lk1 fassaad Andres TennusTartu Ülikooli Kliinikumi patsientide nõukoda saab olema patsientide ja nende lähedaste esindusrühm, kes kaasatakse läbi nende kogemuste, arvamuste ja ettepanekute kliinikumi kontserni tervishoiuteenuste arendamisse.


Kliinikumi juhatuse esimehe Priit Eelmäe sõnul on patsiendi- ja perekesksus kliinikumi arengukavas strateegiliseks prioriteediks. „Mul on hea meel, et kliinikum astub esimesena sammu, mille kaudu patsiendikesksus saab päriselt uue tähenduse. Patsientide nõukoja loomine haiglas on Eestis uudne, ent seda toetab muu maailma praktika. Olgugi, et patsientide nõukoja loomine ei mõjuta otseselt ravitulemusi, on patsientide ja lähedaste kaasamine tulemuslik patsiendikesksema tervikliku tervishoiuteenuse osutamisel. Uurimused on kinnitanud, et patsientide nõukoda aitab näiteks parandada tööprotsesse, füüsilist haiglakeskkonda, patsiendiinfo ja -õpetuse sisu ning suurendab ka patsientide rahulolu. Nõukotta on oodatud nii kliinikumi kui ka teiste kontserni ettevõtete ehk Põlva, Valga ja Lõuna-Eesti haiglate patsientide kogemused, arvamused ja ootused,“ tutvustas Priit Eelmäe.


Kliinikumi juhatuse liikme-ravijuhi Andres Kotsari sõnul on mõttekas kaasata tervishoiuteenuste planeerimisse patsiendid, kellele tegelikult teenused suunatud on. „Arstid ja teised tervishoiutöötajad teavad, milline on patsiendi jaoks parim ravi, ent selles, kuidas see peaks patsiendini jõudma, on vajalik patsientide kaasa mõtlemine ja rääkimine,“ ütles dr Kotsar.


Loodav patsientide nõukoda on kuni 12-liikmeline vabatahtlikkuse alusel tegutsev patsientide ja nende lähedaste esindusrühm, mille esialgsesse koosseisu saavad kandideerida kliinikumi ja selle kontserni raviteenustega kokku puutunud patsiendid ja lähedased kuni 1. septembrini 2019. Nõukoja liikmelt oodatakse valmisolekut ja entusiasmi panustada patsiendikeskse tervishoiuteenuse arendamisse lähtuvalt haiglate missioonist, visioonist ja väärtustest.

 

Kliinikumi Leht

 

lk1 Evelin GrossEesti Ämmaemandate Ühing tunnustab igal aastal ämmaemandaid, kes on silma paistnud oma kutsealase tegevusega. Aasta ämmaemanda tiitli pälvis kliinikumi naistekliinikus töötav Evelin Gross.


Evelin Gross, kes on ämmaemanda tööd teinud kakskümmend viis aastat, on näinud Eesti ämmaemandusabi arengut läbi erinevate etappide. „Nõukogude ajal olid naised kindlasti rohkem pinges ja hirmul kui tänapäeval, aga praegusesse hetkesse jõudmine on olnud pikk, ent loogiline teekond. Olgugi, et rasedus ja sünnitus on väga intiimne protsess, ei ole enam naised üksi. Pärast seda, kui ämmaemandad said minna kogemusi omandama teistesse riikidesse, viidi ka meil sisse uuendused, näiteks lubati sünnituse juurde tugiisik“ kirjeldab Evelin. Pärast isade ja/või tugiisikute kaasamist tekkis vajadus ka perepalatite järele ning alustati loomuliku sünnituse propageerimisega kuni vettesünnituse juurutamiseni välja. „Läbi kõikide etappide tõestasid ämmaemandad enda valmidust ja võimekust töötada iseseisvalt. Just ülemämmaemand Pillet Teesalu on Eestis olnud eestvedajaks, et ämmaemandusabi oleks eraldi- ja iseseisev tervishoiuteenuse liik,“ selgitab Evelin Gross.


Arengute tulemusel on ämmaemanda töö palju rohkemat kui sünnitustoas viibimine. Lisaks valvetööle osakonnas teeb Evelin ka perekeskuses vastuvõtte, õpetab Tartu Tervishoiu Kõrgkooli noori kolleege, aga ka arst-residente, ning korraldab simulatsioonikoolitusi õlgade düstookia vältimiseks sünnitusel. „Olen ise elus palju kogenud ja õppinud, tahan seda väga edasi anda. Erialaselt on vajalik olla pidevas arengus. Uue väljakutsena kõnetab mind hetkel teema, kuidas taastada lahkliha terviklikkus sünnitusjärgselt, kasutades uusi kaasaegseid õmblustehnikaid. Oma töös usun sellesse, et naine peab igas olukorras säilitama oma väärikuse ning meie ülesanne on tagada, et värske ema tunneks end ka pärast sünnitust väärikalt ja terviklikult,“ räägib Evelin.


Ämmaemandal peab olema kutsumus
Kui küsida, milline osa tööst meeldib aasta ämmaemandale enim, on vastus kiire tulema: „Süda on mul sünnitustoas. Nii nagu see on eriline iga naise jaoks, annab sünnituse vastuvõtmine minule samuti äärmiselt positiivse ja lõpetatuse tunde. See on parim tunne, kui naine läheb sünnitusosakonnast ära heade ja rõõmsate emotsioonidega,“ ütleb ta.


Evelini sõnul on ämmaemandaks olemine on elustiil: „Olen õnnelik, sest saan öelda, et see on mu kutsumus.“ Lisaks sellele rõhutab ta kolleegide olemasolu – ilma üksteise toetuseta, omavaheliste heade suhete ja nalja täis hetkedeta poleks öised vahetused ning ka ette tulevad rasked ja kriitilised hetked mõeldavad. Ja õhtul (või hommikul) koju minnes teab Evelin, et seal on tema tagala: „Mul on imeline kodu, kolm last ja kaks merisiga. Naudin söögitegemist ja sõpradega söömist ja välja lülitan ma ennast perereisidel spontaanselt ootamatutesse olukordadesse sattudes,“ võtab kokku aasta ämmaemand Evelin Gross.


Kliinikumi Leht

lk1 Siigur UrmasTennusUrmas Siigur on sündinud 18. detsembril 1956. aastal. Ta lõpetas 1981. aastal kiitusega Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna ning aasta hiljem kirurgia internatuuri. Urmas Siigur alustas arstina töötamist 1982. aastal Tartu Linna Onkoloogia Dispanseris. Aastatel 1982–1991 oli ta teadustööl Tartu Ülikooli üld- ja molekulaarpatoloogia instituudis, kus kaitses 1990. aastal ka kandidaadi väitekirja. 1991–1996 juhtis ta Maarjamõisa Haigla laboriosakonda. Selle baasil moodustati tema eestvedamisel 1996. aastal riikliku organisatsiooni Tartu Ülikooli Kliinikum ühendlabor, mis oli esimeseks praktiliseks sammuks Tartu erinevate tervishoiuasutuste liitmisel tulevaseks kliinikumiks. 1997. aastal kaitses Urmas Siigur doktori väitekirja Karolinska Instituudis Rootsis. Nii kandidaadi- kui doktoritöö käsitlesid seedetrakti mikroobiökoloogiat, valdkonda, mida tänapäeval tuntakse mikrobioomikana. Ühendlaborit juhatas ta 1999. aastani, mil temast sai Sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum esimese juhatuse liige ülemarstina, aastatel 2002–2018 oli ta aga ametis juhatuse esimehena.


Urmas Siiguri pikk töökäik on olnud valdavalt seotud Tartu Ülikooli Kliinikumiga. Viimase veerand sajandit on ta olnud vahetult seotud Tartu Ülikooli Kliinikumi arendamisega tänapäevaseks Euroopa ülikoolihaiglaks ning meditsiinikeskuseks. Nii on Maarjamõisa kujundatud meditsiinilinnak, mis pakub Eesti suurima raviasutusena patsientidele ja töötajatele suurepärast ravi-ja töökeskkonda ning praktikatingimusi üliõpilastele. Eesti tervishoiu põhiväärtuste edasiviijana on Urmas Siigur olnud aktiivselt tegev tervishoiukorralduse arenduses laiemalt, sh aidanud nõukogu liikmena kaasa teiste tervishoiuasutuste nagu Tartu Kiirabi, Ida-Viru Keskhaigla ja Narva haigla, aga ka Tartu Ülikooli meditsiinivaldkonna ja Tartu Tervishoiukõrgkooli arengule. Urmas Siiguri juhtimisel on loodud head tingimused ka teadustööks ning ta on seisnud igakülgselt arstiteadusüliõpilaste huvide eest haiglas, mille tunnustuseks ta on valitud Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi auliikmeks. Urmas Siiguri panust Eesti ja Tartu meditsiini arengusse märgib ka Tartu Tähe kavaleri tiitel.


Urmas Siigur: Saada tunnustatud kliinikumi preemiaga kliinikumi arendamise eest on ju kena küll. Mul on, millele tagasi vaadata. See ei ole mitte ainult betoon, Maarjamõisa meditsiinilinnak oma uute ja veel tulevate korpustega. Veel suuremgi väärtus on see, et kliinikumist sai ühtne organisatsioon, mis on olnud kantud heas mõttes vabast akadeemilisest vaimust ja vaimsusest, mis nende aastate jooksul välja kujunes. Ma tahaks väga loota, et seda väärtust õnnestub hoida.


Kliinikumi areng viieteistkümnest kunagisest eraldi toiminud tervishoiuasutusest kaasaegseks, vaimult terveks ja majanduslikult tublil järjel olevaks euroopalikuks ülikoolihaiglaks, on vaieldamatult Eesti edulugu. Suuri asju saab korda saata vaid meeskonnatöös. Tahan siinkohal tänada kõiki tublisid kaasteelisi. See tunnustus on meile kõigile.

lk1 dr Heli Jarve5. aprillil toimub Tartu Ülikooli Kliinikumi, L. Puusepa nim. Neuroloogide ja Neurokirurgide Seltsi ja Eesti Veresoontekirurgide Seltsi eestvedamisel Tartus V-konverentsikeskuses unearterite aterosklerootilise kahjustuse ja isheemilise insuldi temaatikale pühendatud seminar „Carotid stenosis: from silent atherosclerosis to symptoms”.


Rahvusvahelise seminari fookuses on asümptomaatiline ja sümptomaatiline karotiidstenoos, intrakraniaalsete stenooside käsitlus, medikamentoosne ja kirurgiline (sh endovaskulaarne) isheemilise insuldi ennetus. Lektoritena astuvad üles sellised nimekad Euroopa spetsialistid nagu professor Martin Björck (Uppsala, Rootsi), professor Alison Halliday ja dr Richard Bulbulia (Oxford, UK), professor Ellisiv B.Mathiesen (Tromsø, Norra) ja professor Dalius Jatuzis (Vilnius, Leedu). Lisaks on palutud temaatilisi uurimis- ja töötulemusi tutvustama dr Arturas Mackevičius (Vilinius, Leedu) ning dotsent Janika Kõrv, dr Riina Vibo, dr Heli Järve ja dr Sulev Margus Tartu Ülikooli Kliinikumist.


Insult on maailmas jätkuvalt üks juhtivatest surma ja püsiva puude põhjustajatest. Isheemilise insuldi üks tekkepõhjustest on suuremate või väiksemate arterite aterosklerootiline kahjustus koos trombembooliliste tüsistustega. Sellest tingitud ajuaine verevarustuse järsk katkemine võib üsna kiirelt tagasipöördumatuid muutusi põhjustada. Ainult patsiendi õigeaegne jõudmine spetsialiseeritud keskusesse võimaldab eri valdkonna spetsialistide koostöös maksimaalselt efektiivset sekkumist püsiva neuroloogilise kahjustuse ära hoidmiseks. Antud protsess eeldab kindlasti ühiseid arusaamu ja kokkuleppeid nii haiguse ravis kui korduvate atakkide ennetuses. Seetõttu on, lisaks esmatasandi meditsiinisüsteemi informeerimisele ning „aeg on aju“ teadvustamisele, vajalikud ka erialade vahelised arutelud arengusuundade ning seisukohtade jätkuvaks ühtlustamiseks.


Sümptomaatilise ajuisheemia korral rakendatav, Eestiski igapäevaselt kättesaadav, invasiivne (nii kirurgiline kui endovaskulaarne) ravi suuremaid vaidlusi ei tekita, pigem keskendutakse ravimeetodite parendamisele ja ajastamisele. Küll aga on erimeelsusi asümptomaatilise unearteri kahjustuse ehk isheemilise insuldi esmase ennetuse kohta. Vajab see aktiivset elanikkonna skriinimist või ainult riskigrupi patsientide uurimist? Kas piirduda lihtsalt ateroskleroosi riskifaktorite jälgimise, korrigeerimise ja medikamentoosse raviga või lisada sellele agressiivsem vahelesegamine? Neile küsimustele otsitakse vastuseid läbi käimasolevate rahvusvaheliste uuringute, mis võrdlevad konservatiivse, kirurgilise ja endovaskulaarse ravi tulemusi isheemilise insuldi ennetuse efektiivsuse ja ohutuse seisukohalt.


Seminar toimub inglise keeles ning on suunatud eelkõige neuroloogidele, veresoontekirurgidele ja endovaskulaarkirurgia teostajatele, ent ka teiste erialade esindajad on teretulnud. Programm ja registreerimine on leitavad kodulehel www.tartucarotis.ee

 

Heli Järve
Arst-õppejõud kardiovaskulaarkirurgia erialal
Kirurgiakliinik

lk1 teenetemargidPresident Kersti Kaljulaid andis Eesti Vabariigi aastapäeva eel riigi teenetemärgid tänuks 112 inimesele, kelle pühendumus oma kutsetööle või kogukonnale on muutnud Eesti elu paremaks.


Teenetemärgid on tunnustus Eesti inimestele ja meie toetajatele välisriikides nende sihikindluse eest oma tegevuses ning lojaalsuses põhimõtetele, millele toetub kaasaegne Eesti – avatusele ja demokraatiale, teadmistele ja ettevõtlikkusele, hoolimisele ja märkamisele.


Professor Helle Karro on Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku juhataja alates 1999. aastast. Oma pikaajalise tegevusega on ta aidanud kaasa tervishoiu maine tõstmisele nii Eestis kui rahvusvaheliselt ning parandanud Eesti inimeste tervist, eriti reproduktiiv- ja seksuaaltervist, mille näitajatest on suurem osa täna maailma parimate hulgas.


Professor Karro on lõpetanud Tartu Riiklikus Ülikoolis 1981. aastal arsti eriala ning meditsiinidoktorikraadi kaitses 1999. aastal. Tartu Ülikoolis on ta ametis olnud nii sünnitusabi ja günekoloogia dotsendi kui ka professorina. Lisaks on ta olnud mitmete riiklike ja rahvusvaheliste seltside, komisjonide ja muude organisatsioonide liige – näiteks Maailma Terviseorganisatsiooni koordinaator Eesti taasiseseisvumise alguses, aga ka Euroopa regiooni nõuandva paneeli juhataja; Eesti Pereplaneerimise Liidu president, TÜ Inimuuringute Eetika Komitee liige; Eesti Naistearstide Seltsi president; IPPF ja EBCOGi juhtkomitee liige, Medicina valdkonna nõukogu liige jne. Jätkuvalt on Helle Karro Entre Nous toimetuse kolleegiumi liige ning Eesti Haigekassa Ravikvaliteedi indikaatorite nõukoja liige.


Professor Helle Karro: Eesti Vabariigi presidendi teenetemärk on suur tunnustus ja au! Olen õnnelik, et olen saanud kaasa aidata sünnitusabi ja günekoloogia arengule nii Eestis kui teha rahvusvahelist koostööd. Eesmärk on parem naiste ja laste tervis, seksuaal- ja reproduktiivtervise näitajad, teenuste kättesaadavus ning ravikvaliteet. Mul on vedanud, minu ümber on alati olnud head mõttekaaslased, kaasteelised ja kolleegid. Edu saavutatakse ainult koostöös.

