataja

Lisatud: 15 August 2011

31. mail kaitses magistritöö füsioteraapia erialal spordimeditsiini- ja taastusravi kliiniku füsioterapeut Mati Arend. Juhendajad: teadur Jarek Mäestu (PhD), dots Jana Kivastik, Raul Rämson (MSc).

Üheks uueks lähenemissuunaks ja arenguks sportlaste treeningus on hingamislihaste treening (HLT) ja hingamissüsteemi võimekuse tõhustamine, mida siiani on edukalt kasutatud taastusravina kopsuhaigetel (KOK jne). Kirjanduse analüüs tõestas, et tegu on aktuaalse teemaga ning mitmed uurimisrühmad on näidanud, et pikemaajalisem sissehingamislihaste treening parandab hästitreenitud sportlastel sissehingamislihaste jõudu ja sooritusvõimet. Vähem on aga uuritud ainult ühekordse sissehingamislihaste soojenduse kasutamist enne koormust ilma vastavate lihaste eelneva treeninguta. Uurisin küsimust, kas ainult sissehingamislihaste soojendusest enne koormust piisab muutuste esilekutsumiseks submaksimaalsel koormusel 90% maksimaalsest aeroobsest võimsusest (Pamax) ning kas selline soojenduse tüüp võiks mõjutada sportlaste sooritusvõimet, välise hingamise parameetreid ning laktaadinäitajaid.

Metoodika

Koormuseelseks sissehingamislihaste soojenduseks kasutasin kommertsiaalset käeshoitavat Powerbreathe® seadet ning selle intensiivsuseks ja kestuseks oli kaks korda 30 sissehingamist intensiivsusel 40% MIP-st (maksimaalsest suuõõnerõhust sissehingamisel).

Seeriate vahel oli puhkepaus 1-2min. Hingamislihaste jõu intensiivsuse jälgimiseks ja hoidmiseks oli POWERbreathe® seade ühendatud digitaalse rõhumõõturiga (mõõtekomplekt UT9201 manomeeter koos Chartrec programmiga). Koormustestid intesiivsusel 90% Pamax viidi läbi sõudeergomeetritel ning vaatlusalusteks olid hästitreenitud Eesti sõudjad.

Tulemused

Hingamisnäitajatest mõõtsime FVC, FEV1, PIF ja PEF, MIP. Samuti leidsime positiivse korrelatsiooni vaatlusaluste MIP ja PIF vahel, mis mõlemad iseloomustavad sissehingamist. Mõõdetud MIP väärtused ei korreleerunud ei vanuse ega pikkusega, seega tuleb enne sissehingamislihaste treeningu/soojenduse teostamist näiteks uuemate POWERbreathe® masinaga kindlasti mõõta sportlase MIP väärtus, mitte eeldada seda tema vanuse järgi.
Hüpoteesidena tõin välja, et lisades sõudeergomeetril läbiviidud standardsele soojendusele spetsiifilse sissehingamislihaste soojenduse, paraneb vaatlusaluste sooritusvõime, kuna sissehingamislihaste väsimus tekib hiljem ning seega on jäsemete verevarustus suurem. Osad autorid on varasemates uuringutes leidnud, et hingamislihaste väsimise korral tekib reflektoorselt verevarustuse vähenemine jäsemetes, et tagada hingamislihaste töö. Läbiviidud uuringus sarnaseid muutusi ei täheldatud ning seega võib väita, et antud koormusega testide puhul siiski ei piisa ainult koormuseelsest sissehingamislihaste soojendusest, et sooritusvõime paraneks.

Mati Arend
spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku füsioterapeut

Lisatud: 21 Mai 2011

Kaitsesin 22. märtsil Duisburg-Esseni Ülikooli meditsiiniteaduskonnas Saksamaal meditsiinidoktori väitekirja teemal „Corneal Epithelial Stem Cells, Stem Cell Deficiency and its Therapy by Transplantation of Cultivated Limbal Epithelium“ (summa cum laude). Töö on läbi viidud Duisburg-Esseni Ülikooli ja Tartu Ülikooli koostöös ning juhendajaks oli Esseni Ülikooli poolt sarvkestalabori juhataja prof dr med Daniel Meller. Tartu Ülikooli poolt olid juhendajateks silmakliiniku juhataja ja silmahaiguste professor dr med Pait Teesalu ning inimese bioloogia ja geneetika professor dr Aavo-Valdur Mikelsaar.

Doktorantuuri raames uurisin silma sarvkesta epiteeli tüvirakkude rakubioloogiat, nende rakkude hävimisel tekkivat tüvirakudefitsiiti ja selle ravi laboris kasvatatud tüvirakkude siirdamise abil. Silma sarvkesta epiteel uueneb pidevalt sarvkesta äärealal (limbuses) asuvatest tüvirakkudest pärinevate rakkude abil. Nende tüvirakkude hävimisel näiteks söövituste, põletuste või raskete infektsioonide järel võib tekkida limbuse tüviraku defitsiit, mille tulemusena kattub sarvkest fibrovaskulaarse pannuse koega. Kliiniliselt väljendub see sündroom enamasti olulise nägemisteravuse languse ning püsivate silma ärritusnähtudena. Selle sündroomi ainus efektiivne ravimeetod on tüvirakkude siirdamine. Umbes 15 aastat tagasi töötati välja meetod, mille puhul väikesest limbuse tükist kasvatatakse laboris tüvirakurikas epiteeli kiht, mis seejärel silmapinnale siirdatakse.

