Haldusreformi käigus liideti Pärnuga Audru, Paikuse ja Tõstamaa vallad. Nii moodustus uus omavalitsusüksus Pärnu linn (858 km², 51 650 el), mis on pindalalt Eesti suurim linn, jättes selja taha isegi New Yorki (784 km²), Euroopas on suurem ainult Berliin (892 km²). Tallinn (158 km²) jääb Eestis alles viiendaks.
Meie esimene sihtpunkt oli Villa Antropoff Valgerannas (6 km Pärnust). Siia, Pärnu lahe ühte kaunimasse paika, männimetsa ja laia valge liivarannaga kohta rajati 1970ndatel Nõukogude Liidu kõrgematele kommunistliku partei juhtidele mõnus puhkekoht. Peamaja ehituskäsk tuli otse Juri Andropovilt. Sellest ka praegune nimi Villa Andropoff. Tähtsate isikute kiireks ja ohutuks kohalejõudmiseks ehitati Pärnu-Lihula maantee Pärnu lennuvälja kohalt kuni Valgeranna teeristini (4 km) neljarealiseks, edasi aga järgnes vähemärgatav kitsas ja väga käänuline metsatee. Nüüd on teed laiendatud ja pärale jõuab ka bussiga.
Puhkekompleksi moodustasid kolm hoonet: peahoone (arhitekt Raine Karp), saun-puhkemaja ja kino-mängudemaja (arhitekt Meeli Truu). Territooriumi (11 ha) ümbritses traatvõrkaed. Eliitpuhkajaid turvas ööpäevaringne relvastatud valve. Kolmekorruselises peahoones oli kaks kahetoalist ja kaks kolmetoalist luksusnumbrit, lisaks restoran, banketisaali jm. Sisse astudes satub pidulikku kõiki korruseid läbivasse fuajesse, kust pääseb kas treppidest üles või läbi koopaliku pääsu tumeda laega saali. Saun-puhkemajas (400 m2) oli bassein ja baar, kaks leili- ja pesemisruumi, puhkeruumid koos merepoolse terrassiga. Kino-mängudemaja oli osalt ühe-, osalt kahekorruseline, erikujuliste akende hoone merepooolse kinnise siseõuga. Hoone keskne osa oli vestibüül, millest viis üles ja alla lai paraadtrepp. Selle kõrvale jäid läbi kolme korruse eri tasapindadel lauamängude ja televiisori vaatamise ruumid. Trepihalli varjus oli kino-, piljardi- ja tantsusaal. See maja oli kõige hoolsamini valvatud.
1989. a läks kompleks Riigikantseleile. 1997. a müüs riik selle avalikul enampakkumisel Soome osalusega aktsiaseltsile. Siin avati puhke- ja konverentsikeskus Villa Antropoff. Praegu on kompleks eraomandis ja jagatud mitmeks kinnistuks. Peahoone ja saun on kasutuses sellistena, nagu nad olid varemgi. Unikaalne kino-mängudemaja on seisnud kasutuseta. Selle seis on väga vilets. Territooriumile on rajatud ka Valgeranna Puhkekeskus, kus 2- ja 4-kohalised suvemajad majutavad kuni 100 inimest.
Meie joome hommikukohvi imposantses peamajas punaste telliskivivõlvide all ilusa merevaatega restoranis. Seejärel teeme väikese jalutuskäigu randa. Edasi võtame suuna Tõstamaale. Algul kulgeb tee piki Eesti esimest poldrit ääristavat alleed. Tänapäevaks on poldrist kujunenud läbirändel olevate lindude peatuspaik – rahvusvahelise tähtsusega linnuala. Enne Tõstamaad vaatame veel Läänemaa suurimat järve – Ermistut (480 ha, keskm sügavus 1,3 m, põhjas 5 m paksune mudakiht). 1995. a tunnistati järvemuda ravimudaks. Seda kasutatakse Pärnu mudaprotseduurides.
Tõstamaal võtab meid vastu kaunilt restaureeritud mõisahäärber, mis oma värvika ajalooga on piirkonna tuntumaid vaatamisväärsusi. Eriti uhked on mõisa seina- ja laemaalingud, kaunis paraadtrepp ja mantelkorstna alune ruum. Kolmanda korruse korstnasaalis uudistasime mantelkorstna lõõre ning õpilastööde näitust. Tõstamaa mõisat on valitsenud mitmed suguvõsad, alates 1831. a Holsteinid. Legendide järgi on nende hulgas olnud nii loll, hull kui ka tark parun. Mõisa viimane omanik enne 1919. a võõrandamist oli tark parun Alexander Steal von Holstein (1877–1937), maailmakuulus orientalist ja sanskriti keele tundja. Õpinguid alustas ta Tartu Ülikoolis, siirdus siit Berliini Ülikooli, doktorikraadi kaitses Halles. Targast parunist sai sanskriti keele eradotsent Peterburi Ülikoolis, kes käis end täiendamas Harvardis. Venemaa valitsus andis talle loa ja ka raha teadustegevuse jätkamiseks Hiinas. Luba oli kaheks aastaks, kuid sinna jäi ta kuni surmani 1937. a. Temast sai Pekingi Ülikooli sanskriti keele professor, Harvardi ülikooli külalisprofessor, Prantsuse riigilt pälvis ta Prantsuse Auleegioni risti. Alles 52-aasta vanusena abiellus ta baltisakslanna Olga von Gravega. Neil oli kaks last. Kogu oma elu pidas Aleksander end Eesti kodakondseks. Parun pärandas oma Tõstamaa mõisahäärberi kohalikele lastele hariduse andmiseks. Alates aastast 1921 ongi siin kool. Mõisahoone ees seisab paruni ausammas.