 

Dr Made Laanpere töötab Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinikus arst-õppejõuna sünnitusabi ja günekoloogia erialal. Dr Laanpere on andnud olulise panuse arenenud maailmas juba pikka aega tegutsenud, kuid Eestis uute, seksuaalvägivalla ohvrite kriisiabi keskuste loomisele ja arendamisele.


Dr Laanpere on lõpetanud 1988. aastal Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna cum laude ning läbinud internatuuri sünnitusabi ja günekoloogia erialal. Doktoritöö kaitses dr Laanpere 2015. aastal. Ta töötab lektorina Tartu Ülikoolis ja naistearstina Tartu Seksuaaltervise Kliinikus, mille üks asutajatest ta ühtlasi on. Tartu Seksuaaltervise Kliinik loodi 1995. aastal ja selle eesmärk on pakkuda noortesõbralikke seksuaaltervise teenuseid sihtrühmale. 


Made Laanpere on kuuendat aastat Eesti Naistearstide Seltsi president, lisaks on ta olnud Eesti esindaja Euroopa naistearstide ühenduses.

 

Dr Made Laanpere: Olen väga rõõmus, et valdkond, mis oli Eesti jaoks uus ja on ka täna varjatud – seksuaalvägivald ja abi ohvritele – on leidunud kajastamist läbi minu paljude kolleegide töö. Seksuaalvägivalla ohvritele mõeldud abi ei ole tagajärgede likvideerimine, vaid uute kahjude ennetamine. See on multidistsiplinaarne koostöö meditsiiniväliste erialadega ja see on tõeline väljakutse kõigile. Soovin siinkohal tänada koostööpartnereid ja kõiki inimesi, kes seksuaalvägivalla lubamatust ning ohvrikeskse käsitlemise olulisust igapäevaelus mõistavad ja toetavad.

 

Dr Kai Part töötab Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinikus arst-õppejõuna sünnitusabi ja günekoloogia erialal. Ka tema on andnud olulise panuse seksuaalvägivalla kriisiabikeskuste korraldamisse neljas Eesti piirkonnas.


Dr Kai Part on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1993. aastal, üldinternatuuri 1997. aastal, residentuuri sünnitusabi ja günekoloogia erialal 2005. aastal ning doktoriõppe lõpetas dr Part 2015. aastal. Dr Part on lisaks ametis lektorina Tartu Ülikoolis ning ka naistearstina Tartu Seksuaaltervise Kliinikus.


Ta on Eesti Naistearstide Seltsi Teataja toimetuse liige ning Maailma Terviseorganisatsiooni Kölnis asuva seksuaalhariduse ekspertgrupi liige. Dr Part on kaasa aidanud seksuaalhariduse kooli õppekavasse viimisele ja sellega seotud õppevara loomisesse.


Nii dr Kai Part kui ka Made Laanpere osalesid ekspertidena üleriigilise seksuaalvägivalla ohvritele mõeldud standardiseeritud esmase abi ja järelravi teenuse väljatöötamisel.

 

Dr Kai Part: Olen rõõmus ja tänulik, et kolleege ja sõpru pole seksuaalvägivalla ohvrite jaoks tehtav töö ükskõikseks jätnud. See on tunnustus kogu meeskonnale, kes on südamega kaasa aidanud sellele, et meditsiinisüsteemis oleks tagatud ohvritele professionaalne ja väärikas abi. Arstina teisiti ei saagi, kuid lisaks abiandmisele saame ka ühiskonnas valgust näidata, et niigi kannatanuid ei taasohvristataks ja inimõigusi senisest rohkem sisuliselt lahti mõtestataks.

 

lk2 Dr Kadri SikkDr Kadri Sikk on Tartu Ülikooli Kliinikumi nahahaiguste kliiniku arst-õppejõud dermatoveneroloogia erialal. Koos dr Laanpere ja dr Pardiga on andnud ka tema panuse seksuaalvägivalla ohvriabi korraldamisse. Dr Sikk on ametis ka Tartu Seksuaaltervise Kliinikus nii naha- ja suguhaiguste arstina, noortenõustajana ja ka kliiniku juhina.


Dr Sikk on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1994. aastal, internatuuri 1998. aastal ning dermatoveneroloogia eriala residentuuri 2015. aastal.

 

Dr Kadri Sikk: On väga austav olla nii kõrgelt tunnustatud. Suur rõõm on, kui tehtud tööd märgatakse ja tunnustatakse. Olen kuulunud meeskonda, kus patsiendikeskne lähenemine ja vajaduste märkamine on olnud prioriteediks. Kai Pardi ja Made Laanpere algatusel ja initsiatiivil on sellest lähtuvalt praeguseks loodud ohvrikesksel lähenemisel põhinev abi seksuaalvägivalla ohvreile. Noorte nõustamiskeskuse ja seksuaaltervise kliiniku töö üks osa on alati olnud seksuaalvägivalla ohvritele abi pakkumine. Et abi oleks Eestis süsteemne ja samaväärselt korraldatud kõikjal, selles on Tartu Seksuaaltervise Kliinikul olnud oma roll.

 

Palju õnne ka Kliinikumi Lehe poolt!

lk1 Peeter Dmitriev NilsonVeebruarikuu toob endaga kaasa siirdamistele pühendatud rahvusvahelise juubelikonverentsi. Tartu Ülikooli Kliinikumis on neere siiratud juba pool sajandit, maksasiirdamine tähistab 20. aastapäeva ning esimesest kopsusiirdamisest on möödunud 10 aastat.


Kliinikumi Leht uuris uroloogia ja neerusiirdamise osakonna vanemarst-õppejõult Peeter Dmitrievilt, millised on olnud neerusiirdamise olulisemad etapid tänaseni ning mida võiks tuua tulevik.


Esimene neerusiirdamine Eestis toimus Tartus Toome Haavakliinikus 20. detsembril 1968. „Mäletan seda sündmust hästi, olin siis I kursuse arstitudeng, osalesin kirurgia ringis ning töötasin Toome haavakliinikus operatsioonitoa sanitarina. Sel ööl, kui esimene neerusiirdamine aset leidis, ma tööpostil ei olnud, ent hommikul kliinikusse minnes oli teada, et professor Linkberg on neerusiirdamise operatsiooni teoks teinud,“ meenutab dr Dmitriev. Ta lisab, et professor Linkberg läks küll kirja kui operatsiooni läbiviija, ent tegelikult oli väga suur roll noortel kolleegidel ja professori õpilastel Endel Tünder´il ja Kalju Põder´il, kes ajaloolise tähtsusega neeru patsiendile külge õmblesid. Lisaks osalesid lõikusel Harri Tihane ja Raul Talvik. Patsient, kellele neer esimest korda siirati, oli 24-aastane naisterahvas. Erilisust lisab ka fakt, et neerusiirdamine Toomel oli tollal üks esimesi kogu Kesk- ja Ida-Euroopas.

 

Dr Dmitrievi sõnul oli sel ajal eriline ka Toome haavakliinik ise. „Maja oli ju projekteeritud tänapäevase aseptika rajaja professor Ernst von Bergmanni poolt hobuserauakujulisena, et oleks eraldatud aseptiline ja septiline pool. „150 aastat tagasi, mil baltisaksa professor Bergmann oma aja kohta väga moodsa projekti tegi, ei teatud mikrobioloogiast veel midagi,“ ütleb doktor.

 

Sealsamas moodsas hoones asus esimene dialüüsiaparaat, millega tehti esimene hemadialüüsi protseduur 13. aprillil 1966. aastal. Hemodialüüsi juurutamine Toome kliinikus 1966. aastal oli üheks neerusiirdamise eelduseks ning selle eestvedajaks oli ka esimesel neerusiirdamise lõikusel osalenud dr Harri Tihane. „Dr Tihane oli 60ndatel aastatel seotud Rootsi arstidega, kel õnnestus ka ise piiri taga käia. Tooksin välja, et olulist rolli mängib esimese hemodialüüsi ajaloos ka dr Lembit Norvit, kes õppis Tartu ülikooli arstiteaduskonnas, lõpetas selle cum laude ning töötas aastatel 1939–1943 sisekliinikus. Kui ta 1944. aastal sõja tõttu Rootsi põgenes, jätkas ta enda tegevusega professor Nils Alwalli juures Lundi ülikoolis. Teatavasti on professor Alwall ajalukku läinud kui tehisneeru leiutaja ning tänapäevase nefroloogia rajaja. Dr Norvit täiustas tehisneeru aparaati nii, et sellega hakati ka organismist ka üleliigset vedelikku eemaldama,“ räägib dr Dmitriev. Kui tänapäeval on hemodialüüsi keskmine kestvusaeg 3–4 tundi, siis algusaegadel oli see kuni 8 tundi.

 

Seitse päeva pärast esimest neerusiirdamist tehti ka teine siirdamine 40-aastasele naisterahvale, kuid mõlemad esimesed ajaloolised operatsioonid lõppesid patsiendi surmaga vastavalt kolm ja viis päeva pärast lõikust. Esimeseks n-ö õnnestunud operatsioon toimus 1972. aastal, kui noormehest patsient sai neeru oma emalt. „Ta väljus haiglast omal jalal ning tundis end nii hästi, et kadus arstide vaateväljast. Raviplaani mittejälgimise tagajärjel patsient siiski suri,“ meenutab dr Dmitriev. Ta toob välja, et olgugi, et tollal oli tegemist uue ning eksperimentaalse meetodiga, oli patsientide ja nende lähedaste meelestatus koostööaldis ning arstide suhtes austav ja lugupidav.

 

Lisaks hemodialüüsile olid neerusiirdamise teerajajateks ka närvikliiniku hingamiskeskuse ülepiirililise kooma käsitluse kümneaastane kogemus ning interdistsiplinaarsus erialade vahel. „Esimene neerusiirdamine osutus võimalikuks tänu neuroloogiaprofessor Ernst Raudami, kirurgiaprofessor Artur Linkbergi ja kohtuarsti dotsent Eugen Murashevi kollegiaalsusele ja koostööle,“ kirjutab dr Dmitriev „Eesti Arstis“*. Olgugi, et esimesed ebaõnnestumised peatasid neerusiirdamise kolmeks aastaks, andsid uuenduslike koesobivusproovide juurutamine ja immuunosupressioonravi edusammud lootust ravitulemuste paranemisele.

 

Dr Dmitrievi enda esimene neerusiirdamise operatsioon toimus 15. detsembril 1974. aastal. Samal aastal lõpetas ta ka arstiteaduskonna Tartu ülikoolis. See oli viies neerusiirdamine Eestis.

lk3 Margot PeetsaluKliinikumi ja meditsiiniteaduse valdkonna ühisel aastalõpukontserdil kuulutati välja kolleegipreemia laureaadid. Kliinikumi parimateks kolleegideks nimetati üldkirurgia eriala vanemarst-õppejõud Margot Peetsalu kirurgiakliinikust ning pediaatria eriala vanemarst-õppejõud Inga Vainumäe lastekliinikust.


Kolleegipreemia eesmärk on väärtustada arstidevahelisi häid kollegiaalseid suhteid. Preemia mõte on saanud alguse kliinilise eetika komitee liikmelt dr Ain Kaarelt, mistõttu valis esimesed parimad kolleegid just komitee. Nüüd nimetavad laureaadid ise järgmised parima kolleegi tiitli saajad tehes ettepaneku kliinikumi ravijuhile, kes kooskõlastab selle kliinilise eetika komiteega.


Traditsioon näeb ette, et parimatele kolleegidele kingitakse maalid.


Dr Živile Riispere, eelmise aasta kolleegipreemia laureaat: Iga-aastane kliinikumi kolleegipreemia on tunnustus, mis on enam kui materiaalne lisatasu tubli töö eest. See annab inimesele teada, et oled oma töö ja tegemistega, suhtlemisega kolleegide ja patsientidega oluline, et oled vajalik ja märgatud. Eelmisel aastal, kui mina sain kolleegipreemia, sai sellest räägitud auväärse professor Uiboga, kes võttis toimunud ühe lausega kokku: „Kui inimene teeb oma igapäevast tööd ausalt ja armastusega, püüab teha rohkem, kui temalt nõutud, näitab initsiatiivi seal, kus ei ole küsitud, siis ühel päeval teda kindlasti märgatakse.“


Kolleegipreemia on üle Eesti olnud hea traditsioon tunnustada oma asutuste tublisid tegijaid. Kliinikumi parimateks kolleegideks valiti sel aastal dr Margot Peetsalu ja dr Inga Vainumäe. Esimene neist on kopsaka tööstaažiga kirurg, teine aga lastearst. Nad mõlemad on oma erialade professionaalid, südamlikud nii kolleegide kui ka patsientide suhtes, väärtustavad teise kolleegi aega, on oma olemuselt lihtsad ja avatud inimesed ja oma tegude poolest väga tublid teiste väga tublide seas.

 

Kliinikumi Leht 

lk1 Lemme Liis19.–23. oktoobril toimus Saksamaal Münchenis ESMO (European Society for Medical Oncology) 2018. aasta kongress. Ligikaudu 26 000 onkoloogia eriala meditsiinitöötaja koondava ühingu aastakongress hõlmas endas ka EONS (European Oncolgy Nursing Society) konverentsi EONS11. Kolmepäevane õenduse konverents keskendus viiele peamisele teemale – onkoloogia eriala õendusjuhtimine, sümptomite käsitlus, patsientide turvalisus, uusimad vähiuuringud ning onkoloogiaõdede roll. Konverents lõppes paljutähenduslike ning nii mõnegi kategooria puhul esmakordsete tunnustuste jagamisega.
Laureaadiks osutus ka Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku õde Lemme-Liis Aruväli, pälvides rahvusvahelise tunnustuse RECaN - Recognising Cancer Nursing Award 2018. Esimest korda välja antud tunnustuse eesmärk oli väärtustada onkoloogia eriala õdesid ning nende tööd. Lemme-Liisi puhul sooviti esile tõsta tema avatud olekut, pidevat arenemise soovi ning Eesti kogemuse Euroopasse toomist.


Tegelikult oli Lemme-Liis Aruväli, kes esines Münchenis kahe ettekandega, RECaN projektiga seotud aga juba varem. „Osalesin 2016. aastal Euroopa onkoloogia õdede meistriklassi kursusel, kus kohtusin EONSi praeguse presidendi Lena Sharp’iga. Samal ajal oli käivitunud ka RECaN projekt, mis võttis uurimise alla neli Euroopa riiki, millest üheks valiti meistriklassi järgselt Eesti. Projekti eesmärk oli koguda andmeid onkoloogia õenduse kohta ning uuringu üks osa oli ka töörühma Eestis viibimine, igapäevase töökorralduse jälgimine ja vestlemine kliiniku personaliga,“ selgitab Lemme-Liis. Tema sõnul olid andmete kogujad üllatunud Eesti õdede professionaalsusest.


Rahvusvaheliselt tunnustatud õde on kliinikumis töötanud kuus ja pool aastat. Selle aja sisse on mahtunud väga tormiline erialane areng, aga ka läbipõlemine. Ta toob välja, et Eestis ei ole eraldi spetsialiseerumist onkoloogia õendusele, vajalikud spetsiifilised oskused omandatakse hoopis töö käigus. Et onkoloogiliste patsientide arv on liikunud pidevas tõusutrendis ning õdede töö võib olla emotsionaalselt keeruline, otsustas Lemme-Liis 2017. aastal Eesti Onkoloogiaõdede Ühingu (EOÜ) presidendi Heleri-Mall Roosmäe julgustusel luua noorte kolleegide toetamiseks onkoloogiaõdede ühingu tütarrühmituse ESTYCaN (Eesti Noored Onkoõed). Rühmituse eesmärk on ühendada noored (35 eluaastat ja vähem) töötavad õed üle kogu Eesti. Rühmitus seisab hea selle eest, et liikmetele oleks tagatud teadmised võimalustest end koolitada erialaselt nii Eestis kui ka välismaal, tagatud emotsionaalne tugi ning et alustavad õed tunneksid julgustust jätkata töötamist antud erialal. „Lisaks igapäevastele töökohustustele peavad õed olema toeks nii patsiendile kui ka tema lähedastele. Meie töö hõlmab väga palju erinevaid stressitekitavaid aspekte, aga samal ajal ei tohi me unustada iseennast. Euroopa tasemel tunnustus annab kinnitust, et meie väikese riigi onkoloogiaõdede tööd hinnatakse ja väärtustatakse kõrgelt. See on julgustav ja lootustustandev,“ ütleb Lemme-Liis.


