Veebruari alguses tekitas vilgas sagimine seni tühjana seisnud vana intensiivraviosakonna ruumides suurt elevust ja uudishimu. Endises IRO (L. Puusepa 8) F-korpuses leidsid 6.-13. veebruarini aset sügisel esilinastuva mängufilmi „Üks mu sõber“ filmivõtted.

Filmi stsenaristi ja režissööri Mart Kivastiku sõnul räägib ekraniseering elust ja armastusest, nagu kõik lood alati kõnelevad. „Põhiliselt on see lugu elu võimalikkusest Maal, mis on küll väga igavene ja kulunud teema, kuid siiamaani lahenduseta,“ rääkis Kivastik. „Just seetõttu tehakse ikka ja jälle sellest filme ja kirjutatakse raamatuid ja kõike muud.“ Režissöör lisas, et ka linateose pealkiri peaks sisu kohta nii mõndagi ütlema: „Ei ole „Üks mu vaenlane“, vaid ikka sõber“.

Kuna kogu teos võetakse peamiselt üles Tartus ning stsenaariumi kohaselt toimub võrdlemisi suur osa tegevusest haiglas, siis loomulikult peeti parimaks võttepaigaks kliinikumi. „Kliinikum oli saadavalolevatest kohtadest kindlalt kõige parem – sellega meil väga vedas,“ ütles Kivastik. Lisaks kliinikumile on võtted toimunud ka näiteks Võidu ja Sõpruse sildadel ja Lutsu raamatukogus.

Filmis teevad osatäitjatena kaasa Aarne Üksküla, Aleksander Eelmaa, Rita Raave, Harriet Toompere, Ursula Ratasepp, Sulev Teppart, Tõnu Oja, Raivo Adlas, Markus Luik jt. „See on väheste näitlejatega tilluke lugu, mitte „Sõda ja rahu“,“ sõnas Kivastik.

Väiksemates kõrvalrollides ja massistseenides lõid kaasa ka kliinikumi töötajad ning osa personalist konsulteeris võttemeeskonda meditsiinilise keskkonna tekitamisel. „Abiks oldi näiteks rekvisiitide ja kostüümide valiku ning muu sellise juures, mis on võimalikult reaalse haigla-elu kujutamisel vajalik,“ selgitas stsenarist ja režissöör. „Kõigile neile selle eest väga suur tänu! Ja veelkord tänu!“

Kliinikumi Leht

Kommentaarid:

Majandusteenistus lähtus filmivõtete ettevalmistamisel filmitegijate soovidest ja oma võimalustest. Püüdsime filmigrupile abiks olla stseene rekvisiitidega, s.o peamiselt haiglapesu ja mööbliga varustades.

Usun, et saime oma osaga ilusti hakkama, sest kõik filmitegijate soovid said täidetud. Meie töötajad suhtusid filmivõtetesse huviga ja täitsid oma ülesandeid suure innu ja vastutustundega.

Gunnar Oolo
majandusteenistuse direktor

Filmivõtete eel pöördus kliiniku ülemõde meie poole pakkumisega, kas leiduks huvilisi, kes sooviksid vabatahtlikena massistseenides osaleda. Kuna üleskutse kõlas põnevalt, otsustasin kaasa lüüa.

Võtetel täitsin enda jaoks suhteliselt tavapärast rolli, kuid intensiivraviõe asemel vastuvõtuõena. Koridori peal aset leidnud stseenis tuli mul taustategevusena suhelda samuti massistseenides osalenud vabatahtlikest „patsientidega“.

Samuti pakuti mulle võimalust filmimise juures ka konsultandina abiks olla ning filmigruppi võimalikult tõelise haiglakeskkonna tekitamisel nõustada. Muu hulgas tuli jälgida, et kõik detailid vastaksid reaalsusele: et kõik raviaparaadid oleksid loomulikult ja õigesti patsiendiga ühendatud, et patsiendid näeksid tõepoolest haiged välja jne. Samuti oli vaja patsientidele kanüüle ning isegi kipsi panna.

Tagasivaates võib öelda, et tööd oli päris palju, sest võttepäevad olid pikad ja ühte stseeni võeti tihtipeale üles 5-6 korda. Siiski on mul väga hea meel, et mulle selline võimalus osaks sai, muljed on igati positiivsed. Sain lähedalt näha, kuidas ühe filmi tegemine toimub ja kui suurt meeskonnatööd see kõik tegelikult nõuab.

Liina Raal
anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku üldintensiivravi osakonna õde

Massivõtetel kehastasin ma õde: ühes stseenis pidin lihtsalt kõndides telefoniga rääkima, teises võttes aga koridoris vastu tulnud jõulumeest ehmunud näoga vaatama.

Koos Liinaga olime me filmimise juures ka õdekonsultandid, kelle ülesandeks oli kaasa aidata temaatiliste üksikasjade lisamisele tervikpilti.

Olen väga tänulik võimaluse eest näha kogu protsessi kaadri tagant ja sellesse ka ise väike panus anda. Üks asi on selle kohta lugeda või näha filmi ekraanilt, teine tunne on ise kogu loomeprotsessi sees olla ja toimuvat oma silmaga näha.

On teada tõsiasi, et millegi toimima panemisel on üheks oluliseks teguriks hea meeskonnatöö, mille ilmekat näidet ma ka võtetel nägin. Tööülesanded olid filmitegijatel kindlalt piiritletud, töö sujus ja iga meeskonnaliige täitis oma ülesannet suure pühendumisega. Näiteks Mart Kivastik mõtles nii kõvasti, et isegi peale fraasi „Vaikust, võte!“ oli tema peas toimunu mulle kuulda. Jarkko T. Laine samas tegi suure töö ära üksnes oma pilguga. Ta seisis ja vaatas enne kaadrite jäädvustamist kõike ümbritsevat – õhku, asju, inimesi – moel, mis tekitas tunde, et see silmavaade lausa ahmib endasse.

Merle Jakobson
anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku üldintensiivravi osakonna õde