Tagasiteel Pärnusse vaatame Seliste õigeusukirikut. Selle puitkiriku ehitasidi mungad valmis Riias, seejärel tõid lahtivõetult mööda jääteed kohale ja panid Selistes kokku (1861). Pühakoja sissepääsu kohal paikneb uhke kaheksatahuline torn, mida katab väikese sibulkupliga kiiver. Peasissepääsu kaunistavad väiksed sambad. Sisekujundus on lihtne. Nõukogude ajal kogudus suleti, minema viidi kiriku sisustus ja hoone jäeti ajahamba pureda. Külaseltsi eestvõttel hakati sajandivahetusel räämas ja varisemisohus kirikut korrastama. Seinad värviti väljast punaseks ja aknaraamid valgeks. Seest sai kirik uueks 2004. a. Raha tuli vallavalitsuselt ja Rootsi Göteborgi koguduselt.
Pärnus lõunastame vanalinna Kohvik&Restoran Piparmündis. Siin saab nautida täiuslikke maitseelamusi kohalikust toorainest. Peakokk Vladimir Upeniek pälvis 2012. a Eesti Parima Koka tiitli. Meile pakutav eelroog koosnes neljast omapärasest toidust, pearoaks oli lambavorst ja desserdiks jäätisepall. Hüva ja kiiduväärne kõhutäis. Peale seda tiirutame bussiga kuurordi piirkonnas ja rannapargis, kaeme Mudaravilat, Rannahoonet ja Rannahotelli. Silmailu ja avastamisrõõmu pakuvad omanäolised villad, eramud, hotellid ja kohvikud.
Koduteel teeme peatuse Allikukivi Veinimõisas. See ei ole kunagi mõis olnud. Tegemist on kunagise kalevivabrikandi suvelossiga (ehitatud 1860ndatel). Pärisorjuse kaotamise järel rajas Tihemetsa mõisa hakkaja rätsep koos sakslasest kaaslasega siia neljakorruselise kalevivabriku (400 töötajat). Toore tuli Saksamaalt ja sinna läks ka toodang. Kahjuks põles vabrik maha, järele jäi üksnes uhke suveloss. Pikemat aega on siin olnud kool. Viimane koolikell kõlas 2012. a. Omavalitsus majale rakendust ei leidnud ja pani selle müüki. Uueks omanikuks sai põlistallinlastest kolmelapseline Hein’ide pere. Pereema Raili on hariduselt matemaatikaõpetaja, kuid töötas IT-spetsialistina, pereisa Roman oli hooldusnõunik autoteeninduses. Tallinna elu päevapealt maha ei jäetud. Paar aastat käidi siin suviti ja nädalavahetustel. Vaja oli ka omandada uusi teadmisi maaeluga hakkamasaamiseks. Toidutehnoloogiat õpiti Tallinna teeninduskoolis ja taimekasvatust Räpina aianduskoolis. Nüüd tegeleb Raili käsitööveinide tootmisega kodumaistest marjadest ja puuviljadest, turundamine on vanema poja Otti ülesanne, pereisa laiendab rabarberi- ja marjaistandust, korrastab mõisaparki (6 ha) ja kütab soojaks eluruumid (majas on 18 ahju). Suvel korraldatakse terrassikontserte. Tulevikus tahetakse veinitegu ühendada turismiga. Külaliste majutamiseks sobivad teise korruse endised klassiruumid.
Meie tutvume marjaaia rajamise saladustega. Siin kasvatakse ka rohelist sõstart. Teeme väikese tiiru mõisapargis. Maja suures saalis degusteerime poolkuiva rabarberiveini, poolkuiva mustasõstraveini ja poolmagusat õunaveini. Eelistatuimaks osutus nendest esimene. Seda on pakutud ka Hollandi kuninga Willem-Alexanderi auks antud õhtusöögil Keila-Joa lossis. Keldris küpsevad veel vaarika-, pihlaka- ja arooniavein. Võimalik on veine kaasa osta (12 €/pudel).
Nii ongi mõnus ja muljeterohke päev jõudnud õhtusse. Suur tänu väljasõidu korraldajatele ja giididele. Põnevusega jääme ootama kevadist väljasõitu.
Astrid Saava
Tartu Arstide Liit