Ta usub, et mistahes erialal on kogemuste vahetamine, teineteise tunnustamine ning hästi toimiv meeskonnatöö edasiviivaks jõuks.

 

Kliinikumi Leht

lk1 teadustoo preemiaArstiteaduskonna aastapäeva üritused kulmineerusid dekaani vastuvõtuga 12. oktoobri õhtul, kus muuhulgas andis kliinikumi juhatuse esimees Priit Eelmäe üle ka kliinikumi teadustöö preemia. Seekord kuulus preemia ettekandele „Vanuse mõju substantia nigra hüperehhogeensusele Parkinsoni tõve patsientidel ja tervetel isikutel“, mille autorid on Toomas Toomsoo, Allan-Hermann Pool, Riina Kerner, Inga Liepelt–Scarfone, Liis Kadastik-Eerme, Inna Rubanovits, Toomas Asser, Daniela Berg ja Pille Taba.


Substantia nigra hüperehhogeensus (SN+) transkraniaalsel ultraheliuuringul on oluline biomarker, et kinnitada Parkinsoni tõve (PT) kliiniline diagnoos. Nimetatud autorite poolt läbi viidud uuringu eesmärgiks oli hinnata SN+ seost mitmete kliiniliste või demograafiliste parameetritega, kuid olulisemaks osutus uuritavate vanus sõltuvalt Parkinsoni tõve patsientide esmassümptomite avaldumise kehapoolele kontra- ja ipsilateraalses ajupooles ning tervetel kontrollisikutel. Uuringusse kaasati 300 QSBB (Queen Square Brain Bank) diagnoosikriteeriumitelevastavat PT-patsienti ning 200 tervet kontrolli. SN+ hinnati kahepoolselt transkraniaalse ultraheliuuringu abil. Kummaski ajupooles tehti kolm mõõtmist, Parkinsoni tõve patsientide SN+ leiti kummagi ajupoole kohta kolme mõõtmise keskmisena, kontrollide SN+ avaldati kuue mõõtmise keskmisena.


Transkraniaalne ultraheliuuring oli võimalik läbi viia 266 Parkinsoni tõve patsiendil ja 168 kontrollil. Patsientide ja kontrollide rühm soolise ja vanuselise jaotuse poolest ei erinenud. Mõlema poole SN+ keskmine PT-patsientidel oli 0,33 (SD 0,10) cm2, kontrollidel 0,16 (SD 0,05) cm2 (erinevuse p < 0,001). Patsientidel oli esmassümptomite avaldumise kehapoolele kontralateraalses ajupooles SN+ 17,6% suurem kui ipsilateraalses (p < 0,001). Kliinilistele näitajatele kohandatud regressioonimudelites oli PT esmassümptomite avaldumise kontralateraalse ajupoole SN+ uuritava vanusega negatiivselt seotud (p = 0,0168), ipsilateraalse SN+ ja vanuse vahel statistiliselt olulist seost ei ilmnenud. Kontrollidel oli SN+ ja uuritava vanuse vahel regressioonianalüüsis positiivne seos (p < 0,001).

 

Uuringu tulemusel järeldati, et SN+ ei pruugi olla stabiilne Parkonsoni tõve marker. Seos vanuse ja SN+ vahel PT-haigetel on ajupooltes erinev ja sõltub esmassümptomite avaldumisele vastavast kehapoolest. Erinevalt tervetest, kellel SN+ vanusega suureneb, väheneb SN+ vanusega Parkinsoni tõve patsientide haiguse esmasavaldumisele kontralateraalses ajupooles.

 

Kliinikumi Leht

 

Dr Toomas Toomsoo: Uuringu olulisim tulemus võrreldes varasemate uuringutega seisneb selles, et meie ei summeerinud mõlemaid ajupooli kokku, vaid vaatasime neid eraldi. Teiseks näitasime, et vanus on parim indikaator SN+ muutumisel; haigetel vähenemise ja tervetel suurenemise näol. See kinnitab varasemat – SN+ on hea biomarker varaseks Parkinsoni tõve haige avastamiseks. Meie töö näitas, et SN+ suureneb tervetel vanusega, mis kinnitab selle markeri olulisust haiguse diagnoosimisel.

Meie grupi seitsme aasta pikkuse töö andmed, muuhulgas andmed, kes ja kui palju tervetest seitsme aastaga haigestusid, on kohe valmimas ja lähitulevikus ilmumas.

 

lk1 atraktiivne tooandja

11. septembril võttis Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liige Mart Einasto Instar EBC ja personalijuhtimise ühingu PARE poolt korraldatud „Atraktiivsete tööandjate päeval“ vastu tunnustuse, mille järgi on kliinikum meditsiinitudengite seas kõige atraktiivsem tööandja.


Üle-eestilises kõrgkoolide, kutsekoolide ja meditsiinivaldkonna õpilaste tööootuste ja tööandja maine uuringus osales 5400 õppurit. 2018. aastal on tudengite hinnangul kõige olulisemaks töökohavalikut mõjutavaks teguriks ettevõttepoolne töötajate võrdne ja aus kohtlemine. Näiteks 2010. aasta olulisim valikukriteerium oli huvitav ja arendav töösisu ning võrdne kohtlemine oli alles neljandal kohal.


Atraktiivseid tööandjaid tunnustati kaheksas erinevas kategoorias, millest olulisemad olid kõrgkoolide tudengite ja kutsekoolide õpilaste atraktiivsemad tööandjad ning lisaks tudengite sihtrühma atraktiivsemad tööandjad majandustudengite, IT-, tehnika-, õiguse-, meditsiini- ja humanitaarvaldkonnas. Kliinikum valiti meditsiini eriala tudengite poolt kõige atraktiivsemaks tööandjaks 84 tööandja seast.

 

Kliinikumi Leht


lk1 Evamaria Keranen

 

 

 

Evamaria Elisabet Keränen, Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi president: Igal sügisel, kui uued noored arstitudengid oma õpinguid alustavad, vaadatakse Biomeedikumist üle parkla asuvat Tartu Ülikooli Kliinikumi aukartust äratava tundega. Loetakse päevi, mil jõuab kätte aeg valges kitlis arstiõppe kliinilisse õppesse asuda. Kliinikumi akadeemiline õhkkond ja kaasaegne tehnoloogia annavad tudengitele inspiratsiooni veelgi rohkem areneda. Kliinikumis saadakse esmane kliiniline kogemus ning õpitakse, kuidas erinevaid teadmisi arstikunstina rakendada. Integreeritud ravi, õppe- ja teadustöö loob kliinikumist unikaalse töökeskkonna võimaldades noortel arstidel töötada pika juhendamiskogemusega õppejõudude kõrval. Üliõpilaste õppegraafikuga arvestatakse ja luuakse töötamiseks sobiv keskkond. Mitmekülgsed arenemisvõimalused ja tudengite kaasamine kutsuvad üliõpilasi ka edaspidi Tartu Ülikooli Kliinikumi tööandjaks valima.

lk1 Pille Taba A.TennusAugustikuu esimesel päeval astus ametisse närvikliiniku uueks juhatajaks valitud professor Pille Taba. Neuroloogina alustas Pille Taba tööd pärast internatuuri läbimist 1987. aastal Jõgeva Haiglas ning alates 1992. aastast uue spetsialiseerumisprogrammi alusel residendina Tartu Ülikooli närvikliinikus. Samal ajal astus ta ka doktorantuuri prof Toomas Asseri juhendamisel, teemaks Parkinsoni tõbi, töötades ka neuroloogina ja õpetades üliõpilasi. Pärast meditsiinidoktori kraadi kaitsmist 2003. aastal valiti Pille Taba närvikliiniku dotsendiks ja alates 2016. aastast professoriks; ent ta on jätkanud ka kliinilist tööd vanemarst-õppejõuna.


Pille Taba on olnud aktiivne konverentside ja koolituste korraldaja. Aastatel 2006.–2013 juhatas ta Tartu Ülikooli Arstiteaduskonna täienduskeskust. Alates 2008. aastast on Pille Taba Ludvig Puusepa nimelise Neuroloogide ja Neurokirurgide Seltsi president ning sotsiaalministeeriumi erialakomisjoni esimees. 2008.–2018 oli ta Eesti Liigutushäirete Seltsi president. Pille Taba osaleb mitmetes otsustuskogudes, olles Ravijuhendite Nõukoja esimees ning Tartu Ülikooli Inimuuringute Eetika Komitee, Eesti Teadusagentuuri Terviseuuringute Ekspertkomisjoni ja Ravimiameti Müügilubade Komisjoni liige.
Pille Taba teadustöö on olnud pühendanud liigutushäiretele, sh Parkinsoni tõbi, toksilised liigutushäired ja hüperkineetilised häired, ning neuroinfektsioonidele. Tähtsal kohal on kraadiõpe: Pille Taba juhendamisel on kaitstud 3 doktoridissertatsiooni ja 15 magistritööd, praegu on juhendamisel 9 doktoritööd. Professor Taba ja kaastöötajate poolt on avaldatud kokku ligi 300 publikatsiooni, neist 50 artiklit eelretsenseeritavates ajakirjades ning 18 monograafiat ja raamatu-peatükki; teadustöö tulemusi on kutsutud lektorina esitama rahvusvahelistele kongressidele. Ta on Rahvusvahelise Liigutushäirete Seltsi juhatuse, Euroopa Neuroloogiaakadeemia Programmikomitee ja Euroopa Ravimiameti neuroloogia nõuandva komitee liige.


Pille Taba tegevuses on tähtsal kohal olnud innovaatiliste meetodite rakendamine kliinilises neuroloogias: botulismitoksiini süstimine düstooniate, spastilisuse ja sialorröa ravis, pumbaravimite kasutamine parkinsonismi ja spastilisuse ravis. Erialaseltsi presidendina on Pille Taba koordineerinud taotluste esitamist raviteenuste nimekirja.


Pille Tabale on omistatud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna medal 2011. aastal ning Tartu Ülikooli aumärk 2013. aastal.

 

Kliinikumi Leht

lk1 ammaemandadMaikuu viimasel päeval kohtusid ämmaemandusabi esindajad Tartus, et arutada nii praeguse kui ka tuleviku koostöö võimalusi. Teatavasti suletakse Valga haigla sünnitusosakond 1. juulist, mistõttu oli ümarlaua eesmärgiks pakkuda uusi erialaseid teadmisi ja oskusi lapseootel naiste jälgimiseks Lõuna-Eestis töötavatele ämmaemandatele. Seminaril olid esindatud nii Valga ja Põlva kui ka Lõuna-Eesti haigla ja Viljandi haigla ämmaemandad, kuna kliinikumis käivad sünnitamas ka teiste Lõuna-Eesti piirkondade naised.


Tartu Ülikooli Kliinikumist osales lisaks ämmaemandatele ka ülem- ja vanemämmaemandad, aga ka vanemarst-õppejõud Anne Kirss. Naistekliiniku ülemämmaemand Pille Teesalu juhatas päeva sisse ülevaatega raseduse jälgimisest, pärast mida tutvustas Anne Ilves vahetut sünnitusjärgset jälgimist lapse ja ema puhul ning peatus ka imetamisnõustamisel. Sirje Kõvermägi tegi ülevaate sünnitusjärgsetest visiitidest, mis toimuvad 6–8 nädalat pärast lapse sündi. Sama teema jätkuks tegi Siiri Põllumaa ülevaate ka kliinikumis paar aastat tagasi alustatud koduvisiitidest ning nende võimalikkusest Lõuna-Eestis.


On oluline, et Lõuna-Eestis töötavatele ämmaemandatele õpetati ka rasedusdiabeediga patsiendi nõustamist ja patsiendi jälgimise eripärasid – dr Anne Kirss tutvustas rasedusdiabeet (GDM), GTT korraldust ja ravi ning Svetlana Noga omakorda rasedusdiabeedi nõustamist ja ravi efektiivsuse jälgimist.


Ettekannete osa lõpetasid Pille Teesalu ja Siiri Põllumaa, kes peatusid kontratseptsiooninõustamise, emakakaela vähiskriiningu ja muude pöördumiste ning retseptiõiguse olulistel nüanssidel.


Kliinikumi naistekliiniku ülemämmaemanda Pille Teesalu sõnul oli ühise laua taha kogunemine väga vajalik. „Ümarlaua õhkkond oli töine ja positiivne ning pilk suunatud tulevikku. Peatusime ümarlauas ka ämmemanduse maastikul üldisemalt ning tõdesime, et kõikides haiglates on kasvuruumi ämmaemandate vastuvõttudele.“ Ta selgitab, et raseduse jälgimise juhend näeb normaalse raseduse puhul ette kahte arsti visiiti ning kaheksat ämmaemanda visiiti, ent tegelikult käivad 50% rasedaist endiselt arsti ning vaid 50% rasedatest ämmaemandate vastuvõtul.


„Teeme tööd selle nimel, et Valga lapseootel naised saaksid kaasaegse teenuse enda kodukohas. Seetõttu tulevad Valga ämmaemandad ka kliinikumi naistekliinikusse stažeerima. Kohe on algamas imetamisnõustamise õpe ning sügisel ootame ämmaemandaid ultraheli koolitusele, kuna ka ämmaemand võib olla raseduse tuvastajaks, mitte ilmtingimata arst,“ selgitab Pille Teesalu. Kindlasti vajab tema sõnul suurt tähelepanu ka aina sagedamini esinev rasedusdiabeet. „Väga oluline on gestatsioonidiabeedi tuvastamine emal, et sündivad lapsed ei kasvaks liiga suureks, mis omakorda võib olla takistuseks normaalsele sünnitusele,“ rõhutab ülemämmaemand.


Lisaks raseduse jälgimisele hakkab edaspidi Valga ämmaemandate kohustuseks olema ka sünnitusejärgne lapse ja ema läbivaatus. „Sünnitus on elu osa ning terve ema ja laps ei pea tingimata ootama haiglas kolm päeva kojusaamist ning siis tagasi tulema lapse tervisenäitajaid kontrollima. Seda kõike saab teha ka koduhaigla juures väljaõppinud ämmaemandate juures. Lõuna-Eesti asuvates haiglates töötavad tublid ämmaemandad, kes kindlasti soovivad pakkuda enda rasedatele väga head tervishoiuteenust. Lisaks saavad nad end alati täiendada Tartu Ülikooli Kliinikumis,“ lõpetab Pille Teesalu positiivselt.

 

Kliinikumi Leht

 

lk2 Agnes AartAgnes Aart, Lõuna-Eesti Haigla ravijuht: Maikuus toimus kaks kohtumist kliinikumi ja Kagu-Eesti haiglate vahel, kus arutati ämmaemandusabi olevikku ja tulevikku ning koostöövõimaluste tihendamist. Esimesel kohtumisel jõuti selgusele, mis enim „põletab“ ja sõlmiti kokkulepped koolitusteemade osas. Ühe olulise teemana toodi välja viimasel ajal oluliselt suurenenud gestatsioonidiabeediga rasedate hulk. Seni on selle probleemiga rasedate nõustamine ja ravi toimunud ainult Tartu Ülikooli Kliinikumis. Samas on maakondades iseseisvat vastuvõttu tegevate ämmaemandate suutlikkus ja valmisolek uute teenuste osutamiseks olemas. Seetõttu otsustati esmalt korraldada gestatsioonidiabeedi nõustamise koolitus, mis maikuu viimasel päeval ka toimus.