Uurimistöö tulemused näitasid, et silma pinna tüvirakkudes on aktiivsed samad faktorid, mis osalevad ka neuraalsete ja embrüonaalsete tüvirakkude juhtimises. Lisaks analüüsisin 44 silma ravitulemusi keskmiselt 2 aastat pärast kasvatatud limbuse-epiteeli siirdamist. Selgus, et stabiilne sarvkesta pind taastus 68% ravitud patsientidest ning nägemisteravus paranes oluliselt 74% patsientidest. Patsiendilt endalt pärinevate rakkude siirdamise tulemused olid oluliselt paremad, kui allogeensel siirdamisel. Uuringu käigus leidsin, et limbuse tüvirakudefitsiidi korral oli sarvkesta pind kattunud konjunktiivile sarnase põletikulise koega, kuid siirdamise järel taastus nii morfoloogiliselt kui ka mitmete markerite ekspressiooni poolest normaalne sarvkesta epiteel.

Mikk Pauklin

silmakliiniku arst-resident

"Aprilli lõpus määrati dr Mikk Pauklinile Hermann-Wacker-Fondi auhind (Promotionspreis des Hermann-Wacker-Fonds), mida statuudi kohaselt antakse igal aastal kõige silmapaistvamale Saksamaal kaitstud silmahaiguste alasele doktoritööle. Palju õnne!"

Lisatud: 17 Mai 2011

Prof Andres Salumetsa inauguratsiooniloengus käsitleti paaride lastetuse meditsiinilisi põhjuseid, tänapäevaseid lastetusravi meetodeid, teaduse saavutuste suunavat mõju meditsiini edasisele arengule ja lastetusravi sotsiaalseid mõjusid.

Professor Andres Salumets lõpetas 1993. aastal Tartu ülikooli bioloogia-geograafiateaduskonna biokeemia erialal ja 1995. aastal sama teaduskonna magistrantuuri samuti biokeemia erialal. Doktoriväitekirja kaitses Andres Salumets 2003. aastal Helsingi ülikoolis füsioloogia erialal. Väitekirja teemaks oli viljatusravi tulemuslikkust mõjutavad tegurid. Alates 2003. aastast on Andres Salumets töötanud Tartu ülikoolis, arstiteaduskonna naistekliinikus teaduri, vanemteaduri ja dotsendina ning loodus- ja tehnoloogiateaduskonna molekulaar- ja rakubioloogia instituudis ja Eesti geenivaramus teaduri ja vanemteadurina. 2010. aastal valiti Andres Salumets Tartu ülikooli arstiteaduskonna professoriks nii üld- ja molekulaarpatoloogia instituudis kui ka naistekliinikus. Tema teadustöö peamised teemad on olnud naise ja mehe viljatuse põhjuste selgitamine, inimese reproduktsiooni molekulaarsete mehhanismide uurimine ja ennekõike emaka limaskesta bioloogiliste omaduste tundmaõppimine, ainevahetuse ja inimese viljakuse omavaheliste seoste analüüs, viljatuse diagnostika markerid, kehavälise viljastamise edukust mõjutavad tegurid ja sünnieelne diagnostika.

TUULI RUUS
arstiteaduskonna dekanaadi
juhataja

Lisatud: 22 Veebruar 2011

Teadusajakirja Psychiatry Research 2010. aasta juulinumbris ilmus artikkel „Associations between personality traits and CCK-4-induced panic attacks in healthy volunteers", mille autoriteks on dr Innar Tõru, prof Veiko Vasar ja Anu Aluoja TÜ Kliinikumi psühhiaatriakliinikust, dr Eduard Maron TÜ psühhiaatriakliinikust, dr Jakov Šlik Ottawa Ülikooli psühhiaatriakliinikust, Mait Raag TÜ tervishoiu instituudist ning dr Ülle Võhma PERH-i psühhiaatriakliinikust.

Koos bioloogiliste teguritega võib isiksusejoontel olla oma osa paanikahäire kujunemises. Paanikahäirega on seostatud kõrget ärevustundlikkust, neurootilisust ja madalat ekstravertsust, isiksushäirete uuringud näitavad vältivate ja sõltuvate joonte tähtsust. Enamus neist töödest uurib isiksusejooni juba olemasoleva paanikahäire korral, seetõttu pole selge, kas tegemist on paanikahäire eelsoodumuse või tagajärjega.

