Uurisime, milliseid muljeid ja mõtteid on haiglastseenide filmimine tekitanud „patsient“ Aarne Uuskülas, „hooldaja“ Aleksander Eelmaas ja „õde-praktikant“ Ursula Ratasepas.

Aarne Uusküla (AÜ): Mul ei tule pähe küll...

Aleksander Eelmaa (AE): Mul ei tule ka pähe. Ahjaa, nüüd mul tuleb meelde, ma olen olnud isegi leeprahaigla juhataja või peaarst või kuidas seda nimetati. See oli filmis „Tuli sinu käes“. Jah, leeprahaiglas toimus tegevus ja mul oli seal oma kabinet ja siis ma seal võtsin haigeid vastu… Nii et mul selles mõttes on küll.

AÜ: Mul on ka ikka kogemus, muidugi. 1976. aastal filmis „Aeg elada, aeg armastada“ mängisin ma arsti.

Ursula Ratasepp (UR): Minu jaoks oli see esmakordne kogemus. Ja kuna ma olen väga vähe kaameraga tööd teinud ning põhiliselt ainult teatris mänginud, siis oli see muidugi hoopis teismoodi kogemus. Kaamera nõuab teistsugust mängu kui lava ja ümber harjumine võtab aega. Vähemalt minul.

Aga kuidas on lood patsiendi rolliga? On see ka n-ö päriselust tuttav?

AE: Ma ei tea, millises majas, aga mina olen ühel aastal isegi siin kliinikumis ravil viibinud. Üks viis-kuus aastat tagasi ja küllaltki lühikest aega, paar päeva vist. Ju raviti hästi.

AÜ: Minul on haiglakogemused tegelikult iga kahe aasta tagant, ma käin pidevalt lõikustel. Nii et ma olen ikka patsient olnud, jah. On nendest kogemustest olnud abi ka praegusesse rolli sisseelamisel?

AÜ: Need kogemused ei ole tegelikult võrreldavad. Päris haiglapatsiendina ei olnud mul selliseid keerulisi probleeme, nagu siin filmis. Näiteks siin on see probleem, et patsient ei oska siibrit kasutada, seda mul pole endal kunagi ette tulnud.

Kas tegite ka mingisugust eeltööd, et rolli paremini sisse elada?

AE: See roll on natuke teistmoodi. Tegelane on ametilt küll hooldaja, aga tema tööalane tegevus ei ole filmi keskmes. Et selles mõttes, mul nagu väga ei olnud vaja ennast kurssi viia.

UR: Mina olin vahetult enne võtteperioodi lapsega pea nädala haiglas ja sain lausa ööpäevaringselt õdesid jälgida. Suurt kasu sellest kahjuks ei olnud, kuna filmis toimus tegevus hoopis teistsuguse patsiendi ümber, kui lastehaiglas näha võis. Sellest võisin õppida vaid seda, kui mitmekülgsed peavad õdede oskused olema. Mina tegelikult näiteks siibrit alla panna ei oska. Õnneks oli võtteplatsil ka konsultant, kes suuremate apsude puhul oma hääle kuuldavaks tegi. Ja lõppeks mängisin ma üliõpilast, kellele ongi teatav kohmakus ja nõutus lubatud.

Kas haiglakeskkonnas näitlemine on teid pannud haiglaelule ka kuidagi teisiti vaatama?

AE: Jah, kuigi me oleme siin võtteplatsil nagu suletud, selles mõttes, et me ei puutu ülejäänud haiglakeskkonnaga kokku, siis vahepeal mööda neid koridore liikudestunnetasin ma küll väga selgelt nende sadade inimeste muresid. Kui sa igapäevaelus sellega kokku ei puutu ja äkitselt seda kõike kontsentreeritult näed, siis see tekitab sellise imeliku tunde. Sa inimlikult tunned, et need mured on kõik ju olemas ja need võivad imekergesti sul endal tekkida.

AÜ: Jah, see on sama nagu minul haiglapatsiendina oli kõike seda näha. Minu enda olukord oli suhteliselt lihtne, aga kaaspatsientidel oli asi ikka palju keerulisem. Neid on kohe valus vaadata, justkui terve murede maailm on järsku su õlgade peal.

AE: Ma usun, et arstidel see puudub, sest nende jaoks on see igapäevane kogemus. See kokkupuude ja kogemus on teine, aga tavainimene... Kui sa ise hädaga siin keskkonnas ei ole, siis sa järsku vaatad, et issand jumal…

Aga meditsiinitöötajate tööle?

UR: Näitlemine ise vast mitte, aga vestlused kliinikumi personaliga küll. Eriliselt jäi meelde tõik, et intensiivist, kus tehakse ära raskeim ja olulisim töö, ei mäleta patsient sageli pärast suurt midagi. Ega isegi ei mõtle sellele. Ma olen käinud oma vanaema haiglas vaatamas ja näinud, kuidas väikesed haprad õed tõstavad ta nagu niuhti üles, pööravad ümber, teevad tuju heaks ja peavad üksiti tervisel silma peal. Peab vist olema mingisugune oskus väikestest võitudest rõõmu tunda, oskus näha näilise tänamatuse taga tegelikku sügavat tänulikkust, väga sügavalt mõtestatud tahe seda tööd teha. Imetlen.

Mida te Kliinikumi Lehe lugejatele sooviksite?

AE: Mina sooviks küll jõudu ja kannatlikust ja tervist, mis muud!

AÜ: Just.

Filmi osatäitjatega vestles
Merili Väljaotsa