Haiglates, kus sünnitusosakonnad suletakse, muutub ämmaemanda roll väga oluliseks. Ämmaemand suudab lahendada enamiku naise tervisega seotud probleemidest ja vajadusel leiab kiiresti aja ka naistearsti vastuvõtule. Kindlustunde tagamiseks vastutusrikkas rollis on ämmaemandatele vaja nii koolitusi kui ka kogu võrgustikusisest suhtlemist.


Lõuna-Eesti ja Valga haiglad plaanivad alates 1. juulist, s.o Valga sünnitusosakonna sulgemise järel, vastastikust koostööd. Lõuna-Eesti Haigla naistearstid toetavad nõu ja jõuga Valga ämmaemandaid. Professionaalsuse säilitamiseks on Valga ämmaemandatel soovi korral võimalus osaleda Lõuna-Eesti Haigla sünnitusosakonna ämmaemandate valveringis. Juhul, kui Valgast tulnud sünnitaja soovib sünnitusele kaasa oma ämmaemandat, siis ka selle teenuse osutamiseks on kokkulepe olemas.


Kätlin Mannas, Valga haigla ämmaemand: Alates 1. juulist 2018 ei paku AS Valga Haigla enam sünnitusabi teenust. Iga muutus vajab kohanemist, seda nii teenusepakkuja kui ka teenusevajajate poole pealt. AS Valga Haigla kuulub Tartu Ülikooli Kliinikumi võrgustikku ning et tagada naistele terviklik käsitlus, on oluline võrgustiku koostöö.

 

31. mail toimunud koosviibimise eesmärgiks oli arutleda, millised on maakonnahaigla võimalused praegu ning milliseid erialaseid täiendusi pakub kliinikum maakonnahaiglate ämmaemandatele rasedate ning üldiselt naiste tervise pädevamaks jälgimiseks. Seoses sünnitusosakonna sulgemisega sünnitavad Valgamaa naised naabermaakondades, ent koju kirjutamisel vajavad naised ja lapsed tihtipeale veel jälgimist ja nõustamist. Seetõttu on meil plaanis pakkuda sünnitusjärgset koduvisiiti.


Missiooniks on pakkuda ka spetsiifilist ambulatoorset teenust. Näiteks GTT uuringuid tehaske küll Valgas, kuid gestatsioonidiabeedi välja diagnoosimisel suunatakse rase gestatsioonidiabeediõe juurde Tartusse, kus tuleb käia korduvalt. Sama teenuse pakkumine Valgas kohapeal oleks mugavam rasedatele. Hetkel ei ole Valga haiglas veel imetamisnõustamise kabinetti ning spetsiifiliste murede korral suunatakse naised Tartusse. Meie ämmaemandad on valmis haarama kliinikumi poolt pakutavast imetamisnõustamise stažeerimise võimalusest, et nõustada tulevikus ise imetavaid emasid.

 

Ümarlauas saime palju positiivset energiat edasiseks ämmaemanda tööpõlluks. Tõdesime, et on veel palju areneda. Ämmaemandal on võimalus haarata endale tööd nii ennetuses kui ka probleemide käsitluses naise ning lapsega seotud tervise osas.

Tiiu AroDr Tiiu Aro on pikaajalise kogemusega nii igapäevapraktikas kui ka Eesti tervishoiu põhiväärtuste edasiviijana jätnud hindamatu pärandi tervisevaldkonna ja tervisekaitse arengusse arsti, sotsiaalministri, Tervisekaitseinspektsiooni ja Terviseameti juhina.


Dr Tiiu Aro on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1976. aastal, pärast mida alustas ta tegevust naistearstina Viljandi keskhaiglas. 1978. aastal asus ta Tartu linna onkoloogia dispanseris tööle arsti ja osakonnajuhatajana. 1986. aastal hakkas Tiiu Aro peaarstina juhtima Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinikut.


Aastatel 1996–1999 oli Tiiu Aru sotsiaalminister, olles tervishoiu reformide keskmes. Tema ametiajal viidi läbi perearstiabi reform, ajavahemikul 1997–1999 kehtestati mitu seadust, millega reguleeriti selliseid valdkondi nagu psühhiaatriline abi, kunstlik viljastamine ja embrüokaitse, raseduse katkestamine ja steriliseerimine, ning töötervishoid ja tööohutus. Tema ametiajal, 1997. aastal tsentraliseeriti rahastamine Keskhaigekassasse ning piirkondlikud erinevused teenuse rahastamisel kadusid. Tiiu Aro osales aktiivselt ka SA Tartu Ülikooli Kliinikumi asutamise protsessis ning oli üks kolmest asutamisotsuse allkirjastajast 1998. aastal. Aastatel 2003–2007 oli Tiiru Aro Tartu Ülikooli Kliinikumi nõukogu esimees.


1999. aastal astus Tiiu Aro ametisse Tervisekaitseinspektsiooni peadirektorina ning kui 2010. aastal moodustati Tervisekaitseinspektsiooni, Tervishoiuameti ja Kemikaalide teabekeskuse ühendamisel Terviseamet, sai Tiiu Arost uue ühendameti peadirektor, kus ta töötas kuni 2017. aasta juulini. 2017. aasta novembrist juhib Tiiu Aro vallavolikogu esimehena Saaremaa vallavolikogu tööd ning kuulub ka Kuressaare haigla nõukokku.


Tiiu Arot peetakse suure empaatiavõimega kolleegiks ning suurepäraseks inimeseks, kelleta Eesti tervishoid ei oleks täna enda nägu.

 

Dr Tiiu Aro: Olen sügavalt liigutatud selle tähelepanu eest! Minu esimene tõeline töökoht on olnud Tartu Ülikooli Kliinikumis. Tartu vaim ja ülikool on minu elu esimesi 18 tööaastat oluliselt mõjutanud. Võimalus areneda ja kaasa rääkida on kingitus. Kümme aastat Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku juhina on olnud mu elu parimad! Ja suur oli rõõm, kui 1998. aasta detsembris olin üks kolmest, kelle allkiri oli Tartu Ülikooli Kliinikumi asutamislepingul.


Sügav kummardus kaasteelistele ja kolleegidele selle aja ning kogemuse eest!

lk1 SV keskusA.TennusEelmisel aastal alustas Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinik abi pakkumisega seksuaalvägivalla üleelanutele. See samm on riikliku tähtsusega, kuna nüüdsest on Eestis võimalik seksuaalvägivalla ohvritel saada standardiseeritud esmast abi ja järelravi neljas keskuses: Tartu Ülikooli Kliinikumis, Lääne-Tallinna Keskhaiglas, Ida-Viru Keskhaiglas ja Pärnu Haiglas. Teenuse väljatöötamise juures osalesid ekspertidena naistekliiniku arst-õppejõud Kai Part ja Made Laanpere. Sarnased abivõimalused (ingl sexual assault centres) tekkisid Euroopas paarkümmend aastat tagasi just haiglate juurde, sest märgati, et seksuaalvägivalla üleelanud pöördusid abi saamiseks ööpäevaringselt töötavatesse tervishoiuasutustesse.

 

Küsimuse peale, mis keskuse töös erineb senisest abi andmisest, selgitab dr Kai Part, et nüüdsest on kliinikumis olemas eriettevalmistusega meeskond, seda küll olemasoleva tervishoiuteenuse baasil, kuid potentsiaalsete ohvrite seisukohast vaadates nimetatakse teenust seksuaalvägivalla keskuseks. Seksuaalvägivalla keskusi toetab ja koordineerib sotsiaalkindlustusameti ohvriabi osakond. Ohvri abistamine toimub nüüd ühes etapis, lisaks meditsiinilisele abile kogutakse ka kohtumeditsiinilisi tõendeid.


Seksuaalvägivallaks peetakse tahtevastast seksuaalvahekorda, sellega ähvardamist või muud seksuaalse iseloomuga tegu. Dr Kai Pardi sõnul võivad seksuaalvägivalda kogeda nii naised kui mehed, kahjuks ka lapsed, noored ning ka vanemaealised inimesed. Ta rõhutab, et seksuaalvägivalla puhul tõuseb nõusoleku küsimus. Nõusolekut ei saa küsida ja anda, kui üks osapool magas, oli joobes, uimastatud, tundis hirmu või oli teise poolega ebavõrdses positsioonis (nt täiskasvanu ja laps). „Oluline on, et ohver teaks, et seksuaalvägivald on üheselt mõistetav kuritegu ning ennast ei pea tundma süüdi. Vastutus kuriteo eest lasub selle toimepanijal, mitte seksuaalvägivalla üleelanul,“ toonitab dr Part.


Kuidas käituda pärast seksuaalvägivalla toimumist?
2017. aastal pöördus Tartu Ülikooli Kliinikumi 15 seksuaalvägivalla üleelanut, aasta varem 10. Kahe aasta jooksul (2016–2017) on Tartus ja Tallinnas pöördunud haiglasse abi järele kokku 80 seksuaalvägivalla ohvrit. Loodud seksuaalvägivalla keskuste ülesanne on pakkuda ööpäevaringset professionaalset abi täiskasvanud ja alaealistele naistele ja meestele, kes on kogenud seksuaalvägivalda.


Dr Kai Part palub meeles pidada, et vastuvõtule pöördumine on aegkriitiline – mida varem, seda parem. „Loomulikult tuleb esmalt veenduda enda turvalisuses ning vajadusel helistada hädaabinumbrile 112. Samuti siis, kui vajatakse kiiret meditsiiniabi. Tõendite kogumise jaoks ei tohiks end pesta ega riideid vahetada ning tuleks pöörduda kliinikumi erakorralise meditsiini osakonda kas ise või saatjaga hoolimata kellaajast ning omamata saatekirja,“ selgitab dr Part. Erakorralise meditsiini osakonna töötajad on seksuaalvägivalda kogenud patsiendi tundlikuks kohtlemiseks ette valmistatud. Edasi suunatakse patsient naistekliinikusse, kus tuleb kohale eriväljaõppega õde, kes nõustab patsienti algusest lõpuni ja abistab valvenaistearsti läbivaatuse juures. Ohvrile pakutakse tema enda valikul ja nõusolekul esmast abi: psühholoogiline toetus, meditsiiniline läbivaatus ja kohtumeditsiiniliste tõendite kogumine, vigastuste dokumenteerimine, suguhaiguste testimine, HIV-ennetav ravi, vigastuste dokumenteerimine ja soovimatu raseduse ennetamine. Patsient suunatakse edasi järelravisse (kliinikumi partneriks on Tartu Seksuaaltervise Kliinik), mille eesmärk on olukorra ja enesetunde jälgimine, naistearstiga kontakti hoidmine, suguhaiguste kordustestimine ja vajadusel psühholoogilisele abile suunamine.


Kliinikumi töötajad aitavad ohvril soovi korral ka politseisse pöörduda. Dr Kai Part toob välja, et kohtumeditsiinilist tõendmaterjali saab koguda 7 ööpäeva jooksul, soovitavalt siiski esimese 24 tunni jooksul, HIV profülaktikat saab alustada 72 tunni jooksul, rasestumisvastaseid, nn SOS-pille, saab manustada kuni 5 ööpäeva jooksul. Ravimid on patsiendile tasuta. Kui ohver on vanem kui 16-aastane ja pöördub esmalt politseisse, tuuakse ta samuti kliinikumi arstlikule läbivaatusele. Alla 16-aastaste ohvrite läbivaatus samuti kliinikumis, ent koos kohtumeedikuga.


Mida saavad lähedased teha?
Kui kellegi lähedane inimene on kogenud seksuaalvägivalda, on oluline mitte küsida miks-küsimusi. Seksuaalvägivalla üleelanu tunneb sageli lisaks füüsilistele üleelamistele ka häbi- ning süütunnet, mistõttu ei tohiks mitte kuidagi soodustada selle kumuleerumist. Pereliikmele või sõbrale saab toeks olla kohal olles, kuulates, mitte liigsete detailide kohta uurides. Oluline on olla kannatlik, uskuda lähedase juttu ning lubada tal väljendada oma tundeid. Austada tuleb ka lähedase otsust politseisse pöördumise või mitte-pöördumise osas.


Juhul, kui seksuaalvägivalla ohvriga puutub kokku meedik, õpetaja, sotsiaaltöötaja vms, tuleb tal seista oma hoolealuse parimate huvide eest juhendades teda pöörduma esmase abi saamiseks erakorralise meditsiini osakonda. Lastevastase seksuaalvägivalla või selle kahtluse korral tuleb alati teavitada politseid või kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajat.


Kliinikumi naistekliiniku kodulehel on seksuaalvägivalda puudutava teema kohta koostatud alaleht, mis on mõeldud nii ohvritele kui ka nende lähedastele. https://www.kliinikum.ee/naistekliinik/et/seksuaalvaegivald.

 

Kliinikumi Leht

 


Teised abivõimalused
• Tugitelefon 1492 vägivalda kogenutele
• Naiste varjupaigad üle Eesti
• Lasteabi telefon 116 111 www.lasteabi.ee
• Politsei 112
• Pöörduda võib ka naistearsti erakorralisse vastuvõttu Tartu Ülikooli Kliinikumi naistenõuandlasse ja alla 25-aastasetel Tartu Seksuaaltervise Kliinikusse www.tstk.ee, telefon 744 2086.
• Sotsiaalministeeriumi ohvriabiteenuse kaudu on nii ohvril kui tema pereliikmetel õigus saada tasuta psühholoogilist abi menetluse algatamise korral. Lapsed saavad ohvriabi kaudu psühholoogilist abi ka siis, kui menetlust ei ole algatatud. http://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/ohvriabi-huvitis/ohvriabi-ja-lepitusteenus#Ohvriabi.

lk1 dr Margot Peetsalu A.Tennuslk1 dr Ylle Kadastik A.Tennus

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva eel annab president Kersti Kaljulaid riigi teenetemärgid tänuks 166 inimesele, kes on muutnud Eesti elu paremaks. „Eesti on see, mis me ise teeme. Eesti on meie kõigi mõtete ja tegude summa. Kõik need inimesed on andnud enam, kui nõuab nende igapäevatöö ja teinud Eestit paremaks," ütles president Kaljulaid.


Eesti Punase Risti II klassi teenemärgi pälvis presidendilt Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliiniku üldkirurgia eriala vanemarst-õppejõud Margot Peetsalu ning Eesti Punase Risti III klassi teenemärgiga tunnustas president Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku sünnitusabi ja günekoloogia eriala vanemarst-õppejõudu Ülle Kadastikku.


Eesti Punase Risti teenetemärgi on asutanud 1920. aastal Eesti Punase Risti Selts. Eesti Punase Risti teenetemärk antakse Eesti rahva huvides osutatud üldkasulike teenete eest ja elu päästmise eest. President Kersti Kaljulaid andis teenetemärgid üle 21. veebruaril Tartu Ülikooli Narva kolledžis.

 

Dr Margot Peetsalu panust ravi-, teadus- ja õppetöösse tunnustas president Eesti Punase Risti II klassi teenemärgiga.
Dr Peetsalu töötab Tartu Ülikoolis kirurgiliste haiguste dotsendina. Kirurgitööd teeb ta Tartu Ülikooli Kliinikumi abdominaalkirurgia osakonnas vanemarst-õppejõuna.