Kuna paanikahoogusid saab farmakoloogiliselt modelleerida, annab see veel ühe võimaluse uurida tegureid, mis teevad inimese paanikahäirele vastuvõtlikuks. TÜ psühhiaatriakliinikus on tehtud uuringuid koletsüstokiniintetrapeptiidiga (CCK-4), mis kutsub esile paanikahooge paanikahäirega patsientidel ja osal tervetest vabatahtlikest. Kuigi CCK-4 tekitatud paanikareaktsioone seostatakse pigem bioloogiliste mehhanismidega, kinnitavad mõned uuringud seost isiksuse ja emotsionaalse seisundiga.

Käesoleva töö eesmärgiks oli näidata isiksusejoonte ja eelneva emotsionaalse seisundi osa CCK-4 poolt provotseeritud paanikareaktsiooni ennustamisel tervetel isikutel.

Loe edasi...

Lisatud: 07 Aprill 2011

Jaanuarikuu nõukogus
valiti reumatoloogia dotsendiks Riina Kallikorm ja endokrinoloogia vanemteaduriks Tarvo Rajasalu.

Kaitsmisele tulevad doktoritööd:
• 4. märtsil kell 14.00 kaitseb Jelena Lissitsina Biomeedikumi ruumis 1038 meditsiinidoktori kraadi taotlemiseks esitatud väitekirja „Meeste infertiilsuse tsütogeneetilised põhjused". Juhendaja: dotsent Ruth Mikelsaar (TÜ ÜMPI), oponent: uurija-professor Helena Kääriäinen, MD, PhD (National Institute for Health and Welfare, Helsingi, Soome).
• 30. märtsil kell 15.00 kaitseb Delia Lepik Biomeedikumi ruumis 1038 meditsiinidoktori kraadi taotlemiseks esitatud väitekirja „Püstolitest Tokarev, Makarov ja Glock 19 erinevatelt kaugustelt tulistamisel tekitatud vigastuste võrdlus". Juhendaja: professor Marika Väli (TÜ patoloogilise anatoomia ja kohtuarstiteaduse instituut), oponent: professor Pekka Saukko, Dr med, Dr Med Sci (Turu Ülikooli Kohtumeditsiini instituut, Soome).
• 1. aprillil kell 14.00 kaitseb Ene-Renate Pähkla Biomeedikumi ruumis 1038 filosoofiadoktori kraadi (PhD, arstiteadus) taotlemiseks
esitatud väitekirja „Parodontiidi ravi efektiivsust mõjutavad tegurid". Juhendajad: dotsent Mare Saag (TÜ stomatoloogia kliinik, knd (med)), Krista Lõivukene (SA TÜK Ühendlabor, kliinilise mikrobioloogia osakonna juhataja, Dr med), oponent: professor Eija Könonen (DDS, PhD, Turu ülikool, Soome).

Ülevaate koostas
Tuuli Ruus
arstiteaduskonna dekanaadi juhataja

Lisatud: 22 Veebruar 2011

2010. aasta 15. oktoobril kaitses lastekliiniku kliiniline psühholoog dr Mairi Männamaa Tartu Ülikoolis doktoriväitekirja „Mõistete äraarvamise test verbaalsete võimete hindamiseks. Testi kasutamine erinevates kontekstides ja gruppides". Tööd juhendas prof Eve Kikas, oponeneerisid prof Marika Veisson (TLÜ) ja prof Pekka Niemi (Turu Ülikool).

Kliinilise psühholoogi igapäevatöö üheks oluliseks osaks on laste arengu ja võimete hindamine, mis on enamasti suunatud probleemsete ja riskigrupi laste (nt õpiraskustega või vähevõimekate) väljaselgitamisele. Kuigi meie käsutuses on rida teada-tuntud ning väliskolleegide poolt teistes riikides kasutatavaid mõõtevahendeid, ei saa me muukeelsetetestide verbaalseid ülesandeid alati otse (tõlkeversioonis) oma keele- ja kultuuriruumi üle võtta ega kasutada.

Kaitstud doktoritöö annab ülevaate ühe testi väljatöötamise protsessist ning selle kalibreerimisega seotud küsimustest. Töö keskmes on testi töökindluse ja sobivuse hindamine õpiraskustega laste väljaselgitamisel ning selle kasutamisel nii grupi- kui individuaalse testimise tingimustes. Eraldi käsitletakse testi pikema ja lühema versiooniga seotud küsimusi.

Tööst selgub, et testi tulemusi võib mõjutada hindamise kontekst ja grupisituatsioon. Näiteks saavad lapsed koolis ja klassiruumis paremaid tulemusi kui individuaalsel testimisel. Samas pole aga situatsiooni mõju nii ilmne õpiraskustega laste puhul. Testitulemuste interpreteerimisel peaks arvestama ka testsituatsiooni mõju, et vältida laste tegeliku soorituse üle- või alahindamist erinevates testimise tingimustes. Samuti ei saa me ühe testi (mõistete äraarvamise testi) kesiste tulemuste põhjal teha ennatlikke järeldusiteiste verbaalsete võimete kohta.

Loe edasi...