 

Dr Margot Peetsalu on põline tartlane, kes õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis arstiteaduskonna raviosakonnas aastatel 1972–1978, millele järgnes Maarjamõisa Haigla internatuur. Sellest ajast peale, alates 1979. aastast, on dr Peetsalu pidanud üldkirurgi ametit Tartu Ülikooli Kliinikumis, olles enam keskendunud seedetrakti haigustele ja gastrontestinaalsele endoskoopiale. Viimased kümme aastat on ta süvendatult tegelenud beniigse proktoloogia arendamisega ja arstide täiendamisega sellel alal. Aastal 2003 kaitses ta Tartu Ülikoolis enda doktoriväitekirja ning sealtpeale on ta ülikoolis töötanud kirurgiliste haiguste vanemteaduri, erakorralise teaduri ning dotsendina.


Dr Margot Peetsalu kuulub mitmetesse erialaliitudesse, ta on Euroopa Koloproktoloogia Seltsi, Tartu Kirurgide Seltsi, Eesti Kirurgide Assotsiatsiooni, Eesti Gastroenteroloogide Seltsi ja Eesti Gastrointestinaalse Endoskoopia Ühingu liige.


Dr Peetsalu on kõrgelt hinnatud nii patsientide, tudengite kui ka kolleegide poolt. 2013. aastal pälvis ta kliinikumi patsientidelt enim tänuavaldusi ning 2017. aastal nimetasid tudengid dr Peetsalu parimaks õppejõuks.

 

lk2 Margot Peetsalu A.TennusDr Margot Peetsalu: Päeval, mil uudis teatavaks tehti, saadeti mulle juba hommikul õnnitlusi, ent oma silmaga sain mahti seda lugeda pärast tööpäeva lõppu. Esmaspäev on minu kõige kiirem päev, kuna hommikuti teen endoskoopilisi protseduure ja alates lõunast konsultatiivset vastuvõttu. Sel päeval oli kogunenud tavalisest enam erakorralisi uuringuid.


Presidendilt teenemärgi saamine oli minu jaoks väga ootamatu, olen tunnustusest siiani heas mõttes vapustatud, see on minu jaoks väga erakordne. Olen tänulik Eesti Kirurgide Assotsiatsioonile, kes mind tunnustuse saamiseks esitas. Võtan seda kui tunnustust kirurgiale ja kõikidele kirurgidele. Kirurgia on tiimitöö.


Et olla teenetemärgi saaja vääriline – eks see stimuleerib tööl veelgi enam panustama. Olen õnnelik inimene, kuna saan öelda, et mulle meeldib mu töö. See pole küll lihtne ja muresid on reeglina enam kui rõõmu, kuid kindlasti ei saa öelda, et kirurgia eriala oleks igav ja üksluine. Praktilisele kirurgitöö kõrval olen ma põhikohaga kirurgia õppejõud. Õpetades õpid pidevalt juurde ka ise. Õppejõu amet sunnib lugema, end tuleb pidevalt täiendada, et uuemate uurimuste ja meetoditega kursis olla. Tudengite küsimustele tuleb vastused leida ja kui vaja, siis ka tunnistada, et mõnele küsimusele vastamiseks pean võtma aega.


Ilma kirurgina praktiseerimata on raske kirurgiat õpetada. Üldkirurgia eriala on eriline, ajalooliselt on see olnud ju peamiselt maskuliinne. See olukord on tasapisi muutumas, lisandumas on väga tublisid naiskirurge. Olen „oma poistele“ meie kirurgiakliinikus tänulik, sest kollegiaalsus toimib siin selle sõna kõige paremas tähenduses ning saame alati üksteisele loota ja kindlad olla. Seetõttu on presidenti teenemärk kohe kindlasti tunnustus kogu meie kliinikule.


Igale inimesele on elus olulisel kohal perekond. Ka minule on pere toetus väga oluline. Olen tänulik abikaasale professor Ants Peetsalule, kes on mind kirurgia teel õpetanud, juhendanud ja toetanud. Olen tänulik oma tublidele poegadele, kes kasvasid üles nii, et vanemad ei olnud alati neid toetamas. Aga nad said hakkama ja saan praegu juba tunda rõõmu oma kahest lapselapsest, kellele mõtlemine naeratuse näkku toob.


Usun, et keegi ei tee oma tööd tunnustuse eesmärgil, samas olen õnnelik, et minu tööd on märgatud ja see teeb hingele head.

 

Dr Ülle Kadastik pälvis presidendilt Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi.


Dr Kadastik on Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku vanemarst-õppejõud sünnitusabi ja günekoloogia erialal. Ta õppis aastatel 1975–1981 Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas ravi erialal, misjärel läbis günekoloogia eriala internatuuri ning omandas günekoloogi eriala.


Ülle Kadastiku tööelu on olnud seotud kliinikumiga, ta on siin töötanud alates ülikooli lõpetamisest. Dr Kadastik on juhtinud günekoloogia osakonda alates 2000. aastast ning ta on olnud oma eriala üks pioneere Eestis. Dr Kadastik on juurutanud mitmeid naiste elukvaliteeti mõjutavaid operatsioone, nt teinud esimesena Eestis naiste inkontinentsuse operatsiooni. Alates 1997. aastast on ta teinud keerulisi laparoskoopilisi operatsioone, nt hüsterektoomia, mis on tänases günekoloogias igapäevane operatsioon. 2003. aastal viis dr Kadastik esmakordselt Eestis läbi laparoskoopilise kolposakropeksia operatsiooni tupe allavaje tõttu.


lk2 Ylle Kadastik A.TennusDr Kadastik on kahel viimasel aastakümnel järjepidevalt koolitanud ka noori arste günekoloogiliste operatsioonide vallas ning esinenud regulaarselt ettekannetega arstide täienduskursustel.


Tema tööd hindavad ka patsiendid – 2016. aastal pälvis ta enim kirjalikke tänusõnu. Patsiendid toovad esile dr Kadastiku sooja ja mõistvat suhtlusstiili, professionaalsust, pühendumust ja südamlikkust.
Kolleegide sõnul on dr Kadastik oma ala vaieldamatu tippasjatundja ja abivalmis soe inimene.


Dr Ülle Kadastik: Mulle tuli presidendi teenetemärgi teade väga väga ootamatult. Kuna esimesed varahommikused õnnitlejad ei täpsustanud, mille puhul nad õnnesoovid teele panid, arvasin, et tegemist on eksitusega, mida ikka juhtub. Kui aga juba kolmas inimene mind õnnitles, palusin talt täpsustust, mille puhul ta mind meeles peab. Vastust, et olen pälvinud teenetärgi presidendilt, ei tahtnud ma muidugi uskuda ning kontrollisin uudise ise üle.


Võiksin öelda, et see uudis oli mu elu kõige ootamatum, ettearvamatum, üllatavam ja uskumatum. Nii palju südamlikke õnnesoove, kui mulle järgneval kahel päeval saadeti, pole ma terve elu jooksul saanud. Aitäh nende siirate ja südamest saadetud soovide eest, olen väga tänulik kõigile!


Minu suur lugupidamine toredatele kolleegidele, kogu naistekliiniku personalile ja muidugi minu patsientidele – ilma teieta poleks seda tunnustust kunagi olnud!

 

 

Kliinikumi Leht

lk1 scandiatransplant juhatus9. jaanuaril pidas kliinikumis töökoosolekut Scandiatransplandi juhatus. Esimest korda Eestis toimuvale koosolekule olid kohale tulnud kõik juhatuse liikmed nii Soomest, Rootsist, Norrast, Taanist kui Islandilt.
Scandiatransplandi juhatuse esimees Bo-Göran Ericzon Rootsist kirjeldas oma muljeid kliinikumist ülivõrdes. „Tunnen isegi teatavat kadedust, kui päris aus olla,“ naeris Ericzon ja lisas „tutvusime täna labori, operatsioonitubade ja intensiivraviosakondadega ja, olgugi et olen siin varemgi käinud, olen endiselt vaimustunud. Osakonnad on ruumikad ning kadedustekitavalt hästi on lahendatud personali ruumid,“ ütles Bo-Göran Ericzon.


Arno Nordin Soomest tõi välja personali professionaalsuse ja sõbralikkuse. Arno Nordin lisas, et traditsiooniliselt on Scandiatransplandi töökoosolekutel õhkkond alati väga avatud, sest oluline on läbi rääkida võimalikud kitsaskohad. Nordin tõi esile ka Tartus valitsenud avatuse.


Bo-Göran Ericzoni sõnul annab kuulumine Scandiatransplandi organisatsiooni nii märkimisväärseid eeliseid, kuid seab meie kui uue liikme ette ka teatavaid kohustusi – igapäevases töös tuleb arvestada terve rea liikmelisusest tulenevate reeglitega. Kui tööd on alustatud ning tutvutud kõikide erinevate organsiirdamise meeskondadega, arutatakse ühiselt läbi, mis on senini hästi läinud ja vaadatakse üle ka vajakajäämised. Edasiseks koostööks on oluline, et erinevate riikide meeskonnad saaksid üksteist tundma.


Kliinikum on Eestis ainus siirdamisoperatsioone tegev haigla. Transplantatsioonikeskuse direktor dr Virge Pall rõõmustab senise õnnestunud koostöökogemuse üle, näiteks 13. novembril siirati Tartus kriitilises seisundis eestlannale Rootsist pärit doonormaks.


10. mail võttis Scandiatransplant Tartu Ülikooli Kliinikumi oma assotsieerunud liikmeks. Scandiatransplant on viie riigi (Island, Norra, Rootsi, Soome, Taani) kõiki kümmet elundisiirdamiskeskust liitev organisatsioon, mille ülesanded on korraldada doonorelundite jaotamist, sh riikidevahelist elundivahetust, tagada doonorelundite jälgitavus doonorist retsipiendini ja vastupidi ning hallata doonorluse ning siirdamisega seotud andmekogusid (doonorid, ootelehed, siirdamised, elusdoonorite ja siiratute järelkontroll). Lisaks ka oskusteabe jagamine, teadustöö, koolitused jm pakkumaks võimalikult head ravi raske elundipuudulikkusega patsientidele.


Fakte:
2017. aastal leidis Tartu Ülikooli Kliinikumis aset:
• 35 neerusiirdamist, sh kolmel juhul siirati samal ajal kõhunääre ja neer
• 10 maksasiirdamist
• 5 kopsude siirdamist.


Tänu Scandiantransplandiga liitumisele 2017. aastal:
• Siirati kahele Eesti patsiendile Soomes süda, mõlemal korral pärines süda Soomest.
• Ühele Eesti väikelapsele siirati Soomes neer, elund pärines Soomest.
• Kahele Eesti patsiendile siirati kliinikumis Rootsist pärinenud maks.
• Liitumisest alates on Eestist Scandiatransplanti keskustesse siirdamiseks välja saadetud 6 elundit: 2 südant, 2 maksa ja 2 neeru.

 

Kliinikumi Leht

lk1 Urmas SiigurAeg lendab armutu kiirusega. Alles see oli, kui maad kattis jaanitulede suits ja lihalõhn, juba on jälle lumi, piparkoogid, mandariinid ja päkapikuootus. Mõned pikemadki ajasammud on kui penikoormasaabastega läinud. Eeloleval aastal saab täis 10 aastat Maarjamõisa meditsiinilinnaku esimese ehitusjärgu, esimese taasiseseisvunud Eestis ehitatud kaasaegse haiglakorpuse valmimisest. Kas polnud see just nagu eile?


Aastavahetus on mõtteline vahepunkt aja kulgemises. Hiina vanasõna ütleb, et „Tarkus kuulub minevikule, tegevus olevikule ja rõõm tulevikule“. Vaadates tagasi otsasaavale aastale, on meil kõigil kindlasti hulgaliselt isiklikke mälestusi, nii paremaid kui nukramaid. Mõeldes Eesti tervishoiumaastikule tervikuna, läheb kindlasti positiivsele poolele esimene enam kui kahekümne aasta jooksul toimunud sisuline muutus tervishoiu rahastamises, selle maksubaasi laiendamine. Riik hakkab järk-järgult tasuma sotsiaalmaksu ka mittetöötavate pensionäride eest. Kuigi meetme esialgne mõju on suhteliselt tagasihoidlik – 34 lisamiljonit aastal 2018 – ja teisalt ootused arstiabi kättesaadavuse kiirele parenemisele ülikõrged, on tegu siiski märkimisväärse saavutusega. Esimene pääsuke ei too kevadet, aga see samm on vähemasti tõestuseks, et pääsukesed on ikka veel olemas. Küll siis ehk kevad ka tuleb. Koos üldise majanduskliima paranemisega võime loota, et tervishoiu rahaasjad lähevad pigem paremuse suunas.


Kliinikumi vaates oli lõppev aasta töiselt rahulik, kuid järgnevaid tormilisi aegu ettevalmistav. Algasid meditsiinilinnaku III ehitusjärgu projekteerimistööd, mis päädivad uue lastekliiniku, kõrvakliiniku ja päevakirurgia opiploki lisandumisega Maarjamõisa haigla kompleksile aastal 2022. Lisaks alustati haigla vanade osade, A- ja F-korpuse kaasajastamise projekteerimist. Vana palitu, mille külge viimase 10 aasta jooksul nööpe (korpused G, H, J ,K ja L) on õmmeldud, on ammu väiksem kui lisandunu, aga ka kulunud ja oluliselt kehvemate tingimustega. Ja et elu ei läheks liiga mugavaks ja rahulikuks ning Euroopa raha õigeaegselt ja mõistlikult saaks ära kasutatud, alustati ka Maarjamõisa polikliiniku rekonstrueerimise projekteerimist. Siin saab uue kaasaegse kodu tervisekeskus perearstidele ning ka kliinikumi stomatoloogiakliinik ja meditsiinivaldkonna hambaarstiteaduse instituut.


Kliinikumi pere on suur nii arvus kui mitmekesisuses. Meil töötab üle nelja tuhande inimese enam kui saja kaheksakümnes ametis, loetelu algab abiarstiga ja lõpeb ülemämmaemandaga. Mitte uued hooned, vaid teie kõigi igapäevane tubli töö annab kliinikumile näo ja sisu. Te olete seda tööd hästi teinud. Võtke aega lähedaste seltsis aastale tagasi vaadata. Olgu teil tuba soe ja lapsed terved! Mõnusat aastavahetuse aega!

 

Urmas Siigur
Juhatuse esimees

lk1 Priit Pauklinlk1 Liis Kadastik EermeTartu Ülikooli Kliinikum valis ka käesoleva õppeaasta alguses kaks doktorandistipendiaati, kelleks osutusid dr Liis Kadastik-Eerme närvikliinikust ning dr Priit Pauklin südamekliinikust. Doktorandistipendium, mida antakse välja alates 2015. aastast, on mõeldud teadustöö tegemise soodustamiseks kliinikumis ning kliinilistel erialadel kliinikumile oluliste teaduslike probleemide analüüsimiseks Tartu Ülikooli arstiteaduskonna doktoriõppes. Stipendiumi makstakse täiskoormusega õppivale doktorandile kuni töö valmimiseni, ent mitte kauem, kui on nominaalne õppeaeg. Stipendiumi suurus on 1000 eurot kalendrikuus ühele stipendiaadile ning stipendiumile saavad kandideerida kliinilistel erialadel arstiteaduskonna doktorantuuris õppivad ja kliinikumis töötavad arst-residendid, arst-õppejõud ning arstid.


Dr Liis Kadastik-Eerme astus doktoriõppesse 2016. aastal töötades samal ajal arst-residendina neuroloogia erialal Tartu Ülikooli Kliinikumi närvikliinikus. Tema uurimistöö teemaks on „Parkinsoni tõbi Eestis: epidemioloogia, elukvaliteet, kliinilised karakteristikud ja farmakoteraapia“, mille juhendajateks on professor Pille Taba ja professor Toomas Asser.


Dr Priit Pauklin astus arstiteaduse doktorantuuri 2015. aastal ning ametis on ta samal ajal Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekliinikus arst-õppejõuna kardioloogia erialal ning kardioloogia assistendina Tartu Ülikooli südamekliinikus. Tema doktoritöö kannab pealkirja “Kodade virvendusarütmia ja hüpertensioon, seos arterite strukturaalsete ja funktsionaalsete muutustega”, mida juhendavad vanemteadur Priit Kampus ning professor Jaan Eha.

 

Dr Liis Kadastik-Eerme: 2010. aastal käivitus professor Pille Taba juhtimisel Parkinsoni tõve laiahaardeline teadusprojekt, mis hõlmab nii haiguse epidemioloogilist, kliinilist kui ka geneetilist uurimist. Olen selle projekti epidemioloogilise ja kliinilise suuna põhiuurijaks. Doktorantuurõppesse astumine 2016. aasta sügisel oli minu jaoks loogiline samm – selleks ajaks olin juba uurinud sadu Parkinsoni tõvega patsiente Tartu linnas ja maakonnas. Doktorantuurõpe võimaldab mul järjepidevalt tegelda selle huvipakkuva valdkonnaga ning loodetavasti anda ka oma panuse haiguskäsitluse edasiarendamisse Eestis.


Oma doktoritöö raames uurin Parkinsoni tõve levikut, haigestumust ja elulemust, samuti haiguse kliinilist kulgu, raviaspekte ning patsientide elukvaliteeti. Eestis on Parkinsoni tõve epidemioloogilisi näitajaid varem uuritud pea 20 aastat tagasi Tartus ja Tartumaal (Taba ja Asser, 2002, 2003). Praeguse uurimistöö tulemused võimaldavad anda ülevaadet Parkinsoni tõve epidemioloogilisest ja farmakoepidemioloogilisest situatsioonist Eestis ning saada dünaamilisi andmeid arengutest haiguse esinemissageduses ja kliinilises käsitluses. Hetkeseisuga on andmebaasis ligi 600 Parkinsoni tõvega patsiendi Tartu linnast ja maakonnast, kellelt on kogutud sotsiodemograafilisi ja kliinilisi andmeid. Oleme hinnanud erinevate küsimustike ja skaalade alusel haiguse raskusastet, motoorseid ja mittemotoorseid sümptome, meeleolu ja kognitiivset seisundit. Iga patsiendi uurimine võtab aega vähemalt ühe tunni, testimised on toimunud nii haiglas, hooldusasutustes kui ka kodudes.


Lisaks kliinilisele uurimisele oleme Parkinsoni tõvega patsientidelt kogunud vereanalüüse ja nahaproove, et avastada potentsiaalseid laboratoorseid biomarkereid. Kliinilised algandmed kombineerituna radioloogiliste või laboratoorsete uurimismeetoditega võivad olla abiks kandidaat-biomarkerite leidmisel, et aidata haigust varakult diagnoosida. Biomarkerite uurimisprojekt koostöös prof Sulev Kõksiga on suurema meeskonna töö, milles minul on kaasuurija roll.


Suure andmehulga baasil on võimalik anda ülevaadet nii Parkinsoni tõve epidemioloogiliste näitajate kui ka patsientide kliiniliste karakteristikute kohta, samuti leida haiguse kulu prognostilisi markereid. Teadustöö üheks väljundiks on Tartu Ülikooli Kliinikumi ravitegevuse arendus. Epidemioloogilis-kliiniline ülevaade Parkinsoni tõvega haigete kohordist on hea alus spetsiifiliste ravimeetodite vajaduse hindamiseks ja sobivate haigete skriinimiseks (nt levodopa kõrvaltoimetega haigetel peaaju süvastimulatsioon ja pumbaravi). Info Parkinsoni tõve epidemioloogiliste näitajate ja patsientide profiili kohta aitab tõhusalt planeerida ühe levinuima neurodegeneratiivse haiguse käsitlust, sh nii ravi, taastusravi kui ka õendushoolduslikku korraldust.


Kuna peaaegu iga eriarst võib kokku puutuda Parkinsoni tõbe põdeva patsiendiga ning rahvastiku vananemistendentsi foonil on see trend ka tulevikus aina kasvamas, siis võimaldab minu doktoritöö anda haigusele suuremat kõlapinda nii arstkonnas kui vananeva populatsiooniga ühiskonnas üldisemalt.

 

Dr Priit Pauklin: Kodade virvendusarütmia on kõige sagedasem püsiv rütmihäire üle maailma. Eestis on kodade virvendusarütmiaga patsiente ligikaudu 33 000 ja see on sage ja igapäevane probleem ka erakorralise meditsiini osakonnas. See rütmihäire on jätkuvalt üks põhilistest ajuinsuldi, südamepuudulikkuse ja kardiovaskulaarse suremuse põhjustest kõikjal maailmas. Samas võib erinevatel inimestel mainitud rütmihäire väljenduda väga erinevalt, progresseerudes kiirelt püsivaks rütmihäireks või esineda üksikute episoodidena mitmeaastaste vahedega.


Kodade virvendusarütmia ja endoteeli düsfunktsiooni kohta on teaduskirjanduses praeguseni vähe informatsiooni. Siiski on teada, et endoteeli funktsiooni häired tekivad tihti enne teiste kardiovaskulaarhaiguste (hüpertensioon, südamepuudulikkus) väljakujunemist.

 

Minu doktoritöö eesmärgiks on uurida ja kirjeldada, millised on omavahelised seosed endoteeli funktsiooni, arterite jäikuse ja kodade virvendusarütmia vahel. Täpsemalt proovin uurida, millised näitajad võiksid olla seotud kodade virvendusarütmia kujunemisega ja kas neid saab edaspidi kasutada patsientide rütmihäire tekkimise või kordumise riski hindamiseks ja abivahendiks ravistrateegia valikul.

 

lk2 Braschinsky MarkTennus

 

 

 

 

 

Dr Mark Braschinsky, kliinikumi doktorandistipendiumi komisjoni liige: Sel aastal esitas kliinikumi doktorandistipendiumi konkursile oma kandidatuuri viis doktoranti. Komisjon hindas tööde sisulist poolt, töödega seotud plaanitud teaduspublikatsioonide võimaliku penetrantsust rahvusvahelise teadusajakirjanduse suhtes, senini projektides tehtud tööd, kandidaatide potentsiaali kaitsta teaduskraad nominaalaja vältel. Valituks osutusid dr Liis Kadastik-Eerme ja dr Priit Pauklin, kelle tööd on kõige enam ülalpool kirjeldatud hindamiskriteeriumitele vastavad. Kliinikumi stipendium peaks andma doktorantidele lisamotivatsiooni pühenduda enam oma doktoritööle ajaliselt piisavas mahus, mis võimaldaks töö edukalt lõpetada just selleks planeeritud ajalise raamistiku sees, vajadusel vähendades vastavalt oma muid igapäevaseid töökohustusi.

 

Kuna gripihooaeg pole ühelgi aastal tulemata jäänud, on just nüüd õige aeg vaktsineerida end gripi vastu.

 

Terviseameti andmeil haigestus eelmisel gripihooajal Eestis grippi 50 000 inimest, neist 1 500 vajas haiglaravi ja neist omakorda 110 oma tervise tõttu intensiivravi. Kliinikumis diagnoositi gripp eelmisel hooajal 212 patsiendil, neist 32 olid lapsed. Kõikidest gripidiagnoosiga patsientidest, kes kliinikumis ravil olid, vajasid 14 kõrgeima astme intensiivravi. Tähelepanuväärne on, et mullu diagnoosis meie labor esimese gripijuhtumi tavapäraselt varem, juba 14. novembril.

 

Õigeaegse gripi ravi ja diagnostika tagamiseks ning hospitaalgripi vältimiseks on kliinikumi infektsioonikontrolliteenistus töötanud välja vastava juhendi. Juhendi järgi peavad kõik patsientidega kokkupuutuvad kliinikumi töötajad end iga-aastaselt gripi vastu vaktsineerima. 2017. aastal vaktsineeritakse kliinikumi töötajaid neljavalentse gripivaktsiiniga Vaxigrip Tetra. Vaktsineerimata personalile tuletab infektsioonikontrolliteenistus meelde, et kogu gripihooaja vältel tuleb neil kokkupuutel patsiendiga kanda kirurgilist maski.

 

Sel aastal on kliinikumi teavituskampaania eeskõneleja lasteintensiivravi osakonna juhataja Tuuli Metsvaht, kes on end aegsasti vaktsineerinud, et kaitsta nõrgemaid.

 

Tervishoiupersonali vaktsineerimiskulud katab tööandja ehk kliinikum. Kliinikumi töötajatel on võimalik tellida gripivaktsiini ka enda lähedastele. Lähedastele tellides arvestatakse gripivaktsiini maksumus maha töötaja töötasust.

 

Kliinikumi Leht

lk1 atraktiivne tooandja 11. septembril võttis kliinikumi juhatuse liige Hannes Danilov „Atraktiivse tööandja päeval“ vastu tunnustuse, mille järgi on Tartu Ülikooli Kliinikum kõige atraktiivsem tööandja meditsiini eriala tudengite seas.
Üle-eestilise küsitluse enam kui 5500 kõrgkoolide, kutsekoolide ja meditsiinivaldkonna õpilaste seas viis läbi tööandja brändingu agentuur Instar. Uuringus osales 3700 üliõpilast 16 Eesti kõrgkoolist majanduse, infotehnoloogia, ehituse, humanitaar-, inseneri, logistika ja teistelt bakalaureuse, magistri- ja doktoriõppe erialadelt. Kutsekoolide õpilaste uuringule vastas 1100 kutseharidust omandavat noort ning meditsiinitudengite uuringule 700 meditsiinivaldkonna tudengit.


Uuringu tulemustest selgus, et 2017. aastal on tudengite jaoks kõige olulisemaks töökohavalikut mõjutavaks teguriks töötajate võrdne ja aus kohtlemine (85% vastanutest pidas seda tegurit 45 teise teguri seast kõige olulisemaks). Teiseks mõjutavaks teguriks on huvitav ja arendav töö ning kolmandaks ettevõtte hea sisekliima.

 

lk1 Anu Parvelo

 

Anu Parvelo, 4. kursuse arstitudeng, Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi president: Tartu Ülikooli Kliinikumil on väga tahtis osa arstiõppes ja esimese kliinilise kogemuse pakkumisel, nii on tudengitel lihtne tutvuda suure asutuse tööelu ja -korraldusega juba õppetöö ajal. Kliinikumil on lisaks kvaliteetne maine ja tudengil on mugav tulla kooli kõrvalt siia tööle. Tudengid ei vali oma töökohta asukoha mugavuse järgi, vaid selle järgi, mis võimaldaks neil valmistuda tulevaseks karjääriks ja täiendaks meie õppetööd.


Valikus lähtutakse tihti oma tuleviku eriala huvidest, kuid otsitakse ka toetavat töökeskkonda. Tartu Ülikooli Kliinikum pakub tööl head meeskonda ja kompetentseid juhendajaid. Töötamine kooli kõrvalt võimaldab kasutada õpitud teadmisi päriselus. Juhendajate ja töökaaslaste vastutulelikkus ja tugi on oluline arstitudengi tööalases arengus. Lisaks on kooli kõrvalt töötades väga tähtis roll töö paindlikkusel, Tartu Ülikooli Kliinikum võimaldab tudengitele osalist tööaega ja paindlikke graafikuid.

 

Kliinikumi Leht

lk1 dr Katrin KaarnaKliiniliste akadeemiliste uuringute ja ravimiuuringute keskkonna arendamiseks ning tõhustamiseks asutab Tartu Ülikool koostöös Tartu Ülikooli Kliinikumiga Kliiniliste Uuringute Keskuse (KUK).


Augustis asus loodava keskuse tegevjuhi kohale dr Katrin Kaarna. Dr Kaarna sõnul on esmatähtis kokku leppida kõigi osapooltega loodava keskuse tegevuskava ja täpsustada peamised eesmärgid. Kindlasti on oluline parandada ja kaasajastada kliiniliste akadeemiliste ja ravimiuuringute keskkonda, et tagada kliiniliste uuringute maksimaalne sissevool. Teiseks on oluline luua tugivõrgustik nii kliiniliste ravimuuringutega tegelevatele meeskondadele kui ka akadeemiliste uuringute algatajatele ja doktorantidele. Kolmandaks sihiks on tegevused, mis tagaksid keskuse töö rahvusvahelise ja riikiku tunnustatuse kliiniliste uuringute kompetentsikeskusena, jätkusuutlikkuse ja omafinantseeringud.


Dr Katrin Kaarna, kes on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1987. a ja 1995. a residentuuri neuroloogia erialal ning on õppinud lisaks ka rahvusvahelist ärijuhtimist, omab pikaajalist (1998–2017) rahvusvahelist juhtimiskogemust. Kliinikumi Leht küsis uue keskuse tegevjuhilt mõned küsimused.

 

Dr Kaarna, te olete saanud väga pika, pea kahekümneaastase rahvusvahelise juhtimiskogemuse ravimiuuringute valdkonnas. Kuidas vaatate sellele ajale tagasi erinevate maade lõikes ja mida endaga kaasa võtate?
Tõepoolest, kui omal ajal alustasin Quintiles Eesti asutaja ja tegevjuhina, ei osanud ma küll ette näha sellist tulevikku. Aeg oli ravimiuuringutega tegelevate ettevõtete jaoks meie regioonis õige ning üks tegevus viis teiseni. Pärast Eestit oli mul võimalus töötada Balti riikide tegevuse koordineerijana, Gruusia ja Valgevene uuringuüksuse tegevuse eest vastutava juhina ning Kesk-Euroopa strateegiajuhina. Sellele järgnesid QuintilesIMS-i erinevad globaalsete meeskondade liikme ja juhi rollid.


Olen kogu oma töötamise aja väärtustanud mind ümbritsevaid kolleege, kellelt on alati olnud midagi õppida. Pean ennast kindlasti „meeskonnamängijaks“, sest ainult tugev, motiveeritud ja ühtne meeskond saavutab püstitatud eesmärgi. Usun siiralt, et tööd saab ja tuleb teha rõõmuga ning kui teele satub uus ja huvitav tööalane pakkumine, tuleb see julgelt vastu võtta.


Kogu selle aja, mil olin seotud juhtimistööga, olen pidanud oluliseks olla ka praktiseeriv arst – neuroloog Medex Päevakirurgia Erakliinikus.

 

Arvestades kui kiiresti meditsiinis kõik muutub, siis ei lõppe ilmselt ka kunagi vajadus kliiniliste akadeemiliste ja ravimiuuringute järele?
Tõepoolest, kliinilised ravimiuuringud ei saa kunagi valmis või otsa. Meditsiin areneb, haiguste diagnostika on aina täpsem ning niipea, kui saame uut teavet haiguse kohta, hakatakse otsima veelgi tõhusamat ravimit. Ravimit, millel oleks vähem kõrvaltoimeid, mida oleks veelgi mugavam kasutada ja mis oleks tulevikus just antud patsiendi eripärasid silmas pidades loodud (nn personaalmeditsiin).


Meid ümbritsevas maailmas on palju haigusi, millele hetkel veel üldse tõhus ravi puudub. On olukordi, kus seni teada olevate ravimite suhtes on välja kujunenud ravimresistentsus ja palju muid lahendust ootavaid patsientide raviga seotud probleeme.


Lisaks peaksime arstidena oma igapäevatöös endalt pidevalt küsima – kas hetkel patsiendile ordineeritud ravim on tõesti parim, raviskeem või -meetod kõige tõhusam? Just selline mõtteviis viib uue akadeemilise uuringu algatamisele.

 

Olete öelnud, et kliinilised akadeemilised ja ravimiuuringud ei tohiks minna ühestki kliinikumis töötavast arstist ega teistest meditsiinipersonali esindajatest mööda – miks nii?
Tartu Ülikooli Kliinikumi muudab unikaalseks tema tihe seotus Tartu Ülikooliga. Enamik kliinikumi arste töötab samal ajal ka arst-õppejõududena. Selline kooslus loob unikaalse keskkonna, mis peaks tegema nii akadeemilistes kui ka kliinilistes ravimiuuringutes osalemise kõigile meedikuile iseenesest mõistetavaks igapäevatöö osaks.


Kliinikum, olles õppe- ja praktikabaasiks tudengitele, residentidele ning doktorantidele, annab ka nendele gruppidele suurepärase võimaluse olla uuringutesse tihedalt kaasatud.

 

Te töötate Kliiniliste Uuringute Keskuse tegevuskava esialgu välja kolmeks aastaks. Mis on peamine, mida te sooviksite selle ajaga ära teha?
Esmalt tuleb olemasolev olukord kaardistada ja töötada välja toimiv tegevuskava, mille tulemusel oleks kliinilises ravimuuringus osaleva arsti töö kiire, sujuv ja mugav.


Kliiniliste Uuringu Keskuse pilootprojektis osalevad esialgu kliinikumi lastekliinik, anestesioloogia ja intensiivravi kliinik, nahakliinik, traumatoloogia ja ortopeediakliinik, sisekliinik ning Tartu Ülikooli bio- ja siirdemeditsiini Instituudi mikrobioloogia osakond.


Keskuse kõrgeim juhtorgan on juhtkomitee, mille eesotsas on dekaan prof Margus Lember ja prof Külli Kingo. Lisaks on juhtkomitee liikmeteks prof Joel Starkoff, prof Irja Lutsar, prof Sulev Kõks, prof Vallo Tillmann, kliinikumi juhatuse esimees Urmas Siigur ja kliinikumipoolse koostöö eest vastutav dots Aare Märtson.


Ideaalis võiksid kolme aasta pärast meie põhieesmärgid olla töösse rakendatud ning tagatud keskuse jätkusuutlikkus rahvusvaheliselt ning riiklikult tunnustatud kliiniliste uuringute keskusena.
Kliinikumis on väga palju teadmust ja kompetentsi, mistõttu usun väga Kliiniliste Uuringute Keskuse töö edukasse käivitamisse ja koostöösse.

 

Dr Katrin Kaarnaga vestles Helen Kaju

 

lk1 Siigur UrmasTennus

 

 

 

 

Urmas Siigur, Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimees: Kliiniline teadustöö on iga akadeemilise raviasutuse lahutamatu osa. Kliinikumis on see enam kui kahesaja aasta vältel nii ka olnud. Samas on kliinilise teadustöö sisu aja jooksul oluliselt muutunud. Nende muutuste peamiseks märksõnaks on interdistsiplinaarsus, nii erinevate kliiniliste erialade kui kliiniklaste ja baasteadlaste koostöö. Uus struktuur peaks igati kaasa aitama erinevate osapoolte standardite ühtlustamisele ning koostöö edenemisele.

 

 

lk2 K.Kingo A.TennusProfessor Külli Kingo, projekti "RSKTK Kliiniliste teadusuuringute üksuse väljaarendamine" vastutav täitja: Riiklik siirdemeditsiini ja kliiniliste teadusuuringute keskus (RSKTK) on riiklik teadusinfrastruktuur, mille moodustasid Tartu Ülikool, Eesti Maaülikool ja SA Tartu Ülikooli Kliinikum, tõhustamaks terviseuuringuid Eestis. RSKTK loodi 2010. aastal ning samal ajal kanti objekt riiklike investeeringute kava nimekirja. RSKTK eelmise perioodi finantseeringu tulemusena ehitati Tartusse Põhja-Euroopas silmapaistev kaasaegse sisustusega katseloomakeskus. Käesoleval perioodil on eesmärgiks kliiniliste teadusuuringute keskuse (KUK) loomine, millega viiakse lõpuni RSKTK rajamine ning saavutatakse terviklik struktuur, mis suudab tagada kliinilisteks ja prekliinilisteks uuringuteks vajalike tehnoloogiate kättesaadavuse ja kasutajatoe, võimaldades kõrgetasemeliste terviseuuringute läbiviimist Eestis ja tugevdades meie rahvusvahelist mõjukust.

 

lk1 logo regionaalarengu fond horisontaalne

lk1 scandiatransplantKliinikumi ja Scandiatransplandi üle kuue aasta kestnud läbirääkimised tipnesid 10. mail, mil Scandiatransplant nimetas kliinikumi oma ühingu assotsieerunud liikmeks. Assotsieerunud liikmestaatus tähendab, et esialgu puudub kliinikumil hääletusõigus Scandiatransplant juhtorganites.


Scandiatransplant on viie riigi (Island, Norra, Rootsi, Soome, Taani) kõiki kümmet elundisiirdamiskeskust liitev organisatsioon, mis tegutseb juba alates 1969. aastast. Organisatsiooni peamised ülesanded on korraldada doonorelundite jaotamist, sh riikidevahelist elundivahetust, tagada doonorelundite jälgitavus doonorist retsipiendini ja vastupidi ning hallata doonorluse ning siirdamisega seotud andmekogusid (doonorid, ootelehed, siirdamised, elusdoonorite ja siiratute järelkontroll). Lisaks ka oskusteabe jagamine, teadustöö, koolitused jm pakkumaks võimalikult head ravi raske elundipuudulikkusega patsientidele.


Tartu Ülikooli Kliinikumi esmane koostööleping Scandiatransplandiga jõustus 2013. aastal. Leping võimaldas pakkuda sealsetele siirdamiskeskustele Eestis kasutust mitte leidvaid doonorelundeid. Üldreegel näeb ette, et pakutava elundi eemaldab sama keskuse meeskond, kus see plaanitakse siirata, mistõttu on Eesti haiglates käinud pea kõigi kümne keskuse kirurgid. Scandiatransplandi siirdamismeeskonnad on osalenud kliinikumis 33 doonorprotsessil, kokku eemaldati siirdamiseks üle 70 doonorelundi.


lk1 Virge Pall A.TennusKliinikumi transplantatsioonikeskuse direktori dr Virge Pall: Arvestades Eesti suurust, on 1,3-miljonilise elanikkonna ja aastas vähem kui poolesaja doonori juures äärmiselt keeruline leida sobivat doonorelundit õigel ajahetkel. Liitumine Scandiatransplandiga (kokku ca 27 miljonit elanikku) muudab olukorda suuresti. Väga oluline on, et abita ei jääks lapsed, korduvsiirdamiste ootajad ja väga kiiresti tekkinud raske elundipuudulikkusega patsiendid.


lk1 Mart Einasto A.TennusOleme lootusrikkad ning usume, et liitumine Scandiatransplandiga aitab päästa paljude eestlaste elu ning parandada nende elukvaliteeti. Hetkel on meil elundisiirdamise ootelehel 74 patsienti, 2016. aastal tehti kliinikumis kokku 55 siirdamisoperatsiooni.


Juhatuse liige Mart Einasto: Tartu Ülikooli Kliinikumi nimetamine Scandiatransplandi assotsieerunud liikmeks on meile väga oluline samm. See tõstab meid võrdse ja usaldusväärse partneri rolli, mille tulemusel hakkavad meie patsientidele doonorelundite ootamisel ja jaotamisel kehtima täpselt samad reeglid ja tingimused, mis teistes Skandinaavia riikides. Kvaliteedinõuded on kõrged, mistõttu ootavad ees põnevad koolitused ja kaugemas tulevikus ka teadusprojektid.

 

 

Kliinikumi Leht

lk1 prof MaaroosEmeriitprofessor Heidi-Ingrid Maaroos on erialalt gastroenteroloog ja perearst, kes astus Tartu ülikooli 1960. aastal, mille lõpetas 1966. a. Pärast lühiajalist töötamist Märjamaa haiglas, asus ta tööle gastroenteroloogia osakonda Erika haiglas ning jätkas aspirandina teadustööd selle haigla baasil. Sealtpeale on ta olnud seotud Tartu ülikooliga õppejõuna, arstina ja teadlasena. Tema kandidaadiväitekiri 1971. aastal käsitles kroonilise gastriidi ja peptilise haavandiga patsientidel rasva ning süsivesikute imendumishäirete seost peensoole limaskesta morfoloogiliste muutustega. Teemat jätkates jõudis H-I. Maaroos 1986. aastal esimesena Eestis Helicobacter pylori uuringuteni, mis päädis esimese selleteemalise meditsiinidoktori väitekirja kaitsmisega iseseisvunud Eestis aastal 1991. Tema eestvedamisel loodi Tartu ülikoolis erialadevaheline H. pylori uurimisrühm, mis on teinud koostööd mitmete teiste riikide uurimisrühmadega ning pälvinud ka rahvusvahelise tuntuse. Uurimissuuna rajamise eest sai emeriitprofessor riigi teaduspreemiad 1994. ja 2012. aastal.

 

1992. a valiti H-I. Maaroos Tartu ülikooli peremeditsiini professoriks ja peremeditsiini õppetooli juhatajaks pannes sellega aluse Eesti peremeditsiini koolkonnale. Panust märgati ka rahvusvaheliselt ning mitmed riigid kutsusid teda nii külalisprofessoriks kui ka korraldama õppetööd ja reforme. Tema teeneks on arstiteaduskonna residentuuri ümberkorraldamine Euroopa Liidu nõuetele vastavaks aastatel 1995–2000, mil ta oli arstiteaduskonna residentuuri prodekaan. Ta oli kliinikumi nõukogu liige aastatel 2000–2015. Eriala liidrina on ta kuulunud mitmetesse Eesti ja rahvusvahelistesse komisjonidesse, erialaliitudesse, aga ka ajakirjade toimetusse.

 

H-I. Maaroos on üks enimtsiteeritud Eesti kliinilistest arstiteadlastest, kes on juhendanud paljusid arstiteaduslikke doktoriväitekirju. Teda on tunnustatud Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsiooni aasta naise tiitliga (1994), TÜ arstiteaduskonna medaliga (1995), Sotsiaalministeeriumi aukirjaga (1997), Punase Risti III järgu teenetemärgiga (2001), TÜ suure medaliga (2011), riigi teaduspreemiaga pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest (2012) ja tunnustuseks rahvusvahelise uurimustöö eest gastroenterolooga ja helikobakteri valdkonnas Marshall&Warreni medaliga (2015).


2012. asutas emeriitprofessor omanimelise stipendiumifondi üliõpilaste kliinilise teadustöö toetamiseks ning tänaseks on selle on pälvinud 5 stipendiaati.

 

Prof. emer Heidi-Ingrid Maaroos: Kliinikumi preemia on mulle väga oluline tunnustus. Olen olnud ülikoolihaiglaga seotud rohkem kui 50 aastat alustades arstiks õppimise esimestel aastatel nn oma üliõpilasena Toome kliinikus. Mul oli õnn õppida suurpärastelt õppejõududelt, arstidelt ja inimestelt nagu professor Kuno Kōrge, Kaljo Villako, Vello Salupere ja Nils Sachris. Toome kliinikus kogesin mitmekülgset kliinilist mõtlemist, teadusuuringute seost praktikaga ja veendusin, et arstina õnnestumiseks peab maailma laiemalt nägema. Õppejõuna ja doktorantide juhendajana olen neid väärtusi püüdnud edastada. Minu juhendatavad on oma tegevusega tõestanud, et see on korda läinud.

 

Mul on mitmeid häid kolleege ja neist suurima toetuse olen saanud uutest ideedest innustunutelt Marika Mikelsaarelt ja Tamara Vorobjovalt.

 

Kliinikumil on privileeg ülikoolihaiglana pakkuda arstiks õppimise ja teadustööga tegelemise keskkonda üliõpilastele, ise samal ajal õpetamisest õppides. Enese näitel võin kindlat väita, et just esimesed kogemused ja järgimist väärivad eeskujud kujundavad otsustavalt arstiks õppivat noort inimest ja mõjutavad teda kogu edaspidise elu jooksul.

 

Palju õnne Kliinikumi Lehe poolt!

lk1 L. Puusepa 8 droonTartu on ümber vaatamas oma ruumikasutust – koostamisel on uus üldplaneering. Erinevalt varasemast ja paljudest teistest omavalitsustest on sedakorda luubi all ka ettevõtluse paiknemine ja selle võimalik suunamine. Põhjust jagub. Tartust kolis 2000-ndatel suur osa tööstusest lähivaldadesse, Lõuna-Eestisse ja Aasia odava töö maadesse. Samas kasvasid kui pärmi peal kõrgharidus ja IT-firmad. Euro- ja riigi rahadega on Maarjamõisa porgandipõllule kerkinud ridamisi uusi ülikooli hooneid. Kliinikumgi paisus märksa suuremaks.


Alljärgnevalt on ülevaade mõtetest, mille kogusime Tartu võtmeisikutelt käesoleva aasta alguses siinset ettevõtluskeskkonda analüüsides.


Tartu kui tuleviku terviselinn
Tervishoiu valdkonnas on Tartu linnal suured arengueeldused: kõrgelt kvalifitseeritud tööjõud, pikaajalised kogemused ja head koolitusvõimalused, arvestatav kriitiline mass töötajaid ja teenuse tarbijaid, kasvav jõukus ja hoolimine (rahvastiku vananemisest tulenevalt rohkema teadmiste ja raha suunamine tervisesektorisse). Sellega haakuvad ka arenguvõimalused muudes sektorites: IT-lahendused, aparaatide- ja täppistehnika tootmine, bio- ja toitumisteadused, mööblitootjad, põllumajandus ja tervislik toit jne.


Tervishoiust saaks kujuneda Tartu linna majandusarengu „vedur“. Tartule analoogset kompaktset ülikooli-, kliiniku-, IT-, biotehnoloogia- ja aparaadiehituse- ning tervishoiuklastrit ei ole mitte ainult Eestis, vaid ka terves maailmas. Lähedasteks näideteks on ehk Lund Rootsis ja Heidelberg Saksamaal. Maarjamõisa tervishoiulinnak paikneb teistele teeninduskohtadele ja transpordisõlmedele väga lähedal. Lähedus ja kompaktsus võimaldab seal luua hea ettevõtlusmiljöö.

 

Maarjamõisa meditsiini- ja tehnoloogialinnak rahvusvahelisemaks ja hubasemaks
Maarjamõisasse on koondunud valdav osa Tartu Ülikooli arsti-, loodus- ja tehnoloogiateaduskonna ning kliinikumi korpustest. Mõlemad valdkonnad ja nendega seotud ettevõtlus on lähikümnenditel kindlasti kasvavamas: tervisetehnoloogiad ja e-tervis, raviturism ja hooldusteenused, uued keskkonnatehnoloogiad jms.


Maarjamõisa ongi olnud viimasel kümnendil suurima hõive kasvuga piirkond Tartus, kuid seda ennekõike tänu ülikooli ja kliinikumi uutele hoonetele. Seni on siin suhteliselt vähe ettevõtteid. Erinevalt analoogsetest Lääne-Euroopa ülikoolilinnakutest ei ole suured rahvusvahelised kõrgtehnoloogia ja farmakoloogia ettevõtted Tartusse jõudnud. Maarjamõisa oleks ilmselt parim koht uute suurte kõrgtehnoloogiliste ettevõtete sisenemiseks, mistõttu on ühelt poolt oluline reserveerida säärastele arendustele maa, kuid teisalt parandada piirkonna miljööd ning teenustega varustatust.


Maarjamõisa miljöö ei ole seni aga eriti kutsuv: keskkonnas domineerivad suured parklatega ümbritsetud majakarbid ja napib isikuteenuseid. Piirkonnas ja selle lähialal elab ka vähe sealseid töötajaid. Valdav autokasutus põhjustab tipptundidel liiklusprobleeme ja kõlestab suurte parkimisaladega piirkonda. Et suured maa-alad kuuluvad kliinikumile ja Tartu Ülikoolile, siis võimaldaks see linnal sõlmida parima miljöö saavutamiseks ning ka elamusarenduseks häid leppeid eeldatavalt lihtsamalt kui eraomanikega. Ülikooli Ravila 14 kinnistule on kohe valmimas detailplaneering, mis kavandab uusi korrusmaju ja krundi keskele roheala. Osa uusi arendusmahte on võimalik reserveerida sisenevatele suurinvestoritele. Täiendavat laienemisruumi oleks ka Sanatooriumi tänava ja Ringtee vahelisel alal. Mitmed intervjueeritavad rõhutasid mõtet tuua teaduspark Riia 185st üle Maarjamõisa linnakusse, loomaks operaatori Realia et Medicina uute idufirmade ja võimalike sisenevate investorite tarvis.


Piirkonda või selle lähialale võiks kavandada ka uusi (korter)elamuid. Lähikonna elamutes on toimumas eeldatavasti 10–20 aastaga elanike põlvkonnavahetus: sealsed majad lähevad müüki ja asustatakse üsna suure tõenäosusega linnakus töötajate poolt. Maarjamõisas võiks omakorda olla hotelli-pansionaadi vm majutusasutus patsientide ja töötajate tarbeks. Sobivaks renoveeritavaks hooneks võiks asukoha poolest olla praegune lastehaigla.
Maarjamõisas töötab palju noori peresid. Ainuüksi kliinikumi töötajatel on 1200 eelkooliealist last. Lasteaed, sh ööhoiu võimaluse lisandumisega vähendaks linnasisest liiklust. Peale õppehoonete siseste kohvikute napib piirkonnas isikuteenuseid, eriti kooskäimiskohti õhtusel ajal. Pärast tööd sureb piirkond välja – see ei soodusta suhtlust ja sünergiate teket. Lõunaste ja õhtuste tegevuste tarvis, aga ka üldise miljöö parandamiseks, oleks oluline välja arendada piirkonna tarvis terviklik parkide ja puhkealade ning selles olevate restoranide, kohvikute, spordiruumide jms kooslus. Piirkonnas on mitu ajaloolist hoonet, millel oleks potentsiaali söögikohtade ja majutusasutustena ning mis kordatehtuna muudaksid piirkonna hubasemaks.


Parkimisprobleemid on eriti teravad kliinikumi põhihoonete ümbruses. Kavandatav parkimismaja ei pruugi seda lahendada. Tänava ja/või kergliikluse otsetee Maarjamõisast Kesklinna ning tunneli/silla rajamine raudtee alla/üle parandaks oluliselt just kergliiklejate ühendust ja vähendaks autokasutuse vajadust.

 

Raudtee ala kui võimalik tulevase linnaterminali ja uute kontorite piirkond
Paljudes Euroopa (ülikooli)linnades (nt Heidelberg, Delft) on kesklinnades olnud raudtee kaubajaamad arendatud kontoriteks, raudteeala sealjuures oluliselt kitsendades või raudteed osaliselt maa alla viies. Riia ja Näituse tänavate vahele jääb üle 30 hektari raudtee juurde kuuluvaid hooneid ja rööpaid. Sellest vähemalt 20 ha võiks olla märksa intensiivsemas ja hoopis teistsuguses majanduskasutuses. Probleemiks on aga maa ja sh veoteede jagunemine mitme eraomaniku vahel, mistõttu võiks alustada omanike kavatsuste välja selgitamise ning ühtse vastastikku kasuliku visiooni loomisega.


Arvestades vähenenud transiidimahte ning vaba ruumi Koidula uues piirijaamas ja Kärkna haruteedel, oleks õigustatud suurema osa ja eriti just ohtlike veoste töötlemine mujal kui Tartus. Raudtee ala on praegu suurim takistus kesklinna ja Maarjamõisa, aga ka viimase ja Maaülikooli kämpuste ühte sidumisel. Linnulennult on vahemaa kliinikumi peahoonest ülikooli raamatukoguni 1,4 ja peahooneni 1,6 km.


Raudtee alal võiks olla linna reisiterminal, kuhu saabuvad rongid ja bussid ja saaks rajada parkimisalad, mille tulemusena: lüheneks oluliselt ümberistumise aeg rongidelt Lõuna-Eestisse suunduvatele bussidele; lüheneks bussisõit Tartusse 5–10 minuti võtta; väheneks oluliselt kesklinna liikluse koormatus suurte bussidega, sest enamik reisijaid ei suundu ju kesklinna vaid mujale linnas või Lõuna-Eestis; Tartu bussiterminal paikneks Maarjamõisa tehnoloogialinnakule ja kliinikumile märksa lähemal; vaksalist Kesklinna ja Annelinna suunal saaksid bussid (või tramm?) sõita tihedama graafikuga; saaks võimalikuks rajada suured (tasuta) parkimisalad/majad Tartumaa ja Lõuna-Eesti elanikele; oleks loodud võimalus kontorikinnisvara, sh nn „riigi maja“ arendamiseks. Linnaterminali rajamise orgaaniline osa oleks Maarjamõisa ja kesklinna ühendamine kergliiklustee(de)ga ja tänavaga.


Raudtee alal saaks arendada kontorikinnisvara, mis võiks sobida nii IT, biotehnoloogia kui ka avaliku sektori asutustele. Vanade ja väärtuslike hoonete loov arendamine ja kombineerimine uue arhitektuuriga aitaks parandada ka Tartu visiitkaarti.


Linnavalitsusel on kindlasti oluline teada saada ka tohtrite arvamust kujundamaks Tartu ja eriti kliinikumi lähiümbrust: Maarjamõisa ja raudteejaama kante. Üldplaneeringuga saab tutvuda ja sellele ettepanekuid teha: http://www.tartu.ee/et/tartu-uldplaneering.


Ettevõtlusruumide aruanne on saadaval: https://www.dropbox.com/s/l33sowud8nc28k5/Tartu%20ettev%C3%B5tluse%20ruumiline%20areng_ARUANNE%20l%C3%B5plik.pdf?dl=0.

 

Garri Raagmaa
Tartu Ülikooli regionaalplaneerimise dotsent
Tartu Ülikooli Kliinikumi nõukogu liige

lk1 Kaiu Suija A.Tennuslk1 Karin Varik A.Tennuslk1 Mart Elmet A.Tennuslk1 Reet Veenpere A.TennusEesti Vabariigi 99. sünnipäeva eel annab president Kersti Kaljulaid riigi teenetemärgid 113 inimesele, kelle pühendumus oma kutsetööle või kogukonnale on muutnud Eesti paremaks. Eesti Punase Risti II klassi teenetemärgiga tunnustab president kirurgiakliiniku lastekirurgia eriala vanemarst-õppejõudu Karin Varikut ja hematoloogia-onkoloogia kliiniku arst-õppejõudu Kaiu Suijat. Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi pälvib südamekliiniku kardioloogia eriala vanemarst-õppejõud Märt Elmet. Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgi annab president aga kõrvakliinikus töötavale logopeedile Reet Veenperele.


Eesti Punase Risti teenetemärgi on asutanud 1920. aastal Eesti Punase Risti Selts. Eesti Punase Risti teenetemärk antakse Eesti rahva huvides osutatud üldkasulike teenete eest ja elu päästmise eest.


President Kersti Kaljulaid annab teenetemärgid üle iseseisvuspäeva eel, 23. veebruaril NUKU teatris.

 


lk2 K.Varik A.TennusDr Karin Varik on töötanud Tartu Ülikooli Kliinikumis lastekirurgina ning osakonna juhatajana. Oma ligi 40-aastase tööstaaži vältel on ta kõige enam tegelenud lasteuroloogia ja neonataalkirurgiaga. Dr Variku käe all on omandanud lastekirurgia teadmisi põlvkonnajagu noori arste ja kirurge. Ta on korraldanud mitmeid rahvusvahelisi erialaseid konverentse, osalenud mitmetes heategevusprojektides ning oli üks Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi asutajatest.


Dr Karin Varik: Võin julgelt öelda, et olen oma tööd 40-aastase staaži jooksul armastanud. Teadsin juba lapsena, et tahan saada lastearstiks, kirurgiale spetsialiseerusin ülikooliõpingute käigus. Lastega töö meeldib mulle väga ja ravin igat väikest patsienti sooviga teda aidata.
Aastatega on väikeste patsientide ravi väga palju muutunud ning mul on olnud võimalus laste parima ravi eesmärgil tuua Eestisse ravimeetodeid nii Moskvast, Rootsist, Soomest kui ka Saksamaalt. Suurima hüppe on aastatega teinud diagnostika, mis võimaldab lapse ravivajaduse tuvastada juba emaüsas ning valmistuda sünnijärgseteks protseduurideks ja lõikusteks.
Presidendi tunnustus on tegelikult tunnustus tervele meeskonnatööle. Mul on olnud head õpetajad, eriline tänu dotsent Udo Reinole, aga ka head kolleegid. Tõstaksin esile kolleege anestesioloogia ja intensiivravi kliinikust, kirurgiakliinikust ning lastekliinikust, eriti laste intensiivravist, kes pärast lõikusi vastutavad edasise ravi eest. Teisalt ei saa me opereerida ettevalmistamata patsienti või olukorras, kus operatsioonisaal on koristama, mistõttu rõhutan veel, et kirurgi töö on meeskonnatöö.
Sooviksin, et lastesõbralikkust oleks rohkem – olen Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi asutajaliige ja püsiannetaja ning toetan ka SOS Lasteküla ning Unicefi, et anda panus laste paremasse käekäiku. Kutsun üles ka teisi tegema kasvõi väikest heategu!

 

lk2 K.Suija A.Tennus

Dr Kaiu Suija on Tartu Ülikooli Kliinikumi onkoloog, kes on olnud ka 19 aastat SA Vähihaigete Toetusravi tegevjuht ja juhatuse esimees. Tänu dr Suija aastatepikkusele pühendunud tegutsemisele on vähihaigete koduse toetusravi võrgustikuga kaetud kogu Eesti. Dr Suija on aktiivselt tegelenud toetusravimeeskonna liikmete koolitusega, kaasates ka paljusid Soome vähihaigete palliatiivravi ning hoolduse ja põetusega tegelevaid ravi- ja hooldeasutusi. Dr Kaiu Suija on ka Lõuna-Eesti Vähiühingu looja ja selle president aastast 1994.

Dr Kaiu Suija: Esimest korda kuulsin toredast uudisest, et olen pälvinud Punase Risti teenetemärgi endiselt kolleegilt Ralf Allikveelt. Oli palju teisigi südantsoojendavaid õnnitlusi, teiste hulgas helistas ka minu esimene peaarst Võru haigla päevilt dr Kalda, kelle kabineti seinal oli F. R. Kreutzwaldi bareljeef sõnadega: „Inimarmastus ja heldus on meediku elukutse hing.“ See moto on mind arstitöös saatnud tänaseni.

Mõtlesin, kas ma ikka olen seda tunnustust väärt ning ootamatu tunnustus pani mind elule tagasi vaatama... Arstiks soovisin saada lapseeast saadik. Mul on olnud elus häid õpetajaid ja eeskujusid, näiteks dr Kööbi ja dr Kokk Võru haigla päevilt. Professor Vello Salupere ja dr Toomas Kutsar on olnud minu jaoks nagu akadeemilised isad.

Omal ajal lahkusin 

Olen saanud õhtutundidesse ulatuvat vabatahtlikku tööd teha tänu toetavale kodule: abikaasale, kahele tütrele ja praegu 97-aastasele emale. Suur tänu nii headele kolleegidele, sõpradele kui ka patsientidele!“Tartu linnaarsti ametist, et pühenduda vähiühingu tegemistele. Tänavu tähistame vähiühingu 25. tegutsemisaastat ja vähihaigete koduse toetusravi algusest saab 20 aastat. Ma kuulusin kliinikumi juhatusse 1995–96 ning osalesin kliinikumi taassünni juures. Hematoloogia-onkoloogia kliinikus olen tööl 1987. aastast.

 

lk3 M.Elmet A.TennusDr Märt Elmet on kardioloogia eriala vanemarst-õppejõud töötab Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekliinikus. Tal on oluline roll nii üliõpilaste kui ka kardioloogia, aga ka teiste erialade residentide juhendajana. Viimastel aastatel on dr Elmet tegelenud südame siirdamist vajavate inimeste ravimise ja igakülgse abistamisega. Dr Märt Elmet jälgib neid patsiente ka pärast siirdamist.


Dr Märt Elmet: Eesti Vabariigi presidendi tunnustus tabas mind väga ootamatult. Külitasin just 3000 m kõrgusel mäe otsas lumehanges, kus paraku oli olemas ka mobiililevi. Olen ikka pidanud sedasorti tunnustuse eesmärgiks teenekate ja auväärsete kolleegide elutöö äramärkimist. Seetõttu oli üllatav leida sellest nimekirjast ennast, sest usun oma suuremaid tegusid veel ees ootavat.
Presidendi avalik tunnustus meditsiinitöötajale on kindlasti positiivne tähelepanu meie kõigi tööle. Olen mõne päevaga oma endistelt patsientidelt selle kohta palju mõtlemapanevat tagasisidet saanud.
Viimastel aastatel olen lisaks igapäevasele südamearsti tööle keskendunud südamepuudulikkuse tänapäevase ravi arendamisele. Tänaseks on meie südamepuudulikkusega patsientidele kättesaadav nii südame abipumpade (LVAD) kasutamine kui ka südamesiirdamine. Kõik see on ääretult keerukas ja teadmistemahukas meditsiinivaldkond, kus üksi kaugele ei jõua. Õnneks on kliinikumis võimalik töötada koos kolleegidega, kellega ühiselt tegutsedes saab mägesid liigutada. Tänan selle eest kõiki mõttekaaslasi südamekliinikust, kliinikumi transplantatsioonikeskusest ja meie tipptasemel südamekirurgia osakonnast. Viimati oli mul võimalus olla lummatud II intensiivravi osakonna ääretult professionaalsest tööst. Aitäh!

 

lk3 R.Veenpere A.TennusReet Veenpere asus pärast ülikooli lõpetamist logopeedina tööle Tartu Ülikooli Kliinikumi kõrvakliinikus ning töötab seal tänaseni. Ta alustas Tartus häälehäirega patsientide ravi ning on aastaid olnud aktiivne polikliinikute logopeedide töö korraldamisel. Reet Veenpere alustas Tartu Ülikooli Kliinikumis koostöös kolleegidega huule- ja suulaelõhedega laste konsulteerimist ja rehabiliteerimist. Ta on lugenud kõneprobleeme tutvustavaid loenguid arstiteaduskonna tudengitele.


Reet Veenpere: „9. veebruari hommikul sain üsna varakult kolleegilt õnnesoovid, mis ei tundunud üldse asjakohased, sest mingit seost ega põhjust ju polnud. Kui aga ka teised kolleegid tulid õnnitlustega, sain asjast aimu. Olin üllatusest keeletu! Sellist au ja tunnustust poleks ma iial osanud oodata. Heameel on, et logopeedi tööd on märgatud ja märgitud koos teiste erialadega. Huvitav on selle juures seik, et endine kursusekaaslane, kes peale mitmete erikollektiivide külastust I kursusel loobus defektoloogiast ajakirjanduse kasuks, on samuti presidendi poolt autasustatud. Võime vastuvõtul kohtuda.

Tahan tänada kõiki oma kolleege kõrvakliinikus, kellega koos olen pikki aastaid töötanud, kes on mind alati toetanud ja vahel ka välja kannatama pidanud. Tegelikult polegi enam tegevaid töökaaslasi, kellega sai omal ajal alustatud. Mul on heameel olnud jõudumööda jätkata mind veel vaimustaval tööl, tunnen rõõmu kallitest kolleegidest ja suurenevast logopeedide vajalikkusest meditsiinis. Meenutan tänutundega ka oma vaimset ema, dr Hilja Alevit, kes mind, kogemusteta noort logopeedi, kliinilisele tööle julgustas ja toetas mu arengut logopeedia vallas.

Mul on tänutunne kõrvakliiniku ees, kes on 40 aastat mulle tööd kinkinud ja omamoodi teiseks koduks olnud. Hea tunne on, kui on sind märgatud ja su tööst lugu peetud!“

 

Palju õnne Kliinikumi Lehe poolt!